Lutsiveri varjupäev

I

Lutsiver oli tige ja vihane, et need tahan-olla-satanistid olid Maarjamõisa kliinikus intensiivravi osakonnas paranemas. Ta oli juba nende sõpradelt piisavalt hedoneid saanud, kuid milleks head kaupa raisata... Milleks lubada neil maailma tagasi minna ja vaikimisi kiidelda, et nad võisid satanisti mängida ja tema, Lutsiver, ei saanud neid kätte! Mida need vastikud surelikud õige mõtlesid, et nad tema tunnetega niimoodi mängisid? Nõnda siis kutsuski Lutsiver Leonidase vaibale. Kui hunt kohale oli ilmunud ja vaikselt lömitavas lipitsejalikus kiibitseja vormis teda küsivalt silmitses, oskas peaõelus vaid kurjalt norsata:

„Hea küll, hea küll! Ma armastan sind kah! – Pole üldse selline jutt...” ja kui ta oli end rohkem kogunud, sest talle tuli just meelde, millise bläki Leonidase kratt talle oli põhjustanud, ja milline oivaline kristlane ja selle mees ning perekond ja palvegrupp tema küünistest välja libises. Mitte et nad oleksid kunagi tema küünistes olnud, kuid hetkeks oli tõesti tundunud et seal hakkab midagi ilusat sündima... Lutsiver sai väga hästi aru, et Leonidas oli oma sulase ette lükanud, ja puu otsa roninud, kui pauk käis, kuid ta ei hakanud seda talle ette heitma. Vähemasti sai see põrguline aru, et ta on siin teenistuses kasumi mitte ilusa näolapi eest. „Pane need armsad tütrekesed valmis, kes seal Maarjamõisas hingavad, et ma võiksin neid isiklikult keppida ja nende hinged ära võtta!” Ja ta urises veel iseendale – „Kui tahad midagi ära tehtud saada, siis tee seda ise!!” Leonidas pigistas parema käe rusikasse ja lõi rooma sõduri kombel vastu rindu ning andis au, silmitsedes kuradit, nagu oleks see just lubanud põrgu eest tšotile hüpata. Nõnda nagu „lääne kiireim trikkel” oli mees seal ja tagasi ning asetas ilmatu suure Rokokoo stiilis peegliga, mille ta seinale riputas. See puhtast kullast valmistatud ogaralt peenutsev peegel meenutas kujult lüürat. Kõik selle ääred olid maitsekalt kaunistatud lillevanikute; õite; pähklite; metsmaasikate; vaarikate jms. Ilustustega, omistades peeglile meeldiva sümmeetria. Klaaspinna laiuselt oli see peegel võrdeline kolme tavalise peegliga, lubades kolmel inimesel korraga end selles silmitseda. Kõrguselt oli see kahe täispika peegli suurune – nii et see oli vägev mehetegu, kui nii kiitsakas kaitseingel, nagu Leonidas seda üldse kanda suutis, rääkimata ilma kõrvalise abita üles seada. Kui ta oli selle julgustükiga hakkama saanud, lubas ta endale natuke higistada ja puhkida, ise näost lilla.

„Ai ai, kas toon sulle kohvi ka, et sa võiksid hinge tõmmata?” küsis Lutsiver mesimagusalt, olles ühelt ligi karanud harjuskilt sekseri pealt oma alustassiga ehtsast Itaalia portselanist valmistatud kohvitassi võtnud ja mõnules kiirelt ligi tassitud mugaval tugitoolil. Kolmas harjusk pakkus talle parimaid Belgia ning Prantsuse trühvleid, mida ta peenutsevalt valima hakkas, nagu teda üldsegi ei kotiks, kui kiiresti Leonidas Sumatin oma tööga maha saab.

„Äh, pole seda kohvi vajagi!” Rehmas kaitseingel vilunult ning irvitas silmanurkadest, ilma et tema suu oleks pikomeetritki liikunud. Ta pöördus kohe peegli poole ja koputas sellele kolm korda. Nagu võluväel ilmusid sinna kolme tüdruku vaimukujud, kes veidi edvistasid, sest nad ei olnud sellist huvitavat äratust oodanud. Maarjamõisas oli parasjagu öörahu ning nende kehad uinusid stabiilselt. Isegi nende valvajad õed lubasid endale väikse kohvi ja jutlemise turvameestega, kes neid patsiente olid valvama palgatud. Haiglas polnud ju hingelistki – milleks siis end morjendada, kui kõik oli luku ja riivi taga ning monitorid ja kaamerad töötasid laitmatult. Need kolm tüdrukut olid nagu Charley inglid. Ühel olid punased juuksed, teisel valged ja kolmandal mustad. Punapea meenutas oma pikkade juuste ja näojoonte poolest Christina Aguilera kaksikõde – kui juustevärv välja arvata ja tema oli neist kõigist vanim ja kogenuim. Lutsiver otsustas tema viimaseks jätta, et tema eneseuhkus saaks piisavalt riivatud. Ta kavatses esimesena vanuselt keskmise tüdruku ette võtta, sest tema oli kõige lollim, nagu blondiinile kohane. Ta oli elutõeline klišee lühikeste juustega blondiinist, kes nägi välja nagu „Like a virgin” posterilt välja hüpanud nooruke Madonna, kui tema karjäär oli alles algamas. Juba oma päris elus oli tal rohkem poiss-sõpru nii nagu Google'is; Facebookis; Twitteris; Instagrammis kui mujal. Kohati jäi lausa mulje, et ta ainult virtuaalreaalsuses elaski. Tema kasutaja nimi oli kõigis keskkondades sama: „Britney 47 Spears” – ja see number tema nimes tähendas poiste arvu tema elus ja mitte seda, et kusagil on veel 46 Britney Spearsi andunud fänni. Kõige noorem ja kõige elavam neist kolmest oli väikest Shannon Doherty'it meenutav rüblik plika, kes ei saanud kuidagi moodi vanem kui 14 aastat olla. Teiste tüdrukute vanused olid 17 ja 22.

Nad nägid igas mõttes väga ilusad ja armastusväärsed välja ning vanapagan ei soovinud seda viga nendega teha, et neile kogemata Jumal meeldima hakkaks, sest selline koledus oli tal keskajal juba liiga tihti juhtunud ja ta ei tahtnud enam...

„Kas astute ka sisse või jääte ukselävele ootama?” küsis Leonidas ülima joviaalse viisakusega ning tegi sügava reverantsi. Ta ulatas esimese käe kõige nooremale, ning teised andsid talle andeks, sest nii oli kõige viisakam allmaailma siseneda. Ka nemad olid sellist seanssi igatsenud, kuid vanemad satanstid olid grüptiliselt ütelnud, et selline asi saab ainult pärast teatud rituaali läbi elamist, kus nad oma süütuse maha jätavad – selle hetkeni olid nad kõik veel süütud. Nad polnud isegi mitte masturbeerinud, ehkki nad oskasid selle kohta veenvalt valetada, et mitte oma eakaaslastest maha jääda, kes samuti sellega ohtralt ja ülesuhkurdatult kiitlesid. Neil poleks olnud nii palju sõpru koolis ja internetis, kui nad oleksid kuidagi rohkem köhinud, et neile üldse ei meeldi nii ägedad tibinad olla. Sügaval südames olid nad kõik väga ujedad ja ootasid ikka veel oma rüütlit valgel hobusel ja kullatud Paladini turvises ühes kõige sinna juurde kuuluvaga. Ja vanatige ei tahtnud riskida, et neile selline loteriivõit sugeneb, sest kahjuks olid nad nii ilusad, et võisid tõesti selle kuskilt välja võluda... Kui kõik tüdrukud olid viisakalt üle peegliääre aidatud, viisid neliteist muud harjuskit oiates ja nägusid tehes peegli jälle minema, ning tüdrukud itsitasid nende raske kannatuse pärast. Ei saanud nad üldse aru, et nüüd oli nende jaoks uks suletud ja nad olid allmaailma armu alused ning võisid tagasi oma kehadesse pöörduda, kui uus avatakse.

„Palun vabandust, et meie sulased teid nii halvasti teenindasid...” Leonidase silmi tekkisid suured pisarad ja tema nägu kahvatus kui ta enda ette maha vaatas, nagu oleks tal häbi isegi oma pilku nii tähtsate külaliste peale tõsta, et mitte neid sellega kuidagi moodi pahandada.

