Kes ehitab Jahwele koja 2

I

Kaarnakivi pastor oli ikka veel tige oma noortejuhi peale, et see niimoodi Tiffanyga teenistuselt kadus ja hiljem oma sõna ei pidanud. "Kuidas see kõlbab?" urises ta endamisi ja trampis oma kabinetis edasi-tagasi. Ta oli vend Justuse tõsiselt läbi võtnud ja talle vähemasti kaks kümmend kirjakohta andnud, mis pidid talle selgeks tegema kui lubamatu tema käitumine oli. "Ja pealegi Tiffany Ülemistega!" rõhutas ta endale. "See langenu ei saa minu Justust!" Oleks tema selle tüdruku hingehoidja olnud, poleks temaga niimoodi juhtunud. Ta teadis seda. Kõik oli selle totaka isa Gregoriuse süü. Kui see poleks tüdrukut kloostrist ära toonud, vaid tema, siis oleks tema kindlasti suutnud tüdrukule mõistuse piibliga pähe taguda. Egas siis tema mingi pornograafilise teose autor polnud. Polnud mingi ime, et isa Gregoriuse kasvandik selliste kommetega on. Asi oli ilmselge. Aga temale ei antud võimalust ja tulemuseks oli Jumalaviha Ülemiste perekonna peal. Sinna ei saanud enam midagi parata. Pastor tahtis vaid kindel olla, et tema Justus ei langeks. Ta ei andesta seda kunagi sellele Tiffanyle, kui too peaks poisile küüned taha ajama. "Vähemasti sai aru." lohutas pastor ennast. Vend Justus oli pastori tiraadi alandlikult kuulanud ja ei öelnud midagi enese kaitseks vahele. Õige kah, tal oleks katus ära sõitnud, kui too poiss oleks julenud. Pärast kõike seda, mis ta tema heaks oli teinud. Kuidas ta oli vend Justuse narkootikumidest võõrutanud; tema oma perekonda võtnud ja üles kasvatanud ja lasnud koguduses töötada. See polnud mingi väike asi. "Jumal tänatud, et vend Justus käib õigel teel!" tänas pastor uuesti ja vaatas lakke, mis taevale ette jäi. Ta luges mõttes mõne sündsa palve ja rahunes veidi rohkem ja suutis juba selgemini mõelda. "Õigus, ma pidin uut jutlust ette valmistama." tuletas ta meelde ning mõtles, mis oleks paslik ja sünnis teema...

Ja ta otsis Piiblist kirjakohaks Slm 1:2-9 "Aurude aur, ütles Koguja, aurude aur, kõik on aur. Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta vaeva näeb päikese all? Üks rahvapõlv läheb, ja tuleb teine, aga maa jääb seisma igaveseks ajaks. Ja päike tõuseb, ja päike läheb looja, ja oma paika ta ahmitseb, tõustes on ta seal. Ta läheb lõuna poole ja piirleb põhja poole; tuul piirleb oma käigul piireldes, ja tuul pöörab tagasi oma piirlemisile. Kõik jõed jooksevad merre, ja meri ei saa täis, kuhu paika jõed jooksevad, seal on nemad taas minemas. Kõiki asju, mis endid väsitavad, ei jõua ükski üles rääkida. Ei saa silm elades küllaliselt nägemast ja kõrv ei saa elades täis kuulmast. Mis iial on olnud, on seesama, mis saab, ja mis iial on tehtud, on seesama, mis tehakse, ja pole mingisugust uut asja päikese all."

Jah, kõik inimeste tegemised olid tühisuste tühisus, nagu tänapäeval öeldi - vana tõlge oli parem kui tänapäeva moonutused. Võibolla selles oligi probleem, et maailm oli niipalju muutunud. Et oli liiga kaugele Jumalast eksinud. Sellest sai hea jutluse teha. Ta alles ütleb kogudusele ja kogu maailmale, mis tõeliselt loeb siin ilmas ja teeb sellise jutluse, mida pole veel kuuldud, siis näeb isegi Jumal, kui hea sulane ta on ja kuidas tema pärast kannatab. Kas siis tema on kunagi Jumala vastu eksinud või pattu teinud? Ei! Palve ja paastumisega oli ta oma elu mööda saatnud ja selles kurjas ilmas kannatanud siis kui kõik teised Jumalast ära taganesid. Jah, tema ei olnud vankunud, kui mõned teised, kes pedesid kirikusse lasid ja muid narruseid tegid, mida Jumal polnud piiblisse kirja pannud. Tema oli hea tervendaja ning eksortsist, keda kõik kurjad vaimud ümberkaudu kartsid, et ta nõnda vägev Jumalamees oli. Jah, ta võis enese üle uhkust tunda. Ta oli head tööd teinud.

