Uku Sepp - tööasjus

I
Filosoofia õppejõud Uku Sepp oli ebatavaline mees. Talle meeldis drakooniline õpetamisviis. - Ja kuigi kepidistsipliin oli ammu keelatud, oskas ta sõnadega ehk isegi rohkem haavu tekitada. Tema eesmärgiks polnud mitte valu iseenesest, vaid terade sõkaldest eraldamine. Iga kord, kui kuskil lõi uksed lahti mõni uus kogudus; klubi või ašram, siis voolas sinna esmajärjekorras suur hunnik prügikalu, mis vooluga kaasa triivivad. Uku oli õppinud neid südamepõhjani jälestama. - Kõige hullem nende juures oli, et nad olid tihti jõukad, ja suutsid kõige eest maksta. Seepärast, kui ta kuulis, et Kõrgem Rahvuslik Akadeemia Teoloogia ja Turunduse alal - või lühendatult KRATT otsib filosoofia õppejõudu, ning et õppemaks oli päris soolane, siis ta lootis, et see jahutab mõnegi ära seletatud näo ja ajudeta pea kohaletuleku. - Ta ei saanud rohkem eksida.

Mida madalam oli inimese IQ ja lootus siinilmas läbi lüüa, seda suurema innuga toppisid need end uksest sisse, et ennast või oma maimukest pakkuda. Õnneks oli Uku enesele nõutanud õiguse öelda täiskoosseisu suuruse - see tähendas, et kui tema on nõus ainult 22 õpilast õpetama, siis kõik abituriendid, kes on sellest numbrist kaugemal, peavad järgmisel aastal uuesti proovima, kui Uku soostub üldse uut lendu vastu võtma. - Sest ka selle õiguse oli ta enesele välja nõudnud. Aga ilma Filosoofia kursust läbimata, oli seda kooli võimatu lõpetada.

Seetõttu oli Uku Sepp nagu välisriigi spioon, kes pidi kord nädalas oma mobiili Sim-kaarti vahetama. - Lapsevanemad on kõige hullem liik inimesi. Nad uurivad mingi nipiga alati õige õppejõu koduse telefoni välja ja siis see ainult helisebki. - Ukul polnud enam ammu koduliini - ega ka internetti. Kõik tema kõned tulid nutitelefonile ja seal oli ka tema internet, kui oli tarvis uudiseid lugeda - teine ohtlik koht, kust ta end eemale hoidis, olid ajalehe kioskid või raamatuletid - ka seal võisid sa mõne lapsevanema peale sattuda. Nii hea et e-raamatud välja mõeldud on ja et kõik vajaliku saab internetist tellida. Uku Sepp ei käinud ka Selveris sisseoste tegemas - selleks oli tal ostuagent: üks kurt puudega inimene, et temale ei saaks mingeid sõnumeid talle edasi toimetamiseks anda. Sisseoste tegi ta aga virtuoosliku graatsiaga, mida mõni normaalne inimene poleks suutnud. Ja ta oskas autot juhtida nõnda, et teda ei saanud jälitada. - Keegi ei teadnud täpselt kus Uku Sepp elab. Teati ainult umbmäärast linnajagu, kuhu poole tavaliselt autojuht kadus. - Kuidas nad saidki teada, et teda oli instrueeritud välismaanteidpidi linnale teisest otsast liginema. - Nõnda otsiti tema kodu alati valest kohast ja Ukule meeldis see nõnda.

Tema telefon helises halvaendeliselt anonüümse numbri tooniga - tal oli iga kategooria tarvis oma helin, et ta valet kõnet vastu ei võtaks. Ta ootas kolm sekundit, kostis piiks ja anonüümne number oli keelatud nimekirja pandud. - Ükski asi siin ilmas pole anonüümne tema nutitelefoni ees. See oli eritellimusel valmistatud ja maksis 20.000 eurot, kuid ajas asja ideaalselt ära. Igas kvartalis tellis ta oma operaatorilt ühe sim-kaardi nädalaks ajaks ja muutuva interneti aadressi: temale sai ainult siis helistada, kui õige koodi sinna aadressile saata. Siis saatis see õige telefoninumbri tagasi. - Keegi eriti kaval häkker oli jälle süsteemi tunginud ja tema avalikuks teinud. Kurja naeratusega võttis ta oma nutitelefoni ette ja hakkas äppe valima.