„...kui nad oleksid meie juhtnööre paremini täitnud, siis poleks K-kommando teie pidupaika üldse üles leidnudki ja kõik need õnnetud hinged, kes pidid taevasse minema, võiksid koos teiega olla!” Hetkeks langes vari ka tüdrukute laupadele, sest ka nemad olid nutnud, kui nad haiglas teada said, kui paljud olid seal tulevahetuses ühe hullu tõpra tõmblemise tõttu hukka saanud.

„Kas vähemasti see pede sai põrgusse?” küsis Britney fänn. Teiste kasutaja nimed olid „Kaguya Otsutsuki” punapeal ja „Hinata Hyuga” mustajuukselisel.

Leonidas tegi küsiva pilgu, nagu ei saaks ta aru, millest jutt käib.

Hinata pööritas silmi ja sisistas: „Me peame silmas seda pussikangelast!”

Kaguja lisas sellele veel sapiselt: „Sest tema issi pärandus oli talle tähtsam kui meie elu ja tervis – miks ta kurat võtaks siis satanistiks hakkas ja end sellega sidus, kui talle see pailapse elu nii meeldis?!”

„Hea küll, hea küll!” Lutsiver oli oma kohvi lõpetanud ja tassi koos alustassiga elegantselt juurde karanud sekseriga harjuskile usaldanud, ning hakkas käsi laiutades tüli lahutama.

„Tema tõesti pääses põrgusse sisse ja tema uss ei sure ja tema tuli ei kustu, nagu piiblis kirjas on!”

„Väga hea!!” nõustusid kolm tüdrukut kooris. „Pane ikka talle puid sinna paja alla juurde, võid tema herned pudruks keeta!” tähendas Britney. Teised vaatasid teda selle peale veidi kummastavalt, nagu ei saaks nad aru, mis ta probleem on.

„Mida?? Mul on ka tunded! Ta murdis mu südame...” õigustas Britney end ja teised hakkasid selle peale naeru lõgistama... Lutsiver tegi ette eriti mõistva ja kurva näo:

„Minu sügav kaastunne! Siis sa oled ju lausa lesk, miks sa kohe ei öelnud, ma oleksin siis selle visitatsiooni hiljemaks lükanud...”

„Nii hull see asi ka ei ole...” tähendas Britney punastades ja vaatas küsivalt abi otsides oma sõbrannade poole, kes sõnasabast kinni haarasid.

„Jah, me arvame, et üks korralik oleng teiega härra Lutsiver, kus me oma süütuse kingime nagu lubasime...” alustas Hinata ja tema mõttelõng katkes, sest ta ei tahtnud vanematelt kogu sära ära võtta. Talle oli liiga palju komplimente tehtud, kui sarnane ta Shannoniga oli et poisid lausa hakkasid iga kord, kui nad teda nägid Shanoni „Libahunti” laulma. Ta ei tahtnud kunagi nii palju tähelepanu saada, kuigi talle meeldis, et teda tema vanuse kohta ikkagi nõnda tähele pandi.

„... siis võime oma nõiaelu õige korra kohaselt alustada!” lõpetas Kaguya rutusti. Tegelt polnud neil aga mingit lootustki nõidadeks saada, et nad polnud kunagi tõeliselt oma südant murda lasnud ja midagi sellest teinud, millega nad oma sõprade kujutlusvõimet toitsid... Leonidas Sumatin lubas endale eriti aupakliku poosi võtta ja plaksutas klakööri kombel käsi kokku, ise hüpates ja karates, nagu jahilt tulev koer, kui isand lastud ulukit õlul kannab. Vastutavad harjuskid ning sibijad tõid kohe ilusa baldahiinvoodi kohale, kuhu oleks võinud terve jalgpalli meeskonna koos treenerite ja massööridega ära paigutada, nõnda et nad mugavalt oma peatäie und saaksid magatud.

„Palun vabandust, palun vabandust!” kiljatas Leonidas ühtäkki

„No mis mure nüüd sinul – ?” ei saanud Lutsiver teatraalselt aru, mis toimub, ehkki see oli tavaline võte jää murdmiseks, et ohvrid end hästi tunneksid. Ta isegi vaatas oma kaitseinglit eriti tusasel pilgul, nagu oleks ta midagi väga tähtsat ära rikkunud ja tüdrukud nõustusid sellega ning silmitsesid kaitseinglit, nagu sooviks see nende õnnele tee peale ette astuda.

„Teie pidusöök!!” ägas Leonidas kannatajalikult. „Te soovisite, et ma meelde tuletaksin – suur rõõm ja lein on selle vast meelest ära seganud...” tähendas härra Sumatin vabandavalt ja tegi igale poole kummardusi, nagu tahtes öelda, et tegelikult on see hoopis tema süü.

