Tiffany oli esimeseks laupäevaks isa Gregoriusega hästi ette valmistunud. Ta oli võtnud perekonna koopia "Marmoringlid" raamatust; ta oli pannud selga uue aluspesu, millega ta oli soovinud Mihklit üllatada, kuid sellele vanamehele peaks sellest piisama; sinna peale pani ta eriti liibuva kleidi, mis ta rinnad esile tõstis, kõige tipuks meikis ta ennast, kuigi ema ei olnud teda lubanud, et ta liiga noor oli, ja pidi oma näonahka hoidma - kuid praegust ei hoolinud Tiffany mingist vähist, mille ta 20 või 30 aasta pärast saab, vaid see, kuidas sellele mungale ära teha. Keegi ei võinud tulla tema ja isa vahele! Ta lappas veel raamatu läbi ja veendus, et teab kõiki asendeid, mis selles on kujutatud.
Kui isa Gregorius õpperuumiks korraldatud tuppa sisenevat Tiffanyt heatahtlikult vaatles, muutus tema naeratus kiiresti põlgust täis külmaks maskiks.
"Tüdrukud sinu eas ei meigi! - Nüüd istu maha ja räägi, kaugele sa oled jõudnud."
"Ma lugesin su raamatut, see oli väga hea! - Üks mu lemmikuid." tähendas Tiffany õelalt ja manas esile groupi näo, nagu ta mõnelt heavy-rock videolt oli jälginud. Ta asetas raamatu endast pahemale ja jälgis munga reaktsiooni, mida ei tulnud kaua oodata.
"Sa tegid mida??" Isa Gregoriuse silmad tahtsid koopaist välja karata, kui ta rinnust haaras, kuid ta saavutas kiiresti enesevalituse. Ikkagi tema on õpetaja, ja ta paneb selle üleannetu plika paika. "See raamat on täiskasvanu kirjandus ja ei ole mõeldud lastele!"
"Noh, see oli väga informatiivne." nokitses Tiffany oma hambavahesid ja käitus võimalikult lugupidamatult, kuid isa Gregorius vaid naeratas.
"Ma mõistan." Isa Gregorius tõusis püsti ja astus ukse juurde ja hakkas välja minema. "Ma ei soovinud sinult isa röövida, mul on kahju et tal niipalju aega tööl läheb, et minu siinviibimine sulle nõnda vastik on." Ja nende sõnadega lahkus isa Gregorius ruumist.
Tiffany oli üllatunud. Ta polnud veel kunagi kellegile nõnda alla jäänud. Mitte ainult ei kohelnud see munk teda väärikalt, vaid ei laskunud ka tavalistesse familiaarsustesse ning muidu laste peal kasutatavasse kõneviisi. Ta oli igati käitunud, nagu hea isa peab käituma. Ja tema oli käitunud nõnda halvasti. Kõik tema ettevalmistus oli ühe alandliku tunnistusega tühjaks tehtud. Ta õpetaja ei üritanud end kehtestada ega õigustada, ta lihtsalt lahkus ruumist. Tiffany kargas püsti ja jooksis isa Gregoriusele järele ja haaras tal esikus käest kinni. "Ära mine! Ma palun vabandust oma endise käitumise pärast. Palun tulge tagasi õpperuumi, ma niikaua pühin selle meigi ära ja tulen järele!" Tiffany kummardas üsna samamoodi kui see jaapanlasest stjuard oli lennukis teinud ja sai mungalt uuesti seda heatahtlikku naeratust tunda.
Kui Tiffany isa Gregoriusega uuesti õpperuumis kohtus, oli kogu tüdruku olek muutunud. Ta oli meigi maha pesnud ja selga pannud ühe kottis räpparikampsuni, mille kapuuts oli pähe tõmmatud. Kui munk küsis, kas tüdrukul on külm, vastas too viisakalt, et tal on nõnda turvalisem. Ka tüdruku kehahoiak ning pale olid muutunud. Nüüd ta oli rohkem 14 aastase tüdruku moodi, kes ta oli. Seeliku oli ta vahetanud teksade vastu, kuna nendes oli kergem vaibal istuda. Isa Gregorius kordas oma küsimust ja Tiffany vastas, kaugele ta oli jõudnud.
