Lutsiveri varjupäev

I

Lutsiver oli tige ja vihane, et need tahan-olla-satanistid olid Maarjamõisa kliinikus intensiivravi osakonnas paranemas. Ta oli juba nende sõpradelt piisavalt hedoneid saanud, kuid milleks head kaupa raisata... Milleks lubada neil maailma tagasi minna ja vaikimisi kiidelda, et nad võisid satanisti mängida ja tema, Lutsiver, ei saanud neid kätte! Mida need vastikud surelikud õige mõtlesid, et nad tema tunnetega niimoodi mängisid? Nõnda siis kutsuski Lutsiver Leonidase vaibale. Kui hunt kohale oli ilmunud ja vaikselt lömitavas lipitsejalikus kiibitseja vormis teda küsivalt silmitses, oskas peaõelus vaid kurjalt norsata:

„Hea küll, hea küll! Ma armastan sind kah! – Pole üldse selline jutt...” ja kui ta oli end rohkem kogunud, sest talle tuli just meelde, millise bläki Leonidase kratt talle oli põhjustanud, ja milline oivaline kristlane ja selle mees ning perekond ja palvegrupp tema küünistest välja libises. Mitte et nad oleksid kunagi tema küünistes olnud, kuid hetkeks oli tõesti tundunud et seal hakkab midagi ilusat sündima... Lutsiver sai väga hästi aru, et Leonidas oli oma sulase ette lükanud, ja puu otsa roninud, kui pauk käis, kuid ta ei hakanud seda talle ette heitma. Vähemasti sai see põrguline aru, et ta on siin teenistuses kasumi mitte ilusa näolapi eest. „Pane need armsad tütrekesed valmis, kes seal Maarjamõisas hingavad, et ma võiksin neid isiklikult keppida ja nende hinged ära võtta!” Ja ta urises veel iseendale – „Kui tahad midagi ära tehtud saada, siis tee seda ise!!” Leonidas pigistas parema käe rusikasse ja lõi rooma sõduri kombel vastu rindu ning andis au, silmitsedes kuradit, nagu oleks see just lubanud põrgu eest tšotile hüpata. Nõnda nagu „lääne kiireim trikkel” oli mees seal ja tagasi ning asetas ilmatu suure Rokokoo stiilis peegliga, mille ta seinale riputas. See puhtast kullast valmistatud ogaralt peenutsev peegel meenutas kujult lüürat. Kõik selle ääred olid maitsekalt kaunistatud lillevanikute; õite; pähklite; metsmaasikate; vaarikate jms. Ilustustega, omistades peeglile meeldiva sümmeetria. Klaaspinna laiuselt oli see peegel võrdeline kolme tavalise peegliga, lubades kolmel inimesel korraga end selles silmitseda. Kõrguselt oli see kahe täispika peegli suurune – nii et see oli vägev mehetegu, kui nii kiitsakas kaitseingel, nagu Leonidas seda üldse kanda suutis, rääkimata ilma kõrvalise abita üles seada. Kui ta oli selle julgustükiga hakkama saanud, lubas ta endale natuke higistada ja puhkida, ise näost lilla.

„Ai ai, kas toon sulle kohvi ka, et sa võiksid hinge tõmmata?” küsis Lutsiver mesimagusalt, olles ühelt ligi karanud harjuskilt sekseri pealt oma alustassiga ehtsast Itaalia portselanist valmistatud kohvitassi võtnud ja mõnules kiirelt ligi tassitud mugaval tugitoolil. Kolmas harjusk pakkus talle parimaid Belgia ning Prantsuse trühvleid, mida ta peenutsevalt valima hakkas, nagu teda üldsegi ei kotiks, kui kiiresti Leonidas Sumatin oma tööga maha saab.

„Äh, pole seda kohvi vajagi!” Rehmas kaitseingel vilunult ning irvitas silmanurkadest, ilma et tema suu oleks pikomeetritki liikunud. Ta pöördus kohe peegli poole ja koputas sellele kolm korda. Nagu võluväel ilmusid sinna kolme tüdruku vaimukujud, kes veidi edvistasid, sest nad ei olnud sellist huvitavat äratust oodanud. Maarjamõisas oli parasjagu öörahu ning nende kehad uinusid stabiilselt. Isegi nende valvajad õed lubasid endale väikse kohvi ja jutlemise turvameestega, kes neid patsiente olid valvama palgatud. Haiglas polnud ju hingelistki – milleks siis end morjendada, kui kõik oli luku ja riivi taga ning monitorid ja kaamerad töötasid laitmatult. Need kolm tüdrukut olid nagu Charley inglid. Ühel olid punased juuksed, teisel valged ja kolmandal mustad. Punapea meenutas oma pikkade juuste ja näojoonte poolest Christina Aguilera kaksikõde – kui juustevärv välja arvata ja tema oli neist kõigist vanim ja kogenuim. Lutsiver otsustas tema viimaseks jätta, et tema eneseuhkus saaks piisavalt riivatud. Ta kavatses esimesena vanuselt keskmise tüdruku ette võtta, sest tema oli kõige lollim, nagu blondiinile kohane. Ta oli elutõeline klišee lühikeste juustega blondiinist, kes nägi välja nagu „Like a virgin” posterilt välja hüpanud nooruke Madonna, kui tema karjäär oli alles algamas. Juba oma päris elus oli tal rohkem poiss-sõpru nii nagu Google'is; Facebookis; Twitteris; Instagrammis kui mujal. Kohati jäi lausa mulje, et ta ainult virtuaalreaalsuses elaski. Tema kasutaja nimi oli kõigis keskkondades sama: „Britney 47 Spears” – ja see number tema nimes tähendas poiste arvu tema elus ja mitte seda, et kusagil on veel 46 Britney Spearsi andunud fänni. Kõige noorem ja kõige elavam neist kolmest oli väikest Shannon Doherty'it meenutav rüblik plika, kes ei saanud kuidagi moodi vanem kui 14 aastat olla. Teiste tüdrukute vanused olid 17 ja 22.

Nad nägid igas mõttes väga ilusad ja armastusväärsed välja ning vanapagan ei soovinud seda viga nendega teha, et neile kogemata Jumal meeldima hakkaks, sest selline koledus oli tal keskajal juba liiga tihti juhtunud ja ta ei tahtnud enam...

„Kas astute ka sisse või jääte ukselävele ootama?” küsis Leonidas ülima joviaalse viisakusega ning tegi sügava reverantsi. Ta ulatas esimese käe kõige nooremale, ning teised andsid talle andeks, sest nii oli kõige viisakam allmaailma siseneda. Ka nemad olid sellist seanssi igatsenud, kuid vanemad satanstid olid grüptiliselt ütelnud, et selline asi saab ainult pärast teatud rituaali läbi elamist, kus nad oma süütuse maha jätavad – selle hetkeni olid nad kõik veel süütud. Nad polnud isegi mitte masturbeerinud, ehkki nad oskasid selle kohta veenvalt valetada, et mitte oma eakaaslastest maha jääda, kes samuti sellega ohtralt ja ülesuhkurdatult kiitlesid. Neil poleks olnud nii palju sõpru koolis ja internetis, kui nad oleksid kuidagi rohkem köhinud, et neile üldse ei meeldi nii ägedad tibinad olla. Sügaval südames olid nad kõik väga ujedad ja ootasid ikka veel oma rüütlit valgel hobusel ja kullatud Paladini turvises ühes kõige sinna juurde kuuluvaga. Ja vanatige ei tahtnud riskida, et neile selline loteriivõit sugeneb, sest kahjuks olid nad nii ilusad, et võisid tõesti selle kuskilt välja võluda... Kui kõik tüdrukud olid viisakalt üle peegliääre aidatud, viisid neliteist muud harjuskit oiates ja nägusid tehes peegli jälle minema, ning tüdrukud itsitasid nende raske kannatuse pärast. Ei saanud nad üldse aru, et nüüd oli nende jaoks uks suletud ja nad olid allmaailma armu alused ning võisid tagasi oma kehadesse pöörduda, kui uus avatakse.

„Palun vabandust, et meie sulased teid nii halvasti teenindasid...” Leonidase silmi tekkisid suured pisarad ja tema nägu kahvatus kui ta enda ette maha vaatas, nagu oleks tal häbi isegi oma pilku nii tähtsate külaliste peale tõsta, et mitte neid sellega kuidagi moodi pahandada.

„...kui nad oleksid meie juhtnööre paremini täitnud, siis poleks K-kommando teie pidupaika üldse üles leidnudki ja kõik need õnnetud hinged, kes pidid taevasse minema, võiksid koos teiega olla!” Hetkeks langes vari ka tüdrukute laupadele, sest ka nemad olid nutnud, kui nad haiglas teada said, kui paljud olid seal tulevahetuses ühe hullu tõpra tõmblemise tõttu hukka saanud.

„Kas vähemasti see pede sai põrgusse?” küsis Britney fänn. Teiste kasutaja nimed olid „Kaguya Otsutsuki” punapeal ja „Hinata Hyuga” mustajuukselisel.

Leonidas tegi küsiva pilgu, nagu ei saaks ta aru, millest jutt käib.

Hinata pööritas silmi ja sisistas: „Me peame silmas seda pussikangelast!”

Kaguja lisas sellele veel sapiselt: „Sest tema issi pärandus oli talle tähtsam kui meie elu ja tervis – miks ta kurat võtaks siis satanistiks hakkas ja end sellega sidus, kui talle see pailapse elu nii meeldis?!”

„Hea küll, hea küll!” Lutsiver oli oma kohvi lõpetanud ja tassi koos alustassiga elegantselt juurde karanud sekseriga harjuskile usaldanud, ning hakkas käsi laiutades tüli lahutama.

„Tema tõesti pääses põrgusse sisse ja tema uss ei sure ja tema tuli ei kustu, nagu piiblis kirjas on!”

„Väga hea!!” nõustusid kolm tüdrukut kooris. „Pane ikka talle puid sinna paja alla juurde, võid tema herned pudruks keeta!” tähendas Britney. Teised vaatasid teda selle peale veidi kummastavalt, nagu ei saaks nad aru, mis ta probleem on.

„Mida?? Mul on ka tunded! Ta murdis mu südame...” õigustas Britney end ja teised hakkasid selle peale naeru lõgistama... Lutsiver tegi ette eriti mõistva ja kurva näo:

„Minu sügav kaastunne! Siis sa oled ju lausa lesk, miks sa kohe ei öelnud, ma oleksin siis selle visitatsiooni hiljemaks lükanud...”

„Nii hull see asi ka ei ole...” tähendas Britney punastades ja vaatas küsivalt abi otsides oma sõbrannade poole, kes sõnasabast kinni haarasid.

„Jah, me arvame, et üks korralik oleng teiega härra Lutsiver, kus me oma süütuse kingime nagu lubasime...” alustas Hinata ja tema mõttelõng katkes, sest ta ei tahtnud vanematelt kogu sära ära võtta. Talle oli liiga palju komplimente tehtud, kui sarnane ta Shannoniga oli et poisid lausa hakkasid iga kord, kui nad teda nägid Shanoni „Libahunti” laulma. Ta ei tahtnud kunagi nii palju tähelepanu saada, kuigi talle meeldis, et teda tema vanuse kohta ikkagi nõnda tähele pandi.

„... siis võime oma nõiaelu õige korra kohaselt alustada!” lõpetas Kaguya rutusti. Tegelt polnud neil aga mingit lootustki nõidadeks saada, et nad polnud kunagi tõeliselt oma südant murda lasnud ja midagi sellest teinud, millega nad oma sõprade kujutlusvõimet toitsid... Leonidas Sumatin lubas endale eriti aupakliku poosi võtta ja plaksutas klakööri kombel käsi kokku, ise hüpates ja karates, nagu jahilt tulev koer, kui isand lastud ulukit õlul kannab. Vastutavad harjuskid ning sibijad tõid kohe ilusa baldahiinvoodi kohale, kuhu oleks võinud terve jalgpalli meeskonna koos treenerite ja massööridega ära paigutada, nõnda et nad mugavalt oma peatäie und saaksid magatud.

„Palun vabandust, palun vabandust!” kiljatas Leonidas ühtäkki

„No mis mure nüüd sinul – ?” ei saanud Lutsiver teatraalselt aru, mis toimub, ehkki see oli tavaline võte jää murdmiseks, et ohvrid end hästi tunneksid. Ta isegi vaatas oma kaitseinglit eriti tusasel pilgul, nagu oleks ta midagi väga tähtsat ära rikkunud ja tüdrukud nõustusid sellega ning silmitsesid kaitseinglit, nagu sooviks see nende õnnele tee peale ette astuda.

„Teie pidusöök!!” ägas Leonidas kannatajalikult. „Te soovisite, et ma meelde tuletaksin – suur rõõm ja lein on selle vast meelest ära seganud...” tähendas härra Sumatin vabandavalt ja tegi igale poole kummardusi, nagu tahtes öelda, et tegelikult on see hoopis tema süü.

