Valdek Keskmiste luges raamatut. See oli Peep Pillaku "Tätoveerimiskunst" ja ta oli 30 leheküljeni jõudnud. Ta jõudis just lõiguni: "Teeservas hakkas kirendama silt. Varem polnud sihukest olnud. Jõudnud lähemale, luges Martin: "200 meetrit ümber nurga Paradiis. Unustatud road Eedenist..." Valdek viskas raevuselt raamatu vastu kappi ja haaras peast kinni, kui ta diivanil lösutas. Telekas oli juba jalaga segi löödud, kui ta järjekordset "templirüütlite" - erisaadet oli vaadanud ja uut vandenõuteooriat, millesse tema poeg olevat olnud segatud.
Inimesed kopsisid paaniliselt tema ukse vastu, Valdek tõusis püsti ja läks esikusse, võttis ukse eest sinna jäetud kärbiku ja avas ukse, sihtides seda kes seal asus sõnadega: "Ka minul on õigus privaatsusele, missest et mu poeg seda tegi, hakka kohe astuma, või lasen sind taevasse!"
Reporter ei vajanud teist sõna ja oli kadunud, nagu halb hais toast, kui avatud aken tuuletõmbusega läbi toa pühib. Valdek sulges ukse ja pani kärbiku tagasi omale kohale, pöördudes oma musta masenduse poole diivanil.
Valdek ei teadnud, milliste sõpradega tema poeg oli end sidunud. Kui ta endasse vaatas, siis ei olnud ta oma poeg üldse tundnud. Omast arust oli ta teda hästi kasvatanud, kõik õigesti teinud, kuid Jumal ei vaadanud tema ohvriannile. Oli nõnda, nagu piiblis kirjutet: "Kui inimene ehitab koda, ja Jumal pole ühes temaga, siis näeb ehitaja vaeva asjata - see ei jää püsima!" Kõik mis ta oli üles ehitanud, oli läbi sõrmede minema voolanud, nagu õli või liiv. Isegi tema kogudus oli talle selja pööranud. Prohveteering, mis paastuvale vanematekogule ilmus, sedastas, et Valdek tuleb kogudusest välja panna, sest Jumal tahab nõnda. Rohkem ei olnud selles öeldud, kuid kohe hakkasid koguduse aktiivsemad liikmed kombineerima: "Ju seal ikka mingi salapatt oli et tema sünnipäeval nii poeg kui naine surid. - See ei ole ikka õige asi, ta võiks vähemasti üles tunnistada, kuigi see ei muuda midagi! Jumala Sõna on Jumala Sõna!"
Valdek ei hakanud vastu põtkima, võibolla ta oli tõesti süüdi, et oli kõike endastmõistetavalt võtnud. Et oli uskunud, kui tema teeb kõik endastoleneva, et siis toob Jumal ülejäänu. Kuid Jumal ei vaadanud tema ohvriannile - nagu ta oli valinud Aabeli Kaini ees. Temal tuli aga sellega leppida, sest tema oli mees.
Must masendus ei lohutanud teda piisavalt ja Valdek polnud suurem asi tinutaja - õigemini ei joonud ta üldse; ta ei tunnistanud isegi piirituse sokke, sest võis palvega kohe terveks saada. Valdek polnud veel kunagi tõsiselt haige olnud, sest kui mõni haigusevaim tema majja eksis, lajatas Valdek sellele piibliga pähe, nõnda et too valust ulgudes tuldud teed tagasi läks - pärast võis uudistest lugeda, kuidas mõni sensitiiv, kellega tal tüli oli olnud, oma õnnetu otsa oli leidnud. Valdek polnud mingi tossike usuasjades. Tema oskas kurje vaime välja ajada. Nii kui tema vari laskus haige peale, ei pidanud Valdek enam rohkem tegemagi, kuna rüve vaim ise põgenes, nagu oleks viimnepäev tema kätte saanud. - Kuid ta ei olnud suutnud päästa oma poja hinge. Ja see näris ta kallal. "Mis kristlane ma olen, kui kõik vägi ja valitsus mulle alistub, kuid mitte mu poja hing, et saada päästetud?" - Valdek teadis, et enesetapjad lähevad põrgusse, siin polnud mingit kahtlust. - Kust ometi oli ta oma pojaga nii kiiva läinud, et oli unustanud tema eest hoolitseda ja palvetada? Ta oli kõik õigesti teinud! Selle üle mõtlemine ei viinud kuhugi, nagu ei võinud ka Iiob end patult tabada, sest seda lihtsalt ei olnud. Ta ei teadnud, mis kihlvedu Jumalal Kuradiga seekord on, ja mis oli panuseks, kuid see ei huvitanud teda. Tema oli lihtne sõdur, ohverdatav malend, kes just ohverdati, et teha võitev kombinatsioon. Kuid ta süda ei saanud rahu.
Valdek tõusis püsti ja läks tagasi esikusse, riietus mantlisse ning pani vana luitunud kaabu pähe, nagu neid teksase talupojad kannavad. Selle oli Üks Põhja-baptisti liidu pastor talle kinkinud ja sobis temaga kokku, nagu oleks ta sellega sündinud. Kui ta oli veel riietuse juurde kuuluvad saapad jalga tõmmanud, asus ta teele. Kuigi ei teadnud veel kuhu ta läheb. Pärast väikest autosõitu, leidis Valdek end Võsanurme tänavalt. - See oli kohe enne Uus-Ihastet, valmis ehitamata mikrorajooni kruntide juurde viiv kõrvaltee - ametlikult ei olnud teda vist olemaski, kui siin seda uut kirikut ei oleks - Oli vist Kaarnakivi Kogudus. Uksepeal välkusid kolm suurt K tähte: Esimene oli musta värvi, teine valge ja kolmas punane. - Vähemalt väga meeldejääv. Valdek astus uude kirikusse sisse ja avastas end koguduse sissepühitsemise Jumalateenistuselt. Ta istus tagaritta, kuna ei tahtnud kedagi tülitada ja tõmbas kaabu tihemini silme ette ja mantlihõlmad kinni, et keegi teda ära ei tunneks. - Muidu veel viskavad vagad hinged ta välja.
Pastor, kes paistis ähmaselt tuttav hakkas jutlust pidama. Ta luges uhkesse kantslisse tõustes ette kirjakoha: "Ütle lubjaga võõpajaile, et see variseb! Tuleb uputav sadu; teie, raheterad, langete; ja sina, marutuul, puhked. Jah, vaata, sein variseb! Eks siis küsita teilt: "Kus on võõp, millega te võõpasite?" Seepärast ütleb Jahve Jumal nõnda: Ma lasen oma tulises vihas puhkeda marutuule; mu vihas tuleb uputav sadu ja mu raevus tulevad raheterad, et teha lõpp. Ma lõhun ära seina, mille te olete lubjaga võõbanud ja paiskan selle maha, nõnda et alusmüür paljastub. Kui see langeb, saate te sealjuures otsa. Ja te saate tundma, et mina olen Jahve! Ma vaigistan oma viha seina kallal ja nende kallal, kes on seda lubjaga võõbanud, et öelda teile: "Ei ole enam seina ja selle võõpajaid!"." Hs 13:11-15
Valdek tundis viimaks pastori ära, see oli nende endine mentor, kelle nad olid minema ajanud, kui ta oli Pühas Vaimus koguduse vastu tunnistanud, et see on ilmalikuks muutunud. - Siis olid nad samuti prohvetivaimus tema kogudusest välja pannud, nagu nüüd tema oli lahkunud. Ja ta oli läinud südamerahus, kordagi tagasi vaatamata, et tulla siia ühte lauta teenistust pidama. - Inimesed ütlesid, et see on ilmne tõend, et Jumal on ta maha jätnud ja hulluks ajanud - mis kogudus oleks pidanud siia kivikõrbe sookailu ja mätaste vahele tekkima, kui Nõukogude liit ka lagunes ja ei suutnud oma unistusi siin täita? - Kogudus täis narkareid ja paadialuseid, kellele selliseid vaja on? Nõnda olid nad südames oma endist mentorit irvitanud, kuid Valdek oli kihvatanud, et võibolla nad ise läksid üle piiri ja unustasid kõige tähtsama, kuid ta ei saanud selle pärast kirikus lõhesid tekitada. - Ja nüüd ta oli siin, et kuulata selles kirikus, mille rajamist ta polnud uskunud, jutlust mehelt, kelle ta kogudus oli vande alla pannud.
"Kallis kogudus! Te kindlasti mäletate, kuidas siin oli varem laut ja ei olnudki midagi vaadelda. - Nii kole oli see plats ja nõnda raske sellegi ülalpidamine, et pank tahtis ära võtta ja siia parki ehitada. Kuid Jumal andis armu ja nüüd on meil uhke ja ilus kogudus - nagu Iisraeli tempel, mille Heroodes lasi juutidele ehitada. - Kas ka meie pole mitte lasnud rikkail endid nõnda teenida, nagu tahaksid need Jumalale head teha, kuid tegelikult ülistavad endid selle silmakirjaliku anni kaudu: Neil on ju oma palk juba käes!"
Selle peale lahkusid mõned inimesed keskmisest reast ja näitasid pastorile rusikat: "SA VEEL KAHETSED SEDA PAPP ET MEID NÕNDA ALANDASID!!!" Need olid tolle hukkunud pankuri sõbrad, kes lootsid koguduse liikmeiks hakata ja endi headust näidata, kuid pastor vaid irvitas neile näkku ja palus jutluse lõpuni oodata.
Pastor ei lasnud end segada ja jätkas: "Jah, see on tõesti tore, et Jumal on lasnud meil selle ilusa koja rajada, ning kasvatanud endise 22 liikmelise koguduse 484 liikmeni!" Kostis nõusolevat pominat ja noogutusi, kuid kogudus oli veidi närviline, kartes millega papp neid veel kostitab. Nad ei pidanud kaua ootama, sest pastor jõudis kulminatsioonini:
"Vaadake endid! Teie asotsiaalid; narkomaanid; endised homod; lesbid ja muud neetud, kes te olete tulnud ja põgenenud Jumala tulevase viha eest! - Abielurikkujad ja lastepilastajad; petised ja keelekandjad..."
Sellepeale tühjenes esirida ja näitas pastorile samuti rusikat: "SINA OLED ANTIKRISTUS JA MITTE JUMALAMEES!" - teised nihelesid uutes toolides: "Kuidas ta julgeb sellist vihkamise jutlust pidada? Kelleks ta end õige peab?!"
"Jumal teab teie pattu, kuid see on teile andeks antud - ja nagu see uus hoone, võivad ka teie elud saada uueks, kui te vaid pöördute oma viimastest tegudest ja saate nagu Jumal! Ma kutsun teid kõiki, kes te oma südames Jeesuse kutset kuulete, tulema kantsli ette ja andma oma elu Jumalale!"
Selle peale tõusid mõned püsti ja hakkasid kartlikult kantsli poole liikuma - "Vaadake! See on Valdek! - Valdek Keskmiste on ka pöördumisele tulnud!!" Valdek oli leidnud end rahvasumma esireas, tema kaabu ja mantel oli unustatud tagaritta - ja nõnda ta seal seisis ja vaatas risti peale, mis pastori taga kiirgas, et selle peale olid suunatud prožektori vihud, et aidata nõtrade usku. Rist oli valmistatud puidust, mis oli mässitud fiiberoptilisse kilesse, et kõik valgus, mis selle peale paistab, annaks hõbedase efekti. Prožektorid ise kasutasid päevavalguslampe, mis olid silmadele pehmed. - Pastor teadis, kuidas pidev kantlis jutlustamine võib pimedaks teha, kui sul pole head valgustust. See kõik oli tema näpunäidete järgi ehitatud, kuid pani ta südames muretsema, et ta teeb seda rohkem Mammona, kui Jeesuse pärast. - Sellepärast oli ka Jumal talle selle jutluse südamesse pannud, hoiatades teda mitte vaatama suurt arvu, sest Jumal tuli oma kogudust tuulama, et ükski agan ega luste ei jääks sinna püsima.
Kui Valdek oli ära tuntud, ja nähtud, kuidas ta kantsliees nutma puhkes ja põlvitas, paludes valjult andeks oma vaimulikku kõrkust ja uhkust vaimuannete pärast, millele oli kogu elu toetunud, unustades kõige tähtsama anni - oma poja: "Mina tapsin oma poja, keelates temale isaarmastust, et ta polnud nagu MINA!" Selle ülestunnistuse peale võttis allesjäänud kogudus - keda oli veel 143 hinge - ka oma patte tunnistada ja põlvitas vennalikult Valdeki kõrvale. Pastor ütles rahulikult prohvetlikud sõnad: "Ma näen, et kogudus on kogunenud, kõik kes on Eluraamatusse kirjutatud, on Jeesusele au andnud ja seepärast on Jumal ise teid lunastanud, tõuske püsti kui kristlased!"
Kui kõik Jumalateenistus ja kiituslaulud said peetud, pöördusid kogudus ja selle pastor kirikust väljuma, kus neid pankuri sõbrad koos politseiga ümber piirasid.
"Me otsustasime selle kiriku võlgade maksmata jätmise eest sulgeda!" ütlesid nad sarkastiliselt muiates.
Selle peale astus Valdek ette ja ütles oma nime ja endise tiitli: "Mina olen selle mõrvari isa, mina maksan sinu võla! - Näe võta see korteri võti ja muuda see muuseumiks - siis võid sa raha eest kõigile näidata, kust Metshaldja lihunik pärit on ja saada oma 5 miljonit!" pankur astus kaks sammu tagasi, nagu oleks Jumal teda isiklikult kõnetanud: "Mis nüüd mina, ega mina ei tahagi seda kirikut sulgeda, jah sellest piisab täiesti võlgade katteks!"
"Nii et võlad on kaetud?" küsis lähemale nihkunud politseinik ja saanud sõnatu noogutuse, vilistas teistele ja nad pöördusid tagasi autode juurde ning sõitsid minema. Maha jäi vaid nende vandumine: "Neetud pankurid, ise ka ei tea, mida tahavad!" 10 pankurit, kes sellesse tolmupilve jäid, tundsid end väga ebamugavalt, kui kogudus neid huvitatult seiras, nagu oleksid nad loomaaias ja vaatleksid Amuuri tiigreid, kes on kaugelt maalt külalisetendusele saadetud, et koguda asutusele raha.
"Me läheme siis-" ütles üks pankuritest. "Jumala rahu ja head teed!" ütles pastor rahulikult vastu ja keeras kiriku uksed lukku, kui sealt kõik olid väljunud. Valgustus ja tehnika lülitasid end automaatselt välja, kui viimane turvasüsteem oli sisse lülitatud. Kõik läksid Jumalale au andes oma teed, ka Valdek pöördus oma auto poole, kui pastor tema peatas.
"Nüüd, kus sul pole enam oma korterit, siis ehk tuleksid minu juurde. See pole teab mis hea elamine, nagu su endine - kuid ajab oma asja ära. Mul on isegi üks tuba sinu jaoks valmis pandud."
Valdek vaatas talle otsa, nagu ei usuks oma kõrvu, kuid nähes pastori näos lapselikku siirust, võttis pakkumise tänuga vastu:
"See valmistaks mulle au. - Sa vist enam ei mäleta, kuid kunagi olid sa mu endise koguduse mentor. - Ja meie viskasime su välja!"
"Eksid, Jumal viis mu Paabelist välja, et selle süükarikat täita ja valevaimuga eksitada - sa olid liiga õige, et seal püsima jääda, seetõttu viis Jumal ka sinu sealt ära. - Kahju et su poeg pidi nii kallist hinda maksma. - Lase see endale hoiatuseks olla, et kui preester eksib, siis tema kogudus maksab selle oma hingedega kinni!" viimast ütles pastor tõsise ilmega, kuid see muutus, nagu pilv, mis tuli korraks valguse ette, et vihmaga ähvardada ja siis jälle oma teed läks, et päike sai jälle vabalt paista.
Kui nad Valdeki auto juurde läksid - pastor oli enda oma maha müünud; see oli juba ammu vanaraud ja püsis ainult palvega koos. - Seal ütles pastor viimase sõna: "Jumal kutsub sind tagasi oma riigi tööle!" "Mul pole tahtmist enam kantslisse astuda, sest ma olen uhke olnud." vabandas Valdek "Ma rääkisin klaverimängija kohast - mitte igal teenistusel ei saa me Ivo Linnat või kedagi palgata muusikat mängima! - See ei mahuks kuidagi koguduse eelarvesse ära. Pealegi on Jumal mulle ilmutanud, et sa hästi klaverit mängid." ei lasnud pastor end eksitada "Seda võin ma küll teha." rõõmustas Valdek ja nad sõitsid koos pastori kahetoalise ahiküttega korteri juurde, mis oli spartalikult lihtne, kuid vähemasti soe. Vend Justus oli enne teenistuse lõppu lahkunud ja eine valmistanud, nagu pastor oli ette kirjutanud. Kui nad olid söögipalve lugenud, istusid kõik lauda ja Justus teenindas neid.
Midagi kihvatas Valdeki sees ja ta püüdis poissi takistada: "Ära teeninda mind, ma just pöördusin, istu meiega koos lauda!"
"Mida ma nüüd teen, seda sina veel ei mõista, sest sa oled ikka veel liiga uhke, et Jeesusele au anda." ütles endine narkomaan rahulikult.
Siis sai Valdek aru ja puhkes naerma. Esimest korda pärast oma poja ja naise surma; pärast kõike seda sitta, millest tal tuli läbi ujuda - esimest korda tundis ta end jälle vabana. - Vabana kõigest sellest usutõestamisest. "Heaküll! Ja jäägu Jumala rahu sinu üle, poiss!" Kui kõik olid söönud ja kokka kiitnud, siis sõi ka köögitoimkond, nagu piiblis oli kindlaks määratud ja pastor läks oma tuppa lõunauinakule pööramata neile isegi tänu ütlemiseks rohkem tähelepanu. Valdekil kihvatas uuesti, kuid palju nõrgemini. Kohe järgnes ka mõistmine, see oli Jumala tahtmine, ja kui kõik on temas tehtud, siis pole oluline, kas inimesed märkavad või mitte. Nõnda pöördus Valdek Keskmiste, oma endise koguduse vanematekogu liige ja austatud mees, kes nüüd oli mitte enam nii austatud, kuid see eest õnnelikult Jumalarahus.
esmaspäev, 17. september 2012
laupäev, 15. september 2012
Veresaun
"Mis sa arvad, kuidas meie pojal läheb?" küsis Valdek Keskmiste oma naiselt.
Naine askeldas teeserviisi kohal ja tõusis madala laua eest püsti, ning pühkis laubalt higi. Ta oli terve päeva köögis vaaritanud ja mehele hea kristlik naine olnud. Valdek oli ikkagi oma koguduse vanematekogu liige ja auväärne mees. "Ei tea, ta pole enam pärast eelmist nädalat helistanud."
