"Madis, mis sa arvad, kas Trefner või Härma?"
Naine kõndis hommikumantlis köögis ringi ja valas Madisele kohvi ning silitas tema kräsus juukseid, kui ühtlasi reklaamvoldikuid rohkem Madise poole liigutas, kes neid tülpinud pilgul seletas.
"Ei, tea,... Leesi tundis ka meie tütre vastu huvi..., mis sa Prantsuse Lütseumist arvad?"
"See on ju Tallinnas..." ütles naine ja torutas sellepeale huuli. "Ükski tõsine ärinaine ei tule Tallinnast!"
Madis vaatles teda veidi kelmika naeratusega, mis pani teda 20 aastat nooremana end tundma - ja paistma.
"Mul pole midagi selle vastu, kui ta ei saaks ärinaiseks, pealegi ei vasta see tõele, mõned ikka on..."
"Keskerakond ei lähe arvesse... Miks sa üldse meie koosolekutele ei tule, sul on ju ambitsiooni, me saaksime sind hetkega mõnele kohale panna ja hääled tuleksid ka. Sa müüksid siis palju paremini..." küsis naine veidi süüdistaval toonil, kuid selle rikkus ära tema soe naeratus silmis ja ta istus mehe vastu ja hakkas läbi voldikute kuhila sobrama, rüübates kohati kohvikruusist paar lonksu. Siis juureldes millegi üle ja jõudnud mingi otsuseni raputas pead, asudes järgmise voldiku poole.
"Katoliku kool on samuti oma voldiku saatnud..." pomises naine veidi valjema häälega, kui sosin
"Mida sa siis ootasid? See kretiinist eraõpetaja oli idioot, et meie tütrest avalikult ühel õpetajate nõupidamisel rääkis. Seepärast ma ta lahti lasingi. Nüüd tulevad sellised voldikud uksest ja aknast sisse. Tema IQ on juba 147 ja ta on kõigest 14 aastane... öeldakse, et 17 eluaastaks on see tõusnud 181le siis 22 selt 254le... Otseloomulikult kaklevad nad tema pärast!"
Madis rüüpas samuti kohvi ja uuris ühte essee moodi köidetud paberitest patakat, mille esiküljel oli kolm tähtsat diagrammi, mis pidid ütlema, et nende tütrel on helge tulevik.
"Tegelt ma imestan vaid, et Vigala-Sass pole oma pakkumist teinud..." ütles Madis mornilt, kuid tema naine ei reageerinud. Ta oli juba liiga tuttav selle pilguga, et mõista, kuna tema mees võllanalju teeb, mida retooriliselt kohelda tuleb.
"Samas ei anna tema füsioterapeut talle elulootust üle 33..." jätkas Madis katkestamatult edasi.
"Ära hakka jälle pihta, me leppisime ju kokku, et see arst oli ületöödanud, kui ta selle hinnangu andis."
"Ja sellegi poolest on tal 20% võimalus, surra ajukasvajasse ning vähenenud motoorkontrolli tõttu lihasatroofiasse. See on rohkem kui 0% saad sa sellest aru!" Madise silmad vilkusid ohtlikult veekalkvel.
Naine tõusis püsti ja läks vaikselt mehe juurde ja kallistas teda hellalt.
"Ma mõistan seda, kuid siin elus pole miski kindel. Homme võivad nad öelda, et ta võib kergejõustikuga tegeleda..."
"Ma ei ole nõus oma tütart matma, saad sa aru, tema peab ühel päeval mind matma!" ütles Madis küsiva pilguga, nagu armu otsiv uinutamisele saadetud koer.
"Ma mõistan sind täiesti..." ütles naine ja istus oma mehe sülle, kes kõvemini temast kinni hoidis ja nutust vappus. Kohati oli veel kuulda seosetut pobinat: "Kõik... defektne geen... üleliigne trans-alleel...
Tiffany mängis rahulikult oma nukkudega teises toas. Vanematel olid tähtsad jutud pooleli ja siis ei tohtinud neid segada. Vanemad pidid otsustama, mis kooli Tiffany läheb, kui ta oli ennist ainult valitud eraõpetajate juures käinud - nende juures, kelles Madis perverti ei kahtlustanud, kuid ta kahtlustas niigi kõiki kõiges, kui küsimuse all oli tema tütre turvalisus, oli tema, Madis, Jumal taevas ja Tiffany tema püha Iisrael. Kõik hingetõmbed hingas Madis oma tütre pärast, et lunastada oma minevikku. Mida ta polnud isegi oma naisele julenud tunnistada. "Mehed on sead ja koerad; ava neile uks ja nad tulevad sisse nagu kutsutud külaline ja omanik ühes isikus." mõtles Madis oma elule tagasi vaadates ja lugedes ühe palve, ehkki ta polnud usklik. "Jumal, sina ei või minu tütart mitte!" Kuidagi aimas Madis et seda on tarvis teha, sest midagi on toimumas. Mingi püünis oli sulgumas, ja ta ei teadnud, kustpoolt tuleb järgmine hoop. Kui tema saab oma tahtmise, on Tiffany kõige noorem gümnasist, kes eales Trefneris või Härmas on õppinud...
Astral marketings oli ootamatult turuliidriks hüpanud ja Madis oli endale oma osakonna saanud. Enam ei olnud ta selle püramiidi skeemis vanem-müügimees, vaid lausa Mentor. Keegi, kes asub käsuliini kõrval ja vaatleb kuidas erinevad osakonnad koostööd teevad; kuidas logistika suubub ja muud sellised asjad. Tema tarkvaralahendus oli nii hea, et Apple lubas selle ära osta ja oma uude mobiili ning tahvelarvutisse integreerida. Enam ei pidanud ta tobedatele kõnedele vastama, selleks oli tal terve saalitäis vanem-müügimehi, kes interaktiivselt edasi suunatud kõnesid samaaegselt vastasid ja kogu sita enda peale võtsid, samas kui tema võis nautida juhtimist. Kõik töötas lausa suurepäraselt. Tema müüginumbrid olid lakke tõusnud. Hea inimesena otsustas ta Vadim Besumnoile heateo teha, sellist ustavat koera oli tal alati tarvis. Madis oli märganud, et selle töölise juuresolekul õnnestus rohkem tehinguid ja tal oli müügil annet, kuid üldse mingit ambitsiooni. - Täielik sulasehing. Oleks vaid selliseid rohkem, siis vallutaksid nad terve Euroopa, või mis ma räägin - terve Ameerika; Hiina; MAAILMA. Võibolla terve Universumi. Aga ometi ei võinud ta oma tütrele tervist kinkida. See oli ainus asi, mille üle ta ei valitsenud.
Ta võis kärkida Jehoova tunnistajate peale, kui need julgesid oma "Vahitorni" kasvõi tema poole lehvitada, nõnda et nad teisele poole teed jooksid, kindlasti mõeldes et vanakuri isiklikult on neil kallal. Mormoonid kaotasid tema lähenedes oma tavalise ameerika naeratuse ja tegid nõnda nagu poleks teda tänaval ja astusid edasi. Madis vastas sellele viisaka nohinaga, ja ei teinud samuti neist välja. Kirikud ei julenud talle isegi jõulujumalateenistuse kutset saata, ehkki ta elas kolme kiriku - ühe luterliku; ühe nelipühi ja ühe ortodoksi kiriku lähedal. Nii kõva mees oli Madis Ülemiste, aga ta ei võinud oma lapsukest terveks teha.
