Mis vaenab sinu südant?

I

Madis Ülemiste oli jõudnud komandeeringust varem tagasi, kui oodatud, ning otsustas vana võla ära lahendada ja otsis Uku ülesse. Teda polnud raske Krati koridoridest üles leida, kõik õppejõud olid meelsasti nõus teda kätte juhatama, kui ta selgitas, kes ta selline on. Vaikselt lootsid kõik, et vahest tuleb siit midagi enamat. Keegi ei sallinud Uku Sepa sarkastilist viisi oma tundi anda ja tema üksildast elulaadi. See ei olnud normaalne, et muidu nii inteligentne keskealine mees oli ikka veel ilma naiseta. Nõnda leidiski Madis end Uku Sepa kabineti ukse taga ja kolkis kannatamatult vastu ust. Ta kuulis, kuidas keegi laisalt ukseni loivas ja selle kiirustamata avas. Uku Sepp tekkis ukse vahele, vaatas kerge üllatusega kurjale mehele otsa ja lükkas ukse rohkem pärani - ka tema nägu täitus huvitatud lõbustatud irvega. Ta astus rahulikult, ust lahti jättes jälle oma laua taha, unustamata endale Meukowit klaasi kallata. Madis astus sisse ja lõi ärritunult ukse enda järel kinni.
"Mis sorti ebardlik õpetaja sa oled, kes päise päeva ajal konjakit kaanib?" küsis Madis põlastaval toonil ja istus küsimata laua ette pandud istmele.
"Tjah, kas pakkun sulle kah, kus mu kombed tõesti on jäänud?" muiatas Uku ikka lõbustatud ilmel "Ma ei joo!!" rõhutas Madis teravalt. Tegelikult polnud see üldse tõsi, kuid ta tahtis, et see värd aru saaks, et asi on tõsine. Ta tahtis asjad selgeks rääkida, et see kretiin saaks viimaks aru, kuidas ta tema tütrekest kohtlema peab. Tema Tiffany pole mingi libu, keda võib igatepidi kõnetada ja võtta. Uku vaatles teda üle veini klaasi muigutades huuli "TÄIS-karsklane?" Madisele ei jäänud see vihje märkamata ja ta vihastus. Ta tõusis näost punasena püsti ning tahtis Ukule kallale karata, kuid see tõstis laisalt käe. "Sa tahtsid vist midagi tähtsat öelda, kui sa mu nüüd hakklihaks töötled, pole ma hästi kuulmisolekus ega -võimeline." Madis puhkis vihast ja torkas sapiselt: "Ma teadsin kohe et sa argpüks oled, õige mehega sa ei julge jõudu katsuda!" kui Uku sellest kuulmagi ei teinud, vaid kõigest huvitatult oma kokku pandud näppudele toetus, olles veiniklaasi veidi eemale asetanud, põrnitses Madis teda veidi maha rahunedes edasi. Viimaks jõudis talle tema olukorra narrus kohale. Ta tahtis midagi öelda ja köhatas tähtsalt hääle puhtaks ja manas ette tavalise tooni, millega oma tööl uusi töölisi vestlusel läbi võttis. "Mulle ei meeldi, et sa Tiffany Ülemistet, minu tütart nii litsakalt kõnetad!" skandeeris ta enesega rahulolevalt, kuid Uku vaatles teda vaid kerge huviga ja pöördus jälle oma viskiklaasi kallale ning hakkas nautlevalt jooma. "Kas sa aru ei saanud, raisk, ma räägin sinuga!" vihastus Madis. Kes see mees enda arus oli? Kas ta pidas end surematuks? Mida tal liiga palju oli? Raha? Tervist? Mõistust? - Ei, võibolla oli probleemiks selle puudumine. Ja põlastav irve lehvis üle Madise näo. Ta oli seda alati teadnud et filosoofia on pededele ja elus läbi kukkunud luuseritele, kes ei osanud raha teenida. Täpselt nagu psühholoogia, peab sinul midagi väga viga olema, kui sa hakkad maailma algaineid uurima ning valget mustaks ja tagasi rääkima. Tegelikult tundis Madis Ukule kaasa, kuid ei võinud seda praegust nii öelda. Ta pidi sellele juhmakale meelde tuletama, kes tema on, ja kus ta asuma peab, ning kuidas tema tütart kohtlema. See veel puuduks, kui see mees ka tema tütrele keelt kõrva ajama hakkab. Olles temaga nõnda rääkinud, taipas Madis, et vaevalt ta midagi tema tütrega senimaani teinud on, kuid et kindel olla, et see ka nii jääks, tuli värdjale selgeks teha, kes on siin boss ja kuidas mängureeglid toimivad. "Kuule nüüd tõhk - kui ma kuulen sinu kohta