Üks päev vend Justuse palvekambris

I

Tiffany mossitas ikka veel selle pärast, et pidi mingit tundmatut plikatirtsu kantseldama hakkama. Täiskasvanud inimesed ajasid praegast paberimajandust – kuid kuna ametlikult oli juba tema jaoks KRATT lõpetatud ja ta pidi nimekirjas veel vaid formaalselt olema, sest ei kavatsenud nende paberitega kuhugile edasi õppima minna või õppejõuks hakata – pealegi tema raseduse ning mehe surmaga seotud komplikatsioonid panid kooli direktorit kergemalt hingama, kui Tiffany temale tunnistas, et ei soovi oma paberitest mingit hüve leida. Uku Sepp oli seal juures istunud ja tema nägu oli läbitungimatu sfinksi sarnane, kuigi tüdruk teadis meest piisavalt et mõista tema valu pedofiilina, kes naudib oma parima õpilase esteetilist väärtust. Tiffany oleks eelistanud, et selle värdja agape oleks pigemini storge – isegi mitte eros, vaid naturaalne ja vastuvaidlematu storge – siis oleks ta teda rohkem hinnanud, kui ta oleks suutnud meest oma ilmse iluga samuti ära võluda, nagu oli oma mehega teinud. Ja nüüd ta pidi veel ühte last hoidma, kes polnud üldse mitte tema laps. Vend Justus rääkis haldjatega juttu ning Tiffany jäi teda kuulama, sest poiss käitus sellel hommikul imelikult. Ta oli juba hiinlannast nõiale mõista andnud, et täna pole tal vaja siia kanti tulla, sest väga tähtsad kristlikud vaimud hakkavad siin sisse ja välja käima ja tema võib seetõttu kogemata mõõka saada, nii et parem kui ta väga ikka ei tule. Tavaliselt ei olnud vend Justus üldse nii ebaviisakas ja nahaalne, ja teatud mõttes toimis see tüdrukule natuke erutavalt. Poisi huvi Jumala vastu oli nii igav omadus. Ta ju teadis kõike, mis sellest ristiusust teada oli, isegi rohkem, kui ta oleks soovinud teada... aga see poiss paistis seda siiralt võtvat. Isegi mitte nii kõrgilt, kui see tema pastor, kellega ta nii imelikult oli tülli läinud, nagu oleks ta alles nüüd märganud, et see tüüp on täielik persevest. Tiffany oli sellest kohe aru saanud, kui talle hambusse jäi, kuid ju oli poisil talle midagi nii palju pakkuda, et see vanamees vend Justust paremini kohtles kui Tiffanyt või teisi teismelisi. Tal paistis nagu mingi vimm olevat, kui noored kuidagi moodi käituvad, nagu nad seda alati teevad. Nagu oleks aeg tema jaoks kuskil 19 või 18 sajandil peatunud ja ei olnud võimalik sealt kaugemale näha. Aga vend Justus oli teisiti – ta poleks imestanud, kui poiss oleks üles tunnistanud, et vanamees näpib teda – nende kristlastega oli alati midagi valesti, kuid kui ta poissi tähelepanelikult vaatas, siis pidi ta tunnistama... ei ta ei ole nii katki ja see ei saanud probleemiks olla. Pigemini kadestas Tiffany seda sära poisi silmades – ta oleks tahtnud ka nõnda kristlane olla. Ja selles niimoodi mõtlemine tegi talle haiget. Kas mitte tema ema ei olnud ka kristlane; kas nad ei olnud selle usu peale nii palju raha kulutanud, et kõike oma maja nii kristlikult täita ja sisustada? Kuidas võis see poiss, kes elas pigemini kui asotsiaal ja mitte kui inimene, pealegi kui ta pärines narkomaanide hulgast, kuidagi temast parem olla. Ta oleks pidanud olema silmili maas tema ees ja tema saapa taldu suudlema ja teda ümmardama nagu kõik teised ta ümber. Kuid kuidagi vaatas see poiss temast läbi ja pidas temast lugu viisil, nagu tema ei suutnud isegi endast lugu pidada. Ta tundis end nagu Guglunk, kes võitleb oma sisemiste deemonitega ja ei suuda sõrmusest loobuda ja peab ühes sellega vulkaani ujuma minema, olles enne oma