Gregoriuse koraal

Isa Gregorius oli lõpetanud oma lahkumisavalduse kirjutamise ja läks Madis Ülemiste jutule. Mees võttis tema oma kabinetis vastu, seletas lahkumisavaldust ja mühatas siis sapiselt, kuid siiski killukese tunnustava noodiga: "Sa kah inimene..." Ja kui oli oma pabereid laual põrnitsenud ja teinud nagu otsiks midagi, leidis ta otsitava just enda nina alt üles ja ütles: "Teie soovituskiri, et teil tulevases kohas paremini läheks!" Seda öelnud, tõusis ta püsti ja kätles isa Gregoriusega karuselt ning viipas siis viisakalt ukse poole ning munk lahkus aupaklikult taganedes, et mitte härrale selga näidata ja teda sellega häbistada.

Tema polnud seda tahtnud, ei oma õpilase rasedust, ega sellele järgnenud mõrva, kui isa oli oma väimehe ära tapnud. Seda oli olnud liiga palju ja tema ei võinud midagi teha. Sügaval südames mõistis ta isa kannatusi. Mida sa sellises olukorras teed? Koomikud juba irvitasid avalikult, ehkki ajalehed jonnakalt keeldusid artiklit kirjutamast, kuidas nende õilsa Kaarnakivi looja perekonnas selline tragöödia sai juhtuda. Pealegi oli tema naine venelane. Eks nende seas ole varemgi selliseid asju juhtunud, lohutasid ennast kurjad keeled teadvalt. Ning isa Gregoriusel oli häbi, et tema oli jäetud kõrvalseisja rolli, et tema ei võinud jälle midagi. Nagu ta ei võinud päästa oma pruuti surmast; nagu ta ei võinud päästa oma usuvenda patust lastega ja nüüd ta ei võinud päästa selle tüdruku meest surmast ja tüdrukut ennast varajasest lesepõlvest - kes ta veel kõht ees, eriti raskes olukorras oli. Miks pidi Jumal nõnda ränga ikke Ülemiste õlgadele panema? Isa Gregorius ei saanud sellest aru. Kuidas jäi siis tema ilmutusega? Tema pidi ju olema Tiffany õpetaja, et temast saaks Deboora! Tema pidi olema Baalak! Ja nüüd selline õnnetus ja kogu au on kadunud. Mida ta pidi sellises olukorras tegema?

Isa Gregorius astus sisse Kaarnakivi koguduse ustest, et vaikselt palvetada. Täna polnud teenistust, sest oli teisipäev ja talle meeldis tühjas kirikus omaette palvetada. Praeguses olukorras ja mõtetes oleksid teised inimesed niikuinii ette jäänud. Nii kui isa Gregorius altari ette sai, hakkas maa munga jalge all värisema - õigemini nägi ta nägemust maavärinast, sest kui keegi muu oleks tema kõrval seisnud, siis oleks tema küsimise peale öeldud, et küsijal on luulud ja maja seisab paigal. Ja maa värises, alguses kergelt ja lõpuks tugevalt, nõnda et rist altari tagant maha kukkus ja mõrad selle seina sisse, kus rist ennist rippus. Kõik kiriku ilusasti kaunistatud aknad läksid tumedaks ja hakkasid verd voolama; pingiread sulasid ära, nagu vaha prožektori lambi valgusvihus; lõpuks muutus vibratsioon nii tugevaks, et sein varises sisse ja hiiglaslik mees paljastatud mõõgaga seisis tema ees. See oli ingel, kuid mitte oma tavalisel kujul, sest ta oli vähemalt 4 meetrit 74 pikk ja kõrgus isa Gregoriuse kohal, kes õudusest kõnevõime kaotas ja põlvili langes, uskudes, et nüüd on tema viimnepäev kätte jõudnud ja tema hukkaja saabunud.

"TARMO ZAJEDIN!" möirgas Miikael lõvi häälel ja tema nägu pöörles, võttes kord kotka kuju; kord inimese kuju, kord härja kuju ja siis jälle lõvi kuju.
"Vaata, siin ma olen..." sosistas isa Gregorius kogeledes oma põlvedel ja ootas oma kohtuotsust. "...mida ma võiksin oma isanda heaks teha?"
"Sina pead edasi Tiffany Ülemiste õpetaja olema ja ei või seda mitte unarusse jätta!" skandeeris Miikael sõjakalt. Siiski pani ingel mõõga tuppe, mis õhkkonda veidi kergendas. Hetk veel ja vaimupinge oleks munga lömastanud. Õhk oli väge ja võimu täis, ning isa Gregorius tundis iga oma keharakuga, kuidas ta liigvääritu on, et seda ilmutust vastu võtta. Viimane kord oli ta ilmutust nähes verd oksendanud, ja nüüd oleks ta väga hea meelega tahtnud lausa maa-alla vajuda, et sellest häbist ja hävitavast tundest pääseda, et ta ei võinud olla hea õpetaja Tiffany Ülemistele.

