Lein

I

Eha Eluri – Habakuk läks oma poja hauale. Ta oleks tahtnud, et ta tema mehe perekonna hauale saaks maetud, kuid arvestades asjaolusid, siis oli hea, et ta üldse pühitsetud mulda sai. Vaadates tõsisel pilgul oma poja hauakivi, luges ta mõttes Uther Eluri, ehkki kivile oli kirjutatud U. Habakuk. Ta surus kurgust kibeda klimbi alla. Vähemasti sai ta pühitsetud mulda, missest, et mitte õige nime all.

Vana Joachim oli ka tulnud ja seletas hapul pilgul, kuidas teine poeg, kes ikka veel elus oli, hauaplatsilt märgi lehti kokku riisub.

„Gunther, sa riisud valesti!” ütles isa tõsiselt ning seletas oma poega rangel pilgul, kes sellise kõnetamise peale veidi küüru vajus.

„Mäh?” Ta ei saanud kunagi aru, miks ta isa pidi mõnikord nõnda vastik olema.

„Mitu korda ma pean sulle ette näitama...” urises Joachim väsinult ja hakkas ninajuurt masseerima ning kahmas pojalt reha ja hakkas tema ees demonstratiivselt riisuma.

Gunther vaatas seda tülpinult ja ilma erilise huvita ning lirtsus hammaste vahelt välja – alles ta oli oma naisega jälle tülli läinud, ning hiljem ta pidi ära leppima, aga nüüd see õudus surnuaias - „Ta ise ei meeldinud sulle kah!” Ehkki see polnud päris tõsi, sest tal ei olnud kunagi midagi oma venna vastu olnud, missest et see oli olnud pede ja endalt sellepärast elu ära võtnud. Kuid siiski tundis ta kuidagi, et Utherile poleks see meeldinud, ükskõik kus ta praegust oli – taevas või põrgus... et nad niimoodi pidid haual tülitsema. Mitte midagi polnud muutunud...

Joachim vaatas teda veidi teeseldud üllatusega ning seiras silmanurgast, kas keegi võiks olla kuulamas, kuigi sellise ilmaga olid nemad ainukesed, kes julgesid surnuaiale tulla. Tuul võttis tuurid üles ja tegi lehtede riisumise rohkem kui mõttetuks, ses oskas just nagu kiusu pärast ühe iiliga korraliku sahmaka lehti vanade mändide otsast juba riisutud kohale puistata.

Gunther hakkas vaikselt vanduma, ning kahmas reha tagasi ja hakkas otsast peale, riisudes seekord õigesti. Isa vaid vangutas haletsevalt pead ja lausus.

„Ma saan aru, et on raske, ja et ei meeldi, aga ela üle! Ükskõik, mis me meie varalahkunud Utheri vastu tunda võime, et ta meid niimoodi reetis – olgu muld talle kerge – on ta siiski ristiinimene ja väärib korralist austust. Surnutest halvasti ei räägita, või oled sa unustanud...? Gunther?!” Seda viimast ütles Joachim eriti ohtlikul toonil, ning kõnetatul läks pilt mustaks. Kuidas ta õige julges niimoodi silmakirjatseda, kui ta oli kõik pildid oma pojast kas ära põletanud või töödelnud, et üldse poleks aru saada, et neil teine poeg peale Guntheri veel ka on. Kuidas ta õige julges näidelda, et tal on veel oma poja suhtes mingeid tundeid.

„Peded ei lähe taevasse, mis ma sellest kõigest siis ära unustasin?” susises Gunther rästiku kombel vastu, nõnda, et ainult tema ja haual olijad kuulsid, kuid kaks sammu kaugemal poleks võinud öelda, et ta üldse midagi oleks öelnud.

„Surnutest halba ei räägita!!” rõhutas Joachim kannatlikult uuesti, ehkki ta oli nüüd isegi silmanurgast piidlemisest loobunud ja seletas oma poega ainitiselt, nagu oleks see eriti vängelt ropendanud.

Gunther vaatas väsinult oma ema peale, kes vaikselt nutta tihkus ning oma pisaratega hauakivi puhastas, et ikka nimi ilusti välja paistaks, siis vaatas tülpinult oma isa otsa, kes järjest vihasemaks muutus, nagu oleks ta midagi tähtsat oodanud ning andis alla.

„Palun vabandust, et mul oma venna vastu selliseid tundeid ei ole...”

