Pärija Tartust

I

Kenisha viibis oma hütis ja oigas hemorroidide pärast. Ta oli juba vana mees. Ta vandus sündsaid loosungeid, mis sel puhul passivad, sest õhurõhk oli muutumas ja ees oli oodata ilmamuutust. Vaimus ootas ta lausa tsüklonit, mis üle Eestimaa pühib. Sellest ajast peale, kui ta selle noorpaari ühte pani oli ta seda tundnud. Kuid temal polnud pärijat - kedagi, kes tema ameti edasi viiks ja kaitsevaimud muutusid juba rahutuks, et peavad välja kolima. Korraga täitus hütt ebamaise valge uduga ja Raafael seisis käed rinnul ristis vanamehe ees. Kenisha põrnitses kutsumata külalist veidi altkulmu ja siis mühatas:
"Sina?"
"Mina jah." ütles Raafael rahulikult
"Mis teil seal üleval toimub, kas ma olen mingi kosjasobitus büroo, et te ise oma noorikuid ei saa paari pandud?!" pahandas Kenisha ja oigas veidi ning võttis ühes tugitoolis istet.
"Ma ei tulnud täna sellistes asjus..." vabandas Raafael
"Ah ei tulnud või? Mis asjus sa üldse mind siis tülitad?" torkas Kenisha sapiselt ning oigas jälle.
Raafael viipas heatahtlikult käega ja eemal nurgas avanes üks kirst ja sealt tuiskasid välja teekann ja vanad päevinäinud täksitud kruusid. Kaminasse tekkis hubane tuluke ja kui teekann oli end paika seadnud, olles enne veetoobris end täitnud, hakkas ta varsti eriti sõbralikult vilistama. Siis kallas teekann oma sisu kruusidesse, kuhu olid teelehed end juba paika seadnud ning tee jäi ühele kipakale lauale ühes kruuside ja kannuga seisma.
"Mul on sinuga üks pikem jutt." alustas Raafael ja võttis oma teekruusi, nagu oleks majaisand tema viisakalt lauda kutsunud. Kenisha kiristas vaid hambaid, kuid leppis olukorraga ja võttis oma kruusi samuti vastu ja jõi veidi teed. See oli just nõnda, nagu talle meeldis oma teed juua - ilma suhkru ja lisanditeta. Pärast paari lonksu teed varises hüti üle pelk vaikus ning mõneks hetkeks ei olnudki midagi muud. Raafael oli end ühele pakule sisse seadnud ja Kenisha põrnitses teda ikka altkulmu, nagu mõnda surnud rotti, mille kass tuppa tõi.
"Sa mäletad seda Tiffanyt, kelle sa Mihkliga paari panid?" jätkas Raafael juttu, nagu oleksid nad vanad sõbrad ja nagu oleks see just sealt viimasel kokkusaamisel katki jäänud.
"Mis mul temast, ta on ju kristlane!" urises Kenisha tahtmatult.
"Jeesus pakub sulle võimalust leida omale õpilane, et sa võiksid oma eluasjad korda seada ja siit ilmast lahkuda." Raafael võttis jälle vägeva lonksu teed ning vaatas heatahtlikult Kenishale otsa. Jäi selline mulje, nagu räägiksid nad Magic the Gaveringi kaartide vahetamisest, mitte ühe tüdruku elust ja tervisest. Kenisha vaatas teda üllatunult, võttis siis lonksu teed ja jäi endasse süüvinult mõttesse, siis tuli talle meelde, et peaks nagu neelatama kah ja kui ta oli seda teinud, puhkes ta südamest naerma. Ta naeris vabastavalt ning sundimatult, nagu väike laps, kes on niidu peal eriti naljakat pilti näinud. Seda, kuidas lehm ümber kukkus, või lammas aia vahele jäi ja oma villa tõttu sealt enam välja ei osanud tulla. Ja nõnda naeris ja kõkutas ta tubli kümme minutit enne kui enesevalitsuse jälle tagasi sai. Ta manas ette kõrgi ja eemaloleva pilgu ning ütles tasasel lõikaval häälel.
"Tiffany Ülemiste on kristlane - kas me nüüd kaupleme inimhingedega, ingel?" Tuli praksus ikka veel kaminas ja Raafael ei kiirustanud oma vastusega. Paistis, nagu oleks kogu maailma aeg üksnes nende päralt, ja ta ei peakski kuhugi mujale minema. Nad lihtsalt istusid seal ja jõid teed. Tavalist rohelist teed.
"Ei, ma ei kauple sinuga tema hinge pärast." ütles ingel rahulikult ja pani kruusi käest "Ometi on sul õpilast vaja, kellest oma mantlipärija teha. Jumal valis sulle juba ühe välja - sinu asi on vaid öelda, kas need saapad sobivad."