„Oh saa!” rehmas Lutsiver käega ja lõi sõrmega nipsu „Läks tõesti meelest ära...” Ja kui ta eriti südamlikult tüdrukuile kordamööda silma sisse vaatas, nagu oleks kavaler unustanud oma kallima sünnipäeva ja ei tea kuidas sellist näotut eksimust heastada. „Ma ei tea kus mu pea mõnikord on ja kus mu kombed – !” Ta kummardas eriti lugupidaval moel, nagu ainult kuningannadele kummardatakse ning osutas käega banketi saali poole, mille uksed ootavalt avali kargasid, kui kaks kammerteenrit need kõrvale lükkasid. „Teie lahkel loal!” tähendas Lutsiver ja ulatas kõige vanemale esimese käe, sest tema oli umbes mehe suurune ja ta ei pidanud liialt kummardama. Jällegi andsid tüdrukud selle andeks, sest tema oli juba täisealine. Teised tüdrukud lasid end Leonidasel lauda talutada, tehes näo nagu lepiksid nad sellega ainult austusest nende tüdruksõbra vastu. Ja kaitseingel lasi neil nõnda toimida, lisades sündsaid meelitusi ning repliike; rääkides tühjast tähjast, mis allmaal sel ajal on paljut juhtunud, kui tüdrukud haiglas ära olid. Kuigi nad kõik püüdsid teha nägu, et neid ei koti see info üldse, pidi isegi vanim neist natuke sammu aeglustama, et ta kuuldekaugusest välja ei liiguks ja liialt reetlikult oma kaela painutama. Ta tänas vaikselt oma õnne, et Leonidas nii Joviaalse ja kõva häälega tema sõbrannasid kiitis ja lobises. Nii võis ta teeselda paremat kaaslast peaõelusele, kes sellise teeskluse rõõmuga vastu võttis. Just sellised naised meeldisid talle kõige enam, kes võisid pärast patu tegemist suu puhtaks pühkida ja öelda, et egas siis midagi ei juhtunud kah... egas siis meestel seda raseduse muret nõnda pole, kui naistel! Lutsiver naeratas mürgiselt selle poolvale peale, mis ta oli lasnud inimeste maailmasse lahti. See polnud ju meeste süü, et nemad ei võinud suhtes rasedaks jääda. See oli puhtalt bioloogiline nüanss, et mehed kepivad ja naised sünnitavad. Aga nii meeldiv oli õrritada osapooli selliste pooltõdedega, mis toetusid mõne jobu vändagängsteri kangelastegude peale ja veel jobuma feministi killu üleskorjamise peale. Ega asjata ei öelnud vanarahvas: „Kõige suurem tüli on ikka seal, kus mõlemil poolel on natuke õigust!” Kui seda õigust ühel poolele oleks rohkem jätkunud, siis oleks tüli iseenesest lahtunud, kas siis matriarhaadi või patriarhaadi kaudu – aga et inimesed tahtsid üliõiglased üliinimesed olla, siis sealt seda tülilahutust ja rahu küll sündida ei saanud. Lutsiver tänas oma õnne, et inimesed „Mäejutlust” ei osanud lugeda ja ellu rakendada, kummatigi mitte kristlased, kes oskasid isegi teistele teepeale ette jääda. Selle knihvi üle oli peakurat eriti õnnelik, sest see polnud isegi tema tegu, vaid kristlaste endi uhkus ja upsakus maade jagamisel ja valitsemisel. Nad oleksid pidanud seda tegema kartuses ja värinas, nagu Katoliku kirik pärast Rooma riigi lagunemist esimesed sajandid tarmukalt püüdiski – aga siis sai kasuahnus neist võitu, kui nad märkasid, et mingit konkurentsi absoluutsele võimule ei ole ja kõik olid niikuinii kristlased... Selle lausvale üle oli Lutsiver eriti õnnelik, et ta suutis selle kristlaste usuellu sisse lülida. Et nemad valitsevad „kahe mõõgaga” Kristuse nimel – nagu Jeesus oleks lubanud neid kahte mõõka juba oma maise elu ajalgi kasutada, sest siis ta poleks ju Peetruse söakust urjanud, kui ta Malkuse maha raiutud kõrva tagasi oma kohale pani. Ta oli nii tänulik, et inimesi sai nende himude kaudu nõnda lihtsalt juhtida nagu pulli ninapidi turule veetakse. Pidusöök oleks isegi Krahhuse kahvatama pannud, sest erinevalt inimkehadest, ei saa vaimud kunagi oma himudest täis vaid muutuvad üha näljasemaks. Nii suutis Lutsiver tüdrukuile tubli 12 käiku sisse sööta ja need kadusid neisse, nagu nad polekski söönud. Ei läinud nende vaimud sellest paksuks, ega tulnud neil sellest puhitusi ega midagi. Hinata oli tegelikus elus gluteeni talumatu ja Britney ei talunud laktoosi samas kui Kaguja oli maapähkli või vastu surmavalt allergiline. Aga siin võisid nad kõike süüa – isegi seda, mida nad tegelikus elus ei võinud puutudagi. Ja nad olid selle üle üliväga õnnelikud, et viimaks koheldi neid just selliste VIP-idena nagu nad end tahtsid tunda. Nende vaimud lõid särama ja muutusid veel rohkem nende kasutajanimede sarnaseiks. Sügaval südameis nad olid samas õnnelikud, et ainult nemad kolmekesi olid selle au osaliseks saanud ja mitte see neljas, kes neist kõige ilusaim ja andekaim oli. Nad olid seda veidi imeks pannud, et tema polnud kutsutud, kuid ju ta oli juba oma süütuse kaotanud, sest tema ei pidanud haiglasse luku taha jääma ja sai oma elu nautida. Kurikuulus Tiffany Ülemiste oli lausa tema mentoriks hakanud ja selles eidest räägiti legende. Võrgutada endast vanem kursuse tudeng ära, saada temalt laps ja olla võimeline seda last salaja üles kasvatada, kui täiskasvanud ei suuda kuidagi moodi seda last üleski leida – Tiffanyt ei võetud ainult selle pärast vahi alla, et kardeti, kuidas laps siis kuskil tundmatus urkas ilma tähelepanu ja söögita jääb... – Ja selline äge kogemustega libu õpetas nende sõbrantsi oma kunstides välja. Kõik pidasid teda kapisatanistiks, kes vaid mängib kristlast – tema elukogemuse juures, mis tal sinna kirikusse ära kaotada oli?! Milleks oleks pidanud tema oma õnne maailmas maha mängima, kui kõik teda kadestasid ja tahtsid tema sarnased olla. Tema isa oli loonud omaenda „Kaarnakivi” kuid Tiffany Ülemiste oli Iseenda „Kaarnakivi” ja keegi ei teadnud, kuidas see üldse võimalik on ja kui lähedased nende arutlused tõele tegelikult olid... Nad olid väga tänulikud, et nad selle „Tuhkatriinuga” piike ristama ei pidanud. Tegelt soovisid nad hoopis, et ta Rapuntsli kombel torni luku taha pannakse, et neil oleks rohkem aega Lutsiveriga veeta ja too ei saaks isegi teada, et selline tüdruk on ka olemas. Aga kurat teadis ja ei saanud temaga hetkel tegelda, sest tema võimetest poleks piisanud, et otserünnakuga Tiffanyt võita või plika ära tuua – see oleks rohkem hedoneid kulutanud, kui sealt oleks saada. Praegust tuli lahtised otsad kinni sõlmida ja mitte uusi tööpõlde avada. Pealegi, kui tütrekese issit veidi nügida ja ta tõesti Romeo vanglas maha koksata laseb, siis see südamevalu võib ka ilma otsese sekkumiseta Hanna Säsi murda. Ta oli juba selle poolest kuradi meelest ohtlik, et kasutas oma päris nime ja omas ainult Google'i kontot. Tema oli päriselt oma elus masturbeerinud ja päriselt oma boyfriendi lolita kombel armunud. Ehkki neil polnud veel õnnestunud üksteisele oma süütust kinkida nagu nad olid kavatsenud – isegi tema boyfriend oli oma ea kohta süütu ja oskas samuti endale vägeva eluloo kokku luisata, kuidas ta juba 12 – aastaselt oma sekseluga pihta hakkas. Süütud müürililled ei olnud lihtsalt Juri Nikolajevi meelest piisavalt pandavad. Ja ka tema armastas oma tüdruksõpra ehkki oli nii vana, et tundis end iga kord pedofiilina. 10 aastat vanuse vahet ei olnud mingi naljaasi... selle eest võis isegi kinni minna ja nüüd ta istuski sellise paragrahviga eeluurimises, kuni kõik asjaolud selguvad ja saab rohkem öelda. Jah, Hannast võis saada päris ehtne nõid ja mitte lihtsalt mängult – sest tema oskas ehtsalt depressiooni kannatada. Seepärast kõndiski ta igal pool koleda pruuni kampsuniga ringi, mis tema ära lõigutud käsi pidi varjama. Need olid veel armilisemad kui keskaegsete müstikute flageleeritud seljad. Ja need kolm olid õnnelikud, et Lutsiver teda praegust ei märganud – et inetu pardipoeg ei sirguks kuradi silmis ilusaks luigeks...

II

Kui pidusöök oli söödud ja peaõelus oma sigarid pahvinud, ning tüdrukud oma Burgundia veinid ära mekkinud, mis üldsegi mitte neile pähe ei hakanud, suunduti tagasi baldahhiin voodi juurde ja Lutsiver hakkas Sulefa'd mängima, moondades tüdrukute nägemust, et nad näeksid õiget tulemust. Veidi löödult pidid Kaguya ja Hinata leppima, kuna Britney kõkutas: „Oops I did it again'i” küllalt kõvasti, et tema sõbrannad seda kuuleksid. Need otsustasid sfinksi näod ette tõmmata ja viisakalt oodata, kui hästi Britney esimene kord õnnestub. Nad olid kuulnud legendi et kuradi riist on jube kuum või hirmus külm ja et selle esimest korda saamine on elumuutev kogemus, mida saab kristlaste ristimisega võrrelda. Pealegi teadsid nemad seda vanarahva tarkust: „Esimene mullikas läheb ajja taha!” ja seda nad nüüd ootama jäidki. Lutsiver tegi nüüd midagi ootamatut ja riietas end vilkalt lahti, ning jäi voodisse lamama, jälgides Britney't allaheitliku huviga, kes sellest vaikselt kiima hakkas minema. Just seda ta oligi tahtnud – Kurat tema jalgade ees – ja ta polnud isegi kõige vanem! Nüüd sai ta vanapaganalt primenoctist nõuda ja ta kavatses igat hetke sellest nautida. Tüdruk hakkas meelalt oma alahuult närima, nagu ei teaks ta täpselt, millise tehnikaga alustada ja otsustas suutöö kasuks. Pealegi tahtis ta seda riista paremini tundma õppida, et teada, kuidas see võiks tema sees käituda. Aeglaselt ja õrritavalt nagu kass liikus Britney hiirvaikses ruumis kuradile lähemale, vonkles ussilikult Lutsiveri jalge vahele ja vaatas veel korraks hindavalt inglile otsa, nagu teeks ta seda kogu aeg ja puudutas oma keele otsaga suguti avaust. Lutsiver võpatas kergelt, mitte et talle oleks see meeldinud, sest ta tahtis näha, kui kaugele see libu julgeb tulla, et ta ei peaks end liialt raiskama. Ja tüdruk oligi oma kirelõõmas kadunud ning neelas konksu alla nagu ahven ahnelt oma saaki jälitab. Tüdruk lakkus Lutsiveri riista, kes mõlemilt poolt kätega linasid kägistama hakkas, nagu oleks ta seda eriliselt nautinud. Ta lakkus seda meelitavalt ja hellitlevalt, võttes piisavalt aega, sest ta ei tahtnud, et teised liiga palju ülejääke saavad. Kui ta oli riista uba meenutavat osa piisavalt pulgakommi kombel limpsinud ja natuke õrnalt näkitsenud, nagu kavatseks hambad sisse lüüa, sukeldus Britney kiiresti riista otsa ja lasi selle oma kõrri tungida. Lutsiver hakkas selle peale õhku ahmima ja tema päris nime oigama. Teised tüdrukud hakkasid selle peale hambaid krigistama, mille peale Leonidas neid suunurgast vaikselt lohutas, et mitte peakurja segada. „Ära muretse, jätkub tal teile ka seda Armastust, käsi selle peale, kui rahule ei jää!” ning peaingel kätleski mõlemad läbi. „Aga kui sa valetad...” alustas Hinata „...teeme sulle soovahetusoperatsiooni!” lõpetas Kaguya lause. „Kõlab ausalt...” tähendas Leonidas Sumatin alistunud viisakusega. „...mul on au teid, emandaid, teenida, kui te olete nõidadena allmaailma vastu võetud!” Ta jättis targu ütlemata kui suur „KUI” see ikka tõesti oli ja tüdrukud olid liialt ametis kadetsemisega, et sellest hoolida. Neid lohutas teadmine, et Lutsiveril on rohkem jaksu, kui tavalisel mehel. Britney oli asunud oma keelega üles alla slaalomit sõitma, et paremini mehe lõhna tajuda ja meelde jätta. Tüdruk jättis meelde iga veresoone ja konaruse ning sünnimärgi, ning hindas riista 3,14 tolli pikkuseks. See polnud just kõige suurem, millest ta oli kuulnud, kuid see tegi asjad lihtsamaks. Ta ei teadnudki, et kuradil nii väike on, ja see oli meeldiv teadmine. Ta ei tahtnud, et esimene kord tema päraku või vitu hävitab. Ta tahtis seda nautida, ning selline keskpärane riist oli selleks rohkem kui hea, muidu oleks selle kurku võtmine talle piinavalt ebamugav kogemus. Ja tüdruk hakkaski järjest rohkem oma kurguga keppima.