„Sa võinuks siis vähemasti teeselda!” ründas Joachim salvavalt ning raputas uskumatult pead ja hakkas oma rehaga tuule tekitatud kahju korvama. Gunther pidas paremaks juba riisutud lehed kokku korjata ja kotti pista ning vedas kaks rasket kotti korraga konteinerite poole. Poole teepeal rebenesid mõlemad kotid sangade juurest katki ning puistasid nagu nimme kogu sisu tee peale. Gunther ropendas vaikselt ja lükkas lehed ühe lähedal kasvava männi alla, kuhu pilgu järgi oli keegi juba samamoodi oma jalavaeva kergendanud ning kirus mõttes suurkorporante, kes ei suuda isegi normaalseid prügikotte toota, mis lehtede kaalule vastu peaksid. Õnneks polnud isa enam kuulde- ega nägemiskaugusel, muidu oleks tal selle „lugupidamatuse” kohta ka midagi öelda olnud.

Kas ta jõuaks? Ta vaatas kellale ning tagasi haua suunas ning rehkendas ja tõmbas vilkalt taskust lömmis Marlboro välja ning pani suitsu ette, teise käega leidis taskust välgumihkli ja läitis sigareti, olles katkised kotid süüdlaslikult nagu oma sisikonnast ilma jäänud sõdurid rindele maha jätnud.

Olles suitsu ära teinud ja kannaga mulda kaapinud, viskas ta koni sinna sisse ja vajutas kinni ning lükkas mulla jälle peale. Ta vaatas jälle kella ning arvutas. „Jah, nüüd võib juba tagasi silgata...”

Kui ta tagasi hauale jõudis ja oma tööotsa vastu võttis seletas Joachim teda pikalt, kuid ei ütelnud midagi. Eha nuttis veel kõvemini ja hoidis oma kätt suu ees ja teisega hauakivist kinni. Isa läks teda lohutama ja seisis oma pojale demonstratiivselt seljaga näkku, nagu oleks tahtnud selle poosiga öelda: „Näe, mis sa nüüd tegid!”

Gunther oli liiga väsinud, et hoolida, tal oli piisavalt oma muresid, et oma isa väljakannatamatut silmakirja parandama hakata. „Miks ei võinud tema seal hauas lebada ja mitte ta vend?” mõtles Gunther mürgiselt. Temal poleks midagi selle vastu olnud, kui neil oleks söögilauas kaks meest istunud ja mitte mees ja naine. Vähemasti ei pidanud tema enda oma ära vägistama, et oma tõelisi tundeid tunnistada. Ta mälestas ikka veel seda tagantjärele, mida ta oli oma naisele teinud ja kuidas ta oli surnuist tagasi tulnud ning vastu tahtsi abiellunud. See, et tal nüüd tõesti oma naise vastu tunded olid hakanud tekkima, ei teinud just asja kergemaks. Ta polnud just sellele abielu mõttele ise tulnud vaid vajas selleks Tiffany abi... Ju oli tema nägu kuidagi imelikuks muutunud, sest tema isa otsustas talle andeks anda ning ei hakanud enam tema kallal võtma, et ta oma venna suhtes nii-iii „lugupidamatu” oli. Kuid ta ei unustanud siiski möödaminnes, kui nad asutasid auto juurde, et hauaplatsilt lahkuda, toriseda: „Vähemasti tegid sa ainult ühe suitsu ja mitte kaks, nagu mul oleks nohu ja ma aru ei saaks, kuidas sa küll haised, oleksid võinud mentooli võtta või aerosooli kaasa, kui nii nõrga tahtejõuga oled, et ei suuda isegi hauale ilma tulla...!” Õnneks ei kuulnud seda ema, ja Gunther hingas kergendatult. See tähendas, et selleks korraks on kõik. Talle ei meeldinud kunagi näha, kuidas isa ja poeg omavahel kaklevad. Teda polnud nõndaviisi kasvatatud.