"Võta oma piibel ja loe!" olid ingli järgmised sõnad ja isa Gregoriuse sõrmed sulgusid piibli kaante ümber, mille ta oma mantlitaskust oli üles leidnud. Munk luges piiblist ja tema näpp langes Hs 46:18-24 peale: "Vürst ei tohi midagi võtta oma rahva pärisosast; surudes neid eemale nende maaomandist; ta võib anda oma maaomandist pärisosa oma poegadele, et minu rahvast kedagi ei pillutataks tema maaomandilt." Siis ta viis mu läbi sissekäigu, mis oli värava külgseinas, nende põhjapoolsete kambrite juurde, mis olid pühitsetud preestritele; ja vaata, seal oli üks paik kõige tagumises osas lääne pool. Ja ta ütles mulle: "See on paik, kus preestrid keedavad süü- ja patuohvreid, kus nad küpsetavad roaohvrit, et seda mitte viia välja välimisse õue, hoidudes sel viisil rahva pühitsemisest." Siis ta viis mu välimisse õue ja laskis mind käia läbi õue neli nurka, ja vaata, igas õuenurgas oli õu. Neljas õuenurgas olid kinnised õued, nelikümmend pikuti ja kolmkümmned laiuti; neil neljal nurgaõuel oli ühesugune mõõt. Ja nende ümber oli müür, ümber nende nelja, ja alla müüride äärde olid tehtud keedupaigad ümberringi. Ja ta ütles mulle: "Need on keedukojad, kus templiteenijad keedavad rahva tapaohvrit."."

"Aga, mu Isand!" kogeles isa Gregorius arglikult, nagu väike koolilaps, kes karmilt pedagoogilt peab midagi tähtsat küsima. "Iisraeli tempel on juba ammu purustatud ning vaheriie lõhki käristatud! Nüüd on Jeesuse rist, mis meil annab õiguse Jumala palge ette tulla!" seda viimast ütles munk eriti arglikult ja vaatas maha, sest talle tuli tema patt meelde ja ta ohkas raskelt. Ingel vaatas teda asjalikult, ning viipas käega. Vaim läks isa Gregoriuse sisse ja tõstis tema jalgade peale, et ta ei peaks enam nõnda haledalt koogutama ingli ees. "Nimeta mind Miikaeliks." ütles ingel sõbralikumal toonil. Ja kui ta nägi et Tarmo on veidi rahunenud, siis lisas ta soojalt: "Tiffany isa jättis oma tütre ilma sellest pärisosast, mis tal õigus oli saada, seepärast pead sina olema tüdrukule isaks..." Munga näkku ilmus valulik ilme, ja ta tahtis nagu protesteerida, kuid ingel tõstis manitsevalt sõrme "Ma ei kutsu sind üles abielu rikkuma ja Irinaga naituma, vaid olema Tiffanyle vaimne isa. Asjad lähevad hullemaks, enne kui nad paremaks minna saavad, nüüd kus Mihkel leidis oma Oinapäeva!" seda viimast ütles Miikael tõredalt, nõnda nagu ei meeldiks tal seda öelda. Miikael polnud seda heaks kiitnud, et Jumal oli teda keelanud. Ta oli tahtnud juba ammu Mihklit oma mõõgaga koputada, et ta ei saaks tüdruku elu ära rikkuda, kuid Jumal oli teda keelanud ja tema oli alistunud - egas tema Lutsifer ei olnud, kes suurest aust ja vaimukõrkusest maa peale pagendati, et ta inimlapse loomisega ei suutnud leppida.
"Palun seleta mulle seda sõna, armas ingel... Miikael" ütles isa Gregorius ettevaatlikult.