uue isanda, keda ta tõeliselt ei armastanudki, sõrme otsast hammustanud. Selles suhtes oli Tolkieni Sõrmuste Isandat palju huvitavam lugeda kui selle Rowlingu Potterit! Mida see vana eit õige mõtles?! Tema meelest ei oleks naised üldse pidanud kirjutamist õppima – mitte nõnda, nagu see pani teda kannatama. Tema tahtis lihtsalt naine olla, mitte mingi mõtlev kummuti, kes ainult mingi esteetillise väärtuse pärast peab ilus; tark ja osav olema, kuid pärast selle lahtri täitmist, oleks ta ikka pidanud oma tikandite juurde minema või end kööki pottide ja pannide juurde pagendama. Miks ta ei võinud kohe allaheitlik olla ja pidi nii rasket rituaali täitma, kui ta lõpuks ei tohtinud ikka olla tark? Ta ei saanud sellisest mõistatusest aru. Tal poleks midagi selle vastu olnud, kui see vend Justus tema oleks ära kosinud... Kui Tiffany end sellelt mõttelt tabas, sai ta enda peale tigedaks. „Pole mingi ime, et Eh mu peale armukade on...” urises ta süüdlaslikult ja oli haavunud. Ta oleks tahtnud et ruunivaim siin oleks. Teda oleks nii hea olnud läbi tõmmata. Teda ei kottinud see üldse, et Genisha meelest oli see hoopis ruunivaimu sisendus. Ta oli seda väga siivsalt teinud ja tema oli kogu etendust ikkagi nautinud – ja see oli kõige tähtsam. Sest mis tal siin ilmas peale Eh'i veel jäänud oli...? Võib-olla ainult ema armastus, kuid tema oli ka liiga kristlik ja kohati Tiffanyle täiesti arusaamatu. Ta ei suutnud mõista ega kuidagi moodi inimlikult hoomata, miks ta ema lasi end nii madalalt tema isa poolt kohelda ja ei nõudnud rohkem aega ja tähelepanu – kasvõi kirjutades end tema miitingu tabelisse. Vast kartis ja teadis ta, et kui tuleb keegi „tähtsam” siis Madis jätaks tema ema kuivale ja läheks hoopis Kaarnakivi – tema geniaalsuse esiklapse ja avaliku uhkuse põhjuse järele. Tiffany lihtsalt tänas õnne, et see neetud programm ei olnud elus, sest muidu oleks see olnud talle nii nauditav selle libu soolikad kuskil metsa all välja lasta, et oma perekonna au tema käest vana eesti kombe kohaselt tagasi saada, nagu mee vargaid karistati. Ta oleks tõesti rõõmustanud, kui ta oleks saanud valget ürpi ja kapuutsi kanda ning tõrvikuga seda lipakat puutüve ümber taga ajada, ähvardades ta kohe ära tappa ja palju võikamalt kui ta õiget rada pidi ei jookse... Siis ei pidanuks ta enam nii palju valu tundma kõikide nende vaiksete nutuhoogude pärast, mida ta teeskles et ei kuule. Ta oli hakanud kodus kõrvaklapid peas ringi kõndima, nagu ta kuulaks kogu aeg midagi oma Ipadilt kuigi tegelikult oli tema Ipad tühi – sinna oli vaid teksti fail lugude nimedega salvestatud, mida sai kerida ja lugeda, kuid mitte kuulata. Vaikus oli tema hinge kitsikuses niikuinii parem, kui ta soovis hoopis kuulda „Eh'i häält” ja mitte „Kaelakee häält” või midagi muud. Miskipärast ajas tema ema vihale kui ta kuulas laule nagu eelpool mainitu või „Iseendale” - ega talle see ka ei meeldinud, kui Tiffany tema ärritamiseks Skilletit kuulas ja selle laulu Monster või koletis, nagu seda eesti keeles tõlgiti. Ka tema tundis end koletisena. Ta polnud kunagi tahtnud olla nii tark kui ta enda õnnetuseks oli sündinud. Ta oleks tahtnud koos Mihkliga õnnelikuks saada, kuid tema isa tappis ta maha. Ja kusagil oma südame sügavuses ta ikka veel armastas oma isa, kuigi soovis temalt selle eest veretasu küsida... aga see polnud üldse kristlik komme. „Sina pead oma isa ja ema armastama, et sinu elupäevi pikendatakse maapeal!” nagu piibel selle kohta lajatas.

