Vadim Besumnõi oli oma vanematega koos venemaal. Nad olid endile üürinud odava kahetoalise korteri Moskva äärelinnas. Korterelamu polnud väljast midagi vaadata, kuid seestpoolt oli ta ilus - üks trotskist oli seda kunagi pidanud, kuid oli asumisele saadetud, ilma kirja saamise õiguseta. Ja polnud enam asumiselt oma maist vara nõudma tulnud. Eks see oli Jumalik ettehoole, et see korter nüüd niimoodi odavalt müügiks oli, et selle korterelamu omanik pankroti tegi, nagu ikka suurte meestega aegajalt juhtub, ja siis hingehoiuks selle korteri vanausklikele maha parseldas - nii ehtsas Luuka kuueteiskümnenda peatüki salmide üks kuni neliteist stiilis - ja polnud vähe neid, kes said selle üle irvitama, endil rusikas taskus ootamas, et kuna neil õnnelikel jälle õnn pöörduma hakkab, et ise siis jaole pääseda. Rikkur oli teinud sõpru ülekohtuse mammonaga, tehes pidupäeva neile, kes ei võinud tagasi maksta ja tänada. Ja praegusel hetkel oli Besumnõi suguvõsal seda ka hädasti tarvis. Kuidas nad olid oma kadunud poja pärast kannatanud - kes oli nüüd üles leitud. Vahest oli see läbikukkumine Eestimaal ikkagi Jumalik ettehoole ja mitte usust äralangemine. Võibolla pidi ta seda just kannatama, nagu usutunnistaja Hiiob. Vanemad olid õnnelikud, et nende poeg ei ole enam Jehoova tunnistaja ja see väärusk on temast mööda läinud. Kui saaks talle veel ausa vene neidise leitud, siis võiks ta end kokku võtta ja inimeseks hakata. Ajusid tal ikka olema pidi, kui ta niikaua seal põrguaugus vastu pidas. Või mis need eestlased? - Kaval-Antsud ja Rehepapid koos - ei, nende seas ei saa küll jumalakartlik inimene elatud! Besumnõid raputasid päid ja olid õnnelikud. Nad olid oma poja elusalt ja tervelt tagasi saanud. Ja nüüd oli hingamispäev ja nad olid palvelasse teel - õigemini oli see palvela kaks korrust allpool samas majas, kus nemad korterit üürisid - ka jumalakojal polnud seda Mammonat niipalju, et korralikke ruume üürida. - Või lausa ehitada.
Nõnda nad siis andsidki kella ja ootasid ukse taga - ametlikult nad pidasid sünnipäevi, sest ei tohtinud võimudele ju öelda, et tegeled sellise asjaga nagu usk - egas nad ortodoksid ei olnud, et võisid Metsalisega hästi läbi saada! Ei, nemad olid hoidnud Jeesuse ja õige usu poole ja ei olnud tsaari muudatustega nõustunud ja saanud kuradilt karistuseks laimunimetuse "Vanausklikud" ja tsaarimeelsed reeturid võtsid endile nimeks "Õigeusklikud" - Eks nende endi nimetuski olnud arutu mehe poolt antud, kes ei teadnud jumalariigist midagi, kuid nad olid sellega leppinud. Eks nõnda käis kõigi prohvetite käsi, et nad maailmas laimu all pidid elama. Egas nad mõned valeprohvetid polnud, keda maailm kiita võis! Ei nemad uskusid õigesti ja vanaviisi, nagu esiisad olid neile algkoguduse päevilt; Peetruse ja Johannese ning Pauluse päevilt pärandanud - ja nemad ei olnud ühtegi muud evangeeliumit tunnistanud, kui see, mida nemad olid õigest allikast võtnud. Kõik teised olid ju neetud, nagu vend Paulus õigesti tunnistas. Ja nemad olid kartnud needust ja kartnud Jumalat ja jäänud õpetuse ja manitsuse juurde, nagu Reekablased ei olnud võtnud templis viina, ei olnud nemad kummardanud tsaari! Ja see oli neile õiguseks arvatud, nagu Aabramile usk oma lapse sündi vanast Saaraist - ja siis sai neist Aabraham ja Saara. Võibolla pidi ka nende poeg nõnda kannatama, nagu Aabraham Moria mäel? - Kuid pärast seda tuli õnnistus! Ja vanemad ei lakanud palvetamast, et nende poeg saaks tõesti Jumala poolt leitud - kadunud lammas, nagu ta oli.
