Tiffany oli KRATTis loengus ja külalislektor ameerikast andis filosoofia tundi, samas kui õppejõud temale ebatavaliselt tagumises reas istus ning rahulikult pilgul auditooriumis ringi rännata lasi, nagu oleks hoopis tema tudeng. Ta ei jätnud ka võimalust kasutamata Tiffanyle teismelise kombel silma teha. Tiffany aga tegi kõrgi näo ette ja ajas nina püsti ning pani käed rinnul risti, nagu oleks teda millegagi solvatud ja näris vihaselt alahuult. Kui üks klassikaaslastest küsida julges, milles viga, sai ta vastuseks sapise urina:
"Vaiki, õnnetu, mul on deprekas ja sina oled peavalu!"
Kõnetatu läks näost punaseks ja vajus kühmu ning pühendus hoopis külalislektorit jälgima, nagu oleks see eriti huvitav tegelane - kindlasti huvitavam, kui teda vihaselt põrnitsev Tiffany. Uku vaid muigas selle peale ja püüdis uuesti Tiffanyle külge lüüa ja tegi kõnekaid vihjeid oma pilguga keskmise rea kohta, mis neid lahutas ja laiutas teatraalselt kätega.
"Keskendume nüüd ainele ja jätame kõrvalised teemad ukse taha." ütles unine hääl kantslist, mille keegi oli kohale vinnanud ja õppejõu laua asemele pannud. Jah, nad olid seda alles nüüd märganud, kui ümber korraldatud auditoorium oli. Tiffany ja õppejõu käitumine olid kõikide tudengite tähelepanu keskpunktis, ning nad hakkasid pool-vastutahtsi jälle tunnile keskenduma. Kuigi tavaliselt nad nii unist häält mõnes teises aines poleks tähele pannud, või isegi arvesse võtnud, jättis Uku tavaline tapvalt sarkastilise tooni taustal puudumine nende kõrvadesse kriipivaid jälgi. Midagi oli nagu puudu ja nad kahtlustasid, et see võib olla riugas nende tähelepanu uinutamiseks.
Auditoorium võttis nagu üks mees kottidest oma Dell rüpardid välja ning lülisid sisse. Keegi kärsatas oma rüpardi aku ära ning oigas summutatult ning võttis leplikult märkmebloki ning pastaka, silmitsedes seda pilguga, nagu harilikku pliiatsit, mille tina võib kohe murduda - "Ei täna ei või kohe midagi viltu minna!" - oli iga tudengi näkku vajutatud, nagu oleks see märg savi olnud.
Õppejõud paistis oma lause tulemusega rahule jäävat, sest ta asus kohe ilma sissejuhatuseta tunni kallale. Ta ei olnud isegi vaevunud end kohaselt esitlema, millise osa ta oli nähtavasti oma nimesildile jätnud, mis kantsli otsas ilutses. Tiffany pöördus teda vihastanud tudengi kaela põrnitsemiselt nimesildi poole ja sai teada, et õpetaja nimi oli Thomas B Warden - ja see nimi ei öelnud talle midagi.
"Mida kuradit see Uku jälle plaanib?" mõtles ta endamisi ja võttis moe pärast oma märkmiku välja. Ta oleks võinud ka oma isa poolt ostetud rüpparit kasutada, kuid ta oli selle koju jätnud. Praegusel hetkel oleks tal liiga suur kiusatus see vastu Uku pead puruks lüüa.
Ta isa oli läinud komandeeringule Kanadasse ja jätnud neid emaga üksi. Üksi otse laupäevakul ning seda fakti oli iseenesest raske seedida, kuid Filosoofia õppejõu võimalikku vimkat auditooirumi arvelt, et need nii küündimatud on, seda oli kindlasti veel raskem seedida. Päris kindlasti ei tahtnud ta selliseid asju korraga seedida - kuid siiski oli ta fakti ette pandud ning põrnitses lummatud järjekindlusega külalislektori nimesilti, nagu teaks see kõiki saladusi teda vaevavatele küsimustele.
