Kes ehitab Jahwele koda?

I
Maarika Kolumats läks jalgsi koju, ning ümises endamisi ühte laulu, mille oli Jumalale kirjutanud:

Kes ehitab Jahwele koja
ning viib ta naisena üle oma lävepaku,
asetab tema hellalt oma pulmakambrisse
ja eksib suures armastuses ta rindade vahele?
Eks Jahwe pole selline, vaid kui raske vihmahoog enne lõikust.
Jahwe naerab meeste paljaid päid,
mis tema kindlat linna piirates on läinud paljaks.
Jah, palka pole need mehed pärinud,
kes on teda taga ajanud, et Jahwele koda ehitada.
Või kas Jahwe on naine, et ta laseb endale meelitusi lausuda.
Vaatab ilusate sõnade, nagu oofiri kulla ja kallisehete peale.
Kas Jahwe laseb oma süda petta nagu Eeli pojad;
või eksib tema väravas Aakani nõupidamisele?
Ons Iisboset tema väejuht, või Absalom tema paremal käel?
Ei, Jahwe on tema nimi, ja tema üksi on kõigekõrgem;
veel kunagi pole ükski mees teda vallutanud,
kuid tema vallutas Soodoma ja Gomorra;
paiskas segi ning ajas laiali;
kallas oma viha ja raevu selle üle;
tõmbas mõõdunööriga raja, kus kõik pidi tapetama.
Kuid nõnda ei vaadanud tema Loti ja ta pere peale.
Veel kui mees kõheles, tema läkitas ingli;
kohtlase südame pärast oma armsa poja,
et õelad mehed ei saaks tema hinge katsuda,
et ta ei oleks arvatud surmaminejate sekka.
Ta naine vaatas tagasi ja ei arvatud pühade hulka,
kuid Lott kartis Jahwet ja päästis oma hinge.
Kartuses ja värinas jättis ta oma tütred ellu,
kelle peigmehed ei pidanud end Elu vääriliseks!
Naeru pärast saatis Jahwe nad surma;
pilke pärast hukkas ära nende tuleviku.
Kuigi neile ei leidunud enam peigmeest oli Jahwe nende Jumal.
Ka siis kui tütred magasid oma isa juures ja tegid pattu.
Sest nendest väljusid kaks rahvast:
Moab ja Ben-Ammi, kiusama Iisraeli ja proovile panema
kas tema püha on oma kutsumise vääriline.
Kes on Jumal nagu Jahwe, kes võib nõnda valvata oma pühade üle!
Keegi ei ehita Jahwele koda, kuid Jahwe on ehitanud taevad ja maa!

Ta oli selle lauluga väga rahule jäänud. See peegeldas niivõrd tema veendumust. Nõnda võis ta minna Kalkutasse, ema Theresa nunnade juurde õppima, kuid nõnda ei pidanud minema, sest saatan varitses juba nagu lõukoer, et teda neelata, et talle ei olnud see laul mitte meeldinud ja et ta küsis oma südames: "Miks on see tüdruk nõnda mõelnud oma südames: "Sina ei või Jahwele ehitada koda!" Kas ta tahab mind mõnitada, et ma olen pagendatud maapeale?" Ja kui ta seda mõtles, nägi ta Gunther ja Uther Elurit mööda minemas. Gunther oli ikka veel alandusest näost punane ja lausa vappus nutust. Uther püüdis teda lohutada, sest ta armastas oma venda.
U:"See pole sinu süü!"
G: "Kuradi lits, kas sa nägid kuidas ta naeratas! Tal pole midagi selle vastu!!"
U: "Seepärast peadki tema oma peast välja viskama. Ära paku temale seda rõõmu." Uther peatas oma venna ja vaatas talle tõsiselt otsa. Ta pidi Guntherit kahe käega kinni hoidma, et ta edasi ei läheks. "Mees, mis sul viga on. Sa oled ju ometi Eluri!" Ja vaadanud maha pomises ta enda ette. "Sulle ju meeldivad tüdrukud, nagu isa heaks kiidab, mitte nagu mulle..."
G: "See pole sinu süü!" lohutas Gunther monotoonsel toonil ja vaatas mööda minevat Maarika Kolumatsi. "Mul pole midagi selle vastu, et sina pede oled, jääbki rohkem naisi minule." tegi Gunther rohmaka nalja, ning Uther muigas tänulikult. "Aita mul vähemalt too seal kätte saada, muidu ma suren ära!" urahtas Gunther ja nõksas peaga tüdruku poole.
U: "Sa ei või, ta on Kolumats!" ehmus Gunther. "Mis tema isa ütleks, kui sa ta-" Uther jättis lause lõpetamata, kuid Gunther saatis talle läbematu pilgu ja ulatas talle oma käsivarre erilisel viisil, nagu ainult nemad kätlesid.