kasvõi üht kaebust oma tütre käest! - Kas või üht-" kuid ta ei saanud oma lauset lõpetada, sest Uku puhkes turtsuma ja tõmbas endale konjakit ninna. Nii kohati läkastades ja turtsudes ning köhides, sai ta viimaks end jälle kokku võetud ning vabandas veekalkvel silmades kuid lõbustatud olekuga. "Oi vabandust, ma ei oska üldse nii auväärses seltskonnas käituda!" Madis põrnitses teda kiskjalikult ning pani käed rinnal risti, pigistades sõrmed rusikaisse, nii et nukid valgeks värvusid. "Kuidas te kavatsete oma ähvardust teoks teha, kui te olete välislähetusel?" torkas Uku ilmse heatujulisusega, tõusis püsti ning kallas endale juurde. "Te ei pahanda kui ma ühe?" küsis Uku ja võttis kapist sigari. Madis vaatles teda jälle põlglikult. "Mina nii nõrk ei ole, et suitsetada!" rõhutas ta igat sõna. "Tjah, mis ma teha oskan, et ma nii tugev isiksus pole..." õelutses Uku edasi ning tema sarkastiline alatoon läks Madisel kõrvust mööda ja ta võttis seda kui pugejalikku komplimenti. "Noh, eks sa siis pane oma pläru ette, kui just pead." torises ta kätt rehmates. Kohe pärast seda tõmbas ta käe tagasi oma kohale, et filosoofia õppejõudu edasi põrnitseda, et ta kindlasti aru saaks, et pole kaugeltki mitte pääsenud. Uku muigas ja läitis rahulikult sigari ning tõmbas paar sügavat mahvi, enne kui selle tuhatoosile asetas ja jutujärje ootamatult üle võttis. "Ma olen juba ammu tahtnud sinu käest küsida, Madis Ülemiste, milline ajudeta lollpea paneb oma 14 aastase tüdruku ülikooli õppima?" Kell tiksus seinapeal helliseva vaikuse taktis, kui Madis silmi pungitas, et aru saada, mis nüüd juhtus. "Aga kas pole see mitte elementaarne?" püüdis solvunud Madis end koguda "Ta on nii tark ja ta väärib kõige paremat! - Ja sina hakkad käituma nagu filosoofia õppejõud, ja mitte saatma talle laua tagant õelaid märkusi või pilke nagu oleks ta mingi odav prostituut!!" lisas Madis kiiresti ja oli oma osava käigu peale uhke. "Kui Tiffany oleks minu tütar, ma oleksin teda ise õpetanud ja mitte ühtegi mehepoega enne 24 eluaastat tema lähedale lasnud. Ma poleks hoolinud oma töökohast ja lasnud kasvõi oma naisel tööl käia, et kindel olla, et kasvatus õigesti antud saab - päris kindlasti ei tuuritaks ma kuulsusena maailmas ringi, et oma geniaalsust ilmale kuulutdada, samal ajal kui mu tütar minu seljataga oma kaasõpilasega abiellub." andis Uku külma kalkuleeritud vastuse, ning Madis langes näost ära. Jah, ta oleks pidanud Tiffanyle rohkem aega pühendama. Ta teadis seda isegi. Kuid siis ärkas temas eneseuhkus. "Mis see sinu asi on?" ta puhkis vihasena ja oli jälle üles karanud. "Kas sina tuled mind õpetama, kuidas ma oma tütart kasvatama pean, mees sa vaata ette!!!" Uku laiutas vaid teadvalt ja äraseletatud ilmel käsi ning hakkas jälle oma sigarit pahvima, visates suunurgast "MOTT!" "Sa värd ei oska isegi matt ütelda, ise oled filosoofia õppejõud!" põlastas Madis ilmses rahulolus. Uku muigas edasi. "Noh, matis oled sa ka, mille endale ise peale panid, kuid ma pidasin silmas teoreemide tõestuslõppu käivat lauset - mida oligi tarvis tõestada e. MOTT." Madis tundis end alandatuna. Kuidas ta oli õige julgenud? Kas ta ei teadnud, kes ta on? Ta on Madis Ülemiste! Kuulsa "Kaarnakivi" veebilahenduse looja! Mida see pooletoobine õige mõtleb, et on temast parem, sest teab paar ajaloolist nime rohkem - samuti peast soojad ja imelike kalduvustega? "Sina ei räägi enam minu tütrega, muidu kui klassiruumis, või ma keeran sul kaela kahe korra nagu hanel, kes sa oled!" seda öelnud trampis Madis kabinetist välja ja lõi enda järel ukse pauguga kinni. Uku pahvis rahulolevalt sigarit ja nautis oma Meukowit. Ta otsis mantlitaskust mobiili välja ja valis Tiffany numbri.