„Oh... oh .... oh!” puhises Lutsiver nagu lokomotiiv, mis asub teele. Britney naeratas selle peale õelalt, ning tema silmavalged hakkasid kiiskama. „Anna jobi siia vana, ma tahan teada, kuidas sa maitsed!” Ja enne kui ta jõudis reageerida, lasigi kurat talle ühe korraliku laengu otse kurku ja ta neelas selle reflektiivselt alla.

„Palun vabandust! Ju on vein mulle pähe hakanud...” mõmises Lutsiver kaastundlikult.

„Oh...!” tõusis Britney pinnale „See on su esimene kord minuga...” ta jäi veidi mõttesse, kuidas oma sõbrannadele latti veel kõrgemale asetada, et neil nii kerge ei oleks võistelda. Vilkalt ronis ta nagu krabi Lutsiveri kõhule ja pööras ringi ning pani oma tagumiku kuradile näkku, asudes jälle vanapagana riista piinama. „Ma annan sulle andeks, kui suudad neid rahuldada – võid ise valida, kummast alustad!!”

„MÕLEMIT!!” ei uskunud Kaguya oma kõrvu ning vaatas uskumatusest sisistades Hinatale otsa, kes vajas toetamist, sest oleks peaaegu minestanud. „Oi ta on ülihea – ma täiesti alahindasin teda...” tähendas ta kui jälle end koguda suutis. „Mina ka...” tähendas Kaguya sapiselt moka otsast ja nad lasid endid ühele diivanile talutada, kust samuti etendust näha sai ning end harjuskitel sama moodi teenindada, nagu nad nende sisenemisel Kuradit teenindasid, unustamata ühegi asja kallal nokkimata jätta. Ja teenrid ümmardasid neid elu eest, sest see oligi nende töö. Ohvrite tähelepanu eelmisel ohvril hoidmine, et nad oma himusid ei unustaks ja sinna veidi armukadedust vürtsina juurde lisaksid. Egas siis asjata ei öelda, et: „Põrgu ei tunne suuremat raevu kui ärapõlatud naise vimm!” Ja Lutsiver tõesti hakkas tüdruku perseaugust pihta, nagu nad olid kartnud. Britney ahmis selle peale üllatunult õhku, sest märg keel seal oli kuidagi väga uudne tunne ja oli enda peale tigevihane, et ta nii kiiresti alla annab. Lutsiverilt kätte saadud jobi pani ta sisemuse soojalt surisema ja talle meeldis see tunne. Ta tahtis kuradit veel rohkem oma naiselike võludega alandada ja temalt teise orgasmi ka välja meelitada, enne kui ta lubab endal orgasmi tunda. Aga see keel tagumikus sai teda väga lähedale ja ta otsustas kuradile intressidega tagasi teha. Ta hakkas jälle rütmiliselt üles-alla liikuma nagu vurrkann masseerides ühe käega munandeid ja liigutades teise käe sõrmed korraks suu juurde nagu ujujad suunurgast õhku ahmivad ja tegi näpud vilkalt märjaks ning kaevus nendega Lutsiveri pärakusse, kes koheselt kiunuma ja nautlevalt oigama hakkas.

„Ja seda oskab see lipakas kah?!” ahastas Kaguya

„Nii ei jäägi meile ühtki head võtet!!” protesteeris Hinata ja vaatas tõsiselt end ühest peeglist, nagu kardaks ta, et ta ei ole selleks ööks piisavalt ilus. Ka Kaguya vaatas end hindavalt ja siis oma konkurenti ja siis Hinatat. „Ära muretse, küll me sellele blondiinile tagasi teeme!” ja nad surusid teineteisel vandeseltslaslikult kätt, et maksavad sellise ahnuse kätte. Nemad tahtsid ka nõiaks hakata, mitte ainult tema...

Lutsiver, kes oli tüdruku pärakut oivaliselt keelega keppinud, hakkas nüüd tüdruku kliitorit ärritama, mis koheselt verd täis valgus, et peaõelus oli ennemini midagi muud õrritanud ja et tüdruk ka oma huulte ja kõriga joobunult kuradi riista armastas, unustamata ägedalt juba mõlemi käe kahe sõrmega vanapagana pärakut keppida, nagu oleks see tema riist, sest tema käed olid pahupidi palvetaja asendis. Ja ta saigi end sisimas anudes Kuradi teise jobi kätte ning tundis kuidas ta ise ka orgasmi sai. Kuid kuna ta oli enne võitnud oli seis tema rehkendust mööda 2:1 ja nii võis. Ta juhtis ikka veel ühe orgasmiga ja ta kavatses seda vahet suurendada. Ta lasi veel moepärast Lutsiveril oma kliitorit meelitleda ja keelega vitu sisemust limpsida, andes inglile käekat, et ta saaks samuti silmad kinni naudelda, kuidas teda rahuldatakse. Kui tüdruk tundis, et tema häbe on piisavalt niiske, lasi ta riistast lahti ning tegi nõelterava sööstu ümber oma telje ja oli mõlemad oma käed Lutsiveri põskedele asetanud, teda pilkavalt hinnanud, enne kui ta kirgliku keelekaga oma esimese suudluse võttis. Ja Lutsiver lasi tal juhtida, asetades rahulikult oma riista tüduku ootava vitu suunas, kes tänulikult sellele otsa istus, kuid end jalgadega piisavalt kõrgel hoidis, et ta sinna peale ei vajuks. Ta tahtis Lutsiveri rohkem alandada ja mõnitada ja näidata, kuidas seda tõesti maapeal tehakse. Olles õhku ahmivale kuradile oivalise keeleka andnud, kes sellest nagu letargilisse unne vajus, näol õnnis kõiketeadev naeratus, lubas Britney rahulolevalt endal aeglaselt Lutsiveri riista otsa vajuda – ja ta pidi selleks ka pingutama, et tal tee nii libedaks oli tehtud. Kui ta oli pärale jõudnud, asetas tüdruk oma jalad õigesse asendisse, et saaks ratsutamist alustada. Kui ta oli kõike seda alanud, siis oli ta endalt ainult püksikud ära võtnud ja seeliku selga jätnud, kuid nüüd tundis ta palavust ja vabastas end särgist, et lasta inglil oma rindade ilu imetleda.

„Oivaline! Sa oled üliväga ilus!!” õhkas Lutsiver hindavalt ja ootavas asendis. Midagi hakkas Britney südames ja sisikonnas toimuma. Ta ei saanud enam endast üldsegi mitte aru. Ta pani oma käed põrguingli rinnale ja hakkas end rütmiliselt liigutama, alguses aeglaselt ja siis järjest kiiremini. Mõne aja pärast tundis ta, et see ei rahulda teda enam, ja ta otsis kuradi käed üles ja asetas need nõudlikult oma tagumikule, kes neid krabama ja pigistama hakkas, nagu mõni mees naise rindadega teeb. Ja ta tundis, kuidas ta järjest rohkem kiima läheb. Ta isegi tundis kuradi jobi endas liigahtamas, nagu oleks sellel oma mõistus ja tema sisimust kõrvetamas. Ta näris naudingu ja valu piiril omi huuli ja ei teadnud mida selle tundega peale hakata. Tüdruk oigas nagu oleks see tema ainus elumõte, mis on temale jäänud, ning keppis veel kiiremini, ja vaatas kogemata silmanurgast oma pahemal käel olevat peeglit, mis juhuslikult oli tema nägemise kõrgusele asetatud. See näitas talle teda, kuidas ta Lutsiveri keppis... Kuid midagi oli selles pildis valesti. „Kes see koletis on??” küsis Britney sosinal ja huvitatud Lutsiver tegi asendi mugavamaks asudes rätsepismesse ning juhtis tüdruku jalad ümber oma vöökoha, et ta saaks tema rindadega miilustada. „Millist koletist sa silmas pead?” Targu oli kurat nägemust niimoodi võltsinud, et teised tüdrukud ei kuuleks, kui ta Britneyga räägib. Oli juhtumeid, kus tüdruk saab aru, et ta hakkab hinge kaotama ja püüab vastu hakata ning riistalt maha ronida – ja et selline südantlõhestav sündmus teiste agarust ei mõõnaks lubas Lutsiver neil ainult nende poose ja orgastilisi oigeid nautida ja ei midagi enamat. „See koletis, kes su süles istub! Mina ju kepin sind, mitte see koletis?!” Ja imelikul moel omandas peegelpilt oma enda tahte ja elu ning hakkas ka neid asju tegema, mida tema pidas liiga tülgastavaks mehega teha. Ja peegelpilt keppis kuradit palju rajumalt, kui ta oleks tahtnud kunagi end ühegi mehe käe alla alandada. „See, mu kalllis...” Lutsiver näkitses nüüd tüdruku kõrva ja hellitas tema rindu, mis sellele rõõmuhõisetega vastasid, sest Britney rinnanibud olid ka verd täis valgunud. Ta ei teadnudki enam mitu orgasmi ta oli saanud, seis võis vabalt 2:5 olla... „See, on sinu hing tegelikus olekus, ja see on minu! Tere tulemast allmaailma, nõid! Seda sa ju tahtsidki!!” ja tüdruk vaatas ahastavalt oma peegelpilti, mis Lutsiveri keppis ja jäi täitsa vait, kuni ütles. „Ei, ma ei taha sellist elu...” ja Lutsiver silmitses teda tehtud naeratusega, ehkki teistele lasi ta lindi pealt muud nägemust, et nad ei tuleks segama. Tal oli piisavalt elukogemusi naistega tuhandeid aastaid, et nii süütukesi petta. „Ma ei saa sul enam lahkuda lasta, sest ma olen su hinge saanud, see on nüüd minu hing!” ja ta hüpitas tüdrukut oma riistal, kes vastu tahtmist edasi oigas ja oma rindasid näppima hakkas, sest naudingu ja valu segu oli välja kannatamatu. Ta keppis nüüd nii kiiresti, et ta sisikond pahupidi pöördus ja tema emakas veritsema hakkas, kuid ikkagi ei suutnud ega tahtnud ta lõpetada. Tal oli kuidagi nii hea olla. „Hea küll! Võta siis mu hing kohe, ja lase mind surra, ma ei taha sellise koletisena elada! Ükski nõiakunst ja au pole seda väärt!!” Ja Britney vaatas vasika silmadega anuvalt Lutsiveri otsa, kes rahulikult tema kimbatust seiras ja viimaks ütles. „Sa ju rahuldasid mind hästi! Äkki ikka mõtled ümber ja elad edasi mu teenistuses...” kuid ta juba teadis, mis tüdruk talle sellises olukorras vastata saab. Kõik see mürk, mis ta oli oma suguti kaudu tüdrukusse oli pritsinud, oli hinge ilusti kõikide udemetega vaimukehalt lahti nõristanud, nagu ämblik teeb kärbsega. Nüüd pidi ta veel seda libu viimane kord suudlema ja ta võib tema hinge igast punktist korraga välja imeda, mis tema kehal tüdrukuga kokku puutusid. Paistis, et tüdruk oli oma soovis muljet avaldada nii kaugele läinud, et temas polnud enam mingit elutahet järele jäänud. „On see siis elu?” küsis ta külmalt end peeglis hinnates, saades kaastundliku irvituse oma hingelt, kes oleks nagu tahtnud talle öelda: „Kas see on siis lahkuminek?” Ta vaatas uuesti ootavalt Lutsiveri poole, kes tüdruku hüpitamise lõpetas ja hellalt tema lõuga tõstis ning pöidlaga Britney huuled paotas, kes lasi endaga kõike seda teha, sest ta ei teadnud isegi, kuidas see ralli lõppeda sai. See vaikus enne tormi oli nii õõvastav – ja ta teadis, et see tuleb – ning heitis viimase hüvastijätva pilgu kuradi silmi, julgemata isegi oma sõbrannadelt pilguga vabandust paluma, et end nõnda nende nähes häbitult oli ära pilastanud. Ja Lutsiver asetas oma huuled ahnelt tüdruku huultele ning Britney klammerdus vaistlikult kogu oma jõuga kallistusse – ja ta tundis seda. Ta hing rebiti tükkideks ning üks osa lahkus tema kehast vagina kaudu, nagu oleks Lutsiveri riist üks suur vaakumpump. Teine osa imeti välja suu kaudu, väiksemad tükid tulid naha kaudu ja ta tundis, kuidas elu temast vaikselt lahkub. Ja ta hingekeha jäi elutult ja tühjaks imetuna kuradi käte vahele, kes teistele vaatajatele tsenseeritud lõppmängu näitas, milles Britney orgasmi sai ja väsimusest ära kustus ning ise riistalt maha kõndis ja end väsimusega välja vabandas ning oma käega nõiakunsti demonstreerimiseks peegli meisterdas, millega jälle sealt kadus. Samuti aurustus ka peegel, mis tegi Hinata ja Kaguya kadedaks. Just selle väe pärast nad olidki siin, ja tema oli juba enda osa kätte saanud. Tegelt oli nende õnnetu Britney hoopis kõik kaotanud ja kiristas lõikavas külmas pimeduses oma kujuteldavaid hambaid:

„Just nii! Nõnda odav ma olingi! Nii tühise asja pärast müüsin ma end maha!! Ma lausa riputasin end talle kaela – ja nüüd ta võtab mu sõbrannad ette? Las saavad ka, mida nad väärt on – et nad ei võinud ka midagi aimata ja siis ma poleks sinna peeglisse astunud...”

