Jumal on armastus

Tiffany oli esimeseks laupäevaks isa Gregoriusega hästi ette valmistunud. Ta oli võtnud perekonna koopia "Marmoringlid" raamatust; ta oli pannud selga uue aluspesu, millega ta oli soovinud Mihklit üllatada, kuid sellele vanamehele peaks sellest piisama; sinna peale pani ta eriti liibuva kleidi, mis ta rinnad esile tõstis, kõige tipuks meikis ta ennast, kuigi ema ei olnud teda lubanud, et ta liiga noor oli, ja pidi oma näonahka hoidma - kuid praegust ei hoolinud Tiffany mingist vähist, mille ta 20 või 30 aasta pärast saab, vaid see, kuidas sellele mungale ära teha. Keegi ei võinud tulla tema ja isa vahele! Ta lappas veel raamatu läbi ja veendus, et teab kõiki asendeid, mis selles on kujutatud.

Kui isa Gregorius õpperuumiks korraldatud tuppa sisenevat Tiffanyt heatahtlikult vaatles, muutus tema naeratus kiiresti põlgust täis külmaks maskiks.
"Tüdrukud sinu eas ei meigi! - Nüüd istu maha ja räägi, kaugele sa oled jõudnud."
"Ma lugesin su raamatut, see oli väga hea! - Üks mu lemmikuid." tähendas Tiffany õelalt ja manas esile groupi näo, nagu ta mõnelt heavy-rock videolt oli jälginud. Ta asetas raamatu endast pahemale ja jälgis munga reaktsiooni, mida ei tulnud kaua oodata.
"Sa tegid mida??" Isa Gregoriuse silmad tahtsid koopaist välja karata, kui ta rinnust haaras, kuid ta saavutas kiiresti enesevalituse. Ikkagi tema on õpetaja, ja ta paneb selle üleannetu plika paika. "See raamat on täiskasvanu kirjandus ja ei ole mõeldud lastele!"
"Noh, see oli väga informatiivne." nokitses Tiffany oma hambavahesid ja käitus võimalikult lugupidamatult, kuid isa Gregorius vaid naeratas.
"Ma mõistan." Isa Gregorius tõusis püsti ja astus ukse juurde ja hakkas välja minema. "Ma ei soovinud sinult isa röövida, mul on kahju et tal niipalju aega tööl läheb, et minu siinviibimine sulle nõnda vastik on." Ja nende sõnadega lahkus isa Gregorius ruumist.

Tiffany oli üllatunud. Ta polnud veel kunagi kellegile nõnda alla jäänud. Mitte ainult ei kohelnud see munk teda väärikalt, vaid ei laskunud ka tavalistesse familiaarsustesse ning muidu laste peal kasutatavasse kõneviisi. Ta oli igati käitunud, nagu hea isa peab käituma. Ja tema oli käitunud nõnda halvasti. Kõik tema ettevalmistus oli ühe alandliku tunnistusega tühjaks tehtud. Ta õpetaja ei üritanud end kehtestada ega õigustada, ta lihtsalt lahkus ruumist. Tiffany kargas püsti ja jooksis isa Gregoriusele järele ja haaras tal esikus käest kinni. "Ära mine! Ma palun vabandust oma endise käitumise pärast. Palun tulge tagasi õpperuumi, ma niikaua pühin selle meigi ära ja tulen järele!"  Tiffany kummardas üsna samamoodi kui see jaapanlasest stjuard oli lennukis teinud ja sai mungalt uuesti seda heatahtlikku naeratust tunda.

Kui Tiffany isa Gregoriusega uuesti õpperuumis kohtus, oli kogu tüdruku olek muutunud. Ta oli meigi maha pesnud ja selga pannud ühe kottis räpparikampsuni, mille kapuuts oli pähe tõmmatud. Kui munk küsis, kas tüdrukul on külm, vastas too viisakalt, et tal on nõnda turvalisem. Ka tüdruku kehahoiak ning pale olid muutunud. Nüüd ta oli rohkem 14 aastase tüdruku moodi, kes ta oli. Seeliku oli ta vahetanud teksade vastu, kuna nendes oli kergem vaibal istuda. Isa Gregorius kordas oma küsimust ja Tiffany vastas, kaugele ta oli jõudnud.

"Hmm, ma ei saa arugi, mida ma sulle veel õpetama peaksin. Sa oled juba kõik alused Filosoofiast; Filoloogiast; Psühholoogiast; Meditatsioonist; Kontemplatsioonist; Hermeneutikast; Eksegeesist..." isa Gregorius jätkas seda loendit oma 8 minutit, enne kui ta kõik nimetused sai üles loetud. Ta vaatles kaasa võetud pabereid, mis tal portvellis asusid. Jõudnud endas mingile otsusele, küsis ta nagu muuseas: "Kas sa tead, kuidas kostub ühe käega plaksutus?" Tiffany üllatus selle küsimuse peale, kuid kaval naeratus levis ta suule ja silmadesse, ning ta tähendas kavalalt: "See on ju koan, ma ei teadnudki et katoliiklased tegelevad zen'iga."
"Meditatsioon pole midagi, mis on ainuomane budismile; või zen-munkadele. Ka kristlased palvetavad mõnikord nii sügavalt, et seda võib pidada meditatsiooniks, me lihtsalt ei nimeta seda nõndamoodi. Ütleme siis, et ma pean sulle "sügavat palvet" õpetama."
"Ma ei ole usklik." tähendas Tiffany tähelepanelikult munka jälgides, kuidas ta selle ülestunnistuse vastu võtab.
Isa Gregorius kortsutas kulmu, nagu oleks tüdruk mõne ebasündsa sõna kuuldavale toonud. "Ma kuulsin su emalt, et sa oled ristitud ja tema on ka kristlane?" See küsivas toonis esitatud retooriline lause kätkes endas kogumit murest ja kaastundest. Ta oli seda nii tihti näinud, kuidas rikkurid peavad kristlaseks olemist mingiks klubiks, mille lliikmena nad on rohkem esteetilised või tähelepanelikumad, kui mitte sellesse klubisse kuuludes. Nii oli Madonna enda jaoks leidnud kabala, ehkki ei järginud selle karme paastureegleid ja muid praktikaid. Lihtsalt selle sümbolid ja keel olid talle nii meeldivad, et ta ei soovinud enam ilma nendeta elada. - Nagu ärahellitatud tütar küsib oma isalt järgmist lelu, millest ta ruttu tüdineb, et ta seda tegelt tõeliselt ei tahtnud.
"Ma ei tahtnud ema tundeid solvata. See paistis talle väga tähtis - kuid talle pruut, ma ei taha olla miski talle pruut!" Tiffany silmis välgatas hirm ja õud, ning mungale ei jäänud see märkamata. "Kes sulle ütles, et kristlane peab olema Talle pruut?" küsis isa Gregorius soojalt ja rahustaval toonil.
"Ei tea, ma unes nägin, et üks advogaat nimetas mind talle pruudiks." Tiffany punastas ja lõi pilgu maha. "Sa pead mind vist üheks ärahellitatud plikaks, kes ei oska oma tundeid valitseda ja armub esimesse ettejuhtuvasse-" ta jättis lause lõpetamata ja vaatas siis tõsiselt munga poole.
"Mida see talle pruut siis tähendab?!" Tiffany ajas oma lõua ette ja toetas oma küünarnukid põlvedele, kui ta lootose asendis õpetaja ees istus. Nõnda sarnles ta väga keerdu tõmbunud rästikuga, kes valmistub ründama. Ta oli nii ohtlikult ilus, et isegi isa Gregoriusel ei jäänud see märkamata, kuid ta luges mõttes ühe palve ja lausus endasse: "Tagane minust saatan, sina ei või teda mitte ära rikkuda!"

"Talle pruut tuleb sellest, et Jeesust, kui kõige puhtamat ja pühimat olendit maapeal, kujutatakse talle sümboliga, ja kuna Jumal on nii mehelik, siis peab kogudus olema naiselik. Sest Jumala ja koguduse suhe, peab olema, nagu mehe ja naise suhe. - Sellest ka väljend Talle pruut. See tähistab ülimat lähedust Jumala ja inimese vahel." Kui isa Gregorius oli oma selgituse lõpetanud, siis istus Tiffany juba sirge seljaga, nägu mõtteist pilves. Ta kibrutas huuli, nagu tahaks midagi öelda, kuid loobus sellest ja põrnitses hoopis enese ette.
"Kas keegi saab olla inimesena Talle pruut?" küsis Tiffany paremale vaadates, nagu oleks seal veel keegi nendega koos istumas.
"Noh jah, mõned kristlikest nunnadest müstikud on saanud sellise ilmutuse, et on kogu oma elu andnud Jeesusele ja abielu vande enda peale võtnud, nagu astuksid nad Jumalaga abiellu. - Kuid see pole väga levinud." tähendas isa Gregorius ettevaatlikult. "Miks see teema sind huvitab?"
"Ma nägin kord ühe imeliku unenäo - kuid mina ei abiellu kellegagi, kes end pole viisakalt tutvustanud. - Äkki mulle mees üldse ei meeldi, ja siis ujub keegi sellise tiitliga välja...." tähendas Tiffany söakalt ja ehmus oma siirusest ning lõi käed risti ja mossitas endamisi, nagu oleks munk teda mingilt pättuselt tabanud.

"Selleks, et olla Talle pruut, ei pea olema Jumalaga abielus. Piisab, kui oled ristitud - ülekantud tähenduses on need üksteise vasted. Nagu ma ütlesin, see on sama lähedane suhe nagu abielus." ütles isa Gregorius viisakalt ja rahulikult. Ta ootas kannatlikult, kuni tüdruk seda seedis. Kui küllalt oli vaikitud, siis küsis munk uuesti oma eelmise küsimuse kohta ja sai vastuseks: "Valgusel pole kõla kui tema kiired tabavad peopesa nagu trummi ja sellel puudub maitse, nagu ei või ükski keel taibata, ons ta magus või hapu, sest valgus on kõigile sama, võtmata seisukohta. Seetõttu võib temaga käsi kokku lüüa, ilma et keegi solvuks või pahandaks või seda isegi näeks, ehk kuuleks. Tõeline rõõm pole mitte nähtav vaid nähtamatu, nagu kõik igavesed asjad on kogematud. - Kui sa neid näed või kuuled või mõistad, on nad juba otsa saanud ja mööda läinud ja sa taipad nende viimast virvendust, nagu miraaži kõrbes, mis eksitab."

"Tubli, tubli." rõõmustas isa Gregorius, kuid kerge kahetsusnoodiga hääles ja laskus tüdruku ette maha, kõverdades samuti põlvi ja istudes rätsepistmes Tiffany lootoseasendi vastas. "Nagu võikski oodata nii haritud tütarlapselt - sa ei jätnud midagi mainimata ja andsid ammendava vastuse. Su õpetajad on kindlasti klassi ees meeleheitel, et sulle küllalt iseseisvat tööd teha, et sa teisi õpilasi segama ei hakkaks?"
"Mis siis õigel vastusel viga on, või selles, kui ma oma ülesanded ruttu valmis saan?" kortsutas Tiffany kulmu.
"Õige vastus pole alati õige hingele ja kui sa kõigest ruttu aru saad ja valmis teed, siis ei jõua su keha järele." tähendas isa Gregorius tõsiselt ja sügava kurbusega silmis.
Tiffany jõllitas teda selges hämmingus, ja ei saanud midagi aru, ja see tunne oli talle ootamatu ning ebameeldiv. Isegi tema filosoofia õppejõud ei suutnud teda nõnda vaost välja viia, et ta midagi aru ei saanud, kuigi ta pidi tema juuresolekul tihti seda lauset kasutama, et ta oma jutuga järgmise lõiguni jõuaks. Kuid siin oli midagi, millest ei saanud üle ega ümbert, ükskõik palju sa kavaldasid; nutsid; palusid või vihastusid. Kuidas veel vastata küsimusele, kui mitte õigesti, kogu elu oligi ju õigete vastuste leidmises. Ja Tiffany ei saanud sellest aru.
"Mitte ainult su aju ei õpi tarkust, vaid kogu su keha koos sinuga - kunagi jääd sa vanaks ja saad elatanuks ja su aju annab järele ning mälu tuhmub, mida sa siis teed, kas saad rumalaks? - Kuid kui sinu keha õpib kaasa, siis võid sa talletada tarkust ilma mäluta, kogemuse kaudu ja harjumuse läbi - ilma et peaksid sellele mõtlema või seda seletama." selgitas isa Gregorius rahulikult ja pikaldaselt, kuid ilma selle läbematu noodita, millega tema isa telefonis kõneles, kui mingist ilmselgest asjast aru ei saadud. Isa Gregorius oli täiesti teistsugune inimene, kui tema isa. Paistis, nagu oleks kõik tema aeg selles hetkes ja ruumis üksnes Tiffanile pühendatud, nagu ei loeks maailmas midagi muud kui nende kahekõne. See mõjus Tiffanyle korraga nii meelitavalt kui kohutas teda surmani. Kes ta õige on, et teab neid asju ja räägib temaga nii isiklikul tasandil?
"Kuidas sina sellele küsimusele vastaksid?" küsis Tiffany alandlikult ja huvitatult.
"Mul ei ole sellele küsimusele vastust - sa ei peaks keskenduma vastusele vaid küsimusele." tähendas isa Gregorius uuesti selle vihale ajavalt rahuliku häälega.
"Kuid mis mõtet on küsida, kui vastus ei muuda midagi?" torises Tiffany rohkem endamisi, kui küsides mungalt.
"Vastus pole küll midagi, kuid see, kuidas küsimus mõjub ja mida sa sellega peale hakkad - see ongi su tegelik vastus. See vastus, mille sa sõnadesse haarad, on pelk vari sellest kogemusest, mis sinuga igavesti jääb." Tiffany suu vajus selle selgituse peale ammuli.
"Nagu sa ütlesid, igavest ei saa piiratult näha, siis on ka nägemus piiratud, kuid inimsõnad on juba sellised..." selgitas isa Gregorius uuesti.
"Miks sa seda küsisid?" küsis Tiffany selges hämmingus ja manas ette ükskõikse näo, kui oli enda üle jälle enesevalitsuse saavutanud.
"Et näha, kuidas sa mõtled - kuidas sinu keha mõtleb ja ootamatule küsimusele reageerib." tähendas munk lihtsalt, nagu oleks see ilmselge.
"Sa võid ennast õnnelikuks pidada, pole just palju õpetajaid, kes mind endast välja viivad." urises Tiffany alandatult, et isa Gregorius oli julenud seda öelda.
"Sa ei pea sellest solvuma, see polnud väljakutse või kontrolltöö - ma tahtsin vaid teada, kes on Tiffany Ülemiste. - Jah, ma näen su kaarte ja diagramme ning arvustusi, kuid need näitavad vaid sinu aju ja ootusi, mis sulle esitatakse, kuid mitte seda, kes sa oled. Ma ei teagi, mis su lemmik film on või lemmik näitleja või bänd..." Isa Gregorius oli nii vahetult sõbralik, et viha ja alandus lausa imeti tüdruku seest välja. Ka see tunne oli kohati nii meeldivalt sulnis ja hirmutav. Kes on see mees, kes võis vabastada sind vihast ja ängistusest? Mida ta endast kujutab ja mida ta siin teeb. Kas tuleb teda karta või pahaks panna, või on ohutu hulluke, kellele pole vaja tähelepanu pöörata. Kui Tiffany isa sai rikkaks, täitis ta nende maja igasuguste teenritega, kes olid nagu varjud. Nad ei teinud häält ega olnud neid üldse kuulda, vaid nad ainult tegid tööd. Kui ülikond unustati voodile, oli see selja pöörates kohe endale riidepuu ja õige koha kapis leidnud, nagu oleksid majas haldjad aga mitte inimteenrid. - Üks teener lõi oma varba vastu ust ära ja oigas summutatult, kuid lasti kohe selle eest lahti ja asendati vaikivama tüübiga. Tiffany polnud sellest kunagi aru saanud, miks ta isa selline sadist teenritega oli. Miks nad ei võinud oma tundeid väljendada ja rääkida. Igakord kui Tiffany oli püüdnud ühega neist juttu teha, hajusid nad teistesse tubadesse ja olid kadunud. Lõpuks kohtleski Tiffany neid õhuna ja ei pööranud enam tähelepanu, kuid isa Gregoriust ei andnud ignoreerida. Kogu tema olek ärritas ja äratas huvi ühtlasi. Ta oli nii kutsuv, et Tiffany oleks tahtnud teda oma isaks ja samas nii pelutav, et ta oleks soovinud püsti tõusta ja minema kõndida, kuid ta ei suutnud. Miski hoidis teda paigal. Ja talle ei meeldinud see nõrk tunne ta südame all, mis teda paigal hoidis.

