Oligopolis

Väljas sadas lund, kui Madis vaikselt urisedes baari poole sammus, tuul viskamas lund ja lörtsist loppa tema mantli peale. Ta tõmbas hõlmad koomale ning kohendas kübarat ja astus sisse. Leti äärde pingile lösakile vajudes unustas Madis end tilkuva mantliga mornidesse mõteteisse.


Baarmen vaatas teda pikalt ja pani käes oleva õlleklaasi kõrvale.

"Kas tavaline, Madis?"

Madis vaatles teda, nagu pikast koomast ärganud inimene seletab esimest elamust maailmast, mis talle keelatud oli.

"Ei,..." venitas ta endamisi mõtteis olles, nagu räägiks hoopis kellegi teisega.
 "Parem teeme sotid selgeks. Mind lasti lahti!"

 Mõistev naeratus tuli baarmeni näole ja ta keeras selja, võttis ühest kapist musta kaustiku, ajas näpuga rida ja ütles... "Täpselt 37 euri."

 Madis vaid mühatas ja viskas kaks kahekümnelist letile ja ümises: "Tagasi pole vaja!" Seda teinud, loivas ta tuimalt jälle välja, kuhu iganes ta kavatseski minna.

 Hetke pärast helises telefon ja imestunud baarmen võttis selle vastu, ise veel torisedes: "Kuradi, kurat, see mees pole kunagi jootraha andnud, nüüd läheb ja teeb mingi tüki ära!"

Teisel pool toru oli viinast lõbusaks aetud lällamist kuulda ning terve lihane mehehääl hüüdis rõõmsalt baarmenile: "Kuule, saada see Madis tagasi, me tegime talle sünnipäeva üllatuspeo, ma tean et ta sinu juures joomas käib!"
Baarmenil läks kops üle maksa ja ta oigas paar kiiret palvet ning saatis kõneleja mõttes venemaale:
"Kuule te seal ajud olete endal ära joonud?"
"Mille peale sa nii vihane oled?" ei saanud hääl toru kuidasi aru, mis sünnipäeva üllatuspeos nii valesti mõistetavat on. Vihane baarmen tõmbas veidi hinge, enne kui jätkas:
"Madis oli just siin ja maksis oma lõpparve ära ja andis veel jootraha! Kujutad sa ette, see kooner ei maksa kunagu oma arvet enne palgapäeva ja kindlasti ei anna ta jootraha, ja siis ma kuulen tema käest et te tema lahti lasite?"
Ta kuulas vihaselt, kuidas veidi kohmetunud hääl end õigustama hakkas:
"Noh, see oli nali, me pidime kuidagi ta majast välja saama, et ta ei saaks peost haisu ninna."
Selle jutu peale baarmen vaid naeris rõõmutult
"Nõnda nagu Madis siit lahkus, läheb tal  hoopis peielauda tarvis, otsige ta ise üles, mina teie sitta ei roogi!"
ja viskas toru hargile ning torises:

"Oinakari! Kindlasti võtsid linti! Lasta masu ajal müügimees lahti!"

Üks arglik hiinlane üritas oma naisega baari tulla, kuid baarmen rehmas väsinult käega ja üritas puises ingliskeeles vabandada: "Sorry we have closed, it has occured a gas leak, and we need to fix it. I apologize for the inconvenience..."

Hiinlased kummardasid viisakalt ja lahkusid, rääkides eestikeeles: "Milline viisakas mees, hoiatab meid gaasilekke eest, siia peaks terve perekonnaga tulema!"

Baarmenile ei jäänud see repliik kuulmatuks ja ta jäi lahkuvaid turiste baari ukse peale kummastunult järele vahtima, enne kui talle meelde tuli, mis ta oli just väitnud ja ta oma lubaduse täide viis ning baari tänaseks sulges, unustamata sündsat silti uksele nähtavasse kohta libistada. Oli selline aeg, kus ei tahtnud kedagi solvata.
"Ikkagi inimesed!" nõustus baarmen endamisi, kui talle meelde tuli, mis keeles hiinlased olid omavahel rääkinud ja kõndis koju.

Vahepeal kodus

"Emme, miks issil kunagi meie jaoks aega pole?" küsis väike tütarlaps oma ema käest.
Põlle ja pajalapiga pliidi ääres askeldav naisterahvas pühkis laubalt higi ja ütles siis. "Issil on tähtis töö, ta müüb asju mida inimesed vajavad."
Tütarlaps vaatas teda torssis pilgul ja hüüatas:

"Aga kui mina suureks saan, hakkan ma ka asju ostma, siis ma saan Issiga iga päev kokku!"

Ema vaatas talle üllatunud pilgul otsa ja tuli tema juurde ning pani pajalapi lauale, silitades tütre pead.

"Ka mina tahaksin mõnikord seda, aga unistused ei lähe alati täide..."


Seda öelnud, pöördus ta jälle ahjus särisevat pikkpoissi valvama, ilme torssis.

Karvane idikas

"Sina karvane idikas! Mida sa seal kabinetis teed? Kas ma selle sinule andsin!" Röögatas vihast tiine hääl Madisele kõrva, kui ta oli julgelt telefoni haaranud et tähtsa näoga sekretäril oodata lasta. Sekretär oli meeleheitel ja üritas kätega veheldes ning suuga hääletuid märke tehes öelda: "Vadim Bezumnoi tuleb!" Madis ei saanud midagi aru. "Möh, aga sa ju hommikul ütlesid et..." mökitas ta vastu telefoni torusse, mida ta igaks juhuks oma peast eemal hoidis, kuni ta sellest kangelasteost väsis ja valjuhääldi nupule vajutas, et käed vabaks saada. "Aga... ametikõrgendus?!" "Mis ametikõrgendust sinusugune luuser vajab?!? Sul tuleks hoopis kerepeale anda, et sa kuu jooksul midagi müünud pole!" üürgas valjuhääldi vastu, samal ajal kui sekretär eriti kiiret haldjatantsu meenutavat baleti võtet teostas, või midagi sinna kanti. Kuid abi polnud sellest midagi, sest varsti oli hunt juba uksest sisse astunud. Vadim astus kabinetti ning istus Madise poolt vabastatud tugitooli, ning käitus edasi, nagu poleks midagi juhtunud, või ei üürgakski tema laua peal midagi; või ei jooksekski keegi mööda vaipa edasi-tagasi, samas kui sekretär teda viisakalt välja püüdis juhatada. "Aga ma ju müüsin need kolm tolmuimejat!!" karjus Madis jõuetult. Kuid uks oli tema ees suletud ja kõne lõpetatud.

Koer-Isand

See oli kõige õnnelikem päev tema elus. Jah, ta oli seda teinud. Lõpuks ometi oli tema totakas ülemus talle oodatud koha andnud. Madis võis enese üle uhke olla, sest ta oli nüüd vanem-müügimees. Mitte mingi tühine ukselt uksele sörkija, kes imal naeratus rebadel, nagu hakkaks kohe põõsa taga asja ajama, mõttetuid nublakaid pakkus. Ei! Nüüd võis ta selle alanduse unustada - ja olla see, kes uusi praktikante ja müügimehi sinna uksetaha kupatab ja neid aeg ajalt läbi sõimab, kui sõõrikud ja kohvi sees keeravad ning ilm ei meeldi. Lõpuks võis ta jalad seinale lüüa ning oma raske töö vilju nautida. Kuid telefon helises nõudlikult laual ja tuppa tormas hirmunud sekretär.