Täna pidi olema Valdeki sünnipäev: 15. september. Ta kahetses, et tema poega ei olnud siin, kuid ta oli ise nende pankadega pahuksisse läinud. Ta polnud oma pojale seda maja soovitanud, mille ta esiti ehitas, et oma tulevasega kokku elada, kuid too suri ootamatult leukeemiasse - eks see oli Jumala käsi. Valdek teadis, et Jumala eest pole põgenemist ja et tuleb kõigi tema käskude ja keeldude järgi elada. Ta polnud seda lõhutud perekonnast litat heaks kiitnud ja sellepärast läksid nad oma pojaga tülli. - Kuid kui tema poeg, Arpo Keskmiste tahtis ära leppida, siis teadis ta, kus tema vanemad elavad. Nemad oskavad igaljuhul oma kadunud poega andestusega vastu võtta. - Ka see praegune maja ähvardas panga kätte sattuda; see oli ilus klassitsistlikus stiilis villa, kallis piirkonnas. Valdek ei teadnud, kust ta poeg selleks kõik raha oli kokku kraapinud, et pärast oma naise surma veel nii ilusasti ehitada. - Tema poeg oli geniaalne arhitektuuri tudeng, kuid isepäine. Tal oli oma nägemus kõigest, mis teda inimestega pahuksisse viis. Seepärast ei leidnud ta omal alal tööd ja seepärast võttis pank temalt elupinna imala naeratusega ära, tõstes veel tema krediidireitingut ja makstes maja eest selle-aegsete kinnisvara hindade järgi. Kolm päeva tagasi oli kinnisvara turg kokku kukkunud, kui pankurid tema poja maja järele tulid - ta poeg oli sellepärast väga verine ja lubas kätte maksta. Kuid mida nendesugused said süsteemi vastu teha. Ta oli oma pojale alati õpetanud, et nad on võõrad ja majalised ning peavad oma saatusega leppima ning teise põse keerama.
Kaja Keskmiste lülitas teleka sisse, mis elutoas aukohal seisis. "Aktuaalne kaamera" algab kohe, ma juba unustasin, varsti peaksid külalised ka tulema." Nad asusid üksteist kaisutades diivanile istuma, et päeva uudiseid näha. Diktor rääkis tavalisi asju, kui korraga teda katkestati ja toodi uus paber.
"Me saime just teada, et Vana-Ihastes Metshaldja tänaval toimus suur plahvatus, mis viis endaga kaasa terve kvartali! - Kõik on leekides ja rusudes..."
"Arpo-EI!" kiljatas Kaja tõusis püsti, ning langes nagu välgust rabatuna minestusse. Endast väljas Valdek toetas oma naist ja pani ta diivanile lamama, kui uksekell helises. Ta tormas kohe toast välja ja avas ukse.
"Mis sinuga juhtus, sa oleksid nagu tonti näinud." ütles uksetaga olnud mees, kes oli tulnud lillede ja tordiga.
"Astuge edasi, mu naine just minestas - uudised - poeg - surnud - plahvatus!" Valdek ei suutnud enam ja varises samuti kokku. Ehmunud külalised püüdsid ta kinni, sest muidu oleks ta trepist alla sadanud ja kaela murdnud, justnagu preester Eeli piiblis. - Ta oli just viimasel pühapäeval sellest jutlustanud ja külalised olid tema koguduse liikmed, kes tulid auväärset vanemat tema 60 juubeli puhul õnnitlema.
Kui nad olid mehe tuppa talutanud ja voodisse aidanud, mis asus korteri kaugemas nurgas, kontrollisid nad kiirustades elutuppa, kus ikka veel telekast võigast lugu võis kuulata ja vaadata, naise pulssi, kuid seda ei olnud. Kohe hakkas üks noormeestest elustama ja teine kutsus kiirabi välja. Üks ekipaaž oli minuti kaugusel ja lähetati kiiresti nende juurde - nad ei asunud Maarjamõisast kaugemal kui kaks minutit - ometi ei õnnestunud Kaja Keskmiste elu päästa. Arstid ütlesid hiljem, et tõenäoliselt oli emotsionaalne pinge tekitanud südame vasakusse vatsakesse suure augu ja sellesse Kaja surigi. - Sisemist verejooksu ei andnud peatada.
Arpo Keskmiste suri nagu mees, kuidas oli kavatsenud. Ta oli oma uue maja soojustanud Semtexiga, sest tegi ise ülevaatajatöö ning ei lubanud soojustusmaterjali ehitajatel näppida - muidu oleksid nad sellest haisu ninna saanud ja politseisse helistanud. Jah, Arpo teadis, et varsti tuleb pank ka selle maja järele - see oli liiga ilus, et seda vaesunud arhitektile jätta. - Järjekordne rikkur oli tema pangalaenu üles ostnud, ja vabandades kõike tema töötuse ning raskustega, taheti temalt uut šedöövrit arhitektuurivallas võileiva hinna eest ära võtta. Muidugi mõista laen kustutatakse ja reiting tõuseb, kuid tema maja oli talle rohkem nagu poja eest, keda temalt sandikopikatega taheti röövida. Ta oli seda ette näinud ja maja pommiks ehitanud, niiet kui pankurid K-komando mahitusel sisse murdsid, teadis Arpo, et see käivitab maja turvasüsteemi. Temal oli vaja veel turvasüsteemist oma mobiilile suunatud kõne vastu võtta ja katkestada ja kõik on otsustatud.
Pankurid alustasid oma dokumentide ja imala jutuga ning K-komando veendus et Arpol ei oleks relvi. - Tema mobiil helises ja kõik võpatasid. "Täna on mu isa sünnipäev, kas võin vastu võtta?" küsis Arpo kavalalt. K-Komando juht vaatas pankurite poole, kes kehitasid õlgu ja noogutasid nõustuvalt. - "Tee kiiresti, meil on teisi maju ka üle võtta!"
"Ärge muretsege, ma saan aru, see pole teie süü - lihtsalt ilus maja." ütles Arpo maniakaalne grimass näol ja võttis kõne vastu. "Ma saan aru, et see on raske, selles pole midagi isiklikku-" kuid kaugemale pankur oma jutuga ei jõudnud, sest Arpo katkestas kõne ja maja haihtus suures tulekeras rebides tervel kvartalil puud ja põõsad ning majad ära. - Maja soojustamiseks oli kulunud vähemalt 1000 kilogrammi Semtexit, rääkimata termiit tsisternist, mis tema garaazis ootas. Kõik lõhati sünkroonis ja oli sekundi murdosa järel läbi. - Järele jäi vaid põletatud maa ja kaugemate suvilaelanike röögatused; autoalarmi sireenid; šokis koerte ringi jooksmised; nutvad lapsed emade süles. Kõik nägi välja nagu Soodoma ja Gomorra hävitamise päeval.
Hiljem püüdsid ajakirjanikud Valdek Keskmiste kinni ja piirasid sisse, kui ta tuli oma poja söestunud laiba järele. Teised sülitasid temale näkku ja näitasid oma hukkunud omaste pilte, nagu oleks tema seda teinud. Kolmandad skandeerisid midagi õiglusest, mis olevat kallutatud struktuuridest kaduma läinud; neljandad olid lihtsalt melu pärast kohale tulnud. - Valdek ei öelnud midagi ja läks ükskõikselt rahvasummast läbi. - Ta oli samal päeval kaotanud nii naise kui poja - see oli tema 60 sünnipäev ja Juubel. Enne surnukuuri poole teele asumist oli ta telefonitsi vanematekoguga ühendust võtnud ja andis oma lahkumisavalduse sisse. Seal kostus vaid mõistvat pominat ja lubadust tema eest palvetada. - Ta pidi oma kaotust leinama, nagu Iiob ja tema oli mees.
Üks nende hukkunute hulgas oli toosama pankur, kes üritas Võsanurme koguduse asemel parki ehitada, et krundile rikaste elamurajoon rajada. Kui Madis sellest kuulis, kuidas tema klassikaaslane oli lõpetanud, tänas ta südames Jumalat või saatust - kurat teab mida veel, et tema ei läinud pangandusse tööle. - Tema oli valinud marketingi. Seal ei lase sind keegi õhku, kui sa talle arvuteid; operatsioonisüsteeme või tolmuimejaid müütasid. Ei, tema ei olnud nii mustade asjadega ennast määrinud, nagu tema klassivend. Tema oli väärikas ärimees, kes nüüd Maldiividel puhkas ja oli sellistest usuhulludest meeldivalt kaugel. - Ajakirjandus tõi selle fakti kõige esimesena välja, et Arpo Keskmiste oli ühe mõjuka koguduse vanematekogu liikme poeg. Kohe hakati rääkima terrorismist ja ristisõdadest ning muust sellest sarnasest. Ajakirjandusel oli pidusöök veel mitmeks kuuks, et iga nurka sellest loost käsitleda. Paar poliitikut astus isegi tagasi, kuid president jättis nende lahkumisavalduse planketid Merilikult oma kabineti sahtlisse - see polnud nende süü ja seda ei võinud ette näha. Inimesed peavad ikka oma kulutusi mõistlikult majandama, ja mitte ennast ja süütuid kõrvalseisjaid õhku laskma.
Naine askeldas teeserviisi kohal ja tõusis madala laua eest püsti, ning pühkis laubalt higi. Ta oli terve päeva köögis vaaritanud ja mehele hea kristlik naine olnud. Valdek oli ikkagi oma koguduse vanematekogu liige ja auväärne mees. "Ei tea, ta pole enam pärast eelmist nädalat helistanud."
Täna pidi olema Valdeki sünnipäev: 15. september. Ta kahetses, et tema poega ei olnud siin, kuid ta oli ise nende pankadega pahuksisse läinud. Ta polnud oma pojale seda maja soovitanud, mille ta esiti ehitas, et oma tulevasega kokku elada, kuid too suri ootamatult leukeemiasse - eks see oli Jumala käsi. Valdek teadis, et Jumala eest pole põgenemist ja et tuleb kõigi tema käskude ja keeldude järgi elada. Ta polnud seda lõhutud perekonnast litat heaks kiitnud ja sellepärast läksid nad oma pojaga tülli. - Kuid kui tema poeg, Arpo Keskmiste tahtis ära leppida, siis teadis ta, kus tema vanemad elavad. Nemad oskavad igaljuhul oma kadunud poega andestusega vastu võtta. - Ka see praegune maja ähvardas panga kätte sattuda; see oli ilus klassitsistlikus stiilis villa, kallis piirkonnas. Valdek ei teadnud, kust ta poeg selleks kõik raha oli kokku kraapinud, et pärast oma naise surma veel nii ilusasti ehitada. - Tema poeg oli geniaalne arhitektuuri tudeng, kuid isepäine. Tal oli oma nägemus kõigest, mis teda inimestega pahuksisse viis. Seepärast ei leidnud ta omal alal tööd ja seepärast võttis pank temalt elupinna imala naeratusega ära, tõstes veel tema krediidireitingut ja makstes maja eest selle-aegsete kinnisvara hindade järgi. Kolm päeva tagasi oli kinnisvara turg kokku kukkunud, kui pankurid tema poja maja järele tulid - ta poeg oli sellepärast väga verine ja lubas kätte maksta. Kuid mida nendesugused said süsteemi vastu teha. Ta oli oma pojale alati õpetanud, et nad on võõrad ja majalised ning peavad oma saatusega leppima ning teise põse keerama.
Kaja Keskmiste lülitas teleka sisse, mis elutoas aukohal seisis. "Aktuaalne kaamera" algab kohe, ma juba unustasin, varsti peaksid külalised ka tulema." Nad asusid üksteist kaisutades diivanile istuma, et päeva uudiseid näha. Diktor rääkis tavalisi asju, kui korraga teda katkestati ja toodi uus paber.
"Me saime just teada, et Vana-Ihastes Metshaldja tänaval toimus suur plahvatus, mis viis endaga kaasa terve kvartali! - Kõik on leekides ja rusudes..."
"Arpo-EI!" kiljatas Kaja tõusis püsti, ning langes nagu välgust rabatuna minestusse. Endast väljas Valdek toetas oma naist ja pani ta diivanile lamama, kui uksekell helises. Ta tormas kohe toast välja ja avas ukse.
"Mis sinuga juhtus, sa oleksid nagu tonti näinud." ütles uksetaga olnud mees, kes oli tulnud lillede ja tordiga.
"Astuge edasi, mu naine just minestas - uudised - poeg - surnud - plahvatus!" Valdek ei suutnud enam ja varises samuti kokku. Ehmunud külalised püüdsid ta kinni, sest muidu oleks ta trepist alla sadanud ja kaela murdnud, justnagu preester Eeli piiblis. - Ta oli just viimasel pühapäeval sellest jutlustanud ja külalised olid tema koguduse liikmed, kes tulid auväärset vanemat tema 60 juubeli puhul õnnitlema.
Kui nad olid mehe tuppa talutanud ja voodisse aidanud, mis asus korteri kaugemas nurgas, kontrollisid nad kiirustades elutuppa, kus ikka veel telekast võigast lugu võis kuulata ja vaadata, naise pulssi, kuid seda ei olnud. Kohe hakkas üks noormeestest elustama ja teine kutsus kiirabi välja. Üks ekipaaž oli minuti kaugusel ja lähetati kiiresti nende juurde - nad ei asunud Maarjamõisast kaugemal kui kaks minutit - ometi ei õnnestunud Kaja Keskmiste elu päästa. Arstid ütlesid hiljem, et tõenäoliselt oli emotsionaalne pinge tekitanud südame vasakusse vatsakesse suure augu ja sellesse Kaja surigi. - Sisemist verejooksu ei andnud peatada.
Arpo Keskmiste suri nagu mees, kuidas oli kavatsenud. Ta oli oma uue maja soojustanud Semtexiga, sest tegi ise ülevaatajatöö ning ei lubanud soojustusmaterjali ehitajatel näppida - muidu oleksid nad sellest haisu ninna saanud ja politseisse helistanud. Jah, Arpo teadis, et varsti tuleb pank ka selle maja järele - see oli liiga ilus, et seda vaesunud arhitektile jätta. - Järjekordne rikkur oli tema pangalaenu üles ostnud, ja vabandades kõike tema töötuse ning raskustega, taheti temalt uut šedöövrit arhitektuurivallas võileiva hinna eest ära võtta. Muidugi mõista laen kustutatakse ja reiting tõuseb, kuid tema maja oli talle rohkem nagu poja eest, keda temalt sandikopikatega taheti röövida. Ta oli seda ette näinud ja maja pommiks ehitanud, niiet kui pankurid K-komando mahitusel sisse murdsid, teadis Arpo, et see käivitab maja turvasüsteemi. Temal oli vaja veel turvasüsteemist oma mobiilile suunatud kõne vastu võtta ja katkestada ja kõik on otsustatud.
Pankurid alustasid oma dokumentide ja imala jutuga ning K-komando veendus et Arpol ei oleks relvi. - Tema mobiil helises ja kõik võpatasid. "Täna on mu isa sünnipäev, kas võin vastu võtta?" küsis Arpo kavalalt. K-Komando juht vaatas pankurite poole, kes kehitasid õlgu ja noogutasid nõustuvalt. - "Tee kiiresti, meil on teisi maju ka üle võtta!"
"Ärge muretsege, ma saan aru, see pole teie süü - lihtsalt ilus maja." ütles Arpo maniakaalne grimass näol ja võttis kõne vastu. "Ma saan aru, et see on raske, selles pole midagi isiklikku-" kuid kaugemale pankur oma jutuga ei jõudnud, sest Arpo katkestas kõne ja maja haihtus suures tulekeras rebides tervel kvartalil puud ja põõsad ning majad ära. - Maja soojustamiseks oli kulunud vähemalt 1000 kilogrammi Semtexit, rääkimata termiit tsisternist, mis tema garaazis ootas. Kõik lõhati sünkroonis ja oli sekundi murdosa järel läbi. - Järele jäi vaid põletatud maa ja kaugemate suvilaelanike röögatused; autoalarmi sireenid; šokis koerte ringi jooksmised; nutvad lapsed emade süles. Kõik nägi välja nagu Soodoma ja Gomorra hävitamise päeval.
Hiljem püüdsid ajakirjanikud Valdek Keskmiste kinni ja piirasid sisse, kui ta tuli oma poja söestunud laiba järele. Teised sülitasid temale näkku ja näitasid oma hukkunud omaste pilte, nagu oleks tema seda teinud. Kolmandad skandeerisid midagi õiglusest, mis olevat kallutatud struktuuridest kaduma läinud; neljandad olid lihtsalt melu pärast kohale tulnud. - Valdek ei öelnud midagi ja läks ükskõikselt rahvasummast läbi. - Ta oli samal päeval kaotanud nii naise kui poja - see oli tema 60 sünnipäev ja Juubel. Enne surnukuuri poole teele asumist oli ta telefonitsi vanematekoguga ühendust võtnud ja andis oma lahkumisavalduse sisse. Seal kostus vaid mõistvat pominat ja lubadust tema eest palvetada. - Ta pidi oma kaotust leinama, nagu Iiob ja tema oli mees.
Üks nende hukkunute hulgas oli toosama pankur, kes üritas Võsanurme koguduse asemel parki ehitada, et krundile rikaste elamurajoon rajada. Kui Madis sellest kuulis, kuidas tema klassikaaslane oli lõpetanud, tänas ta südames Jumalat või saatust - kurat teab mida veel, et tema ei läinud pangandusse tööle. - Tema oli valinud marketingi. Seal ei lase sind keegi õhku, kui sa talle arvuteid; operatsioonisüsteeme või tolmuimejaid müütasid. Ei, tema ei olnud nii mustade asjadega ennast määrinud, nagu tema klassivend. Tema oli väärikas ärimees, kes nüüd Maldiividel puhkas ja oli sellistest usuhulludest meeldivalt kaugel. - Ajakirjandus tõi selle fakti kõige esimesena välja, et Arpo Keskmiste oli ühe mõjuka koguduse vanematekogu liikme poeg. Kohe hakati rääkima terrorismist ja ristisõdadest ning muust sellest sarnasest. Ajakirjandusel oli pidusöök veel mitmeks kuuks, et iga nurka sellest loost käsitleda. Paar poliitikut astus isegi tagasi, kuid president jättis nende lahkumisavalduse planketid Merilikult oma kabineti sahtlisse - see polnud nende süü ja seda ei võinud ette näha. Inimesed peavad ikka oma kulutusi mõistlikult majandama, ja mitte ennast ja süütuid kõrvalseisjaid õhku laskma.
neljapäev, 13. september 2012
Pihitoolis 2
Irina Ülemiste oli tagasi Munga 22 ja kahetses pattu. Isa Gregorius püüdis teda lohutada, kuidas suutis, kuid see näis täna eriti kehvasti mõjuvat.
"Ma arvan, et mu tütar on seestunud!" ohkas ta oma mure välja.
"Pärast ristimist Iisakus on ta väga imelikult käitunud. Ma leidsin ta öökapi sahtlist katkise Neitsi-Maarja pildi." jätkas Irina vaikselt ja nagu vastu tahtmist. Keegi oleks nagu tuliste tangidega igat sõna temast välja tirinud. "Jah, ma mõtlesin esiti, et see kukkus ise maha ja tütar häbenes mulle tunnistada. - Kuid on ka teisi juhtumisi. Tal läheb alati kulm kipra kui mainida väljendit: "Talle pruut!" nagu oleks keegi teda sellega narrinud. Ma ei tea, kust ta selle on võtnud. - Ühe ööga kasvas ta niipalju, et ma võin vanduda, et ta on 17 ja mitte 14, nagu tema passis kirjas on. Ta näeb nii täiskasvanulik välja. - Ütle püha isa, mida ma pean tegema."
