Mul on bemil uued kummid!

I

Uther Eluri oli üksi Atlantises pidutsemas. Tema vend pidi varsti abielluma ilusa tüdrukuga, kuid tema oli üksi. "Miks ma ei suuda olla õnnelik?" mõtles Uther ja vaatles oma paremat kätt, selle vagusid ning jooni. "Õigus küll - minu jaoks pole kedagi loodud!" Ta surus käe rusikasse ja asetas selle vaikselt letile. Tal ei olnud isegi jõudu ega tahtmist seda vastu lauda virutada. Elu tundus nii ebareaalne. Kes ta tegelikult oli? Mis oli see maailm, milles ta elas? Uther ei teadnud vastust neile küsimustele. Ta teadis vaid seda, et tema elus polnud kedagi.
Üks nõtke välimusega noormees hüppas tema kõrvale ja pilgutas talle silma. "Kas see koht on võetud?" Ta istus vastust ootamata maha ja tellis endale ühe Margarita. Uther muigas ja tellis endale Rocki. "Sa oled tüdrukute seas kindlasti murdja?" tähendas võõras uuesti, tegi talle silma ja klaasi tühjaks juues, sadas tantsupõrandale ning hakkas tüdrukutega võidu tantsu vehkima. "Oli alles väljakutse." muigutas Uther huuli, ning jõi oma klaasi ka tühjaks, ning järgnes poisile. Järgmisena mäletas, ta kuidas nad olid kahekesi terve ööklubi uimaseks tantsinud, ning vaimustunud tüdrukud tellisid neile jooke juurde. Nad mõlemad oskasid hästi tantsida - ja ta ei teadnud isegi tema nime. "Kes ta selline on?" mõtles Uther, kuid siis mõtles süngelt. "Ja kui teangi tema nime, mis siis, egas siis temaga ole nagu minuga."

Kell oli 1.17 öösel

"Miks nii tõsine nägu, tüdruk jättis maha?" ei jätnud võõras teda rahule, ning irvitas omaenese nalja üle. Uther vaatas tuimalt võõrale otsa. Õlu hakkas vaikselt mõjuma. Ta raputas pead. "Mul ei ole tüdrukut." ütles ta viimaks ja libistas Rocki. "Muide, mu nimi on Jaanus!" ütles võõras ja ulatas vaiksel naeratusel käe. Uther vaatas küsival toonil kätt ning siis meest. Nende pilgud kohtusid, ja ta teadis, ning naeratas vastu. "Uther, mu nimi on Uther Eluri." Kui nad olid kätelnud, küsis Jaanus. "Muide, mis sa nii tavaliselt teed, kui sa siin pole?" küsis Jaanus, vaadates baariletile nõjatudes tühjaks jäänud tantsupõrnadat. Kõik suured tantsulõvid olid oma kohtingupartnerid juba kätte saanud ja pidutsesid eraviisiliselt edasi. "Ah, seda ja teist." ütles Uther vaikselt ning vaatas Jaanuse poole, "Kuidas su endaga on?" Jaanus libistas oma õllet, enne kui vastas. "Ma töötan tuletõrjes. - On üks kohalik üksus minu külas ja mitte ametlik, kuid olen siiski nimekirjas." Uther vaatles teda tähelepanelikult. See poiss meeldis talle, ta tahtis teda rohkem tunda. "Makstakse ka hästi?" suutis ta endast välja pigistada küsimuse, et juttu edasi viia. Jaanus naeratas ja pani klaasi kõrvale. "Ega palk kiita pole, rohkem vabatahtlik töö, kuid külaelanikud toetavad." Uther noogutas selle peale. Oma tuletõrje meeskonda pidada polnud mingi väike asi. Mõnele külale oli isegi laste kooli saatmine raske. Teised jooksid vägisi inimestest tühjaks, kes linnas hõlpsamat tulu igatsesid. Aegajalt võis telekast näha dokumentaale räämas majadest ning maha jäetud põldudest. Uther ei teadnud millega see kõik lõpeb. Võibolla on kogu Eestimaa kümne aastapärast tühjaks jooksnud, nagu õnnetu ohvri süda tänaval, kes ootamatult, õnnetu inimhinge käega kohtus, kes noast kinni hoidis, nagu oleneks sellest tema tulevane saatus. Teda ei huvitanud see ka eriti. Teda huvitas vaid, et Jaanus oleks siin, koos temaga.

Kell oli 2.32 öösel

"Ma pean vist minema." kohmas Uther ja taarus ukse poole. "Kas oled autoga?" küsis abivalmis Jaanus temalt naeratuse saatel.
"Jah, mis siis, kas viskan su kuhugi?" küsis Uther rõõmsalt vastu. "Kuule, ära võta seda isiklikult, kuid paistab, et joomine pole päris sinu asi, las mina juhin." ütles Jaanus tähelepanelikult. Uther muigas ja nõksas peaga ning nad läksid parklasse, kus ta Jaanust võtmetega viskas, kes need möödaminnes kinni püüdis, nagu teeksid nad seda iga õhtu. Uther naeratas ja tundis, et õhk hakkab jahedast Tartu ööst otsa saama, ning vallandas oma tagi nööbid ja tõmbas luku rohkem lahti. Nad istusid koos autosse, Uther oli oma isa uue auto laenanud, et veidi linnas tuuritada. Jaanus pani autol hääled sisse sellise osavusega, et Uther hakkas kahtlustama, ega ta vabast ajast rallindusega ei tegele. Nad kihutasid Atlantise eest kummide kaapides minema ja sõitsid mööda turu tänavat alla, naerdes puuduva liikluse ja tummade valgusfooride üle. "Kuhu me siis läheme, kas sinu või minu poole?" küsis Jaanus kelmikalt silma pilgutades. "Parem sinu poole." muigas Uther tänulikult. "Kuri naine?" küsis Jaanus vastu. "Kuri isa." tähendas Uther vastu. "Mis ta probleem üldse on, et talle ei meeldi?" tundis Jaanus elavat huvi, ilma et tema sõiduoskused või teelpüsimine sellest kuidagi kannatanud oleksid. "Liiga kitsalt kinni tõmmatud korsett!" mühatas Uther mürgiselt ning Jaanus puhkes helisevalt naerma. Utheri meelest polnud keegi nii hästi naernud või üldse nii ilus tema meelest tundunud. Jaanuse olek nagu tõusis esile, kui ta naeratas ja nalju tegi; see oli nii täiuslik moment, tema elu õnnelikem hetk. Aeg paistis paigal seisvat, kui ta silmanurgast märkas kõrvalt vastassuunavööndisse kalduvat peateele trügivat rekkat, kes ei paistnud neid üldsegi nägevat. Ta püüdis Jaanust hoiatada, kuid oli juba hilja. Rekka sõitis lohakalt üle äärekivi ning paiskus veidi õhku ning maandus ühe rattaga nende auto peal ja lohistades neid pika maa kaasa, kaldus jälle autolt maha ning libises natuke edasi, jättes poollömastatud bemari teeäärde. Juhipoolne autoosa oli täiesti läinud. Mootor oli lömmis kapoti all tundmatuseni moondunud känkraks põlenud. Mingi ime läbi oli Uther siiski ellu jäänud ja tuli jälle teadvusele, ta suutis autost välja vingerdada, roomates segaduses Jaanuse asupaiga juurde, kuid uks oli kinni väändunud ja aken katusega kokku muljutud. Ta ei suutnud teda sealt päästa; ta võis vaid Jaanuse liikumatut keha vaadelda, kuidas see kena naeratus ikka veel ta huulil väreles, nagu teeks ta ikka veel tema isa korseti üle nalja.

Kusagil oli keegi politseisse ja kiirabisse helistanud ning parameedikud hakkasid talle rutiinseid küsimusi esitama, sikutades tema vastupunnivat keha rusuhunniku juurest minema. Nad olid ootamatult kiiresti kohale jõudnud, ju nad olid siinkandis valveseisakul. Öösel juhtus niimõndagi. Kell oli 2.54 Viimaks lasti tal politseile ütluste andmis järel minema, kui arstid olid kinnitanud, et ta on terve ja ajupõrutusest pole märki. Tal ei olnud ühtegi kriimu ja ta oli täiesti terve, kuid tema just leitud sõber oli surnud. Nad olid seda temale kahetsusega ütelnud ja küsinud, kas on kellegile öelda. "Me alles kohtusime, ta sõidutas mind, et ma olin liiga palju joonud." Arst oli vaid kaastundlikult noogutanud. Keegi ei hakanud neile alkotesti tegema, sest rekka liikumistrajektoor oli asja päris selgeks teinud, eriti kuna polnud mingit pidurdusjälge. Juhi läbiosimisel leiti ka pakike Speedi ja lugu oli vägagi selge. Ületöödanud ja oma piire kombanud rekkajuht jäi une ja ärkveloleku piiril nägemusi vahtima ning ei saanud enam aru, mis tema ees toimub. Kahe õnnetusse sattunud noormehe seal viibimine oli pime juhus, sama pime, kui see tõik, et üks suutis veel elusa ja tervena ringi kõndida. Nad oleksid pidanud mõlemad surma saama. Autost poleks midagi alles pidanud jääma, kuid äärekivi oli tekitanud vajaliku ajalõigu, et rekka vähemalt ühest elust üle hüppas ja ainult teise kaasa viis. Uhter ei teadnud, kas ta pidi selle vastleitud elu üle rõõmustama või kurvastama. Ta oli kohtunud hetk tagasi Jaanusega, ja poiss oli talle meeldinud, ja nüüd oli Jaanus vaid elutu keha.

Kui Uther kell 4.44 koju jõudis, oli uudistes juba nende õnnetust mitmest küljest kajastanud, ning ema nuttis diivanil suur Zewa karp käevangus. Nad võtsid tema vastu kui ilmutise, kui varju või vaimu, kes tuleb varalahkunut meenutama, aga mitte kui inimest. Nad kallistasid teda, nagu nad varem polnud teda kunagi kallistanud. See oli nii imelik tunne. Tema keha viibis seal, kuid ta ise oli eemal. See ei tähendanud talle midagi. Kui palju kordi oli ta enesele soovinud seda teadmist, et tema vanemad armastavad teda, Uther Elurit, kellele meeldivad poisid ja mitte tüdrukud, nagu ta isa temalt ootas. Et nad armastavad teda just sellisena, nagu ta tegelikult on, mitte teiste poolt seatud moraalinormi. Ta kallistas nõrgalt vastu. Isegi Gunther oli väga südamlik, ta silmade all olid kotid. Ka tema oli nutnud ja ööotsa üleval olnud, kui vend lubatud ajal tagasi ei tulnud.

Hommikul kell 7.16 olid teised lood, sest tema isa auto oli viimaks nende maja juurde toodud. Isa oli öösel liiga murest murtud olnud, et millegile muule mõelda, kui rõõmule oma poja elusalt ja tervelt tagasi saamisele. Kuid nüüd oli päev ja ta võis oma ilusa auto riismeid imetleda. Ta oli oma poja vaikselt kõrvale kutsunud, ning kindlasti vaadanud, et keegi kõrvaline neid segama ei tuleks.

"Mida see sitt endast kujutab?!" sisistas vihane Joachim Melchizedek Eluri ja osutas autovrakile
"See on BMW RZ-11." tähendas Uther nõrgalt, ning isa vaatas teda vihaselt puhkides.
"Kas sa irvitad mu üle?" Uther jättis targu sellele küsimusele vastamata.
"Ma küsin, kas sa irvitad mu üle, on see sinu meelest mingi nali??" küsis raevutsev Joachim pojale väga lähedale tulles ja põrnitses talle silma. Uther lõi pilgu maha ja ei suutnud isale otsa vaadata. Praegust ei suutnud ta mõelda mingile autole, mille ta puruks sõitis - või õigemini, mis õnnetuses puruks sõideti. Oleks tema roolis olnud, oleks Jaanus veel elus. Ja see mõte oli väga mõru. Ta pidi selle päeva kuidagi üle elama, kuid ta ei teadnud kuidas.
"SEE OLI KUNAGI AUTO!!!" Möirgas vihast hullunud Joachim, kui ta Utherilt mingit vastust ei saanud.
"Minu BMW RZ-11 Custom Edition!" Ta vaatas heldinult autovraki poole ja siis põlglikult oma poja peale, "Ja sinul pole, palun väga, mitte ühtki kriimu. Isegi soeng on sul korras!"

"Palun vabandust." suutis Uther endast välja venitada, kuid see tuli väga vaikselt.
"Mis see on?" torises Joachim tõredal toonil "Palun vabandust? - Sa palud vabandust!" Joachim hakkas edasi tagasi kõndima ja kätega vehkima, nagu oleks ta tuuleveski.
"Minu oivaline RZ-11 14 silindriga kolmikkolbmootoriga! Just äsja tuli turule! Ja kõik mis sa oskad selle peale öelda on: Palun vabandust??!"
"Palun vabandust!" kordas Uther uuesti, ning Joachim jätkas oma pikka tiraadi.
"Saad sa aru, et sellel oli topelt NOS sissepritse - sul vedas et baloonid, mis tagapool asetsesid, ei plahvatanud, sest muidu sa poleks nii kriimutult sealt välja ukerdanud!"
"Palun vabandust!"
"Selle valuveljed ning raam olid kevlar-duuralumiiniumi-süsiniku sulamist - see oli väga kerge ja kiire auto. Sellel polnud Eestimaal võrdset ja sina sõitsid selle mättasse, ning keksid siin ringi ilma ühegi kriimuta!"
"Palun vabandust!" Uther vajus veel rohkem kössi ja Joachim asus viimast hoopi andma.
"Sellel oli uuenduslik veeldatud gaasil põhinev mootor, mida katsetatakse üldse lennunduses ja see auto oli ainus omalaadne tsiviilkasutuses - ja sa sõitsid mu ZR-11 hunnikusse!!!" öördas Joachim edasi. "Selle vedrustust testisid NASA parimad teadlased - isegi mina ei tea, millest täpselt nad selle kokku keerasid, kuid see kaadervärk maksis meeletu papi ja ühe õhtuga sa tegid sellest väga kalli impressionistliku taiese! Mida ma nüüd selle sitaga teen, müün muuseumile maha või??!!?"
"Palun vabandust!" ohkas Uther tasa ja Joachim põrnitses teda puhkides nagu mingi härg, ning lõi viimaks käega. "Äh, vähemasti jäid ellu, mis sellest enam rääkida." lisas ta veel moka otsast peale, kuid Uther oli mõtetega omas maailmas ja poleks seda kuulnud ka siis, kui see oleks kosmoselaeva kutsung olnud, mis nende kõrvale hädamaandumist teeb. Joachim kõmpis tagasi tuppa ja jättis Utheri oma mõtetega jälle üksi. Jah, ta oli jälle üksi! Kuid, kuidagi tundus see üksindus nüüd palju tühjem kui ennist. Tema meelde lehvis Jaanuse naeratav ja naljatlev nägu, ning ta puhkes kibedalt nutma. "Miks ma ei võinud ise roolis olla ja kärvata - miks ma pidin talle üldse küüti pakkuma???" Ta ei suutnud seda taluda, et tema on elus ja Jaanust ei ole enam.

