Romeo ja Julia 2

I

Isa Gregorius palvetas. Ta kõndis edasi-tagasi oma toas, kus ta täna peatus ja mõtles. Ta istus maha diivanile, selleks et kohe jälle püsti karata ja rahutult vaibal ringi rahmeldada. Ta ei leidnud rahu. Üks sõber ministeeriumist oli temaga ühendust võtnud, et ühe teismelise tüdruku pärast rääkida, kelle isa tahtis asjaolusid diskreetselt lahendada. Jutt käis mingist pedofiilist, kes oli teolt tabatud ja kõige hullem suudeti ära hoida... Gregorius aga mõistis, mida tähendab teismelise jaoks usalduse kaotamine täiskasvanud isiku vastu, kellele ta võib-olla kogu oma hinge avali hoidis. Tema kogemused Tiffanyga pidavat talle abiks tulema, ning Gregorius kihvatas. Ega ta just kõige paremini seda tüdrukut ei kasvatanud, kes suutis tema valve all teise tudengiga suhtesse astuda ja lausa rasedaks jääda. Ta mäletas seda lugu vägagi elavalt, ning oleks isegi selle tagasi lükanud, kui Jeesus isiklikult poleks teda teavitanud, et sellise jutuga mees tuleb, ning tema peab armsalt kõik vastu võtma. Ta jalutas laua juurde ja võttis tüdruku toimiku kätte ning silmitses selle päisele kirjutatud nime. H.M.S – nagu oleks ta olnud tema majesteedi laev, kuid praegust tegi selline pelk koomiline tähelepanek talle pigem tuska kui rõõmu. Hanna-Magdalena Säsi oli juba piisavalt kannatanud, ning tema pidi selle sita ära klaarima.

„Oh Jumal! Anna mulle jõudu, sest mina pole sind väärt!” Ta mõtles jälle Tiffany peale. Võib-olla saab ta mõlemaid korraga aidata ja ta otsis taskust oma mobiili välja ning helistas kuhugi.

„Kuule, Serge, kas sa saad ühe inimesega ühendust võtta ja kohtumise kokku leppida. Ma olin kunagi tema koduõpetaja ning mul ei ole mõtet ise sinna minna, sest muidu tekitaks see piinliku olukorra...” Ta andis Tiffany koduse aadressi, ise palvetades, et ta elab seal ja mitte oma vara lahkunud mehe häärberis. „...oh nii kiiresti? Tänan sind, sa oled elupäästja! Tervita oma naist minu poolt, me peaksime koos jälle teie „Blanquette de veau”'d sööma, see oli lihtsalt oivaline...” Ta lõpetas kõne ära, olles veel sündsaid meelitusi ning viisakusi jaganud ja vastu võtnud ning hingas raskelt. Ta palvetas edasi, et leida vastust, kuidas ja kust üldse alustada.

Ta otsustas asja näpualt lugemisega lahendada ning langetas oma sõrme, ise taeva poole õhates Ps 22:27- 29 „Allaheitlikud saavad süüa ning saavad isu täis; Jehoovat kiidavad, kes teda otsivad! Teie süda saagu elavaks igavesti! Kõik maailma otsad tuletavad teda meele ja pöörduvad tagasi Jehoova juure; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad! Sest Jehoova päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid!” Isa Gregorius ütles selle peale lausa aamen, kuigi tema süda ei leidnud ikka veel rahu. See polnud päris selline vastus, mida ta oli otsinud. Jumal andis ülesande ja võttis oma vaimu ära tema pealt ning ta ei teadnud mida teha. Ta ägas nende samade sõnadega Jeesuse; Neitsi Maaria ja kõigi pühakute poole. Ta vannutas püha Gaabrieli võitlema head võitlust tema eest, et Saatan ei võiks teda pärida. Ütles lahti oma patususest ja sellest maailmast ning luges Seitse „Ave Mariat” kaksteist „Gloriat” ja viis „Te Deum'it” Ta lõi piibli kinni ja avas selle uuesti ning õhkas taeva poole: Ta sai valge lehe ja teisel pool irvitas Matteuse Evangeelium talle vastu. Isa Gregorius langes põlvili asetades piibli hellalt enese ette vaibale ja nuttis. „Oh Jumal, miks sa andsid mulle ülesande, kuid ei kinnita mind sõnaga! Ma ei tea, mida teha, sest ma juba kukkusin Tiffany Ülemistega läbi ja nüüd ma pean veel ühe sellise hinge hoidja olema! Oh, palun sind, vabanda mind ja lõika mind ära sellest pimeduse segadusest ja istuta mind Eedeni aeda elupuu juure...”