Miski kihvatas Kenisha sees, kui ta seda väljendit kuulis ja ta meenutas, kuidas temast oli üldse ruunišamaan saanud. Oli olnud 22 veebruar, külm; lumine; lopane; pasane päev. Tavaline veebruar Eestimaal. Bussid ei sõitnud külavahel, rongid ei liigelnud, piiritus jäätus pudelis. Oli külm. Tema oli läinud ühes isaga kalale, kuid siis meelt muutnud. Kui imestunud isa temalt küsis, mis värk on, oli ta eemalolevalt vabandanud: "Ma ei taha kalasid tappa, nemad ka elajad." Isa oli vaid selle jutu peale pead vangutanud ja manitsenud: "Vaata ette, poiss, muidu varastavad haldjad su südame, nagu nad tegid sinu vanaisale!" Ja nõnda oli ta peipsi pealt tagasi Kodaverre läinud ja sealt tagasi Viljandisse. - Ikka jalgsi, sest ta polnud mingi sant ja kopsud ka töötasid. Tal oli raske ja paks palitu seljas olnud ning tihe sall kaelas. Villast müts ta peas aitas juukseid soojas hoida, mida tal väga palju oli, kuid kuna ta polnud isakombel veel jõudnud habemesse kasvada, siis tema huuled kippusid siiski külmast värisema. Muidu ei saanud külm isegi tema varbaid soojeis saabastes näpistada.

Seal hangede vahel kõlkudes ja mütates oli sarnane valge hämu teda ümbritsenud ja raske tuisk tõusnud, ning kogenud poisina oli ta kiirelt ühe lähedal asuva puu juurest varju otsinud ning sinna jäänud, et mitte tuisus õigelt teelt eksida. Tuisk oli läinud raskemaks ja korraga muutusid tema jalad tinaraskeks ja ta prantsatas puualt maha - vastassuunas sellele, kuidas oli toetunud, nagu oleks keegi teda lükanud. Ja kui ta seal lumes lebas, nagu uppuja ja püüdis kätega ujumisliigutusi teha, oli ta oma esimese nägemuse saanud. Üks hiigelsuur ja kole must kaaren oli kohale lennanud ja tema selga istunud ning hakkas teda oma vägeva nokaga materdama.
"Jäta järele! Jäta kohe järele - veel elu sees pole ma ei sinule ega su liigikaaslastele kurja teinud, ega teid kividega visanud - miks sa teed mulle seda kurja, isand Kaaren?"
"Mina olen Kaarnavaim!" oli lind selle peale vastanud ja jättis materdamise järele "Sinust saab minu õpilane ja ma teen sinust šamaani!"
"Ei mina taha, sest minust saab kalamees!" andis poiss südikalt vastu, kuid igasugune värv kadus temalt palgest, kui Kaarnavaim vihastus, oma tiivad laiali ajas ning joovastudes tema kallale kargas, teda küünistades nokkides ja sõimuga kostitades.
"Mida sina, surelik, julged mulle vastu hakata? Või sina tahad vendi kalasid püüda ja nahka panna? Oi, seda ma sulle ei kingi, sina hakkad minu õpilaseks ja jutul lõpp, või mina nokin sul silmad välja ja sa võid koju pimedana minna, kui sa ka selles tuisus muidu teed leiaksid. Ja siia sina sured!" Ning seda öelnud, oligi kaarnavaim asunud tema silmade kallale, ning ehmunud poisike püüdis käte ja jalgadega lindu endalt maha ajada, kuid kuna ta oli selili, oli see väga raske ettevõtmine. Ühtlasi oma silmade kaitsmine kaarna eest.
"Jäta järele, jäta järele!" kriiskas poiss ja väänles pööraselt, kuid abi ei olnud midagi. "Aidake, kes iganes kuuleb, appi!!" röökis poiss nagu ratta otsas, kuid keegi polnud piisavalt lähedal et teda kuulda. Ta oli kõrbes ja ainus hingeline siinmail.
"Kas hakkad minu õpilaseks?" pidas Kaarnavaim vahet ja jättis nokkimise ja küünistamise ning istus vägevalt poisi selga, nagu oleks ta 200 puuda kaalunud ja tahtnuks poissi ühe ropsuga lömastada.
"Hakkan, hakkan!!" röökis poiss viimase õhuga oma kopsudest ja kaarnavaim tõusis lendu ning raskus tõsteti poisi seljast ja poiss tagasi oma jalgadele. Tuisk ja valge hämu olid nagu käega pühitud, eemalt veel kaikumas nõrk häälekaja: "Ma jätan selle meelde, meest sõnast härga sarvist!" ning läinud ta oligi. Kui ta koju jõudis ja sellest emale rääkis, oli see kohe ristimärgi talle laubale teinud ja papi jutule läinud. Kuid ka see ei aidanud. Järgmise laupäeva öösel oli kaarnavaim talle järele tulnud, et mehesõna nõutada.