Kui ta oli jõudnud "send hades" - trojani temapoolt edasi arendatud versiooni - juurde, valis ta selle, suunas ta võtma keelatud nimekirja ülemise kirje ja selle "kinni möllima". Nõnda nimetas ta analoog liini telefoni või ka mobiili blokeerimist, et sellega üldse enam kuhugile ei saanud helistada. Tema viirus jättis masina riistvarasse ära tuntava koodi, nii et kui murest murtud inimene, olles eelnevalt patsiga poisile arvestatava summa kulutanud, tuli mõnda telefonipoodi hooldusele ja see analoogtelefoni või mobiili süsteemi ühendas, siis ütles see kohe, et siit on tehtud lubamatu kõne Uku Sepp numbrile ja vastavalt kokkuleppele, võis see operaator küsida õnnetukeselt mis iganes tariifi soovis. - Just selliste lapsevanemate pärast pidigi ta niipalju Sim-kaarte kulutama, kui nad oleksid mõistlikumad ja ei käiks talle pinda, siis ta ei peaks nende indu viirustega jahutama. Pärast trahvi maksmist sai mobiili või telefoni jälle lahti kodeerida. - Kuid alandus, mis sellega kaasnes, oli piisav, et sama inimene teda anonüümse kõnega solvama ei tuleks.

Telefon helises direktori helinaga ja haigutav Sepp võttis kõne vastu:
"Räägi!"
"Kuule, Uku! Ma olen kuulnud, et sa võtvat altkäemaksu, et mõned tudengid peavad sulle oma klassis olemiseks peale maksma!"
"Vana kibestunud laim - sa ju tead et mul on ühe koha peale 12 taotlejat ja raha on viimane asi, mida ma sellelt töökohalt otsin. Tiffany Ülemiste areneb nagu oodatud, mul pole talle varsti enam midagi õpetada..."
"See on hea kuulda, ma juba muretsesin. Ah hea küll. Mul polnudki rohkem midagi, hoia siis kõva!"
"Sina samuti, muide kuidas su naine elab, kas sa temaga püssirohukeldrisse ei taha minna? - Ta paistis viimasel õppejõudude koosolekul veidi torssis."
"Sina muretse Filosoofia üle, küll mina oma tuleharki kantseldan." klõps

Uku muigas, kui kõne nõnda äkitselt katkes. Ta oli ikka veel tasemel.

II
Uku oli oma kabinetis, kui uksele koputati. Sisse astus Tiffany, näol tõsine ilme.
"Ma soovin saada ümbersuunamise teie kursuselt kuhugi mujale!"
Uku seiras teda huvitatult, kuid ei tõusnud püsti. Seinal tiksus kappkell ja ta lõi rahulikult laua taga sõrmi kokku, nagu millegi tähtsa üle järele mõeldes. Ka Tiffany ei jätnud jonni - ta tundis oma õppejõudu küllalt hästi, et mitte sellest vaikimisest verest välja langeda.
"Te ju mõistate, et ilma selle kursuseta pole ka lõpetamist?" küsis Uku viisakalt ja isalikult.
"Mõistan küll, kuid ma suren teie klassis igavuse kätte!" kirtsutas Tiffany nina.
"Ma mõistan." ütles Uku rahulikult ja tõusis laua tagant püsti ja läks paremal käel asuva dokumendikapi juurde, tõmbas sealt ühe kausta välja ja otsis õiget järjehoidjat. Kui ta oli selle leidnud, võttis ta sealt tagant ühe dokumendi välja ja kõndis tagasi laua juurde, ning asetas mõlemad - kausta ja dokumendi - eraldi lauale.
"Ma arvasingi, et sul varsti üle viskab. Mu tund oli sulle kindlasti põrgu." rääkis Uku tavalisel toonil edasi, nagu käiks jutt põhjakõrvetatud omletist ja mitte tema antavast ainest.
"Sa kindlasti küsid endalt, miks seda oli vaja?" Uku suunas oma huvitatud pilgu, mis oli soe ja sõbralik - iseloomuomadused, mida ta auditooriumi ees kunagi ei näidanud - tüdruku peale.
"Miks siis?" küsis Tiffany söakalt ja pani käed rinnale risti.
"Selles maailmas on võim õige info haldaja käes - seepärast peab õige info haldur tihti ebaväärilisi kandidaate eemale peletama. Sellepärast oli mu tund selline nämmutamine. - Ja teised ei tundnud end sellest solvatuna."
"Mida sa silmas pead?" küsis Tiffany ebalevalt, kuid võttis viimaks õppejõu poolt pakutud tooli vastu ja istus tema laua ette ja Uku järgis tema eeskuju. Nõnda nad siis istusid teineteisel pool lauda, nagu oleks Tiffany tulnud oma passi ja ID-kaarti pikendama.