Ta oleks tahtnud veel rohkem palvetada, kuid Lutsiver ilmus tema pahemale käele ja irvitas.

„Väike kristlane!” ja mees hakkas ekstaatiliselt palvetama, et see kiusatus tema pealt ära võetaks. Varsti ilmus ka Leonidas Sumatin, kuid vanaõelus polnud just õnnelik teda nähes.

„Pärast räägin sinuga, üks su alluvatest tegi sitta...” urises vanatige mokaotsast, nagu oleks terve sidruni üksinda alla kugistanud ja unustanud suhkrut lisada. Kaitseingel oli nagu vana rahu ise ja säras kogu olemusest. „Mis siis on, mul on häid uudiseid!” ja laskmata end segada Lutsiveri hapul pilgul laotas oma üriku kuradi ette, kes seda vastumeeli seletas. Ta tähendas veel parastavalt. „See siin peab nüüd meie tööd kokku lappima, nagu saaks neid kahte armulindu veel parandada. Poiss juba istub pedofiilia eest vangis ja tõenäoliselt saab kukeks või nuga – kes see seal sihukest ikka sallib!” rõõmustas Leonidas joviaalselt ning nügis teatraaltselt vanatigeda külge, kes vastutahtsi muigas, kuigi sai oma enesevalitsuse kiiresti tagasi. „Pärast vaatame kui head su uudised ikka on! Mind üldse ei huvita, kuid mitu hedonit sa sealt kokku kraapisid – kaks või kolm?” Ta põrnitses põrandal lömitavat meest, kes issameiet pobises ja andis talle jalaga, hoolega vaadates et ta kogemata piibli peale ei koperdaks. Ta ei tahtnud päris sellist valu tunda. Kaitseingel manas ette eriti haavunud ilme ja luges siis pisarsilmi nagu oleks teda sügavalt solvatud. „Jutt käib ikka kahekohalisest summast mitte mingitest kopikatest...” Lutsiver lõpetas isa Gregoriuse mõnitamise ja vaatas esmakordselt huvitatult oma alama peale. „Sooh? Või lausa kümme?” Leonidas vaatas käed rinnal risti mossitades kõrvale ja vihjas, nagu oleks teda tõsiselt alahinnatud ja mitte nii vääriliselt koheldud, kui tema head uudised lubasid tal oodata. „Nonoh! Mis siis on?” muigas Lutsiver, „Ära siis nüüd nii pikka nägu ka tee, ons see siis lahkuminek...” ja ta irvitas oma enese nalja üle kõkutavalt nagu teismeline poiss, kes teisele samavanuselisele ropu anektoodi G-punktist ja sim kaardi ära kaotamisest tegi. Kui ta oli veel natuke Leonidasega miilustanud, said ta 78 teada ja vaatas kaitseinglit tähelepanelikult ning ei öelnud midagi. Lõpuks ta katkestas pineva olukorra, mis oli hakanud juba piinlikuks muutuma ja ütles. „Tead, see tossike siin võib oodata, see nõuab tähistamist! Nüüd ma saan aru küll miks sul nii kaua läks...” ja kahmanud üriku enda kätte luges ta nautlevalt ja kadus ning Leonidas vastas samaga. Kuid isa Gregorius nuttis ja tänas oma õnne, et see kannatuse karikas temalt ära võeti.

Mõne aja pärast seisis Gaabriel täies lahingurõivas tema ees ja tonksas hellalt tema õlga.

„Tõuse püsti mees, sest Jeesus on sulle sõna saatnud!” Ingel oli eriti meelevaldne ja tõsine, nagu isa Gregorius polnud teda kunagi varem näinud ja ta kartis. Ingel pidi teda veel kolm korda paluma püsti tõusta, kuni mees julges seda palvet kuulda võtta, ise kogu aeg vabandusi ja palveid luksudes.