Koju sõites ei rääkinud keegi. Isegi raadio oli välja lülitatud, et seda pühalikku päeva mitte solvata. Nad ikka käisid oma kalli sugulase Uther Eluri haual, ehkki kui papp oleks teadnud, siis ta poleks isegi nii suure summa eest, teda sinna matnud. Talle lihtsalt ei öeldud, kuidas täpselt Uther suri. Nad olid tema lausa suletud kirstus matnud, et keegi jumala eest poomisjälgi ei märkaks, ehkki see oli spetsialisti poolt ilusti mascaraga ära retušeeritud ja ainult inimene, kes teadis kõiki asjaolusid, oleks suutnud mingit ranti või värvimuutust ära tunda või üles leida. Gunther kahtlustas, et isa ei tahtnud teiste inimeste ees lihtsalt oma lahkunud poja nägu täis sülitada ja sellepärast nõustus niisuguse matmisega, vabandades poja välja sellega, et ta põdes rasket haigust, mis jättis näole armid külge ning kõik leinajad olid sellepärast mõttes rõugete; leetrite ja pidalitõve ja muu sellise peale panuseid tegema, ehkki õelamad keeled lausa süüfilist otsima hakkasid, ehkki pidid kiiresti vaikima, kui Joachim Melkizedek Eluri neile meelde tuletas, kes ta ikka täpselt on ja kelle pojast täpselt nõnda nurga taga räägitakse. Keegi ei tahtnud vana Eluriga tülli minna, sest ta oli väga meeldiv sõber, kui sa tema rahule jätsid, kuid kohutav vaenlane, kui ta enda küljest mingi au riivamise üles leidis. Ja keegi ei soovinud päris näo ees ja oma nime all mehele selgeks teha, mida täpselt nad tema poja sellisest surmast ja matmisest tegelikult arvata oskavad. Kõik said aru, et nii rõõmsameelse poisi, nagu Uther Eluri kaotus, on kõigile osapooltele rängaks löögiks. Gunther mäletas siiamaani kui palju järelhüüdeid oli suutnud Uther kokku kraapida. Ta ei suutnud uskuda, et keegi tema matustele niimoodi tuleks, arvestades, kui palju tüdruksõpru tal juba olnud oli ja kellega neist kõigist ta otsustas abielluda. Kõik nad noogutasid nagu ühest peast ja suust - „tutvuste pärast” nagu oleks jutt käinud mingist trollist või vähemasti kodukäijast mardusest. Nii kole nüüd Kolumatside tütar ka ei olnud – otse vastupidi. Gunther kahtlustas, et inimesed olid lihtsalt tema õnne peale kadedad, et ta nii ägeda kuti oli kätte saanud ja see mõte värvis imala kahetseva naeratuse tema huulte ümber. Joachim seletas teda tagavaate peeglist ning Gunther märkas teda ja jõllitas sarkastiliselt vastu, mille peale isa murdis vaikuse.

„Muusikat?” mõni teine oleks seda pidanud elementaarseks viisakuseks, kuid Gunther teadis juba oma isa ja sündsat vastust.

„89,1!”

Gunther nägi, kuidas isa silmad sellepeale tagavaate peeglis irvitasid ning jälgis vaikimisi kuidas tema käsi liikus regulaatornupu suunas ja valis soovitud sageduse ning vajutas „play” nuppu. Kostis „Pereraadio” eetris, kus sellisel kella ajal nagu vanaõelusest endast, hakati pedeprobleemi lahkama.

Ta oleks võinud ka öelda 89.0 ja saada parema sageduse, kuid ta ei tahtnudki, et kõik selgesti kuulda oleks. Ning ta tänas vaikselt jumalat, et oli nõnda öelnud, sest nüüd raadio ragises kohati ning sõi mõned koledamad sõnad ära ning ei olnud päris hästi aru saada, mille pärast ikka täpselt kristlase jaoks pededega läbi käimine vastunäidustatud peab olema. Aga nad said siiski jutu mõttest aru, ning Eha nuttis lahinal, kuulates, kuhu täpselt ja mille eest nende kallis varalahkunu võis minna, sest kõneleja ei unustanud ka möödaminnes enesetapjaid maha teha, nagu oleks ta just nendele seda saadet teinud. Gunther teadis, et ta ema on liiga allaheitlik, ning vihastus ja tõusis üles ning keeras ise raadio teisele sagedusele, mille peale oleks isa raevust peaaegu kraavi sõitnud.

„SA ISE, KURAT, TAHTSID RAADIOT KUULATA!!!”

„SIIS VAHETANUD ISE, KUI NÄGID, ET MA NII ANDETULT SUUTSIN VALIDA. VÕI SA EI TEA, KUI TUNDETU MA JUST OLEN?!!?” Möirgas Gunther vastu ning pani raadio üldse kinni.

Eha pani vaikselt käed mõlemi õlgadele ja vaatas neile korda mööda silma sisse:

„Palun vabandust, sest mina sünnitasin ta siia ilma ja olen süüdi!!!”

Selle ülestunnistuse peale ei osanud kumbki midagi öelda ja tundis end eriti sitasti. Seda nad küll ei tahtnud, et Eha, keda nad kõige vähem süüdlaseks pidasid, end süüdi tunneks.

„Palun vabandust!” ütles Gunther alistunult ja istus jälle maha.

„Vabandus vastu võetud!” urises Joachim kuivalt, lipsates moka otsast väikse palun vabandust järele ja korrigeeris tahavaate peeglit, ehkki see ei vajanud mingit parandust, ta soovis lihtsalt oma silmi kontrollida. Kui ta oma ilmega jälle rahule jäi pani ta auto jälle käima ning kõik sõitsid vaikides edasi. 
 

