Sümbolid isiksuse arengus

I

Genisha andis Kratis oma loengut brändimise tunni raames, et kuidas paremini luua firmadele löövaid reklaamlauseid või sümboleid, mis kokkuvõtlikud ja kõikeütlevad on. Oli ju Bluetooth sümbol ka bindruun ja ruunišamaani selleks auditooriumi ette kutsumine geniaalne leid ning pealegi ainukordne. Õpilased siiamaani imestasid kust pärapõrgust oli Genisha Krati tarvis välja võlutud, et ta võis neile ruunikunsti õpetada. Algus oli veidi kuiv ja igav ja seda oleksid nad võinud mõnest vastavast raamatust lugeda. Kedagi tegelikult ei huvitanud, mis need ruunid õieti on, nad tahtsid, et ta jõuaks asjani. Uther oli väga huvitatud, kas ta siit võib mõnda armuloitsu õppida, millega enda ellu ka kedagi meelitada. Ta oli täna lausa teise ritta istunud, päris esimesse, Tiffany kõrvale ta ei julenud, et kõiki sõnu kuulda, mis Genishal oma teema kohta öelda oli, kuid miskipärast paistis õppejõud teda vihkavat ja isegi ei tahtnud talle silma vaadata, vaid käitus, nagu oleks teine rida tema ees täiesti inimtühi ja suhtles ebamäärase joonega kolmanda ja neljanda rea vahel.

"Mis tal viga on?" solvus Uther, "Kas tema ka vihkab pedesid?" mõtles ta vaikselt endamisi.
"Ära pane teda tähele." muigas Tiffany õelalt, kes oli samuti ligi ujunud. Gunther põrnitses teda altkulmu ja ettevaatlikult. Tüdruk istus täpselt poiste ees, nõnda et nad võisid temale kuklasse hingata, samas ei paistnud ta rääkimiseks ümber pööravat. Tiffany tegi näo, nagu vaatleks sümboleid grafo poolt seinale maalitud valgusvihus, kui poetas suunurgast. "Ta arvatavasti ei näegi sind ja ei tea midagi sinu maitse kohta." Uther võpatas selle peale ja vaatas kiiresti ringi, kas keegi pealt kuulab, kuid teised olid õppejõu ettekandest nii sisse võetud, et ei pööranud neile mingit tähelepanu. "Šamaanid tavaliselt ei suhtle välismaailmaga ja ei anna loenguid.- Äärmisel juhul ühele kuni viiele inimesele, et nad ei või oma kaitsevaimu vastu eksida. Või nii ma vähemasti lugesin." Mõlemad Elurid püüdsid varjamatult Tiffanyle otsa vaadata, kes õelalt kukla karvade kaudu naeratas, pöördumata hetkeksi, kummardudes siis rahulikult oma konspekti poole, kuhu ta vilkalt seitse punkti lisas. Poisid vandusid endamisi, et ei suutnud multitaskida nagu Tiffany ja olid unustanud kuulata, mida õppejõud on vahepeal rääkinud.

"Kui keegi hakkab minult küsima, kuidas tüdrukut ära teha," jätkas Genisha, ja kogu saal muutus vaikseks. Just sellepärast nad täna siin nii innukalt olidki, et teada, kuidas seda teha. Kuidas sa paned oma armsamale armuloitsu peale? "Kui teie seas on ka sellised ajukääbikud, kes julgevad ruune selleks tarvitada, siis söön ma selle inimese hinge ära!" Saal jäi veel vaiksemaks, paar inimest üritasid tehtult naerma, kuid pidid teiste õpilaste kurjade pilkude all ruttu lõpetama. Kõik tahtsid teada, mis Genisha edasi räägib. See ei saanud ju ometi kõik olla. "Ma olen lugenud seda, teie Andrus Kivirähku ja tema Rehepappi." Genisha nõjatus vastu lauda ja hakkas käega artikuleerima, nagu oleks see dirigendi käeviibe või kaardikepp. "See 'armuloits' - et tuleb sitast saia valmistada. Seda ei tule üldse niimoodi mõista." Nüüd muutus saal tapvalt vaikseks, nõnda et vaikus muutus juba füüsiliselt hoomatavaks suuruseks. Kõik pilgud olid fikseeritud Genisha peal, kes sundimatult edasi rääkis, ikka veel otse kellegile silma vaatamata ja suheldes mõttelise joonega kolmanda ja neljanda rea vahel. "Vanasti kutsuti seda, kui naine mehele eriti kange kohvi tegi - "Tökatiks". See oli selline eriti tahke jook, kus oli tassi peale viis kuni seitse lusikatäit puru, nõnda et lusikas sees põruma ei peaks, kui selle sinna sisse kukutad. - Mõnes kohas nimetati seda ka -"Sitt". Kui Naine suutis selle oma mehele sisse joota, siis usuti, et mees peab teda kõvasti armastama. Vastupidisest kasutusviisist mul andmed puuduvad."

"Aga miks ei saa ruunidega teist inimest noh-" üks poiss tagareas julges lõpuks seda küsida ja naeratas kohtlaselt, kui teised ta huvitatult üle vaatasid, et kes ta selline on.
Genisha ohkas raskelt ja ütles "Sest üks osa ruunimüstikast on inimese meel. Mitte ainult ruunišamaan ei loo loitsu, vaid ka see, kes saab tema loomingut kandma. Ja kui need maailmad kokku ei sobi ja ei puutu. - Sa võid ju teise inimese tahte nii murda, et selle üle kirjutad, kuid siis ta kas sureb; teeb enesetapu või muutub poolelusaks nukuks, keda sa oma meelega pead liigutama. Lihtsam on poest kumminaine osta, poiss." Paljud irvitasid ja muhelesid selle vastuse peale, ning küsija vajus punastades oma kohale, varjudes teiste tudengite selja taha, täiesti häbistatud ning kohmetunud. Nad olid tänulikud, et ei pidanud ise küsima, kuid võisid siiski niipalju teada saada. Nõnda nad seda kindlasti ei tahtnud, et nende partner kohe ära sureks, või neil kaelas ripuks ja neilt ootaks, mida järgmisena teha. Tiffany kuulas viimast huvitatult ja kirjutas palju kommentaare. Uther oleks tahtnud tema konspekti kiigata, kuid tüdruk nõjatus oma tooliga tahapoole ning pani oma pea provotseerivalt koos õlgadega tema ette, nõnda et ta pea alaspidi korraks poisile otsa vaatas ja ütles: "Täna õhtul kohtama tuled?" Ja olles ringutusest väljunud maandus ta tagasi oma kohale ja nihkus liikumisinertsiga tagasi loomulikku asendisse jalgadega laua all ja kehaga nõjatumas tahvli poole ning huvitatult lektorit vaatamas. Keegi ei olnud pannud Tiffany käiku tähele, kuid paljud köhatasid ja sisistasid Utheri näo peale, mis oli kriitvalgeks tõmbunud.
"Võta end kokku mees, või kobi arsti juurde kui maha surra kavatsed, sa ei riku seda loengut mingi haigushooga ära!!" kuulis ta mitut repliiki enda ümbert. Ta võttis korralikuma oleku ning pani vaimus maski ette ning sai oma loomuliku oleku tagasi.

Kui Genisha oli oma ettekande lõpetanud, jätkas püsti karanud noor õppejõud tundi ja hakkas brändimisest rääkima. Jutt läks nii igavaks, et mitmed õpilased kõnekalt püsti tõusid ja vaikides auditooriumist lahkusid. Kuid noormees ei lasnud end morjendada vaid pani kõrgilt edasi. Lõpuks jäi saali ainult Tiffany; Eluri vennad - ja miskipärast oli Kolumats ka kohale jäänud, ehkki tagumises reas ja õppejõudu altkulmu põrnitsedes. Kui Tiffany teda küsivalt vaatas, miks ta nüüd ligemale ei tule, kui on rohkem ruumi, ütles Gunther silmi pööritades "Kristlased ei või ju!" ja Tiffany muigas selle peale, ja läks Maarika kõrvale istuma.

"Ja selle sümboliga te võite kujutada ükskõik mida, ja panna ta tähendama mida iganes, kui teil on vaid idee." jorutas noor õppejõud, Elurid haigutasid vaikselt ning püüdsid ärkvel püsida. See oli nii tapvalt igav. Nad pidid mäletama, miks nad üldse siin tunnis olid. Pärast tundi oli võimalik küsimusi esitada, kui nad selle piduri üle elavad.
"Idee loomiseks tuleb luua lugu, mis seda ideed käsitleb." See hakkas juba meenutama Uku Sepa filosoofia tunde, kuid too vähemasti oskas seda huvitavamalt edasi anda. "Iga loo võtmeks on erinevad paradigmad või sümbolid, mis ei vaja lahtiseletamist, kuna inimestel on nad juba olemas. - Kas keegi teab mõnda head sümbolit, või paradigmat, mida nimetada?" küsis noor lektor ootamatult auditooriumist, ning Tiffany röötsatas "Punamütsike" Lektor läks nõrgast kuid selgest tähelepanust elevile ja hakkas sõnast kinni. "Täpipealt!" Ta hakkas tahvlile kriidiga ilusat neljateistaastast tütarlast joonistama, kel oli keep seljas, millele ta joone külge pani ja kirjutas "Punane" Tuli välja et õppejõud oskas hästi joonistada, kuid ei osanud üldse tundi anda või kõneleda. Ta hakkas erutusest kokutama ning kõik saali jäänud muigasid soojalt. Genisha ei teinud üldse välja, vaid paistis oma kohal tukkuvat. Kuid ta oli ka vana, nii et see võis ka sellest tulla ja mitte lugupidamatusest teiste vastu.
"Nii, kui keegi mainib Punast keepi ja korvikest, ei pea inimene rohkem mõtlema ja ütleb "Punamütsike"! Mis veel." joovastus noor õppejõud oma õnnest, et ta oli publiku tähelepanu võitnud, missiis et see koosnes ainult neljast inimesest. "Halastaja Samaarlane!" röötsatas Tiffany igavledes uuesti ning Gunther muigas. Tüdrukul oli jälle igav. Tund hakkas tõesti ära vajuma ning jäi mulje, nagu oleks võibolla keegi õppejõu meele mõne liiga tugeva loitsuga ära nõristanud, et ta iseseisvalt üldse hakkama ei saanud ja vajas toetavaid repliike. Ka seda ütlust tervitati joviaalse rõõmu ning nõustumisega ja sündsate kirjeldustega ning joonistusega, kuidas iga inimene teab, kes ta on. "Libahunt" urises Tiffany uuesti ja lektor jäi vait, kuid Genisha võpatas ärkvele ja oli viimast repliiki kuulnud ja jälgis lausujat ilmse huviga. "Jah, jah, tubli Tiffany. Sellest täiesti piisab" ütles lektor kohmetudes ja jättis pildi joonistamata ega andnud rohkem seletusi. Selle asemel võttis uuesti Genisha üle.
"Ma olen August Kitzbergi teost lugenud - ehkki see üldse ei räägi libahuntidest vaid inimeste eelarvamustest." Kõik kuulasid teda huvitatult. "Eriti just selliste tüdrukute suhtes käivatest eelarvamustest, keda kuidagi litsakaks või vabameelseks peeti - kas sellepärast et nende päritolu polnud päris õige või nende nägu ei meeldinud - nad kas olid liiga paksud või liiga kõhnad; liiga populaarsed või liiga tõrjutud, sellepärast et nad selgelt eristusid teistest ja ei sulandunud halli massi, oli alati hea süüdistada neid nõiakunstis ja hundina ringi jooksmises ning teistele kurja tegemises. Eriti kristlased on kurikuulsad seda sümbolit teiste inimeste peal kasutama, kes neile ei meeldi."
Seletamatul kombel tõusis Gunther vihaselt püsti ja küsis "Mida te sellega öelda tahate?" Genisha vaatas teda kõrgil äraseletatud pilgul. "Istu maha poiss, ma ei pidanud su pruuti silmas ega halvustanud tema väärtusi - ehkki oleksid parema leidnud maa naiste seast, kui kristlaste juurest, aga see on su oma asi." Uther tõmbas solvunud ja puhkiva Guntheri jälle istuma ning Tiffany vaatas lõbustatult etendust Kolumatsi hukkamõistvate pilkude saatel.
"Ma ei usu nendesse väärtustesse, mida kirikud leelotavad!" skandeeris Genisha, "Sest need on võltsid ja ei vasta Jeesuse õpetusele, kui ta üldse olemas oli ja nüüd tagasi tuleks, ei tunnistaks ta kunagi oma jüngreid, kui tema sulaseid, et see, mida kristlased nimetavad evangeeliumi kuulutamiseks, pole kuidagi eristatav Reformierakonna või Keskerakonna või ükskõik millise erakonna poliitbroilerite jaoks korraldatud prallest või konverentsist." Saal jäi jälle vaikseks. "Kui Jeesus on nii kõva tegija, siis miks ta kahe tuhande aastaga pole maailma üle võtta suutnud ja ikka veel algtõdedega kimpus on?" Noor õppejõud astus lepitavalt vahele, et Genisha midagi täiesti poliitiliselt ebakorrektset ei ütleks, mis võiks kooli litsentsi tühistada ja andis mõista, et loeng on tänaseks lõppenud. Pärast viimast väljapurset ei tahtnud keegi tõesti enam nii vaenulikult lektorilt rohkem küsimusi küsida ja nad asutasid teele. Ainult tüdrukud jäid paigale ja tahtsid isiklikult Genishaga rääkida. Nad kuulsid veel "Naised!" hüüdu ukselt, kui Gunther pead raputades nurgataha kõndis.

II

"Ma tahtsid et sa seda "Tökatit" üle räägiksid." küsis Tiffany sarkastiliselt ning Maarika vaatas teda süüdistaval pilgul.
"Sina oled ka libahunt" andis Genisha vastuse ja vaatas tüdruku pealaest jalatallani üle, millepeale Tiffany punastas ja sammu tagasi astus. "Sulle ei meeldi ühiskonna väärtused ja sa naudid nende rikkumist, et sa arvad endale liiga tehtud olevat. Kuidas su mees muidu elab?" Maarika pidi Tiffanyt tagasi hoidma, sest see tahtis vanamehel silmad välja kratsida. "Kuidas sa julged minu meest mainida, kui mu isa ta ära tappis!" "Jah, sinu isa!" Rõhutas Genisha külmalt "Kui sina poleks selle õnnetu poisi ellu juhtunud, oleks ta ikka veel elus. Ei suutnud teda oma kunstiga päästa, sina olid tugevam!" Tiffany puhkes selle peale löödult nutma ja Maarika pidi ta klassiruumist minema talutama, saates õppejõule hukkamõistvaid ja tülgastatud pilke.

Kui Maarika oli Tiffany küllalt kaugele viinud ja nägi et kedagi pole lähedal, kallistas ta löödud tüdrukut, kes haavunult ja abitult tema õla vastu nõjatus ja nuuksus. Ta tundis ikka veel Mihklist puudust. Tema puudutustest; naerust; kõnnakust ja nõmedatest naljadest. Isegi Lutsiveriga koos aja veetmine ei suutnud täita tühimikku tema hinges, mis oli Mihkli surmaga jäänud. Mida rohkem ta püüdis leida tegevusi, mis talle meeldida võiksid, seda rohkem tabas ta end mõtlemas, kuidas Mihklile oleks need meeldinud või kuidas Mihkel poleks seda heaks kiitnud, või mis Mihkli arvates oleks võinud teha. Ta oli enda peale vihane. "Miks ta nii nõrk on?" Tiffany teadis, et ta mees on surnud ja ei tule enam kunagi tagasi. Võibolla kohtuvad nad kunagi taevas, kuid seal nad pidid olema nagu inglid, kui uskuda piiblit. "Vaevalt seal peale harfi plõnnimise muud midagi tehakse." arutles Tiffany endamisi ja oli väga õnnetu. Ta tahtis, et keegi võiks teda niimoodi armastada, kuidas tema seda praegust vajas. Oli nii hea, et Maarika teda kallistas, et ta võis nõnda end tühjaks nutta. "Kui see võiks vaid igavesti nii olla." mõtles Tiffany, kuid siis hakkas Maarika talle seljale patsutama ning ta tõmbus ohates eemale ja läks vaikides oma teed.