"Jumal on võtnud nõuks oma rahvast pühitseda ja enam ei hoia ta seda ainult preestritele, vaid annab seda ka paganatele, kes ei tea midagi seadusest ja prohvetitest!"
Ingel seiras munka tähelepanelikult ning soojalt. Eks olnud ta üks tema kaitsealustest. Sellel kurjal ajal oli hea vaadata, et olid veel mõned sõdurid maapeal alles jäänud, kes polnud oma põlvi kuradi ees nõksutanud. Ta oli küll veidi imelike tujude ja maitsetega, kuid siin ei saanud olla eriti pirtsakas. "Ka paganatel peab olema oma õu, kuid teie ehitasite selle kinni ja täitsite selle kauplemisega!" ütles ingel süüdistaval toonil, ning munk vaatas punastades maha. "Seepärast kutsub Jumal Tiffany - tüdruku paganate hulgas, et ta oleks neile valguseks, nagu oli Jeesus valguseks juutidele!"

"Kuid isand Miikael!" protesteeris isa Gregorius "Tiffany pole ju Jahve tütar, ta on Madise tütar!"

"Mis sa tahad mulle sellega öelda, inimene?" küsis ingel väsinult "Kas Jumal ei või öelda Tiffanyle: "Sina oled mu armas tütar, täna ma sünnitasin sinu!"
"Aga-" mõmises Tarmo endamisi ja kortsutas kulmu, "Kuidas saab siis Jeesuse õde olla Talle pruut?!"
"See ei ole sinu asi mõelda, sest sa mõtled maiselt mitte taevaselt - või kas Jumal on mees või naine, et sa nõnda arutled? Need sümbolid anti inimlastele, et Jumal oleks paremini mõistetavam, kuid teie panite need hierarhiasse ja hakkasite süsteemi looma. Sellepärast sa ei saagi aru, kuidas Tiffany saab olla korraga Tallepruut ja Jumala tütar! - Sa ju mõtled inimlikult mitte jumalikult!" Miikael vangutas heatahtlikult pead, nagu vanem vend oma noorema rumala küsimuse peale.

Kuid Tarmo ei jäänud rahule, sest tema uhkus sai riivatud "Kuidas võib alaealine lesk, kes on salaja abiellunud ja kelle mees on nõnda tapetud pärida sellise au?!!?"
"Teie suurelisuse ja vaimukõrkuse pärast, isand variser, on Jumal targad ja arusaajad hüljanud ja selle hooranaise valinud, nagu sa oma südames mõtled, kuid ei julge mulle näkku öelda. Tea, et sul ei või olla saladusi mu ees ja ma ei ole siin, et su üle kohut mõista. Jumalal on sinule tööd pakkuda, nii et võta ennast kokku!" ingel ütles seda küll rahulikult ja kõige soojemate sõnadega, kuid tema silmanurkades olid mure ja väsimuse selged ilmingud. Selle munga jutt väsitas teda, ja see oli nii tavaline. Mehele ei mahu kunagi hinge, kui naine temast parem on. Isegi Aadam oli natuke mossitanud, kui Eeva temast kõvema ennustuse oli saanud. Oli ju Eeva kõigest tema küljeluust valmistatud ja tema tõeline Jumalaloodu - kuid siiski pidi Jeesus sündima naise soost, mitte mehe soost! Ja nüüd jälle! - Mees pidi vaenama naist, nagu Saatan, et tema kohta oli öeldud, et ta mao pea purustab. See oli nii arusaadav. Eks see olnud nõnda ka siis, kui sündisid hiiglased ja tema pidi neid uputusega hukkama minema. Mida võisid naised inglite vastu, kes tulid neid kosima? - Või kes olid nende isad, et nad oleksid suutnud nende vastu sõtta minna? Pattulangemine polnud veel nii kaugel ka, et inimene oleks julenud mõnda inglit välja kutsuda ja temaga Jaakobi kombel maadelda. Inglite õigused ja kohustused polnud ju inimlastele teatavaks tehtud, kuidas nad siis oleks pidanud teadma, et see keelatud liit on? Miikael ei olnud ka seda heaks kiitnud, kuid oli jälle Jumalale alistunud, et anda eeskuju ustavuses. Pärast Jumala paremakäe mehe ja kilbikandja Lutsiferi, kes Jumala relvi valvas, pärast tema reetlikust vajas Jumal ustavat inglit enda kõrval. Ehkki keegi polnud julenud Lutsiferi kohta täita, sest võibolla ingel pöördub ja see nonsenss muutub natuke mõistetavamaks. Ta ei kiitnud ka põrguhauda heaks, kus pidi see loodud maailm hävitatud saama. See oli Jumala täiuslik looming ja inimese säilitamiseks oli Jumal nõus niisuguseid ohvreid tooma! Isegi Miikael ei taibanud, milleks see kõik, kuid talle olid lohutuseks Jumala sõnad ja tema ustavus, mis tema rinnus kustumatu leegina põles. Tema ei kavatsenud Saatanale maad anda ja kavatses võiduka lõpuni võidelda.

