I
"Mis on hea?"; "Mis on kuri?" Tiffany mõtles selle peale ja uuris oma konspekti. Talle ei meeldinud see tunne, mida ta tundis. See vaikne teadmatuse tunne, et on olemas midagi, mida ei tea. Üks asi, oli Filosoofia õppejõule metoodika pärast öelda, et ta ei tea. Kuid teine asi oli seda kogu keha ja olemusega tajuda. "Miks küll maailm nii nõmedasti loodud on?" urises Tiffany endamisi.
Külalislektor polnud tema küsimusele tõeliselt vastanud - justnagu Uku seda tavaliselt tegi. See oli nagu, ei tohiks täiskasvanud lastele selgeid ja otsekoheseid vastuseid anda. Mis ta teha sai, et ta on kõigest 15 aastane? Kas sellepärast ei tohtinud ta aru saada? Mis mõte oli siis temal KRATT'is õppida ja selliseid ajusid omada? Ja mida see üldse tähendas, et tavaliselt ta tüdrukutega ei räägi ning see reaktsioon loengu lõpus? Kas ta peab selleks mees olema, et selget vastust saada? See polnud üldse õiglane, sest tema ei saanud seda kuidagi mõjutada, mis sugu või vanust ta on.
Tiffany lappas hajameelselt läbi oma konspekti ning uuris väljanoppeid kirjandusest. Ta pilk jäi peatuma Prometheuse legendile, kuidas ta jumalatelt tuld varastas, mis oli pandud seosesse Hermese/Asklepiose kavalusega, kui ta mingid härjad ära varastas ja nende jäljed tagurpidi keeras, et nende kaudu ei saaks varastatut tagasi võtta, ehkki oli siis alles laps. Sealt edasi oli ta miskipärast võtnud viite piiblist, kuidas prohvet kirve ujuma sai, et see laenatud oli ja sulane, kes seda kasutas, selle varre otsast vette pillas...
Kuidas ta oleks tahtnud sel hetkel olla prohvet või keegi, kes võiks selle teadmise enda juurde manada, mida ta praegust vajas, et täiskasvanute liivakastimänge mõista. Ta vaatas edasi viidet Spartale ja kombele salaja orje tappa, et oma mehisust ning välja peal varjatult liiklemist harjutada - vahele jäädes tuli ju trahviks häbi kanda ja ori kinni maksta. Tänapäeval polnud niimoodi enam võimalik - seda peeti nüüd kuriteoks, kui sa kellegi niimoodi tapsid. Seda peeti haiglaseks. Kuid siis oli see moraalne tegu ja hea, kui sa oma pojale valetasid ja rääksid üht, kuid südames ootasid teist ning tema pidi oma arunatukesega sellest aru saama. - Ta ei teadnud siiamaani kuidas juudid olid suutnud selles maailmas niimoodi ellu jääda, kui nende jumal ei lubanud valetada ja varastada ning käskis lausa hingamispäeva pühitseda ning muid käske ja keelde, mille rahaline kulu oli arulagedalt suur. Kes oleks pidanud seda endale lubama? Mis head selles on, täita mingi väärastunud jumala käske ja keelde, kes nimetab end heaks, kuid selle headuse saavutamiseks tuleb end rahaliselt; kultuuriliselt ja vaimselt ära vägistada? Jah, ta oli ise ka kristlane, kuid tihti oli tal raske aru saada, mispärast. Heatahtlikkus ema suhtes hakkas järjest rohkem tunduma nürimeelse ning nõdrana. Ta oli ju inteligentne naine, miks siis tema oli kristlane? Mis see temale andis? Kas tõesti oli selles mingit voorust, oodata oma meest vaguralt koju, kuni ta tuleb, ja taluda tema ükskõiksust ning mõttelagedust? Kuidas sai seda üldse armastuseks nimetada, mida tema isa tegi? Talle meeldis ju Kaarnakivi rohkem. Ja Tiffany vihkas oma isa sellepärast. Kui tema suureks saab, pühendab ta oma lastele rohkem aega. Ta mõtles oma pojale ja lubas endale pärastpoole teda külastada.
Ta luges edasi ja vaatles teist käsku ning kortsutas kulmu. "Aga ma loen ju piiblit, mida kuradit?!" - mida see tähendab, et ei tohi midagi kujutada? Aga kui ma sõnu oma peas ette kujutan, kas ma siis teen ka pattu teise käsu peale? Ta vaatas edasi üht tsitaati Jeesus Siirakilt: "Ära taha olla liiga õiglane, miks pead sa enneaegu surema!"
Jah, võibolla oli tõesti kristlus ühes judaismiga kaval suremise kunst - aken siitilmast välja, kuid temal polnud mingit kavatsust surra. Võibolla mitte enne, kui ta on oma mehe eest kätte maksnud.
Tiffany viskas konspekti laua tagumisse nurka vastu arvuti ekraani ja vaatas lakke, olles lösakil tooli leenile vajunud.
"Sa kutsusid." Eh oli tema tuppa ilmunud ja seisis tema pahemal käel. Tiffany seiras teda laisal hajameelsel pilgul. Praegusel hetkel vajas ta tõesti seltsi. Mõistes, et Eh on üks ruunivaimudest, küsis Tiffany "Miks inimesed valetavad nii palju ja siiski ootavad, et sellest õigesti aru saadakse?"
Eh kehitas selle peale eemalolevalt õlgu. "Kas see peaks üldse sinu asi olema?"
Ta hakkas end lähedal olevalt peeglilt seirama, nagu läheks talle eriliselt korda, kuidas ta välja näeb ja riietub. Tiffany vaatles teda huviga, kuid ei ütelnud midagi. Eh hakkas oma rindu mudima ja tõstma, nagu poleks nendega rahul. Kuidagimoodi see lõbustas Tiffanyt "Lähed kohtingule?"
"Teatud mõttes..." ühmas Eh vastuseks ja hakkas pluusil nööpe lahti harutama, et paremini näha.
"Mis sa arvad, on mul ilusad rinnad?" Ta pöördus Tiffany poole ja tüdruk võis lahtise särgi hõlmade vahelt tema paljast ülakeha näha. Eh ei kandnud rinnahoidjat, mõistis Tiffany kiiresti.
"Ega neil viga ei ole..." mõtles Tiffany valjult, kuid Eh ei paistnud sellele päris täielikult tähelepanu pööravat, sest ta vaatas jälle peeglisse ning kortsutas Tiffanylikult kulmu.
"Kes see õnnelik on?" küsis Tiffany huvitatult edasi "Kas ma tunnen teda?" ta oli toolilt püsti tõusnud ja seisis nüüd Eh'i kõrval.
"Kas sinu meelest olen ma ilus?" küsis Eh vastu. Ta vaatles ikka eemalolevalt oma keha, nagu ei oleks see päris tema.
Tiffany hakkas selle peale naeru turtsuma. "Mida sa silmas pead? Kuidas sa ise arvad?"
Eh lõpetas oma rindade inspekteerimise ning vaatles Tiffanyt rangel toonil.
"Ruunivaimudel pole füüsilist keha, nagu inimestel - meie toitume ja koosneme inimeste kujutlusest. Ainult sellepärast, et sa nõnda vägeva meelega oled, võin ma sinu ees isikuna ilmuda, muidu oleksin ma vaid üksik kivike sinu ruunikotis, kui sa ükskord otsustad ruunišamaaniks hakata."
Kui Tiffany selle peale kohmetus, leebus Eh veidi ja hakkas jälle plikalikult edvistama. "Pealegi ei taha teised minuga aega veeta, nagu sina."
"Oled sa üldse poistega olnud?" küsis Tiffany huvitatult ja astus Eh'ile lähemale, sest ta paistis teda ikka veel ignoreerivat ning rohkem oma peegelpilti seiravat.
"Ei, mitte päris - nagu ma ütlesin, keegi ei taha minuga olla. Mida sina minust arvad?" küsis Eh otsekoheselt ja pöördus Tiffany särgi nööpe avama.
Tiffany ei osanud selle peale midagi vastata, sest see tuli liiga ootamatult. Eh oli juba tema särgil nööbid lahti saanud, ning lükkas selle hõlmad lahti. Tiffany hakkas veidi kiiremini hingama, kui tema paljad rinnad vabalt tõusta said. See mõjus kuidagi erutavalt, et teine tüdruk võis teda niimoodi näha. Ka tema ei kandnud rinnahoidjat.
"Sa oled väga ilus tüdruk." ütles Tiffany viimaks ja Eh tuli talle veel lähemale ning pani oma pea tema rinnale, kaisutades tüdrukut.