"Isegi Mihkel Sepis ei tulnud solvunult siia, et öelda kui vastikuks ta mind peab." Uku tõstis käe, sest ta nägi et tüdruk püüdis vastu vaielda. "Jah, ta on inteligentne, ja klassi teine - kohe pärast sind. Ma ei eita seda. Intelektis on ta sinust arenenum ja omab rohkem praktilisi teadmisi ja kogemust elust maailmas, kuid tal on puudu üks väga tähtis omadus - ta ei oska üle laipade kõndida!" Uuesti kajas kabinetis vaikus, mille rütmi andis kappkell seina peal.
"Fakt, et sa täna siin oled ja soovid ainet vahetada - tõestab, et oled mu aine läbinud. Siin on su kiitusega sertifikaat, mis tõendab, et oled mu aine läbinud." ütles Uku rahulikult ja libistas dokumendi Tiffany poolele.
Tüdruk vaatles dokumenti ja võis veenduda, et kõik on, nagu õppejõud ütles.
"Ja nii lihtsalt saabki teie tunnist läbi? - Kui ma oleksin kohe esimese tunni järel tulnud?" imestas Tiffany.
"Oleksid samuti selle dokumendi saanud." noogutas Uku rahulikult ja mõistvalt.
"Ma ei mõista!" oli Tiffany segaduses.
"Ja just sellepärast oledki sa mu lemmikõpilane, sa tunnistad oma mõtteid ja ei varja neid võltsteadlikuse taha." kui Tiffany ikka veel äraootaval pilgul teda seiras, jätkas Uku muheledes, nagu oleksid nad klassi ees ja käiks loeng filosoofiast. "Mõte tulla Filosoofia õppejõu; või ükskõik milllise õpetaja kabinetti, kelle käes on kogu sinu tulevik selles, või ükskõik millises vaadeldavas koolis - see käib suuremale osale inimkonnast üle jõu, et nad tahavad kindlapeale mängida. Kuid ilma riskita pole ka loorberipärga. Mul on direktoriga kokku lepitud, et minu ainet lõpetavad ainult need, kes mu kabinetti tormavad ja nõuavad oma ümbersuunamist. See näitab, et nad saavad aru, et ma auditooriumi ees seanahka vean, ja et nad on piisavalt inteligentsed, et ka pärast minu diversiooni suutsid ainet omandada. - Seda nimetatakse drakooniliseks õpetamisstiiliks, ja teistes koolides on see pea täielikult kadunud."
"Ja mis saab nendest, kes ei tule?" usutles Tiffany kartlikult edasi.
"Nad ei lõpeta üldse, sest neil pole selgroogu! - Kuidas nad tahavad minu näpunäiteid ellu rakendada, kui nad ripuvad ikka veel minu isiku küljes - ma ei saa ju tulla nende töökohale kätt hoidma ja mähkmeid vahetama." muigas Uku mürgiselt.
"Ei see pole õige. - Nad on kõik nii palju kulutanud... preili Kolumatsil on kõik säästud selle all ja ta ei tule eladeski teie kabinetti, sest ta vajab seda lõputunnistust! Rääkimata sellest, et Mihkel pole ronija tüüp - ja ka mina ei taha üle laipade minna!" urises Tiffany halvaendeliselt ning oli valmis püsti tõusma ja kabinetist välja tormama. Uku peatas tema laisa käeviipega.
"Hea küll! Ma luban neil lõpetada sinu pärast - ühel tingimusel!" ütles Uku rahulikult.
"Nimeta oma neetud tingimus!"
"Ma soovin, et sa lahti riietuksid." Ütles Uku rahulikult, nagu räägiksid nad leivavaagnast, mis asub Tiffany lauapoolel ja millest Uku soovib käärdu võtta.
"Mida te endale õige lubate?" Küsis Tiffany uhkelt ja tõusis püsti, ajades pea kuklasse, nõnda et tema ilusad juuksed lehvisid.
"Kui ma sind kohe alasti ei näe, võid sa vaid unistada, et su klassikaaslased lõpetavad." ütles rahulikuks jääv Uku. Tiffany kõhkles ja oli kahevahel. Mida ta peaks tegema? Kas riietuda lahti ja võimaldada klassikaaslastele lõpetamist või hoida kinni oma väärikusest. Tiffany mõtles Kolumatsile, kes oli nii liimist lahti olnud seal raamatukogus - ükski teine kool poleks teda vastu võtnud, sest ka siia sai ta isa altkäemaksu ja tutvuste kaudu. - Ta isa oli direktorile lubanud koolis euroremondi teha ja paar uut tiiba avada. See lõpetamine tähendas temale isa tunnustust ja Tiffany teadis, mida see tähendab - Ka tema igatses, et ta isa ükskordki teda tähele paneks, mitte et teda kiita, vaid et temast hoolida; et temale midagi keelata, kasvõi rihma abil. - Kuid temale oli kõik lubatud, isegi tolle pornograafilise raamatu "Marmoringlid" lugemine. Ta isa polnud teda kordagi löönud, siis kui ta teistelt lastelt ja abiturientidelt kuulis õudukaid, kuidas nende kurjad isad karistasid. - Ta oleks nendel hetkedel tahtnud oma isa nende kurjade isade vastu vahetada. - Need vähemalt armastasid oma lapsi, kuid ta ei olnud kindel oma isa armastuses.