„Võta end kokku mees, ise nõnda vägev kristlane ja ei ela üht väikest visitatsiooni üle. Nad poleks saanud sulle niikuinii midagi teha, sest ma oleks kohe sekkunud. Nii et, unusta see juba ja kuula!”

Ingel hakkaski sõjanõu pidama ja ütlema, mismoodi Jeesus tahab temal seda asja Hannaga lahendada. Mees kuulas ja imestas ning vaikis. Sellist asja polnud varem juhtunud, et talle nii üksikasjalikud juhtnöörid antakse. Ju Jeesus oli ikka veel tema apsaka peale pahane, jõudis mees mõelda, kui ingel nähvas: „Sa ikka veel mossitad selle Tiffany pärast? Kõik sünnib Jumalale auks ja kirkuseks! Jäta juba meelde!” Ingel raputas vihaselt pealt ning vandus inimeste nõrka usku ning palus kohe vabandust, et oli nii suureline olnud ja jätkas sealt, kus pooleli jäi.

„Sina lähed Tiffany Ülemistega kohtuma, nagu kavatsesid ja paned talle ette hakata Hanna hingehoidjaks. Tema olukorras, kus ta on üksikema ja oma mehe matnud – oskab ta selle õnnetu lapse olukorda mõista. Ta on ju ise ka väga noor ja ainult mõned aastad vanem...” Ingel põrnitses meest, kes alistunult noogutas.

„Sa hakkad jälle Tiffanyt juhendama” – Ta pidi meelevaldselt käe tõstma ning käratas kõrgilt. „Sa saad oma valehäbist nüüd üle!! Kui Jumal ei lasnud sul tema ellu niipalju sekkuda, et see suhe lörri läheks, siis... ju see pidi nii minema,... egas siis sina Jumal pole, et sa ikka veel end selle pärast haletsed. Ja kui Jumal sinu peale vimma peaks, siis teaksid sa seda ise, nagu sinu vana sõber...” tähendas Gaabriel sapiselt ja vaatas eemale.

Isa Gregorius vaatas talle küsivalt otsa, kuid ei julenud midagi otseselt öelda.

„See polegi eriti tähtis, kellest ma räägin...” tähendas ingel ja viis jutu jälle tööasjade peale.

Kui kõik oli räägitud, kadus ingel jälle minema ja vana munk kukkus Jumalat igas hingekeeles, mida ta tinistada suutis, tänama.