Ta oli käinud läbi kõik nõiad ja posijad; kõik arstid ja terapeudid - ta käis isegi Venezuelas tolle nõid-arsti juures, kes transis operatsioone tegi, ja too läks nii närvi, kui Madist kaugelt silmas ja polnud nõus teda isegi vastu võtma, öeldes vaid tõlgi kaudu, kes Madisele teele ette saadeti, et teda ei saavat aidata, kuna see on Jumala sõrm.
Ei, mitte tema tütrega, üle tema haiseva laiba. Tema tütar kasvab suureks; läheb heasse kooli; abiellub; teeb võibolla karjääri, kuid ei pea. Igal juhul saab tal olema väärikas elu - ja ei Jumal ega kurat võta teda temalt ära! mõtles Madis kibedalt, kuid tema positiivne mõtlemine ei vabastanud teda enam valust ja hirmust.Ta teadis, ja tajus seda, miski on sündimas... ta ei teadnud ainult seda: "Mis?" ja "Kuna?"
kolmapäev, 26. oktoober 2011
pühapäev, 23. oktoober 2011
Isa Gregoriuse elu ja mured
Isa Gregorius oli tubli katoliiklane, kodanikunimega Tarmo Zajedin. Talle meeldisid kalligraafia ning ornamendid; eriti aga see uus kirjandusliik, mida mangaks kutsuti. See võimaldas niipalju erinevaid asju kujutada, mida muidu võimalikuks ei pidanud. Ja temal oli Neitsi Maarjalt see ülesanne võetud, et keegi Tiffany Ülemiste pidi saama "Talle pruudiks". Selleks oli ta "Marmoringlid" kirjutanud ja joonistanud, just nõnda nagu talle taevast oli selle kujutist näidatud, nagu oleks tema pidanud uut Jeruusalemma ja selle templit ehitama.
Miks küll pidi tema vend hakkama lastepilastajaks ja nende ordule niipalju häbi tooma? Ta ei suutnud mõista, kuidas ta sai nii pime olla ja varem seda musta lammast teolt ei tabanud, enne kui see leheveergudel võimendus. Kõik märgid olid ju olemas, tema oli aga liialt kergeusklik ja tõlgendas kõike kõigeparemas mõttes...
Isa Gregorius püüdis meenutada üht kirjakohta ja tõusis oma tugitoolist püsti ning siirdus raamaturiiuli poole, kust ta oma narmendava ja ära loetud piibli võttis. Tal oli ka uuemaid tõlkeid, mis olid paremas seisukorras, milled sõbrad ja tuttavad olid talle kinkinud, kuid temale meeldis tema 68 aasta väljalase, mis ei häbenenud Jumala nime. Tõsi, seal oli palju kirjavigu, nagu "Anna mulle lihaa" ja teised niisugused, kuid just nende pärast oli see raamat talle nõnda armsaks saanud, et see näitas, kuidas Jumal ka eksliku inimese kaudu oma sõnumit võib kuulutada.
Ta lõi piibli suvalisest kohast lahti - ta oli näpualt lugeja ja võis seda endale lubada, sest mitte kunagi ei vedanud Jumala Vaim teda alt ja andis oma sulasele hädakorral õiget lohtu ja sõna - nõnda ka seekord jõudis Gregoriuse pilk ruttu õigele kohale, ilma lehti keeramata. See oli Jesaja raamatus, kuueteistkümnendas peatükis, sellest alates: "Läkitage maavalitseja jäärad Selast kõrve kaudu Siioni tütre mäele! Nagu põgenevad linnud, peletatud pesakond, on Moabi tütred Arnoni koolmeil..." (Ah, Minas - Arnon... jah, tema oli ka katoliiklane) Jumal võis kasutada isegi usust äralangenud kirjanikku saati siis teda, kes ta ustavalt paigale oli jäänud, kui tema poolt rajatud klaasipuhumiskoda igalt poolt tümitati. Vatikanist saadeti juba kaastundlik kiri, kus anti talle vabad käed, kui ta soovib Eestist lahkuda. - See polnud ju tema süü. Aga Isa Gregorius ei võinud lahkuda, sest just Neitsi Maarja ilmutuse peale oli ta Maarjamaale tulnud. Ta oli jätnud oma hea koha kreeka viinamägede vahel, kus oli elujõuline kogudus, millel ei puudunud ka jõukad ja mõjuvõimsad annetajad. Kuid ei - arsti ei vaja terved, vaid haiged - see ei rahuldanud tema hinge ja südant, ja siis sai ta ilmutuse ning oli siia tulnud. Juba viisat oli Nõukogude ajal raske saada, ja siis oli ta palju noorem, teda valgustati igat-pidi üle, alguses ameeriklaste siis venelaste poolt. Milline kreeklane suundub itta, peale Aleksandri? Ta oli isa poolt usbek ja ema poolt liivlane, nõnda ei olnud tal isegi juurte tõttu siit midagi otsida, sest kus asus Liivimaa, mis Tallinna ja muu Eestimaa poolt alla neelatud sai? Seda ei olnud enam. Mida ei võtnud katk, seda võtsid poliitika; kitsarinnalisus ja hirm. Muist pudenes Lätile. Selline oli juba Jumala seadmine, millest tema aru ei saanud, oli see rahvas juba küllalt kannatanud, kuid seda ei andnud ka kuidagi muuta. See oli nende ajalugu.
Isa Gregorius luges edasi: "Anna nõu, tee otsus! Las olla su vari otsekui öö keskpäeval. Varja väljaaetuid, ära reeda põgenikku. Anna enese juures asu Moabi pillutatuile, ole neile pelgupaigaks hävitaja eest! Kui rõhujal on lõpp, hävitus lakkab, tallajad kaovad maalt, siis rajatakse armastuses aujärg..." Kuid kuidas võis see sündida selles õelas ja abielurikkujas soos?
Teda nimetati Sodomiidiks ja lastepilastajaks, sellepärast et oli julenud oma venda kaitsta ja paluda temale teist võimalust. Siis ei olnud see oma tõelist palet veel näidanud. Kuid ta läks uhke peaga ja räägitakse, et võttis ka mõned lapsed kaasa. - Veel enam põlati teda selle "pildiraamatu" pärast, et seal Hoosea vaimus oli rahvast hurjutatud ning mitmeid "Baasani lehmi" ja muid väljendeid tarvitatud, mida kultuurses ringkonnas ei sündinud mainidagi, et see piiblisse sissekirjutatud on. Üha rohkem tundus Isa Gregoriusele, et tema raamat on nagu Diblaimi tütar, kellega ta abielus peab olema ja nagu tema kiriku pale, kes Jumala vastu uskmatu ja abielurikkuja on.
Isa Gregorius mõtles ühele eriti räigele pildile, mis kujutas Neitsi Maarjat segisti pärakus ja haamer suhu topitud, erinevad tuvastatavad mees-tegelased talle hõbeliudadel pakkumas maasikaid; mett ja muid magususi. All kiri: "Nõnda siis tänad sa Jumalasünnitajat, akadeemik!" Seinapeale sellel pildil oli veel maalitud viiteks gaasimaskiga krutsifiks-plakat, mis kunagi palju paksu verd oli tekitanud. Ja selle kõige kulminatsiooniks, oli Maarja pandud vanni sünnitama. - Ja see kõik juhtus ühes pildis; ühes ajahetkes.
