Seletus blogile

Kaarnakivi kui Pisuhänd ja Libahunt

Selle essee kirjutan ma vastuseks ja tänuks oma esimesele arvustajale, et selgitada oma raamatu ja loo "Kaarnakivi" tagamaid. Esiteks, kuna mulle ei meeldi mõiste "Eesti-nokia" kuna selles sisaldub juba võõras aare, siis asendasin selle eestimaise ja keelse ning kirjanduses ning müüdiloomes esineva Kaarnakiviga, mille otsimine pidi mitmel viisil kasulik olema. Samuti olen ma Kaarnakivi mõistesse sulandanud Pandora laeka loo, mis on küll võõras, kuid mulle meeldis selles loos esinev naiste demoniseerimine ja ma tahtsin seda arhetüüpi kasutada. Nii on mu loos Kaarnakivi korraga isik kui objekt mida(keda) taga aetakse. Ta on nagu Prohvet Maltsvet ja oodatud valge laev. Nagu Pisuhänd, mis peab rikkaks tegema, kuid ei toimi nii nagu oodati ja parodeerib tegelaskujude küündimatust püüeldavasse ühiskonda ja kultuuri. Samuti on Kaarnakivi nagu Libahunt, sest ta pole tegelikult siia ilma oodatud. Temast räägitakse positiivses võtmes nagu prohveti ootuses, kuid kui midagi selle sarnast kohale ilmub, siis lakutakse või ilgutakse see ilming surnuks. - Kui kasutada üht lehest loetud väljendust.

Lugu "Kaarnakivi" on eestluse eneseotsingu taasekraniseering, palvete kirjutada eesti rahvale uus eepos, kulminatsioon. Aga kuna see käsitleb nii intiimset ja otsest teemat ei saa seda otse kirjeldada. Hunti ei saa ka nimepidi hüüda vaid peab ütlema susi või metsakutsa. Ka see on raamatusse kaasatud kui tabu, et ei tohi nimesid nimetada. Kogu lugu on sürreaalne ja nõrgalt seostatud. Ma püüan ühelt karakterilt teisele liikuda, kus sel hetkel on tema peategelane, või tema poolt vaadeldav ja tegelaste olukordadesse sattumises areneb ka lugu milleks on eneseotsing ja meditatsioon. Seda võib käsitleda kirjandusliku performancina, mulle isiklikult selline määratlus ei meeldi, kuna ma ei mõista sellise vormi otstarvet. Täpselt nagu Clive Staples Lewis kirjutas oma raamatu "Lihtsalt kristlus" tahan mina rääkida "Lihtsalt eestlusest" seda minu vaatepunktist, milleks on kristotsentriline maailmapilt ja kui skisofreeniline see tänapäeva maailmapildis on, kus Christendom on lõppenud, kuid selle poliitilis-statsionaarsed ilmingud mitte. Arhitektuur ja organisatsioonid ei jõua oma tunnetustes liikumise enda arengule järele sörkides parimal juhul kümme halvimal 100 kuni 1000 minevikul järel. Kuigi ma olen veendunud kristlane ja ei häbene seda tunnistada, häbenen ma uut ristisõda, mille Bush juunior algatas ja seenior oma nõrga välispoliitikaga võimalikuks tegi.