G: "Verevennad - mina kaitsen sind ja sina kaitsed minu huve." Uther ohkas ja võttis käsivarre vastu.
U: "Verevennad." ja nõnda nad läksid endale vittu jahtima.

Maarikat ei olnud raske jälitada, sest ta ei kiirustanud ega vaadanud enese ümber, ühtlasi kandis ta maani ulatuvat vanamoodsa lõikega kleiti, mis tegi tema liigutused natuke kohmakamaks. Vooruslikuse pärast oli selle ääristuse külge pandud metall kidasid, et seelik ei saaks tuult alla võtta. See aga lisas vöökohale lisaraskuse. Ka olid Maarikal suured rinnad, mida polnud võimalik kuidagi moodi varjata, mis talle pidevalt koolis probleeme valmistasid, ehkki tema sellist tähelepanu ei soovinud. Tema soovis hakata Talle pruudiks ning end igavesti puhtaks jätta. Ta ei kiitnud oma isa elu heaks ja soovis paremini elada. Ta ei soovinud end maiste himudega rüvetada. Aga ta ei soovinud ka olla liiga uhke ning teha seda vastu oma isa tahtmist. Isa oli vastumeelselt lubanud seda kaaluda ja tema jõulude ajal oma õnnistusega teele saata, kui ta tõesti selleks ajaks temale väärilist peigmeest ei suuda leida. Maarika ei võinud olla õnnelikum.
M: "Oh Jõulud, ma pean veel üheksa kuud ootama." Täna olid tal päevad ning hommikul olid tal rasked menstruaalvalud olnud, mis tema suguvõsas naistel tavalised on. Mõte sellest, et temast saab viimaks Talle pruut tegi teda õnnelikuks. Tal oli ainult kahju, et see tema isa südame murdis. Temast ei olnud kõigile altkäemaksudele vaatamata ärinaist saanud. Härra Kolumats oli hävitatud ja otsis meeleheitlikult väärilisi kandidaate, kes võisid puhastverd eesti perekondade seast kõne alla tulla.
G: "Tervitus, auline preili!" hüüdis Gunther ja hüppas tüdruku ette, kes seisatas ning vaatas ootamatut segamist nagu mingit ilmutist. Uther seisis tema selja taga ning tüdruk neelatas. Ta aimas halba. Ta polnud kunagi Eluri vendi sallinud. Nad ei suhtunud tüdrukuisse hästi ja paistsid neid vihkavat. Maarikale ei meeldinud, et Guntheril tema ea kohta juba niipalju vallutusi oli ja kuigi sama ei saanud öelda Utheri kohta, ei meeldinud talle ka see, kuidas poiss tüdrukutest tühjal pilgul mööda läks, nagu poleks nad tema tähelepanu väärilised. "Millised tüdrukud siis tema pilgu väärilised on?" mõtles Maarika endamisi. Poisid olid tüdruku unistamise ajal temale järele jõudnud ja üks oli isegi suutnud ettepoole joosta. Maarika mõistis seda, et teda oldi jälitatud, ning see ei meeldinud talle üldse.
M: "Mis sa tahad?" küsis Maarika kõrgil noodil ja ajas lõua ette, nagu ta oli mitmel korral näinud Tiffanyt tegemas, ja mis paistis poisse segadusse ajavat.
G: "Mida mina tahan." muigas Gunther rahulolevalt ja astus sammu ettepoole ning Uther muigas naeru turtsudes tüdruku seljataga ning tuli samuti lähemale.
M: "Purjus oled vä?" küsis Maarika teravalt ja vaatas ühe poisi näost teisele.
G: "Uther oled joonud vä?" ilkus Gunther mõnitavalt ning tegi blondiini nägu ning Uther hirnus venna nalja peale naerda. Talle alati meeldisid need naljad, mida tema vend tegi. Teiste meelest olid need liiga ropud, kuid tema jaoks oli ükskõik. Tema ei võinud kunagi seda saada, mida ta ihales, et nad olid vennad. Tema isa poleks seda iial hekas kiitnud.
Maarika püüdis ärritunult Guntherist mööda minna, kuid poiss ei lasnud ja lükkas tema tagasi. Tüdruk oleks peaaegu kleidi rüüserva peal komistanud, kuid suutis siiski jalule jääda.
M: "Mida see peaks tähendama?" küsis Maarika vihaselt tundes südames hirmu ja palvetas. "Oh Jeesus, tule oma pühade inglitega ja vabasta mind nende poiste käest, sest nad ei kavatse head!" Kuid palve ei andnud mingit mõju. Paistis, et see tegi vaid asja hullemaks. Maarika teadis, et poisid ei kuule tema mõtteid, ometi muutusid nad nüüd veel enesekindlamaks, nagu oleksid kõik sõnad valjusti välja hääldatud.
