Hommikusöök Tiffany juures

 https://youtu.be/1ClCpfeIELw Breakfast at Tiffany's 

https://watchseries.mn/watch-movie/watch-breakfast-at-tiffanys-online-17775.5300830

I

Hommikusöök Ülemiste häärberis oli väga pinev, sest Madis Ülemiste oli koju jõudnud, samuti Irina oma palverännakult, unustamata oma pihiisa lauda kutsumata. Samuti olid Sergei ja Uku ning Genisha. Hanna-Magdalenale oli aukoht jäetud, jättes Tiffany tema paremale käele ning Irina ja Madise pahemale käele. Tüdruk säras õnnest, et ta oli nii suure au osaliseks saanud, kummatigi pärast kõiki sündmusi. Sergei istus oma bossi kõrval ja tema vastas oli Uku, kelle paremal käel oli Genisha samas kui pahemal Tiffany. Sergei veidi põrnitses Ukut sellise asetuse pärast, kuid sai Genishalt initressidega põrnitsuse vastu ja pidas paremaks viisakuse piiresse jääda. Uku oli lihtsalt meeldivalt üllatunud ning avatult tähelepanelik, laskmata millestki välja lugeda, kuidas ta äsja oli sule sappa saanud. Madis lasi end asjadega kurssi viia ja torises veidi selle üle, et temaga polnud läbi räägitud, kuid kuidas sa saad nii äkki, kui ta oli komandeeringus olnud ning kedagi täiskasvanut peale teenijate kodus polnud. Ta teadis alati, et ülemteener oleks tulnud palgata -- kuid tema naine ja tütar ei tahtnud sellest kuuldagi. Nende meelest oli neil piisavalt kulutusi, samas kui Madise meelest oleks võinud lubada küll. Milleks terve elu kuivata, kummatigi kui Kaarnakiviga läheb nii hästi. Hommikusöögiks oli Basmati Riis koos krõbekanaga, mis oli pähklite ja balsamiõliga kastetud ning kirstomatite ning piparmündi lehtedega palistatud. Leivad ikka olid sellised laiad ja jämedad käärud ning kõrvale pakuti Trappist Monk Orgaanilist teed, mis eralennuga otse Ameerikast Fraseri laost toodi. Hanna-Magdalenale meeldis see -- ja ta ei pidanud mittemidagi ise tegema. Talle meeldis olla teenindatud. Vastavalt tema seisusele. Kui hommikusöök oli söödud, läks jutt eile vaadatud filmi peale. Madis ei võtnud sellest just palju osa, ja ka Irina jäi väärikalt kõrvale, sest ka tema meelest oli see film natuke... nende meelest oli seal liiga palju värvi. Oleks võinud ka väärikamalt seda sõnumit öelda. Aga ju režissöör tahtis oma märgi maha panna. Mitte et neile see sugumürsk meeldinud oleks. Madis oli veidi kade olnud, et sellel mehel nii palju õnne naistega on, mitte et ta oma saagiga rahul poleks olnud, kuid aegajalt ei olnud paha -- ta oli tänulik, et teda need unenäod külastasid, mis lubasid tal end rihmaks tõmmata. Irina ei andnud end alati kätte ja kurtis peavalusid, kuid oma unenägudes võis ta alati mitme orgasmiga maha saada ja kõik eided ära rahuldada. Hanna-Magdalena tegi igasuguse positiivse tagasiside filmi kohta maha, rääkides, kuidas see pole üldse Üleinimlik, et inimesed mingi ristilöödud kurjategija moraalinorme järgivad. Irina ei hakanud selle peale midagi ütlema, kuna tüdruk oli äsja oma vanemad kaotanud. Elurid olid väga õnnetud, sest nemad olid pandud kõige lõppu istuma, teistest palju kaugemale. Madisele ei meeldinud selle Kolumatsi tütre maine, ja ta pidas paremaks mõista anda, et tema õnn Venamaal ei kannataks. Keegi ei tahtnud ju potensiaalset natsi tunnustada, missest et see polnud kunagi päriselt tõestatud. Ootamatult tegi Tiffany suu lahti ja ütles paar tunnustavat lauset, ning tõi esile filmi julguse teemat lähemalt käsitleda, kui usulisest vaatepunktist ja tuua välja selle emotsionaalse väärtuse. Inimesi intrigeeris see uus avastus, et Tiffanyle meeldib Passion of the Christ. 

"Muide, kuidas sa oma nime said?" küsis Hanna-Magdalena ilmsüütult ning Irina hakkas sõnasabast kinni. "Me kohtusime Madisega "Breakfast at Tiffany" filmi vaadates, ning hakkas kohtlaselt itsitama. 

"Ja te panite peategelase järgi oma tütrele nime?" ei suutnud Hanna-Magdalena seda uskuda, ning ahmis selle teadmise endasse. See oli nii armas, kuid samas ka nii labane. Tema Tiffany oleks väärinud paremat nime, kuid asi seegi. Parem ikka kui mingi Triinu või Tiina. 

"Ma ei salli Audrey Hepburni..." tähendas Tiffany kuivalt ning jõi seda, mis ta teest alles oli. Teised vaatasid teda üllatunult, sest see oli veidi ootamatu tähelepanek. Kes ei armasta Audrey Hepburni? "Minu meelest on ta võlts inimene!" andit Tiffany edasi ja Madis läks sellest põlema. "Noor daam, Audrey Hepburn töötas ennast ülesse -- sul oleks temalt paljugi õppida." "Jah töötas ülesse, varem oli vaene!" tähendas Tiffany ja kargas laua tagant püsti, asetades tühjaks joodud teetassi oma kohale, "Kuid pärast seda, kui ta rikkaks sai, käitus ta ikka edasi, nagu oleks ta seesama, kes ta enne oli, enne oma kuulsust -- ja see oli temast väga võlts ja silmakirjalik. Milleks mitte tunnistada, et sa ei ole enam tööliste hulgast?" "Nojah!" möönis Madis ja püüdis Irina käest toetust leida ning teiste külaliste poolt, kuid keegi ei tahtnud end selle tüli vahele segada, saades aru, et asi on rohkemas, kui vaid selles filmis. "Aga ta hoolis vaestest inimestest, seepärast ta jäi alandlikuks." seda viimast ütles Madis eriti enesekindlalt nagu oleks asja ivani jõudnud. "Ja mina arvasin, et mina olen ristitud ja mu ema, kuid nii rumalat juttu võib ainult kristlane öelda." tähendas Tiffany jäiselt, ja kui Madis teda sellise solvangu peale pärani silmi vahtima jäi, nõnda et isegi suu poikvele oli jäänud. Ka tema oli leidnud end laua tagant püsti tõusmas. Ta lihtsalt ei saanud enam aru, mida ta oma tütrega valesti oli teinud, et see teda nii äärmuslikult vihkab. "Kas sa siis tõesti ei tea, kuidas marketing töötab ja et Audrey lihtsalt teeskles, et inimesed rohkem tema filme vaataksid?" ütles Tiffany resoluutselt ning sai vastuseks jõuetu jonnimise endast välja aetud mehelt "Ja mis ses siis halba on. Mina olen ka Müügimees!!" Tiffany ohkas raskelt ja masseeris oma ninajuurt enne kui vastas, "Sinu töö ei puutunud asjasse, sa peaksid teadma vahet alandlikkusel, mis on niisama juba olemas ning ei vaja tõestamist ja treenitud käitumisel, mida tuleb kultiveerida ning esile tõsta. Miks peab sinu tütar sulle seda selgitama ja meelde tuletama?" Ja enne, kui keegi sai veel sõna sekka öelda, vabandas Tiffany viisakalt ja kaebas peavalusid ning kõndis uhkelt pea püsti lauast minema. Hanna-Magdalena järgis eeskuju ning vabandas samuti ning tõttas õhinal järele. Elurid kasutasid võimalust ning juhatasid endid ka viisaka sõnaga välja. Edasi jäid lauda torssis Madis Ülemiste ühes Irinaga ja Sergei ning Uku ja Genisha. Teenijad koristasid nõud ning külalised kutsuti edasi kaminaruumi. 

II

Uku polnud kunagi teadnud, et asi Ülemiste vahel nii halb on. Kuuldes, kuidas nime andmisega oli, ei imestanud ta üldse. Või Audrey Hepburn... See oli nii naljakas, et hakkas lausa hale. Genisha paistis seda mõtet haistvat, sest ta istus tema kõrvale ja vaatas teda karuselt. Sergei istus varmalt teisele poole. Paistis, et Ülemisted ise pole tema taagast kuulnud, ja see andis julgust juurde. 

"Mis sina sellest arvad?" küsis Madis Ülemiste veidi mornil ilmel. Ta sai vastu küsiva pilgu, sest ta polnud päriselt kelleltki kindlalt küsinud. Ta siis täpsustas: "Uku, sa olid ju tema Filosoofia õppejõud, miks ta niimoodi -- ja veel Audrey Hepburn! See on üks kuradima hea film, kõik teavad seda." 

Uku muheles selle peale ja ütles pärast mõningast kõhklust: "See on ju ilmselge, et Tiffanyle ei meeldi, kui teda nii kuulsa filmiga võrreldakse, arvestades selle peategelast -." See paistis aga Madist vihastavat. "Kuidas ometi, egas ma teda Golightly ei nimetanud." Ja Uku üritas Madisele selgitada tolle juveeli poe tähendust Tiffanyle. "Teie tütre jaoks ei ole see mitte koht, kus teie armastus algas, vaid koht, mis räägib raha taga ajamisest ning selle kummardamisest..." "Kas ta on nüüd kommunistiks hakanud vä?" solvus Madis veel enam ja tundis oma naise kätt enese õlgade ümber teda kallistamas. Ta rahunes veidi. See oli lihtsalt arusaamatus. Tiffany on ilus nimi! "Tiffany tahab minu teada tavalist elu, mitte hästi kindlustatud elu -- ta tahab seda ise kujundada..." t'ähendas Uku ja Madis seedis neid sõnu. "Ja miks ta mulle seda ei võiks öelda?" puhises Madis, rapsas end naisest lahti, tõusis ja lahkus kaminaruumist. Irina vabandas oma mehe käitumise pärast ja läks talle järele. 

"No see oleks võinud minna paremini..." venitas Sergei, kuid ei teadnud kuidas. Ka tema oli seda filmi näinud ja nõmedaks pidanud. Uskumatu, et keegi selle järgi nime paneks. Tema küll ei tahtnud, et Tiffany oleks kellegi moodi, kes seal filmis olid. 

"See läks täpselt nii nagu asi väärt oli." tähendas Genisha ja tõusis samuti püsti. Paistis, et pärast Ülemiste toast lahkumist, polnud tal vestlusega midagi pistmist. Tema minek oli väärikas ning kaalutletud, nagu oleks tal kogu maailma aeg varuks. Uku ja Sergei jäid talle järele vaatama, ning viimane unustas isegi, miks ta nii vihane oli olnud ja lahkus ise ka viisakalt end vabandades. 

"Või et argpüksid ja rotid?" mügistas Uku endamisi naerda ja asutas samuti minekule. Selles majas ei olnud tark praegust viibida. Kui Tiffany tahab temaga rääkida, siis võib ta seda mõni teine kord teha. Kui õhus vähem draamat on. Miks ta ei mõelnud kunagi selle filmi kohta uurimistööd küsida. Ta teadis miks, sest inimesed olid pinnapealsed ja tema õpilased oleksid tõenäoliselt jälle nurisenud, kui mõtlematu ja julmalt range ta on õpetajana, andes nii raskeid ülesandeid. 

III

Kui Tiffany oma tuppa jõudis, oli ta maruvihane. Kuidas ta vihkas seda filmi, kõigi oma võltside karakteritega, täis naiivseid ja romantilisi unistusi ainult selleks, et püüelda õnne sinilindu või kaarnakivi, nagu seda Eestimaal nimetati. Nad oleksid sama hästi võinud Sõnajala õit otsida. Elu oli ikka inimese enda kätes, seda oli ta isa temale õpetanud. Kuid kuidagi moodi, ei paistnud ta seda õpetust päris ise kuulda võtvat. Ikka tahtis ta teiste poolt austatud ja armastatud olla -- ülekullatud ning jumaldatud. Just sellepärast ei mallanud ta isa enam oma perega kokku elada, et nad liiga tavalised olid. Ei suutnud koos temaga piisavalt särada ja avalikust elust osa võtta. Aga mis kasu oli avalik elu Tiffany'le toonud? Ainult valu ja pisaraid. 

Hanna-Magdalena koputas uksele, ning Tiffany pühkis oma silmad puhtaks, sest ta oli natuke nuttu tihkunud. Nad rääkisid tühjast tähjast ning mõlemad olid rahul, kuigi erinevail põhjustel. Tiffany oli õnnelik, et tema nimi ei ole enam teemaks ja Hanna-Magdalena tahtis lihtsalt oma eeskujuga koos olla. Viimaks oli tal see vanem õde, keda ta oli nii palju tahtnud. Ja ta viskus Tiffany käte vahele ning kallistas teda õelikult, kes ei osanud selle peale muud teha, kui kohtlaselt tema seljale patsutada ja asjad niimoodi jätta. Kui nad olid endid niimoodi tühjaks rääkinud ja muljetanud ning kallistanud, läks Hanna-Magdalena oma tuppa. Tiffany ohkas tumedalt ja sulges oma voodis lamades silmad. Ta andis endale sõna, et tema armub päriselt ning loob omale traditsioonilise perekonna ja saab lapsed. Ta ei teadnud küll, kust sellise asja leida, kummatigi tema olukorras, kuid ta ei kavatsenud ka alla anda. Kusagil on ikka keegi, kes teda tahab ja aitab tal oma surnud meest unustada -- ja seda kättemaksu. Kuid see võis ka mõne teise korrani oodata. Pärast sellist hommikusööki vajas ta ühte korralikku uinakut... 

Genisha Hingamispäev

 Kui Genisha oli Tiffany oma tee juurde jätnud ning koos Sergei ja Uku Sepaga tööliste kööki läinud, lasi ta end esimest korda teenindada -- ta ei tahtnud olla see kiusaja, kes võõrasse majja oma seaduseraamatu kaasa võtab. Tema tahtis ka ristiinimene olla, missest et salaja, et ruunivaimud sellest aimu ei saaks. Sergei vaates teda piinlikult kaua; ju oli ikka veel leilis, et Genisha oli teda kraanikausis kainestanud. 

"Ma kuulsin kunagi, et üks maag olla Eestisse neli sammast tõmmanud..." tähendas Sergei elutargalt, nagu räägiks ta kogu aeg neil teemadel ning Uku Sepp hoidis naeru tagasi, samas kui Genisha vaatles meest, nagu tahaks tema ära süüa. Ta tegi igaks juhuks õnnetust vaimus pildi. Äkki ta on ikka veel purjus, siis ei tahaks teda päris ära tappa.  Ta vaatles pikalt mehe profiili ja Sergei sai aru, et ta on tema jutuga nõus. Ma oleksin ise ka õnnelik, kui saaksin mõne samba või väe endale, kuluks töökohas marjaks ära..." Nüüd vaatles Genisha veel pilklikumalt mehe profiili ja meest ennast, ning haletsus lehvis tema näole. 

Sergei solvus, sest nüüd naeris Uku Sepp juba varjamatult ning Genisha pani ta pilguga vaikima, saates talle meelde pildi kuidas ta oli lahti lastud ja kes tegi ning miks. Endine Filosoofia õpetaja võttis kohe professionaalsema kehahoiaku ning vabandas sündsalt, pühendudes täielikult kohvi joomise kunstile, nagu oleks mõni hiinlane ta seestanud. 