Seda nimetati pornograafiaks; ususalgamiseks ja -solvamiseks. Esimese ropsuga tahtis isegi Vatikan tema ordu laiali saata, kuid loobus pärast Isa Gregoriuse selgitavat kirja, millele õnneks Jumal mõistis ka kinnituse saata, sest ka tema asja lahendav nõukogu sai tema ilmutuse osaliseks ja pidi Neitsi Maarjale au andma, et tema väärikus pole selle mehe kaudu ühtki plekki juurde saanud, vaid ta kujutab olukorda uskmatute akadeemikute käes, kes on Jumala teelt lahkunud.
See solvas Isa Gregoriust rängalt, kui üks naislaulja - või mis ta nüüd oligi - end täis tõmbas ja kirikus lällamas käis. Inimestel polnud enam kiriku ja pühapaikade suhtes austust. Nad ei teadnud enam, mis on püha ja mis igapäevane asi. Nende jaoks oli kõik sama hea. Ta tundis neile ühtlasi kaasa, kuid see ei võinud tema üritust väärata.
Isa Gregorius luges edasi: "...ja sellel istub Taaveti telgis kindlalt kohtumõistja, kes nõuab õigust ja on osav õigluses!" (Js16:1-6)
Jah, Tiffany pidi saama selleks kohtumõistjaks nagu Deboora ennevanasti, ja tema pidi olema Baarak, kes tema välja õpetab ja lahingusse saadab, et kirik teda nahka ei pistaks. See oli ju haruldus, kui naine võis mehe rüüd kanda ja mingis küsimuses juhiks olla. Maailm oli küll muutunud - kuid Jumal on seesama! Jumalas polnud demokraatiat, vaid teokraatia. Seetõttu ei huvitanud teda avalik arvamus.
Nad olid ju ka selles teises küsimuses tema vastu olnud, nii et miks nendega nüüd arvestada, mõtles Isa Gregorius kibedalt.
Ta pani piibli hellalt kinni ja asetas selle tagasi oma aukohale, kui üks leht piiblist välja langes. Tema pilk kinnistus uuel kirjakohal: "Tõesti ma ütlen teile, et kus iganes seda evangeeliumi kuulutatakse kogu maailmas, seal räägitakse tema mälestuseks ka sellest, mis ta on teinud." (Mt26:13)
Jah, ta pidi end Peetruse ja Juudase eest hoidma, nende Jumalakatsujatega ei teadnud kunagi, kust poolt tuul puhub... Isa Gregorius luges kiiresti kaks Ave Mariat ja kolm Gloriat, korjas varisenud lehe üles ja pani selle õigele kohale, raamatu tagasi riiulisse ning asus oma päevaste toimetuste kallale.
Miks küll pidi tema vend hakkama lastepilastajaks ja nende ordule niipalju häbi tooma? Ta ei suutnud mõista, kuidas ta sai nii pime olla ja varem seda musta lammast teolt ei tabanud, enne kui see leheveergudel võimendus. Kõik märgid olid ju olemas, tema oli aga liialt kergeusklik ja tõlgendas kõike kõigeparemas mõttes...
Isa Gregorius püüdis meenutada üht kirjakohta ja tõusis oma tugitoolist püsti ning siirdus raamaturiiuli poole, kust ta oma narmendava ja ära loetud piibli võttis. Tal oli ka uuemaid tõlkeid, mis olid paremas seisukorras, milled sõbrad ja tuttavad olid talle kinkinud, kuid temale meeldis tema 68 aasta väljalase, mis ei häbenenud Jumala nime. Tõsi, seal oli palju kirjavigu, nagu "Anna mulle lihaa" ja teised niisugused, kuid just nende pärast oli see raamat talle nõnda armsaks saanud, et see näitas, kuidas Jumal ka eksliku inimese kaudu oma sõnumit võib kuulutada.
Ta lõi piibli suvalisest kohast lahti - ta oli näpualt lugeja ja võis seda endale lubada, sest mitte kunagi ei vedanud Jumala Vaim teda alt ja andis oma sulasele hädakorral õiget lohtu ja sõna - nõnda ka seekord jõudis Gregoriuse pilk ruttu õigele kohale, ilma lehti keeramata. See oli Jesaja raamatus, kuueteistkümnendas peatükis, sellest alates: "Läkitage maavalitseja jäärad Selast kõrve kaudu Siioni tütre mäele! Nagu põgenevad linnud, peletatud pesakond, on Moabi tütred Arnoni koolmeil..." (Ah, Minas - Arnon... jah, tema oli ka katoliiklane) Jumal võis kasutada isegi usust äralangenud kirjanikku saati siis teda, kes ta ustavalt paigale oli jäänud, kui tema poolt rajatud klaasipuhumiskoda igalt poolt tümitati. Vatikanist saadeti juba kaastundlik kiri, kus anti talle vabad käed, kui ta soovib Eestist lahkuda. - See polnud ju tema süü. Aga Isa Gregorius ei võinud lahkuda, sest just Neitsi Maarja ilmutuse peale oli ta Maarjamaale tulnud. Ta oli jätnud oma hea koha kreeka viinamägede vahel, kus oli elujõuline kogudus, millel ei puudunud ka jõukad ja mõjuvõimsad annetajad. Kuid ei - arsti ei vaja terved, vaid haiged - see ei rahuldanud tema hinge ja südant, ja siis sai ta ilmutuse ning oli siia tulnud. Juba viisat oli Nõukogude ajal raske saada, ja siis oli ta palju noorem, teda valgustati igat-pidi üle, alguses ameeriklaste siis venelaste poolt. Milline kreeklane suundub itta, peale Aleksandri? Ta oli isa poolt usbek ja ema poolt liivlane, nõnda ei olnud tal isegi juurte tõttu siit midagi otsida, sest kus asus Liivimaa, mis Tallinna ja muu Eestimaa poolt alla neelatud sai? Seda ei olnud enam. Mida ei võtnud katk, seda võtsid poliitika; kitsarinnalisus ja hirm. Muist pudenes Lätile. Selline oli juba Jumala seadmine, millest tema aru ei saanud, oli see rahvas juba küllalt kannatanud, kuid seda ei andnud ka kuidagi muuta. See oli nende ajalugu.
Isa Gregorius luges edasi: "Anna nõu, tee otsus! Las olla su vari otsekui öö keskpäeval. Varja väljaaetuid, ära reeda põgenikku. Anna enese juures asu Moabi pillutatuile, ole neile pelgupaigaks hävitaja eest! Kui rõhujal on lõpp, hävitus lakkab, tallajad kaovad maalt, siis rajatakse armastuses aujärg..." Kuid kuidas võis see sündida selles õelas ja abielurikkujas soos?
Teda nimetati Sodomiidiks ja lastepilastajaks, sellepärast et oli julenud oma venda kaitsta ja paluda temale teist võimalust. Siis ei olnud see oma tõelist palet veel näidanud. Kuid ta läks uhke peaga ja räägitakse, et võttis ka mõned lapsed kaasa. - Veel enam põlati teda selle "pildiraamatu" pärast, et seal Hoosea vaimus oli rahvast hurjutatud ning mitmeid "Baasani lehmi" ja muid väljendeid tarvitatud, mida kultuurses ringkonnas ei sündinud mainidagi, et see piiblisse sissekirjutatud on. Üha rohkem tundus Isa Gregoriusele, et tema raamat on nagu Diblaimi tütar, kellega ta abielus peab olema ja nagu tema kiriku pale, kes Jumala vastu uskmatu ja abielurikkuja on.