"Hmm, ma ei saa arugi, mida ma sulle veel õpetama peaksin. Sa oled juba kõik alused Filosoofiast; Filoloogiast; Psühholoogiast; Meditatsioonist; Kontemplatsioonist; Hermeneutikast; Eksegeesist..." isa Gregorius jätkas seda loendit oma 8 minutit, enne kui ta kõik nimetused sai üles loetud. Ta vaatles kaasa võetud pabereid, mis tal portvellis asusid. Jõudnud endas mingile otsusele, küsis ta nagu muuseas: "Kas sa tead, kuidas kostub ühe käega plaksutus?" Tiffany üllatus selle küsimuse peale, kuid kaval naeratus levis ta suule ja silmadesse, ning ta tähendas kavalalt: "See on ju koan, ma ei teadnudki et katoliiklased tegelevad zen'iga."
"Meditatsioon pole midagi, mis on ainuomane budismile; või zen-munkadele. Ka kristlased palvetavad mõnikord nii sügavalt, et seda võib pidada meditatsiooniks, me lihtsalt ei nimeta seda nõndamoodi. Ütleme siis, et ma pean sulle "sügavat palvet" õpetama."
"Ma ei ole usklik." tähendas Tiffany tähelepanelikult munka jälgides, kuidas ta selle ülestunnistuse vastu võtab.
Isa Gregorius kortsutas kulmu, nagu oleks tüdruk mõne ebasündsa sõna kuuldavale toonud. "Ma kuulsin su emalt, et sa oled ristitud ja tema on ka kristlane?" See küsivas toonis esitatud retooriline lause kätkes endas kogumit murest ja kaastundest. Ta oli seda nii tihti näinud, kuidas rikkurid peavad kristlaseks olemist mingiks klubiks, mille lliikmena nad on rohkem esteetilised või tähelepanelikumad, kui mitte sellesse klubisse kuuludes. Nii oli Madonna enda jaoks leidnud kabala, ehkki ei järginud selle karme paastureegleid ja muid praktikaid. Lihtsalt selle sümbolid ja keel olid talle nii meeldivad, et ta ei soovinud enam ilma nendeta elada. - Nagu ärahellitatud tütar küsib oma isalt järgmist lelu, millest ta ruttu tüdineb, et ta seda tegelt tõeliselt ei tahtnud.
"Ma ei tahtnud ema tundeid solvata. See paistis talle väga tähtis - kuid talle pruut, ma ei taha olla miski talle pruut!" Tiffany silmis välgatas hirm ja õud, ning mungale ei jäänud see märkamata. "Kes sulle ütles, et kristlane peab olema Talle pruut?" küsis isa Gregorius soojalt ja rahustaval toonil.
"Ei tea, ma unes nägin, et üks advogaat nimetas mind talle pruudiks." Tiffany punastas ja lõi pilgu maha. "Sa pead mind vist üheks ärahellitatud plikaks, kes ei oska oma tundeid valitseda ja armub esimesse ettejuhtuvasse-" ta jättis lause lõpetamata ja vaatas siis tõsiselt munga poole.
"Mida see talle pruut siis tähendab?!" Tiffany ajas oma lõua ette ja toetas oma küünarnukid põlvedele, kui ta lootose asendis õpetaja ees istus. Nõnda sarnles ta väga keerdu tõmbunud rästikuga, kes valmistub ründama. Ta oli nii ohtlikult ilus, et isegi isa Gregoriusel ei jäänud see märkamata, kuid ta luges mõttes ühe palve ja lausus endasse: "Tagane minust saatan, sina ei või teda mitte ära rikkuda!"
"Talle pruut tuleb sellest, et Jeesust, kui kõige puhtamat ja pühimat olendit maapeal, kujutatakse talle sümboliga, ja kuna Jumal on nii mehelik, siis peab kogudus olema naiselik. Sest Jumala ja koguduse suhe, peab olema, nagu mehe ja naise suhe. - Sellest ka väljend Talle pruut. See tähistab ülimat lähedust Jumala ja inimese vahel." Kui isa Gregorius oli oma selgituse lõpetanud, siis istus Tiffany juba sirge seljaga, nägu mõtteist pilves. Ta kibrutas huuli, nagu tahaks midagi öelda, kuid loobus sellest ja põrnitses hoopis enese ette.