III

„No mis see siis nüüd on?” pahandas Lutsiver voodil istudes ja oma vatsa siludes. „Suuga tegi suure linna aga häbeme mokkadega ratsutada ei osanud ja kustus veel ära kah!”

Teised vaatasid teineteist õelalt naeratades ja olid õnnelikud. Nüüd oli nende kord.

„Mine sina enne...” ütles Kaguya tõsiselt „Sina oled kõige noorem ja peaksid selle au endale saama, et kuradi silmad särama panna. Siis see blond veel saab, nii et tolmab!” Ja Hinata vaatas teda tänulikult ning viskus tema kaissu. „Sa oled alati minu parim sõbrants olnud!!” Ja ta vaatas teda rõõmupisarais silmadega nagu oleks Kaguya millestki väga tähtsast loobunud. „Ma armastan sind kah!” ütles ta emalikult ja silitas õrnalt tüdruku juukseid. „Parem sina, kui see blond moment!”

Hinata hüppas ruttu riietest välja ja lükkas Lutsiveri hellalt voodisse lamama, võttes mehe riista oma rindade vahele. Ta oli märganud, et Britney oli unustanud oma rindu kasutada ja vähemasti see tehnika jäi temale. Ta oli liialt üliagar Lutsiveri riista hellitamisega, et ta sai paugu otse näkku, kuid ta kogus end kiiresti ja masseeris selle endale peale nagu oleks see šampoon või duši geel. Varsti oli kogu tema nägu ja keha vanapagana lõhnaga kaetud ja ta tundis end imelikuna. Ta polnud varem sellist kiima tundnud ja ta tahtis seda paremini teha, kui Britney. Seepärast, ilma luba küsimata, kas ta partner on valmis, ronis Hinata oma pärakuga kuradi riistale ja sukeldus. Talle tulid kohe pisarad silma, sest see oli nii ootamatu elamus. Kuid ta ei tahtnud oma sõbrannast, kes talle oli teed näidanud, maha jääda. Asetades oma väikesed jalad mehe rinnale, haaras Hinata Lutsiveri jalgadest ning painutus allapoole ja peaõelus võttis kõrgema istuva asendi, et gravitatsioon oma töö teeks. Kui asend oli õige, hakkas kurat halastamatult tüdrukut keppima, kes igat tõuget meeleheitlikult tervitas ja püüdis intressidega vastata. Ka tema nägi oma peegeldust ning kohkus oma hinge olukorrast nii ära, et Lutsiver ei pidanud temalt isegi küsima. Ta oli ju alles nii noor ja kogenematu, et tema hing volksas välja nagu esimene piimahammas ise välja kukub. Lutsiver ei pidanud teda isegi suudlema, vaid imes selle päraku kaudu välja ja lasi jälle tsenseeritud nägemust järele jäänud tüdrukule, millesse oli kaastundlikult lisanud, kuidas Hinata ikka oli kõvasti rohkem voodis suutnud ja lausa 7 orgasmi kätte saanud, enne kui ühe vastu andis ja Lutsiver ta sündsalt ea tõttu lahkuda lasi. Ka tema lahkus, nagu näitleja näo saatest ja Kaguya ei näinud teda enam.

Kaguya ohkas veidi, sest temal oli kõige raskem roll. See, kes tuli viimasena. Kuigi, kui ta oleks Hinata ja Britney hingede kemplust kuradi vatsas kuulnud, poleks ta nii palju kurvastanud, vaid õõvastusest halinal nutma puhkenud ja siit tuhatnelja kadunud. Kogu Lutsiveri olek oli muutunud ja ta juhatas kutsuva pilgu ning käeviipega Kaguya voodile istuma.

„Palun vabandust...” ütles Lutsiver lepitaval toonil ja Kaguya tundis, kuidas midagi temas kuulatama jäi. Kurat oli neid teisi nii palju keppinud ja end keppida lasnud. Sügaval südames teadis tüdruk, et ei suuda sellest latist üle hüpata, sest see oli tema vaimusilmas lausa 20 meetri peale asetatud – tema oleks pidanud oma sõbrannade vääriline olemiseks lausa kaks korda nii kõrgele hüppama, kuid kuidas peaks see imekepp juhtuma?! Lutsiver ei teinud üldse midagi ja vaid kallistas teda õrnalt, lastel Kaguyal seljaga tema poole istuda. Ingel hellitas oma ninaga õrnalt tüdruku kaela silitada ja vastumeeli pidi Kaguya tunnistama, et see meeldib talle. „Mille eest!” nähvas ta veidi söakalt ja hooletul toonil ja pidi punastama. Kõik olid magamiskambrist lahkunud ja nad olid täiesti ihuüksinda. Polnud enam mingit mõtet teeselda. Ta oleks tahtnud, et kurat temaga kiire tihi teeb, küll ta hea vale välja mõtleb, kuid südames tundis ta imelikku hirmu, nagu ei peaks ta üldse siin olema – ja ta ei saanud endast aru. Kuidas võis tema vedelaks lüüa, kui tema sõbrannad nii kaugele olid läinud. Ta oli seda oma silmaga näinud!! See oli nii meeldiv tunne, et Lutsiver teda teistmoodi kõnetas, kui neid eelmisi ja ise teda võrgutada püüdis, mitte ei lasnud kogu tööd naisel teha.

„Selle eest, et ma su viimaseks jätsin!” ütles vanapagan sellisel toonil nagu abielurikkumiselt tabatud mees oma naiselt andeks palub. „Miks sa seda tegid??!” tundis Kaguya end ütlemas ja soolased pisarad imbusid tema silmalaugudest välja. Ta ei tahtnud seda hetke enda jaoks ära rikkuda. Ta oli neid võltse mehi pidanud kannatama, kes lubasid ta Kuradiga tuttavaks teha ja nüüd sai ta oma süütuse isiklikult üle anda – ilma vahemeheta. Ta oleks pidanud õnnelik olema, kuid tema töinas nagu plika! Ta imetles selle ingli vaimset võimekust, et pärast nii raju keppi ta suudab tema sapisele küsimusele nii lahkelt vastata. Ta oli kuulnud lugusid teistelt tüdrukutelt, kes olid vanemad ja elukogenumad, kui tema. Lugusid peksvatest poistest ja ülbetest poistest; lugusid sellest, kuidas tuleb poisse pärast keppi kõnetada, et neil katus ära ei sõidaks. Veel kusagil polnud ta kohanud sellist lugu, kus pomo mitu naist ette võtab ja viimane talle kitselikult mökitab: „Miks sa oled pomo ja võtad meid nii odavalt?” – eks sellepärast nad siia tulidki, et just nii odavalt nõiaks saada, kui nende rinnad ja puusad ja vitt selles küsimuses kaasa rääkida tohivad... Ja Lutsiver vaatas ja hellitas tema kaela nii õrnalt, kullates selle sensuaalsete suudlustega üle, nagu tema oleks selle ingli Juliette!

„Johannese teine peatükk, kümnes salm!” ütles Lutsiver elutargalt ja jätkas tüdruku kabistamist. Ta oli juba saanud Kaguya enda poole istuma ja aitas teda hellalt kampsunist välja, mille ta ülepeakaela sikutas – tüdruk tõstis varmalt oma käed üles nagu väike tüdruk ja lasi need jälle langeda, kui kampsun voodi taha nurka lendas, püüdes oma rindu vaistlikult varjata. Ta teadis, et sellel pole mingit mõtet, sest selle pärast ta ju siin ongi. Lutsiver sai vilkalt tema rinnahoidja lahti ning see tilbendas talle kätte ja ta lasi sellel alistunult maha kukkuda.

„Palun vabandust...” õhkas Kaguya õnnetult ja punastas, hakates raskemini hingama. Tema sõbrannad olid suutnud juba nii palju teha, kuid tema on juba orgasmi äärel, sest kurat tema kaela suudleb.

„Mille eest?” küsis Lutsiver õrnutsedes ja hakkas Kaguya rinna nibusid pigistama.

„Ma pole kunagi piiblit lugenud...” Kurat vaatas tüdrukut sellise puhtsüdamliku ülestunnistuse peale tõsiselt. See oli korraga nii hirmutav kui ilus.

„No-jah..” püüdis Kaguya end õigustada, saades aru, et vanapagan ootas midagi muud. „Milleks mulle piibel, kui ma tahan sinuga olla...” ta vaatas jälle punastades kõrvale.

„Ah soo...” ütles Kurat mõistvalt „Sa tahad minu naiseks hakata?”

„Ma ei suuda niimoodi...!” vabandas Kaguya „Mitte niimoodi!!” ta vaatas veekalkvel silmadega peaõeluse silmi. „Ma ei ole nii hea kui mu sõbrannad...” Ja ta vaatas kuidas Lutsiver tema kõrvalt püsti tõusis ja kuhugi läks. „Perses!” Ta oli enda peale tige ja vihane. Ta oli oma ainsa võimaluse pillimisega ära rikkunud. Kuid enne kui ta jõudis tõsiselt vihaseks minna, oli juba kurat piibliga tagasi ja asus talle ette lugema:

„Palun vabandust, et ma sind alandasin. Ma oleksin pidanud mõistma et sa tõsiusklik satanist oled ja ei tea piiblit. Kuid vaenlast tuleb ikkagi tunda...” ja nende sõnadega avas ta raamatu ning asus õiget kohta otsima. Kaguya vaatas teda armunud pilguga ning puges talle kaissu – lausa talle sülle, et ta saaks ühes temaga lugeda. Ja kui ta oli oma koha sisse võtnud, leidis Lutsiver nagu imeväel õige koha üles, nagu ta selle kunagi suutnuks ära kaotada – kui palju omi sulaseid oli ta just selle kirjakohaga kaotanud, mida ta kavatses tsiteerida. Kuid seekord oli tema pumba juures ja kontekst oli üldse teine. Nad ei olnud ei taevas ega maa peal vaid allmaal ja ta kavatses seda viimast eriliselt hellitada, nagu ühtki tüdrukut tema poolt poldud hellitatud. Ta ei armastanud teda, kuid kuna ta juba nii palju oli saanud, siis võis ta viimase mineku ilusamaks teha. Ka temal polnud vaja midagi tõestada ega näidelda. Ja nõnda ta luges seda kirjakohta hoides valukarjatusi tagasi, sest piibli kaaned söövitasid tema käppasid nagu väävel: „Igaüks paneb enne lauale hea veini ja kui juba küllalt on joodud, lahjema. Sina oled hoidnud hea viina siitsaadik!” – Kui see Kristus võis niimoodi ühes pulmas teha, siis miks mitte mina sinuga, mu kallis. Sina oled minu valitud viin, mille ma viimaseks jätsin...” Ja selle ülestunnistuse peale hakkas Kaguya naeratama. See naeratus oli ainult silmades, kuid see oli väga soe ja imetlev naeratus.

„Ta valis minu!” Kaguya kohendas end ja võttis selle jooksul endalt püksikud jalust ja ka seeliku ning istus täiesti alasti Lutsiveri sülle tagasi.

„Kõigist tüdrukuist, keda ta oleks võinud valida...” Ta otsis Kuradi riista üles ja tahtis selle sealsamas endasse rammida, kuid põrguingel peatas tema poolel teel.

„Mitte niimoodi...” ja kui Kaguya teda küsivalt vaatas, huuled ootavalt poikvel, ütles Lutsiver „Luba mind, et ma sind teenin. Ära anna end nii odavalt!” Ja Kaguya oli pärast sellist ütlemist nagu sulavõi ja naeratas veel kõvemini, ehkki tema suunurgad tuksatasid väga õrnalt ülespoole aga tema silmad hakkasid kiirgama nagu supernoovad. Kurat hakkaski erinevail viisidel tüdrukut rahuldama, nagu oleks aeg maailmas peatunud ja neil oleks kogu maailm ainult nende päralt. Nad suudlesid, nagu ta polnud kuulnud kedagi talle suudlemisest rääkivat. Tüdruk tundis, kuidas ta läheb alt märjaks pelgalt suudluste peale ja siis ta sai oma esimese orgasmi, kuid kurat jätkas ja lohutas teda.

„Lase end lõdvaks, sul ei ole vaja midagi tõestada. Ma olen juba piisavalt rahuldust saanud, mida Hinata mulle andis, nii et sinuga ma teen seda ilusasti...” Ja põrguingli hääl oli nii meelitav. Sellist juttu tahtiski Kaguya oma tulevaselt kuulda, et ainult tema valitseb mehe südames – ja miks mitte. Miks mitte võtta selleks meheks Kurat! Kui ta võib end nautida ja vanapagan on siin tema pärast, siis miks mitte seda juba täiega nautida... kummatigi, kui ta pidi oma korda nii kaua ootama! Ja ta tundis, kuidas kogu tema keha lõõmab senitundmatust kirest. Kaguya pani ühe käe ümber Kuradi ja kallistas teda ning viskus temale rohkem rinnule lükates Lutsiveri oma küljega veidi tahapoole. Sellest tõusis tema tagumik veidi üles ja peaõeluse riist libises tema vittu. Ta tundis kuidas tema emakas jälle nagu elektrist läbistus ja ta sai kaks orgasmi järjest, tõmbudes animaalselt ümber kuradi riista kokku. Ja Lutsiver hoidis teda küljeli, ajades ühe käe tema kahe jala alla ja toetades teisega selga, hakkas põrguingel teda aeglaselt ja kindlalt oma riista otsas üles ja alla liigutama. Ja Kaguya lasigi end lõdvaks ja ei teinud enam midagi vaid nautis. Ta ainult õhkas suudlusi Lutsiveri suhu, kes neid naeratades vastu võttis. Kaguya kaotas ajataju ning ei teadnud isegi, kui palju ta umbes oli orgasme saanud. Võibolla oli neid juba üle kümne. Järgmisena mäletas ta, kuidas ta oli juba Lutsiveri täisembuses ja oma jalad kuradi ümber sulges ja mõnitavalt aeglaselt keppis.