Isa Gregorius mõtles ühele eriti räigele pildile, mis kujutas Neitsi Maarjat segisti pärakus ja haamer suhu topitud, erinevad tuvastatavad mees-tegelased talle hõbeliudadel pakkumas maasikaid; mett ja muid magususi. All kiri: "Nõnda siis tänad sa Jumalasünnitajat, akadeemik!" Seinapeale sellel pildil oli veel maalitud viiteks gaasimaskiga krutsifiks-plakat, mis kunagi palju paksu verd oli tekitanud. Ja selle kõige kulminatsiooniks, oli Maarja pandud vanni sünnitama. - Ja see kõik juhtus ühes pildis; ühes ajahetkes.
Seda nimetati pornograafiaks; ususalgamiseks ja -solvamiseks. Esimese ropsuga tahtis isegi Vatikan tema ordu laiali saata, kuid loobus pärast Isa Gregoriuse selgitavat kirja, millele õnneks Jumal mõistis ka kinnituse saata, sest ka tema asja lahendav nõukogu sai tema ilmutuse osaliseks ja pidi Neitsi Maarjale au andma, et tema väärikus pole selle mehe kaudu ühtki plekki juurde saanud, vaid ta kujutab olukorda uskmatute akadeemikute käes, kes on Jumala teelt lahkunud.
See solvas Isa Gregoriust rängalt, kui üks naislaulja - või mis ta nüüd oligi - end täis tõmbas ja kirikus lällamas käis. Inimestel polnud enam kiriku ja pühapaikade suhtes austust. Nad ei teadnud enam, mis on püha ja mis igapäevane asi. Nende jaoks oli kõik sama hea. Ta tundis neile ühtlasi kaasa, kuid see ei võinud tema üritust väärata.
Isa Gregorius luges edasi: "...ja sellel istub Taaveti telgis kindlalt kohtumõistja, kes nõuab õigust ja on osav õigluses!" (Js16:1-6)
Jah, Tiffany pidi saama selleks kohtumõistjaks nagu Deboora ennevanasti, ja tema pidi olema Baarak, kes tema välja õpetab ja lahingusse saadab, et kirik teda nahka ei pistaks. See oli ju haruldus, kui naine võis mehe rüüd kanda ja mingis küsimuses juhiks olla. Maailm oli küll muutunud - kuid Jumal on seesama! Jumalas polnud demokraatiat, vaid teokraatia. Seetõttu ei huvitanud teda avalik arvamus.
Nad olid ju ka selles teises küsimuses tema vastu olnud, nii et miks nendega nüüd arvestada, mõtles Isa Gregorius kibedalt.
Ta pani piibli hellalt kinni ja asetas selle tagasi oma aukohale, kui üks leht piiblist välja langes. Tema pilk kinnistus uuel kirjakohal: "Tõesti ma ütlen teile, et kus iganes seda evangeeliumi kuulutatakse kogu maailmas, seal räägitakse tema mälestuseks ka sellest, mis ta on teinud." (Mt26:13)
Jah, ta pidi end Peetruse ja Juudase eest hoidma, nende Jumalakatsujatega ei teadnud kunagi, kust poolt tuul puhub... Isa Gregorius luges kiiresti kaks Ave Mariat ja kolm Gloriat, korjas varisenud lehe üles ja pani selle õigele kohale, raamatu tagasi riiulisse ning asus oma päevaste toimetuste kallale.
laupäev, 22. oktoober 2011
Üks päev Vadim Besumnoi elust2
Ta teadis, miks tema ülemus teda Madisega pidevalt tülli püüdis ajada. Ta soovis luua sünergiat, ning utsitada oma "igavest teist" veidi tagant ja panna ta sama head tööd tegema kui Vadim. Kuid see oli võimatu.
Vadim teadis, et tema edu oli Jumala and, saadud ilmutuse varal, ning seda polnud võimalik ükskõik kui suure ambitsiooni; tarmukuse või ohvrimeelsusega korrata. Piisas vaid Vadimil ukse taha ilmuda, kui inimeste rahakoti rauad avanesid ja ta tellimustega üle kuhjati. Ta ükskord isegi kohtus ühe vanema daamiga Maximas, kes rääkis vigast venekeelt, kuid vähemalt püüdis, sest ta mees oli olnud venelane, ja lükati Eesti vabanemisel tanki alla, kui see Lätis teenis. Õnnetus, aga siiski traagiliselt ebaõiglane. Pärast tuli välja, et tal oli just korter tühjaks tehtud, ja ta ostis kõik muidugi Vadimi kaudu. Vadim oli suuremad tellimused targu Madise nimel vormistanud, et mitte tema ametiuhkust solvata. Pealegi, ei huvitanud teda ametikõrgendus, mis pärast kindlat kvooti automaatselt jagati ja selle järgmisel kuul täitmata jätmisel jälle ära võeti. Milleks on tal sellist võnkumist vaja, kui kõik sind vihkavad, et sa neist parem oled ja rahulolevalt parastavad, kui järgmine kuu pole eelmise vend.
"Inimesed ei suuda lõhkemiseni osta, kuskilt tuleb likviidsuspiir ette, nagu helimüür - ja siiski püüavad mõned ülehelikiirusel majandada ja elada, ning imestavad tulevate kriiside üle!" mõtiskles Vadim endamisi.
Nõnda oli ta oma kohta hierarhias hoidnud, ja jälginud, et Madis saaks alati oma kvoodi vähemalt 50 punkti ulatuses ületatud, et jääda oma vanem-müügimehe kohale. Ta oli selle ära teeninud. Missest et oli ennasttäis, oli ta sügaval südames ikkagi õiglane juht ja ei teinud kellegile liiga. - Kui lasid tal valitseda.
Probleemiks oli vaid lihtsameelne ülemus, kes oma gruusia hingega kippus asju üle soolama. Tema meelest ta aitas, kuid ta ei mõistnud üldse Madise raskemeelsust ning flegmaatilist laadi ning Vadimi melanhooliat. Ta oli liialt koleeriline, et sellistele pisiasjadele tähelepanu pöörata.
Vadim ärkas oma mõtiskelust ja kontrollis hetkelt edetabelit, veendudes et selle kuu normid on täidetud, pöördus tagasi oma töö juurde.
Korraga täitis tema boksi ebamaine valgus ja ta leidis end Jumala aujärje eest. Seeravid lendasid Jehoova trooni ees nagu Jesaja oli neid kirjeldanud, ja Vadim ei suutnud seda taluda. Ta vajus raskelt põlvili ja siis nagu uppuja kätega vehkides põrandale, mis oli korraga külm nagu betoonist kirikupõrand olla võib ja samas nii soe ja pehme nagu sulgvoodi. Ta tundis end hõljumas ja hajumas ning kokku tõmbumas ühtaegu, enne kui teda üles tõsteti, nagu ristile pandud bandiiti. Ta püüdis sellest nägemusest pääseda, et mitte vaadata Jehoova palet - see tähendanuks surma... kuid tema pea tõsteti üles, nagu tahaks keegi ta skalpi võtta ja Jumala silmad puurisid sügavale tema kolpa; kehasse; hinge, kuni ta kisendas valust ja joovastusest. "Ma olen kadunud, sest olen näinud oma Jumalat! Ma..."