Vend Justus rääkis viisakalt haldjatega ning need nõustusid ka puhkusele minema, et poiss saaks oma asja teha. Ta oleks tahtnud, et inimesed teda nii lugupidavalt vaataksid, nagu need vaimud poisiga tegid. Mida nad üldse temas nii nägid, mis temal puudus? Tema pidi nii vastikult käituma, et üldse midagi teistelt kätte saada, ja see ei paistnud kunagi nii hästi välja, kui see asi, mis pani neid haldjaid vend Justust armastama... Ta istus diivanil oma teetassi otsas, sest laps oli just pärast rasket ööd magama jäänud. Väiksed lapsed on nii väsitavad... ta ei kujutanud seda päris nii ette, kuigi ta ikkagi armastas Melkisedekit oma poega. Seepärast oligi ta oma pojale nii uhke nime andnud, et ta võiks oma elus olla nagu kunn ja mitte selline luuser nagu ta isa oli. Ta sulges oma silmad ja hakkas hoopis laulu sõnadele mõtlema, et neid eesti keelde tõlkida.

Monster

The secret side of me I never let you see;
I keep it caged but I can't control it.
So stay away from me, the beast is ugly:
I feel the rage and I just can't hold it...

It's scratching on the walls in the closet, in the halls;
It comes awake and I can't control it!
Hiding under the bed, in my body, in my head
Why won't somebody come and save me from this?
Make it end!

I feel it deep within, it's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I hate what I've become, the nightmare's just begun;
I must confess that I feel like a monster!
I, I feel like a monster I, I feel like a monster!

My secret side I keep hid under lock and key;
I keep it caged but I can't control it...
'Cause if I let him out He'll tear me up and break me down
Why won't somebody come and save me from this?
Make it end!

I feel it deep within, it's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I hate what I've become, the nightmare's just begun;
I must confess that I feel like a monster!

I feel it deep within, it's just beneath the skin
I must confess that I feel like a monster
I, I feel like a monster I, I feel like a monster...

It's hiding in the dark, its teeth are razor sharp;
there's no escape for me it wants my soul, it wants my heart...
No one can hear me scream, maybe it's just a dream
Or maybe it's inside of me: Stop this monster!

I feel it deep within, it's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I hate what I've become the nightmare's just begun
I must confess that I feel like a monster...

I feel it deep within, It's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I'm gonna lose control Here's something radical
I must confess that I feel like a monster...

I, I feel like a monster [4x]

Algusest peale oli raske otsustada, kust alustada. „Koletis” polnud küllalt hirmutav pealkiri. Siis tuli tema kool meelde ja ta naeratas mürgiselt. Otse loomulikult pidi see kratt olema! Ta alustas tõlkimist:

KRATT

See saladus, mu sees, mis hoian sinu eest;

puuris kratti hoian – kuid ei suuda...

Siis hoia minu eest, ta vägi seitse meest;

ma tunnen raevu – oh kes võiks küll muuta...?

On seintel küüntejälg, nagu kapid nõnda toad;

kui Kratt pead tõstab siis mis seal kosta...

On sassis kõik mu peas: voodi all on kollil load;

kes küll mind mu nahast vabaks ostaks?

Päästaks mind!

Ma tunnen hinges äng; see pole mingi mäng;

ma kardan tõesti et ma muutun Kratiks!

Ma neiman oma teed, ei see polnud üldse see,

õel luupaine, mis mind määndab Kratiks!

Ma olen muutumas Kratiks! Ma olen muutumas Kratiks!

Seepärast südames mul lukus riivis kõik;

kuid see Kratt murrab lahti ei saa üle...

Kui see nüüd vabaneks, asjata ka luigehõik

miks küll ei keegi varja oma süles?

Vajan Sind!

Ma tunnen vaimus käng, kui vähkren lühik' säng;

kas ma tõesti võin nüüd jääda Kratiks!

Ma peataks kinni reed; suu meest ei voola vett;

karta tõesti on et pean saama Kratiks!

On roisulõhn nii väng iseendas nagu jõng

see tunne tugevam must teebki Kratiks!

Ma... tunnen ennast Kratiks; Ma tahan ennast Kratiks!

See hoidub pimedas ja kihvad teravad;

ei pääse hingepiinast, ihu-meel kõik kadund-läind!

Ei keegi kuule mind, kui karjun väravas;

võib-olla pääseks kui mind keegi oleks näind...

Ma tunnen elu hõng on katkend rahulõng;

see hirmus tunne peletabki Kratiks!

Kuis valin uueks teed, kui ma lõhki küna ees;

mis seal enam nuta saangi Kratiks!

Ma tunnen kuidas sõng on sonkind minu rõng;

nagu vägistatud oleks Kratiks!

Ma laotan enda nüüd, see on viimne kalmuhüüd;

jäänud kõigest ilma kõigest Kratiks...

Ma tunnen ennast Kratiks 4x

Tiffany nuttis vaikimisi, varjates seda teetassiga, mida ta teises käes hoidis, samas kui tema näpud läpaka peal slaalomit suusataksid nagu mõni virtuoosne klaverimängija mingit eriti keerulist pala enda võimete edvistamiseks ette kannab. Tüdruk tundis tülgastust ja kirge, oma varalahkunud mehe vastu, kellele ta oleks soovinud selle laulu kaudu oma tundeid avaldada. Kuid oli juba liiga hilja. Ta isegi ei teadnud, kas Mihkel läks põrgusse või taevasse – ta ei julenud Jeesuse või ema käest küsida. Mis ta siis teeb,... ta ei suutnud seda isegi mõelda, kui tema teod Mihkli sinna kohta olid saatnud. Et ta peab nüüd igavesti ulguma ja hambaid kiristama, ainult selle pärast, et tema ei suutnud mehest eemale hoida ja tahtis hästi ruttu suureks saada... Ta ei tahtnud, et tema pisarad poisile haiget teevad. Pealegi, kuidas ta oleks suutnudki teda mõista. Ta on ju Kristlane! Kuradi kristlane, kelle elu on täiesti korras. Ta keeldus isegi mäletamast, et see kristlane oli ka nii mõndagi läbi elanud. Praegust tahtis ta vaid tunda, kuidas tema valu on ainult personaalselt tema enda asi, nagu mingi kullakallis aare... Ta tahtis olla üksi, kuid ta tahtis olla kellegagi, ja ta ei saanud üldse aru, miks see laul talle nii naha alla puges... Tiffany sai enesevalitsuse tagasi ja salvestas oma töö, kavatsemata seda kellegagi jagada. Ta otsustas hoopis vaadata, mida see poiss siin nii üksinda teha mõtleb. Kas tahab tema ka ühes Melkisedekiga ukse taha tõsta? No tema küll „Lase mind sisse külma tormi eest!” poisile laulma ei hakka, kui ta seda loodab... Selline mõte oli kuidagi lohutav ja ta sai oma eneseväärikuse talutaval kogusel tagasi võidetud. See polnud veel piisavalt hea tunne, kuid pidi asja ära ajama.