Ta oli jälle vaimus, oma teises nägemuses ja ta oli puukülge seotud ning oda oli tema küljes ning kaarnavaim kiskus oma nokaga tema soolikaid välja. See oli olnud põrgulikult valus - ja kui ta need kätte sai, oli ta need ühte katlasse heitnud, siis järgnes maks ja neerud ning kõige viimaks süda. Need kõik keetis kaarnavaim tema nähes ära ja kutsus oma majakondsed pidusöögile. "Oi millise kena poisi oled meile täna toonud." kiitis Hundivaim Kaarnavaim asus siis luude kallale ja kallas nendest üdi samuti patta. "Ja kui keevaline isiksus!" nõustus Rebasevaim "Ära tule mitte ütlemagi!" Noogutas Kaarnavaim takka, ise pada segades. "Ta julges minule isegi vastu hakata ja öelda, et temast saab kalamees!" Lauda täitis öel ja lõbustatud naer. "Mis, kas ta tahab minu ameti üle võtta?" ärkas Karuvaim ja mörises kurja kuulutavalt ning vaatas süüdistavalt õnnetu poisi peale, kes värises nagu haavaleht puuküljes. "Rahu, rahu!" tasandas Põdravaim häält "Ta lihtsalt niisama, ei olnud veel valmis, kui Kaarnavaim talle peale lendas. Ega ta tegelikult nii ei mõelnud." lausus ta lepitaval toonil. "Ahsoo." ühmas Karuvaim ja tammus tagasi oma urgu, ise kobises veel mokaotsast. "Oli jah, hea poiss, aga mitte minu oma." Lõpuks lasi Kaarnavaim poisi puuküljest lahti ja võttis köidikud ära ning ka oda tema küljest - ainult, et panna ta paja äärele toetudes oksendama, kuni ta kogu oma aju oli välja oksendanud. Olles seda ka odaotsaga veidike seganud, et kõik väärtuslik veri selle otsast raisku ei läheks, võtsid laualised uuesti einet ja vabandasid end üksteise järel. Poiss oli küll väga hea, kuid mitte nende poiss. Kõige viimasena proovis ka Kaarnavaim ja jäi maitsega rahule. Ta lohutas poissi veel: "Ei ole midagi teha, nõnda need asjad juba on, oled minu poiss - hakkad loitsima!" Ja pärast seda oli Kaarnavaim tema nahka pistnud. - Kõige viimasena pistis ta nahka tema silmad, kui maiustuse. Kui ta jälle midagi nägema hakkas, oli ta ilusas karuses rüüs ja seisis oma jalgil. Ta seisis kõrbes ja tema ümber polnud üheski suunas midagi näha, kui ainult tühi rabamaa ja soolaukad. Üks surnud puu seisis tema ees ja selle otsas istus Kaarnavaim ja korrastas oma sulgi.

"On aeg, jah on tagumine aeg sulle saapad otsida." Poiss oleks tahtnud vastu vaielda, kuid siis ta vaatas oma jalgu, mis olid paljad ja liigutas varbaid - ta ei tundnud üldse külma; ei kuuma ega pinnaniiskust. Tal oli lihtsalt hea ja mugav olla. Poiss seletas nüüd paremini, ja nägi, et Kaarnavaim mitte lihtsalt ei istu surnud puu võras, vaid et selle võrade vahel on mingi suur pesa - ja sealt pesast asuski vägev lind oma nokaga midagi otsima. Leidnud sobiva üles, pakkus ta neid poisile. Kui poiss kompsu lahti tegid, olid nende sees eriti räämas ja kulunud saapad ja viledaks läinud rüü - just selline, nagu tema isal seljas oli, sest ta isa ei raisanud kunagi riiet, vaid kandis kõike kuni viimase otsani, ja selle kombe oli ta ka oma pojale pärandanud. Õhinal asus poiss saapaid jalga ajama, kuid need olid sellised imelikud. Silma poolest oleksid need pidanud sobima, kuid rohkem kui oma suurt varvast ta nendesse küll ajada ei suutnud.
"Vabandust, isand Kaarnavaim, need on liiga väikesed." ütles poiss arglikult ja Kaarnavaim vaatas teda tunnustavalt.
"Ega ma ei arvanudki et sa könnide hulgast pärit oled!" ja võtnud oma kingituse tagasi ja pannud selle omale kohale, asus uut kompsu otsima, ning andis selle.
Seekordne komps oli hoopis teine. Materjal oli küll sama, kuid seekord oli tegemist lihtsate tikanditega uute saabaste ja rüüdega, nagu tema vanaisa oli kandnud. Poiss oli nina kirtsutanud - talle ei meeldinud uued asjad. "Ära virise midagi, ära ole nii tagasihoidlik, proovi jalga!" oli vaid Kaarnavaim muhelenud. Kuid ka seekord ei läinud paremini kui eelmine kord. Jalalaba jõudis ta saabastest sisse ajada küll, kuid mitte vaksa rohkem.
"Ka need on väikesed, isand Kaarnavaim." vabandas poiss ja lõi pea norgu ja oli valmis oma karistust vastu võtma.
"Pole midagi, pole midagi." Ümises Kaarnavaim heas tujus. Ja võttes erilise kuningliku reverantsiga antud kompsu tagasi, pani selle omale kohale ja leidis kohe vilkalt viimased riided. See komps oli eriti raske vastu võtta, ja kui ta selle avas - see oli kuldsete tikanditega; selle peal olid hõbedast ruunimärgid; see oli sametist ja karmanist läbipõimitult kootud - ta polnud elusees nii uhkeid saapaid ja rüüsid näinud, kui ehk pildiraamatus mõne bojaari seljas. "Ei, neid ma ei või võtta, ma olen lihtne talupoeg!" puikles poiss resoluutselt vastu. Kaarnavaim vaid naeris lõbustatult. "Proovi enne, vast ei sobigi!" ütles ta julgustavalt tögades ja pilgutas silma.
Poiss prooviski saapaid jalga, ning need sobisid ning läksid jalga, nagu oleks ta vett kannu valanud - nõnda lihtsalt sobisid need omavahel kokku. Kui ta oli ka rüü selga ajanud, siis ta olek muutus ja ta nägi end šamaanirüüs, trumm ühes käes ja sau teises seismas surnud puu ja Kaarnavaimu ees.
"Jah, sina oled see!" oli veel Kaarnavaim tasa teda tunnistanud ja lendas minema. Järgnevatel öödel oli ta veel palju oma kunstist õppinud - ja nõnda oli temast saanud šamaan. Ja nüüd julges see ingel rääkida tema saabastest!