Kuid Jehoova pani oma sõrme tema huultele, nagu isa oma haiget poega püüab vaigistada, kes palavikus on sonima ja vappuma hakanud.
"Mine ja ütle sellele Madisele, et ma tahan tema tütart näha, ja et tema peab pattu kahetsema!"
"Ma ei tohi seda teha! Mind niigi vihatakse, kui ma seda teen siis lööb ta mind maha. Sa ei saa mehelt tema armast tütart ära võtta! Kuidas ta sellega lepib? Ma olen kuulnud, kuidas ta usukuulutajaid oma uksetaga kohtleb.... See ei või hästi lõppeda. Ära tee talle seda kurja!"
"Siiski, pead sa talle seda ütlema, sest ta aeg hakkab otsa saama, ja minu kannatus samuti."
"Kuna ja millal ma saan talle seda ütlema?"
"Sellel kuupäeval ja kellaajal, enne kui tema elutöö ära põleb sest mul on seda maapeal vaja!"
"Sa ikka mõtlesid ümber tema tütre suhtes,... ta on ikkagi kõrgklassi inimene..."
"Ma armastan, keda ma tahan armastada ja vihkan, keda tahan vihata; mis see sinu asi on, sina teeni mind sama ustavalt, nagu alati!"
Nägemus katkes ja ta leidis end oma toolil istumas ja monitori põrnitsemas. Oli tavaline päev nende büroos ja väiksemate tegelaste tööle ei pööratud tähelepanu, niikaua kui nad kvooti suutsid täita. Aegajalt oli kosta tihkumist ja nuttu, kui mõni meeleheitel praktikant oma viimast tärminit püüdis täita. Kuid see oli lootusetu. Palju sa ikka masu ajal müüa suudad? Aegajalt visati ka mõni "luuser" tänavale ja võeti uus asemele. See oli palgatingimustelt hea valik, kuna sai poole palgaga rohkem inimesi tööle võtta. Ühe koha peal töötasid 6 poolepalgalist, kellest kolme kuu möödudes ainult üks alles võis jääda - nimelt see, kes rohkem müüs. Ülemust ei huvitanud, kuidas rohkem, peaasi et numbrid klapiksid ja kaup kaebustega tagasi ei tuleks. Siis võisid kasvõi lõunaajal tööle tulla. Kuid kui numbrid ei klappinud, siis ei võinud sa ka nädalavahetusel ja kell kaks öösel kindel olla, et homme su töökoht alles on, kui sa ei näita, et sa sellest hoolid.
Vadim ei jõudnud neid kõiki vee peal hoida, kuigi ta neile hinges kaasa tundis. Oli juba iseenesest suur saavutus ilma Madises kahtlust äratamata, tema müüginumbreid paisutada. Õnneks oli tema salasõnaks Tiffany, mille äraarvamine polnud just ülearu raske ja ta nii hajameelne, et oma eneseuhkuses uskus igat suurt numbrit, mille eest ta ülemuselt kiita sai... Ja ega ka ülemus viimne lollpea olnud. Ka tema võis kahtlustama hakata, ja siis lendab Madis kohe kindlasti ja tema saab Vanem-müügimeheks - ja siis söövad teised kaastöölised ta firmast välja, et ta on venelane. Parem leppida oma igapäevase leivaga. See on kõigile parim lahendus...
"Kuidas ma talle seda ütlen. Ei, Vadim Besumnoi ei või seda ütelda, kuid anonüümne telefonijutlustaja ei tee kellegile liiga - on natuke vihane, kuid unustab ruttu ja mina ei pea tema pilku vältima..." otsustas Vadim endamisi ja asus töö kallale. Tal oli veel kaks tundi ametlikku tööaega ja ta armastas oma tööd.
Vadim teadis, et tema edu oli Jumala and, saadud ilmutuse varal, ning seda polnud võimalik ükskõik kui suure ambitsiooni; tarmukuse või ohvrimeelsusega korrata. Piisas vaid Vadimil ukse taha ilmuda, kui inimeste rahakoti rauad avanesid ja ta tellimustega üle kuhjati. Ta ükskord isegi kohtus ühe vanema daamiga Maximas, kes rääkis vigast venekeelt, kuid vähemalt püüdis, sest ta mees oli olnud venelane, ja lükati Eesti vabanemisel tanki alla, kui see Lätis teenis. Õnnetus, aga siiski traagiliselt ebaõiglane. Pärast tuli välja, et tal oli just korter tühjaks tehtud, ja ta ostis kõik muidugi Vadimi kaudu. Vadim oli suuremad tellimused targu Madise nimel vormistanud, et mitte tema ametiuhkust solvata. Pealegi, ei huvitanud teda ametikõrgendus, mis pärast kindlat kvooti automaatselt jagati ja selle järgmisel kuul täitmata jätmisel jälle ära võeti. Milleks on tal sellist võnkumist vaja, kui kõik sind vihkavad, et sa neist parem oled ja rahulolevalt parastavad, kui järgmine kuu pole eelmise vend.
"Inimesed ei suuda lõhkemiseni osta, kuskilt tuleb likviidsuspiir ette, nagu helimüür - ja siiski püüavad mõned ülehelikiirusel majandada ja elada, ning imestavad tulevate kriiside üle!" mõtiskles Vadim endamisi.
Nõnda oli ta oma kohta hierarhias hoidnud, ja jälginud, et Madis saaks alati oma kvoodi vähemalt 50 punkti ulatuses ületatud, et jääda oma vanem-müügimehe kohale. Ta oli selle ära teeninud. Missest et oli ennasttäis, oli ta sügaval südames ikkagi õiglane juht ja ei teinud kellegile liiga. - Kui lasid tal valitseda.
Probleemiks oli vaid lihtsameelne ülemus, kes oma gruusia hingega kippus asju üle soolama. Tema meelest ta aitas, kuid ta ei mõistnud üldse Madise raskemeelsust ning flegmaatilist laadi ning Vadimi melanhooliat. Ta oli liialt koleeriline, et sellistele pisiasjadele tähelepanu pöörata.
Vadim ärkas oma mõtiskelust ja kontrollis hetkelt edetabelit, veendudes et selle kuu normid on täidetud, pöördus tagasi oma töö juurde.
Korraga täitis tema boksi ebamaine valgus ja ta leidis end Jumala aujärje eest. Seeravid lendasid Jehoova trooni ees nagu Jesaja oli neid kirjeldanud, ja Vadim ei suutnud seda taluda. Ta vajus raskelt põlvili ja siis nagu uppuja kätega vehkides põrandale, mis oli korraga külm nagu betoonist kirikupõrand olla võib ja samas nii soe ja pehme nagu sulgvoodi. Ta tundis end hõljumas ja hajumas ning kokku tõmbumas ühtaegu, enne kui teda üles tõsteti, nagu ristile pandud bandiiti. Ta püüdis sellest nägemusest pääseda, et mitte vaadata Jehoova palet - see tähendanuks surma... kuid tema pea tõsteti üles, nagu tahaks keegi ta skalpi võtta ja Jumala silmad puurisid sügavale tema kolpa; kehasse; hinge, kuni ta kisendas valust ja joovastusest. "Ma olen kadunud, sest olen näinud oma Jumalat! Ma..."