"Täna on mul Jumalas teile ütelda see jutlus, mis tõeliselt loeb siin ilmas. Vastavalt Saalomoni Tarkuse raamatule esimeses peatükis, salmides kaks kuni üheksa, võime targa kuninga sõnades Jumala piiritut tarkust kiigata. Eks olnud ju kuningas Saalomon kõige targim Iisraeli kuningaist ja üldse kõige targim inimene maailmas ja kõigis ajastuis. Ja juba tema omas ajas pidi täheldama, et kõik inimeste tegemised on tühised ja ei anna talle seda ülimat, mida inimese hing püüdleb. Läbi ajastute on filosoofid ja teadlased selle probleemiga maadelnud ja pole suutnud midagi uut öelda. See, mis piiblisse kirjutatud sai ja mis evangeelium ütleb, seesama on adekvaatne eile; täna ja igavesti.

Mis kasu on sellest, kui te kogute endale rikkusi ja maist vara ning ehteid ja kallisasju. Kas ipad lohutab teid vanaduspõlves, kui olete üksi jäänud? Kas Facebook peab teid meeles? Niipea kui masinad kaovad maalt, kaob ka iga pilve lükitud teadmise jõud ning see haihtub olematusesse! Kõik on tühine ja piiratud. Inimesed peavad tegelema igaveste väärtustega, mis tõeliselt tema hinge liigutavad. Hoidma oma perekonda; olema aus kodanik ühiskonnas ja tegema oma linna heaks midagi. Milleks ehitada õhulosse suurtest unistustest, mis kunagi ei täitu. Tehke juba täna midagi reaalset. Aidake vanur üle tee või kandke tema kotti poest tulles või tehke muud head,  mida saate täna teha. Mis teil päeva lõpuks on, kui kõik teie BMW-d ja Rolexid maha arvata? Kes te siis olete, kui te üksi oma toas endale peeglis otsa vaatate? Kas siis loeb midagi teie biitseps või rinna ümbermõõt, või kui ilusad ja targad ja osavad te olete? Elu on lühike, te võiksite sellega juba täna midagi peale hakata. Sest seda elu ei saa te enam kunagi tagasi! Hoidke oma sõpru ja rääkige, mis head on Jeesus teie elus teinud; mis head on teile täna sündinud ja mitte eile või kaks aastat tagasi. Tuletage endale meelde. Kindlasti te mäletate, mida Jumal on teile head teinud, millest te muidu ei räägi!

Jumal on juba aegade algusest kõik hästi teinud, eks ole ka Esimese Moosese raamatu esimeses peatükis ja kolmekümne esimeses salmis öeldud: "Ja Jumal vaatas kõige selle peale, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea!" Ainult meie, inimeste, hilisemad teod on seda head varjutama hakanud ja saastamise ning ülerahvastamisega endist tasakaalu häirinud. Teie olete selle maa tulevik - noored ja vanad - teie võite seda muuta. Teie võite meelde tuletada selle endise hea, mille Jumal on targasti loonud ja oma eludega muutuse ilmale tuua. Teie võite olla nagu endisaja Jumalamehed ja teha head, mis iganes annid Jumal on teile andnud. Just sellistena olete Jumalale imearmsad ja oodatud Jumalariigis. Sest kas Jumal tõstab taevasse Armani ülikonna või Gucci käekoti või Prada kingad? - Ei, ta päästab selle inimese nende kallisasjade keskel! Just sina oled Jeesusele kallis, rohkem kui Ferrari või Maserati või hommikusöökTiffany juveelikaupluses. Anna täna oma elu Jeesusele ja tunnista, et sina oled rohkem väärt, kui maised rõõmud ja õnned, et sina oled võitja ja teed midagi oma eluga! Sest sina oled tähtis!"