"Oota Tiffany! Kuhu sa lähed!" küsis Maarika ebalevalt ja segaduses
"Mine perse, kristlane! Ma vihkan sind!" karjus Tiffany Maarikale näkku ja kiirendas sammu. Maarika jäi talle üllatunult järgi vaatama ja pöördus siis rahulikult oma muude õpingute poole. Praegust ei saanud ta rohkem midagi teha. Ta oleks tahtnud Tiffanyt tänada selle eest - mida ta iganes seal vetsus Guntheriga oli teinud - pärast seda oli poiss temaga palju paremini käituma hakanud ja ei kiusanud teda enam taga. Ta oli hakanud end jälle naisena tundma, ehkki mälestus nende ühisest ööst ja vägistamisest ikka veel elavalt meeles kummitas. Kuidas ta oli üldse suutnud selle abieluga nõustuda? Ta ei saanud sellest aru. Võibolla oli see Jeesuse eriline kutsumine tema jaoks, nagu ta praegust oli valitud Tiffanyt lohutama ja selle koleda mehe eest kaitsma, kes teda põhjuseta ründas. "Kust küll Tiffany seda meest tunneb?" küsis Maarika endamisi, kui ta nende kahe vestlust meenutas. Genisha oli alles äsja õppejõuks võetud, ning see oli nende esimene loeng. Polnud kuidagi võimalik, et nad said varem kohtuda, ja Genisha ei paistnud eriti Facebooki-inimene olema, või oli siiski mingi võimalus? Maarika palvetas omaette ja valmistus Uku tunniks ette. Filosoofia oli tema nõrgim külg ja ta ei tahtnud jälle õppejõule millegiga hambusse jääda.

III

Tiffany mossitas omaette "Suudlevate tudengite" juures ja otsustas hoopis oma last vaatama minna ja nõialt kuulata, kuidas tema päev läks. Ta tahtis seda hullu meest juba unustada. "Mida tema ka teab?" urises ta endamisi ja oleks peaaegu kellessegi sisse jooksnud. Ta tahtis juba vabandada, kui tundis Genisha ära. "Sina!!?" lõrises ta vahkvihas. "Kas sa jälitasid mind!!?" küsis ta süüdistavalt ja otsis pilguga kelnerit, et mehe peale kaevata. Ta oli ju ikka 15 aastat vana ja sellega andis hästi mängida.
Genisha võttis laisalt tüdrukul käest kinni ja varsti leidsid nad end sügaval metsas tundmatus paigas. Mees ei võtnud korrakski oma silmi tüdruku pealt ja Tiffanyl hakkas kõhe. "Sinust saab mu õpilane!" ütles Genisha meelevaldselt "Näksi peeru!" urises Tiffany ja mees andis talle raske kõrvakiilu. "Tea oma kohta plika, sa oled alaealine ja ei räägi niimoodi vanema inimesega!" urises Genisha. Üllatunud Tiffany hõõrus oma valutavat põske ja vaatas vihaselt mehe peale. Kelleks ta end õige pidas? Ta polnud tema isa, kuid oli siiski teda löönud. "Mida ütleb hea tüdruk, kui ta on korrale kutsutud?" küsis Genisha nõudlikult ja vaatas teda käed rinnal risti ja küünitas Tiffany näole lähemale. Tiffany punastas ja lõi pilgu maha. Esmakordselt oma elus tundis ta aukartust kellegi vastu ja soovi olla lihtsalt laps. "Palun, palun vabandust." kogeles Tiffany oma kinganinadele. "Nii on palju parem." urises Genisha, kuid tema olek leebus. "Sa küsisid klassis "Tökati" kohta? - Oled endale uue ohvri leidnud?" küsis vanamees tüdrukult, kes pead raputas. Genisha olek leebus veel enam. "Miks sa siis seda teada tahad, kui ei soovi kedagi võrgutada?" tema olek oli nüüd sama soe kui isa Gregoriusel, kes tema hingehoidja ning koduõpetaja oli olnud. "Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et sellise kohvi joomine armastusega seotud on." torises Tiffany vabandavalt ja ei julenud ikka veel päris ülesse vaadata, kartuses uus kõrvakiil saada. Kõik selles mehes nõudis austust. Ta ei julenud Genishat kunagi nõnda kohelda, kui oma totakat isa. Kuidagi tundis ta, et temaga Tiffany stseenid ja sarkastiline mäng läbi ei lähe. Et see mees nalja ei mõista. Ja ta oli tänulik, et võis saada tema õpilaseks. Mida iganes see hull vanamees siis temale õpetada kavatses. Ta juba niigi teadis kõike. "Kui naine teeb mehele sellise kohvi, mis üldse ei kõlba juua ja mees ütleb seda juues: "Oh kui hea kohvi sa oled keetnud, naisuke - siis vaevalt ta mõtleb naise kohvi peale, vaid tema keppimisele või millegile muule sarnasele." Tiffany naeratas selle peale mõistvalt. Ta oleks seda pidanud ise teadma. See oli nii ilmselge. "Kui aga mees suudab sellise kohvi peale viriseda, et naine tavaliselt paremini keedab, siis tõenäoliselt kohvi ta ajudes voolabki - vähemasti pärast sellist repliiki, saab ta kohvitassi mütsina kanda, et naine ta maha jätab." Genisha lubas endale õelat irvet ning Tiffany kuulas teda huvitatult.

"Minu asi on sinule ruunikunsti õpetada!" ütles Genisha "Sinust saab šamaan!" lisas ta tõsiselt järele. "Ma olen kristlane." ütles Tiffany arglikult ja vaatas vanamehele silma, kes talle leebel ja mõistval pilgul vastu vaatas. "Saan aru, mina olin ka kunagi lapsepõlves, kuid kaarnavaim tegi minust ikkagi šamaani!" Tiffany vaatas kohkunult Genishale otsa. "Kas mina ka?" küsis ta huvitatult ja natuke kartlikult. "Kuidas see üldse toimub ja kas see on valus?" Vanamees vaatles teda ebalevalt mõnda aega ja vaikis. Tiffany kuulatas metsa häält enda ümber, see oli nii rahustav. Palju parem kui linnas või kodus. Siin olid mõned hääled, kuid samas mitte liiga palju nagu tänaval ja mitte ka täielik steriilne vaikus, kui tema toas. "Ma ei tea, kas Kaarnavaim üldse valib su välja, kuid kindlasti kellegi sa leiad." ütles Genisha viimaks. "Miks ta ei peaks mind valima, kui ma olen Kaarnakivi valdjatar?" torises Tiffany endamisi ja oli pahane et oli seda valjusti öelnud. "Kes on sulle kaarnakivist rääkinud?" küsis Genisha vaikselt. Tiffany rääkis Genishale oma unenägudest ja kuidas ta oli oma mehega kohtunud ning mis tema elus toimub. Ta ei teadnudki kui vabastav võib võõrale oma tunnetest rääkimine olla. Ta ei olnud seda isegi isa Gregoriusega või Uku Sepaga jaganud, kuid selle võõraga, kes talle kõrvakiilu oli andnud, küll. Kes oli see Genisha, et ta sellist usaldust tekitas. Šamaan vangutas kurvalt pead. "Sa oled liiga noor, et olla kaarnakivi, sa ei või enne 24 eluaastat oma täit väge kasutada, sellepärast Kurat sulle ligi tikubki. Ta teab seda. Muidu peaks tema sinult luba küsima ja kõike tegema sinu käsul, mitte sinuga manipuleerima." Tiffany tahtis sellele vastu vaielda kuid Genisha jätkas. "Mida iganes sa arvad end ise tahtvat, pole sul mingit elukogemust, kuidas sa siis saad otsustada, kellega sa oled nõus voodisse minema ja kellega mitte! Nendes asjades nii kogenematu laps nagu sina, peaks vahekorrast mehega väga kaugele hoidma. - eriti kuna sa oled liiga tark." "Aga miks ma ei või tark olla?" küsis Tiffany solvunult. Genisha ohkas jälle ning istus ühele kännule, mis lähedal asus. Tiffany istus selle peale rohule ja ei hoolinud seelikust oma seljas. "Küll see pärast ära pestakse." mõtles ta endamisi ja jäi oma õpetaja sõnu ootama. "Tarkus on nagu mõõk sõdalase käes - mõõk on ilus asi ja teeb palju kahju, kuid ta ei või midagi head teha, kui teda juhib noor ja kogenematu inimene. Sinul võib ju olla maailma parim mõõk, kuid sul puuduvad oskused seda käsitseda!" ütles Genisha meelevaldselt Tiffany kaalus neid sõnu oma meeles ja sai aru. Tähendab, temal olid ainult teadmised, kuid mitte kogemus, kuidas need teadmised elus välja näevad. Ta oli selle kohta lugenud, kuid keegi polnud sellest varem nii rääkinud. Ta mäletas, et isa Gregorius oli üritanud, kuid too mees ei olnud teda kunagi löönud, ehkki oskas ka vihastuda. Pealegi ei võinud isa Gregorius igale poole ilmuda nagu see imelik vanamees. "Kuidas sa mind?" alustas Tiffany "Inglite abiga!" urises Genisha enda ette ja oli millegi peale kuri. "Muidu ma seda heaks ei kiida, kuid et ma tahan siit ilmast lahkuda ja mul on enne vaja oma järglane välja õpetada-" Genisha ei lõpetanud lauset ja Tiffany pidas targemaks vaikida. Pärast mõningast pahurat vaikimist, ajas Genisha end jälle püsti ning ütles meelevaldselt. "Tõuse püsti ja sule silmad, sest ma kutsun ruunivaime sinuga kohtuma, et sa neid paremini tundma õpiksid. Tiffany tegi, nagu kästud ja kui ta silmad jälle Genisha loal avas, seisis tema ees üks suur ja tugev sõjamees, vanas päevinäinud kalevist tehtud kuues. "See on Tyr!" ütles Genisha ja nimetatu müksas teda veidi. "Tüdruk päris meeldib mulle, vaata tema silmi, kui kuri ta on. Tema juba vaenlast lahinguväljal ellu ei jäta." muheles Tyr endamisi. Kogu tema olemus oli rohmakas ja tahumatu, nagu ei teekski ta muud kui elaks metsas ja sõdiks kellega iganes kokku satub, mis poolt see juhtub iganes olema. Tema juuksed olid hallid, kuid lihtsalt hoolitsetud ning oli aru saada, et ta on range korraga, ehkki nägi nii töllilt välja. "Tema on jõu ruun, kui sul on vaja milleski otsusele jõuda ja mingi töö ära teha, siis võid temalt abi loota." Enne, kui tüdruk jõudis reageerida, Tyr lahkus ja tema asemele ilmus üks ilus valges kleidis daam, kes oli korraga väga noor ja väga vana nagu oleks ta üks neist eatutest leedidest, kelle vanust kunagi ei saa õieti määrata. "Tema on Isha!" ütles Genisha meelevaldselt "Tema on tasakaalu ning rahu ruun. Kui sul on vaja järele mõelda ja sa soovid milleski rohkem aega, siis pöördu tema poole. "Tüdruk on peru, ta ei meeldi mulle." ütles Isha nina kirtsutades ja läinud oli temagi. Tiffanyt hakkas see lõbustama. Ta tahtis juba teada, kes järgmisena ilmub.

"See on Fehu!" ilmus kaupmehe moodi parisnik, kes hindavalt tüdrukut kaes ja piidles ja siis Genishalt küsis "Kas see ongi, ta on nii noor!" Genisha vaatas ruunivaimule otsa, kes natuke kohmetus ja end õigustama hakkas. "Peab ju kaubas kindel olema, põrsast kotis päris ei tahaks." Genisha lõpetas ruunivaimu põrnitsemise ja lisas Tiffanyle. "Ta ei meeldi mulle, kuid temalt saad abi kaubanduse ja põlluvilja või kariloomade küsimuses. Kui midagi peab kasvama ja arenema, siis küsi ainult." Järgmisena tuli Ass, kes nägi välja nagu mingi kõrk preester ja nurises kehva vaate pärast, et siin ei ole kuskil istuda; Naud, kes nägi välja filosoofi või rahavahetaja moodi, kes kaaludega püüdis kogu aeg midagi üle mõõta. "Kui soovid midagi üle kaaluda ja järgi vaadata või hinnata - kuid ta võtab põrgulikult aega ja on liiga täpne, teda tuleb pidevalt tagant utsitada, et ta mingile otsusele jõuaks." raputas Genisha tülgastuses pead ning nimetatu vaatas šamaani, nagu näeks teda esmapilgul. "See on Jara!" nüüd oli tulnud vana hambutu vanamemm kes tõsiselt Tiffanyle otsa vahtis. Jara kandis samblast kootud mantlit ning oli kongus ninaga. "Kui sa juurdled elu sügavamate tähenduste üle ja miks sa üldse olemas oled või tahad lihtsalt igavuse kätte ära surra, siis küsi temalt abi." torises Genisha. "Sa oled ka ilus, vanamees." mörises Jara sarkastiliselt vastu. "Tema meeldib mulle!" ütles Tiffany vahele, enne kui ruunivaim jõudis jälle kaduda. Nii Jara kui Genisha vaatasid Tiffanyle üllatunult otsa. "Ma pole veel lõpetanud - neid on kokku kaks kümmend neli." Genisha oli sünge olekuga, nagu oleks Tiffany mingit kirjutamata reeglit rikkunud. "Aga las lapsuke valib, pärast võib juurde võtta." muheles Jara õelalt. "Kui ta meid üle elab, siis miks mitte" jätkas ta samas vaimus. Genisha põrnitses Jarat endamisi olles ja jõudis milleski otsusele. "Tänaseks aitab kah, ta peab sinuga ju harjuma." Jara vaid muigas selle repliigiga ja läks Tiffanyga jalutama. Genisha istus jälle kännule ja näis uuesti nagu unne vajuvat.

"Kas temaga on kõik korras?" ei suutnud Tiffany küsimata jätta.
"Ah ta on lihtsalt liiga vana selle töö jaoks." muigas Jara endamisi. "Sinusuguseid ei tehta enam hulgi, et võiks endale iga kelle õpilase võtta ja normaalsel ajal surra." vastas ta Tiffany mõistmatule pilgule. Ja kui Tiffany ikka veel vaikis ja midagi ei küsinud, jätkas Jara "Sa tahad teada, kes sa oled?" küsis ruunivaim elutargalt.
"Miks ta peab nii tige olema?" küsis Tiffany vahele ja naeratas vabandavalt, kuid Jara naeratas talle vastu. "Sa tõesti meeldid mulle. Me saame headeks sõpradeks." Kui Tiffany ootavalt maha istus, hakkas Jara selgitama, miks Genisha nii kuri on ja Tiffany ei seganud enam vahele, vaid kuulas huvitatult. Ta neelas kogu teadmise endasse, et teada, kes on Genisha, mees, kes saab talle ruunitarkust õpetama. Ja sellekaudu hakkas ta mõistma, kes ta ise on. Ta tahtis rohkem teada ja ise oma elu üle valitseda. Ja ruunid paistsid seda võimaldavat. Ehk saab ta ka aru, mida oli Genisha oma lausega mõelnud. Kui see talle meelde tuli, pidi ta küsima: "Miks ütles Genisha, et ma olen liiga noor et Lutsiveri vastu Kaarnakivi täit väge kasutada?" Jara ilme tõsines ja ta vaatles Tiffanyt vaikselt. "Temast ma eriti rääkida ei taha. Sa ei peaks temaga läbi käima, ta on paha uudis." Ja kui Tiffany teda ikka ootavalt gaselli silmadega puuris, nagu oleneks vanamemme vastusest tema elu ja tervis ning hingamine, siis ohkas Jara raskelt ning seletas: "Genisha räägib õigust, sa ei oska veel oma tundeid valitseda, kuid tunded saavad kaarnakivi kaudu oma tegelikkuse. Kõik mida sina tunned, saab tegelikkuseks. Kui sa oled Lutsiveri ligidal ja ta suudab sind ahvatleda mõtlema tema viisil, siis on sul väga raske talle ei öelda, isegi kui sa teda ei taha oma ellu." Tiffany muigas selle peale õelalt. "Nii et kui ma ette ei vaata, võib ta mind ära teha?" Tiffany oli lõbustatud olekuga, kuid Jara ei läinud sellega kaasa. "Sa peaksid seda natuke tõsisemalt võtma. Sa võid oma hinge kaotada ja elutuks kestaks muutuda, kes suudab ainult vihata ja hävitada." Selle peale lõi Tiffany jälle pilgu maha ning Jara pidi tema lõua üles tõstma, et talle öelda. "Ma pole sinu peale kuri, lihtsalt hoia end, me ei või sind päris tema vastu kaitsta - me ei sekku Jumala ja kuradi vahelisse sõtta." Tiffany tahtis veel niipalju küsida, kuid siis juhtis Jara neid tagasi Genisha juurde ja kadus ning vanamees pakkus jälle kätt. Tüdruk ohkas, väljas hakkas hämarduma. Kui ta oli käe ulatanud, leidis ta end oma kodu ukse ees ja läks selle suunas. Tuul sasis tema juukseid, kui vanamees jälle ära kadus.