"Saan aru -- Eestlaste värk." urises Sergei solvunult "Sa ei kiida mind oma õpilasena heaks, et ma Venemaalt tulen!" Genisha jättis mehe näitude vaatamise sinnapaika ning pühendus vigade parandamisele. "Mul ei ole midagi sinu õpilaseks hakkamise vastu..." tähendas Genisha ja rüüpas kohvi. "Minu vanuses ongi ühte sellist, nagu sina vaja..." Ja siis vaatas ta mornilt enese ette. "Aga kahjuks jõudis Tiffany sinust ette ja minule on ainult üks lubatud!" Ning põrnitsedes kibestunult oma tassi, "Kuigi mina oleksin ta kuupeale saatnud, kui tal nii totakaid vanemaid poleks -- Jumal teab, et ta vajab juhatust -- siis ei olnud midagi teha. Oleks sa mind varem üles otsinud, oleksin ma hea meelega sinust oma õpilase teinud, jah!" tähendas Genisha ja jõi mornilt oma kohvi edasi. Sergei oli sellisest ilmutusest pahviks löönud ja Uku Sepp kortsutas samuti kulmu, ning võttis mugavama asendi, sest siit võis õppida asju, mida isegi kreeka juut ei tea. "Et ma võiksingi, nagu --?" ja ta jäi totakalt naeratama, siis tema ilme muutus tõsiseks ja ähvardavaks: "Sa ei ürita ju minu kulul nalja teha, et ma selles ametis?" Kuid Genisha rehmas käega. "Hea küll! Ma seletan sulle selle ilmapuu või energia samba lahti, miks teda pole tark ühest kohast teise liigutada ja kuidas nende väeavaldustega on -- ja mida see sinu töökoha jaoks tähendada võib, kui sa nihukese saad." Sergei rüüpas oma kohvi ja jäi ootele. See oli eluanumas juhus, kus ta sai nii suure Teadmamehega sellistel teemadel rääkida. Tema ema ja vanaema ei kiitnud neid teemasid heaks ja leidsid et ta peaks ufode uurimise ja parapsühholoogia loengute väisamise asemel karjääri tegema. No miks ta ei võinud oma enese turvafirma asutada ja pappi teha -- ei tema pidi minema ühe Eesti rahajõmmile turvameheks. Ta perekond ei saanud siiamaani aru, kuidas see Madis Ülemiste oli tema ära rääkinud. Peaaegu oleksid talle papi kaela ässitanud, et ta kurjad vaimud välja ajaks. Õigemini siis ta polnudki teab mis rahajõmm -- aga näe jõudis haljale oksale ja tõmbas tema ka kaasa. Ei olnud oma lubadust unustanud. Vene ajateenija sõna võis alati usaldada, mõtles Sergei rahulolevalt oma südames, millised eluvalikud ta oli paika seadnud. 

"Esmalt tuleb sul mõista, et šamaani õpilaseks saamine on nagu oma Äia majja minek, et tema tütrega kihluda. Sina ju tahad tema Hagija Sophia ära võtta siis ei tule sul asi üldse välja, kui sul silmi ka teiste tüdrukute ja ilusate asjade jaoks jätkub .." tähendas Genisha ning Sergei segas vahele, sest ta tundis end puudutatuna: "No see on ju elementaarne, kelleks sa mind õige pead, et ma ei suuda ühele tüdrukule pühenduda!!" Ta pidi aga oma pahameele alla neelama, sest Genishale tekkis läbematu väsinud ilme ette. 

"Heaküll, ma üritan seletada aeglaselt -- mul läks ka mõistmine kaua." Ja kui ta oli oma kohvi lõpetanud, hakkas šamaan õpetama: "Sina oled ju turvamees -- sinu töö on näha kõike, mis su ümber toimub ja su ülemust ning objekti mõjutavad. Väga hea! Kui sinust saab šamaan, siis sa oled ka turvamees, aga teisele firmale. Sina ei saa korraga füüsiliselt näha, mida kahe turva firma kaamerad kahes erinevas ruumipunktis näitavad, et oma tööd mõlemale isandale hästi teha. Ühele neist pead sa liiga tegema. Kui sina hakkad oma tööd ja vaimseid asju kokku segama, siis sa hakkad täheldama, et sinu kaitsevaim hakkab rohkem sinu aega enesele võtma, mis avaldub sinu jaoks nii,, et sa hakkad rohkem töö juures unistama ja ei suuda olla niiöelda ärkvel -- su keha on ärkvel aga su vaim on kusagil mujal." Genisha tegi pausi ja põrnitses Sergeid, kes selle tõe endasse võttis. Ei niimoodi ei võinud ta küll õpilaseks hakata. Talle meeldis tema töökoht ja ta oli juba Mihkliga rahul. Milleks selle pärast hulluks minna. Kuid see ei seletanud ikkagi, kuidas ei ole võimalik sambaid nihutada. Kuid šamaan jätkas: 

"Täpselt nagu maailmas, on vaimumaailm üks väga tihedasti asustatud Metropol oma reeglite ja piirkondadega -- ei saa ju eeldada, et sa lihtsalt võtad Empire State Buildingu oma taskusse, ja kõnnid tipa-tapa ja paned ta Tallinnasse Vabaduse Väljakule püsti ja kõik asjapulgad, kes sul tee peal ja koha peal on, vaatavad nagu lapsed ammulisui otsa, nagu oleksid sa neilt pulgakommi võtnud ja mitte midagi palju väärtuslikumat, mille eest oleks Ameerika nõus paar oma raketti välja laskma." Genisha tegi veel ühe pausi, ning Sergei seedis seda. See ei olnud tõesti võimalik. Kuidas ta ise selle peale ei olnud tulnud. Ta tundis nüüd piinlikkust, et oli ühte soolapuhujat uskunud. Aga šamaan polnud lõpetanud:

"Kui sa lisad ühte kohta lausa 4 ilmapuud, kes on lausa inimolekus -- Irminsulis oli paganatel oidu ikka puid kasutada, nii et kui nende kristlaseks pööranud vennad neid maha läksid raiuma, ei olnud nii suurt kahju. Aga kui ilmapuu või sammas on inimene, siis on sellega väga palju probleeme. Alustuseks, ei saa sellise inimese verd valada, ilma et reaalsus selle sündmuspaiga kohal ei puruneks. Inimesed hakkaksid ilma igasuguse põhjuseta kaasa tundma ja püüaksid suure õuduse pärast sellest paigast põgeneda. Sõjas oleks see väga nüri olukord, kui sa endale arusaamatul põhjusel oma vaenlasele hakkad kaasa tundma või oma seisukordi ja käske üle vaatama. Samuti ei pruugi need ilmapuud olla üldse sama meelt. Kui väga halvasti läheb, võib iga Ilmapuu valida endale oma kuninga või ise olla kuningaks. Miks sa peaksid sellist poliitilist õudusunenägu tahtma?" Sergei pidi sellega nõustuma, kuigi ta ei saanud aru, kas ta võib seda uskuda. Kuidas pidi see vanamees seda kõike teadma, Nüüd ta siis teadis, kuigi, mis kasu sellest teadmisest oli. Kuid samas, ta oli oma töökohaga rahul -- iga mees pidi oma liistude juurde jääma ja ta oli tänulik, et ta ei olnud päris nii metsa poole, nagu see šamaan, mitte et tal midagi tema vastu oleks olnud, kuid hea oli teada, et ta polnud millestki ilma jäänud, et Genisha teda oma õpipoisiks ei valinud. Kuidagi tegi see tema südame kergemaks, et ka tema on Mees, just sellisena, nagu ta parasjagu oli. 

Sergei tänas vestluse eest ja läks oma tööülesandeid täitma. Uku muigas väga laialt:

"Pean meelde jätma, kui tahan kellestki tüütust lahti saada." kui ta pidi üllatunult vait jääma, kui Genisha teda erilise tülgastusega vaatles: "Meie ei ole sõbrad -- ära arva mind üheks oma õpilaseks, kelle ees sa oma kunsti võid evida ja neile muljet avaldada, inimvare!!" 

"Sa siis kuulsid minu traagilisest saatusest?" tähendas Uku Sepp kavalalt ning jõi oma kohvi, nagu ei tähendaks see vestlus talle midagi. Genisha tegi maniakaalse grimassi. 

"Ah hea küll, sa oled liiga ennast täis, et aru saada, eks sa ole ka juut..." See repliik paistis midagi puudutavat, sest Uku lõpetas oma kohvi joomise ja pani tassi laua peale. "Mis sul juutide vastu on?" "Teie käes oli Sõna esimesena, enne kui tuli Kristus..." tähendas Genisha mornilt ja Uku vaatles seda tõelust. "Aga..." ei saanud Uku Sepp aru. "Sa oled ju ruunišamaan?" Ja kui mees ikka veel enda ette põrnitses, jätkas Uku Sepp täpsustavalt. "Ma olen kuulnud, et teie ei saa olla Kristlased?" Genisha põrnitses teda silmad vidukil ja sisi langetas alistunult pilgu. "Hea küll, eks ma ei saa seda vältida..." Ja ta asutas oma olukorda selgitama, kuidas temast oli saanud šamaan, ja kuidas ta enne oma kutsumist oli tahtnud kristlaseks hakata, kuid see ei olnud tema kätes. Uku Sepp oli pahviks löödud, sest ta ei osanud päris sellist asja oodata, mis oli Johannese 6 Peatüki ja 65 salmi kokkuvõte, selleks, et juhatada 66 salmi juurde. Ta ei teadnud mida selle peale öelda... 

Genisha tõusis püsti ning tõmbas ka Uku enda ette, nõnda et ainult üks käepikkus jäi nende vahele. "Ütle ausalt, kas sa jätad tüdruku rahule, või teed sa oma vanu trikke Tiffanyga?" Uku Sepp kehitas õlgu: "Ma olen külaline selles majas, poleks ta mind kutsunud, ma poleks vaevunud tulema, eriti nüüd, kus mind Pedofiilia pärast uuritakse..." Genisha kissitas mehe hoolimatuse ja muretu oleku peale silmi, ning vaatles tema näitajaid ning vaatas siis vastikusest kõrvale. Jah, see mees oli Tark ja tal oli isegi annet et jumalatega rääkida. Kuid ta oli täiesti kadunud. Ta oli liiga endasse armunud, et kellegile liiga teha, sest ta lihtsalt ei märganud neid -- Tiffany õnnetuseks oli tüdruk lihtsalt liiga kirgas isiksus, et temast oleks saanud mööda vaadata. Päris kindlasti tahtis see mees, oma edevuse kinnituseks, teda oma õpilaseks nimetada, et näidata, kui Hea Õpetaja ta ikka on. Oli hea teada, et ta tegelikult ei ole Pedofiil, oli halb teada, et ta selliste mõõkadega žongleerib, hoolimata tagajärgedele. Polnud siis üldse ime, et ta langes -- nagu Lutsiver enne teda. Oli lihtsalt hämmastav, kuidas need kaks sarnased suutsid olla. Nagu enne ja pärast videomontaaž. Genisha tänas kohvi eest, ehkki ta polnud seda Uku käest saanud, ning lahkus. Uku jäi oma mõtete manu ja oli esimest korda oma elus murelik. Mida ta peaks oma eluga nüüd peale hakkama, kui ta ei või enam õpetada? 

Surmavarjuorus

 I

Surm miilustas ikka veel Guntheri kujuga, mille ta oli enesele tahunud. Kui seda kuradi Tiffanyt poleks olnud, oleks ta tema kindlasti kätte saanud. Ja nüüd olid nad õnnelikult abielus, see Gunther ja Maarika... Viimasel ajal Tiffany poolt tema juurde saadetud nimed hakkasid huvi äratama, kuna nad ei olnud loomulikud surmad. Albi poolt tapetud äratasid eriliselt surmahaldjate seas tähelepnu, ja tema polnud ükskõik kelle surmahaldjas, ei Tema oli surma inkarantsioon Isiklikult! Kõik platnoid tõid talle andamit ja talle vaikimisi meeldis see. Ja siis oli see Hanna-Magdalena juhtum, kuidas tema vanemad. Surm võttis haigutada, sest see oli nii igav perekond. Sellega ei juhtunud kunagi mittemidagi... Võib-olla nüüd läheb jälle huvitavaks. Surm võdistas ennast ja otsustas inimvormi võtta, et Tüdrukule külaskäigu teha, kuna tal peagust kohtuasi ikka veel soolas oli, siis ei pruukinud ta üldse teda ära tunda. Aga mis nime all ilmuda? Ta vaatas vana ürikut sündsate ümbernimetustega -- see plika kindlasti ei teadnud kõiki, sest ta ei pannud vahest tolle ruunišamaani õpetust tähele. Vahest ta saab isegi oma Guntheri tagasi küsida... iial ei tea, millal piss inimesel pähe lööb. Silmaga järge ajades, langes ta pilk lõpuks Anu Bishop'i nimele. See õnnetu oli ühte lõksu jäänud kurivaimu vitriinis narrinud ja oma ihust ja hingest ilma jäänud. Ta ei saanud ikka veel aru, milline geenius peab oma keldris sellist näitust, kus iga ese võib su hinge röövida, kui liiga ligi tikud. Inimestel oli naljakas morbiidne huumori meel mõnikord... Egas temal selle vastu midagi polnud, sai ta selle kurivaimult suht-koht odavalt kätte... oli vist väga leilis. Võib-olla oli vinge solvang. Surm kahetses, et ta polnud seda oma päevikusse üles tähendanud. Neid solvanguid oli mõnikord päris huvitav sajandi või kahe järel lugeda, et mis parasjagu moes on öelda, kui kedagi paika panna... Tal oli ka kahju, et keegi enam teist põske ette ei keeranud. Ta teadis küll, et see kõnekäänd oli veel olemas, kuid selle tegelik tähendus oli küll nii sünge, et iga tõsiusklik juut pigem puges nahast välja, kui puutus ühe sõrmegagi selle põse külge!! Jumal õnnistagu neid. Surm lubas endale väikse valgustunud naeratuse, nagu oleks ta kristall-laste või indigo klanni kuulunud. Talle tegelikult ei meeldinud nende kaitsevaim Qi Lin, nüüd kus ta Tiffanyga nii hästi läbi sai. Ma mõtlen, varem oli tal rohkem haldjalikku uhkust -- saada kristlasega lausa õelikult lähedaseks, ainult sellepärast, et ta üks kord vabandust palus ja meeleheitlikus olukorras oli. Võib-olla hakkas ta oma teravust kaotama. Ega haldjad ei elanud ka igavesti, vaid jätsid oma nime maha, visates neid, nagu see legend kiriku võtme neitside kohta oli, järgmisele õnnetule edasi. Siis kui enam ei tahtnud igavesti elada. Oli ju tema ka kunagi inimene olnud. Ta vist ei mäletanudki enam oma pärisnime... see oli nii ammu, kuskil 2000 aastat tagasi. Siis olid hoopis teised ajad ning kombed. Ainult surma salanimi, mida vaid Kaarnakivi võis ära aimata või Jumal isiklikult, kes oli selle ju Ise andnud, jäi alati samaks. Anu Bishop oli 22 aastane ronkmustade pikkade juustega näitsik, kellel olid sellele vaatamata A-korviga rinnad, tedretähnid ja hundi hallid silmad, koos läbitungiva pilguga, mis oleks võinud mehepojal hinge nahast välja nülgida, kui ta oleks viitsinud. Talle meeldis asju rohkem isiklikult ajada, kui kaugusest. Ta ei pannud seda pahaks, et ta nii mittemidagi ütlevalt nähtamatu oli,, sest see tegi riiete valiku lihtsamaks ja lubas meeste pilke vältida. Tema 1.74 pikkus, ei olnud ei liiga pikk ega liiga väike ja tema sangad, nagu eestimaal neid hüüti, olid meeldivalt laiad, kui ta tahtis kedagi korralikult hävitada ja surnuks ratsutada. Surmana oli tema kohtingutel alati see paha maik man, et pärast seksi olid nad kuidagi -- Surnud. Äga mõned pidasid päris kaua vastu. Ta siiamaani mäletas toda Tartlast katku ajal, kui Põhjasõda möllas ja piiblit kohalikku murrakusse lükiti. Kurat olid sellel mehel alles vurrud -- ja karvased munad... ja Munn. Tegelikult oli tema rind tervenisti karvane, juuksed takused; kui tarvasel kange ja jäme turi ja kui tugev tema lõhn oli! Nagu Prantsuse tragunist musketär, kuigi ei võinud kätt anda. Vene sõjaväes teenisid igasugused palgasõdurid ja õnnekütid. See mees pidas lausa kolm päeva vastu ja rautas teda, nagu oleneks sellest tema hingeõnnistus, enne kui tänuliku naeratusega ära kustus. Ta oli isegi kuidagimoodi taevasse jõudnud. Oli vast mees. Ei tehta neid enam niimoodi, nukrutses Surm kurvalt endamisi ja ohkas. Ta pani endale musta kapuutsiga kampsuni selga, sellise luitunud Eminemi, mis ei olnud enam moes... Ta oli selle vist Stani laulu ajal saanud. Ta oli laulja peale siiamaani verine, et ta oli julenud seda teemat puudutada. Ullikesed ja Albid, olid ju tema parim leib. Iial ei võinud teada, kes kuidas ja kui paljude kaaslastega nad lõpuks võtsid surra. Nagu see Valdek Keskmiste poeg, kes oli end õhku lasnud ja niipalju pankureid ja mente kaasa võtnud. Mitte et tal midagi seaduse kaitsjate vastu oli, nad lihtsalt kippusid alati kuidagi moodi tema ja teenitud leiva vahele jääma. Nagu kõik need korrad, kui nad linnukesi ja noori nõela otsast ära päästsid... -- Oli see vast lõikustänupüha olnud. Kõik surmahaldjad olid laksu all ja tegid teineteisele kingitusi ning tooste. Ta veendus, et tema riietus varjab tema luidrat kehaehitust, et keegi temale toitu või kohtingut ei pakuks. Tema välimusega oleks võinud mõni sutenöör ta enese õnnetuseks üles korjata ja oma eluga maksta -- ja ta ei tahtnud kehtivat lepingut riivata... 