Pika ootamise peale kuuldus koridoris loivavaid samme, nagu veaks keegi tuhvleid järele, sest muidu nad sindrid tulevad jalast ära ja panevad inimese koperdama. Siis võtme keeramist lukus ja ukse vargsi paotamise järel, ilmus prakku eriti vingus ja kortsus mehe nägu, kes neid seletas.
"Me tulime sünnipäevale!" ütles isa parooli, nagu mõnel vabamüürlaste koosolekule sissepääsuks.
"Kes koputab tarkuse ustele ja nõuab sissepääsu?" küsis vingus nägu
"Need, kes on õppinud Melkisedeki põlvede ees!" vastas isa vaiksel ja saladuslikul sosiseval häälel. Ei võinud iial teada milline tšekist pealt kuulab, missest et Nõukogude liitu ei olnud enam, kuid haavatud draakon parandas pead ja oma haavu, nii et tuli ettevaatlik olla.
"Mis te toote Melkisedekile kümniseks?" küsis vingus nägu uuesti ja ei tahtnud miskipärast oma kohalt nihkuda ja ust rohkem paotada. Nagu Kerberos allmaa väravas seiras ta uksetaga olijaid, nagu tahaks neid hoopis nahka pista, ja üldse mitte sõpradena tunnistada.
"Seda, mis Aabram tõi Soodoma kuningale saagiks!" andis isa kohe sündsa vastuse. Sellepeale vingus mehe ilme muutus veidi viisakamaks ning ta kadus uksepraost ära ning avas ukse. Uks avanes sissepoole ja külalised astusid sisse, ning üks väike nii 14 aastane tütarlaps, kes oma seelikus ja kleidis nägi imearmas välja, astus neile juurde. "Dobropašalovat" ütles tütarlaps ja tegi kniksu, nagu vanal venemaal kombeks oli. Isa ja ema vahetasid riideid ja noogutasid aupaklikult peadega. Vadim oli veidi tõrges - just selle kombe pärast oligi ta Eestimaale põgenenud, kuid kuna ta oli külaline, siis ei võinud näotult käituda ja ta noogutas ka nõrgalt, et mitte tüdruku tundeid solvata.
Tegemist oli ühetoalise korteriga, mis oli väga ilusasti ja maitsekalt sisustatud. Esikus olid ainult vets ja vannituba ning eemal rõduga elutuba. Kööki neil ei olnudki, kuid nad ei lasnud end sellest segada. Kapil riiuli ääres oli kiirkeetja, millega sai vett keeta, ning pistik oli ka sündsas läheduses, et ei pidanud pikendusjuhet kasutama. Nõnda elaski pastor Jenissei, väike päkapiku kasvu pika habemega mees selles korteris, ja ta oli sellega rahul, ning ei ihaldanudki enamat. Laudadel olid valgest pitsist äärtega suured linikud, neid laude oli kolm ja nende ümber olid laiad diivanid, nõnda et ümarad lauad moodustasid mõttelise kolmnurga ja kahele poole oli jäetud diivaniridadesse vahed sisse, et saaks otse rõdule minna, mis oli kinni ehitatud ja mansartkorrusena teise toa ühetoalisele juurde kinkis. Seal rõdul oligi pastori magamisase, sest seal oli hea ja jahe, justnagu talle meeldis. Olgu suvi või talv - tema rõdul oli alati meeldivalt jahe, ei kunagi liigpalav, ei kunagi liigkülm. Eks selle eest vastutasid ka ümberkaudsed majad ja korterid, mis tuulesuundi määrasid ja et tema korter ei asetsenud just kõigekõrgemal korrusel, siis heitsid teised majad ka sündsat varju, mis eriti suvel marjaks ära kulus. Selle seina vastas, kus keskel asetses uks esikusse, olid ka kaks raamatukappi, nagu