„Oh saa!” rehmas Lutsiver käega ja lõi sõrmega nipsu „Läks tõesti meelest ära...” Ja kui ta eriti südamlikult tüdrukuile kordamööda silma sisse vaatas, nagu oleks kavaler unustanud oma kallima sünnipäeva ja ei tea kuidas sellist näotut eksimust heastada. „Ma ei tea kus mu pea mõnikord on ja kus mu kombed – !” Ta kummardas eriti lugupidaval moel, nagu ainult kuningannadele kummardatakse ning osutas käega banketi saali poole, mille uksed ootavalt avali kargasid, kui kaks kammerteenrit need kõrvale lükkasid. „Teie lahkel loal!” tähendas Lutsiver ja ulatas kõige vanemale esimese käe, sest tema oli umbes mehe suurune ja ta ei pidanud liialt kummardama. Jällegi andsid tüdrukud selle andeks, sest tema oli juba täisealine. Teised tüdrukud lasid end Leonidasel lauda talutada, tehes näo nagu lepiksid nad sellega ainult austusest nende tüdruksõbra vastu. Ja kaitseingel lasi neil nõnda toimida, lisades sündsaid meelitusi ning repliike; rääkides tühjast tähjast, mis allmaal sel ajal on paljut juhtunud, kui tüdrukud haiglas ära olid. Kuigi nad kõik püüdsid teha nägu, et neid ei koti see info üldse, pidi isegi vanim neist natuke sammu aeglustama, et ta kuuldekaugusest välja ei liiguks ja liialt reetlikult oma kaela painutama. Ta tänas vaikselt oma õnne, et Leonidas nii Joviaalse ja kõva häälega tema sõbrannasid kiitis ja lobises. Nii võis ta teeselda paremat kaaslast peaõelusele, kes sellise teeskluse rõõmuga vastu võttis. Just sellised naised meeldisid talle kõige enam, kes võisid pärast patu tegemist suu puhtaks pühkida ja öelda, et egas siis midagi ei juhtunud kah... egas siis meestel seda raseduse muret nõnda pole, kui naistel! Lutsiver naeratas mürgiselt selle poolvale peale, mis ta oli lasnud inimeste maailmasse lahti. See polnud ju meeste süü, et nemad ei võinud suhtes rasedaks jääda. See oli puhtalt bioloogiline nüanss, et mehed kepivad ja naised sünnitavad. Aga nii meeldiv oli õrritada osapooli selliste pooltõdedega, mis toetusid mõne jobu vändagängsteri kangelastegude peale ja veel jobuma feministi killu üleskorjamise peale. Ega asjata ei öelnud vanarahvas: „Kõige suurem tüli on ikka seal, kus mõlemil poolel on natuke õigust!” Kui seda õigust ühel poolele oleks rohkem jätkunud, siis oleks tüli iseenesest lahtunud, kas siis matriarhaadi või patriarhaadi kaudu – aga et inimesed tahtsid üliõiglased üliinimesed olla, siis sealt seda tülilahutust ja rahu küll sündida ei saanud. Lutsiver tänas oma õnne, et inimesed „Mäejutlust” ei osanud lugeda ja ellu rakendada, kummatigi mitte kristlased, kes oskasid isegi teistele teepeale ette jääda. Selle knihvi üle oli peakurat eriti õnnelik, sest see polnud isegi tema tegu, vaid kristlaste endi uhkus ja upsakus maade jagamisel ja valitsemisel. Nad oleksid pidanud seda tegema kartuses ja värinas, nagu Katoliku kirik pärast Rooma riigi lagunemist esimesed sajandid tarmukalt püüdiski – aga siis sai kasuahnus neist võitu, kui nad märkasid, et mingit konkurentsi absoluutsele võimule ei ole ja kõik olid niikuinii kristlased... Selle lausvale üle oli Lutsiver eriti õnnelik, et ta suutis selle kristlaste usuellu sisse lülida. Et nemad valitsevad „kahe mõõgaga” Kristuse nimel – nagu Jeesus oleks lubanud neid kahte mõõka juba oma maise elu ajalgi kasutada, sest siis ta poleks ju Peetruse söakust urjanud, kui ta Malkuse maha raiutud kõrva tagasi oma kohale pani. Ta oli nii tänulik, et inimesi sai nende himude kaudu nõnda lihtsalt juhtida nagu pulli ninapidi turule veetakse. Pidusöök oleks isegi Krahhuse kahvatama pannud, sest erinevalt inimkehadest, ei saa vaimud kunagi oma himudest täis vaid muutuvad üha näljasemaks. Nii suutis Lutsiver tüdrukuile tubli 12 käiku sisse sööta ja need kadusid neisse, nagu nad polekski söönud. Ei läinud nende vaimud sellest paksuks, ega tulnud neil sellest puhitusi ega midagi. Hinata oli tegelikus elus gluteeni talumatu ja Britney ei talunud laktoosi samas kui Kaguja oli maapähkli või vastu surmavalt allergiline. Aga siin võisid nad kõike süüa – isegi seda, mida nad tegelikus elus ei võinud puutudagi. Ja nad olid selle üle üliväga õnnelikud, et viimaks koheldi neid just selliste VIP-idena nagu nad end tahtsid tunda. Nende vaimud lõid särama ja muutusid veel rohkem nende kasutajanimede sarnaseiks. Sügaval südameis nad olid samas õnnelikud, et ainult nemad kolmekesi olid selle au osaliseks saanud ja mitte see neljas, kes neist kõige ilusaim ja andekaim oli. Nad olid seda veidi imeks pannud, et tema polnud kutsutud, kuid ju ta oli juba oma süütuse kaotanud, sest tema ei pidanud haiglasse luku taha jääma ja sai oma elu nautida. Kurikuulus Tiffany Ülemiste oli lausa tema mentoriks hakanud ja selles eidest räägiti legende. Võrgutada endast vanem kursuse tudeng ära, saada temalt laps ja olla võimeline seda last salaja üles kasvatada, kui täiskasvanud ei suuda kuidagi moodi seda last üleski leida – Tiffanyt ei võetud ainult selle pärast vahi alla, et kardeti, kuidas laps siis kuskil tundmatus urkas ilma tähelepanu ja söögita jääb... – Ja selline äge kogemustega libu õpetas nende sõbrantsi oma kunstides välja. Kõik pidasid teda kapisatanistiks, kes vaid mängib kristlast – tema elukogemuse juures, mis tal sinna kirikusse ära kaotada oli?! Milleks oleks pidanud tema oma õnne maailmas maha mängima, kui kõik teda kadestasid ja tahtsid tema sarnased olla. Tema isa oli loonud omaenda „Kaarnakivi” kuid Tiffany Ülemiste oli Iseenda „Kaarnakivi” ja keegi ei teadnud, kuidas see üldse võimalik on ja kui lähedased nende arutlused tõele tegelikult olid... Nad olid väga tänulikud, et nad selle „Tuhkatriinuga” piike ristama ei pidanud. Tegelt soovisid nad hoopis, et ta Rapuntsli kombel torni luku taha pannakse, et neil oleks rohkem aega Lutsiveriga veeta ja too ei saaks isegi teada, et selline tüdruk on ka olemas. Aga kurat teadis ja ei saanud temaga hetkel tegelda, sest tema võimetest poleks piisanud, et otserünnakuga Tiffanyt võita või plika ära tuua – see oleks rohkem hedoneid kulutanud, kui sealt oleks saada. Praegust tuli lahtised otsad kinni sõlmida ja mitte uusi tööpõlde avada. Pealegi, kui tütrekese issit veidi nügida ja ta tõesti Romeo vanglas maha koksata laseb, siis see südamevalu võib ka ilma otsese sekkumiseta Hanna Säsi murda. Ta oli juba selle poolest kuradi meelest ohtlik, et kasutas oma päris nime ja omas ainult Google'i kontot. Tema oli päriselt oma elus masturbeerinud ja päriselt oma boyfriendi lolita kombel armunud. Ehkki neil polnud veel õnnestunud üksteisele oma süütust kinkida nagu nad olid kavatsenud – isegi tema boyfriend oli oma ea kohta süütu ja oskas samuti endale vägeva eluloo kokku luisata, kuidas ta juba 12 – aastaselt oma sekseluga pihta hakkas. Süütud müürililled ei olnud lihtsalt Juri Nikolajevi meelest piisavalt pandavad. Ja ka tema armastas oma tüdruksõpra ehkki oli nii vana, et tundis end iga kord pedofiilina. 10 aastat vanuse vahet ei olnud mingi naljaasi... selle eest võis isegi kinni minna ja nüüd ta istuski sellise paragrahviga eeluurimises, kuni kõik asjaolud selguvad ja saab rohkem öelda. Jah, Hannast võis saada päris ehtne nõid ja mitte lihtsalt mängult – sest tema oskas ehtsalt depressiooni kannatada. Seepärast kõndiski ta igal pool koleda pruuni kampsuniga ringi, mis tema ära lõigutud käsi pidi varjama. Need olid veel armilisemad kui keskaegsete müstikute flageleeritud seljad. Ja need kolm olid õnnelikud, et Lutsiver teda praegust ei märganud – et inetu pardipoeg ei sirguks kuradi silmis ilusaks luigeks...

II

Kui pidusöök oli söödud ja peaõelus oma sigarid pahvinud, ning tüdrukud oma Burgundia veinid ära mekkinud, mis üldsegi mitte neile pähe ei hakanud, suunduti tagasi baldahhiin voodi juurde ja Lutsiver hakkas Sulefa'd mängima, moondades tüdrukute nägemust, et nad näeksid õiget tulemust. Veidi löödult pidid Kaguya ja Hinata leppima, kuna Britney kõkutas: „Oops I did it again'i” küllalt kõvasti, et tema sõbrannad seda kuuleksid. Need otsustasid sfinksi näod ette tõmmata ja viisakalt oodata, kui hästi Britney esimene kord õnnestub. Nad olid kuulnud legendi et kuradi riist on jube kuum või hirmus külm ja et selle esimest korda saamine on elumuutev kogemus, mida saab kristlaste ristimisega võrrelda. Pealegi teadsid nemad seda vanarahva tarkust: „Esimene mullikas läheb ajja taha!” ja seda nad nüüd ootama jäidki. Lutsiver tegi nüüd midagi ootamatut ja riietas end vilkalt lahti, ning jäi voodisse lamama, jälgides Britney't allaheitliku huviga, kes sellest vaikselt kiima hakkas minema. Just seda ta oligi tahtnud – Kurat tema jalgade ees – ja ta polnud isegi kõige vanem! Nüüd sai ta vanapaganalt primenoctist nõuda ja ta kavatses igat hetke sellest nautida. Tüdruk hakkas meelalt oma alahuult närima, nagu ei teaks ta täpselt, millise tehnikaga alustada ja otsustas suutöö kasuks. Pealegi tahtis ta seda riista paremini tundma õppida, et teada, kuidas see võiks tema sees käituda. Aeglaselt ja õrritavalt nagu kass liikus Britney hiirvaikses ruumis kuradile lähemale, vonkles ussilikult Lutsiveri jalge vahele ja vaatas veel korraks hindavalt inglile otsa, nagu teeks ta seda kogu aeg ja puudutas oma keele otsaga suguti avaust. Lutsiver võpatas kergelt, mitte et talle oleks see meeldinud, sest ta tahtis näha, kui kaugele see libu julgeb tulla, et ta ei peaks end liialt raiskama. Ja tüdruk oligi oma kirelõõmas kadunud ning neelas konksu alla nagu ahven ahnelt oma saaki jälitab. Tüdruk lakkus Lutsiveri riista, kes mõlemilt poolt kätega linasid kägistama hakkas, nagu oleks ta seda eriliselt nautinud. Ta lakkus seda meelitavalt ja hellitlevalt, võttes piisavalt aega, sest ta ei tahtnud, et teised liiga palju ülejääke saavad. Kui ta oli riista uba meenutavat osa piisavalt pulgakommi kombel limpsinud ja natuke õrnalt näkitsenud, nagu kavatseks hambad sisse lüüa, sukeldus Britney kiiresti riista otsa ja lasi selle oma kõrri tungida. Lutsiver hakkas selle peale õhku ahmima ja tema päris nime oigama. Teised tüdrukud hakkasid selle peale hambaid krigistama, mille peale Leonidas neid suunurgast vaikselt lohutas, et mitte peakurja segada. „Ära muretse, jätkub tal teile ka seda Armastust, käsi selle peale, kui rahule ei jää!” ning peaingel kätleski mõlemad läbi. „Aga kui sa valetad...” alustas Hinata „...teeme sulle soovahetusoperatsiooni!” lõpetas Kaguya lause. „Kõlab ausalt...” tähendas Leonidas Sumatin alistunud viisakusega. „...mul on au teid, emandaid, teenida, kui te olete nõidadena allmaailma vastu võetud!” Ta jättis targu ütlemata kui suur „KUI” see ikka tõesti oli ja tüdrukud olid liialt ametis kadetsemisega, et sellest hoolida. Neid lohutas teadmine, et Lutsiveril on rohkem jaksu, kui tavalisel mehel. Britney oli asunud oma keelega üles alla slaalomit sõitma, et paremini mehe lõhna tajuda ja meelde jätta. Tüdruk jättis meelde iga veresoone ja konaruse ning sünnimärgi, ning hindas riista 3,14 tolli pikkuseks. See polnud just kõige suurem, millest ta oli kuulnud, kuid see tegi asjad lihtsamaks. Ta ei teadnudki, et kuradil nii väike on, ja see oli meeldiv teadmine. Ta ei tahtnud, et esimene kord tema päraku või vitu hävitab. Ta tahtis seda nautida, ning selline keskpärane riist oli selleks rohkem kui hea, muidu oleks selle kurku võtmine talle piinavalt ebamugav kogemus. Ja tüdruk hakkaski järjest rohkem oma kurguga keppima.