"Tõesta seda." nurrus Eh selle peale ja ei muutnud oma asendit. "Tõesta, et ma olen sinu meelest ilus." Tiffany mõistis viimaks, et ruunivaim tahab temale meeldida. Ta oli seda alati tahtnud teada, mis tunne oleks seda teise tüdrukuga teha. Ta liigutas arglikult oma käed ümber Eh'i ja hakkas teda silitama, liikudes üles poole ja siis allapoole. Mõne aja pärast liikus ta kätega Eh'i särgi alusääre alla ja hakkas ruunivaimu alasti keha silitama. Sellele vaatamata, et tal ei pidavat füüsilist keha olema, tundus see väha ehtne. Eh tõstis oma pea ja vaatas talle ootavalt otsa ning langetas osava õlaliigutusega särgi omal seljast, nagu oleks see veena ära voolanud. Tiffany vaatas veidi tagasi astudes Eh'i tõstetud rinde, mis nagu odaotsad tema suunas sihtisid. Eh naeratas julgustavalt ja Tiffany ei tahtnud enam mõelda. Kõik temas tahtis seda tüdrukut omada. - Missiis, et tegelikult ei olnud ta üldse tüdruk. - Ta ei tahtnud enam mõelda, misasi Eh tegelikult on, peaasi, et ta on temaga. Ta liigutas aeglaselt oma käed Eh'i selja pealt tema rindadele ja pigistas neid käte vahel. Ta hõõrus oma nimetissõrme ja pöidla vahel Eh'i rinnanibu ja tundis, kuidas tema enda nibud ka erutusest pingulduvad. Tema huuled paotusid ja ta hakkas raskemini hingama. Eh naeratas sensuaalselt ja hakkas Tiffany särki seljast võtma. Ta ei mäletanud, et ta oli särgi seljast võtnud sest see oli ka ebamaiselt kiiresti maha voolanud. Teda üldse ei huvitanud kuidas, teda huvitas vaid, kiiremini asjani jõuda. Ta tõmbas Eh'i endale lähemale ja mattis oma huuled tema huultele, ahnelt emmates kord tüdruku ülahuult ja siis alahuult. Eh lasi temal toimida vabalt ja liikus oma kätega seeliku juurde, mille ta samuti kiiresti seljast libistas. Tiffany tundis õhu karget kipitust nahal, kui ta täiesti alasti vastu Eh'i keha toetus, teda kirglikult emmates. Ta liikus mööda Eh'i lõuga allapoole ja suudles tema kaela ja tõstes käsivarre üles, nuusutas ja suudles kaenlaalust. Eh'il oli eriline lõhn ja see mõjus lausa joovastavalt. Ta ei suutnud aru saada, mis toimub. Kuidas võis see nii hästi tunduda, kui ta oli seda juba niikaua teinud? - Ja ikka tundus see nii erilisena. Pärast kaenlaalust liikus Tiffany Eh'i rindade vahele ja hakkas nendega mängima, nagu ta mäletas Mihklit seda temaga tegemas. See oli hoopis teine tunne, kui tema kellegi teise rindadega nõnda mängis ja mitte tema rindadega mängimine teise käes. Kas Mihkel armastas teda tõesti selle pärast, et see nõnda hästi tundus? Ta ei suutnud sellest küllalt saada ja liikus allapoole. Eh'i käed olid tema õlgadel ja silitasid õrnalt tema pead ja juukseid. Tiffany jõudis nabani ja lükkas oma keele sinna sisse - Eh reageeris koheselt naudinguküllase ohkega. Masseerides oma kätega teise tüdrukugu tuharaid, liikus Tiffany veel allapoole ja tõmbas hammastega seelikunööbi lahti, lastes sellel maha langeda. - Ta pidi nägema, et Eh ei kanna aluspükse, kuid sel hetkel teda üldse ei kottinud ja ta hakkas tüdruku kliitorist keelega stimuleerima. Eh hakkas raskemini hingama ja surus Tiffany pea rohkem enese vastu ja taganes seinapoole, sundides Tiffanyt enesele järgnema. Tiffany tõstis Eh'i ühe jala ülesse ja pani toetuma oma õlale ning tugeva tõstega heitis tüdruku kõrgemale vastu seina toetuma, lükates oma keele sügavamale tuppe, mis oli vahepeale natuke laienenud ja vesisemaks muutunud. Nõnda, pea kuklas, keppis Tiffany Eh'i oma keelega, kes ohkis juba rütmiliselt vastu. Mõne aja pärast patsutas Eh talle seljale: "Minu kord, palun!" ja Tiffany lasi ta jälle seinaotsast alla ning tüdruk tõmbas veidi hinge enne kui ta Tiffany tooli siinas juhtis ja istuma pani. Ta istus Tiffanyle sülle ja hakkas teda sensuaalselt suudlmea, nagu Tiffany oli teinud ja lükkas oma keele temale huulte vahelt sisse. Tiffany alistus sellele. Oli jälle nii hea olla sellises asendis, kus keegi sinuga armatseb. Kui Eh Tiffany rindadeni jõudis hammustas ta paremat rinnanibu ja Tiffany kiljatas hetke. Eh vaatas küsivalt temale otsa, kuid Tiffany naeratas ja julgustas teda jätkama. Eh näkitses ka teise rinnanibu otsas ning Tiffanyl kadus pilt taskusse. Ta ei teadnud, et võib seda nõnda nautida, ta hakkas rütmiliselt hingama ja ajas jalad rohkem harki ning tundis, kuidas üks sõrm tema tuppe tungis ning sealt rütmiliselt edasi tagasi liikus, siis jälle välja tõmmati ja kaks sõrme selle asemele suruti. Ta oigas naudingust ning surus end kogu jõust käele vastu, et need sõrmed sügavamel ulatuksid. Eh pani ühe tema jala tooli käsipuule ja teise istmele nõnda, et Tiffany oli nüüd õhus ja keppis oma kahe sõrmega Tiffany vittu. Mõne ajapärast liikusid nad edasi voodisse ja hakkasid üksteise kaisus teineteise vittu lakkuma ja sõrmega ärritama. Tiffany märkas, kuidas Eh'i pärak samuti rütmiliselt kokku tõmbus ja tegi ühe sõrme märjaks ning lükkas vilkalt sisse, ise samas kliitorist ja tuppe stimuleerides. Eh karjatas naudinguküllasest ohkest ning hakkas tagumikku sõrmele vastu ajama, surudes oma hambad kliitorist näkitsema, mille peale Tiffany oigas. Nõnda vähkresid ja oigasid nad mõnda aega, enne kui küllalt said ning magama jäid.
II
Kui Tiffany jälle üles ärkas, oli ta oma toas jälle üksi. - Nojah, mitte päris, sest tema ema küünitus tema kohale tema laupa katsuma, ja nähes, et ta on ärkvel ulatas talle veeklaasi.
"Tütreke, sa nägid halba und ja sonisid ning vähkresid!" ütles ta murelikul häälel.
"Mm Mida, mis toimub?" ei saanud Tiffany aru ja otsis pilguga Eh'i, kes oli kadunud.
"Rahu, rahu, lapsuke, kõik on korras - see oli vaid halb unenägu..." lohutas Irina sisendavalt edasi ja sundis Tiffanyt klaasikese vett jooma. Tiffany ei saanud arugi, et ta oleks nõnda janune olnud, kuid jõi siiski klaasi ahnelt tühjaks.
Ta lasi oma peal jälle padjale langeda, enne kui märkas, et kannab bidžaamaat.
"Sa ei peaks ilma magama, võid end niimoodi ära külmetada..." lohutas Irina teda edasi ja vaatas murelikul pilgul tütre peale.
"Mis kell on?" suutis Tiffany läbi haigutuse suruda. Ta tundis end nii väsinuna.
"Kell on 3.14 öösel ja sa oled juba mitu tundi unes soninud ja äganud."
"PAGAN! - Kõik mu koolitööd tegemata!!" urises Tiffany vihaselt ja peksis peaseljaga vastu patja.
"Ära muretse, ma juba helistasin kooli, sa ei pea homme minema, lihtsalt maga end välja, sa oled üle töödanud." lohutas Irina edasi ja tõstis teki talle kurguni ning pani teise villase teki selle peale, et ikka tütrekesel soojem oleks.
"Aitäh." mökitses Tiffany tülpinult suunurgast ja vaatas kõrvale. Ta oli kavatsenud oma poega täna vaatama minna, - kui Eh poleks vahele tulnud. Tuleb siis homme kindlasti läbi minna, nüüd, kus ta niikuinii on koolist vabandatud.
"Püüa veidi magada, sa oled ju täiesti otsas, ma toon sulle hommikul suppi." lohutas Irina edasi.
Ta uinus segaste tunnetega, mäletades ikka veel Eh'i huuli ja puudutust oma ihul.
III
Tiffany oli oma poja juures. Ta oli kuidagi suutnud end oma ema väsitavast abivalmidusest ja hoolitsusest lahti kiskuda. Isa polnud ikka veel kodus, ta oli komandeeringus. Tiffany toitis last rinnaga ja laulis talle hällilaule. Hiinlannast nõid vaatles teda aupaklikult ja ei ütelnud midagi.
Cao Dai ilmus tuppa, kuid tüdruk ei teinud temast välja. Nõid kummardas viisakalt ja lahkus aupaklikult toast. Qi Lin ilmus mõne aja pärast, ning Tiffany kulm vajus kortsu ning ta turtsus: "Ja mida sina siin teed?" Qi Lin lehvitas teatraalselt enesele õhku ja tegi nagu ei saaks ta aru, et teda oli kõnetatud. Tiffany ei hakanud temaga maid jagama, temal oli targematki teha. Mõne aja pärast oli nõid kandikuga tagasi ja asus külalisi võõrustama, kes sellest laiska huvi välja näidates rõõmustusid ning end diivanil mugavalt sisse seadsid ja asusid teed nautima.
"Kas võib pöörduda?" köhatas Cao Dai viisakalt hääle puhtaks ja vaatas ootavalt Tiffany poole, kes ikka veel neist eriti välja ei teinud ning lapse rahulikult hälli pani, enne kui külaliste poole vaatasid. Kui ta oli neid niimoodi vaikimisi seiranud, siis läks ta ühe tugitooli juurde ja nihutas selle diivanile lähemale ning istus ootavas asendis maha, vaadeldes nõudlikult mõlema jumala nägusid, kes seda hea märgina võtsid ja rääkima hakkasid. Cao Dai alustas.