II

Vend Justus valis ühe suvalise kirjakoha piiblist – see pidi olema suvaline, sest Tiffany ei suutnud aru saada, millise loogika alusel see sai üldse valitud. See polnud selline kirjakoht, mille kohta oleks ta tahtnud jutlust kuulata, välja arvatud juhul, kui ta pärast seda tohiks enesetappu kavatseda... Eestlastel oli ju arhailine komme, kui mõni naine tundis, et teda pole külale vaja, näkiks minna. Selleks pidi ta laskma end kõigil küla meestel läbi tõmmata ja siis võis ta nendegipoolest minna, sest polnud enam midagi kellelegi võlgu. Nii läbi ta siiski enesega olla ei tahtnud, ehkki oli tabanud end selle mõttega mängimiselt ja oli siis natuke häbenenud. Krijakoht ise oli selline:

„Mu telk on hävitatud ja kõik mu telginöörid katki kistud, mu lapsed on läinud mu juurest ja neid ei ole enam! Ei ole ühtki, kes jälle püstitaks mu telgi ja seaks üles mu telgiriided!” Jr 10:20

Ta teadis seda hädakirjakohta, mis pidi Juuda hävitama – kas ka vend Justus on vihkamisjutlustaja nagu tema mentor...? Eks ka Nietzsche oli selliseid jutlustajaid pilanud ja oma raamatus sihukestele tuupi teinud, sest nad tema meelest ainult teesklesid. Kuid siit ei leidnud ta seda orki üles, mis oleks asja arusaadavaks teinud. Pigemini tundus Tiffanyle, et poiss ei saa enam üldse aru, mis tema ümber toimub. Väike kerglane hirm laotus tema üle, sest korraks ta kartis, et vend Justus võib temale ja ta lapsele ohtlik olla, kuid ta viskas selle mõtte kiiresti minema. „Egas siis ometi tema suuda mulle midagi, see könn!” Ja see põlastav suhtumine, mis tema südamesse tõusis lubas tal edasi vaadata, sest poiss hakkas midagi kirjutama, ise selle juures valjult pobisedes. Praegust oli see Tiffanyle just kõige õigem asi, et teada saada, mida poiss kogu aeg mõtleb, kui tema peale nii ära seletatult naeratab...

„Selles kirjakohas püüab prohvet Jeremija oma enese isiku kaudu samastuda kogu Iisraeliga...” Ja tema käsi lippas paberi peal, nagu oleks ta iseendale dikteerinud, nagu poleks see käsi, mis kirjutas üldse tema oma ja ta peaks seda valjusti ütlema. Ta jäi mõtlema, ning käsi peatus. „Iisrael on Jumala maha jätnud kuid Jumal ikka armastab oma rahvast. Kuidas seda temale edasi öelda?” Poiss rüüpas hetkeks teed, pannes isegi odava pastaka, millega ta kirjutas, käest ära. Kuidagi see lõikas Tiffany südamesse, et poiss pidi nii spartalikult elama. Ta võinuks palju paremini kirjutada, kui ta saanuks korralikult sekretäri taga istuda, nagu tema isa tegi ja seda õigesti ja väärikalt toimetada. Mõnikord oli vaesus inimestele nuhtluseks kaelas, kuigi ega tema seda rikkust ka niiväga ei kerjanud, nagu see tema perekonna kallal oli. Madis Ülemiste, tema isa, ei pidanud enam üldse lugu nendest inimestest, kellega ta oli isegi koolipinki nühkinud. Ta oli selleks juba liiga tähtsaks muutunud ja ta oli liiga hõivatud, et madalatele eestlastele pappi pritsida – no mille muu pärast nad tahaksid veel temaga rääkida... Tiffany ei tahtnud olla see sõnumitooja, kes hakkab suurele kuningale neid asju seletama ja praegust oli vend Justus selgelt huvitavam teema kui see jobu – Aga korralikum pastakas võinud ikka olla... ja Oxfordi mapp, mitte mingi odav nõukaaegne vihik... mõtles Tiffany endamisi ja märkas, et tema tee on otsas. Ta kontrollis, kas laps veel magab, ja kui oli veendunud, et on veel aega, siis võttis endale uue tassi teed. Küll see „seitse samuraid” läks ikka praegust asja ette! Geisha oleks ka hea olnud, kuid ta ei tahtnud end liialt ära hellitada, siis ta poleks suutnud enam keskenduda...