II

Kaarnakivi koguduse pastor lebas Maarjamõisa kliinikus ja klaverimängija Valdek põetas teda tõsiselt. Nad olid saatnud ka vend Justuse järele, kuid arvatavasti see kadunud poeg siiski ei tule... Ta mõtles kibestunult, olles ühe mikrosüdameinfarkti üle elanud. Jeesus ei rääkinud enam temaga ja kogudus oli tema hüljanud. Mille eest! Mingi kuradi mustlase eest, kes haises nii koledasti? Nad ise olid ka temast nii tülgastunud, ja nüüd nad julgesid... Ta tundis end, kui ristija Johannes, kes vangis Jeesusele kirjutab; nagu Eelija koopas, kui kaarnad teda toitsid; kui Mooses kõrbes, kui ta põgenes vaarao, oma venna eest, nagu Iiob, kes oli Jumala poolt kihlveo pärast löödud; kui Joona vaalaskala kõhus! Aga tema elab selle üle. Küll Jumal talle pärast seda rasket katsumust andestab ja teda uuesti ülendab. Ja siis ta alles näitab neile kõigile, kui ülev kristlane ta suudab olla. Siis jälle kõik kuradid ja kratid kummardavad ja annavad au Jumalale, et tema on oma rüü patust puhtana hoidnud. „Kuidas nad õige julgesid seda mulle teha – kummatigi see narkomaan, kelle ma üles kasvatasin ja toitsin! Kuidas ta julgeb!!” ta oli seda omaette pobisenud ning keegi ei kuulnud teda. Valdek sai aru, et tal on janu ja ulatas talle klaasiga külma vett, juhatades kõrre ta huultele – kuid tema, nagu Jeesus ristil, keeldus kangelt sellisest ennekuulmatust kiusatusest ning naeratas tänulikult mehele. Kes klaasi jälle tõsiselt kummutile asetas ning masinate ekraane silmitses. Elunäidud hakkasid normaliseeruma, kuid parem karta kui kahetseda. Ta ei soovinud oma pastorit samuti kaotada, kui oma poega. Mitte see kord... Ka tema oli vend Justuse reetlikuse peale haavunud. Vähemasti surivoodile või haiglasse võiks ikka tulla, ükskõik kui suure tüliga lahku minnakse. Ta ei suutnud hoomata, kui uhke peab ikka noor oma jutluse üle olema, et ta ei saa seda meest, kes oli talle isa eest, kasvõi ühe korra siin külastada. See ei oleks talle just palju maksma läinud. Vahemaad olid ju Tartus naeruväärselt lühikesed, ja ta oleks ju võinud siia jalutada. Aga ju olid naised ta ära võtgutanud. Eriti see Tiffany, kelle sohilast ta hoidis. Vähemasti nii rääkisid kõlakad, ehkki keegi ei teadnud kus. Sotsiaalamet; politsei ja kõik muud olid meeleheitel ja oleksid heameelega poissi pealt kuulanud, kui tal kindel töökoht ja mobiil leidunuks, millega teda positsioneerida. Ja tema lihtsalt vahistamine, kui ta polnud seadust isegi rikkunud, sellel polnud mingit mõtet. Ametivõimude töö takistamine oli nii laiali valguv mõiste, et keegi ei tahtnud oma koormuse juures seda au enese peale võtta, kui polnud üldse kindel, et ei tule selline kohtunik, kes üldse asju nende moodi ei näe ja otsustab kaitsja kasuks. „Kuidas ta nüüd üldse elab, nüüd kus me teda enam üleval ei pea?!” kurjustas Valdek endaga ja vaatas hoolega, et ta liiga valjusti ei pobiseks ja oma pastori raskelt ära teenitud rahu ei riivaks, või teisi patsiente palatis. Kristlased pidid end sellisel juhul kõige paremast küljest näitama, et keegi ei võiks Jumalat nende värbamise ja teenete kasutamise eest laimata. Paistis, et kõik teised patsiendid magavad ja ka pastor on rahulik, nõnda jätkas Valdek Keskmiste oma üksildast auvahtkonda; öist vahtkonda. Küll Jumal tasub talle selle eest, et ta oma ligimest avitab. Vähemasti temal oli süda õigel kohal, ja mitte nagu sellel tänamatul, kelle nimegi ta ei tahtnud enam mäletada... „Kuidas ta õige julgeb!”

III

Vend Justus palvetas Tiffany poja juures, keda ta oli lubanud hoida, kui Qi Lin Cao Dai ja Fei Lian teda eemalt oma teetasside otsast seletasid. Vana hiinlannast nõid ümmardas neid meeldivalt ja põletas viirukit, mis andis ruumile ebamaise hõngu. Gaabriel ilmus koos Raafaeliga pahemal ja Miikaeliga paremal käel vend Justuse juurde, kes lõpetas kohe palvetamise ning ütles sündsa tervituspalve, mis kristlastel seks puhuks on antud, kuigi see polnud üldse tema korter, kus ta ingleid niimoodi teretas. „Rahu sellele kojale ja selle omanikule, kes teid siin kannatab!” tähendas kõnetatu vaoshoitul ja viisakal toonil vastu, ehkki ta silmanurgast kõik vaimud üle luges ja kulmu kortsutas mille peale Fei Lian peeretas ning teatraalselt ühmatas. „Vabandust, minu kombed!” ning Qi Lin'il oli raskusi oma lehviku taga naeru kinni hoida ja teed edasi rüübata. „Kas me häirime teid, kõrgeaulised Jahve inglid?” küsis Cao Dai eriti aupaklikul ja tseremoniaalsel toonil ja tõusis üles ning tegi kummarduse, mis tavaliselt keisri perekonna auvahtkonnale oli reserveeritud. Inglid vastasid sellele sündsa vastukummardusega ja jätkasid. „Te võite siin edasi olla, nagu teid siin eest leidsime – nagu te ise ei teakski...” Raafael tähendas midagi, mis Miikaelile üldse ei meeldinud ja ta vaatas temale hoiatavalt otsa: „Me kõik teame, et õnnistatud kojas ei saa mõõku tõmmata, ära tuleta seda praegust meelde.” Gaabriel vihastus nende mõlemi peale ja mainis kuivalt: „Praegust pole teie aeg seda tüli siin avalikult lahendada, mis teil iganes teineteise vastu on, või olete unustanud , miks te siin olete?” ta tähendas neid eriti valjult ning kõnetatud punastasid ja vabandasid viisakalt.