tunnismehed mõlemal pool ust, ja seal oli ka kogu pastori maine vara. Telekat ja raadiot ei näinud pastor tunnistavat, sest neid temal ei leidunud. Samuti mõnda magnetofoni või telefoni, või mobiili. Veekeetja oli tema ainus elektriga töötav asi, sest tal polnud isegi külmikut - selle osa täitis rõdul, aseme jalutsis raske tinast kirst, kuhu ta kergesti riknevat kraami sisse pani, mida mujal kapis ei saanud hoida. Ajalehti pastor samuti ei lugenud - veel üks põhjus, miks Vadim oli seda paika vihanud ja siit aegsasti jalga lasnud. Sest kuidas sa kuulutad paganatele, kui sa ei tea, kuidas nad elavad ja ei saa nende elust osa? Kuidas sa oled müügimees, kui sa ainult piiblit loed? Aga muud siin ei tunnistatud, välja arvatud mõned harvad klassikud. Vadim luges raamatuselgu: Dostojevski; Majakovski; Kogol; Tolstoi - Tõnjanov? Kuidas see siia ära eksis? Vadim liikus raamaturiiuli juurde, ja tõmbas raamatu välja ja luges räämas ning ära loetud kaantega raamatult kulunud pealkirja: "Vašir-Muhtari surm" - See oli eestikeeles! Mida kuradit?! Kõik teised raamatud olid vene keeles ja nüüd see siin. Ta ei teadnud, et tema endine pastor peale venekeele üldse midagi oskab. Vadim vaatas raamatut ja pani selle kiiresti tagasi oma kohale, ning vaatas ringi. Ei, keegi polnud tema toimingut märganud ja olid juba laudade ümber istunud ja Vadim istus samuti, jälgides hoolega, et oleks uksele võimalikult lähedal.
"Mu poeg! Istu ikka siia ilusasse kohta!" Ütles isa talle eriti aupaklikult, ning pastor noogutas julgutavalt. - Jah, ta oli seda kartnud, ta oli ikkagi kadunud poeg, ja sellest ei olnud pääsu. Kõikide pilgud tõusid temale ja ta istus oma kohale, mis oli ainus puunikerdustega tool selles toas, nõnda et sametist padjal, mis oli seljatoe külge, olid kaks lõvipead äärtes ja üks lind kolba peal keskel - oli vist kaaren või mingi vareseline. Vadimi see eriti ei huvitanud, sest ta vihkas sellist tähelepanu ja sellist toretsevat istet. Tema, kes ta oli alati alandlikuses ja tasaduses elanud, pidi istuma nüüd nii kuninglikul istmel. Kuidas ta piinles oma hinges - kas siis tema oli mõelnud oma südames kaotada oma magusust ja asuda rahva kohal - või kasvõi koguduse kohal - õõtsuma? Kas tema tahtis üldse olla keegi? Ei, tema tahtis olla sulaste sulane - ja selle eest oli ta oma töökoha kaotanud, et ta ise ei võinud tahta Vanem-Müügimehe kohta, et ta ei olnud läinud üle laipade! See oli tema tasu ustavuse eest, et isegi too prohvet talle selja pööras. Mida oli see Jeesus Maarjapoeg sellega mõelnud, et tema ei olnud kõige tähtsamat ära tundnud? Ainus Jumal oli ju Jehoova, mitte prohvet Jeesus! Isegi see kogudus näis seda mitte teadvat, ja kummardas oma Jeesust, kuid tema oli targem ja ei lasnud end eksitada. - Ainus Jumal on Jehoova! Sellepärast oli tema saanud härra Smithi traktaadi kaudu Jehoova tunnistajaks. Ja nüüd istus ta sellel aukohal ja kõik vaatasid teda, ning temal oli ebamugav ja ta tahtis oma alamat kohta tagasi, et mitte silma paista.