„Oh... oh .... oh!” puhises Lutsiver nagu lokomotiiv, mis asub teele. Britney naeratas selle peale õelalt, ning tema silmavalged hakkasid kiiskama. „Anna jobi siia vana, ma tahan teada, kuidas sa maitsed!” Ja enne kui ta jõudis reageerida, lasigi kurat talle ühe korraliku laengu otse kurku ja ta neelas selle reflektiivselt alla.

„Palun vabandust! Ju on vein mulle pähe hakanud...” mõmises Lutsiver kaastundlikult.

„Oh...!” tõusis Britney pinnale „See on su esimene kord minuga...” ta jäi veidi mõttesse, kuidas oma sõbrannadele latti veel kõrgemale asetada, et neil nii kerge ei oleks võistelda. Vilkalt ronis ta nagu krabi Lutsiveri kõhule ja pööras ringi ning pani oma tagumiku kuradile näkku, asudes jälle vanapagana riista piinama. „Ma annan sulle andeks, kui suudad neid rahuldada – võid ise valida, kummast alustad!!”

„MÕLEMIT!!” ei uskunud Kaguya oma kõrvu ning vaatas uskumatusest sisistades Hinatale otsa, kes vajas toetamist, sest oleks peaaegu minestanud. „Oi ta on ülihea – ma täiesti alahindasin teda...” tähendas ta kui jälle end koguda suutis. „Mina ka...” tähendas Kaguya sapiselt moka otsast ja nad lasid endid ühele diivanile talutada, kust samuti etendust näha sai ning end harjuskitel sama moodi teenindada, nagu nad nende sisenemisel Kuradit teenindasid, unustamata ühegi asja kallal nokkimata jätta. Ja teenrid ümmardasid neid elu eest, sest see oligi nende töö. Ohvrite tähelepanu eelmisel ohvril hoidmine, et nad oma himusid ei unustaks ja sinna veidi armukadedust vürtsina juurde lisaksid. Egas siis asjata ei öelda, et: „Põrgu ei tunne suuremat raevu kui ärapõlatud naise vimm!” Ja Lutsiver tõesti hakkas tüdruku perseaugust pihta, nagu nad olid kartnud. Britney ahmis selle peale üllatunult õhku, sest märg keel seal oli kuidagi väga uudne tunne ja oli enda peale tigevihane, et ta nii kiiresti alla annab. Lutsiverilt kätte saadud jobi pani ta sisemuse soojalt surisema ja talle meeldis see tunne. Ta tahtis kuradit veel rohkem oma naiselike võludega alandada ja temalt teise orgasmi ka välja meelitada, enne kui ta lubab endal orgasmi tunda. Aga see keel tagumikus sai teda väga lähedale ja ta otsustas kuradile intressidega tagasi teha. Ta hakkas jälle rütmiliselt üles-alla liikuma nagu vurrkann masseerides ühe käega munandeid ja liigutades teise käe sõrmed korraks suu juurde nagu ujujad suunurgast õhku ahmivad ja tegi näpud vilkalt märjaks ning kaevus nendega Lutsiveri pärakusse, kes koheselt kiunuma ja nautlevalt oigama hakkas.

„Ja seda oskab see lipakas kah?!” ahastas Kaguya

„Nii ei jäägi meile ühtki head võtet!!” protesteeris Hinata ja vaatas tõsiselt end ühest peeglist, nagu kardaks ta, et ta ei ole selleks ööks piisavalt ilus. Ka Kaguya vaatas end hindavalt ja siis oma konkurenti ja siis Hinatat. „Ära muretse, küll me sellele blondiinile tagasi teeme!” ja nad surusid teineteisel vandeseltslaslikult kätt, et maksavad sellise ahnuse kätte. Nemad tahtsid ka nõiaks hakata, mitte ainult tema...

Lutsiver, kes oli tüdruku pärakut oivaliselt keelega keppinud, hakkas nüüd tüdruku kliitorit ärritama, mis koheselt verd täis valgus, et peaõelus oli ennemini midagi muud õrritanud ja et tüdruk ka oma huulte ja kõriga joobunult kuradi riista armastas, unustamata ägedalt juba mõlemi käe kahe sõrmega vanapagana pärakut keppida, nagu oleks see tema riist, sest tema käed olid pahupidi palvetaja asendis. Ja ta saigi end sisimas anudes Kuradi teise jobi kätte ning tundis kuidas ta ise ka orgasmi sai. Kuid kuna ta oli enne võitnud oli seis tema rehkendust mööda 2:1 ja nii võis. Ta juhtis ikka veel ühe orgasmiga ja ta kavatses seda vahet suurendada. Ta lasi veel moepärast Lutsiveril oma kliitorit meelitleda ja keelega vitu sisemust limpsida, andes inglile käekat, et ta saaks samuti silmad kinni naudelda, kuidas teda rahuldatakse. Kui tüdruk tundis, et tema häbe on piisavalt niiske, lasi ta riistast lahti ning tegi nõelterava sööstu ümber oma telje ja oli mõlemad oma käed Lutsiveri põskedele asetanud, teda pilkavalt hinnanud, enne kui ta kirgliku keelekaga oma esimese suudluse võttis. Ja Lutsiver lasi tal juhtida, asetades rahulikult oma riista tüduku ootava vitu suunas, kes tänulikult sellele otsa istus, kuid end jalgadega piisavalt kõrgel hoidis, et ta sinna peale ei vajuks. Ta tahtis Lutsiveri rohkem alandada ja mõnitada ja näidata, kuidas seda tõesti maapeal tehakse. Olles õhku ahmivale kuradile oivalise keeleka andnud, kes sellest nagu letargilisse unne vajus, näol õnnis kõiketeadev naeratus, lubas Britney rahulolevalt endal aeglaselt Lutsiveri riista otsa vajuda – ja ta pidi selleks ka pingutama, et tal tee nii libedaks oli tehtud. Kui ta oli pärale jõudnud, asetas tüdruk oma jalad õigesse asendisse, et saaks ratsutamist alustada. Kui ta oli kõike seda alanud, siis oli ta endalt ainult püksikud ära võtnud ja seeliku selga jätnud, kuid nüüd tundis ta palavust ja vabastas end särgist, et lasta inglil oma rindade ilu imetleda.