II

Gunther Eluri istus oma laua taga ja kirjutas. Ta kirjutas kirja oma naisele, mitte et see tähendanuks, et nad elavad kaugel – tegelikult nad nägid kogu aeg, kuid siiski tahtis ta selliseid tundeid pigemini kirja teel avaldada. Ta kirjutas seda kirja vanale valgendatud paberile, milliseid enam naljalt poest ei saanud, kui sulle just meeldis peale maksta, kuid selline nende perekond juba oli. Kirjutades selle vana perekonna sekretäri peal, mis pidi oma täispuidust raamiga juba mitu põlve nende suguvõsas teenima. Ta oli selleks puhuks, nagu ta isa oli teda õpetanud, kuidas armastuskirju oma kallimale kirjutada, sest selle kohta oli nende perekonnas ka reegel ja kord olemas, et see saaks õigesti ja sündsalt korda saadetud, vana sulepea laenanud – ja ta mõtles. Valge paber ei olnud praegust tema parim sõber ja irvitas teda eriti õela muigega, nagu oleks tahtnud küsida: „Noh, kohe nii kõva mees oled, et juba viis tükki ette võtad, kirjuta enne üks täis ja siis tule hüppama!” 
 

„Mu kallim ja hindamatu Maarika, kelle peale ma igal vabal hetkel mõtlen. Päike sirab eredalt iga hetke kohal, mil sa oma naeratuse minule kingid ja mind oma tähelepanu ja ligiolekuga austad, ehkki ma nii madalast perekonnast ja seisusest pärinen, et võin end õnnelikuks nimetada. Ma ei suuda seda siiamaani uskuda, et sa oled mu naine, kullakallis Maarika, kuidas su taevasinised silmad sädelevad sinu ehas õhetavate põskede kohal ja sinu piimvalge nahk ning peenike kael teevad mind nõrgaks. Ma olen nõrk mees ja ei vääri sind üldse, sest pelgalt sinu nime mõttes nimetamine paneb mind pattu tegema, nagu nii hästi kasvatatud tüdruk, kallis Maarika, sa oled, üldse ei vääri mind tähele panema. Iga hetk sinuga toidulauas on nagu inglikoorid ja seitsmes taevas ja sinu tehtud road on nagu eluleib! Sinu pestud pesu lõhnab lavendli ja kibuvitsa järele, ometi on sinu käed nõnda pehmed, nagu imiku omad ja sama õrnad nagu kuningannal, mu armsaim Maarika... Eks see ole Armastus, mida sa minu vastu tunned, et sa kõike seda oled minu pärast nurinata kandnud, ehkki ma pole seda üldse mitte nõudnud.”

Ta vaatas oma kirja ja tahtis öökida. Tegelikult pesi Maarika pesumasinaga, nagu iga teinegi normaalne inimene ja mingist erilisest lõhnast oli jutt väga kaugel ja ainus asi, mida tema naine polnud kurtnud, oli tema vägistamine ja mitte mingid traditsioonilised raskused, mis kellegil teisel kusagil romaanis oleksid võinud ette tulla. Jah, tema tunded ei teinud asja kergemaks. Oleks ta vaid saanud teda vaadelda nagu kõiki neid teisi tüdrukuid, kelled ta oli läbi tõmmanud ja unustanud. Põrgu pidi tõesti olemas olema, ja tema on selle ainus elanik... ning ta teadis, et oli selle täiega ära teeninud, kui mitte isegi rohkem... Tema kiri oli täpselt nii nõretav ja tülgastav nagu tema isa ja mäletades, mis surnuaial juhtus, tahtis ta seda juba tükkideks rebida, kuid otsustas viga mõne ropu luuletusega parandada.

„Kui ma sind suudlen kaelal ja sinu rinda kütin;

oh lambuke, veel ära mine, kuri hunt sind hüüab!

Ja kui sind hirmuvalud jalust raband – kirest sütin –

Sa pane mulle külge silt, kui maale, kirjas: „Müüa!”

Ei ära tõesti jookse, ma soovin sinu kõrva:

et näkitseda selle äärt ja täita karik' veini.

Sa ära eksi meesse piserdama tõrva;

ei ära vaata metsa poole, pelgus otsi seini...

Ma soovin sinu riietada peegli ees nii lahti,

et võiksid näha oma ilu peegeldumas silmis,

kui sind piiran, ära solvu, hunt peab metsas jahti.

Sa ole täna minu, armas voonak' võtan kinni!!

Su selja suudlustega tahan uudismaana üles,

künda nagu talupoeg ja matta oma higi.

Oh uinu, väike tuike armas, minu rinnul; süles,

Ma sinu küljes tahan olla nagu riideil pigi!