II 

Tiffany haigutas süngelt ja keetis endale sencha teed. Parem oli kohvist laia kaarega mööda minna. Hanna-Magdalena oli pärast pikka nõustamist ja nuttu oma voodisse kustunud ning kõik asjapulgad olid oma puhastusvahendi haisu ka kaasa võtnud, et võis veidi hinge tõmmata. Sergei oli Genisha välja peilinud ja kohale tassinud, kes ei olnud selle üle just väga õnnelik, kuid ei hakanud ka vastu. Samuti oli Uku Sepp tulnud. Tema ei näinud just suurem asi välja ja oli end käest lasnud. Ta tõenäoliselt ei saanud oma kallist veini ja tubaka maitset enam lubada -- nüüd, kus isegi tema autojuht oli tema maha jätnud. Pedofiilia süüdistus ei jooksnud just mööda külgi alla. Ta oli tänulik, et need kaks meest olid enesele tegevust leidnud ja lasid tal tee keetmise juures hinge tõmmata, kui lasti kõlavalt ja pikalt uksekella. "No kes kurat nüüd...?!!?" urises Tiffany Läbematult ning kõmpis kogu teed põhjates ja vandudes, mida ta kõike nende kujuteldavate rahurikkujatega teeb, kes sellisel hilisel tunnil teda julgevad... Ta lubas endale, et kui see peaks olema kas või üks Mormoon või Jehoova tunnistaja või tellimata raamat, mis kogemata laisa lugemise tõttu naabermaja juurde eksis, siis võtab ta sellel inimesel kindlasti munad maha või rebib vitu küljest. Ta olekski tahtnud uksetaga seisjad läbi sõimata, kui ta hakkas registreerima, et tegemist on Gunther ja Maarika Eluriga, kes enda käes "Passion of the Christ" filmi DVD karpi hoidsid, ja talle hakkas koitma -- nad ei teadnud! Mõlemad vaatlesid tema vihast leemendavat nägu veidi murelikul ilmel. "Kas me tulime valel ajal?" küsis Gunther oma tavalise heliseva Baritoniga, ning Tiffany saatis talle tapva pilgu ja andis hääletult mõista, et ta volüümi allapoole keriks. Kahjuks oli siiski kella hela ja ukse vahelt sisse riivav müra Hanna-Magdalena äratanud, sest ta ruum oli kõige esimene sellel korrusel. Ja Tiffany oli nimme tema ukse lahti jätnud, et saaks teda kohe vaatama minna, kui midagi on. "Mida need müüvad?" küsis tüdruk veidi uniselt, sest rohud andsid ikka veel oma mõju, jätmata oma häälest selget põlgust välja kribimata. Ta oli alati vaadanud selliste peale ülalt alla, kui ühiskonna hammasrataste vahele jäänuid. Õige mees või naine ei käinud ukselt uksele, et tööd teha. Õige mees ja naine töötab korporatsioonis ja võitleb hea lepingu, et pappi teenida. Nojah, tema isa ei tahtnud... Ja see tuletas meelde ja siis ta nägi DVD ümbris ning tundis selle ära. Kõikevõitev viha võttis tüdrukus võimust ja ta suutis vaid sellele mõelda, kuidas see on kõik vaid Jumala süü, et tema peab nüüd üksi elama. Ta süüdistas end ikka oma viimase käitumise pärast hommikusöögi lauas ja oma mõtete pärast. Kuid ta oli alati tahtnud seda filmi näha, näha kuidas seda Jeesust alandatakse ja survatakse. Tema perekond ei olnud tema ea tõttu talle seda filmi lubanud. "Jah osta see ära, ma tahan seda!!" ütles Hanna-Magdalena joviaalse paatosega ja astus kolm sammu ligemale, kui enne oli ta natuke Tiffany selja varjus distantsi hoidnud ja ennast sellepärast mõttes neimanud. "Eee..." alustas Maarika ja Gunther lõpetas "See pole müügiks vaid me tulime Tiffanyga kooli aega meenutama. Me ei teadnud, et tal on külalised." Ta vaatas veidi segaduses noore selgesti häiritud olekuga plika ja tema suurenenud pupillidega näkku, ja siis kahtlustavalt Tiffany otsa. Kuid ta ei saanud veel midagi mõeldagi, kui Tiffany astus ukse eest ära, ise seletades. "Ma olen tema ajutine hooldaja, kuna tema vanemad surid autoõnnetuses ja mina nõustusin varem neile tüdruku mentoriks hakkama, kui ta ühe näotu intsidendi tõttu ühes laohoones tulevahetuse üle elas, kus mitu satanisti surma said. Ma pidin talle kombeid õpetama, et ta halba seltskonda enam ei satuks - aga jah. Nõustajad ja Politsei just lahkusid ja ma tegin endale Teed. Seda on piisavalt kõigile, nii et astuge aga edasi." Selline informatsiooni valing pelutas Elureid, kes siiski sisse marssisid ja end ootavatel teenijatel õigesse kohta juhatada lasid, olles enne jalad lahti vahetanud. Oli väga ebamugav usust ja "Passion of the Christist" rääkida, kui oli selline kohutav sündmus juhtunud -- ja tüdruku õhin tundus samuti eriskummaline... 

"Kas me ei hakkagi vaatama?" küsis Hanna-Magdalena küsivalt ja kindlameelselt. Ta ei paistnud pahameelne, kuid kogu tema oleks kiirgas meelevalda ja välistas igasuguse vastuvaidlemise. Saades Tiffanylt kinnitava, kuid veidi tülpinud peanoogutuse, pani Maarika plaadi reipalt sisse ja nad asusid filmi vaatama. Teenijad olid popcorni toonud, ehkki Elurid ega Tiffany ei taibanud, kuidas sellise filmi juures üdse... Hanna-Magdalena paistis etendust nautivat ja oli ekraani külge liimitud. Tema silmad olid pärani lahti ja tema suu nurgad totakalt ülespoole tuksatunud, nagu oleks ta natuke armunud. Tiffany põrnitses teda ja arutles endamisi, kas ta võiks tõesti olla -- ta ei tahtnud siiski uskuda, sest koolis polnud ta kunagi Tiffany usutunnistuse vastu positiivset huvi üles näidanud, pidades seda kombe- või poliiitiliseks tõivuks. Ta ei saanud seda ka temale seda ette heita, et ta oli oma usu Ema pärast valinud, kuid praegust oleks ta ise tahtnud tüdruku ema olla ja kõige kahju ning kannatuse eest varjata. Kui see Jeesuse piinamise stseen algas, mügistas Hanna-Magdalena oma alla surutud naeru. Sobis talle hästi, sellele vaeste ja nõtrade kuningale, niimoodi kannatada. Nietzschel oli õigus -- milline närune ja haletsusväärne kuju! Kas see oleks tõesti pidanud olema nende ja tema Tiffany Jumal! See pelk mõtegi tundus pühaduse teotusena. Ei, tema Tiffany on palju parem, kui see Jeesus. Ja see tunne meeldis talle, varjates teda selle valu ja ängistuse eest, mida ta oli tundnud, kui ta üksi pimeduse tühjuses ägas. Ta ei tahtnud seda isegi Tiffanyle tunnistada, sest ta mõistis nüüd, kui kaugel maas ta oli oma Iidolist. Ta lubas endale, et temast saab tõeline Üleinimene ja täiesti tema Tiffany vääriline Naine! Tema saab olema selline Amatsoon, keda kõik peavad vaatama ja meelt heitma, kes võtab mehe ja viskab selle minema, kui enam ei sobi. Sest miks oleks ta pidanud endale midagi keelama. Tema Tiffany oli ka endale palju lubanud. Miks ka mitte Tema!! 

III

Kui Hanna-Magdalena vastumeelselt teist korda magama läks, masseeris Tiffany Ülemiste oma ninajuurt ja silmi. Tema ema pidi alles homme koju jõudma, ja isa kohta ta isegi ei teadnud kuna. Ta hakkas vargsi mõtlema, et ta võibki oma Kaarnakivi juurde jääda. Ta oli lasnud Eluritele ka oma toad valmis seada ja polnud nõus kuulmagi, et nad nüüd koju asutavad minema. Kummatigi pärast seda filmi, aitavad nad seda hommikul ka ise lahti seletada. Kaua võib! Miks peab tema üksinda rabama ja täiskasvanud ja vanemad noored hüppavad alt ära? Kas tema tahtis endale seda taaka, ja nüüd seda plikat kaela, koos selle uue sünge murega. Sügaval südames oli tal temast kahju, ta lootis vaid, et leitakse head vanemad -- kindlasti mitte Tema vanemad!! Ta oli välisuksele piisavalt lähedal ja kuulis vaikset koputust, ning rehmas kätt, ning vastav teenija asutas ust avama. Anu Bishop esitles end näitekirjanikuna ja küsis kas siin majas on ka inimesi, kellele näitlemine võiks meeldida. No vähemasti ei üritatud midagi talle kaela määrida, selle üle ohkas Tiffany kergendatult. Ta lasi külalise sisse juhatada, ning pani tulele uue kannu teed ning juttu jätkus kauemaks. Gunther oli kuidagi kahvatu ja kidakeelne, kui enne oli ta valmis kõike selgitama, mis filmisse puutub. Tiffany oli teda selle tõttu vaikselt vihkama hakanud. Kuidas ta üldse julges, pärast seda, mida ta oli teinud, oma abieluõnnega siia keksima tulla -- ja tema hoidis Elurite musta saladust!! Kui kerge oleks olnud nende ilus klaasmajake, hästi sihitud lingukiviga purustada. Nagu Taavet Koljati vastu. Ainult üks vise, ja rohkem polnud talle tarvis... kuid Tiffany teadis, sügaval südames, et ta ei olnud selline inimene. "Nii ei tehta!" tundis ta sügavusest vastu kostmas, ning ajas selle närvide kaela. Täna oli ka palju juhtunud. Maarika oli nõustnud mõne aja pärast Tiffanyt köögis aitama, mistõttu võisid teenijad varem lõpetada ja läksid rõõmsana koju. Tiffany oli ka õnnelik, et ei pidanud seda asjatamist enam taluma. Talle meeldis köögis askeldada. Tal olid juba käed sellise töö järele sügelenud, kuid kuidas sa siin majas... Ta oli ikkagi Tiffany Ülemiste, kuulsa Madis Ülemiste Tütar, kelle Kaarnakivi oli Kõige Parem Virtuaalplatvorm et andmeid varundada ja hüperlinkida. Sa võisid isegi otsustada, mis otsingusõnad olid lubatud ja kui palju nad asju nägid, ilma et kasutaja pidi isegi teadma, et midagi loendist oli välja jäetud. Eriti Hiina Rahvavabariik rippus Madise iga järgmise teadusuudise küljes, kuidas Kaarnakivi areneb, ja Venemaa ning India ei tahtnud kaugele maha jääda rääkimata USA'st ja Jaapanist. Ainult SuurBritaania ja Euroopa Liit köhisid miskit inimõigust ja tsensuuri. Kust neile sellised koledad sõnad meelde tulid? Madisele meeldis, et ta sai Indias ja Hiinas nii odavale tööjõule loota ning sellega kulusid kärpida, mis tublisti kiirendas tema geniaalsete projektide arendust. Ja raha voolas tema juurde ojadena... 

IV

"Mis sa siin teed?" Urises Gunther elutul toonil, nagu püüaks ta kogu oma tahtejõudu kokku koguda ja võitleks põgenemise vastu, nägu maskiks tardunud, kui ta läbitungival pilgul tähelepanelikult iga Anu Bishopi kehaliigutust järgis. Isegi, kui tüdruk oleks koevedelikku kehas ringi liigutanud, poleks see vast Guntheri kulli pilgu eest pääsenud. Tüdruk vaatles teda tehtud naeratusega, nagu ei saaks ta aru, millest selline tõsine pilk ja pöördumine. Polnud ju Gunther ennemini vestlusest just palju osa võtnud. 

"Mis sa siin teed?" kordas Gunther oma küsimust uuesti ja lisas: "Ma tean, kes sa oled, või arvasid, et võin sind unustada..." Lai naeratus lehvis Surma näole, mis tegi ta väga veetlevaks, ning leevendas tema luidrat olekut. Paistis, nagu poleks ta kunagi teadnud, kui hea on saada mehelt komplimenti -- kummatigi nii seksikalt abielumehelt. Gunther oli kurikuulus ja tema abielu oli murdnud nii mitmeid elusid ja tütarlaste südameid. Paljude perekondade uksed jäid seetõttu Eluritele jäädavalt suletuks, sest võtta endale naine Kolumatsi perekonnast!! Kuidas nad julgesid, kui häbematu. Kas nemad on siis ka mingid kõrgesti sündinud. Kõik ju teadsid, kes need Kolumatsid olid, et nende esivanemad olid kuulu järgi natside pool võidelnud ja ühte salajast koonduslaagrit juhatanud. See oli muidugi rumal jutt. Kuid siiski oli see Kolumats kahtlane -- ja ehkki Maarika polnud oma siira usu ja kommete või ühiskondliku tegevusega kunagi alust andnud arvata, et sõnad "Neeger" või "Juut" kuidagi negatiivselt tema sõnavaras olemas on. Kuid sellegi poolest olid kuulujutud visad kaduma, ja Kolumatsi perepea oli väga laisa olekuga neid ümber lükkama. Ju ta ei sallinud näpuga näitamisi ja oli liiga uhke, et iga saksa või arvamusliidri ees kummardada. Siis arvasid teised hääled, et Maarika usk on süütundest ja patukahetsusest ja mitte üldse südamesiirusest... Aga see ei läinud naisele endale korda, kuidas temast arvati, samuti mitte Guntherile, kes kogu seda usuvärki, nagu hane selga vesi võttis. Tema oli lihtsalt tänulik, et kõik oli hästi pöördunud -- arvestades asjaolusid. Ja nüüd pidi see murepilv oma ähvardava äikese frondiga kohale veerema. Ja kui mõnitavalt ta ennast paika sättis ning tema närve ja kannatust katsus. 