"Tütreke, kuhu sa nii kauaks jäid?" küsis Irina murelikult, tulles Tiffanyle uksele vastu.
"Ma olin ühe tudengi juures, me õppisime brändimist." valetas Tiffany kiirelt.
"Maarika helistas ja tundis muret, kas sa ikka koju jõudsid. - See oli neli tundi tagasi." küsis Irina edasi.
"Ahjaa, ma unustasin temale öelda. Ta ei teadnud, kuhu ma läksin ja mul oli minnes halb tuju." Irina vaatas teda ikka mõtlikult, kuid lasi tütre viimaks lävelt edasi, ning ümmardas terve õhtu Tiffanyt nagu hakkaks ta kohe surema. Pärast seda läksid nad koos Melkisedekit vaatama ja leidsid kõik korras olevat. Tiffany mängis natuke lapsega ja siis pidid nad jälle koju minema. Homme oli ka päev.

Kes ehitab Jahwele koja 2

I

Kaarnakivi pastor oli ikka veel tige oma noortejuhi peale, et see niimoodi Tiffanyga teenistuselt kadus ja hiljem oma sõna ei pidanud. "Kuidas see kõlbab?" urises ta endamisi ja trampis oma kabinetis edasi-tagasi. Ta oli vend Justuse tõsiselt läbi võtnud ja talle vähemasti kaks kümmend kirjakohta andnud, mis pidid talle selgeks tegema kui lubamatu tema käitumine oli. "Ja pealegi Tiffany Ülemistega!" rõhutas ta endale. "See langenu ei saa minu Justust!" Oleks tema selle tüdruku hingehoidja olnud, poleks temaga niimoodi juhtunud. Ta teadis seda. Kõik oli selle totaka isa Gregoriuse süü. Kui see poleks tüdrukut kloostrist ära toonud, vaid tema, siis oleks tema kindlasti suutnud tüdrukule mõistuse piibliga pähe taguda. Egas siis tema mingi pornograafilise teose autor polnud. Polnud mingi ime, et isa Gregoriuse kasvandik selliste kommetega on. Asi oli ilmselge. Aga temale ei antud võimalust ja tulemuseks oli Jumalaviha Ülemiste perekonna peal. Sinna ei saanud enam midagi parata. Pastor tahtis vaid kindel olla, et tema Justus ei langeks. Ta ei andesta seda kunagi sellele Tiffanyle, kui too peaks poisile küüned taha ajama. "Vähemasti sai aru." lohutas pastor ennast. Vend Justus oli pastori tiraadi alandlikult kuulanud ja ei öelnud midagi enese kaitseks vahele. Õige kah, tal oleks katus ära sõitnud, kui too poiss oleks julenud. Pärast kõike seda, mis ta tema heaks oli teinud. Kuidas ta oli vend Justuse narkootikumidest võõrutanud; tema oma perekonda võtnud ja üles kasvatanud ja lasnud koguduses töötada. See polnud mingi väike asi. "Jumal tänatud, et vend Justus käib õigel teel!" tänas pastor uuesti ja vaatas lakke, mis taevale ette jäi. Ta luges mõttes mõne sündsa palve ja rahunes veidi rohkem ja suutis juba selgemini mõelda. "Õigus, ma pidin uut jutlust ette valmistama." tuletas ta meelde ning mõtles, mis oleks paslik ja sünnis teema...

Ja ta otsis Piiblist kirjakohaks Slm 1:2-9 "Aurude aur, ütles Koguja, aurude aur, kõik on aur. Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta vaeva näeb päikese all? Üks rahvapõlv läheb, ja tuleb teine, aga maa jääb seisma igaveseks ajaks. Ja päike tõuseb, ja päike läheb looja, ja oma paika ta ahmitseb, tõustes on ta seal. Ta läheb lõuna poole ja piirleb põhja poole; tuul piirleb oma käigul piireldes, ja tuul pöörab tagasi oma piirlemisile. Kõik jõed jooksevad merre, ja meri ei saa täis, kuhu paika jõed jooksevad, seal on nemad taas minemas. Kõiki asju, mis endid väsitavad, ei jõua ükski üles rääkida. Ei saa silm elades küllaliselt nägemast ja kõrv ei saa elades täis kuulmast. Mis iial on olnud, on seesama, mis saab, ja mis iial on tehtud, on seesama, mis tehakse, ja pole mingisugust uut asja päikese all."

Jah, kõik inimeste tegemised olid tühisuste tühisus, nagu tänapäeval öeldi - vana tõlge oli parem kui tänapäeva moonutused. Võibolla selles oligi probleem, et maailm oli niipalju muutunud. Et oli liiga kaugele Jumalast eksinud. Sellest sai hea jutluse teha. Ta alles ütleb kogudusele ja kogu maailmale, mis tõeliselt loeb siin ilmas ja teeb sellise jutluse, mida pole veel kuuldud, siis näeb isegi Jumal, kui hea sulane ta on ja kuidas tema pärast kannatab. Kas siis tema on kunagi Jumala vastu eksinud või pattu teinud? Ei! Palve ja paastumisega oli ta oma elu mööda saatnud ja selles kurjas ilmas kannatanud siis kui kõik teised Jumalast ära taganesid. Jah, tema ei olnud vankunud, kui mõned teised, kes pedesid kirikusse lasid ja muid narruseid tegid, mida Jumal polnud piiblisse kirja pannud. Tema oli hea tervendaja ning eksortsist, keda kõik kurjad vaimud ümberkaudu kartsid, et ta nõnda vägev Jumalamees oli. Jah, ta võis enese üle uhkust tunda. Ta oli head tööd teinud.

"Täna on mul Jumalas teile ütelda see jutlus, mis tõeliselt loeb siin ilmas. Vastavalt Saalomoni Tarkuse raamatule esimeses peatükis, salmides kaks kuni üheksa, võime targa kuninga sõnades Jumala piiritut tarkust kiigata. Eks olnud ju kuningas Saalomon kõige targim Iisraeli kuningaist ja üldse kõige targim inimene maailmas ja kõigis ajastuis. Ja juba tema omas ajas pidi täheldama, et kõik inimeste tegemised on tühised ja ei anna talle seda ülimat, mida inimese hing püüdleb. Läbi ajastute on filosoofid ja teadlased selle probleemiga maadelnud ja pole suutnud midagi uut öelda. See, mis piiblisse kirjutatud sai ja mis evangeelium ütleb, seesama on adekvaatne eile; täna ja igavesti.

Mis kasu on sellest, kui te kogute endale rikkusi ja maist vara ning ehteid ja kallisasju. Kas ipad lohutab teid vanaduspõlves, kui olete üksi jäänud? Kas Facebook peab teid meeles? Niipea kui masinad kaovad maalt, kaob ka iga pilve lükitud teadmise jõud ning see haihtub olematusesse! Kõik on tühine ja piiratud. Inimesed peavad tegelema igaveste väärtustega, mis tõeliselt tema hinge liigutavad. Hoidma oma perekonda; olema aus kodanik ühiskonnas ja tegema oma linna heaks midagi. Milleks ehitada õhulosse suurtest unistustest, mis kunagi ei täitu. Tehke juba täna midagi reaalset. Aidake vanur üle tee või kandke tema kotti poest tulles või tehke muud head,  mida saate täna teha. Mis teil päeva lõpuks on, kui kõik teie BMW-d ja Rolexid maha arvata? Kes te siis olete, kui te üksi oma toas endale peeglis otsa vaatate? Kas siis loeb midagi teie biitseps või rinna ümbermõõt, või kui ilusad ja targad ja osavad te olete? Elu on lühike, te võiksite sellega juba täna midagi peale hakata. Sest seda elu ei saa te enam kunagi tagasi! Hoidke oma sõpru ja rääkige, mis head on Jeesus teie elus teinud; mis head on teile täna sündinud ja mitte eile või kaks aastat tagasi. Tuletage endale meelde. Kindlasti te mäletate, mida Jumal on teile head teinud, millest te muidu ei räägi!

Jumal on juba aegade algusest kõik hästi teinud, eks ole ka Esimese Moosese raamatu esimeses peatükis ja kolmekümne esimeses salmis öeldud: "Ja Jumal vaatas kõige selle peale, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea!" Ainult meie, inimeste, hilisemad teod on seda head varjutama hakanud ja saastamise ning ülerahvastamisega endist tasakaalu häirinud. Teie olete selle maa tulevik - noored ja vanad - teie võite seda muuta. Teie võite meelde tuletada selle endise hea, mille Jumal on targasti loonud ja oma eludega muutuse ilmale tuua. Teie võite olla nagu endisaja Jumalamehed ja teha head, mis iganes annid Jumal on teile andnud. Just sellistena olete Jumalale imearmsad ja oodatud Jumalariigis. Sest kas Jumal tõstab taevasse Armani ülikonna või Gucci käekoti või Prada kingad? - Ei, ta päästab selle inimese nende kallisasjade keskel! Just sina oled Jeesusele kallis, rohkem kui Ferrari või Maserati või hommikusöökTiffany juveelikaupluses. Anna täna oma elu Jeesusele ja tunnista, et sina oled rohkem väärt, kui maised rõõmud ja õnned, et sina oled võitja ja teed midagi oma eluga! Sest sina oled tähtis!"

Ta võis oma jutlusega rahule jääda. Ta ei pidanud midagi üles kirjutama, sest ta võis peast deklameerida, tema mälu ja ajude juures, et ta alati Jeesusega kõndis. Jah, sellest pidi tulema hea Jumalateenistus. Kuid Jeesus ei vaadanudki Kaarnakivi koguduse pastori jutluse peale vaid istus oma troonil tujust ära ning tusane. Ta kutsus ühe ingli enda juurde. "Gaabriel!" Nimetatu andis talle au ja jäi ootavalt kuulama. "Tõlgi mulle lahti, mida seesinane seal maapeal endast mõtleb? Kas kana võib ühestki munast tibu välja muneda, kui kukk pole tema juures käinud? - Kuidas siis seesinane seal mõtleb, et tema vägev jutlus toob talle kogudusse suuri rahvahulki ja täidab kogu maa??" Kuid ingel ei osanud midagi selle peale vastata ja lõi pilgu piinlikusest maha. "Kes siis mina veel olen, mingi puuslik või haldjas, et seesinane surelik seal minu kojas julges niimoodi endast mõelda!!??!!" Ingel taganes kummardades minema ja jättis Jeesuse oma tusatujuga üksi.

Seda ei saanud enam edasi lükata, tuli Jahwe ja Püha Vaimuga Kaarnakivi koguduse pastori küsimust arutada. "Või tema päästab ja tervendab? Tema päästis vend Justuse narkootikumidest?? Äkki ronis ise ristile ka ja kannatas surma Kolgatal!!?" Ta ei saanud aru, mida sellisest solvangust arvata. "Kas tema on Jahwe???" pahandas ta endamisi ja läks Isa Eedeni aiast otsima.

II

Vend Justus palvetas oma kambris pastori pärast, sest ta tajus kuidagi, et midagi kurja kavatsetakse selle mehe vastu, kes oli talle isa eest olnud. Ta oli siiamaani tänulik, et ta oli kirikusse vargile tulnud ja vahele jäi. Oleks ta oma sõpru kuulanud, kel oli kõhe hakanud, võibolla oleks ta nüüd juba üledoosiga hauas või kuskil kellegi ema tapmise pärast vanglas. Ei olnud üldse kerge olla endine narkomaan, ja kohati anti talle seda siiamaani tunda, kuid vend Justus leppis sellega. Tal oleks võinud hullemini minna. Jeesus oli kõik tüsistused ära kustutanud ja ta ei pidanud enam "külma kalkunit" kartma, mis teda varem vaevasid, kui ta liiga kaua ei olnud saanud enam laksu võtta. Ausalt elamine ja oma raha eest oli hoopis uus kogemus. Inimesed olid juba hakanud talle isegi tänaval naeratama, kui ta ära tundsid. See oli nii hea tunne. Varem ei võinud ta end tänaval näidata, kartuses et mõni inimene, kelle majast ta oli varastanud, teda ära tundes võib sõimata või lausa vaeseomaks peksta. Jah, polnud üldse kerge olla endine narkomaan. Tema endised sõbrad olid talle selja pööranud ja tema usuhulluks sildistanud, kuid ta ei hoolinud sellest. Tal oli vedanud. Ta ei vaadanud tagasi. Jeesus oli parim, mis temaga võis juhtuda. "Jah, hea et pastor olemas oli, kui ma Jumalameest vajasin!", õhkas vend Justus. Talle tuli ka Tiffany meelde ja ta punastas veidi.

"Oh Jumal, sina tead minu tundeid Tiffany Ülemiste vastu, et ma teda armastan, kui see on võimalik, siis aita mind olla temale vääriline mees, kuid mitte nii nagu mina mõtlen. Tee, nagu sinu silmis hea on, Jeesus! Vahest on kusagil keegi väärilisem, kes suudab teda õnnelikuks teha. Miks sa pidid küll ta nii noorelt leseks tegema ja ei võinud tema meest, Mihkel Sepist, ellu jätta? Kas ta seda siis sinu vastu tegi, ta oli ju oma elu ajal ustav ja hea abikaasa ja ei petnud teda kordagi! Ei ole mina selle mehe kohta ühtegi halba sõna kuulnud, ja nüüd on ta kindlasti sinu juures. Ma ei mõista sind, Jeesus! Palun seleta, miks sa vaevad Tiffany Ülemistet ja tema perekonda nõnda raske koormaga? Mida kurja on nad sinule teinud, et sa ei halasta. Egas nad sina ei ole, et nad võivad sellist risti kanda! Iga kord, kui ma neid näen, paistavad nad nii õnnetud ja üksildased, ehkki neil on kõik olemas. Palun ilmuta mulle, kuidas mina võiksin olla sulle vääriliseks sulaseks, et aidata Tiffanyl ja teistel temasugustel sind üles leida. Ava minu süda ja avarda seda, et ka need mahuksid sisse, keda ma oma silmis ei pea sinu vääriliseks. Sest kes on vend Justus sinu palge ees, kui sina poleks mind päästnud, ma ei teakski et sa oled olemas, Jeesus! Tänan, et ei pidanud paljuks sellist langenud hinge päästa, ehkki ma olin pattu teinud sinu ja oma perekonna vastu, keda ma enam ei mäletagi. Ma olin väärt ülimat karistust ja sina andsid mulle uue perekonna Kaarnakivi koguduse ja selle pastori näol! Selle eest ma tänan sind, Jeesus, et sina nii Hea oled!"

Kui vend Justus oli seda palvetanud, läks ta oma igapäevaste toimetuste juurde. Koguduse saal oli vaja ära koristada, põrandad pesta, aknad läikima nühkida, kõik katki läinud lauluraamatud ära parandada ja uuesti köita ja oma kohale asetada - et see homseks teenistuseks valmis oleks. Jah, vend Justus oli tänulik, et võis seda teha ja mitte lusika peal valget hiinlast praadida. Temal oli vedanud, mitte nagu tema sõpradel, kes olid kas juba surnud või vanglas kukeks tehtud või lausa paadunud retsidivistid. Gaabriel Miikael ja Raafael ilmusid vend Justuse palvekambrisse ja kummardasid tema lahkuva varju poole maani.
"Kas sa kuulsid, mida see surelik palvetas!" küsis Miikael aukartuses ja pungitas Gaabrieli poole silmi. Raafael noogutas nõustuvalt kaasa ja raputas kahetsusega pead.
"Kahju, et tal nii juhm pastor on, Jeesus on siiamaani raevus, selle jutluse peale, mida too häbematu saab ütlema."
"Egas siis jutlus süüdi pole!" kaitses Gaabriel pastorit "Mehel on lihtsalt raske päev, ja ta on oma koha unustanud, muidu tema jutlus ise oli hea, kui ta vaid Jumala kohale ei tükiks." kahetses ingel samuti pattu. "Ta parem saagu sellest kiiresti üle, enne kui Jahwe, Jeesus ja Püha Vaim saavad otsustatud, muidu tal ei pruugi enam millestki meelt parandada, kui ta juba surnud või paadunud on!" õelutses Miikael tõsiselt.
"Asi on nii tõsine?" küsisid Raafael ja Gaabriel kooris ja said sõnatu noogutuse ning pika kirvenäo vastuseks.
"Ta oli nii hea sulane Jeesusele kui ta alustas." ütles Raafael õigustavalt kuid kahetsusenoodiga hääles. Ta tahtis veel midagi öelda, kuid ei suutnud. Pisarad tikkusid talle silma. "Sama hea, kui see Saalomon, keda ta tsiteeris, ka too läks ennast täis ja unustas Jahwe Jumala!" lisas Miikael kuivalt.
"Vähemasti on vend Justus jäänud, kuid tema oli narkomaan - pean tunnistama, ma kavatsesin ta juba ära hukata, kui Jeesus mind peatas, kui ma teda kirikusse sisse murdmas nägin." raputas Gaabriel vastikusest pead. "Ja tema oli narkomaan!" nõustusid ka teised inglid ning asutasid minema.