II

"Gunther, ega sa pole Utherit näinud?" küsis murelik ema, "Toit sai just valmis."
"Paistab, et ta nokitseb jälle oma motika kallal - hea et ta sellega ei sõitnud, muidu oleks ta kindlasti-" Gunther jättis lause lõpetamata ja sülitas üle õla, et kindel olla. Ema noogutas. "Kutsu ta sisse, mis sa ootad, motikas peab teda ootama, sest meil on õhtusöök."
Gunther muigas ema nalja üle ja läks venda kutsuma, mõne aja pärast tuli ta näost kahvatuhallina tagasi ja üleni hiline. "Parem kui te kuuri tuleksite - ja võta isa ka kaasa!"
"Mis juhtus?" ei saanud ema aru ja jättis kõik toimetused, kuid Gunther ei öelnud enam midagi, vaid läks tagasi kuuri suunas. Naine kutsus kiiresti mehe ja nad läksid koos vaatama, mis oli nende poega nõnda ärritanud. "Ja kus on Uther!?" urises Joachim.
Nad said oma küsimusele kohe vastuse kui nad kuurist sisse astusid, ning Utherit laes kõlkumas nägid. Ta oli jätnud ka kirja:
"Kallis isa ja ema. Mul on kahju, et peate seda niimoodi teada saama, kuid ma olen pede - mulle meeldivad poisid! Tol õhtul kohtusin ma Jaanusega, ja ta oli kõige meeldivam ja ilusam poiss, keda ma olen iial näinud. Ma arvan, et see oli armastus esimesest silmapilgust - kuid siis jäin ma temast selles õnnetuses ilma. Kui ma poleks nõustunud temal juhtida lasta, oleks tema nüüd elus ja mina surnud. Temast selllisel viisil ilma jäämine rõhub raskelt mu hingel. Mul on kahju, et su BMW ZR-11 nõnda rusudes on, sinna ei saa midagi enam parata. Mina kaotasin oma Jaanuse ja ta ei või mulle enam kunagi niimoodi naeratada ja nalja visata. Elu on ebaõiglane ja maailm, milles ma elan, julm. Parem, kui seda kõike enam poleks, hüvasti!"

Pisarad voogasid Joachimi silmadest, kui ta oma poja viimast kirja luges ja ta kägardas selle kokku, ning viskas põrandale ning marssis murtud hingel kuurist välja. Kui Politsei teisi Elureid sündmuste kohta küsitlesid ei hakanud nad targu Joachimi torkima. Ta oli kuidagi imelik ja istus omaette, ning ei rääkinud midagi. Üksnes tema silmad punetasid, mis tähistas, et ta oli palju nutnud. Kui politsei oli viimaks läinud, ning ka kõmupiltnikud ukselt kadunud, loivas Joachim tundetult kapi juurde ja otsis sealt fotoalbumi välja ning läks kööki. Teised läksid talle hirmunult järele, kartes et ta haarab noa järele. Kuid Joachim läigatas fotoalbumi lauale lahti, võttis pliidilt suure kastruli ja hakkas sellesse pilte rebima nagu oleksid need toidulisandid. Kui ta oli kõik pildid Utherist niimoodi purustanud läks Joachim tagasi tuppa ja tõi veel fotoalbumeid, ning tegi nendega samuti. Keegi ei julenud teda takistada, et tal hullumeelne pilk silmis oli. Kui ta oli niimoodi kõik majas olnud fotoalbumid läbi käinud, kallas ta pildikuhila toiduõliga üle ja läitis tikuga põlema. Ja siis nad vaatasid kuidas toidupotis laual tuli põles. Tulealarm hakkas laes tööle, kuid keegi ei pööranud sellele tähelepanu ja viimaks sai sellel ka patarei tühjaks. Kõik vaatlesid võlutult, kuidas tulekeeled potis Uther Eluri pildi riismeid nilpsasid ja olematusesse kandsid - nagu poleks teda kunagi sellesse perekonda sündinud.

"Vähemasti sina tõid mu suguvõssa naise mitte mehe!" ühmas ta süngelt Guntherist möödudes, kui ta tagasi oma tuppa läks ja magama keeras. Oli juba hilja - õhtusöök seisis külmalt omal kohal ja laud oli ikka veel kaetud elutoas, kuid polnud kutsutuid. Uther Eluri ase ei tundnud teda enam, ja sellepärast ei olnud ka seda õhtusööki. Keegi ei julenud lähipäevadel midagi Joachimile öelda. Uudis Utheri surmast ja hüvastijätu kirja sisust olid levinud kulutulena - piisvalt oli neid, kes mehe õnnetust parastasid ja talle vääriliseks pidasid. Ta oli ju ikkagi Eluri - ta pidas bordelli ning ööklubi ja baari, mida ta ometi ootas!

Lausuja Vaim (Jr 31:27-30)

I

Pühad inglid pidasid valvet Tiffany meele äärel, et müür ei laguneks. Siin ja seal olid vähemad kratid ja muidu varjud üritanud hordidena üle ääre tulla, kuid inglite leegion hoidis rinnet ja pühkis nad külma kindlameelsusega tagasi ja seal oli ulumine ja hammaste kiristamine.
"Inglist hoorapoeg! Ise ei kepi ja teistel ka ei lase!!" sisistas üks paharet vihast ulgudes, kui üks ingel tapriga tema vasaku silma välja tahus - haav kasvas küll kohe kinni ja silm taastus, kuid paharet hoidis targu natuke tahapoole.
Korraga tõusis läänest suitsupahvak ja müür langes sisse. Rõõmustavad põrgulised hakkasid sealt poolt sisse minema, kui ebamaine valgus üle lahinguvälja sadas, nagu oleks see paduvihm. Taevast langesid elavast tulest valmistatud ristid, nagu oleksid need mõõgad ja puurisid end sügavale maa sisse ja ümbritsesid murenevat müüri teise - tulest müüriga. Põrgulised hakkasid löödult sisisema ja ulguma.
"Pole aus - nii ei või! Ta ise on kindlasti nõus! Lubage temaga lihtsalt rääkida! Ainult üks sõna; poolest ka piisaks!!" protesteerisid mitu kratti ja paharetti nördinult.
"Tiffany Ülemiste kuulub meile!" kärklesid mõned välja hüpanud trollid sõjakalt. Nad kõik olid sinise nahaga ja haisesid koledalt ning olid väga võidunud ning karvased, nagu ei peseks nad end kunagi. Nende silmad hõõgusid rohelises helgis, nagu oleksid need kiiritavad teemandid. Nad polnud isegi vaevunud endale põlle peale panema, nii suure kiiruga olid nad tulnud täies mehelikus ilus, kui kuulsid kuuldust, et Tiffany Ülemiste on saadaval. Seda polnud enam kaua aega juhtunud, et kellegi inimese meelemüür laguneb ja tema meel vaimumaailmga ühte sulab. Seda ainitist võimalust ei saanud kasutamata jätta. Kes iganes tüdrukuga nüüd räägib, saab ta endale - saab võimaluse inimese kehas maa peal elada. Ei kunagi enam mõttetuid tehinguid ristteel ega kartust, ega mõni jumalamees tihnikust välja ei hüppa ja sind põrguhauda ei saada. Ei enam mõttetuid orgiaid tühiste noortega, kelle kolus midagi muud peale viinauima ja poosetamise polnud. Täiesti oma keha, nagu oleksid nemad inimesed. Ja veel Kaarnakivi! Mõte, et nad võiksid Kaarnakivi seestada ja oleksid teiste vaimude ees nagu kuningas - selles oli midagi. Isegi Lutsiver oleks pidanud sellist vaimu austama ja tema ees kummardama. Kui vaid nendest nõmedatest inglitest mööda saaks.

Mõned paharetid üritasid lollist peast tulemüürist läbi pääseda, kuid põlesid ära ja nende suitsevad korjused jäid teistele hoiatavaks märgiks, et Jahwe ei tee nalja. Jumal oli tõesti selle tüdruku kaitseks välja astunud ja Kristuse risti lahinguväljale saatnud. Kuid kurjad vaimud ei kavatsenud nii kergesti alla anda ja võtsid kohad sisse, et hakata piirama. Kõik võis veel muutuda. Tüdruk võis midagi mõtlematut oma südames öelda, mis selle kaitse jälle tühistab ja siis võivad nad tema õnneks võtta. Kes vaid esimesena temani jõuab - nagu seemnerakud, kes munarakku taga ajavad.

"Arutud nagu prussakad!" sülgas üks ingel ja valvas tähelepanelikult oma postil
"Lõhnast hullunud!" seletas teine morni tõsidusega. "Sellest tuleb piii-iik valveseisak, siit niipea ei pääse!"
"Ole vait ja valva või tahad et keegi mööda pääseks!" Raafael oli rinnet inspekteerima tulnud ja leidis selle pidavat ning jäi rahule. "Pidage vastu, Jahwe tuleb varsti ka, siis pühib nad ühe ropsuga põrguhauda!" Üllatunud inglid saluteerisid selle peale ning valvasid veel kindlameelsemalt kui enne, ehkki ka varem oli nende valve läbitungimatu. Teised inglid parandasid müüri ja püüdsid seda jälle üles ehitada, kuid kivi purenes kui Coca-colas ujunud hammas. Varsti kukkus ka müür lõunaküljel kokku ja siis põhjas ning viimasena langes idamüür. Nüüd takistas kurjade vaimude horde Tiffany peale langemast vaid elavast tulest esile manatud kaitse - ja kurjad vaimud ootasid. Ootasid ka inglid. Tuleks vaid Jahwe kiiremini. Iga hetk võis Tiffany südames midagi muutuda ja siis ei või nad midagi. Inimese vaba tahet ei võinud isegi pühad inglid muuta, ja nad teadsid seda. Teadsid ka kurjad vaimud, kes linnust piirasid.
Raafael läks tagasi ja leidis et Cao Dai ja Qi Lin juba vaidlesid Miikaeli ja Gaabrieliga.
"Saage aru, me oleme tema poja haldjast ristivanemad - meil on õigus siin olla!" argumenteeris Cao Dai võimukalt ja Qi Lin noogutas kaasa. Fei Lian ilmus samuti välja ning pooled olid ikka võrdsed ega saanud Raafaeli tagasipöördumisest mingit kasu. Teised haldjad ei seedinud eriti uut tulijat kuid ei hakanud ka midagi ütlema.
"Laske mul tütrekesega rääkida, ta kindlasti tahab seda! - Ta kepiks isegi sinul ajud välja!" pilgutas Fei Lian Gaabrielile silma, kes vihjest aru ei saanud ja hoopis oma mõõga käepidet pigistas ja haldjat sellisel pilgul seletas, nagu oleks ta pehkinud puu, mis vajab maha raiumist. Fei Lian hüppas teatraalselt tagasi ja kraaksatas. "Kas siis sina ei teegi seda meeste värki, ma ei teadnudki!" Qi Lin mügistas selle rohmaka ja läbinähtava nalja peale naerda. See oli ilmselge solvang, kuid antud juhul täiesti omal kohal. Ka nende meelest pingutasid inglid neid keelates üle. Tüdruk õppis ju ruune; tema ristivanemad olid haldjad ja ta oli kristlane - siin polnud midagi öelda. Isegi nõnda vägevad ingid pidid tõele näkku vaatama. Fakte ei saanud muuta.

Kuid inglid seisid vaikides tüdruku peatsis; jalutsis ning pärast Raafaeli naasmist ka selle ees, välistades igasuguse lähenemise. Haldjaid oleks võinud ka kolmtuhat olla ja ikka poleks midagi muutunud. Qi Lin hakkas nägusid tegema, nagu oleks tema ka tähtis ingel ja valvaks midagi. Ta manas ette eriti mõõratud pilgu nagu põrnitseks ta mingit koledat tõuru enda ees. Cao Dai lubas endale selle peale viisakalt muiata, ilma et tema suu oleks kümnendmillimeetritki liikunud. Isegi kui tema huuli oleks mikroskoobiga uuritud, poleks selles mingit liikumist leitud. Nii kindel oli haldja enesekontroll oma emotsioonide üle, et midagi tema tunnetest ta näol ei peegeldunud. Ainult tema silmad naeratasid - Fei Lian oli hoopis teine tubakas. "Anna minna õeke, hästi paned!" ässitas ta Qi Lini takka. Inglid vahtisid nagu auvahtkond ja ei öelnud midagi. Midagi nende olekus ei liikunud. Nad oleksid nagu marmorist sinna valatud, ometi ei üritanud keegi neist mööda pääseda - nad teadsid, et nende mõõgad on väga kiired ja tulised. Siin tuli hoopis diplomaatiat kastutada ja mitte arutut rammu.

Haldjad vaatasid tähendusrikkalt üksteisele otsa ning lasid Cao Dail eestkõnelejana juhtida, astudes natuke tahapoole, et oleks paremini aru saada, kes räägib. Qi Lin seisis Cao Dai selja taga, tema paremal küljel ja Fei Lian tema pahemal küljel. "Mis õigusega keelavad pühad inglid seda inimest oma tahet saamast, kui ta on juba hakanud nõiduma? Ta ei või enam pidada end kristlaseks, ega ühegi usust lähtuva kaitse vääriliseks!" ütles Cao Dai meelevaldselt deklameerides ja tal oli argument.
Miikael seletas teda hapult ning paotas ülahuult ning viskas sealt välja lühikese küsimuse.
"On sinu nimi Jahwe?"
Cao Dai sattus sellise väljakutse peale segadusse. Ta vaatas abi otsivalt teiste kaaslaste peale ja küsis viisakalt. "Mida te sellega mõtlete?"
"Kas sina oled Jahwe Sebaot, Soodoma ja Gomorra Hävitaja; Vana-Maailma uputuses Hukutaja ning hiiglaste Timukas; Taeva ja Maa Looja?" sekundeeris Gaabriel "Oled sa meie Jumal, kes meid isiklikult käsib, et seda õigust nõuda, Cao Dai?" seletas Raafael kahte eelmist mõtet tõsisel leebusel. Haldjad raputasid selle peale pead ning inglid laususid kooris. "Siis ei või me teid läbi lasta!"
"EI VÕI LÄBI LASTA!" kraaksus Qi Lin matkides teatraalselt ingli maneeri ning Fei Lian hakkas naerust põrandal väänlema ning jalgadega õhku siputama nagu mingi laps. Tema meelest oli see ülevoolavalt naljakas. Cao Dai ei naernud üldse ja manitses teisi ka suunurgast ettevaatusele.
Qi Lin tuli Raafaelile lähemale ning vaatas teda hindavalt. Nende vahel oli võibolla pool sammu, kui mitte vähem. "Sa oled meil päris rõõsa jumega, ehk jõuab siiski kokkuleppele..." Ta hakkas nagu muuseas oma rüüäärt kaelusest vallandama, kuid ingel haaras kiire liigutusega oma mõõga pidemest ja lõi otsaga üllatunud haldjale kõhtu, kes tagasi koperdas. Pärast seda tõmbas Raafael mõõga täiesti tupest välja ning asetas selle tera õlale puhkama. "Ma võin küll noor olla-" kõmistas vihane ingel. "Kuid ma pole sinu lõbuks loodud!" Raafaeli silmad välkusid ja tema nägu hakkas pöörlema, vaheldudes kord inimese, siis kotka, siis härja ning lõvi näoga. "Lihtne ei oleks piisanud!" kohendas solvunud Qi Lin end püsti. "See ei ole õige viis, kuidas daami kohelda." vangutas Fei Lian kurjalt pead. "Tõesti, väga kristlik sinust."

II

Jahwe käis oma sõjakambris ringi ja vaatas hindavalt kohale kutsutud ingleid.
"Keda ta peaks endale selga panema, kui ta Tiffany Ülemistega kohtub?"
"Jumal on Armastus?"
Jahwe vaatles ühele jalale põlvitanud inglit ja raputas siis pead.
"Kindlasti mitte!" Ta kõndis paar sammu edasi ja peatus uuesti.
"Jumal on Valvas Vahimees?" See paistis antud sündmuste raames sobilik, kuid veidi hiljaks jäänud. "Me arvame et midagi otsekohesemat oleks vaja."
Ta kõndis edasi ja...
"Jumal on Hävitav Tuli!"
Kaasa tulnud seeravid hakkasid omavahel sosistama. "Selles ta hävitas Soodoma ja Gomorra!" ütles üks "Ja saatis uputuse maale!" lausus teine hirmu ja aukartusega. Valitud ingel tõusis püsti, lõi oma parema käega vastu rindu, pöördus oma kohal ja harutus lahti, nagu oleks siidist valmistatud. Oli näha, et ingel on seest õõnes, nagu soomusrüü. Jahwe astus ingli poole ja sisenes, ning "Jumal on Hävitav Tuli" põimus ümber tema keha. Korraga oli meeldivast valges rüüs vanakesest saanud kohutav ja kardetav must hiid. Ta pööras ringi ja vaatas oma punaste silmadega sõjakambris seisjatele otsa, kes kohe hakkasid karjuma:
"PÜHA; PÜHA PÜHA! - ON JAHWE SEBAOT!! KOGU MAA ON TÄIS TEMA AU!!!