„Prohvet Jeremija samastab end vana inimesega, kes näeb kogu oma perekonda suremas ja vaatab tulevikku. Seda peab tähendama „Mu telk on hävitatud!” Kogu tema suguvõsa liin, mis on sünni hetkest tema kätte usaldatud, on sattunud kahtluse alla, sest tema lapsed on ta hüljanud ja ei mäleta vana kommet hoolitseda oma vanurite eest” Kui vend Justus oli selle kirja saanud, siis ta jälle põrnitses kõike, mis oli juba kirjutanud, pani pastaka käest, nagu saaks kirjutatu solvatud, kui ta multitaskingut kasutab ja võttis teetassi sama käega, millega kirjutas. Temal küll sellega nii suurt probleemi polnud. Tiffany turtsatas kergelt edvistaval toonil, kuid suutis seda siiski piisavalt summutada. Ta ei tahtnud, et poiss oma transist ärkaks. Ta isegi tõmbas end diivanil kerra nagu kass, et paremat asendit saada ning otsustas lõpuks jalad sirgelt enda ette tõmmata, nagu oleks see mingi kaitsevall, ise lösutades patjadel jalgade kohal, nagu oleks mingi printsess, kes naudib õukonnas kojanarri etendust. „Õigus küll – hoolekannet, nagu täna me tunneme, ei olnud ju siis olemas...” Jälle kirjutas vend Justus midagi üles, kuid seekord tundus, et palju rohkem kui ta oli ütelnud. Tiffany kortsutas kulmu, sest ta päris ei tahtnud küsima minna: „Kuule, kutt, mis sa sinna kirjutasid!” See ei tundunud päris tema asi olevat ja ta kuulis niigi piisavalt. Ju oli see mingi vähem tähtis kommentaar... tema ju tegi ka selliseid, kui ta esseesid kirjutas. Ta tundis poisi vastu haletsust et see ei võinud KRATI õppemaksu enesele lubada, sest tema oleks pidanud ka seal õppima ja endast midagi tegema. Tal poleks midagi olnud selle vastu, kui ta end selle mehe käe alla alandaks... Jälle ta tabas end selle mõtte pealt ja oli enda peale pahane ning otsustas edasi kuulata, nagu kiusu ajades. Tiffany ei teadnud isegi, miks ta peab seda endale niimoodi sõnastama, et ta nüüd kuulab kiusu pärast ja mitte vabatahtlikult. Ta ei saanud üldse aru, mis toimub. „Jeremija tahtis selles võrdumis mõista anda, et tal pole võimalik endale mõistlikul ja väärikal viisil pärijat leida, kes telgi ja kõik selles oleva pärandi koos kohustustega üle võtaks, sest küsimus ei olnud ainult kinnisvaras vaid ka selle juurde käivate lepingutega. Poeg pidi ju astuma isa kingadesse ja jääma oma liistude juurde...” Tiffany sai sellest väga hästi aru, mida vend Justus seal rääkis. Millest ta aru aga ei saanud, oli see, et ta seda siin, sellises uberikus pidi kirjutama, kus ta pealegi tema sohilast pidi kantseldama – sest kas polnud ka Tiffany tegelikult nagu „Paabeli Hoor” ? Ta teadis, et kristlased vihkavad temasuguseid, kuid kuna temal olid nii head ajud, ei juletud talle seda isiklikult köhima tulla, sest ta oleks sellisel ütlejal munad maha võtnud – või siis rinnad, olenevalt sootunnustest... Ja see teadmine, et ta on midagi sellele poisile võlgu, ei meeldinud tema uhkele südamele ja hingele mitte üks põrm. Võib-olla seda mõtleski Jeesus, kui soovitas oma vaenlastele isegi põrmu oma jalatsitelt tagasi saata, kui olid nende paigust välja astunud. Tema poleks päris niimoodi julenud, kuid ju vist oli Jeesus palju valjem inimene, kuigi tema jüngrid nimetasid teda Armastuseks. Sellised kirjakohad ei paistnud küll väga armastavad... Tema ka ei tahtnud ühegi tolmukübeme eest tänuvõlgu oma saabaste küljes tunda. Ta vaatas tigedalt oma disaineri poolt valmistatud Prada saapaid, milled isa oli talle sünnipäevaks kinkinud. Ta oli meelega nii võimatult kalli kingituse küsinud, et Madisel katus sõitma panna, kuid see ei saanud üldse pihta ja ostiski talle... – – Ta ei suutnud seda siiamaani uskuda. Kas ta isal polnud üldse mingeid tundeid, või ta arvaski, et kõike saab Exceli tabeliga lahendada? Vend Justus oleks võinud endast midagi teha, kuid raiskas end siin. Tema isa poleks niimoodi teinud, seda teadis Tiffany kindlasti. Tema oli endast midagi teinud, kasvõi perekonna arvelt! Ja nemad pidid sellega leppima. Peavari oli ju olemas ja toit laual, mis sa veel hing tahad. Neil olid nii kõik Playstationid kui ka muud populaarsed platvormid, et ükski plaat ei jääks õigesti mängimata. Ta isegi ei teadnud enam, miks ta need kõik välja noris – rahanumber lihtsalt polnud enam mingi number perekonnas. Raha armastas neid, kuid tema vihkas ja jälestas seda!