Isa Gregorius mõtles veidi laua taga. See oli sama ruum ja laud, kus nad ka eelmisel pihil olid kohtunud. Et Irina oli pidanud oma sõna ja käinud kodukoguduses Iisakis, lubas ka tema naisel tulla pihile. - Kuid talle ei meeldinud see, mis ta kuulis. Võibolla oli see Jumalik juhtimine, mida ta nõnda kaua oli oodanud.
"Ma võin hakata su tütre mentoriks." ütles isa Gregorius tasa.
"Mida see mentor teeb?" Irina tupsutas silmaääri, sest ta oli hakanud vesistama ja maskara läks laiali.
"Mentor on nagu hingehoidja, kuid palju personaalsem, tegeldes ainult ühe isikuga. - See tähendab, et ma peaksin teie pool elama - nagu koduõpetaja."
"Praegust ei ole see hea mõte - me reisime homme Maldiividele... Võibolla pärast puhkust, siis on ehk mu mees paremas tujus ja ma võin sind paremini seletada." vabandas Irina.
"Ma ei muretse selle pärast üldse - kõik on Jumala kätes - ja sina ei peaks samuti." ütles isa Gregorius rahustaval toonil ja pani oma käed Irina käte peale laual. Ta jätkas:
"Ma ei arva, et su tütar on seestunud - see on ikkagi teismelise iga ja siis on tavaline et lapsed mässavad vanemate vastu; arvestades sinu ja Madise pikkust, on täiesti tavaline, kui teie tütar üleöö pikkust viskab. - Pole vaja kohe kuradit seinale maalida, kuni pole kõik teised võimalused välistatud. Kuid sellises eas on väike ettevaatus siiski kasulik."
"Aga ta on minu väike inglike, alati kuulas sõna - ja nüüd nii äkki!" püüdis Irina vastu vaielda.
"Nõnda äkki see võib ka juhtuda - ütle mulle, kas tema elus on mõni poiss tekkinud?" küsis isa Gregorius tähelepanelikult kuid ta toonis polnud ühtegi süüdistavat nooti, nii et Irina julges seda mainida.
"Jah, ta on selle Mihkliga väga lähedaseks saanud, kes tema pinginaaber on. Nad käivad peaaegu samades loengutes - ja õpivad koos."
"Mis sorti mees see Mihkel on?" uuris isa Gregorius ikka selle tähelepaneliku ja sundimatu tooniga.
"Noh, tead küll, ta oli kunagi performance-artist; siis sai mingilt sugulaselt või kelleltki päranduse; nüüd õpib seal kallis koolis, kus mu tütargi. Rohkem pole ma oma tütrelt teada saanud. Ma ei tahtnud ka palju uurida."
Isa Gregoriuse kulm vajus kipra ja ta tõusis püsti, ning käis paar korda toas edasi-tagasi ringi, enne kui laualt piibli võttis, mille oli selleks korraks kaasa võtnud. Ta nagu vaistlikult aimas hommikul, et tal tuleb Saatanaga rinda pista, et see põrguline ei saaks maad juurde. - Ta ei olnud eksinud.
Ta võttis piibli suvalisest kohast lahti ja luges:
"Sest sa tegid linna kivivaremeks ja kindlustatud linna rusuhunnikuks. Võõraste kants ei ole enam linn, seda ei ehitata iialgi üles. Seepärast austab sind vägev rahvas, aga julmade paganate linnad kardavad sind. Sest sa oled kindluseks viletsale ja pelgupaigaks vaesele ta kitsikuses, ulualuseks raju eest, varjuks palavuse eest. On ju julmade viha otsekui raju, mis raputab müüri; otsekui lõõsk põuaajal. Sina vaigistad võõraste möllu, otsekui palavus pilve varjus, vaikib julmade võidulaul. Ja vägede Jehoova valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega; võõruspeo laagerdatud veiniga. Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid ja katte, mis katab kõiki paganaid." Js 25:2-7
"Hea küll! Aga ära palju viivita. Helista mulle kohe, kui olete Maldiividelt tagasi tulnud ja ma tutvustan end Madisele isiklikult. Vaevalt ta mulle midagi teeb, kui lubas oma tütart ristida, sa mõtled oma mehe kurjemaks, kui ta tegelikult on." ütles isa Gregorius kindlal ja vastuvaidlemist välistaval toonil, tegi naise üle ristimärgi, ning lausus tarviliku vormeli pihi vastuvõtmise kohta ja pattude lunastamise kinnituseks. Seekord isa Gregorius ei juhatanud Irinat sõbralikult välja, vaid jäi pihikambrisse murelikult ringi kõndima. Kuid Irina ei teinud seda märkama ja juhatas end ise välja. Teepeal rääkis ta sõbralikult uksevahiga ja soovitas talle ühte Kuremäe kloostri salvi, mis pidi imet tegema ja igast haigusest ja vaegusest päästma. Selle sisse segati pühitsetud vett kohalikust allikast ning rohte ja ürte, ühes muude nunnade poolt salajas hoitud koostisosadega. Tal oli üks salv kaasas ja ta andis selle uksehoidjale, kes teda südamlikult tänas ja käed ka kohe sisse määris. Salv toimis otsekohe ja käed ei vappunud enam nagu pohmellis joodikul. Õnnistussõnadega teele saadetud Irina läks südamerahus koju tagasi - selle mure üle oli ka valvatud. Talle ei meeldinud see Mihkel Sepis - ta oli kahtlane tüüp; parem kui keegi sellised enne sündi ära tapaks, mõtles Irina oma südames. Aga kristlane ei võinud selliseid asju valjult öelda, ja küll ta tütar ka aru saab, et ilmas on paremaid kavalere.
Isa Gregorius mõtles kirjakoha peale, mille oli näpualt lugenud ja sai ilmutuse:
"Gregorius! Gregorius!" hüüdis teda Jumala hääl. Neitsi Maarja lendas ilusas sinises mantlis kohale, mis tema valge rüü peale oli tõmmatud. Isa Gregorius püüdis kummardada, kuid Neitsi Maarja peatas teda:
"Pane end valmis, sest Jeesus tuleb - ja sa ei peaks kaasümmardaja ees kummardama - ka mina teenin Jumalat!" Selle peale lendas Neitsi Maarja minema ja Miikael ühes Jeesusega tuli taevast alla ja seisis isa Gregoriuse ette. Seda oli vanale mungale liiga palju ja ta vajus kokku, nagu tühi raudrüü. Miikael aitas ta jälle püsti ning andis talle ühe söetüki moodi asjanduse: "Söö see ära! - Sul läheb jõudu tarvis, ees on pikk jutlus!"
Isa Gregorius kuulas käsku ja sõi söetüki ära. Kui magus see oli suulaes, nagu meekook. Ja kui ta selle alla neelas, siis tundis ta, kuidas jõud temasse tagasi tuleb. Maapeal polnud midagi kirjeldatavat ja ta heitis küsiva pilgu ingli poole.
"See, mida sa sõid, oli taevane manna - inglitoit. Iga sõdur sööb seda enne lahingusse astumist ja sel on vägi jätkuda kuni lahingu lõpuni, ükskõik kas see on üks päev või tuhat aastat."
Miikael astus kõrvale ja kummardas viisakalt, et anda Jeesusele maad, kes asus kohe asja juurde.
"Tiffany on oma ristimise hüljanud ja võtnud ühelt kratilt abi vastu, et muuta ennast ilusamaks, kui ta loomulikult oli. Sa tead, mida sa pead tegema, asu kohe riitust läbi viima - üks madal kratt ei võida mind mu omas tagahoovis!" Isa Gregorius kummardas sellepeale aupaklikult, kui Jeesus jätkas:
"Sa ei tohi midagi teha Mihkel Sepisele, kes tema pinginaaber on, temast saab tema tulevane abikaasa. Nad saavad veel enne Maldiividelt lahkumist abielluma, kui sinna reisinud ruunišamaan nad vana paganliku kombe kohaselt paari paneb. - Seepärast ei või sa temale midagi teha, sest abielu on Püha, nagu olen Mina!"
"Aga Jeesus - ta on kõigest 14!" protesteeris vana munk vastu.
"Mida sa räägid - keskajal abiellusid kõik tütarlapsed selles eas ja Aafrikas saavad kaheksa-aastased lapsi! Kas miski peaks minu käes võimatu olema?" küsis Jeesus, hoiatav noot hääles.
"Jah, aga see pole meie kultuuris enam kombeks!" Munk artikuleeris väga joviaalselt, nagu räägiks ta omast tütrest, keda tahetakse tema enese silma all ära vägistada.
"Hea, et sa Tiffany hinge pärast muret tunned - mu viimane saadik ei viinud sõnumit kohale ja ei hoiatanud Madist oma tütart hoidma. Heaküll, ma räägin selle "viisakaga" uuesti ühe tõsise jutu maha. - Sina tee, nagu kavatsesid, tutvusta end kohe, kui nad Maldiividelt tagasi tulevad. Mina tahan Madise südamesse panna, et ta sulle mingeid takistusi ei teeks."
Jeesus asutas minekule, kuid enne lahkumist viipas inglile, kes ulatas mungale veripunaste kaantega raamatu, mille leheküljed hõõgusid hõbedaselt. Kui munk selle vastu võttis, siis sööbis see tema kätte ja tal tekkis stigmata:
"Söö see ära, sul läheb väge vaja, et see kratt välja ajada - ning palveks ja paastumiseks pole enam aega!"
Ka seegi kord täitis munk käsku ja tundis kuidas ta sisemiselt kokku tõmbub. - Raamat maitses nagu Koirohi või kamper või midagi eriti jälki. Kui maailmas on midagi, mis maitseb roiskunud tursakala ja verivorsti vahepealselt, kui see on põhja kõrvetatud - siis nõnda see raamat just maitseski - ainult kordades võikamalt.
Munk vajus põrandale ja oksendas verd. Ilmutus oli läbi ja munk tundis elu enesest lahkumas - õnneks jõudis samal hetkel uksevaht ruumi siseneda. Isa Gregorius polnud kunagi nii kauaks jäänud, kui ta pihi lõpetas ja ehmunud vanamees talutas munga alumisele korrusele ning helistas kiirabisse. Maarjamõisas saadi verejooks pidama ning paigutati Isa Gregorius enesetapjate-valve all intensiivravi palatisse. Keegi ei tahtnud uskuda uksevahi jauramist usuhaavadest. Arstid olid seda juttu varemgi kuulnud, ja teadsid kuidas Blatseebo toimib.
Nad olid siiski nii viisakad et ei lasnud munga isikut pressi lekitada, ning lubasid iga õe või personali töötaja, kes selle uudise mõnele lehele maha müüb, mitte ainult lahti lasta, vaid hoolitseda, et ükski haigla eestimaal, teda enam tööle ei võtaks. See manitsus toimis ja kõik hoidsid oma suud kinni. Isa Gregorius oli kõrgelt austatud mees ja keegi ei soovinud tema surma ega sellist alandust, et teda võimaliku enesetapu pärast ilgutaks. - Isegi Eesti President käis tema juures salaja pihil, et mitte korrata Res Publica lipuskandaali.
Nõnda lõppes see piht Isa Gregoriusele peaaegu elukaotusega ja ta ei unustanud seda kunagi.
"Ma arvan, et mu tütar on seestunud!" ohkas ta oma mure välja.
"Pärast ristimist Iisakus on ta väga imelikult käitunud. Ma leidsin ta öökapi sahtlist katkise Neitsi-Maarja pildi." jätkas Irina vaikselt ja nagu vastu tahtmist. Keegi oleks nagu tuliste tangidega igat sõna temast välja tirinud. "Jah, ma mõtlesin esiti, et see kukkus ise maha ja tütar häbenes mulle tunnistada. - Kuid on ka teisi juhtumisi. Tal läheb alati kulm kipra kui mainida väljendit: "Talle pruut!" nagu oleks keegi teda sellega narrinud. Ma ei tea, kust ta selle on võtnud. - Ühe ööga kasvas ta niipalju, et ma võin vanduda, et ta on 17 ja mitte 14, nagu tema passis kirjas on. Ta näeb nii täiskasvanulik välja. - Ütle püha isa, mida ma pean tegema."
Isa Gregorius mõtles veidi laua taga. See oli sama ruum ja laud, kus nad ka eelmisel pihil olid kohtunud. Et Irina oli pidanud oma sõna ja käinud kodukoguduses Iisakis, lubas ka tema naisel tulla pihile. - Kuid talle ei meeldinud see, mis ta kuulis. Võibolla oli see Jumalik juhtimine, mida ta nõnda kaua oli oodanud.
"Ma võin hakata su tütre mentoriks." ütles isa Gregorius tasa.
"Mida see mentor teeb?" Irina tupsutas silmaääri, sest ta oli hakanud vesistama ja maskara läks laiali.
"Mentor on nagu hingehoidja, kuid palju personaalsem, tegeldes ainult ühe isikuga. - See tähendab, et ma peaksin teie pool elama - nagu koduõpetaja."
"Praegust ei ole see hea mõte - me reisime homme Maldiividele... Võibolla pärast puhkust, siis on ehk mu mees paremas tujus ja ma võin sind paremini seletada." vabandas Irina.
"Ma ei muretse selle pärast üldse - kõik on Jumala kätes - ja sina ei peaks samuti." ütles isa Gregorius rahustaval toonil ja pani oma käed Irina käte peale laual. Ta jätkas:
"Ma ei arva, et su tütar on seestunud - see on ikkagi teismelise iga ja siis on tavaline et lapsed mässavad vanemate vastu; arvestades sinu ja Madise pikkust, on täiesti tavaline, kui teie tütar üleöö pikkust viskab. - Pole vaja kohe kuradit seinale maalida, kuni pole kõik teised võimalused välistatud. Kuid sellises eas on väike ettevaatus siiski kasulik."
"Aga ta on minu väike inglike, alati kuulas sõna - ja nüüd nii äkki!" püüdis Irina vastu vaielda.
"Nõnda äkki see võib ka juhtuda - ütle mulle, kas tema elus on mõni poiss tekkinud?" küsis isa Gregorius tähelepanelikult kuid ta toonis polnud ühtegi süüdistavat nooti, nii et Irina julges seda mainida.
"Jah, ta on selle Mihkliga väga lähedaseks saanud, kes tema pinginaaber on. Nad käivad peaaegu samades loengutes - ja õpivad koos."
"Mis sorti mees see Mihkel on?" uuris isa Gregorius ikka selle tähelepaneliku ja sundimatu tooniga.
"Noh, tead küll, ta oli kunagi performance-artist; siis sai mingilt sugulaselt või kelleltki päranduse; nüüd õpib seal kallis koolis, kus mu tütargi. Rohkem pole ma oma tütrelt teada saanud. Ma ei tahtnud ka palju uurida."
Isa Gregoriuse kulm vajus kipra ja ta tõusis püsti, ning käis paar korda toas edasi-tagasi ringi, enne kui laualt piibli võttis, mille oli selleks korraks kaasa võtnud. Ta nagu vaistlikult aimas hommikul, et tal tuleb Saatanaga rinda pista, et see põrguline ei saaks maad juurde. - Ta ei olnud eksinud.
Ta võttis piibli suvalisest kohast lahti ja luges:
"Sest sa tegid linna kivivaremeks ja kindlustatud linna rusuhunnikuks. Võõraste kants ei ole enam linn, seda ei ehitata iialgi üles. Seepärast austab sind vägev rahvas, aga julmade paganate linnad kardavad sind. Sest sa oled kindluseks viletsale ja pelgupaigaks vaesele ta kitsikuses, ulualuseks raju eest, varjuks palavuse eest. On ju julmade viha otsekui raju, mis raputab müüri; otsekui lõõsk põuaajal. Sina vaigistad võõraste möllu, otsekui palavus pilve varjus, vaikib julmade võidulaul. Ja vägede Jehoova valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega; võõruspeo laagerdatud veiniga. Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid ja katte, mis katab kõiki paganaid." Js 25:2-7
"Hea küll! Aga ära palju viivita. Helista mulle kohe, kui olete Maldiividelt tagasi tulnud ja ma tutvustan end Madisele isiklikult. Vaevalt ta mulle midagi teeb, kui lubas oma tütart ristida, sa mõtled oma mehe kurjemaks, kui ta tegelikult on." ütles isa Gregorius kindlal ja vastuvaidlemist välistaval toonil, tegi naise üle ristimärgi, ning lausus tarviliku vormeli pihi vastuvõtmise kohta ja pattude lunastamise kinnituseks. Seekord isa Gregorius ei juhatanud Irinat sõbralikult välja, vaid jäi pihikambrisse murelikult ringi kõndima. Kuid Irina ei teinud seda märkama ja juhatas end ise välja. Teepeal rääkis ta sõbralikult uksevahiga ja soovitas talle ühte Kuremäe kloostri salvi, mis pidi imet tegema ja igast haigusest ja vaegusest päästma. Selle sisse segati pühitsetud vett kohalikust allikast ning rohte ja ürte, ühes muude nunnade poolt salajas hoitud koostisosadega. Tal oli üks salv kaasas ja ta andis selle uksehoidjale, kes teda südamlikult tänas ja käed ka kohe sisse määris. Salv toimis otsekohe ja käed ei vappunud enam nagu pohmellis joodikul. Õnnistussõnadega teele saadetud Irina läks südamerahus koju tagasi - selle mure üle oli ka valvatud. Talle ei meeldinud see Mihkel Sepis - ta oli kahtlane tüüp; parem kui keegi sellised enne sündi ära tapaks, mõtles Irina oma südames. Aga kristlane ei võinud selliseid asju valjult öelda, ja küll ta tütar ka aru saab, et ilmas on paremaid kavalere.
Isa Gregorius mõtles kirjakoha peale, mille oli näpualt lugenud ja sai ilmutuse:
"Gregorius! Gregorius!" hüüdis teda Jumala hääl. Neitsi Maarja lendas ilusas sinises mantlis kohale, mis tema valge rüü peale oli tõmmatud. Isa Gregorius püüdis kummardada, kuid Neitsi Maarja peatas teda:
"Pane end valmis, sest Jeesus tuleb - ja sa ei peaks kaasümmardaja ees kummardama - ka mina teenin Jumalat!" Selle peale lendas Neitsi Maarja minema ja Miikael ühes Jeesusega tuli taevast alla ja seisis isa Gregoriuse ette. Seda oli vanale mungale liiga palju ja ta vajus kokku, nagu tühi raudrüü. Miikael aitas ta jälle püsti ning andis talle ühe söetüki moodi asjanduse: "Söö see ära! - Sul läheb jõudu tarvis, ees on pikk jutlus!"
Isa Gregorius kuulas käsku ja sõi söetüki ära. Kui magus see oli suulaes, nagu meekook. Ja kui ta selle alla neelas, siis tundis ta, kuidas jõud temasse tagasi tuleb. Maapeal polnud midagi kirjeldatavat ja ta heitis küsiva pilgu ingli poole.
"See, mida sa sõid, oli taevane manna - inglitoit. Iga sõdur sööb seda enne lahingusse astumist ja sel on vägi jätkuda kuni lahingu lõpuni, ükskõik kas see on üks päev või tuhat aastat."
Miikael astus kõrvale ja kummardas viisakalt, et anda Jeesusele maad, kes asus kohe asja juurde.