"Oi, ma arvasin, sa juba unustasid mu,..." tähendas Surm meelalt naeratades ja venitas, "...nüüd, kus sa oled õnnelikult abielus. Palju õnne. Ma ei jõudnudki pulma -- ega kingitust üle andma!" Ehkki see oli pingutatud vale. Ta oleks tahtnud Tiffany kaela kahe korra keerata, et ta ei saanud Guntheriga ise abielluda. Kuid see tegi ka elu huvitavamaks. Talle meeldis, kui ohver vastu siputas. Talle oleks igav hakanud, kui Gunther mingi tossike oleks, kes armu palub. Mis rõõm on sinust kõik elumahlad välja imeda, kui sa, nagu mõni tema ohvritest, oma elu eest halisesid. Õnneks surid sihukesed ruttu ja ei pidanud neid kaua taluma. 

"Ma tahan.. et Sina ... lahkuksid ... sellest majast ... ja minu elust!" rõhutas Gunther igat sõna, pidades neid välja veerima. Ta polnud kunagi nii palju õudust ja hirmu tundnud, kuid ta ei lubanud endale vedelaks lüüa. Vist ikka tema oli Eluri! Ja tema trotsib oma isa õpetuse pärast kasvõi Surma ennast, kui vaja on, kuigi varem ta oli oma isa selle kadalipu ja karistusmaanija pärast vihanud. Aga nüüd oli ta tänulik, et ta oli mingi selgroo ja moraali omandanud. Nüüd manas ta selle kõik oma meeles esile ja pani selga nagu sõdalane turvise. Kuidagi paistis see Surma erutavat ja ta hakkas aeglaselt sisse ja välja hingama, nagu saaks ta sellest kaifi. Ja siis natuke kiiremini ja sügavamalt. Kuid siis ta lõpetas, ning vonkles mõnitavalt aeglaselt ukse poole ja sellest välja, unustamata enne Guntherist möödumist, kes oli tugitoolis istunud, ta kõrva juurde kummardada ja sosistada. "Ära jää võõraks, ma saadan sulle kõne!" Gunther jättis meelde, et vahetab oma majas kõik uksed; salasõnad ja telefoninumbrid ära, kuid selle naisega ta küll tegemist ei tee. Kui Surm oli lahkunud, tulid ka Tiffany ja Maarika nõusid pesemast ja küsisid hämmastunult külalise kiire lahkumise kohta. 

"Üks minu vallutusi... soovis palju õnne abielu puhul... siis sain ta lahkuma." leidis Gunther end kraaksatamas ja vabandas end peavaluga välja ning asutas oma valmis pandud tuppa magama. Naine vaatas talle kaastundlikult järele. "Kuidas ta teadis teda sinu juurest otsida?" Ka Tiffany kortsutas selle peale kulmu. "Ole ettevaatlik, ta võib tõesti Yandere olla... kas sa nägid kui kõhna ta oli... nagu Buchenwaldi põgenik!!" "Tiffany!" sisistas Maarika Eluri hukkamõistval ning uskmatul toonil. "Mis sõnu sina ka tead kasutada?" "Mida?!?" laiutas Tiffany hämmastunult käsi. "Sa pead tunnistama, et too tüdruk vajaks üht võileiba või kaht... isegi too Cpt. America näitleja ei näinud nii kohutav välja." Ja kui nad selle üle järele mõtlesid, ei teadnud nad kedagi, kes nii anorektiline oleks olnud. "Ju siis püüdis mu mees tema haigust ravida ja nad said niimoodi kokku." tähendas Maarika mõne aja pärast, et lugu arusaadavamaks muuta. "Ju vist." andis Tiffany moka otsast vastu, vabandas ennast ja läks magama. Ka Maarika läks pärast sündsalt pikka õhtupalvet magama ja rahu laotus Ülemiste maja kohale, nagu Jaffa ilmutuse tekk. 

Hanna-Magdalena Hingamispäev

I

Hanna-Magdalena mossitas oma fois gras ja Tseesari salati otsas, mille juurde pakuti Apelsini mahla -- kuid ta pidi ikkagi Ise külmkapi juurde minema, et sealt röstsaia välja võtta ja Rösterisse panema. Tema Tiffanyl oli ilus häärber ja teenijad, kuid nemad pidid siin -- ja nende rahaline seis oli suht-koht sama.Noh Jah, Madise Kaarnakivi edenes nii hästi, et tema läks lendu, kuid egas see tema süü polnud, et tema issi ei võinud oma Kaarnakivi välja lasta. Ikka ta müttas käidud radadel ja hoidis kinni vabatahtlikult Tuletõrje kohustusest, nagu poleks selleks Munitsipaalpolitseinikke või teise asjapulki. Kas keegi talle ka selle eest maksab?! Ta ei saanud oma isa alandlikkusest aru, et ta end niimoodi ära kasutada lasi. Isa ja Ema istusid püüdlikult tema vastas, ja püüdsid halva mängu juures head nägu teha. Nad said aru, kuidas tütrel ei meeldinud varjus istuda. Kuid see oli tema huvides, kui ta vaikselt üles kasvab. Nad ei tahtnud, et ta päris Tiffany Ülemisteks muutub, ja viimased ettekanded Filosoofia õppejõult olid paljutõotavad. Võib-olla Tiffany siiski taltub ja võtab nende tütre ette ja räägib kui halb on olla lesk tema eas... Tema boyfriend oli ikka veel vanglas, ja endamisi palvetasid nad, et ta kellegi kaastundliku kandi poolt surnuks koputatakse, et ta ei saaks enam Hanna elu ära rikkuda. Aga nüüd oli Hingamispäev ja nad tahtsid nautida seda hõrku hetke ja neid ande, mida nad olid suutnud oma pirtsakale tütrele pakkuda. 

Hanna-Magdalena näris oma röstsaia, millele oli rasvaselt fois-gras'd peale määrinud, nagu ei maitsekski see temale üldse ja rüüpas Apelsini mahla peale., kui tema vanemad sõid tatra putru ja jõid sinna koorekohvi kõrvale. Siis sõi Hanna oma salatit, mis oli väga suur kauss, kui vanemad lõpetasid oma spartaliku eine Õunaga. Polnud ime, et neile ühtegi Toredat Mõtet, millega see Suur ja Auline Ülikooli linn end kiitis, pähe ei tulnud. Hanna-Magdalena leidis end häbiselt unistavalt, mis võiks olla, kui ta oleks hoopis Tiffany Ülemiste õena sündinud, ja mitte nende kuivikutega. Nendega ei saanud isegi Filosoofiast rääkida!! Milline nõmedus. Tema Tiffany suples teenijates ja võis endale kõike lubada, aga tema mädanes siin ja vaatles oma bioloogilist kella. Tema elu parimais aastates, hoiab tema küünalt vaka all... 

Kui nad olid nõustunud Hanna-Magdalena ellujäämise auks Teatrisse minna, mis pidi Tallinas olema, pidid nad ka Ussisoost läbima. Miskipärast oli udu seekord tihedam, kui tavaliselt, ja enne, kui keegi jõudis reageerida, oli keegi jobu Oma Grand Jerokiis nende teepeale ette vajunud ja laupkokkupõrke tekitanud. Nende Fiat Puntol polnud mingit lootust ja esimene rida oli istme ja kokku surutud mootori vahel ja mõlemi Isa ja Ema ülakehad moondunud ja purunennud esiklaasist välja vaadanud. Kuidagi moodi oli Hanna-Magdalena tagaistmel ühegi kriimuta ellu jäänud; ja kui kohale vuranud politsei; kiirabi ja Tuletõrje ta autorisust välja lõikas, hoidis Irokees ikka veel omal peast kinni ja puhus kassiahastuses 3,14 promilli välja. vandudes, et tema on 22 aastat kaine autojuht olnud. Hanna-Magdalena habises pärani silmi "Palun vabandust, palun vabandust, mitte niimoodi! Palun vabandust!!" Ja juurde kutsutud nõustaja talultas ta kiirabi juurde, kus talle anti rahustit, ja pandi kanderaamile magama, et ta ei saaks end šokis vigastada. 

Üks politseinik, kes oli juhtumisi seesama konstaabel, kes Pedofiilile oleks peaaegu üle laua kõrri hakanud, seletas õnnetust ja auto arvutist võetud andmeid. "No ei anna vanajumal sellele tüdrukule armu..." Teine vaatas toimikut ja noogutas süngelt kaasa. "Neil oleks nagu needus peal..."

"Pipart sulle keele peale!" urises konstaabel ja teine tõstis alistunult käed ja asus oma toimetuste kallale. 

II

Kui Hanna-Magdalena ära nutetud häälel viimaks oskas oma Tiffany telefoni numbri öelda, kui see, kellega kontakteeruda, sest et ta tema hoolealune on, siis kergitas Nõustaja kohe kulmu, sest ta oli temast palju kuulnud, ja teadis tema vanust. Kuid ehk on Tiffany vanematest kasu...

Kui see kõne lõpuks Ülemiste häärberisse jõudis, oli juba Ema koos oma pihiisaga õnnelikult Venemaa poole lennus ja teda ei olnud mõtet kõnetada. Tiffany vandus endamisi, et pidi Uku Sepaga kohtumist jälle edasi lükkama, ehkki ta polnud meest selle kohta ettegi hoiatanud, kuid see pidi enne tulema. 

Ta nõustus kohe sellega, et kui Hanna-Magdalena on kõbusam, siis tuuakse ta Ülemiste häärberisse ja lubas selleks külalste toa valmis seada. Pärast sellist halba uudist, mis ta Hingamispäeva ära rikkus. Ta haistis jälle Kasutaja Kagujat, ning otsustas alistuda ja teise põse ette keerata -- mitte et ta oma väge oleks saanud --! Ta andis kõik käsklused vastuvaidlemist mitte taluval toonil edasi, ning teenijad tuhisesid nagu majahaljad sõnatult käske täitma. Ta ohkas ja helistas Uku Sepale, kes oli selle kõne peale üllatunud ja veidi ära vajunud elutu häälega. Tiffany palus temal Genisha üles otsida, sest raisal polnud ju mobiili ja andis tema umbmäärase aadressi, koos õpetusega, et: "Kui sa teda sealt küllalt kaua otsid, küll tema leiab sinu ülesse ja saab aru, kuhu koos sinuga tulla; ära siis võõraks jää!" Seda teinud läks ta trepist keldrisse ja suundus tööliste kööki, kus ta andis uue menüü, et külalistega arvestada ja sealt esimesele korrusele härraste kööki ja andis need samad nõuded, et kõik teeksid oma osa ja siis läks oma tuppa ja valis sündsad leinariided selga. Viimane asi, mis ta tahtis, oli Hannat solvata liiga erksate värvidega, sest tal oli Punane kapuutsiga Top seljas olnud ja vastavad kottis püksid ning Nike tossud, kuid nüüd riietus ta maitsekalt musta särgiga ja pani musta seeliku jalga, unustamata isegi aluspükse, et ta isegi tunneks end kombekalt ja mustad sokid, ühes kingadega. Talle ei meeldinud kingad, kuidas need tema varbaid ahistasid... Kui ta oli valmis, ja end peeglist seletas, mis oli kapi seinale pandud, oli ta nagu mingi gooti nukk -- ainult ilma meigita. "See saab olema Piik päev..." ohkas Tiffany Ülemiste ja vuristas mõttes sündsad palved ette, et end valmistada. 

III

Lutsiver lohutas ikka Kasutaja Kagujat, kes ei olnud rahul, et ta ei suutnud isegi oma viimase trikiga Tiffany Ülemistet vaost välja lüüa ja Jumalat Teotama sundida -- pealegi veel see sohitud Irina palve. Ja ta ei võinud isegi nende lennukit taevast alla tuua, et see Kohtuasi soolas oli!! Aga vähemasti võis ta selle Hanna südamesoovi täide viia, las nüüd marineerib!! 

Ja Lutsiver talutas vihast luksuva Kasutaja Kaguya voodi juurde, kus ta oli teda viimasel korral võtnud: 

"Ära nuta! See polegi sinu süü.." ja seda ütelnud hakkas ta naisukest igast küljest rahuldama, samas kui tema keha Maarjamõisas tõmbles ja arstid talle südame massaži tegid, et ta päris ära ei sureks ja said ta jälle stabiilseks. Tema ukse ees oli ikka veel nõudlik politseinik, kes Snickersit näris, et ei saa ikka veel küsimusi -- ja pealegi oli tema poja sünnipäev. "Nii hea Hingamispäev!!" urises politseinik ja valvas omal postil edasi. 

Lutsiver keppis Kasutaja Kaguyat nagu oma lemmik libu ja sai temalt kõik kire intressidega tagasi. Kui ta oli teda niimoodi küllalt keppinud, tõmbas ta naise pea endale lähemale, kes ikka veel kepist pilves ilmega teda tänulikult seletada püüdis. "Pane end riide, tibuke, mul on sulle üks lõbus tööots, mis su tuju tõstab. Täna on ju ikka Hingamispäev!!" Lutsiver ootas nagu vana rahu ise, mis oli tema puhul nii eriskummaline ja meelas ning õnnelik Kasutaja Kaguja tahtis seda head asja juba näha ning lippas nagu kepslev jahikoer vaguralt Isandale otsa vahtides tema kõrval, kui nad aeglasel sammul "Mängupõrgusse" läksid. Ja seal "Mängupõrgus" olid igat sorti mänguautomaadid, kuid need olid sellised viguriga. Need ei küsinud sinult mitte raha  vaid Ühe Hedoni!! Selle Hingeraha eest said sa valida, missuguse kepi sa tahad saada. Lutsiver saatis vastutava praktikandi mingile teisele tööotsale, kes kummardas kolm korda maani tema ees, enne kui julges minema roomata, et polnud veel ühtki vaba päeva näinud. Aga Hingamispäev -- noh kui Isa Lutsiver lubab... 

"Mis ma siin teen?" küsis Kasutaja Kaguya ebalevalt. Ta seletas masinaid ja nende küljes olevaid juhendeid, mis olid küllalt täpsed, et ei oleks tohtinud mingit probleemi olla. 

"Sa ju tead, kuidas sinu ja su sõbrannadega oli?" küsis Lutsiver ja sai varma noogutuse

"Noh vot! Sina hakkad nüüd Alpe vorpima!" tähendas peaõelus ja kui naine ikka veel kahtles, kas ta ikka saab aru, kuidas. Muheles endamisi. "Sa ju tead, kuidas mõnikord tüdrukud hakkavad pipardama ja poistel läheb vedelaks? Noh Sina peadki siis hoolitsema, et kõik varjud ikka oma Hedoni ära kulutavad." Kasutaja Kaguya seedis seda ja vaatas ringi, ise mõmisedes. 

"Miks siin nii vaikne on?" ja kui ta sai Lutsiverilt mesimagusa küsiva pilgu, vabandas viisakalt ja seletas, kuidas maapeal on sellises asutuses õige lõhn ja muusika, et inimesed end teretulnuna tunneksid. "Ja pealegi šerlock Holmesi varjukuju peaks uksel laulma Dobro Pašaluvat samas, kui õhk lõhnab lavendli ja viiruki järele ja tausta muusikaks sobiks hästi "Carnival of Rust!" 

Lutsiver kaalus neid pakkumisi ja tal vajus kulm kipra. "Sa tahad neid ette hoiatada? Selline laul!" 