Kirikusse astus sisse pastor ja nägi isa Gregoriust altari ees õõtsumas, ning sulges silmad ja lausus palve: "Jumal näita mulle nähtamatut!" ja avas jälle silmad. Kohe nägi ta sama ilmutust, mida Tarmo nägi ja kuulis sama häält, mida Zajedin kuulis. Ta ruttas ärritunult altari juurde. "Mis õigusega saab tema ilmutuse - minu kojas!"
"Kas see pole mitte Jeesuse koda?" küsis ingel viisakalt ja pani käed vaheliti, olles selgelt üllatunud sellise ebaviisakuse üle.
"Jah, kuid mina rajasin selle, see usaldati minu kätte!" jonnis pastor vastu. "Kas sa oled tema raamatut näinud?"
"JÄTA MU RAAMAT RAHULE! SEE ON JUMALAST INSPIREERITUD!!" tundis Tarmo end puudutatuna, et tema ilmutust nõnda segama tuldi. Tema oli ikka saanud Jumala kutse, mitte see pastor, ju siis polnud Jumal temaga rahul. Mõtles isa Gregorius rahulolevalt oma südames. Ta oli alati selle mehe kõrkust vihanud, et ta oli pidanud ennast paremaks. Et tema oli olnud tõelisem, et tema ei olnud kunagi millegi keelatuga ennast sidunud. Et tema polnud vaadanud ega loonud pornograafiat. Isa Gregorius sulges silmad ja meenutas seda valusat hetke, kui ta oli tollele mehele viisakusest oma raamatu saatnud ja järgmisel päeval tähitud kirjaga panderolli saanud, kus tema raamatu välja rebitud pildid sees olid. Juurde oli pandud mõnitav kiri: "Tänan, vend kristuses, et sa mind sellise raamatu vääriliseks arvasid, et ma ei pidanud selle peale raha raiskama. Need jõledad pildid saadan ma sulle tagasi, kuid kaaned ja need jutukesed, mis sa oled kirjutanud, need on vagad küllalt et alles hoida, et need oled sa tõesti Jumalast kirjutanud. Kuid tõesti! - Kas Jumal peaks nüüd iga sinu raamatu lugeja koju ingli saatma ja talle ilmutama, kuidas sinu raamatut lugeda tuleb, sest langenud silmadele on need pildid pornograafia, ja nad ei saa mitte neid lugema, nagu sina vagalt oma tugevas usus oled mõelnud. Tuleta meelde, et tugevama usk ei tohi nõdrausulist kahjustada. Ka seda tuleb silmas pidada, kui raamatuid kirjutad. Muidu oskad sa kindlasti hästi joonistada, kuid mina ei vaata mitte pornot ega taha enda raamatukokku sellist kirjandust!" Pärast seda insidenti polnud ta enam selle pastoriga head ega halba rääkinud ja polnud teda üldse enam meeles pidanud. Ja pastor oli vastanud samaga, ja ta oli selle üle õnnelik. Kas temale siis meeldisid need pildid, et ta pidi kiriku asju nõnda halbades värvides kujutama. Egas siis tema ei saanud öelda, mida Jumal talle ilmutada võib ja mida mitte ning mil viisil! Tema oli ustavalt oma teenistust pidanud ja see "vend kristuses" tasus talle niimoodi. Kas see pidi kristlik ligimesearmastus olema? Küsis isa Gregorius endalt õigustavalt. Tema oli igaljuhul paremini mõelnud, kui see "vend". Ja nüüd oli ta jälle siin, kõike ära rikkumas.

"Jah, ma olen teie mõlemate raamatuid näinud ja lugenud, nad on mõlemad Jumala poolt isiklikult heaks kiidetud ja ühelgi inglil pole õigust nendes kahelda!" ütles Miikael tülpinud häälel.