"Kuule su hoolitsev paps käis mu jutul ja andis mõista, et ma käitugu sinuga korralikult, püüa kodus natuke alandlikum näida, sest ta polnud just parimas tujus kui siit lahkus."
Vastuseks kostus uimast urisemist: "Mida kuradit sa jälle kokku keerasid, mis kell on, sa helistad mulle kell 21.44, sa mind kohtama ei tahtnud kutsuda vä??"
Uku mügistas naerda. "Ainult sinu lahkel loal, kas toon lilli ja kommikarbi ka?" mille peale kostus pahane sapine repliik. "Söö sitta ja sure maha, sa üldse mu materjali ajasid kokku, või kaanid jälle oma konjakit ja pahvid sigarit!" "Noh jah, kuid materjal on ka koos, tahad pakun sulle ka?" torkas Uku lõbustatult "Hea küll rahustan oma isa maha, mis tal üldse sisse läks et sind üles otsis?" küsis Tiffany häiritud toonil. "Talle ei meeldinud meie kahekõne Rukise miitingul." täheldas Uku heas tujus ja sai lühikese vastuse "Selge pilt." mille peale kõne katkestati.

Uku muheles endamisi, tõusis veiniklaas ühes käes, sigar hambus ja mobiil teises püsti, asetas mobiili lauale, võttis sigari eest ära ja pani uuesti tuhatoosile ootama ja otsis failikapist otsitud toimiku. Ta lappas hooletult ühe käega pealkirju, ise saateks Meukowit rüübates "Macciavelli; Sokrates vs Alkibiades; Luther vs. Zwingli; Luther King vs. Obama; JFK; Horatius; Vergilius; Markioni evangeeliumi probleem." Jah, sellest peaks piisama, et ükskõik kellele kätte maksta ja närv mustaks ajada ükskõik mille eest. Uku võis endaga rahule jääda. Ta oli ühe lapsevanema vahkvihasse ajanud, boss ei rääkinud temaga ikka veel, et ta oli julenud mitte kõnet vastu võtta. Elu oli ilus filosoofide maal. Ta oli ikka veel tasemel.

II

Kui Madis Ülemiste tigedana koju jõudis, oli Tiffany Ülemiste raamatute keskel õppimas. Ta oli ka paar tüdrukut ruttu külla kutsunud ning vaatas süütu näoga tigedale pullile otsa, kes uksel neid põrnitses: "Issi tuli koju!" kilkas Tiffany ja jooksis ruttu Madisele vastu ja kallistas teda hellalt. Madis lasi oma portvelli maha prantsatada ja kallistas puiselt vastu. "Oh, kui armas." ütles vaatama tulnud Irina heakskiitvalt ning teised kaks tüdrukut noogutasid heldinult kaasa. Madis tundis, kuidas viha temast välja imetakse ja ei suutnud enam kuri olla. "Ah mingu see jobu Uku ka õige, aga ta temale ütles!" lohutas end Madis ja kallistas juba hellemalt oma tütart. Nüüd ta võis kindel olla, et kõik on korras. Kui tütar kõik see aeg õppis, siis pole ta päris kindlasti litsakas.
"Issi, kas sa lubad mind Maarika pulma?" küsis Tiffany soojalt.
"Millise Maarika?" ei saanud Madis kohe aru.
"Maarika Kolumats abiellub Gunther Eluriga. Poiss käis juba härra Kolumatsi käest tüdruku kätt küsimas - kas pole romantiline." Tiffany plaksutas ripsmeid ja Madis kortsutas kulmu "Jah, jah, väga romantiline." torises Madis ilmses segaduses. "Ma ei teadnudki, kuna siis see õnnelik päev on?" "Jaanipäeval!" tähendas Maarika siivsalt punastades jutuvahele. "Kohe nii kiiresti?" imestas Madis, "Te natuke oodata ei taha, te veel noored." tähendas Madis mõtlikult. Maarika punastas ja ütles "Gunther ei taha oodata, ta on." tüdruk jättis lause lõpetamata ja vaatas maha. "Isa!" ütles Tiffany süüdistavalt "Ta ei ole sinu tütar, pealegi hoidis vana Kolumats teda mitu tundi kinni, enne kui oma nõusoleku andis, ja Eluritest ma ei räägigi. Nad praegust vaidlevad istumisjärjekorra üle." laiutas Tiffany löödult käsi. "Miks see üldse nii tähtis on, ei saa aru..." mõmises ta nõutult. Madis ohkas ja võttis vabandava oleku. "Ma ei tahtnud sinu suurt õnne ära rikkuda, ega sinu valikut halvustada, Maarika." ja pöördudes oma tütre poole. "Ma pean siis sulle uue kleidi vaatama, mida pulmades kanda, see on tähtis asi kui oma sõbranna pulma lähed. Ehk leiad sealt endalegi mõne normaalse mehe." Tiffany tegi selle peale nägusid, kuid Madis jättis selle märkamata, sest oli maha rahunenud. Vat mis tema tütrel peas on, ainult õpingud ja sõbranna pulmad, ja tema oli muretsenud. Ta oli ju ka alles 15, See, mis Mihkliga juhtus oli õnnetu juhus, niikuinii oli poiss ise süüdi, et surma sai. Mis ta siis tuleb alaealisega abielluma??