„Olles väga noorelt prohvetiks saanud, võiski see Jeremija probleemiks olla, et inimesed hindasid teda tema vanuse ja seisuse järgi. Ja siis ei kõlvanud vististi kõigile et nii noor mees – lausa rüblik või kollanokk – julgeb midagi Jahve Jumalast arvata... See samastamine pidi tunnistama, et Jumala meelest käitub Iisrael samuti, nagu tänamatud pojad – sest tütred ju läksid abielu kaudu mujale, ja neile ei saanud sellist kohustust üle kanda, kui nad polnud just ainusündinud... Sellised tänamatud pojad, kes ei taha oma isa eest hoolt kanda ja lausa põlgavad kogu pärandi koos kohustustega ära. Sest Iisraelil oli tõesti selline suhtumine oma religiooni, et kõrvalasuvate rahvaste kultused olid palju kergemad täita ja tõid ka rohkem raha sisse. Eriti tulus oli templi prostitutsiooni kui sa said inimestele „hieros gamos't” pakkuda või eesti keeli „Kuldkeppi” Sest kasutades religioosselt raha eest naise – või ka mehe, kui sul selline maitse oli, sest see oli ka võimalik, isegi last oli võimalik niimoodi saada, sest mida 14 aastane muud ongi kui laps, kuid tol ajal, kui surm oli koguaeg silme ees, saadi palju kiiremini täiskasvanuks, ning mõnel oli ka kehaliselt vedanud, ja siis sobis ta eriti hästi sellise teenuse jaoks – kui vaid Iisraeli Püha Jumal Jahve Sebaot vaid oma prohvetitega vahele ei segaks, sest tema ei tahtnud mitte end niimoodi teenida lasta!” Jälle kirjutas vend Justuse käsi ainult siis, kui ta enda ette valjult pobises ja siis ta peatus ning pani pastaka käest ja jõi jälle teed, nagu imetleks seda. Tiffanyle jäi poisi naeratusest mulje, et see muigab, nagu ta arvas Jumalat olla irvitanud, kui ta seitsmendal päeval oma tehtud tööd hingamas käis. Ka tema oli mõnikord pärast eriti tugevat treeningut või õpinguid end nii tambituna tundnud, et see polnud talle üldse nii võõras tunne. „ – peal siga välja lasta ning tunda end jumalikult, ilma et peaks midagi vastutama!”

„Kahju, et naised ei või niimoodi siga välja lasta!” mökitas Tiffany mõnitavalt oma mõttes, sest nii oligi. Naised pidid alati reegleid järgima, kui meestele paistis kõik olevat lubatud. Miks ei võinud näiteks olla linnas avalikku bordelli, kus suurilma daamid saavad meest nõnda võtta, kui mehed naisi kiimlevad? Miks ei saa meeste pilte niimoodi masturbeerida, sest neid ei ole lihtsalt nii palju, kes oleksid nõus end naistele näitama! Äkki naised tahavad ka siga välja lasta ja mitte end süüdi tunda. Ainult sellepärast, et nende üsas saab see beebi üles kasvama ei või nemad suitsetada ja juua ehkki nende tulevane saaks minna kõrtsi ja kõike seda nautida... See ei tundunud just eriti aus. Ta polnud tegelikult kunagi neid asju tahtnud, kuid praegust ajas see mõte tema rööpaist välja. Mis see poiss mõtles sellise maailma veel heaks kiita?! „Kuidas see türa õige julgeb??!” Ta oleks tahtnud juba oma tee vend Justusele näkku läigatada, oma lapse võtta ja siit kaduda, kuid poiss ei olnud veel lõpetanud. Õhk paistis ka seisma jäävat, kui Tiffany nägi poissi hääletult nutvat. „See pole aus, mu Jumal! Kas sa seda mõtlesidki, kui sa Eevatütardele selle raske needuse peale panid, et nemad peavad menstruaalvalusid ja sünnitusvalusid kandma ja kõike seda sappi ja sülge, mis on neile varutud. Nemad on ka inimesed!! See pole üldse mitte aus! Eks sa sellepärast ütlesidki Jeremija kaudu: „Naine kaitseb meest!” See oli vist Jeremija 31 peatükk 22 salm.” Vend Justus polnud vast endas kindel, sest meeleliigutus takistas temal mälu õigesti kasutamast. Ja ikka tundus Tiffanyle, et poiss on nagu omas mullis. „Jah, õigus on küll ja vend Justus asus vaimustunud enesele piiblit ette lugema:

„Kui kaua sa kõheled taganenud tütar? Sest Jahve loob maal midagi uut naine kaitseb meest!... Neil päevil ei ütelda enam: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad!”.”Jr 31:22,29

Tiffany vaatas vihaselt oma lapse poole, kes oli nutma hakanud. „Ju tahab tissi...” torises ta endamisi ja asus tusaselt oma kohust täitma ja valitses oma tundeid. See polnud tegelikult üldse Melkisedeki süü, ta lihtsalt ei tahtnud millestki ilma jääda. Jutlus või mis iganes see oli, mida poiss kirjutas, hakkas kulminatsioonini jõudma. Kui ta ninaga õhku tõmbas, kiristas Tiffany hambaid. „No aitäh!” Kuid enne kui ta jõudis peadki keerata oli vend Justus nagu mingi programmi peal talle hellalt Pampersi paki ulatanud. See oli omal kohal köögi kapis – ehkki terve korter oli üks suur tuba, mille igas nurgas oli midagi eluks vajalikku ära mahutatud. Vend Justus lõikas selle isegi lahti ja pani kõik asjad lauale valmis ning pani siis ise lapse, kelle ta oli Tiffany kaisust nagu muuseas võtnud – ja mis kõige imelikum, laps naeratas selle peale ja ei teinud piuksugi, nagu oleks teda isaks pidanud – see päris ei meeldinud Tiffanyle. Siiski ei julenud ta poissi, kes kuutõbisena toimetas, nagu tema asjast aru sai – ja selliseid ei võinud ju ometi äratada, muidu pillab maha – takistada. Kiiresti oli vend Justus kausi sisse vett toonud, et sellega last pesta, kui oli temalt vana mähkme ära saanud. Ilma mingeid nägusid tegemata vahetas vend Justus, nagu formeli boksi peatuses käiv meeskond oma autot vastu võtab, mähkme ära ja asetas Melkisedeki mitte midagi ütlevalt jälle ema käte vahele, kes lapse ehmunult ja vastuvaidlematult vastu võttis. Melkisedek hakkas ahnelt rinda nõudma ja Tiffany otsustas sellisest kummastavast olukorrast just niimoodi pageda. Ja vend Justus läks tagasi laua juurde ja koristas kõik ära, ning toimetas pooleli jäänud kohast edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Tiffany oli vaikimisi tänulik, et ta millestki ilma polnud jäänud, kuigi samas ka hirmutatud. „Mis siis oleks olnud, kui ta just valel ajal üles ärkas – või kui ta on nagu tema filosoofia õppejõud??” Ta ei julenud seda mõtet edasi mõtelda ja pühendus jälle kuulamisele, laps rinnal söömas. Masinlikult leelotas ta Melkisedekile ühte hällilaulu, õõtsutades teda ettevaatlikult süles. Ja vend Justus jätkas: „Just sellepärast sa hülgasid Iisraeli, kummatigi kõik mehed, et need enesele seda lubavad, ehkki sa üldse seda ei mõelnud, kui sa Piiblisse lasid kirjata, kuidas Aadamat ja Eevat karistati. Eks ole nõnda, Jumal, siis oli meil Matriarhaat ja nüüd saab meil samuti Matriarhaat olema – et mehed ei oska end valitseda ja lubavad oma tillut igale poole, kus ei ole tema koht, nagu nemad oleksid sellega taevad ja maa loonud.” Tiffany pidi tahtmatult turtsatuse tagasi hoidma, eriti nüüd, kui ta rinnaga toitis. Ta ei tahtnud last ehmatada ega maha pillata. Kuid see oli siiski naljakas. Mõte, kuidas üks mees, missest et nii mõttetu kui vend Justus temale paistis, manab nõnda teisi mehi et nende riistad talle ette jäävad, kuna nad neid kuidagi valesti kasutavad. See oli tõesti värskendav elamus. Ta oli alati arvanud, et kõik mehed on selle üle uhked, et nad sitapead on... Jah, ta oleks tõesti tahtnud vend Justusega abielluda. „Tea, kas ta mind üldse tahab?” Kui ta selle üle järele mõtles, ta ei teadnud poisi kohta midagi, peale tema usu, mis ei olnud see, mida ta tahtis nüüd teada. Kas ta võiks temale olla kütkestav, nagu ta oma mehele seda oli? Kas ta võiks teda mehe ulmades kummitamas käia saades tema rujatiseks. Ta oleks tahtnud temas nagu juuretis ringi vongelda ja iga tema sopi täita. Olla talle sama tähtis kui Jumal, võib-olla veel tähtsam... „Huvitav, kas Jeesus pahandab, kui ma temalt vend Justuse üle löön!” küsis Tiffany endamisi ja värvus näost sarlak-punaseks. Ta vaatas kiiresti õhku ahmides poisi poole, kes paistis mitte kuulnud olevat ja tõmbas veidi hinge, sest ta polnud häält tasandanud. „See läks küll napilt...”