"Kas keegi saab olla inimesena Talle pruut?" küsis Tiffany paremale vaadates, nagu oleks seal veel keegi nendega koos istumas.
"Noh jah, mõned kristlikest nunnadest müstikud on saanud sellise ilmutuse, et on kogu oma elu andnud Jeesusele ja abielu vande enda peale võtnud, nagu astuksid nad Jumalaga abiellu. - Kuid see pole väga levinud." tähendas isa Gregorius ettevaatlikult. "Miks see teema sind huvitab?"
"Ma nägin kord ühe imeliku unenäo - kuid mina ei abiellu kellegagi, kes end pole viisakalt tutvustanud. - Äkki mulle mees üldse ei meeldi, ja siis ujub keegi sellise tiitliga välja...." tähendas Tiffany söakalt ja ehmus oma siirusest ning lõi käed risti ja mossitas endamisi, nagu oleks munk teda mingilt pättuselt tabanud.
"Selleks, et olla Talle pruut, ei pea olema Jumalaga abielus. Piisab, kui oled ristitud - ülekantud tähenduses on need üksteise vasted. Nagu ma ütlesin, see on sama lähedane suhe nagu abielus." ütles isa Gregorius viisakalt ja rahulikult. Ta ootas kannatlikult, kuni tüdruk seda seedis. Kui küllalt oli vaikitud, siis küsis munk uuesti oma eelmise küsimuse kohta ja sai vastuseks: "Valgusel pole kõla kui tema kiired tabavad peopesa nagu trummi ja sellel puudub maitse, nagu ei või ükski keel taibata, ons ta magus või hapu, sest valgus on kõigile sama, võtmata seisukohta. Seetõttu võib temaga käsi kokku lüüa, ilma et keegi solvuks või pahandaks või seda isegi näeks, ehk kuuleks. Tõeline rõõm pole mitte nähtav vaid nähtamatu, nagu kõik igavesed asjad on kogematud. - Kui sa neid näed või kuuled või mõistad, on nad juba otsa saanud ja mööda läinud ja sa taipad nende viimast virvendust, nagu miraaži kõrbes, mis eksitab."
"Tubli, tubli." rõõmustas isa Gregorius, kuid kerge kahetsusnoodiga hääles ja laskus tüdruku ette maha, kõverdades samuti põlvi ja istudes rätsepistmes Tiffany lootoseasendi vastas. "Nagu võikski oodata nii haritud tütarlapselt - sa ei jätnud midagi mainimata ja andsid ammendava vastuse. Su õpetajad on kindlasti klassi ees meeleheitel, et sulle küllalt iseseisvat tööd teha, et sa teisi õpilasi segama ei hakkaks?"
"Mis siis õigel vastusel viga on, või selles, kui ma oma ülesanded ruttu valmis saan?" kortsutas Tiffany kulmu.
"Õige vastus pole alati õige hingele ja kui sa kõigest ruttu aru saad ja valmis teed, siis ei jõua su keha järele." tähendas isa Gregorius tõsiselt ja sügava kurbusega silmis.
Tiffany jõllitas teda selges hämmingus, ja ei saanud midagi aru, ja see tunne oli talle ootamatu ning ebameeldiv. Isegi tema filosoofia õppejõud ei suutnud teda nõnda vaost välja viia, et ta midagi aru ei saanud, kuigi ta pidi tema juuresolekul tihti seda lauset kasutama, et ta oma jutuga järgmise lõiguni jõuaks. Kuid siin oli midagi, millest ei saanud üle ega ümbert, ükskõik palju sa kavaldasid; nutsid; palusid või vihastusid. Kuidas veel vastata küsimusele, kui mitte õigesti, kogu elu oligi ju õigete vastuste leidmises. Ja Tiffany ei saanud sellest aru.