Ja prohvetivaim langes pastori peale ja ta tõusis püsti, nagu siin kombeks oli, ning hakkas prohveteerima: "Nõnda ütleb sulle Jehoova, Vadim Besumnõi!: Eks sina ole, nagu kirjutaja Baaruk? Tema, kes sai prohvet Jeremija raamatuid üles tähendama, et kuningad ja nende ülikud saaksid neid lugema ja õpetust võtma, siis kui Jumala viha oli nende peale tulemas, kuid nemad ei võtnud kuulda ja prohveti sõna läks nende kohta täide! Nõnda, nagu Jeremija neljakümne viiendas päätükis on kirjutatud - Vadim ei uskunud oma silmi ega kõrvu, sest pastor hoidis eestikeelset piiblit käes ja luges selle järgi ning prohveteeris eestikeeles - "Sõna, mis prohvet Jeremija rääkis Baarukile, Neerija pojale, kui see kirjutas raamatusse neid sõnu Jermija suust, Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja neljandal aastal; ta ütles: "Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal, sinu kohta, Baaruk: Sa ütled: "Häda mulle! Sest Jehoova lisab mu valule piina! Ma olen väsinud ohkamisest, ma ei leia hingamist!" Ütle temale siis nõnda: Nõnda ütleb Jehoova: Vaata, mis ma olen ehitanud, selle ma kisun maha, ja mis ma olen istutanud, selle ma kitkun välja - ja nimelt kogu maa! Ja sina nõuad endale suuri asju! Ära nõua! Sest vaata, ma toon õnnetuse kõigile, ütleb Jehoova. Ometi ma jätan sulle osaks su elu kõigis paigus, kuhu sa lähed."." (Jr45) Eks ole mina sulle õnnetuse toonud ja sina oled oma kohast ilma jäänud, kuid Jumal saadab sind tagasi Eestimaale ja selle maa hukatusse, et see on tema palge ees ära langenud ja ei ole enam Maarjamaa, nagu seda kunagi hellitades kutsuti, vaid Jumal kutsub seda "Iisebeli maaks" maa, mis nõidu ja arbujaid voolab! Seepärast et Jumal Jehoova sellise raske õnnetuse Eestimaale toob, pidi ta ka sinu välja kitkuma su meeldivast paigakesest, mis sa olid endale rajanud. Nüüd ei ole enam aeg otsida endale kodasid ja rajada viinamägesid ja süüa nende viljast. Nüüd on mõõgaaeg, kus on kardetav käia üksina oma teed! Ja sina pead Madis Ülemistele Jumalariiki kuulutama! Sest vaata, tema tütar võetakse temalt ära ja siis tema jääb otsa ning sina saad temale Jumalariiki kuulutama! Sellepärast, et ta ei kuulanud manitsust, ja ei hoidnud oma tütre poole, et olla rohkem oma tütrega, kui oma tööga! Sellepärast peab see sündima!"
"Kuid, mida ma pean tegema sellesinase Jeesusega?" küsis Vadim torssis näoga venekeeles nõnda, et kõik pealtkuulajad ahhetasid ja ohhetasid, sest nemad ei mõistnud, mida pastor keeltes rääkis. Nemad ei osanud eesti keelt, nõnda nagu Besumnõid oskasid. Ema ja isa olid hirmust kõnevõimetuks jäänud. Kas tõesti võtab Jumal nüüd nende vastleitud maimukese jälle tagasi?
"See, mida Jeesus ütles, see jäta meelde! Tema on minu armas poeg, ja teda pead sa kuulama! Sa tegid talle palju südamevalu, et sa ei võinud Madise tütart paremini hoida, kui sulle ülesandeks tehti, kuid see viga on nüüd parandatud ja see ülesanne on läinud teisele. Sina räägi nüüd Madisega, ja siis on kõik korras!" See kõik sündis eestikeeles, nõnda et ainult Vadim võis selle tähendusest osa saada - ja tema vanemad - "Ja mida peab sinu sulane nüüd tegema?"
"Puhka veidi venemaal ja kuula oma vanemaid, kuni ma sind kutsun ja ütlen, et pead minema Madise jutule!" ja ilmutus oli läbi, ning pastor seletas tähenduslikult Vadim Besumnõid ning ütles talle isalikult: "Sinu nimi ärgu olgu enam Besumnõi vaid Svjatovõi!" Kuid Vadim raputas pead ning ütles: "Tänan, ei, ma eelistan oma endist nime, sellega on mul vähem muresid!" ja vaadates tõsiselt oma vanematele otsa: "Lähme siit ära, ma olen juba piisavalt kannatanud!" ning hakkas ukse poole astuma. Vanemad kummardasid ning vabandasid ette ja taha ning said vastuseks sama südamlikke mõistvaid kommentaare. Ta oli ikkagi kadunud poeg, see oli andestatav, et ta ei osanud koguduses käituda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar