Telefon helises. Juba kaheksas kord sellel päeval. Madis ohkas väsinult ja masseeris silmi, enne kui toru võttis ja mingi naeratuse taolise grimassi esile manas.
"Tere, siin Vanem-Müügimees Madis, Astral Marketingist kuuleb, kuidas ma saan teid aidata?"
"Teie sitt, mida te ukselt uksele müüte ei tööta!"
"Milles probleem?" püüdis Madis asjalikku häält teha.
"Ma lülitan selle programmi sisse ja see ei tööta! Üldse midagi ei tee!!!"
Ütleb solvunud hääl, mille taustaks kõlab klaviatuuri klõbistamist ja hiire vastu matti peksmist.
"Kas te sisestasite oma kasutajatunnuse ja salasõna interneti ühenduse lisakausta, et see programm oleks tulemüüri poolt lubatud?"
"Oot!..." Kostab närvilist klõbinat ja kohmetunud muhelust "Noh, nüüd töötab... aga aitäh..." klõps
Helistaja oli kõne katkestanud ja Madis lasi toru hargile variseda.
"Miks need haiged inimesed just mind peavad tülitama?!" urises Madis endamisi
"Sest sina oled Vanem-Müügimees." ütles sekretär uksepealt. Tal oli kaastundlik ilme ees, kui ta Madisele tassitäis kohvi koos väikese koogikesega alustassil tõi.
"Nii on iga kuu alguses, et koos palgatšekiga tulevad ka pahased kliendid ja nende kaebused, või lihtsalt inimesed, kes ennast välja elada tahavad."
"Ma tean seda isegi..." mühatas Madis. "Aitäh kohvi eest..." poetas ta veel rüüpamise kõrvalt ja hakkas monitori jõllitades monitori ühte diagrammi lammutama ning teise aknasse üle kandma.
"Nõnda ma seda küll ette ei kujutanud, kui ma selle koha vastu võtsin..." urises ta veel endamisi ja jättis diagrammiga mässamise. Pani programmi kinni ja lülitas arvuti välja ning vaatas tühjalt enda ette, kohati kohvi rüübates.
Telefon helises.
"Kurat jälle." oigas Madis
"Tere, siin Vanem-Müügimees Madis, Astral Marketingist kuuleb!"
"TÄNA ON TEIE VIIMANE PÄEV PATTU KAHETSEDA!"
Madisele ei jõudnud öeldu kohe kohale ja ta küsis üle
"Eh, mida???"
"Kahetse pattu, sest viimne päev on tulnud!" klõps
Juhmistunud Madis jõllitas korraks toru, siis vaatas kooki enda ees laual ja rüüpas kohvi. Siis vaatas uuesti toru, enne kui selle väsinult jälle hargile viskas ja lausa ahmides koogiviilu hävitas ja viimase lonksu kohvi peale kallas.
"Mille kuradi pärast, ma selle ära teenisin, et mingi hull..." ta jättis lause lõpetamata, sest tuba läks äkitselt väga valgeks ja hetkega jälle pimedaks ning aknataga käis vali kärgatus, kui välk ühe lähedal asuva puu maha kaksas ja otse elektriliinile langetas.
Sekretär tormas kabinetti, kuid Madis tõstis rahustavalt käe: "Ma jõudsin enne arvuti välja lülitada, kõik andmed on kindlasti alles!"
"Kuid, kuidas sa teadsid et selline torm nii äkitselt..?" ei mõistnud Kadi
"Ei teadnudki,... kes saakski nende hullude kõnede peale töötada. Lülitasin masina välja, sest mõtlesin pisukese pausi teha."
"Jumal tänatud, et sa just nüüd selle pausi tegid! Ma ei taha mõeldagi, mis ülemus ütleb, kui kõik andmed kaduma lähevad,... nüüd on vähemalt ühes arvutis kõik alles." ohkas Kadi kergendatult.
"Jumal ei puutu asjasse, seekord peab vist hulle tänama."
Seda öelnud, tõusis Madis püsti, kobas veidi oma palitu järele ringi ja selle leidnud, ajas selga ja lahkus koos sekretäriga ruumist.