III

Kui pastor koguduse ees oma jutlust sai ütlema, siis võeti see tormiliste ovatsioonidega vastu. See oli palju parem kui tema tavalised põrgust ja viimsepäeva karistustest nõretavad sajatused. Inimesed tundsid, et ka pastoril on süda sees, ning sel päeval liideti kogudusega sadu noori. Isegi Leonidas Sumatin ja Lutsiver olid isiklikult kohale tulnud ja end mugavasti esiritta istuma seadnud. Keegi ei tundnud neid ära - peaõelus kandis oma karmiinpunast rüüd ja nägi välja nagu mõne glamrocki bändi laulja. Ta ei pidanud paljuks pärast teenistust pastorile kimbus kolmkümmend valget liiliat viia ja Jumalamehe kätt suruda, kes tänulikult säras. "Kas mina ka võin sinu koguduse liikmeks saada, ma tahan saada päästetud!" muigutas Lutsiver huuli ning pastor võttis vedu. "Aga miks mitte, tulge vaid alfa-kursusele ja paneme teid pärast seda järgmisele ristimisteenistusele kirja ja teeme ära!" hõõrus pastor käsi. Sellest saab uue kristliku bändi ja vend Justus kindlasti rõõmustab et uue liitlase saavad.

Vend Justus põrnitses nägu pilves pastorit ja pöördujat, kuid ei öelnud midagi. Pastor lohutas end mõttega, et võibolla on laulja repertuaar nii äge, et see ei kõlvanud vend Justusele, kuid küll see tema käe all ilusasti muutub ja siis laulab see linnuke juba teisi helisid. Ka Lutsiver säras kogu palgest, et tema võib ka Kaarnakivi kogudusse kuuluda. - Kui vaid alfa-kursuse läbib. Ta teadis juba niigi piiblit kahekümnes erinevas keeles või rohkemas ja ka sellistes käsikirjades, mida enam olemaski ei olnud. Milles küsimus? Teeb selle ilusasti ära ja saab koguduse liikmeks. "Küll pärast saab vanapoisile seda nina peale visata!" muheles Lutsiver endamisi, kui mõtles, mis näo Jeesus selle peale teeb, kui kuuleb, kes veel kogudusse astub. Ka Leonidas pani end alfale kirja ja tunnistas muheledes, et juristid vajavad Jeesust. Pastor tänas oma hinges Jeesust, et viimaks ometi on tema südamesoov täitunud. Nüüd toimus kõik nagu tema tahtis, mitte nagu isa Gregorius. Ta mõtles põlastavalt viimase pornopiibli peale, nagu ta tema raamatut salvavalt sõprade seas nimetas. Jah, temal oli toimiv kristlik kogudus, mitte langenud kasvandik. Tema usuga oli kõik korras.

Aga Jahwe Jumal, Jeesus Kristus ja Püha Vaim jõudsid otsusele. Pastori süda tuleb ära paadutada, et ta nii vaimselt pimedaks on jäänud, et kurat tal lausa kätt suruda võib ja tema ei tee märkamagi! See oli viimane piisk karikas, oli ta jutlusega kuidas oli, see oli hea, kuid tema südamemeelsus ei olnud. Kuid et ta polnud eristanud, keda võib kogudusse kutsuda ja keda mitte. Seda ei võinud andestada ning pastori nimi kustutati ametlikult Eluraamatust ära ning ühelgi inglil ei lubatud teda enam meelde tuletada, et ta nõnda oli Jumalat maailma silmis häbenenud! Taevas sündis suur itkemine ja lein, et "liiliad olid roiskunud"

Miikael; Gaabriel ja Raafael juhatasid leinamissat pastori kadunud hinge pärast, mida ei pidanud enam olema.

Kuidas langesid liiliad taevariigis?
Langenud on nende õied sõnnikusse,
baasani lehmad läksid mööda;
nad tallasid nende ilu virtsa sisse.
Kuidas on maa sool liisunud!
Ei ole ta enam soolane ühti
ja sai minema heidetud Jahwe palge eest!
Jah, Oofiri kullaga oli võrreldav langenu ilu,
kuid ta sai langema ja tema varisemine oli suur.
Nagu oleksid veed tormanud koja külge
ja oleks liiv selle alla neelanud.
Enam ei tunne ase oma meest,
kes tema peale heitis;
Jah, kuidas on kõrged küll langenud,
endised pühapaigad saanud tuleroaks.
Jahve oma vihas ja raevus,
tema hävitas võõra tule oma palge eest.
Tema kustutas vaenlase auru ninasõõrmeist!
Siis kui mees astus üles oma looja vastu,
ning heitis end laiali tema kojas ja istmel;
rääkis teotavaid sõnu Püha vastu,
et tema valitseb igavesti ja ei vaotu;
ei muutu tema maitse ega tule talle lõhna juurde.
Kuid tema veinil pole enam mekki ja see on surnud.
Jah, kuidas sai tuhmuma puhas Uufase kuld,
ei ole tema sära enam Jahwe palge ees!

Mis vaenab sinu südant?

I

Madis Ülemiste oli jõudnud komandeeringust varem tagasi, kui oodatud, ning otsustas vana võla ära lahendada ja otsis Uku ülesse. Teda polnud raske Krati koridoridest üles leida, kõik õppejõud olid meelsasti nõus teda kätte juhatama, kui ta selgitas, kes ta selline on. Vaikselt lootsid kõik, et vahest tuleb siit midagi enamat. Keegi ei sallinud Uku Sepa sarkastilist viisi oma tundi anda ja tema üksildast elulaadi. See ei olnud normaalne, et muidu nii inteligentne keskealine mees oli ikka veel ilma naiseta. Nõnda leidiski Madis end Uku Sepa kabineti ukse taga ja kolkis kannatamatult vastu ust. Ta kuulis, kuidas keegi laisalt ukseni loivas ja selle kiirustamata avas. Uku Sepp tekkis ukse vahele, vaatas kerge üllatusega kurjale mehele otsa ja lükkas ukse rohkem pärani - ka tema nägu täitus huvitatud lõbustatud irvega. Ta astus rahulikult, ust lahti jättes jälle oma laua taha, unustamata endale Meukowit klaasi kallata. Madis astus sisse ja lõi ärritunult ukse enda järel kinni.
"Mis sorti ebardlik õpetaja sa oled, kes päise päeva ajal konjakit kaanib?" küsis Madis põlastaval toonil ja istus küsimata laua ette pandud istmele.
"Tjah, kas pakkun sulle kah, kus mu kombed tõesti on jäänud?" muiatas Uku ikka lõbustatud ilmel "Ma ei joo!!" rõhutas Madis teravalt. Tegelikult polnud see üldse tõsi, kuid ta tahtis, et see värd aru saaks, et asi on tõsine. Ta tahtis asjad selgeks rääkida, et see kretiin saaks viimaks aru, kuidas ta tema tütrekest kohtlema peab. Tema Tiffany pole mingi libu, keda võib igatepidi kõnetada ja võtta. Uku vaatles teda üle veini klaasi muigutades huuli "TÄIS-karsklane?" Madisele ei jäänud see vihje märkamata ja ta vihastus. Ta tõusis näost punasena püsti ning tahtis Ukule kallale karata, kuid see tõstis laisalt käe. "Sa tahtsid vist midagi tähtsat öelda, kui sa mu nüüd hakklihaks töötled, pole ma hästi kuulmisolekus ega -võimeline." Madis puhkis vihast ja torkas sapiselt: "Ma teadsin kohe et sa argpüks oled, õige mehega sa ei julge jõudu katsuda!" kui Uku sellest kuulmagi ei teinud, vaid kõigest huvitatult oma kokku pandud näppudele toetus, olles veiniklaasi veidi eemale asetanud, põrnitses Madis teda veidi maha rahunedes edasi. Viimaks jõudis talle tema olukorra narrus kohale. Ta tahtis midagi öelda ja köhatas tähtsalt hääle puhtaks ja manas ette tavalise tooni, millega oma tööl uusi töölisi vestlusel läbi võttis. "Mulle ei meeldi, et sa Tiffany Ülemistet, minu tütart nii litsakalt kõnetad!" skandeeris ta enesega rahulolevalt, kuid Uku vaatles teda vaid kerge huviga ja pöördus jälle oma viskiklaasi kallale ning hakkas nautlevalt jooma. "Kas sa aru ei saanud, raisk, ma räägin sinuga!" vihastus Madis. Kes see mees enda arus oli? Kas ta pidas end surematuks? Mida tal liiga palju oli? Raha? Tervist? Mõistust? - Ei, võibolla oli probleemiks selle puudumine. Ja põlastav irve lehvis üle Madise näo. Ta oli seda alati teadnud et filosoofia on pededele ja elus läbi kukkunud luuseritele, kes ei osanud raha teenida. Täpselt nagu psühholoogia, peab sinul midagi väga viga olema, kui sa hakkad maailma algaineid uurima ning valget mustaks ja tagasi rääkima. Tegelikult tundis Madis Ukule kaasa, kuid ei võinud seda praegust nii öelda. Ta pidi sellele juhmakale meelde tuletama, kes tema on, ja kus ta asuma peab, ning kuidas tema tütart kohtlema. See veel puuduks, kui see mees ka tema tütrele keelt kõrva ajama hakkab. Olles temaga nõnda rääkinud, taipas Madis, et vaevalt ta midagi tema tütrega senimaani teinud on, kuid et kindel olla, et see ka nii jääks, tuli värdjale selgeks teha, kes on siin boss ja kuidas mängureeglid toimivad. "Kuule nüüd tõhk - kui ma kuulen sinu kohta kasvõi üht kaebust oma tütre käest! - Kas või üht-" kuid ta ei saanud oma lauset lõpetada, sest Uku puhkes turtsuma ja tõmbas endale konjakit ninna. Nii kohati läkastades ja turtsudes ning köhides, sai ta viimaks end jälle kokku võetud ning vabandas veekalkvel silmades kuid lõbustatud olekuga. "Oi vabandust, ma ei oska üldse nii auväärses seltskonnas käituda!" Madis põrnitses teda kiskjalikult ning pani käed rinnal risti, pigistades sõrmed rusikaisse, nii et nukid valgeks värvusid. "Kuidas te kavatsete oma ähvardust teoks teha, kui te olete välislähetusel?" torkas Uku ilmse heatujulisusega, tõusis püsti ning kallas endale juurde. "Te ei pahanda kui ma ühe?" küsis Uku ja võttis kapist sigari. Madis vaatles teda jälle põlglikult. "Mina nii nõrk ei ole, et suitsetada!" rõhutas ta igat sõna. "Tjah, mis ma teha oskan, et ma nii tugev isiksus pole..." õelutses Uku edasi ning tema sarkastiline alatoon läks Madisel kõrvust mööda ja ta võttis seda kui pugejalikku komplimenti. "Noh, eks sa siis pane oma pläru ette, kui just pead." torises ta kätt rehmates. Kohe pärast seda tõmbas ta käe tagasi oma kohale, et filosoofia õppejõudu edasi põrnitseda, et ta kindlasti aru saaks, et pole kaugeltki mitte pääsenud. Uku muigas ja läitis rahulikult sigari ning tõmbas paar sügavat mahvi, enne kui selle tuhatoosile asetas ja jutujärje ootamatult üle võttis. "Ma olen juba ammu tahtnud sinu käest küsida, Madis Ülemiste, milline ajudeta lollpea paneb oma 14 aastase tüdruku ülikooli õppima?" Kell tiksus seinapeal helliseva vaikuse taktis, kui Madis silmi pungitas, et aru saada, mis nüüd juhtus. "Aga kas pole see mitte elementaarne?" püüdis solvunud Madis end koguda "Ta on nii tark ja ta väärib kõige paremat! - Ja sina hakkad käituma nagu filosoofia õppejõud, ja mitte saatma talle laua tagant õelaid märkusi või pilke nagu oleks ta mingi odav prostituut!!" lisas Madis kiiresti ja oli oma osava käigu peale uhke. "Kui Tiffany oleks minu tütar, ma oleksin teda ise õpetanud ja mitte ühtegi mehepoega enne 24 eluaastat tema lähedale lasnud. Ma poleks hoolinud oma töökohast ja lasnud kasvõi oma naisel tööl käia, et kindel olla, et kasvatus õigesti antud saab - päris kindlasti ei tuuritaks ma kuulsusena maailmas ringi, et oma geniaalsust ilmale kuulutdada, samal ajal kui mu tütar minu seljataga oma kaasõpilasega abiellub." andis Uku külma kalkuleeritud vastuse, ning Madis langes näost ära. Jah, ta oleks pidanud Tiffanyle rohkem aega pühendama. Ta teadis seda isegi. Kuid siis ärkas temas eneseuhkus. "Mis see sinu asi on?" ta puhkis vihasena ja oli jälle üles karanud. "Kas sina tuled mind õpetama, kuidas ma oma tütart kasvatama pean, mees sa vaata ette!!!" Uku laiutas vaid teadvalt ja äraseletatud ilmel käsi ning hakkas jälle oma sigarit pahvima, visates suunurgast "MOTT!" "Sa värd ei oska isegi matt ütelda, ise oled filosoofia õppejõud!" põlastas Madis ilmses rahulolus. Uku muigas edasi. "Noh, matis oled sa ka, mille endale ise peale panid, kuid ma pidasin silmas teoreemide tõestuslõppu käivat lauset - mida oligi tarvis tõestada e. MOTT." Madis tundis end alandatuna. Kuidas ta oli õige julgenud? Kas ta ei teadnud, kes ta on? Ta on Madis Ülemiste! Kuulsa "Kaarnakivi" veebilahenduse looja! Mida see pooletoobine õige mõtleb, et on temast parem, sest teab paar ajaloolist nime rohkem - samuti peast soojad ja imelike kalduvustega? "Sina ei räägi enam minu tütrega, muidu kui klassiruumis, või ma keeran sul kaela kahe korra nagu hanel, kes sa oled!" seda öelnud trampis Madis kabinetist välja ja lõi enda järel ukse pauguga kinni. Uku pahvis rahulolevalt sigarit ja nautis oma Meukowit. Ta otsis mantlitaskust mobiili välja ja valis Tiffany numbri.

"Kuule su hoolitsev paps käis mu jutul ja andis mõista, et ma käitugu sinuga korralikult, püüa kodus natuke alandlikum näida, sest ta polnud just parimas tujus kui siit lahkus."
Vastuseks kostus uimast urisemist: "Mida kuradit sa jälle kokku keerasid, mis kell on, sa helistad mulle kell 21.44, sa mind kohtama ei tahtnud kutsuda vä??"
Uku mügistas naerda. "Ainult sinu lahkel loal, kas toon lilli ja kommikarbi ka?" mille peale kostus pahane sapine repliik. "Söö sitta ja sure maha, sa üldse mu materjali ajasid kokku, või kaanid jälle oma konjakit ja pahvid sigarit!" "Noh jah, kuid materjal on ka koos, tahad pakun sulle ka?" torkas Uku lõbustatult "Hea küll rahustan oma isa maha, mis tal üldse sisse läks et sind üles otsis?" küsis Tiffany häiritud toonil. "Talle ei meeldinud meie kahekõne Rukise miitingul." täheldas Uku heas tujus ja sai lühikese vastuse "Selge pilt." mille peale kõne katkestati.

Uku muheles endamisi, tõusis veiniklaas ühes käes, sigar hambus ja mobiil teises püsti, asetas mobiili lauale, võttis sigari eest ära ja pani uuesti tuhatoosile ootama ja otsis failikapist otsitud toimiku. Ta lappas hooletult ühe käega pealkirju, ise saateks Meukowit rüübates "Macciavelli; Sokrates vs Alkibiades; Luther vs. Zwingli; Luther King vs. Obama; JFK; Horatius; Vergilius; Markioni evangeeliumi probleem." Jah, sellest peaks piisama, et ükskõik kellele kätte maksta ja närv mustaks ajada ükskõik mille eest. Uku võis endaga rahule jääda. Ta oli ühe lapsevanema vahkvihasse ajanud, boss ei rääkinud temaga ikka veel, et ta oli julenud mitte kõnet vastu võtta. Elu oli ilus filosoofide maal. Ta oli ikka veel tasemel.