U: "Räägi, kus Tiffany on, te olete ju nüüd suured sõbrannad." Maarika pööras ringi ja hingas kergendatult. "Poisid tegid vaid halba nalja ja soovivad Tiffanyt kohtama kutsuda, mida ta oli õige mõtelnud." Ta oli juba valmis tänupalvet lugema, kui Gunther teda ründas, et ta nüüd tema poole seljaga seisis, et Utheriga kõnelda. Uther haaras tema ette sirutatud kätest kinni ning astus sammu tagasi, ning ehmunud tüdruk paiskus ründe jõust maha. Gunther hakkas tüdruku seelikuga mässama, mis oli raske töö, ning Maarika hakkas jalgadega taha peksma, et end vabaks väänelda.
U: "Ta teeb liiga palju lärmi!" urises Uther hoiatavalt ja vaatas ümber, et keegi ei oleks nägemisulatuses, oli juba hämardumas ning päeva viimased kiired maalisid taevalaotuse ilusat karmiinpunast ja bordoosinist värvi, mille vahele segunes natuke opaalrohelist ja kimmelit. Maarika püüdis kopsud õhku täis võtta ja karjatada, kuid sel hetkel topiti talle mingi rätt suhu ja poiss lõi talle võmmu kuklasse ning tüdruk kaotas teadvuse.
G: "Ma toon auto, sa valva, et ta ära ei jookseks!" käsutas Gunther
U: "Ta on teadvusetu." ei saanud Uther oma venna paranoiast aru.
G: "Me ei või enam asja katki jätta, ning tema ei või põgeneda, ole kindel, et ta ei tuleks enne teadvusele - me läheme isa suvilasse." Gunther läks autot tooma ja Uther valvas nagu tunnimees, otsides puude vahelt, kas keegi veel õhtuti siia eksib. Viimane asi, mida nad nüüd vajasid olid tervisejooksjad, kes siinkandis tilbendasid.

II
Kui Maarika jälle teadvusele tuli, siis oli ta ühes puust suvilas jumal teab kus. Eluritel oli palju suvilaid, sest neil oli palju sugulasi, kes üksteisele pidevalt välja tegid ja neid oma suvilasse nädalavahetust pidama kutsusid. Nii võisid Eesti rikkad ja ilusad end näidata ja üksteist üle vaadata. Maarika teadis, et ka tema isa otsis sellistelt olelustelt tema tulevast peigu.
M: "Lase mind vabaks!" anus Maarika Kolumats gaselli pilguga "Ma ei ütle ka kellegile ja me võime selle arusaamatuse unustada." usutles ta lootusrikkalt edasi, kui nägi poissi peatumas. Uther oli toast välja läinud, kui tüdruk teadvusele tuli ning neid Guntheriga üksi jätnud. Kuid poiss raputas pead. Tema pilku oli siginenud eriline hullumeelne nälg.
M: "Miks sa pead raputad?" küsis Maarika kimedalt ja püüdis Guntherist kaugemale pääseda. "Ütle midagi!" kiljatas tüdruk hirmunult ja surus end vastu aknaklaasi, kui oli mööda diivanit, mis seina ääres parkis, tagurpidi üles roomanud. Kõik see aeg ei jätnud Maarika Gunterit silmist, nagu lambuke, kes püüab hundi käest pääseda. Kuid hunt jälgis vaikselt oma saagi abituid katseid põgeneda. Poiss vaatas ja vaikis. Ta tundis, kuidas tema süda kiiremini lööma hakkab ja riist jalge vahel jälle jäigastub. Ta oli seda nii kaua oodanud. Nüüd ta maksab Tiffanyle kõik need alandused kätte. Või kas tema pole Gunther Eluri, et teda võib niimoodi põlastada ja naerda?
G: "Ei!" ütles poiss rahulikult ning Maarika kaotas hirmust kõnevõime ja vaatas suurte silmadega talle otsa. "See pole eksitus, see juhtub sinuga päriselt." ütles Gunther ja õel irve, mida tüdruk polnud veel kunagi varem inimese näos näinud, levis üle poisi palge.
M: "OO JEESUS!" suutis Maarika endast kuidagi hääle välja pressida, kuid see kukkus surnult maha, ning ei omanud kambris mingit kõla.
