"Hmmh." Mõmises Madis mõtlikult ja seletas talle kätte poetatud bukletti ja selle ulatanud särava naeratusega näitsikut, kes viis mõtted Tallinna lennujaamale. Tavaliselt muidugi seal ei naeratatud, kui sa just mõni eriti kuulus VIP või vähemasti olümpiavõitja ei olnud. Aga siiski ei meeldinud selline ülesuhkurdamine Madisele. Mida neil varjata oli, et nad nii viisakad olid? Kus on konks? Ta on ju müügindusega tegelnud. Alati on mingi konks, tuleb see lihtsalt üles leida, kuid senimaani polnud midagi karjuvat või kahtlast silma hakanud, ja pidi nähtavaga rahule jääma. Ta istus laias ja avaras parkett-põrandaga saalis, milles arvatavasti lõpuaktuseid peeti ja muid pidulikke sündmusi. Valimiste ajal on siin kindlasti kõik sektoriteks jagatud ja luuletajate pildid kinni kaetud, mõtles Madis hapult. Ta seiras veidi igavledes Juku- Kalle Raidi pilti, mille kõrvale oli asetatud mingi äraspidise loogikaga Toomas Hendrik Ilves paremale ja Paul-Eerik Rummo pahemale käele.
"Te jälgite meie altarimaale?"
"Mida? Kuidas?" Ei saanud Madis ootamatust segamisest aru. Tema kõrvale oli ilmunud hoolitsetud moe ja sarvraamidega noormees. Ta paistis samuti luuletajate pilte seletavat, ehkki Ilves ja Raid ei olnud Luuletajad. Alveri; Liivi; Kangro ja teiste kõrval, paistsid need kolm eriti pentsikult ja ka see võõras näis oma äraseletatud näoga kohati kulmu kortsutavat ja muhelevat üheaegu.
"Need on meie altarimaalid, meie püha kolmainsus..."
Ütles võõras täiesti rahulikul ja tavalisel toonil, nagu räägiks tänase Postimehe mõnest huvitavast artiklist, mis siiski pole nii tähtis, et sellepärast tundeid välja näidata. Keegi kutsus ta mingis asjas kõrvale ja ta ei võinud oma viimast repliiki selgitada. Madis ei hakanud talle järgi ka jooksma, ta oli ikka kindla asja pärast siia tulnud. Missest et siin paar hullu ja imelikku ringi kalpsas. Tema tütar pidi siia kooli vastu võetama, ja kuulu järgi pidi see kuradima hea kool ka olema. Sellesse võeti ainult 12 õpilast aastas ja kõik õppisid samas klassis, olenemata edasijõudmisest, kuid see ei öelnud tegelikult midagi. Räägiti, et kõik selle kooli lõpetajad olid elus kuidagimoodi läbi löönud. Vigala Sass olevat siin õppinud; samuti Vello Saage ja mõni muu kuulus inimene. Kui see ikka nii heade tutvustega kool on, siis ei jookse see mööda külgi alla, kui tema tütar siit natuke tarkust kogub, mõtles Madis. Ta tahtis oma tütrele kõige paremat, maksku mis maksab.
Äkki meenus talle too telefonikõne. Ta püüdis seda maha raputada, nagu ligast vihmamantlit, kuid see ei tahtnud õnnestuda. Tema silme ja kõrvade ette tekkis tume kuju, kes näppu viibutades ja end korrates muudkui ütles: "Sa pead pattu kahetsema!" "Sa pead pattu kahetsema!"
"Kurat! Lähen ise ka juba hulluks!" võdistas Madis end ebamugavuse ja tülgastuse pärast väristada, nagu oleks ruumis kole külm, kuid radiaatorid huugasid täies võimsuses. Väljas võis olla jahe ja külm, kuid sees oli meeldivalt soe ja hubane.
Kusagilt heljus Tiffany ühes emaga välja ja istus oma isa kõrvale. Ka teised võtsid oma kohad sisse ja poodiumile astus üks väga tähtsa olemisega habetunud vanahärra ja hakkas kõnet pidama.
"Me oleme siia tarkuse pühadesse kambritesse kogunenud, et võtta vastu uusi õpilasi ja tervitada kõiki võõraid ja huvilisi, kes võivad tulevikus tarkuse omandamise peale mõtlema hakata. Meie pühas ja õiglases Kõrgemas Rahvuslikus Akadeemias Teoloogia ja Turunduse alal - või KRATT, nagu me ennast lühendatult kutsume. Aga enne kui ma oma jutlusega jätkan, palun tuua sisse riigilipp ja laulda riigihümn, selleks palun teid tõusta, et näidata üles oma austust!"