"Kuna me oleme su lapse haldjaist ristivanemad..." alustas Cao Dai lauset
"... mõtlesime me, et võiks asuda oma kohuseid täitma ja väikesele Melkisedekile tarkust andma, ..." jätkas Qi Lin lauset.
"...sest muidu oleks nii nõme, kui ta täiesti normaalne laps tuleb!" Lõpetas Fei Lian lause, olles ebaviisakalt Cao Dai ja Qi Lin'i vahele ilmunud, kes selle peale samuti nägusid tegid. Tiffany naeratas sarkastiliselt: "No tore on, ristivanemad - vähemasti ei tulnud enam kõik kohale, see on väike korter ja isegi mitte minu oma. Takahiro on ikka veel oma isa juures." oskas Tiffany jutujätkeks torgata, kuid haldjad ei teinud sellest välja ja jäid ootama.
"Mida te temale esmalt õpetada mõtlete, mida mina ei võiks temale anda - ma olen ka tark?" kehitas Tiffany viimaks peale pikemat pausi mõmisedes õlgu.
"Kuidas oleks Ouija lauaga?" küsis Qi Lin süütult, kuid Tiffany tõstis laitvalt käe "Mina küll nii ei arva - mul on internet ja viirusetõrje juba olemas. Kui sa mõtlesid ititeenust mu lapsele pakkuma hakata, oled kas liiga vara tulnud või vales kohas."
Fei Lian tegi abitut kala järele, kes on kuivale jäetud ja lämbub: "Nii julm sinust, mis sul küll parema ühenduse vastu saab olla. See on ju tema arengu huvides..."
"Mina olen tema ühendus vaimumaailmaga - kui üldse." lörises Tiffany selle peale hoiatavalt, ning Cao Dai kutsus kulmukortsutusega Fei Liani korrale, et ta liiga palju stseene ei teeks.
"Me võiksime talle hällilaule laulda." pakkus Cao Dai soojalt, mille peale teised alandusest näost punaseks läksid ja puhisema hakkasid. "Nii madal asi - sa paremini ei võinud?!"
Kuid Tiffany naeratas selle peale. "Sa ei ole üldse mitte rumal, haldjas." ja pärast mõnda hetke vaikset sarkastilist naeru ütles ta muigamisi: "Heaküll, ma luban teil oma lapsele hällilaule laulda." ja kui Cao Dai diivanilt püsti tõusis ja mittemidagi ütleva olekuga oma kuube sättis, lisas veel Tiffany: "Ja vaata hästi järele, mis sõnastuses need hällilaulud on. Ma lasen tollel seal, kõik endale ümber tõlkida. - Te ei röövi minult mu last, kui mina veel elus olen." urises ta ohtlikult ja tegi minekut. Cao Dai kummardas aupaklikult ja lisas tema uhkesti püsti aetud peale ja seljale järele: "See mõte ei tulnud mulle üldse pähegi!"
"Mida sa silmas pead?" küsis Qi Lin närviliselt.
"Tüdruk kardab, et me varastame tema lapsukese ära ja teeme laekaks..." muheles Cao Dai rahulikult.
"Kas me siis selleks siia ei tulnudki?" küsis Fei Lian veidi totakalt. Teised saatsid talle hävitava pilgu ja vaatasid ringi, kas Tiffany on ikka kuuldekaugusest väljas.
"Sa ei peaks otserünnakuga proovima." manitses Cao Dai Qi Lin'i "See ei ole üldse arukas, arvestades..." ta jättis lause lõpetamata.
"Saan aru!" ütles Qi Lin alistuval häälel. "Kuid ta ajab mul iga kord närvi mustaks!" ütles ta end õigustades. "Kelleks ta end peab, neitsi Maarjaks? - ise magas eile tolle ruunivaimuga!!"
Nad vaatasid jälle ringi, et Tiffanyt näha ei oleks. Tiffany oli juba kaugel - ukski oli suletud. Fei Lian vedas laisalt oma pilgu nõia peale: "Mis me temaga teeme?"
Ka Cao Dai jälgis haldja mõtet ja näkitses laitvalt alahuult. "Kombed, kombed - kes meile siis teed toob? - Ja kuna homne päev kohale jõuab härra 238 Ryod, või hakkan protsenti küsima?"
"Et sul see vana võlg ka üldse meelest ei läe!" vehkis Fei Lian rabatult kätega ja popsatas minema.
"Miks sa temaga nii leebe oled?" küsis Qi Lin teravalt ja lehvitas endale närviliselt õhku. Ta istus ikka veel diivanil ja jõi teise käega teed.
"Temast on mõnikord kasu - erinevalt sinust..." tähendas Cao Dai hajameelselt.
"JA MIDA SEE PEAKS TÄHENDAMA??!!?" puhises Qi Lin vihaselt ja hakkas korterit väristama. Nõnda vihaseks olid teise haldja sõnad ta ajanud, et temast pole nii palju kasu, kui Fei Lianist.
"No kui sa vähem püüaksid surelikega võistelda ja enda ilu eksponeerida ei saaks need niipalju sinu nuppudele vajutada - vähemasti mängib Fei Lian oma rolli hästi - musta lambana - juhib hästi tähelepanu kõrvale ja aitab teistel paremini särada. Miks sina ei võiks mõnikordki teist viiulit mängida? - Sellepärast sa Tiffanyga läbi ei saagi."
Korter lõpetas rappumise, kui magav lapsuke veidi nutta tihkus, sest talle ei meeldinud, et tema und häiritakse. Nõid ruttas teda kussutama ja saatis Qi Linile hävitavaid pilke, kes vabandavalt naeratas ja ohkas. "Hea küll - võibolla ma tõesti võtan seda liiga südamesse. Kuid sellist meest nagu vend Justus ei juhtu just iga päev minu teele ette. Need New Agelased on mind juba ära tüüdanud. Ma tahan vaheldust." Qi Lin lehvitas endale tülpinud näol mossitades õhku ja vaikis. Cao Dai vaatles teda kaastundlikult. Ta asutas minema ja Qi Lin saatis talle küsiva pilgu.
"Ma kutsun Nu kwa - las tema võtab esimese. Ma päris ei viitsi praegust hällilaule laulda. Mul on ühed tähtsad asjad." vabandas end Cao Dai ja Qi Lin noogutas naerataval ja mõistval näol. Ta vaatas maha pillatud teetassi veidi tusaselt ja siis oli see jälle kandikul ning vaibale jäetud inetu plekk samuti kadunud. Ta ütles paar soojemat sõna nõiale, kes midagi viisakat vastu ühmas ja haldjas kadus oma teed. Nõid vaatas seda kohta, kus Qi Lin oli kadunud, veidi aega ja ohkas. "Suurte isandate mängud... suurte isandate mängud - nagu lapsed liivakastis, ise on jumalad." Siis ta pöördus jälle magavat Melkisedekit piidlema "Kasva ikka tubliks meheks, mitte nagu sinu isa, kes sind nõnda jõledalt maha jättis - et ei võinud kauemini elus püsida, ja nõnda ilusa tüdruku leseks jättis - mis kombed need tänapäeval ikka on. Noorus on täiesti hukas. Aga sina ära ole nagu meie, vaid ela paremini! - On see siis Elu!" Melkisedek naeratas läbi une - ju tal oli just üks eriti ilus unenägu käsil ja nõid jättis ta vaikselt selle juurde ning hiilis toast välja pannes ukse kõvasti lukku ning veendus kolm korda, et ikka on korralikult lukus ning luges mõne sündsa loitsu kutsumata külaliste vastu ka peale.
esmaspäev, 27. aprill 2015
neljapäev, 2. aprill 2015
Nõnda kõneles Kenisha
I
Kenisha oli ühes Tiffanyga metsas ja vanamees istus kännuotsas ning tüdruk tema ees aasa peal. Tiffany hõõrus vaikselt oma külge, sest oli jälle Kenishat ärritanud, kes oli talle selle eest oma jalutuskepiga kerepeale andnud.
"Nüüd, kus sa oled jälle nõus mind jäägitult kuulama..." rõhutas vanamees igat sõna ja seiras tüdrukut kurjal pilgul, nagu oleks tema vanapagan ja Tiffany oleks Kaval-Ants. Tüdruk manas ette püüdliku kuid alandliku näo ja kuulas.
"Ära unusta kunagi, kui sa kellegile midagi ennustad või ruunide kaudu kuulutad..." Kenisha tõmbas hinge ja jäi mõttesse, nagu oleks mõttelõnga kaotanud. Oli kevad ja viimane lumi oli metsast ära sulanud, ning linnud laulsid. Maa oli veidi kõva istumiseks ning Tiffany jalad hakkasid ära surema, kuid ta ei muutnud asendit, kuna kartis midagi kõrvust mööda lasta ja sellega vanamehe viha välja teenida.
"...meie kliendid on meie vaenlased!" lõpetas Kenisha oma lause ja jäi nõudlikult tüdrukule otsa vahtima, nagu ootaks ta vastust mingile keerulisele matemaatika teoreemile, mida Tiffany peaks siiski mingi ülilihtsa loogikareegli kaudu oskama tõestada.