„Nõndaks!” tähendas Gaabriel ja hingas korraks sisse ja lukustas oma silmad Cao Dai omisse, kes sellele sama meelevaldse pilguga vastas, nõnda et Fei Lian korrektselt ja sirgelt istuma kukkus ja Qi Lin oma lehviku käest pani ja tänades teetassi nõiale andis, kes nõudega kööki taganes, ise hirmust kaame. „Oi-jah, oi-jah jätku ikka mind ellu ja lapsuke, siin ärgu tõesti mõõku tõmbama hakaku – ega maad väristama...” Ta luges kõik kaitsepalvused ette mida teadis, kuigi antud olukorras, kus siin niipalju tähtsaid isikuid oli, ei teadnud ta päris, keda rohkemat siin veel abiks kutsuda.

„Mida siis Jahve Sebaot ette paneb?” küsis Cao Dai viisakalt.

„Jahve Sebaot paneb ette, et Tiffany Ülemiste saab Hanna-Magdalena Säsi hingehoidjaks, kui temaga pole juba ühendust võetud.” tähendas Gaabriel meelevaldselt, ning vend Justus ohkas kergendatult, et hunt praegust majas ei olnud. See poleks küll hästi lõppenud.

„Ja sina lõpeta oma kasuisa ja klaverimängija eest palvetamine, sest Jumal ei võta sellist palvet mitte kuulma – ehkki...” ta jättis oma lause lõpetamata ja ohkas kaastundlikult kui ta veidi valjemini oli poisile otsa vaadanud, kes seda pilku päris mehiselt talus ja siiral lapselikul toonil vastu vaatas, nagu poleks ta elusees ühtegi pattu teinud. „...sul on kindlasti raske neid ette matta ja mitte tema surivoodil viibida – ja täna öösel võetakse tema hing!” Inglid ja haldjad seletasid poissi, kes ohkas raskelt ning alistunult, tõusis püsti ja võttis ühe kuuma vanni ja tegi selle järel endale teed.

„Kas sa ei ütlegi midagi?” oli Gaabriel meeldivalt üllatunud

„Kas see muudab Jeesuse meelt, kui ma jonnima hakkan, või paneb mu kasuisa leebuma ja oma südant pehmendama?” küsis vend Justus siiralt vastu, ilma et tema toonis mingit solvumise või haavumise raasu oleks leidunud.

„Ei, mitte eriti...” tähendas ingel tasaselt ning vaatas küsivalt teiste inglite suunas ja asutas end minema. Haldjad seletasid poissi eriti aupaklikult ja ei öelnud midagi ning lasid endile uued tassid auravat teed tuua.

„Mõne aja pärast sadas Tiffany Ülemiste uksest suure prantsatusega sisse ja viseeris kõik siinolijad üle, enne kui vend Justusel näo täis sõimas.

„Kas sa tahad, et ma lahkuksin?” küsis vend Justus tasakaalukal toonil ja ulatas talle kandikult uue tassi teed, mis oli tegelikult temale mõeldud, sest nõid ei olnud tütarlapse kiiret tulekut oodanud, kuid hakkas kohe põhjates ja vandudes uut teelaari keetma.

Tiffany seletas poisi relvituks tegevalt siirast pilku ja võttis vastumeelselt pakutud tee vastu ja kobises moka otsast. „Võid vist jääda kah...”