Selle järel kiskusid kõik inglid mõõgad tupest ja asetasid kummardades Jahwe jalge ette. Jahwe tõstis oma pahema käe ning tema relvakandja asetas sellesse aupakliku reverantsiga "Koidutähe" - Suure jämeda ogalise sangpommi, mis keti otsas rippus. See kaalus oma 700 Seeklit ja oli hõbeda-plaatina-iriidiumi-titaani sulamist tehtud. Kett oli käepideme külge kinnitatud, kõik samast sulamist, mida Jahwe nüüd oma rusikas pigistas, nõnda et nii ülevalt kui alt käepikkus üle jäi. Kunagi oli Lutsiver seda relva hoidnud ja käsitsenud, kui ta polnud tema vastu veel üles astunud, siis sai see usaldatud Jeesusele. Jahwe tahtis isiklikult selle asja korda ajada. Ta oligi lasnud sellel pagendatud inglil üle käte minna. "Kes ta enda arust oli??" Tema kohtuasja arutati ikka veel ja ta pidi maapeal oma otsust ootama, mitte segadust tekitama. Kõiki tunnistajaid polnud veel jõutud üle kuulata ja kõik sündmused polnud veel lahti hargnenud. Lutsiveri reetmine ei olnud veel täieliseks saanud, et veel nii varajases ajas otsustada. Jahwe ei otsustanud kunagi selliseid tähtsaid küsimusi ülerinna või kiirustades. See oli ikkagi tema esimene ingel ja parem käsi. "Aga Tiffany Ülemistet ta ei või!" urises Jahwe ning asutas maa poole teele. Iga kord kui Jahwe sõjakambrist väljudes ühe sammu tegi, värises taevas ja maal hakkas pilve tõmbama ning müristama. Seeravid joobusid hõirates ning sõjalaule lauldes; pühad tulid välja ja hakkasid oma verd taga nõudma. "Kas Jahwe tõesti maksab mu eest kätte?" küsis Simson mööda jooksvalt inglilt, kes oma käe lahti rapsas.
"Kas sa pole juba küllalt viliste oma vere eest saanud, ole rahul!" Nasiir vaatas inglit solvunult. "Mõni jäi ikka maapeale elama kah!" ning tatsas tagasi teiste pühade hulka, kes häälekalt viimset päeva nõudsid.

Kui Jahwe sõjaväljale jõudis, jäid kõik põrgulised vait ja vahtisid teda ammuli sui, kuidas ta taevast välguna alla sadas ja linnuse peal valvas. "Me siis läheme, on näha et siin on kõik korras ja me eksisime aadressiga!" ütles üks vähem paharet ja mõned kratid naeratasid närviliselt kaasa. Põrguvägi hakkas laiali valguma. Jahwe vaid naeratas kurjalt oma turvises ja hakkas "Koidutähte" viibutama. Tõusis suur tuulte vihur, mis kõik kratid ja paharetid ning trollid ja muidu kohale tulnud kuradihakatised ümbritses. Nad ei võinud põgeneda. Õudusest kalkvel silmadega otsisid nad väljapääsu, kuid ei leidnud. "RÜNNAKULE!" Möirgas Jahwe, ning kõik inglid valgusid igas suunas välja ning mõõgad ja taprid välkusid. Jahwe oli nende keskel ja rappis kõige rohkem põrgulisi, kes püüdsid kuidas said põgeneda ja vastu võidelda, kuid nende küünised olid hale vabandus relvaks ingliturvise vastu. Hetkega oli suur hord suitsevaks tapatandriks ja tõurukuhilaks muudetud. Kedagi ei jäetud ellu, kellegile ei halastatud. Inglid raputasid oma relvad trolli verest puhtaks ja laulsid hõiru Jahwe suure võidu eest, kes nüüd tagasi Tiffany sisemuse poole liikus. Inglid võtsid oma vahipostid jälle sisse, üks peatus kummardades Jahwe ees "Kas ehitame üles?" küsis ta ootavalt. "Ei, seda ei saa enam parandada, ta peab nüüd niimoodi jääma!" ohkas Jahwe süngelt. ingel ei julenud rohkem küsida ja kummardus maani. Mõned inglid nutsid, et Tiffany Ülemiste meeltemüüri ei saa enam kunagi parandada. Ta pidi alati niimoodi jääma, iga kolmanda järgu nõid võis ta nüüd õnneks võtta, nii nõrk oli tema meel välise ründe ees. Kui tulemüüri poleks olnud, siis oleks see lootusetu kaitsmine olnud. Tuli loota, et tüdruku süda püsima jääb, ning Püha Vaimu ei kurvasta. Nüüd sai vaid oodata ja loota.

 Ja Jahwe läks oma kohutavas aulisuses Tiffany südamesse ja neerudesse ning ilmus teiste hulka tüdruku tuppa. Kogu paik vappus, kui Jahwe tuppa tuli, ning haldjad pidid natuke rohkem taganema, et Jumalale ruumi teha, kes ei tahtnud päris väiksesse tuppa ära mahtuda.
"Kes teist täpselt minuga jõudu katsuda soovis, et selle tüdruku kuuluvust arutada?"
"Ei, nii väga ma teda nüüd ka ei tahtnud." raputas Cao Dai kinnise pilguga pead ja tegi minekut. Fei Lian vaatas kahetsevalt tüdrukut ning siis "Koidutähte" ja neelatas kuuldavalt.
"Nii äge see vitt nüüd ka ei ole!" ning tegi ka minekut.
Qi Lin keeldus lahkumast ja Jahwe vaatas talle küsival pilgul otsa. "Tõesti sina?"
Miikael; Gaabriel ja Raafael vaatasid närviliselt üksteise otsa. Kas haldjas on lolliks läinud või hirmust liikumatuks tardunud?

Korraga hakkas Jahwe kuju murenema ning ta puges jälle "Jumal on Hävitav Tuli" seest välja, kes taas lihtsa ingli kuju võttis ning "Teie loal" skandeeris, end tuviks moondas ja minema lendas. Nüüd oli Jahwe jälle valges rüüs vanake, ja seletas vabisevat Qi Lini. "Miks sa koos teistega ei läinud?" "See lits solvas minu naiselikust!" paiskas Qi Lin solvunult välja. "Ma ei saa rahus elada, kui see solvang jääb, et tema peab minust ilusam olema! Anna ta mulle ja tema ilu, siis ma saan vend Justuse endale!" Jahwe naeratas isalikult ning inglid rahunesid maha. "Te võite nüüd lahkuda, ma saan üksi ka hakkama." Inglid taganesid selle peale kummardades ruumist.
"Mul on kahju, et Tiffany sind solvas, see polnud tema õigus, ometi ei saa sina teda mitte pärima." ütles Jahwe meelevaldselt. "Ma soovitan sul sellega leppida, Qi Lin." "Koidutäht" Jahwe käes, millest ta ikka veel kinni hoidis, oli pärast inglist väljumist moondunud valgest puidust jalutuskepiks, millele Jahwe nüüd toetus. Kogu Jumala olek oli leebe kuid vastuvaidlemist mitte salliv.

Qi Lin ohkas ja asutas samuti minekule, kui Jahwe tema peatas. "Miks sa üldse vend Justusest nii huvitatud oled, sul on piisavalt jüngreid, kes sureksid sinuga koos veedetud päeva või tunni eest ja kes täidaksid iga sinu pisemagi tuju. - Milleks siis surelikku püüda, kes sinust üldse huvitatud pole?" Qi Lin vaatas maha ja ei öelnud midagi. Jahwe mühatas selle peale ning pööras selja ja Qi Lin kõndis toast minema. Jahwe seletas rahulikult magavat Tiffanyt ja mõtles.

III

Tiffany istus oma troonisaalis ja tal oli igav. Kõik oli nii tühi ja kõle. Ta püüdis mõelda juba tuttavatele ruunivaimudele, kuid midagi ei juhtunud ja kedagi ei tulnud. Täielik vaikus, nagu oleks ta koduaresti pandud. Tiffany mossitas oma troonil ja vaatas enda ette. Siis ta tõusis püsti ja läks end peeglist vahtima. Üks sein oli pikas reas ainult peeglitest tehtud - ja ta märkas et tema peegeldus pilgutab talle silma. Ta oli tema täiesti unustanud. "Tule sisse, mul on veidi lohutust vaja." ütles Tiffany ja ulatas käe, mis peeglist läbi vajus - peegeldus haaras sellest kinni ja lasi end tüdruku poole tõmmata. "Räägi, kus kõik on?" küsis Tiffany, kui ta oli oma peegeldust natuke kallistanud.  Peegeldus vaatas kahetsevalt maha ja ei öelnud midagi.
"Räägi ometi!" muutus Tiffany nõudlikumaks ja sikutas peegeldust varrukast.
"Kuna Jumal on sinu toas, siis ei julge keegi tulla!" ütles peegeldus ja ei vaadanud ikka veel Tiffanyle otsa, vaid uuris oma kinga lehve. Tiffany laiutas selle vastuse peale käsi ja hakkas edasi tagasi kõndima. "Ja mida mina siin teen?" urises Tiffany. "Sa võid alati üles ärgata." pakkus peegeldus, kummardas Tiffany ees viisakalt ja läks tagasi peeglisse ning oli jälle tavaline kujutis, mis ainult tema liigutuste peale liigutas. Tiffany ohkas jälle ning keskendus ja oli oma toas ning lamas oma voodil.

Ta põrnitses üllatunult Jahwe silmadesse ja tahtis midagi sapist öelda selle fakti kohta, et võõras vanamees tüdruku toas passib, kuid ei suutnud ühtegi head repliiki meenutada. Üleüldse oli tal raske mõelda millestki ropust selle imeliku vanamehe juuresolekul. "Kes ta selline oli?" Ta polnud kunagi sellist vanameest näinud ja ta ei teadnud, mida temast arvata. "Tere!" suutis ta endast lõpuks ühe sõna välja pressida - Tiffany märkas alles nüüd, et suudab jälle vabalt rääkida. Ta suutis ka liigutada ja tõusis vilkalt voodilt püsti ning imetles veidi oma liigutusi, et ta tõesti suudab jälle niimoodi teha. Siis tuli talle jälle võõras meelde ja ta hakkas Jahwet põrnitsema. "Kes sa oled?" küsis ta Jumala käest. "Miks sa küsid minu nime, sa pole veel valmis!" põrnitses Jahwe vastu ning tegi minekut. "Kas mu tuba on mingi raudteejaam? - Tulevad siia ka igasugused, ei osanud isegi oma nime öelda!" solvus Tiffany ja läks kööki.

Irina oli söögilaua taga magama jäänud ja tal olid palvehelmed ikka veel käes. Paistis et ta oli juba pikemat aega palvetanud. Korraga tundis Tiffany, et ta on väga näljane. Ta äratas Irina üles, kes oli nii õnnelik Tiffanyt nähes, et viskus talle kaela. "Ema, mis sul viga, on? Rahune maha!" Kui ta viimaks Irina jälle istuma sai, kraaksatas ta "Mul on kõht tühi!" ja punastas siis "Vabandust." ütles ta viimaks. "Pole ka ime." ütles Irina tasa. "Sa magasid kolm päeva jutti - sind oleks homme Maarjamõisasse viidud ja tilgutite alla pandud." Ta asutas kohe kapist toidumaterjale otsima, et suppi valmistada. Tiffany vaatas teda vaikides ja mõtles. "Kas ma tõesti magasin kolm päeva maha, ma ei saanud arugi, et nii pikk aeg mööda läks." mõtles Tiffany endamisi. Siis tuli talle meelde ja ta oigas. "Minu essee! Isa Gregorius lööb mu maha!" Ta ei olnud saanud esseed õigel ajal esitada.

See oli täiesti mittetemalik, et ta mõne töö esitamisega hiljaks jääb. "Ära muretse selle pärast. Su filosoofia õppejõud esitas selle sinu eest, kui me ütlesime, mis sind kinni pidas."
"Ja isa Gregorius jäi rahule?" ei uskunud Tiffany oma kõrvu. Irina noogutas heatahtlikult ning lõikus porgandeid; kartuleid ja kurke edasi, varsti lükkas ta need valmis pandud potti, millesse ta oli eelnevalt vett valanud ja pani keema. Ta otsis ka ühe paki šampinione sügavkülmast välja ning kallas nad teise potti, et need eelsoojendada, enne kui ülejäänud supi sisse panna. Ta ei tahtnud külmiku jää maitset supile lisada. Kolme minuti pärast võis ta üles sulanud šampinionid supi sisse panna. Kui supp oli ohtra segamise järel valmis keenud, siis kallas Irina kulbiga kausikesse ühe osa ja asetas selle Tiffany ette, kes oli juba sahtlist lusika ja külmikust leiva võtnud ning ahnelt supi kallale asus. Ta ei teadnudki, et toit võib nii hästi maitsta. Talle tavaliselt ei meeldinud supid. Pasta oli parem. Kauss oli kiiresti tühi ja tänulik Tiffany vaatas küsivail silmil Irina otsa, kes emalikult naeratades tema kausi võttis ja selle uuesti täitis. Nõnda tühjendas Tiffany oma kaussi kolm korda, enne kui kõhu jälle täis sai. "Tänud." röötsatas Tiffany ja loivas tagasi oma tuppa. Kuid enne kui ta köögist väljus vaatas ta kella peale ja kortsutas kulmu. Kell oli 3.14 öösel ja ta pöördus ümber ning läks ja kallistas oma ema. "Püüa natuke magada ka. Sa ei pea enam valvama." Tänulik Irina kuulas oma tütre nõu ning läks magama ja Tiffany tegi sedasama, ehkki ta polnud üldsegi mitte väsinud. Kui ta oma tuppa jõudis istus Eh juba tema voodi peal.

"Ja miks sa nii äkitselt minema jooksid, see polnud väga viisakas." küsis Tiffany käed rinnul risti.
"Su vaimne müür hakkas murenema, ma ei võinud enam sinuga rääkida." ütles Eh nii sundimatult nagu räägiks ta maha unustatud vihmavarjust, mis ei lubanud teda koos Tiffanyga välja mängima minna. "Millest sa üldse räägid?" kortsutas Tiffany mõistmatult kulmu ja Eh seletas talle, mis vahepeal oli sündinud. Tiffanyl oli palju, mille üle järele mõelda. Eh tahtis juba ära minna, kui Tiffany temal käest haaras. "Ära mine, ma ei taha täna üksi magada." ja ta vaatas punastades maha, "Kui inglid ja kuradid minu teadmata sõdivad siis kui mina audis olen. Ma ei saa nii rahus oma toas olla." Eh naeratas mõistvalt ning pilgutas silmi ja oli samasuguses öösärgis nagu Tiffany. Tiffany ja Eh pöördusid magama ning Eh silitas vaikselt Tiffany juukseid.

"Ja ma oleksin tõesti ära seestunud, kui see tulemüür-?" küsis Tiffany vaikselt. Eh nihkus talle lähemale ja kallistas Tiffanyt nõusoleku märgiks. "Ma ei teadnud, et Jahwe ühe sureliku pärast nii kaugele läheks - pealegi ühe tüdruku pärast." ütles Eh soojalt. Tiffany pööras ringi ja vaatas küsivalt ruunivaimule otsa. Nad lebasid voodis pead vastamisi padjal, ning Eh vaatles Tiffanyt hindavalt. "Mida sa tahaksid, et ma nüüd teen?" küsis ta kavalalt. Tiffany ei teadnud vastust sellele küsimusele. "Kas see on valus." küsis Tiffany viimaks, "Kui sa seestud?" Eh raputas selle peale pead, ning vaatas Tiffanyt ainitiselt. "Nagu vaataksid sõitu tagaistmelt ja oleksid turvarihmaga istme külge aheldatud ja tropp suhu topitud." "Aitäh!" ütles Tiffany viimaks, kui oli selle vastuse üle järele mõelnud. "Mille eest? Meie ei teinud ju midagi." naeratas Eh soojalt. "Et sa nõustusid jääma." ütles Tiffany ja pani oma käed tüdruku ümber ning nihutas end veel lähemale. Eh järgis tüdruku liigutusi ning lõpuks nad hingasid üksteisele näkku, rinnad öösärgi vahel kokku puutumas. "Lihtsalt hoia mind, ma pole valmis." Ta ei teadnud, mida oma tunnetega peale hakata. Ta nihkus selili ja Eh jäi talle külje peale lesima, silitades tema juukseid, nagu näeks teda esimest korda. Ta pani oma pea Tiffany õlale ja hoidis temast kinni ning uinus sellises asendis. Ka Tiffany jäi jälle magama, ehkki polnud üldse unine, kuid oli nii turvaline teada, et keegi on su kõrval. Keegi, kes pole Jeesus ega ingel ega midagi. Oli lihtsalt Tiffany ja tema tüdruksõber. .