"Oh ei!" naeris Kasutaja Kaguya mahlakalt "Paku inimesele kogu tõde ja ta ei näe lõksu ka osutamise peale vaid vantsib sisse. Või pole sa kuulnud seda anektooti, kuidas venelast sillalt alla hüppama panna. Ütle talle, et siit ei või!!" Ja Lutsiver vaatles oma Alpi suure rõõmu ja tänulikkusega, et isegi pisar tuli silmi; nagu isa, kes on oma tütre etteaste üle uhke. "Ma teadsin kohe, et sa oled seda vaeva väärt, ja näe kui kiiresti sa juba kannad!!" Ja suur lai naeratus, millega ta oli esiti Tiffany Ülemistet kostitanud, mis ta väga võikaks tegi, lehvis Kasutaja Kaguya näole ja ta lõi kulpi ning tegi oma Hingamispäevaga algatust. 

Esimene klient oli prillidega nohik, nii 22 aastat vana, kes oli kogu elu Teoloogiat õppinud ja mitte kunagi julenud tüdrukutega jamada, kuid nüüd oli julenud salaja omas toas succubuseid välja kutsuda, ning kogemata kombel läbi portaali siia "Mängupõrgusse" sattunud. Ta seletas üht eriti sadistlikku masinat, kus oli istme peal dildo, mis pidi tema tagumikku minema ja siis pidi ülevalt ehtne succubus tema riista peale langetatud saama. "Ma ei tea..." leidis poiss end igatsevalt ohkamas, kui Kasutaja Kaguya talle külje all ujus ja end esitles, et küsida, kuidas kasulik olla. 

"Kas ma tõesti saan Ühe Hedoni eest, seda succubust..." ja ta jättis oma lause lõpetamata ning punastas. Kasutaja Kaguya taipas viga, ning hakkas lohutama. "Kui te saate selle dildo otsa istuma, siis meie patenteeritud PõrguSikk libesti mõjub nagu Viagra ja modifitseerib sinu riista sinu mõttejõul soovitud pikkusele ja jämedusele, et anda soovitud tulemust!!" Kui poiss seda kuulis, et isegi tema oma tavalise riistaga saab mehe tegusid teha, ja kui succubus ka kutsuvalt indlema hakkas, et kus on küll tema vlage rüütel, kes ta silmad särama saab... Õhinal nohik andis oma prillid hoiule ja lükkis kaasa saadud Hedoni pilusse. Kurat kui hästi taustamuusika sobis, tal läks juba sellepeale kõvaks. Esiti oli raske dildo sisse saada, sest see oli tema esimene kord, aga kui ta valmis oli, näitas ta Ok märki ning succubus langetati alla, kes nautleva aeglusega poisi riista vastu võttis. Ja kepp võis alata. Nohik tundis enese rõõmuks, kuidas tema suguti succubuse sees täpselt nii suureks ja laiaks sai, nagu ta tahtis. Lõpuks ei saanud ta isegi parema tahtmise korral, seda kurivaimust välja tõmmata. Samuti hakkas tema pärak ümber dildo kokku tõmbuma ja sundis temal end ka rohkem liigutama. Kui ta oli endameelest küllalt keppinud, tahtis nohik lõpetada, ja näitas jälle Ok märki. Abivalmis Kasutaja Kaguya lendas kohale, et näha mis mureks. "Hakkame lõpetama, ma arvan et olen küllalt saanud." ahmis nohik minestamise äärel. Mitu korda ta oli juba orgasmi saanud 7? 8!! Succubus ka tema otsas oli vist heas tujus ja kiitles, kuidas veel kunagi pole keegi nii palju temast välja võtnud ja nii muljetavaldav Mees olnud... 

"Sa oled siis nõus oma hingest loobuma, see on suurepärane, hakkame siis kohe imama!!" plaksutas Kasutaja Kaguya käsi. "Ööö Imama? Hingest Loobuma?! Ei ma maksin ju Ühe Hedoni!" ei saanud teoloogia tudeng nüüd aru, kuidas tema hing nüüd asjasse puutub, ise ohkides oma 9 orgasmi, või oli see 10nes. Väga raske oli keskenduda ja Kasutaja Kaguyat mõista. "No kuule, see pole aus, See Üks Hedon oligi su hinge hind, selle märgiks, et sa oled lepinguga nõus, ja nüüd sa oled oma Tasu saanud. või pole sa teenusega rahul. Me võime veel üht teist lisada..." Ja kui see tõelus nohikule koitma hakkas ja ta silmad pärani läksid, just siis tõmbas Kasutaja Kaguya kangist, ning dildo imas poisikese hinge kerge lurtsatusega välja, ning succubus asus aplalt tema hingekeha kugistama. "Tänks õeke, veel kunagi pole ma oma tööd nii palju nautinud, ja kui kiiresti sa tema nõusse said. Too eelmine praktikant lasi meil igavleda ning ei suutnud kedagi ära rääkida, kuid sina oskad!" Ja Kasutaja Kaguya naeratas väärikalt töölisele ning märkis hinge üles. "Head Hingamispäeva sullegi." Üks Hedon polnud küll palju, kuid see oli ka nohikust teoloogia tudeng, palju sa sealt ikka tahad. 

Teine klient oli tulnud koos oma tüdruksõbraga, sest ta ei julenud seda üksi teha. Ka nemad said vastava masina peale meelitatud, ning oma hingest lahti, õhutades partnerit kiiremini; kõrgemale ja kaugemale, püüdlema ultimatiivset orgasmi. 

Endine praktikant tuli lõõtsutades tagasi ja pakkus talle Extra Shot Espresso Cacao Extra topsis, nagu Lutsiver oli väga kategooriliselt sisendanud. Järjekord oli kohutav, kuid ta oli selle kätte saanud. "Teie kohvi, emand!" piiksus ta falsetiga, ning Kasutaja Kaguya taipas, miks tal nii raske oli kedagi meelitada. Selle häälega poleks ta isegi trolli ära rääkinud. Ta ei tahtnud talle küll kaasa tunda, kuid alati oli hea mõnda kratti omada, nagu ta nägi Leonidas Sumatinit omasid kantseldamas. Ja miks ka mitte. Ikkagi on ta Lutsiveri lemmik libu, nagu ta enesele sisendas, et oma endisest kaotusest üle olla. "Jää siia ja vaata, kuidas tööd tehakse, ja sinagi võid istuda Lutsiveri riista otsas, mitte siin konutada." ja seda öelnud, rüüpas ta oma kohvi ja lubas kerge naeratuse. See oli tema lemmik, Lutsiver teadis teda hästi. "Hea kohvi, too neid edasi nii kuumalt ja värskelt ja ma usun, et saame suga hästi läbi." Ja nagu ta polekski kellegiga rääkinud, asus Kasutaja Kaguya järgmist klienti piirama. Õigemini oli üks vaba succubus ära eksinud, kelle Kasutaja Kaguya kohe ära tundis. "Kas sina pole mitte see, kes lasi ühel kratil end keppida, kui oleks tulnud tööd teha?" "Noh, maitse üle ei vaielda, me leppisime siin kohtingu kokku..." püüdis kõnetatu end õigustada. Kasutaja Kaguya ei suutnud seda uskuda, et kusagil on tööline, kes ei saa üldse aru, kui kõvasti ta mööda pani. Aga kuna tal oli vaja oma keskmist tõsta, siis ei tahtnud ta kuidagi selle succubuse pärast oma arvele 0 lisada. "Kuule, nüüd tuleb meelde, Lutsiver peedistab su poiss-sõpra ühe teenega, ja kui ta vabaks saab, tuleb ta sulle järele!" valetas Kasutaja Kaguya teeseldud osavõtlikkusega, ja naiivne succubus jäi uskuma ning lasi end ühe masina otsa meelitada, milles teine succubus hakkas teda kohe meelalt armastama, ja kui Kasutaja Kaguya oli tema eest maksnud ja selle tema arvelt maha võtnud, siis võttis ta succubuse kontoga ühenduse ning jagas selle kaheks. Ühe osa pani ta endale ja teise töötavale succubusele, koos kirjaga "Pane see tööluusija maksma, sest ta pole Isandale viimasel lõigul kaugeltki piisavalt andnud, ja ka nüüd ootab ta oma poiss-sõpra!!" Ning õelals itsitav succubus, seletas seda oma piiparilt ja asus töökäsku lahendama. Enne kui süütuke arugi sai, olid tema Hedonid kulutatud ja ta hingekeha ära söödud. Succubus röötsatas õndsal ilmel ja saatis Kasutaja Kagujale Helista mulle märgi, kuid sai kahetseva vabanduse vastu: "Kui issi Lutsiver lubab töö kõrvalt, ma püüan sind oma tööloendisse vahele möllida..." ning succubus naeratas jälle õelalt, sest tema oli ka tööl, ning ei suutnud uskuda, et keegi sellise vale õnge läheb. Ju siis ikka õiged lõhnad ja muusika teebki kogu erinevuse edu ja hävingu vahel... 

Mõni hetk hiljem tuli ka poiss-sõber õhinal kohale, lillebuket rusikas. Kasutaja Kaguya vonkles tema juurde ja avaldas kahetsust, et peab halbu uudiseid tooma, kuidas tema Succubus, oli ta ühe kõvema Krati pähe maha jätnud. Ja mitte ühe tavalise vaid ikka Neimadeemon, kes oma Põrgu-tšopperiga oli kohale käristanud ja temaga kuhugi edasi sõitnud. Sest sina ju said bossilt tõrelda ja ega tema ka oma osast ilma ei jäänud. Ja siis ta vahetaski ülespoole!! Kui kratt seda uudist kuulis, varisesid tema lilled põrandale ja ta hakkas lahinal nutma. "No ole nüüd, Su tüdruk ei osanud lihtsalt sind hinnata." Ja seda öelnud, talutas ta krati järgmise masina juurde, kus succubus oli juba koera asendi sisse võtnud. "Pärast korralikku keppi tunned end jälle paremini.." tänulik kratt usaldas oma lugeri Kasutaja Kaguyale ning viimane tegi jälle arve pooleks ning kandis ühe osa endale ja teise osa töötavale succubusele, ühes kirjaga: "Anna sellele nii et tolmab! Ta julges Issi Lutsiverile kindla otsa ära käkkida, ja julgeb ikka kohtingule minna, ja mitte tööd teha." Kui Succubus seda sõnumit oma piiparist nägi, norsatas ta lõbustatult ja kasutas oma tagumiku lihaseid eriti õelalt ning välja kutsuvalt ning õrritades kratti sündsate meelitustega, kuni kratt isegi ei märganud, kui kõik tema Hedonid tarbitud olid. Pildituna langes ta tagasi, suguti ikka veel kepist tõmblemas, kui succubus ümber pööras ja ta palvetaja ritsika kombel nahka pistis; ikka pea enne maha ja siis nautlevalt tükk tüki haaval edasi liikudes. 

Lutsiver oli korraks kiikama tulnud, kuidas Kasutaja Kaguyal läheb ja kas tal on ikka veel paha tuju, kui ta leidis viimase oma kohvi mekkimas ja praktikanti andunult märkmeid tegemas, kuidas seda tööd tuleb ikka teha. Ta võttis siis aruande ja vaatas siis kavalal lõbustatud ilmel naisele otsa, enne kui joviaalselt naerma puhkes, nõnda et terve põrgu sellest vappus. Ta kutsus isegi Leonidas Sumatini manu ja näitas, mida tema Alp oli korda saatnud. See seletas pikal ilmel saaki 12.386 Hedonit Viie Tondi käest!! Ja siis vaatas kadedalt Kasutaja Kaguya peale, kes kaastundlikult ja veidi parastavalt ning haletsevalt talle vastu naeratas. "Ei ole midagi öelda, tubli töö." leidis ta lõpuks oma hääle üles, et moka otsast sõnada. Ja heas tujus Lutsiver laksas talle õlale ning andis aruande tagasi ja läks oma teed. "Vot nii hea Hingamispäev mul!! Pole teist sellist pärast Soodomat ja Gomorrat näinud. Võibolla isegi mitte Pompeiis." Ja kui Kasutaja Kaguya ära ei tüdinud, siis müttab ta "Mängupõrgus" edasi ja meelitab ullilkestelt hingi välja, et elupäevi õhtusse saata. 

Tiffany ja Irina Hingamispäev

 I 

Tiffany ja Irina istusid koos hommikulauas. Irina oleks ka lubanud oma tütrel toas süüa, kuid Tiffany oli olnud endas kindel, et niipalju jõudu on tal luudes küll, et oma ema üle elada. Õhkkond oli jäine, sest emal oli oma tütrele tema hiljutise käitumise kohta nii mõndagi öelda. Ta oli lõpuks selle hilinenud märkuse kätte saanud, mis oli Madisega orbiidile jäänud, ning ei suutnud otsustada, kumba ta rohkem tahab läbi võtta selle lugupidamatuse eest. Kuid kuna Madis oli ainult tunniks tagasi Eestis olnud, märkust seletanud ja midagi habemesse torisenud, mida ta miskipärast oli kultiveerima hakanud. Siis jäi see Hea Ema kätesse välja uurida, mis seekord lahti oli, et Tiffany Ülemiste oma kasvandikku rajalt maha võtta tahtis ja talle oma riivatuid kombeid õpetada. Vähemasti oli ta nõustunud koos sööma, see oli hea algus... 

"Ma kuulsin, et sa hakksid Hanna-Magdalena koolis Filosoofia õppejõu abiõpetajaks?" Nad sõid riisi putru, sest Irina ei tahtnud jälle, et tütar teeks stseeni liiga kalli hommikueine pärast. Ta ei olnud kunagi mõistnud, miks see must kass kohe nii mitu tiiru Tiffany ja Madise vahelt läbi oli käinud. Kõrvale jõid nad kõige lihtsamat Lehmapiima, sest tütrel oli selle koha pealt ka maitse tekkinud. 

"Ma julgesin proovida oma kasvandiku vaimseid võimeid, ja pidin tõdema..." Tiffany jättis lause lõpetamata, kiristades hambaid, nagu oleks toit kõrbenud, kuigi nad mõlemad teadsid, et see polnud nii. Irina saatis talle küsiva pilgu, kui vaikus oli natukene pikemale veninud, ja Tiffany jätkas: "Ma tõesti lootsin, et hoopis Hanna sõimab mul näo täis, mitte tema Filosoofia õppejõud. Noh, vähemasti too poissmees teab oma tööd ja reageeris õigesti..." Tiffany asus oma Riisi putru hävitama, nagu oleks see kõige parem puder, mis ta on eluilmas maitsnud. Irina naeratas endamisi, sest vähemasti ei olnud tal selline laps, nagu mõnel teisel tema seisuses, keda tuli eralennukiga kostitada, sest kõik koostisosad liiga raskesti kättesaadavad on. Temale meeldis ka lihtsat toitu valmistada, mitte neid asju, mida mehel meeldis süüa. Komandeeringud olid talle halbu kombeid õpetanud. 

"Kas on veel mõnda katset oodata?" küsis Irina osavõtlikult ja jõi oma kohvi, mille ta oli lõpetatud piima tassi kõrvalt haaranud. Ta oli juba oma söömise lõpetanud ja tahtis kõigest vestluse pärast jätkata. Kui ta mõtles, millal oli olnud viimane kord, kui nad nii südamest südamesse olid rääkinud...

Tiffany raputas oma pead ja sõi edasi, ning Irina vaatas tema kummargil peaga tõtt, mis ikka veel Riisi putru sisse hingas. Kui toit oli lõpetatud ja vajalikud teenijad nõud võtnud, ei jätnud Tiffany Ülemiste oma tavalist kulmu kortsutamata, ikka nii, et teenijad ise ei näinud. 

"Kas midagi oli valesti?" küsis ema soojalt ja ilma igasuguse tagamõtteta.