„Mis sind välja vihastas, kui see üldse minu asi on...” tähendas vend Justus möödaminnes ning Tiffany oigas väsinult ja istus toolile. Nõid oli kiiresti lapse voodi juurde jooksnud ja tõi ärganud lapse ema juurde, kes talle rinda hakkas andma.

„Isa Gregorius – ja mingi tema sibi...” tähendas Tiffany ja masseeris ühe käega oma oimu, kui oli teetassi lauale pannud ja hoidis teisega last paigal. Pärast seda võttis ta jälle kiire lonksu ja pani tassi omale kohale ja pühendus lapse toitmisele. Vend Justus ei ütelnud midagi ja jõi mõistval ilmel oma teed. „Mingi teismeline plika sai mingi vanema poisiga kokku ja et mina olen midagi sarnast kogenud, siis võiksin ma nagu...” Tiffany jättis lause lõpetamata ja mossitas, ehkki see muutus väga raskeks, kui poiss tema salvava tooni peale üldse ei haavunud ega muudmoodi ei reageerinud, nagu inimestel kombeks oli. See natuke hirmutas, kui tasakaalukas vend Justus olla võis. Ta polnud veel poisile andeks andnud, et tema suhe Eh'iga oli nii lörri läinud, ehkki see oli tema enese süü, et ta oli poissi suudelnud. Siiski oleks võinud poiss käe ette panna või midagi... Ja see tänuvõlg, et poiss polnud teda võimudele ega perekonnale üles andnud, ei teinud asja just meeldivamaks. Tiffanyle ei meeldinud võlglane olla – kummatigi mitte tänuvõlglane!

„Ma vajan su abi...” tähendas Tiffany sapiselt ja vaatas kõrvale, lastes lapsel oma rinda imeda ja kaisutades teda hellalt.

„Sa võid tema siia tuua, siis on sul kergem tema hingehoidja olla ja sa ei pea oma kohuseid emana hülgama. Sa ei pea ju koolis käima ja sul on mehe pärandus... nii-et neela oma uhkus juba alla!” tähendas vend Justus ikka seda siirast tooni kasutades, nagu räägiksid kaks päeva üle laenutatud raamatust, mis tuleb -kokku tagasi panna ja mitte lapse hingehoiust. Mida kuradit teadis tema sellest, isegi kui tal oli juba kõik teooria olemas, nagu ta sellepärast KRATT'i õppima läks...

Poisil oli õigus, ta ise ka ei tahtnud, et ta oma lapsest võõranduks, ja talle oli sellist südamesõpra vaja, kes tema olukorda ja kibedust mõistaks, mida ta oli läbi elanud. Ta ei saanud ju niimoodi oma südant vanematele puistata. Ema oleks jälle tänitama kukkunud, et mis sa õige ootasid, et juhtub ja isal poleks kas aega olnud või oleks ta kõigega nõus olnud, nagu poleks tal üldse mingeid väärtusi. Ainult ära teda jumala eest töölt ära kutsu, sest see on niipalju tähtsam... Tiffany tahtis nutta, kuid laps andis talle miskipärast teise rinna pihta tou ja imes edasi, ise kelmikalt emale vastu vaadates, kui see uurima hakkas, milles probleem on.

„Isegi Melkisedek ei taha, et sa kurb oleks.” tähendas vend Justus tasakaalukalt ja jõi oma teed samas kui haldjavaimud ei julenud isegi hingata ja niisutasid teega kõigest huuli. Nii huvitav oli nende jaoks see etendus, mida poiss ja tüdruk omavahel lahendasid.

Fei Lian sosistas moka otsast enda kõrvale. „Millal see libu poissi jälle suudleb?”

„Pea lõuad kiimakott!” lõrises Cao Dai vastu, kuigi kasutas sama vaikset häält ning Qi Lin edvistas, olles oma lehviku jälle üles leidnud ja pani teetassi käest ära ning saatis endale paar head sahmakat värsket õhku.

Kui Tiffany oli oma lapse kõhu täis söötnud ja Melkisedeki jälle magama pannud, seletas ta tõsiselt vend Justust, nagu tahtnuks midagi öelda, kuid otsustas siiski, et see on praegust liiga piinlik ja võib oodata. „Ühel päeval ma maksan sulle selle eest, et sa mind niimoodi teenindad, et sa ei arvaks, et ma tänamatu olen.” ütles tüdruk viimaks nagu räägiks ta õhuga toas või kõnetaks kõiki seal viibijaid.