Tiffany hakkas vaikselt lahti riietuma ning Uku vaatas rahulikult pealt. Ta ei õhutanud hüüdega takka ega takistanud teda. Tema hingamine oli sama rahulik, nagu vaatleks ta konna vivisektsiooni. Kui Tiffany oli täiesti lahti riietunud ja seisis ülestõstetud palgel õppejõu ees, keelas ta end häbi tundmast ja oma rindu või muud keha kätega varjamast. Õppejõud oli seda nõudnud ja ta kavatses tal veel silmad oma iluga välja söövitada, et see pervert oli julenud teda niimoodi alandada. Tiffany ajas oma rinnad provokatiivselt ette ja võttis ühe poosi, mille oli raamatust õppinud sisse. Sellepeale puhkes Uku lapselikult naerma ja plaksutas käsi.
"Tõepoolest - ja sina ei lähe üle laipade?" torkas Uku sõbralikult. "Tubli, sa võid nüüd riided selga panna, su klass on ametlikult kursuse läbinud."

Tiffany seisis korraks, nagu kivikuju, saamata aru mis toimub. "Ma tõesti arvasin, et sa tahad mind keppida!" ütles ta huvitatult ja hakkas selle peale riietuma, sama rahulikult kui lahti riietus.
"Kas sa tõesti ei mäleta, mis ma just minu kabinetti tulemise kohta ütlesin?" usutles Uku heatahtlikult.
"Tähendab, lahtiriietumine oli veel üks katse?" küsis Tiffany
"1Moosese 22:1-19" ütles Uku laisalt, ja vaatas Tiffany nõutut pilku, kes oli juba riides.
"Sinu vastus ootab sind sellel kirjakohal."
Tiffany kummardas hiinalikult õppejõu ees ja astus rahulikult kabientist välja. Uku avas kummutisahtli ja võttis sealt paki vanu eesti sigarette; Vana-Tallinna pudeli ja ühe kristallist konjakiklaasi.
"On vast tüdruk - nii täiskasvanud kehaga; kui ta poleks alaealine kosiksin ta ise ära ja viskaksin selle töökoha neile kaabakaile näkku. - Ja veel milline mõistus ja sihikindlus!" Uku tõmbas tugeva mahvi, kallas endale konjakit ja oli rõõmus, nagu oleks just loteriil võitnud, või vähemasti inglise kuninganna poolt lordiks tõstetud.