"Ma oleksin ise ka võinud..." ohkas Tiffany ja toetus sügavamale oma istmesse. Enne, kui Irina võis midagi öelda, pahvatas tütar: "Miks me ei või elada Hruštsovkas nagu Hanna ja ta perkond. Nemad ei pea oma staatusega igale poole kelkima ja tema perekond on ilusti kodus, mitte ei gastroleeri komandeeringus!!" Irina vaatles oma tütre sellist väljapurset hämminguga. Kas tõesti oli tema tütar solvunud selle pärast, et ta ei võinud Ise nõusid pesta? Niikaua kui ta Kommunistiks ei lähe, ei olnud Irinal midagi selle vastu, võib-olla peaks ta kedagi Keskerakonnast kõnetama... Kuid ta ei teadnud kunagi, kuidas tema tütar selliste küsimuste peale reageeris, ning pidas paremaks lasta tütrel teha esimene samm. Kas ta mitte ei valanud ühele vanahärrale kuuma kohvi lagipähe, et see oli julenud vihjata, et Tiffany peaks oma lapsest loobuma? See oli ka mingi partei funktsionär olnud, nii et ei saanud seda head tuju nii labaselt ära raisata. "Ja varem me istusime taburettidel." andis Tiffany hävitava hinnangu, tõusis lauast ja tänas viisakalt toidu ning vestluse eest ja lahkus. "Soh, nüüd on meie mugavad istmed süüdi?" tähendas Irina ja jõi oma kohvi lõbustatult edasi, ehkki sinna näkku olid ka mõned murekurrud eksinud. 

Kui Irina oma tütart vaatama läks, istus tüdruk laua taga arvutis, ekraani kaitsega tööprillid ees, nagu oleks tal lugemisel abi olnud, ehkki tal oli täiuslik nägemine. Irina oli isegi veidi kade, kui terved tema lapse silmad olid, võrreldes niipaljude eakaaslastega, ja vanematega, kes olid pidanud erineva tugevusega prille kasutama. Aga tema tütar kandis neid puhtalt ekraani heleduse pärast, et mitte liiga kaua kiirituse mõju all olla. Ta paistis midagi trükkivat ja oma pahemale käele asetatud märkmikku kritseldavat. Irina ei tahtnud olla see pahalana, kes teda töös häirib, kuid kui palju nad ikka rääkida said. Ema koputas hellalt lahti jäetud uksele, mis oli natuke pentsik, sest tütar alati pani selle kinni. Hea et, seda ei ehtinud tavaline kombekohane "Sissepääs keelatud!" silt, mis tema ealistele meeldis. 

"Tiffany lõpetas oma tegevuse ja vaatas küsivalt oma emale otsa, tõusmata püsti. Siiski polnud tema olekus tavalist trotslikust. "Kas ma võin pöörduda?" küsis Irina meelevaldselt, ehkki nad mõlemad said aru, kuidas seisuste vahe tegelikult töötas. Tiffany kehitas õlgu ja tõusis laua tagant ning istus oma voodile, jättes enda kõrvale piisavalt ruumi, et ka ema saaks istuda, et ta poleks pidanud mõnda tooli kasutama. Irina oli meelitatud, et tal oli lubatud nii lähedale tulla -- ja ta tõesti tahtis nii lähedalt kõneleda, sest see jutt oli nii tähtis. 

"Ma arvan, et ma pean oma poja lapsendamiseks andma!" ütles Tiffany ilma sissejuhatuseta ning vaatas kõrvale, nagu oleks tal seda piinlik tunnistada. Eks seda olid talle nii Irina kui Madis mitu korda soovitanud või keelitanud või lausa ähvardanud. Isegi Politsei ja erinevad nõustajad ja hingehoidjad olid tulutult üritanud lapse asukohta teada saada ning teda TIffanylt ära võtta, et ta nii noor veel oli, et seda kohust kanda. Isegi jälitamine ei aidanud, sest tüdruk oskas lihtsalt umbteedel õhku haihtuda. 

"Millest selline meelemuutus--?" julges Irina osavõtlikult välja pakkuda, ning võttis hellalt oma tütre käed oma sülle ja sai tema pilgu endale. See oli vanema naise pilk, mitte nagu see Tiffany, keda ta oli hetk tagasi söögilauas näinud; murest murtud ja piinatud naise pilk, kes peab tegema midagi, mis talle üldse ei meeldi, kuid mida sellegi poolest tuleb ette võtta. 

"Ah, mis seal siis ikka..." venitas Tiffany ja vaatas oma ema sülle, kuidas tema käsi hellalt hoiti, nagu nad lapsepõlves olid, julgemata ikka veel silma vaadata. "Ma suutsin ühe tähtsa Vaimu välja vihastada..." -- Tiffany jättis targu ütlemata, kes selle vaimu oli lähetanud, et Irina Kristlasena kohe mõnes kirikus end segi ei situks. Sest ta ei tahtnud viimast palve koosolekut, mille ajal tema Mihkel oli isa poolt kiiniga surnuks löödud, et see oli tahtnud näidata, millised ausad kavatsused tal temaga on! Oleks ta edasi Tiffanyt mägede käest kosinud ja nagu selle keelatud hõimu komme oli oma pruuti röövida, siis oleks kõik olnud õige, aga ei, tema pidi minema mišbati nõudma -- oli alles Õiglane temast nii surra!! "...see Vaim oli nii tähtis, et ründas minu poja asukohta ja kloppis seal vaipu, ning peaaegu kutsus sinna Politsei välja, kuid me saime tema märatsemise kontrolli alla. Asi anti Jumala kohtusse, ja praegust ei või ta enam nii teha, kuid --" Tiffany jättis jälle lause lõpetamata 

"Ja sa arvad, et Jumala kohus võtab sinu lapse ära?" Irina ei saanud aru, miks peaks Jumal niimoodi maistesse asjadesse sekkuma, kui neil olid selleks omad jõud olemas. Ta oli hetkeks õnnelik, et selline võimalus on olemas, kuid samas kurb, et see pidi sündima sellise hinnaga. 

"Vaim nõudis minu Hanna hinge, et ta oli seal Satanistide juurest -- ja mina keeldusin!" tähendas Tiffany ning vaatas esmakordselt oma emale silma sisse. Ta oli pisarate äärel ja murdumas. "Ma ei tahtnud seda temale, sest ma sain aru, et see ei lõpe hästi, kuid siis hakkas ta rääkima, kuidas ta oli mu Filosoofia õpetaja KRATT'is maha võtnud --" Irina oli seda uudistes kuulnud ja mitte uskuda tahtnud. Kas see tähendas, mõtles ta selle uudise pärast, et ka tema tütar oli ohus, või juba pilastatud... Ta võttis oma jõu kokku ja manas julge ilme esile, ning küsis oma küsimuse. 

"Kõik on korras, ja pole tegelikult minu asi, aga kas ta ka sinuga...?" 

"Ah pole tema kedagi!!" tähendas Tiffany vihaselt ja kortsutas kulmu. 

"Ta polegi siis pedofiil?" õhkas Irina kergendatult ja Tiffany saatis talle kaastundliku pilgu, ning ema jäi vait, sest ta taipas, et oli oma tütre vastusele vahele rääkinud. Tüdruk jätkas. 

"Uku Sepp on "Kreeklane"! Saad aru." kuid ta nägi oma ema juhmistunud ja heitunud näost, et ega ikka ei saanud küll. Tiffany hakkas siis seda lahti seletama, ehkki ta oleks pigem Koirohtu söönud ja Äädikat peale rüübanud, sest ta mõistis, et see on väljaspool Ema usulist kogemust... "Temale meeldib end Pedofiiliaga õrritada, et Temal on võime vaadata laste peale ja nende vastavat väärtust kaaluda, aga mitte sellele järele anda!!" Ja kui Irina seda ilmutust kohkunud ilmel seedis, jätkas Tiffany halastamatult edasi, sest miks sa ikka seda koera saba tükati raiud, kui võid tervena maha võtta. "Ta ei ole ei mind katsunud ega midagi teinud, ega kellegile teisele -- ta oleks olnud õnnelik, kui ta saanuks mu koduõpetajaks, et mind endale hoida ja nii öelda ülal pidada, nagu See Kreekas kombeks oli -- aga tema riist pole kunagi tõusnud. Ma arvan isegi, et ta teeb seda edevuse pärast. Mõned loome- ja kultuuri inimesed on sellise kiiksuga, et peavad purki sittuma, no tema leidis et tema on selline mõtteline Pedofiil!!" Ja Tiffany vaatas jälle vihaselt enda ette, rapsates isegi oma käed tagasi ja pani rinnul risti. 

"See Vaim tegi seda meelega, et mul ei oleks midagi vastu haukuda, ta ise ütles, et see oli pigemini tema Korra armastuse eest, et ta altkäemaksu ei võtnud ja keelas oma klassis sohki teha ning niimoodi Hea ja Kurja vahepeal heljus!!" Tähendas Tiffany veidi aja pärast ning Irina seedis seda veidi. Oli rõõm kuulda, et tema tütar polnud ohus, veel enam, et keegi teine polnud ohus olnud. See ei olnud just meeldiv kogemus niimoodi ajalehest lugeda. Aga see siiski äratas kaastunnet, et see Uku Sepp oli kuidagi moodi Jumala viha ära teeninud ja isegi õigust tehes, hukka mõistetud. Ta oli seda oma lapsepõlves jutluses kuulnud, et selline asi on võimalik ja et Jumal ei salli võõrast tuld oma palge ees. Kuid ta oli seda natuke muinasjutuks pidanud, sest kuna veel oli selline asi sündinud, et sa midagi valesti teed ja Jumala välk sööb sind altari ees ära. Ta isegi ei teadnud, et Jumal võib niimoodi kooli peale vaadata, ja see tekitas kõhedust. Mis siis, kui Jumal võtab teda ja Madist samuti kaalule. Ta pidas targemaks, kohe pärast tütre vestluse lõppu oma pihiisa üles otsima, ja kui ta jälle peenutsema hakkab, et tema ei võta Ortodokse vastu, kuna on Katoliiklane, siis lennutab ta kohe mehe poolt maha jäetud eralennuga Venemaale tema kogudusse, et siis koos sõjanõu pidada. Tema ikka ei taha, et mingid Vaimud Jumala juurest tulevad ja tema Tiffany't väisavad. Tütar polnud talle rääkinud, kust poolt see Vaim oli tegelikult tulnud, muidu oleks ta tõenäoliselt oma tütre Kuremäe kloostrisse tagasi kupatanud, kus ta oma mehe surma oli läinud leinama. Tema Tiffany on veel noor ja tal on kogu elu veel ees -- ei lähe läbi. "Ainnult üle minu elutu laiba!!" urises Irina oma südames ja tema kaitseingel viis selle palve Jumala palge ette. 

II

Uriel jooksis pahema käel rinnul Jumala palge ette ja jõudis esiti Raafaeli juurde ning andis au. "Kannan ette, Irina Ülemistel on Palve!" Tavaliselt polnud selle ingli asi niimoodi tulla. sest ta oli Irina Ülemiste isiklik ingel, saanud selle ülesande juba siis, kui ta veel Arhangelskis oma isa juures elas, kes oli nõid -- ja kui see temalt nõudis, et just Tema, Irina, kes armastab Jeesust, peab Nõia mantli üle võtma ja oma isa jälgedes astuma. Siis otsustas ta pigemini Eestimaale põgeneda, et ta isa ei saaks rohkem sellist asja küsida. Sellise lojaalsuse ülesnäitamise pärast oligi Irina Urieli "Jumal on Püha Tuli" endale kaitseingliks saanud, et ta isa midagi ei üritaks. Ja kõik tema vennad surid üksteise järel rindel, sest nad ei olnud kõlvulised sellist au kandma. Ja Irina oli läinud esimesele Eesti töllile naiseks, kellele suutis end kaela riputada...

Raafael võttis selle vastu ja sai ürikut kaaludes aru, et tegemist on millegi kõvaga, ning andis üriku viisaka reverantsiga tagasi ning mõlemad inglid asutasid Jumala Aujärje poole teele. Nad jõudsid Gaabrieli jutule, kes seletas seda harva rõõmu, näha Urieli ülemistes sfäärides. Ta vist aimas, mille järgi see lõhnab, sest Tiffany Ülemiste ja Kasutaja Kaguya kohtuasi oli palju kumu tekitanud. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et Lutsiver oli julenud oma "neimas hõbekuuli" ära raisata. Sellised olid ju sama haruldased, kui Tiffany Ülemiste ise. Millal oli tal see kaheldav au ühe Albiga rinda pista, ja kui palju Hedoneid suutis see Põrguhauda korstnasse kirjutada, enne kui oma kohtuotsusega leppis. Ta lootis, et seekord läheb paremini. 

"Sir, Meil on Tähtis Palve, Sir!" skandeeris Raafael ning andis au, ning Uriel ulatas üriku, ning Ingel võttis seda kaaluda. "Oh Jah." mõmises ta endamisi ja andis üriku vastumeelse reverantsiga tagasi. Asi ei paistnud üldse mitte hea. Ja Gaabriel; Raafael ja Uriel asutasid Jumala Aujärje poole teele. 

Jõudnud Miiakeli manu, siis ei mallanud viimane kõiki kombeid läbi tegema vaid rehmas väsinult. "Irina palve, mis? Eks sa tule siis--!" ja nad andsid üksteisele au ning astusid Jumal Aujärje ette.

Jumala Aujärje ees võttis Jeesus üriku isiklikult vastu ning viis Püha Vaimu ja Jahve Sebaoti ette, kes seda nüüd seinale kirjutasid, et asja menetleda. 

"Oi Oi!" tähendas Jahve Sebaot Vanaisalikul toonil. 

"Paistab et Tiffany Ülemiste on heas usus..." Jeesus oli mõtteisse vajunud ja rehkendas Hedoneid. 

"No kui ta alistub ja jätab vastasele teise põse, siis ei tohiks ju Kohtuasi kardetav olla." tähendas Püha Vaim julgustavalt ja reipalt, kõlades nagu Katara, kes oma venna raskemeelsust lohutab. 

"Siis on veel see Hanna-Magdalena küsimus..." tähendas Jeesus, ning Jahve Sebaot noogutas ning vari langes Püha Vaimu palgele. Inglid olid valmis välja minema, mis iganes käsk pidi tulema, kuigi nad said ise ka aru, et see liisk sai mõlemat pidi langeda. 

"Oleme otsustanud siis!!" tähendas Jahve Sebaot viimaks "Madis Ülemiste saab oma lapselapse hooldajaks ning Tiffany Ülemiste jääb oma viga Hanna-Magdalena ja enese juures korvama!"

Urielile ei paistnud selline otsus meeldivat ning ta manas viisaka ilme ette, kui ta põlve peale langes, au andis ja skandeeris: "Palun lubage pöörduda!" 

Jeesus vaatas esiti küsivalt Püha Vaimu poole, kes õlgu kehitas, et Tema poolt pole midagi vastu ja siis oma Isa peale, kes soojalt oma Pojale tagasi vaatas. Paistis, et kõik on Juubeli Aasta meeleolus, ning Jeesus, vastupidi oma tavalisele tujule, lubaski inglil pöörduda ja ulatas temale rahukäe, et ta jalgile aidata, et ta saaks Pojaga võrdselt rääkida, mis ei olnud just tihti Taevas juhtunud. 

"Ole julge, Uriel, "Jumal on Püha Tuli", mis murrab sinu südant?" 

Ja Uriel võttis julgust ning tunnistas, andes Jumalale ja kõigele Kohtule au, kus pidi TIffany asi ette võetama. "Kas see on ikka kõige parem mõte? Isegi Tiffany ise tunnistab, et kui ta oleks sündinud oma kasvandiku perekonnas, oleksid asjad teisiti läinud. Võib-olla oleksid nemad õigemad--!" kuid ta jättis lause lõpetamata ning andis jälle au ning taganes kolm sammu Aujärje eest, et võtta oma otsus vastu. 