II

Kui Madis Ülemiste tigedana koju jõudis, oli Tiffany Ülemiste raamatute keskel õppimas. Ta oli ka paar tüdrukut ruttu külla kutsunud ning vaatas süütu näoga tigedale pullile otsa, kes uksel neid põrnitses: "Issi tuli koju!" kilkas Tiffany ja jooksis ruttu Madisele vastu ja kallistas teda hellalt. Madis lasi oma portvelli maha prantsatada ja kallistas puiselt vastu. "Oh, kui armas." ütles vaatama tulnud Irina heakskiitvalt ning teised kaks tüdrukut noogutasid heldinult kaasa. Madis tundis, kuidas viha temast välja imetakse ja ei suutnud enam kuri olla. "Ah mingu see jobu Uku ka õige, aga ta temale ütles!" lohutas end Madis ja kallistas juba hellemalt oma tütart. Nüüd ta võis kindel olla, et kõik on korras. Kui tütar kõik see aeg õppis, siis pole ta päris kindlasti litsakas.
"Issi, kas sa lubad mind Maarika pulma?" küsis Tiffany soojalt.
"Millise Maarika?" ei saanud Madis kohe aru.
"Maarika Kolumats abiellub Gunther Eluriga. Poiss käis juba härra Kolumatsi käest tüdruku kätt küsimas - kas pole romantiline." Tiffany plaksutas ripsmeid ja Madis kortsutas kulmu "Jah, jah, väga romantiline." torises Madis ilmses segaduses. "Ma ei teadnudki, kuna siis see õnnelik päev on?" "Jaanipäeval!" tähendas Maarika siivsalt punastades jutuvahele. "Kohe nii kiiresti?" imestas Madis, "Te natuke oodata ei taha, te veel noored." tähendas Madis mõtlikult. Maarika punastas ja ütles "Gunther ei taha oodata, ta on." tüdruk jättis lause lõpetamata ja vaatas maha. "Isa!" ütles Tiffany süüdistavalt "Ta ei ole sinu tütar, pealegi hoidis vana Kolumats teda mitu tundi kinni, enne kui oma nõusoleku andis, ja Eluritest ma ei räägigi. Nad praegust vaidlevad istumisjärjekorra üle." laiutas Tiffany löödult käsi. "Miks see üldse nii tähtis on, ei saa aru..." mõmises ta nõutult. Madis ohkas ja võttis vabandava oleku. "Ma ei tahtnud sinu suurt õnne ära rikkuda, ega sinu valikut halvustada, Maarika." ja pöördudes oma tütre poole. "Ma pean siis sulle uue kleidi vaatama, mida pulmades kanda, see on tähtis asi kui oma sõbranna pulma lähed. Ehk leiad sealt endalegi mõne normaalse mehe." Tiffany tegi selle peale nägusid, kuid Madis jättis selle märkamata, sest oli maha rahunenud. Vat mis tema tütrel peas on, ainult õpingud ja sõbranna pulmad, ja tema oli muretsenud. Ta oli ju ka alles 15, See, mis Mihkliga juhtus oli õnnetu juhus, niikuinii oli poiss ise süüdi, et surma sai. Mis ta siis tuleb alaealisega abielluma??

III

Gunther Eluri libistas Kaarsilla peal õlut, kui tema vend teda seljatagant valuvõttega üllatas. Kohmetunud Gunther pillas pudeli vette ja vandus ning hakkas vennaga jõudu katsuma. Varsti oli ta naerva Utheri maha pannud. "Õnnitlen abielu puhul!" ütles ta kelmikalt ja lasi end jälle püsti aidata. Üks tüdruk tuli ära nutetud silmadega nende juurde ja sülitas Guntherile näkku ja hakkas teda kõrvakiiludega üle kallama. Närviliselt ümber vaatav Uther kiskus tüdruku tagasi, kuid pidi palju jõudu rakendama. Tüdruk võitles vastu nagu metskass. "Kuule, segi oled end sittunud, miks sa seda tegid?" küsis ta tüdrukult. "Kuidas ta julgeb abielluda!" lõugas tüdruk täiest kõrist. "Ja kes siis mina olen??" Korraga tundis Gunther tüdruku ära. "Vabanda Heidi-" "Jah, nüüd tuli mu nimi sulle meelde!" õelutses tüdruk edasi ja püüdis poisi näoni ulatuda, et seda ära küünistada, kuid Uther ei lasnud ja seisis targu kahe poole vahele lepitavaks jõuks. "Mis sellel blondiinil rohkem on kui minul - või teab ta rohkem asendeid??" lõugas Heidi edasi. "Jää vait, sa teed stseeni, lähme kuskile." püüdis Gunther väsinult tüdrukut lepitada. See oli temal juba kolmas selline stseen. Uudised tema abiellumisest olid päris mitmel tüdrukul juhtme kokku keevitanud. Ta ei osanud sellist reaktsiooni oodata. Praegusel hetkel ei teadnud ta, kumba surma rohkem eelistada - kas Tiffany käe läbi, kui ta ei abiellu või mõne oma ekspruudi käeläbi. Ta lubas endale, et edaspidi ta enam üksi tänaval ei liigu, liiga ohtlik. "Ma otsustasin, et aeg on poisikeste mängud kõrvale visata ja ausat elu elada ning oma tegude eest vastutada." Tüdruk vaatas teda mürgiselt. "Tegid talle tite ja issi sai teada?" küsis Heidi parastavalt. Vaadeldes teda veel viimasel põlastaval pilgul, keeras tüdruk ringi ja kõmpis uhkelt minema, jättes Guntheri ja Utheri süüdistavate vanurite ja turumuttide pilkude alla, kes olid kaklust ning kisa silda ületades uudistama tulnud. "Noorus on ikka täitsa hukas. Miks ta siis tüdrukule sedasi??" ei saanud pensionärid võõrast probleemist eemale jääda. Vennad Elurid pidasid targemaks siit lahkuda, enne kui nad mõnelt kepiga kolakat saavad või vanuri peksmise eest mendi poolt ära viiakse.

Olles Kotka Keldris end sisse seadnud palusid nad endale midagi head tuua ja mõistev kelner ei küsinud rohkem edasi. Varsti olid kaks "Originaali" koos auravate šnitslite ja ahjukartulite ning hapukoorega nende ees. Uther vaatas tänulikult kelneri poole ja viskas rohelise kupüüri kelnerile serveerimislaua peale. "Te sulgesite varem - me tähistame privaatselt!" Mõistev kelner noogutas ära seletatud pilgul ja läks uksehoidjaga rääkima, kes rääkis turvamehega, kes ütles midagi raadiosaatjasse ja pani siis uksed kinni. Praegust oli vaikne tund ja kedagi rohkem sees ei olnud. Väljas hakkas soodsalt vihma sadama, mis tähendas, et uut klientuuri lähimal ajal siia ei teki.

Gunther asus prae ja õlle kallale sellise kirega, nagu oleksid need tüdruk, keda soovib ära võrgutada ja panna. Millega oli ta selle ära teeninud? Türa! Kas selline hakkabki tema igapäeva elu olema? Uther vaatles teda vaikselt ja rohkem näkitses oma praadi ja rüüpas oma "Originaali". "Kas sa armastad teda?" küsis Uther vaikselt.
"Ära sa ka hakka." urises Gunther hoiatavalt ning sõi edasi. "Ei, ma mõtlen tõsiselt. Üks asi on -" tahtis Uther midagi öelda, kuid Gunther peatas teda. "Kas sa tahad et ma kinni läheksin, raisk?" sisistas ta vaikselt ja ütles natuke valjemini, et kelner kindlasti kuuleks ja midagi kahtlustama ei hakkaks. "Muidugi ma armastan Maarika Kolumatsi!" Uther naeratas mõistvalt ja näkitses oma šnitsli kallal edasi. "Me pole üldsegi nii erinevad, meil on nüüd mõlemal midagi varjata." ohkas ta tehtult ning pühendus samuti tõsisemalt toidu kallale. Varsti tellisid nad õllesid juurde ja mõned hapukurgid peale hammustamiseks.
"Mida isa ka ütles?" küsis Uther viimaks. Gunther vidutas silmi ja rehmas käega. "Ütles, et oli ka aeg. Tal oli see juba ammu plaanis, meie kahed perekonnad ühendada." Uther vaatas teda küsivalt ja rüüpas "Originaali" "Ta tahtiski mind sellele Maarikale kupeldada, kuid mul oli liiga palju suhteid, nii et ta arvas et olen veel liiga noor et-" Gunther manas ette eriti tülgastatud pilgu "-Mehe eest väljas olla!" lõpetas ta oma lause ja rüüpas õlut. "Ja Kolumatsidega läks ka ilusasti?" uuris Uther edasi. "Jah, jätsid mu ellu, nagu näed!" püüdis Gunther edutult nalja teha, kuid tema nägu oli nagu surmamõistetul.
"Ta pole üldse halb diil, nii välimuse kui kaasavara poolest." lohutas Uther teda ettevaatlikult ja vaatas teda sellisel pilgul, nagu kardaks tema enesetappu.
"Jah, me rääkisime ka sellest, ma lähen Kolumatside juurde tööle, et oma väärtust tõestada. Isa oli juba nõus." ohkas Gunther kurjalt. "Vana pede värdjas!" urises ta endamisi ning lõpetas oma õllet. "Mis tööd sa siis teed?" küsis Uther huvitatult. "Hakkan Rukise toimikuid ümber töötama ja arhiveerima." ütles Gunther sapiselt. "Praeguses olukorras-" alustas Uther, kuid Gunther rehmas käega. "Tean, tean, kui sind poleks olnud, ma võiksin vabalt surnud olla." ohkas Gunther. "Sa ei ole nii nõrk!" ütles Uther ettevaatlikult. Nüüd ta kartis juba täiesti, et ta vend võib enesetappu teha. Ta polnud Guntherit kunagi niimoodi näinud. "Tüdruku löömiseks tänaval pole mitte jõudu, vaid hullumeelsust vaja - ja praegust ma ei tunne sellist surmakihku." urises Gunther õelalt. Ja Uther naeratas mõistvalt, ta vend oli ikka veel alles, lihtsalt natuke masendatud ja eelmisest vahejuhtumist läbi kuid siiski täiesti Gunther Eluri.

Kusagil pidutseti Leonidase ja teiste krattide vahel ja ka peaõelus oli harukordselt lahkes olekus ning tegi välja. Ta kavatses täna öösel jälle Tiffanyt lohutama minna. Elu maapeal kiskus huvitavaks.

Õhtusöök Tiffanyga 2

Tiffany mossitas järjekordsel laupäeval ravioli taldriku kõrval ning sirgeldas kahvliga hajameelselt ringe toidu sisse. Isa oli jälle välislähetusel ja oli oma lubaduse unustanud. Ta oli nii üksi, ja ei suutnud seda enesele selgitada. Uksekell helises, kuid Tiffany ei vaevunud tõusma, üks teenijatest sadas kapist välja ning avas ukse ja vaatas vaikival küsival pilgul võõrale otsa, kes polnud keegi muu kui Uku Sepp.
"Kas Tiffany on kodus?"
Teenija sattus küsimusest segadusse ja vaatas ebalevalt köögi suunas ja uuesti tagasi. Kas ta julges häält teha ja öelda, et noorel emandal on paha tuju - või lastakse ta selle eest lahti. Teenijatel polnud lubatud Ülemiste majas rääkida, neile ei makstud selle eest, et nad oma sotsiaalse suhtluse võlga klatiksid, vaid et nad perekonda teeniksid. Sellepärast olid nad siin. Uku muigas sellise külalislahkuse üle ja võttis mobiili välja ning helistas korra ja katkestas kõne. Kostis tooli nagisemist ja varsti tuli uudishimulik tüdruk ukse juurde, nägi Uku Seppa sissepääsu kohal muigvel sui koogutamas ja ei suutnud, kuid pidi samuti kõrgilt muigama. "No kutsu ta juba sisse, Ewald, ma ootasin teda!" Teenija astus ukse eest ära ja näitas käega, ikka midagi ütlemata, et võib siseneda. Uku otsis mantli taskust sigari välja ning markeerides küsivat tooni pilgus, vaatas teenijale otsa, kes pilgu Tiffanyle edasi delegeeris, kes ükskõikselt õlgu kehitas, mille peale teenija lubavalt naeratas ja mille järel Uku rahulolevalt sigari teisest taskust otsitud tikutoosist läitis. Kui Tiffany ja Uku tagasi kööki läksid, pani teenija ukse kinni ja kadus jälle kappi, mida iganes ta seal tegema ka pidi. - Nad ei jõudnud veel maha istudagi, kui Uku telefon helises, kuid mitte tavalisel helinal, oh ei. See oli väga eriline helin:

"Возьмите телефон!" ütles tugev meeshääl, mis oleks vabalt võinud mõnele endisele poksitšempionile kuuluda, nii 2x2x2 kapile, kellega sa kindlasti pimedas tänavas öösel kokku ei tahtnud sattuda. Jäme karulik mees-bariton selle madalamatel nootidel. Uku ei teinud välja, istus rahulikult maha ja pani telefoni silmapilgutusega lauale, ning Tiffany jälgis lõbustatult etendust. "Не слышал хуй, Бросил заднем кармане уши?" Jätkas kuri hääl nõudlikult, ja Uku mügistas oma nalja peale naerda, kuid ei võtnud ikka telefoni vastu. "Бери телефон! Важно обратить ваше злой босс!" Selle peale esitas Tiffany Ukule küsiva pilgu, kes keelavalt käe tõstis, ja muigavalt teda veel ootama keelitas. Tiffany tahtis teada, keda küll Uku niimoodi vihkab, et sellist helinat valida ja mitte toru võtta, kui see helistab. "Здесь никто не хочет говорить о смерти, но вы путать снова дерьмо себя!!" Tiffany hakkas vastutahtsi naerust turtsuma. See hakkas juba väga koomiliseks muutuma, kuid tekst muutus veelgi nõudlikumaks. "Теперь возьмите свой телефон и не сука, кто ты так долго идти, или вы пожалеете! О, крутой парень, так что вы получили хорошую зарплату?!" Tiffany puhkes laginal naerma ja pühkis pisaraid. Uku säras tänulikult, et tema õel nali hakkas kohale jõudma. "В следующий раз вы вышли на работу Ваши большие волосатые Яйцу снять тебе  зверь, петух!"
"No ära nii masohistlik ka ole!" õelutses Tiffany kaasa ja Uku köhatas lõbustatult ning andis käega märku, et asi läheb veel paremaks. "Как смеет са меня так долго придется ждать? Бери телефон!" Ja loo suureks finaaliks, mille peale Uku punast nuppu vajutas ja kõne katkestas ning telefoni jälle ära pani. "Если мы это сделаем в следующий раз мы встретимся на улице, было бы лучше, чтобы бежать как черт в противоположном направлении после вас!"

"Kes see oli?" küsis Tiffany uudishimulikult. Ta ei teadnud, et Uku niiväga telefoni vastu võtmist vihkab. Ta oli küll kuulnud, et tal oli mingi teema, et kõik inimesed ei võinud teda kätte saada. Kuid siin haistus midagi enamat. "Ah see on mu boss, Kratist, direktor ja kartmatu juht!" Uku pööritas silmi ja Tiffany muigas. Üks teenija oli arglikult tuppa tulnud ja ei julenud lähemale tulla, sest oli samuti roppu vene sõimu kuulnud ja oli näost lubivalge. "Sa võid külalisele jah laua katta, Sergei!" Teenija jäi ootavalt seisma, Tiffany vaatas talle küsivalt otsa ja lausus laisalt: "Räägi!" "Miks teie külaline ülemuse kõnet vastu ei võta?" ta punastas kohe oma küsimuse peale ja lõi pilgu maha. "Sest ülemus rikkus vaba aja seadust ja helistas valel ajal!" andis Tiffany lahke ja sundimatu vastuse. "Aga ehk on see tähtis?" julges teenija uuesti küsida. "Vaevalt seal midagi muud tähtsat oli, kui et vana kult kutsus mind oma uut praktikanti üle vaatama, kas ma teda ka tahan." muigas Uku õelalt. Teenija vaatas Ukule tõsiselt otsa "Kuidas sa julged - Tiffany on alles 15 ja sina räägid niimoodi??" Tiffany tõusis püsti ja pani oma käe lepitavalt teenija õlale, kes oli sellises olekus, nagu koer, kes tahab sissetungijat maha murda. "Ta ei mõelnud seda üldse nii. Seepärast ta ülemuse kõne vastu ei võtagi, et talle sellised asjad ei meeldi. Kuid ta peab ikkagi seal töötama, laste pärast. Püüa aru saada." Sergei vaatas Tiffanyle kaastundlikult otsa. "See pole üldse aus, et te end selliste inimestega ümbritsete, te ei ole selline." Ja midagi muud ütlemata taganes teenija jälle köögist välja.