G: "Sa palvetad Jeesuse poole?" küsis Gunther vaikselt ja istus ühele tugitoolile. Ootamatult viipas ta käega, ning Maarika võttis pakkumise vastu ja istus diivanile. Ta vaatles ikka veel kahtlustavalt poissi. "Mis nalja see temaga tegi!" Ühel hetkel oli tüdruk kindel, et poiss tahab teda vägistada, kuid nüüd ta ei osanud öelda, nüüd oli poiss jälle kainelt arutlev nagu mõtleks millegi üle järele. "Tahad sa midagi juua?" küsis poiss ootamatult, ning tüdruk raputas vaistlikult pead, mis saatis Guntheri näole uue maniakaalse irve. "Ma ka mitte." ütles ta tunnustaval noodil "Kainelt on palju parem." poiss hakkas oma rihma pükstelt maha võtma ja oli varsti maika ja trussikute väel.
M: "Miks sa üldse Jeesuse kohta küsisid?" küsis Maarika, suutmata oma hirmus poisilt pilku võtta, ega püüdmata diivanilt püsti tõusta ja põgeneda. Tema õlad oleksid nagu tinaraskustega seina külge needitud.
G: "Ma ei usu Jumalasse. Jumal on nõrkade lohutus!" Ja seda öelnud vaatas ta tüdrukule ahnelt otsa. "Ma teen sinuga ühe diili, kui sa suudad poole tunni jooksul Jeesuse siia suvilasse ilmuma kutsuda, siis hakkan ma tõsiusklikuks kristlaseks ja ei võta sind vägisi. Kui ta aga ei tule, siis tähendab, teda pole olemas ja ma võtan sind vägisi. Ja ära hakka mulle rääkima seda loba et sinust saab talle pruut!!"
Tüdruk ei uskunud oma kõrvu.
M: "Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt." kuid ta lõpetas kohe teeseldud naeratuse, kui poiss kamina pealt kella võttis ja selle üles keeras. "See heliseb poole tunni päast, üllata mind oma suure usuga, sa oled ju kristlane!" Maarika taipas viimaks, et see tõesti juhtub temaga. Poiss tahab teda ära vägistada ja enne seda temaga õelat mängu mängida. Ta ei teadnud, miks see temaga juhtus. Ta polnud kunagi püüdnud kedagi võrgutada või alandada või kellegile halvasti öelda. Ta oli alati hea tüdruk olnud, missest et tema välimus ta elu raskeks muutis. Ta polnud seda tõeliselt kunagi tahtnud, ei seda, et ta oli sündinud Kolumats, ega seda, et ta oli nii ilus. Sel hetkel oleks ta soovinud breketeid ja sarvraame ning astmahooge, et poiss teda ei ihaleks. Miks pidi ta oma naiseliku ilu pärast saama raisatud ja ära naerdud? Mida ta valesti oli teinud? Ta ei suutnud meenutada ühtegi hetke, mil ta oleks poisile külge löönud või mõista andnud, et ta on temast niimoodi huvitatud.
G: "Su kümme esimest minutit on otsas, ei paista et Jeesus siia jõuab, äkki ta on liikluses kinni, palju palveid vastata!" õelutses poiss temaga ja võttis maika seljast. Tal oli palav hakanud. Tal oli järjest raskem hoiduda loomana tüdruku kallale paiskumast. Ta polnud midagi sellist varem tundnud. Kas see oli armastus? Ükski tüdruk ei tekitanud temas sellist iha. Keegi polnud talle ka kunagi varem ei öelnud, ja ka mitte Jeesuse pärast. Ta ei unustanud kunagi seda kõnelust autos, kui nad olid läinud Tiffanyt tema leinas lohutama. "Sellepärast ma lähengi Kalkutasse!" vasardas tal ikka veel peas ja omandas ta vaimusilmas Tiffany õela naeratuse ja välimuse saatel groteskse põrgulise ilme, kes talle mõista annab. "Jeesus on rohkem mees, kui sina, või mis lootust sul on Jumala pojaga võistelda. Tema võib mind palju rohkem armastada kui sinusugune könn ja ta ei jää kunagi vanaks!" Gunther kiristas selle mõtte peale hambaid. Ta teadis seda. Ühel päeval läheb ta paksuks, sest tal pole sellist distsipliini nagu isal, end korsetiga jälle õigeks rihtida, ning tema lihastoonus annab järele. Ta ei või igavesti olla nii ilus kui täna ja siis ei taha teda enam keegi. Ükski nendest tüdrukutest ei vaata kunagi enam Gunther