"Aga miks siis?" Julges Tiffany pärast pikemat pausi küsida. "Nemad pakuvad meile ju..." tahtis tüdruk asja mõistetavamtele radadele juhtida. Mida tema isa oleks sellises olukorras teinud. Oli järjest raskem meenutada tema nägu. Madis ei viibinud enam üldse kodus ja komandeeringud olid saanud tema igapäevaseks osaks. Irina lihtsalt istus tülpinult akna otsas nagu hüljatud peni, kelle omanik on suvilasse maha unustanud, millal mees viimaks lubatud ajal koju jõuab. Tema ei suutnud niimoodi oodata, tema jaoks võis tema isa sama hästi kui surnud olla. Arvestades mida ta tegi tema Mihklile.
"EI VÕTA RAHA VASTU!!!" möirgas Kenisha ja Tiffany võpatas ning vaatas kartlikult vanamehe poole. Ta oli jälle lasnud oma mõttel rändma minna, kuid vanamees ohkas vaid kergelt ja manas ette veidi soojema ilme.
"Sul on kindlasti raske, olles Madis Ülemiste tütar. Ma kipun koguaeg unustama." Ka Tiffany võttis veidi kergema hoiaku, kui sai aru, et Kenisha ei hakka jälle oma jalutuskeppi kasutama.
"Mida sa silmas pead?" julges ta veel eneselegi üllatuseks küsida." Kenisha tekitas temas alati sellist lapseliku abituse tunnet, mida ta isa juuresolekul kunagi ei tajunud. Võibolla oli asi selles, et Tiffany oli nii tark, et keegi ei suutnud tema küsimuste ja teadmistega, mis ta lennult omandas, sammu pidada. Kuid selles vanamehes oli mingi seletamatu vägi, mis nõudis austust. Talle isegi meeldis, kui Kenisha teda karistas, kuigi see oli valus, tundus talle alati, et vanamees hoiab end tagasi ja tegelikult hoolib temast ja mitte ei soovi teda vigaseks taguda, nagu kohati paistis.
"Oled sa tuttav Jeesuse lausega "Muidu olete saanud, muidu andke!" See asub Matteuse kümnendas peatükis, kaheksandas salmis." seletas Kenisha, kui Tiffany teda mõttelagedalt vaatama jäi, mis teda isegi natuke erutas, et see nii ootamatu ja eriskummaline tunne oli. Mitte miski ei valmistanud Tiffanyle raskusi, kui isa Gregoriuse õpetussõnad välja jätta, need sarnanesid väga Kenisha olekule. "Vabandust, ma pole piiblit pähe õppinud." ütles tüdruk kergelt kuid siiski alandliku tooniga naeratades, et mitte jälle vanameest ärritada.
Kenisha ohkas jälle ja silus oma habet.
"Ise oled kristlane ja ei tea isegi seda kirjakohta!" torises vanamees endamisi, kuid Tiffany ei hakanud seda ümber lükkama ega vanameest katkestama, sest ta tõesti tahtis teada, miks ta ei või oma klientidelt raha vastu võtta.
"Nojah, võibolla pole see kirjakoht just kõige parem..." Ta otsis oma mantli taskust ühe võidunud piibli välja ja hakkas sellest luba küsimata ette lugema, ning Tiffany kuulas. Kirjakohaks oli 2Kn 5:15-27:
"Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kõik ta saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: "Vaata, nüüd ma tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis! Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!" Aga Eliisa vastas: "Nii tõesti kui Jehoova elab, kelle ees ma seisan, ma ei võta mitte!" Ja Naaman käis temale peale, et ta võtaks, kuid ta keeldus. Ja Naaman ütles: "Kui mitte, siis lase ometi anda oma sulasele nii palju mulda, kui paar hobueesleid jaksab kanda, sest su sulane ei taha enam ohverdada põletus- ja tapaohvreid muile jumalaile kui ainult Jehoovale! Selle asja pärast aga andku Jehoova andeks su sulasele: kui mu isand läheb Rimmoni templisse, et seal kummardada minu käele nõjatudes, ja minagi kummardan Rimmoni templis, siis andku Jehoova andeks su sulasele selle pärast, kui ma pean kummardama Rimmoni templis!" Ja Eliisa ütles temale: "Mine rahuga!" Aga kui ta oli läinud tema juurest tüki maad eemale, siis mõtles Geehasi, jumalamehe Eliisa poiss: "Vaata, mu isand keeldus võtmast selle süürlase Naamani käest, mis ta oli toonud. Nii tõesti kui Jehoova elab, ma jooksen temale järele ja võtan ta käest midagi!" Ja Geehasi ajas taga Naamanit. Kui Naaman nägi teda enesele järele jooksvat, siis kargas ta vankrist temale vastu ja küsis: "Kas kõik on hästi?" Ta vastas: "Hästi! Mu isand läkitas mind ütlema: vaata, just nüüd tuli mu juurde Efraimi mäestikust kaks noort meest prohvetijüngreist. Anna neile talent hõbedat ja kaks ülikonda riideid!" Ja Naaman ütles: "Ole hea, võta kaks talenti!" Ja ta käis temale peale ning sidus kaks talenti hõbedat kahte kukrusse ja andis need ühes kahe ülikonna riietega oma kahe poisi kätte, et nad kannaksid neid tema ees. Aga kui ta jõudis künkale, siis ta võttis need nende käest ja pani kotta hoiule; siis saatis ta mehed minema ja need läksid ära. Ja ta läks sisse ning astus oma isanda juurde. Ja Eliisa küsis temalt: "Kust sa tuled, Geehasi?" Ja ta vastas: "Su sulane pole käinud ei siin ega seal!" Ja Eliisa ütles: "Kas mu süda ei käinud ühes sinuga, kui mees pöördus oma vankrist sulle vastu? Kas nüüd on aeg võtta hõbedat ja hankida riideid, õlipuuaedu ja viinamägesid, pudulojuseid ja veiseid, sulaseid ja ümmardajaid? Sellepärast jääb Naamani pidalitõbi igavesti sinu ja su soo külge!" Ja Geehasi läks ta juurest välja, olles pidalitõvest valge nagu lumi!"
Kui ta oli selle niimoodi ette lugenud ja piibli tagasi tasku libistanud jäi ta jälle mõttesse, ning Tiffany ootas. Linnud siristasid, tuul puhus vaikselt ning puud ohkasid.
"Nagu sa nägid sellest kirjakohast, ei pruugi see üldse hästi lõppeda, kui sa kliendilt raha vastu võtad, sest sa võid nende vea, mille pärast nad sinu juurde tulid, endale saada." Kenisha ohkas jälle ning silus oma habet ning Tiffany kuulas.
"Kahjuks ei ole mul sinule teisi allikaid pakkuda, kui see piibel, mis võiksid sulle sellest rääkida... Sest šamaanid tavaliselt ei plääguta nii põhjalikult oma teadmistest raamatusse, et nende konkurendid võiksid sellest lugeda ja nende vastu ära kasutada. - Mis toob mind teise õpetussõna juurde: "Ära kunagi tee märkmeid tähtsatest asjadest!" Kõike, mis sa tead, õpi pähe, ja anna suuliselt oma õpilasele privaatses kohas edasi, kus pole salasilmi ja -kõrvu." Tähendas Kenisha meelevaldselt ja ei unustanud kõik see aeg Tiffanyt karmilt silmas pidada, nagu oleks ta kahe eurone münt, mis võib laualt ära kaduda.
"Kas me sellepärast olemegi siin?" julges Tiffany söakalt küsida ja nõjatus veidi ettepoole. Ta tundis elavalt kuidas tema reied tähelepanu nõudsid, kuid ta ei julenud siiski oma asendit rohkem muuta. Vanamees vaid noogutas kurjal pilgul ja jätkas.
"Iga raha või tasu, mille klient sulle annab, on negatiivne seos sinu ja kliendi vajaduse vahel, mida sina enesele ei taha. See oleks nõnda, nagu sina oleksid ostja, kes läheb poodi ja su klient on müüja - tema kaubaks on aga see sitt, millest ta tahab lahti saada." Kenisha ohkas jälle ja nihutas end mugavamalt istuma, tegemata märkamagi, et tüdrukul endal võiks külmal rõskel aasal ebamugav istuda olla.
"Tihti ei kavatsegi inimesed oma vigadest pöörduda, vaid kavatsevad neid jätkata. Sina pead lihtsalt neile kloaagiks olema, mis nende sita vastu võtab, et nema võiksid jälle oma seedeelundkonda uue sita tootmiseks toidu ja naudingutega täita..."
Üks lind lendas Tiffanyst mööda ja istus Kenisha parema õla peale, nagu õrrele ja kraaksatas. See oli üks väike valge kaaren ja ta vaatas targal ilmel vanamehele otsa.
"Mida sa jutustad vend Kaaren, mida Kaarnavaim kõneleb?" Valge kaaren kraaksatas jälle, siputas tiibu ja lendas jälle minema. Ja vanamees ohkas ning tõusis jälle püsti.
"Me peame oma õpinguid mingil teisel ajal jätkama, mul on tegemisi vaimumaailmas!" ütles Kenisha toonil, mis ei sallinud vastuvaidlemist ning pakkus oma kätt. Kui Tiffany oli end oiates jälle püsti ajanud ja hommikukaste oma teksadelt maha pühkinud, võttis ta pakutud käe vastu, ning oli ühe sooja käepigistuse järel jälle Krati koridorides, kuhu Kenisha tema maha jättis ja kusagile mujale kadus.