II

"Kuidas sa julged rääkida minu saabastest?" urises Kenisha väljakutsuvalt ja kutsus vaimus Kaarnat appi "Hoi, Kaaren tule appi, vaenlane on meite maal!" kuid Kaaren ei tulnud. "Ära tee nii, see solvab mind." manitses Raafael, "Sinu kaitsevaim ei või tulla, temaga on juba räägitud, ja tema õigustega on arvestatud." ütles Raafael lugupidavalt ja kallas endale teed juurde ja saatis vanamehele küsiva pilgu, kes vastumeelselt ka oma kruusi andis, ja uuesti täita lasi.  "Kui sa nõus oled, saab Tiffanyst sinu õpilane." Jätkas Raafael nagu poleks midagi olnud "Põhjus on üpris lihtne." Raafael ootas kuni tee tassis hingab ja rüüpas veidi, et siis jätkata. "Tiffany on kaarnakivi" ütles Raafael tõsiselt kohutava tõe välja ja see langes hütile nagu sünge tormipilv hiljaks jäänud heinalistele. "Sa tahad öelda, et Tiffany leidis endale kaarnakivi?" küsis Kenisha ettevaatlikult ja ei saanud midagi aru. "Ei, ei! Tiffany ise on Kaarnakivi!" tunnistas Raafael teda rahulikult ja lepitavalt.
"Kas Jumal on segaseks läinud, et ta kaarnakivi inimlapse kujul - ja veel naisena - ilmale toob?!?" torises Kenisha ja oigas oma hemoroidide pärast kui tahtis tugitoolist püsti karata, kuid pidi soostuma ussiliku vingerdamisega. Lõpuks sai ta siiski püsti viipas oma käega ja sai oma saua kätte ning hakkas mööda hütti edasi-tagasi kopsima.
Raafael vaatles teda tähelepanelikult ning ei öelnud midagi ja jõi teed.
"Kuidas see jõudude vahekorda muudab?" küsis Kenisha viimaks ja jäi seisma ning puuris oma pilgu ingli silmadesse, kes jäi suletuks nagu pitseriga kinnitatud raamat.
"Mitte kuidagi." ütles Raafael lõpuks. "No kuule, kaarnakivi maapeal!" ei jäänud Kenisha selle vastusega rahule. "Sa tahad öelda, et see vana madu, Saatan heidab maha, paneb pea pakule ja laseb end ära hukata või?" Kenisha asus jälle mööda hütti ringi kopsima ja jäi mõne aja pärast jälle seisma ning toetus saua peale. "Ja sa ütled, et see ei muuda jõudude vahekorda, kui miski, mis suudab kurje vaime ohjata või neid vabaks päästa, tuleb siia ilma?" Ta ei saanud aru, kas ingel oli loll, või mängis lolli. Kuid ingel ei teinud tema mõtteid märkamagi vaid istus rahulikult pakul ja jõi oma teed, nagu vana rahu ise.
"Sinu õpetusest oleneb, missugune vili Tiffanyst kasvab ja kuhupoole ta langeb." ütles Raafael alistunult ja pani kruusi kõrvale ning vaatas ise läbitungival pilgul Genishat kes jäi seekord suletuks ja asutas tugitooli poole tagasi, ning heitis oiates sinna lebama. Ta jättis kindlusemõttes oma saua käeulatusse. Ei võinud iial teada, millal seda uuesti vaja läheb. Ta põrnitses hütis ringi, ja märkas oma trummi pahemal käel seinal. Ta saaks selle kiiresti hüpates enne inglit kätte - kui ta poleks nii vana - ja Kenisha kiristas hambaid. "Kuidas saada sellest kutsumata külalisest lahti?" mõtles Kenisha endamisi ja põrnitses enda ette. Ja ingel andis talle maad, et kaua mõtiskleda, sest see oli raske küsimus, mille ta oli esitanud. Veel kunagi polnud inglid ruunišamaanilt abi otsinud - ja nüüd oli siiski üks tema juures. Kuigi nende Jumal pidi saama selle maailma hävitama, et luua uut taevast ja uut maad, milles pole haldjatel ja maavaimudel ning muudel olenditel kohta, mis on ainult tema lapsukeste päralt - kui ta nõnda uued taevad ja maad teeb, vast teeb ka uued haldjad ja arbujad, kuid tema ei võinud seda teada, ja vaevalt tema nende hulgas oli. Ta oli ikka veel kibestunud, et Jumal polnud teda avitanud, kui temast šamaan sai, ja nüüd roomab tema ingel kohale ja küsib abi. See ajas tal kopsu üle maksa.
"Sa ütled, et ma võin ta endale jätta, kui ta peaks valima-?" Kenisha jättis lause lõpetamata ja põrnitses uskmatult altkulmu inglit, kes noogutas lepitavalt "Jah, just seda see peabki tähendama. Kui ta peaks valima, saab Kaarnavaim tema uueks kaitsevaimuks, või kui ta ei pea ennast selle vääriliseks, võib ta saata kellegi muu oma suguseltsi hulgast." Kenisha vaikis veel vägevalt enne kui julges sellise pakkumise peale vastata. See oli pakkumine, mida ei saanud tagasi lükata. Ta oleks ogar, kui ta keelduks - tõeline kaarnakivi - ei, see on liiga tõsine asi, et sellega halba nalja teha. Tõeline kaarnakivi tema meelevallas! Sellega annaks palju head teha. Ta võiks kõik need peded ja muud imelikud ilmingud oma maalt minema peksta. Võibolla isegi kristlased minema kihutada, et nad nii imelikku juttu suust välja ajavad. Kuidas nad ütlevad, et neil on ainult üks Jumal, kui tema luges kokku kolm, ning nende pühakuid ja reliikviaid oli loendamatu hulk! Ja ometi pidi Jumal olema Üks, ja ainult temas pidi olema pääste! Ta oli poisikesena püüdnud seda mõista, kuid polnud mitte mõistnud ja oli arvanud, et vast täiskasvanuks saades tuleb ka taipamine - kuid enne sai temast šamaan - ja see aru jäigi tulemata. Ning tema ei võinud enam kirikus käia et papilt nõu küsida. Selline oli seadus. "Sa ei või mitte nõida ellu jätta!" Niipalju oskas ta lugeda küll, ja nõnda ei saatnud ta kristlasi enam kiusatusse, vaid hoidis omaette, et mõni pisukesteks ei pahanduks ja teda veskikiviga Emajõkke ära ei uputaks. Ja ometi olid ka papid ning muidu targad teoloogid tema jutul käinud, või lihtsad kristlased. Kuningas Sauli kombel moondasid nad endid ära, nagu ei võiks tema nende südant lugeda, kuid ta andis neile selle riuka andeks. Vahest siis saab ta oma rahu tagasi, kui inimesed teda totuks peavad. Ja inimesed jätsidki ta rahule ning tulid vaid suure häda ajal. Ja nõnda see Kenishale meeldis, kes oli inimestest ja nende väiklastest tülidest väsinud. Kes oli kellelt naise üle löönud või lehma varastanud või kulda oma lakka peitnud ja öelnud see naabri poolt varastatud olevat. Ja tema pidi neile kõikidele kohtumõistja ja surmaingel olema, et õigemees ellu ja litsmees surma mõista. Ta oli sellest tülpinud, kuid see oli tema amet. Kui vaid niipaljud kristlased tema juures ei käiks, oleks ta võinud isegi selle saatusega leppida. Kuid nad käisid, ja pärast läksid jälle ustavalt kirikusse, nagu poleks midagi olnud. Pühkisid suu pärast leivamurdmist puhtaks ja väitsid et pole milleski süüdi! Ta ei sallinud sellised kahepalgelisi roomajaid, kes võisid olla korraga öö ja päev. Tema ei suutnud, tema oli Kaarnavaimule saagiks langenud ja oli teda ustavalt teeninud, ja tema võis endapärast ka sinna põrgusse minna, koos kõikide teiste vaimudega, sest ta vihkas Jeesust, et see polnud teda päästnud. Tema ei olnud midagi saanud, ehkki ta oli lapsena ristitud! Ikka sai temast šamaan ja ei aidanud midagi. "Haldjad olid tema südame ära varastanud!" nagu tema kodukandis selle kohta öeldi. Ja nad olid selle sügavale kõrbesse soomülgaste ja rabamätaste vahele ära peitnud ja tema ei leidnud seda enam üles.
"Kas sa oled nõus?" küsis Raafael viisakalt, kui oli piisavalt vaikitud ja elu üle järele mõeldud.
"Noh, eks ma võin kah-" ühmas Kenisha puiklevalt "Aga egas tal mingit viga küljes ei ole? Ta pole ometi selline?" küsis Kenisha kõrgil toonil ja seletas inglit altkulmu.
"Ta ei armasta naisi, kuigi tema mees on nüüd ta isa poolt maha tapetud, nii et ta on lesk - see võib probleeme tekitada..." nõustus Raafael tõsiselt ja tõusis püsti. Ta oli oma vastuse kätte saanud ja võis nüüd oma teed minna.
"Kahju temast." ühmas Kenisha mõtlikult inglile järele. Raafael peatus ja vaatas üle õla ning ootas. "Kahju, et see tüdruk tolle poisi ära sõi, ta oli hea poiss, väga minu sarnane..." Ingel mühatas selle peale ja moondas end tuviks ning läinud ta oligi. Ilmutus lahtus, udu hajus, ja ta oli üksi omas hütis. Ta rehmas väsinult käega ja tuli kustus ning kõik potid; pannid ja kannud asusid oma kohale tagasi. Tal ei olnud tuju täna neid küürida. Oli vast päev. Temast saab Kaarnakivi õpetaja!