"Hea küll, järgmiseks korraks ma palun sul mõelda, mis kasu on tühjast soolatopsist?" Selle küsimusega saatis Isa Gregorius Tiffany tagasi oma tuppa ja läks oma ruumidesse.

Kui Tiffany öösel oma voodis lebas jõllitas ta valget lage ja siis keeras selja ukse poole ning vaatas aknast välja. Väljas oli selge taevas ja natuke külm ööõhk aitas rõhutada kuu säravat palet. "Mis kasu on tühjast soolatopsist?" küsis ta endamisi ja kortsutas kulmu. Tema kodus kasutati ainult ühekordseid soolatopse, mis pärast tühjaks saamist kohe minema visati, see pidi kuidagi olema seotud hügieeniga, kuid Tiffany kahtlustas, et ta isa kardab mürgitamist. Kunagi oli isa talle tunnistanud, et tema ametis pole haruldane, oma konkurendi veevarustusse korgijooki pumbata või midagi naljakat kellegi soola või suhkrutoosi - kunagi olevat üks selline naljahammas suhkru ja soola sildid nende kodus ära vahetanud ja isa oli teinud endale soolatud kohvi. Siis nad polnud nii rikkad ja Tiffany arvas, et isa võis ka ise need omavahel sassi ajada, ning ei julenud nüüd suurest uhkusest tunnistada ja ajas kõik anonüümsete paparatsode ja müügiagentide kaela, kes teda igal sammul kottida püüavad. Tiffany tegelt ei kuulanudki neid hirmujutte, kui isa rääkis, kui kuri on maailm. Tema oli alati hakkama saanud - kuni tänaseni. See munga küsimus oli nii totter ja ometi ei suutnud ta seda kõrvale heita. "Mis kasu on tühjast soolatopsist?" Soola topsi mõte oli olla täidetud ja oodata järgmist einet, et olla siis kohane - tühi soolatops oli aga tema kodus samahästi kui avalik solvang ja eesootav kuri kahtlus teenijate kaelas, kes oma tööst ilma jääb, et viga küllalt kiiresti ei märganud ja ei parandanud. Milleks küsida midagi nii ilmset ja rumalat. "Mis kasu on tühjast soolatopsist?" See küsimus peas vasardamas, suikus Tiffany rahutult unne.

Kell 3.14 öösel.

Tiffany leidis ennast jälle oma troonisaalist uhke mustast sametist kleit seljas ja hõbedast diaara peas ning rauast valitsuskepp käes. Ta kõndis ringi oma troonisaalis ja uudistas seinamaale ning gobelääne, kui märkas et kaks päkapikku hoiavad tema taga lohisevat kleidisaba, et see mustaks ei saaks. Kuidas ta oli üldse suutnud seda märkamata trepist alla tulla, või kuidas ta sai sinna ülesse, ilma et ta sellesse takerduks. See oli sama arulage, kui munga esitatud küsimus. Ja see tuli talle just meelde, muutes kogu tema palge tuhmiks ja halvaendeliseks, nagu oleks kohe äiksetormi oodata.

"Kas midagi valmistab teile muret?" Küsis Leonidas juurde karates ja vaatas kahtlustavalt päkapikke, kes kohe kahvatusid ja tegid sügavad kummardused ning tõstsid rüüääre kõrgemale, nagu tahtnuks ütelda: "Enam seda ei juhtu, töötame usinamalt!" ja kratt näis natuke rahunevat, kuid vaatas ikka murelikul pilgul tüdruku otsa.
"Ah lihtsalt üks loll küsimus, mida mu koduõpetaja-munk minult küsis." torises Tiffany endamisi, "Pole midagi erilist, seepärast ajabki vihale, et ma ei tea, mida vastata."
"Ah õigus, see hull munk ööbib teie juures, ma olen temast kuulnud." torises Leonidas ja tema nägu muutus väsimusest tulvil larfiks. "Jop swam Boga" vandus Leonidas kurjalt ja manas ette sõbralikuma näo.
"Mida see madal - üldsegi mitte sinu vääriline kahejalgne - julges siis küsida?" Leonidas tegi sügava kummarduse kuid tal polnud enam kaabut peas nagu eelmisel kohtumisel, seekord nägi ta välja nagu ingel mõnelt maalilt. Tal oli seljas kullaga ääristatud valge rüü, millel olid rinnul punased rikandid ja ornamendid, mis kujutasid Eedeni aia stseeni kui Eeva olevat mehed pattu kiskunud. Tiffanyle ei olnud see lugu kunagi meeldinud, sest sellega peksti naisi ja sunniti end süüdi tundma, et nad mehed paradiisist oma rumalusega välja tõukasid, et nad kuradit ära ei tundnud ja pikalt ei saatnud. Kuid kus olid need targad mehed, et nad ise naist korrale ei kutsunud, enne kui hilja. Kuid selles jäid mehed alati vastuse võlgu.

"Ta küsis: Mis kasu on tühjast soolatopsist?" ja vaadates küsivalt Leonidasele silma sisse "Kas sina tead, mida ma hommikul mungale vastan?"
"Kahjuks ei või ma sellele küsimusele vastata, muidu tunneb munk minu vastuse järgi ära." ütles Leonidas piinlikust tundes ja lõi näo maha.
"Tõtt öelda, mul oli kunagi veel üks kasvandik, kelle tõttu ma oma inglitiibadest ilma jäin ja kratiks sain. Too hull munk tegi temast kristlase, ja siis ma ei saanudki enam temaga koos olla!" ütles Leonidas ja vandus veel matisid ja katisid välja.
"Kas siis kristlaseks olemine on nii paha, et ei või enam krattidega ja inglitega rääkida?" küsis Tiffany hämmeldunult.
"Ei või jah, sest nende Jumal ei luba, nagu tema oleks ainus jumal, kes olemas on." sisistas Leonidas ja ajas oma rinna puhevile nagu isakalkun.
"Siis ei ole hea kristlane olla, kui ma sellest kõigest loobuma pean!" tähendas Tiffany mõtlikult "Ja ma veel mõtlesin, et Gregorius on mõistlik ja hea mees."
"Nad paistavadki sellised head ja süütukesed, kuid tegelikult on väga ohtlikud." ässitas Leonidas takka "Nad üldse ei hooli, mis sinust pärast nende külaskäiku saab, või kuidas sa hakkama saad. Peaasi et nemad oma linnukese kirja saavad."
"Juhata mind pigem Iisebeli juurde, mul on igav ja ärme enam neist asjust räägi!" Leonidas kummardas uuesti ja edaspidine unenägu oli palju meeldivam. Leonidas vilistas korraks ja kohe ilmusid välja nümfid ja muidu ilusad naisolevused ja hakkasid nende ümber tantsima ja laulma ning kandled hakkasid seinte ornamentidest välja kukkuma ning ise mängima, heljudes õhus nende kohal, nagu seeravid. See oli nii sulnis tunne, ja Tiffany rõõmustas juba, kuid siis tuli talle munga küsimus meelde ja ta kihvatas uuesti. Ta tundis, et kusagil sügaval sisimas oli tühjus, mida ei suutnud miski täita. Ta ahmis seda unenägu endasse, kuid ei saanud küllalt, see tühjus näis hoopis kasvavat, skandeerides mõnitavalt küsimust: "Mis kasu on tühjast soolatopsist?"

Ja nõnda Tiffany ärkaski, sassis peaga ja ühe jalaga voodis, olles välja langenud, tekk vööna ümber kägardunud vastu põrandat, mis oli külm. Ta ei jõudnudki Iisebeli juurde, ja see ärritas teda, et ta polnud saanud oma tahtmist - ja ta ei teadnud ikka veel vastust munga neetud küsimusele!

Ülekuulamine

Kui isa Gregorius Ülemiste häärberisse jõudis, oli Tiffany juba õpingute juures. Ta helistas kella ja lasi stjuardil end sisse juhatada. Madise kabinetis oli neil üks tõsisem jutuajamine, kuid kuna isa Gregoriuse soovitused olid väga põhjalikud, siis ei andnud millegi kallal norida. Madisele ei meeldinud see mees. Ta mäletas teda sealt raamatupoest, kui kõik need kanad ta ümber kaagutasid - ja talle ei meeldinud sellised mehed, kes niisugust tähelepanu otsisid. Kuid midagi ei olnud teha, see oli tema tütre hea tuleviku pärast, et tal võiks paremini minna, kui tema vanematel. Nendele polnud keegi sellist täiuslikku haridusteed võimaldanud. Omal viisil pidid nii Madis kui Irina end tõestama ja küünarnukkidega ja üle laipade ronides kuuldavaks ning nähtavaks tegema. Nende tütrel pidi minema paremini.

"Nii et te olete olnud peaministri hingehoidja?" küsis Madis
"Nii see on, kuid kahjuks ei saa ma..." püüdis isa Gregorius seletada, kuid tema sõna lõigati halastamatult pooleks.
"See on hea, kui te oskate saladusi hoida, eelmine lasti just selle eksimuse pärast lahti, et ta oli ajakirjandusega liialt semu." tähendas Madis hajameelselt ja uuris mehe soovitusi, nagu oleks ta jurist ja tahaks väikesest kirjast midagi mürgist üles leida. Kusagil peab mõni konks olema. See mees ei saa nii hea olla, kuskil peab olema mingi mööndus, miks kõik seda munka kiidavad ja soovitavad. Kunagi pole sellist meest, kelle kohta ainult head räägitakse - kui ta pole just lits mees.
"Kas ma võin istuda?" küsis isa Gregorius viisakalt. Madis saatis talle küsiva pilgu ja märkas, et mees oli kõik see aeg seisnud, ja nad olid juba pool tundi tema soovitusi arutanud. Ta tegi tülpinud käeliigutuse, mis pidi tähendama niipalju kui: "Tunne end, nagu kodus." ja isa Gregorius võttis rahulikult istet, vaadeldes huvitatult Madist laua taga.
"Nii et, mis aineid te õpetate, on teil mõni ametlik akadeemiline?" Ta jättis lause lõpetamata ja saatis isa Gregoriuse poole küsiva pilgu, kuid seekord oli see rohkem kaupmehe oma, kes püüab ülemiselt riiulilt mingit kindlat välismaist oliiviõli pudelit üles leida. Isa Gregorius võttis portvelli lahti ja koukis sealt veel ühe pataka dokumente välja. Oli näha, et ta oli vestlustega harjunud ja oskas aega õigesti kasutada, et sellest parim võimalik tulem saada. Kuna Madis oli pidanud palju töötajaid Astral Marketingi tööle palkama ja nende lepingu sõlmimiseks viimase kinnituse andma, siis teadis ta, mil viisil võisid lootustandva kandidaadiga alt minna. Esmapilgul hea mees võis osutuda kapijoodikuks või lausa narkomaaniks ja vändagängsteriks. Selliseks, kelle mõtted ei ole täiesti töö peal. Mõni nendest oli koguni Superstaaris esinenud ja pidas end miskiks staariks või selliseks. Ta ei tahtnud oma valikuga alt minna - jutt käis ikka tema tütre tulevikust. Samas ei meeldinud talle, kui vestluses keegi muu oli peakoer, ja isa Gregorius oli vääriline vastane. Ta oli meest igatepidi provotseerinud, kuid isa Gregorius ei võtnud vedu. Asja tegi hullemaks, et Madis ei sallinud katoliiklasi - või üldse usklikke, välja arvatud neid vene pappe, kes tema haavu sõjas ravisid. Neid ta oli nõus sallima, et nende olemasolu polnud täiesti aja ning ruumi raiskamine. Madis uuris neid uusi pabereid ja nägi, et need on rohkem kui piisavad. Nendest tuli välja, et isa Gregorius on lausa ülekvalifitseeritud.
"Ja kust te kuulsite, et mu tütar vajab, hmmh-" Madis jättis jälle lause lõpetamata ja uuris ühte rida vaadeldaval dokumendil, mis ütles, et isa Gregorius on käinud Sarajevos koos rahuvalvajatega.
"Ma kuulsin temast uudistes, ta meenutas ühte kindrali tütart, keda ma Sarajevos õpetasin. Mehe peale oli suur tasu pandud ja oli oht, et tema tütar saab märklauaks, nii et ma pidin talle õpetaja; lapsehoidja; koomik ning ihukaitsja ühes isikus olema." Ennetas isa Gregorius Madise küsimuse suunda.
"Ahsoo, te siis olete relvadega sina peal?" küsis Madis tunnustavalt.
"Ma eelistaksin ilma neid kasutamata elada, kuid alati ei tule inimesed mu soovidele vastu." tähendas isa Gregorius kerge tülpimusega hääles.
Madis lubas endale kerge naeratuse, mis võbeles ta suunurkades.
"Noh siin majas olen ma huvitatud teie filosoofilistest ja filoloogilistest oskustest, Securitas hoolitseb mu turvalisuse pärast, nii et sellepärast pole teil vaja esialgu muretseda." Madis tõusis laua tagant püsti ja pani isa Gregoriuse soovitused eraldi kausta ja kausta kappi lukutaha. Polnud vaja et naine või tütar mõnda ebasoovitavat dokumenti loeb ja valesti aru saab. Ta võttis riiulist teise kausta, kust tiris välja tühja planketi ning asus seda täitma. Ta oli enda kodu tarvis töölevõtu planketid Astral Marketingsist saadud tooriku abil koostanud, kuna see aitas maksuametit eemal hoida. Need olid pärast iseseisvumist nii ülbeks läinud, et toppisid oma nina igale poole, kuid kui lajatasid neile mõne kurjakuulutava või saladusliku tüüplepinguga, siis oli neil aastateks tegevust, mille käigus nad sind enam esildistega ei tüüdanud. Ta maksis juba niigi palju makse, ja sellele neetud riigile ikka ei piisanud. Kui ta oli planketi täitnud, libistas ta selle üle laua isa Gregoriuse ette ja andis oma MontBlanck sulepea pilkava silmapilgutusega üle. "Ma tahan seda pärast tagasi." kuid isa Gregorius ei teinud väljagi, vaid andis oma allkirja. Ta pani sulepea rahulikult tagasi lauale ja asutas kabinetist lahkuma. "Kuna ma saan oma ruumidega tutvuda? Ma sain kirjast aru, et te soovite, et ma häärberis ööbiksin, niikaua kui ma teie tütart õpetan." ütles isa Gregorius üle õla. See ärritas veidi Madist, kuid ta leppis sellega. See on hea kui koduõpetaja on veidi tugevama vaimuga, siis ei söö tema tütar teda ära, nagu eelmist, kes oskas ainult ohkida ja heldida, kui tark tütar neil on. "Ma juhatan teid ise, kõigile tubadele ei pääse teised ligi."