"Paistab, et leidsin endale uue tulise austaja?" muigas Uku ja pahvis sigarit. "Mis sa siis sellise helina ja käitumise peale ootasid, et ta teeb sulle abieluettepaneku vä?" torises Tiffany õelalt vastu. "Ma tahtsin küsida, mida sa oma kanditatuuriga mõtlesid." venitas Uku laisalt ja vaatas huvitatult. Tiffany põrnitses jahtunud Raviolit oma taldrikul ja otsustas, et ei ole nii näljane ning läks taldrik käes prügikasti juurde, ning viskas toidu ühes taldrikuga sinna. "Kohe nii vihane?" Muigas Uku osatavalt. Tiffany kortsutas kulmu, kuid hajameelselt ja istus siis rahulikult maha. "Kas sa tahaksid mind mu neimahoos aidata?" küsis ta ilma sissejuhatuseta. "Sa tahad oma isale kätte maksta, või Rukisele?" küsis Uku inspekteerivalt. "Kogu Eestimaale!" valas Tiffany suure valu ühte lausesse. Kõik temasse kogunenud ängistus ja raev, et tema isa ei olnud siin. Miks ta oli üldse lootnud, et midagi on muutunud? Tema isa hoolis ainult Kaarnakivist, oma programmist! Aga tema oli juba niipalju läbi elanud, ja tema isa ei teadnud sellest midagi. Ta oli oma perekonnaga nii võõraks jäänud - ja elas siin majas. Miks ta üldse sundis end siia tagasi tulema? Nagu oleks vanglasse sisse astunud.
"Üks asi, mis Maarika ütles-..." mõmises Tiffany endamisi ja Uku saatis küsiva pilgu teele, matkides teenijat uksel. "Ah, mine sa ka perse!" sai Tiffany tema pilkliku käitumise peale pahaseks. "Aga mida siis Maarika Kolumats sulle nii ütles, et sind nõnda endast välja viis?" küsis Uku soojal ja hoolival toonil, nagu oleks ta seestunud ja mitte see õel filosoofia õppejõud, kes ta ennist siin laua taga oli. Teenija tuli aurava taldrikuga tagasi, ja nähes, et Tiffany laua pool on tühi, vaatas vaislikult prügikasti poole ning ohkas valulikult. Olles taldriku Uku ette asetanud, läks ta jälle ära. "Too mulle Kellukest ja külalisele mõnda head veini, vali ise midagi, ta pole eriti valiv!" Tiffany saatis Ukule õela sarkastilise muige, kes löödult rinnust haaras ja teatraalselt deklameeris: "Anna mulle viimane hoop, sest ma olen hävitatud, sa oled mind võitnud!" Teenija peatus ja kortsutas külalise käitumise peale kulmu, ning läks käsku täitma.

"Miks juudid vihkavad oma naisi?" küsis tiffany hingetäiega ja andis kirjakoha, mille tõttu ta niimoodi küsis. "Kui mees kohtab tütarlast, kes on neitsi, aga kes ei ole kihlatud, ja võtab ta kinni ning magab tema juures ja nad tabatakse, siis peab mees, kes magas ta juures, andma tütarlapse isale viiskümmend hõbeseeklit, ja tütarlaps saagu tema naiseks, sellepärast et ta on tema ära naernud; ta ei tohi teda ära saata kogu oma eluaja!" 5Ms 22:28,29 "Ja Maarika ütles, et tema oleks sellega nõus!" Torises Tiffany ja mossitas endamisi. Uku naeratas sellepeale kavalalt. "Maarika on ju Talle pruut." "On ta jee - ta abiellub Gunther Eluriga!" Uku tegi Tiffany sapise repliigi peale suured silmad. "Tõsi vä?" Ja kui ta mossitavalt Tiffanylt vastust ei saanud, puhkes ta laginal naerma. "Ma poleks sellelt elumehelt seda oodanud, et ta nõnda rajalt maha võetakse - ja lausa Maarika poolt, selle voonakese poolt. Tõesti, vanasõnal on õigus: Vaga vesi, sügav põhi!"." Kui ta nägi, et Tiffany täiesti endast väljas on ja ikka veel omaette mossitab - teenija tuli Kellukese ja veiniga tagasi, ning andis klaasid külalisele ja majaemandale. Uku võttis viisaka tänulikusega klaasi vastu ja ka Tiffany vastas samaga ning veeretas nüüd klaasi oma käes, nagu oleks see milleski süüdi. Teenija lahkus ikka veel Ukut kahtlustavalt põrnitsedes köögist.

"See ei ole üldse vihkamisest, see kirjakoht, vaid et juudid on aru saanud, et kui tüdruk on vägistatud, ei suuda ta emotsionaalselt enam ühegi mehega suhestuda. Ta peab igas mehes oma ründaja nägu nägema - seega on oma vägistajaga abiellumine ainus viis, kuidas naine rahu leiab ja võib normaalsesse ühiskonda naasta." andis Uku vabandaval ja siiralt soojal toonil oma vastuse. Tiffany tõstis hapu näo klaasi otsast ja küsis hingetäiega: "Ja kes mina siis olen??"
"Mida sa silmas pead?" ei saanud Uku päris hästi aru.
"Maarika on kristlane ja tahtis oma elu pühendada Jeesusele, kuid viskas selle Guntherile kaela, kes on konkreetne värdjas! - Mina olen kristlane, kuid ei teeks iial niimoodi! Kas siis mina olen kuidagi teistmoodi, et tema võib niimoodi käituda?" Tiffany mossitas endamisi ja rüüpas oma Kellukest. Ta ei võinud öelda, et tema sõbranna on vägistatud. Uku oleks võinud ära pöörata selle peale. Ta lihtsalt ei saanud Maarika alistumusest aru ja sellest pilgust ta silmis. "Mida ta oli sellega mõelnud, et tema peab?" urises Tiffany endamisi, kuid kuuldamatult.
"Võibolla oli tal nägemus, mis eelmise tühistas?" kehitas Uku õlgu. "Usklikega on juba niimoodi - mitte et sina selline oled - sina oled, tänu Jumalale, mõistuse inimene. Luba mulle, et sa kunagi ära ei pööra, nagu mõned kristlased teevad, kellega ma siis filosoofiast räägin!" torkas Uku talle lõbustatult.
"Jah, nägemuseks võib seda tõesti nimetada - pigem rohkem luupainajaks!" urises Tiffany sarkastiliselt ja oli oma väljapurske peale vihane. Ta sai kiiresti enesevalitsuse tagasi ja küsis hoopis: "Miks peavad naised nõnda kannatama - piibel on täis kirjakohti, kus naisi vihatakse, nagu oleksid nad mingi kaup!"

"Kuid juutide ja teiste semiidi rahvaste jaoks ongi naine mehe juurde kuuluv atribuut." ütles Uku alandlikult ja pani sigari tuhatoosi ning klaasi käest. Ta vaatas kaastundlikult Tiffanyle otsa, kes selle peale kulmu kortsutas ning sfinksiliku palge ette võttis, et teda oleks raskem lugeda. "Ma pole sellega nõus!" skandeeris Tiffany.
"Võibolla sa peaksidki poliitikasse minema - naisõiguslaseks hakkama." sedastas Uku viisakal ja üldsegi mitte oma sarkastilisel või ironiseerival toonil. "Pealegi, kuidas see tänapäeva Eestiga kokku puutub?" küsis Uku edasi. "Kas sa toetaksid mu kandidatuuri?" vahetas Tiffany teemat ja vaatas kõrvale. "Tiffany, ma toetan kõike, mida sa teed!" ütles Uku soojalt ja isalikult. "Ära ainult enesetappu tee, sa oled praegust nii liimist lahti, mis sinuga juhtus?" "Naisel on õigus abielluda, kellega tahab!" urises Tiffany enda ette, nagu poleks Ukut ruumis. "Naine ei pea end kellegi pärast ohverdama."
"Sa mõtled, et kui naine alistub, on see tema õiguste vägistamine?" püüdis Uku Tiffany mõttekäiku järgida.
Jättes mehe küsimuse täiesti vastamata, küsis Tiffany hoopis: "Miks neitsi Maarja lasi ennast Jumalal rasestada, kui see nii suur patt oli Iisraelis - kihlatuna teisest rasedaks jääda? - Isegi oma mehest ei tohi ju kihluse ajal rasedaks jääda!"  Uku jälgis Tiffanyt tasa ja ohkas. "Ma pole kõige õigem inimene sellele küsimusele vastama, võibolla isa Greg-?" "Ära lausu tema nime siin majas!" lõrises Tiffany vahkvihas ja lõi rusikaga vastu lauda. "Sa oled juudi päritolu." lisas Tiffany sapiselt. "Nojah - juudil ja juudil on vahe sees." ütles Uku vabandavalt. "Sa oled ju ümber lõigatud." küsis Tiffany huvitatult "Jah, seda küll, täpselt kaheksandal päeval nagu komme nõuab. Kuid see ei tee mind veel juudiks seaduse pühaduse ees, ma olen kõigest rahvuselt juut, kuid sina vajad rabi." "Kuidas see juhtus, et juut ei ole enam juut?" küsis Tiffany torisedes. Kas see oli samamoodi nagu oli vahe tema ja Maarika vahel? Mõlemad kristlased, kuid mitte päris samamoodi. "Meie tempel sai roomlaste poolt hävitatud ja Saadoki sugu muutus kasutuks ning üleliigseks. Jahwe käsi oli vali meie vastu - kuid nüüd andis ta meile maa tagasi, ja need, kes soovisid, võisid tagasi pöörduda. Kuid Saalomoni endist hiilgust me ikka ei saanud." ütles Uku alandlikult. "Miks te ei või lihtsalt-" alustas Tiffany, kui talle midagi meelde tuli. "Ahjaa, ma unustasin Meka täiesti ära!" Uku säras oma õpilase taiplikuse pärast. Kuidas ta tahtis teda aidata, kui ta vaid taipaks, mis teda täpselt vaevas. Uku sai aru, et Tiffanyle ei meeldi naise roll ühiskonnas, kuid see polnud talle kunagi meeldinud, miks see nüüd teda nõnda niipalju häiris, et täiesti tema rahu röövis. Ta sõi natuke toodud toitu, mis oli juba leigeks tõmmanud ja see oli väga hea. "Kiitus kokale, need Raviolid on suurepärased!" Tiffany tõusis püsti ja võttis kraanikausi juurest kellukese ja helistas seda, kui üks teener tuli, ütles Tiffany talle: "Kutsu peakokk siia!" Teenija ehmus Tiffany tõsisest ilmest ja hakkas kohe jooksma, ning varsti tuli habisev ja värisev itaallane kööki, hoides oma kokamütsi käes, nagu oleks see soni. Tiffany olek muutus täiesti ja ta võttis malbe tooni ning ütles kokale südamlikult: "Luigi, il visitatore trasmette i suoi più sentiti ringraziamenti, vuole saperne di più su ricetta della nonna! Ravioli era esattamente la cosa giusta." Peakokk heldis ja laskis mütsi maha kukkuda ning oli selgelt kergendatud olekus. Ta asetas käed südamele ja ütles: "Grazie, io non merito tanta gentilezza, bontà, e si esegue in oggi più bellezza giovanile." Luigi oli immigrant ja ei osanud veel eesti keelt, seetõttu, pidid kõik temaga tõlgi kaudu või itaalia keeles rääkima. Tiffany oli Itaalia keele üsna kiiresti ära õppinud ja rääkis tihti majas ainult selles, et oma isa ärritada. Madis pidi pidevalt tõlgilt üle küsima, mida nad nõnda köögis siristavad. Pärast tüdruku mehega kohtumist ei usaldanud ta enam kedagi - nagu ta enne oleks üldse.
Uku muigas lõbustatult Ravioli taldriku kohal ja jõi veini ning nautis seda. Oli see Pinot Gris, või mis see täpselt oli. Hetkel ei huvitanud teda tõesti, mida ta joob, vaid mis Tiffany kallal närib, et ta nii imelikult käitub. Varsti tuli õnnelik itaallane Uku juurde ja kallistas ning suudles tema ka üle ning läks näost särades oma muude toimetuste juurde. "See oli sinust väga armas." ütles Uku tasa ja ei lasnud millegagi välja näida, nagu oleks ta üllatunud, et üks mees teda kallistas.

"Kas mujale ei saa ometi?" küsis Tiffany nõudlikult ja istus käed rinnal risti toolile ja mossitas. Uku raputas selle peale pead, ning lõpetas oma taldriku ja lükkas selle tänulikult eemale ja jõi viimase sõõmu klaasist. Ta matsutas nautlevalt ja pani klaasi käest. "Iisrael on täis ehitatud, meil pole ruumi isegi inimeste jaoks, rääkimata uue pühapaiga jaoks, isegi Samaariast ei piisaks, kui me selle täiesti üle võtame." ütles Uku rahulikul toonil. "Ja mida Samaarlased selle kohta ütlevad?" küsis Tiffany ja kortsutas kulmu. "Seda sama, mis nad Jeesusele ütlesid, kui teda oma linna ei lasnud, kui ta pühadeks Jeruusalemma läks." Tiffany kirtsutas selle peale nina. Uku oli jälle kaastundliku ilme võtnud. "See pole sinu süü!" ütles ta viimaks ettevaatlikult. "See on ajalugu, Iisraeli ja Samaaria vaheline asi. Sina ei puutu asjasse." ütles Uku vaikselt. "Võibolla peaksin puutuma." ohkas Tiffany ja tõusis püsti ning andis oma olekuga mõista, et jutuajamine on lõppenud. "Ma saadan sulle mõned materjalid võimalike neimade suhtes, mida sa võid silmas pidada." ütles Uku ja tõusis püsti ning lasi end majast välja juhatada. Kui Uku oli lahkunud, läks Tiffany oma tuppa, sulges ukse, ning varises nuttes kokku. Ta ei suutnud seda mõista, mis temaga toimub ja miks ühe nõmeda blondiini eneseohverdus talle niimoodi hinge läheb. Mis see tema asi üldse oli, et ta võibolla Gunther Elurit nii palju armastab, et temale enese vägistamisegi tahab andeks anda? Miks ta pidi üldse poisi tagasi tooma? - Ta ei võlgnenud Maarikale midagi. Mida see tähendas? Mida kuradit Jeesus sellega mõtles, ja mida tema vastu kavatses?! Tiffany nuuksus ja ulgus põrandal ja ta ei suutnud oma nõrkust enesele seletada. Miks ta ei suutnud lakata nutmast? Ta oli vaid tänulik, et seinad on helikindlad ja keegi ei tule teda tülitama.