"Kui ebaviisakas?" pööritas Tiffany silmi, kuid see ei takistanud teda lõbustatud ilmet näole vedamast. Vähemasti oli ta midagi õppinud, mitte nagu siin koolis, kus suurem osa ajast nagu maha visatud paistis. "Kuid millest siis šamaan elab kui ta raha vastu ei võta?" küsis ta endamisi, kui oli veidi edasi kõndinud ning oma koti ühest klassiruumist lauapealt võtnud ja oma ainekava seiras. Ta võis täiesti nii hooletu olla, et tema koti peale oli suur pealuudega silt kleebitud:
"TIFFANY ÜLEMISTE STUFF - KUI KÄPID, MURRAN SU KAELA!"
Siiamaani polnud keegi tahtnud teada saada, kas see oli mingi kuri nali või tõsiselt mõeldud. Inimesed paistsid täiesti uskuvat, et ta võiks inimese tappa, arvestades kes ta isa on ja mida ta tegi, ehkki asja edasi ei uuritud. Ta oli ju ikkagi Ülemiste - kuidas sa kahtlustad Suurt Ülemistet mõrvas, kui mõrvatuks on mingi keskpärane performance- artist? Siiski, kõik teadsid, kuidas Mihkel Sepis oli surnud ja kuidas Tiffany Ülemiste oli asjaga seotud olnud. Jah, inimesed täiesti uskusid, et ta võiks vihahoos kellelgi kaela murda. Ja Tiffany Ülemiste kõndis segamatult järgmisse loengusse.
II
Thomas B. Warden andis jälle loengut ning miskipärast otsustas ta ainet "Asjade tegelikust hinnast" rääkides pidada. Ta kõneles nõnda:
"Kui te hakkate midagi "kuulutama" - ette kandma; kirjutama; ette valmistama, mida iganes. Kui te midagi kätte võtate, mingi töö, siis on alati vaja endale kindlaks määrata, mis see teile maksma läheb ja mida see teile vastutasuks toob. See võib tunduda väga lihtsustatud käsitlusena, kuid on oma tõde lauses: "Mida mina sellest saan?" Kui te ei ole seda kulu ja hinda endale selgeks teinud, siis võite kiiresti märgata, et teie ettekanne või essee või "kuulutus" ei mõju - et see ei jõua kuhugi. Midagi takistaks nagu inimesi teid tõsiselt võtmast, sest te nagu räägiksite asjast; te nagu paistaksite aru saavat, millest te räägite; te isegi võite veenda inimesi, et teil on mingi teadmine ja kogemus ses vallas - kuid siiski jääks nagu mingi väike imepisike osake puudu, mille tõttu ei või teid lõpuni tõsiselt võtta ning te saate väga palju kalapilke või äraseletatud naeratusi vastutasuks.
Kui teie eesmärgiks on saada kuulsaks ja rikkaks ning teie meedium on näiteks laulmine - ja te lähete ühe kirjastaja juurde, ning tema ütleb teile: "See sitt siin ei müü!" ja lähete teise kirjastaja juurde ja kuulete sedasama ja kolmanda ja neljanda juurde ja lõpuks annate alla, sest - "Keegi ei mõista mind!"
On ikka ebaõiglane maailm, kui keegi sind üldse ei mõista, kuid kuidas peaks see mõistmine teise inimese sisse saama, kui seda pole isegi sinu sees? Mis on see seletamatu x-faktor, mis paneb sind tegutsema, eristades teid teistest ühepäevaliblikatest, kes samuti üritavad teiega sarnaselt end ajaloo annaalidesse kirjutada? Kas te üldsegi peate seda tegema? Mina näiteks ei anna seda loengut, mitte sellepärast, et ma tahan, et inimesed mind kuulaksid. Ei, seda ma kindlasti ei taha! Vaid sellepärast annan ma oma tunde, et oma mõtteid paremini korrastada ja leida neid üksikisikuid, kes on võimelised neid mõistma. Suurem osa teist kindlasti selleks võimelised ei ole, kuid loodame siiski parimat, et te mind meeldivalt üllatate. Ja kui te niimoodi välisest hoolimata suudate sisimale keskenduda ja selle sisima pärast midagi teha, siis te märkate, et miskipärast hakkavad teised ka selle vastu äärmist huvi üles näitama, millega teie tegelesite, ehkki te seda üldse ei oodanud ega palunud - ja te saate kuuldud ja te saate tuntuks; raha leiab teid üles; kuulsus seltsib teiega; jüngrid hakkavad teid igal pool jälitama - ja mille pärast: sest teil on po hui!"
Selle peale hakkasid mõned noormehed itsitama ja tüdrukud nägusid tegema, nõnda et Uku neid kurjal pilgul kõnekalt seiras, millejärel nad jälle vait jäid ja lasid külalislektoril jätkata.
"Mõistmine enda kavatsustest ja nende teostamine ja selle hind, kui kaugele te olete valmis minema. Ameerikas ütleb politsei alati inimestele, kes seda kunagi küllalt tõsiselt ei võta, et: "Ärge jätke oma käekotti või läpaka kotti autosse nähtavasse kohta, sest mõni röövel või narkomaan võib mööda minna; akna sisse lüüa ja verise käega ja teie varaga kaduda, enne kui meie jõuame autoalarmi peale reageerida!" See tähistab kõige paremini inimese veendumust, kuidas midagi saavutada, mis pole koheselt nähtav. Tolle tavainimese meelest oli tema auto turvalukk ja imobilaiser ning alarm piisav kaitse, mis takistas autot ärandamast - kuid mitte selle klaasi tagant varastada, sest keegi kurjam ei hoolinud oma enda tervisest ja kuipalju valu see temale maksma läheb, et tema poolt oodatud tasu kätte saada - ja politsei tulevane klient avastab, et peale käekoti või läpakakoti on ta veel kaotanud ka uue klaasi paigaldamise hinnas, mida ta ei osanud ette näha, sest see tuli lõhkuda ja: "Kes niimoodi teeks?" Descartes'il on hea lause Cogito, ergo sum - ja selle põhjendus, sest Jumal on ausmees ja ei või mind petta. Aga, mis siis, kui me loobume Jumala aususe teooriast ja eeldame, et Jumal on õel patukott - kas me siis saame ka ütelda: Mõtlen, järelikult olen! Ma arvan et paljude inimeste arusaamatus minuga ja minu ainega on just sellepärast, et nad on liiga suured kartesiaanid ja samuti alateadlikult usuvad, et "Jumal on ausmees" et on mingid reeglid, mis takistavad neile kurja sündimast. Ma hiljuti kohtusin ühe tänavajutlustajaga, kes üritas mulle oma nägemust maha müüa, kuid kui ma ei paistnud päris seda tahtvat, siis ründas ta mind väitega, et "Jeesus alati päästab!" - et ma olen siiski päästetud, kas see mulle meeldib või mitte ja piisab vaid minu väiksemagi usu tekkimisest kui ma võin selle kupongi mõnes Jumalariigi saatkonnas sisse anda ja oma igavese elu paketi lunastada."
Saal rõkkas naerust ja Uku köhatas teatraalselt mille peale lasti härra Wardenil jätkata, kellle käes oli kogu auditooriumi ainitine tähelepanu. Ta kehitas veidi õlgu, nagu tahaks millegi eest vabaneda või vabandada, ehkki tema olek ei olnud üldse mitte vabandav vaid pigem tülpinult ükskõikne ja häiritud.
"Ma tegelikult ei ole üldse usuvaenulik inimene, kuid seal ma ei saanud teisiti kui pidin kristlaselt küsima: "What would Nietzsche do?" mille peale too tänavausklik näost ära vajus ja porises: "Selliste õige koht on põrgus!" Ma siis kehitasin õlgu ja tegin tegemist, kuid usumees polnud minuga veel lõpetanud. See polnud üldse minu kohta öeldud vaid Nietzsche kohta, sest tema on erand reeglis ja muidu kõik 'head inimesed' lähevad ikka taevasse ja on igavesti päästetud!"
Härra Warden võttis kantsli pealt veeklaasi ja jõi veidi, enne kui ta jätkas:
"Tõsiselt, ma väga armastan tänavajutlustajaid. - Tõesti armastan, sest nad on nii veendunud selles, mida nad teevad. Nad näivad täiuslikuseni minu seisukoha ellu rakendanud olevat, kuid siiski jääb neil see x-faktor puudu, nagu ei oleks nad päris veendunud, et nad üldse suudavad mind veenda või iseennast sellise jutuga. Siiski peab neid tunnustama rumala kindlameelsuse eest, et nad kunagi ei väsi - Jumal õnnistagu neid. Igatahes, kui ma siis tollele jutlustajale kurtsin, et ma siiski ei arva et ma päris hästi katergooriasse 'head inimesed' passin ja lootsin et inimene saab asjast aru, et ma pole tema kaubast huvitatud. Ma olin ju nii viisakalt seda temale öelnud, siis tema hoopis sattus sellest rohkem hoogu, et ma lugegu seda; teist ja kolmandat tähtsa pastori jutluste raamatut ja siis ma saan täpselt teada, kui päästetud ma ikka tegelikult olen ja kui väga ma sinna heade inimeste hulka kuulun. Mina julgesin veel lollist peast küsida: "Palju see lugemiskogu ka maksma läheb?" ja tema võttis kohe kirjapulga ja tellimisplanketi välja, millel ilutses rasvane 248 eurot ja 35 senti!!!