II
"...Kui me vaatleme tänapäeva maailmakorraldust, on see suures osas demokraatlik-kapitalistlik suletud keskkond. Selle äärealadel on ka erinevaid faśistlikke ning kommunistlikke ilminguid. Kuid need jäävad marginaaliateks. Suletud on see keskkond selle tõttu, et see ei allu muutustele ning kaldub enese alalhoidlikele instinktidele, mis on omane elusorganismidele. Samas ei ole seda ühiskonna korraldust võimalik nimetada 'demokraatilikuks' selle klassikalises mõistes, kuna sellest puudub korruptsioon..."
Selle märkuse peale ei pidanud üks tudengitest enam vastu ja tõstis nõudlikult käe, saades tasuks hunniku vihaseid pilke, kes teda sisistasid: "Mida sa teed? Kõrvaga kuulatakse, mitte käega!" Ka Lektor vaatas nõudlikku kätt unisel eemaloleval pilgul. Ta pööras küsiva pilgu õppejõu poole, kes tagareast laisalt ühmas: "See on härra Eluri - meil on kombeks küsimustele vastata, kui need peaksid õppejõu ainesele tekkima."
Auditooriumisse laskus vaikus, mille jooksul külalislektor näis seda repliiki seedivat, samas kui 'Härra Eluri', ikka veel käsi püsti, oma vastust või kohtuotsust ootas. Tema näolt ei olnud võimalik midagi välja lugeda ja oleks võinud arvata, et ta on Texas Holdemi laua taga ja mitte tunni juures. Ja paljud tudengid panid ka seda vastuolu imeks.
"Ta, kurat, ei esita kunagi küsimusi?" sosistas keegi auditooriumis oma pinginaabrile. "Jah, uskumatu, mis talle sisse läks!" nõustus kõnetatu, kuid külalislektor näis hakkavat reageerima, ning kõik pöördusid jälle tema poole.
"Te võite küsida" ütles härra Warden uniselt, nagu oleks ta hoopis kuutõbine ja ei pöördukski päriselt kellegi poole.
"Mille poolest te arvate et korrputsioon on demokraatiale iseloomulik ning 'klassikaline' nähtus?" Küsija lasi jälle käe alla ning jäi ootavalt õppejõu vastust kuulama, kes tundi jätkas, nagu polekski teda katkestatud.
"Mis on korruptsiooni mõiste? See on kellegi võimeka subjekti mõju ainesele muutval viisil, mis ületab ainese enese sisemist suunist ning kulgu. Selle käigus saab objekt kas uue tähenduse või suunise ja omadused, mis algselt ei pruukinud isegi loogiliselt võimalikud olla. Tänapäeval on selline 'ainese' või ka 'ajaloo' muutmine välistatud, kuna siis meil poleks juurdepääsu 'demokraatiale' mis asub minevikus ja mitte olevikus. Me käsitleme 'demokraatiat' kui asja, mis oli kunagi mingil viisil - aga mitte niimoodi, nagu kreeklased ise seda kaasaegselt käsitlesid - päevapoliitiliselt. Sellest hetkest, kui 'demokraatiast' sai üldiselt tunnustatud valitsemisviis maailmas, muutus see sama eluvõõraks kui valgest marmorist kujukesed muuseumides, mida nüüd 'klassitsistlikuks stiiliks' nimetatakse, ehkki kreeklased üldse ei vaadelnud neid sellisena, sest nad kandsid veel riideid ning olid kirevalt värvitud, et paremini inimlikke emotsioone kujutada - mis aga paraku pole aja hambale vastu pidanud, jättes meile tumma kalgi marmorvareme - valge kuju ilma värvi ja riietuseta. Samuti on 'demokraatia' selline valge kuju ilma värvi ja riietuseta, sest temast on eemaldatud päevapoliitika ja spekulatsiooni võimalikus."