Surmavarjuorg

Kui Gunther oli Tiffany poolt maha tapetud sattus ta imelikku paika. Kõik selles oli hall ja sünge, nagu mõni vana must-valge film minevikust. Guntherile meeldis Charley Chaplini vaadelda ja tema nalju - need olid tema meelest palju naljakamad kui Mikey Rooney või mõni muu tänapäeva koomik. Ju olid siis kehvemad tingimused, et tuli loota ainult näitlemisele, et siis paremini filme teha osati. Nüüd ta pidi hea filmi leidmiseks minema kuskile nurgapoodi ja ostma endale mõne bankoki; hiina või jaapani selle žanri filmi. Valged mehed ei osanud õudukaid teha. Nad olid liiga hästi makstud. Selleks, et head õudukat teha, pidid sa ise õudukas elama ja eeskuju järgi tegema. Kuid tänapäeval ei teinud enam keegi midagi eeskuju järgi - kõige jaoks olid dublandid - õigeid näitlejaid polnud enam olemas. Ja see morjendas tõsiselt Guntherit. Ta ei saanud aru, kuhu ta oli sattunud - oli see taevas või põrgu? Ta vaatas enda ümber ja nägi ainult raagus igerikke puid. Isegi tuul ei puhunud siin paigas ja tal hakkas kõhe. Mõnes kohas nägi ta jõesängi, kuid seal polnud vett. See paik paistis - surnud. Kui ta selle peale mõtles, nägi ta oma pahemal käel ühte kuju. Ta vaatas selle poole ja nägi, et see on mingi tüdruk. Ta tahtis juba teda hüüda, kui peatus. See oli nii imelik tüdruk. Ta oli riietatud üleni musta, ja kohati ta riie narmendas, paljastades kahvatut valget nahka. Tema juuksed olid valged ja pikad ning ta oli luider - nagu mõni nais-narkomaan, kes end tänaval odava hinnaga kätte annab, nagu "Meie mees" sellest laulis. See kotiriie - Gunther tundis selle vanadelt piltidelt ära, mis mõnes kirikus olid löövidel, mis surmatantsu kujutasid - ta taipas seda. See on surm, keda ta vaatab. Poisil hakkas kõhe ja ta pööras ringi, et vaikselt siit paigast kaduda. Kuid ta oleks nagu tüdrukusse sisse jooksnud, kes tema ees asus ja talle otsa vaatas. Ta ei saanud aru. Ta oli olnud nii kaugel ja ei vaadanudki tema poole, ja nüüd oli ta tema ees, kuigi ta ümber pööras. Ta püüdis uuesti ümber pöörata, kuid sellest polnud kasu. Paistis, nagu pöörleks ümbritsev vaade, kuid mitte nemad.

"Gunther Eluri!" ütles surm temale madalal kurguhäälel. "Tule kaasa!"

Gunther oleks tahtnud sammu tagasi astuda, kuid ei suutnud. Tema jalad ja käed ning keha üldse, ei kuulanud enam sõna. Ta sai ainult abitult surmale otsa vaadata. Kui ilus ta oli - see tüdruk. Surm oli väga ilus tüdruk ja ta tundis valulikult, et tal läheb kõvaks. Kuidas sai siin paigas üldse selle peale mõelda?! Kuidas sai selles olukorras üldse mõelda??! Ta ei saanud enam aru, mis toimub. On see mingit sorti karistus tema tegude eest. Ta püüdis vabandust paluda, kõige eest, mis ta oli elu jooksul valesti teinud, eriti Maarika Kolumatsi vägistamise eest. Ta sai aru, et kuidagi on see asjaga seotud. Kuid tema õuduseks, ei suutnud ta isegi oma keelt liigutada. Sõnad surid ta meelel ja häält ei tulnud välja.

Surm naeratas talle mõistvalt ja ütles.

"Mu nimi on Azrael! Kas sooviksid minuga kohtama tulla?" Gunther ei soovinud päris kindlasti kohata surmaga. Ta polnud kunagi sallinud selliste tüdrukute vägistamist, kes nii katki olid - mida oli seal üldse murda, kui tüdruk juba tänaval elas! Ta tahtis oma saaki taga ajada ja murda ning nautida vallutust. Kuid, et ta oleks nii luidrat tüdrukut või alaealist pannud. - Kui Tiffany Ülemiste ei näinuks nõnda täiskasvanulik välja, nagu oleks ta 22 aastat vana, siis ei oleks suutnud ta tema peale vaadatagi. Ta ei sallinud pedofiile - ja miks ta oleks pidanudki, kui täisealisedki tüdrukud end talle kaela heitsid. Seetõttu ei suutnud ta ühtegi suhet kaua pidada - need tundusid nii ebareaalsed. Kuidas sa usud kellessegi, kes kohe on nõus. Ainult sellepärast, et su perekonna nimi on Eluri? Et su isa peab bordelli ja ööklubi ja sinuga tuleb hästi läbi saada, et salaja sisse hiilida. Vana Eluri ei sallinud alaealisi oma äris, kui ta mõne sellise tabas, siis läks ta täiesti endast välja. Elurile meeldis aus äri piiri peal, kui sai inimestele nende himusid pakkuda - viisakalt, mitte pealetükkivalt. Ja ta ise suutis end vaos hoida, neid kahte elu lahus hoida, isegi kohati kirikus käia, ja ei näinud selles probleemi. Gunther nägi selles päris mitut probleemi ja pidas seda silmakirjalikuks, kuid ei julenud seda kunagi isale näkku öelda. Ta mõtles, et ei suuda niipalju kätekõverdusi teha, kui isa võiks temalt selle peale nõuda. Ta kartis ja austas oma isa, kes suutis nõnda elada, nagu tema ei suutnud. Kuidas sa elad selliste võimaluste juures ainult ühe naisega? Ta ei saanud sellest aru. Kuidas küll tema isale naiste ilu niimoodi ei mõjunud? Ja nüüd oli ta siin ja pidi surema. Ta tundis, kuidas ta pole üldse valmis surema. Kuidas ta võis seda üldse tunda, kui ta oli juba surnud? Ta mäletas seda. Tüdruk oli tema tükkideks rebinud. Ta ei võinud teda lihtsalt tappa, ei, ta pidi tema ära tõurastama. See oli viimane mälestus, mida ta oma kehast mäletas - ja ta ei suutnud seda enesele selgitada. Kuidas tal võis olla mälestus oma surnud kehast, nagu vaade "Unreal'is" kui keegi su maha kõmmutab? Kas nõnda see pidigi olema? Ta ei osanud sellele küsimusele vastata ja tal oli äärmine õõvastav hirm. Ta ei teadnudki, et võib nõnda tugevasti hirmu tunda.

Surm naeratas jälle ja hakkas end lahti riietama. Gunther tundis, kuidas iga hilbuga, mille surm endalt võttis, sama liiki riie tema kehalt pudenes. Varsti nad olid mõlemad alasti ja surm vaatles hindavalt tema jäigastunud meheau. Gunther puhkes nutma. Imelikul kombel võis ta siin paigas nutta, sest pisarad langesid maha, ja kuivasid kohe ära. Neist paigust, kuhu pisarad langesid, tärkasid vilkalt mustad orhideed ja kasvasid ülesse, ainult et ära kuivada ja õrnas tuules närtsida ning minema kanduda. Varsti oli paik jälle surnud. Ka tuul vaikis, nagu oleks tema töö tehtud, kui lille jäänused olid minema pühitud. Paik oli jälle kõle ja tühi - olid ainult tema ja surm. Gunther tahtis paluda oma elu eest; palvetada nagu ta polnud veel kunagi palvetanud - ta ei osanudki palvetada - kuid nüüd soovis ta, et oskaks. Kuid talle ei tulnud ühtegi palvet meelde. Ta suutis vaid mõelda: "Jeesus, aita mind!"

Surm naeratas ja tõstis õrritavalt sõrme ning viibutas seda, nagu noomiv ema ei luba poisil enne sööki kommi võtta. Ta tegi seda aeglasel nautival viisil, nagu Guntheril meeldis tüdrukuid õrritada, ja ta tundis, kuidas ta seda tahtis. Ta ei suutnud põgeneda ja pidi abitult vaatlema, kuidas surm talle lähemale küünitub. Nende nägude vahel oli vaid õrn pragu. Kui ta oleks veel lähemale tulnud, oleks tema riist tüdruku vittu tunginud ja ta oleks saanud surma keppida. See mõte korraga erutas ja pelutas teda? Kas ta riist kukub kõdunenuna maha, kui ta seda teeb? Kas ta määndub ära ja sureb vakladest näritud tarindina? See mõte tekitas talle piinavalt valu, et tema ilus keha peab nõnda kaduma.

Surm vaatles teda haletseval ja osataval toonil
"On valus, kuid kannata ära poiss, ära nüüd poolele teele pidama jää! See on sinu osa, sinu elatud elu eest, ma ei teadnudki, et sa mind nii väga ARMASTAD!" Gunther ei saanud aru, mida Azrael sellega mõtleb. "Kõik, need korrad, mil sa keppisid tüdrukuid ja lootsid saada suguhaigust, aga ei saanud. Ma jälgisin kõrvalt, kuidas sa veneruletti oma kehaga mängisid, kuidas sa end maksma panid tüdrukute seas. Ma pole varem näinud mehepoega, kes nii väga soovib surra, kui sina. Nüüd on Tiffany Ülemiste mu südamesoovi täitnud ja su siia läkitanud. Ma peaksin talle mõnda kirikusse küünla läitma. Ma tahtsin juba ammu sinuga kohtuda, kuid ei võinud sulle järele tulla, et sa oled Eluri! Te olete sama elujõuline sugu kui Metskult - te ei hävine nagu karuputk." ta ütles seda nii tunnustaval toonil, nagu oleks tal Guntheri ees aukartus.

"Kas sa ka tead, kui paljud sinu tüdrukutest on enesetappu teinud, et sa neid sel viisil võtsid ja siis maha jätsid?" küsis surm osatavalt.
Ei, ta ei teadnud seda, ta isegi ei vaevunud surmakuulutusi lugema või sellele tähelepanu pöörata, kui mõni ta endine ära kadus nagu maa alla ja enam telefonile ei vastanud ega Facebookis ei kirjutanud. Ta mõtles eneseõigustuseks alati, et ju said isad teada ja panid nad kuskile kloostrisse lukutaha, või mõnda katoliku kooli pattu kahetsema. Egas tema ei sundinud kedagi oma riista otsa istuma. Ta oli oma välimuse ja päritolu vang. Temalt oodatigi, et ta oleks naistemees. Tema vend oli ju pede ja ei võinud perekonna traditsioone edasi viia. Kui see välja tuleks, siis sõidaks isa katus kindlasti minema.

Azrael tõi kusagilt välja ühe üriku ja hakkas nimesid ette lugema. See oli pikk nimekiri - kas ta tõesti oli oma lühikese elu jooksul niipalju tüdrukuid ära keppinud? Kas ta oli tõesti niipalju süütusi võtnud ja siis tüdrukuid hüljanud, kui nägi järgmist vittu nurga tagant välja tulemas? Ta ei olnud neid kokku lugenud ja selle peale mõelnud. Nad olid nagu gasellid temale ja tema oli kõrbelõvi, kes neid kütib. Miks ta pidi end süüdi tundma, see oli eluseadus, et mehed kepivad naisi. Mis selles nii imelikku oli?

"Sa näed, kui palju häid kingitusi sa oled mulle toonud, ja mina arvasin, et inimesed vihkavad mind." ütles Azrael ja lakkus oma musti huuli. Korraga vaatas ta kõrvale ja kortsutas kulmu ning vandus veidi. Kui ta jälle poisile otsa vaatas, ohkas ta veidi pettunult. "Tuleb välja et su aeg pole siiski käes. Ma siiski ei läida Tiffany Ülemistele küünalt, ta kutsub sind tagasi. Paistab et üks tüdruk tahab sind nii väga, kuid ma annan sulle andeks, sa oled väärt, et sind oodata. Me kohtume varsti uuesti." seda öeldes hakkas Azrael kõdunema nagu mustad kaselehed ja kandus tuulega eemale, kuni tema naiselikku kuju enam ei olnud. Gunther tundis, et tal pole enam kõva ja et ta on valgeisse riideisse mähitud. Kogu ümbruskond puhkes ilusasti õide ja ta tundis, kuidas kuldne valgus teda ümbritses. Järgmisel hetkel oli ta jälle oma kehas ja tundis iga keha ruuttolliga valu. Kõik tema nahk põles, nagu oleks ta ahju visatud. Tema pea valutas kohutavalt. Tal oleks nagu eriti raske pohmell olnud, ja neid oli tal päris tihti, kui ta pidi oma süütunnet alla neelama. Gunther oli ka narkootikume tarvitanud ja kohati see aitas; kohati aga mitte. Tema suguvõsa elujõu ja vastupidavuse tõttu ei saanud ta päriselt sõltlaseks jääda. Alati tuli mingi lagi ette, kust ta ei saanud rohkem kaifi tunda. See oli temas pettumust tekitanud, nagu kahvatu roimar, kellest Nietzsche oli rääkinud. Nõnda kõneles Zarathustra oli ainus raamat, mida Gunther suutis lugeda - kui asi puudutas filosoofiat, siis olid kõik muud raamatud tema jaoks suletud. Kuid Nietzschega polnud niimoodi. Ta oli nautinud seda luulet ja seda sarkasmi. Nietzsche oli tema masti mees ja oskas kirjutada, nõnda et temagi aru sai. Muidu ta vihkas luulet, et see nii eluvõõras oli olnud.

Ta vaatas Tiffanyle silma ja tundis ta ära. Nägi põlgust ja tülgastust tüdruku silmades ning mingit haletsuse virvendust. Ta ei suutnud seda Tiffanyle andestada. Kuidas julges ta tema mehelikkust nõnda alandada ja temale, Gunther Elurile, kaasa tunda? Kes ta enda meelest oli? Kas Jumal? Kurat? Kes oli Tiffany Ülemiste, et ta julges niimoodi riietuda ja elada ja nüüd tundis talle poisi olukorras kaasa? Kas tema oli enese silmis parem? Nad olid ju sarnased. Gunther oli teise elunautleja kohe ära tundnud, kui ta klassiruumi astus, kuid ei võinud teda - ta oli alaealine. See käis tema põhimõtete vastu. Ainult tema väga arenenud välimus hüvitas tema kehva iga.
Ja mida see nägemus üldse tähendas, mida ta oli näinud?

Eesti muld ja Eesti süda! (Ruja)

I

Maarika läks pärast kõnet kohe Tiffanyga rääkima, niipea, kui ta nägi, et austajad on teda natuke rohkem rahule jätnud, ja ei tahagi rohkem tema naeratuse ja kelmika pilgu pärast võistelda. Isegi SL "Õhtuleht" ja "Postimees" olid oma pildid kätte saanud, rääkimata "Kroonikast"
"Me peame rääkima!" surus ta Tiffany resoluutselt nurka, kuid Tiffany vaatas teda lõbustatult.
"Ehhee, mis sinuga on juhtunud?" venitas ta sarkastiliselt, "Mulle meeldib sinu uus stiil - korraga uje ja enesekindel. Oled viimaks endale poisi leidnud vä?" torkas Tiffany hooletult. Maarika värvus näost kirsipunaseks, nagu oleks tal raske palavik. Maarika ei suutnud seda taluda, et ta nii nõder on ja virutas lahtise käega Tiffanyle vastu vahtimist. Tiffany oli üllatunud selle ootamatu löögi peale ja vaatas korraks ehmunult Maarikale otsa, kes meelevaldselt ja hukkamõistu täis pilguga tagasi vaatas. Seda näinud, välgatasid Tiffany silmad sarkastiliselt ja ta võttis oma tavalise oleku sisse.
"No räägi ära, kes ta sul on, ega ma pahaks ei pane..." ütles Tiffany hindavalt.
"Sa oled ALAEALINE!!!" sisistas Maarika "Ja sa käitud niimoodi?!!" ei suutnud ta oma lauset lõpetada.
"Milline ma siis täpselt olen ja kuidas ma täpselt käitun?" provotseeris Tiffany söakalt ja ajas lõua ette ning pani käed puusa.
"LIPAKAS!" urises Maarika ja vaatas teda veekalkvel silmadega, nagu muretseks Tiffany terve mõistuse pärast. "Miks sa pead käituma; rääkima ja riietuma, nagu sa oleksid aus kaup ja pead end lipakaks??"
"Ah see jutt siis." venitas Tiffany rahulolevalt. "Sa arvad et ma peaksin vaikset voonakest mängima ja kuskil kapis lukutaga olema?" Tiffany võttis eriti väljakutsuva asendi ja läks tüdrukule lähemale. "Tead, selles valguses pole sul viga midagi." Ta püüdis Maarika juukseid puudutada, kuid see paiskus nagu ussist nõelatuna tagasi. "Sa ei või! - Sa ei ole lesbi!" Maarika vaatas Tiffanyt suurte hirmul silmadega. "Kas sul pole kodus kristlusest midagi räägitud?" habises Maarika "Mis sinuga lahti on??" soseles ta vaikselt, nagu ei usuks ta oma silmi.
Tiffany naeratas selle peale laialt. "No mis siis, kui olen? Kas sul on midagi selle vastu? Sa oled mulle alati teatud mõttes meeldinud." Provotseeris Tiffany edasi ja tuli lähemale. Kuid Maarika keeras otsa ringi ja trampis minema. "Mis sellel hakkas?" torises Tiffany endamisi ja silitas oma valusat põske. Ta ei teadnud, miks ta seda oli ütelnud. Tegelikult jättis Maarika teda külmaks, ja ta polnud selle peale kunagi mõelnud, kuid kui ta seal niimoodi õiglases vihas seisis, siis ei suutnud Tiffany vastu panna kiusatusele, kas ta võiks ka niimoodi inimestele meeldida. Ta polnud seda kunagi tüdrukuga teinud, kas see tunduks kuidagi teistmoodi kui poisiga. Ta kehitas õlgu ja läks oma päevakavaga edasi. Tal oli vaja KRATT jaoks ka õppida.