Moria poeg (1Ms22)

I

Tiffany oli raamatukogus lugemas. Teda ärritasid sellised tööd, mille tagamõtet ta ei taibanud. Isa Gregorius oli palunud tal kirjutada essee teemal, "Mis on Tiffany elu mõte?" Oleks ta seda retooriliselt küsinud, poleks mingit probleemi olnud. Filosoofid küsisid Elu mõtte kohta kogu aeg - kuid küsida seda tema elu kohta, isiklikult. "Milleks seda üldse küsida?" Sama hästi oleks ta võinud küsida, miks on Jumal olemas. Nagu see teda üldse kottis. Ta teadis, et Jeesus on olemas, sest oli temaga kohtunud, kuid mis siis. Ta teadis, et inglid on olemas - ja isegi kurat. Ta oli isegi ruunivaimudega kohtunud. - Mitte veel kõikidega, kuid see aeg polnud kaugel. Eks ta nägi ka kõiki inimesi enda ümber - ja ennast kõige selle keskel. Loodust enda ümber, kogu selle ilus ning kauniduses. "Huvitav mida Kenisha mulle järgmisena õpetab, kui ma kõiki olen näinud?" Mõtles Tiffany valjusti, ja seda taibates, kortsutas kulmu. Ta vaatas enda ümber. Kedagi polnud - ta oli raamatukogus - milline terve mõistusega inimene veedaks aega raamatukogus? See rahustas teda veidi. Tähendab, keegi ei saanud teda kuulda, ja Tiffany hingas kergendatult.

Ta pöördus tagasi oma lugemismaterjali juurde. Et isa Gregorius oli kristlane, siis mõtles ta, et võibolla on abi mõnest piibliloost. Kuid kui ta hakkas piiblit mõttega lugema ja mitte, kui lihtsalt ükskõik millist raamatut, tekkis tal probleem. Selle lood olid mõttetud. Kõik algas sellest, et Jumal lõi taeva ja maa, ning oli oma ilusa tööga rahul, kuid siis tegi inimese, ning see, kasutades oma vaba tahet, läks untsu ja tuli "vale vastuse" pärast Eedeni aiast välja ajada. Tiffany meelest oli see nii ebaõiglane ja mõttetu. Kas Jumal oli tõesti ühe õuna peale kade? "Või kui Jumalale ei kõlvanud Kaini käest taimetoitu vastu võtta, et ta oli lihasööja." - nõnda tõlgendas seda Tiffany - "Kas oli siis mõtet teise head andi põlata ja ta mõrvani ässitada?" See kõik tundus nii mõttetu ja ei andnud talle vastust, kus see hea looming pidi peituma, mille üle Jumal oli seitsmendal päeval nii rõõmus olnud?

Või oli see rõõm teist laadi, nagu mõni end segi töödanud mees pärast rasket päeva kokku variseb ja ei oska enam midagi sidusat mõelda. Siis paistaks ka kõige jaburam asi hea tööna. - Kuid siis poleks see kuidagi mõttekas, millele religiooni ülesse ehitada. "Mis oli selliste jutukeste kokku kuhjamise mõte?"

Mida rohkem Tiffany luges ja selle üle mõtles, seda rohkem see teda ärritas. Kas tõesti pidi õigus olema Kogujal, et kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Kas ka tema elu lõpus peab ta kohtlaselt naeratama, et kõik oli asjata, nagu mingi hullumeelse luul? Talle ei meeldinud see mõte. Tiffany tahtis, et tema elu oleks mõttekas, mitte mõttetu. Et see läheks korda, et sellest hooliks keegi.
"Kui vaid Mihkel veel siin oleks!" mõtles Tiffany jälle valjusti ning oli enese peale tige.
"Mihkel on surnud!" ütles ta endale ja sukeldus raamatuisse.

Ta luges meeleheitlikult edasi, et leida midagi, mingit mõtet, mis tema päästaks, mis tema lunastaks, annaks talle lootust, et on mingi mõte sellel nõmedal raamatul. Miks ta pidi end üldse sellega piinama? Tiffany märkas, et oli jõudnud kahekümne teise peatükini ja luges sellest, kuidas Jumal kiusas Aabrahami ja käskis sellel oma lemmiklaps ohvriks tuua. Talle tuli meelde, mida Iisebel oli ütelnud: "Inimohver teeb vaimumaailmaga suhtlemise lihtsamaks!" Kuid miks see nii oli? Miks pidi keegi tapma, selleks et saada mingit ühendust? Tema poleks kindlasti interneti ühenduse pärast tapnud või millegi muu eest, ehkki tema filosoofia õppejõud teda alatasa üle laipade minemise võime pärast kiitis. Ja nüüd oli jälle üks selline kirjakoht, kus Jumal nõudis verd. "Miks see Jahwe nii verejanuline on?" urises Tiffany endamisi.
"Mida te silmas peate?" küsis raamatukoguhoidja, kes oli kuskilt välja hiilinud, nagu metsast välja karanud karu, kes hobusevarsa mõtleb kaasa viia. Tiffany ärritus, et oli jälle valjusti mõelnud, ning lükkas piibli lahtiselt üle laua vanema poolse naise ette, kes oma krunnis juustega tagurpidi teksti seletas. Paistis, et ta ei pidanud raamatut õigetpidi keerama, et aru saada, millest seal juttu on. "Ah see! Miks sa pidid selle kirjakoha valima, see on." Raamatukoguhoidja tegi kõnesse pausi ning laksas kaastundlikult keelega ning urgitses midagi põsest, "See on heal juhulgi raske kirjakoht. Ehk valid midagi kergemat." Ta oli rääkinud väga soojal toonil, kuid ometi oli see Tiffanyt haavanud, et keegi julges tema ellu sekkuda ja mõista anda, et mingi kirjakoht võib Tiffany Ülemistele liiga raske olla. "Kahjuks on see pea kirjakoht, mida ma essees mainima pean, ning sellest pole võimalik loobuda." venitas ta sarkastiliselt. Raamatukoguhoidja vaatas teda kaastundlikult.
"Kas teie teate raamatuid inimohverdamise kohta - et ma mõistaksin, miks seda üldse oleks vaja teha, milleks sellise asja otstarbesse uskuda, noh?" küsis Tiffany ärritudes omaenda küsimuse peale.
"Noh sellisel teemal on sul väga raske mõnda mõistlikku raamatut leida, et see raamatukogu ei spetsialiseeru nõiakunstile." ütles Raamatukogu hoidja hapu näoga.
"Samuti on see ohtlik, mistõttu on see seadusevastane. - Keegi võib hakata neid ellu rakendama." Kahetses raamatukoguhoidja kuivalt edasi.
"Võibolla Tartu Ülikooli arhiivis on midagi?" mõtiskles ta valjusti, kuid mitte väga enesekindlal toonil.

Tiffanyl jäi selline mulje, nagu oleks naine tahtnud talle mõista anda, et parem kui sa selliste küsimustega kuhugi mujale lähed. Tiffany oli juba valmis oma asjad kokku pakkima, kui raamatukoguhoidja ootamatult midagi ütlema hakkas.

"Rowlingul on midagi varikätkide kohta, kus ta tapmisest on rääkinud - see on küll proosa teos, kuid lähim, mida te sellel teemal võite käsitleda." Üllatunud Tiffany vaatles, kuidas raamatukoguhoidja mõtlikult ringi vaatas, otsitava riiuli leidis ja sealt raamatuid välja kiskuma hakkas. Lõpuks tuli ta suure kuhilaga tagasi, kus oli lausa seitse raamatut. "Kas ma pean need kõik läbi lugema?!" küsis Tiffany tülgastunult ja vaatas hapu pilguga vana naise otsa. "Ma kardan et küll, sest ma ei mäleta enam, mitmendas osas varikätkidest räägiti - see pole päris minu kirjanik, mulle meeldivad kriminullid, kus on ehtsad sündmused, mitte väljamõeldised!" ütles raamatukoguhoidja veidi nipsakalt ning pöördus oma töö juurde tagasi.

Tiffany oigas veidi ja võttis kõige õhema raamatu esimesena, mis osutuski esimeseks osaks. Ta ei jõudnud eriti kaugele, kui teda uuesti segati. Luule Priimaa oli välja ilmunud, ja vaatles tema lugemisvara veidi üllatunult ning hakkas siis itsitama. "Mis sul sellest?" urises Tiffany ärritunult.
"Ei lihtsalt, ma ei kujutlenud sind sellise kirjanduse nautijana - siin ei ole ühtegi naturaallogaritmi tähendab." muheles Luule endamisi. Luule oli veidi trullakas tütarlaps ja ta kandis lühikesi punaseid juukseid ning oli üle näo tedretähniline, et oleks võinud vabalt teda hoopis poisiks pidada, kui ta ei oleks seelikut kandnud. Tema seljas olev kampsun oli täiesti maitsetut porihalli karva, nagu oleks see nimme valitud. Tiffany ei suutnud ette kujutada, milleks nii koledaid riideid selga ajada. Aga praegust oli Tiffany meeleheitel, ja isegi kehva enesetajuga tüdruk võis midagi teada. "Mida sa tead varikätkidest?" küsis Tiffany midagi erilist lootmata. Luule vaatles teda äraseletatud ja kaastundlikul pilgul. "Ja sa oled alles esimese raamatu juures?" Ta otsis kohe raamatukuhilast õige üles ja lappas selle läbi ning luges Tiffanyle ette, kuidas varikätkisid tehakse. "Nojah," venitas Tiffany "Aga ma ei tea ikkagi, miks see-" ta jättis lause lõpetamata ja mõtles järele. Rowling oli käsitlenud teemat kui hinge sandistamise kaudu võimule pürgimist. Kas tõesti pidi Tiffany uskuma, et kõik inimesed elavad niipalju läbi, selleks et saavutada midagi, milleks nad peavad end esmalt hävitama? Kas sellist asja oli üldse mõtet püüelda, milleks sa pidid oma hinge ära lõhestama? "Tänan abi eest." ütles Tiffany ja asus midagi konspekti üles kirjutama ning Priimaa kõndis edasi ja laenutas endale "Koidukuma" Tiffany vaatas talle järele, kui ta lahkus. "Mida ta selle raamatuga mõtles?" ei  saanud Tiffany päris aru ja kehitas õlgu, ning kirjutas edasi.

"Sa kutsusid?" heitis üks vari end Tiffany peale, ja tüdruk pidi ärritudes end jälle segada laskma. Seekord oli tülitajaks Eh. "Miks küll inimesed oma vaimu sandistavad, et siis vaimumaailmaga suhelda või vaimseid asju püüelda, kas nad siis on üldse võimelised neid asju vääriliselt hindama?" küsis Tiffany tülpinult. Eh vaatles teda mõnda aega ja istus siis midagi ütlemata tüdruku kõrvale. "Kallista mind!" ütles ta ootamatult. Tiffany põrnitses teda veidi, kuid Eh puges talle ise, nagu mingi kass külje alla. "Sa pole üldse huvitav, minul on ka tunded!" Tiffany ohkas ja kallistas ruunivaimu, kes nagu muuseas tema üle pandud käe ühe oma rinna juurde küünitas, et Tiffanyle see kätte jääks. Enne kui Tiffany jõudis selle peale pahanduda, et tal üldse ei lasta õppetööle keskenduda, hakkas Eh tooni muutvalt rääkima, nagu oleks mingi pedagoog. Selleks, et vaimumaailmaga ühendust võtta, on vaja maine mõtlemine seljataha jätta, kuid kuna inimene on väga oma mõtetes kinni, siis tuleb teda sellest välja hirmutada. Selleks et inimene ei mõtleks enam käepäraste siltide peale nagu "mina"; "mees"; "naine" "tema"; "nemad" on vaja tema elus toime panna mingi selline sündmus, mis jätab püsivama jälje nõnda et seda ei saa enam ära seletada ning kõrvale jätta, vaid et see saab isiksuse südamiku põhiosaks. Kreeklastel oli mehistumiseks selline rituaal, et tuli üks teatud ori ära tappa - seejuures mitte vahele jäädes, sest siis tuli ori omanikule hüvitada ja sai ühiskonna poolt häbistatud, kuid kui see õnnestus, siis olid sellel mehel võimed, kuidas välja peal elada, märkamatult liikuda, vaenlane üles leida ja hävitada - sõjas oli see väga tähtis, aga teele saadeti ta ühte orja tapma." Ta vaatles samuti Tiffany lugemismaterjali ja kortsutas kulmu.

"Sulle ka ei meeldi Rowling?" küsis Tiffany muigavalt ruunivaimult ja näpistas teda rinnast, kes teist nägugi ei teinud, vaid veel rohkem talle sülle näis ronivat, nagu oleks ta mingi kass.
"Mulle ei meeldi, kui surelikud nõida mängivad, ta on kõigest kirjanik." tähendas Eh kuivalt ja ei seletanud lahti, mida ta sellega mõtles.
"Need rituaalid ja tegevused on siis selleks et ühiskonna heakskiitu leida?" küsis Tiffany edasi ja liigutas käe rinnalt ära ja silitas Ehi pead, kirjutades teise käega konspekti. Eh noogutas vaikselt ja istus nüüd Tiffanyle sülle ja vaatas talle otsa. "Mängi minuga!" Tiffany ohkas. Nii ei tulnud sellest midagi välja. Ta mõtted olid igal pool mujal aga mitte essee juures. Ta oligi alati tahtnud teada, kuidas see tüdrukuga oleks, kui talle meenus et inimesed ei näe ruunivaime. Kas ta ei näeks siin eriti tobe välja? Üks tüdrukute punt läks itsitades mööda, näod sarlakpunased. "Jah, nad näevad mind." tähendas Eh kavalalt. "Me võime ka inimkujul tulla, sa paistsid sellist lohutust vajavat." Tiffany kortsutas kulmu
"Nüüd nad peavad mind lesbiks." Eh vaatles Tiffanyt tähelepanelikult
"Kas see on sinu meelest hea, või halb asi?"
Tiffany mõtles veidi ja otsustas, et võib selle essee, millalgi hiljem lõpetada. Kui ta oli selle mõtte peale tulnud, voogas Eh nõtkelt tema sülest jälle laua ette seisma, nagu ootaks ta midagi.  Tiffany korjas oma asjad kokku ja pani Potterid tagasi riiulisse, lubades endale, et ta midagi sellist enam kunagi ei loe. Esimene raamat oli andetult kirjutatud, siis ei saanud teised just palju lootustandvamad olla. Ta kahetses vaid, et ta ei võinud piiblile sama hävitavat hinnangut anda, et see paratamatult mõnes tunnis jälle teemaks tuleb. Ja ta pidi oma elu mõtte leidma.