Kuid Jehoova pani oma sõrme tema huultele, nagu isa oma haiget poega püüab vaigistada, kes palavikus on sonima ja vappuma hakanud.
"Mine ja ütle sellele Madisele, et ma tahan tema tütart näha, ja et tema peab pattu kahetsema!"
"Ma ei tohi seda teha! Mind niigi vihatakse, kui ma seda teen siis lööb ta mind maha. Sa ei saa mehelt tema armast tütart ära võtta! Kuidas ta sellega lepib? Ma olen kuulnud, kuidas ta usukuulutajaid oma uksetaga kohtleb.... See ei või hästi lõppeda. Ära tee talle seda kurja!"
"Siiski, pead sa talle seda ütlema, sest ta aeg hakkab otsa saama, ja minu kannatus samuti."
"Kuna ja millal ma saan talle seda ütlema?"
"Sellel kuupäeval ja kellaajal, enne kui tema elutöö ära põleb sest mul on seda maapeal vaja!"
"Sa ikka mõtlesid ümber tema tütre suhtes,... ta on ikkagi kõrgklassi inimene..."
"Ma armastan, keda ma tahan armastada ja vihkan, keda tahan vihata; mis see sinu asi on, sina teeni mind sama ustavalt, nagu alati!"
Nägemus katkes ja ta leidis end oma toolil istumas ja monitori põrnitsemas. Oli tavaline päev nende büroos ja väiksemate tegelaste tööle ei pööratud tähelepanu, niikaua kui nad kvooti suutsid täita. Aegajalt oli kosta tihkumist ja nuttu, kui mõni meeleheitel praktikant oma viimast tärminit püüdis täita. Kuid see oli lootusetu. Palju sa ikka masu ajal müüa suudad? Aegajalt visati ka mõni "luuser" tänavale ja võeti uus asemele. See oli palgatingimustelt hea valik, kuna sai poole palgaga rohkem inimesi tööle võtta. Ühe koha peal töötasid 6 poolepalgalist, kellest kolme kuu möödudes ainult üks alles võis jääda - nimelt see, kes rohkem müüs. Ülemust ei huvitanud, kuidas rohkem, peaasi et numbrid klapiksid ja kaup kaebustega tagasi ei tuleks. Siis võisid kasvõi lõunaajal tööle tulla. Kuid kui numbrid ei klappinud, siis ei võinud sa ka nädalavahetusel ja kell kaks öösel kindel olla, et homme su töökoht alles on, kui sa ei näita, et sa sellest hoolid.
Vadim ei jõudnud neid kõiki vee peal hoida, kuigi ta neile hinges kaasa tundis. Oli juba iseenesest suur saavutus ilma Madises kahtlust äratamata, tema müüginumbreid paisutada. Õnneks oli tema salasõnaks Tiffany, mille äraarvamine polnud just ülearu raske ja ta nii hajameelne, et oma eneseuhkuses uskus igat suurt numbrit, mille eest ta ülemuselt kiita sai... Ja ega ka ülemus viimne lollpea olnud. Ka tema võis kahtlustama hakata, ja siis lendab Madis kohe kindlasti ja tema saab Vanem-müügimeheks - ja siis söövad teised kaastöölised ta firmast välja, et ta on venelane. Parem leppida oma igapäevase leivaga. See on kõigile parim lahendus...
"Kuidas ma talle seda ütlen. Ei, Vadim Besumnoi ei või seda ütelda, kuid anonüümne telefonijutlustaja ei tee kellegile liiga - on natuke vihane, kuid unustab ruttu ja mina ei pea tema pilku vältima..." otsustas Vadim endamisi ja asus töö kallale. Tal oli veel kaks tundi ametlikku tööaega ja ta armastas oma tööd.
Üks päev Vadim Besumnoi elust
Vadim Besumnoi oli lihtne inimene. Ta oli Jehoova tunnistaja, kuid salaja. Ta teadis, et tema usk ei ole respekteeritud, eriti perekonna poolt, kes olid vanausulised ja põgenesid võimude eest eestisse, ainult et näha oma poega "ära pööramas" nagu nemad seda nimetasid. Tema polnud kohtunud selle prohvet Jeesusega, keda kõik nii armastasid ja kelle pärast päid kokku löödi. Tema teadis ainult, et Iisrael kummardas Jehoovat, ja polnud teist Jumalat peale tema. Sellesse pilti ei saanudki Jeesus ära mahtuda. - Milleks ühele prohvetile niipalju tähelepanu pöörata? Siis võiks ju ka muhamed Jumal olla, või mormoonid...
Aga see ei huvitanud Vadim'i sest see oli poliitika. Ei olnud tema asi küsitleda "surnute vaime" nagu tema seda nimetas. Tema oli läinud tagasi õpetuse ja manitsuse juurde, et avastada seda, mis riigil ja sellega kaasa läinud kirikul ununenud oli.
Vadim armastas oma perekonda ja vanemaid, nad lihtsalt ei mõistnud tema pühendumist, eriti kuna ta töötas müügiagendina. Tal ei olnud ambitsioonikust. Ta oleks juba ammu võinud Madisele silmad ette teha ja tema koha endale saada, kuid ta polnud sellistest intriigidest huvitatud. "Mis kasu oleks oma töökaaslase ületrumpamisel muud, kui palju paksu verd?" - Ta oli ju üks nendest arututest venelastest, nagu see kroonult saadud perekonnanimi vanausulisuse pärast juba küllalt suur häbi ei olnud. Tema perekond kandis nime au ja väärikusega, nad olid ikkagi uhked oma usu üle.
Vadim ei suutnud uhkust tunda, sest ka see oli Jumala ees patt. Kõik oli ju tema loonud ja andnud, miks peab siis kelkima, et see sind teistest paremaks teeb. Missest et need teised olid "uskmatud". Kas siis nemad ei olnud uskmatud sellel võõral maal, kes nende emakeelt vihkas, sellepärast et üks grusiin niipalju nende paremaid mehi ja naisi oli Siberisse saatnud. Mida nemad ja teised lihtsad inimesed olid eestlastele teinud?
Aga ka see oli "surnute küsitlemine". Tema oli keisrile andnud selle osa ja jätnud Jumala osa Jehoovale.
"Tõsi, ka Jeesusel on palju häid mõtteid ning seletusi kirja kohta, kuid tema jüngrid - need läksid liiale!"
mõtles Vadim endamisi.
"Kahju selle sünnipäeva pärast! See polnud Madise suhtes õiglane - ega naljakas!" mõtles Vadim edasi.
Aga ta teadis, miks ülemus teda alati Madisele ette heidab...
Aga see ei huvitanud Vadim'i sest see oli poliitika. Ei olnud tema asi küsitleda "surnute vaime" nagu tema seda nimetas. Tema oli läinud tagasi õpetuse ja manitsuse juurde, et avastada seda, mis riigil ja sellega kaasa läinud kirikul ununenud oli.