„Oivaline! Sa oled üliväga ilus!!” õhkas Lutsiver hindavalt ja ootavas asendis. Midagi hakkas Britney südames ja sisikonnas toimuma. Ta ei saanud enam endast üldsegi mitte aru. Ta pani oma käed põrguingli rinnale ja hakkas end rütmiliselt liigutama, alguses aeglaselt ja siis järjest kiiremini. Mõne aja pärast tundis ta, et see ei rahulda teda enam, ja ta otsis kuradi käed üles ja asetas need nõudlikult oma tagumikule, kes neid krabama ja pigistama hakkas, nagu mõni mees naise rindadega teeb. Ja ta tundis, kuidas ta järjest rohkem kiima läheb. Ta isegi tundis kuradi jobi endas liigahtamas, nagu oleks sellel oma mõistus ja tema sisimust kõrvetamas. Ta näris naudingu ja valu piiril omi huuli ja ei teadnud mida selle tundega peale hakata. Tüdruk oigas nagu oleks see tema ainus elumõte, mis on temale jäänud, ning keppis veel kiiremini, ja vaatas kogemata silmanurgast oma pahemal käel olevat peeglit, mis juhuslikult oli tema nägemise kõrgusele asetatud. See näitas talle teda, kuidas ta Lutsiveri keppis... Kuid midagi oli selles pildis valesti. „Kes see koletis on??” küsis Britney sosinal ja huvitatud Lutsiver tegi asendi mugavamaks asudes rätsepismesse ning juhtis tüdruku jalad ümber oma vöökoha, et ta saaks tema rindadega miilustada. „Millist koletist sa silmas pead?” Targu oli kurat nägemust niimoodi võltsinud, et teised tüdrukud ei kuuleks, kui ta Britneyga räägib. Oli juhtumeid, kus tüdruk saab aru, et ta hakkab hinge kaotama ja püüab vastu hakata ning riistalt maha ronida – ja et selline südantlõhestav sündmus teiste agarust ei mõõnaks lubas Lutsiver neil ainult nende poose ja orgastilisi oigeid nautida ja ei midagi enamat. „See koletis, kes su süles istub! Mina ju kepin sind, mitte see koletis?!” Ja imelikul moel omandas peegelpilt oma enda tahte ja elu ning hakkas ka neid asju tegema, mida tema pidas liiga tülgastavaks mehega teha. Ja peegelpilt keppis kuradit palju rajumalt, kui ta oleks tahtnud kunagi end ühegi mehe käe alla alandada. „See, mu kalllis...” Lutsiver näkitses nüüd tüdruku kõrva ja hellitas tema rindu, mis sellele rõõmuhõisetega vastasid, sest Britney rinnanibud olid ka verd täis valgunud. Ta ei teadnudki enam mitu orgasmi ta oli saanud, seis võis vabalt 2:5 olla... „See, on sinu hing tegelikus olekus, ja see on minu! Tere tulemast allmaailma, nõid! Seda sa ju tahtsidki!!” ja tüdruk vaatas ahastavalt oma peegelpilti, mis Lutsiveri keppis ja jäi täitsa vait, kuni ütles. „Ei, ma ei taha sellist elu...” ja Lutsiver silmitses teda tehtud naeratusega, ehkki teistele lasi ta lindi pealt muud nägemust, et nad ei tuleks segama. Tal oli piisavalt elukogemusi naistega tuhandeid aastaid, et nii süütukesi petta. „Ma ei saa sul enam lahkuda lasta, sest ma olen su hinge saanud, see on nüüd minu hing!” ja ta hüpitas tüdrukut oma riistal, kes vastu tahtmist edasi oigas ja oma rindasid näppima hakkas, sest naudingu ja valu segu oli välja kannatamatu. Ta keppis nüüd nii kiiresti, et ta sisikond pahupidi pöördus ja tema emakas veritsema hakkas, kuid ikkagi ei suutnud ega tahtnud ta lõpetada. Tal oli kuidagi nii hea olla. „Hea küll! Võta siis mu hing kohe, ja lase mind surra, ma ei taha sellise koletisena elada! Ükski nõiakunst ja au pole seda väärt!!” Ja Britney vaatas vasika silmadega anuvalt Lutsiveri otsa, kes rahulikult tema kimbatust seiras ja viimaks ütles. „Sa ju rahuldasid mind hästi! Äkki ikka mõtled ümber ja elad edasi mu teenistuses...” kuid ta juba teadis, mis tüdruk talle sellises olukorras vastata saab. Kõik see mürk, mis ta oli oma suguti kaudu tüdrukusse oli pritsinud, oli hinge ilusti kõikide udemetega vaimukehalt lahti nõristanud, nagu ämblik teeb kärbsega. Nüüd pidi ta veel seda libu viimane kord suudlema ja ta võib tema hinge igast punktist korraga välja imeda, mis tema kehal tüdrukuga kokku puutusid. Paistis, et tüdruk oli oma soovis muljet avaldada nii kaugele läinud, et temas polnud enam mingit elutahet järele jäänud. „On see siis elu?” küsis ta külmalt end peeglis hinnates, saades kaastundliku irvituse oma hingelt, kes oleks nagu tahtnud talle öelda: „Kas see on siis lahkuminek?” Ta vaatas uuesti ootavalt Lutsiveri poole, kes tüdruku hüpitamise lõpetas ja hellalt tema lõuga tõstis ning pöidlaga Britney huuled paotas, kes lasi endaga kõike seda teha, sest ta ei teadnud isegi, kuidas see ralli lõppeda sai. See vaikus enne tormi oli nii õõvastav – ja ta teadis, et see tuleb – ning heitis viimase hüvastijätva pilgu kuradi silmi, julgemata isegi oma sõbrannadelt pilguga vabandust paluma, et end nõnda nende nähes häbitult oli ära pilastanud. Ja Lutsiver asetas oma huuled ahnelt tüdruku huultele ning Britney klammerdus vaistlikult kogu oma jõuga kallistusse – ja ta tundis seda. Ta hing rebiti tükkideks ning üks osa lahkus tema kehast vagina kaudu, nagu oleks Lutsiveri riist üks suur vaakumpump. Teine osa imeti välja suu kaudu, väiksemad tükid tulid naha kaudu ja ta tundis, kuidas elu temast vaikselt lahkub. Ja ta hingekeha jäi elutult ja tühjaks imetuna kuradi käte vahele, kes teistele vaatajatele tsenseeritud lõppmängu näitas, milles Britney orgasmi sai ja väsimusest ära kustus ning ise riistalt maha kõndis ja end väsimusega välja vabandas ning oma käega nõiakunsti demonstreerimiseks peegli meisterdas, millega jälle sealt kadus. Samuti aurustus ka peegel, mis tegi Hinata ja Kaguya kadedaks. Just selle väe pärast nad olidki siin, ja tema oli juba enda osa kätte saanud. Tegelt oli nende õnnetu Britney hoopis kõik kaotanud ja kiristas lõikavas külmas pimeduses oma kujuteldavaid hambaid:

„Just nii! Nõnda odav ma olingi! Nii tühise asja pärast müüsin ma end maha!! Ma lausa riputasin end talle kaela – ja nüüd ta võtab mu sõbrannad ette? Las saavad ka, mida nad väärt on – et nad ei võinud ka midagi aimata ja siis ma poleks sinna peeglisse astunud...”

III

„No mis see siis nüüd on?” pahandas Lutsiver voodil istudes ja oma vatsa siludes. „Suuga tegi suure linna aga häbeme mokkadega ratsutada ei osanud ja kustus veel ära kah!”

Teised vaatasid teineteist õelalt naeratades ja olid õnnelikud. Nüüd oli nende kord.

„Mine sina enne...” ütles Kaguya tõsiselt „Sina oled kõige noorem ja peaksid selle au endale saama, et kuradi silmad särama panna. Siis see blond veel saab, nii et tolmab!” Ja Hinata vaatas teda tänulikult ning viskus tema kaissu. „Sa oled alati minu parim sõbrants olnud!!” Ja ta vaatas teda rõõmupisarais silmadega nagu oleks Kaguya millestki väga tähtsast loobunud. „Ma armastan sind kah!” ütles ta emalikult ja silitas õrnalt tüdruku juukseid. „Parem sina, kui see blond moment!”

Hinata hüppas ruttu riietest välja ja lükkas Lutsiveri hellalt voodisse lamama, võttes mehe riista oma rindade vahele. Ta oli märganud, et Britney oli unustanud oma rindu kasutada ja vähemasti see tehnika jäi temale. Ta oli liialt üliagar Lutsiveri riista hellitamisega, et ta sai paugu otse näkku, kuid ta kogus end kiiresti ja masseeris selle endale peale nagu oleks see šampoon või duši geel. Varsti oli kogu tema nägu ja keha vanapagana lõhnaga kaetud ja ta tundis end imelikuna. Ta polnud varem sellist kiima tundnud ja ta tahtis seda paremini teha, kui Britney. Seepärast, ilma luba küsimata, kas ta partner on valmis, ronis Hinata oma pärakuga kuradi riistale ja sukeldus. Talle tulid kohe pisarad silma, sest see oli nii ootamatu elamus. Kuid ta ei tahtnud oma sõbrannast, kes talle oli teed näidanud, maha jääda. Asetades oma väikesed jalad mehe rinnale, haaras Hinata Lutsiveri jalgadest ning painutus allapoole ja peaõelus võttis kõrgema istuva asendi, et gravitatsioon oma töö teeks. Kui asend oli õige, hakkas kurat halastamatult tüdrukut keppima, kes igat tõuget meeleheitlikult tervitas ja püüdis intressidega vastata. Ka tema nägi oma peegeldust ning kohkus oma hinge olukorrast nii ära, et Lutsiver ei pidanud temalt isegi küsima. Ta oli ju alles nii noor ja kogenematu, et tema hing volksas välja nagu esimene piimahammas ise välja kukub. Lutsiver ei pidanud teda isegi suudlema, vaid imes selle päraku kaudu välja ja lasi jälle tsenseeritud nägemust järele jäänud tüdrukule, millesse oli kaastundlikult lisanud, kuidas Hinata ikka oli kõvasti rohkem voodis suutnud ja lausa 7 orgasmi kätte saanud, enne kui ühe vastu andis ja Lutsiver ta sündsalt ea tõttu lahkuda lasi. Ka tema lahkus, nagu näitleja näo saatest ja Kaguya ei näinud teda enam.