"Mitte ainult su aju ei õpi tarkust, vaid kogu su keha koos sinuga - kunagi jääd sa vanaks ja saad elatanuks ja su aju annab järele ning mälu tuhmub, mida sa siis teed, kas saad rumalaks? - Kuid kui sinu keha õpib kaasa, siis võid sa talletada tarkust ilma mäluta, kogemuse kaudu ja harjumuse läbi - ilma et peaksid sellele mõtlema või seda seletama." selgitas isa Gregorius rahulikult ja pikaldaselt, kuid ilma selle läbematu noodita, millega tema isa telefonis kõneles, kui mingist ilmselgest asjast aru ei saadud. Isa Gregorius oli täiesti teistsugune inimene, kui tema isa. Paistis, nagu oleks kõik tema aeg selles hetkes ja ruumis üksnes Tiffanile pühendatud, nagu ei loeks maailmas midagi muud kui nende kahekõne. See mõjus Tiffanyle korraga nii meelitavalt kui kohutas teda surmani. Kes ta õige on, et teab neid asju ja räägib temaga nii isiklikul tasandil?
"Kuidas sina sellele küsimusele vastaksid?" küsis Tiffany alandlikult ja huvitatult.
"Mul ei ole sellele küsimusele vastust - sa ei peaks keskenduma vastusele vaid küsimusele." tähendas isa Gregorius uuesti selle vihale ajavalt rahuliku häälega.
"Kuid mis mõtet on küsida, kui vastus ei muuda midagi?" torises Tiffany rohkem endamisi, kui küsides mungalt.
"Vastus pole küll midagi, kuid see, kuidas küsimus mõjub ja mida sa sellega peale hakkad - see ongi su tegelik vastus. See vastus, mille sa sõnadesse haarad, on pelk vari sellest kogemusest, mis sinuga igavesti jääb." Tiffany suu vajus selle selgituse peale ammuli.
"Nagu sa ütlesid, igavest ei saa piiratult näha, siis on ka nägemus piiratud, kuid inimsõnad on juba sellised..." selgitas isa Gregorius uuesti.
"Miks sa seda küsisid?" küsis Tiffany selges hämmingus ja manas ette ükskõikse näo, kui oli enda üle jälle enesevalitsuse saavutanud.
"Et näha, kuidas sa mõtled - kuidas sinu keha mõtleb ja ootamatule küsimusele reageerib." tähendas munk lihtsalt, nagu oleks see ilmselge.
"Sa võid ennast õnnelikuks pidada, pole just palju õpetajaid, kes mind endast välja viivad." urises Tiffany alandatult, et isa Gregorius oli julenud seda öelda.
"Sa ei pea sellest solvuma, see polnud väljakutse või kontrolltöö - ma tahtsin vaid teada, kes on Tiffany Ülemiste. - Jah, ma näen su kaarte ja diagramme ning arvustusi, kuid need näitavad vaid sinu aju ja ootusi, mis sulle esitatakse, kuid mitte seda, kes sa oled. Ma ei teagi, mis su lemmik film on või lemmik näitleja või bänd..." Isa Gregorius oli nii vahetult sõbralik, et viha ja alandus lausa imeti tüdruku seest välja. Ka see tunne oli kohati nii meeldivalt sulnis ja hirmutav. Kes on see mees, kes võis vabastada sind vihast ja ängistusest? Mida ta endast kujutab ja mida ta siin teeb. Kas tuleb teda karta või pahaks panna, või on ohutu hulluke, kellele pole vaja tähelepanu pöörata. Kui Tiffany isa sai rikkaks, täitis ta nende maja igasuguste teenritega, kes olid nagu varjud. Nad ei teinud häält ega olnud neid üldse kuulda, vaid nad ainult tegid tööd. Kui ülikond unustati voodile, oli see selja pöörates kohe endale riidepuu ja õige koha kapis leidnud, nagu oleksid majas haldjad aga mitte inimteenrid. - Üks teener lõi oma varba vastu ust ära ja oigas summutatult, kuid lasti kohe selle eest lahti ja asendati vaikivama tüübiga. Tiffany polnud sellest kunagi aru saanud, miks ta isa selline sadist teenritega oli. Miks nad ei võinud oma tundeid väljendada ja rääkida. Igakord kui Tiffany oli püüdnud ühega neist juttu teha, hajusid nad teistesse tubadesse ja olid kadunud. Lõpuks kohtleski Tiffany neid õhuna ja ei pööranud enam tähelepanu, kuid isa Gregoriust ei andnud ignoreerida. Kogu tema olek ärritas ja äratas huvi ühtlasi. Ta oli nii kutsuv, et Tiffany oleks tahtnud teda oma isaks ja samas nii pelutav, et ta oleks soovinud püsti tõusta ja minema kõndida, kuid ta ei suutnud. Miski hoidis teda paigal. Ja talle ei meeldinud see nõrk tunne ta südame all, mis teda paigal hoidis.