"Te siis möönate, et 'demokraatia' on ainult teoreetiliselt olemas, kuigi mitte praktiliselt?" jätkas poiss küsimist ning oli jälle käe üles ajanud. Uku muigas endamisi ning vaatas Tiffany poole, kes vaid mõõdukalt kulmu kortsutas ning huvitatult 'Härra Eluri' poole vaatas. Kolumats ei olnud tundi tulnud ja see oli tema puhul ebatavaline. Millest poisi selline huvi tunni vastu, kas Maarikaga juhtus midagi? Tiffany ei teadnud vastust neile küsimustele. Lektori ettekanne oli isegi huvitav ja uue nurga alt. Siit oli võimalik isegi midagi õppida.
Thomas Warden näis ikka veel rääkivat niimoodi, nagu ei pööraks ta auditooriumile ja küsimustele mingit tähelepanu ja jätkas tunniga:
"Demokraatia tähistab klassikaliselt ühe demose e. linnriigi rikaste kodanike õigust käia valimas ja filosofeerimas - selle õiguse käsitsemiseks, peavad nad juba olemuselt omama suurt hulka vaba aega, mida pole tänapäeva tööle orienteerituses võimalik saavutada, sest meil puudub suhe orjandusega. Kuid kreeka ühiskonnas tegid orjad või siis sulasteks võetud vaesem ja harimatum rahvamass kõik musta töö ära, jättes kreeklastele võimaluse pühenduda 'demokraatiale'. Sama mõju saavutamiseks tuleks kas orjapidamine taastada, või minna utopistlikult masinaid ehitama, kes suudavad mõelda ja meie eest töötada, et meie võiksime oma plaatani puu all lesida ja mõtiskleda, kuidas seda maailma paremaks teha ning oma kaasvõistlejalt või vaenlaselt ideid või muid omandusi üle lüüa, sest midagi muud mõistlikku pole oma ajaga peale hakata. Nii saab korruptsioon olemuslikult vajalikuks osiseks, mis aidab demokraatiasse 'uut verd' tuua, sest takistab status quo tekkimist, milleks on ootuspärane sündmus. Samas ei ole aga demokraatia võrdne anarhiaga, sest mingil määral ta hoiab seaduslikust ja reeglipärasust üleval ning vähemalt sõnades on ta just nii ülev nagu ta tänapäeva on üle kantud. Ega asjata ei ütle Nietzsche oma esikteoses "Nõnda kõneles Zarathustra" - "Ja luuletajad valetavad liiga tihti!" ta pidas silmas, et igasugune suuri masse puudutav teave, peab omama reaalsust kõverdavat efekti, nagu veeklaasi asetatud lusikas paistab katki olevat, et valgus klaasi ja vee erineva tiheduse ja murdeomaduse tõttu sellise efekti annab. Meie teame, et see on optiline illusioon ja lusikas on tegelikult terve - kuid kreeka päevil, kui valitses ehtne demokraatia, usuti nagu Matrixis öeldi: "There is no spoon!" Tänapäeva teadust polnud olemas ja see alles kujunes. Paljusid teadusharusid varjutasid ebausk ning ahtad kogemused mida kuidagi tõlgendada üritati. Astronoomia ning muu täheteadus koos ilma ennustamisega oli varjutatud numeroloogia; astroloogia ning feng shui või ichingi laadsete õpetustega. Kartograafiast teati niipalju kui kogemused ja legendid võimaldasid ja inimeste endi hulljulgus kilpkonna seljast maha seilata, kes kogu maailma pidi ülal hoidmam, võimaldas. Kui keegi sellisel retkel surma sai, siis "oli ta äärelt alla kukkunud" kui tagasi tuli, muutus meie maailm suuremaks, kuid tõsiusklike jaoks rikkus see mängu ja korrumpeeris taju, sest maailma äär nihkus kaugemale ja näis legendide paika pidavust tögavat. Seetõttu on ka minu meelest demokraatia liiga dogmaatiliselt üle võetud, jättes sellest välja kõik osised, mis eurooplastele kreeklaste juures häbi ja piinlikust tekitavad. - Ma süüdistan selles kristliku õpetuse mõju, mis oma eetosega demokraatia algse põhimõtte üle kirjutas ja korrumpeeris, vastates niimoodi irooniliselt selle sisemisele loogikale..."