Kaguya ohkas veidi, sest temal oli kõige raskem roll. See, kes tuli viimasena. Kuigi, kui ta oleks Hinata ja Britney hingede kemplust kuradi vatsas kuulnud, poleks ta nii palju kurvastanud, vaid õõvastusest halinal nutma puhkenud ja siit tuhatnelja kadunud. Kogu Lutsiveri olek oli muutunud ja ta juhatas kutsuva pilgu ning käeviipega Kaguya voodile istuma.

„Palun vabandust...” ütles Lutsiver lepitaval toonil ja Kaguya tundis, kuidas midagi temas kuulatama jäi. Kurat oli neid teisi nii palju keppinud ja end keppida lasnud. Sügaval südames teadis tüdruk, et ei suuda sellest latist üle hüpata, sest see oli tema vaimusilmas lausa 20 meetri peale asetatud – tema oleks pidanud oma sõbrannade vääriline olemiseks lausa kaks korda nii kõrgele hüppama, kuid kuidas peaks see imekepp juhtuma?! Lutsiver ei teinud üldse midagi ja vaid kallistas teda õrnalt, lastel Kaguyal seljaga tema poole istuda. Ingel hellitas oma ninaga õrnalt tüdruku kaela silitada ja vastumeeli pidi Kaguya tunnistama, et see meeldib talle. „Mille eest!” nähvas ta veidi söakalt ja hooletul toonil ja pidi punastama. Kõik olid magamiskambrist lahkunud ja nad olid täiesti ihuüksinda. Polnud enam mingit mõtet teeselda. Ta oleks tahtnud, et kurat temaga kiire tihi teeb, küll ta hea vale välja mõtleb, kuid südames tundis ta imelikku hirmu, nagu ei peaks ta üldse siin olema – ja ta ei saanud endast aru. Kuidas võis tema vedelaks lüüa, kui tema sõbrannad nii kaugele olid läinud. Ta oli seda oma silmaga näinud!! See oli nii meeldiv tunne, et Lutsiver teda teistmoodi kõnetas, kui neid eelmisi ja ise teda võrgutada püüdis, mitte ei lasnud kogu tööd naisel teha.

„Selle eest, et ma su viimaseks jätsin!” ütles vanapagan sellisel toonil nagu abielurikkumiselt tabatud mees oma naiselt andeks palub. „Miks sa seda tegid??!” tundis Kaguya end ütlemas ja soolased pisarad imbusid tema silmalaugudest välja. Ta ei tahtnud seda hetke enda jaoks ära rikkuda. Ta oli neid võltse mehi pidanud kannatama, kes lubasid ta Kuradiga tuttavaks teha ja nüüd sai ta oma süütuse isiklikult üle anda – ilma vahemeheta. Ta oleks pidanud õnnelik olema, kuid tema töinas nagu plika! Ta imetles selle ingli vaimset võimekust, et pärast nii raju keppi ta suudab tema sapisele küsimusele nii lahkelt vastata. Ta oli kuulnud lugusid teistelt tüdrukutelt, kes olid vanemad ja elukogenumad, kui tema. Lugusid peksvatest poistest ja ülbetest poistest; lugusid sellest, kuidas tuleb poisse pärast keppi kõnetada, et neil katus ära ei sõidaks. Veel kusagil polnud ta kohanud sellist lugu, kus pomo mitu naist ette võtab ja viimane talle kitselikult mökitab: „Miks sa oled pomo ja võtad meid nii odavalt?” – eks sellepärast nad siia tulidki, et just nii odavalt nõiaks saada, kui nende rinnad ja puusad ja vitt selles küsimuses kaasa rääkida tohivad... Ja Lutsiver vaatas ja hellitas tema kaela nii õrnalt, kullates selle sensuaalsete suudlustega üle, nagu tema oleks selle ingli Juliette!

„Johannese teine peatükk, kümnes salm!” ütles Lutsiver elutargalt ja jätkas tüdruku kabistamist. Ta oli juba saanud Kaguya enda poole istuma ja aitas teda hellalt kampsunist välja, mille ta ülepeakaela sikutas – tüdruk tõstis varmalt oma käed üles nagu väike tüdruk ja lasi need jälle langeda, kui kampsun voodi taha nurka lendas, püüdes oma rindu vaistlikult varjata. Ta teadis, et sellel pole mingit mõtet, sest selle pärast ta ju siin ongi. Lutsiver sai vilkalt tema rinnahoidja lahti ning see tilbendas talle kätte ja ta lasi sellel alistunult maha kukkuda.

„Palun vabandust...” õhkas Kaguya õnnetult ja punastas, hakates raskemini hingama. Tema sõbrannad olid suutnud juba nii palju teha, kuid tema on juba orgasmi äärel, sest kurat tema kaela suudleb.

„Mille eest?” küsis Lutsiver õrnutsedes ja hakkas Kaguya rinna nibusid pigistama.

„Ma pole kunagi piiblit lugenud...” Kurat vaatas tüdrukut sellise puhtsüdamliku ülestunnistuse peale tõsiselt. See oli korraga nii hirmutav kui ilus.

„No-jah..” püüdis Kaguya end õigustada, saades aru, et vanapagan ootas midagi muud. „Milleks mulle piibel, kui ma tahan sinuga olla...” ta vaatas jälle punastades kõrvale.

„Ah soo...” ütles Kurat mõistvalt „Sa tahad minu naiseks hakata?”

„Ma ei suuda niimoodi...!” vabandas Kaguya „Mitte niimoodi!!” ta vaatas veekalkvel silmadega peaõeluse silmi. „Ma ei ole nii hea kui mu sõbrannad...” Ja ta vaatas kuidas Lutsiver tema kõrvalt püsti tõusis ja kuhugi läks. „Perses!” Ta oli enda peale tige ja vihane. Ta oli oma ainsa võimaluse pillimisega ära rikkunud. Kuid enne kui ta jõudis tõsiselt vihaseks minna, oli juba kurat piibliga tagasi ja asus talle ette lugema:

„Palun vabandust, et ma sind alandasin. Ma oleksin pidanud mõistma et sa tõsiusklik satanist oled ja ei tea piiblit. Kuid vaenlast tuleb ikkagi tunda...” ja nende sõnadega avas ta raamatu ning asus õiget kohta otsima. Kaguya vaatas teda armunud pilguga ning puges talle kaissu – lausa talle sülle, et ta saaks ühes temaga lugeda. Ja kui ta oli oma koha sisse võtnud, leidis Lutsiver nagu imeväel õige koha üles, nagu ta selle kunagi suutnuks ära kaotada – kui palju omi sulaseid oli ta just selle kirjakohaga kaotanud, mida ta kavatses tsiteerida. Kuid seekord oli tema pumba juures ja kontekst oli üldse teine. Nad ei olnud ei taevas ega maa peal vaid allmaal ja ta kavatses seda viimast eriliselt hellitada, nagu ühtki tüdrukut tema poolt poldud hellitatud. Ta ei armastanud teda, kuid kuna ta juba nii palju oli saanud, siis võis ta viimase mineku ilusamaks teha. Ka temal polnud vaja midagi tõestada ega näidelda. Ja nõnda ta luges seda kirjakohta hoides valukarjatusi tagasi, sest piibli kaaned söövitasid tema käppasid nagu väävel: „Igaüks paneb enne lauale hea veini ja kui juba küllalt on joodud, lahjema. Sina oled hoidnud hea viina siitsaadik!” – Kui see Kristus võis niimoodi ühes pulmas teha, siis miks mitte mina sinuga, mu kallis. Sina oled minu valitud viin, mille ma viimaseks jätsin...” Ja selle ülestunnistuse peale hakkas Kaguya naeratama. See naeratus oli ainult silmades, kuid see oli väga soe ja imetlev naeratus.