"Hea küll, järgmiseks korraks ma palun sul mõelda, mis kasu on tühjast soolatopsist?" Selle küsimusega saatis Isa Gregorius Tiffany tagasi oma tuppa ja läks oma ruumidesse.
Kui Tiffany öösel oma voodis lebas jõllitas ta valget lage ja siis keeras selja ukse poole ning vaatas aknast välja. Väljas oli selge taevas ja natuke külm ööõhk aitas rõhutada kuu säravat palet. "Mis kasu on tühjast soolatopsist?" küsis ta endamisi ja kortsutas kulmu. Tema kodus kasutati ainult ühekordseid soolatopse, mis pärast tühjaks saamist kohe minema visati, see pidi kuidagi olema seotud hügieeniga, kuid Tiffany kahtlustas, et ta isa kardab mürgitamist. Kunagi oli isa talle tunnistanud, et tema ametis pole haruldane, oma konkurendi veevarustusse korgijooki pumbata või midagi naljakat kellegi soola või suhkrutoosi - kunagi olevat üks selline naljahammas suhkru ja soola sildid nende kodus ära vahetanud ja isa oli teinud endale soolatud kohvi. Siis nad polnud nii rikkad ja Tiffany arvas, et isa võis ka ise need omavahel sassi ajada, ning ei julenud nüüd suurest uhkusest tunnistada ja ajas kõik anonüümsete paparatsode ja müügiagentide kaela, kes teda igal sammul kottida püüavad. Tiffany tegelt ei kuulanudki neid hirmujutte, kui isa rääkis, kui kuri on maailm. Tema oli alati hakkama saanud - kuni tänaseni. See munga küsimus oli nii totter ja ometi ei suutnud ta seda kõrvale heita. "Mis kasu on tühjast soolatopsist?" Soola topsi mõte oli olla täidetud ja oodata järgmist einet, et olla siis kohane - tühi soolatops oli aga tema kodus samahästi kui avalik solvang ja eesootav kuri kahtlus teenijate kaelas, kes oma tööst ilma jääb, et viga küllalt kiiresti ei märganud ja ei parandanud. Milleks küsida midagi nii ilmset ja rumalat. "Mis kasu on tühjast soolatopsist?" See küsimus peas vasardamas, suikus Tiffany rahutult unne.
Kell 3.14 öösel.
Tiffany leidis ennast jälle oma troonisaalist uhke mustast sametist kleit seljas ja hõbedast diaara peas ning rauast valitsuskepp käes. Ta kõndis ringi oma troonisaalis ja uudistas seinamaale ning gobelääne, kui märkas et kaks päkapikku hoiavad tema taga lohisevat kleidisaba, et see mustaks ei saaks. Kuidas ta oli üldse suutnud seda märkamata trepist alla tulla, või kuidas ta sai sinna ülesse, ilma et ta sellesse takerduks. See oli sama arulage, kui munga esitatud küsimus. Ja see tuli talle just meelde, muutes kogu tema palge tuhmiks ja halvaendeliseks, nagu oleks kohe äiksetormi oodata.
"Kas midagi valmistab teile muret?" Küsis Leonidas juurde karates ja vaatas kahtlustavalt päkapikke, kes kohe kahvatusid ja tegid sügavad kummardused ning tõstsid rüüääre kõrgemale, nagu tahtnuks ütelda: "Enam seda ei juhtu, töötame usinamalt!" ja kratt näis natuke rahunevat, kuid vaatas ikka murelikul pilgul tüdruku otsa.
"Ah lihtsalt üks loll küsimus, mida mu koduõpetaja-munk minult küsis." torises Tiffany endamisi, "Pole midagi erilist, seepärast ajabki vihale, et ma ei tea, mida vastata."