III

Tiffany nuuksus oma kongis. Ta oli ühte kloostri ruumi Kuremäel viidud, sest ta ema ei julenud teda nõnda isa kurja pilgu alla tuua. Mihkel oli ikkagi surnud. Mitte enne, kui Madis maha rahuneb. Ja nõnda leinas Tiffany oma lesepõlve ja silitas oma kõhtu. "Kasva, kasva lapsuke, tasujaks mu perele! Kaksa maha kolumats, lõhki kärista ta vats!" urises Tiffany leelotades endamisi. Ta maksab oma isale kätte. Kuidas ta julges tema Mihklit ära tappa. Kes ta enda meelest õige oli. Tema isa? Ta polnud ju üldse kodus. Ainult tema sulased pakkusid talle seltsi, siis kui midagi vaja oli - ja siis hajusid nad jälle õhku, et ei võinud suhelda. Samahästi oleksid nad võinud olla avatarid mõnes arvutimängus. Sama ebareaalselt tundis ta end oma kodus. Mihkel oli teda mõistnud, tema nägi tüdrukus naist. Ja nüüd oli ta surnud. Kahetsusevoog rammis end üle Tiffany. Ta oleks võinud oodata, siis oleks Mihkel veel elus. Kui ta poleks temale ligi ajanud ja teda endale tahtnud - vast oleks Mihkel veel elus. See oli väljakannatamatu - ja laps andis talle jalaga. "Ai! Ära löö nii kõvasti!" oigas Tiffany ja hõõrus oma kõhtu ning võttis mugavama asendi. Üks nunn kargas krapsakalt uksest sisse. Ju ta oli selle taga varitsenud ja nüüd ta vaatas temale küsivalt vaikides otsa. Tema silmanurkades varitses hukkamõist ja ta vaatas tüdruku kõhtu ja siis jälle Tiffanyle otsa ja manas ette õiglase pilgu. "Pole mul vaja midagi!" lõrises Tiffany ja ilmutus kargas ukse taha ning jättis ta hinge rahule.

Ta polnud isegi Mihklist pilti teinud. Ta siunas end selle mõtlematuse pärast. Nüüd oleks Mihkli pilt ära kulunud. Kui ta nõnda mõtles, lendas üks valge kaaren läbi akna sisse, pilt nokavahel, pani selle Tiffanyle sülle, kraaksatas ja lendas jälle tuldud teed välja. Üllatunud Tiffany keeras pildi ümber ja puhkes lahinal nutma. See oli tema Mihkel ja ta ise seal Maldiividel, kui nad olid abiellunud. Jah, too imelik nõid oli nad kokku pannud ja oli nendest pilti teinud, kuid nemad polnud tahtnud ja soovitasid tal selle heaks õnneks ja mälestuseks jätta. Nad olid unustanud talle raha anda, tuli Tiffanyle meelde ja kahetsus kihvatas tüdruku sees, kuid ta leidis ka kiire õigustuse: "Nõid polnud küsinud tasu, nii et oli tegemist tasuta teenusega!" Ta rahunes veidi ja silmitses hellitavalt Mihkli pilti ning silitas selle ääri. Ka laps tema kõhus rahunes maha ja tal oli kergem hingata.

"Tütreke, kas sa vajad midagi?" küsis ema talt lohutavalt, kui oli uksest sisse astunud. Ta nägi pilti tütre käes ja kihvatas, kuid ei öelnud midagi. Ei võinud teda vihastada. Tema olukorras. "Too mulle rohkem patju!" käsutas Tiffany tõredalt "-ja piima!" hüüdis ta lahkuvale seljale järele. Tema oli ka süüdi. Mõtles Tiffany hambaid kiristades. Tema oli palvetanud, ja kuidagi oli see tema väge takistanud, muidu oleks ta oma isa tükkideks rebinud; oleks ta juustega läbi puurinud ja tema Mihkel poleks surma saanud! Laps tema kõhus paistis samuti arvavat, sest seekord ta ei löönud ega teinud midagi. Ta ema oli varsti kolme padjaga tagasi, too nunn ukse tagant kandis kandikut piimakannu ja klaasiga ning asetas need vaikivalt öökapile ning taganes viisakalt jälle toast välja. Ema vaatles teda heatahtlikult ning hellalt, kui ta ahnelt piima kallas ja kohe kramplike kätega klaasi mõlemalt poolt kinni haarates, nagu tahaks see plagama panna, hakkas ta kulinal jooma. Nõnda jõi ta kaks klaasi piima ja heitis uutele patjadele, mis ema oli talle andnud.
"Mis päev täna on?" kraaksatas Tiffany tõredalt ja vaatas aknast välja.
"Täna on Kolmapäev." julgustas Irina lootusrikkalt. "Vahest tütar lepib nüüd oma olukorraga ja hakkab tema suhtes üles soojenema." mõtles ema. Ta polnud tõesti temale piisavalt aega pühendanud. Ja nüüd kavatses ta selle vea parandada.
"Ma olen siin juba nädala olnud." arvutas Tiffany ja vaatas ikka aknast välja nagu oleks seina poole pöördunud. Irina vaikis ja ei vastanud sellele repliigile. Tiffany oli nii isa moodi, kui ta oli vihane. Oli vaja anda talle maad. Ta oli ju ikkagi rase.