Kui Madis ja isa Gregorius olid visitatsiooni lõpetanud, juhatati uus koduõpetaja viimaks tema eraruumidesse ja ta lubas endale tassikese rohelist teed. Ta mõtles teed juues tagasi tollele jaapani templile, kelle abtiga ta oli nii hästi läbi saanud. Jah, tema poeg käis alati selle kibestunud ilmega ringi ja varsti jooksis ka kodunt ära. Ta ei olnud suutnud olla talle hea õpetaja. Tema isa oli süüdistanud end liigsete lääne mõjudega, mis ei lasnud pojal nende kultuuri ilu näha. Kuid isa Gregorius teadis, et mitte igast pojast ei saa oma isa ameti pidajat. See oli suur Jumala õnnistus, kui poeg võis isa ameti üle võtta - sest kas polnud ta tihti ka kristlaste seas näinud, kuidas pastorite ja preestrite pojad ja tütred halvale teele lähevad. Juba pärast rooma riigi lõppu oli olnud tavaline, et pojad kogudusi oma mailt pagendasid, mille pastorist isad neile pärandasid, olles selle enne rikkalt mehelt annetuseks saanud, et kogudusel oleks kuhu koguneda. - Eks sellepärast kuulutatigi tsölibaadi seadusega kõik pastorite ja preestrite lapsed sohilasteks, et neil ei oleks pärimisõigust ja et nad ei saaks kogudusi oma õigusega ahistada. Nüüd olid ajad muutunud, ja enam polnud ilus kingitusi edasi pärandada, nagu vanasti oli võimalik; kuid tsölibaat jäi ja muutus vaimseks absoluudiks ja asjana iseeneses. Isa Gregorius ei kiitnud seda heaks. - Kui kõik valgustatud isikud valivad elu ilma järglasteta, siis sureb nende tarkus viljatult, sest kes oleks veel parem näidis ja tõend nende usu erilisusest, kui poeg, kes astub isa kingades. Maailm oli juba väsinud pede- ja pedofiil preestritest, kes tema püha õiget usku teotasid. Ta ei saanud seda lubada ja oli endale vandunud, et näitab, kuidas kristlane peab tõeliselt elama. Eks sellepärast sai ta "Marmoringlid" kirjutama, et mõista Hoosea stiilis kõik hoorus hukka, kuid teda süüdistati pornograafias. Kuidas see tema hinge kibestas, et keegi teda ei mõistnud. Kas see oli nende meelest kerge, maalida alasti kehasid, nendes keelatud asendites, mis teda tülgastasid. Tema poleks elusees naisest nii mõelnud. See pidi inimesed patu suhtes üles äratama, et nad teaksid millega nad mängivad - ja siis, pornograafia! Isa Gregoriuse pilk langes ühele riiulile, kus ta oma raamatu ära tundis. Oli näha, et raamatut loeti tihedalt ja et see oli hästi hoolitsetud korras. "Siin majas elavad ikka valgustatud hinged!" ümises ta tunnustavalt. Ta mõtles, mis selle templi nimi oli olnud. Ahjaa, see oli nii keeruline ja raskesti tõlgitav, seepärast ei tulnudki see kohe meelde: "Jadeiit fööniks, kes istub valge lootose õiel, teab tõde ja teed selleni." või oli see hoopis "tõeline tee" mida fööniks lootosel valvas. See polnud eriti tähtis, kuna mõte jäi samaks.

Kui Tiffany koju jõudis, oli juba hilja, kuid tal ei olnud koduseid töid - sest tal oli kuri komme õpetajaid traumeerida sellega, et vastas igale esitatud küsimuslehele akadeemilise veerandtunniga - 15 minutiga kodused tööd õppejõu nähes ära tehes. Paljud ei suutnud sellist hirmutavat kogemust tema intelektist taluda ja panid oma ameti maha. Ja siis ta mõmises midagi üleolevalt stiilis: "Järgmine kord kasuta i-mitmust ja mitte kindlat kõneviisi!" Arukamad jälgisid teda silmanurgast, ja kui tal paistis juba klassis õpitav valmis olema, siis anti talle vaikselt uued ülesanded. Nõnda sai Tiffany kerge vaevaga kogu kursuse materjali ainult kahe semestriga läbitud - ja temal olid ka kõik ained humanitaarist reaalini, ja ta kõndis ringi sellise näoga, kui käiks kudumisklassis. Oma südames oli Tiffany õnnetu, sest koolis ei näinud ta Mihklit nii tihti, kui Maldiividel. Ta tabas end tihti klassiruumis unistamast ja kujutlemast, mis asendeid nad peaksid veel läbi võtma. Tiffany ei jõudnud ära oodata, et kuninglikku laulu koos Mihkliga lugeda. Nende filosoofia õpetaja oli ta abiõpetajaks teinud - nüüd, kus ta kõik selles aines oli omandanud - ja tema ülesandeks oli mahajääjaid abistada. Kuningliku laulu lahti seletamine oli paras ettevõtmine, kuna paljudel puudus intiimsem kogemus vastassooga. Kuid kuna internet oli olemas, siis sai sellest murest kergesti üle. Ainus asi, milles Tiffany lasi end järele lohistada, oli marketingi osa. Kuid õppejõud andsid talle selle andeks. Ei olnud kerge olla Madis Ülemiste tütar. Pealegi tegi ta teoreetilise osa oivaliselt ära, selle rakendamisega oli mingi tõrge, et tema etteasted ei tundunud üldsegi siirad. - Oli selgelt aru saada, et talle ei meeldinud asju pakkuda. Ta tahtis lihtsalt oma isaga koos olla, et ta ei oleks siin ilmas nii üksi ja haavatav. Ta ei talunud neid pilke, millega kogu maailm teda läbistas, nagu oleks ta mäekristallist nikerdatud kuju. - Igal pool oli aga "Kaarnakivi" ees ja "Kaarnakivi" taga. Mida edukam oli Madis Ülemiste, seda vähem oli tal aega oma perekonnale ja seda tihemini oli ta komandeeringus. - Eks sellepärast oli ta ka selle uue koduõpetaja hankinud, et nüüdsest sai see teda laupäevastel õhtusöökidel asendama. Oi kuidas ta sellele mungale kätte maksab, tema ju kirjutas "Marmoringlid"! - Vaatame kuidas talle tüdruk selle kaante vahelt meeldiks...

Lennuk

Kui perekond Ülemiste ja nende reisikaaslased lennukis istusid, oli õhkkond sõbralik. Irina oli otsustanud istuda oma tütre kõrval, kes istus Mihkli kõrval, kes istus Madise kõrval, nõnda et Vadim pidi istuma akna all. Selles osakonnas rohkem reisijaid ei olnud, kuid ometi otsustasid nad nõnda tihedalt kokku hoida, et näidata üles oma kiindumust. Stjuard tõi neile jooke ja suupisteid ning läks sügavalt kummardades piloodi kabiini, et vaadata, egas meeskond midagi ei soovi. Stjuardiks oli seekord jaapanlane nimega Takahiro Shinja. Räägiti tühjast tähjast ning tulevastest kavatsustest. Madis kiitles oma uutest plaanidest, ning Irina haigutas ja kohendas oma istet puhkeasendisse. Mihkel ja Tiffany vabandasid seedehäirete tõttu ja läksid vetsu, mis polnud üldse imelik, et lennukis oli nende osakonnas kaks tualettruumi. - Ja toit tekitas tõesti palju gaase; mida küll lennufirma logistikud mõtlesid, kui lasid menüüsse lisada oad koos karastusjookidega!

Mõne aja pärast kui härra Shinja ühest tualettruumist möödus, kuulis ta uksetaga rasket hingamist, ning läks edasi. See oli nii tavaline, et noored tahtsid lennukis seda teha, eriti, kuna räägiti, et see pidi mehed võimekamaks tegema ja naised viljakamaks, või oli asi lihtsalt õhurõhus ning hüperventilatsioonis. Igal juhul liikusid igasugused legendid Üleorgast. Üleorga oli selline meeleolek ja orgasmi liik, mis sarnanes mõnedele tantristlikele tehnikatele, selle vahega, et sa ei pidanud valima erilist asendit. Selleks sobisid kõik sellised kohad, kus oli madal õhurõhk, näiteks Himalaja tipp; hapnikutelk kuskil kõrgmäesiku platool või lennuki tualettruum, kui sa oled kõrgel pilvede kohal. Ta isiklikult jälestas seda, et kõik mida need kristlased tahavad, on rohkem väge ja lõbusid. Tema jaoks olid kõik lääne inimesed kristlased, kes ei mõistnud tema kultuuri. Üks lõbuke hommikuks ja lõbuke õhtuks ning kõige peale palju erinevaid võimeid ja tehnikaid, mille pärast oldi valmis palju raha ja aega kulutama. - Ja mille tarvis? Ükski neist ei mõistnud vaimse kirgastumise tõelist mõtet. Härra Shinja jõi tööliste osakonnas "seitset samuraid" ja ootas. Läks mööda poolteist tundi, enne kui noored välja tulid ja oma kohtadele läksid. Vaikselt ohates tõusid stjuard üles ja läks vetsu küürima. Seal lõhnas ikka veel kahe inimese higi ja muude vedelike järele, mis vahekorra ajal eralduvad. Härra Shinja pidi palju õhuvärskendajat kasutama, et kõik see minema peletada, nagu oleks tema eksortsist ja see tema pühamu, mida ta kaitseb. Juba kakskümmend aastat oli ta seda madalat ametit pidanud ja loobunud kõigist oma isa pakkumistest hakata templipreestriks - ta ei soovinud hakata laekaks, et valvata hotokeshou üle, mis nende perekonnale oli usaldatud. Kui vaja, siis ütleb ta oma perekonnast lahti, ehkki see oleks olnud väga ennekuulmatu tegu jaapanis, kuid kuna ta niigi oli suurema osa ajast maa ja taeva vahel, ei pidanud ta vihaste sugulaste pilke kartma ja tal ei olnud mobiili ega isiklikku korterit. - Kogu tema omandus siin ilmas oli vaid puhastuslapp ja vormiülikond. Kaastöötajad nimetasid teda Mr. Propperiks, kuigi tema ei olnud kiilakas, nagu ta isa. Tal olid tema ameti kohta haruldaselt pikad ja lumivalged juuksed. Koolis narriti teda sellepärast Byakko ja tehti järele tema isa kõne ja kõnnimaneeri - siis kui õpetaja polnud klassis, muidu oleksid nad tema keppi tunda saanud ja midagi rasket pidanud retsiteerima. Teda ei peetud kunagi küllalt inimeseks, miks ta oleks pidanud tahtma seda teed järgida.

"Vabandust, ma pean vetsu minema." ütles Tiffany viisakalt
"Juba jälle!" Muretse Irina, "Kas sa tunned end halvasti?"
"Lõunamaa toit ei sobi mu põhjamaa seedimisele." Tiffany tegi grimassi, mis Mihklile paistis kui silma pilgutus ja tema vanematele kui valulik agoonia.
"Sa oled koguaeg nii kahvatu ja hoidud raamatute vahele, sa peaksid rohkem väljas käima, siis ei mõju sulle võõramaa toit niimoodi." ütles Madis hajameelselt ja sai oma naise vihase pilgu osaliseks. "Sina hoidu oma "Kaarnakivi" vahele!" Seda ütelnud tõusis Irina püsti ja läks koos tütrega tualettruumide poole.
"Mida ma ütlesin?" küsis hämmastunud Madis teistelt reisikaaslastelt.
"Ju on mingi naiste värk." ühmas Mihkel ja Vadim noogutas nõustuvalt. Madis asus uuesti oma suuri plaane teiste ees lahti laotama ja Mihkel pani kõrvaklapid pähe, keerates muusika valjemaks kui mehejutt ning Vadim võttis ette transilaadse pilgu - kumbki ei kuulanud, mida Suurel Õpetajal oli oma alamatele öelda, kuid Madis ei hoolinud, sest ta ei pannud selliseid pisiasju tähele.

"Saaksite meid aidata, mu tütar ei tunne end hästi!" ütles Irina viisaka ja mureliku häälega. Stjuard kummardas nende ees viisakalt ja vaatas tõsiselt tüdrukut ning kahvatus. "Mis on?" küsis Irina veel murelikuma häälega, et tal ei olnud stjuardi reaktsioon märkamatuks jäänud. Stjuard ei öelnud midagi, vaid vabastas tüdruku pluusi ülemised kaks nööpi. "Mida te-?!" tahtis Irina juba meest eemale lüüa, kui peatas oma käe õhus, kui Tiffany kergemalt hingama hakkas.
"Särk liiga kõvasti kinni ja madalrõhkkond, teie tütar ei saanud piisavalt õhku ja oli teadvusekaotuse äärel. Omal käel ta tualettruumist enam tagasi poleks tulnud. Andke talle midagi juua ja püsige tema ligidal, kui peaks halvemaks minema. Ma räägin kapteniga, et ta madalamalt lendaks, ehk on sellest abi." tähendas härra Shinja viisaka asjalikusega, kummardas veelkord ja läks lubatud suunas. Mõne aja pärast oli tunda, kuidas lennuk laskub ja mida madalamale nad laskusid, seda paremaks Tiffany olek muutus. Irina hoidis tütre õlgadest kinni ja toetas teda. Mõne aja pärast suutis Tiffany juba iseseisvalt seista.
Stjuard tuli tagasi neid murelikul pilgul vaatama ja nähes, et kõik on korras, kummardas veelkord viisakalt ning andis paar sündsat soovitust, mis olukorra juurde sobisid.
"Tänan." ütles Irina väga viisakalt ja ulatas käe. "Vabanda meid, kui me rasked kliendid oleme, tavaliselt käitume paremini."
"Pole tänuväärt." ütles härra Shinja, kuid võttis käe siiski vastu. Tema käepigistus oli tugev, kuid hoolitsev ühtlasi. Oli aru saada, et ta kasutab oma käsi palju erinevate pindade puhastamiseks ja poleerimiseks. "See on minu kohus, kui teil on veel midagi, siis andke mulle teada." Nende sõnade ja kummarduse järel, läks stjuard tagasi oma kohale ja tegi endale uue tassi "seitset samuraid".

Mõne aja pärast tuli Tiffany stjuardit isiklikult tänama ja istus teisele toolile härra Shinja ees.
"Tänan, et sa mind üles ei andnud." ütles Tiffany vaguralt. Ta ei vaadanud mehele silma ja hoidis oma käsi rusikais oma süles.
"Sa mõtled seda asja, mida sa tualettruumis tegid?" küsis härra Shinja ja ohkas raskelt ning pani teetassi kõrvale. "Sul vedas, et sa elus oled!"
Tiffany vaatas teda hämmastunult ja veidi hirmunult: "Mis mõttes - mul vedas?"
"Üleorga poolteist tundi - ka kõige tugevam zen-meister julgeb sellises olekus olla ainult pool tundi ja teie nolgid olete kolm korda kauem! - Muidugi ei kasuta zen-meistrid selleks seksi..." pomises härra Shinja rohkem iseendale, kuid tema hääl oli siiski selgelt kuulda. "Pärast poolt tundi rasket meditatsiooni hõredas õhus, läheb zen-meister mediteerivalt mäest alla, mis iseenesest on füüsiline koormus ja kui ta lõpuks jalamile jõuab, alustab lõõgastavat meditatsiooni, et end sellest vaimsest ja füüsilisest koormusest koguda."
"Vabanda, ma ei teadnud seda." ütles Tiffany alandlikult. "Ma teadsin vaid, et see on eriline tunne-"
"Sa ei peaks nende asjadega tegelema, eriti sulle on need väga ohtlikud!" ütles härra Shinja tõsiselt.
"Miks eriti mulle?!" küsis Tiffany oma endisel trotslikul toonil. Ta oli kogu oma elulisuse tagasi saanud. Ja nüüd istus stjuardi ees haldjalik neidis, ning härra Shinja mõistis, miks poisil nõnda kaua oli läinud.
"Kas poiss on veel elus, või väsitasid sa tema täiesti ära?" Küsis härra Shinja sarkastiliselt.
Tiffany punastas ja lõi pilgu uuesti maha: "Ei, ma ei tea, ta vist puhkab praegust, mu isa kõned on piisav unerohi, et panna iga inimest siin planeedil magama. - Sealt saab ta sinu rammestava meditatsiooni..."
"Su isa ei meeldi sulle eriti?" küsis härra Shinja asjalikult, kuid siiski oli tema toon sõbralik, ehkki enne oli ta olnud täis põlgust selle tüdruku vastu. Ta oli nagu paljud teised rikkurite tütred - ärahellitatud ja ennasttäis - ja ometi oli selles tüdrukus mingi sisemine ilu, mida ei saanud sõnadesse valada.
"Kui vaid seda "Kaarnakivi" ei oleks, mille ta lõi, siis saaksin ma temaga väga hästi läbi. Siis oleks tal mulle rohkem aega." ütles Tiffany mossitades ja vaatas teekannu.
"Sa võid ka ühe saada, kui soovid." ütles härra Shinja
"Mida?" ei saanud Tiffany teemavahetusest aru, millest jutt käib.
"Soovid ehk tassike teed? - See on "Seitse samuraid"." küsis härra Shinja viisakalt uuesti, nagu oleks tüdruku vanem vend.
"Sencha lisanditega? - See sobiks praegusel hetkel ülioivaliselt. Mu närvid on krussis." elavnes Tiffany tuntavalt ja kallas endale ise teed käepärasesse kohvitassi.
"Kaua sa oled juba laegas olnud?" Küsis härra Shinja jutujätkuks, kuid Tiffany kortsutas selle peale arusaamatusest kulmu.
"Ma ei saa aru millest te räägite." Härra Shinja ohkas uuesti ja võttis ette mõistva ilme.
"Minu maal nimetatakse sinusuguseid inimesi laegasteks. Nad on tugevad meediumid ja nendest saavad kas head preestrid; eksortsistid või sõdalasmungad. Laegas on inimene, kelle sees elab Budha loomus, või draakoni hing. See teeb nad vägevaks. Selle abil võivad nad luua ülimat täiust või täiuslikku hävingut." seletas härra Shinja aeglasel rahulikul häälel. Ometi ei olnud temast jälgegi Tiffany isa õpetavast toonist. Ei olnud kuidagi tunda, nagu tahaks stjuard olla vestluskaaslasest kuidagi moodi targem, või talle midagi kuulutada. Pigemini näis hoopis, et talle on vastumeelt sellest rääkida, nagu võiksid need sõnad kuidagi Tiffanyle liiga teha.
"Sa räägid, nagu mu filosoofia õpetaja..." ütles Tiffany, kasutades oma kõnes esmakordselt aupaklikku tooni.
"Ju ta on siis elatanud ja valgustatud hing." tähendas härra Shinja diplomaatiliselt.
"Minu meelest on ta pede, sest ta ei tunne minu vastu üldse huvi!" tähendas Tiffany kelmikalt.
"Sa ei peaks nõnda käituma. Inimesed võivad arvata, et sa oled..." härra Shinja tegi pausi, enne kui ta viimast sõna väga madalal häälel rõhutas, silmad kiiskamas "litsakas!"
"Mida te endale lubate??" kähises Tiffany vihast vahutades. "Kes te enda arust olete, madal stjuard?!"
Härra Shinja kummardus maani, olles enne oma toolilt püsti tõusnud ja nii kitsastes tingimustes oli see väga kõva sõna. "Vabanda mu ebaviisakuse pärast!" Kui ta oli uuesti oma kohale istunud, jätkas ta juttu katki jäänud kohast. "Sa oled väga ilus tüdruk nii sisemiselt kui välimiselt, kuid miskipärast sa peletad kõiki inimesi endast eemale ja hoiad seda kõrgi ärahellitatud rikka mehe tütre maski oma näo ees, kui samas sa oled nii lahke ja hooliv isiksus." Kui Tiffany seda kuulis, siis püüdis ta veel mõnda aega vihast puhkida, kuid viha valgus temast välja ja ta pidi tunnistama, et stjuardil on õigus. Kõik see aeg oli ta püüdnud varjata oma tõelisi tundeid, et mitte haiget saada. Et mitte kuulda, et ta vanematele ei meeldi tütar, kelleks ta sirgunud on. Ta ei tahtnud olla imelaps vaid pereema ja oma mehe eest hoolitseda. Kuid samapalju, kui tema seda tahtis, teadis ta, kui väga tahtsid tema vanemad talle head tulevikku kindlustada - ja selleks tulevikuks oli kõrgkool ning haridus ja alles siis kusagil 40 aastaselt võibolla abielu.
"Ma ei tea, minu meelest ma pole laegas." jätkas Tiffany juttu sealt, kus temal pooleli jäi.
"Ka mina ei nõustunud oma perekonna traditsiooni järgima ja valisin selle töökoha, muidu ma teeniksin praegust meie perekonna templis." tähendas härra Shinja alandlikult.
"Sa peaksid mu koduõpetajaks hakkama, sa oled palju mõistlikum, kui need, keda mu isa ja ema varem valisid. Muidu ma tõesti lähen hulluks." tähendas Tiffany sõbralikult ja unistaval toonil. Ei paistnud, et ta oleks tõeliselt stjuardiga rääkinud, vaid rohkem oma ulmadega.
"Mulle meeldib mu praegune töö, kuid tänan pakkumast." ütles härra Shinja viisakalt, tõusis; kummardas ja läks oma toimetuste juurde. Ka Tiffany oli jõudnud oma tassi selle jutuajamise peale tühjaks juua ja läks oma kohale tagasi.

Kui lennuk maandus, suundusid Ülemisted oma koju; Vadim viis tehnika kontorisse ja Mihkel läks treeningsaali boksikotti taguma ja võttis pärast seda ühe korraliku kuuma vanni, et pinget kehas leevendada. See Tiffany Ülemiste - ei, temaga ei olnud mingeid poolikuid asju, tema ikka oskas armastada. Mihkel mõtles, et ta süda jääb seisma, kui ta meenutas seda tunnet seal tualettruumis. Ka kauge mälestusena oli see nii ainitine ja kõikehõlmav, et lai naeratus venis ta suule. Tal oli ainult kahju, et ei saanud temaga tänast ööd koos veeta. Tema perekond ei teadnud, et nad on abielus.



*shinja - püha madu, kristlane; taka - pistrik; hotokeshou - Budha loomus

Puhkus Maldiividel2

Madis kõneles hands-free süsteemiga mille ta oli ühendanud skype võimalustega ja projitseeris VR-prillidesse, mis olid nagu läbipaistvad päiksekad, et ta kuskile otsa ei jookseks, kuid nende klaasidelt sai videokonverentsi vaadelda. Vadim vaatas aku-generaatorit, mis kohvermõõdus tal kaasas oli. Irina oli väga solvunud olekuga ja lesis selg mehe poole rannal teki peal. - Kuidas ta ometi oli julgenud selle venelase nende puhkusele kaasa võtta ja nüüd ei võinud tööd ka maha jätta - justnagu oleks "Kaarnakiviga" abielus!

"Vabandust et segasime." ütles üks konverentidest sõbralikult, "...kuid seda ei saanud ilma sinuta korralikult tööle..." jätkas teine. "Lõbutse hästi!" pilgutas kolmas reipalt silma ja kõne lõppes. Kuid lõbutsemiseks ei saanud seda puhkust enam ammu nimetada. Hapu naine ei kuulanudki mehe vabandusi ja jäi kõigile lähenemiskatsetele kõigutamatult külmaks. - Vähemasti oskas nende tüdruk lõbutseda ja suples kusagil vaiksemas rannas, kus pole niipalju turiste - õige kah, ta oli ju nii uje. Irina oli nii õnnelik, et tema tütrel oli sõpru. Tema intelekt kippus neid alati eemale peletama, sest keegi ei osanud tema teemadel rääkida. Tiffany oli selline imelik tüdruk, kellele meeldisid rongad ja vanad keeled ning eeposed. Ta võis tundide viisi lugeda Homerost ja vaielda vastu Platonile selle riigi-idee toimimise osas. Võibolla saab temast esimene Eesti nais-president, unistas Irina. Kui ta oli Madisega abiellunud, siis ta loobus oma karjäärist Keskerakonnas, et toetada oma meest. Ta oli nii uhke selle üle, et tal on nii tugev ja sihikindel mees, kes teadis oma väärtust. Kuid talle oleks siiski meeldinud, kui ta natuke rohkem Don Huan de Marco oleks. - See oli Irina lemmik-film, kuid koguduses ja kodus ei julenud ta seda kunagi tunnistada. Seda ei peetud heaks tooniks, kui naine on kuidagi - liiga meelas.

Mõne aja pärast tuli Madisele uus kõne ja Irina andis alla ning vabandas end peavaludega, et suunduda hotelli poole.

"Kuule Madis, kuidas selle sinu majaga on, mille sa projekteerisid et oma naisukest üllatada?"
"Noh, mis sellega olema peab?" ei saanud Madis küsimusest aru.
"Selle tualettruum on kuidagi imelik..." vabandas konverent ennast välja ja mitu prakitkanti tema ümber noogutasid unisoonis ja otsisid tarvilikud skitseeringud välja, asetades tema ette.
"Ahjaa! Tean mis mure sul on." ütles Madis äraseletatud ja valgustatud häälel, ning asus nagu mingi guru oma õpilastele suurt teadmist andma:

"Tualettruum asub mõttelises kvadrandis 8 ja selles asub tualettruum täpselt keskel ning selle põhiosa on kuup, mille ülemises otsas on mõtteline püramiid. - Seinad ahenevad ülespoole ühte punkti. Teisel pool lage on laiendatud rõdu ja seal kohas, kus asub püramiidi tipp, on lipuvarras..." leelotas Madis.
"Sellest osast sain ma isegi aru, kuid mind panevad muretsema hoopis maja torustiku paigutamisega tekkivad komplikatsioonid." ütles teine konverent kannatlikul ja aupaklikul häälel. Madis oli oma sõiduvees. Talle meeldis, kui temal lasti juhtida, ehkki Astral Marketings oli ülemaailmne konsortsium, ja tema oli üsna väike pulgake väga suure ja aulise nimega. Ta lootis, et kunagi on ta väärt lausa aktsionäride hulka kuuluma. Astral Marketingsil oli täpselt neli aktsionäri. - Igaüks nendest käsutas veerandit firmast ja selle kapitalist, mis oli jaotatud nelja maailma vahel. - Käsutada Ida-euroopa aktsia portvelli oleks väga pelutav ja jumalik tunne. Mitte igal lihtsurelikul ei ole nõnda palju õnne, kui temal. Ja ta ikkagi teab ka midagi. Tema mõtles välja "Kaarnakivi" kontseptsiooni, et viia internet ja kontoritöö uuele tasemele. Nüüd ei pidanud su elustiil kunagi enam kannatama, et sa tööl käisid. Ajakasutamine oli täiuseni optimeeritud. Tema eneseuhkust aitas veel kõditada fakt, et konkurendid üksteise võidu püüdsid teda Astral Marketings'ist välja kaubelda, et ta hoopis nende heaks töötaks ja oma intellektuaalset vara arendaks. Mis sa hing veel tahad, kui sõbrad sind austavad ja vaenlased kadestavad. Miks ei või tema naine natuke mõistvam olla, kui tähtis see kõik on. - Ta ju teeb seda kõike temale ja tütrele! Kogu elu pole ta ühtegi teist naist vaadanud, pärast seda, kui ta Irinaga kohtus. Nõnda, nagu kristlastel oli ajaarvamine enne ja pärast Kristust, oli Madisel elud enne ja pärast Irinaga kohtumist, ning ta ei oleks mingi hinna eest neid hetki teistega vahetanud. Kui saaks selle täiusliku maja, mida ta oli alati tahtnud ehitada, valmis, vat siis alles naine mõistab teda, kui väga ta teda armastab. Mausoleum ja Taj Mahal on selle kõrval nohu, mis tema kavatseb ehitada!

"Maja torustikud, on nagu inimese soolikad - kuna tualettruum asub 8 kvadrandis, siis asuvad ka kõik maja torude põhiosad seal, ning hargnevad sealt üle terve maja laiali. Sellepärast on ümber tualettruumi ka minu poolt disainitud kapp-seinad, et san-tehnikud saaksid hiljem lekete ja parenduste tarvis neile ligi. - Kuhugi on ka mõõdikud vaja paigaldada, ja ei tahaks iga kord seinu maha võtta ja selle peale rasket plekki visata." Tähendas Madis õpetajalikult, nagu seletaks Pythagorase teoreemi matemaatika olümpiaadi jaoks valmistuvale õpilasele, kes peaks ise ka aru saama, et asi on nõnda.
"Kas natuke lihtsamalt ei saaks, see on - kuidas nüüd öelda - huu..." ütles kolmas konverent paberites tuhnides ja leidis õige üles. "Selle ehitamine ei ole just odav."
"Ehituskulud saab väga kergesti tagasi teenitud, kui ma seal hakkan bankette pidama ja selle eest raha kasseerin." tähendas Madis teadjalt.
"Kuule, kas su naine ikka sellega nõus on? - Kõik need banketid, see pidi ju temale sünnipäevakingiks ja abielu juubeli tähistuseks olema, kuid nõnda - noh sina tunned teda paremini ka..." vabandas esimene konverent.
"Ära selle pärast muretse, ma räägin ja selgitan talle." ütles Madis isalikul rahustaval toonil, mis ei sallinud mingit vasturääkimist, kuid talle anti see andeks. Mitte iga töötaja ei tule "Kaarnakiviga" välja, las siis koer jookseb ja sirutab jalgu, peaasi et maja valvamisega hakkama saab ja ka muidu esinduslik on. - Ja Madis oli väga esinduslik. Temas olid ühendatud kõik Eestlase parimad iseloomuomadused, nagu oleks Kalevipoeg isiklikult hauast tõusnud ning jalad alla saanud. Ta oli töökas; sihikindel ja kui ta midagi alustas, siis ei tunnistanud ta sellist küsimust, nagu: "Mis kell on?" - Ta tegi ennastunustavalt tööd kuni võiduka lõpuni. Ta oli oma sõpradele helde ja oma vaenlastele kohutav vastane. Kui keegi tema meelest talle liiga tegi, võis ta minna tigedaks nagu Tarvas, keda karjapoisid on tulise orgiga torkimas käinud. Tema raev oli, nagu kiini jooksvate härgade otserünnak. Ükski matador ei julgeks sellist härga enda peale võtta. - Kui tal just hauaplaat juba valmis polnud nikerdatud ja sünnis haud selle kaaslaseks. "Kaarnakivi" oli Madises, kes enne oli vaene, toonud esile kõik selle parima. Kuidas nad siis võisidki temale seda rõõmu keelata. Egas seegi puhkus, mille Madis viimaks välja võttis - see oli kahe aasta jooksul ainuke. Ametiühingud juba hingasid tuntavalt kuklasse ja kahtlustasid raha ümber kantimist, kuid kuuldes puhkusreisist Maldiividele, siis rahunesid maha ja jätsid selle teema. - Egas see odav turistiklassi reis polnud, vaid esimese klassi kõige-kõige, koos VIP teenindusega! Madis teadis kuidas töötada ja kuidas puhata. Konverendid kadestasid teda hinges, et ei võinud ise seal rannas mõnuleda  - ja milline naine tal oli. Juba tema mustvalge pilt ajas neil kõvaks. Madisel oli tõesti temaga vedanud, ja ta vääris selliseid kingitusi.


Tiffany ja Mihkel leidsid ühe rahuliku paiga ühel korallidest tehtud rannamuulil ja said viimaks ühte. Seelik; top ja alusriided lebasid kaugemal rannas, koos mehe riietega. Mihkel oli nagu näljane hunt, kes kahte lambukest kordamööda sööb ja Tiffany näris naudingust alahuult. See oli täpselt nagu ta raamatust oli lugenud ja oma unenäos ette kujutanud. Tema jalad läksid iseendast harki ja ta tõmbas mehe lähemale, kes kohe riista tema üsasse torkas. Nad laskusid aegluubis muulile ja libisesid vette, kuid õnneks oli mõõn ja vesi madal. - Muidu oleks see kõik olnud vee all ja tulnuks seda kikivarvul teha. Kõik need kallistused ja suudlused ja orgasm tuli liiga kiiresti, kuid nad ei hoolinud sellest, vaid jätkasid. Nõnda ennastunustavalt, nagu poleks aega ja ruumi enam olemas, vaid nagu oleksid ainult nemad - täiesti üheks saanud, üks Inimene. Lõpuks nad väsisid oma raskest tööst ära ja jäid nõnda uneledes lebama - mehe riist ikka veel naise üsas ja naine mehe rinnal tukkumas. Tiffany silitas läbi une õrnalt mehe kaenlaaluseid, mis olid karvased ja lõhnasid erutavalt. Kogu mehe higilõhn oli kuidagi magus ja soolane ühtlasi - nõnda rammestav ja kutsuv. Mihkel arvas samuti oma naisest ja ei teadnud, kuidas ta oli suutnud oma käsi temast kõik need tunnid klassis eemal hoida. Kuidas saaks veel maailmas olla mõnda tüdrukut, kes oleks rohkem...  - Naine!! Kui Jumal oleks Mihkli meelest olemas olnud, siis oleks tema nimi olnud Tiffany Ülemiste. - Kuid näitlejad ja luuletajad ei usu Jumalat, kas mitte Nietzsche ei õpetanud, et: "Luuletajad valetavad liiga tihti?" Kas polnud mitte Bagavatgita ja teised pühakirjad lihtsalt ilus proosaluule ja muud ei midagi? Egas tal midagi nende sotsiaalõpetuse vastu olnud. - See oli hea, kuid Jumalariik maapeal? - Ei tänan! Temale piisas Tiffanyst ja ta ei tahtnud midagi kuulda mingist Jumalast! Selles küsimuses oli ta samal meelel, kui tema tulevane äi, kes samuti oli mõistuse- inimene. Kuidagi moodi oli Mihkel suutnud kõik Tiffany perekonna kohta välja uurida, kuid ei suutnud endale kunagi selgeks teha, miks tal seda infot vaja oli, ja nüüd ei hoolinud ta sellest suurt, et tal oli Tiffany. - Kuid siiski oli tal hea teada, et ka tema naise vanemad sarnaselt mõtlevad. - Polnud vaja mingit peredraamat ja Tiffany lahutamist vanematest läbi mängida. Ka Mihklile olid pereväärtused tähtsad, ehkki ta seda palju välja ei näidanud. Vabakutselise näitlejana oli see halb, kui sind "liiga kinniseks" peeti. Sa ei saanud enam häid rolle ja groupied kadusid ära, kuid nemad maksid ka piletite eest üks kõik mis hinda, isegi kui oleksid pidanud oma hinge kuradile müüma. - Ja Eestis ei lähe ilma groupideta ükski näidend. Kui sind polnud "Kroonikas" või "Õhtulehes" kolmel kuul järjest mainitud, et sa oled ilus; tark ja osav ning teismeliste tüdrukute märg unenägu, siis polnud sind üldse olemas. Selliste asjadega ei maksnud naljatada, tuli ikka ajakirjanduse jaoks olemas olla, et nende hea tähelepanu oleks sinu jaoks olemas ja võimalikud rollid "Vanemuises" oleksid jälle olemas, nagu vanadel headel aegadel. Nüüd oli lihtsalt probleemiks, et Ansipile ei meeldinud tema sotsiaalkriitiline tänava performance "Kullaketrajad" Tal vedas, et see vana kommar teda kinni ei lasnud panna. Siis oli ta ju Tartus kõva tegija. Sellel inimesel polnud mingit hinge ega arusaamist tõelisest kunstist - mida selline mõttetu mees üldse Tartu Vaimust aru sai, et selle linnapea olla tahta?! Jah - tuleb nende poliitikutega ikka ettevaatlikum olla ja mitte niipalju möliseda. Äkki peaks mingi igava töö leidma ja kuskil "Sakalas" või mujal mõttetuid šarše lavastada, et nuts jookseks ja saaks hoopis naisega hullata. - Las need teised parandavad maailma, tema ei taha enam! On ka küllalt valutatud südant vaalade ja kliimasoojenemise; vaesuse ja naftahindade pärast ja miks euroopa ning Ussa, nagu tema seda türanni nimetas, niipalju sõdivad? - Sellest oli juba küllalt ja ta oli piisavalt oma elu ja tervist raisanud. Kas ei olnud mitte saatus talle lahke olnud ja Leonidas Sumatini kaudu selle päranduse kätte toimetanud? Milleks ennast vihata ja keelata enesele nii ilusat naist, nagu Tiffany Ülemiste. - Võibolla vahetaks oma nime Ülemiste vastu, see ikka parem, kui tema oma. - Kurat! - Kuidas ma seda tüdrukut armastan, et isegi surm ei või meid lahutada! mõtles Mihkel rahulolevalt ja suudles naisukest oma rinnal, kes vaid ümises heakskiitvalt unes, kui lained õrnalt üles ja alla õõtsusid, nagu neid paitades ja päike vaikselt looja läks.

Vagajutt malenditest

Kui isa Gregorius oli küllalt ilmutusest toibunud, siis kirjutati ta Maarjamõisast välja. Arst tahtis teda kauem hoida - ametipõhiselt tuli Haigekassa ees alati kasuks, kui olid mõnda kalevast meest tohterdanud ja vandekohaselt oli see ka temale hingelähedane, mitte seda meest veel välja kirjutada - kuid oli mehel selline tahtmine. Ülemiste perekond pidi alles homme Maldiividelt tagasi jõudma ja tema kohtumine nende tütre hingehoidja ning koduõpetajana oli kokku lepitud kolme päeva pärast. Niikaua mõtles ta oma aega parajaks teha ühte katolikukooli õpetajat asendades ja ühte tundi juhtides. See pidi olema kodanikuõpetuse tund ja ta pidi rääkima demokraatiast ning valimistest üldse. Kuid Issanda teed on imelikud, nagu ta ise tavatses seda öelda, ja Jumal sai seekord nõndamoodi kiidetud.

Esimene päev:
Isa Gregorius seisab klassi ees ja seletab demokraatia mõiste lahti ning toob kreekast ning roomast ja bütsantsist hulga näiteid, kuidas rahvavõim on välja näinud ja kuidas see on sündinud; õitsenud ja välja surnud. Kogu klass vahib teda ammulisui, nagu mullikad lehma ümber ja ripuvad iga sõna küljes, nagu oleneks nendest hingeõnnistus. Õppealajuhataja sai neid juba lohutama, et kui ka külalisõpetajaga väga kiiva kisub, siis hinnet see ei mõjuta, kuid võid sa nendes asjades täiskasvanu juttu uskuda, et ei mõjuta! - Nii otsustas klass targu mitte õpetajale ette jääda ja kõik ära kuulata ja vaadata, mis küsimused ja kontrolltööd selle peale veel sünnivad.

Lõpuks eksib ühte seletusse ka Jeesus ära, ning kogu klass ohkab, nagu põld vahetult enne päästvat äiksevihma, kui leitsak kõige paksem on ja veel pole kärgatanud. - Ja tuleb kärgatus ning vihm: "Seda näidet on kõige parem kirjeldada malemänguga. Kui paljud teist teavad malendite käike, andke käega märku!"

Paar arglikku kätt tõusis püsti, kuid valdav enamus jäi äraootavale seisukohale, ikka ei tea seda meest, millised tujud tal on. Isa Gregorius vaatas kaastundlikult klassi, nagu tunneks nende harimatuse pärast kaasa, et nii vähesed malendeid tunnevad ja asus neid kriidiga tahvlipeale maalima. Joonistused tulid filigraansed välja ja panid klassi õhku ahmima, sest nende tavaline õpetaja ei hakanud nõnda Macciavellilikult detailidesse sukelduma. Tõmmates nooled mõttelistele ruutudele malendite ümber, tähistas ta kõikide nende liikumissuuna.

"Nüüd me küll teame, kuidas malendid liiguvad, kuid ei tea, kuidas see seondub demokraatiaga." tähendas isa Gregorius asjalikult. Ta lasi sel retoorilisel küsimusel klassi peale laskuda, nagu pehme tekk voodimaja mängivatele lastele, kuid keegi ei tahtnud olla esimene loll, kes mingi rumalusega välja tuleb. Ta jätkas:
"Milline malend tahaksid sina olla, kui sa valida saaksid või milliseks malendiks peaks kuningas sind oma meeskonda valima?"

Kohe tõusid kogu klassi käed ühtselt püsti, sest seda vastust teadsid nad kõik. 57% klassist tahtsid olla Lipud; 23% Kuningad - seda ka sellepärast, et isa Gregorius oli lisanud, et Kuningas võib oma meeskonna valida. Muidu oli klassis 32 õpilast, mistõttu malenäide sobis siin hästi ja keegi ei jäänud sellisest partiist kõrvale. - Kuid Kuninga väike liikumisruum vaigistas õpilaste soovi see malend olla. Ülejäänud 18% jagunes Odade; Ratsude ja Vankrite vahel, kes kõik said võrdselt 6% jättes õnnetule etturile ainult 2% häältest.

"Näe Jaakob tahab ettur olla!" naeris üks Lipu pretendentidest
"Ähää! On alles jobu, mis ta etturina saab, need ohverdatakse ju igalpool maha, tegelt tahab lipuks joosta, kuid ei julge tunnistada!" osatas üks Ratsu elutargalt.
Isa Gregoriuse juuresolek oli täiesti unustatud ja õpetaja kuulas rahulikult, kuidas õpilased kiitlesid, mida kõike nad teeksid, kui vaid nemad oleksid nende lemmik-malend.
Vankrite mõte oli jõuga läbi murda ja ka kehaliselt olid nad jässakamad ja kapilike omadustega, nende sekka polnud ühtegi tüdrukut juhtunud. Need valisid endale Ratsu ameti, kes võis kahvleid panna, ehkki selle ülesandega tuli mõnikord ka Oda ja lipp toime, nagu isa Gregorius hiljem seletas. Harvematel juhtudel suutis ka Vanker kahvlit panna, kuid oma sirgjoonelisuse tõttu - - Paar eriti hea kõneanniga poissi ja tüdrukut valisid Oda ja isa Gregorius pidi nad paaridesse jaotama, nõnda et mõlemasse meeskonda satuks üks poiss ja üks tüdruk, kuigi oli ka teisi Odasid, kuid nemad ei hakanud nõnda eriliselt silma. Ka Kuningateks valitud olid sellega päri. Nendeks olid Endel Tihane ja Mirjam Naarits - mõlemad väga auväärsetest katoliiklikest perekondadest, kelle suguvõsad ulatusid pildirüüste aegadesse tagasi. Muidu oli siin koolis ka teistest konfessioonidest lapsi ja lausa ateiste, sest sellest ei tehtud väga lugu, kuid usk oli tähtsal kohal. Seetõttu oli kodanikuõpetuse tund siin koolis üks rist ja viletsus, ja sellega alati juhtus midagi. Küll jäid õpetajad haigeks või loobusid üldse, kuid ei suutnud nad seda tundi piibel ühes käes ja ainekava teises käes kaua pidada. - Ikka tuli midagi tähtsat vahele.

Klass märkas viimaks, et isa Gregorius on õpetaja kohta hämmastavalt vaikne ja leebe. Nende õpetaja oleks neid nüüd noominud, et nad klassikorrast kinni ei pea. Häbelikult vaatasid nad nüüd õpetaja poole, kes pahandamise asemel hoopis siiralt naeratas.

"Tubli! Te olete demokraatia olemusest hästi aru saanud!" Klass vaatas sellisele rõõmusõnumile hämmastunult otsa, kuid ei pidanud vastust kaua ootama.
"Te nüüd imestate, kuidas teie omavaheline tülitsemine ja kemplemine seondub selle tunniga? - Asi on väga lihtne. Demokraatia ongi nagu suur vaidlus selle üle, kes saab millise rolli ühiskonnas. Kui on hea ühiskond, et rollid jagunevad tahtjate vahel võrdselt ära, siis ei ole väga suurt kisa." klass noogutas mõistvalt ja äratundmine venis nende nägudele. Nad hakkasid mõistma, miks oli õpetaja selle näite toonud. "Kahjuks ei ole ühiskonnas inimesed ja saadavad rollid kooskõlas - alati on nõnda, et kas on liiga palju inimesi, või liiga palju rolle - esimesel juhul jääb palju töötuks ja teisel juhul peavad paljud mitmel rindel sõdima - olema kaks malendit korraga, kuid kui selline langeb, jääb ju kaks kohta tühjaks!"

"Aga milline malend oleksite teie?" - küsis üks arglik hääl klassi tagant, kes oli tahtnud ettur olla. Ka ülejäänud klass vaatas huvitatult isa Gregoriust, et teada, millise poole ta valib. Kindlasti tahab õppejõud olla Kuningas ja kõike juhtida, kuigi Lipp on ka väga auväärne roll ja suudab kõike. Igal juhul oli see huvitav teada, millised ambitsioonid isa Gregoriusel on. Pealegi oleks see olnud meeldiv pilk tema ordu mõtlemisse, kellest klass polnud varem kuulnud, et ta üldse olemas on. - Kuid isa Gregorius ütles: "Mina oleksin ettur!"

Vaikus.

Küsija punastas ja lõi pilgu maha. Kogu klass võttis eriti solvunud ilme, nagu oleks nendele midagi eriti sündsusetut öeldud. Kuidas julges see munk nõnda pugeda, mis see ettur siis ära on?! Kas tõesti peaksid kõik tahtma etturid olla, kes midagi siin ilmas ei suuda muuta, keda kõik teised võivad keelata ja käskida. Jah, piiblis oli tõesti see käsk, et tuli olla alandlik ja kõiki teenida ja olla sulaste sulane - kuid kes seda tänapäeval uskus? Kuid isa Gregorius ei teinud sellest välja ja hakkas selgitama:
"Te kindlasti arvate, et ma olen mõistuse kaotanud, et endale nii nõrga rolli valisin, kuigi mu võimekus on palju suurem?" klass küll nõustus temaga, kuid oli ikka veel alandusest punane nagu keedetud vähk. - Enamus nendest oli tahtnud olla midagi suurt ja õpetaja rikkus selle ära ja ütles et ettur on kõige parim. Kõige rohkem kannatasid etturid, kes olid selle koha valinud, et nad ka muidu klassis eriti populaarsed ei olnud ja ei võinud lootagi, et neile midagi muud jäätakse. Mõned teised olid ka suure kisaga pidanud selle ametiga leppima et mõlemas meeskonnas neid kaheksa pidi olema. Aga siis manasid nad ka suured märtri lõustad ette, et nüüd peavad kõik neile surmani tänulikud olema, et nad seda alandust pidid enda peale võtma.
"Üks demokraatia tugevusi või nõrkusi seisneb selles, et kõik võivad soovida kõike ja see mõjutab kõiki ja kõike. - Kuid kuna see nii on, siis pahatihti valitseb kuri lahendus, mis ei kõlba kellegile. Seepärast on kompromiss olemas, nagu sündis teie klassis, et mõned pidid vastu tahtmist etturi rolli valima. Aga etturi roll on väga tähtis, kuna tema kaitseb oma olemasoluga teiste tähtsamate malendite tagalat ja ei lase vastasel sinna naljalt tungida, jäädes vastase viguritele teele ette. - Etturi ülesanne on olla takistaja ning pidur; ja sellepärast on ta hindamatu malend ilma milleta pole võimalik ühtegi partiid võita - ega ka tavaelus ühtegi riiki ette kujutada - millised on riigi talupojad, selline on riigi tulevik, ja et ma tahan kõige rohkem olla selle riigi töö juures, siis seepärast ma loobusin kunagi heast kohast oma kloostris, et tulla Eestimaale ja õpetada - et olla hea ettur!