Eluri peale, kui ta on paksuks ja koledaks läinud, sest midagi muud siin ilmas ei eksisteerinudki - ainult ilu ja võim. Kas polnud mitte tugev ja ilus olemine kasulik, sest tegid sulle võimu haaramise palju lihtsamaks, kui neile, keda jumalad ei olnud niipalju õnnistanud? Temale meeldis hästi elada, ja mitte tööl käia nagu ta nägi mõnda vingus näoga kontorirotti hommikuti bussi peale kiirustamas. Miks ta pidi olema selline lihtsurelik, kes ei või endale midagi lubada? Ja miks ta peab hästi elamise pärast, end kuidagi piirama? Sellised käsud ja keelud ajasid ta hulluks. Talle meeldis elada, ja seetõttu võis ta oma venna probleemi mõista, ehkki talle enesele ei meeldinud poisid. See oli tema jaoks lihtsalt maitse, mida ta ei osanud hinnata. Ja ta ei talunud mõtet, et üks tüdruk võib julgeda end kellegile teisele anda, kui temale - ja veel pealegi Jeesusele! "Kurat, see puuslik pole ju olemaski, ja saab selliseid tüdrukuid oma kloostrites nikkuda!!" Sel hetkel, oleks Gunther ise tahtnud olla Jeesus. Miks ei võinud keegi temale kirikut ehitada, kus tüdrukud ritta võtaksid ja talle igavest truudust ja kasinust tõotaksid, ja siis ta valib iga õhtu ühe, kellega end rõõmustada. Milleks selline raiskamine kellegile, kes kindlasti selliste asjade vastu huvi ei tunne. Ta oli piiblit lugenud. Jah, ja ta oli järeldanud, et tema ei taha nii kuiv kõrbemunk olla, kes selliseid hullumeelseid lällamisi suust välja ajab. Ta ei suutnud siiamaani uskuda selle munga seletust Kratt'is Maarja Magdaleenast, et Jeesus polnud teda salaja keppinud ega temaga abiellunud, nagu ta ühe filmi järgi oli järeldanud. Kuidas pidi see võimalik olema, et eluterve mees, kelle riist töötab, ei taha ilusat tüdrukut keppida? See ei mahtunud talle pähe. Ta vihkas ja kartis sellist õpetust ja inimesi. Mine tea, see võis nakkav olla. Ta ei suutnud taluda mõtet, et ta võib ise nii pehmoks keerata ja uskuma hakata, et naistega tuleb rääkida ja mitte neid võtta nagu mees. "Kuhu nad niimoodi jõuavad?" arultes Gunther endamisi, nagu mingit kohtumõistjat vaigistades või ära ostes. "Kuidas küll lapsed sünnivad, kui kõik hakkavad pühakuteks ning järgivad Jeesust! Kes siis pere juurde jääb, kui kõik peavad oma ema ja isa vihkama ja järgima Jeesust!" õigustas end Gunther uue meelekindlusega, et need kirjakohad talle meelde turgatasid. "Ei, tema ei vihanud kedagi, kindlasti mitte naisi! Ta lausa armastas neid ja ei tahtnud ühtki tüdrukut endale keelata. "Miks nad pidid ilma tema riistata elama? - Milleks teha neid nii õnnetuks?" Ja siis vaatas ta Maarika gaselli silmadesse, kes tahtis saada Talle pruudiks, ja kihvtas. Ta vaatas kella. Veel viis minutit olid mööda tiksunud ja Jeesust polnud tulnud. Ta ei teadnudki, kumba ta rohkem tahab, kas aja tühja jooksmist või Jeesusega jõukatsumist. Ta kavatses tüdruku ikka võtta, kas Jeesus astub vahele või mitte. Ja kui Jeesus pole temast parem mees, siis sirutab hoopis tema selle jumalapoja maha ja mitte vastupidi, ja siis ta võtab tema laiba peal omale naise. Ja see mõte meeldis Guntherile. Ta ei olnud nimme tüdrukut teadvusetult võtnud, sest ta tahtis neile alati silma vaadata, kui ta kellegi süütuse röövib. Talle meeldis see tunne, kui midagi ei võinud enam tagasi võtta ja tüdruk sai aru, et poiss on teda saanud, ning lõpuni andus. Ja talle meeldis tüdrukuid hiljem jälle maha jätta, et mitte kellestki sõltuda. Ta ei tahtnud riskida, et keegi hoopis tema maha jätab. Ta kartis üle kõige, et kunagi võib ta lootusetult armuda mõnda tüdrukusse ja see teeb temaga, nagu ta ise on teinud. Ja nii nad ootasid.