Aknast heljus sisse kellahela, mis kutsus lõunasöögile ja Tiffany kõht hakkas valjult oma õigusi taga nõudma. "Eks ma võin ka alla minna." urises Tiffany ja tõusis voodist, ajas ükskõikselt öösärgi maha ja paljastas ennast täiesti. Irina vaatas kohkunult kõrvale. Ta ei mõistnud kuidas tema tütar võis nii tundetu olla. Tiffany riietus kiiresti ja hoolimatult, nagu oleks ta oma kambris üksinda. Kui ta oli valmis ja oli peeglist end üle vaadanud - seda viimast pidi abtissilt väga härdalt paluma, et see reeglite vastane oli - asus tüdruk lõunale. Irina ei järgnenud talle, vaid silmitses voodile lebama jäänud pilti, kui nunn jälle sisse tuli. Seekord oli tal kaastundlik ilme ees. "Miks sa lased end niimoodi kohelda, Irina? Ta on sinu tütar!" küsis nunn kaastundlikult ja vangutas pead. "On alles kasvatamatu laps, mitte et ma sind süüdistan!" lisas ta kiiresti juurde. "Kindlasti on see isa süü, mida ta õige oma tütrele õpetanud on!" kuid Irina vaikis ja ei öelnud midagi. Mida ta saigi öelda oma ilmutusest või sellest kasvatusest, mille tütar oli saanud. Ta tõesti süüdistas end Tiffany olukorras. Oleks ta taibanud, et tütrel ka sellised huvid ja küsimused on. Ta oleks rääkinud, kuid ta arvas, et on veel aega. Ta ei suutnud endale seda viga andestada. Kuidas ta sai nõnda pime olla ja ei võinud märke ära tunda? Ta vaatas jälle pilti ja kortsutas kulmu. Kui vaid seda poissi poleks olnud, oleks neil ikka õnnelik perekond. Ta tõusis püsti ja läks kongist minema ja nunn järgnes talle. Pilt jäi voodi peal omanikku ootama, sest Irina ei tahtnud stseeni korraldada. Tema tütar oli rase ja tal oli häbi.

IV

Tartus koristas vend Justus oma tuba sest Jumal oli talle ilmutanud, et ta peab Tiffany Ülemistele aset valmistama. Äkki oli see tema võimalus. Äkki oli Jumal tema palveid kuulda võtnud, kuid ta ei julenud seda valjusti sõnadesse valada. Selle asemel ümises ta "Su heldus voolab üle" mille oli selleks puhuks loonud.

Su heldus voolab üle, ma olen tõusnud Sirioni tippu!
Mu pärisosa rajad ulatuvad taevaste taevani!
Sa oled mind võõrustanud parimate roogadega,
mu karikas on täis magusat veini!
Jah, sina mu Jumal, oled mind teinud õnnelikuks.
Sest mu unistused on täitunud, nagu talupojad,
kes ootavad vihma enne külvi.
Sina oled täitnud mu kaevud, orud haljendavad rohust;
hobustel kitsedel ja lammastel on piisavalt rooga!
Vaata, lõikajad on külvajatele järele jõudnud
ja mu veiniaamid ajavad üle!
Mul on hüüt oma hingele ja mu silm rõõmustab!
Sest sina oled kuulnud minu palvet, sela!

Keegi koputas tema uksele ja ta peatus. Sinnamaani võis ta rõõmustada, kuid nüüd puges pisuke hirm tema põue ja ta avas arglikult ukse. Pastor seisis tõsiselt ukse taga. "Räägime veidi naistest!" ütles pastor ilma sissejuhatuseta ning marssis tuppa. Ja ta hakkas ühte eriti pikka manitsust sellest, kuidas naised ongi kõikse kurjajuur ja põhjus miks mehed enam paradiisiaias ei ole ja kuidas ta teeb hästi, kui ta kunagi ei abiellu. Kui see jutt öeldud, seilas pastor jälle uksest välja ning jättis vend Justuse oma tuppa segaduses maha. "Mida see nüüd, Jeesus?" küsis vend Justus endamisi ja vaatas kõrvale ja nägi seal Jeesust seismas ja teda armulikult silmitsemas. Ta võpatas ja põrkus tagasi; siis punastas ja kummardas maani, kuid Jeesus rehmas käega ja vend Justus tõusis jälle püsti.
"Mul on sinule veidi koirohtu pakkuda, sest su rõõm ei ole selline, nagu sa loodad." ütles Jeesus ja vend Justus lasi pea norgu vajuda.
"Tiffany leinab oma meest, kes on surnud, nii et sul tuleb talle palju toeks olla ja piiblit seletada, mida tema perekond pole teinud." Jeesus võdistas end jälestusest "Mida nad ometi mõtlesid, et tüdruk teab loomulikust inteligentsist, kuidas minu ees käituda?!" ja seda öelnud, oli ka Jeesus läinud.

Kaastundlikult hakkas vend Justus jälle oma tuba koristama ja korrastama. Ta lükkas oma rõõmujoovastuse hinge tagumistesse soppidesse paremaid aegu ootama. Nüüd oli vaja ettevalmistusi teha, et tüdruk auga vastu võtta. - Ka tema oli kuulnud kõlakaid Ülemiste tüdruku raseduseks. Isaks oli pakutud Madisest alates kuni isa Gregoriuseni kõiki võimalikke meestuttavaid, kes võisid arvesse tulla. Ka tema endine filosoofia õppejõud oli selle auga pärjatud. Keegi ei tahtnud uskuda, et lapse isaks võiks olla mingi näotu tudeng, kes kellegile ette ei jäänud ja ka muidu ei osanud laineid lüüa. Kui ta poleks kunagi elevantide pärast pokris istunud, siis polekski temast midagi öelda olnud. "Tal pidi kindlasti raske olema." mõtles vend Justus, kuid siis tuli tal midagi meelde ja ta laksas vastu otsaesist: "Kus mu kombed küll on!"