"Kuidas nii!" protesteeris Mirjam, kes oli väga heade juhiomadustega kuid kahjuks naisena sündinud, nõnda et tema isegi omas vanuses tundis, kui vähe lootust oli tal saada presidendiks. Sest see oli tema eluunistus, mille ta ühes kodanikuõpetuse tunnis välja käis. - Aga kristlaste seas pole nii kombeks ja seetõttu sai ta palju tusaseid pilke tunda ja pidi püstipäi uhkes üksinduses klassiruumist klassiruumi silkama. "Kas tõesti peaks mingi madal talupoeg olema Kuningast parem? - Ilma sõjaväe ja haritlasteta oleks see talupoeg kõigi maailma jõudude armu all ja ei võiks midagi!" Paljud noogutasid kaasa ja nõustusid tema seisukohaga, teised püüdsid vaadata, mida isa Gregorius selle peale vastab.
"Tõsi ta on - ja palju riike ja ühiskondi on Kuningate poolt rajatud, kuid nad on alati lagunenud selletõttu, et talupoja süda on kaotsi läinud, et kõik on ihalenud endale suuremaid rolle, ja siis ei jätkunud enam küllalt käsi põldude ja muude madalate ametite jaoks. - Kuid kui sa alandad mõne kõrgema tegema madalat tööd vastu tema tahtmist, siis ei tee ta seda kogu hingest. Lõpeks kannatavad kõik - ta ei saa olla see, kes ta tahtis olla ja ei ole ka seda hästi, mida peab olema. - Ja seetõttu ei toimi demokraatia enam meie maal, et kõik tahavad olla Kuningad; Lipud; Vankrid; Ratsud ja Odad, kuid mitte etturid."

Klass niheles häbist ja ebamugavustundest, kui see mõte neile kohale jõudis, kuidas nad olid nende nimede pärast tülitsenud. Need olid kõigest malendid, kuid nüüd nad mõistsid, kui raske nende vanematel kogu aeg oli. Miks nad just nõnda käitusid, ja miks nad kodus koguaeg pinges olid ja nende peale kärkisid ja üksteisega riidlesid. Nad polnud oma rollidega rahul. Etturid tõstsid esmakordselt oma pead püsti - ainult need, kes "vastutahtmist" olid selleks saanud, nihelesid ebamugavusest, et nemad nõnda kõrgi näoga enne olid olnud. Esmakordselt leidsid nad ühe õpetaja, kes mitte ainult ei tunnustanud nõrgemat, vaid oskas seda ka põhjendada. Enam polnud mingi läila: "Mida Jeesus sinu asemel teeks?" vaid asjalik arutelu õpilase ja õpetaja vahel. Isa Gregorius suutis kõiki kuulata ja nende kisa lõppu ära oodata, nõnda et klassikell tuli liiga ootamatult ja paljud õpilased polnud nõus, et peavad järgmisesse tundi minema, kuid pidid oma rolliga siiski leppima. See hea oli sündinud, et Mirjam leidis oma esimesed sõbrannad klassist ja hakkas Endeliga käima, mida ta varem oma "unistuse" tõttu ei saanud endale lubada, ja klass hakkas oma nõrgemaid liikmeid rohkem hoidma.

Teine päev:
Isa Gregorius oli jälle klassi ees ja oli kodanikuõpetuse tund. Kõik oli viks ja viisakas, tund sujus sündmuste vaeselt ning klass kirjutas usinalt konspekti. Tunni lõpus lubas isa Gregorius neil ühe partii malet mängida nende kokkupandud malenditega, milleks klass oli. - Lepiti kokku, et Kuningaid ei tohi hõikumise ja käigusoovitustega segada, sest muidu venib mäng liiga pikaks, et las nad katsuvad oma juhtimisoskusi. Ootuspäraselt võitis Mirjam karjapoisiga, kuigi see oli ka usutav tulemus, et Endel rohkem tüdruku vooruseid vaatles ja mitte mängu. Ja ka klass ei hoolinud suurt tulemusest, vaid neil oli lõbus koos käike suures saalis teha ja nuppe "lüüa" ja saada "löödud" Pärast sellist sportlikku vahepala, mis läks ka kehalises kasvatuses arvesse ja kõik said ilusti viied kätte, pöördus klass ja õpetaja tagasi oma ruumi.

"Meie jutt jäi eelmine kord tähtsal kohal katki." tähendas isa Gregorius asjalikult. Klass kuulas teda jäägitu tähelepanuga.
"Ma ei seletanud täpselt lahti, miks mulle meeldib ettur olla." klass nõjatus veel lähemale, et ükski sõna kõrvust mööda ei läheks ja etturid võtsid kaustikud lahti, et uhkelt kõik surematud sõnad üles kirjutada ja nendega oma vanemate ees kelkida.
"Mulle meeldib olla ettur, sest selle rolli andis mulle minu Kuningas - Jeesus Kristus!"

Vaikus

"Aga, kui sa oleksid parema koha palunud?" küsis Endel veidi kahtlevalt. Tema isa oli ühe koguduse pastor ja nõnda oli juba kolm põlvkonda järjest olnud, et kõik nende perekonnast olid pastorid. Vana-vanaisa oli olnud pastor; vanaisa oli olnud pastor; isa samuti, ning Endel oli juba leppinud sellega, ehkki oleks tahtnud ise olla ettur - talle meeldis lihtsalt etturi mööda minnes löömise võimalus, et keegi mats ei võinud sinust teretamata mööduda. - Ka temast pidi saama pastor, ja ta pidi igal hommikul ja õhtul tunni piiblist lugema ja lõunal ühe lehekülje mõtteid selle kohta kirja panema. Aga temale meeldis hoopis botaanika ja oma näppude mullaseks tegemine; kuskil Alu-Taguses või Vastse-Kuustes oma talu pidada ja lihtne mats olla, kuid ta ei julgend seda klassi ees tunnistada, et Jumal teda ilusa baritoniga oli õnnistanud; et tal oli kalligraafiliselt kõige ilusam kiri klassis, mille pärast teised vanemad lausa kadedusest nutsid, kui tema vihikuid neile näidati, sest tema omi ei võinud ühtegi ära visata ja kõik raamiti sisse. Seetõttu kannatas Endel tihti unetuse all, et pidevalt muretses, kuidas midagi sündimatut kirja ei saa, mis mõne vihiku ära rikuks. Ka temal olid head juhiomadused. Kõik alistus tema sõna peale, nõnda et mõnikord piisas tal asja peale kipras kulmul vaadata, kui keegi aru sai ja asja õigesti ära tegi.

Isa Gregorius vaatas teda tõsiselt, nagu hambaarstid uurivad ühte eriti suurt auku. Endel tundis, kuidas see pilk temast läbi tungis ja lõi pea maha, et mitte enam neid silmi vaadata, mis nagu hoidsid tuliste pihtide vahel. Isa Gregorius vaatles vaikides veel natuke Endlit ja siis jätkas tunniga.
"Mul polnud tarvis paremat kohta paluda, sest Jumal selgitas mulle ära, miks mind siin tarvis on."
"Aga kui sa oleksid president, siis saaksid sa tervet riiki käskida!!" ei jäänud Endel rahule "Siis sa ütleksid kõigile nendele asjapulkadele ja laseksid õiged seadused vormida ja kõik oleks õigesti! - Sa oled ju nii tark KURAT VÕTAKS - Miks pead sina olema ettur?!!?

Kogu klass vaikis ehmunult, et endel oli vandunud. Kõik vaatasid ootavalt isa Gregoriuse poole, kes võttis leebe ja kaastundliku ilme.
"Jah, on tõesti raske olla Tihane. Mitu peatükki sa igapäev loed, et isa rahul oleks?" Endel vaatas talle üllatunult otsa.
"Su isa oli abituuriumis mu pinginaaber ja sa oled tema suust kukkunud. - Kuid temal oli see viga, et ta polnud oma rolliga rahul. Tema tahtis olla Ratsu: Sõjaväelasena rindel kamandada ja tormata, kuid pidi istuma kirikus - astma ja nõrk selgroog."
"Minule pole ta sellest kunagi rääkinud." ütles Endel hämmastunult. "Tegelt tahaksin ma botaanik olla ja Amazonases uusi orhideesid uurida ja avastada." ütles Endel, enne kui suutis end peatada ja punastas. Kuid klass võttis selle heatahtlikult vastu ja esmakordselt kinkis Mirjam talle ühe sooja naeratuse. Tüdruk oli poissi alati veidi kõrgiks ja puiseks pidanud, kuid nüüd nägi ta, et ka tema kannatab.
Klassikell päästis Endeli ebamugavast vastusest ja kõik suundusid juteldes järmisesse tundi. Nõnda olid need kodanikuõpetuse tunnid palju huvitavamad. - Ei tea, mida ta oma viimse päevaga teeb?

Kolmas päev:
"Eelmises tunnis jäi õhku küsimus: "Miks peavad head inimesed olema etturid, kui neil on paremaid iseloomuomadusi?" jätkas isa Gregorius tundi.
Endel ja Mirjam olid pinginaabriteks hakanud ja ka muidu olid klassikaaslased teisiti valitud, kui see enne oli. Kuigi, et klassis oli ainult 8 tüdrukut, siis ei jätkunud neid igale ühele pinginaabriks.
"Hea viis seda selgitada, on Jeesuse näitel, kes valis siia ilma sündimiseks lauda ja mitte kuningakoja. Ka tema oleks võinud tulla jumaliku olendina täis väge ja tarkust, kuid eelistas loomulikku sündi naise kaudu." Isa Gregorius pilgutas klassi tüdrukutele kelmikalt silma, kes selle peale viisakalt punastasid ja raamatuid uurima hakkasid.
"Kui naistel oleks siis olnud abordiõigus, oleks Jeesus jäänud sündimata - nii suur oli Jumala usaldus Maarja suhtes ja nii vägev see alandus, millest ta pidi läbi minema, et Jumal saaks oma tahtmise, et tänapäeva ühiskonnas poleks see enam võimalik!" Kõik vaatlesid õpetajat hämmastunult.
"Jeesuse roll maapeal - oli ettur; seetõttu oli ka minul nii kerge sellega leppida, ehkki ma oleksin tahtnud olla Vanker. Kindlalt omal kohal ja sirgjooneline; vaenlastele kardetav ja sõpradele turvaline." Klass noogutas tunnustavalt - nad suutsid elavalt isa Gregoriust Vankrina malelaual vangerdamas ja vastase nuppe maha võtmas ette kujutada. "Kuid Jumal tahtis teisiti ja mina alistusin sellele, nagu Jeesus alistus oma ristijatele - ka temal oleks olnud õigus küsida leegion ingleid taevast ja rooma riik ning uskmatud juudid maapealt ära pühkida, kuid ta ei teinud nõnda." Isa Gregorius liikus tahvli poole ja kirjutas sinna ühe lause: "Kes otsib täiust; vaadaku peeglisse!"

"Aga..." ütles Mirjam ja Endel lõpetas tema lause: "Peegel on ju tühi!"

"Täpipealt!" Haaras isa Gregorius sõnast kinni ja pöördus särades klassi poole, kes ootasid kannatamatult, et ta mõistatuse neile lahendaks. "Sellepärast et peegel on tühi, saate seda igapäev kasutada, et kooli jaoks korrektsed välja näha. Ta näitab teid alati nõnda nagu olete, mitte nõnda nagu talle meeldiks teid kujutada - selliseid peegleid nimetatakse kõverpeegliteks, ja need on tsirkuses!" Klass turtsus selle märkuse peale naerda ja õhkkond soojenes paari kraadi võrra.
"Jeesus oli nagu peegel siin maapeal, et ta tahtis kujutada inimesi, kuidas nad välja näevad ja kuidas nad võiksid välja näha, kui nad järgiksid tema teid. - Kuid inimesed olid kinni oma rollides ja ei tahtnud neist lahti lasta; mõned olid kibestunud, et said, mida ei tahtnud - kuid ikka ei tahtnud lahti lasta. Ühesõnaga kõik tahtsid midagi, kuid ei osanud seda väljendada, ja seetõttu sai juudiriik läbi, mille Taavet oli vägevalt kehtestanud ja Saalomon laiendanud kuid mis lagunes Saalomoni poja rumala lause peale: "Minu sõrm on paksem kui Saalomoni puus ja teie puuikked asendatakse raudiketega!"

"Aga seda soovitasid halvad nõuandjad!" protesteeris Endel. "Hea juht ei kuula halba nõu, vaid teeb heal ja halval vahet, see on Kuninga õigus ja kohustus - teha vahet õigel ja vääral; kuidas sünnib kõnelda ja kuidas mitte, et rahva süda jääks sinuga, et etturid sind maha ei jätaks. Muidu on sul kaheksa nuppu vähem ja siis on sul juba raskem võita, või kuidas. Suudaksid sa partiid ilma etturiteta võita?"

Isa Gregoriuse oskusliku küsimuseasetuse peale raputas Endel vaid pead ja ei ütelnud enam midagi.
"Hea sulane annab elu oma isanda ja rahva eest - seda tuli Jeesus meie seas näitama, et talupojad maale tagasi tuleksid."
"Mis mõttes?" küsis Mirjam.
Jeesuse aegne Iisrael meenutas paljuski tänapäeva Eestit. Hinnad kasvasid; rahvas vaesus; lõhe rikaste ja vaeste vahel kasvas; haritlaskond võõrandus talurahvast; võim võõrandus haritlaskonnast; kõik rõhusid kõiki; keegi ei arvanud teisest enam hästi, nõnda et kui Jeesus risti löödi, murdis see kaameli selja. Iisrael rahvana oli lõhestatud ja ei jäänud enam püsima. Ülestõusus kaotati veel ka tempel, nagu kauges minevikus olid Eeli pojad kaotanud vilistitele seaduselaeka - ajalugu kordus ja..."

Kuid isa Gregorius ei saanud lauset lõpetada, et direktor tormas klassi ja vabandas segamise pärast, nägu vihast punane. Ta sisistas midagi arusaamatut õpetajale ja võttis ette valuliku grimassi, milles vabandas klassile, et isa Gregorius peab teistel rinnetel tegutsema, kuna väga tähtsad isikud teda kutsuvad. Selle peale kostus klassis üksmeelne kahjutundest tiine ohe ja lapsed lahkusid õnnetult klassist.