Vadim armastas oma perekonda ja vanemaid, nad lihtsalt ei mõistnud tema pühendumist, eriti kuna ta töötas müügiagendina. Tal ei olnud ambitsioonikust. Ta oleks juba ammu võinud Madisele silmad ette teha ja tema koha endale saada, kuid ta polnud sellistest intriigidest huvitatud. "Mis kasu oleks oma töökaaslase ületrumpamisel muud, kui palju paksu verd?" - Ta oli ju üks nendest arututest venelastest, nagu see kroonult saadud perekonnanimi vanausulisuse pärast juba küllalt suur häbi ei olnud. Tema perekond kandis nime au ja väärikusega, nad olid ikkagi uhked oma usu üle.
Vadim ei suutnud uhkust tunda, sest ka see oli Jumala ees patt. Kõik oli ju tema loonud ja andnud, miks peab siis kelkima, et see sind teistest paremaks teeb. Missest et need teised olid "uskmatud". Kas siis nemad ei olnud uskmatud sellel võõral maal, kes nende emakeelt vihkas, sellepärast et üks grusiin niipalju nende paremaid mehi ja naisi oli Siberisse saatnud. Mida nemad ja teised lihtsad inimesed olid eestlastele teinud?
Aga ka see oli "surnute küsitlemine". Tema oli keisrile andnud selle osa ja jätnud Jumala osa Jehoovale.
"Tõsi, ka Jeesusel on palju häid mõtteid ning seletusi kirja kohta, kuid tema jüngrid - need läksid liiale!"
mõtles Vadim endamisi.
"Kahju selle sünnipäeva pärast! See polnud Madise suhtes õiglane - ega naljakas!" mõtles Vadim edasi.
Aga ta teadis, miks ülemus teda alati Madisele ette heidab...
neljapäev, 20. oktoober 2011
Õhtusöök Tiffany'ga
"Mis asi on suhu võtma? Kas see on nagu siis, kui sulle jääb halvast sõnast paha maik suhu...?"
Väike tüdruk vaatas suurte küsivate silmadega oma isa poole, kes veidi kohmetus. Tuli praksus kaminas, kui kahvlid ja noad mööda portselannõusid kõlksusid. Ravioli tuhandesaare kastmes, oli tema tütre lemmik.
"Jah, mu tütar, see on üks väga paha asi... aga kust sa seda kuulsid?" küsis Madis, ilma erilise huvita. Laupäevased õhtud olid tema ja tütre päralt, et ta ei suutnud endale lapsehoidjat lubada. Tõde oli selles, et ta ei usaldanud selles hirmsas maailmas kedagi piisavalt, et oma lapse ligidale lasta - olgu või postiljon, kes toob nii süütu asja, kui Selveri reklaamleht - ei võinud iial teada. Alles hiljuti kirjutati uudistes, kuidas üks munk oma klaasipuhumiskojas ühe huviringi poisi ära pilastas. Ja ei aidanud ka, et ta oli varem presidendiga kätelnud. Pärast seda öeldi kõik tema loengud ülesse ja mees pidi riigist lahkuma.
Ei. Tema ei riski, kui sellised elusa ja vabana ringi jooksevad. Tema ei lase kedagi oma tütre juurde, kui sellel just paavsti enda bullat pole taskust välja võtta; või Ameerika presidendi kinnitust, et see mees pole kuidagi imelik või ohtlik. Mitte tema tütrega.
Kuid Madis võitles kaotatud võitlust. Tema pidi aegajalt magama; sööma; tööl käima jms. - aga need unetud koletised; internet ; reklaamindus; Jehoova tunnistajad ja mormoonid, kes su ukse taga koputavad - tütar nägi ikka veel viimast külastust košmaarsetes detailides oma unes. Ta oli ju nii süütu ja elava fantaasiaga...
Kõik pildid, või sõnad, mis ta nägi. Need olid tema jaoks, nagu oleksid need Jumala enese poolt öeldud. Ei tema ei lase oma tütart ära teha...!
Tütar vaatas teda ikka küsiva pilguga ja oli taldriku veidi eemale lükanud, mis tähendas, et teema pole veel lõpetatud. Madis köhatas hääle puhtaks ja pühkis salvrätiga suud, enne kui vastas.
"Kas sa lugesid jälle seda rämpsu anime- mis ta nüüd oligi?"
"Marmoringlid on graafiline romaan ja ta ei ole rämps! See on ainuke mõistlik raamat, mis siin majas üldse on..." ütles Tiffany tasa. "Ma lihtsalt ei mõista, miks peaks keegi kellegi tööriistu imema. Need ei maitse ju mee ega maasikate järele ega midagi."
Madis läks näost punaseks ja tõmbas suure sõõmu õhku kopsudesse, enne kui vastas.
"See on selline sümbol... mis eee... see peab kujutama üht teist asja, mida suured inimesed teevad."
Ühtäkki tundus Madisele, et üks kärbes, kes oli end lambi peale sättinud, on väga huvitav vaadata, et mitte oma tütrele silma sisse vaadata, kui ta seda ütles.
"Ja see pole normaalne, kui keegi tööriistu suhu võtab või midagi muud?" küsis Tiffany rahulikult edasi ja keskendus jälle oma toidule. Madis ohkas kergendatuna. See näitas, et teema ei huvitanud teda tõsiselt.
"Ei, ei ole... siiski mõni haige inimene, teeb seda... kui keegi peaks sulle midagi sellist ütlema, siis... ütle kohe mulle, eks?" Madis püüdis hoida oma hääle rahuliku ning asjalikuna, kuid see oli raske, kui tal vaimusilmas pidevalt pildid ta oma noorusest ette vilksatasid. Kõik need vallutused ja orgiad, kus ta oli koos oma stroibatiga osalenud. Arhangelsk; Lvov; Vijk-an-zee; Srebrenica. Kõik need tüdrukud, kes võibolla olid veidi vanemad, kui tema tütar nüüd. Tüdrukud ja asendid ja kõik need sõdurid. Ei, tema kasvatab oma tütrest ausa naise.
Tiffany kehitas õlgu ja sõi edasi. Teema oli lõpetatud. Madis oli peale jäänud. Seekord võis ta tunda ennast võitjana, kõikide nende reklaamiagentuuride ja muude vaenlaste vastu. Kui ta saaks oma rakenduse laiematele ringkondadele viia, oleks ta ropult rikas, ja ei peaks enam oma töökohal ajusid treima. Kõik need mõttetud kõned ajukääbikutest kasutajatelt, kes ei osanud isegi oma arvutit sisse lülitada ja oma kasutaja tunnust või salasõna meenutada. Ühel oli nimeks koguni Bob ja pandud see salasõnaks, ja ta suutis selle ikka kolm korda valesti sisestada. "Kuidas küll sisestada arvutisse bob kolmel erineval viisil?" mõtles Madis endamisi. "Jalgadega; tagumikuga; otsmikuga?" Ta ei saanud sellest aru ja teda ei huvitanud. Täna oli tema hingamispäev, mida ta jagab oma kallima aardega. Naine oli läinud kirjandusklubisse, kohtuma tolle autoriga. "Mida küll naised selles tühikargajas nägid..." mõtles Madis uuesti. "Ma mäletan teda seal raamatupoest..."
"Ah, küll see üle läheb, nagu kõik tänapäeva kirjandusmoed." Mõtles Madis rahulikult oma õhtueinet lõpetades. Tema naine oli ikkagi mõistuseinimene, ja kohtus temaga ainult intellektuaalsest huvist. Akadeemiline värk.