"Tiffany on oma ristimise hüljanud ja võtnud ühelt kratilt abi vastu, et muuta ennast ilusamaks, kui ta loomulikult oli. Sa tead, mida sa pead tegema, asu kohe riitust läbi viima - üks madal kratt ei võida mind mu omas tagahoovis!" Isa Gregorius kummardas sellepeale aupaklikult, kui Jeesus jätkas:
"Sa ei tohi midagi teha Mihkel Sepisele, kes tema pinginaaber on, temast saab tema tulevane abikaasa. Nad saavad veel enne Maldiividelt lahkumist abielluma, kui sinna reisinud ruunišamaan nad vana paganliku kombe kohaselt paari paneb. - Seepärast ei või sa temale midagi teha, sest abielu on Püha, nagu olen Mina!"
"Aga Jeesus - ta on kõigest 14!" protesteeris vana munk vastu.
"Mida sa räägid - keskajal abiellusid kõik tütarlapsed selles eas ja Aafrikas saavad kaheksa-aastased lapsi! Kas miski peaks minu käes võimatu olema?" küsis Jeesus, hoiatav noot hääles.
"Jah, aga see pole meie kultuuris enam kombeks!" Munk artikuleeris väga joviaalselt, nagu räägiks ta omast tütrest, keda tahetakse tema enese silma all ära vägistada.
"Hea, et sa Tiffany hinge pärast muret tunned - mu viimane saadik ei viinud sõnumit kohale ja ei hoiatanud Madist oma tütart hoidma. Heaküll, ma räägin selle "viisakaga" uuesti ühe tõsise jutu maha. - Sina tee, nagu kavatsesid, tutvusta end kohe, kui nad Maldiividelt tagasi tulevad. Mina tahan Madise südamesse panna, et ta sulle mingeid takistusi ei teeks."
Jeesus asutas minekule, kuid enne lahkumist viipas inglile, kes ulatas mungale veripunaste kaantega raamatu, mille leheküljed hõõgusid hõbedaselt. Kui munk selle vastu võttis, siis sööbis see tema kätte ja tal tekkis stigmata:
"Söö see ära, sul läheb väge vaja, et see kratt välja ajada - ning palveks ja paastumiseks pole enam aega!"
Ka seegi kord täitis munk käsku ja tundis kuidas ta sisemiselt kokku tõmbub. - Raamat maitses nagu Koirohi või kamper või midagi eriti jälki. Kui maailmas on midagi, mis maitseb roiskunud tursakala ja verivorsti vahepealselt, kui see on põhja kõrvetatud - siis nõnda see raamat just maitseski - ainult kordades võikamalt.
Munk vajus põrandale ja oksendas verd. Ilmutus oli läbi ja munk tundis elu enesest lahkumas - õnneks jõudis samal hetkel uksevaht ruumi siseneda. Isa Gregorius polnud kunagi nii kauaks jäänud, kui ta pihi lõpetas ja ehmunud vanamees talutas munga alumisele korrusele ning helistas kiirabisse. Maarjamõisas saadi verejooks pidama ning paigutati Isa Gregorius enesetapjate-valve all intensiivravi palatisse. Keegi ei tahtnud uskuda uksevahi jauramist usuhaavadest. Arstid olid seda juttu varemgi kuulnud, ja teadsid kuidas Blatseebo toimib.
Nad olid siiski nii viisakad et ei lasnud munga isikut pressi lekitada, ning lubasid iga õe või personali töötaja, kes selle uudise mõnele lehele maha müüb, mitte ainult lahti lasta, vaid hoolitseda, et ükski haigla eestimaal, teda enam tööle ei võtaks. See manitsus toimis ja kõik hoidsid oma suud kinni. Isa Gregorius oli kõrgelt austatud mees ja keegi ei soovinud tema surma ega sellist alandust, et teda võimaliku enesetapu pärast ilgutaks. - Isegi Eesti President käis tema juures salaja pihil, et mitte korrata Res Publica lipuskandaali.
Nõnda lõppes see piht Isa Gregoriusele peaaegu elukaotusega ja ta ei unustanud seda kunagi.
kolmapäev, 12. september 2012
Uku Sepp - tööasjus
I
Filosoofia õppejõud Uku Sepp oli ebatavaline mees. Talle meeldis drakooniline õpetamisviis. - Ja kuigi kepidistsipliin oli ammu keelatud, oskas ta sõnadega ehk isegi rohkem haavu tekitada. Tema eesmärgiks polnud mitte valu iseenesest, vaid terade sõkaldest eraldamine. Iga kord, kui kuskil lõi uksed lahti mõni uus kogudus; klubi või ašram, siis voolas sinna esmajärjekorras suur hunnik prügikalu, mis vooluga kaasa triivivad. Uku oli õppinud neid südamepõhjani jälestama. - Kõige hullem nende juures oli, et nad olid tihti jõukad, ja suutsid kõige eest maksta. Seepärast, kui ta kuulis, et Kõrgem Rahvuslik Akadeemia Teoloogia ja Turunduse alal - või lühendatult KRATT otsib filosoofia õppejõudu, ning et õppemaks oli päris soolane, siis ta lootis, et see jahutab mõnegi ära seletatud näo ja ajudeta pea kohaletuleku. - Ta ei saanud rohkem eksida.
Mida madalam oli inimese IQ ja lootus siinilmas läbi lüüa, seda suurema innuga toppisid need end uksest sisse, et ennast või oma maimukest pakkuda. Õnneks oli Uku enesele nõutanud õiguse öelda täiskoosseisu suuruse - see tähendas, et kui tema on nõus ainult 22 õpilast õpetama, siis kõik abituriendid, kes on sellest numbrist kaugemal, peavad järgmisel aastal uuesti proovima, kui Uku soostub üldse uut lendu vastu võtma. - Sest ka selle õiguse oli ta enesele välja nõudnud. Aga ilma Filosoofia kursust läbimata, oli seda kooli võimatu lõpetada.
Seetõttu oli Uku Sepp nagu välisriigi spioon, kes pidi kord nädalas oma mobiili Sim-kaarti vahetama. - Lapsevanemad on kõige hullem liik inimesi. Nad uurivad mingi nipiga alati õige õppejõu koduse telefoni välja ja siis see ainult helisebki. - Ukul polnud enam ammu koduliini - ega ka internetti. Kõik tema kõned tulid nutitelefonile ja seal oli ka tema internet, kui oli tarvis uudiseid lugeda - teine ohtlik koht, kust ta end eemale hoidis, olid ajalehe kioskid või raamatuletid - ka seal võisid sa mõne lapsevanema peale sattuda. Nii hea et e-raamatud välja mõeldud on ja et kõik vajaliku saab internetist tellida. Uku Sepp ei käinud ka Selveris sisseoste tegemas - selleks oli tal ostuagent: üks kurt puudega inimene, et temale ei saaks mingeid sõnumeid talle edasi toimetamiseks anda. Sisseoste tegi ta aga virtuoosliku graatsiaga, mida mõni normaalne inimene poleks suutnud. Ja ta oskas autot juhtida nõnda, et teda ei saanud jälitada. - Keegi ei teadnud täpselt kus Uku Sepp elab. Teati ainult umbmäärast linnajagu, kuhu poole tavaliselt autojuht kadus. - Kuidas nad saidki teada, et teda oli instrueeritud välismaanteidpidi linnale teisest otsast liginema. - Nõnda otsiti tema kodu alati valest kohast ja Ukule meeldis see nõnda.
Tema telefon helises halvaendeliselt anonüümse numbri tooniga - tal oli iga kategooria tarvis oma helin, et ta valet kõnet vastu ei võtaks. Ta ootas kolm sekundit, kostis piiks ja anonüümne number oli keelatud nimekirja pandud. - Ükski asi siin ilmas pole anonüümne tema nutitelefoni ees. See oli eritellimusel valmistatud ja maksis 20.000 eurot, kuid ajas asja ideaalselt ära. Igas kvartalis tellis ta oma operaatorilt ühe sim-kaardi nädalaks ajaks ja muutuva interneti aadressi: temale sai ainult siis helistada, kui õige koodi sinna aadressile saata. Siis saatis see õige telefoninumbri tagasi. - Keegi eriti kaval häkker oli jälle süsteemi tunginud ja tema avalikuks teinud. Kurja naeratusega võttis ta oma nutitelefoni ette ja hakkas äppe valima.
Kui ta oli jõudnud "send hades" - trojani temapoolt edasi arendatud versiooni - juurde, valis ta selle, suunas ta võtma keelatud nimekirja ülemise kirje ja selle "kinni möllima". Nõnda nimetas ta analoog liini telefoni või ka mobiili blokeerimist, et sellega üldse enam kuhugile ei saanud helistada. Tema viirus jättis masina riistvarasse ära tuntava koodi, nii et kui murest murtud inimene, olles eelnevalt patsiga poisile arvestatava summa kulutanud, tuli mõnda telefonipoodi hooldusele ja see analoogtelefoni või mobiili süsteemi ühendas, siis ütles see kohe, et siit on tehtud lubamatu kõne Uku Sepp numbrile ja vastavalt kokkuleppele, võis see operaator küsida õnnetukeselt mis iganes tariifi soovis. - Just selliste lapsevanemate pärast pidigi ta niipalju Sim-kaarte kulutama, kui nad oleksid mõistlikumad ja ei käiks talle pinda, siis ta ei peaks nende indu viirustega jahutama. Pärast trahvi maksmist sai mobiili või telefoni jälle lahti kodeerida. - Kuid alandus, mis sellega kaasnes, oli piisav, et sama inimene teda anonüümse kõnega solvama ei tuleks.
Telefon helises direktori helinaga ja haigutav Sepp võttis kõne vastu:
"Räägi!"
"Kuule, Uku! Ma olen kuulnud, et sa võtvat altkäemaksu, et mõned tudengid peavad sulle oma klassis olemiseks peale maksma!"
"Vana kibestunud laim - sa ju tead et mul on ühe koha peale 12 taotlejat ja raha on viimane asi, mida ma sellelt töökohalt otsin. Tiffany Ülemiste areneb nagu oodatud, mul pole talle varsti enam midagi õpetada..."
"See on hea kuulda, ma juba muretsesin. Ah hea küll. Mul polnudki rohkem midagi, hoia siis kõva!"
"Sina samuti, muide kuidas su naine elab, kas sa temaga püssirohukeldrisse ei taha minna? - Ta paistis viimasel õppejõudude koosolekul veidi torssis."
"Sina muretse Filosoofia üle, küll mina oma tuleharki kantseldan." klõps
Uku muigas, kui kõne nõnda äkitselt katkes. Ta oli ikka veel tasemel.
II
Uku oli oma kabinetis, kui uksele koputati. Sisse astus Tiffany, näol tõsine ilme.
"Ma soovin saada ümbersuunamise teie kursuselt kuhugi mujale!"
Uku seiras teda huvitatult, kuid ei tõusnud püsti. Seinal tiksus kappkell ja ta lõi rahulikult laua taga sõrmi kokku, nagu millegi tähtsa üle järele mõeldes. Ka Tiffany ei jätnud jonni - ta tundis oma õppejõudu küllalt hästi, et mitte sellest vaikimisest verest välja langeda.
"Te ju mõistate, et ilma selle kursuseta pole ka lõpetamist?" küsis Uku viisakalt ja isalikult.
"Mõistan küll, kuid ma suren teie klassis igavuse kätte!" kirtsutas Tiffany nina.
"Ma mõistan." ütles Uku rahulikult ja tõusis laua tagant püsti ja läks paremal käel asuva dokumendikapi juurde, tõmbas sealt ühe kausta välja ja otsis õiget järjehoidjat. Kui ta oli selle leidnud, võttis ta sealt tagant ühe dokumendi välja ja kõndis tagasi laua juurde, ning asetas mõlemad - kausta ja dokumendi - eraldi lauale.
"Ma arvasingi, et sul varsti üle viskab. Mu tund oli sulle kindlasti põrgu." rääkis Uku tavalisel toonil edasi, nagu käiks jutt põhjakõrvetatud omletist ja mitte tema antavast ainest.
"Sa kindlasti küsid endalt, miks seda oli vaja?" Uku suunas oma huvitatud pilgu, mis oli soe ja sõbralik - iseloomuomadused, mida ta auditooriumi ees kunagi ei näidanud - tüdruku peale.
"Miks siis?" küsis Tiffany söakalt ja pani käed rinnale risti.
"Selles maailmas on võim õige info haldaja käes - seepärast peab õige info haldur tihti ebaväärilisi kandidaate eemale peletama. Sellepärast oli mu tund selline nämmutamine. - Ja teised ei tundnud end sellest solvatuna."
"Mida sa silmas pead?" küsis Tiffany ebalevalt, kuid võttis viimaks õppejõu poolt pakutud tooli vastu ja istus tema laua ette ja Uku järgis tema eeskuju. Nõnda nad siis istusid teineteisel pool lauda, nagu oleks Tiffany tulnud oma passi ja ID-kaarti pikendama.
"Isegi Mihkel Sepis ei tulnud solvunult siia, et öelda kui vastikuks ta mind peab." Uku tõstis käe, sest ta nägi et tüdruk püüdis vastu vaielda. "Jah, ta on inteligentne, ja klassi teine - kohe pärast sind. Ma ei eita seda. Intelektis on ta sinust arenenum ja omab rohkem praktilisi teadmisi ja kogemust elust maailmas, kuid tal on puudu üks väga tähtis omadus - ta ei oska üle laipade kõndida!" Uuesti kajas kabinetis vaikus, mille rütmi andis kappkell seina peal.
"Fakt, et sa täna siin oled ja soovid ainet vahetada - tõestab, et oled mu aine läbinud. Siin on su kiitusega sertifikaat, mis tõendab, et oled mu aine läbinud." ütles Uku rahulikult ja libistas dokumendi Tiffany poolele.
Tüdruk vaatles dokumenti ja võis veenduda, et kõik on, nagu õppejõud ütles.
"Ja nii lihtsalt saabki teie tunnist läbi? - Kui ma oleksin kohe esimese tunni järel tulnud?" imestas Tiffany.
"Oleksid samuti selle dokumendi saanud." noogutas Uku rahulikult ja mõistvalt.
"Ma ei mõista!" oli Tiffany segaduses.
"Ja just sellepärast oledki sa mu lemmikõpilane, sa tunnistad oma mõtteid ja ei varja neid võltsteadlikuse taha." kui Tiffany ikka veel äraootaval pilgul teda seiras, jätkas Uku muheledes, nagu oleksid nad klassi ees ja käiks loeng filosoofiast. "Mõte tulla Filosoofia õppejõu; või ükskõik milllise õpetaja kabinetti, kelle käes on kogu sinu tulevik selles, või ükskõik millises vaadeldavas koolis - see käib suuremale osale inimkonnast üle jõu, et nad tahavad kindlapeale mängida. Kuid ilma riskita pole ka loorberipärga. Mul on direktoriga kokku lepitud, et minu ainet lõpetavad ainult need, kes mu kabinetti tormavad ja nõuavad oma ümbersuunamist. See näitab, et nad saavad aru, et ma auditooriumi ees seanahka vean, ja et nad on piisavalt inteligentsed, et ka pärast minu diversiooni suutsid ainet omandada. - Seda nimetatakse drakooniliseks õpetamisstiiliks, ja teistes koolides on see pea täielikult kadunud."
"Ja mis saab nendest, kes ei tule?" usutles Tiffany kartlikult edasi.
"Nad ei lõpeta üldse, sest neil pole selgroogu! - Kuidas nad tahavad minu näpunäiteid ellu rakendada, kui nad ripuvad ikka veel minu isiku küljes - ma ei saa ju tulla nende töökohale kätt hoidma ja mähkmeid vahetama." muigas Uku mürgiselt.
"Ei see pole õige. - Nad on kõik nii palju kulutanud... preili Kolumatsil on kõik säästud selle all ja ta ei tule eladeski teie kabinetti, sest ta vajab seda lõputunnistust! Rääkimata sellest, et Mihkel pole ronija tüüp - ja ka mina ei taha üle laipade minna!" urises Tiffany halvaendeliselt ning oli valmis püsti tõusma ja kabinetist välja tormama. Uku peatas tema laisa käeviipega.
"Hea küll! Ma luban neil lõpetada sinu pärast - ühel tingimusel!" ütles Uku rahulikult.
"Nimeta oma neetud tingimus!"
"Ma soovin, et sa lahti riietuksid." Ütles Uku rahulikult, nagu räägiksid nad leivavaagnast, mis asub Tiffany lauapoolel ja millest Uku soovib käärdu võtta.
"Mida te endale õige lubate?" Küsis Tiffany uhkelt ja tõusis püsti, ajades pea kuklasse, nõnda et tema ilusad juuksed lehvisid.
"Kui ma sind kohe alasti ei näe, võid sa vaid unistada, et su klassikaaslased lõpetavad." ütles rahulikuks jääv Uku. Tiffany kõhkles ja oli kahevahel. Mida ta peaks tegema? Kas riietuda lahti ja võimaldada klassikaaslastele lõpetamist või hoida kinni oma väärikusest. Tiffany mõtles Kolumatsile, kes oli nii liimist lahti olnud seal raamatukogus - ükski teine kool poleks teda vastu võtnud, sest ka siia sai ta isa altkäemaksu ja tutvuste kaudu. - Ta isa oli direktorile lubanud koolis euroremondi teha ja paar uut tiiba avada. See lõpetamine tähendas temale isa tunnustust ja Tiffany teadis, mida see tähendab - Ka tema igatses, et ta isa ükskordki teda tähele paneks, mitte et teda kiita, vaid et temast hoolida; et temale midagi keelata, kasvõi rihma abil. - Kuid temale oli kõik lubatud, isegi tolle pornograafilise raamatu "Marmoringlid" lugemine. Ta isa polnud teda kordagi löönud, siis kui ta teistelt lastelt ja abiturientidelt kuulis õudukaid, kuidas nende kurjad isad karistasid. - Ta oleks nendel hetkedel tahtnud oma isa nende kurjade isade vastu vahetada. - Need vähemalt armastasid oma lapsi, kuid ta ei olnud kindel oma isa armastuses.
Tiffany hakkas vaikselt lahti riietuma ning Uku vaatas rahulikult pealt. Ta ei õhutanud hüüdega takka ega takistanud teda. Tema hingamine oli sama rahulik, nagu vaatleks ta konna vivisektsiooni. Kui Tiffany oli täiesti lahti riietunud ja seisis ülestõstetud palgel õppejõu ees, keelas ta end häbi tundmast ja oma rindu või muud keha kätega varjamast. Õppejõud oli seda nõudnud ja ta kavatses tal veel silmad oma iluga välja söövitada, et see pervert oli julenud teda niimoodi alandada. Tiffany ajas oma rinnad provokatiivselt ette ja võttis ühe poosi, mille oli raamatust õppinud sisse. Sellepeale puhkes Uku lapselikult naerma ja plaksutas käsi.
"Tõepoolest - ja sina ei lähe üle laipade?" torkas Uku sõbralikult. "Tubli, sa võid nüüd riided selga panna, su klass on ametlikult kursuse läbinud."
Tiffany seisis korraks, nagu kivikuju, saamata aru mis toimub. "Ma tõesti arvasin, et sa tahad mind keppida!" ütles ta huvitatult ja hakkas selle peale riietuma, sama rahulikult kui lahti riietus.
"Kas sa tõesti ei mäleta, mis ma just minu kabinetti tulemise kohta ütlesin?" usutles Uku heatahtlikult.
"Tähendab, lahtiriietumine oli veel üks katse?" küsis Tiffany
"1Moosese 22:1-19" ütles Uku laisalt, ja vaatas Tiffany nõutut pilku, kes oli juba riides.
"Sinu vastus ootab sind sellel kirjakohal."