„Ta valis minu!” Kaguya kohendas end ja võttis selle jooksul endalt püksikud jalust ja ka seeliku ning istus täiesti alasti Lutsiveri sülle tagasi.

„Kõigist tüdrukuist, keda ta oleks võinud valida...” Ta otsis Kuradi riista üles ja tahtis selle sealsamas endasse rammida, kuid põrguingel peatas tema poolel teel.

„Mitte niimoodi...” ja kui Kaguya teda küsivalt vaatas, huuled ootavalt poikvel, ütles Lutsiver „Luba mind, et ma sind teenin. Ära anna end nii odavalt!” Ja Kaguya oli pärast sellist ütlemist nagu sulavõi ja naeratas veel kõvemini, ehkki tema suunurgad tuksatasid väga õrnalt ülespoole aga tema silmad hakkasid kiirgama nagu supernoovad. Kurat hakkaski erinevail viisidel tüdrukut rahuldama, nagu oleks aeg maailmas peatunud ja neil oleks kogu maailm ainult nende päralt. Nad suudlesid, nagu ta polnud kuulnud kedagi talle suudlemisest rääkivat. Tüdruk tundis, kuidas ta läheb alt märjaks pelgalt suudluste peale ja siis ta sai oma esimese orgasmi, kuid kurat jätkas ja lohutas teda.

„Lase end lõdvaks, sul ei ole vaja midagi tõestada. Ma olen juba piisavalt rahuldust saanud, mida Hinata mulle andis, nii et sinuga ma teen seda ilusasti...” Ja põrguingli hääl oli nii meelitav. Sellist juttu tahtiski Kaguya oma tulevaselt kuulda, et ainult tema valitseb mehe südames – ja miks mitte. Miks mitte võtta selleks meheks Kurat! Kui ta võib end nautida ja vanapagan on siin tema pärast, siis miks mitte seda juba täiega nautida... kummatigi, kui ta pidi oma korda nii kaua ootama! Ja ta tundis, kuidas kogu tema keha lõõmab senitundmatust kirest. Kaguya pani ühe käe ümber Kuradi ja kallistas teda ning viskus temale rohkem rinnule lükates Lutsiveri oma küljega veidi tahapoole. Sellest tõusis tema tagumik veidi üles ja peaõeluse riist libises tema vittu. Ta tundis kuidas tema emakas jälle nagu elektrist läbistus ja ta sai kaks orgasmi järjest, tõmbudes animaalselt ümber kuradi riista kokku. Ja Lutsiver hoidis teda küljeli, ajades ühe käe tema kahe jala alla ja toetades teisega selga, hakkas põrguingel teda aeglaselt ja kindlalt oma riista otsas üles ja alla liigutama. Ja Kaguya lasigi end lõdvaks ja ei teinud enam midagi vaid nautis. Ta ainult õhkas suudlusi Lutsiveri suhu, kes neid naeratades vastu võttis. Kaguya kaotas ajataju ning ei teadnud isegi, kui palju ta umbes oli orgasme saanud. Võibolla oli neid juba üle kümne. Järgmisena mäletas ta, kuidas ta oli juba Lutsiveri täisembuses ja oma jalad kuradi ümber sulges ja mõnitavalt aeglaselt keppis.

„Oh, Jumal!” Ahastas Kaguya oma südames. „Palun... Ah... ära lase mind... oh... nii-iimoodi kustuda kui Britney...” Ja kurat irvitas mõnitavalt, kui ta seda palvet nägi, sest Jumal ei kuulatanud selle paiga kohal, ükskõik, mida nad siin oleksid palunud. See poleks taevasse jõudnud. Juba siia paika sisenemine oli Jumala vastu üles astumine – aga talle meeldis see palve. Tal polnud mingit kiiret hinge välja imemisel, missest et sellest naisest ei võinud kunagi nõida saada. Tema paak oli lihtsalt liiga väike. Kuid siit oleks siiski võinud hea konkubiini saada, kes talle uusi ohvreid toob. Ka selliseid ümmardajaid oli tema ridadesse vaja. Tuli veel näha, kas ta enda hingepeeglist silmamise üle elab, et tema uus roll nii madal on... Ja Lutsiver andis naisele uut jõudu, et ta veel niipea ei lõpetaks ja talle kõike annaks. Tal polnud veel mõtet tema hinge lahti nõristada. Sellist haruldast momenti, kui nii võlts libu nii ehedaks muutub ja end siiralt kingib, seda ei saanud hooletult ära raisata. Seda tuli nautida, kui eriti vana konjakit. Ja Lutsiver oskas sellist asja hinnata. Kuigi nad ei teinud tehniliselt niipalju võtteid, kui ta eelmiste tüdrukutega tegi, oli see kvaliteet, mille Kaguya sellesse istuvasse asendisse pani faktoriaalselt erinev isegi mõlemi eelmise kogukepi ulatusestki. Nagu püüaks võrrelda faktor 9! faktorite 4! ja 5! summaga – nagu püüaks võrrelda 144 ja 362.880!! See oli hoopis uuel tasemel kepp, mida oleks tulnud kuldkepiks kutsuda ja mitte tavaliseks kepiks. Nad mõlemad andsid oma kõik ja tüdruk tundis viimaks, miks inglid taevast ära pagendati, kui nad Eeva tütarde seast endile naisi võtsid. Kaguyasse ei jäänud enam üldse vabat tahet alles, sest ta oli võimeline üksnes Lutsiveri poole õhkama. Ei olnud tal enam isegi mürki vaja, sest ta oli kuradiga täielikult ja vabatahtlikult üheks saanud, nagu nad oleksidki tõesti abielus. Ja siis näitas kurat talle tema hinge, kuidas see võib kõige jõledamaid poose võtta, et ainult kuradit armastada, sest see on nüüd tema koht. „Sinu hing on minu ja sa võid selle nime endale päriseks võtta, Kaguya – see kuidagi sobib sulle valatult, jänesehaldjas...” ning tüdruk ohkas kerglaselt nagu kuuleks ta inglikoore laulvat. „Mmmmm mida iganes sa soovid, mu kallis...” Ta ei hoolinud sellest, et ta nägi hingepeeglist eriti vastikut kolli vastu vaatamas ega seda, et ta viimaks aru sai, missugust õelat mängu Lutsiver oli temaga mänginud. Ta vaid vaatas sügavale oma mehe silmadesse ja küsis:

„Kas mu sõbrannad on tõesti surnud?” ja kurat imetles tema vastleitud siirust, sest temasse polnud midagi võltsi enam jäänud. „Jah on küll! Aga sina oled teistmoodi ja sina võid oma hinge alles hoida, sest mul on sulle üks tööots ja kui sa oled selle ära teinud, siis ma söön sind ühes ihuga ära ja sa saad täiesti minuga üheks!” Tüdruk vaid luksatas selle peale kergelt ning leppis sellega. „Hästi, mida iganes sa soovid mul teha, ma teen. Olen ma ju sulle juba isegi oma parimad sõbrannad jätnud! Mis siin enam häbeneda...” Kaguya tahtis juba riista otsast alla tulla, kui Lutsiver tema peatas. „Kui ma olen su ära söönud, sünnitan ma su uuesti ja sa valitsed minu kõrval kogu seda maailma!” kuid tüdruk vaid naeratas talle andestavalt. „Me mõlemad teame, et sa armastad teist tüdrukut ja mitte mind, kuid ma saan aru... vähemasti tegid sa minust naise ja lasid tunda armastust inglite moodi. Mul ei ole enam ühtegi kahetsust.” Ja seda öelnud, tuli ta alla ning talle tehti oma portaal, et ta saaks kohemaid oma kehasse tagasi. Samal hetkel, kui Kaguya jõudis oma kehha, peatusid teiste kahe tüdruku südamed ja nõutult käsi laiutavad öövahid ja arstid vandusid käsi piiblil, et ju oli siis nende aeg nii rahulikult unepealt minna. Eks nende haavad olid ka rasked ja nad olid palju verd kaotanud. Egas nad siis asjata intensiivis ei lebanud. Vastutav prokurör, kes pidi nad üle kuulata laskma, vaid vappus vihast ja neimast „kuradi pedofiilsete noorte” pärast, kes tüdrukuid halvale teele aitavad ning manas igasuguseid võikaid saatusi välja, mis ta laseb sellel ninamehel läbi elada, kes praegust nende käes oli. Kõik teised olid juba surnud välja arvatud Hanna Magdalena Säsi; Juri Nikolajev ja see tüdruk, kes nimetas end Kaguya. Mingil seletamatul kombel polnud enam võimalik tema tegelikku identiteeti selgeks teha, sest kõik tema dokumendid olid haihtunud; samuti tema paberid arhiivides. Jäi just selline mulje, nagu ta poleks kunagi isegi siin mail eksisteerinud ja uurijad hakkasid inimkaubitsemist kahtlustama. Aga hetkel magas ta intensiivis õndsat und ja ei saanud küsimustele vastata, kes ja mis kurat ta täpselt on?!!?