"Ära sa enam kunagi minu kooli lähedale jalga tõsta!" urises direktor tigedalt isa Gregoriusele, kui viimane laps oli klassist lahkunud. "Ja mina mõtlesin, et sa oled katoliiklane!" Nõnda lõppes isa Gregoriuse kodanikuõpetuse õpetaja karjäär sama ootamatult nagu jõudis alata, kuid ta pidi niikuinii homme Tiffany vanemate jutule minema, nii et sellest polnud lugu.

Kalev Linda ja Jeesus

Maldiividele oli tulnud ka üks performance trupp, mis koosnes ühest eestlasest; ühest inglasest ja ühest hispaanlasest. Kalev - kodanikunimega Konrad Alamiste, oli rohmaka olekuga ja puine; tavaline eesti mees. Ta oli ka veidi jässakas, ning tema habe ja vuntsid tegid temast haruldase vaatepildi. Passikontrollis vaadati teda alati kahtlustavalt, ning ameerikas oli tema hüüdnimeks "dšihaad" ehkki ta polnud kuidagi moslem, ega isegi mitte usklik. Kalev oli agnostik ja ei uskunud millessegi, kui see talle just hästi ei maksnud. Mida pidigi üks näitleja sellest ilmast uskuma, kui ta võis sekundi murdosa järel olla Jumal ja järgmisel sekundil Saatan, vastavalt sellele, mis rolli mõnes näidendis temalt oodati. Seetõttu ei suutnud ta midagi kuigi tõsiselt võtta. See oli lihtsalt unenägu, milles nad kõik osalised olid. - Milleks seda tõsiselt võtta ja mitte nautida? Ka see saar oli ebareaalne ja tema siinolemine. Milleks on vaja eestlasele Maldiive, kui on Lahemaa rahvuspark - mida teab eestlane kõrbeliivast ja palavast, kui ta hing on pärit laugaste ja kanarbiku vahelt? Või rannamõnudest; martiinidest ja kobedatest tibinatest, kes ei mallanud ka tavalisi bikiine kanda. Üks selline läks alasti mööda, kandes üht uut leiutist, mis ainult persevahe ära kattis - Kalev pani tülgastusest päiksekad ette ja köhatas valjult ning sülitas maha.

Linda muigas selle peale heatahtlikult - ta oli tema naine, kodanikunimega Mary-Lynn Austin, kuid lavade peal oli ta alati Linda. Kuna tal oli briti kohta väga huvitavalt voogavalt pikad blondid juuksed ja sinised silmad, siis meenutas ta rohkem eesti talunaist või karjatüdrukut. Tiirastele ja purjus meestele läks ta igal juhul simmanitel peale ja see oli tema põhiline teenistus. Tema mees oli alati turvana kaasas, et mõni eriti väge täis täkk viisakuse piiridest üle ei kakerdaks. Kalev ja Linda sobisid hästi kokku ja nad nägid ka sedamoodi välja, nagu oleksid nad eeposest siia ilma sündinud ja mitte inimesed. Ikka midagi haldjalikku ja ebamaist. Kuid näitlejatele tuli see alati kasuks - distants publikuga ja mittevastavus tavalise argirutiiniga. - See oli nende ülesanne odava raha eest lihttööliste meelt lahutada ja neid argimuredest eemale meelitada. Nad ei sallinud rikkaid kliente, kes arvasid. et raha eest võib kõike osta. Sellised kippusid purjus peaga isegi abielunaisi käperdama. Ei, töölistega oli kergem, nendel olid väärtused omal kohal ja till viisakalt püksis. Pealegi andsid nad heldemalt jootraha, kui rikkurid. Linda ei unustanud kunagi ühte esinemist Alu-Taguses, kus üks asotsiaal pärast etendust talle 500 kroonise andis ja sügavalt silmasisse vaatas ning ütles: "Sina ka inimene ja sul on raske, koguaeg jalgade peal ja naeratad, luba endale mõnikord puhkust ka, see raha - see pole tegelt tähtis..." ja haaranud kinni oma rinnust "Vaat, see siin sees, see on tähtis." ja läinud midagi seletuseks andmata minema. - Aga rikkurid maksid ainult piletihinna ja ei maksnud näitlejatele dippi - egas nad kelnerid polnud!

Linda oli isegi peajagu väiksem kui tema mees, mis oli ka naisele kohane, kuigi Kalev polnud ka miski hiiglane. Kõigest 1.75 tavaliste 1.82+ seas. Mõni oli lausa 2.03 ja töötas pagar-kondiitrina ja siis kui sellise pika ja laia hiiglasega kokku said, siis värisesid kaua takkajärele, nagu oleksid sina jahukott, mille ta õlapeal nagu muuseas ühelt riiulilt teisele tõstis, kuid need kaalusid tal 50 kilo vähemalt. Aga Kalev ei kartnud selliseid oma madalusele vaatamata, oli ta ju ka  rammumehena esinenud, kuigi polnud kunagi esikolmikusse mahtunud. - Ja Lindale meeldis tema tugev kohtlane eestlasest mees, kes oli igas mõttes Jeesusega nagu öö ja päev.

Jeesus oli temperamentne hispaanlane. Tema päris nimi oli Jose-Maria de Guadelupe i Aznar. Nagu hispaanlastele kombeks, oli ta tõsiusklik katoliiklane ja käis korrektselt kaks korda nädalas Missal. Tema suguvõsa ulatus tagasi inkvisitsiooni päevadesse, kui tema perekond valvas Sevilla juutide pagendamist ja üks juudi rabi tema esiisale needuse peale pani sõnudes: "Sina Jeesuse jünger pead ka olema veretunnistaja nagu su Isand ja jooma samast karikast, millest Boanerges sai jooma, et sina samuti tahad istuda aujärgedel!" Muidugi põletati see rabi nõia pähe tuleriidal, et ta julges nii tähtsale mehele nõnda öelda, kuid ometi läksid need sõnad täide ja Jeesus käis regulaarselt oma esivanemate ja enda hingede pärast palumas, et see karikas võiks temast mööda minna ja patt andestada, mis sai õnnetu juhuse ja möödarääkimisega kunagi sündima. - Kas polnud juba küllalt verd valatud ja sajandeid mööda lastud - Jumal võiks juba aru saada ja oma käsivarre tagasi tõmmata. Kuid ometi oli rabi needus järjekindlalt tema perekonnas, nagu oleksid nemad nagu Hofni ja Piinehas, kelle soost keegi ei elanud kõrge vanaduseni, et surra auväärselt. Ikka saadeti i Aznari juuksed verisena hauda. - Kes suri lahingus, kes hukati kaagil osalisena mõnel riigipöördel - tihti valesüüdistuste alusel - nagu hukati Jeesus, kuid selline oli ka needus, mis sai lausutud. Et nemad pidid olema veretunnistajad, et nad ei võinud sellele rabile ja tema perekonnale rahu anda ja lubada Sevillas edasi elada. Nende ainus süü oli olla juut, kui need lapsed surnuna leiti, nende maja kõrvalt kaevust. Egas siis nemad neid ära ei pilastanud ega tapnud, kuid ütle seda raevunud kristlastele, nemad ihkasid õiglast Jumala kohut, nagu Boanerges Samaariale, kui Jeesust seal vastu ei võetud.

Jeesus vaatas tüdrukutele järele, vilistas; hõikus; lausus komplimente ja sai säravaid naeratusi vastu, ning tegi siis ruttu paar Ave-Mariat hingeõnnistuseks peale, ning hakkas seda tsüklit otsast. Tema ülesandeks oli mängida jumalameest, kes Kalevi ja Linda ära teeb - mõned ortodoksemad ja vundamentaalsemad kristlased käisid neid mädamunadega loopimas, et nad nõnda julgesid, kuid muidu olid nad menukad.

Nad olid just võtteplatsile saanud - heli (Luule Arbuja) ja pilt (Koit-Erik Läätse) olid kohal ja tehnika välja pannud. Kui oli rohkem näitlejaid vaja, siis nende rollideks olid Koit ja Hämarik, kuid seda ei läinud tihti vaja - ainult siis, kui tehnika alt vedas ja oli vaja a capella improvisio midagi inimestele anda. Õnnetuseks oli see sama plats, mille Mihkel ja Tiffany olid amelemiseks valinud, et oma esimest ööd koos veeta.

"Hei, Mihkel, kas sina? - Kaua pole näinud!" hüüdis Linda heatujuliselt, kui mõlemad end liivast puhtaks rapsides püsti ajasid. Tiffany polnud üldse mitte rõõmus ja kohendas seelikut.
"Kuule, kes su tibin on - on ta ikka täisealine - lavakas olid sa tõeline murdja!" jätkas Linda sarkastiliselt torkides. Tiffany jälgis teda tähelepanelikult ja saatis tapva pilgu teele, mis leidis silmsideme: "Nonoh, ära näkku löö - olen näitleja."
"Ja sinu nimi võiks olla?" küsis Tiffany pilkavalt salvaval toonil, nagu räägiks mõne prügivedajaga, kes tema isa konteinerit tühjendab.
"Oi-jah! Ma ei tutvustanud end. Mina olen Mary-Linn Austin ja see on mu mees Konrad Alamiste, me jätsime nimed samaks, sest nii on ilusam. - Me ei käi kirikus ega midagi..."
"Noh, see on minu mees, Mihkel ja mina olen ta naine, me täna abiellusime ja te natuke segate." ütles Tiffany eriti kõrgi ja Ülemisteliku tooniga, mis tema isal oli tavaks kasutada, kui postiljon mõne paki valesti kohale toimetas või - jumal hoidku selle patu eest - julges reklaamlehte tuua, või mõne kirja ära kortsutada. Kuna tema isa sai palju posti, siis ei mahtunud kõik alati ära, nii et õnnetu postiljon pidi palju pattu kahetsema, et ta nõnda kohtlane oma töös oli. Neil oli juba nende 7 käsil, kui ta arvestust mäletas. Keegi ei pidanud üle 6 kuu vastu, üks oli isegi 13 kuud pidanud, kuid tema oli ka muidu pikkade juhtmetega.

"Oi! Kui tore! Sa oled ikka meheks saanud Mihkel!" Rõõmustas Linda soojalt ja pöördus jälle mehega rääkima, kes oli haruldaselt sõnaahtraks jäänud. Mehed ja naised piidlesid üksteist distantsilt nagu käiks nende vahel vaimne sõda, kes enne pilgutab. Muidu ei räägitud enam rohkem midagi informatiivset, kui lepiti õhtusöögi asjus kokku ning Jeesus suudles vana kombe kohaselt Tiffany kätt ja palus edasi öelda, et Madis temaga ühendust võtaks, et ta saaks "Kaarnakivi" tellida. Tiffany vaid ohkas selle peale. Jälle see Kaarnakivi risti tal teepeal ees, ühel päeval hävitab ta selle puusliku. Nõnda vandus Tiffany enda ette ja vaikis. Samas läksid Kalev; Linda ja Jeesus, koos Koidu ja Hämarikuga uut võtteplatsi otsima.

Mihkel pigistas ta õlgu ja kui Tiffany üles vaatas, kohtas ta mehe sooja pilku. "Ära usu, mida see krõhva rääkis, lavakas kandis ta preketeid ja prille - nüüd on läätsede peale üle läinud ja hambad paistavad ka sirged, kuid muidu on ta madu mis madu. - Ujub koguaeg ligi ja ajab poisid omavahel tülli - üks visati tema pärast lavakast välja, oli juhendaja abi, ja sai lapseahistamise süüdistuse. - Kuigi kõik oli selle krõhva süü - tema alustas. Nii et, ära usu sõnagi, mida ta räägib." Tiffany sulas nende sõnade peale, nagu tavaliselt tema emal oli kombeks isa rohmakate komplimentide peale. Sel hetkel oli Tiffany taevas - ta mees armastas teda! Vanusevahe ei lugenud; tema suurem tarkus mehe ees ei tähendanud midagi, ta võis viimaks olla naine.

Autori kommentaar2

Tänud kõikidele lugejatele, oleks tore kui te julgeksite ka arvustada, sest lill õitseb paremini, kui teda aegajalt kasta, et päeva kuumus ja öökülm teda ära ei võtaks. ;)

Mis puutub raamatusse, siis ma kavatsen veel mõned tegelaskujud juurde kirjutada - püüdke minuga kannatlik olla ses suhtes. Varsti ma jõuan sellesse kohta, kus Tiffany isa tapab Tiffany mehe, niiöelda tagurpidi Oidipus. Sest ma tahan kasutada Franciscus Assisi arhetüüpi, kuid ma pean selleni veel teemat arendama, et see hüpe sujuvam oleks. Samuti meeldis mulle Leon Feuchtwangeri "Jefta ja tema tütar" ning Jefta ema arhetüüp, mille ma Tiffany ema peal kavatsen tarvitusele võtta.

Kui kellelgi on häid ideid, siis võtan ma neid rõõmuga kuulda. See raamat pidi sotsiaalse kirjutamise teerajaja olema, et näidata, mida ma mõistan kogukondliku kirjanduse all. Kahjuks pole mu lugejad olnud ülesande kõrgusel, ja pole mind arvustustega toetanud... :(

Kunagi lisan ma ka Kaarnakivi kaardimängu idee, mille ma malet mängides sain. Kui keski on hea anime joonistaja, siis võtku minuga ühendust, ehk teeb koos plaani eestikeelse kaardimängu loomiseks, või peab tõesti MTG ja Yugioh ainsad olema? :S

Praegust leidsin ma tööd Securitases ja kirjutasin neile hümniliku luuletuse. Panen selle siia ka ülesse, et oma rõõmu teiega jagada.

Securitase kaitseinglile ütle!

On õnnis see valvur oma vahitornis,
kes lakkamatus hooles paneb tähele;
käsivars ei väsi, silmad pole mornis:
Securitas - see ingel vihurite tormis.
Iga kaupmees paneb lootuse mehele,
kes sinust väljub - valvur seatud kohale:
Kõik näpumeeste palged vanutab morniks.

refr:
Ole tugev mees - Securitas siis ausees,
kanna oma päeva raskust;
näpumeeste sõrmed
kisu välja kaupmehe taskust!
Nüüd kohta igat valskust,
et tunnistada ametioskust!

Üks kõigile toob kestvat rahu hõisates:
kõik ühele siis väärtust üles kiidavad.
Kas pätid seda unes-ilmsi mõigates,
kui oma pead nad peidaks ära rõigastes
või kartulite vahel tühja viidavad -
Securitas saab kätte viimaks vildakad:
Sa tunned tema ära nende rõivastest!

refr:
Ole tugev mees - Securitas siis ausees...

Kui tahad meite hulka sina kuuluda,
tea, selleks tundma palju tarkust ei pea sa:
Vaid ole ustav; kuulekas ja tuluta -
sa ära näpumehe raha kuluta,
või leida ennast võid sellest peata:
kõik kahtlus, vigadus vaid ülesse teata.
Aus nimi ennast kaugelt kõrgeks kuulutab!

Rõõmu ja rahu teile teie päevadesse, nagu mina praegust tunnen. =)

Liha ja Vaim

Kenisha, kodaniku nimega Juhan Sütiste pidi oma nimekaimu pärast tihti kannatama. Koolis narriti teda eestikeele tunnis pidevalt, et ta ei osanud lugemis päevikut kirjutada, ning mõtles, et see on raamatu esimese lõigu masinlik kopeerimine. Ka muidu olid etteütlused ja grammarika temale õudusunenäod - kui teised katkusid juukseid, sest nad ei suutnud aru saada Pythagorase teoreemist, või nurga trisektsioonist; rääkimata kuubi dubligatsioonist, siis olid need arvud talle lihtsalt - ta ei teadnud kunagi kuidas ta neid peast arvutas, nõnda et teda süüdistati spikerdamises, sest see polevat võimalik, et keegi suudaks keerulisi matemaatilisi probleeme lahendada, millele kulupead olid kogu oma elu pühendanud ja ikkagi ei suutnud täpset vastust anda. Nüüd oli Kenisha ise vanamees ja ruunišamaan. Elatiseks kirjutas ta rikkuritele astroloogilisi kaarte ja kuulutas nende tulevikku ette.