III

Gunther Eluri libistas Kaarsilla peal õlut, kui tema vend teda seljatagant valuvõttega üllatas. Kohmetunud Gunther pillas pudeli vette ja vandus ning hakkas vennaga jõudu katsuma. Varsti oli ta naerva Utheri maha pannud. "Õnnitlen abielu puhul!" ütles ta kelmikalt ja lasi end jälle püsti aidata. Üks tüdruk tuli ära nutetud silmadega nende juurde ja sülitas Guntherile näkku ja hakkas teda kõrvakiiludega üle kallama. Närviliselt ümber vaatav Uther kiskus tüdruku tagasi, kuid pidi palju jõudu rakendama. Tüdruk võitles vastu nagu metskass. "Kuule, segi oled end sittunud, miks sa seda tegid?" küsis ta tüdrukult. "Kuidas ta julgeb abielluda!" lõugas tüdruk täiest kõrist. "Ja kes siis mina olen??" Korraga tundis Gunther tüdruku ära. "Vabanda Heidi-" "Jah, nüüd tuli mu nimi sulle meelde!" õelutses tüdruk edasi ja püüdis poisi näoni ulatuda, et seda ära küünistada, kuid Uther ei lasnud ja seisis targu kahe poole vahele lepitavaks jõuks. "Mis sellel blondiinil rohkem on kui minul - või teab ta rohkem asendeid??" lõugas Heidi edasi. "Jää vait, sa teed stseeni, lähme kuskile." püüdis Gunther väsinult tüdrukut lepitada. See oli temal juba kolmas selline stseen. Uudised tema abiellumisest olid päris mitmel tüdrukul juhtme kokku keevitanud. Ta ei osanud sellist reaktsiooni oodata. Praegusel hetkel ei teadnud ta, kumba surma rohkem eelistada - kas Tiffany käe läbi, kui ta ei abiellu või mõne oma ekspruudi käeläbi. Ta lubas endale, et edaspidi ta enam üksi tänaval ei liigu, liiga ohtlik. "Ma otsustasin, et aeg on poisikeste mängud kõrvale visata ja ausat elu elada ning oma tegude eest vastutada." Tüdruk vaatas teda mürgiselt. "Tegid talle tite ja issi sai teada?" küsis Heidi parastavalt. Vaadeldes teda veel viimasel põlastaval pilgul, keeras tüdruk ringi ja kõmpis uhkelt minema, jättes Guntheri ja Utheri süüdistavate vanurite ja turumuttide pilkude alla, kes olid kaklust ning kisa silda ületades uudistama tulnud. "Noorus on ikka täitsa hukas. Miks ta siis tüdrukule sedasi??" ei saanud pensionärid võõrast probleemist eemale jääda. Vennad Elurid pidasid targemaks siit lahkuda, enne kui nad mõnelt kepiga kolakat saavad või vanuri peksmise eest mendi poolt ära viiakse.