Tiffany kummardas hiinalikult õppejõu ees ja astus rahulikult kabientist välja. Uku avas kummutisahtli ja võttis sealt paki vanu eesti sigarette; Vana-Tallinna pudeli ja ühe kristallist konjakiklaasi.
"On vast tüdruk - nii täiskasvanud kehaga; kui ta poleks alaealine kosiksin ta ise ära ja viskaksin selle töökoha neile kaabakaile näkku. - Ja veel milline mõistus ja sihikindlus!" Uku tõmbas tugeva mahvi, kallas endale konjakit ja oli rõõmus, nagu oleks just loteriil võitnud, või vähemasti inglise kuninganna poolt lordiks tõstetud.
Kui Uku oli nõnda moodi mõnda aega tähistanud, läks ta uuesti kapi juurde ja võttis sealt kõigi õpilaste lõputunnistused sellele ainele ja andis neile allkirjad. Tiffany oma oli juba ette signeeritud, sest ta ei näinud ette, kuidas oleks see tüdruk saanud mitte lõpetada, ja ta polnud temas eksinud. - Tänud Tiffanyle oli see lend ainus selle kooli Filosoofia aine ajaloos, kus in corpore lõpetati. - Tavaliselt kukutas Uku in corpore terve abituuriumi läbi. Ja sellepärast ta oligi siia palgatud. Direktor teenis head palka selle eest, et õnnetud tõprad püüdsid Eesti-nokiat leiutada.
Kuid siin oli Uku enese kaarnakivi, nagu talle meeldis mõelda, ja tüdruku isa oli selle oma uue toote nimekski võtnud. Selline on tõeline eestlane, kes läheb ka sitast ja kusest läbi tuleviku poole, ükskõik mida teised manitsevad või urjavad. Uku tänas südames oma jumalaid, kes lubasid tal sellise geeniusega kokku saada. Just selliste lahtise peaga õpilaste pärast õpetaski ta filosoofiat.
Uku tegi oma mobiiliga vajalikud kõned ja teavitas direktorit, et see võib sellel lõpetamisel uhkema banketi ja kõne valmistada, kuna Tiffany klass in corpore lõpetab. Rõõmusõnum võeti suure entusiasmiga vastu, kuna see mõjus hästi kooli reputatsioonile, mis oli hakanud eelmiste lendude läbi kukutamisega murenema. Inimesed hakkasid oma võsukesi teistesse koolidesse viima ja see tähendas direktorile vähem raha. - Direktor õhkas kergendatult: "Hea et ma selle Tiffany kätte sain ja tema meie koolis õpib! - Ta näib klassile hästi mõjuvat." Seda öelnud pani direktor püssirohukeldris laua kinni ja lubas endale ja oma naisele ilusa õhtu, kui ta muidu ainult sõimu ja pilkega naisukest kostitas. Ehmunud naine lubas endale selle peale kodus minestada, ja teda tuli Maarjamõisas tohterdada. - Õnneks ei rikkunud see laua broneeringut ja õnnest särav direktori naine tundis end seitsemendas taevas, kui tema ja mehe ümber asjatati, nagu türgi sultani saatkonna ees. Nende arve oli ka sellele vastav: 238 eurot ja 44 senti. Direktor viskas kaks sajalist ja ühe viiekümneka:
"Ülejäänud on jootraha!" tänulik kelner tegi neli kummardust, kui direktor sigar näpus lahkus ja naisukest oma kõrval talutas, kes oma pea oli mehe õlale toetanud ning kõndides nurrus ja silitas.
See oli üliõnnelik päev, kui Tiffany loobus oma väärikusest, et lubada oma klassil lõpetada - nagu Jeesus ristil, kes sai rahva poolt teotatud ja ära naerdud.
Filosoofia õppejõud Uku Sepp oli ebatavaline mees. Talle meeldis drakooniline õpetamisviis. - Ja kuigi kepidistsipliin oli ammu keelatud, oskas ta sõnadega ehk isegi rohkem haavu tekitada. Tema eesmärgiks polnud mitte valu iseenesest, vaid terade sõkaldest eraldamine. Iga kord, kui kuskil lõi uksed lahti mõni uus kogudus; klubi või ašram, siis voolas sinna esmajärjekorras suur hunnik prügikalu, mis vooluga kaasa triivivad. Uku oli õppinud neid südamepõhjani jälestama. - Kõige hullem nende juures oli, et nad olid tihti jõukad, ja suutsid kõige eest maksta. Seepärast, kui ta kuulis, et Kõrgem Rahvuslik Akadeemia Teoloogia ja Turunduse alal - või lühendatult KRATT otsib filosoofia õppejõudu, ning et õppemaks oli päris soolane, siis ta lootis, et see jahutab mõnegi ära seletatud näo ja ajudeta pea kohaletuleku. - Ta ei saanud rohkem eksida.
Mida madalam oli inimese IQ ja lootus siinilmas läbi lüüa, seda suurema innuga toppisid need end uksest sisse, et ennast või oma maimukest pakkuda. Õnneks oli Uku enesele nõutanud õiguse öelda täiskoosseisu suuruse - see tähendas, et kui tema on nõus ainult 22 õpilast õpetama, siis kõik abituriendid, kes on sellest numbrist kaugemal, peavad järgmisel aastal uuesti proovima, kui Uku soostub üldse uut lendu vastu võtma. - Sest ka selle õiguse oli ta enesele välja nõudnud. Aga ilma Filosoofia kursust läbimata, oli seda kooli võimatu lõpetada.
Seetõttu oli Uku Sepp nagu välisriigi spioon, kes pidi kord nädalas oma mobiili Sim-kaarti vahetama. - Lapsevanemad on kõige hullem liik inimesi. Nad uurivad mingi nipiga alati õige õppejõu koduse telefoni välja ja siis see ainult helisebki. - Ukul polnud enam ammu koduliini - ega ka internetti. Kõik tema kõned tulid nutitelefonile ja seal oli ka tema internet, kui oli tarvis uudiseid lugeda - teine ohtlik koht, kust ta end eemale hoidis, olid ajalehe kioskid või raamatuletid - ka seal võisid sa mõne lapsevanema peale sattuda. Nii hea et e-raamatud välja mõeldud on ja et kõik vajaliku saab internetist tellida. Uku Sepp ei käinud ka Selveris sisseoste tegemas - selleks oli tal ostuagent: üks kurt puudega inimene, et temale ei saaks mingeid sõnumeid talle edasi toimetamiseks anda. Sisseoste tegi ta aga virtuoosliku graatsiaga, mida mõni normaalne inimene poleks suutnud. Ja ta oskas autot juhtida nõnda, et teda ei saanud jälitada. - Keegi ei teadnud täpselt kus Uku Sepp elab. Teati ainult umbmäärast linnajagu, kuhu poole tavaliselt autojuht kadus. - Kuidas nad saidki teada, et teda oli instrueeritud välismaanteidpidi linnale teisest otsast liginema. - Nõnda otsiti tema kodu alati valest kohast ja Ukule meeldis see nõnda.
Tema telefon helises halvaendeliselt anonüümse numbri tooniga - tal oli iga kategooria tarvis oma helin, et ta valet kõnet vastu ei võtaks. Ta ootas kolm sekundit, kostis piiks ja anonüümne number oli keelatud nimekirja pandud. - Ükski asi siin ilmas pole anonüümne tema nutitelefoni ees. See oli eritellimusel valmistatud ja maksis 20.000 eurot, kuid ajas asja ideaalselt ära. Igas kvartalis tellis ta oma operaatorilt ühe sim-kaardi nädalaks ajaks ja muutuva interneti aadressi: temale sai ainult siis helistada, kui õige koodi sinna aadressile saata. Siis saatis see õige telefoninumbri tagasi. - Keegi eriti kaval häkker oli jälle süsteemi tunginud ja tema avalikuks teinud. Kurja naeratusega võttis ta oma nutitelefoni ette ja hakkas äppe valima.
Kui ta oli jõudnud "send hades" - trojani temapoolt edasi arendatud versiooni - juurde, valis ta selle, suunas ta võtma keelatud nimekirja ülemise kirje ja selle "kinni möllima". Nõnda nimetas ta analoog liini telefoni või ka mobiili blokeerimist, et sellega üldse enam kuhugile ei saanud helistada. Tema viirus jättis masina riistvarasse ära tuntava koodi, nii et kui murest murtud inimene, olles eelnevalt patsiga poisile arvestatava summa kulutanud, tuli mõnda telefonipoodi hooldusele ja see analoogtelefoni või mobiili süsteemi ühendas, siis ütles see kohe, et siit on tehtud lubamatu kõne Uku Sepp numbrile ja vastavalt kokkuleppele, võis see operaator küsida õnnetukeselt mis iganes tariifi soovis. - Just selliste lapsevanemate pärast pidigi ta niipalju Sim-kaarte kulutama, kui nad oleksid mõistlikumad ja ei käiks talle pinda, siis ta ei peaks nende indu viirustega jahutama. Pärast trahvi maksmist sai mobiili või telefoni jälle lahti kodeerida. - Kuid alandus, mis sellega kaasnes, oli piisav, et sama inimene teda anonüümse kõnega solvama ei tuleks.
Telefon helises direktori helinaga ja haigutav Sepp võttis kõne vastu:
"Räägi!"
"Kuule, Uku! Ma olen kuulnud, et sa võtvat altkäemaksu, et mõned tudengid peavad sulle oma klassis olemiseks peale maksma!"
"Vana kibestunud laim - sa ju tead et mul on ühe koha peale 12 taotlejat ja raha on viimane asi, mida ma sellelt töökohalt otsin. Tiffany Ülemiste areneb nagu oodatud, mul pole talle varsti enam midagi õpetada..."
"See on hea kuulda, ma juba muretsesin. Ah hea küll. Mul polnudki rohkem midagi, hoia siis kõva!"
"Sina samuti, muide kuidas su naine elab, kas sa temaga püssirohukeldrisse ei taha minna? - Ta paistis viimasel õppejõudude koosolekul veidi torssis."
"Sina muretse Filosoofia üle, küll mina oma tuleharki kantseldan." klõps
Uku muigas, kui kõne nõnda äkitselt katkes. Ta oli ikka veel tasemel.
II
Uku oli oma kabinetis, kui uksele koputati. Sisse astus Tiffany, näol tõsine ilme.
"Ma soovin saada ümbersuunamise teie kursuselt kuhugi mujale!"
Uku seiras teda huvitatult, kuid ei tõusnud püsti. Seinal tiksus kappkell ja ta lõi rahulikult laua taga sõrmi kokku, nagu millegi tähtsa üle järele mõeldes. Ka Tiffany ei jätnud jonni - ta tundis oma õppejõudu küllalt hästi, et mitte sellest vaikimisest verest välja langeda.
"Te ju mõistate, et ilma selle kursuseta pole ka lõpetamist?" küsis Uku viisakalt ja isalikult.
"Mõistan küll, kuid ma suren teie klassis igavuse kätte!" kirtsutas Tiffany nina.
"Ma mõistan." ütles Uku rahulikult ja tõusis laua tagant püsti ja läks paremal käel asuva dokumendikapi juurde, tõmbas sealt ühe kausta välja ja otsis õiget järjehoidjat. Kui ta oli selle leidnud, võttis ta sealt tagant ühe dokumendi välja ja kõndis tagasi laua juurde, ning asetas mõlemad - kausta ja dokumendi - eraldi lauale.
"Ma arvasingi, et sul varsti üle viskab. Mu tund oli sulle kindlasti põrgu." rääkis Uku tavalisel toonil edasi, nagu käiks jutt põhjakõrvetatud omletist ja mitte tema antavast ainest.
"Sa kindlasti küsid endalt, miks seda oli vaja?" Uku suunas oma huvitatud pilgu, mis oli soe ja sõbralik - iseloomuomadused, mida ta auditooriumi ees kunagi ei näidanud - tüdruku peale.
"Miks siis?" küsis Tiffany söakalt ja pani käed rinnale risti.
"Selles maailmas on võim õige info haldaja käes - seepärast peab õige info haldur tihti ebaväärilisi kandidaate eemale peletama. Sellepärast oli mu tund selline nämmutamine. - Ja teised ei tundnud end sellest solvatuna."
"Mida sa silmas pead?" küsis Tiffany ebalevalt, kuid võttis viimaks õppejõu poolt pakutud tooli vastu ja istus tema laua ette ja Uku järgis tema eeskuju. Nõnda nad siis istusid teineteisel pool lauda, nagu oleks Tiffany tulnud oma passi ja ID-kaarti pikendama.
"Isegi Mihkel Sepis ei tulnud solvunult siia, et öelda kui vastikuks ta mind peab." Uku tõstis käe, sest ta nägi et tüdruk püüdis vastu vaielda. "Jah, ta on inteligentne, ja klassi teine - kohe pärast sind. Ma ei eita seda. Intelektis on ta sinust arenenum ja omab rohkem praktilisi teadmisi ja kogemust elust maailmas, kuid tal on puudu üks väga tähtis omadus - ta ei oska üle laipade kõndida!" Uuesti kajas kabinetis vaikus, mille rütmi andis kappkell seina peal.
"Fakt, et sa täna siin oled ja soovid ainet vahetada - tõestab, et oled mu aine läbinud. Siin on su kiitusega sertifikaat, mis tõendab, et oled mu aine läbinud." ütles Uku rahulikult ja libistas dokumendi Tiffany poolele.
Tüdruk vaatles dokumenti ja võis veenduda, et kõik on, nagu õppejõud ütles.
"Ja nii lihtsalt saabki teie tunnist läbi? - Kui ma oleksin kohe esimese tunni järel tulnud?" imestas Tiffany.
"Oleksid samuti selle dokumendi saanud." noogutas Uku rahulikult ja mõistvalt.
"Ma ei mõista!" oli Tiffany segaduses.
"Ja just sellepärast oledki sa mu lemmikõpilane, sa tunnistad oma mõtteid ja ei varja neid võltsteadlikuse taha." kui Tiffany ikka veel äraootaval pilgul teda seiras, jätkas Uku muheledes, nagu oleksid nad klassi ees ja käiks loeng filosoofiast. "Mõte tulla Filosoofia õppejõu; või ükskõik milllise õpetaja kabinetti, kelle käes on kogu sinu tulevik selles, või ükskõik millises vaadeldavas koolis - see käib suuremale osale inimkonnast üle jõu, et nad tahavad kindlapeale mängida. Kuid ilma riskita pole ka loorberipärga. Mul on direktoriga kokku lepitud, et minu ainet lõpetavad ainult need, kes mu kabinetti tormavad ja nõuavad oma ümbersuunamist. See näitab, et nad saavad aru, et ma auditooriumi ees seanahka vean, ja et nad on piisavalt inteligentsed, et ka pärast minu diversiooni suutsid ainet omandada. - Seda nimetatakse drakooniliseks õpetamisstiiliks, ja teistes koolides on see pea täielikult kadunud."
"Ja mis saab nendest, kes ei tule?" usutles Tiffany kartlikult edasi.
"Nad ei lõpeta üldse, sest neil pole selgroogu! - Kuidas nad tahavad minu näpunäiteid ellu rakendada, kui nad ripuvad ikka veel minu isiku küljes - ma ei saa ju tulla nende töökohale kätt hoidma ja mähkmeid vahetama." muigas Uku mürgiselt.
"Ei see pole õige. - Nad on kõik nii palju kulutanud... preili Kolumatsil on kõik säästud selle all ja ta ei tule eladeski teie kabinetti, sest ta vajab seda lõputunnistust! Rääkimata sellest, et Mihkel pole ronija tüüp - ja ka mina ei taha üle laipade minna!" urises Tiffany halvaendeliselt ning oli valmis püsti tõusma ja kabinetist välja tormama. Uku peatas tema laisa käeviipega.
"Hea küll! Ma luban neil lõpetada sinu pärast - ühel tingimusel!" ütles Uku rahulikult.
"Nimeta oma neetud tingimus!"
"Ma soovin, et sa lahti riietuksid." Ütles Uku rahulikult, nagu räägiksid nad leivavaagnast, mis asub Tiffany lauapoolel ja millest Uku soovib käärdu võtta.
"Mida te endale õige lubate?" Küsis Tiffany uhkelt ja tõusis püsti, ajades pea kuklasse, nõnda et tema ilusad juuksed lehvisid.
"Kui ma sind kohe alasti ei näe, võid sa vaid unistada, et su klassikaaslased lõpetavad." ütles rahulikuks jääv Uku. Tiffany kõhkles ja oli kahevahel. Mida ta peaks tegema? Kas riietuda lahti ja võimaldada klassikaaslastele lõpetamist või hoida kinni oma väärikusest. Tiffany mõtles Kolumatsile, kes oli nii liimist lahti olnud seal raamatukogus - ükski teine kool poleks teda vastu võtnud, sest ka siia sai ta isa altkäemaksu ja tutvuste kaudu. - Ta isa oli direktorile lubanud koolis euroremondi teha ja paar uut tiiba avada. See lõpetamine tähendas temale isa tunnustust ja Tiffany teadis, mida see tähendab - Ka tema igatses, et ta isa ükskordki teda tähele paneks, mitte et teda kiita, vaid et temast hoolida; et temale midagi keelata, kasvõi rihma abil. - Kuid temale oli kõik lubatud, isegi tolle pornograafilise raamatu "Marmoringlid" lugemine. Ta isa polnud teda kordagi löönud, siis kui ta teistelt lastelt ja abiturientidelt kuulis õudukaid, kuidas nende kurjad isad karistasid. - Ta oleks nendel hetkedel tahtnud oma isa nende kurjade isade vastu vahetada. - Need vähemalt armastasid oma lapsi, kuid ta ei olnud kindel oma isa armastuses.
Tiffany hakkas vaikselt lahti riietuma ning Uku vaatas rahulikult pealt. Ta ei õhutanud hüüdega takka ega takistanud teda. Tema hingamine oli sama rahulik, nagu vaatleks ta konna vivisektsiooni. Kui Tiffany oli täiesti lahti riietunud ja seisis ülestõstetud palgel õppejõu ees, keelas ta end häbi tundmast ja oma rindu või muud keha kätega varjamast. Õppejõud oli seda nõudnud ja ta kavatses tal veel silmad oma iluga välja söövitada, et see pervert oli julenud teda niimoodi alandada. Tiffany ajas oma rinnad provokatiivselt ette ja võttis ühe poosi, mille oli raamatust õppinud sisse. Sellepeale puhkes Uku lapselikult naerma ja plaksutas käsi.
"Tõepoolest - ja sina ei lähe üle laipade?" torkas Uku sõbralikult. "Tubli, sa võid nüüd riided selga panna, su klass on ametlikult kursuse läbinud."
Tiffany seisis korraks, nagu kivikuju, saamata aru mis toimub. "Ma tõesti arvasin, et sa tahad mind keppida!" ütles ta huvitatult ja hakkas selle peale riietuma, sama rahulikult kui lahti riietus.
"Kas sa tõesti ei mäleta, mis ma just minu kabinetti tulemise kohta ütlesin?" usutles Uku heatahtlikult.
"Tähendab, lahtiriietumine oli veel üks katse?" küsis Tiffany
"1Moosese 22:1-19" ütles Uku laisalt, ja vaatas Tiffany nõutut pilku, kes oli juba riides.
"Sinu vastus ootab sind sellel kirjakohal."