„Oh, Jumal!” Ahastas Kaguya oma südames. „Palun... Ah... ära lase mind... oh... nii-iimoodi kustuda kui Britney...” Ja kurat irvitas mõnitavalt, kui ta seda palvet nägi, sest Jumal ei kuulatanud selle paiga kohal, ükskõik, mida nad siin oleksid palunud. See poleks taevasse jõudnud. Juba siia paika sisenemine oli Jumala vastu üles astumine – aga talle meeldis see palve. Tal polnud mingit kiiret hinge välja imemisel, missest et sellest naisest ei võinud kunagi nõida saada. Tema paak oli lihtsalt liiga väike. Kuid siit oleks siiski võinud hea konkubiini saada, kes talle uusi ohvreid toob. Ka selliseid ümmardajaid oli tema ridadesse vaja. Tuli veel näha, kas ta enda hingepeeglist silmamise üle elab, et tema uus roll nii madal on... Ja Lutsiver andis naisele uut jõudu, et ta veel niipea ei lõpetaks ja talle kõike annaks. Tal polnud veel mõtet tema hinge lahti nõristada. Sellist haruldast momenti, kui nii võlts libu nii ehedaks muutub ja end siiralt kingib, seda ei saanud hooletult ära raisata. Seda tuli nautida, kui eriti vana konjakit. Ja Lutsiver oskas sellist asja hinnata. Kuigi nad ei teinud tehniliselt niipalju võtteid, kui ta eelmiste tüdrukutega tegi, oli see kvaliteet, mille Kaguya sellesse istuvasse asendisse pani faktoriaalselt erinev isegi mõlemi eelmise kogukepi ulatusestki. Nagu püüaks võrrelda faktor 9! faktorite 4! ja 5! summaga – nagu püüaks võrrelda 144 ja 362.880!! See oli hoopis uuel tasemel kepp, mida oleks tulnud kuldkepiks kutsuda ja mitte tavaliseks kepiks. Nad mõlemad andsid oma kõik ja tüdruk tundis viimaks, miks inglid taevast ära pagendati, kui nad Eeva tütarde seast endile naisi võtsid. Kaguyasse ei jäänud enam üldse vabat tahet alles, sest ta oli võimeline üksnes Lutsiveri poole õhkama. Ei olnud tal enam isegi mürki vaja, sest ta oli kuradiga täielikult ja vabatahtlikult üheks saanud, nagu nad oleksidki tõesti abielus. Ja siis näitas kurat talle tema hinge, kuidas see võib kõige jõledamaid poose võtta, et ainult kuradit armastada, sest see on nüüd tema koht. „Sinu hing on minu ja sa võid selle nime endale päriseks võtta, Kaguya – see kuidagi sobib sulle valatult, jänesehaldjas...” ning tüdruk ohkas kerglaselt nagu kuuleks ta inglikoore laulvat. „Mmmmm mida iganes sa soovid, mu kallis...” Ta ei hoolinud sellest, et ta nägi hingepeeglist eriti vastikut kolli vastu vaatamas ega seda, et ta viimaks aru sai, missugust õelat mängu Lutsiver oli temaga mänginud. Ta vaid vaatas sügavale oma mehe silmadesse ja küsis:

„Kas mu sõbrannad on tõesti surnud?” ja kurat imetles tema vastleitud siirust, sest temasse polnud midagi võltsi enam jäänud. „Jah on küll! Aga sina oled teistmoodi ja sina võid oma hinge alles hoida, sest mul on sulle üks tööots ja kui sa oled selle ära teinud, siis ma söön sind ühes ihuga ära ja sa saad täiesti minuga üheks!” Tüdruk vaid luksatas selle peale kergelt ning leppis sellega. „Hästi, mida iganes sa soovid mul teha, ma teen. Olen ma ju sulle juba isegi oma parimad sõbrannad jätnud! Mis siin enam häbeneda...” Kaguya tahtis juba riista otsast alla tulla, kui Lutsiver tema peatas. „Kui ma olen su ära söönud, sünnitan ma su uuesti ja sa valitsed minu kõrval kogu seda maailma!” kuid tüdruk vaid naeratas talle andestavalt. „Me mõlemad teame, et sa armastad teist tüdrukut ja mitte mind, kuid ma saan aru... vähemasti tegid sa minust naise ja lasid tunda armastust inglite moodi. Mul ei ole enam ühtegi kahetsust.” Ja seda öelnud, tuli ta alla ning talle tehti oma portaal, et ta saaks kohemaid oma kehasse tagasi. Samal hetkel, kui Kaguya jõudis oma kehha, peatusid teiste kahe tüdruku südamed ja nõutult käsi laiutavad öövahid ja arstid vandusid käsi piiblil, et ju oli siis nende aeg nii rahulikult unepealt minna. Eks nende haavad olid ka rasked ja nad olid palju verd kaotanud. Egas nad siis asjata intensiivis ei lebanud. Vastutav prokurör, kes pidi nad üle kuulata laskma, vaid vappus vihast ja neimast „kuradi pedofiilsete noorte” pärast, kes tüdrukuid halvale teele aitavad ning manas igasuguseid võikaid saatusi välja, mis ta laseb sellel ninamehel läbi elada, kes praegust nende käes oli. Kõik teised olid juba surnud välja arvatud Hanna Magdalena Säsi; Juri Nikolajev ja see tüdruk, kes nimetas end Kaguya. Mingil seletamatul kombel polnud enam võimalik tema tegelikku identiteeti selgeks teha, sest kõik tema dokumendid olid haihtunud; samuti tema paberid arhiivides. Jäi just selline mulje, nagu ta poleks kunagi isegi siin mail eksisteerinud ja uurijad hakkasid inimkaubitsemist kahtlustama. Aga hetkel magas ta intensiivis õndsat und ja ei saanud küsimustele vastata, kes ja mis kurat ta täpselt on?!!?

III

Kui peakuri oli kõik oma keppimised laitmatult ja oivaliselt sooritanud, tuli ta ilusas karmiinpunases öömantlis Leonidas Sumatini manu ja seletas teda. „Noh, kuidas oli?” Kaitseingel ei leidnud sõnu, millega Lutsiveri ära kiita. Ta võttis targu Višnagojimi ka appi ja veel mõne oma kratikesega, et ta päris üksi kiitma ei pea ning avas üriku ning lõi selle kohe punastades jälle kinni. Kui teised temalt küsima hakkasid, millest selline teatraalne peenutsemine, siis ta näitas nurga alt ühele vähemale kratile seda röögatut numbrit. Kratike sai kreepsu ja minestas kohe, õnnis naeratus suulael ning silmades nagu oleks talle just terve jalka meeskonna kisakoor ühiselt täisteenust pakkunud. „No see on ju täitsa sooda!!” kurjustas Lutsiver, kuigi tema tooni veidi segas enesega rahulolev mökitus. Višnagojim hakkas ka numbrit ürikult vaatama, mitu hedonit suutis siis vanatige kätte saada, ning südames ta mõtles, et ju siin käib jutt 1000 sest ega väiksema numbri eest isegi madal kratike naljalt minestama ei hakka. Kuid kui ta nägi numbrit 363.024!!! siis ei uskunud ta oma silmi ja pidi selle valjult välja kokutama. „Sa Kuradi kurat! Pedesoend Ugrisitt!!” Ta võttis üriku rohkem lahti, et näha kui palju ta igalt ühelt eraldi sai ja kui ta kogu lugu igatpidi mõõtis ja vaagis, siis ta kraaksatas õõvastavalt. „Ja nii odavalt lõigi oma parimatele sõbrannadele noa selga ja nõustus ka viimasele järele minema, et ta kuradile ohverdada – et siis ära söödud saada!! Tule Taevas Appi!!” Ta ei suutnud sellist külma õelust mõista „Ja ta veel teab, et sa ei armasta teda... ja... ja ta andestab sulle ning seda ta just oma elult ootabki??!” Višnagojim ei teadnud, mis toimub ja varsti leidis ta end jälle Jägermeistreid oma sisikonnast välja higistamast.

„Aga... Aga ... Aga Miiiiii-iiiiiiks!!!” ei saanud ta oma eksitusest aru ja halises kõrvulukustavalt.

Leonidas Sumatin näitas laisalt tema kohal punaselt vilkuvale sildile, kus oli rasvaselt kirjutatud: „Palvetamine rangelt keelatud! Eksijaid karistatakse Lutsiveri poolt isiklikult!” Ja süüdlane neelatas kuuldavalt, kuid talle ei antud andeks. „Päästearmeest oled vä?” mõnitas Lutsiver. „Ikka tõsiselt!” ilkus Leonidas kaasa ja üks nimetu kratt õhises takka „Seepärast, et nii suur saak tuli, ei saa siis bossi head tuju ära kasutada ja reeglitele nii laia kaarega kusta – oled põrguline või ei ole? Mis sa tahad, et need hinged taevasse läheksid, mis nii suure vaevaga kätte saadi!!” Ja kurat imetles seda alatut nüket ja hakkas sõnasabast kinni. „Näed isegi, et su asjalood on halvad – ja mina veel lasin su siit tulema, sest sa oskavat tööd teha – ja nüüd sa kukud lausa palvetama!!” ning ta laksas veel eriti mahlakalt keelega, nagu ei suudaks sellist reetlikust mõista. „See on sinu enese huvides...” lohutas Leonidas võltsvagatsevalt talle näkku parastades. „Kuidas sa muidu neid asju õpid, mis peavad unepealt selged olema!” ja Lutsiver imetles oma alamate oskust üksteist tema pärast nahka pista, ning õelutses veel tunde Višnagojimi kallal, et ta nii suure saagi isiklikult oli saanud, ja keegi jobu julges selle peale palvetada. See oli viimane asi, mida nad soovinuks, kui Jahwe Sebaot tõesti oma silma siia poetab... lõpetuseks ütles veel vanaõelus: „Kuula oma sõpra, Sumatinit, temal on ikka mõistus õiges kohas ja pole ta end nii maha joonud midagi nagu sina. Tema nägi ju seda arvu esimesena ja kõigest punastas viisakalt ja ei kukkunud palvetama – kuidas siis sina nii kiiva keerasid??” Ja tehtult ohates läks Lutsiver oma teel, jättes Višnagojimi ulguma ja hambaid kiristama. „Ole sa neetud, valesõber ja libavend!! Jälle suutsid mulle noa selga lüüa ja kogu au endale saada, jättes mulle kogu selle sita... Sina peaksid siin olema ja mitte mina. OLE SA NEETUD!!!” Ja valvurid, kes olid teda valvama pannud vangutasid süngelt pead: „Noorus on ikka täiesti hukas, endal on silt kohe silma all ja ikka suudab mingi suure numbri pärast palvetama kukkuda – kas siis Kurat ei võigi natuke lõbutseda kah...??” ja teine nõustus sellega. „Omavahel öeldes, ega see nii suur number nüüd kah ei olnud ja kui poleks nii palju soperdamisi, siis ei peaks isand Lutsiver end ise vaevama ja ta saaks iga päev sellise numbri...” Ja nad mõlemad vaatasid pilklikult patukahetseja peale: „Kui aga meil sellised noored on, ptüi, kurat, siis küll mitte – kuradi viimase peal nikkumine teine...” Ja nad seisid oma auvalvet edasi, tegemata välja kuidas Višnagojim neile maad ja ilmad kokku lubab, kui ta vaid siit välja lastakse. „Kannata aga kannata, siin vennaarmu ei tunta!” ja ta osutas väikesele kirjale rohelises, mis oli suure punase all. Teine valvur isegi tõi abivalmilt pikksilma välja, et Višnagojim saaks lugeda. „Kes ligimesearmastusest teise põrgulise tema teenitud või siis teenimatust karistusest päästab, sellele keerab kolm kuradi poolt isiklikult valitud põrgulist korraga ette ja taha ja kõrvale!!” Ja kui nad olid seda temaga kooris maha veerinud, et see veel eriti mõnitav ja alandav tunduks, ütlesid nad talle käsi laiutades laisalt. „Näed isegi, et sinu aitamine on kuradi kallis temp. Nii äge vend sa meile nüüd ka ei ole, et me sinu pärast kukeks hakkaksime.” ja üks juurde karanud kratike veel vintsutas inimkönti ja viskas suunurgast möödaminnes. „Kui Lutsiver sellelt eidelt oma viimase sõbrantsi hinge ja tolle boyfriendi oma ka kätte saab ja tema nahka paneb, võib-olla saab ta nii õnnelikuks, et laseb sellesinase uuesti lahti ja tööd tegema...” Auvahtkond hakkas selle peale eriti maniakaalselt hirnuma, nagu oleks nende mõlemi rindu kaksteist hüääni ära peidetud. Üks ütles teisele: „Ma panen 100 hedonit selle peale, et tuleb selline lotovõit!” ja teine imetles sellist röögatut pakkumist. „See on mehe pakkumine, kust sa selle välja kraabid?” kuid küsitletu võttis laisalt oma krihvli ja kirjutas Višnagojimile 200 hedonit karistusaja ekvivalendile juurde, ning sai eriti hämmastunud silmapööritusega pilgu osaliseks... „Mis on? Tal on terve igavik seda maha istuda, küll ta lõpuks välja saab...” ning sai selle peale sõbraliku müksu õlale. „Väga viis ja eriti alatult vastik!! Nii peabki! Sellepärast me auvahtkonnas olemegi...” Ja tunnimehed lõbutsesid samamoodi edasi, kui Višnagojim neile ratta otsas muusikat pakkus.