"Oi jah, nii rumal minust." näis härra Warden midagi kahetsevat, kuid ta ei lasnud auditooriumil kaua mõistatada, mis see on, mis õppejõudu nii nõutuks tegi.
"Siis ma kogemata kombel oskasin tänavajutlustajale retsiteerida Matteuse 10:8 et ei tohi oma töö eest mingit tasu nõuda, mille peale tänavajutlustaja natuke solvus ja haavunud toonil küsis, ega ma ometi Kommunist ei ole, et mulle ei meeldi raamatute ja teadmiste eest maksta! Mina jälle kehitan õlgu ja ütlen, et kuna ma olen filosoofia õppejõud ja need on teadagi natuke sinna vasakule..." Härra Warden jälle ohkas tehtult, nagu kahetseks ta sügavalt sellist insidenti.
"Tegelikult ma ei soovinud üldse teda solvata, kuid te oleksite pidanud ikka nägema, kuidas ta risti ette lüües sealt tänavalt ära kadus, ja issameiet leelotas. Ma tegelikult ei teadnud, et õppejõud ei pääsegi taevariiki, kuid siis sain teada. Tegelikult võibolla on see isegi hea asi, kui see edaspidi sellised teravad elamused minu päevakavast maha kustutab..."
Auditoorium muigas selle peale kõnekalt "Ega tal päris viga ei olegi, nii hea et siia tundi tulime." ütles üks poistest ja teine noogutas õhinal. "Sul peab suur riist olema ja siis kõik läheb!" irvitas kolmas lektori ettekannet kokku võttes, varsti oli tund läbi ja kõik läksid oma muude toimetuste kallale. Täna rohkem tunde ei tulnud et majas hakkas töötama prussaka ja termiidi tõrje, kes kannatlikult välisukse juures ootas, et kõik tudengid ja õppejõud õigeks ajaks välja saaks ning mürgi pilve lõksu ei jääks. Tiffany jäi kauemaks ja ootas, kuni saal tühjaks saab, enne kui ta kantsli poole liikuma hakkas, mille peale lektor veidi kulmu kortsutas ja abiotsivalt Ukule otsa vaatas, kes õlgu kehitas ja lõbustatud pilgu vastu saatis. "Ää muretse, sa pole tema tüüp, ta küsib aine kohta."
"Miks kõik õpetatud pead näivad arvavat, et oma teadmiste eest ei või palka saada, ometi aga saavad oma tasu?" küsis Tiffany vihaselt ja põrnitses lektorit. "Kas see on järjekordne jõuluvana ja päkapiku jutt mille lapsed peavad täiskasvanutelt vastu võtma, ehkki nad tegelikult teavad, kes need on?"
Thomas B. Warden ohkas sellepeale ja vaatas kurvade silmadega tüdruku küsivasse pilku. "Kahju, et see sulle ette jäi." ta võttis veidi mugavama asendi, enne kui ta jätkas. "Tasu juhib tähelepanu kõige tähtsamast kõrvale, kuid kahjuks on meil maised vajadused ning toidu ning eluaseme ja riietuse pärast peab kasvõi elementaarselt hoolitsema, kuid see ei saa olla põhieesmärk, sest siis sa hakkad mööndusi tegema selles, mida sa ütled ja teed. Inimesed peaksid võtma tasuks ainult oma suuri unistusi, millest nad selgelt teavad, et nemad sellest õiget kasu ei saa, nagu katedraali ehitajad. Kas sa tegelikult teadsid, et ühte katedraali ehitasid kolm-neli põlvkonda ja alles viies sai päriselt sellest kasu, kuid eelmistele oli see vaid ehitamis- ja pühendumisrõõm. Selle käigus nemad sõid ja jõid samuti, kuid see polnud nende eesmärk. Nende tasu oli kuskil mujal. Sedasama üritan ma ka siin õpetada, kuid ainult üks õpilane tuli seda pärast tunde minult küsima. Kahju tegelikult, ma lootsin eestlastest rohkemat, kuid minu esimesel loengul Ameerikas, samas, seal ei tulnud kedagi." Selle järel pakkis härra Warden oma asjad kokku ja heljus mõttesse vajunult nagu mingi lossivaim auditooriumist välja ja jättes põrnitseva Tiffany oma mõtetega üksi, kelle siis muhelev Uku samuti välja juhatas, et ta lõksu ei jääks.
Kenisha oli ühes Tiffanyga metsas ja vanamees istus kännuotsas ning tüdruk tema ees aasa peal. Tiffany hõõrus vaikselt oma külge, sest oli jälle Kenishat ärritanud, kes oli talle selle eest oma jalutuskepiga kerepeale andnud.
"Nüüd, kus sa oled jälle nõus mind jäägitult kuulama..." rõhutas vanamees igat sõna ja seiras tüdrukut kurjal pilgul, nagu oleks tema vanapagan ja Tiffany oleks Kaval-Ants. Tüdruk manas ette püüdliku kuid alandliku näo ja kuulas.
"Ära unusta kunagi, kui sa kellegile midagi ennustad või ruunide kaudu kuulutad..." Kenisha tõmbas hinge ja jäi mõttesse, nagu oleks mõttelõnga kaotanud. Oli kevad ja viimane lumi oli metsast ära sulanud, ning linnud laulsid. Maa oli veidi kõva istumiseks ning Tiffany jalad hakkasid ära surema, kuid ta ei muutnud asendit, kuna kartis midagi kõrvust mööda lasta ja sellega vanamehe viha välja teenida.
"...meie kliendid on meie vaenlased!" lõpetas Kenisha oma lause ja jäi nõudlikult tüdrukule otsa vahtima, nagu ootaks ta vastust mingile keerulisele matemaatika teoreemile, mida Tiffany peaks siiski mingi ülilihtsa loogikareegli kaudu oskama tõestada.
"Aga miks siis?" Julges Tiffany pärast pikemat pausi küsida. "Nemad pakuvad meile ju..." tahtis tüdruk asja mõistetavamtele radadele juhtida. Mida tema isa oleks sellises olukorras teinud. Oli järjest raskem meenutada tema nägu. Madis ei viibinud enam üldse kodus ja komandeeringud olid saanud tema igapäevaseks osaks. Irina lihtsalt istus tülpinult akna otsas nagu hüljatud peni, kelle omanik on suvilasse maha unustanud, millal mees viimaks lubatud ajal koju jõuab. Tema ei suutnud niimoodi oodata, tema jaoks võis tema isa sama hästi kui surnud olla. Arvestades mida ta tegi tema Mihklile.
"EI VÕTA RAHA VASTU!!!" möirgas Kenisha ja Tiffany võpatas ning vaatas kartlikult vanamehe poole. Ta oli jälle lasnud oma mõttel rändma minna, kuid vanamees ohkas vaid kergelt ja manas ette veidi soojema ilme.
"Sul on kindlasti raske, olles Madis Ülemiste tütar. Ma kipun koguaeg unustama." Ka Tiffany võttis veidi kergema hoiaku, kui sai aru, et Kenisha ei hakka jälle oma jalutuskeppi kasutama.
"Mida sa silmas pead?" julges ta veel eneselegi üllatuseks küsida." Kenisha tekitas temas alati sellist lapseliku abituse tunnet, mida ta isa juuresolekul kunagi ei tajunud. Võibolla oli asi selles, et Tiffany oli nii tark, et keegi ei suutnud tema küsimuste ja teadmistega, mis ta lennult omandas, sammu pidada. Kuid selles vanamehes oli mingi seletamatu vägi, mis nõudis austust. Talle isegi meeldis, kui Kenisha teda karistas, kuigi see oli valus, tundus talle alati, et vanamees hoiab end tagasi ja tegelikult hoolib temast ja mitte ei soovi teda vigaseks taguda, nagu kohati paistis.
"Oled sa tuttav Jeesuse lausega "Muidu olete saanud, muidu andke!" See asub Matteuse kümnendas peatükis, kaheksandas salmis." seletas Kenisha, kui Tiffany teda mõttelagedalt vaatama jäi, mis teda isegi natuke erutas, et see nii ootamatu ja eriskummaline tunne oli. Mitte miski ei valmistanud Tiffanyle raskusi, kui isa Gregoriuse õpetussõnad välja jätta, need sarnanesid väga Kenisha olekule. "Vabandust, ma pole piiblit pähe õppinud." ütles tüdruk kergelt kuid siiski alandliku tooniga naeratades, et mitte jälle vanameest ärritada.
Kenisha ohkas jälle ja silus oma habet.
"Ise oled kristlane ja ei tea isegi seda kirjakohta!" torises vanamees endamisi, kuid Tiffany ei hakanud seda ümber lükkama ega vanameest katkestama, sest ta tõesti tahtis teada, miks ta ei või oma klientidelt raha vastu võtta.