II

"On sul hetk aega?" Uku Sepp oli tema "Kratti" välisukse juures peatanud.
"Ei ma pean ühe sõbrannaga ühte teemat arutama." vabandas Tiffany
"On ta ka ilus?" muigutas Uku irivitades huuli. Tiffany ärritus:
"Mida sa silmas pead, ta seisab mu kõrval!!"
Uku vaatas talle tõsiselt otsa ja katsus tema laupa.
"Tänaseks sinule rohkem õppetööd ei ole - koju marss! Aga enne tuled mu kabinetist läbi." tähendas ta muiates.
Eh vaatas Tiffanyle vabandavalt otsa. "Ma ei öelnud, et ma koguaeg nähtav olen. Ta on pealegi mees." Tiffany ohkas raskelt ja järgnes filosoofia õppejõule. Selleks ajaks olid need plikad raamatukogust kindlasti tervele koolile öelnud ja nüüd peab Uku teda vähemasti üleväsinud haigeks kui mitte hulluks.
Kabinetis valas Uku valmis pandud veekeetjast kahte tassi nõnda et seal mõne hetke pärast piparmündi tee tõmbas. Ta lisas Tiffany tassi ka natuke balderjani, mille peale Eh sisistas ja natuke kaugemale astus, et mitte selle lõhna tunda. Tiffany võttis tassi alistunult vastu, istus tugitooli ja jõi aeglaselt teed, sellele aegajalt peale puhudes.
"Mis sul mureks on?" küsis Uku oma kohalt teed juues.
"Ma arvasin, et sina tahtsid minuga rääkida?" kortsutas Tiffany kulmu.
"See võib praegust oodata." rehmas Uku isalikult käega ja vaatles teda murelikult. "Ma juba kuulsin kõlakaid, et sa olevat lesbi ja nüüd sa räägid mingitest nähtamatutest tüdruksõpradest, kas sa tahad mulle midagi südamelt ära rääkida." Tiffany oigas selle peale ja põrnitses enda ette. Kui ta viimaks rääkima hakkas, pani ta teetassi targu lauale ja nihutas natuke kaugemale, juhuks kui soovib selle pihta rusikaga anda. "Mida sina Esimese Moosese raamatu kahekümne teisest peatükist arvad?" Mõistev naeratus valgus Uku näole, kui ta Tiffanyt tugitoolis istudes üle teetassi piidles. "Sa ei kiida heaks, et laps on semiitlikus kultuuris, nagu nainegi, mehe, see tähendab antud juhul isa omand?" Tiffanyt ärritas selline otsekohesus. Talle ei meeldinud ka see, et juudid üldse kõike mittemehelikku rämpsuna näisid kohtlevat. Praegust aga jäi talle midagi hoopis muud ette. "Miks Jumal üldse sellise nõude andis? - Hetk varem tõotas ta sellest pojast Aabrahamile terve rahva teha ja nüüd tahtis oma andi tagasi!" laiutas Tiffany nördinult käsi. "Mees annab sõna, mees võtab sõna." viskas ta õela repliigi otsa. "Ma ei tea, miks Jahwe nõnda tegi." ütles Uku pärast pikka vaikimist. "Võibolla pole see isegi tõestisündinud lugu, sest soodsalt on ohvriloom rägastikus valmis." tähendas Tiffany sarkastiliselt edasi argumenteerides, kuid Uku ei tulnud temaga seekord kaasa ja vaatles teda vaikimisi edasi. See kohutas Tiffanyt veidi. Kas ta oli viimaks üle piiri läinud ja õpetaja võtab tema nüüd läbi? "Selle kohta ei oska ma ka arvata, kas lugu Iisaku ohverdamisest oli nõnda või mitte. Moslemite meelest ohverdati üldse nende esiisa - Aabrahami teine poeg, kes oli saadud Haagarist, Saara ümmardajast. Tema nimi oli Išmael." Tiffany pööritas selle peale silmi. "Kas ma tahtsin, et sa mulle mingi peredraama ette loed?" Tiffany jõi oma teed ja Eh oli juba päris ukse juurde taganenud ning mossitas seal. "Ei, Aabrahami jaoks polnud see kindlasti käepärane leid, kui Jäär ohvrikivi juurest rägastikust leiti. Kui see tõesti nii sündis, siis purunes tema maailm sellel päeval, mil ta läks oma poega ohverdama. Sellega ta ju vormiliselt kinkis oma varad tulevikus oma järgmisele lähisugulasele ja hävitas oma nime maa pealt. See polnud semiidi rahvaste seas mingi väike asi." Tiffany oli vait ja lasi Ukul edasi rääkida, kes oli nagu mingisse mõtlikku transsi langenud. Ta lihtsalt istus vaikselt ja jõi oma teed ning piidles üle tassi Tiffanyt. "Kui Aabraham viimaks Jäära leidis ja kuulis Jahwelt, et ta tegelt võib seda oma poja asemel ohverdada ja selline asendusohver on samuti sünnis ja vastu võetud, siis oli see kindlasti temale, nagu oleks ta oma poja surnuist ülestõusmist läbi elanud." Uku ohkas endamisi. "Ma ei räägi üldsegi sellest, mida poeg võis läbi elada, kui oma isale alistus ja põgeneda ei püüdnud."

Kui vaikus oli selle järel väga pinevaks läinud ja tee ka reetlikult otsa lõppes küsis Tiffany otse. "Ma pean isa Gregoriusele essee kirjutama "Mis on Tiffany elu mõte?" Ka Uku pani oma teetassi käest ja ringutas natuke ning tõusis püsti, et jalgu sirutada. "See on paha teema, suurem osa klassist ei saa sellega kindlasti hakkama, kummatigi mina vormis." kortsutas Uku kulmu "Aga sina teed koguaeg nii!" protesteeris Tiffany. "Elu mõte on teine asi." ütles Uku vaikselt ja üldse mitte oma tavalist kerglast muiet kasutades, nagu ei võtaks ta elu tõsiselt. Tiffany nägi enda ees tõsist ja kainet Uku Seppa - ja see pilt ei meeldinud talle. "Kas tal oli nüüd probleem, et ta selle teema oli tõstatanud?" Tiffany ei saanud jälle aru, mis toimub ja miks Eh nõnda pentsikult käitus, et ta kõigest Balderjaniga piparmünditeed jõi. Selles polnud isegi alkoholi sees.
"Esita lihtsalt endale küsimus," alustas Uku mingit pikemat selgitustööd. "Mille pärast sa tahad elus olla ja mille või kelle nimel edasi minna. See ongi sinu elu mõte."
Tiffany põrnitses filosoofia õpetajat sellise pilguga, nagu oleks see kuue aastasele lapsele öelnud, et jõuluvana on hoopis vanaisa või et jänes ei söö porgandit. Vastus ei saanud ju nii lihtne olla, mis mõttega siis filosoofid ja muidu targad sellega nii kaua ja mahukalt maadelnud on??? Tiffany mõtles ja mõtles ning taipas, et ta ei tea, mille nimel ta elab. Ta oli elanud esiti selleks, et võita oma vanemate tähelepanu, et nad teda omaks võtaksid, kuid selleks pidi ta olema ilus; tark ja osav ning käima õigetes koolides ning omandama palju teadmisi ning minema lõpuks õigele tööle ja saama hästi hästi kuulsaks ning mõjukaks. Siis oli ta elanud oma mehele, keda ta üle kõige armastas, kuid ta isa lõi selle kirvega maha. Nüüd elas ta võibolla kättemaksu nimel, et maksta oma südamevalu ning kannatuste eest kogu maailmale ja eriti oma isale kätte. Kuid Tiffany sai aru, et selline neim ei kesta igavesti - ja kui see on viimaks täide viidud. Mis siis temale jääb? Mis on Tiffany Elu mõte, pärast kõike seda? "On see siis elu!" urises Tiffany endamisi ja tõusis ärritunult püsti. Joodud teele vaatamata ärritas Uku jutt teda vihale. Eh hakkas jälle Tiffanyle huvitatult ligemale liikuma, kuid ettevaatlikult, nagu poleks päris kindel, et tohib. Uku lubas Tiffany viimase repliigi peale kerge muige. "Selle Nietzsche lause võidki terveks esseeks kirjutada!" muheles Uku endamisi. Ja kui Tiffany sellise soovituse peale segadusse sattus, tähendas Uku nuuskivalt. "Isa Gregorius ei andnud ju mahu limiiti, kui pikk või lühike?" Tiffany raputas nõutult pead ja siis venis lai naeratus tema huulile, kui ta aru sai. "Tõesti ei andnud, ma võiksin ka lihtsalt "Tabula Rasa" anda!" "Noh, pealkirja ja oma nime pead ikka panema, et see teiste samasuguste vaimusünnitistega segi ei läheks." tähendas Uku asjalikult ning andis käeviipega märku, et Tiffany võib lahkuda. Tiffany kasutas juhust ning läkski, ja võttis ruunivaimu pärast ukse väljaspoolt sulgemist tõsiselt ette.
"Mida see stseen seal tähendama pidi? Oled armukade vä!?"
"Ma ei saa sinuga koos olla, kui sa oled rahustite või millegi tugevama mõju all - sa pead täiesti kaine olema!" kehitas Eh õlgu ning Tiffany jäi talle otsa jõllitama.
"Ma arvasin, et Kenisha juba ütles sulle." tähendas ruunivaim veidi mossis olekuga. "Kuidas ma peaksin sinu soove lugema, kui su meel on rahustitest üle ujutatud??"
"Sa siis ei või minu mõtteid ja tundeid?" küsis Tiffany üllatunult "Minu vaatepunktist paistad sina praegust läbi ja mul on raske sind näha, et sa seda jõledat teed jõid!" torises Eh "Aga kui sa ärritusid, siis tulid su piirjooned selgemini välja." "Mis juhtuks, kui ma täiesti emotsionaalselt umbe jookseksin?" hakkas Tiffany asja vastu huvi tundma, sest juhtumisi vastas see tema essee jaoks valmis pandud kirjakohale. Eh vaatles teda tähelepanelikult. "Sa tahad Berserki jooksta? Siis ma pean teistelt luba küsima. Selle jaoks minu väest üksi ei piisa." Tiffany ohkas tasa. Kõik tema jutuajamised venisid nii pikaks, et ta pidi mingit püha riitust järgima. "Mis juhtub, kui ma Berserki jooksen, kas ma näen sind siis selgemalt?" "Mitte ainult, siis sa näed kõike selgemalt ja saad oma ning ruunide väge vahetumalt kasutada - sellepärast nõiad ja targad erinevaid riitusi läbivadki, et ajutiselt müüri vaimumaailma ja meele vahel purustada." "Kas seda lõplikult maha võtta ei saaks?" küsis Tiffany, mõeldes kui tüütu on koguaeg mingit leelotust korrata nagu mingi füüsiline modem, kes suuliselt internetiga ühendust võtab. Eh vaatles teda kartlikult. "Seda ära küll tee, muidu ma saan teiste käest kolakat! Siis sa lahustud vaimumaailmas ja lähed kaduma." Tiffany vaatas ruunivaimu kaastundlikult. Ta meenutas juba tema peegelpilti, siis kui ta oma unenäos esmakordselt kratiga kohtus ja see teisele vägeva kõrvakiilu andis. "See pole vist väga meeldiv, kui sa niimoodi kaduma lähed?" küsis Tiffany edasi. "Siis jääb sinust ilastav inimvare järgi, kellel puudub enesetaju ning teadlikus. - See tähendab, kui mõni kuri teadvus sind ei avasta ja üle ei kirjuta." kirtsutas Eh nina. "Mis siis juhtub, kui kõige hullem tuleb?" Eh vaatas talle hirmunult otsa. "Ma ei või öelda!" ütles ta ja kadus. Tiffanyle ei meeldinud see. Veel kunagi polnud ruunivaimud tema eest põgenenud ja veel hirmuga. "Mis selles siis nii kurja võis olla, kui see ajutiselt ok oli?" Tiffany ei saanud sellisest vahetegemisest aru.

III

Kui Tiffany koju jõudis, oli Madis söögilauas ja küsis teda viisakalt tervitades, kuidas tema päev oli möödunud. Korraga ei suutnud Tiffany seda enam taluda. Kogu tema maailm varises kokku. Ta oli seda alati igatsenud, et jälle niimoodi isaga koos olla, nagu normaalne perekond. Kuid nüüd ei suutnud ta seda taluda. Hääletud pisarad valgusid üle Tiffany põskede ja ta seisis nagu soolasammas köögi lävel.
"Irina!" röögatas Madis. "Tiffany on kuidagi haige, tule vaata!!" Naine ruttas juurde ja vaatas tütre üle ning langes samuti näost ära. "Mida sa talle ütlesid??" küsis Irina süüdistaval toonil. "Ma lihtsalt küsisin, kuidas tal päev möödus ja tema hakkas töinama ja ei öelnud enam midagi!!" solvus Madis ja hakkas mobiiliga arsti kutsuma.
"Tule siia tütreke, istu maha, mis koolis juhtus, et sa nii endast välja?" püüdis Irina rahustava kõnega midagi Tiffanyst välja meelitada, kuid tüdruk vaid nuttis hääletult ja vappudes ning ei andnud enam mingit vastust. "Mis mu elu mõte on, kui ma nüüd oma isaga ära lepin?" küsis Tiffany oma hinge sügavaimas sopis ja tundis hirmu. "Kas ma üldse olengi elus, või näen ma seda unes ja unustasin õigel ajal üles ärgata?" mõtles Tiffany edasi.

Kui arst kohale jõudis, konstanteeris ta Tiffany juures hüsteeria hoo ning soovitas mõneks ajaks õppetööst kõrvale jääda ja hoopis oma lapsega olla. "Lapsed mõjuvad noortele naistele hästi, käigu ta vastavas gümnastika ringis ja kohtuge teiste emadega ja tema elul on jälle mõte sees! Selline depressioon on täiesti tavaline." lohutas arst murest murtud vanemaid. Toibuv Tiffany kuulis kahte viimast repliiki ja liigutas aeglaselt pead. "Ärge laske tal midagi keerulist mõelda ega teha!" manitses arst ja tegi jälle minekut. "Gümnastika?" küsis Madis Irinalt uskmatult üle, kuid naine jäi vastuse võlgu ja tegeles hoopis tütrega. Tiffany talutati oma tuppa toibuma.