Su naba on kui kastekann, see kallab mulle nestet;

sealt tahan juua isu täis ja rünnata su metsa.

Seal paksus tukas otsin pärli, mis on iidselt vestet

lugudes, kus vägimees saand haledasti peksa...

Siis keelitaksin koopasuul, et kas ehk saaksin läbi;

kuid mereveed on soolased ja selle sooned kiired.

Ma nende voolust isu joon, ei tunne üldse häbi;

sest teisel pool mu kallim juba ootamas on piirdel...

Sa ära muutu kadedaks, kui tahan kahte pätsi –

jah, ühest liiga väheks jääb ja hoides sangist kinni,

maavärinaga õnnistada tahaks sinu järvi

ja orgusid, mis ootamas on äikest, hing ka kinni.

Sa kingi mulle suudlusi ja ära keeltki keela;

ei hooli sinu hinnast ma, sest sinu ilu ohver.

Kas tuleb taevas, põrgu kuri saatus minu neelma;

üks hetkki sinu embuses on piisav õnne sahver!”

Ja nõnda edasi eriti ropult ja rõvedalt. Kurat, juba sellest kirjutamine tegi ta kiimaseks ja ta tahtis tõesti kõike seda oma naisega teha. Miks ta oli pidanud teda vägistama?! Ta vaatas oma kirja eriti mürgise ette heitega ja puhkes nutma ning tõusis püsti, et ükski pisar ei pääseks tinti laiali ajama. Niigi raske oli seda ükski kord kirjutada, ehkki ta teadis, kui andetu ta oli. See polnud kunagi tema tugevaim külg olnud... Ja tema valitud riimid olid lihtsalt haledad. Ühes kohas oli ta lausa sama sõna riimina kasutanud – no mida veel!? Kui ta oli end piisavalt kogunud, pani ta kirja kokku – seda oli lausa seitse lehekülge tulnud ja ta oli pidanud sahtlist paberit juurde võtta – kui ta oleks ka teisele poolele kirjutanud – mis oleks tähendanud jämedat etiketi rikkumist, mitte unustades fakti, kuidas see paber siis nätskeks oleks muutunud ja mõnikord isegi seistes loetamatuks – oleks ta vähem paberit vajanud. Pealegi, pidi ta ootama, kuni tint kuivab ja polnud arukas seda vale poolega vastu sekretäri plaati asetada. Selle pealmine pind oli niigi sametiga üle palistatud, et kõik tindi jäljed kindlasti välja paistaks. Ta seletas selle laitmatult puhast karva, nagu poleks keegi veel eladeski selle taga istunud. „Kuidas nad seda kõik need aastad olid teinud?” Siis ta märkas aluspaberit, mis oli igaks juhuks kirja alla pandud, et kindlasti ükski tilk mööda ei saaks minna. Ta oli unustanud, see oli tal nii automaatselt tulnud, nagu pähe taotult, kogu tema lapsepõlve, kui ta oli niimoodi õppinud „õigesti” kirjutama. „Lauda tuleb austada, siis austab laud sind vastu!” oli ta isa selle kohta öelnud. Tema ei suutnud ikka aru saada, kuidas elutu objekt teda austada suudab, ükskõik kui palju austust ta ise sinna matab, kuid kuna seda oli juba nii kaua austatud, siis ei tahtnud tema just see esimene uskmatu olla... Nüüd irvitas paber teda laual vastu, nagu oleks haletsenud teda tema viletsa kirjakunsti pärast – ja ta surus selle ümbrikusse ning tõmbas üle huulte ja pitseeris kinni, unustamata laualt küünla võtta, mille ta läitis ja veidi vaha, mille otsast ta ümbriku otsa peale piserdas ja oma perekonna vapiga templi peale vajutas, et see kindlasti oleks kinni. Ta pani veel paksema sametist räti lauale ning pööras ümbriku ümber, et sellele nimi kirjutada, nagu poleks juba selge, kellelt ja kellele see armastuskiri oli. Tänapäeval, kui kõik e-maile saadavad, tegi tema seda vanamoodi. 
 