Üks päev vend Justuse palvekambris

I

Tiffany mossitas ikka veel selle pärast, et pidi mingit tundmatut plikatirtsu kantseldama hakkama. Täiskasvanud inimesed ajasid praegast paberimajandust – kuid kuna ametlikult oli juba tema jaoks KRATT lõpetatud ja ta pidi nimekirjas veel vaid formaalselt olema, sest ei kavatsenud nende paberitega kuhugile edasi õppima minna või õppejõuks hakata – pealegi tema raseduse ning mehe surmaga seotud komplikatsioonid panid kooli direktorit kergemalt hingama, kui Tiffany temale tunnistas, et ei soovi oma paberitest mingit hüve leida. Uku Sepp oli seal juures istunud ja tema nägu oli läbitungimatu sfinksi sarnane, kuigi tüdruk teadis meest piisavalt et mõista tema valu pedofiilina, kes naudib oma parima õpilase esteetilist väärtust. Tiffany oleks eelistanud, et selle värdja agape oleks pigemini storge – isegi mitte eros, vaid naturaalne ja vastuvaidlematu storge – siis oleks ta teda rohkem hinnanud, kui ta oleks suutnud meest oma ilmse iluga samuti ära võluda, nagu oli oma mehega teinud. Ja nüüd ta pidi veel ühte last hoidma, kes polnud üldse mitte tema laps. Vend Justus rääkis haldjatega juttu ning Tiffany jäi teda kuulama, sest poiss käitus sellel hommikul imelikult. Ta oli juba hiinlannast nõiale mõista andnud, et täna pole tal vaja siia kanti tulla, sest väga tähtsad kristlikud vaimud hakkavad siin sisse ja välja käima ja tema võib seetõttu kogemata mõõka saada, nii et parem kui ta väga ikka ei tule. Tavaliselt ei olnud vend Justus üldse nii ebaviisakas ja nahaalne, ja teatud mõttes toimis see tüdrukule natuke erutavalt. Poisi huvi Jumala vastu oli nii igav omadus. Ta ju teadis kõike, mis sellest ristiusust teada oli, isegi rohkem, kui ta oleks soovinud teada... aga see poiss paistis seda siiralt võtvat. Isegi mitte nii kõrgilt, kui see tema pastor, kellega ta nii imelikult oli tülli läinud, nagu oleks ta alles nüüd märganud, et see tüüp on täielik persevest. Tiffany oli sellest kohe aru saanud, kui talle hambusse jäi, kuid ju oli poisil talle midagi nii palju pakkuda, et see vanamees vend Justust paremini kohtles kui Tiffanyt või teisi teismelisi. Tal paistis nagu mingi vimm olevat, kui noored kuidagi moodi käituvad, nagu nad seda alati teevad. Nagu oleks aeg tema jaoks kuskil 19 või 18 sajandil peatunud ja ei olnud võimalik sealt kaugemale näha. Aga vend Justus oli teisiti – ta poleks imestanud, kui poiss oleks üles tunnistanud, et vanamees näpib teda – nende kristlastega oli alati midagi valesti, kuid kui ta poissi tähelepanelikult vaatas, siis pidi ta tunnistama... ei ta ei ole nii katki ja see ei saanud probleemiks olla. Pigemini kadestas Tiffany seda sära poisi silmades – ta oleks tahtnud ka nõnda kristlane olla. Ja selles niimoodi mõtlemine tegi talle haiget. Kas mitte tema ema ei olnud ka kristlane; kas nad ei olnud selle usu peale nii palju raha kulutanud, et kõike oma maja nii kristlikult täita ja sisustada? Kuidas võis see poiss, kes elas pigemini kui asotsiaal ja mitte kui inimene, pealegi kui ta pärines narkomaanide hulgast, kuidagi temast parem olla. Ta oleks pidanud olema silmili maas tema ees ja tema saapa taldu suudlema ja teda ümmardama nagu kõik teised ta ümber. Kuid kuidagi vaatas see poiss temast läbi ja pidas temast lugu viisil, nagu tema ei suutnud isegi endast lugu pidada. Ta tundis end nagu Guglunk, kes võitleb oma sisemiste deemonitega ja ei suuda sõrmusest loobuda ja peab ühes sellega vulkaani ujuma minema, olles enne oma uue isanda, keda ta tõeliselt ei armastanudki, sõrme otsast hammustanud. Selles suhtes oli Tolkieni Sõrmuste Isandat palju huvitavam lugeda kui selle Rowlingu Potterit! Mida see vana eit õige mõtles?! Tema meelest ei oleks naised üldse pidanud kirjutamist õppima – mitte nõnda, nagu see pani teda kannatama. Tema tahtis lihtsalt naine olla, mitte mingi mõtlev kummuti, kes ainult mingi esteetillise väärtuse pärast peab ilus; tark ja osav olema, kuid pärast selle lahtri täitmist, oleks ta ikka pidanud oma tikandite juurde minema või end kööki pottide ja pannide juurde pagendama. Miks ta ei võinud kohe allaheitlik olla ja pidi nii rasket rituaali täitma, kui ta lõpuks ei tohtinud ikka olla tark? Ta ei saanud sellisest mõistatusest aru. Tal poleks midagi selle vastu olnud, kui see vend Justus tema oleks ära kosinud... Kui Tiffany end sellelt mõttelt tabas, sai ta enda peale tigedaks. „Pole mingi ime, et Eh mu peale armukade on...” urises ta süüdlaslikult ja oli haavunud. Ta oleks tahtnud et ruunivaim siin oleks. Teda oleks nii hea olnud läbi tõmmata. Teda ei kottinud see üldse, et Genisha meelest oli see hoopis ruunivaimu sisendus. Ta oli seda väga siivsalt teinud ja tema oli kogu etendust ikkagi nautinud – ja see oli kõige tähtsam. Sest mis tal siin ilmas peale Eh'i veel jäänud oli...? Võib-olla ainult ema armastus, kuid tema oli ka liiga kristlik ja kohati Tiffanyle täiesti arusaamatu. Ta ei suutnud mõista ega kuidagi moodi inimlikult hoomata, miks ta ema lasi end nii madalalt tema isa poolt kohelda ja ei nõudnud rohkem aega ja tähelepanu – kasvõi kirjutades end tema miitingu tabelisse. Vast kartis ja teadis ta, et kui tuleb keegi „tähtsam” siis Madis jätaks tema ema kuivale ja läheks hoopis Kaarnakivi – tema geniaalsuse esiklapse ja avaliku uhkuse põhjuse järele. Tiffany lihtsalt tänas õnne, et see neetud programm ei olnud elus, sest muidu oleks see olnud talle nii nauditav selle libu soolikad kuskil metsa all välja lasta, et oma perekonna au tema käest vana eesti kombe kohaselt tagasi saada, nagu mee vargaid karistati. Ta oleks tõesti rõõmustanud, kui ta oleks saanud valget ürpi ja kapuutsi kanda ning tõrvikuga seda lipakat puutüve ümber taga ajada, ähvardades ta kohe ära tappa ja palju võikamalt kui ta õiget rada pidi ei jookse... Siis ei pidanuks ta enam nii palju valu tundma kõikide nende vaiksete nutuhoogude pärast, mida ta teeskles et ei kuule. Ta oli hakanud kodus kõrvaklapid peas ringi kõndima, nagu ta kuulaks kogu aeg midagi oma Ipadilt kuigi tegelikult oli tema Ipad tühi – sinna oli vaid teksti fail lugude nimedega salvestatud, mida sai kerida ja lugeda, kuid mitte kuulata. Vaikus oli tema hinge kitsikuses niikuinii parem, kui ta soovis hoopis kuulda „Eh'i häält” ja mitte „Kaelakee häält” või midagi muud. Miskipärast ajas tema ema vihale kui ta kuulas laule nagu eelpool mainitu või „Iseendale” - ega talle see ka ei meeldinud, kui Tiffany tema ärritamiseks Skilletit kuulas ja selle laulu Monster või koletis, nagu seda eesti keeles tõlgiti. Ka tema tundis end koletisena. Ta polnud kunagi tahtnud olla nii tark kui ta enda õnnetuseks oli sündinud. Ta oleks tahtnud koos Mihkliga õnnelikuks saada, kuid tema isa tappis ta maha. Ja kusagil oma südame sügavuses ta ikka veel armastas oma isa, kuigi soovis temalt selle eest veretasu küsida... aga see polnud üldse kristlik komme. „Sina pead oma isa ja ema armastama, et sinu elupäevi pikendatakse maapeal!” nagu piibel selle kohta lajatas.

Vend Justus rääkis viisakalt haldjatega ning need nõustusid ka puhkusele minema, et poiss saaks oma asja teha. Ta oleks tahtnud, et inimesed teda nii lugupidavalt vaataksid, nagu need vaimud poisiga tegid. Mida nad üldse temas nii nägid, mis temal puudus? Tema pidi nii vastikult käituma, et üldse midagi teistelt kätte saada, ja see ei paistnud kunagi nii hästi välja, kui see asi, mis pani neid haldjaid vend Justust armastama... Ta istus diivanil oma teetassi otsas, sest laps oli just pärast rasket ööd magama jäänud. Väiksed lapsed on nii väsitavad... ta ei kujutanud seda päris nii ette, kuigi ta ikkagi armastas Melkisedekit oma poega. Seepärast oligi ta oma pojale nii uhke nime andnud, et ta võiks oma elus olla nagu kunn ja mitte selline luuser nagu ta isa oli. Ta sulges oma silmad ja hakkas hoopis laulu sõnadele mõtlema, et neid eesti keelde tõlkida.

Monster

The secret side of me I never let you see;
I keep it caged but I can't control it.
So stay away from me, the beast is ugly:
I feel the rage and I just can't hold it...

It's scratching on the walls in the closet, in the halls;
It comes awake and I can't control it!
Hiding under the bed, in my body, in my head
Why won't somebody come and save me from this?
Make it end!

I feel it deep within, it's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I hate what I've become, the nightmare's just begun;
I must confess that I feel like a monster!
I, I feel like a monster I, I feel like a monster!

My secret side I keep hid under lock and key;
I keep it caged but I can't control it...
'Cause if I let him out He'll tear me up and break me down
Why won't somebody come and save me from this?
Make it end!

I feel it deep within, it's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I hate what I've become, the nightmare's just begun;
I must confess that I feel like a monster!

I feel it deep within, it's just beneath the skin
I must confess that I feel like a monster
I, I feel like a monster I, I feel like a monster...

It's hiding in the dark, its teeth are razor sharp;
there's no escape for me it wants my soul, it wants my heart...
No one can hear me scream, maybe it's just a dream
Or maybe it's inside of me: Stop this monster!

I feel it deep within, it's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I hate what I've become the nightmare's just begun
I must confess that I feel like a monster...

I feel it deep within, It's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I'm gonna lose control Here's something radical
I must confess that I feel like a monster...

I, I feel like a monster [4x]

Algusest peale oli raske otsustada, kust alustada. „Koletis” polnud küllalt hirmutav pealkiri. Siis tuli tema kool meelde ja ta naeratas mürgiselt. Otse loomulikult pidi see kratt olema! Ta alustas tõlkimist:

KRATT

See saladus, mu sees, mis hoian sinu eest;

puuris kratti hoian – kuid ei suuda...

Siis hoia minu eest, ta vägi seitse meest;

ma tunnen raevu – oh kes võiks küll muuta...?

On seintel küüntejälg, nagu kapid nõnda toad;

kui Kratt pead tõstab siis mis seal kosta...

On sassis kõik mu peas: voodi all on kollil load;

kes küll mind mu nahast vabaks ostaks?

Päästaks mind!

Ma tunnen hinges äng; see pole mingi mäng;

ma kardan tõesti et ma muutun Kratiks!

Ma neiman oma teed, ei see polnud üldse see,

õel luupaine, mis mind määndab Kratiks!

Ma olen muutumas Kratiks! Ma olen muutumas Kratiks!

Seepärast südames mul lukus riivis kõik;

kuid see Kratt murrab lahti ei saa üle...

Kui see nüüd vabaneks, asjata ka luigehõik

miks küll ei keegi varja oma süles?

Vajan Sind!

Ma tunnen vaimus käng, kui vähkren lühik' säng;

kas ma tõesti võin nüüd jääda Kratiks!