Kogu auditoorium näis olevat nagu mingis lummatud transis ja oli kuulda sõrmede klõbinat klaviatuuridel ning üksikute pastakate sirgeldamist paberil - kui üks kuri käsi jälle püsti kargas ja nagu turu pime ja nähtamatu jõud neid ahistama kippus.
"Teie meelest on siis demokraatia omaette religioon nagu kristlus või teised usundid?"
"Jah, ütlen küll!" vastas Thomas Warden esmakordselt selgelt poissi silmitsedes, ning kogu auditoorium oleks nagu mingist unest ärganud ning käed sihtisid ahelreaktsiooni sarnaselt taeva poole ning noorte tudengite hääled sulasid stiihiliseks kakofooniaks, millest polnud enam aru saada, mida keegi täpselt küsis. Uku tõusis püsti ja loivas rahulikul sammul jälle auditooriumi ette ning sosistas midagi lektorile kõrva, mille peale see noogutas.
"Me jätkame seda teemat lõunapausil, mis on seekord Sümpoosiumi vormis." ütles lektor vastuvaidlemist välistaval toonil ja nad märkasid alles nüüd kui näljased nad tegelikult olid. Tiffany vaatas kellale ja seletas hapult: "2 tundi" nad olid juba poole tunniga lõunasse sisse sõitnud. Uku paistis seda mõtet järgivat, sest ta lisas kohe rahustavalt klassile. "Ma sain direktorilt loa, tundide tavalist pikkust ja vahetunde veidi muuta. Pärast seda lõunat, mis on kavandatud kolme tunni pikkuseks, on veel üks kahe tunnine teemablokk, mille käigus, loodan, ei teki enam küsimusi, sest meil on palju materjali läbi võtta ja selle kohta tuleb essee." Mitmed oigasid ja saatsid kõnekaid pilke Elurile, kes sellele vaatamata endale mitteomaselt välja ei teinud ja teistest tudengitest läbi tõukles ja litsus, et lektorile lähemale jõuda ja kindlasti tema kõrval istuda. Terve auditoorium läks huvitatult juteldes ühtse rivina allkorrusele sööklasse, kus kaetud laud neid juba ootas.
III
"Aga miks te arvate, et demokraatia on religioon, meie ju ei kiusa teisitmõtlejaid taga?" küsis üks naistudeng veidi torssis ilmel ja sõi oma sealiha riisiga hernekastmes.
Thomas seletas pikalt tüdrukut ja tema toitu ning vastas hoopis Ukule:
"Teil on siin ilus kool, kui tudengid oleksid ameerikas seda küsinud, oleks kas minul või temal probleeme tekkinud."
Tüdruk pani oma lauanõud ära ja vaatas Thomast vihaselt: "Palun vabandust, ma rääkisin teiega!!"
Thomas vaatles teda jälle hajameelselt ja ütles siis: "Seleta mulle lahti mõiste 'taga kiusama'."
"Ma ei saa aru." ütles Tüdruk segadusse sattudes. "Kõik ju teavad, mida..."
püüdis tüdruk kannatlikul toonil külalislektorile ilmset asja seletada, kes Ukule iseloomulikult läbematult vahele lõikas, ilma et ta oleks taldriku kohalt pead üles tõstnud ja pühendus rohkem oma toidule kui vastamisele. Sellegipoolest ei näinud see tema diktsiooni häirivat.
"Selles probleem ongi, et kõik teavad, mida 'taga kiusama' peaks tähendama."
Tiffany jälgis vaikimisi kõnelust ja ei öelnud midagi. Ta oli oma taldrikule vaid natuke porgandisalatit tõstnud ja näris nüüd tähelepanelikult kuulates leiva viilu.
"Kas midagi on lahti?" küsis üks tudeng temalt närviliselt
"Kao ära kõõm, sa segad vestlust!" ütles Tiffany moka otsast ja kuulas edasi, närides leiba.