"No seda nüüd küll!" tähendas Jeesus ja naeratas talle, nagu ta oli tollele jüngrile naeratanud, kes ristiti "surematuks" ja pidi kõik tänava kivid, mille peale ta paisati oma verega ära õnnistama, et üks suur Pagan tahtis ka teada, on siis tõesti nii, et see kristlane kunagi ei sure!! 

"Aga nüüd ma tahan seda kõike õigust mööda, mitte nagu on kombeks olnud!" ütles ta toonil, nagu ta oli Ristija Johanneselt oma ristimist küsinud. Uriel andis Au, samuti Miikael; Gaabriel ja Raafael ning kõik läksid tagasi oma asjatoimetuste juurde. Ja Uriel läks tagasi Irina juurde, kes sai südamerahu tagasi, ning leidis oma pihiisa heas tujus üles ja sai ta isegi nõusse lennukile tulema ja koos Venemaale lendama, et seda asja arutada. Oli olnud huvitav HIngamispäev. 

Kui Lutsiver ja Kasutaja Kaguya sellisest sohist kuulsid, siis pidi peaõelus oma Alpi palju lohutama, et see päris Leonidas Sumatinit nahka ei pistaks, sest isegi see vana rebane suutis talle ette jääda, ning viimane kadus paha haisuga minema, lubades paar Hedonit kuskilt üles leida. 

Kui mina alles noor veel olin...

I 

Kui Tiffany Ülemiste lõpuks klassi astus, väreles tema süda, et Hanna-Magdalena on kadunud, või et kuri Kasutaja Kaguya on temaga midagi võigast teinud. Filosoofia tund oli ise väga sündmustevaene, ning õppejõud hingas kergendatult, et polnud enam ühtki "Keisri Uut Rõivast" mida kasvandikele lahti seletada. Sest tema meelest polnud see üldse eakohane. Tema meelest polnud see samuti mitte eakohane, et Tiffany Ülemiste peab abiõpetaja ametit -- kuid asjaolusid arvesse võttes, polnud see üldse nii paha mõte. Tüdruk paistis kandvat, ning muu ei tähendanud midagi. Ainult Hanna-Magdalena mossitas oma pingis, et tema Iidol polnud üldse mitte Üleinimlik, nagu tema Nietzsche Test oli lubanud loota. Kas ta selleks saigi need kolm A'd et kõik Kalevi alla pandakse. Teised tüdrukud juba narrisid teda, et mitu Ülikooli ta juba oma nimega on nimetanud, ja mitu omanimelist Nobeli Preemiat välja andnud, nagu oleks tema olnud Kiir ja läinud Venemaale Mõisnikuks õppima. Tema oli Hanna-Magdalena -- Suure Tiffany Ülemiste Õpilane. Ta ei tahtnud isegi oma perekonna nime enam mäletada, sest see tundus liiga pisike selle Au kõrval, mis talle tulevikust vastu terendas. Kummatigi et nad ei suutnud seda õnne hinnata. Nagu oleks Jeesus isiklikult nende manu tulnud, ja lubanud oma jalge ees meeste kohal istuda. Milline Au!! 

Kui Tiffany Ülemiste vahetunnis nurga taha läks, hiilis Hanna-Magdalena talle järgi ja sattus kogemata tema vestlust kolme ingliga pealt kuulama, ning tema vaim läks lahti ja ta kuulis ja mõistis kõike. 

Inglid vaatasid küsivalt segaja poole ning Tiffany järgis nende pilku ning ohkas kaastundlikult: 

"Noh näete, minu üle kullatud teeravikuju -- kas ta pole mitte täpselt minu näo järgi loodud!!" Seda öelnud, võttis Tiffany emalikult Hanna-Magdalena enda ette kaissu seisma, nõnda, et mõlemad käed tüdruku rinnul ristusid; kui Tiffany Inglitega edasi kõneles.

Gaabriel: "Sa oled otsustanud kasutaja Kaguya Jumala kohtusse anda, et ta sinu kasvandikku ja poega ründas!" skandeeris ingel meelevaldsel häälel, mis oleks pidanud panema kooli aknad tinisema, kuid ei paistnud jõudvat kuhugi mujale, kui asjaosaliste kõrvu ja mitte kaugemale.

Miikael: "Tea siis, kui sa lähed Eesli pärast kohtusse, võid kaotada Härja!" tähendas ingel vanasõna, mis pidi inimesi läbi proovima, et nad iga tühja pärast kohtunikku ei väisaks ja aega ei raiskaks. 

Raafael: "Kolme päeva pärast saad Sina ja su Poeg ja su Õpilane Hanna-Magdalena vaimus Jumala kohtu ees seisma. Kui te miskipärast keeldute sellele kutsele alistumast või kui kohus leidub teie asja kerge olevat, siis sa tead mille järele see lõhnab!" 

Ja ilmutus oli sama targalt kadunud, nagu ta oli alanud. Hanna-Magdalena vahtis suurte tõllaratastega Tiffanyle alt üles: "Sa teed seda kõike minu pärast!!" Sest tema eelnev kiitus, mis oli teenimatult sündinud, oli täiesti kõrvust mööda läinud, samuti ei märganud ta inglite nii tõsiseid Marmorist valatud näojooni, kes seda kiitust seedisid ja teda hindavalt seirasid, et järele katsuda, kas on tõesti niimoodi... 

Ta oli nii uhke ja tänulik, et Tiffany Ülemiste armastab teda rohkem kui ta oma vanemad ja usub temast nii palju, et paneb isegi oma poja tuleviku mängu. Ja seda mõelnud, vandus tüdruk põlevil Süsi-Silmil, nagu oleks ta ise ka Haldjaks pöördunud: "Ma luban, et ma olen sulle kõige parem ja kohasem Õpilane, keda sa oled iial silmanud ja rakendan selle Nietzsche Üleinimliku Testi ellu! Ja siis saavad kõik sinu vaenlased nägema!!" Ja seda öelnud, keksis tüdruk enesega rahulolevalt järgmisse tundi. 

"Oh Jah" ohkas Tiffany Ülemiste raskelt. "Hoopis mina pean nägema, et oli tõesti viga, sulle seda Testi usaldada..." ning ta paistis sama vana ja murelik, kui Irina Ülemiste, tema ema, kui ta pidi Tiffanyga tõrelema. Sel hetkel ta taipas, kui kasvatamatu laps ta oli olnud, ning tema kasvandik peab selle eest tasuma, et tema nii uhke ja mõtlematu oli -- alati ametis oma Suure kättemaksuga. 

"Oleksid sa vaid selle toimikuga minu ukse taha tulnud ja vägeva kõrvakiilu vastu vahtimist andnud, siis ma oleksin tõesti uskunud, et sa taipad, kuidas sa võid peale Üleinimese ka üli-inimlikuks muutuda ning langeda ja saada kõige narrimaks väikseks suureks, keda isegi Juhan Liiv ei suuda ette kujutada." Ja Tiffany Ülemiste komberdas pimeda kombel, et ilmutus oli teda nõnda rängalt tabanud, ja et tal ei olnud enam oma Väe privileegi. Ta tahtnuks minna oma poja juurde, kuid pidas paremaks kuulata oma ema sõna ja minna Lõunale, enne kui sellest uus pahandus sünniks praeguse otsa. Isa Turvamees oli juba varmalt ootamas ja isegi ukse temale avanud, näitamata oma kehahoiakust ega millestki muust, mida ta oma Emandast arvab. "Siis sa oleksid olnud mu õpilane ja mina sinu Õpetaja -- kuid nüüd olen ma mürk... Kenishal oli õigus!!" Kuid hunt pani oma raske käe tema õlule ja ta vaatas väsinult üles. Mis nüüd jälle?! 

II

"Milles mul õigus on?" Küsis Kenisha, ja tüdruk minestas enne, kui ta suutis vastata, kukkudes kurnatult kokku. Ta tõstis tüdruku Turvamehe ootavatesse kätesse, kes ta ettevaatlikult tagaistmele asetas, ise püsti tõustes meest kahtlustavalt põrnitsedes, kui ta ukse sulges. 

"Helista kiirabisse, jobu. Mul ei ole seda plärisevat karpi! Näed ju et kukkus kokku, või mis sa siin passid?!" räuskas ruunišamaan tigedalt ja oigas oma hemorroide, nähes näost välja nagu oleks ta terve kilo Koirohtu ja Kaks liitrit Äädikat sinna otsa joonud. 

"Meil on Häärberis Arst, ma helistan sinna ja läheme koos!" tähendas Turvamees asiselt ning mehed otsustasid oma tüli hilisemaks jätta ning istusid kumbki oma kohale auto ees. Sergei ei unustanud isegi handsfreed sisse lülitada ning andis väga lühikese lakoonilise selgituse, mis oli just juhtunud, oli ta ju endine SpetzNats, selline asi oli temale käki tegu, ja ta oli omas elemendis. Jäi mulje et Kiirabi isiklikult oli oma teel, kui hõbenool täpselt oma kohale maja ette lendas ja mõlemad tursked mehed ustest välja kargasid, üks teisele ukse lahti tegi ja tüdruku tuppa talutas. Kui ta pehmele Merino villast diivanile istuma pandi, mis pidi oma korraliku varanduse maksma, turgutas Arst ta asjatundlikult jälle teadvusele, andes talle Kellukest juua. Tiffany võpatas ja ei saanud esiti aru, kuid siis tulid sündmused talle jälle meelde. "Palun vabandust." ohkas Tiffany Ülemiste hädiselt kuid Arst palus tal puhata ja mitte kõnelemisega end rohkem kurnata. Pärast seda kui ta oli juba vastuvõetavale tasemele üles turgutatud, juhatati ta oma tuppa ja lubati talle varsti tema lõunasöök tuua. 

"Närvid!" õhkas arst enesele selgituseks "Närvid ja kehv toitumus." ja eks Tüdruk paistiski natuke luidram kui tavaliselt, nagu oleks ta just Buchenwaldist plehku pannud. Kõik vaatasid murelikult ja lubasid selle asja käsile võtta, andke aga võimalust. 

III

"Kui mina alles noor veel olin..." Sergei oli ennast tööliste köögis, mis asus keldri korrusel, segi kamminud, sest ta hoolis, mis selle tüdrukuga toimub, nagu oleks see tema oma lihane tütar. Kui Madis poleks tema ülemus, oleks ta tema kasti peksnud. Tema ei viibiks nii palju komandeeringus, kui tema Tiffanyt igasuguste peente õpetustega pannakse. Ta ei tahtnud isegi seda mõtet lõpetada, sest see oli nii ropp olnud ja tal oli piinlik. "...siis käisid 14 aastased tüdrukud kirikus altari ees oma patte kahetsemas ja kandsid tanu!!" ning teised kokapoisid ning kartulikoorijad noogutasid unisoonis. Ta ei saanud kaugemale, kuna Kenisha hävitavast neimast pakatav kuju, nagu surmaingel, sasis tal kratist kinni, ja hakkas venekeeles ropendama: "vot suka добропаšалуват šто спасатель девуšку поли пеш как конь? Урод тебе катов парятки савсе" 

Ja Kenisha lohistas mehe kraani alla ning hakkas tema pead selle all pesema, kuni ta kaineks sai. 

Kui ta nägi, et mees saab jälle aru, sisistas ta teist oma näo juurde tõstes: "Ma mõtlesin, sa oled Inimene, kuidas sa seal mind vaatasid, kui tüdruk kokku kukkus. Aga nüüd palun väga, turvamees joob end purju!! Mis sa siis teed, kui tüdruk on vaja kiiresti Maarjamõisasse viia? Kas siis laulad ka, kuidas sinu nooruses oli rohi rohelisem??" Ja ta viskas kohmetunud Turvamehe nagu kaltsukoti ühele taburetile, ning libistas talle väikse tassi kuuma kohvi, ilma suhkru ja kooreta ette, mis oli juba varem valmis tehtud. Näis, et see vanamees oli kõigele mõelnud, ning endine spetznats ei julenudki vastu haukuda, ehkki enne oleks ta terve sõjaväe polgu üksi ette võtnud ja Ilja Murometsa kombel segi tampinud, kes kumu järgi tema kauge esivanem olla. Kuid ta ei tahtnud seda siin rääkida, sest Muromets oli ju Eesti verd, missest et ametlikult Vene kangelane. Ta ei olnud nii loll, et tulla siia hea palga peale vabakutseliseks turvameheks, et siis oma uhke vereliiniga kiidelda. Kuidas ta siis veel jõuab oma tööd märgata, kui kõik tema uhket vereliini seletavad, ja sealt viga üles püüavad leida... Ta sai ise ka aru, et vanamehel on õigus. Ja kui veel Madis sellest kuuleb, on temaga hambad. 

Avant Garde ja Decadence, Tiffany Ülemiste vs Kasutaja Kaguya

 I

Tiffany Ülemiste valmistus oma abiõpetaja ülesanneteks ja rüüpas mandlikoore kohvi. Ta oleks võinud ka juua midagi kangemat, kuid ta otsustas, et tema vererõhk on viimasel ajal piisavalt Ameerika Mägedel sõitnud, ja olenemata tema noorukesest east, ei tahtnud ta päris 30 aastast pensionär-litsi mängida. Ja kõik olekski võinud sujuda, kui kellegi vari tema peale langes ja sundis pargipingil silmi tõstma. 

Ta silmitses Kaguyat, tundes tema kohe ära, sest tal olid Vanakurja lõhnad man. Pealegi ei teadnud ta ühtki teist täiskasvanut, kes oleks temale nii mesimagusa naeratuse kinkinud. Ta kandis üht Punast Hiina lõikega kleiti, mis rõhutasid tema punaseid juukseid, Cheongsami taustal, mida oleks võinud vabalt laulatusel kanda. Kuidagi oli see siiski natuke ülepakutud kohaliku karge argisusega, või tahtis kandja sellega midagi öelda, et ta oli nii lugupidamatult oma varju lasnud Tiffany peale langeda ning päikese ees seisis. 

"Kas see koht on võetud?" küsis Kaguja end esitlemata mesimagusalt edasi. 

"See on vabariik." tähendas Tiffany külmalt ja ilma igasuguse huvita, ning tegi end näotuks, nagu ei tähendanud see sissetung tema privaat-sfääri talle midagi ja vaatles oma konspekti klassi kohta, keda ta pidi vastu tahtsi juhendama. Ta lootis, et õpetaja ei kuritarvita tema intellekti ja aega liiga palju, kuid kui arvestada tema Filosoofilist Üleinimlikku Testi, ta võis ka... Juhtub kõige parematega, 

Naine istus tema kõrvale, maldamata kahte meetrit hoida, või maski kanda. Mitte et see teda kottinud oleks, sest temal polnud samuti maski, kuid tema kõiketeadev äraseletatud naeratus hakkas pikapeale üle viskama. 

"Jah?" küsis Tiffany Ülemiste ning aval naeratus lehvis Kaguya näole, mis kuidagi moodi ta veel koledamaks tegi, kui eelnenud mesimagus irve. "Ma tulin sinult Hanna-Magdalena juhtimist üle võtma." Seda öelnud, nihutas ta oma ülakeha veel lähemale, nagu tahaks teda suudelda, et ainult näo kaugusele jääda. "Sa ju niikuinii ei taha  teda kasvatada..." 

Tiffany vaatles Kaguyat ülalt alla ning vaagis, kuidas sellesse pakkumisse suhtuda.

"Oh, kui nõme minust, ma pole ennast isegi tutvustanud." siristas Kaguya ning ütles oma nime ja kust ta on. "Sa ju ei pane pahaks?" oli ilmselge, et ta ootas Tiffany mingisugust reaktsiooni, ning kindlasti mitte midagi positiivset. 