Ma peataks kinni reed; suu meest ei voola vett;

karta tõesti on et pean saama Kratiks!

On roisulõhn nii väng iseendas nagu jõng

see tunne tugevam must teebki Kratiks!

Ma... tunnen ennast Kratiks; Ma tahan ennast Kratiks!

See hoidub pimedas ja kihvad teravad;

ei pääse hingepiinast, ihu-meel kõik kadund-läind!

Ei keegi kuule mind, kui karjun väravas;

võib-olla pääseks kui mind keegi oleks näind...

Ma tunnen elu hõng on katkend rahulõng;

see hirmus tunne peletabki Kratiks!

Kuis valin uueks teed, kui ma lõhki küna ees;

mis seal enam nuta saangi Kratiks!

Ma tunnen kuidas sõng on sonkind minu rõng;

nagu vägistatud oleks Kratiks!

Ma laotan enda nüüd, see on viimne kalmuhüüd;

jäänud kõigest ilma kõigest Kratiks...

Ma tunnen ennast Kratiks 4x

Tiffany nuttis vaikimisi, varjates seda teetassiga, mida ta teises käes hoidis, samas kui tema näpud läpaka peal slaalomit suusataksid nagu mõni virtuoosne klaverimängija mingit eriti keerulist pala enda võimete edvistamiseks ette kannab. Tüdruk tundis tülgastust ja kirge, oma varalahkunud mehe vastu, kellele ta oleks soovinud selle laulu kaudu oma tundeid avaldada. Kuid oli juba liiga hilja. Ta isegi ei teadnud, kas Mihkel läks põrgusse või taevasse – ta ei julenud Jeesuse või ema käest küsida. Mis ta siis teeb,... ta ei suutnud seda isegi mõelda, kui tema teod Mihkli sinna kohta olid saatnud. Et ta peab nüüd igavesti ulguma ja hambaid kiristama, ainult selle pärast, et tema ei suutnud mehest eemale hoida ja tahtis hästi ruttu suureks saada... Ta ei tahtnud, et tema pisarad poisile haiget teevad. Pealegi, kuidas ta oleks suutnudki teda mõista. Ta on ju Kristlane! Kuradi kristlane, kelle elu on täiesti korras. Ta keeldus isegi mäletamast, et see kristlane oli ka nii mõndagi läbi elanud. Praegust tahtis ta vaid tunda, kuidas tema valu on ainult personaalselt tema enda asi, nagu mingi kullakallis aare... Ta tahtis olla üksi, kuid ta tahtis olla kellegagi, ja ta ei saanud üldse aru, miks see laul talle nii naha alla puges... Tiffany sai enesevalitsuse tagasi ja salvestas oma töö, kavatsemata seda kellegagi jagada. Ta otsustas hoopis vaadata, mida see poiss siin nii üksinda teha mõtleb. Kas tahab tema ka ühes Melkisedekiga ukse taha tõsta? No tema küll „Lase mind sisse külma tormi eest!” poisile laulma ei hakka, kui ta seda loodab... Selline mõte oli kuidagi lohutav ja ta sai oma eneseväärikuse talutaval kogusel tagasi võidetud. See polnud veel piisavalt hea tunne, kuid pidi asja ära ajama.

II

Vend Justus valis ühe suvalise kirjakoha piiblist – see pidi olema suvaline, sest Tiffany ei suutnud aru saada, millise loogika alusel see sai üldse valitud. See polnud selline kirjakoht, mille kohta oleks ta tahtnud jutlust kuulata, välja arvatud juhul, kui ta pärast seda tohiks enesetappu kavatseda... Eestlastel oli ju arhailine komme, kui mõni naine tundis, et teda pole külale vaja, näkiks minna. Selleks pidi ta laskma end kõigil küla meestel läbi tõmmata ja siis võis ta nendegipoolest minna, sest polnud enam midagi kellelegi võlgu. Nii läbi ta siiski enesega olla ei tahtnud, ehkki oli tabanud end selle mõttega mängimiselt ja oli siis natuke häbenenud. Krijakoht ise oli selline:

„Mu telk on hävitatud ja kõik mu telginöörid katki kistud, mu lapsed on läinud mu juurest ja neid ei ole enam! Ei ole ühtki, kes jälle püstitaks mu telgi ja seaks üles mu telgiriided!” Jr 10:20

Ta teadis seda hädakirjakohta, mis pidi Juuda hävitama – kas ka vend Justus on vihkamisjutlustaja nagu tema mentor...? Eks ka Nietzsche oli selliseid jutlustajaid pilanud ja oma raamatus sihukestele tuupi teinud, sest nad tema meelest ainult teesklesid. Kuid siit ei leidnud ta seda orki üles, mis oleks asja arusaadavaks teinud. Pigemini tundus Tiffanyle, et poiss ei saa enam üldse aru, mis tema ümber toimub. Väike kerglane hirm laotus tema üle, sest korraks ta kartis, et vend Justus võib temale ja ta lapsele ohtlik olla, kuid ta viskas selle mõtte kiiresti minema. „Egas siis ometi tema suuda mulle midagi, see könn!” Ja see põlastav suhtumine, mis tema südamesse tõusis lubas tal edasi vaadata, sest poiss hakkas midagi kirjutama, ise selle juures valjult pobisedes. Praegust oli see Tiffanyle just kõige õigem asi, et teada saada, mida poiss kogu aeg mõtleb, kui tema peale nii ära seletatult naeratab...

„Selles kirjakohas püüab prohvet Jeremija oma enese isiku kaudu samastuda kogu Iisraeliga...” Ja tema käsi lippas paberi peal, nagu oleks ta iseendale dikteerinud, nagu poleks see käsi, mis kirjutas üldse tema oma ja ta peaks seda valjusti ütlema. Ta jäi mõtlema, ning käsi peatus. „Iisrael on Jumala maha jätnud kuid Jumal ikka armastab oma rahvast. Kuidas seda temale edasi öelda?” Poiss rüüpas hetkeks teed, pannes isegi odava pastaka, millega ta kirjutas, käest ära. Kuidagi see lõikas Tiffany südamesse, et poiss pidi nii spartalikult elama. Ta võinuks palju paremini kirjutada, kui ta saanuks korralikult sekretäri taga istuda, nagu tema isa tegi ja seda õigesti ja väärikalt toimetada. Mõnikord oli vaesus inimestele nuhtluseks kaelas, kuigi ega tema seda rikkust ka niiväga ei kerjanud, nagu see tema perekonna kallal oli. Madis Ülemiste, tema isa, ei pidanud enam üldse lugu nendest inimestest, kellega ta oli isegi koolipinki nühkinud. Ta oli selleks juba liiga tähtsaks muutunud ja ta oli liiga hõivatud, et madalatele eestlastele pappi pritsida – no mille muu pärast nad tahaksid veel temaga rääkida... Tiffany ei tahtnud olla see sõnumitooja, kes hakkab suurele kuningale neid asju seletama ja praegust oli vend Justus selgelt huvitavam teema kui see jobu – Aga korralikum pastakas võinud ikka olla... ja Oxfordi mapp, mitte mingi odav nõukaaegne vihik... mõtles Tiffany endamisi ja märkas, et tema tee on otsas. Ta kontrollis, kas laps veel magab, ja kui oli veendunud, et on veel aega, siis võttis endale uue tassi teed. Küll see „seitse samuraid” läks ikka praegust asja ette! Geisha oleks ka hea olnud, kuid ta ei tahtnud end liialt ära hellitada, siis ta poleks suutnud enam keskenduda...

„Prohvet Jeremija samastab end vana inimesega, kes näeb kogu oma perekonda suremas ja vaatab tulevikku. Seda peab tähendama „Mu telk on hävitatud!” Kogu tema suguvõsa liin, mis on sünni hetkest tema kätte usaldatud, on sattunud kahtluse alla, sest tema lapsed on ta hüljanud ja ei mäleta vana kommet hoolitseda oma vanurite eest” Kui vend Justus oli selle kirja saanud, siis ta jälle põrnitses kõike, mis oli juba kirjutanud, pani pastaka käest, nagu saaks kirjutatu solvatud, kui ta multitaskingut kasutab ja võttis teetassi sama käega, millega kirjutas. Temal küll sellega nii suurt probleemi polnud. Tiffany turtsatas kergelt edvistaval toonil, kuid suutis seda siiski piisavalt summutada. Ta ei tahtnud, et poiss oma transist ärkaks. Ta isegi tõmbas end diivanil kerra nagu kass, et paremat asendit saada ning otsustas lõpuks jalad sirgelt enda ette tõmmata, nagu oleks see mingi kaitsevall, ise lösutades patjadel jalgade kohal, nagu oleks mingi printsess, kes naudib õukonnas kojanarri etendust. „Õigus küll – hoolekannet, nagu täna me tunneme, ei olnud ju siis olemas...” Jälle kirjutas vend Justus midagi üles, kuid seekord tundus, et palju rohkem kui ta oli ütelnud. Tiffany kortsutas kulmu, sest ta päris ei tahtnud küsima minna: „Kuule, kutt, mis sa sinna kirjutasid!” See ei tundunud päris tema asi olevat ja ta kuulis niigi piisavalt. Ju oli see mingi vähem tähtis kommentaar... tema ju tegi ka selliseid, kui ta esseesid kirjutas. Ta tundis poisi vastu haletsust et see ei võinud KRATI õppemaksu enesele lubada, sest tema oleks pidanud ka seal õppima ja endast midagi tegema. Tal poleks midagi olnud selle vastu, kui ta end selle mehe käe alla alandaks... Jälle ta tabas end selle mõtte pealt ja oli enda peale pahane ning otsustas edasi kuulata, nagu kiusu ajades. Tiffany ei teadnud isegi, miks ta peab seda endale niimoodi sõnastama, et ta nüüd kuulab kiusu pärast ja mitte vabatahtlikult. Ta ei saanud üldse aru, mis toimub. „Jeremija tahtis selles võrdumis mõista anda, et tal pole võimalik endale mõistlikul ja väärikal viisil pärijat leida, kes telgi ja kõik selles oleva pärandi koos kohustustega üle võtaks, sest küsimus ei olnud ainult kinnisvaras vaid ka selle juurde käivate lepingutega. Poeg pidi ju astuma isa kingadesse ja jääma oma liistude juurde...” Tiffany sai sellest väga hästi aru, mida vend Justus seal rääkis. Millest ta aru aga ei saanud, oli see, et ta seda siin, sellises uberikus pidi kirjutama, kus ta pealegi tema sohilast pidi kantseldama – sest kas polnud ka Tiffany tegelikult nagu „Paabeli Hoor” ? Ta teadis, et kristlased vihkavad temasuguseid, kuid kuna temal olid nii head ajud, ei juletud talle seda isiklikult köhima tulla, sest ta oleks sellisel ütlejal munad maha võtnud – või siis rinnad, olenevalt sootunnustest... Ja see teadmine, et ta on midagi sellele poisile võlgu, ei meeldinud tema uhkele südamele ja hingele mitte üks põrm. Võib-olla seda mõtleski Jeesus, kui soovitas oma vaenlastele isegi põrmu oma jalatsitelt tagasi saata, kui olid nende paigust välja astunud. Tema poleks päris niimoodi julenud, kuid ju vist oli Jeesus palju valjem inimene, kuigi tema jüngrid nimetasid teda Armastuseks. Sellised kirjakohad ei paistnud küll väga armastavad... Tema ka ei tahtnud ühegi tolmukübeme eest tänuvõlgu oma saabaste küljes tunda. Ta vaatas tigedalt oma disaineri poolt valmistatud Prada saapaid, milled isa oli talle sünnipäevaks kinkinud. Ta oli meelega nii võimatult kalli kingituse küsinud, et Madisel katus sõitma panna, kuid see ei saanud üldse pihta ja ostiski talle... – – Ta ei suutnud seda siiamaani uskuda. Kas ta isal polnud üldse mingeid tundeid, või ta arvaski, et kõike saab Exceli tabeliga lahendada? Vend Justus oleks võinud endast midagi teha, kuid raiskas end siin. Tema isa poleks niimoodi teinud, seda teadis Tiffany kindlasti. Tema oli endast midagi teinud, kasvõi perekonna arvelt! Ja nemad pidid sellega leppima. Peavari oli ju olemas ja toit laual, mis sa veel hing tahad. Neil olid nii kõik Playstationid kui ka muud populaarsed platvormid, et ükski plaat ei jääks õigesti mängimata. Ta isegi ei teadnud enam, miks ta need kõik välja noris – rahanumber lihtsalt polnud enam mingi number perekonnas. Raha armastas neid, kuid tema vihkas ja jälestas seda!