III

Maarika palvetas oma mõttes, julgemata end liigutada. Aeg oli möödunud ja Jeesust ei paistnud kusagilt. Kuhu küll tema Jeesus niikauaks jäi? Miks ta ei tulnud, nagu ta oli uskunud? Viisteist minutit olid juba mööda tiksunud ja lebasid raskelt tema kohal, nagu oleks poiss juba teda vägistamas. Kuid Jeesus polnud seal. Maarikal oli raske hingata ja ta tegi kleidinööbi ülalt lahti. Rinnahoidjad soonisid teda valusasti, sest ta oli hakanud higistama. Tema jalgevahelt tõmbus korrapäraselt kokku ja ta tundis hirmu. Ta teadis, et ta ei taha seda, ometi sai ta ka aru, et tema keha valmistub suguühteks. Ta oli seda bioloogia tunnis ja teistes sellistes tundides õppinud ja ta ema oli ka talle piisavalt rääkinud. Mis küll temaga toimub? Miks ta ei võinud leida endas jõudu, et põgeneda? Ta teadis, et uks on kohe tema kõrval, kolme sammu kaugusel, kuid ta ei julenud isegi selle poole vaadata. Ta oleks võinud minema joosta. "Uther on arvatavasti kaugel ja ei kiida seda päriselt heaks." sisendas Maarika endale. Uther polnud isegi tema peale vaadanud, kui minema läks, ja ta oli kuulnud, kuidas tema sammud öhe kadusid, kui ta suvilast kaugenes. Ta polnud isegi vaevunud ukse peal valvama. Ta oleks võinud põgeneda. Kuid ta ei suutnud end liigutada. Ta oli nagu diivani külge valatud marmorkuju. Ilus kuid elutu. Võimetu omatahtsi kuhugile liikuma. Ta luges ette kõik palved, mida ta teadis, ja mõtles välja uusi, kuid midagi ei juhtunud. Tema hingamine muutus rütmiliseks ja hakkas teda erutama. "Ma ei taha seda!" ütles Maarika oma mõttes "Ma olen hea tüdruk! Ma ei taha seda!!" Kuid Gunther vaatles teda trussikute väel, istudes tugitoolis, mille ta oli diivaniga vastakuti nihutanud. Ta vaid vaatas teda himuralt, nagu näeks tema kleidist läbi. Maarika ei suutnud tema pilku ära kannatada ja tõstis käe, et oma rinnad kinni katta, ehkki nad ei paistnud üldse välja.
"Kas sa ka tead, kui ilus tüdruk sa oled?" küsis Gunther õrritavalt.
"Aeg pole veel otsas!" kiljatas Maarika ja vaatas vaistlikult kellale "Seitse minutit! Oo Jeesus, kus sa küll oled! Aita mind!!"
"See peab vast raske juhus olema, mis Jeesust kinni hoiab. Võibolla Saatan põletab Viljandit maha, ja Jeesus kustutab kulupõlenguid?" mõnitas Gunther vaikselt noosates.
Siis oli veel kolm minutit aega, ja Maarikal läks suu kuivaks. Gunther oli püsti tõusnud ja trussikud jalast võtnud ja eemale visanud. Ta seisis tüdruku ees, kes teda suurte tõllaratta sarnaste silmadega vaatles, poissi ja tema meheau, mis jäigastunult nagu nuga tema poole turritas. Ta polnud kunagi elusees mehe riista näinud. Ta polnud kunagi selliseid ajakirju lugenud või internetist neid saite vaadanud. Ta ei kiitnud seda heaks. Tema oli hea tüdruk, kes pühendab end Jeesusele ja pidalitõbiste hooldamisele. Tema ei andu maistele rõõmudele. Tema on südames otsuse teinud. Kuidas ta küll tundis endas, nagu tahaks ta seda kuidagi moodi. Ta ju ei tahtnud!
"Ma ei taha seda!" nuttis Maarika vaikselt ja vaatas hirmunult Guntheri riista. See tungis tema mõtetesse ja ta polnud enam võimeline isegi palvetama. Miks see temaga juhtus. Ta oli ju hea laps olnud, alati sõna kuulanud; alati hea tüdruk olnud ja püüdnud vooruslik olla, nagu kirik õpetas. Miks ei võinud siis Jumal appi tulla, kui ta seda vajas. "Jeesus, kus sa oled?" mõtles Maarika oma viimase mõtte ja kell laua peal hakkas tirisema.
Gunther vaatas, nagu kahetsedes kella peale ja ootas. Tema riist oli ikka veel jäigastunud ja ta võttis kella kätte ning pani kamina juurde minnes omale kohale. Kuigi poiss seisis tema poole seljaga, ei liigutanud alistunud tüdruk juuksekarvagi. Jeesus polnud tulnud, kuid tema oli uskunud. Ta oli kaotanud. Ta tundis, nagu oleks poiss teda juba võtnud, ehkki midagi polnud veel sündinud ja ta ei suutnud selle teadmisega elada. "Jeesus!" nuuksus ta endamisi, kuid vastust ei tulnud. Ta oli nüüd juba kuuldav sest ta ei suutnud end valitseda. Poiss hakkas teda hellalt lahti riietama ning Maarika ei hakanud vastu. "Jeesus!" suutis ta vaid ohata. Varsti oli poiss tema lahti riietanud ja võttis tüdruku ühe ropsuga diivanilt käte peale. Maarika pani vaistlikult oma käe ümber Guntheri ja tundis uut alandusesööstu. "Ma ei taha seda!"