"Panen ikka küll, kui sa Vanaõeluse juurest oled, Kasutaja Kaguya, sest sinust pole isegi niipalju järel, et oma endist inimnime kasutada!!" See oli ilmne solvang, kuid Kaguya ei paistnud sest välja tegevat, vaid jätkas: "Sa vist ei saa aru, kellega sa siin räägid?" Tiffany ei saanud selle ähvarduse toonist aru ja pidi silmi kissitama, et Kaguya näitajaid vaadelda. Isegi parema tahtmise korral, ei saanud ta nii igavat ja tavalist kratti tõsiselt võtta. Kui ta poleks seda ülepakutud Hiina kleiti kandnud, poleks ta pilk kunagi naisel pidama jäänud. Vaatamata punastele juustele, oli ta pigem keskkonnaga ühte sulanduv kui ruumi kirgastav kogemus. Kui ta poleks nii eemaletõukavalt Lutsiveri järele haisenud ja tema valguse ees seisnud, siis ta võib-olla ei saanukski aru, et ta siin on. Ta oleks võinud selle naisega terve tänava lumest puhtaks rookida, ja oma juustega tal naha seljast nülgida ning endale kasukaks teha. Milleks pidi Lutsiver talle sellise Albi ette lükkama, mis polnud talle mingi vastane. Tal hakkas pea jälle tuikama, ning ta ei tahtnud enam. Ta tänas jumalat, et tal oli nii lahja kohvi, muidu oleks enese valitsemine palju nigelamalt läinud. 

"Ma olen sinust juba palju kuulnud, Kasutaja Kaguya, kuidas sa oma endised sõbrad reetsid, et Lutsiveri litsiks hakata..." põlastas Tiffany, kuid Kaguya lõikas talle vahele, "Ära mängi siin süütukest, sa oled ka tema riista otsas vurrkannu mänginud." kuid Tiffanyle see seletus muljet ei avaldanud. "Ma ei pidanud selleks kedagi ära tapma..." See polnud päris tõsi, sest ta ikka veel süüdistas end, selle pärast, mis tema Mihkliga oli juhtunud ja et ta ei mallanud enda täisealiseks saamist ära ootama, et teada saada, kas ta siis veel temast huvitatud on. Kaguya vaatles ka Tiffanyt ülalt alla, ning pilgutas silmi. "Ma näen sind ka, vana mõrd, ja sinu näitajaid, mina oleksin neid paremini kasutanud, ja juba midagi saavutanud, selle asemel et oma kurja saatust haletseda..." Tema näole lehvis eriti armukade ning solvunud noot, mille ta sealt aga osavalt elutu maski alla peitis, nagu oleksid tema näo lihased marmorist valatud veesüliti omad ja mitte inimese küljes. "Minu pärast võid Lutsiveri endale hoida, teda ma ei taha, aga et ma laseksin sul Hanna-Magdalenale sama teha, mis sa oma sõpradele tegid, selline lojus ma ka ei ole, nii et unista aga edasi. 

"Sinu Filosoofia Õppejõud," venitas Kaguya ning jättis lause lõpetamata, nagu peaks see pelk mainimine olema raske taagaga. Tiffany kissitas põlgusest silmi, talle ei meeldinud üldse selle naise suhtumine ja toon, ning ta ei tahtnud temaga oma karmat rikkuda. "vahest oled sa kuulnud, aga vahest ka mitte, sest sa oled ju nii õpetamisega hõivatud..." Kaguya oli oma lause üle vast väga uhke ning rahulolev, sest ta lubas endale kõiketeadvalt naeratada. Tema näos läitus valgushelk, nagu oleks ta rääkinud, kuidas tema kavaler talle abielu ettepaneku tegi, mis jälle rõhutas tema kleiti ja juukseid. Ma pean silmas seda KRATT kapi-pedofiili, kes vahele võeti!" ning Kaguya lagistas oma rõõmutut naeru ning vaatles teda parastavalt. Tiffany ei suutnud seda uskuda, sest selleks oli too vana rebane liiga kaval-Ants, et isegi Kuradile enesele vahele jääda. Kuid siis hakkas talle koitma, ning Kaguya hakkas selle kinnituseks noogutama, nagu oleks ta selle ilmutuse üle õnnelik. "Jah, mina tegin seda. Polnud üldsegi raske, kui arvestada, et ta ei lasknud ühtki altkäemaksuga õpilast läbi vaid püüdis akadeemilist puhtust nõuda. Ta kord isegi seisis sohi tegija kõrval ja  keelas sohki teha, ning siis kukutas selle eest läbi. Tema profiiliga, olla nii Õiglane!!" 

"Oh jah, tubli olid siis..." haigutas Tiffany ja tõusis pargipingilt püsti. "Sa pole seda tüli väärt, et sind laiaks litsuda, kuid kellegi tema luukerega kõrvaldamine pole just väga muljet avaldav. Võta minuga ühendust, kui sulle päris kihvad kasvavad, ja sa päriselt midagi oled, mitte ainult teiste intellektuaalse patu arvelt, mida nad pole isegi ellu rakendanud..." kuid see repliik vast ei meeldinud Kaguyale, sest ta hakkas vihast vahutama. "Sina ei keera mulle selga, ma võin su kutsika ka üles leida ja laiaks litsuda. Võib-olla ma ei saa sinu kaitsevallist läbi aga võib-olla ka saan. Eks uurime järele." Tiffany tahtis talle veel midagi öelda, kuid pidi silmi pilgutama, sest tuul puhus vastu, ja kui ta uuesti pargipingile vaatas, oli naine kadunud. Ta tegi parem minekut, et mitte paista liiga hullumeelne. Ta veel mäletas, kuidas raamatukogus Eh'iga oli, kui ta kord nähtavana ja siis jälle nähtamatuna ilmus. Mõeldes selle pooletoobise ähvardusele, pidas ta paremaks oma poeg üle vaadata ja abi paluda. Sest kuigi ta ei kaalunud võimalust, et see Alp suudaks isegi keskpärase nõia loitsust läbi murda, võis pidev üritamine piisavalt vibratsiooni tekitada, et politsei "vaibakloppimis muusika" allikat otsima hakkaks. Ta vaatas oma kella ja urises. "Läheb raskeks kahel rindel, kuid vaatame mis saab..." Ta lubas endale, et läheb oma endist õppejõudu ka vaatama, sest temast võis veel kasu olla. 

II

Qi Lin ladus lauale pasjanssi, kui käis üks tume mütsatus ja ta vaatas Cao Dai poole, mis aja jooksul tuli veel teine ja kolmas mütsatus. Qi Lin lehvitas oma lehvikuga ja mütsatused lõppesid. Cao Dai kehitas nõutult õlgu, kui Qi Lin teda hämmeldunult seiras. "Oli vist mingi sääsk." 

Qi Lin läks last üle vaatama ja tuli siis tagasi, sest lapsuke magas kindlalt ja Hiinlannast nõid oli just lahkunud sisseoste tegema ning Vend Justus polnud oma vahetusega veel kohale jõudnud. Nad ei võtnud seda vahetuste vaheldumise juttu tõsiselt, sest kaks jumalat on piisav, et kaitsta lapsukest, mille iganes eest, mida maailmas võiks toimuda, ja ega Tiffany Ülemiste ka mingi könn polnud. 

"Mis ajast sääsed nii palju jõudu omavad, et kaitsevalli vastu vaipu kloppida?" Ja kui ta oli uuesti maha istunud, hakkas ta rohkem endale arutlema: "Ja ei saaks öelda, et ta seda väga osavalt tegi. See oli eriti vulgaarne rünnak, mis ei lootnudki midagi saavutada..." 

"Oh jah..." Ohkas Cao Dai ja asutas teed keetma. "Paistab et Tiffanyt on oodata, ju ta on jälle mehetegusid teinud ja endale uue sõbra muretsenud." 

"See meie kokkulepe olla lapsukese haldjast ristivanemad, hakkab juba kulukaks minema..." mossitas Qi Lin "Rääkimata selle plika suhtumine..." ta mõtiskles kõigi nende kordade peale, kui Tiffany oli teda mingis vormis solvata üritanud, et enda üleolekut demonstreerida. "Jah?" osatas selle peale Cao Dai ja ulatas talle reipalt tassi rohelist sencha teed. "Ja mida sina inimeselt ootasid?" Tähendas ta jutujätkuks, ning võttis oma koha sisse. Nad ei saanud oma juttu jätkata, sest veel kolm mütsu, millele järgnes neli mütsu panid toa vibreerima, ning Tiffany oli just kohale jõudnud, lõõtsutades kui hobune, kes on ärajooksmise äärel. Qi Lin silmitses teda huvitatult, ning sahmas veel kaks korda hellalt oma lehvikuga, ja paistis, et seks korraks on segajaga asi aetud. Cao Dai tõusis oma teetassi kõrvalt, mille ta enda ette diivani lauale oli jätnud, ja läks kannu juurde, millest ta veel ühte tassi auravat teed valas, ning oma meelekohti mudivale süngele Tiffanyle andis, kes selle tänulikult vastu võttis. 

Cao Dai pani seda väga imeks ja saatis Qi Linile pilgu, kes samuti huvitatult tüdrukut seiras. Millal viimati oli Tiffany Ülemiste jätnud oma tavalise nokkimise sinnapaika... "Mis selle mõrra probleem on?!" Kuid enne, kui ta jõudis isegi vanduda, oli Qi Lin ta kallistusega ümbritsenud, nagu oleksid nad südamesõbrad. "Lase sel minna, ta pole seda väärt." Tiffany vaatas uurivalt Qi Lini peale ja seletas enda ette. "Kas sa tead seda Kasutaja Kaguyat?" "Võib-olla mitte nime, kuid ma olen temasuguste Alpidega kokku puutunud, ja minu jüngrid." ütles Qi Lin hellalt Tiffanyga õrnutsedes, ajades tüdruku veidi närvi. Ta jõi oma teed ja muljetas oma mõtteid. Mõne aja pärast, kui ta oli tassiga poole peale jõudnud, ütles ta ebamäärases suunas. "Ma.... vajan..." kuid tal oli raske seda lauset lõpetada, ning Qi Lin lasi tal rahus oma teetassiga tõtt vahtida. Vihastudes oma nõtruse üle, paristas Tiffany selle siiski moka otsast välja: "Ma vajan su abi, et last kaitsta, sest paistab et ma vihastasin ühe Albi välja, ning mul on vaja üht eriti soodat kasvandikku kantseldada, kes minust liialt sisse võetud on, et kas sa saaksid nii kaua, kui ma teisel rindel olen, mu kohused siin üle võtta?" Ta ootas, et haldjas ta välja naerab. Ta ootas, et talle tuletatakse meelde, kõiki neid kordi, kui ta oli QI Lin'i üleolevalt kohelnud. Kuid mida ta ei oodanud, oli see: "Ära muretse, õeke, selleks me siin ju olemegi. Jäta see surnud koer minu hooleks ja võitle selle süütu hinge pärast, keda see Kaguya, oli vist ta nimi nõnda, taga ajab. Sest selles küsimuses on meil ühised huvid." Tiffany seedis seda väljavaadet, et nüüd on ta peaagu et vandeseltslane, kui mitte endale uued kaitseinglid hankinud. Haldjas paistis seda haistvat, sest ta viibutas jälle oma lehvikut, ning kolm inglit olid tuppa ilmunud. "Sa ei pea muretsema, sest su kaitseinglid viivad su sinu kasvandiku juurde, samas kui meie tegeleme selle... Kaguyaga." Tiffany lõpetas oma viimase tee, ning võttis pakkumise vastu, mitte et tal anti valida. 

III

"Mis asi see Kasutaja Kaguja on -- ma tean, et ta on Alp, kuid kas ta ei peaks kõngenud olema, nii palju energiat, kui ta kaitsevalli väisamiseks kulutas." Tiffany küsis seda inglite käest, kui ta oli nendega teel Hanna-Magdalena poole, et veenduda, kas ka temaga on kõik korras. 

"Tujurikkuja" ütles Gaabriel sapiselt. 

"Keegi, kes saadetakse Auväärseid ja Pühakuid maha võtma." tähendas Raafael ettevaatlikult ja seiras oma ümbrust, kui nad lendasid. Tavaliselt ta seda ei teinud ja kõik inglitega lennud olid meeldivalt sündmuste vaesed. Kuid nüüd paistsid inglid oma tööd tõsisemalt võtvat. 

"Kuidas saab see "ei-keegi" Auväärsete või Pühakute vastu?!" ei suutnud Tiffany Ülemiste oma kõrvu uskuda. 

"Oled sa kuulnud seda anektooti väiksest koerast, kes jäi suure koera kurku kinni ja ta ära lämmatas?" püüdis Miikael seletada. 

"Albid ei pea kedagi kunagi võitma, vaid kui võimalik kedagi endaga põrgu kaasa kiskuda." selgitas Gaabriel ning Raafael tegi mingi liigutuse oma mõõgaga, mis oli kiirem kui Tiffany suutis seletada, ning kostus mütsatus ja tuhm vandumine kaugusest. 

"Kuidas tal paak tühjaks ei lähe??" ei saanud Tiffany ikka veel aru. 

"Miks sa arvad, et ta oma paagi pealt...?" küsis Raafael teravalt, ning Tiffany sai aru oma viimast kohtumist Isaluigega ja kuidas ta kaitseinglid olid sekkunud. 

"Mis ajast peale Lutsiver nii heldeks on läinud, et niipalju hedoneid kulutama on hakanud?" küsis Tiffany Ülemiste edasi. 

"Tehniliselt on Albi rünnak kõige odavam vaimse sõja meetod, sest pool selle hinnast maksab ohver ja teine pool on Albi omaniku kanda. "Mina pidin selle sita kinni maksma?!" ei suutnud Tiffany seda häbematust uskuda, et keegi üldse julgeb midagi tema paagi pealt teha. 

"Pool arvet!!" parandas Raafael süngelt. "Sa pole veel nii kogenud, et tervet arvet kinni maksta."

"Kui su haldjast ristivanemad, olgu Jumal meile kõigile armuline, poleks sind aidanud, siis oleksid sa nüüd koomas." lõpetas Miikael selgituse. 

"Ja ta võibki niimoodi, lihtsalt rünnata, ja mina plekkigu pool arvet kinni!!" protesteeris Tiffany. 

"Sa võid alati esitada kaebuse Jumala kohtu ees ja kui see uurimise alla võetakse, siis pannakse rünnakud kinni. Uurimise ajal ei saa sind ükski Alp tülitada..." Tähendas Raafael abivalmilt, kuid mitte oma tavalise noorusliku reipusega, vaid nagu ei tahaks ta seda päriselt välja pakkuda. 

"Ja selle konks on?" küsis Tiffany ebalevalt. "Sinu enda vägi pannakse ka nii öelda vaka alla, ja sa ei saa enam ei ingliga reisida; kedagi juustega tükkideks rebida või seestada jne. ega kindlasti mitte kaitsevalle esile manada ja neid oma väega toita. Sest kui sa asja Jumala kohtu ette tood, võivad asjad ka sinu kahjuks laheneda..." tähendas Miikael karmil toonil, ning enne kui Tiffany jõudis midagi küsida, jätkas Gaabriel. "Siis alles saad sa kogu arve endale, ja kaotad selle, mille üle vaidlus käis. Võimalik et mõlema poole üle -- mis sinu puhul tähendab, sinu poeg JA Hanna-Magdalena!!" Tiffany hakkas selle peale ropult vanduma. See ei paistnud ühegi nurga alt aus. Ega tema ei otsinud selle Albiga tüli. Kuidas sai siis veel olla võimalik, et ta võiks teoreetiliseltki rääkides -- Jumala kohtus veel -- kaotajaks jääda. 

"Sa ei oleks pidanud Nietzsche õpetust ja seda Filosoofilist Testi oma kasvandikule andma." võttis Raafael kogu jutu kuivalt kokku ning inglid asetasid tüdruku kooli ette ja kadusid, jättes ta oma küsimustega üksinda. Ta ei saanud ikka aru, kuidas see Keisri Uute Rõivaste näitamine nii tõsine asi pidi olema.