"Ja kuidas jääb siis sellega, et ei või teha pilti ega midagi, mis on ülal taevas ja alla maapeal ja maa-all vees!" usutles pastor käed puusas edasi, nagu oleks temal kindlasti õigus. "Jumal tahab sinult ka midagi teada: Miks on selle risti taga prožektor ja miks ta sädeleb nii ebamaiselt." Nad kõik vaatasid maas lamavat risti ja purunenud prožektorit, mis ei võinud enam kunagi oma valgust näidata, kuigi ta teadis et see on ilmutus, kihvatas ta siiski seesmiselt, et tema mõtet oli nõnda halvustatud.
"See on selleks, et aidata nõtrade usku!" õigustas end pastor.
"Kas kark ei pea mitte olema õla all ja aitama liikuda, mitte vaiana südames, nagu mõnel vampiiril?" küsis ingel teraselt ja pastor hakkas ähkima ja puhkima, nagu oleks Miikael just väga siivutult väljendunud. "Ma ei oleks seda sinust arvanud, ingel! Et sa tema poole asud! Kas siis mina pean nüüd pornot vaatama hakkama?!" küsis pastor vihaselt

"Miks sa segad minu ilmutust?" küsis Tarmo isalikul süüdistaval toonil "Jumal tahtis mulle sõna anda, või on see kirik ainult sinu jaoks ja teised vennad kristuses ei võigi seda kasutada?" Pastor vaatas teda mõrvarlikul pilgul "Mis kristlane sina oled, kui su oma õpilane lasi endale lapse teha, ja on kuuldavasti sinu raamatut ka lugenud!" küsis pastor salvavalt ja lisas sinna veel kiirelt otsa. "Kas sellel miski vanuse piirang ei pidanud olema? Ma omast arust mäletan, et Tiffany oli ikka noorem kui 24?" ning ta turtsus selle peale kalgilt naerda. Tema polnud kunagi pattu teinud. Ta oli alati kõige karmimate reeglite järgi elanud ja ka siia kirikut ehitades oli ta pühakirja järginud, et eksinud lambaid tagasi Jumalariiki koguda. Ja siis pidi seesinane talle oma raamatuga selga langema. Kui tema nägi päeval ja öösel vaeva, et inimesi vagaduse teedele meelitada, et nad neid jõledaid pildikaste ei jõllitaks ja oma koledaid staarikesi ei kuulaks, milliseid võikaid laule nad laulavad või rapivad. See oli tema meelest väga õige sõna selle kirjeldamiseks. Tema meelest tõurastasid tänapäeva muusikud noorust kõrvade kaudu, ja nood olid selle üle veel õnnelikud! Tema ei olnud, nagu see vilets munk, kelle usuvend oli pedofiil olnud. Eks sõprade järgi tunned inimest, need ka vaimuviljad. Egas siis viigimarju kibuvitstest ei korjata. Kui ta selles suhtes Saatanale järele andis, siis mida veel tema mungarüü varjab? Muigutas pastor sarkastiliselt.

"AITAB! TEIE MÕLEMAD! MARSS OMASSE NURKA MA RÄÄGIN TEIEGA ERALDI EDASI!" Kohemaid poolitas ingel end kaheks ning pagendas tülitsevad pooled kahte eraldi nägemusse. Kui ta oli nii mitu pikk tundi raisanud sai ta mõlemad riiukuked lõpuks maha rahustatud ja tagasi koju saadetud. Kui ilmutus lahtus kuulis väsinud Miikael Jumala kutset, et ta peab viivitamatult tema aujärje ette ilmuma. Ingel ohkas ja moondas ennast tuviks ning läinud ta oligi. Isa Gregorius jäi oma ilmutuse üle järele mõtlema ja läks koju tagasi, milleks oli seekord too pihikamber, milles ta oli Irinaga tavatsenud kohtuda. "Teab, kuidas tal nüüd läheb?" Mõtles Tarmo Zajedin ja luges ruttu mõned issameied et mitte patumõtetele sattuda. Pastor lõõtsutas uksel ja rõõmustas: "Ära tegin! Kirik jäi siiski mulle! Mida see ingel üldse sellega mõtles, et mina oma usuga lämmatan kogudust! Mina olen pastor ja ma tahan neile kõige parimat! Ma olen isegi nendele lesbidele võimaluse andnud, et nad saaksid päästetud - nad peaksid põlvini tänulikud olema!! Mida see ingel üldse endast mõtleb?!" Ja pastor keeras kiriku lukku, et rohkem selliseid kutsumata külalisi ei tuleks, teades et turvasüsteem teeb oma tööd hästi ja nüüd võib rahus koju minna. "Kuhu see Justus nõnda äkitselt kadus? Pole üldse tema moodi oma kohuseid unarusse jätta!" nurises pastor veidi "Loodan et tema nüüd armuma ei hakka, ta on ikka sellises eas, kus selline oht on." torises pastor ja luges ühe kiirustatud palve sellise ohu vastu, häid sulaseid oli raske leida, kellega koos Jeesust teenida.