Ta oli mõnda aega lage põrnitsenud kui keegi teda jälle tonksas ja ei lasnud omaette olla. Seekordne segaja oli ingel Gaabriel.
"Tihe graafik mul." käristas Tiffany oma huuli laiali, kuid sealt tuli õõnes hauatagune kraaksatus välja. Tiffany püüdis kulmu kortsutada, kuid kõik liigutused ja žestid tulid nüüd väga raskesti välja.
"Raafael, too oma arstipaun välja!" ütles Gaabriel tõsiselt tühjale nurgale, kust kohe nimetatu välja popsatas ning haiget põetama hakkas. Mõne aja pärast, sai Tiffany juba oma kulme kortsutada ja lihtsamaid liigutusi vabalt teha. Kuid ta oli ikka nagu voodi külge naelutatud ja ei võinud sellelt omal tahtel liikuda. "Mis minuga toimub?" mõtles Tiffany ja Gaabriel vastas "Sa jõid piparmündi teed balderjaniga ja suhtlesid ruunivaimuga ühekorraga - samahästi oleksid võinud pidurit ja gaasi korraga alla vajutada. Su aju emotsionaalne keskus jooksis umbe ja vajab tühjendamist ning algseadistust." Tiffany oli tänulik, et vähemasti suudab ta mõelda ja ingel seda lugeda. Kuid siis mõtles ta endamisi. "Egas ma mingi arvuti pole!" "Miks mitte?" õelutses Gaabriel vastu. "Teie masinad on teie näo järgi tehtud, nagu Jumal kunagi inimese oma näo järgi tegi - selles mõttes on inimesed arvuti Jumal!" Ta vaatas küsivalt Raafaeli otsa, kes pead raputas. "Tal läheb kaua aega, kui ta alaealine poleks, ja oma täit väge kasutada saaks, siis võiks ta end ise aidata, kuid tema praeguses vanuses..." "Miks Jumal tahtis Aabrahamilt Iisakut röövida?" mõtles Tiffany ja mõlemad inglid jätsid oma tegevuse katki ning vaatlesid Tiffanyt tõsiselt. "Mine tagasi ja tule Miikaeli ning leegioni inglitega ma pean niikaua vahti - ja kiirusta!" ütles Gaabriel Raafaelile ning tõmbas mõõga välja Varjud hakkasid pikenema, ning Leonidas Sumatin ürias tuppa ilmuda, kuid ingel sai jaole ning äsas teda mõõgaga, ning kratt kadus vandudes ja põhjates jättes endast vaid paha väävlihaisu jälje. "Juba üritavad kaasa viia, tähendab tema müür laguneb!" Raafael andis au ning kadus samuti. Tiffany tundis end väga imelikult. Ta polnud end elu sees nii halvasti tundnud. Ta tundis kuidas silme eest mustaks läheb ja tuba keerlema hakkab ning igaltpoolt mingid ebamäärased helid tema tähelepanu nõudma hakkasid. Ta oli oma hinge troonisaalis, kuid kõik varises tema ümber. Vitraažaknad purunesid ja seinad hakkasid veritsema ning põrand kattus vakladega. Tiffany kiljatas ja hüppas oma troonile, milleni vaklade meri polnud veel küündinud. "Mis küll temaga toimus?"
"Vali mind! Vali Mind! Vali mind!" Hakkas igalt poolt temani kutsuvaid ja nõudlikuid hääli kostuma. Samasuguseid varje, mida ta kunagi oli Gunther Eluri kallale ässitanud, hakkasid igast nurgast ja praost välja igritsema. Tiffany tundis õõvastavat hirmu. "Kas see ongi tema lõpp? Kas nii lahkub Tiffany Ülemiste?" Kuid siis täitus troonisaal kuldse valgusega ja see peletas kõik varjud minema, ajas vaglad põrandalt ning parandas kõik praod seinast. Kõik sai nagu uueks loodud ja Tiffany vaatas imestunult ringi. Kogu paik säras, nagu oleks see värskelt valgest marmorist tahutud. Üks lokkis juustega väike poiss seisis tema ees ja vaatles teda hukkamõistval pilgul. "Kuidas sa julged?" küsis ta süüdistaval toonil Tiffany käest. Tüdruk ei saanud sellisest küsimisest aru. "Ära enam kunagi küsi, kuidas mu isa mind ohverdama sai ja mis ta selle juures mõtlema sai, sest see ei puutu sinusse!!" Ja sellega pööras poisike ringi ja läinud ta oligi. Tiffany oleks tahtnud nii palju küsida, kuid siis oli nägemus läbi ja ta lebas lihtsalt oma voodis ja põrnitses lage. Ta kuulis vaid, nagu oleks see tulnud teisest toast, ehkki ta teadis - seinad on helikindlad, ta ei saanud midagi kuulda - ringi marssivaid sõdureid nagu oleks ta oma voodi rinde kõrvale pannud. "Sina võta oma väeosa ja valva idakaart ja sina läänekaart, sina võtad lõuna ja sina põhja; mina Raafael ja Gaabriel valvame seest!" Nende sõnadega ilmusidki kolm inglit tuppa. "Jahwe olgu kiidetud, ta tuli juba teadvusele!" ütles Raafael. Tiffany eelistas magama keerata, asi kiskus liiga sürreaalseks ja ta tahtis lihtsalt rahu saada. Ta ei vajanud sellist lapsehoidmist.

Üksi, Üksi õeke!

I

Irina oli oma lubadust endale pidanud ja Tiffanyga šoppama läinud. Niikuinii tuli Maarika pulmadeks kleit leida ja see oli juba Jaanipäeval. Nad liikusid riiulite vahel ja proovisid erinevaid variante. Tiffany oli väga pirtsakas ja valiv, kõige kallal oli midagi norida. Irina oli lihtsalt õnnelik, et tütar üldse oli nõustunud kaasa tulema ja temaga rääkis. Küll oli liiga sügav lõhik, siis jälle liiga kõrge ja vagatsev. Siis ei kõlvanud värv või oli vale materjal ja üleüldse - ei tahtnud Tiffany välja näha, nagu võiks keegi muu veel sellise kleidiga välja tulla. Tema kleit pidi olema ainukordne, nagu valiks ta seda oma pulmaks.

Korraga astus neile ligi üks kuller: "Kiri Tiffany Ülemistele!" skandeeris ta ja andis selle üllatunud tüdrukule üle ning tegi jälle minekut. "Kes sulle poes kirju saadab?" tundis Irina huvi. "See peab advogaat Sumatin olema, mu mehe jurist, ma palusin tal häid rätsepaid otsida, kes pulmakleite õmblevad." ütles Tiffany mõtlikult ja avas kirja. See oli tõesti Sumatinilt, ja selles oli ühe linnast väljas asuva talundi aadress, koos kaardiga, kuidas sinna kohale jõuda. "Ta peab siis kallis olema, kui ta nii eraldatuses elab." kahtles Irina. "Ma võin ise ka kleidi eest maksta!" tähendas Tiffany nipsakalt "Ära hakka jälle, mina kutsusin su välja, see on meie õhtu." nurises Irina oma tütre vastu. "Vabandust." ohkas Tiffany. "Kas lähme siis?" küsis ta viimaks. Irinal läks aega, enne kui ta aru sai, mida tütar sellega mõtles.

Kui nad sohvril end kohale olid lasnud sõidutada, leidsid nad vana popsitalu. Selle katus oli natuke sisse langenud. Ei olnud just paljutõotav algus. "Ja siin peab kuulus rätsep elama?" imestas Irina "Kui ta liiga kuulus oleks, siis ei saaks me oma tööd tema graafikusse lükkida ja õigeks ajaks valmis - Jaanipäev pole enam kaugel." tähendas Tiffany. Irina ohkas selle peale, tütrel oli õigus. Aega ei olnud raisata. Üks kõhn ja peene olekuga noormees tuli uksele ja tervitas neid viisakalt. Välimuse poolest oleks ta võinud vabalt Calvin Kleini meesmodell olla - ehkki need ei olnud nii kõhnad. Tema pruunid lühikesed juuksed andsid talle veidi naiseliku oleku. Ta kandis sinisest siidist särki, millel olid laiad käised, nagu kuuluksid need hoopis mõne kleidi juurde ja ka vöökohalt oli see särk laiem, tulles omaenda vööga. Noormehe püksid olid ka siidist õmmeldud ja maitsekad, kuid väga vanamoodsa lõikega. Tema isa poleks kindlasti seda rätsepat meheks pidanud. Tal olid liiga naiselikud riided seljas. Tiffany hakkas kahtlema, kas oli ikka nii hea mõte siia tulla, kui rätsep suu avas ja sealt madal bassihääl välja kärises. "Te otsite?" küsis rätsep tülpinud ilmel. Tiffany ulatas advogaat Sumatini ümbriku ja mees heitis sellele kerge pilgu ning vaatas hindavalt tüdruku peale. "Tulge minu järel, ma võtan kohe teie mõõdud, ma ootasin teid." Irina vaatas närviliselt oma tütrele otsa, kes õlgu kehitas ja muigavalt tagasi vaatas. "Eks me sellepärast siia ju tulimegi." "Aga sa ju ei tunne teda!" kahtles Irina uuesti ja piidles räämas taluhoonet. "Kui ta meid ära vägistab, siis ma luban, et ei räägi kellegile." õelutses Tiffany "Pipart sulle keele peale, sellise asjaga nalja teha!!" urjas Irina ja oleks teda peaaegu ridiküliga löönud. Tiffany põikles kõrvale ja läks majja sisse, ning Irina tuli ohkides järele. "Oh Jumal taevas, see tüdruk viib mind veel hauda!"

Tegelikult polnud rätsep üldse nii kole, nagu Tiffany oli nalja visanud, vaid võttis kiiresti mõõdud ja kirjutas märkmikusse ülesse ning määras neile aja. "Saate kleidi kahe nädala pärast kätte. - Teil veab, et mul praegust rohkem tellimusi pole, sügisel ei saa üldse minu jutule. - Lõpetamised ja sisseastumised!" ütles rätsep uneleval häälel, mis üldse tema bassitooniga kokku ei sobinud. Seestpoolt oli taluhoone korralikult hoolitsetud. Selles oli kolm tuba - keskel asus eeskoda, millesse nad olid sisenenud, paremal käel paistsid rätsepa eluruumid ja pahemal tema töökoda. Kunagi oli siin ka vist mingi laut olnud, kuid uus omanik ei paistnud loomi pidavat. See pidi igatahes väga ammu olema.

"Ma ei jõudnudki teie nime küsida?" ütles Tiffany ja ulatas käe, kui oli tellimuse eest emal maksta lasnud, kes seda veidi vastumeelselt tegi. Ta ikka veel ei usaldanud seda meest. "Toomas Theodosius Tahhermann." ütles rätsep kõlaval bassihäälel ning mõlemad, nii Irina kui Tiffany tõstsid kulmu. "Jätke kõik naljad, mis teil korstnapühkimise või tahma kohta või mõne kamina kohta meelde tulevad, ma olen niigi neid kõiki kuulnud." täheldas Toomas uuesti ja Tiffany naeris tehtult. Nad kätlesid viisakalt ja läksid oma teed, olles enne täpsustanud, kuidas klient soovib oma kleiti saada. Rätsep oli selle peale vaid muiatanud. "Te vist lähete lausa sultani pulma, kui te nii kõrgi kleidi tellite, selliseid ei kanta enam." Tiffany oli vaid näost säranud ja ütelnud. "Minu sõbranna heaks sobib ainult kõige parem." Selle peale oli rätsep talle läbitungiva pilgu saatnud, kuid Tiffany osutus suletud raamatuks ja seitse pitserit oli talle peale pandud, nii et mees ei teadnud, mida ta sellest repliigist arvama pidi.

"Kas nüüd lähme kinno?" küsis Irina ettevaatlikult Tiffany käest, kes endaga rahul oli. "Jah, ma arvan küll - mis praegust näidatakse? Vali midagi välja ja üllata mind!" ütles Tiffany sundimatul toonil ja nõnda nad läksidki suvalist filmi vaatama.

II

Kinos näidati pöffi raames Eesti muinasjuttu "Vanapagana pulmad" Sellesse oli mingi eesti uus rešissööri kuulsus pikkinud natuke animet ja natuke tavalist lavanäitlemist, mis oli käsikaameraga üles võetud, nagu tahaks keegi Pulp Fictionit parodeerida. Vanapagan oli animeeritud, kuid saunikutütar oli näitleja - see oli väga nauditav vaadelda, kuidas nii lühike muinasjutt oli suudetud vahelugudega kahe tunni ja neljakümne kahe minuti pikkuseks venitada. Nüüd oli vanapagan ühe suure korporatsiooni ojabun - kes jaapanist kogu maailma peale alla vaatas. Korporatsiooni nimeks oli ironiseerivalt pandud "Kaseke" - "Ju meeldisid rešissöörile kaksiktähendused.", mõtles Tiffany. Selle suure bossi pojad pidid leidma enestele naised, kuid erinevatel põhjustel, mis eht Gestaldilikult lavale toodi, ei võinud nad seda ise teha ja mehed olla. Üks oli liiga osav sõjamees ja pidi koguaeg Helmandi provintsis välislähetusel olema - ja sellepärast ei saanud enesele ise naist valida; teise probleemiks oli liigne osavus raha tegemisel - ja tema ei leidnud ka oma päevaplaanis seda "akent" üles, kuhu naise otsimiseks aega võtta; kolmas oli lausa olümpiavõitja ja ei võinud treeningute; pressikonverentside ja võistluste vahel - rääkimata erinevate karastusjookide; energiabatoonide ning muu träni reklaamimine - endale aega leida naist enesele otsida. Samuti pidid nad sauniku juurde jõudmiseks 236 ninjaga võitlema; tee sulgenud puuslikust ja kahest lõvikoerast mööda pääsema, kes neile kolm küsimust esitas ja seitse ülesannet nõudis, mis hõlmasid selliseid triviaalseid asju, nagu elamislubade taotlemine; bussis tasuta sõitmine üle Eestimaa; vaba juurdepääs Kadrioru lossi ruumidesse, et seal privaatselt pidu panna; ning õigus blanco volitusega üks suvaline seadus vastu võtta; õigus vanur vöötrajal alla ajada ja sellega minema pääseda; luba pargis avalikult keppida ning poes lastele alkoholi pakkuda ja kindlasti tahtis puuslik, et temale Vabaduse väljakule ausammas püstitatakse. Kui siis Vanapagan sellest vaevast räsituna sauniku juurde jõudis, avastas ta oma õuduseks, et keegi kits on tütrekese riided nahka pannud ja vaja ruttu kuskilt uusi leida. Ja nii sai ta terve öö sellele sauniku tütrele hilpusid kokku tassima, kuni kukk laulis, ja põrgulised paha haisuna haihtusid. - Miksipärast oli kurja mõisapreili osa välja jäetud, Tiffany mõtles, et ehk tsenseeriti ära, kuna mõni poliitik seal end ära tundis.

Irinal oli väga raske seda filmi vaadata, kuid kuna Tiffany paistis seda nautivat, siis kannatas ta selle ära. Kuidas oli ta seda kartnud, et kunagi seisab põrguline isiklikult nende ukse taga ja viib tema armsa tütre kaasa - ja siis ei näe ta teda enam kunagi. Võibolla kuuleb veel maailmast tema vallutustest ja suurtest tegudest, kuidas tema Tiffany on langenud. Irina palvetas oma südames: "Oh, Lunastaja Jeesus, ära lase sellel filmil mu tütre kohta endeks olla, et tema peab Saatanale pruudiks olema. Mingu see karikas temast mööda - kas ühest ööst ei piisanud!? Anna mu tütar tervena tagasi ja ära hukuta teda maailmas!"

III

Kui Tiffany viimaks koju jõudis oli kell palju, kuid isa polnud ikka veel koju jõudnud. Jaapanis oli edasilükkamatu hädaistung, kust tema puududa ei tohtinud, sest muidu lendavat "Kaarnakivi" tarkvara vastu taevast - ja oh seda häbi otsa, kui ta niimoodi oma välisinvestorite ees näo kaotab. Tiffany oleks soovinud, et temale keegi uksele koputab ja siit hullumajast minema viib ning kunagi enam tagasi ei too. Ta oleks tahtnud, et see film, mida ta vaatamas käis, oleks temast rääkinud.

Kui ta oma tuppa läks, viskus ta ühes riietega voodisse ja jäi kohe magama. Ta ei tahtnud midagi tunda. Ta oli lootnud, et leiab eest hoolitseva isa, kes küsib, kuidas tema päev läks, kuid see ei olnud nii. Ta oli lootnud olla veidike normaalne, kuid kõik, mis tema sai, olid õõnsad teretused bankettidel ja kõmupiltnike sisutühjad küsimused ja kommentaarid. Ta oli väsinud olemast Kuulus Tiffany; Tark Tiffany; Ilus Tiffany - Kuulsa "Kaarnakivi" looja tütar - ta tahtis olla tavaline Tiffany, kes on 15 aastane, kuid sellilst valikut talle ei antud.

Keegi koputas tema meele uksele ja ta läks avama. Thurs; Eoh ja Ing seisid ukse peal. Kuidagi teadis ta kohe, mis nende nimed on, ehkki kohtas neid mehi esimest korda. Thurs nägi välja nagu päevinäinud metsavend ja tal oli määratu suur ogakilp selja peal. Isegi selle ääred olid teravaks ihutud, nõnda et see oli korraga ründe ja kaitserelv. Selle südamikust turritas välja suur pistoda pikkune jäme oga, mis oli mõeldud ettevaatamatute ründajate üllatamiseks. Sellega sai nii raiuda; pareerida kui torgata. Tema habe oli ilmatu pikk, ulatudes vööni ja punast värvi, nagu ka tema juuksed. Miskipärast olid tal saabastega kassi omadele sarnased jalanõud jalas, mis päris hästi muu rõivastusega kokku ei sobinud. Eoh nägi välja nagu mõni kuulus teismelistele mõeldud graafilise romaani meesautor. Ta kandis lühikest vesti palja naha peal ja oli väga maoliku olekuga. Isegi tema juuksed olid lühikesed ja lakitud. Kui Tiffany teda põrnitses, siis võttis ta hambaorgi suust välja ja viskas ühe "Ciao tibin!" välja ja pani orgi tagasi hambusse. Ta kandis musti teksaseid, mis olid kitsa lõikega. Igal juhul pidi tema munadel väga palav ja ebamugav olema. Ing kandis valget preestrirüüd ja ranges lõikes soengut. Isegi tema juuksed olid plaatinblondid ja temal polnud habet. Eohil olid vähemasti vurrud olnud, kuid Ing oli näo poolest karvutu. - Ja nad kõik olid kõrged nagu hiiud ning vaatasid alla Tiffany peale, kelle kaelalihased hakkasid sellepeale valutama. Ta astus ukse eest ära ja lasi nad oma troonisaali. Ta istus laisalt oma troonile ja vaatas küsivalt kolmele külalisele otsa. Teda häiris natuke, kuidas see saal tühjalt kõmas, "Kuhu küll kõik teenijad olid kadunud?" Tiffanyle ei meeldinud see.