"Kui 'taga kiusama' tähistaks alati sama asja, tähendaks see ühtlasi et vaadeldavas kogukonnas pole teisitimõtlemist üldse olemas, sest ainult niimoodi, võivad kõik inimesed ühtemoodi aru saada. Isegi samas liikumises on selle mõiste kohta kõrvale kaldeid - neid, kes sooviksid radikaalsemat poliitikat ja neid, kes sooviksid liberaalsemat poliitikat. Sellega aga muutuks tolerantsus sama tühjaks sõnaks kui 'härra' või 'sir'."
Tüdruk punastas sellise vastuse peale ja pidas paremaks hoopis oma taldrikuga suhelda.
"Kas te olete faśist?" küsis Gunther Eluri teravalt.
"Just selliseid küsimusi ma silmas pidasingi." Tähendas Thomas jälle muigavale Ukule ja vastas siis küsimusele:
"Kas see häirib teid, kui olen?"
Thomase selline vastuküsimus tegi Guntheri relvituks ja ta jäi mõttesse. Ega tema isa just palju parem polnud, kuid ta polnud sellele eriti tähelepanu pööranud, mida ta ise asjast arvas. Kodus ei olnud päris võimalik isa arvamuses kahelda, kuid selline soe küsimus tegi ta nõutuks. Kuidas ta oleks pidanud seisukohta võtma.
Mitmed tudengid lauas hakkasid susisema ja puhkima:
"Ennekuulmatu; faśist - ta on ju... Ameeriklane!!" ütles üks kõikide nördimuse sõnades välja, ning sai vastuseks nõusolevaid pominaid.
"Ei, see ei häiri mind otseselt, sest ma pole ühegiga kohtunud, et selles selgusele jõuda, mida ma neist tegelikult arvan." tähendas Gunther mõtlikult saades vastuseks teistelt tudengitelt mõistmatuid grimasse ja ära seletatud irveid.
"Näe, koer leidis koera üles." tähendas keegi lauast ja teised irvitasid õelalt kaasa.
Thomas pani oma kahvli kõrvale pühkis suu riidest salvrätiga puhtaks ja köhatas veidi enne kui ütles:
"Sa oled harukordne õpilane... kas sa, kui küsida tohib..."
"Jaa, tema isa on sõjaväelane." muigas Uku rahulolevalt.
"See ei puutu üldse asjasse!" torises Gunther sapiselt.
"Minu meelest puutub ikka küll." Tähendas Thomas endamisi, nagu peaks sisekaemust. "Sõjaväelased ja nende pojad on reeglina palju sirgjoonelisemad ja ei tee oma käitumises loogikavigu."
"Milliseid loogikavigu te silmas peate?" küsis nüüd Tiffany
"Neid loogikavigu, mida inimesed, kes on veendunud oma õigsuses, teevad; kui nad pole rindel käinud või vastava kasvatuse mõjusid kannatanud." Tähendas Thomas veidi kõrgil toonil. "Tavaliselt mulle ei meeldi, kui naised vahele segavad."
See repliik kohtas sööklast laia vastukaja ning protesti.
"Kelleks ta end õige peab?"
"Mis ajastul ta elab!"
"Hei uudisteade, Hitler kaotas sõja!!"
"Kao tagasi Ameerikasse faśistinäru!"
"Rahu, rahu!" Lepitas Uku, kes oli nüüd püsti tõusnud, "Laseme mehel end ikka akadeemiliselt kaitsta; võimaldage temale vähemasti suu puhtaks rääkida, siis võite vastuväiteid esitada, soovitavalt akadeemilises vormis. Me pole siin mitte tänaval vaid Ülikoolis, nii et käituge vastavalt seisusele." Selline aupaklik ja mitte Ukulik toon pani paljusid võpatama ning inimesed pomisesid kohmetunud vabandusi ning jäid vait.
Tiffany vaid naeratas kergelt ja muigas: "Kui te mulle võimaluse annate siis ma võin teid ehk üllatada või midagi uut õppida."