Tiffany kummardas hiinalikult õppejõu ees ja astus rahulikult kabientist välja. Uku avas kummutisahtli ja võttis sealt paki vanu eesti sigarette; Vana-Tallinna pudeli ja ühe kristallist konjakiklaasi.
"On vast tüdruk - nii täiskasvanud kehaga; kui ta poleks alaealine kosiksin ta ise ära ja viskaksin selle töökoha neile kaabakaile näkku. - Ja veel milline mõistus ja sihikindlus!" Uku tõmbas tugeva mahvi, kallas endale konjakit ja oli rõõmus, nagu oleks just loteriil võitnud, või vähemasti inglise kuninganna poolt lordiks tõstetud.
Kui Uku oli nõnda moodi mõnda aega tähistanud, läks ta uuesti kapi juurde ja võttis sealt kõigi õpilaste lõputunnistused sellele ainele ja andis neile allkirjad. Tiffany oma oli juba ette signeeritud, sest ta ei näinud ette, kuidas oleks see tüdruk saanud mitte lõpetada, ja ta polnud temas eksinud. - Tänud Tiffanyle oli see lend ainus selle kooli Filosoofia aine ajaloos, kus in corpore lõpetati. - Tavaliselt kukutas Uku in corpore terve abituuriumi läbi. Ja sellepärast ta oligi siia palgatud. Direktor teenis head palka selle eest, et õnnetud tõprad püüdsid Eesti-nokiat leiutada.
Kuid siin oli Uku enese kaarnakivi, nagu talle meeldis mõelda, ja tüdruku isa oli selle oma uue toote nimekski võtnud. Selline on tõeline eestlane, kes läheb ka sitast ja kusest läbi tuleviku poole, ükskõik mida teised manitsevad või urjavad. Uku tänas südames oma jumalaid, kes lubasid tal sellise geeniusega kokku saada. Just selliste lahtise peaga õpilaste pärast õpetaski ta filosoofiat.
Uku tegi oma mobiiliga vajalikud kõned ja teavitas direktorit, et see võib sellel lõpetamisel uhkema banketi ja kõne valmistada, kuna Tiffany klass in corpore lõpetab. Rõõmusõnum võeti suure entusiasmiga vastu, kuna see mõjus hästi kooli reputatsioonile, mis oli hakanud eelmiste lendude läbi kukutamisega murenema. Inimesed hakkasid oma võsukesi teistesse koolidesse viima ja see tähendas direktorile vähem raha. - Direktor õhkas kergendatult: "Hea et ma selle Tiffany kätte sain ja tema meie koolis õpib! - Ta näib klassile hästi mõjuvat." Seda öelnud pani direktor püssirohukeldris laua kinni ja lubas endale ja oma naisele ilusa õhtu, kui ta muidu ainult sõimu ja pilkega naisukest kostitas. Ehmunud naine lubas endale selle peale kodus minestada, ja teda tuli Maarjamõisas tohterdada. - Õnneks ei rikkunud see laua broneeringut ja õnnest särav direktori naine tundis end seitsemendas taevas, kui tema ja mehe ümber asjatati, nagu türgi sultani saatkonna ees. Nende arve oli ka sellele vastav: 238 eurot ja 44 senti. Direktor viskas kaks sajalist ja ühe viiekümneka:
"Ülejäänud on jootraha!" tänulik kelner tegi neli kummardust, kui direktor sigar näpus lahkus ja naisukest oma kõrval talutas, kes oma pea oli mehe õlale toetanud ning kõndides nurrus ja silitas.
See oli üliõnnelik päev, kui Tiffany loobus oma väärikusest, et lubada oma klassil lõpetada - nagu Jeesus ristil, kes sai rahva poolt teotatud ja ära naerdud.
reede, 7. september 2012
Emaga venemaal - ja tagasi unenäos
Irina Ülemiste sai oma mehe nõusse, koos tütrega venemaale oma kodukogudust külastama. Ta oli viimaks ometi tunnistanud, et on kristlane ja Madis võttis selle üllatavalt hästi vastu.
"Ma teadsin, et sa oled, kuid ei julenud teemat puutuda, sa paistsid millegi eest põgenevat, ja ma mõtlesin et võibolla su isa või vend käperdasid sind ja seepärast ei rääkinud sa oma usust kunagi..." vabandas Mihkel teda soojalt käte vahele võttes ja kurbade silmadega otsa vaadates: "Saa aru, rumaluke, ma armastan sind!"
See tunneteküllane ja ohtrate pisaratega ülestunnistus läks edasi kauplustesse, kus Irina viimaks kõik hinge pealt ära ostis, mis oli igatsenud ja mis emale oma tütre hingehoolduseks on tarvilik hankida. Elutuppa tuli kohe suur "Lunastaja Kristuse" maali repro ja Tiffany öökapile Neitsi-Maarja Jumalasünnitaja pilt, väikeses raamis, nagu kallimad üksteist meeles peavad.
Ainult üks asi ei andnud Irinale rahu - et tema tütar oli nii palju kasvanud ja nii ilusaks naisterahvaks - tema ea kohta, oli see lausa hirmutav. Ta nägi vabalt välja, nagu oleks ta 17 või veel vanem. Selline asi ei olnud õige.
Oli vaja tütarlaps ruttu ära ristida, enne kui on hilja. Muidu võivad teab kes tema ellu tekkida!
Ka tütar võttis selle uudise üllatavalt hästi vastu. Võibolla ka tema mõistis seda, et ta ema on usklik, kuid ei julenud sellest rääkida. Nii nad käisidki kolmekesi Iisakus ära ja said metropoliidi nõusse tütar ära ristida. Madis Ülemiste kuulsus oli ka siiamaale ulatunud, ja mõned tema investorid olid niikuinii koguduse suurtoetajad, nii et härra Ülemiste võeti kahe käega "Heldete klubisse" vastu. Ta oli ikkagi Eestis ühe koguduse hoone rajamiseks 5000 eurot annetanud ja see kandis kohe vilja, avades pankurite südamed.
Selle täiesti tavaliseks perereisiks kavandatud plaani tagajärjed olid Madisele väga soodsad ning raha lausa voolas tema poole, nagu Niagara joad, ja tema selle kõige all: "Oh kulda mind üle, sina Õnnejumal!" mõtles Madis oma südames, kuid mitte valjusti, et oma naist ja teisi kirikulisi ta rõõm ei häiriks.
Tellimusi tuli juurde, ka uusi ideid, mida noored julged ja uute visioonidega pead talle pakkusid. Nagu oleks ta tõesti oma Kaarnakivi leidnud ja see temale rikkust ning edu välja sülitas.
Kui tütar sai ristitud, siis täitis üks ebamaine tuul kirikuhoonet ja üks tuvi lendas sisse ja istus Tiffanyle pähe.
"Fuih, milline räpane lind, aja ta kohe ära!" ehmus Irina, kuid metropoliit peatas tema käe:
"See on Jumala märk, teie tütrest saab jumalanaine! - Täpselt nõnda laskus ka Püha Vaim lunastaja Jeesuse peale!" Nende sõnade peale lendas tuvi jälle välja, ning tuul lakkas. Tiffany silmad särasid, nagu oleks ta abiellunud.
Pärast hiljem küsis Irina oma mehelt arglikult:
"Kuid kui sa sellele usuasjale vastu ei olnud, siis miks sa varem oma tütart ei lasnud ristida?"
"Ma ei tunne ortodoksi kirikus kedagi ja ma ei tahtnud, et mu tütrest saab mingi usuhull, kes tänaval ligi tikub, vaid arukas ja viisakas naine. - Ma olen ortodoksi lastetoast ainult head kuulnud." ütles selle peale Madis.
Irina kihvatas ja needis end mõttes: "Miks ma talle varem oma usku ei tunnistanud, siis ta oleks ju tundnud kedagi!"
Pärast ristimise järel peetud suurejoonelist pidu, kus ei puudunud ei parim vein ega ka söök, mis uute investorite poolt välja tehti. "Õiged mehed ikka oskavad elada, mitte nagu need kirikurotid..." mõtles Madis endamisi ja oli päevaga rahul. Koju jõudsid nad lennukile vaatamata hilja, nõnda et vajusid kohe oma vooditesse, kui igaüks oma tuppa jõudis.
3:14 öösel
Tiffany oli jälle selles isa töötuba-raamatukogu meenutavas ruumis, kuid tal oli nüüd seljas üks imelik valge rüü, mis tema ilu enese alla varjas. Kui ta peegli juurde läks, siis kolkis tema peegelpilt vastu klaasi, nagu oleks Tiffany ta oma toast välja visanud, nägu solvumisest kaame:
"Miks sa, kurat, end ristida lasid?!?" kriiskas ta südant lõhestavalt.
"Nüüd me ei saa olla enam koos!" hakkas ta teisel pool klaasipinda nuuksuma.
Tiffany ei teadnud, kuidas teda lohutada, kui tema peegelpilt muutus näost tuhkhalliks:
"Ei see polnud minu süü, mina tegin kõik, nagu ta palus!!" Tema kõrvale oli tekkinud Leonidas Sumatini üldsegi mitte õnnelik ja rahulolev kuju, kes andis Tiffany peegelpildile vägeva kõrvakiilu, nõnda et see niutsudes minema roomas. Tiffany ei tundnud midagi. Ta ei saanud aru, mis toimub.
"Mida sa endale õige lubad?" küsis ta külmalt Sumatini käest, kes enda ülikonda silus ja viisakama moe võttis. "Teda tuli karistada, et ta ei olnud vastavalt sinu ootustele - sa oled nüüd Talle pruut."
"Kuidas? Kelle pruut ma olen? - Mina küll ei tea, et ma abielus oleksin!" protesteeris Tiffany ja ajas käed puusa ning pea uhkelt püsti, nõnda et tema ilusad juuksed lehvisid. Tema rüüsse tekkis esimene rebend, nagu oleks see vanast linasest kootud.
"Ahsoo! No siis ma sain valesti aru, vabanda mind." muutus Leonidas eriti viisakaks ja tegi aupakliku kummarduse.
"Muide, sa polegi öelnud, kes sa selline oled?" tähendas Tiffany asjalikult.
"Oh, vabandust, mu vanadus paneb mind unustama." Leonidas oli eriti peenelt käe suu peale pannud, nagu mõned aadlikud "Kolme musketäri" filmis teevad. "Mina olen kratt!" ütles ta teatraalselt ja tegi oma suure kaabuga väga viisaka ja elegantse kummarduse. Kui Tiffany nüüd vaatas, siis meenutas Leonidas tõesti musketäri, mitte seda briti saadikut, kelle sarnane ta varem oli tundunud.
"Mis asi see kratt on - mu kooli nimi on KRATT?" püüdis Tiffany sellest mõistatusest aru saada.
"Ma olen su kooli kaitseingel - noh tegelt ma pole veel ingli tiibu välja teeninud, olen veel väljaõppel ja tahan varsti lõpetada..." jätkas Leonidas viksilt ja viisakalt. "Kas ma võin sisse tulla, aulik leedi?" küsis Leonidas jälle kummardades ja kaabut peast võttes.
Tiffany tahtis juba "Jah" öelda, kui tuba täitis seesama ebamaine tuul ja üks tuvi lendas eikusagilt kohale ning moondus vägeva kehaehitusega meheks, kel olid kuldsed juuksed ja käes põlev mõõk.
"Vaid siitmaani ja mitte edasi!" skandeeris ingel üllatunud Tiffanyle ja Leonidasele vastu. Kratt astus paar sammu tagasi ja piidles ingli käes olevat mõõka rahutult. Tiffany vihastus ja võttis käed risti rinnale.
"Ja kes sina õige oled, et kutsumata siia tuled?!"
"Mina olen Miikael - Jeesus saatis mind sinule ristimist meelde tuletama ja sind kurjuse vägede vastu kaitsma!" Ingel tundus eriti ähvardavalt peegli suunas liikuvat.
"Kui sa peeglit kahjustad, siis on meil sõda!" urises Tiffany, tema rüüsse ilmus teine lõhe ja seljapealt kukkusid esimesed kangatükid maha.
Miikael vaatles teda hämmingus ja pani mõõga tuppe tagasi.
"Mis siin toimub? Sa lasid end ristida, ja nüüd tahad kratti oma ellu kutsuda? - Need asjad ei käi kokku Jumal ja Kurat!" küsis Miikael viisakalt kuid tõsiselt. Kogu tema olemus rääkis, nagu oleks keegi kuristiku äärel ja vajaks sealt kiiresti ära viimist, enne kui mõni lohakas samm ta üle ääre kupatab.
"Ainult sellepärast, et mu ema on usklik, ja see talle nii palju tähendas. Mina pole miski Talle pruut! Viisakamad mehed enne tutvustavad end, kui hakkavad kedagi kosima!!" oli Tiffany eriti pahaendeline pilk palges paar sammu inglile lähemale astunud, kes pidi sama palju samme siis taganema. Tiffany rüü ülaserv rebenes ja langes maha paljastades tema alasti ülakeha, mis oli just nii ilus, nagu ta oli esmakordselt peeglis näinud.
Ingel astus veel paar sammu tagasi ja kattis oma parema tiivaga palge, et mitte vaadata.
"Ja mida sina veel ootad? Tule sisse!" urises Tiffany peegli poole.
Seal oli Leonidas kaabu silmile tõmmanud ja hõikas selle varjust: "Pane midagi selga, sa oled poolalasti!"
"Ah, põrgusse sinu viisakus ja need riided - tule sisse - kuidas need mu hingamist häirivad!" Nende sõnadega rebenesid ka viimased hilbud tüdruku seljast ja Leonidas hüppas krapsti läbi peegli, koos Tiffany peegelpildiga. Peegel oli jälle tühi.
Seda näinud ingel moondas ennast jälle tuviks ja lendas minema, järele kaikumas äikesemürina sarnane hääl: "Sa veel kahetsed seda!"
Leonidas asetas Tiffany õlgadele mustast sametist hommikumantli, mille äärised olid kuldtikanditega ja väga maitsekad. Tiffany tõmbas vaistlikult vöö peale ja mähkis end mugavalt selle riide sisse, mis tundus vastu nahka nii meeldiv. Nüüd polnud tal mingit raskust hingata ja ta võis tunda, kuidas tema rinnad saadud vabadusest nagu õhus ripuksid, nagu polekski tal midagi seljas. - Enne olid need surve all, kui tal see valge rüü seljas oli, peaaegu lõhkenud. "Nii on palju parem." ümises Tiffany tunnustavalt.
"Nüüd saab sinuga viisakamalt rääkida. Kui Jeesus pole sinu mees, siis keda sa oma meheks siis tahaksid?"
usutles Leonidas Sumatin kavalalt.
"Ma mõtlesin, et Mihkel Sepis tundub tore, tema ei kohtle mind nii lapsikult." andis Tiffany kelmikalt silmi pilgutades vastu.
"Ta on hea valik, päris just ühe eriti hea mõisa." noogutas Leonidas tunnustavalt
"Ma olen sellest kuulnud, ah õigus, sina oled ju ka selle Böningu advogaat - nüüd ma tean, kus ma sinu nime olen kuulnud!" ütles Tiffany, nägu pilves, kuid see selgines ruttu ja kratt võttis seda kui head märki edasi rääkimiseks.
"Jah, mina see olen - kas tahad et ma sulle mõne armujoogi kokku segaksin?" küsis Leonidas mesimagusalt.
"Ära solva minu ilu, ega ma mingi krõhva pole, kes vajab mehe kätte saamiseks mingit jooki!" Tiffany manas ette eriti solvunud ilme ja kortsutas kulmu.
"Muidugi mitte mileedi, ma siis saan aru, et te olete oma peegelpildiga rahul?" usutles kratt edasi.
"Jah olen küll! Kui palju kordi ma pean seda ütlema?" muutus Tiffany Leonidase viisakusest kannatamatuks. Jõuaks ta lõpuks oma siiatuleku põhjuseni, saaks ta ise ka aru, mida see unenägu pidi tähendama.
"Ei ühtegi korda rohkem, ma seda tahtsingi teada, kas mileedi on rahul, ma siis jätan teid teie õukonnaga üksi..." puterdas Leonidas õnnesegaselt ja asus peegli poole minema.
Tiffany haaras tal küünarnukist kinni ja ei lasnud minna: "Kas mul on õukond? - Ma pole märganud."
Kratt nipsutas teise käega sõrmi ja kohe ilmus raamatukokku suur õukond, kes hakkasid Tiffanyt eriti ilusasti ümmardama, nõnda et tema suunurgad vägisi ülespoole liikusid. "Tore! Nüüd pole ma enam kunagi üksi!" Õhkas Tiffany tunnustavalt ja lasi end tööruumist välja juhatada.
Väljaspool polnud enam tühjust nagu varem, või kusagil varitsevaid naturaallogaritme - need olid täiesti kadunud, et isegi nende haisu polnud näha. Selle asemel nägi ta end kõndimas karmiinpunasel vaibal, mõlemal pool marmorparkettpõrandad ja suured, vägevad viie mehe paksused sambad seitse korrust taevapoole kõrgumas. Ta oleks nagu ühes eriti uhkes lossis asunud.
"Ja see kõik on minu?" ei tahtnud Tiffany oma silmi uskuda.
"Noh, mitte päris..." vabandas Leonidas "Kui see mileedit ei solva, siis see on ainult idatiib; Lõunatiib on Iisebeli päralt; Põhjatiivas elavad Eeli pojad Hofni ja Piinehas; Läänetiivas aga Bileam."
Tiffany mõtles öeldu üle ja kõndis edasi, kuni leidis end trepi eest, mis juhatas teda ühe eriti uhke trooni juurde, mille poole ta üles astus ja mugavalt sinna sisse istus.
"Need ruumid vastavad mu ootustele!" järgis Tiffany oma isa kõneviisi, mida ta oli näinud teda telefonil tähtsaid kõnesid pidades kasutamas.
"Siis on mu töö siin tehtud, ma jätan teid nüüd teie õukonnaga üksi, oli tore kohtuda." ütles Leonidas viisakalt ja nad kätlesid, nagu oleks Tiffany oma riigi valitsemise üle võtnud ja majordomus pidi täisealiseks saanud printsessi ees kahanema, et see saaks kasvada. Kratt asus kerglaselt kepseldes minema, ise ümisedes: "Inglitiivad siit ma tulen - nüüd ma saan päris kindlasti ametikõrgenduse kaitseingliks!"
Tiffanyt see ei huvitanud, temal oli ta õukond ja ilu. Ja varsti saab ta ka omale mehe, keda hinges igatseb. Katsugu ta midagi vastu öelda. Hommikul ärgates ringutas Tiffany käsi ja nägi Jumalaema pilti öökapi peal. Viha tõusis tema palgeisse ja ta paiskas selle rusikaga maha, nõnda et klaas purunes. Ta tõstis pildiraami üles ja viskas selle kummutisahtlisse, pilt allapoole. "Talle pruut - või veel!" urises ta endamisi ja asus end uueks päevaks korda seadma. Varsti pidid nad puhkusele Maldiividele reisima ja Tiffany teadis, et võtab Mihkli kaasa. Tema loll isa oli ju lubanud selle oma tööorja Besumnoi kaasa võtta - nende puhkusele - isa ei mõistnud üldse neile aega pühendada, ilma et see "Kaarnakivi" ees ja taga ei oleks.