III

Maarika Kolumats vaatas hajameelselt õhku, kui ta oma mehele kirja kirjutas. Üks teenija oli selle just reverantsiga üle andnud, mis asi on isegi sellises kõrgis koolis nagu KRATT väga eriline ilmutis, et kõik oma päid pöörasid ja mõnigi poiss oma tüdruksõbralt selle eest ka tou sai. Ta oli selle aplalt läbi lugenud ja andnud kullerile sõna, et võtab kunagi ka vastata, mille peale kõnetatu sügavalt kätt südamele pannes kummardas ning seitse sammu ära taganes, enne kui julges ümber pöörata ja tõtlikult oma teed minna, et head uudised edasi anda. Ariel oli samuti täna kooli tulnud, ehkki ta siin ei õppinud, et oma sõbrannat toetada, keda poldud surnuaiale kutsutud. Nad kumbki ei saanud aru, miks ta võis olla Guntheri naine aga mitte tulla koos nendega tema venna hauda koristama, nagu oleks ta mingi teise sordi eestlane või oleks siin muu alandav mööndus. Seega ootas juba Maarika isegi sellist eriti nähtavat vabandust eriti visuaalse solvangu eest, et tema ei võinud oma mehe kõrval tema venda leinata. Ta oli juba jõudnud oma pastakaga joonelisele A4-le oma luuletuse vastu kirjutada, ning Ariel piidles seda üle tema õla ja punastas. Ta oli samamoodi ka mehe kirja piielnud ning peaaegu oma sidruniga Värska vee kurku tõmmanud ning tahtnud juba meest igast põrgu urkast läbi tirida, et ta oli üldse julenud nii ropult kirjutada. Tema oleks küll sellise mehe kohe maha jätnud. Ja ta vaatas kaastundlikult Maarika peale. „See tüdruk on küll täiesti võetud – lausa seestatud!” 
 

„Ei lammast kuri püüda või;

ei hunt, ei susi, hallivatt!

Oh, kes küll selle karja tõi.

Ma imestan, uih, on vast patt!!

Ai, venivillem, seda tea,

mu valvurid kõik jahimeest

on seisuselt ja seda head

mul teha mõistvad elu eest...

Kui nõnda minul tuled manu,

sa pane hinda tähele -

võid joosta kasvõi peatult kanu

kuid ikka saavad kirbule!

Ei võta Ida; püüa Lääs

ei leia Põhi tule Lõuna.

No mis mul sellest – Uljas Trääs.

Ei seda noolt tupp võta pauna...

Sa ära päiksel liiga ruttu

nii tule rutust ligigi,

sest muidu vajun öhe tuttu

jääd sina eksi hiljakski!

Ei Kuningannal pole aega,

et püüda kannupoisse; rüütleid,

ehk on sul õnne rohkem vaega,

kui loendad töö peal rongi küütreid!

Ei suudlust anna, vastu saa;

oh õnnetu, küll raske õnn!

Peab must küll olema see maa;

kus uhkeks läinud madal sõnn...”

Ariel kortsutas sellise kirja peale kulme ja vaatas sõbranna peale. „Oled sa kindel, et tahad just sellise kirja saata?” Kõnetatu tuli justnagu mingist tardumusest välja, ning seletas raskel laul oma kirja, nagu mõni kõrgilma daam seda teeb. Ariel polnud kunagi näinud, et tema sõbranna seda kunsti oskab ja see hirmutas teda veel rohkem „Ma tean, et sa oled vihane... mina oleksin ka, eriti pärast seda roppu luuletust...” ta võttis jälle punastada ning madaldas häält. „Te olete ikkagi abielus!” „Minu meelest on päris sünnis!” ütles Maarika Uneleval häälel, nagu oleks ikka veel kusagil mujal. Ja pöördudes oma sõbranna poole, nagu oleks ta teda alles nüüd märganud, pani kirjad enda ette ja haaras mõlemi käega teise tüdruku omist kinni ja surus need lauale kirjade peale ning tuli eriti südamlikul ilmel Arielile lähemale, nõnda et ta murelikult Maarikale otsa pidi vaatama. „Kas sa teeksid mulle ühe väikse teene?”

„Mida iganes sa soovid, me oleme ju parimad sõbrad!” õhkas Ariel veel murelikumalt. „Ta ei käitu üldse nagu vanasti!” mõtles tüdruk ja jälgis vaikides, kuidas Maarika ta käed jälle vallandas, oma kirjutatud kirja mehe oma pealt võttis ning selle kokku voltis, viitsimata seda isegi ümbrikusse panna või sellele midagi peale kirjutada. „Näh, anna see päevakangelasele, kui temaga kokku juhtud, ta tuleb homme kell 9.00 filosoofia loengusse – mul endal on siis peavalu...”

Ja seda öelnud, võttis Maarika oma asjad ja jättis toidu lauale ning kõndis uhkelt pea püsti minema, saades kõikide tüdrukute ja poiste armukadedad pilgud vastuseks, kes enne teda jälitamast ei väsinud, kui ta ukse söökla uduse klaasi taha kadus. Ka Ariel oli teda hämmingus vaatama jäänud ja siis märkas enda käes olevat kirja ja teiste seal olijate ilmset huvi selle vastu ning pidas paremaks selle põuetaskusse pista ning võttis oma kampsuni jälle selga, sest see oli lukuga eest avatav ja suletav nagu jope või dressi pluus, lihtsalt midagi nende kahe vahepealset. Samuti meeldis talle selle peale tikitud rahvuslik muster. Ta võttis oma sõbranna asjad ja viis õigesse kohta ja tegi samuti minekut, kuid arvatavasti mitte liiga kiiresti, sest paar tüdrukut ja poissi sulgesid tal teed ja küsisid kirja kohta, mille peale ta sisises nagu kass ja lasti jälle oma teed minna.