"Kas see ongi see tüdruk, kellest sa rääkisid?" küsis Thomas kergelt kulmu kortsutades ja saanud Ukult nõusoleva noogutuse, jätkas vastamist Tiffanyle viisakalt otsa vaadates.
"Rindel käinud inimene teab hästi, mida sõda tegelikult tähendab. Sa lähed rahva kiituse saatel teele ja kõik sinu sõbrad ja kaaslased on veel elus; sa käid lahingutes ja näed surma väga lähedalt ja võibolla saadad korda tegusid, millest sa ei uskunud, et neid üldse olid võimeline tegema; ja koju jõudes saad võibolla isegi kangelaseks - kuid selle hinnaks on see, et sa oled teiste inimeste suhtes võõraks jäänud, sest sinu ülemused ei või ju öelda, et sa nottisid rindel vaenlasi nagu segane, vaid et sa võitlesid ausalt ja õiglaselt ning vastasele võimalust andes. Sinu tegude ümber põimitakse selline ilusate sõnade võrk, et pärast ei tunne su ema ka sind sellest lugulaulust ära. Kuid suur uhkus ja tänulikkus, et vähemasti tema sai selle poja või oma ainsa poja elusalt ja tervelt tagasi, takistab tal seda avalikult või eneselegi tunnistamast. Inimesed hakkavad sulle jooke välja tegema ja sulle õlale patsutama, kuid sina elad vaimus läbi sõjakoledusi ning märkad oma õuduseks, et need aated, millega sa sõtta läksid, on vahepeal kodumaal asendunud teistega, nagu oleksite just teie sõja kaotanud ja mitte vastupidi. Sest tegelikult oled sa massimõrvar, kes rahu ajal oleks mõistetud vangi, kui ta niipalju oleks tapnud."
Tudengid ei julenud isegi hingata ja kuulasid tähelepanelikult Thomas Wardeni seletust, mis jätkus:
"Ja siis on veel need ullikesed, romantikud, nagu Nietzsche - nojah, ta käis küll rindel, kuid jäi siiski haigeks; ja hiljem lausa vaimuhaigeks - kes arvavad, et teavad sõjast kõike ja asuvad õiglase sõja reegleid kirjutama ja luuletama. Ja minusugused peavad neist siis ka järgima, nagu mängiksime me ameerika jalgpalli ja pärast lahingut tõusevad mõlema poole langenud jälle maast üles ja kätlevad sõbralikult, kuid tegelikus elus nii ei juhtu. Keegi ei anna sulle uut mängu või uut elu - kui sa langed, siis on see alatiseks, sinu jaoks on kõik läbi; ja võibolla sa suutsid midagi saavutada; kuid võibolla jätsid sa endast naise lapsega maha; või 200 hektarit põldu koos pensionärist isaga või hea tasuva töö mõne firma juhina või mis iganes muu väärtusliku. Sina läksid sõtta ja teised, kes kunagi sinna ei lähe, need nüüd hakkavad köhima, kuidas sa nüüd täpselt täägi oma vastase sisikonda pead suskama ja mitme hüppega ning kui kiire jooksuga pead üle lahinguvälja vastase kaevikuisse tormama, kuidas granaati heitma ja imalaid lihtlauselisi repliike pilduda nagu Kapten Ameerika. Herr Hitler, keda teie nii väga armastate..." täheldas Thomas sarkastiliselt, ühele eriti valjult protesti avaldanud tudengile otsa vaadates "... oli andetu keskpärane kunstitudeng, kellel oli Napoleoni kompleks ja kes kaotatud sõda endast nõrgemate peal välja elas - ja juudid jäid talle lihtsalt kogemata ette, sest keegi pidi ju nii alandavas kaotuses süüdi olema, kui 'võidukas saksa armee' võidu eelõhtul alandavalt ning mõnitavatel tingimustel alistus."
"Te siis ei ole faśist?" küsis kõnetatu veidi segaduses olekuga ning ka teised naeratasid kohmetunult nagu oleksid mingist naljast valesti aru saanud ja end eriti rumalalt näidanud. Thomas ei paistnud sellest küsimusest üldse välja tegevat, sest ta pöördus jälle Tiffany ja Guntheri poole.