„Kuulsid!” tähendas Qi Lin kõrgilt „Tema maksab!” olles oma nalja üle uhke, kuid sai Cao Dai poolt hoiatava pilgu ning kutsus end korrale. Kui Tiffany oli viisakalt nõiaga rääkinud ja tee eest tänanud ning südamlikult vabandanud, et ta oma halba tuju tema peal oli välja elanud, ehkki poiss oli palju rohkem sellest pahast tujust kätte saanud, siis läks ta viisakalt kõigile kummardades, nagu kammerneitsid oma isandatele peavad kummardama, toast taganedes jälle välja.

„Ja maa ei värisenudki?” küsis Fei Lian veidi pettunult ja vaatas kurjalt oma kartulikrõpsu pakkide peale, mida ta ei võinud nüüd avada.

„Käitu oma seisuse kohaselt, sa ei ole inimene!” tähendas Cao Dai väsinult ja hingas esmakordselt kergendatult nagu mõni ärimees pärast eriti õelat miitingut. Ta masseeris nagu Tiffanygi oli, oma meelekohti, kuid kuna tema ei pidanud last süles hüpitama ja toitma, siis võis ta mõlema käe õndsust nautida. See jäi siiski väga üürikeseks.

„Tead, sa pole minu isa...” ütles Fei Lian solvunult, ning Qi Lin puhkes heleda häälega naerma. Kui ta oli lõpetanud ütles ta õelikult, nagu oleks kõneleja tema noorem vend olnud. „See oli küll õel...”

„Sina kah, Brutus Juudatütar!” tähendas Fei Lian uut solvangut vorpides. „Ma olen teist mõlemist vanem ja te ikka kohtlete mind nagu kõige nooremat.

„Miks sa siis käitud nagu teismeline lõngus?” tähendas Cao Dai tõsiselt ning jõi oma teed. „Ega mina ka ei ole õnnelik, et ma sind kogu aeg pean korrale kutsuma...” ta seletas nüüd Qi Lini teravalt. „Jäta ta rahule ja ära vala rohkem õli tulle ega soola haavadele. Miks sa pead teda koguaeg üles ässitama, nagu sa ei mäletaks, miks me siin oleme!”

„Vabandust, vabandust!” vehkis Qi Lin kätega ja oli särav nagu just ülikooli stipendiumiga sisse saanud 17 aastane näitsik, kes veidi kohatuid nalju oma parimate sõprade ringis oli jaganud, et oma rõõmusõnumit jagada.

Aga vend Justus ei teinud haldjate tülist üldse välja ning valvas last ning palvetas, ehkki nüüd soovis ta Tiffanyle ja tema uuele kaitsealusele head tervist; hingerahu ning õnne. Eriti seda teist oli väga palju vaja, et Tiffany tujusid teades, nad kahekesi kaklema ei hakkaks. Muidu polnuks õnne palumisest kasu olnud või tervisest. Need kõik sõltusid tüdruku tujudest. Omavahel öeldes, ei saanud vend Justus aru, mida Jeesus mõtles, kui nii tähtsa rolli just Tiffanyle usaldas, kes täiskasvanulikku kogenud nõustamist vajas. Ja ta enda segased tunded ei tulnud samuti kasuks. Ta tundis, kuidas tal püksis tüdrukule mõeldes kõvaks läks ja kortsutas riista suunas kulmu ning tundis kuidas vana madu kohe jälle magama läks ja lõtvus. See oli nüüd küll viimane asi mida ta vajas, et tema liha tee peale ette tuleb ja tüdrukut tema kannatustes kiusama hakkab. Ta luges mõned sündsad palved, ehkki Jeesus oli talle juba mõista andnud, et pole nende sellise suhte vastu. Mida ta õige mõtles. Tema küll ei hakka selle tüdruku hingevaeva ära kasutama, et tema varalahkunud meest asendada. Selleks oli ta liiga lugupidav.