Tegemist on ühiskonna kriitikaga, mis peab hõlmama kõiki kihte ja olema tulnud nagu tola suust, sest arlekiinid ja klounid on ka varem õukondades üteldnud selliseid tõdesid, mida väärikatel inimestel ei sündinud mainida. Ühesõnaga, olen ma ugri-mugri juttudest tüdinud ja eesti-nokia otsingust. See "Kaarnakivi" peab olema positiivne üritus mille lõpuks, meil on olemas oma rahvuseepos, kus Kalevipoeg ei lõpeta põrguväravas nagu Gerberos, käsi kalju sisse müüritud nagu aheldatud Prometeus, vaid toimiv arhetüüp, mis tulevasele põlevele uhkust ja au sünnitab ja mitte häbi ja piinlikust. Samuti on minu suurteks eeskujudeks Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra" ja Ain Kalmuse "Prohvet" ja nende kahe teose laengust olen ma alati tahtnud oma mõtet raamatuna avaldada, kuid pole siiani suutnud seda sõnadesse panna, seda erilist kogelema panevat tunnet. Tõeline eesti mõte peab elama metsas ja mitte linnas, kus ta ära kodustatakse ja koerastub. Õige eesti mõte peab olema libahunt, mida ei tohi nimetada, või nagu Voldemort, kui kasutada tänapäeva samateemalist mõistet Rowlingu sulest. Mulle väga meeldib Voldemorti karakter ja selle areng, kus Tom Marvolo Ridlle'ist saab Voldemort, sest ta tahab ületada oma isa mühaklikust ja olla parem oma ema rumalast tembust surra masendusse, et üks mugu tema ära põlgas. Siin on niipalju eestlasele tuttavat, mis Pisuhännas ja Libahundis on kujutamist leidnud. Kõik see, mis annab Pandora abil Kaarnakivisse ühtseks tervikuks raiuda. Sest ma pean ennast prohvetiks, kui nii öelda tohib, kirjanduslikuks tegelaseks, kes peab midagi ütlema, isegi kui see minu moraalselt ja esteetiliselt hävitab, kui selle nimel ja sees jääb mu rahva keel ja kultuur veel 1000 aastaks püsima. See on kõik, mis ma sellelt raamatult ootan. Vähemaga ei kavatse ma leppida ja siit läheb minu raja.

Kes on Leonidas Sumatin?

"Tere, minu nimi on Leonidas Sumatin ja ma olen teie advokaat."
Alustas võõras sõbralikult, kuid tema käeulatus jäi vastamata, niisiis asus ta oma kaasa võetud dokumendimapi kallale. Ta ei saanud veel palju oma tähtsaid pabereid uurida ning seletamagi hakata kui Mihkel köhatas.

"Ei, ärge muretsege mu tasu pärast, selle eest on juba hoolitsetud." muheles advokaat asiselt ilma et oleks nina dokumentidest välja tõstnud. Leidnud õige, asetas ta selle lauale ja hakkas ette lugema. Tegemist oli testamendi ette lugemisega, ning Mihkel rahunes veidi. Asi pöördus mõistetavaile radadele. Ta on midagi pärinud. Dokument sisaldas palju igavaid nimeloendeid ja pärandiosi, mis olid päris ulatuslikud. - "Miks ta küll minule seda kõike ette lugema peab?" - Mõtles Mihkel endamisi. "Võib-olla on see kuidagi seadusandlusega seotud, et peab kogu haigelt pika teksti ette lugema? Lõpuks jõudis advokaat tähtsama osa juurde, sest tema häälde segunes suurejooneline crescendo noot. "Ja kui eelolevad soodustatud ei ole võimelised oma pärandiosa vastu võtma, läheb kogu pärandiosa esimesele ettejuhtuvale matsile tänavalt, kelleks on seekord, Mihkel Sepis, kelle andetu esinemine Sadamateatris ühel lasteetendusel mulle nõnda hästi meeldis."

Kambrisse sigines vaikus, et advokaadi käekella tiksumine muutus painavalt valusaks müraks. Mihkel pilgutas silmi, siis veel korra, kratsis kukalt, köhatas veidi, enne kui mõmises: "Mida te sellega öelda tahate?"

Härra Sumatin lisas sõbralikul toonil nagu vanaisa oma lapselapsele jõulukinki üle andes: "Teie olete härra Arkadi Meelis Karotamme ainuke pärija.