II

Gunther oli Tiffany ja Maarika vestlust eemalt jälginud ja piiras tüdruku telefonide juures sisse. See oli kuidagi imelik, et siin majas olid ikka veel kõnekaardiga taksofonid, kui mujalt olid need ammu eemaldatud. Neil ei olnud isegi torusid küljes ja nad olid igasuguseid roppuseid täis soditud, kuid siiski seisid nad vaikivate tunnistajatena seina küljes, et siit oli kunagi helistatud kuhugi. Maarika püüdis pilguga mõnda väljapääsu leida, kuid ei leidnud. Poiss jälgis tema pilku ja suunas aeglaselt oma ahned silmad tüdrukule:
"Ma tundsin sust puudust!" haugatas ta õelalt ja vaatas Maarika rindasid. Tüdruk astus sammu tagasi ja Gunther järgnes mõnitavalt ühe sammu. Maarika ei suutnud vastu pidada. Kogu eelnev hirm tuli tagasi, ja ta tundis, kuidas ta üle kere tuimaks läheb. Kui ta kohe ei põgene, siis juhtub see jälle. Maarika pööras ümber ja jooksis naiste vetsu suunas. Gunther loivas käed taskus laisalt järele. Ta juba teadis, et seal pole teist väljapääsu ega aknaid kust välja ronida, missest et nad esimesel korrusel asusid. Ta oli kunagi siin ühte tüdrukut vetsupoti peal keppinud, et see oli tahtnud seda erilisemas kohas teha, kus keegi võis peale sattuda. See oli teda erutanud. Ja nüüd ta sai siin Maarika Kolumatsi. Ta tundis, kuidas tal veri soonter kiiremini jooksma hakkas ja riist jalgevahel ootavalt jäigastus. Maarika otsis meeleheitlikult teist väljapääsu ja märkas liiga hilja, et oli unustanud ukse lukku panna. Gunther loivas laisalt sisse ja lukustas enda järel ukse.
"Ei, palun!" niutsus Maarika silmad nutused ja pärani lahti. "Mitte nüüd!" Kuid poiss ei kuulanud teda, see vaid erutas teda. Praegust erutas Guntherit kõik Maarika Kolumatsi juures. Ta oli endale uued riided selga pannud. Maani kleidi asemel kandis ta miniseelikut - see oli küll pikem kui tavaliselt, kuid siiski lühem, kui poiss tavaliselt tema seljas mäletas. Tüduku hingamine kiirenes ja ta otsis paaniliselt väljapääsu suutmata mõelda. Ta taganes vastu seina ja otsis veel käega, kuid polnud midagi leida. Ta oli lõksus. Gunther võttis käed taskust välja ning liikus vilkalt nagu kiskja tüdruku peale ja lükkas oma käe läbi tüdruku särgi kaeluse ja pigistas pahemat rinda. Tüdruk reageeris kohe ja oiatas, ning hammustas huulde ja värvus häbist näost sarlakpunaseks. Ta oli jälle üle keha tuimaks tõmbunud ja ei suutnud vastu hakata. Poiss haaras ühe Maarika käe ja sundis selle oma püksiluku juurde ja tõi riista välja. Pannes tüdruku oma riista silitama, rebis Gunther Maarika särgi kaeluse laiemalt lahti ja paljastas täielikult tüdruku rinnad ning lükkas rinnahoidjad eest ära. Kuna tüdruk nõjatus ettepoole käetööst, siis vajusid tema rinnad lõhki rebitud särgist välja ja õõtsusid kergelt. Poiss hakkas nendega mängima, ja varsti olid Maarika nibud erutusest kõvaks tõmbunud. Ta ei suutnud seda uskuda, ta tegi seda jälle. Ta vaatas nõrgalt oma kätt, mis nagu omal tahtel edasi liikus ja edasi-tagasi mööda poisi riista liikus, lükates eesnahka kord peenise peale otsa ja jälle maha. Sellest hakkas juba seemnevedelikku välja igritsema ja ta tundis poisi lõhna. Ta teadis, et ei suuda enam peatuda, kuid tal oli tülgastus peal. Ta oleks tahtnud riista poisi küljest ära rebida, kuid ei suutnud. Miks ta küll oli nii nõrk ja ei suutnud vastu hakata? Tiffany Ülemiste poleks nõnda hätta jäänud, mõtles tüdruk oma südames.

III

Tiffany Ülemiste hakkas just endale taksot välja kutsuma, ta kavatses minna kohtadesse, millest ta ei tahtnud, et tema isa teada saaks, kui Miikael tema peatas: "Kas sa ka tead, et Maarika Kolumats kavatses sind hoiatada Gunther Eluri eest, et see võib su ära vägistada, ja nüüd teeb see poiss temaga sedasama tüdrukute vetsus?" Seda öelnud, ingel kadus ja Tiffany jäi seisma. "MIDA???" röögatas ta ja asus sündmuspaiga suunas jooksma. Kui ta kohale jõudis, oli poiss juba tüdruku lahti riietanud ja trukkis tema tagumikku, ning Maarika oli alistunult pea alaspidi positsiooni vajunud, ise nutta tihkudes.
"MIDA SA VÄRDJAS ENDA ARUST TEED!!!" röökis Tiffany täiest kõrist, kuidagi moodi oli ta läbi suletud ukse kõndinud, nagu oleks ta vaim ja ise seda mitte märganud.
Gunther jättis tüdruku vägistamise ja vaatas uuele külalisele üllatunult otsa. Ta tahtis küsida, "Mida sa, kurat siin teed?" kuid ta ei jõudnud üle esimese silbi, sest Tiffany kaotas enesevalitsuse ja tema juuksed venisid pikaks ja tõmbusid süsimustaks ning sekundimurdosa jooksul läbistasid süüdlase pehme keha, nagu oleks see olnud tüdruk keda mitu meest korraga võtavad. Tiffany pussitas ainitises raevus Guntherit uuesti ja uuesti kuni ta tema juustega tükkideks rebis. Tõurastatud laiba kohal hingeldades, mis nägi rohkem välja kui mõne tapamaja jäätmete kuhil, pöördus ta Maarikat vaatama. Tüdruk oli ikka omas asendis ja ei saanud midagi aru. Ta ajas tema püsti ja laksas talle vastu põske. Maarika tuli teadvusele ja vaatles ehmunult Tiffanyle otsa. "Kas kõik on korras, kas suudad kõndida?" ütles ta soojalt. "Ei, mida sa tegid??" venitas Maarika liimist lahti olekus, sest ta märkas poisi elutut korjust Tiffany selja taga.
"Mida ma tegin? Mida ma tegin? Tapsin su vägistaja ära, seda ma tegin. Võta ennast kokku, Maarika!" urises Tiffany ja sai tüdruku peale kurjaks. Mis temal viga oli? Kas talle tõesti meeldis see poiss?
"Ei, sa poleks pidanud seda tegema!" habises Maarika. "Mida ma nüüd teen?" tihkus ta nutta.
"Pane end riidesse." pakkus Tiffany osavõtlikult ja oli sellisest imelikust küsimusest natuke häiritud.
"Oled sa eile sündinud vä!" küsis Maarika blondiinilikult "Kas sa siis aru ei saa, et nüüd saavad kõik teada, et ma olen vägistatud!?!" Tffany vaatas selle peale Maarikat nõutult. "Mida? Sa muretsed selle pärast, mida teised võivad sinust mõelda?" Ta ei saanud tüdrukust aru. Ta mõtles, et Maarika võiks talle tänulik olla, võiks minema joosta, et nüüd vägistajast lahti sai. Kuid ta ei suutnud sellest aru saada, milleks tüdrukule tema olukorras nii tähtis on, mida teised temast arvavad.
"Gunther oli ainus, kes võis minust ausa naise teha, nüüd kus ma selline olen!" nuuksus Maarika "JA SINA TAPSID TA ÄRA NAGU SU ISA TAPPIS SINU MIHKLI!" Seda oli Tiffanyle liiga palju ja ta astus kaks sammu tagasi. "Sa tahad temaga abielluda?" küsis Tiffany nõrgalt. "Ta tegi seda sinuga ja sa tahad anda talle võimaluse sellest puhtalt välja tulla? Miks sa seda teed?" Ta ei saanud Maarikast aru. Kes see tüdruk on? Kas see on tõesti tema kristlus või miks ta nii pentsikult käitub? "Mis see enam loeb, egas ma surnuid äratada oska!" ulgus Maarika haavunult. "Mu au on lõppenud, ma ei või kunagi oma isale silma vaadata!" urises ta endaette.
Tiffany ei taibanud, mis toimub, kuid talle turgatas üks kirjakoht piiblist meelde, mis rääkis vägistamisohvritest ja mis juhatas samuti ohvril ja süüdlasel abielluma, et sellega tüdruku staatus naisena parandada. Ta sai aru. Tiffany sulges silmad ja tema juuksed rahunesid, ning hakkasid poisi elutut keha kokku õmblema, varsti oli verises loigus lebamas terve Gunther. Teised juuksekiharad imesid vere endasse ja suskasid selle nüüd tervesse kehasse, nagu nõelad veeni. Jäi mulje, et Tiffany teeb poisile vereülekannet. Varsti hakkas Gunther jälle nõrgalt liigutama ja kohmitses end ülesse. Ta vaatas hirmunult Tiffanyle otsa ja sisistas "SINA - Sa tapsid mu - ja - ma olen tagasi!!!" Ta ei suutnud seda uskuda. Tiffany polnud ikka veel oma silmi avanud. Üks Juuksekihar siugles ümber poisi kaela ja tõstis ta õhku, nõnda et Gunther pidi kikivarvul seisma, et hingata. "Sa abiellud Maarika Kolumatsiga!" ütles ta meelevaldselt. "Mida hulluks oled läinud vä?" küsis Gunther hirmunult. Maarika vaatas korraga Guntheri otsast Tiffany otsa ja ei osanud midagi arvata. Tema mõistus oli otsakorral ja ta ei teadnud, kas ta ehk seda unes näeb. Ehk oli see tema alateadvus, mis tunnetatud ülekohtu eest niimoodi unenäo vormis kätte maksis. Sellisena oli see väga meeldiv unenägu. Kuid talle ei meeldinud mõte, et tema alateadvus nõnda vägivaldne on. See ei olnud üldse mitte kristlik.
"SA ABIELLUD SELLE TÜDRUKUGA VÕI MUIDU!" kordas Tiffany oma käsku "Mida sa siis teed?" küsis Gunther pilkavalt, kuid pidi oma tooni kohe muutma, sest Tiffany vaid naeratas ja tõstis ta veidi kõrgemale ja siis jälle jalgade peale tagasi ja lasi poisi kõrist lahti. Ta avas oma silmad ja puuris need Guntheri silmadesse. Gunther tundis, kuidas keegi ta ajus ringi sorib ja nägi silmi sulgedes Tiffany Ülemistet. Kuid ta oli kuidagi teistmoodi. Palju ilusam ja ohtlikuma välimusega. Tiffany Ülemiste nägi välja kui haldjas, ja ta kandis vikatit pahemas käes, nagu surm. See tuletas talle meelde nägemust, mida ta oli pärast surma ja enne tagasitulekut näinud.
"Kes sa oled?" küsis Gunther hirmunult "Mina olen Kaarnakivi Valdjatar, Tiffany Ülemiste ja sina oled minu saak!" Kohe hakkasid igast nurgast mustad varjud poisi suunas liikuma. Ja kuidas need südantlõhestavalt oigasid ning ägasid. "Hing, hing!" kiunusid nad ahnelt. "SÜÜA - anna meile süüa!" Gunther vaatas hirmunult enda ümber ja teadis. Ta on lõksus oma enese peas ja pole kusagile põgeneda. "Mida sa tahad, et ma teeksin?" küsis ta nõrgalt. Varjud peatusid ja läksid solvunult tagasi. "Mida sa ütlesid?" turtsus Tiffany lõbustatult naerda. "Räägi kõvemini, ma ei kuule sind hästi." "Ma teen kõike mis sa ütled." alistus Gunther.
"Sa lähed nüüd Maarika isa juurde ja küsid korrektselt selle vaese tüdruku, kelle sa ära vägistasid, kätt. Sa räägid talle, kuidas sa ei suuda enam temata elada ja kuidas sa temasse Rukise miitingul armusid ja pidid just sellepärast varem lauast lahkuma. Sa ütled, et soovid Maarikast ausat naist teha ja ei või abieluga oodata, muidu sa kardad et ei vastuta oma tegude eest. Kuid sa tahad olla aus mees ja kohusetundlik. Siis lähed sa samamoodi oma isa juurde ja räägid talle sedasama, et oled nõuks võtnud endale naise saada. Siis saavad teie mõlemad perekonnad kokku ja lepivad pulmad ära ja sina ilmud kohale ja ei hakka midagi tagantjärele plõksima, või ma lasen neil varjudel, keda sa nii väga armastasid, su hinge välja imeda!!!" urises Tiffany Guntheri vastu. Poiss noogutas kõigele unisoonis kaasa. "Kas on arusaadav, või jäi midagi veel lahtiseks?" urises Tiffany uuesti ning poiss raputas pead, julgemata Tiffanyle otsa vaadata. Järgmisel hetkel oli ta jälle tüdrukute vetsus ja vajus hingeldades põrandale.

Tiffany pöördus Maarikaga tegelema, ta vaatas põrandal ringi, otsis kõik riided välja ja õmbles need üllatunud tüdrukule juuste abil jälle selga. Nüüd nägi ta välja nagu poleks midagi juhtunud. "Aitäh!" ütles Maarika tänulikult, kuid Tiffany pööras temalt näo ära. Kui see oli kristlus, siis ei tahtnud ta kristlane olla. Ta ei saanud aru. Kuidas võis Maarika seda värdjat armastada? Mida see tähendas? Kas tema oleks pidanud samuti tegema? Ta ei saanud aru. "Mille eest, et ma sind vägistajale kupeldasin?" nohises ta endamisi ja liugles suletud uksest vaimuna läbi. Gunther ja Maarika vaatasid üllatunult üksteisele otsa.
"Kas sa teadsid?" küsis poiss tüdruku käest, kuid see raputas nõutult pead. Nad avasid jälle ukse ning leidsid sealt ühe tüdruku, kes poissi nähes punastas ja itsitama hakkas. "Ja mida tema siin teeb?" torkas ta Guntherile rindu. "Ta tegi mulle abielu ettepaneku!" kaitses Maarika, kes end jälle valitseda suutis, Guntherit. Võibolla sellepärast pidigi ta ellu jääma, et anda poisile uus võimalus, et ta poleks vägistaja. Maarika teadis nüüd. See on tema sündimise eesmärk, mitte Kalkutta. Tüdruk vaatas nõutult ühe otsast teise: "Noh, palju õnne, ma poleks arvanud et sa nii rüütellik oled." itsitas tüdrk edasi ja surus end neist mööda. Nad jätsid tüdruku oma häda tegema ja läksid minema, Tiffany juhtnööre täitma. See oli ainus viis, kuidas Maarika võis oma suguvõsale otsa vaadata, saades selle mehe naiseks. Raadiost kostis Ruja vana laul, kui Gunther autole hääled sisse lõi. Ta ei teadnud, miks ta seda kuulama jäi. Ta polnud kunagi eriti patriootiline olnud ja teda häirisid isa vaated, ja nüüd ta pidi vastutahtsi tüdrukuga abielluma, et mitte surma saada. Nad sõitsid Maarika isa juurde, kuulates vaikides raadiot:

Eesti muld ja Eesti süda

Süda kuis Sa ruttu tõused kuumalt rinnas tuksuma,
kui Su nime suhu võtan püha Eesti Isamaa.
Head olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätan maha, sind ei iial unusta.

Sinu rinnul olen hingand kui ma vaevalt astusin,
Sinu õhku olen joonud kui ma rõõmust hõiskasin.
Minu pisaraid Sa näinud, minu muret kuulnud Sa,
Eestimaa mu tööd, mu laulud, Sul neid tulin rääkima.

Oh ei jõua iial öelda ma kuis täidad südame,
Sinu põue tahan heita ma kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda Sa,
Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta.

Miks see laul talle nii hinge läks, ta ei suutnud seda mõista, nii palju oli juhtunud.