Kuid talle ei meeldinud see, et ta nii ruttu endale uue leiab. Tiffany oli segaduses ja ei teadnud mida ta võis ikka tunda oma varalahkunud mehe vastu; oma isa vastu; oma õpetajate vastu; oma lapse vastu; Eh'i vastu ja nüüd vend Justuse vastu. Kas need kõik olid ühte tüüpi armastused või siiski erinevad, nagu kreeklased püüdsid seletada – ehkki mõni nende filosoofia tundus liiga kõrgelennuline, et üldse maapeale maanduda. Tema ei teadnud milliste tähtede poole nemad kihutasid, kui nad ilmaruumis oma orbiitidel päikest või jumal teab mida sihtisid... Aga hea oleks olnud teada.

III

Vend Justus lõpetas viimaks kirjutamise ja selleks ajaks oli Tiffany juba lapse magama pannud, siis tegi poiss mingi kummalise rituaali. Ta pani mõlemad käed endale näole ja tõusis püsti ning palvetas: „Isa taevas, võia nüüd mu palet, et mu valgus, mis on mu südames paistaks ainult meie vahel, ja ei saaks kedagi kohtlaselt ega saamatult solvama. Et ma saaksin olla kui inimesed ja näeksin; kuuleksin ja mõistaksin, mis mu ümber toimub ja oleksin hea tunnistaja, kelle üle sa võiksid vaikimisi uhkust tunda. Mitte küll sellist uhkust, mis on auks, vaid lugupidavalt, nagu hea töölise üle rõõmustades, kes saab seda nõndaviisi edasi tegema, ilma et oleks seda vaja sõnusse vormida ja katustelt kuulutada. Ära tee mind nõnda avalikuks, kui sai mu lahkunud pastor, kes on nüüd surnud – ja mina ei läinud teda isegi haiglasse vaatama... Anna mulle koirohtu süüa ja raputa tungalteri peale, sest ma pidin mehe, kes oli mulle isa eest, niimoodi ära põlgama, aga sulle saagu see Auks ja Kirkuseks, sest süü tabab mind! Kui ma oleksin tohtinud oma jutlust meie keskel laulda, siis vast sa oleksid neile andestanud, ehkki see on minu lapselik lootus, mis vast ei ole tõsi... Kui ma saaksin, ma vahetaksin oma kohad temaga – mõtle siiski selle mehe peale, kes oli mulle isaks ja anna talle armu, kuid kui mitte, siis sündigu sinu tahtmine...” Ja kui vend Justus oli selle palve lõpetanud siis oli ta jälle endine, kuigi kuidagi vanem ja luitunum, nagu oleks keegi 40 aastat sangpommina tema turjale heitnud ja sunniks seda härjaikke abil balanseerima, ikka üks seekel mõlemil pool. Tiffany ei julenud midagi öelda, et ta oli selle essee kirjutamist jälginud, sest järgmisena rebis poiss oma vihiku puruks ning viskas prügikasti. „On vast saast, ma suudan paremini!” urises ta endamisi ja nipsas sõrmega, mille peale haldjad tagasi ilmusid ja keegi koputas uksele. Hiinlannast nõid tuli ära seletatud ilmel kellale vaadates huvi tundma. „Oh, kas juba valmis!” püüdis ta teeselda, nagu poleks üldse sekundeid lugenud ja sai Tiffanylt eriti tigeda pilgu , mis muutis ta poisi suhtes palju aupaklikumaks ning lubas üle läve oma asjatoimetusi tegema astuda. Kui vend Justus oli lahkunud, sööstis Tiffany vilkalt, nagu kull põgenevat hiirt jälitab, prügikasti juurde ja päästis sinna visatud meistriteose räbalad. „Nüüd ma saan kõik kommentaarid ka üle lugeda!” rõõmustas Tiffany ja pani selle kiiresti oma kotti ja vaatas kahtlustavalt enda ümber, kuid keegi ei paistnud seda endale tahtvat, ja olles kõigile asjapulkadele samuti ülesanded kätte andnud – ta ei tahtnud vend Justusest maha jääda – kiirustas ta poisile järele. „Oi, ma kepin tal ajud kefiiriks, miks ta mind ei või rohkem märgata!!” Halas Tiffany endamisi ja tuhises mantlit peale tõmmates vend Justust taga ajama, huultel tukslemas see suudlus, mille ta oli poisile andnud. „Kas ta üldse mäletab seda või on juba unustanud? Kes ma tema elus õige olen?” Ja sellised mõtted tegid Tiffany eriti hellaks... Ning Cao Dai; Fei Lian ja Qi Lin jõid äraseletatud ilmel kõik teed ja ei öelnud midagi, lastes hiinlannast nõida end ümmardada. Midagi oli tõepoolest toimumas ja võis oma tööpõlluga rahule jääda. Tänane saak tõotas hüva tulla...