"Nojah, võibolla pole see kirjakoht just kõige parem..." Ta otsis oma mantli taskust ühe võidunud piibli välja ja hakkas sellest luba küsimata ette lugema, ning Tiffany kuulas. Kirjakohaks oli 2Kn 5:15-27:
"Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kõik ta saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: "Vaata, nüüd ma tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis! Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!" Aga Eliisa vastas: "Nii tõesti kui Jehoova elab, kelle ees ma seisan, ma ei võta mitte!" Ja Naaman käis temale peale, et ta võtaks, kuid ta keeldus. Ja Naaman ütles: "Kui mitte, siis lase ometi anda oma sulasele nii palju mulda, kui paar hobueesleid jaksab kanda, sest su sulane ei taha enam ohverdada põletus- ja tapaohvreid muile jumalaile kui ainult Jehoovale! Selle asja pärast aga andku Jehoova andeks su sulasele: kui mu isand läheb Rimmoni templisse, et seal kummardada minu käele nõjatudes, ja minagi kummardan Rimmoni templis, siis andku Jehoova andeks su sulasele selle pärast, kui ma pean kummardama Rimmoni templis!" Ja Eliisa ütles temale: "Mine rahuga!" Aga kui ta oli läinud tema juurest tüki maad eemale, siis mõtles Geehasi, jumalamehe Eliisa poiss: "Vaata, mu isand keeldus võtmast selle süürlase Naamani käest, mis ta oli toonud. Nii tõesti kui Jehoova elab, ma jooksen temale järele ja võtan ta käest midagi!" Ja Geehasi ajas taga Naamanit. Kui Naaman nägi teda enesele järele jooksvat, siis kargas ta vankrist temale vastu ja küsis: "Kas kõik on hästi?" Ta vastas: "Hästi! Mu isand läkitas mind ütlema: vaata, just nüüd tuli mu juurde Efraimi mäestikust kaks noort meest prohvetijüngreist. Anna neile talent hõbedat ja kaks ülikonda riideid!" Ja Naaman ütles: "Ole hea, võta kaks talenti!" Ja ta käis temale peale ning sidus kaks talenti hõbedat kahte kukrusse ja andis need ühes kahe ülikonna riietega oma kahe poisi kätte, et nad kannaksid neid tema ees. Aga kui ta jõudis künkale, siis ta võttis need nende käest ja pani kotta hoiule; siis saatis ta mehed minema ja need läksid ära. Ja ta läks sisse ning astus oma isanda juurde. Ja Eliisa küsis temalt: "Kust sa tuled, Geehasi?" Ja ta vastas: "Su sulane pole käinud ei siin ega seal!" Ja Eliisa ütles: "Kas mu süda ei käinud ühes sinuga, kui mees pöördus oma vankrist sulle vastu? Kas nüüd on aeg võtta hõbedat ja hankida riideid, õlipuuaedu ja viinamägesid, pudulojuseid ja veiseid, sulaseid ja ümmardajaid? Sellepärast jääb Naamani pidalitõbi igavesti sinu ja su soo külge!" Ja Geehasi läks ta juurest välja, olles pidalitõvest valge nagu lumi!"
Kui ta oli selle niimoodi ette lugenud ja piibli tagasi tasku libistanud jäi ta jälle mõttesse, ning Tiffany ootas. Linnud siristasid, tuul puhus vaikselt ning puud ohkasid.
"Nagu sa nägid sellest kirjakohast, ei pruugi see üldse hästi lõppeda, kui sa kliendilt raha vastu võtad, sest sa võid nende vea, mille pärast nad sinu juurde tulid, endale saada." Kenisha ohkas jälle ning silus oma habet ning Tiffany kuulas.
"Kahjuks ei ole mul sinule teisi allikaid pakkuda, kui see piibel, mis võiksid sulle sellest rääkida... Sest šamaanid tavaliselt ei plääguta nii põhjalikult oma teadmistest raamatusse, et nende konkurendid võiksid sellest lugeda ja nende vastu ära kasutada. - Mis toob mind teise õpetussõna juurde: "Ära kunagi tee märkmeid tähtsatest asjadest!" Kõike, mis sa tead, õpi pähe, ja anna suuliselt oma õpilasele privaatses kohas edasi, kus pole salasilmi ja -kõrvu." Tähendas Kenisha meelevaldselt ja ei unustanud kõik see aeg Tiffanyt karmilt silmas pidada, nagu oleks ta kahe eurone münt, mis võib laualt ära kaduda.
"Kas me sellepärast olemegi siin?" julges Tiffany söakalt küsida ja nõjatus veidi ettepoole. Ta tundis elavalt kuidas tema reied tähelepanu nõudsid, kuid ta ei julenud siiski oma asendit rohkem muuta. Vanamees vaid noogutas kurjal pilgul ja jätkas.
"Iga raha või tasu, mille klient sulle annab, on negatiivne seos sinu ja kliendi vajaduse vahel, mida sina enesele ei taha. See oleks nõnda, nagu sina oleksid ostja, kes läheb poodi ja su klient on müüja - tema kaubaks on aga see sitt, millest ta tahab lahti saada." Kenisha ohkas jälle ja nihutas end mugavamalt istuma, tegemata märkamagi, et tüdrukul endal võiks külmal rõskel aasal ebamugav istuda olla.
"Tihti ei kavatsegi inimesed oma vigadest pöörduda, vaid kavatsevad neid jätkata. Sina pead lihtsalt neile kloaagiks olema, mis nende sita vastu võtab, et nema võiksid jälle oma seedeelundkonda uue sita tootmiseks toidu ja naudingutega täita..."
Üks lind lendas Tiffanyst mööda ja istus Kenisha parema õla peale, nagu õrrele ja kraaksatas. See oli üks väike valge kaaren ja ta vaatas targal ilmel vanamehele otsa.
"Mida sa jutustad vend Kaaren, mida Kaarnavaim kõneleb?" Valge kaaren kraaksatas jälle, siputas tiibu ja lendas jälle minema. Ja vanamees ohkas ning tõusis jälle püsti.
"Me peame oma õpinguid mingil teisel ajal jätkama, mul on tegemisi vaimumaailmas!" ütles Kenisha toonil, mis ei sallinud vastuvaidlemist ning pakkus oma kätt. Kui Tiffany oli end oiates jälle püsti ajanud ja hommikukaste oma teksadelt maha pühkinud, võttis ta pakutud käe vastu, ning oli ühe sooja käepigistuse järel jälle Krati koridorides, kuhu Kenisha tema maha jättis ja kusagile mujale kadus.
"Kui ebaviisakas?" pööritas Tiffany silmi, kuid see ei takistanud teda lõbustatud ilmet näole vedamast. Vähemasti oli ta midagi õppinud, mitte nagu siin koolis, kus suurem osa ajast nagu maha visatud paistis. "Kuid millest siis šamaan elab kui ta raha vastu ei võta?" küsis ta endamisi, kui oli veidi edasi kõndinud ning oma koti ühest klassiruumist lauapealt võtnud ja oma ainekava seiras. Ta võis täiesti nii hooletu olla, et tema koti peale oli suur pealuudega silt kleebitud:
"TIFFANY ÜLEMISTE STUFF - KUI KÄPID, MURRAN SU KAELA!"
Siiamaani polnud keegi tahtnud teada saada, kas see oli mingi kuri nali või tõsiselt mõeldud. Inimesed paistsid täiesti uskuvat, et ta võiks inimese tappa, arvestades kes ta isa on ja mida ta tegi, ehkki asja edasi ei uuritud. Ta oli ju ikkagi Ülemiste - kuidas sa kahtlustad Suurt Ülemistet mõrvas, kui mõrvatuks on mingi keskpärane performance- artist? Siiski, kõik teadsid, kuidas Mihkel Sepis oli surnud ja kuidas Tiffany Ülemiste oli asjaga seotud olnud. Jah, inimesed täiesti uskusid, et ta võiks vihahoos kellelgi kaela murda. Ja Tiffany Ülemiste kõndis segamatult järgmisse loengusse.
II
Thomas B. Warden andis jälle loengut ning miskipärast otsustas ta ainet "Asjade tegelikust hinnast" rääkides pidada. Ta kõneles nõnda:
"Kui te hakkate midagi "kuulutama" - ette kandma; kirjutama; ette valmistama, mida iganes. Kui te midagi kätte võtate, mingi töö, siis on alati vaja endale kindlaks määrata, mis see teile maksma läheb ja mida see teile vastutasuks toob. See võib tunduda väga lihtsustatud käsitlusena, kuid on oma tõde lauses: "Mida mina sellest saan?" Kui te ei ole seda kulu ja hinda endale selgeks teinud, siis võite kiiresti märgata, et teie ettekanne või essee või "kuulutus" ei mõju - et see ei jõua kuhugi. Midagi takistaks nagu inimesi teid tõsiselt võtmast, sest te nagu räägiksite asjast; te nagu paistaksite aru saavat, millest te räägite; te isegi võite veenda inimesi, et teil on mingi teadmine ja kogemus ses vallas - kuid siiski jääks nagu mingi väike imepisike osake puudu, mille tõttu ei või teid lõpuni tõsiselt võtta ning te saate väga palju kalapilke või äraseletatud naeratusi vastutasuks.
Kui teie eesmärgiks on saada kuulsaks ja rikkaks ning teie meedium on näiteks laulmine - ja te lähete ühe kirjastaja juurde, ning tema ütleb teile: "See sitt siin ei müü!" ja lähete teise kirjastaja juurde ja kuulete sedasama ja kolmanda ja neljanda juurde ja lõpuks annate alla, sest - "Keegi ei mõista mind!"