„Mis, kurat, sellel viga on, et ta ei või viisakas olla, ma ainult küsisin!” ei saanud üks poistest aru ja teised noogutasid kadedalt järele.

„Egas nad lesbid ei ole?” küsis üks õelalt ja sai oma tüdruksõbralt jälle tou. „Mis sa siis jõllitad teda, kui sa nii arvad, ega ta sinu riista ei taha jah!” Löödu hõõrus oma kätt, kust ta pihta oli saanud ja oli näost punetav nagu küpse vähk. „Nalja ei või ka enam teha...sina oled kõige ilusam tüdruk minu elus, ja mingi uhke krõhva, nagu see Kolumatsi mutt ei või kellelegi meeldida – no vaata teda!” Laiutas poiss oma käsi ja vandus igas jumala keeles, et talle ikka meeldib oma tüdruk, mitte mingi uhke mõrd – pealegi lesbi! Ehkki keegi selle kohta mingit tõendit ei teadnud tuua. Aga siiski jäid tüdrukud poisi sellise seletusega lõpuks rahule – kummatigi kui nii kuum kutt nii igava naise orki langes, kes pealegi nii külmalt tema kirju vastu võtab. „Mina küll nii valiv ei oleks, kui ma tema asemel oleks!” näkitses üks tüdruk õelalt ja teised noogutasid kooris järele. „Ja ega ta sõbrants ka parem ei ole – ja veel pealegi kristlane!!” Selle peale noogutati ka kinnitavalt ja vahetati pilke. „Need kristlased ongi need kõige hullemad, ja siis peab neid veel austama!” andis teine poiss veel viimase hoobi, mis samuti tormilise tundepuhanguga vastu võeti. Nurga tagant kostis samme ja abituriendid pidasid targemaks vaikida ning läksid igaüks oma söögi juurde tagasi. Uku Sepp lärtsas sisse nagu käiks omas kodus ja viskas pilgu menüüle, otsustas et siiski ei kõlba ja läks tuldud teed tagasi. „Ja see on ka omaette etendus...” tähendas kolmas poiss mõtlikult, kuid selle peale ei julenud keegi ei musta ega valget öelda, sest ka seinad võisid kõrvad kasvatada... Kõik kartsid filosoofia õppejõudu, kui Tiffanyt läheduses ei olnud – ainult tema paistis selle koletisega hakkama saavat, ja keegi ei teadnud kuidas moodi – tema vanuses. „Mõnele inimesele on teenimatult liiga palju andeid ja ajusid antud!” osati selle peale vaid mõelda.

Kusagil kodus hakkas Tiffany Ülemiste luksuma, ehkki oli ainult ühe klaasi piima joonud.

„Kes, kurat, mind jälle taga räägib!” urises ta hukkamõistvalt ning masseeris oma kõhtu... 
 

IV

Kui Ariel järgmisel päeval kirja üle andis, ohkas saaja raskelt, sest juba selle välimusest oli aru saada, et miski rõõmusõnum see nüüd küll ei olnud. Ja kui ta oli selle läbi lugenud jäi ta mõtlikult istuma ja ei öelnud enam midagi ning Ariel pidas paremaks juba minekut teha, kui Gunther tema peatas. „Ütle talle, et ma tulen täna varem koju ja ta oodaku mind, sest me peame rääkima!” Ariel võttis pika pilguga sõnumi vastu ja kõndis minema ning tõmbas nurga taga mobiili välja ning saatis SMS-i. Ta sai ka kohe kiire vastuse: „Neh, eks ma siis ootan, kui ta julgeb tulla...” Ariel vaatas üles taevasse ning anus. „Oh, Jumal, meie rahvas sureb küll vist välja kui abielu tänapäeval päris selline välja näeb. Ime et nad endile rüütleid ei vali, kes nende eest duelli peaks! Äkki ikka lepitad nad teineteisega ära – nii hull see hauale kutsumine ja see armastuskiri... ta pidi jälle punastama, kuid surus selle tunde alla... nii kole see nüüd ka ei olnud et päris lahku elada. Nad on ju alles nii noored ja võiks nagu kuidagi andeks anda või kuidas!” Ta ei saanud üldse aru, mis toimub ja ei Jeesus ega inglid polnud nõus Kolumatside ja Elurite kohta kohe mitte tibatillukest linnupoegagi või kastetilka öelda. See oli nii imelik, kui muidu Jumal temale ja teistele õeluse liikmetele rohkem andsid, või oli asi selles, et Maarika oli ka liige ja siis ei sündinud ligimese kohta liiga palju teada.