"Ära karda tibuke, mina ei jäta sind üksi nagu Jeesus, ju ta ei armasta sind päriselt nagu mina sind võin armastada." lohutas poiss Maarikat õelalt ja viis ta teisele korrusele ning asetas voodile. Maarika ei julgenud vastu hakata, kui ta madratsi ja linade peale asetati. Ta oleks tahtnud voodiga üheks saada ja sellest läbi kukkuda. Tal oli häbi. "Vaata mulle otsa, kui ma seda teen, see juhtub sinuga päriselt ja pole mingi unenägu!" urises Gunther kurjalt, sest tüdruk oli näo ära pööranud. Maarika keeras oma näo tagasi otse ja nägi, kuidas Gunther aeglaselt tema peale tõusis. Tüdruk üritas abitult põgeneda, kui suutis ainult jalgu koomale tõmmata, mis õnnestus nii haledasti et tema häbememokad rohkem välja joonistusid. Paistis nõnda, nagu oleks tüdruk poissi julgustanud edasi minema. Ja Maarika ei saanud aru, mis toimub. Ta ei tahtnud seda, kuid ometi ei suutnud ta kuidagi Guntherit peatada. Ta vaatas löödult poisile otsa ja poiss vaatas ahnelt tagasi. Ta vaatas tema sisse ja midagi murdus tema sees. Ta oleks nagu pimedasse öösse langenud. Gunther asetas pahema käe tema rinna peale ja pigistas seda, ning tüdruk oigas kimedalt ning lakkus oma huuli. Järgnes tugev valu jalge vahel. Äkilise sööstuga ja ilma ette hoiatamata oli Gunther tema neitsinahast läbi tunginud. Maarika tegi näo, nagu oleks keegi talle noaga täiest jõust kõhtu löönud. Ta paiskus jälle ettepoole ja haaras tugevasti poisi ümbert kinni, kuid ei suutnud teda ei kriimustada ega muidu haiget teha. Kui ta püüdis leida endas jõudu, et poissi eemale lükata, komistas ta oma imelikus asendis kui ta küünarnukkidele oli toetunud ja kuna Gunther liikus juba rütmiliselt sisse ja välja, siis nõksatusid ta jalad asendisse ning lukustusid poisi vöökoha ümber. Ta ei suutnud end sellest asendist enam vabastada. Iga uue lükkega, millega poiss end temasse surus, tundis Maarika, kuidas ta keha sellele naiselikult andub ja ta soovis olla surnud. Miks ta ei hakanud vastu? Miks ei tulnud Jeesus ja ei päästnud teda? Miks see temaga juhtus? Mida ta oli teinud, et seda ära teenida? Ta vaatas Guntherile otsa ja poiss võttis teda, üha uuesti ja uuesti, kuid mitte ainult riistaga, vaid ka silmadega, mis tema hinges ringi roomasid ja ühtegi urgu läbi tuulamata ei jätnud. Ta oli juba rütmiliselt oigama hakanud, ning poiss õhutas teda mõnitustega takka, näkitsedes teda kõrvanibust ja mängides tema rindadega, andes neile nimesid. Mehe riist muutus põletavalt kuumaks tema sees ja ta tundis, et ta emaka kaela seinad muutuvad libedaks. Sest poiss hakkas kiiremini liigutama ja ta tundis, kuidas ta häbememokad järgi andsid, ning poiss nagu madalamale tema sisse langes. Tüdruk oigas naudingust ja tundis häbi, et ta niimoodi tundis. Lõpuks sai ta aru, et poiss oli orgasmi saanud, ja tema seeme liikus tema üsas ringi. Tal olid päevad, ta teadis, ta võib jääda rasedaks. Kuid ometi ei leidnud ta endas jõudu, ei uhkuseraasugi, et püsti tõusta ja minema minna.