Ta võis oma jutlusega rahule jääda. Ta ei pidanud midagi üles kirjutama, sest ta võis peast deklameerida, tema mälu ja ajude juures, et ta alati Jeesusega kõndis. Jah, sellest pidi tulema hea Jumalateenistus. Kuid Jeesus ei vaadanudki Kaarnakivi koguduse pastori jutluse peale vaid istus oma troonil tujust ära ning tusane. Ta kutsus ühe ingli enda juurde. "Gaabriel!" Nimetatu andis talle au ja jäi ootavalt kuulama. "Tõlgi mulle lahti, mida seesinane seal maapeal endast mõtleb? Kas kana võib ühestki munast tibu välja muneda, kui kukk pole tema juures käinud? - Kuidas siis seesinane seal mõtleb, et tema vägev jutlus toob talle kogudusse suuri rahvahulki ja täidab kogu maa??" Kuid ingel ei osanud midagi selle peale vastata ja lõi pilgu piinlikusest maha. "Kes siis mina veel olen, mingi puuslik või haldjas, et seesinane surelik seal minu kojas julges niimoodi endast mõelda!!??!!" Ingel taganes kummardades minema ja jättis Jeesuse oma tusatujuga üksi.

Seda ei saanud enam edasi lükata, tuli Jahwe ja Püha Vaimuga Kaarnakivi koguduse pastori küsimust arutada. "Või tema päästab ja tervendab? Tema päästis vend Justuse narkootikumidest?? Äkki ronis ise ristile ka ja kannatas surma Kolgatal!!?" Ta ei saanud aru, mida sellisest solvangust arvata. "Kas tema on Jahwe???" pahandas ta endamisi ja läks Isa Eedeni aiast otsima.

II

Vend Justus palvetas oma kambris pastori pärast, sest ta tajus kuidagi, et midagi kurja kavatsetakse selle mehe vastu, kes oli talle isa eest olnud. Ta oli siiamaani tänulik, et ta oli kirikusse vargile tulnud ja vahele jäi. Oleks ta oma sõpru kuulanud, kel oli kõhe hakanud, võibolla oleks ta nüüd juba üledoosiga hauas või kuskil kellegi ema tapmise pärast vanglas. Ei olnud üldse kerge olla endine narkomaan, ja kohati anti talle seda siiamaani tunda, kuid vend Justus leppis sellega. Tal oleks võinud hullemini minna. Jeesus oli kõik tüsistused ära kustutanud ja ta ei pidanud enam "külma kalkunit" kartma, mis teda varem vaevasid, kui ta liiga kaua ei olnud saanud enam laksu võtta. Ausalt elamine ja oma raha eest oli hoopis uus kogemus. Inimesed olid juba hakanud talle isegi tänaval naeratama, kui ta ära tundsid. See oli nii hea tunne. Varem ei võinud ta end tänaval näidata, kartuses et mõni inimene, kelle majast ta oli varastanud, teda ära tundes võib sõimata või lausa vaeseomaks peksta. Jah, polnud üldse kerge olla endine narkomaan. Tema endised sõbrad olid talle selja pööranud ja tema usuhulluks sildistanud, kuid ta ei hoolinud sellest. Tal oli vedanud. Ta ei vaadanud tagasi. Jeesus oli parim, mis temaga võis juhtuda. "Jah, hea et pastor olemas oli, kui ma Jumalameest vajasin!", õhkas vend Justus. Talle tuli ka Tiffany meelde ja ta punastas veidi.