Kui Uku oli nõnda moodi mõnda aega tähistanud, läks ta uuesti kapi juurde ja võttis sealt kõigi õpilaste lõputunnistused sellele ainele ja andis neile allkirjad. Tiffany oma oli juba ette signeeritud, sest ta ei näinud ette, kuidas oleks see tüdruk saanud mitte lõpetada, ja ta polnud temas eksinud. - Tänud Tiffanyle oli see lend ainus selle kooli Filosoofia aine ajaloos, kus in corpore lõpetati. - Tavaliselt kukutas Uku in corpore terve abituuriumi läbi. Ja sellepärast ta oligi siia palgatud. Direktor teenis head palka selle eest, et õnnetud tõprad püüdsid Eesti-nokiat leiutada.

Kuid siin oli Uku enese kaarnakivi, nagu talle meeldis mõelda, ja tüdruku isa oli selle oma uue toote nimekski võtnud. Selline on tõeline eestlane, kes läheb ka sitast ja kusest läbi tuleviku poole, ükskõik mida teised manitsevad või urjavad. Uku tänas südames oma jumalaid, kes lubasid tal sellise geeniusega kokku saada. Just selliste lahtise peaga õpilaste pärast õpetaski ta filosoofiat.

Uku tegi oma mobiiliga vajalikud kõned ja teavitas direktorit, et see võib sellel lõpetamisel uhkema banketi ja kõne valmistada, kuna Tiffany klass in corpore lõpetab. Rõõmusõnum võeti suure entusiasmiga vastu, kuna see mõjus hästi kooli reputatsioonile, mis oli hakanud eelmiste lendude läbi kukutamisega murenema. Inimesed hakkasid oma võsukesi teistesse koolidesse viima ja see tähendas direktorile vähem raha. - Direktor õhkas kergendatult: "Hea et ma selle Tiffany kätte sain ja tema meie koolis õpib! - Ta näib klassile hästi mõjuvat." Seda öelnud pani direktor püssirohukeldris laua kinni ja lubas endale ja oma naisele ilusa õhtu, kui ta muidu ainult sõimu ja pilkega naisukest kostitas. Ehmunud naine lubas endale selle peale kodus minestada, ja teda tuli Maarjamõisas tohterdada. - Õnneks ei rikkunud see laua broneeringut ja õnnest särav direktori naine tundis end seitsemendas taevas, kui tema ja mehe ümber asjatati, nagu türgi sultani saatkonna ees. Nende arve oli ka sellele vastav: 238 eurot ja 44 senti. Direktor viskas kaks sajalist ja ühe viiekümneka:
"Ülejäänud on jootraha!" tänulik kelner tegi neli kummardust, kui direktor sigar näpus lahkus ja naisukest oma kõrval talutas, kes oma pea oli mehe õlale toetanud ning kõndides nurrus ja silitas.

See oli üliõnnelik päev, kui Tiffany loobus oma väärikusest, et lubada oma klassil lõpetada - nagu Jeesus ristil, kes sai rahva poolt teotatud ja ära naerdud.