Gunther tuli ta pealt ära ja tõmbas veidi hinge, kuid Maarika ei liikunud paigast. Ta vaid palus, et see oleks juba läbi. Kuid öö polnud veel kaugeltki läbi. Isegi selle nurga alt võis tüdruk näha, kuidas poisi riist jälle jäigastus. Gunther haaras toorelt tema käest kinni ja tõmbas ta enda peale. Tüdruk oli sellest liigutusest nii üllatunud, et tõstis ühe jala üles ja maandus täpselt riista otsas. See tungis jälle tema sisse. "Ratsutame nüüd!" õelutses Gunther imalalt ja pani oma käed tema puusadele ja hakkas teda rütmiliselt riista otsas hüpitanud. Maarika polnud seda kunagi tundnud. Ta kaotas mõistuse ja langes ettepoole, toetudes poisi rinnale. Kuid poisile see päris ei meeldinud, sest ta lükkas tüdruku veidi tagasi, ja pani ta käed oma rindasid masseerima. Maarika ei hakanud enam vastu ja hakkas oma rindadega mängima. Gunther pani oma käed tagasi tüdruku puusadele ja hakkas teda kõvemini vastu oma riista tõmbama ning Maarika hakkas kaasa liikuma. Ta ei suutnud end enam takistada. Ta ei olnud enam süütu, temast ei võinud enam kunagi Talle pruut saada, talle ei olnud enam midagi jäänud. Oli vaid see hetk, kus ta istus mehe riista otsas ja talle andus. Võibolla see oligi armastus. Jeesus polnud ju tulnud. Ehk see poiss tõesti armastas teda rohkem, kui Jumal, kes polnud tulnud? Maarika hakkas oma juukseid pilduma, ning Gunther armastas teda kogu oma hingest. Veel kunagi polnud ükski tüdruk temale nõnda lõpuni andunud. Alati oli mingi teesklus, alati oli midagi, mis tüdrukud kaasa ei teinud. Kuid sel hetkel teadis Gunther, et see tüdruk laseb endaga kõike teha. Ta ei hakka enam vastu ega püüa põgeneda. Ja see mõte meeldis Guntherile. Viimaks oli ta leidnud naise oma südame järele. Kui nad olid niimoodi kuus korda orgasmi saanud, sai Gunther viimaks küllalt ja tõusis voodilt püsti. Enne kui ta esimesele korrusele kadus ütles ta veel ärkvel olevale Maarikale: "Sa oled nüüd mu naine ja tuled igal laupäeval siia ja ma võtan sind uuesti, kui sa kellegile räägid või ei tule, siis ma tapan su!" Maarika noogutas selle peale aeglaselt ja kaotas teadvuse. Ta ei suutnud enam kauem ärkvel püsida, sest see oli temast viimse jõu röövinud. Ta tänas unustust, et see tema kaasa viis ja ta võis niimoodi sellest sündmusest põgeneda. Ta hing rändas kaugele jättes keha maha. Gunther läks alla ja otsis oma mobiili püksitaskust välja ning valis venna numbri.
"Kuule, sa ei pea enam valvama, ma koristan siin ära ja siis tulen koju." ütles Gunther ja vedas rahulolevalt suitsu ette.
"Võtsid ikka aega endale, sa mees tead mis kell on?!? On ta veel elus ka!" pahandas Utheri hääl mobiilist. Ta vaatas displeilt kellaaega. Kell oli 3:14 Ta oli tüdrukut järjepanu tubli seitse tundi keppinud. See oli tema isiklik rekord ja ta oli enda üle uhke.
"No tüdruk oli parem kui ma arvasin, täiesti süütu ja väljaõpetamata. Temast saab minu naine!" muheles Gunther endamisi.
"Mõtle siis ka hea vabandus isale välja, et me niimoodi ära kadusime." torises Uther toru otsas ja katkestas kõne.
Ta oli isa täiesti unustanud, selle kõhuhäda vale pärast pidi ta kõvasti kannatama, kuid tüdruk oli seda alandust väärt. Gunther riietus aeglaselt ja pani ka tüdruku riided ühte kotti kokku ning kappi silma alt ära. Ta jättis lauale kinnisesse ümbrikusse kirja Maarikale juhistega, kust mida majas saab. Ta tegi kiire kõne ka ühele sõbrale, kes talle muidu tüdrukuid sebis, et see poes käiks ja tavalisse kohta toitu jätaks. Pärast sellist mürglit oli tüdruk kindlasti näljane ja pidi oma jõu tagasi saama. Ta ei olnud temaga veel lõpetanud. Mitte nii pea. Ta tahab teda veel pidada, enne kui ta tüdruku maha jätab ja endas julguse kokku võtab Tiffany kohtingule kutsuda. Kuidas see lits ometi julges. Ja Tiffany meelas naeratus lehvis tema mõtetes ringi, nagu paha põrguline. Kui ta oli alumisel korrusel ära koristanud, kustutas ta tuled ja tegi minekut. Tõmmates veel oma suitsu ja visates koni enne autosse istumist kraavi, ütles ta Utherile pilaval toonil, ehkki polnud üldse mitte pahane.
"Sa poleks pidanud."
"Sind ootama ja tegema sulle isale seletamise veel raskemaks? Mees me peame niikuinii oma tuhat kätekõverdust tegema, ja kui isa kunagi teada saab-!" Ta jättis kõnekalt lause lõpetamata. Gunther noogutas vaikimisi ja Uther lõi autole hääled sisse. Nad sõitsid kordagi tagasi vaatamata minema.