"Mina olen Thurs ja ma aitan sul oma meelt pahade rünnakute eest kaitsta; ma aitan ka vaenlase meelt segadusse ajada ja lõhkuda, kui see tarvilik peaks olema." ütles Thurs ja lõi endale vägevasti vastu rinda. Tiffany ei olnud kindel, kas ta peaks veel seisma, või peaks tema rinnus nüüd auk olema.
"Mina olen Eoh ja ma aitan su emotsioone mõista ning mitte pead kaotada raskes olukorras, mina kaitsen su tundeid ja reedan sinu vastaste tundeid!" kummardas Eoh graatsiliselt ja astus oma kohale tagasi.
"Mina olen Ing ja ma aitan kaitsta su hinge ja anda sulle avarust, et keegi ei saaks sind rõhuda ega su plaane takistada!"

"Aga kes teist keha kaitseb?" küsis Tiffany ja kibrutas kulmu. Ruunivaimud vaatasid üksteisele otsa ja ei saanud küsimusest aru. "A mis see meie asi on?" küsis Eoh "Need on meie ülesanded, muu meid ei huvita." ütles Ing meelevaldselt. Need mehed meeldisid talle - selline kaitse võis ära kuluda. Milleks, ei osanud ta eneselegi seletada, kuid ta teadis, et ta tahab neid. "Ma valin teid kõiki!" ütles Tiffany oma troonil istudes ja ruunivaimud muigasid selle peale kergelt. "See tähendab, et sul on kuus kaitsevaimu?" küsis Ing hindavalt. "Seitse - Ur pakkus end minu lapsehoidjaks, mul pidavat halvad kombed olema." tähendas Tiffany kõrgilt. Thurs vangutas selle peale pead. "Ole temaga ettevaatlik, ta ei ole nii eemalolev kui Jara - kui ta midagi pähe võtab, siis ei saa seda temast enam välja rääkida." "Just sellepärast ma tema valisingi, et nad nii naljakalt tülitsevad. - Kas üks lõi teisel mehe üle või midagi?" tundis Tiffany elavat huvi. "Need, kellele meeldib toores jõud, ei meeldi mediteerimine ja vastupidi." ütles Ing selgitavalt. Seda öelnud, asutasid ruunivaimud teele ja lahkusid tüdruku meelest. "Ela hästi, kaarnakivi valdjatar!" ei unustanud Thurs ukselt öelda ja Tiffany võpatas unest üles. Kell oli 3.14

Püha õhtusöömaaeg

I

Kell oli 3.14 öösel, kui Tiffany leidis end jälle oma hinge troonisaalis. Lutsiver oli jälle oma karmiinpunases rüüs platsis ning Leonidas Sumatin samuti, kuigi tema hoidis veidi eemale. Ta vist polnud eelmist kohtumist tüdrukuga päris unustanud, kui ta vaimses võitluses alla jäi. Nad tervitasid ja kätlesid viisakalt ning liikusid edasi söögilaua juurde. Seekord oli lauas rohkem külalisi ja elav keskustelu. Iisebel ja Eeli pojad olid seal; Bileam ning Aakan samuti, ehkki tema hoidis veidi omaette. Aegajalt tegi mõni külalistest kohatu nalja lauahõbeda kohta, et seda ei sünni taskusse pista, kuna nad elavad unenäos. Aakan punastas iga kord selle peale ja torises endamisi. "Ükskord elus olin nõrk, tahtsin olla rikas, ja ikka pole seda unustatud." Leonidas sadas hästi sõbralikult tema paremale käele ja püüdis teda lohutada. "Mis sa arvad, kas sulle nAIsed ka meeldivad?" Aakan läks näost valgeks ja püüdis kellegi teisega rääkida, kuid kuna keegi muu ei tahtnud päris praegust teda Sumatini käest päästa, siis pidi ta seda õelutsemist edasi taluma. "Ai, Ai, ma ei teadnudki et sulle üldse ei meeldi nAised!" õelutses ta edasi.
"Kuidas su sulased elavad, kelled ma sinult üle lõin?" küsis Tiffany krati käest ja naeratas ülbelt ning varjamatult. Leonidas läks näost punaseks, vaatas siis abi otsivalt Lutsiveri otsa, kes pead raputas ja lahkus löödult torisedes lauast. Aakan vaatas talle tänulikult otsa, ja pärast seda lõppesid kõik Ai-naljad ära. Kõik istusid lauda ja lasid end ümmardada.

"Kas õppisid palju täna?" küsis Lutsiver oma kohalt.
"Jah, Genisha tutvustas mind paari ruunivaimuga ja ma õppisin armujooke tegema." Tiffanyl ei olnud "Tökat" meelest läinud ning see päev oli väga meeldiv olnud. Nii hea oli teada, kui suur huvi tema isiku vastu on. Ja isa ikka oli ära välislähetustel ja ei võinud teda kasvõi üheks õhtuks külastada; midagi temaga koos teha. See teadmine morjendas teda natuke, kuid ta soovis siin õnnelik olla, nii et ta lükkas selle kusagil meele tagasoppi. Paistis et Tiffany vastus polnud päris Lutsiverile meeldinud, sest ta kortsutas kulmu ja liigutas tülgastusest suulaes keelt ja palus endale veini juurde valada.
"Kas miski häirib sind Lutsiver?" küsis Tiffany ja kutsutud jäid lauas veidi rohkem vait.
"Ah, ei midagi, ma llihtsalt ei teadnud, et see vanatoi veel elus on. Kas ta ikka käib ringi, nagu oleks pudelitäie äädikat ära joonud." muigutas Lutsiver huuli.
"Sa siis tunned teda?" küsis Tiffany huvitatult. Tänaseks eineks oli konjakis mooritud sealiha rohelise riisi papaya ning aprikoosi lõikudega, kukeseene kastmes. Teisel vaagnal olid täidetud kartulid - selleks olid kartulid, mis pudrumassiks töödeldud ja millest olid suuremad käkid tehtud, nende sisse oli pandud tšilli-hakkliha ja maisi segu koos vähekese tilliga. Igale käkile oli eraldi küpsetuspaberist lehvik ümber meisterdatud selllise filigraansusega, nagu oleks see kartulikoor. Sekserile oli keegi kuhjanud kõige hõrgumaid trühvleid ja assortiikomme. Juba selle vaatamine tegi iga külalise täiesti näljaseks ja kuulates Tiffany ning Lutsiveri kahekõnet, anduti söömismõnudele.
"Nojah, väga põgusalt. Me pole just parimad sõbrad, ei satu tööasjus just tihti kokku." ujus Lutsiver viisakalt küsimusest mööda ja Tiffany naeratas viisakalt, selle kallal rohkem torkimata.
"Mida sa ruunivaimudest tead, ma nägin ainult kuute?" küsis Tiffany edasi ja saal jäi vaikseks. Leonidas kortsutas närviliselt kulmu ja vaatas Lutsiveri otsa, kes lihtsalt huvitatult muigas ja silmadega irvitas, tema suu oli täiesti sundimatu edasi ja miski tema olekus ei reetnud kohmetust. "Sa elasid tõesti kuue ruunivaimu visitatsiooni üle?" küsis Lutsiver õhkõrna aukartuse noodiga hääles ja mõtles veidi. "Nojah, su nimes on kuus erinevat tähte, siis saan aru küll. Kuid see on ikkagi märkimisväärne." Kuna Lutsiver oma tavalist iseloomu ei näidanud, läks lauas keskustelu edasi ning Tiffany ja ingel võisid segamatult vestelda, samas kui teised külalised keskendusid söögile ning oma teemadele.
"Mis selles nii erilist on?" küsis Tiffany natuke kohmetunult ja sonkis oma taldrikule asetatud sealiha tükki. Miks see nii suur asi olema pidi et ta kuue isikuga rääkis. Tavaliselt oli tema klassis rohkem inimesi kui kuus ja siis ta ka ei põdenud. "Oled sa kunagi Delfi oraaklist kuulnud?" küsis Lutsiver ja Tiffany ei saanud teema vahetusest aru, kuid otsustas kaasa mängida.
"Ehk see viib kuhugi."
Ta raputas pead, kuid vaatas siiski huvitatult inglile otsa.
"Tavaliselt, kui oraakel räägib oma vaimudega, saab nägemuse, on ta pärast igat visitatsiooni jumalatega üliväsinud. Reeglina ei käi oraaklil üle kolme jumala päevas, kuid sina rääkisid kuue ruunivaimuga - ja enne seda sa kindlasti ei tegelenud ka lõõgastava massaaši või meditatsiooniga, vaid pingelise õppetööga?" täheldas Lutsiver elutargalt.
 "Ja sa ikka käid ringi nagu Duratselli jänku!" muigas Lutsiver edasi.

Tiffany suule venis lai naeratus. Ta tegeles kergelt punetades oma toiduga ning Lutsiver tegi sundimatult sedasama. Miski ei reetnud seda, et ingel oleks kuidagi küsimisest häiritud või tema peale solvunud, et ta selliste asjadega täiskasvanut oli julenud tüüdata. Siin oli tal palju kergem rääkida, kui ärkvel olles, kui ta pidi alati teiste vanust ja sugu arvestama. Ta ei teadnud, et see peaks teda kuidagi väsitama, kui ta vaimudega räägib. Võibolla kohtumine Lutsiveriga oli teda viimane kord natuke rohkem läbi võtnud, kuid see oli ka selle pärast, et Tiffany läks päris lõpuni. Ühel hetkel kartis ta juba et hammustab naudingu ajal mehel pea otsast, nagu palvetaja ritsikas. Ta ei tahtnud et Lutsiver nõnda sureks, nagu tema mees. Ka Genisha oli teda süüdistanud ja öelnud, et tema on süüdi. Ja see näris tüdruku küljes. Pärast seda, kui itaalia õhulist Gelatot toodi, mis kohapeal valmistati, et tema õhulisus kauem püsiks, räägiti veel tühjast tähjast, kuid mitte millestki karjuvast, mis tema huvi oleks püüdnud. Lutsiver õgis oma pilguga hoopis Tiffanyt kes õrritavalt tegi näo, et teda hoopis huvitub kõnelus Bileamiga ja pani oma käe vanamehe õlale ning plaksutas ripsmeid. Kõnetatu kohmetus veidi ja lahkus vabandades lauast. "Mis temal viga on, pole kunagi naist näinud?" haavus Tiffany selle peale.
"Ah ära pane tähele, ta on Jahwe poolt." muigas Hofni õelalt.
"Tema kuulutas ju Iisraelile suurt võitu, kui vaenlase kuningas teda üles ostma tuli!" õelutses Piinehas takka.
"Temale üldse ei kõlvanud kuninga and!" muigutas Hofni taas ja mõlemad vennad muhelesid endamisi. Iisebel sekkus ka juttu.
"Ära pane tähele. Nad on ikka veel kibestunud, et Jahwe nende käest seaduselaeka ära võttis, nad olid ju preestrid. Jahwe oleks pidanud nende eest võitlema ja sõtta tulema kuid jäi - hiljaks." venitas Iisebel, ja need kes seda lauas lähemal istununa kuulsid, naersid õela repliigi peale.

Tiffany mäletas seda lugu piiblist veidi erinevalt, kuid sellised ajaloolised asjad võisidki vaieldavad olla. Ka Eeli pojad naeratasid julgelt ning ei kohmetunud. "Sa oleksid hea templineitsi teinud - Tiffany!" täheldas Piinehas, mille peale vend teda hoiatavalt müksas.
"Mida? Võib ju ometi talle komplimendi teha, ega ma temast tükki ei hauganud!"
Ka Lutsiver muigas ja jõi oma veini ja sõi Gelatot. Tiffany vaatas küsivalt Iisebeli otsa kes muigas. "Ah, ta magas nende templineitsitega, tead küll temasuguseid." pööritas vana printsess silmi. Tiffany naeratas ka avalalt ning tõusis lauast püsti ja asutas tantsupõranda poole, ning Lutsiver oli varsti tema kõrval, kuid selle asemel haaras tüdruk üllatunud Piinehasil käest ja tantsis temaga. Vihane Lutsiver sai enesevalitsuse kiiresti tagasi, ehkki joogikaallaja targu kaugemale astus, et mitte karikasisu pähe saada. Tiffany tahtis teada, millist kleiti templineitsid kandsid, et seda Maarika pulmas kanda. Kohmetunud Piinehas seletas kõik üksikasjad ning tants oligi läbi ja Tiffany pöördus jälle Lutsiveri poole.

"Tundsid minust puudust vaeseke." nokkis ta ingli kallal, kes oma tavalist naeratust viskas ja tema pakutud käe vastu võttis. Ta viskas tühjaks joodud karika enne joogikallajale ja tuhises muusikameistrile silma pilgutades mingit tango; flamenco ning pasodoble ristandit tantsima. Ingel oskas ka kiiresti tantsida ja Tiffanyl oli tegu, et kõiki kujundeid õigesti välja mängida. See hakkas rohkem meenutama vertikaalset keppimist - kõik need asendid, kus nad maandusid ja ihu ihu vastu kokku puutusid. Selle tantsu looja pidi kuratlikult geniaalne olema.
"See võiski tema loodud olla." muigas Tiffany endamisi.

Ingel ei lasnud tema silmi hetkekski oma pilgust lahkuda. "Kas sa oled Piinehasi peale armukade, et ma temaga flirtisin?" küsis Tiffany sundimatult.
"Mis? Temaga?! Üldsegi mitte." ütles Lutsiver sundimatult, ehkki üks murekurd oli talle silma juurde tekkinud.
"Sa tead mõnda head rätseppa, kes minu juhtnööride järgi kleiti teab õmmelda, nüüd kus ma tean, kuidas Iisraeli templineitsid riietuvad." küsis Tiffany sundimatult edasi.
"Ah, sa küsisid seda siis." hingas Lutsiver kergendatult. "Sa võid minu oma kasutada, kes mu rüü tegi. Leonidas annab talle tellimuse edasi."
Tiffany naeratas kavalalt ja ei öelnud enam midagi vaid tantsis. Viimases võttes oli tema nagu tiridammis ja Lutsiver hoidis tema pihast veel kinni, et ta päris maha ei kukuks.
"Selles asendis oleks huvitav olnud seda teha. - Kõikide nähes see tähendab." mõtles Tiffany endamisi. Kui külalised endamisi ära läksid ei saanud Tiffany muidu, kui pidi küsima Iisebeli käest. "Kas tüdruk võib tüdrukut armastada?" Naine vaatas teda kavalalt, enne kui vastas. "Miks mitte, kui tunne on olemas. - Pealegi annab see jumalateenistusel parema ühenduse kui see toimub naiste vahel. Sinu kaitsevaim saab sinuga paremini suhelda. Teised viisid kuidas kaitsevaimu paremini siia kutsuda on läbi mõne looma- või inimvere ja selles suplemise."
"Ma ei küsinud päris seda." mossitas Tiffany "Mind huvitas ainult seks." Iisebel vaatles teda kaastundlikult ja emalikul pilgul. "Tütreke, elu ei jookse kuhugile eest, küll sul on kõige tajumiseks ja kogemiseks piisavalt aega."

Seekord ei jäänud Lutsiver kauemaks ja vabandas end tööasjadega välja. Tiffany pidi pettunult üksi jääma, ehkki ootas enamat.