„Olles väga noorelt prohvetiks saanud, võiski see Jeremija probleemiks olla, et inimesed hindasid teda tema vanuse ja seisuse järgi. Ja siis ei kõlvanud vististi kõigile et nii noor mees – lausa rüblik või kollanokk – julgeb midagi Jahve Jumalast arvata... See samastamine pidi tunnistama, et Jumala meelest käitub Iisrael samuti, nagu tänamatud pojad – sest tütred ju läksid abielu kaudu mujale, ja neile ei saanud sellist kohustust üle kanda, kui nad polnud just ainusündinud... Sellised tänamatud pojad, kes ei taha oma isa eest hoolt kanda ja lausa põlgavad kogu pärandi koos kohustustega ära. Sest Iisraelil oli tõesti selline suhtumine oma religiooni, et kõrvalasuvate rahvaste kultused olid palju kergemad täita ja tõid ka rohkem raha sisse. Eriti tulus oli templi prostitutsiooni kui sa said inimestele „hieros gamos't” pakkuda või eesti keeli „Kuldkeppi” Sest kasutades religioosselt raha eest naise – või ka mehe, kui sul selline maitse oli, sest see oli ka võimalik, isegi last oli võimalik niimoodi saada, sest mida 14 aastane muud ongi kui laps, kuid tol ajal, kui surm oli koguaeg silme ees, saadi palju kiiremini täiskasvanuks, ning mõnel oli ka kehaliselt vedanud, ja siis sobis ta eriti hästi sellise teenuse jaoks – kui vaid Iisraeli Püha Jumal Jahve Sebaot vaid oma prohvetitega vahele ei segaks, sest tema ei tahtnud mitte end niimoodi teenida lasta!” Jälle kirjutas vend Justuse käsi ainult siis, kui ta enda ette valjult pobises ja siis ta peatus ning pani pastaka käest ja jõi jälle teed, nagu imetleks seda. Tiffanyle jäi poisi naeratusest mulje, et see muigab, nagu ta arvas Jumalat olla irvitanud, kui ta seitsmendal päeval oma tehtud tööd hingamas käis. Ka tema oli mõnikord pärast eriti tugevat treeningut või õpinguid end nii tambituna tundnud, et see polnud talle üldse nii võõras tunne. „ – peal siga välja lasta ning tunda end jumalikult, ilma et peaks midagi vastutama!”

„Kahju, et naised ei või niimoodi siga välja lasta!” mökitas Tiffany mõnitavalt oma mõttes, sest nii oligi. Naised pidid alati reegleid järgima, kui meestele paistis kõik olevat lubatud. Miks ei võinud näiteks olla linnas avalikku bordelli, kus suurilma daamid saavad meest nõnda võtta, kui mehed naisi kiimlevad? Miks ei saa meeste pilte niimoodi masturbeerida, sest neid ei ole lihtsalt nii palju, kes oleksid nõus end naistele näitama! Äkki naised tahavad ka siga välja lasta ja mitte end süüdi tunda. Ainult sellepärast, et nende üsas saab see beebi üles kasvama ei või nemad suitsetada ja juua ehkki nende tulevane saaks minna kõrtsi ja kõike seda nautida... See ei tundunud just eriti aus. Ta polnud tegelikult kunagi neid asju tahtnud, kuid praegust ajas see mõte tema rööpaist välja. Mis see poiss mõtles sellise maailma veel heaks kiita?! „Kuidas see türa õige julgeb??!” Ta oleks tahtnud juba oma tee vend Justusele näkku läigatada, oma lapse võtta ja siit kaduda, kuid poiss ei olnud veel lõpetanud. Õhk paistis ka seisma jäävat, kui Tiffany nägi poissi hääletult nutvat. „See pole aus, mu Jumal! Kas sa seda mõtlesidki, kui sa Eevatütardele selle raske needuse peale panid, et nemad peavad menstruaalvalusid ja sünnitusvalusid kandma ja kõike seda sappi ja sülge, mis on neile varutud. Nemad on ka inimesed!! See pole üldse mitte aus! Eks sa sellepärast ütlesidki Jeremija kaudu: „Naine kaitseb meest!” See oli vist Jeremija 31 peatükk 22 salm.” Vend Justus polnud vast endas kindel, sest meeleliigutus takistas temal mälu õigesti kasutamast. Ja ikka tundus Tiffanyle, et poiss on nagu omas mullis. „Jah, õigus on küll ja vend Justus asus vaimustunud enesele piiblit ette lugema:

„Kui kaua sa kõheled taganenud tütar? Sest Jahve loob maal midagi uut naine kaitseb meest!... Neil päevil ei ütelda enam: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad!”.”Jr 31:22,29

Tiffany vaatas vihaselt oma lapse poole, kes oli nutma hakanud. „Ju tahab tissi...” torises ta endamisi ja asus tusaselt oma kohust täitma ja valitses oma tundeid. See polnud tegelikult üldse Melkisedeki süü, ta lihtsalt ei tahtnud millestki ilma jääda. Jutlus või mis iganes see oli, mida poiss kirjutas, hakkas kulminatsioonini jõudma. Kui ta ninaga õhku tõmbas, kiristas Tiffany hambaid. „No aitäh!” Kuid enne kui ta jõudis peadki keerata oli vend Justus nagu mingi programmi peal talle hellalt Pampersi paki ulatanud. See oli omal kohal köögi kapis – ehkki terve korter oli üks suur tuba, mille igas nurgas oli midagi eluks vajalikku ära mahutatud. Vend Justus lõikas selle isegi lahti ja pani kõik asjad lauale valmis ning pani siis ise lapse, kelle ta oli Tiffany kaisust nagu muuseas võtnud – ja mis kõige imelikum, laps naeratas selle peale ja ei teinud piuksugi, nagu oleks teda isaks pidanud – see päris ei meeldinud Tiffanyle. Siiski ei julenud ta poissi, kes kuutõbisena toimetas, nagu tema asjast aru sai – ja selliseid ei võinud ju ometi äratada, muidu pillab maha – takistada. Kiiresti oli vend Justus kausi sisse vett toonud, et sellega last pesta, kui oli temalt vana mähkme ära saanud. Ilma mingeid nägusid tegemata vahetas vend Justus, nagu formeli boksi peatuses käiv meeskond oma autot vastu võtab, mähkme ära ja asetas Melkisedeki mitte midagi ütlevalt jälle ema käte vahele, kes lapse ehmunult ja vastuvaidlematult vastu võttis. Melkisedek hakkas ahnelt rinda nõudma ja Tiffany otsustas sellisest kummastavast olukorrast just niimoodi pageda. Ja vend Justus läks tagasi laua juurde ja koristas kõik ära, ning toimetas pooleli jäänud kohast edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Tiffany oli vaikimisi tänulik, et ta millestki ilma polnud jäänud, kuigi samas ka hirmutatud. „Mis siis oleks olnud, kui ta just valel ajal üles ärkas – või kui ta on nagu tema filosoofia õppejõud??” Ta ei julenud seda mõtet edasi mõtelda ja pühendus jälle kuulamisele, laps rinnal söömas. Masinlikult leelotas ta Melkisedekile ühte hällilaulu, õõtsutades teda ettevaatlikult süles. Ja vend Justus jätkas: „Just sellepärast sa hülgasid Iisraeli, kummatigi kõik mehed, et need enesele seda lubavad, ehkki sa üldse seda ei mõelnud, kui sa Piiblisse lasid kirjata, kuidas Aadamat ja Eevat karistati. Eks ole nõnda, Jumal, siis oli meil Matriarhaat ja nüüd saab meil samuti Matriarhaat olema – et mehed ei oska end valitseda ja lubavad oma tillut igale poole, kus ei ole tema koht, nagu nemad oleksid sellega taevad ja maa loonud.” Tiffany pidi tahtmatult turtsatuse tagasi hoidma, eriti nüüd, kui ta rinnaga toitis. Ta ei tahtnud last ehmatada ega maha pillata. Kuid see oli siiski naljakas. Mõte, kuidas üks mees, missest et nii mõttetu kui vend Justus temale paistis, manab nõnda teisi mehi et nende riistad talle ette jäävad, kuna nad neid kuidagi valesti kasutavad. See oli tõesti värskendav elamus. Ta oli alati arvanud, et kõik mehed on selle üle uhked, et nad sitapead on... Jah, ta oleks tõesti tahtnud vend Justusega abielluda. „Tea, kas ta mind üldse tahab?” Kui ta selle üle järele mõtles, ta ei teadnud poisi kohta midagi, peale tema usu, mis ei olnud see, mida ta tahtis nüüd teada. Kas ta võiks temale olla kütkestav, nagu ta oma mehele seda oli? Kas ta võiks teda mehe ulmades kummitamas käia saades tema rujatiseks. Ta oleks tahtnud temas nagu juuretis ringi vongelda ja iga tema sopi täita. Olla talle sama tähtis kui Jumal, võib-olla veel tähtsam... „Huvitav, kas Jeesus pahandab, kui ma temalt vend Justuse üle löön!” küsis Tiffany endamisi ja värvus näost sarlak-punaseks. Ta vaatas kiiresti õhku ahmides poisi poole, kes paistis mitte kuulnud olevat ja tõmbas veidi hinge, sest ta polnud häält tasandanud. „See läks küll napilt...”

Kuid talle ei meeldinud see, et ta nii ruttu endale uue leiab. Tiffany oli segaduses ja ei teadnud mida ta võis ikka tunda oma varalahkunud mehe vastu; oma isa vastu; oma õpetajate vastu; oma lapse vastu; Eh'i vastu ja nüüd vend Justuse vastu. Kas need kõik olid ühte tüüpi armastused või siiski erinevad, nagu kreeklased püüdsid seletada – ehkki mõni nende filosoofia tundus liiga kõrgelennuline, et üldse maapeale maanduda. Tema ei teadnud milliste tähtede poole nemad kihutasid, kui nad ilmaruumis oma orbiitidel päikest või jumal teab mida sihtisid... Aga hea oleks olnud teada.

III

Vend Justus lõpetas viimaks kirjutamise ja selleks ajaks oli Tiffany juba lapse magama pannud, siis tegi poiss mingi kummalise rituaali. Ta pani mõlemad käed endale näole ja tõusis püsti ning palvetas: „Isa taevas, võia nüüd mu palet, et mu valgus, mis on mu südames paistaks ainult meie vahel, ja ei saaks kedagi kohtlaselt ega saamatult solvama. Et ma saaksin olla kui inimesed ja näeksin; kuuleksin ja mõistaksin, mis mu ümber toimub ja oleksin hea tunnistaja, kelle üle sa võiksid vaikimisi uhkust tunda. Mitte küll sellist uhkust, mis on auks, vaid lugupidavalt, nagu hea töölise üle rõõmustades, kes saab seda nõndaviisi edasi tegema, ilma et oleks seda vaja sõnusse vormida ja katustelt kuulutada. Ära tee mind nõnda avalikuks, kui sai mu lahkunud pastor, kes on nüüd surnud – ja mina ei läinud teda isegi haiglasse vaatama... Anna mulle koirohtu süüa ja raputa tungalteri peale, sest ma pidin mehe, kes oli mulle isa eest, niimoodi ära põlgama, aga sulle saagu see Auks ja Kirkuseks, sest süü tabab mind! Kui ma oleksin tohtinud oma jutlust meie keskel laulda, siis vast sa oleksid neile andestanud, ehkki see on minu lapselik lootus, mis vast ei ole tõsi... Kui ma saaksin, ma vahetaksin oma kohad temaga – mõtle siiski selle mehe peale, kes oli mulle isaks ja anna talle armu, kuid kui mitte, siis sündigu sinu tahtmine...” Ja kui vend Justus oli selle palve lõpetanud siis oli ta jälle endine, kuigi kuidagi vanem ja luitunum, nagu oleks keegi 40 aastat sangpommina tema turjale heitnud ja sunniks seda härjaikke abil balanseerima, ikka üks seekel mõlemil pool. Tiffany ei julenud midagi öelda, et ta oli selle essee kirjutamist jälginud, sest järgmisena rebis poiss oma vihiku puruks ning viskas prügikasti. „On vast saast, ma suudan paremini!” urises ta endamisi ja nipsas sõrmega, mille peale haldjad tagasi ilmusid ja keegi koputas uksele. Hiinlannast nõid tuli ära seletatud ilmel kellale vaadates huvi tundma. „Oh, kas juba valmis!” püüdis ta teeselda, nagu poleks üldse sekundeid lugenud ja sai Tiffanylt eriti tigeda pilgu , mis muutis ta poisi suhtes palju aupaklikumaks ning lubas üle läve oma asjatoimetusi tegema astuda. Kui vend Justus oli lahkunud, sööstis Tiffany vilkalt, nagu kull põgenevat hiirt jälitab, prügikasti juurde ja päästis sinna visatud meistriteose räbalad. „Nüüd ma saan kõik kommentaarid ka üle lugeda!” rõõmustas Tiffany ja pani selle kiiresti oma kotti ja vaatas kahtlustavalt enda ümber, kuid keegi ei paistnud seda endale tahtvat, ja olles kõigile asjapulkadele samuti ülesanded kätte andnud – ta ei tahtnud vend Justusest maha jääda – kiirustas ta poisile järele. „Oi, ma kepin tal ajud kefiiriks, miks ta mind ei või rohkem märgata!!” Halas Tiffany endamisi ja tuhises mantlit peale tõmmates vend Justust taga ajama, huultel tukslemas see suudlus, mille ta oli poisile andnud. „Kas ta üldse mäletab seda või on juba unustanud? Kes ma tema elus õige olen?” Ja sellised mõtted tegid Tiffany eriti hellaks... Ning Cao Dai; Fei Lian ja Qi Lin jõid äraseletatud ilmel kõik teed ja ei öelnud midagi, lastes hiinlannast nõida end ümmardada. Midagi oli tõepoolest toimumas ja võis oma tööpõlluga rahule jääda. Tänane saak tõotas hüva tulla...