Mihkel lasi sellel lausel enda peale vajuda nagu kohutaval murdlainel, mis muuli peale raksatab, kuid ei või seda siiski paigast nihutada, ehkki hetkeks on tema vee all. Kus on ta seda nime kuulnud? Kas ta üldse tunneb seda Arkadit ja kes on üldse Leonidas? Mida ta endast mõtleb, et tundmatule inimesele kaineris loteriivõitu pakkuda? Kas ta on kunagi kellegilt abi mangunud? Ei - Jumala päralt! Mihkel oli alati ise oma eluga hakkama saanud, ja polnud isegi oma vanaema hooldamise eest ettenähtud sotsiaaltoetust riigilt välja nõudnud. Ta ei pidanud seda väärikaks, et selliseid asju, mis iseenesest mõistetavad on, raha küsida. Ta ei elanud küll esimese eesti seas, kuid ta tuli endaga toime. Tal oli leib laua peal ja riided seljas. Mida sa veel elult tahta võisid. - Ja ometi istus nüüd teisel pool lauda Leonidas Sumatin ja põrnitses teda nagu agent Sepp ameerika filmist.

Mihkel mõtles veel veidi ja tuletas meelde, et üks Arkadi nimeline oli teda tõesti Sadamateatris kätlemas käinud ja teda ilgelt südamliku naeratusega hea esinemise eest õnnitlenud, mille sarkastiline laad ei jäänud talle märkamatuks. "Mille kuradi pärast ta siis mulle nüüd kogu oma vara pärandas?"

Advokaat näis seda mõtet jälgivat nagu mingi sensitiiv ja ütles. "See siin on härra Arkadi 13 testament, mida ta ei jõudnud enne oma surma ümber teha, ja sellega lõplik ja kehtiv, kuna ta oli selle kirjutamise ajal täie mõistuse juures ja just oma viimaste pärijatega tülli keeranud, keda ta 12-ndas oli ära maininud. Tema lapselapsed on ikka veel elus ja terved ja elavad oma elu Alutagusel ühes lagunenud saunas."

"Miks te siis seda siin eelmise kasuks ei vaidlustanud?" küsis Mihkel hapu näoga, nagu aimaks ta mingit konksu, mis teda ühte väga räpasesse mängu, mis üle tema pea käib, kistakse.

"Nagu teiegi, ei tahtnud tema lapselapsed sellest pärandist midagi kuulda. Ja kuna teie olete ainus, kes võiks seda veel tahta... pärast seda läheb see üle riigile, kui ükski õigustatud isik õigeaegselt seda endale ei nõua. Juhtumisi on täna viimase päeva viimane tund, nii et otsustage kiiresti, sest sellest viimasest tunnist on samuti vaid 37 minutit järel."
Härra Leonidas võttis viimaks oma mapist läpaka välja ja lükkas sellele mälupulga sarnase jublaka sisse, mis oli neti-seadeldis.

"Kuidas siis jääb, härra Sepis, kas elu häärberis, või siiski..." advokaat hõlmas tähendusrikka pilguga kogu ruumi ja Mihklit - "Soovite veel natuke näitlejana leiba teenida?"

Mihkel mõtles selle üle veidi. 37 minutit. Ah kuradile kõik, ta oli juba küllalt virelenud. Kui tal on raha ja positsioon, siis ei julge enam ükski ment teda kottima tulla. Kuid ta oli ettevaatlik, äkki on selles testamendis mingi konks sees, seega ta küsis veel jututäiteks, kuigi oli juba otsuse teinud.

"Kui ma, ütleme, läheksin Alutagusesse elama, ja sinna oma villa ehitaksin ja juhtumisi selle Arkadi lastelaste saunikumaa ära ostan ja ülal pidama hakkan, kas see kuidagi mulle kohustusi testamendi poole pealt juurde ei anna."

Advokaat naeratas siiralt ja asus klahvidel klõbistama mõistes mehe tahet.

"Teil pole tarvis nii keeruliselt mõelda, Arkadi villa on sealt kahe kilomeetri kaugusel ja saunik asubki teie maa peal, ma pole seda maad veel kohtu abil sisse nõudnud. Te peate lihtsalt selle all olevast maast lastelaste kasuks juriidiliselt loobuma ja asi ongi tehtud."

Ja nii kiiresti sai näitlejast miljonär.