II

Hommikul ärgates oli Tiffany lõõgastunud ja ei mingit pohmelli nagu eelmine kord, ta läks kööki ja juhtus ootamatult isaga kokku. "Kas nägid midagi ilusat unes." püüdis Madis teda lohutada. "Midagi! Ma nägin mitte midagi erilist!!" rõhutas Tiffany igat silpi ja võttis röstsaia hambusse ning kahmates oma kohvitassi, keeras otsa ringi.
"Ja milles mina süüdi olen?" solvus Madis Irina poole vaadates. "Sa ei tervita teda just igal hommikul, ise lubasid laupäevakutel temaga olla." püüdis naine diplomaatiline olla ja rüüpas oma kohvi. "See oli päris päikseline Tiffany" muigutas ta edasi. "Nüüd on tal pidevalt sellised tujud, nüüd kus sa rohkem tööl oled."
Madis vaatas teda pika pilguga ja ütles siis. "Noh nüüd on mul rohkem aega. Järgmised kolm laupäeva olen ma täiesti olemas, siis saab vana võlga tasuda." lausus ta reipalt. Irina pidas paremaks mitte vastata, mis ta sellest plaanist arvab. Ta teadis liiga hästi, kuidas mobiil tema Madise nagu välk selgest taevast ära võtta võis, ning ilusad lubadused luupainajaks muuta. Ta ei tahtnud jälle oma tütart õhtul mossitamas näha. Võibolla lohutab teda šoppamistuuri ning õhtuse tüdrukute filmiga. Ta polnud neid kunagi heaks kiitnud, kuid ta pidi kuidagi moodi oma tütrega aega koos veetma. Pärast võis veel last vaatama minna.

Kui Tiffany oma ruumi tagasi jõudis, istus Jara tema voodipeal ja ootas viisakalt. Tiffany kortsutas kulmu. "Sa end nooremaks ei võiks teha, ma ei suuda sinu hambutusse lõusta vaadata." torises Tiffany ja punastas, kui aru sai, mis oli öelnud. "Palun vabandust." Ta lõi silmad maha ja võttis röstsaia suust ära ning pani koos kohviga laua peale. "Kas toon sulle midagi?" püüdis Tiffany viisakas olla. Jara naeratas tänulikult. "Miks sa üldse vabandasid, ma tean kes sa hinges oled, sa ei pea midagi etlema minu ees." Tiffany punastas veidi. "Genisha ei luba mul endaga nii lugupidamatult rääkida."
"Ja siis sa mõtlesid, et mina olen samasugune, et tema mind sulle tutvustas - saan aru." noogutas Jara kaasa.
"Ühe tee võiksid mulle küll tuua, ma joon Kardemoni ja melissi teed kibuvitsaga." ütles külaline pärast pinevat vaikust. Tiffany läks kohe ukse juurde ja võttis ühel teenijal nööbist kinni, kes mööda läks, poetas õige sõna suunurgast ja tuli tagasi Jaraga suhtlema.
"Ma tulin siia sinu õpinguid edasi aitama, sest arusaadavalt ei või Genisha siia ilmuda - sa oled ikkagi tüdruk." muheles Jara. Tiffany naeratas tänulikult. Genisha tema toas oleks sama meeldiv kogemus olnud kui Jeesus tüdrukute vetsus, kui ta teada sai, kes tema last hoiavad. Ta mäletas seda siiamaani elavalt, ning oli õnnelik, et võis seda vältida. Ta ühtlasi kahtles, et Genisha laseb endale munadesse lüüa ja nii viisakas temaga on.

"Kellega ma täna kohtun?" küsis Tiffany ja istus põrandale maha ja võttis lootoseasendi. "Eh; Dagaz ja Ur lubasid sinuga kohtuda." noogutas Jara kaasa. "Kas Genisha jõudis juba sulle öelda, kuidas kaitsevaimu ja šamaani vahel lood on?" küsis Jara tõsiselt, kuid Tiffany raputas pead, mõtles veidi ja lisas siis. "Ma kohtusin unes Iisebeliga ja tema seletas, et oraaklid väsivad ära, kui oma jumalaga kõnelevad." Jara põrnitses tüdrukut kulm kipras. "Ma oleksin eelistanud, kui ainult Genisha sind õpetab, kuid nähtavasti tuntakse sinu vastu mitmelt poolt huvi. Selle vastu ei saa aidata, kuid muidu on see jutt õige." Jara võttis mugavama asendi ja hakkas rääkima. "Šamaani vägi oleneb otseselt tema käsutuses olevatest kaitsevaimudest. Need kaitsevaimud jagunevad ka erinevatesse rollidesse. Ühed on niiöelda teenijad vaimud, kes väga sind ei kurna ja neid võib sul kasvõi neli kümmend seitse olla. See kõik sõltub sinu elamise suurusest, kui suure mugavusega sa harjunud oled. Siis on veel kaitsevaimud, kes oskavad ka sõdida ja meelevallaga kaitsevaimud, kes oskavad teisi kaitsevaime sõjas käskida ning juhendada - nende välja kutsumine on kõige kurnavam." Jara tegi oma juttu pausi, sest Tiffanyl oli selline ilme peas.
"Vabandust, aga mina ei taju mingit muutust, kui ma teiega räägin. Kas see tähendab et te pole eriti tugev?" ta lõi kohe pilgu maha ja punastas. Jara naeratas soojalt.
"Tavaliselt ei ole šamaanid ühtlasi kaarnakivi omanikud või ise selle füüsiline manifestatsioon." "Miks mitte?" julges Tiffany uuesti küsida. Jara muigas soojalt küsimise peale ning naeratas elatanult. Oli näha, et ta tundis siin olemise üle rõõmu, et võis temaga rääkida. Ta vist ei saanud eriti tihti vaimumaailmast välja. "Püüa seda ette kujutada niimoodi, kui Miljardär ühtlasi võidab Euro Jackpoti ja saab Nobeli rahupreemia samal aastal, kui tema firma rekordkasumit toodab." Tiffany noogutas mõistvalt, kuid kortsutas kulmu ja tahtis vastu vaielda. "Ma ei ole-!" tahtis ta öelda, kui Jara käe tõstis ja teda pedagoogilikult katkestas. "Ma vist praegu ei salli sinu vastu vaidlemist. Kui sa nõrk oleksid, siis ma vaevalt siin oleksin. Ma ei ilmu mitte igale šamaaniõpilasele, mul ei ole selleks aega." Keegi koputas uksele, ja Tiffany tõusis avama, kartes, mida ütleb teenija nähes võõrast tema toas. Kui ta tee teenijalt vastu võttis, oli ta veidi pettunud, kui ta selle ilma vaevata lauale panna võis - teenija pöördus oma asjatoimetuste kallale. "Ää muretse, ainult sina näed meid! Egas ma inimene ole." muheles Jara voodi peal. Kui Tiffany selle peale mõtles, sai ta ise ka aru, et see oleks olnud imelik, kui tema teenija samuti vaime ja haldjaid näeks. Tüdruk ulatas tee külalisele, kes selle tänades vastu võttis ja siis pöördus Tiffany tagasi põrandale istuma, lõpetas oma röstsaia, mis oli juba jahtunud ja jõi leiget kohvi peale. Ta märkas alles nüüd, et oli suhkru ja koore unustanud.

Üks noor neitsi ilmus tuppa ja kummardas nende ees. "Eh, juba kohal?" küsis Jara lõbustatult "Sa ei pea üldse niimoodi kummardama, sa pole teenija." täheldas ta kõrgilt. Eh nägi välja, nagu oleks ta Tiffany noorem õde. Nii kuskil kaheksa aastane näost õhetav plikatirts. "Mida tema ka teeb?" küsis Tiffany lõbutatult. "Ma aitan sul muutuda ja teistega rohkem leppida." naeratas Eh ujedalt. Tiffany naeratas talle kahtlevalt tagasi, kuid samas, kui ta järele mõtles võis sellisest ruunivaimust kasu olla, kui ta suudab niimoodi mõnes seltskonnas paremini ellu jääda. "Ta meeldib mulle." ütles Tiffany "Oled ikka kindel?" küsis Jara soojalt, "Sellist otsust ei saa pärast ümber teha, ta vaid paistab nii süütuke, tema kohta käib vanasõna "vaga vesi; sügav põhi" - tema pärast viskuvad neitsid näkiks ja tapavad ennast, kui tunnevad end mitte enam vajalikuna oma külale ja perekonnale." tähendas Jara õelalt ning Eh lõi pilgu maha. Tiffany vaatles ruunivaimu suurenenud huviga. "Ma ei teadnud, et ta nii äge on, no siis tahan ma teda lausa topelt."
Ja kui Jara teda mõistmatult jälgis lisas ta vabandavalt. "Ma ei saa oma vanematest päris aru, ega lävi nendega eriti." Selle peale noogutasid mõlemad ruunivaimud mõistvalt. "Siis võib Eh sind tõesti aidata." nõustus Jara viimaks ja nimetatu istus tema kõrvale, paremale käele.

Välja ilmus kahekümne nelja aastane tüdruk, kes samuti paistis Tiffanyga sugulane olevat. Neil kõigil olid mustad juuksed ja piimvalge nahk, ning kitsas kirsipunane suuke.
"Tema annab sulle uut jõudu iga päeva alustamiseks, kui sa soovid unustada eilset ja möödunud ööd." tähendas Jara elutargalt, ning uus külaline noogutas selle peale. Tiffany noogutas laisalt vastu. "Ta paistab kah kasulik." Dagaz võttis Jara pahemal käel istet. Pärast seda ilmus välja nelja kümne aastane vanem naine, kes kõrgilt Tiffany üle vaatas. "On alles kasvatamatu laps, teda tuleb palju õpetada." Ur jäi seisma, kuhu ta ilmus ja sai teiste poolt kurje pilke vastuseks. Tiffany istus alandlikult põrandal ja küsis ettevaatlikult. "Ta kuidagi meenutab Genishat" Jara vaatas muigvelsui Uri peale ja tagasi. "Ur on Genisha kaitsevaim."
Tiffany ei saanud jälle aru. "Ma arvasin, Kenaz on Genisha kaitsevaim - kaarnavaim noh!"
Ka Ur võttis selle peale muiata ja pani käed rinnal risti. "Genisha ei salli ikka veel Kenazi, et see tema ruunišamaaniks tegi. Ta tahtis kangesti kristlaseks jääda. Siiamaani nutab selle pärast." Jara vaatas Uri tõsiselt ja tõusis püsti et temaga lähemalt rääkida. "Ära üle pinguta, ma lähen nüüd puhkama, siin on juba piisavalt palju õpetajaid."
"Sa oled alati natuke ülbe olnud oma väe pärast." torkas Ur talle vastu. "Ma ei jää sulle kaugele maha, sa tead!" nohises ta kõrgilt.

Kaks naist põrnitsesid teineteist altkulmu ning Tiffany köhatas viisakalt.
"Kas me läheme toast välja ja laseme teil selle selgeks rääkida, püüdke tuba mitte liigapalju väristada, siin elavad teised inimesed ka, kes meist ei tea."
Ur vaatas tühjal pilgul teiste külaliste peale ja siis tagasi Jara peale.  Kui ta tüdruku lause tähendust mõistis, muigas ta endamisi. Ta astus Jaral teepealt ära ja vanamemm kadus pilklikult nohisedes. "Mina aitan sünnituse juures ja olen kõige uue loomise juures." tähendas Ur tähtsalt. "Kas siis ka kui Tyr külla ei tule?" tähendas Tiffany muiates ning Eh ja Dagaz hakkasid nalja peale itsitama. Ur vaatas nende peale tapval pilgul ja teised ruunivaimud muutusid korrektsemaks. "Ma näen, et olen õigesse kohta tulnud. Me saame sinuga päris headeks sõpradeks!" Ta vaatas Tiffanyt sellisel pilgul, nagu tahaks teda terveks sajandiks pärast tunde jätta, ning Tiffany vastas mässumeelse pilguga vastu. Talle oli Jaraga rääkimine rohkem meeldinud.

III

Isa Gregorius tegeles oma järgmise tunni ettevalmistamisega, kui Uku tema kabineti uksele koputas. "Saad sa mind korraks aidata?" venitas ta laisalt, hoides sigarit käes. "Koolis ei suitsetata." ütles isa Gregorius viisakalt ja üldse mitte süüdistaval toonil ja pöördus tagasi oma töö juurde. Uku vaatas muiates oma sigarit, kustutas selle vastu metallist karpi ära ja pani karpi ning karbi põue.
"Ma mõtlesin liittunni peale, et Tiffanyt paremini õpetada." muigutas Uku uuesti.
"Kas sa teistest tudengitest ei huvitugi." vaatas isa Gregorius kiusajat küsival toonil. Talle eriti ei meeldinud Filosoofia õppejõud ja ta isegi ei teadnud miks. Ta püüdis õiglane olla ja mitte kohe sildistama hakata, kummatigi kui ta ise siin uus oli ja teiste omaksvõttu vajas.
"Mitte eriti, ma pole kristlane, et ma kohtlaseid armastama peaksin." tähendas ta muiates ja istus ühele toolile, mis külalistele mõeldud oli.
"Miks sa siis üldse õpetaja oled?" küsis isa Gregorius teravalt ja võttis siis leebema tooni. Selline jutuajamine oli hea viis teisi õpetajaid paremini tundma õppida.
"Sest mulle meeldib arusaajaid õpilasi õpetada - mitte iga aasta ei satu ma kokku nii aruka tüdrukuga kui Tiffany - sellepärast ma üldse seda kannatangi." Munk põrnitses veidi altkulmu ja hapul pilgul Uku Seppa, enne kui vastas. "Mis asjus sa üldse tulid ja kuidas see liittund sinu silmis välja hakkab nägema?"

"Sa tunned teist käsku piiblis?" küsis Uku Sepp laialt naeratades ja isa Gregorius kortsutas kulme. "Miks ma ei peaks teadma?: "Sina ei tohi enesele teha ei nikerdatud kuju ega midagi sarnast sellega, mis taevas üleval; ei sellega mis all maa peal, ega sellega, mis vees maa all on!" 2Ms20:4 Mis sul sellest?"
Uku naeratas veidi munga ärrituse peale. "Ma kavatsen rääkida, kuidas kõrbenomaadis liiva peal tinti tegid, et raamatuid kirjutada."

Selle peale hakkas isa Gregorius langetõbiselt turtsuma
"Nomaadid ei kirjutanud raamatuid ja ei teinud tinti - vesi on liiga kallis et sellise jõleduse peale raisata - neil oli verbaalne traditsioon!"

Uku naeratas veel laiemalt. "Sa isegi teadsid seda probleemi - kas sinu piibel on ka suulises traditsioonis?" küsis ta laisalt venitades.
Munk võpatas selle peale ja sai aru. Iga kord kui ta piiblit luges, rikkus ta teist käsku, et see oli enne antud, kui Juudid paikseks jäid ning õppisid tinti kasutama ja kirjakunsti abil sõnu raamatusse talletama. Kuid sellega kujutasid nad kõiki neid asju, mida nad ei võinud teise käsu järgi kujutada. Piibel oli nende puuslik, mis keelas neile osadust Jahwega.

Kuid munk kogus end kiiresti. "Sellepärast meil ongi Kristus ja ta rist et meid Jumalaga lepitada, kes me kõik patused oleme!" andis munk sündsa vastuse.
"Sa siis oled liittunniga nõus?" küsis Uku soojalt ja tõusis püsti ulatades isa Gregoriusele tere käe ja mitte kaks sõrme nagu tal mõne inimesega kombeks oli.
Munk piidles terekätt vaenulikult, kuid tõusis siiski püsti ja kätles viisakalt. Pärast nimede vahetamist leppisid nad materjalides kokku ja Filosoofia õppejõud loivas kõkutades kabinetist välja.

Kui ootamatu külaline oli kadunud, tegi isa Gregorius kiire palve.
"Jumal su teed on ärauurimatud. Vaid sina tead, miks ma sain seda kannatama. Lase sel liittunnil korda minna ja mitte mingit ateislikku laimu sellest sündida!"
Pärast seda edenes töö palju reipamalt ja ta võis paremini keskenduda. Ta võis selle veel ümber pöörata ja Tiffanyle selgitada, kui hea on olla Jumalalaps. Ta oli juba oma lühikese elu ajal nii palju kannatanud. Isa Gregorius ohkas veidi ja tegi kaks Ave Mariat ja neli Gloriat.