Kuidas ta oli õppinud isa tööd vihkama. See röövis temalt isegi laupäevase ühise söömaaja, mis muidu, kui Madis oli vaesem, alati tema päralt oli olnud. Kuid nüüd polnud tal enam aega. "Kaarnakivi" nõudis tema tähelepanu, et teha Tiffanyle ja Irinale rohkem kingitusi, mida tüdruk ammu ei vaadanud. - Tema oleks tahtnud oma isa vaadata. Ta lohutas end mõttega, et varsti on ta oma mehega, kelle oli välja valinud. Katsugu keegi talle öelda, et ta on alaealine!
"Ma teadsin, et sa oled, kuid ei julenud teemat puutuda, sa paistsid millegi eest põgenevat, ja ma mõtlesin et võibolla su isa või vend käperdasid sind ja seepärast ei rääkinud sa oma usust kunagi..." vabandas Mihkel teda soojalt käte vahele võttes ja kurbade silmadega otsa vaadates: "Saa aru, rumaluke, ma armastan sind!"
See tunneteküllane ja ohtrate pisaratega ülestunnistus läks edasi kauplustesse, kus Irina viimaks kõik hinge pealt ära ostis, mis oli igatsenud ja mis emale oma tütre hingehoolduseks on tarvilik hankida. Elutuppa tuli kohe suur "Lunastaja Kristuse" maali repro ja Tiffany öökapile Neitsi-Maarja Jumalasünnitaja pilt, väikeses raamis, nagu kallimad üksteist meeles peavad.
Ainult üks asi ei andnud Irinale rahu - et tema tütar oli nii palju kasvanud ja nii ilusaks naisterahvaks - tema ea kohta, oli see lausa hirmutav. Ta nägi vabalt välja, nagu oleks ta 17 või veel vanem. Selline asi ei olnud õige.
Oli vaja tütarlaps ruttu ära ristida, enne kui on hilja. Muidu võivad teab kes tema ellu tekkida!
Ka tütar võttis selle uudise üllatavalt hästi vastu. Võibolla ka tema mõistis seda, et ta ema on usklik, kuid ei julenud sellest rääkida. Nii nad käisidki kolmekesi Iisakus ära ja said metropoliidi nõusse tütar ära ristida. Madis Ülemiste kuulsus oli ka siiamaale ulatunud, ja mõned tema investorid olid niikuinii koguduse suurtoetajad, nii et härra Ülemiste võeti kahe käega "Heldete klubisse" vastu. Ta oli ikkagi Eestis ühe koguduse hoone rajamiseks 5000 eurot annetanud ja see kandis kohe vilja, avades pankurite südamed.
Selle täiesti tavaliseks perereisiks kavandatud plaani tagajärjed olid Madisele väga soodsad ning raha lausa voolas tema poole, nagu Niagara joad, ja tema selle kõige all: "Oh kulda mind üle, sina Õnnejumal!" mõtles Madis oma südames, kuid mitte valjusti, et oma naist ja teisi kirikulisi ta rõõm ei häiriks.
Tellimusi tuli juurde, ka uusi ideid, mida noored julged ja uute visioonidega pead talle pakkusid. Nagu oleks ta tõesti oma Kaarnakivi leidnud ja see temale rikkust ning edu välja sülitas.
Kui tütar sai ristitud, siis täitis üks ebamaine tuul kirikuhoonet ja üks tuvi lendas sisse ja istus Tiffanyle pähe.
"Fuih, milline räpane lind, aja ta kohe ära!" ehmus Irina, kuid metropoliit peatas tema käe:
"See on Jumala märk, teie tütrest saab jumalanaine! - Täpselt nõnda laskus ka Püha Vaim lunastaja Jeesuse peale!" Nende sõnade peale lendas tuvi jälle välja, ning tuul lakkas. Tiffany silmad särasid, nagu oleks ta abiellunud.
Pärast hiljem küsis Irina oma mehelt arglikult:
"Kuid kui sa sellele usuasjale vastu ei olnud, siis miks sa varem oma tütart ei lasnud ristida?"
"Ma ei tunne ortodoksi kirikus kedagi ja ma ei tahtnud, et mu tütrest saab mingi usuhull, kes tänaval ligi tikub, vaid arukas ja viisakas naine. - Ma olen ortodoksi lastetoast ainult head kuulnud." ütles selle peale Madis.
Irina kihvatas ja needis end mõttes: "Miks ma talle varem oma usku ei tunnistanud, siis ta oleks ju tundnud kedagi!"
Pärast ristimise järel peetud suurejoonelist pidu, kus ei puudunud ei parim vein ega ka söök, mis uute investorite poolt välja tehti. "Õiged mehed ikka oskavad elada, mitte nagu need kirikurotid..." mõtles Madis endamisi ja oli päevaga rahul. Koju jõudsid nad lennukile vaatamata hilja, nõnda et vajusid kohe oma vooditesse, kui igaüks oma tuppa jõudis.
3:14 öösel
Tiffany oli jälle selles isa töötuba-raamatukogu meenutavas ruumis, kuid tal oli nüüd seljas üks imelik valge rüü, mis tema ilu enese alla varjas. Kui ta peegli juurde läks, siis kolkis tema peegelpilt vastu klaasi, nagu oleks Tiffany ta oma toast välja visanud, nägu solvumisest kaame:
"Miks sa, kurat, end ristida lasid?!?" kriiskas ta südant lõhestavalt.
"Nüüd me ei saa olla enam koos!" hakkas ta teisel pool klaasipinda nuuksuma.
Tiffany ei teadnud, kuidas teda lohutada, kui tema peegelpilt muutus näost tuhkhalliks:
"Ei see polnud minu süü, mina tegin kõik, nagu ta palus!!" Tema kõrvale oli tekkinud Leonidas Sumatini üldsegi mitte õnnelik ja rahulolev kuju, kes andis Tiffany peegelpildile vägeva kõrvakiilu, nõnda et see niutsudes minema roomas. Tiffany ei tundnud midagi. Ta ei saanud aru, mis toimub.
"Mida sa endale õige lubad?" küsis ta külmalt Sumatini käest, kes enda ülikonda silus ja viisakama moe võttis. "Teda tuli karistada, et ta ei olnud vastavalt sinu ootustele - sa oled nüüd Talle pruut."
"Kuidas? Kelle pruut ma olen? - Mina küll ei tea, et ma abielus oleksin!" protesteeris Tiffany ja ajas käed puusa ning pea uhkelt püsti, nõnda et tema ilusad juuksed lehvisid. Tema rüüsse tekkis esimene rebend, nagu oleks see vanast linasest kootud.
"Ahsoo! No siis ma sain valesti aru, vabanda mind." muutus Leonidas eriti viisakaks ja tegi aupakliku kummarduse.
"Muide, sa polegi öelnud, kes sa selline oled?" tähendas Tiffany asjalikult.
"Oh, vabandust, mu vanadus paneb mind unustama." Leonidas oli eriti peenelt käe suu peale pannud, nagu mõned aadlikud "Kolme musketäri" filmis teevad. "Mina olen kratt!" ütles ta teatraalselt ja tegi oma suure kaabuga väga viisaka ja elegantse kummarduse. Kui Tiffany nüüd vaatas, siis meenutas Leonidas tõesti musketäri, mitte seda briti saadikut, kelle sarnane ta varem oli tundunud.
"Mis asi see kratt on - mu kooli nimi on KRATT?" püüdis Tiffany sellest mõistatusest aru saada.
"Ma olen su kooli kaitseingel - noh tegelt ma pole veel ingli tiibu välja teeninud, olen veel väljaõppel ja tahan varsti lõpetada..." jätkas Leonidas viksilt ja viisakalt. "Kas ma võin sisse tulla, aulik leedi?" küsis Leonidas jälle kummardades ja kaabut peast võttes.
Tiffany tahtis juba "Jah" öelda, kui tuba täitis seesama ebamaine tuul ja üks tuvi lendas eikusagilt kohale ning moondus vägeva kehaehitusega meheks, kel olid kuldsed juuksed ja käes põlev mõõk.
"Vaid siitmaani ja mitte edasi!" skandeeris ingel üllatunud Tiffanyle ja Leonidasele vastu. Kratt astus paar sammu tagasi ja piidles ingli käes olevat mõõka rahutult. Tiffany vihastus ja võttis käed risti rinnale.
"Ja kes sina õige oled, et kutsumata siia tuled?!"
"Mina olen Miikael - Jeesus saatis mind sinule ristimist meelde tuletama ja sind kurjuse vägede vastu kaitsma!" Ingel tundus eriti ähvardavalt peegli suunas liikuvat.
"Kui sa peeglit kahjustad, siis on meil sõda!" urises Tiffany, tema rüüsse ilmus teine lõhe ja seljapealt kukkusid esimesed kangatükid maha.
Miikael vaatles teda hämmingus ja pani mõõga tuppe tagasi.
"Mis siin toimub? Sa lasid end ristida, ja nüüd tahad kratti oma ellu kutsuda? - Need asjad ei käi kokku Jumal ja Kurat!" küsis Miikael viisakalt kuid tõsiselt. Kogu tema olemus rääkis, nagu oleks keegi kuristiku äärel ja vajaks sealt kiiresti ära viimist, enne kui mõni lohakas samm ta üle ääre kupatab.
"Ainult sellepärast, et mu ema on usklik, ja see talle nii palju tähendas. Mina pole miski Talle pruut! Viisakamad mehed enne tutvustavad end, kui hakkavad kedagi kosima!!" oli Tiffany eriti pahaendeline pilk palges paar sammu inglile lähemale astunud, kes pidi sama palju samme siis taganema. Tiffany rüü ülaserv rebenes ja langes maha paljastades tema alasti ülakeha, mis oli just nii ilus, nagu ta oli esmakordselt peeglis näinud.
Ingel astus veel paar sammu tagasi ja kattis oma parema tiivaga palge, et mitte vaadata.
"Ja mida sina veel ootad? Tule sisse!" urises Tiffany peegli poole.
Seal oli Leonidas kaabu silmile tõmmanud ja hõikas selle varjust: "Pane midagi selga, sa oled poolalasti!"
"Ah, põrgusse sinu viisakus ja need riided - tule sisse - kuidas need mu hingamist häirivad!" Nende sõnadega rebenesid ka viimased hilbud tüdruku seljast ja Leonidas hüppas krapsti läbi peegli, koos Tiffany peegelpildiga. Peegel oli jälle tühi.
Seda näinud ingel moondas ennast jälle tuviks ja lendas minema, järele kaikumas äikesemürina sarnane hääl: "Sa veel kahetsed seda!"
Leonidas asetas Tiffany õlgadele mustast sametist hommikumantli, mille äärised olid kuldtikanditega ja väga maitsekad. Tiffany tõmbas vaistlikult vöö peale ja mähkis end mugavalt selle riide sisse, mis tundus vastu nahka nii meeldiv. Nüüd polnud tal mingit raskust hingata ja ta võis tunda, kuidas tema rinnad saadud vabadusest nagu õhus ripuksid, nagu polekski tal midagi seljas. - Enne olid need surve all, kui tal see valge rüü seljas oli, peaaegu lõhkenud. "Nii on palju parem." ümises Tiffany tunnustavalt.
"Nüüd saab sinuga viisakamalt rääkida. Kui Jeesus pole sinu mees, siis keda sa oma meheks siis tahaksid?"
usutles Leonidas Sumatin kavalalt.
"Ma mõtlesin, et Mihkel Sepis tundub tore, tema ei kohtle mind nii lapsikult." andis Tiffany kelmikalt silmi pilgutades vastu.
"Ta on hea valik, päris just ühe eriti hea mõisa." noogutas Leonidas tunnustavalt
"Ma olen sellest kuulnud, ah õigus, sina oled ju ka selle Böningu advogaat - nüüd ma tean, kus ma sinu nime olen kuulnud!" ütles Tiffany, nägu pilves, kuid see selgines ruttu ja kratt võttis seda kui head märki edasi rääkimiseks.
"Jah, mina see olen - kas tahad et ma sulle mõne armujoogi kokku segaksin?" küsis Leonidas mesimagusalt.
"Ära solva minu ilu, ega ma mingi krõhva pole, kes vajab mehe kätte saamiseks mingit jooki!" Tiffany manas ette eriti solvunud ilme ja kortsutas kulmu.
"Muidugi mitte mileedi, ma siis saan aru, et te olete oma peegelpildiga rahul?" usutles kratt edasi.
"Jah olen küll! Kui palju kordi ma pean seda ütlema?" muutus Tiffany Leonidase viisakusest kannatamatuks. Jõuaks ta lõpuks oma siiatuleku põhjuseni, saaks ta ise ka aru, mida see unenägu pidi tähendama.
"Ei ühtegi korda rohkem, ma seda tahtsingi teada, kas mileedi on rahul, ma siis jätan teid teie õukonnaga üksi..." puterdas Leonidas õnnesegaselt ja asus peegli poole minema.
Tiffany haaras tal küünarnukist kinni ja ei lasnud minna: "Kas mul on õukond? - Ma pole märganud."
Kratt nipsutas teise käega sõrmi ja kohe ilmus raamatukokku suur õukond, kes hakkasid Tiffanyt eriti ilusasti ümmardama, nõnda et tema suunurgad vägisi ülespoole liikusid. "Tore! Nüüd pole ma enam kunagi üksi!" Õhkas Tiffany tunnustavalt ja lasi end tööruumist välja juhatada.
Väljaspool polnud enam tühjust nagu varem, või kusagil varitsevaid naturaallogaritme - need olid täiesti kadunud, et isegi nende haisu polnud näha. Selle asemel nägi ta end kõndimas karmiinpunasel vaibal, mõlemal pool marmorparkettpõrandad ja suured, vägevad viie mehe paksused sambad seitse korrust taevapoole kõrgumas. Ta oleks nagu ühes eriti uhkes lossis asunud.
"Ja see kõik on minu?" ei tahtnud Tiffany oma silmi uskuda.
"Noh, mitte päris..." vabandas Leonidas "Kui see mileedit ei solva, siis see on ainult idatiib; Lõunatiib on Iisebeli päralt; Põhjatiivas elavad Eeli pojad Hofni ja Piinehas; Läänetiivas aga Bileam."
Tiffany mõtles öeldu üle ja kõndis edasi, kuni leidis end trepi eest, mis juhatas teda ühe eriti uhke trooni juurde, mille poole ta üles astus ja mugavalt sinna sisse istus.
"Need ruumid vastavad mu ootustele!" järgis Tiffany oma isa kõneviisi, mida ta oli näinud teda telefonil tähtsaid kõnesid pidades kasutamas.
"Siis on mu töö siin tehtud, ma jätan teid nüüd teie õukonnaga üksi, oli tore kohtuda." ütles Leonidas viisakalt ja nad kätlesid, nagu oleks Tiffany oma riigi valitsemise üle võtnud ja majordomus pidi täisealiseks saanud printsessi ees kahanema, et see saaks kasvada. Kratt asus kerglaselt kepseldes minema, ise ümisedes: "Inglitiivad siit ma tulen - nüüd ma saan päris kindlasti ametikõrgenduse kaitseingliks!"
Tiffanyt see ei huvitanud, temal oli ta õukond ja ilu. Ja varsti saab ta ka omale mehe, keda hinges igatseb. Katsugu ta midagi vastu öelda. Hommikul ärgates ringutas Tiffany käsi ja nägi Jumalaema pilti öökapi peal. Viha tõusis tema palgeisse ja ta paiskas selle rusikaga maha, nõnda et klaas purunes. Ta tõstis pildiraami üles ja viskas selle kummutisahtlisse, pilt allapoole. "Talle pruut - või veel!" urises ta endamisi ja asus end uueks päevaks korda seadma. Varsti pidid nad puhkusele Maldiividele reisima ja Tiffany teadis, et võtab Mihkli kaasa. Tema loll isa oli ju lubanud selle oma tööorja Besumnoi kaasa võtta - nende puhkusele - isa ei mõistnud üldse neile aega pühendada, ilma et see "Kaarnakivi" ees ja taga ei oleks.
Kuidas ta oli õppinud isa tööd vihkama. See röövis temalt isegi laupäevase ühise söömaaja, mis muidu, kui Madis oli vaesem, alati tema päralt oli olnud. Kuid nüüd polnud tal enam aega. "Kaarnakivi" nõudis tema tähelepanu, et teha Tiffanyle ja Irinale rohkem kingitusi, mida tüdruk ammu ei vaadanud. - Tema oleks tahtnud oma isa vaadata. Ta lohutas end mõttega, et varsti on ta oma mehega, kelle oli välja valinud. Katsugu keegi talle öelda, et ta on alaealine!
neljapäev, 6. september 2012
Ukseta uks
Järgmine filosoofia tund lektor Uku Sepaga, kui nad rääkisid Lao-Zi'st, oli just nõnda keeruline, nagu Tiffany oli kartnud. Mitte, et tal oleks midagi arusaamatuks jäänud, kuid ta võis teiste tudengite nägudelt lugeda, et vähemalt nemad ei saanud mitte mõhkugi aru. Tiffanyl hakkas seest keerama, kui ta kujutles, kuidas ta peab jälle õppejõu keerulisi selgitusi auditooriumile inimkeeltesse tõlkima. Suurem osa olid ammu alla andnud. Jah, too Mihkel, kes oli tema pinginaaber pingutas higimull otsaees, et kõigest aru saada, kuid ka temale olid mõned õppejõu kõrgemad mõtted liiga kõrgelennulised.
Nad vestlesid legendidest, kuidas Lao-zi oli valge härja seljas hiinast põgenenud ja piirivalvur sundis teda Taodejingi kirjutama, et oli selline seadus vastu võetud, kõigi riigist lahkujate suhtes, et nad peavad oma eluõpetuse kirja panema - sest lihtne inimene ei põgene Keskmaalt, kus tal kõik on käe-jala juures, seega peab tal miski Tarkus olema, mis teda kõrbesse ajab. Ja kuu ajaga saigi Lao-zi oma kümme tuhat sõna kirja pandud...
"Koduseks tööks peate teie oma kümme tuhat sõna kirjutama!"
Auditooriumis võttis maad haudvaikus, nagu oleks keegi sisse jooksnud ja teatanud, et Toomas Hendrik Ilvese kopter kukkus Läänemerel alla. Kõigil oli suure katastroofi eelmaik palgel, nagu hakkaksid nad kohe surema. Puudusid vaid huilgavad sireenid ja vastu rindu taguvad ja itkevad õppejõud-koristajatädid-kojamehed.
Lektor muheles, kui oma pilgu laisalt üle auditooriumi laskis lehvida.
"See ei pea olema täpselt kümme tuhat sõna pikk, kuid selle pealkiri võiks see küll olla, töö olgu haikudes kirjutatud, vähemalt kolm A4; kirjasuurus 12; Times New Roman või Verdana!"
"Ja mis siis juhtub, kui ma homseks valmis ei saa?" Katkus Kolumats murest murtult juukseid ja vaatas oma lakitud küüsi. Ta ei kujutlenud isegi seda, kuidas ühte haikut kirjutada, rääkimata neljast arvutileheküljest väikeses kirjas.
"Kui kellegi töö peaks minu laualt homme puuduma, siis õpite tundma sõna 'kannatus' tõelist tähendust!" selle viimase lause ütles Uku vaikselt, nagu oleks ta maoks moondunud ja sisiseks auditooriumi ees. Sellegipoolest, et kõik nii vaiksed olid, kuulis ka tagumine rida seda vastuvaidlematu selgusega.