Kõik tõusid püsti nagu üks mees, isegi Madis ühes perekonnaga ja tagantpoolt toodi sinimustvalge sisse ja kõlasid esimesed pühalikult ülevad riigihümni noodid, mille kuuldudes kõik hakkasid laulma. Esimesse ritta olid jälle miskid oivikud sattunud, kes erilise püüuga laulsid, nõnda et rind ees kummus. Madisel jäi vägisi mulje et on Elu Sõna koosolekule ära eksinud. Kunagi purjus peaga ja koos sõpradega nooruses eksis samuti, ja sai ruttu kaineks, tänutäheks kostitas ta toona pastorit mõne krõbedama sõnaga, et ta endast nii palju ei arvaks. Tal oli meeldiv uim olnud, ja siis aetakse vägisi kaineks. Siin oli pigem vastupidi, et mõte kippus vägisi ära lendama kuskile mineviku radadele ja mülgastele.
Järsku kostis peeretamise häält ja kogu saal jäi vait. Kõik vaatasid kurjalt ringi, kes selle pühaduse teotusega hakkama oli saanud, ja lõpuks veeti raskelt vastu põtkiv ja puiklev räbaldunud mantliga mees kahe turske selli vahel vabanduste ja plaksutuste sünkroonlööktaktis välja.
Kui rahvas oli viimaks end kogunud, lipp omale kohale asetatud ja kõnemees oma jutulõnga jälle kätte saanud, läks kogu päev sama igavalt ja sündmustevaeselt edasi. Madis tundis siiralt kaasa et too paadialune siit oli minema veetud, sest ta paistis ainsa mõistliku olendina peale tema perekonna. Kõik teised olid nagu kuidagi napakad või nokastunud olekus. Võib-olla muudab positsioon koos raha ja võimalustega sind selliseks? Ei, tema tütar on parem ja suudab võimu kiusatustele vastu panna! Mõtles Madis end rahustades.
"Maailma kolm kõige suuremat majandust ei ole mitte riigid, vaid firmad, korporatsioonid. See on sellepärast nii, et maailm on muutunud. Me oleme sisenenud informatiivsesse maailma. Kellel on rohkem andmeid, sellel on ka rohkem võimu. Inimesed ootavad, et te räägiksite neile tõtt nende kohta, kas see üldse asjasse puutub või mitte ja midagi neile müüksite. Seda kõike saate siin koolis õppima, kuidas ennast paremini turustada ja oma sõnumit suurematele ringkondadele pakkuda. Eks olnud Jeesus kõige suurem turundaja, kui ta võttis juutide käsuõpetuse ja muutis selle Mäejutluses populaarseks ja üleüldiseks. Enne kasuistlikult ainult juutide asjaks peetud Jumal muutus ülemaailmseks Jumalaks. Eksklusiivne usk kõikevõitvaks imagoloogiliseks meistriteoseks. Lõpuks võidab see, kel on surres rohkem hääli, mis teda meenutavad!"
Saal tõusis ovatsioonidega üles. Isegi Madis seisis jalgil ja plaksutas. See oli jutlus mida tema kui müügimees mõistis. Otseloomulikult. Müüa ükskõik mida ja kellele, kas see polnud siis elu mõte. Tema naine seletas teda veidi muigvel pilgul ja seisis tema kõrvale plaksutades viisakalt kaasa. Ta polnud kunagi mehe innust müügiametisse aru saanud, ega saanud nüüd ka sellest kõnest. Ka Tiffany oli veidi eemaloleva ja pilves pilguga nagu pahandaks mingi vasturääkivus teda kõvasti. Ta jättis siiski oma arvamuse endateada ja istus nagu hea laps omal kohal.
Kui kõik oli möödas ütles Madis rahulolevalt endamisi:
"Jah, me valisime tütrele hea kooli. See teeb tema kuulsaks ja annab talle eluks vajalikud kogemused..."
"Raha ei ole kõige tähtsam elus, tead." ütles tema naine talle, ning sasis tema juukseid.
"Ega see paha ka ei tee." ütles Madis söakalt ja andis korraliku karukallistuse ja musi.
Kui nad lõpuks direktori kabinetis olid ja tunniplaane ning muud sellist arutasid, haigutas Tiffany juba kuuldavalt. Habemik vanamees, kes oli kõnet pidanud, seletas tüdrukut ja ütles siis muheldes: "Teil on tark tüdruk, väga tähelepanelik. Istus kogu kõne ajal vagusi ja ei seganud vahele. Mina küll oma tütardele pole suutnud õiget käitumist selgeks teha. Aga tal saab siin hea olema, olge mureta."
"Mis puutub õppemaksu..." alustas Madis asiselt.
"Ärge solvake meid, teie tütrel on stipendium! Tema tulemuste juures pole üldse mingi ime."
"Noh, kui nii siis, oli meeldiv tutvuda. Noh nii tüdruk." Madis pöördus oma tütre poole. "Mis sa oma uuest koolist arvad?"
"Pisut kuiv ja imal, ma loodan et loengud on paremad." torises Tiffany mokaotsast ja vanemad ning direktor naeratasid selle peale.