"Ah õigus, see hull munk ööbib teie juures, ma olen temast kuulnud." torises Leonidas ja tema nägu muutus väsimusest tulvil larfiks. "Jop swam Boga" vandus Leonidas kurjalt ja manas ette sõbralikuma näo.
"Mida see madal - üldsegi mitte sinu vääriline kahejalgne - julges siis küsida?" Leonidas tegi sügava kummarduse kuid tal polnud enam kaabut peas nagu eelmisel kohtumisel, seekord nägi ta välja nagu ingel mõnelt maalilt. Tal oli seljas kullaga ääristatud valge rüü, millel olid rinnul punased rikandid ja ornamendid, mis kujutasid Eedeni aia stseeni kui Eeva olevat mehed pattu kiskunud. Tiffanyle ei olnud see lugu kunagi meeldinud, sest sellega peksti naisi ja sunniti end süüdi tundma, et nad mehed paradiisist oma rumalusega välja tõukasid, et nad kuradit ära ei tundnud ja pikalt ei saatnud. Kuid kus olid need targad mehed, et nad ise naist korrale ei kutsunud, enne kui hilja. Kuid selles jäid mehed alati vastuse võlgu.
"Ta küsis: Mis kasu on tühjast soolatopsist?" ja vaadates küsivalt Leonidasele silma sisse "Kas sina tead, mida ma hommikul mungale vastan?"
"Kahjuks ei või ma sellele küsimusele vastata, muidu tunneb munk minu vastuse järgi ära." ütles Leonidas piinlikust tundes ja lõi näo maha.
"Tõtt öelda, mul oli kunagi veel üks kasvandik, kelle tõttu ma oma inglitiibadest ilma jäin ja kratiks sain. Too hull munk tegi temast kristlase, ja siis ma ei saanudki enam temaga koos olla!" ütles Leonidas ja vandus veel matisid ja katisid välja.
"Kas siis kristlaseks olemine on nii paha, et ei või enam krattidega ja inglitega rääkida?" küsis Tiffany hämmeldunult.
"Ei või jah, sest nende Jumal ei luba, nagu tema oleks ainus jumal, kes olemas on." sisistas Leonidas ja ajas oma rinna puhevile nagu isakalkun.
"Siis ei ole hea kristlane olla, kui ma sellest kõigest loobuma pean!" tähendas Tiffany mõtlikult "Ja ma veel mõtlesin, et Gregorius on mõistlik ja hea mees."
"Nad paistavadki sellised head ja süütukesed, kuid tegelikult on väga ohtlikud." ässitas Leonidas takka "Nad üldse ei hooli, mis sinust pärast nende külaskäiku saab, või kuidas sa hakkama saad. Peaasi et nemad oma linnukese kirja saavad."
"Juhata mind pigem Iisebeli juurde, mul on igav ja ärme enam neist asjust räägi!" Leonidas kummardas uuesti ja edaspidine unenägu oli palju meeldivam. Leonidas vilistas korraks ja kohe ilmusid välja nümfid ja muidu ilusad naisolevused ja hakkasid nende ümber tantsima ja laulma ning kandled hakkasid seinte ornamentidest välja kukkuma ning ise mängima, heljudes õhus nende kohal, nagu seeravid. See oli nii sulnis tunne, ja Tiffany rõõmustas juba, kuid siis tuli talle munga küsimus meelde ja ta kihvatas uuesti. Ta tundis, et kusagil sügaval sisimas oli tühjus, mida ei suutnud miski täita. Ta ahmis seda unenägu endasse, kuid ei saanud küllalt, see tühjus näis hoopis kasvavat, skandeerides mõnitavalt küsimust: "Mis kasu on tühjast soolatopsist?"
Ja nõnda Tiffany ärkaski, sassis peaga ja ühe jalaga voodis, olles välja langenud, tekk vööna ümber kägardunud vastu põrandat, mis oli külm. Ta ei jõudnudki Iisebeli juurde, ja see ärritas teda, et ta polnud saanud oma tahtmist - ja ta ei teadnud ikka veel vastust munga neetud küsimusele!