"Aga ühest asjast ei saa ma ikkagi aru." ümises Tiffany endamisi. Ka tema oli oma söömise lõpetanud ja korjas nõusid kokku, nagu tavaliselt, et need köögis ära pesta. "Miks tahab keegi oma pärakut seestpoolt pesta ja jääb kraaniotsas magama." .... Madis vaatas ehmatusega tütre poole, kes ikka veel lauda koristas ja valjult pobises pöördumata õieti kellegi poole... "Ju see oli ka mingi sümbol. Märk ületöötanud töölistest, kes ei jõua midagi valmis tehtud. - Jah, see see peab olema..."
Tiffany läks rahulikult ja graatsiliselt hõljuvate sammudega ning isa pilgu all köögi poole, kes vaikselt issameiet palvetas. "Palun, Jumal, kui sa üldse olemas oled. - Ära võta minu kallist armast tütart ja ära lase teda mingiks litsiks muuta!!!"
Väike tüdruk vaatas suurte küsivate silmadega oma isa poole, kes veidi kohmetus. Tuli praksus kaminas, kui kahvlid ja noad mööda portselannõusid kõlksusid. Ravioli tuhandesaare kastmes, oli tema tütre lemmik.
"Jah, mu tütar, see on üks väga paha asi... aga kust sa seda kuulsid?" küsis Madis, ilma erilise huvita. Laupäevased õhtud olid tema ja tütre päralt, et ta ei suutnud endale lapsehoidjat lubada. Tõde oli selles, et ta ei usaldanud selles hirmsas maailmas kedagi piisavalt, et oma lapse ligidale lasta - olgu või postiljon, kes toob nii süütu asja, kui Selveri reklaamleht - ei võinud iial teada. Alles hiljuti kirjutati uudistes, kuidas üks munk oma klaasipuhumiskojas ühe huviringi poisi ära pilastas. Ja ei aidanud ka, et ta oli varem presidendiga kätelnud. Pärast seda öeldi kõik tema loengud ülesse ja mees pidi riigist lahkuma.
Ei. Tema ei riski, kui sellised elusa ja vabana ringi jooksevad. Tema ei lase kedagi oma tütre juurde, kui sellel just paavsti enda bullat pole taskust välja võtta; või Ameerika presidendi kinnitust, et see mees pole kuidagi imelik või ohtlik. Mitte tema tütrega.
Kuid Madis võitles kaotatud võitlust. Tema pidi aegajalt magama; sööma; tööl käima jms. - aga need unetud koletised; internet ; reklaamindus; Jehoova tunnistajad ja mormoonid, kes su ukse taga koputavad - tütar nägi ikka veel viimast külastust košmaarsetes detailides oma unes. Ta oli ju nii süütu ja elava fantaasiaga...
Kõik pildid, või sõnad, mis ta nägi. Need olid tema jaoks, nagu oleksid need Jumala enese poolt öeldud. Ei tema ei lase oma tütart ära teha...!
Tütar vaatas teda ikka küsiva pilguga ja oli taldriku veidi eemale lükanud, mis tähendas, et teema pole veel lõpetatud. Madis köhatas hääle puhtaks ja pühkis salvrätiga suud, enne kui vastas.
"Kas sa lugesid jälle seda rämpsu anime- mis ta nüüd oligi?"
"Marmoringlid on graafiline romaan ja ta ei ole rämps! See on ainuke mõistlik raamat, mis siin majas üldse on..." ütles Tiffany tasa. "Ma lihtsalt ei mõista, miks peaks keegi kellegi tööriistu imema. Need ei maitse ju mee ega maasikate järele ega midagi."
Madis läks näost punaseks ja tõmbas suure sõõmu õhku kopsudesse, enne kui vastas.
"See on selline sümbol... mis eee... see peab kujutama üht teist asja, mida suured inimesed teevad."
Ühtäkki tundus Madisele, et üks kärbes, kes oli end lambi peale sättinud, on väga huvitav vaadata, et mitte oma tütrele silma sisse vaadata, kui ta seda ütles.
"Ja see pole normaalne, kui keegi tööriistu suhu võtab või midagi muud?" küsis Tiffany rahulikult edasi ja keskendus jälle oma toidule. Madis ohkas kergendatuna. See näitas, et teema ei huvitanud teda tõsiselt.
"Ei, ei ole... siiski mõni haige inimene, teeb seda... kui keegi peaks sulle midagi sellist ütlema, siis... ütle kohe mulle, eks?" Madis püüdis hoida oma hääle rahuliku ning asjalikuna, kuid see oli raske, kui tal vaimusilmas pidevalt pildid ta oma noorusest ette vilksatasid. Kõik need vallutused ja orgiad, kus ta oli koos oma stroibatiga osalenud. Arhangelsk; Lvov; Vijk-an-zee; Srebrenica. Kõik need tüdrukud, kes võibolla olid veidi vanemad, kui tema tütar nüüd. Tüdrukud ja asendid ja kõik need sõdurid. Ei, tema kasvatab oma tütrest ausa naise.
Tiffany kehitas õlgu ja sõi edasi. Teema oli lõpetatud. Madis oli peale jäänud. Seekord võis ta tunda ennast võitjana, kõikide nende reklaamiagentuuride ja muude vaenlaste vastu. Kui ta saaks oma rakenduse laiematele ringkondadele viia, oleks ta ropult rikas, ja ei peaks enam oma töökohal ajusid treima. Kõik need mõttetud kõned ajukääbikutest kasutajatelt, kes ei osanud isegi oma arvutit sisse lülitada ja oma kasutaja tunnust või salasõna meenutada. Ühel oli nimeks koguni Bob ja pandud see salasõnaks, ja ta suutis selle ikka kolm korda valesti sisestada. "Kuidas küll sisestada arvutisse bob kolmel erineval viisil?" mõtles Madis endamisi. "Jalgadega; tagumikuga; otsmikuga?" Ta ei saanud sellest aru ja teda ei huvitanud. Täna oli tema hingamispäev, mida ta jagab oma kallima aardega. Naine oli läinud kirjandusklubisse, kohtuma tolle autoriga. "Mida küll naised selles tühikargajas nägid..." mõtles Madis uuesti. "Ma mäletan teda seal raamatupoest..."
"Ah, küll see üle läheb, nagu kõik tänapäeva kirjandusmoed." Mõtles Madis rahulikult oma õhtueinet lõpetades. Tema naine oli ikkagi mõistuseinimene, ja kohtus temaga ainult intellektuaalsest huvist. Akadeemiline värk.
"Aga ühest asjast ei saa ma ikkagi aru." ümises Tiffany endamisi. Ka tema oli oma söömise lõpetanud ja korjas nõusid kokku, nagu tavaliselt, et need köögis ära pesta. "Miks tahab keegi oma pärakut seestpoolt pesta ja jääb kraaniotsas magama." .... Madis vaatas ehmatusega tütre poole, kes ikka veel lauda koristas ja valjult pobises pöördumata õieti kellegi poole... "Ju see oli ka mingi sümbol. Märk ületöötanud töölistest, kes ei jõua midagi valmis tehtud. - Jah, see see peab olema..."
Tiffany läks rahulikult ja graatsiliselt hõljuvate sammudega ning isa pilgu all köögi poole, kes vaikselt issameiet palvetas. "Palun, Jumal, kui sa üldse olemas oled. - Ära võta minu kallist armast tütart ja ära lase teda mingiks litsiks muuta!!!"
Tellimine:
Postitused (Atom)