Tiffany oigas vaikselt endamisi: "Jälle üks öö terve klassi kodutöödega!" ja põrnitses vihast keedes õppejõudu. Mihkel patsutas teda õlale, kui teised hakkasid löödult auditooriumist välja loivama.
"Ära muretse, ma võin sind haikude kirjutamisel aidata..."
"Mul pole abi vaja, ma oskan isegi!" torises Tiffany vastu. Talle ei meeldinud abi vastu võtta, sest ta sai kõigega ise hakkama. Ja pärast seda klassi kokkutulekut käitus Madis nii viisakalt, et see ajas tema närvi.
"Isegi sina, ei suuda kõigele klassile kodutööd ära teha. Mulle meeldib haikusid kirjutada, see kuulub mu ameti juurde." jätkas Mihkel samal vaiksel toonil, nagu oleksid nad vend ja õde.
"Ja mis amet see peaks olema? Kui sa poleks oma suurt pärandit saanud, oleksid sa ju töötu..." torkas Tiffany, hinges lootes, et poiss kargab solvunult püsti. Kuid seda ei juhtunud.
"Mul polnud küll ametlikku tööd, kuid ma olin tänavakunstnik - performance artist..." selgitas Mihkel rahulikult. Tiffany põrnitses teda altkulmu "Selge, ma tunnen sinusuguseid." ja kui oli asja üle järele mõtelnud:
"Mul pole mingit kavatsust terve öö sellega veeta, kuid parem olgu su haikud tasemel!" ühmas Tiffany päris oma isa sarnaselt. Ta ei mõistnud, miks see pakkumine temale nii hinge läks. Varem oleks ta väga rõõmus olnud, kui keegi temaga koos õppetükke lahendab. Ta ei saanud neid ju isaga teha, sest need käisid tal üle pea. Ja tema oli 14 aastane tütarlaps, keda kõik sulgpatjadel tahtsid kanda.
Nad leppisid kokku, millal nad Ülikooli raamatukogus kohtuvad ja seda õudset kodutööd teevad ja Mihkel läks järgmisesse loengusse. Preili Kolumats aga peatas Tiffany kinni ja tahtis temaga rääkida:
"Mis sa oma juustega teinud oled?" küsis ta kohkumuse ja imetluse vahepealsel häälel.
"Ja kui sind lähemalt vaadelda, siis paistad sa palju pikem, kui eelmises loengus!" uuris ta kadedusest turtsudes.
"Ah see, ma viskasin öösel kasvu - see minu eas tavaline - ehmatasin ema täitsa ära, kui ta mind nägi..."
Muigas Tiffany säravatel silmadel. Ta oli alati tahtnud preili iludusele ära teha. Ja kiitus tema suust oli just see, mis ta sel hetkel tahtis.
"Ütle kes su ilukirurg on!" nõudis Kolumats "Alaealistel ei ole ilukirurge, sa peaksid seda teadma." torkas Tiffany vastu ja lõi käed puusa. See tõi tema suurenenud rinnad ja silmade ilu veel rohkem esile. Preili Kolumats näris alahuult.
"See pole aus!" pomises ta solvunult
"Mis pole aus?" ei saanud Tiffany korraga aru, kui preili Kolumats nutma tihkus. "Sina oled klassi kõige targim tüdruk ... ja mina olen kõige ilusam, vähemalt on mul välimus, kui pole üldse ajusid, ja nüüd sa kurivaim näed välja, nagu läheksid modellivõistlustele! - Kas sa pead kõiges teistest parem olema!?" luksus ta oma pisarate vahel ja tormas klassiruumist välja.
Kummastatud Tiffany jäi temale järele vaatama: "Tohoh, mis tema naha vahele puges?"
Hiljem ta leidis preili Kolumatsi raamatukogust täiesti liimist lahti. Filosoofia polnud üldse tema asi. Tiffany vaatas kella ja täheldas et Mihkel jääb hiljaks. Ega ta muud ei oodanudki. Ta ohkas veel ja manas ette kaastundliku näo, mida tema ema kasutas, kui isal tööl nii hästi ei läinud ja oli vaja tema halva päeva jutustus üle elada.
"Vabanda, kui ma klassiruumis veidi ninakas olin." alustas Tiffany
"Ah, pole midagi!" torises preili Kolumats vastu, "Ega ma parem polnud..." Nad istusid kõrvuti ja Tiffany jälgis, kuidas Kolumats üritas tulutult haikusid kirjutada. Ta ei saanudki nende silpe klappima. Temal oli igas reas kuus silpi, kui oleks pidanud olema 575 ja kokku tuli üks silp lubatust rohkem. Tiffany võttis vaikselt lehe tema eest enda juurde ja ka hariliku ning sõnastas mõned kahe silbilised sõnad kolme silbiliseks, jättes teisi ära ning kasutades ümber ütlemisi. Peagi oli preili Kolumatsil kümme haikut lehepeal kirjas.
"Samamoodi jätkates saad neli lehekülge kergelt täis kirjutatud." muheles Tiffany õelikult.
Tänulik Kolumats võttis oma lehe tagasi ja põrnitses teda ikka veel kartlikult:
"Ja sa tõesti ei käinud noh..." ta vaatas Tiffany rindu, mis selgelt särgi all naiselikult välja joonistusid.
"Ma nägin öösel und, et mu peegelpidlil kasvasid rinnad suuremaks." nohises Tiffany "Ja hommikul olingi selline." kui Kolumats teda uskumatult põrnitses, torkas veel: "Miks ma peaksin sulle valetama?"
Selle peale puhkesid mõlemad plikalikult itsitama.
"Sa oled tegelikult täitsa korras, aga saada mulle ka üks selline unenägu." muigas preili Kolumats, korjas oma asjad kokku ja läks järgmisesse loengusse.
Vahepeal jõudis Mihkel ähkides ja puhkides kohale, nagu oleks Tour de France'il käinud.
"Vabanda et hilinesin, keegi haige inimene lukustas mind vetsu." vabandas Mihkel
"Kuidas sa siis välja said?" muigas Tiffany külmalt ja huvitult.
"Koristajamutt kuulis mu kolkimist ja avas generaalvõtmega. - Ütles, et uksel on selge silt "Avarii" - kuid minu sinnaminnes seda kindlasti ei olnud!" õigustas veidi torssis Mihkel, saamata aru, mis toimub, miks Tiffany nii jahe on.
"See pidi ikka vägev häda olema, tule nüüd siia ja aita mul neid koduseid töid teha, ise veel lubasid oma mehesõnaga." ütles Tiffany asiselt ja nad hakkasidki koos seda tohutut kodutöö virna hävitama.
Mihkel polnud valetanud, ta kirjutas haikusid, nagu mõtlekski ta nendes. Need tulid tema pastaka alt välja ilma peatumiseta, üks haiku teise järel viisakate vahedega ja korrektselt vormistatud. Tiffany sattus sellest hasarti ja hakkas samuti kirjutama. Lõpuks nad võistlesid, kes suudab kiiremini kirjutada. Kui nad olid küllalt kirjutanud, et kõigile tudengitele jätkuks, siis läksid nad raamatukogu printeri juurde ja skännisid lehed sisse ning valisid õige tähesuuruse ning shrifti. Vajutanud 'print' nuppu, said nad kiiresti oma kodutöö kätte, millele raamatukogu hoidja vaikival abikäel, said ka korralikud kaaned ümber pandud, et lehed laiali ei lendaks.
Tiffany ümises endamisi viimati kirjutatud haikusid:
Ukseta uksed
klaasid näitamas tõde
südame kalbel
ilu eneses
hüppas nõelasilm läbi
kinnitus nööris
paelad juustele
maalisid ilusa näo
kaotatud palgel
langenud lehed
õitsesid uuteks talvel
kui lootos tärkas
Ja Mihkel vastas temale:
jäätunud klaasil
supid auramas aknas
õhuavake
Part tuli koju
piilus akendest sisse
leidis toiduse
lootose õites
leidis endale koja
enne kevadet
kui vetevulin
kuulutas lahutusi
kuni saab uus talv
Tiffany saatis talle eriti kelmika naeratuse ning võttis tal käest kinni. "Miks sa koguaeg nõnda ei ole?" aasis ta häbematult "Sa ei ole mu vanem vend, sa tead!" ja seda öelnud jooksis ta järgmisesse loengusse.
"Ja mida see pidi tähendama?" muigutas Mihkel hämmastunult huuli, kuid siis venitas rahuloleva naeratuse suule. Talle meeldis, kui Tiffany nii särtsu täis oli ja ringi jooksis. Nüüd ta tundus palju naiselikum ja mitte nagu see alaealine tüdruk, kes oli ujedalt üle kooliläve astunud. Ta rinnad olid ka suuremad. Ei seda ta ei tohtinud mõelda. - Ta on alaealine!
Nad vestlesid legendidest, kuidas Lao-zi oli valge härja seljas hiinast põgenenud ja piirivalvur sundis teda Taodejingi kirjutama, et oli selline seadus vastu võetud, kõigi riigist lahkujate suhtes, et nad peavad oma eluõpetuse kirja panema - sest lihtne inimene ei põgene Keskmaalt, kus tal kõik on käe-jala juures, seega peab tal miski Tarkus olema, mis teda kõrbesse ajab. Ja kuu ajaga saigi Lao-zi oma kümme tuhat sõna kirja pandud...
"Koduseks tööks peate teie oma kümme tuhat sõna kirjutama!"
Auditooriumis võttis maad haudvaikus, nagu oleks keegi sisse jooksnud ja teatanud, et Toomas Hendrik Ilvese kopter kukkus Läänemerel alla. Kõigil oli suure katastroofi eelmaik palgel, nagu hakkaksid nad kohe surema. Puudusid vaid huilgavad sireenid ja vastu rindu taguvad ja itkevad õppejõud-koristajatädid-kojamehed.
Lektor muheles, kui oma pilgu laisalt üle auditooriumi laskis lehvida.
"See ei pea olema täpselt kümme tuhat sõna pikk, kuid selle pealkiri võiks see küll olla, töö olgu haikudes kirjutatud, vähemalt kolm A4; kirjasuurus 12; Times New Roman või Verdana!"
"Ja mis siis juhtub, kui ma homseks valmis ei saa?" Katkus Kolumats murest murtult juukseid ja vaatas oma lakitud küüsi. Ta ei kujutlenud isegi seda, kuidas ühte haikut kirjutada, rääkimata neljast arvutileheküljest väikeses kirjas.
"Kui kellegi töö peaks minu laualt homme puuduma, siis õpite tundma sõna 'kannatus' tõelist tähendust!" selle viimase lause ütles Uku vaikselt, nagu oleks ta maoks moondunud ja sisiseks auditooriumi ees. Sellegipoolest, et kõik nii vaiksed olid, kuulis ka tagumine rida seda vastuvaidlematu selgusega.
Tiffany oigas vaikselt endamisi: "Jälle üks öö terve klassi kodutöödega!" ja põrnitses vihast keedes õppejõudu. Mihkel patsutas teda õlale, kui teised hakkasid löödult auditooriumist välja loivama.
"Ära muretse, ma võin sind haikude kirjutamisel aidata..."
"Mul pole abi vaja, ma oskan isegi!" torises Tiffany vastu. Talle ei meeldinud abi vastu võtta, sest ta sai kõigega ise hakkama. Ja pärast seda klassi kokkutulekut käitus Madis nii viisakalt, et see ajas tema närvi.
"Isegi sina, ei suuda kõigele klassile kodutööd ära teha. Mulle meeldib haikusid kirjutada, see kuulub mu ameti juurde." jätkas Mihkel samal vaiksel toonil, nagu oleksid nad vend ja õde.
"Ja mis amet see peaks olema? Kui sa poleks oma suurt pärandit saanud, oleksid sa ju töötu..." torkas Tiffany, hinges lootes, et poiss kargab solvunult püsti. Kuid seda ei juhtunud.
"Mul polnud küll ametlikku tööd, kuid ma olin tänavakunstnik - performance artist..." selgitas Mihkel rahulikult. Tiffany põrnitses teda altkulmu "Selge, ma tunnen sinusuguseid." ja kui oli asja üle järele mõtelnud:
"Mul pole mingit kavatsust terve öö sellega veeta, kuid parem olgu su haikud tasemel!" ühmas Tiffany päris oma isa sarnaselt. Ta ei mõistnud, miks see pakkumine temale nii hinge läks. Varem oleks ta väga rõõmus olnud, kui keegi temaga koos õppetükke lahendab. Ta ei saanud neid ju isaga teha, sest need käisid tal üle pea. Ja tema oli 14 aastane tütarlaps, keda kõik sulgpatjadel tahtsid kanda.
Nad leppisid kokku, millal nad Ülikooli raamatukogus kohtuvad ja seda õudset kodutööd teevad ja Mihkel läks järgmisesse loengusse. Preili Kolumats aga peatas Tiffany kinni ja tahtis temaga rääkida:
"Mis sa oma juustega teinud oled?" küsis ta kohkumuse ja imetluse vahepealsel häälel.
"Ja kui sind lähemalt vaadelda, siis paistad sa palju pikem, kui eelmises loengus!" uuris ta kadedusest turtsudes.
"Ah see, ma viskasin öösel kasvu - see minu eas tavaline - ehmatasin ema täitsa ära, kui ta mind nägi..."
Muigas Tiffany säravatel silmadel. Ta oli alati tahtnud preili iludusele ära teha. Ja kiitus tema suust oli just see, mis ta sel hetkel tahtis.
"Ütle kes su ilukirurg on!" nõudis Kolumats "Alaealistel ei ole ilukirurge, sa peaksid seda teadma." torkas Tiffany vastu ja lõi käed puusa. See tõi tema suurenenud rinnad ja silmade ilu veel rohkem esile. Preili Kolumats näris alahuult.
"See pole aus!" pomises ta solvunult
"Mis pole aus?" ei saanud Tiffany korraga aru, kui preili Kolumats nutma tihkus. "Sina oled klassi kõige targim tüdruk ... ja mina olen kõige ilusam, vähemalt on mul välimus, kui pole üldse ajusid, ja nüüd sa kurivaim näed välja, nagu läheksid modellivõistlustele! - Kas sa pead kõiges teistest parem olema!?" luksus ta oma pisarate vahel ja tormas klassiruumist välja.
Kummastatud Tiffany jäi temale järele vaatama: "Tohoh, mis tema naha vahele puges?"
Hiljem ta leidis preili Kolumatsi raamatukogust täiesti liimist lahti. Filosoofia polnud üldse tema asi. Tiffany vaatas kella ja täheldas et Mihkel jääb hiljaks. Ega ta muud ei oodanudki. Ta ohkas veel ja manas ette kaastundliku näo, mida tema ema kasutas, kui isal tööl nii hästi ei läinud ja oli vaja tema halva päeva jutustus üle elada.
"Vabanda, kui ma klassiruumis veidi ninakas olin." alustas Tiffany
"Ah, pole midagi!" torises preili Kolumats vastu, "Ega ma parem polnud..." Nad istusid kõrvuti ja Tiffany jälgis, kuidas Kolumats üritas tulutult haikusid kirjutada. Ta ei saanudki nende silpe klappima. Temal oli igas reas kuus silpi, kui oleks pidanud olema 575 ja kokku tuli üks silp lubatust rohkem. Tiffany võttis vaikselt lehe tema eest enda juurde ja ka hariliku ning sõnastas mõned kahe silbilised sõnad kolme silbiliseks, jättes teisi ära ning kasutades ümber ütlemisi. Peagi oli preili Kolumatsil kümme haikut lehepeal kirjas.
"Samamoodi jätkates saad neli lehekülge kergelt täis kirjutatud." muheles Tiffany õelikult.
Tänulik Kolumats võttis oma lehe tagasi ja põrnitses teda ikka veel kartlikult:
"Ja sa tõesti ei käinud noh..." ta vaatas Tiffany rindu, mis selgelt särgi all naiselikult välja joonistusid.
"Ma nägin öösel und, et mu peegelpidlil kasvasid rinnad suuremaks." nohises Tiffany "Ja hommikul olingi selline." kui Kolumats teda uskumatult põrnitses, torkas veel: "Miks ma peaksin sulle valetama?"
Selle peale puhkesid mõlemad plikalikult itsitama.
"Sa oled tegelikult täitsa korras, aga saada mulle ka üks selline unenägu." muigas preili Kolumats, korjas oma asjad kokku ja läks järgmisesse loengusse.
Vahepeal jõudis Mihkel ähkides ja puhkides kohale, nagu oleks Tour de France'il käinud.
"Vabanda et hilinesin, keegi haige inimene lukustas mind vetsu." vabandas Mihkel
"Kuidas sa siis välja said?" muigas Tiffany külmalt ja huvitult.
"Koristajamutt kuulis mu kolkimist ja avas generaalvõtmega. - Ütles, et uksel on selge silt "Avarii" - kuid minu sinnaminnes seda kindlasti ei olnud!" õigustas veidi torssis Mihkel, saamata aru, mis toimub, miks Tiffany nii jahe on.
"See pidi ikka vägev häda olema, tule nüüd siia ja aita mul neid koduseid töid teha, ise veel lubasid oma mehesõnaga." ütles Tiffany asiselt ja nad hakkasidki koos seda tohutut kodutöö virna hävitama.
Mihkel polnud valetanud, ta kirjutas haikusid, nagu mõtlekski ta nendes. Need tulid tema pastaka alt välja ilma peatumiseta, üks haiku teise järel viisakate vahedega ja korrektselt vormistatud. Tiffany sattus sellest hasarti ja hakkas samuti kirjutama. Lõpuks nad võistlesid, kes suudab kiiremini kirjutada. Kui nad olid küllalt kirjutanud, et kõigile tudengitele jätkuks, siis läksid nad raamatukogu printeri juurde ja skännisid lehed sisse ning valisid õige tähesuuruse ning shrifti. Vajutanud 'print' nuppu, said nad kiiresti oma kodutöö kätte, millele raamatukogu hoidja vaikival abikäel, said ka korralikud kaaned ümber pandud, et lehed laiali ei lendaks.
Tiffany ümises endamisi viimati kirjutatud haikusid:
Ukseta uksed
klaasid näitamas tõde
südame kalbel
ilu eneses
hüppas nõelasilm läbi
kinnitus nööris
paelad juustele
maalisid ilusa näo
kaotatud palgel
langenud lehed
õitsesid uuteks talvel
kui lootos tärkas
Ja Mihkel vastas temale:
jäätunud klaasil
supid auramas aknas
õhuavake
Part tuli koju
piilus akendest sisse
leidis toiduse
lootose õites
leidis endale koja
enne kevadet
kui vetevulin
kuulutas lahutusi
kuni saab uus talv
Tiffany saatis talle eriti kelmika naeratuse ning võttis tal käest kinni. "Miks sa koguaeg nõnda ei ole?" aasis ta häbematult "Sa ei ole mu vanem vend, sa tead!" ja seda öelnud jooksis ta järgmisesse loengusse.
"Ja mida see pidi tähendama?" muigutas Mihkel hämmastunult huuli, kuid siis venitas rahuloleva naeratuse suule. Talle meeldis, kui Tiffany nii särtsu täis oli ja ringi jooksis. Nüüd ta tundus palju naiselikum ja mitte nagu see alaealine tüdruk, kes oli ujedalt üle kooliläve astunud. Ta rinnad olid ka suuremad. Ei seda ta ei tohtinud mõelda. - Ta on alaealine!
Tellimine:
Postitused (Atom)