"Oh Jumal, sina tead minu tundeid Tiffany Ülemiste vastu, et ma teda armastan, kui see on võimalik, siis aita mind olla temale vääriline mees, kuid mitte nii nagu mina mõtlen. Tee, nagu sinu silmis hea on, Jeesus! Vahest on kusagil keegi väärilisem, kes suudab teda õnnelikuks teha. Miks sa pidid küll ta nii noorelt leseks tegema ja ei võinud tema meest, Mihkel Sepist, ellu jätta? Kas ta seda siis sinu vastu tegi, ta oli ju oma elu ajal ustav ja hea abikaasa ja ei petnud teda kordagi! Ei ole mina selle mehe kohta ühtegi halba sõna kuulnud, ja nüüd on ta kindlasti sinu juures. Ma ei mõista sind, Jeesus! Palun seleta, miks sa vaevad Tiffany Ülemistet ja tema perekonda nõnda raske koormaga? Mida kurja on nad sinule teinud, et sa ei halasta. Egas nad sina ei ole, et nad võivad sellist risti kanda! Iga kord, kui ma neid näen, paistavad nad nii õnnetud ja üksildased, ehkki neil on kõik olemas. Palun ilmuta mulle, kuidas mina võiksin olla sulle vääriliseks sulaseks, et aidata Tiffanyl ja teistel temasugustel sind üles leida. Ava minu süda ja avarda seda, et ka need mahuksid sisse, keda ma oma silmis ei pea sinu vääriliseks. Sest kes on vend Justus sinu palge ees, kui sina poleks mind päästnud, ma ei teakski et sa oled olemas, Jeesus! Tänan, et ei pidanud paljuks sellist langenud hinge päästa, ehkki ma olin pattu teinud sinu ja oma perekonna vastu, keda ma enam ei mäletagi. Ma olin väärt ülimat karistust ja sina andsid mulle uue perekonna Kaarnakivi koguduse ja selle pastori näol! Selle eest ma tänan sind, Jeesus, et sina nii Hea oled!"

Kui vend Justus oli seda palvetanud, läks ta oma igapäevaste toimetuste juurde. Koguduse saal oli vaja ära koristada, põrandad pesta, aknad läikima nühkida, kõik katki läinud lauluraamatud ära parandada ja uuesti köita ja oma kohale asetada - et see homseks teenistuseks valmis oleks. Jah, vend Justus oli tänulik, et võis seda teha ja mitte lusika peal valget hiinlast praadida. Temal oli vedanud, mitte nagu tema sõpradel, kes olid kas juba surnud või vanglas kukeks tehtud või lausa paadunud retsidivistid. Gaabriel Miikael ja Raafael ilmusid vend Justuse palvekambrisse ja kummardasid tema lahkuva varju poole maani.
"Kas sa kuulsid, mida see surelik palvetas!" küsis Miikael aukartuses ja pungitas Gaabrieli poole silmi. Raafael noogutas nõustuvalt kaasa ja raputas kahetsusega pead.
"Kahju, et tal nii juhm pastor on, Jeesus on siiamaani raevus, selle jutluse peale, mida too häbematu saab ütlema."
"Egas siis jutlus süüdi pole!" kaitses Gaabriel pastorit "Mehel on lihtsalt raske päev, ja ta on oma koha unustanud, muidu tema jutlus ise oli hea, kui ta vaid Jumala kohale ei tükiks." kahetses ingel samuti pattu. "Ta parem saagu sellest kiiresti üle, enne kui Jahwe, Jeesus ja Püha Vaim saavad otsustatud, muidu tal ei pruugi enam millestki meelt parandada, kui ta juba surnud või paadunud on!" õelutses Miikael tõsiselt.
"Asi on nii tõsine?" küsisid Raafael ja Gaabriel kooris ja said sõnatu noogutuse ning pika kirvenäo vastuseks.
"Ta oli nii hea sulane Jeesusele kui ta alustas." ütles Raafael õigustavalt kuid kahetsusenoodiga hääles. Ta tahtis veel midagi öelda, kuid ei suutnud. Pisarad tikkusid talle silma. "Sama hea, kui see Saalomon, keda ta tsiteeris, ka too läks ennast täis ja unustas Jahwe Jumala!" lisas Miikael kuivalt.
"Vähemasti on vend Justus jäänud, kuid tema oli narkomaan - pean tunnistama, ma kavatsesin ta juba ära hukata, kui Jeesus mind peatas, kui ma teda kirikusse sisse murdmas nägin." raputas Gaabriel vastikusest pead. "Ja tema oli narkomaan!" nõustusid ka teised inglid ning asutasid minema.

III

Kui pastor koguduse ees oma jutlust sai ütlema, siis võeti see tormiliste ovatsioonidega vastu. See oli palju parem kui tema tavalised põrgust ja viimsepäeva karistustest nõretavad sajatused. Inimesed tundsid, et ka pastoril on süda sees, ning sel päeval liideti kogudusega sadu noori. Isegi Leonidas Sumatin ja Lutsiver olid isiklikult kohale tulnud ja end mugavasti esiritta istuma seadnud. Keegi ei tundnud neid ära - peaõelus kandis oma karmiinpunast rüüd ja nägi välja nagu mõne glamrocki bändi laulja. Ta ei pidanud paljuks pärast teenistust pastorile kimbus kolmkümmend valget liiliat viia ja Jumalamehe kätt suruda, kes tänulikult säras. "Kas mina ka võin sinu koguduse liikmeks saada, ma tahan saada päästetud!" muigutas Lutsiver huuli ning pastor võttis vedu. "Aga miks mitte, tulge vaid alfa-kursusele ja paneme teid pärast seda järgmisele ristimisteenistusele kirja ja teeme ära!" hõõrus pastor käsi. Sellest saab uue kristliku bändi ja vend Justus kindlasti rõõmustab et uue liitlase saavad.

