Madis kõmpis mööda lumelopaseid kõnniteid ja lasi autode monotoonsel tuututamisel endasse vajuda, pööramata sellele suuremat tähelepanu. Tema pilku paelus ühe kaupluse vitriini kõrvale pandud suur plakat, mis vaateaknast tänavale kätte paistis, millel seisis: "Marmoringlid" autor annab autogramme ja loeb ette kell 13.00-15.45 Autoriks oli märgitud keegi Tarmo Zajedin. Madis seisatas korraks ja põrnitses reklaami ning rehmas käega.
"Ega see enam kahju ka ei tee..."
Sisenenud poodi, nägi Madis avarat saali, mis oli jagatud paremale jäävate raamaturiiulite ning letiga ja vasemale jääva ovaalse valget maja meenutava kabinetiga, mis pidi lugejasaali osa täitma. Selles asetsevad diivanid olid juba äraseletatud nägudega keskealiste naiste poolt hõivatud, kes kõik ainitisel pilgul, nagu armunud, printsi valgel hobusel ootavad näitsikud, väikesel poodiumil seisvat lüheldast kiilanevat meest seletasid ja iga tema intonatsiooni ja rõhuahetuse peale õiges kohas ahhetasid; ohhetasid ja noogutasid ning sädistasid. Autor ei teinud seda märkamagi ja luges joviaalselt sisse elades edasi.
Madis seisis ukse lähedal pika metallist riidenagi juures, sest tal polnud kavas kauaks jääda. Ta kuulas ja põrnitses autorit, kellel oli kõik olemas. Raamat; kuulsus; elu ja andunud järgijad ümberringi. Kuid tema - tema löödi mingi venelase pärast töölt minema! Madis neelatas kibeda klombi alla, mis oli kõrri tekkinud.
Autor jõudis oma loo kulminatsioonini ja lõpetas, ning rahvas vaikis veidi, nagu enne tormi, ja puhkes siis üksmeelselt plaksutama, nagu oleneks sellest nende elu. Jäi mulje, nagu seisaks nende ees Stalin lihas ja luus ning nurgataga mõõdaks tšekist esimest lõpetajat. Plaksutamine jätkus ja jätkus kuni veerand tundi. Siis hakkas ka naistel veidi piinlik ning nad hakkasid üksteise järel arglikult lõpetama. Kohe toodi lilled ette ja hakati autorit õnnitlema ja kätt suruma, millele järgnes autori signeerimistund. Tarmo istus tähtsalt laua taha, võttis oma kuue taskust lugemisprillid välja, asetas need ninale ning hakkas autogramme vihtuma ja neid koos raamatutega kaasa antud naeratuse ja tõtliku märkusega üksikutele lugejatele, omanikele tagastama.
Madis seiras seda vaatepilti nagu härg uut traktorit, mis karjamaalt mööda sõidab, peas ainult üks mõte: "Kas need julgevad temale ligi tulla ja teda tülitada?"
Keegi ei pannud teda siiski tähele, kuna kõik olid ametis uue raamatu kiitmise ja autori õnnitlemisega.
Siis mõistis Madis, et elu on lõputu raamatuesitlus ja ettelugemine oma jüngritele.
Ta seadis ennast poe paremasse tiiba, haaras ühe"Marmoringli" nagu seda raamatut nimetati ja otsis mantlitaskust küsitud 37 eurot, mille pärast ta pidi oma viimased kaks kokku kägardatud kahekümnest ohverdama. Pistnud raamatu ükskõikselt jälle mantlitaskusse, jättis Madis üldse märkamata, et müüja talle midagi viisakat ütles.
"On mõnel alles aasta algul kiire." näkitses müüja laitvalt kuid siiski heatahtlikult huuli ja pöördus uute klientide poole, kes samuti tahtsid väga-väga uut bestsellerit osta.