Ühel päeval, kui ta järjekordset kröösust pidi tema edu suhtes "õnnitlema" seisis Gaabriel tema ukselävel. Kenisha tundis võõrast tuulepuhangut ja tõstis pead pärgamendi kohalt, mida ta ise vana retsepti järgi valmistas, kuna see andis tema tööle jõudu juurde. Ta seletas inglit küsival pilgul, kuid saadik ei vastanud midagi. Kenisha langetas pea ja kirjutas edasi: "...ja sa võid rahuga selle perekonna oma talust välja tõsta, sest aeg on soodus nende grundi peale kaubanduskeskus rajada. Kahe aasta pärast hakkab sealt lähedalt Tallinn-Tartu maantee haruliin minema ja sul ei tule klientidest puudust." Kui ta oli oma töö lõpetanud ja pärgamendid kokku korjanud ja laekasse asetanud, asetas ta laeka sahtlisse ja lukustas selle. Ingel seisis ikka veel ukselävel ja ei ütelnud midagi.

Kenisha ohkas kergendatult ja lausus inglile sõbralikult: "Oli ka aeg, et sa tuled, mu kondid on juba vanad ja tahavad puhata."
"Ma ei tulnud sinu pärast." ütles Gaabriel kõigutamatult, kuid astus siiski tuppa ja vaatas huvitatult ringi. "Sul on hea ja lihtne elamine, arvestades võimalusi."
Kenisha rehmas tüdinult käega. "Mind ei huvita kingitused ja lõbud, neid ei saa endaga kaasa võtta."
"Ometi tegeled sa astroloogia ning muu sellisega..." tähendas ingel viisakalt ilma otseselt mehe poole pöördumata. Ta vaatas ikka veel ringi, nagu otsiks midagi, kuid näis, et ta ei paistnud seda leidvat. "Ja sinu tegelik tulemise põhjus on?" küsis Kenisha kannatamatult.
"Sa pead ühe poisi ja tüdruku paari panema." ütles ingel nüüd mehele otsa vaadates, pilgus helk, nagu oleks ühe eriti suure varanduse leidnud ja kõige tähtsama mõtte peale tulnud, mis maailmas ainsana loeb. Šamaan puhkes naerma. Nõnda hoidid ta omal kõhtu kinni ja kõkutas, kui ingel teda rahulikult ja solvumata seletas. Kui ta oli küllalt naernud ja end jälle kogunud, pühkides pisarad silmanurgast ära ja asudes nagisevatel ja ähkivatel sammudel tugitooli poole ja istus maha, esitades inglile hääletu pilgu, nagu tahaks öelda: "Sa ei pane ju pahaks, et mina istun ja sina seisad." Ingel raputas keeldumise märgiks käega, nagu oleks talle soola oma supi juurde pakutud.
"Sa ikka tead, et perekonnaseisu amet on olemas?" küsis Kenisha ja lisas pärast mõningast vaikust. "Kirikutes kuulukse ka laulatused toimuvat..."
"See pole selline abielu, millega nende vanemad nõus oleksid." ütles ingel rahulikult. "Vaja on natuke delikaatsemat lähenemist, mis ei häbistaks meie Isa, kes on taevas."
"Hmmh." mõmises Kenisha ja silus oma habet. "Sa oleksid siiski surmaingel võinud olla, siis sa meeldinuks mulle rohkem. Sellest abielust ei tule head nahka - praegu pole selleks üldse soodus aeg." vabandas šamaan.
"Inimestele on kõik ajad soodsad, mõni on lausa eriti soodus, nagu nende kaupmeeste lubadused." tähendas ingel muigega silmanurgas, kuid ta olek jäi tõsiseks ja kindlameelseks, nagu auvalvel oleval sõduril.
"Noh, eks sa tead paremini, sa ei tulnud asjata - kus need õnnelikud on?" ütles Kenisha huvitatult.
Ingel ulatas käe ja lausus: "Tule, me läheme Maldiividele, seal kohtad oma pruutpaari."
"Kuid ma ei oska üldse kohalikku keelt!" protesteeris šamaan ärrituses vastu, olles juba käe andnud ja tundes kuidas teda tugev tuulehoog üles tõstab ja kaasa kisub.
"Ära muretse, nad on eestlased. Nad tulid siia puhkama, nagu inimesed seda nimetavad, kuigi puhkamisega siin eriti ei tegelda." ütles ingel ja oli kadunud. Kenisha leidis ennast ilusal liivarannal ja nägi ühte noormeest ja tüdrukut enda poole tulemas.

"Tule nüüd, see saab olema huvitav!" kiskus Tiffany Mihklit endaga kaasa, kes veidi torssis ilmel järgnes. Ta oli ikka veel pahane, et teda siia kaasa oldi võetud. Ta sai aru küll, kuidas tüdruk tahab temaga kuidagi moodi oma vanematele kätte maksta, ja talle ei meeldinud sellised mängud.
"Ütle mulle ausalt. Sa vihkad mind kogu südamest." Mihkel oli Tiffany peatanud ja vaatas talle tõsiselt otsa. "Sa vihkad kõike seda, mida su isa esindab, ja sa arvad et mina olen samasugune." tüdruk vaatas talle üllatunult otsa ja jäi samuti seisma. Hetkeks seletasid nad teineteist - poisi tõsine ja vastustnõudev pilk kohtus tüdruku avala ja trotslikult mõnitava naeratusega, mis vaheldus aupaklikuse ja siira huvi vahel. Ometi oli selles teatav rabeda kartlikuse jooned. Mihkel lasi oma käe lahti ja Tiffany mudis veidi rannet, mida poiss liiga kõvasti oli pigistanud, kui ta teda peatada püüdis. "Tänan" ütles tüdruk ja kui ta oli veidi alandlikuma tooni ja ilme võtnud, hakkas ta rääkima:
"Kas sa tuleksid mulle meheks?"
Merelinnud häälitsesid ja lained paiskusid vastu randa, kui vanamees neile ägisedes lähenes, kuid nemad ei teinud temast välja ja vaatasid üksteisele silmasisse.
"See pole üks sinu järjekordsetest vempudest?" küsis Mihkel väsinud süüdistaval toonil. Tüdruk raputas vaikselt pead ja vaatas teda küsival pilgul.
"Miks mina?" ei osanud Mihkel sellisele ootamatule pakkumisele kuidagi mõistlikut vastust leida.
"Sina oled just see õige, keda ma oma ellu tahan." ütles Tiffany mesimagusalt ja astus sammu Mihklile lähemale ning kallistas teda, pannes oma pea tema rinnale. Nõnda nad seisid, kummastatud poiss ja südames rahul tüdruk liivarannal üksteisevastas. Mihkel võis isegi oma südant vastu tüdruku oma tukslemas tunda, kuidas see järjest rohkem samas taktis hakkas lööma. Ta oli seda tegelikult alati tahtnud. Esimesest pilgust alates, kuid siis paistis Tiffany nii noor ja ta ongi kõigest 14! Kuidas saaks iialgi sellest midagi sündida? Selleks ajaks kui Tiffany on täisealine, on ta kindlasti kellegi teise leidnud, ega tema ju ajas paigal ei seisa, ja kuidas ta saakski oma nooruse värskusest pakatavate täkkudega võistelda. Mihkli silme eest vilksatasid mööda pildid Tiffanyst, kuidas ta teiste poistega läbi käib ja järjest rohkem kaugeneb, kui tema üksinda vananeb ja maha jääb. Lõpuks oli Mihkel oma vaimusilmas nagu kivistunud soolasammas ühest eriti vanast raugast, kes seletab silmapiiril jumalikku ilmutust naisest - kes oli silmipimestavalt ilus ja ebamaiselt kaunis, kõige vägevamates musklites ja mehelikus ilus meeste poolt kätel kantud, nõnda et olid terved maailmad nende vahel - kes tal oleks võinud olla. Kuidas saab see võimalik olla, kui ta on kõigest 14??

Selle mõtiskelu ja rahu lõikas läbi vanamees, kes viimaks noorpaari kõrvale jõudis ning pingutusest ähkis ja puhkis, nagu maratonijooksja. Kui ta oli oma hinge tagasi tõmmanud, ja sai sirgelt seista seletas ta oma terashalli pilguga Tiffanyt ja Mihklit. "Ma tulin siia, et kaks hinge pühas abielus kokku panna!" haugatas ta vastuväiteid mitte sallival toonil. Tiffany kallistas tugevasti Mihklit ja lasi uuesti lahti, et seista poisi kõrval. Nad hoidsid käest kinni ja Mihklile tundus see õige nõnda. Ta tundis endas soovi seda tüdrukut kogu oma eluga kaitsta, ja see ootamatu võõras tundus ähvardava ohuna.
"Kes te õige olete, ja miks te end meie jutuajamisse segate?" küsis Mihkel ja asetas end Kenisha ja Tiffany vahele, talutades teise käega tüdrukut sammu tagasi.
"Vabanda, kui mu otsekohesus pole enam kombekas." ähkis vanamees igat sõna. Soe ja kuiv õhk tegi tema hingamise raskeks, kuna ta oli harjunud külmas ja niiskes kohas, oma eraldatud metsa keskel elama. "Ma tulin siia, et teid paari panna! Gaabriel saatis mind!"
"Sa oled siis kristlane?" küsis Mihkel põlastavalt. "Ei ma olen pagan, ametilt šamaan." vastas Kenisha tõsiselt vastu ja kahe mehe pilgud kohtusid. Mihkel ei tajunud temas mingisugust valskust, ja ta oli hea inimesetundja. Ta oli tänaval liiga kaua elanud, et aru saada, milline inimene oli sulle ohtlik ja milline kasulik; keda sai usaldada ja keda mitte - tiitlid ei mänginud selles mingit rolli, kuna olid tihti nagu tihnik metsas, mis kiskjat varjab, et see saaks saaklooma varitseda. Ta sai aru, et see mees pole mingi tavaline soolapuhuja. Ta oli eestis palju šamaane ja sensitiive kohanud, kuid nägi nad kohe läbi, et nad on võltsid, kuid selle mehe sõnad nõudsid tähelepanu. Teda ei saanud nii kergesti kõrvale lükata.
"Gaabriel pole ruunivaim, kui ma õieti mäletan." ütles Mihkel pilves näoga, nagu mõtleks ühe keerulise rehkenduse üle järele. See ei olnud üldse mitte loogiline. Mida see mees siin õige teeb ja miks ta just Tiffany abielu ettepaneku ajaks siia jõudis, kas see oli niimoodi kokkumängitud juba algusest. Ei, nõnda osav manipulaator Tiffany ka ei ole, selleks oli ta tema kõrval liiga rahulik ega kasutanud ühtegi tarvilikku siduvat lauset, mida petised ja sellised inimesed kasutavad. Näis nagu ootaks tüdruk midagi, et täiskasvanud inimesed millegi selgeks räägiksid, et siis saaks päeva kõige tähtsama hetke juurde asuda.
"Sa meeldid mulle poiss," ütles Kenisha "kuigi sul ei saa palju õnne olema, on arusaadav, miks sa selle tüdruku meheks oled valitud!"
Mihkel vaatas šamaanile kohtlase näoga otsa, nagu tütarlaps, kes on eriti suure komplimendi tulvaga avalikus kohas üle kallatud, ja ei tea kas punastada; naeratada; kõrvakiil anda või seda kõike koos ja erinevates variatsioonides teha. "Aitäh, noh, see suur et... hmmh." ütles Mihkel peale suurt vaikimist. Ta ei osanud selle mehega rääkida, sest ta oli nii imelik, veel imelikum kui nende filosoofia õpetaja, ja juba too oli parajal määral opakas. - Kuid siin oli mingi teistugust sorti imelikus mängus, mida Mihkel ei osanud nimetada. Võibolla tahtsid jumalad tõesti nende liitu ja see mõte paisus tema rinnus ja südames nii suureks ja soojaks tundeks, et vägisi venis naeratus tema suule. Kuid sama kiiresti jooksis õhk jälle pallist välja, nagu oleks keegi, selle nõelaga läbi torganud. "Ta on neliteist!" vabandas Mihkel valjult šamaanile, kuid Tiffany pigistas tema kätt, ja kui ta tema poole vaatas, siis naeratas talle soojalt vastu. "Ära karda, mina küll ei hooli et sa nii vana oled."

Mihkel uppus sellesse ilusasse naiselikku pilku. Ta polnud kunagi eales märganud kui naiselik ja ilus võis Tiffany üldse olla. Sel hetkel oli kõik temas armastusväärne alates hingamisest ja lõpetades liivaga, milles ta paljajalu seisis. Kenisha seletas tüdrukut ja poissi ja siis uuesti ning lõi siis käed kokku: "Suurepärane, kas alustame siis!" Seekord noogutasid mõlemad unisoonis ja Mihkel võttis oma koha Tiffany kõrval sisse, püüdmata vanameest maha paisata, nagu oleks see marutõbine koer, nagu ta minut tagasi kogu oma kehahoiakuga oli etelnud. Tseremoonia oli üsna lihtne ja piirdus küsimusega, kas poiss ja tüdruk armastavad teineteist. Saanud jaatavad vastused, kuulutas šamaan nad meheks ja naiseks. Leelotas veel mõned oma ameti juurde kuuluvad õnnistavad vormelid ja kutsus kõik ruunivaimud tunnistajaks välja, et see püha liit saaks olema viljakas ning õnnelik ja pani vande alla kõik, kes oleksid tahtnud selle vastu sõna võtta. Kuna nad olid siin selles rannaosas ainult kolmekesi, paistis see viimane osa pisut meelevaldsena, ja Mihkel mõtles, milleks selline üleliigne asi tarvilik oli. Mis vaenlasi sai juba temal olla? - Ta polnud elusees kellegile liiga teinud, ega kellegilt midagi ära võtnud, vaid püüdis alati head tuju oma tobedate tänavanaljadega teha. Nüüd, kus ta oli ootamatu pärandi osaliseks saanud, pidas ta ühte vabakutselist teatrit, mis tema häärberis koos käis ja avangardset kunsti edendas. Kõigest ei saanud Mihkel aru, sest ta polnud nõnda underground ja vihane - eriti nüüd, kui tal oli Tiffany, ei suutnud ta üldse mõelda, kuidas ta kunagi näitlemise juurde tagasi pöördub. Tiffany vajas kindlat kodu ja performance-artisti heitlik elu ei olnud seda mitte. Kuid tema praeguste võimaluste juures, ei pidanudki ta enam kunagi ise näitlema, vaid võis lasta teistel seda tema eest teha. Kui nad olid omavahel viisakad tänuavaldused vahetanud ja üksteist armunult silmitsesid, oli šamaan pilku tõstes juba kadunud, samakiiresti kui ta oli nende teele sattunud.

Kenisha leidis ennast jälle oma toast ja ohkas kergendatult, kuid hõikas seljataha lahkuvale inglile järele: "Järgmine kord, kui tuled, ootan, et sa minu pärast ja alatiseks!"
Ta mudis oma liikmeid, mis tervitasid jahedat ja niisket tuba. Siin oli palju parem hingata, polnud seda lämbet palavust. - "Neetud rikkurid ja nende pojad ja tütred, ah vähemasti oli too poiss kuidagi asjalik ja tüdruk samuti..." ohkas Kenisha väsinult ja heitis magama.