Mees läks ise kohe koju, märkamata tundigi minna, sellele vaatamata, et õppejõud ta uksel peatas ja käe isalikult õlale pani: „Noh, kuhu nüüd minek, vale suund!”

„Võta suhu mees, mind sina ei katsu!!” sisistas Gunther hingetäiega ja mattis kõik oma raevu ja ängi ühte pilku ning lükkas Uku Sepa teepealt eest, kes hing kinni talle järele vaatama jäi, enne kui vaikselt kõkutama hakkas ja siis külgi kinni hoides homeeriliselt naerma puhkes.

„Ah, et 'võta suhu' ja 'ära käpi'! Ai need tänapäeva noored – ah!” ta võttis ühe rõõmupisara silmanurgast ära „No mida see Maarika nüüd selle õnnetuga tegi, kohe lust vaadata – see on vast Armastus!” Ja väga heas tujus, mis polnud üldse tema moodi, pärast seda, kui Tiffany enam tema tundides ei suvatsenud käia, andis Uku Sepp igale õpilasele kohe eriti raske filosoofilise essee kirjutada, igale ühele oma teemaga, et ei oleks võimalik spikerdada. Ta ei unustanud ka mainida, ise sarkastiliselt hirnudes: „Ma kuulsin, et Tiffany Ülemiste vahetas oma mobiili numbri ära, sest mingi värd hakkas teda jälitama...” Kogu klass ägas, sest see välistas ka selle viimase õlekõrre, missest et tüdruk oli väga uhke ja küsis sellise sohitegemise eest hingehinda. Aga ega siin õppijatele see rahanumber nüüd küll laubale kirjutatud ei olnud, et see nüüd nii raske oleks pidanud olema. Uku vaid naeratas mürgiselt ning nautis etendust.

„Kas ma ei ütelnud...?” urises tume hääl auditooriumi tagant ja sai sama sünged noogutused vastuseks. „Täiesti ära pööranud!” Kõneleja vaatles oma küsimust: „Nimeta viise kuidas panka röövida, ilma et sa vahele jääksid ja nõnda et rahvas sind armastaks!” ja vaatas hapul pilgul oma pinginaabri teemat: „Kuidas minna alaealise tüdrukuga kohtama, ilma et vahele jääksid ja inimesed sind hukka ei mõistaks!” Kiire rehkenduse teinud, otsustas poiss, et on pigem pervert kui pangaröövel ja vahetas lehed ümber, mis sai kohese protesti koori osaliseks, kuid mees lükkas oma rusika nina alla. „Sina oled täna pankur ja mina olen pedofiil!” „Just nii boss!” ehmus ohver ja asus pead kinni hoides mõtisklema kuidas seda portsu ära süüa. Tema tüdruksõber küsis ettevaatlikult: „Kuule, mõlemad on ju ühteviisi hullud ja ebaeetilised...” „Kahjuks on mu isa see pankur, kes võiks selle töö kirjutada ja ma pigem kirjutan pedofiili töö, sest siis võin ma vähemasti isale kurta, milline pede õps meil on, kes meie ajusid nussib, aga muidu ta arvab, et ma irvitan tema üle ja mõtlesin selle ise välja...” ja tüdruk ütles selle peale „oh-jah!” ja punastas „Ma aitan sul siis kirjutada...” Poiss kortsutas selle peale kulmu ja võttis tema teemat vaadata. „Kuidas mürgitada oma boyfriendi, kelle sa oled petmiselt tabanud – ja kas andestamine on võimalik.” Ta vaatas hapu näoga tüdruku otsa, kes vabandavalt vastu naeratas. „See pole üldse nii hull, kui meie omad, sinu oma on vähemasti arusaadav – kes see mitmenaisepidajale ikka andeks annab!” Ja kõnetatu punetas nagu hämariku viimased kiired. „Kas sa tõesti mõtled nii?” „Kui mina peaksin sind kellegagi petma, siis mürgita pealegi, sest siis peab midagi mu ajudega valesti olema, et ma sellise tüdruku tähelepanuta jätan – ja ajukahjustusega ma niikuinii edasi elada ei soovi...” Selline ülestunnistus sai eriti kirgliku keeleka ja auditooriumi kiitva vilekoori osaliseks. Õppejõud ei öelnud midagi, vaid naeratas mürgiselt.