III

Kui peakuri oli kõik oma keppimised laitmatult ja oivaliselt sooritanud, tuli ta ilusas karmiinpunases öömantlis Leonidas Sumatini manu ja seletas teda. „Noh, kuidas oli?” Kaitseingel ei leidnud sõnu, millega Lutsiveri ära kiita. Ta võttis targu Višnagojimi ka appi ja veel mõne oma kratikesega, et ta päris üksi kiitma ei pea ning avas üriku ning lõi selle kohe punastades jälle kinni. Kui teised temalt küsima hakkasid, millest selline teatraalne peenutsemine, siis ta näitas nurga alt ühele vähemale kratile seda röögatut numbrit. Kratike sai kreepsu ja minestas kohe, õnnis naeratus suulael ning silmades nagu oleks talle just terve jalka meeskonna kisakoor ühiselt täisteenust pakkunud. „No see on ju täitsa sooda!!” kurjustas Lutsiver, kuigi tema tooni veidi segas enesega rahulolev mökitus. Višnagojim hakkas ka numbrit ürikult vaatama, mitu hedonit suutis siis vanatige kätte saada, ning südames ta mõtles, et ju siin käib jutt 1000 sest ega väiksema numbri eest isegi madal kratike naljalt minestama ei hakka. Kuid kui ta nägi numbrit 363.024!!! siis ei uskunud ta oma silmi ja pidi selle valjult välja kokutama. „Sa Kuradi kurat! Pedesoend Ugrisitt!!” Ta võttis üriku rohkem lahti, et näha kui palju ta igalt ühelt eraldi sai ja kui ta kogu lugu igatpidi mõõtis ja vaagis, siis ta kraaksatas õõvastavalt. „Ja nii odavalt lõigi oma parimatele sõbrannadele noa selga ja nõustus ka viimasele järele minema, et ta kuradile ohverdada – et siis ära söödud saada!! Tule Taevas Appi!!” Ta ei suutnud sellist külma õelust mõista „Ja ta veel teab, et sa ei armasta teda... ja... ja ta andestab sulle ning seda ta just oma elult ootabki??!” Višnagojim ei teadnud, mis toimub ja varsti leidis ta end jälle Jägermeistreid oma sisikonnast välja higistamast.

„Aga... Aga ... Aga Miiiiii-iiiiiiks!!!” ei saanud ta oma eksitusest aru ja halises kõrvulukustavalt.

Leonidas Sumatin näitas laisalt tema kohal punaselt vilkuvale sildile, kus oli rasvaselt kirjutatud: „Palvetamine rangelt keelatud! Eksijaid karistatakse Lutsiveri poolt isiklikult!” Ja süüdlane neelatas kuuldavalt, kuid talle ei antud andeks. „Päästearmeest oled vä?” mõnitas Lutsiver. „Ikka tõsiselt!” ilkus Leonidas kaasa ja üks nimetu kratt õhises takka „Seepärast, et nii suur saak tuli, ei saa siis bossi head tuju ära kasutada ja reeglitele nii laia kaarega kusta – oled põrguline või ei ole? Mis sa tahad, et need hinged taevasse läheksid, mis nii suure vaevaga kätte saadi!!” Ja kurat imetles seda alatut nüket ja hakkas sõnasabast kinni. „Näed isegi, et su asjalood on halvad – ja mina veel lasin su siit tulema, sest sa oskavat tööd teha – ja nüüd sa kukud lausa palvetama!!” ning ta laksas veel eriti mahlakalt keelega, nagu ei suudaks sellist reetlikust mõista. „See on sinu enese huvides...” lohutas Leonidas võltsvagatsevalt talle näkku parastades. „Kuidas sa muidu neid asju õpid, mis peavad unepealt selged olema!” ja Lutsiver imetles oma alamate oskust üksteist tema pärast nahka pista, ning õelutses veel tunde Višnagojimi kallal, et ta nii suure saagi isiklikult oli saanud, ja keegi jobu julges selle peale palvetada. See oli viimane asi, mida nad soovinuks, kui Jahwe Sebaot tõesti oma silma siia poetab... lõpetuseks ütles veel vanaõelus: „Kuula oma sõpra, Sumatinit, temal on ikka mõistus õiges kohas ja pole ta end nii maha joonud midagi nagu sina. Tema nägi ju seda arvu esimesena ja kõigest punastas viisakalt ja ei kukkunud palvetama – kuidas siis sina nii kiiva keerasid??” Ja tehtult ohates läks Lutsiver oma teel, jättes Višnagojimi ulguma ja hambaid kiristama. „Ole sa neetud, valesõber ja libavend!! Jälle suutsid mulle noa selga lüüa ja kogu au endale saada, jättes mulle kogu selle sita... Sina peaksid siin olema ja mitte mina. OLE SA NEETUD!!!” Ja valvurid, kes olid teda valvama pannud vangutasid süngelt pead: „Noorus on ikka täiesti hukas, endal on silt kohe silma all ja ikka suudab mingi suure numbri pärast palvetama kukkuda – kas siis Kurat ei võigi natuke lõbutseda kah...??” ja teine nõustus sellega. „Omavahel öeldes, ega see nii suur number nüüd kah ei olnud ja kui poleks nii palju soperdamisi, siis ei peaks isand Lutsiver end ise vaevama ja ta saaks iga päev sellise numbri...” Ja nad mõlemad vaatasid pilklikult patukahetseja peale: „Kui aga meil sellised noored on, ptüi, kurat, siis küll mitte – kuradi viimase peal nikkumine teine...” Ja nad seisid oma auvalvet edasi, tegemata välja kuidas Višnagojim neile maad ja ilmad kokku lubab, kui ta vaid siit välja lastakse. „Kannata aga kannata, siin vennaarmu ei tunta!” ja ta osutas väikesele kirjale rohelises, mis oli suure punase all. Teine valvur isegi tõi abivalmilt pikksilma välja, et Višnagojim saaks lugeda. „Kes ligimesearmastusest teise põrgulise tema teenitud või siis teenimatust karistusest päästab, sellele keerab kolm kuradi poolt isiklikult valitud põrgulist korraga ette ja taha ja kõrvale!!” Ja kui nad olid seda temaga kooris maha veerinud, et see veel eriti mõnitav ja alandav tunduks, ütlesid nad talle käsi laiutades laisalt. „Näed isegi, et sinu aitamine on kuradi kallis temp. Nii äge vend sa meile nüüd ka ei ole, et me sinu pärast kukeks hakkaksime.” ja üks juurde karanud kratike veel vintsutas inimkönti ja viskas suunurgast möödaminnes. „Kui Lutsiver sellelt eidelt oma viimase sõbrantsi hinge ja tolle boyfriendi oma ka kätte saab ja tema nahka paneb, võib-olla saab ta nii õnnelikuks, et laseb sellesinase uuesti lahti ja tööd tegema...” Auvahtkond hakkas selle peale eriti maniakaalselt hirnuma, nagu oleks nende mõlemi rindu kaksteist hüääni ära peidetud. Üks ütles teisele: „Ma panen 100 hedonit selle peale, et tuleb selline lotovõit!” ja teine imetles sellist röögatut pakkumist. „See on mehe pakkumine, kust sa selle välja kraabid?” kuid küsitletu võttis laisalt oma krihvli ja kirjutas Višnagojimile 200 hedonit karistusaja ekvivalendile juurde, ning sai eriti hämmastunud silmapööritusega pilgu osaliseks... „Mis on? Tal on terve igavik seda maha istuda, küll ta lõpuks välja saab...” ning sai selle peale sõbraliku müksu õlale. „Väga viis ja eriti alatult vastik!! Nii peabki! Sellepärast me auvahtkonnas olemegi...” Ja tunnimehed lõbutsesid samamoodi edasi, kui Višnagojim neile ratta otsas muusikat pakkus.