"Enne võimule tulekut, olid juudid Herr Hitleri kõige uljamad ja ustavamad toetajad, sest nemad lugesid tema kõnedest välja et nende maa antakse neile jälle tagasi - solvatud inimesi on kõige kergem ninapidi vedada ja neile valetada; eriti kui nende solvumine sarnaneb teie solvumisega - aga tegelikult tahtis ta kõiki neimata, kes võisid kaudselt või üldse mitte süüdi olla, et Saksamaa, Püha Rooma Keisririigi pärija ning Kultuuri alalhoidja ei võinud oma õiguspärast kohta maailmas sisse võtta. - Ja siin jäid juudid juba ideoloogiliselt oma maailmapildiga ette, milles nemad pidid kogu maailma õpetajad olema ja neid Jahve suunas juhtima. Kui britid oleksid selja sirgu ajanud ja mitte suuri läbirääkijaid mänginud, kes vaid sõnadega metsloomi taltsutavad nagu mingid võlurid, siis ei oleks Herr Hitler..." ta rõhutas seda nime erilise põlgusega "...võimule jäänud, vaid oma rahva poolt maha paisatud ja tapetud; kuid kuna nad lasid temal mitmeid otseseid poliitilisi punktivõite üles korjata, näis sakslastele, et Hitleril ongi õigus, sest tema poliitika viis ju mingitele tulemustele. See vastas rahvuslikule ootusele ja miks nad ei pidanud siis sellega kaasa minema, kui näis, et õiglus vimaks jalule seatakse, missest et teiste rahvaste arvelt. Nemad olid ju sakslastele ebaõiglase rahu peale surunud. Pealegi paljastas see eelneva sõjapidamisviisi, kus kaotaja arve maksab, nõrkuse. Kui suurriik ikka ei taha arvet maksta, siis ta ka leiab viise, kuidas mitte maksta, isegi kui ta peab uue sõja algatama."
Keegi ei julenud rohkem midagi küsida, kuid Gunther ja Tiffany jätkasid dialoogi
"Te siis mõtlete, et kõik on tühine, nagu Koguja piiblis filosofeerib." küsis Tiffany mõtlikult
"Kas siis on võimalik mittesõjaväelasena üldse sõda ja rahu mõista? Miks siis Dostojevski oma raamatu kirjutas?"
"Ei ma ei arva, et kõik on mõttetu, ehkki ma nõustun Kogujaga tema argumentatiivsuses, aga see ei pea tähistama resignatsiooni vaid elu jaatamist. Muidu ei oleks ju üldse mõtet sõtta minna, kui sa millessegi ei usu ja ei arva, et just sinul on õigus." pöördus Thomas Tiffany poole "Ja Dostojevski oli venelane, sellepärast!" lausus härra Warden mõtlikult Guntherile "Kes muu peaks maad valitsema, kui venelane, kes kõik sõjad ära lõpetab ja sellega maailmale igavese ja igikestva taevase rahu kingib. - Kahju ainult, et Hiinlased endist samuti mõtlevad, muidu võiks ehk sellega nõustudagi, kuid sellise mõtte peale on paljud rahvad jõudnud, neil pole lihtsalt nii andekaid eestkõnelejaid olnud, kui Dostojevski."
Pärast lõunapausi pöörduti jälle auditooriumisse. Kolm tundi oli nagu möödaminnes kulunud ja üldse mitte sellepärast, et inimesed oleksid liiga kaua mälunud. Aga tunnis kirjutasid nüüd kõik vaikimisi iga viimase kui Thomas Wardeni repliigi üles, ilma, et kellegil oleks rohkem küsimusi tekkinud.
Ka Tiffany ja Gunther kritseldasid mõttesse vajunult midagi märkmikusse, kuid nad ei olnud päriselt siin. Paistis et külalislektori unelev laad oli neid kuidagi nakatanud, kuid ülejäänud ei pööranud sellele suurt tähelepanu, sest neil oli üleskirjutamisega piisavalt tegemist.