Vend Justus põrnitses nägu pilves pastorit ja pöördujat, kuid ei öelnud midagi. Pastor lohutas end mõttega, et võibolla on laulja repertuaar nii äge, et see ei kõlvanud vend Justusele, kuid küll see tema käe all ilusasti muutub ja siis laulab see linnuke juba teisi helisid. Ka Lutsiver säras kogu palgest, et tema võib ka Kaarnakivi kogudusse kuuluda. - Kui vaid alfa-kursuse läbib. Ta teadis juba niigi piiblit kahekümnes erinevas keeles või rohkemas ja ka sellistes käsikirjades, mida enam olemaski ei olnud. Milles küsimus? Teeb selle ilusasti ära ja saab koguduse liikmeks. "Küll pärast saab vanapoisile seda nina peale visata!" muheles Lutsiver endamisi, kui mõtles, mis näo Jeesus selle peale teeb, kui kuuleb, kes veel kogudusse astub. Ka Leonidas pani end alfale kirja ja tunnistas muheledes, et juristid vajavad Jeesust. Pastor tänas oma hinges Jeesust, et viimaks ometi on tema südamesoov täitunud. Nüüd toimus kõik nagu tema tahtis, mitte nagu isa Gregorius. Ta mõtles põlastavalt viimase pornopiibli peale, nagu ta tema raamatut salvavalt sõprade seas nimetas. Jah, temal oli toimiv kristlik kogudus, mitte langenud kasvandik. Tema usuga oli kõik korras.

Aga Jahwe Jumal, Jeesus Kristus ja Püha Vaim jõudsid otsusele. Pastori süda tuleb ära paadutada, et ta nii vaimselt pimedaks on jäänud, et kurat tal lausa kätt suruda võib ja tema ei tee märkamagi! See oli viimane piisk karikas, oli ta jutlusega kuidas oli, see oli hea, kuid tema südamemeelsus ei olnud. Kuid et ta polnud eristanud, keda võib kogudusse kutsuda ja keda mitte. Seda ei võinud andestada ning pastori nimi kustutati ametlikult Eluraamatust ära ning ühelgi inglil ei lubatud teda enam meelde tuletada, et ta nõnda oli Jumalat maailma silmis häbenenud! Taevas sündis suur itkemine ja lein, et "liiliad olid roiskunud"

Miikael; Gaabriel ja Raafael juhatasid leinamissat pastori kadunud hinge pärast, mida ei pidanud enam olema.

Kuidas langesid liiliad taevariigis?
Langenud on nende õied sõnnikusse,
baasani lehmad läksid mööda;
nad tallasid nende ilu virtsa sisse.
Kuidas on maa sool liisunud!
Ei ole ta enam soolane ühti
ja sai minema heidetud Jahwe palge eest!
Jah, Oofiri kullaga oli võrreldav langenu ilu,
kuid ta sai langema ja tema varisemine oli suur.
Nagu oleksid veed tormanud koja külge
ja oleks liiv selle alla neelanud.
Enam ei tunne ase oma meest,
kes tema peale heitis;
Jah, kuidas on kõrged küll langenud,
endised pühapaigad saanud tuleroaks.
Jahve oma vihas ja raevus,
tema hävitas võõra tule oma palge eest.
Tema kustutas vaenlase auru ninasõõrmeist!
Siis kui mees astus üles oma looja vastu,
ning heitis end laiali tema kojas ja istmel;
rääkis teotavaid sõnu Püha vastu,
et tema valitseb igavesti ja ei vaotu;
ei muutu tema maitse ega tule talle lõhna juurde.
Kuid tema veinil pole enam mekki ja see on surnud.
Jah, kuidas sai tuhmuma puhas Uufase kuld,
ei ole tema sära enam Jahwe palge ees!