Olles Kotka Keldris end sisse seadnud palusid nad endale midagi head tuua ja mõistev kelner ei küsinud rohkem edasi. Varsti olid kaks "Originaali" koos auravate šnitslite ja ahjukartulite ning hapukoorega nende ees. Uther vaatas tänulikult kelneri poole ja viskas rohelise kupüüri kelnerile serveerimislaua peale. "Te sulgesite varem - me tähistame privaatselt!" Mõistev kelner noogutas ära seletatud pilgul ja läks uksehoidjaga rääkima, kes rääkis turvamehega, kes ütles midagi raadiosaatjasse ja pani siis uksed kinni. Praegust oli vaikne tund ja kedagi rohkem sees ei olnud. Väljas hakkas soodsalt vihma sadama, mis tähendas, et uut klientuuri lähimal ajal siia ei teki.

Gunther asus prae ja õlle kallale sellise kirega, nagu oleksid need tüdruk, keda soovib ära võrgutada ja panna. Millega oli ta selle ära teeninud? Türa! Kas selline hakkabki tema igapäeva elu olema? Uther vaatles teda vaikselt ja rohkem näkitses oma praadi ja rüüpas oma "Originaali". "Kas sa armastad teda?" küsis Uther vaikselt.
"Ära sa ka hakka." urises Gunther hoiatavalt ning sõi edasi. "Ei, ma mõtlen tõsiselt. Üks asi on -" tahtis Uther midagi öelda, kuid Gunther peatas teda. "Kas sa tahad et ma kinni läheksin, raisk?" sisistas ta vaikselt ja ütles natuke valjemini, et kelner kindlasti kuuleks ja midagi kahtlustama ei hakkaks. "Muidugi ma armastan Maarika Kolumatsi!" Uther naeratas mõistvalt ja näkitses oma šnitsli kallal edasi. "Me pole üldsegi nii erinevad, meil on nüüd mõlemal midagi varjata." ohkas ta tehtult ning pühendus samuti tõsisemalt toidu kallale. Varsti tellisid nad õllesid juurde ja mõned hapukurgid peale hammustamiseks.
"Mida isa ka ütles?" küsis Uther viimaks. Gunther vidutas silmi ja rehmas käega. "Ütles, et oli ka aeg. Tal oli see juba ammu plaanis, meie kahed perekonnad ühendada." Uther vaatas teda küsivalt ja rüüpas "Originaali" "Ta tahtiski mind sellele Maarikale kupeldada, kuid mul oli liiga palju suhteid, nii et ta arvas et olen veel liiga noor et-" Gunther manas ette eriti tülgastatud pilgu "-Mehe eest väljas olla!" lõpetas ta oma lause ja rüüpas õlut. "Ja Kolumatsidega läks ka ilusasti?" uuris Uther edasi. "Jah, jätsid mu ellu, nagu näed!" püüdis Gunther edutult nalja teha, kuid tema nägu oli nagu surmamõistetul.
"Ta pole üldse halb diil, nii välimuse kui kaasavara poolest." lohutas Uther teda ettevaatlikult ja vaatas teda sellisel pilgul, nagu kardaks tema enesetappu.
"Jah, me rääkisime ka sellest, ma lähen Kolumatside juurde tööle, et oma väärtust tõestada. Isa oli juba nõus." ohkas Gunther kurjalt. "Vana pede värdjas!" urises ta endamisi ning lõpetas oma õllet. "Mis tööd sa siis teed?" küsis Uther huvitatult. "Hakkan Rukise toimikuid ümber töötama ja arhiveerima." ütles Gunther sapiselt. "Praeguses olukorras-" alustas Uther, kuid Gunther rehmas käega. "Tean, tean, kui sind poleks olnud, ma võiksin vabalt surnud olla." ohkas Gunther. "Sa ei ole nii nõrk!" ütles Uther ettevaatlikult. Nüüd ta kartis juba täiesti, et ta vend võib enesetappu teha. Ta polnud Guntherit kunagi niimoodi näinud. "Tüdruku löömiseks tänaval pole mitte jõudu, vaid hullumeelsust vaja - ja praegust ma ei tunne sellist surmakihku." urises Gunther õelalt. Ja Uther naeratas mõistvalt, ta vend oli ikka veel alles, lihtsalt natuke masendatud ja eelmisest vahejuhtumist läbi kuid siiski täiesti Gunther Eluri.

Kusagil pidutseti Leonidase ja teiste krattide vahel ja ka peaõelus oli harukordselt lahkes olekus ning tegi välja. Ta kavatses täna öösel jälle Tiffanyt lohutama minna. Elu maapeal kiskus huvitavaks.