V

Uku lebas voodis ja kuulas raadiot, toiming, mida ta muidu oleks jälestanud, arvestades programmivaliku ebaesteetilisust, kuid ta ei tahtnud vend Justuse tundeid solvata. Ta võis ainsa pilguga seletada, et poiss oli nii kristlane, kui üldse olla saab ja seega täiesti "vaimust vaene". Temas polnud üldse elan vital'i ega espiritu anni't. Tõenäoliselt polnud ta kordagi ühtegi õpikut käes hoidnud ja peab Kanti höövli pingi tööasendiks. Ta võis öelda, et see poiss on tänaval õppinud ja teatud viisil vend Justus talle isegi meeldis, kuigi oleks rohkem meeldinud, kui ta oleks saanud inimlikusest ja Raskolnikovist muljetada või mõnest muust hingelähedasest teemast. Teda ajas hulluks, et ei olnud ühtegi mõtteinimest läheduses, kellega oleks saanud rääkida. Kui ta vaid paraneks kiiremini, võiks ta Tiffany üles otsida ja oma "püha üritust" alata. Ta muigas veel siiamaani selle ilmutuse üle, et see oli nõnda irooniline. Sama irooniline, kui tema elukäik.

Vend Justus ilmus uksele ja kaes teda murelikult: "Kuidas teie kõhuga lood on, peate veel vastu?" küsis poiss veidi vabandavalt häälel ja kadus jälle. Uku järeldas, et kööki, ning tema kõht tõesti korises natuke, kuid ta ei hoolinud sellest palju. Nõnda oligi huvitavam. Ta üldse ei imestanud, miks Jeesus nii kaua vajas, et oma kirikut korda saada. Ka tema oleks 2000 aastase hingamispäeva võtnud. Nad olid nii nüridad. Uku lubas endale veel ühe muige ja hakkas sigareid otsima, ainult selleks, et tal valuliselt meelde tuletada: "Õigus, siin majas ei suitsetata ega juua!" Uku ohkas ja vahtis hoopis lage ja kuulas järjekordse eesti popstaari vaimusünnitust, ning irvitas iga pooltooni peale, mis ülemises registris ette tuli. Mõne aja pärast lehvis tuppa toidu mahlakat lõhna ja tal hakkas vastutahtsi ila jooksma. "Küll see ikka suudab!" ümises Uku tunnustavalt, ja ta ei pidanud kaua ootama. Mõne hetke pärast tuli vend Justus suure taldrikutäie munapudru ja pelmeenidega tagasi. Ta asetas selle voodi kõrvale toodud valgele taburetile, mis ainult mõnes hospiitsis ette tulevad, kuigi toa sisustus enam palju sellesuunalist järeleaitamist ei vajanudki. "Sööge taldrik tühjaks, siis tuleb ilus ilm!" julgustas vend Justus teda mammalikult ja asutas tagasi oma toimetuste juurde. Uku lubas endale veel ühe muige ja asus söögi kallale, ning hävitas tõesti selle mäesuuruse portsu, mis oleks ka söömisvõistlusel peavalu valmistanud. Kohati tuli talle pisar silma, kuid see polnud meeleliigutusest, vaid Eesti Sinepist, mida vend Justus taldriku äärele armastusega oli võidnud. "Küll see ikka oskab!" ümises Uku oma toidulauda nautides.

"Vabanda, kus mu mõtted olid." vend Justus oli piimakannuga tagasi tulnud. "Ma unustasin täiesti joogipoolise!" ja seda öelnud, kallas talle mehiselt piima pooleteise liitrisesse klaasi ning andis selle aupaklikult külalisele, kes selle tänuliku mühatusega vastu võttis: "Mu mandlid vist hakkasidki veidi kõrbema." Naljatas Uku ja tühjendas klaasi ühe pika sõõmuga ja pühkis suu puhtaks ning andis klaasi tagasi. "Kaua ma siin veel-?" küsis Uku
"Veel kaks päeva, siis ma võin kindel olla, et teil pole ajupõrutust, või midagi. Ma rääkisin ka perearstiga juhiste saamiseks, muidu olete oma rünnakust hästi toibunud, lausa üleinimlikult. Te ei tohiks üldse elus olla, kuigi võibolla see narkar ei saanud teile korralikult pihta - ma ise ka jõudsin õigel ajal sündmuspaigale, et ta eemale peletada..." ütles vend Justus reipalt.
"Kuidas sa seda piirkonda nii hästi tunned?" küsis Uku huvitatult "Siin oli kunagi minu territoorium - ma töötasin siin." Vend Justus punastas ja lõi pilgu maha.
"Pole vaja häbeneda." lohutas Uku, "See ju nüüd iidne minevik, ma näen, et sul läheb hästi - oled lausa Samaarlaseks hakanud!" torkas Uku ja turtsus omaenese nalja peale. "Ma võiksin sinult ka sama küsida, mida sa sealt otsisid? Arukad inimesed väldivad seda tänavat..." kortsutas vend Justus murelikult kulmu.
"Noh jah!" ümises Uku heatahtlikult "Mind lasti õppejõu kohalt lahti ja ma otsin tööd." Muheles ta endamisi.
"Oi, vabandust, ma ei teadnud!" tundis vend Justus kaasa "Ega sinul tööd pakkuda pole?" küsis Uku poisilt huvitatult "Võiksin sulle Kierkegaardi ja Nietzschet õpetada!"
Igasugune värv kadus vend Justuse palgeist ja ta taganes ukse poole ise skandeerides: "Mina ei tegele selliste jumalavallatute asjadega!" Uku möirgas selle peale vaid naerda. "Tõesti täiesti vaimust vaene!" muheles ta endamisi, "Mul saab siin väga lõbus olema." Ja ta lubas endale ühe hea uinaku pärast lõunat.