On ikka ebaõiglane maailm, kui keegi sind üldse ei mõista, kuid kuidas peaks see mõistmine teise inimese sisse saama, kui seda pole isegi sinu sees? Mis on see seletamatu x-faktor, mis paneb sind tegutsema, eristades teid teistest ühepäevaliblikatest, kes samuti üritavad teiega sarnaselt end ajaloo annaalidesse kirjutada? Kas te üldsegi peate seda tegema? Mina näiteks ei anna seda loengut, mitte sellepärast, et ma tahan, et inimesed mind kuulaksid. Ei, seda ma kindlasti ei taha! Vaid sellepärast annan ma oma tunde, et oma mõtteid paremini korrastada ja leida neid üksikisikuid, kes on võimelised neid mõistma. Suurem osa teist kindlasti selleks võimelised ei ole, kuid loodame siiski parimat, et te mind meeldivalt üllatate. Ja kui te niimoodi välisest hoolimata suudate sisimale keskenduda ja selle sisima pärast midagi teha, siis te märkate, et miskipärast hakkavad teised ka selle vastu äärmist huvi üles näitama, millega teie tegelesite, ehkki te seda üldse ei oodanud ega palunud - ja te saate kuuldud ja te saate tuntuks; raha leiab teid üles; kuulsus seltsib teiega; jüngrid hakkavad teid igal pool jälitama - ja mille pärast: sest teil on po hui!"
Selle peale hakkasid mõned noormehed itsitama ja tüdrukud nägusid tegema, nõnda et Uku neid kurjal pilgul kõnekalt seiras, millejärel nad jälle vait jäid ja lasid külalislektoril jätkata.
"Mõistmine enda kavatsustest ja nende teostamine ja selle hind, kui kaugele te olete valmis minema. Ameerikas ütleb politsei alati inimestele, kes seda kunagi küllalt tõsiselt ei võta, et: "Ärge jätke oma käekotti või läpaka kotti autosse nähtavasse kohta, sest mõni röövel või narkomaan võib mööda minna; akna sisse lüüa ja verise käega ja teie varaga kaduda, enne kui meie jõuame autoalarmi peale reageerida!" See tähistab kõige paremini inimese veendumust, kuidas midagi saavutada, mis pole koheselt nähtav. Tolle tavainimese meelest oli tema auto turvalukk ja imobilaiser ning alarm piisav kaitse, mis takistas autot ärandamast - kuid mitte selle klaasi tagant varastada, sest keegi kurjam ei hoolinud oma enda tervisest ja kuipalju valu see temale maksma läheb, et tema poolt oodatud tasu kätte saada - ja politsei tulevane klient avastab, et peale käekoti või läpakakoti on ta veel kaotanud ka uue klaasi paigaldamise hinnas, mida ta ei osanud ette näha, sest see tuli lõhkuda ja: "Kes niimoodi teeks?" Descartes'il on hea lause Cogito, ergo sum - ja selle põhjendus, sest Jumal on ausmees ja ei või mind petta. Aga, mis siis, kui me loobume Jumala aususe teooriast ja eeldame, et Jumal on õel patukott - kas me siis saame ka ütelda: Mõtlen, järelikult olen! Ma arvan et paljude inimeste arusaamatus minuga ja minu ainega on just sellepärast, et nad on liiga suured kartesiaanid ja samuti alateadlikult usuvad, et "Jumal on ausmees" et on mingid reeglid, mis takistavad neile kurja sündimast. Ma hiljuti kohtusin ühe tänavajutlustajaga, kes üritas mulle oma nägemust maha müüa, kuid kui ma ei paistnud päris seda tahtvat, siis ründas ta mind väitega, et "Jeesus alati päästab!" - et ma olen siiski päästetud, kas see mulle meeldib või mitte ja piisab vaid minu väiksemagi usu tekkimisest kui ma võin selle kupongi mõnes Jumalariigi saatkonnas sisse anda ja oma igavese elu paketi lunastada."
Saal rõkkas naerust ja Uku köhatas teatraalselt mille peale lasti härra Wardenil jätkata, kellle käes oli kogu auditooriumi ainitine tähelepanu. Ta kehitas veidi õlgu, nagu tahaks millegi eest vabaneda või vabandada, ehkki tema olek ei olnud üldse mitte vabandav vaid pigem tülpinult ükskõikne ja häiritud.
"Ma tegelikult ei ole üldse usuvaenulik inimene, kuid seal ma ei saanud teisiti kui pidin kristlaselt küsima: "What would Nietzsche do?" mille peale too tänavausklik näost ära vajus ja porises: "Selliste õige koht on põrgus!" Ma siis kehitasin õlgu ja tegin tegemist, kuid usumees polnud minuga veel lõpetanud. See polnud üldse minu kohta öeldud vaid Nietzsche kohta, sest tema on erand reeglis ja muidu kõik 'head inimesed' lähevad ikka taevasse ja on igavesti päästetud!"
Härra Warden võttis kantsli pealt veeklaasi ja jõi veidi, enne kui ta jätkas:
"Tõsiselt, ma väga armastan tänavajutlustajaid. - Tõesti armastan, sest nad on nii veendunud selles, mida nad teevad. Nad näivad täiuslikuseni minu seisukoha ellu rakendanud olevat, kuid siiski jääb neil see x-faktor puudu, nagu ei oleks nad päris veendunud, et nad üldse suudavad mind veenda või iseennast sellise jutuga. Siiski peab neid tunnustama rumala kindlameelsuse eest, et nad kunagi ei väsi - Jumal õnnistagu neid. Igatahes, kui ma siis tollele jutlustajale kurtsin, et ma siiski ei arva et ma päris hästi katergooriasse 'head inimesed' passin ja lootsin et inimene saab asjast aru, et ma pole tema kaubast huvitatud. Ma olin ju nii viisakalt seda temale öelnud, siis tema hoopis sattus sellest rohkem hoogu, et ma lugegu seda; teist ja kolmandat tähtsa pastori jutluste raamatut ja siis ma saan täpselt teada, kui päästetud ma ikka tegelikult olen ja kui väga ma sinna heade inimeste hulka kuulun. Mina julgesin veel lollist peast küsida: "Palju see lugemiskogu ka maksma läheb?" ja tema võttis kohe kirjapulga ja tellimisplanketi välja, millel ilutses rasvane 248 eurot ja 35 senti!!!
"Oi jah, nii rumal minust." näis härra Warden midagi kahetsevat, kuid ta ei lasnud auditooriumil kaua mõistatada, mis see on, mis õppejõudu nii nõutuks tegi.
"Siis ma kogemata kombel oskasin tänavajutlustajale retsiteerida Matteuse 10:8 et ei tohi oma töö eest mingit tasu nõuda, mille peale tänavajutlustaja natuke solvus ja haavunud toonil küsis, ega ma ometi Kommunist ei ole, et mulle ei meeldi raamatute ja teadmiste eest maksta! Mina jälle kehitan õlgu ja ütlen, et kuna ma olen filosoofia õppejõud ja need on teadagi natuke sinna vasakule..." Härra Warden jälle ohkas tehtult, nagu kahetseks ta sügavalt sellist insidenti.
"Tegelikult ma ei soovinud üldse teda solvata, kuid te oleksite pidanud ikka nägema, kuidas ta risti ette lüües sealt tänavalt ära kadus, ja issameiet leelotas. Ma tegelikult ei teadnud, et õppejõud ei pääsegi taevariiki, kuid siis sain teada. Tegelikult võibolla on see isegi hea asi, kui see edaspidi sellised teravad elamused minu päevakavast maha kustutab..."
Auditoorium muigas selle peale kõnekalt "Ega tal päris viga ei olegi, nii hea et siia tundi tulime." ütles üks poistest ja teine noogutas õhinal. "Sul peab suur riist olema ja siis kõik läheb!" irvitas kolmas lektori ettekannet kokku võttes, varsti oli tund läbi ja kõik läksid oma muude toimetuste kallale. Täna rohkem tunde ei tulnud et majas hakkas töötama prussaka ja termiidi tõrje, kes kannatlikult välisukse juures ootas, et kõik tudengid ja õppejõud õigeks ajaks välja saaks ning mürgi pilve lõksu ei jääks. Tiffany jäi kauemaks ja ootas, kuni saal tühjaks saab, enne kui ta kantsli poole liikuma hakkas, mille peale lektor veidi kulmu kortsutas ja abiotsivalt Ukule otsa vaatas, kes õlgu kehitas ja lõbustatud pilgu vastu saatis. "Ää muretse, sa pole tema tüüp, ta küsib aine kohta."
"Miks kõik õpetatud pead näivad arvavat, et oma teadmiste eest ei või palka saada, ometi aga saavad oma tasu?" küsis Tiffany vihaselt ja põrnitses lektorit. "Kas see on järjekordne jõuluvana ja päkapiku jutt mille lapsed peavad täiskasvanutelt vastu võtma, ehkki nad tegelikult teavad, kes need on?"
Thomas B. Warden ohkas sellepeale ja vaatas kurvade silmadega tüdruku küsivasse pilku. "Kahju, et see sulle ette jäi." ta võttis veidi mugavama asendi, enne kui ta jätkas. "Tasu juhib tähelepanu kõige tähtsamast kõrvale, kuid kahjuks on meil maised vajadused ning toidu ning eluaseme ja riietuse pärast peab kasvõi elementaarselt hoolitsema, kuid see ei saa olla põhieesmärk, sest siis sa hakkad mööndusi tegema selles, mida sa ütled ja teed. Inimesed peaksid võtma tasuks ainult oma suuri unistusi, millest nad selgelt teavad, et nemad sellest õiget kasu ei saa, nagu katedraali ehitajad. Kas sa tegelikult teadsid, et ühte katedraali ehitasid kolm-neli põlvkonda ja alles viies sai päriselt sellest kasu, kuid eelmistele oli see vaid ehitamis- ja pühendumisrõõm. Selle käigus nemad sõid ja jõid samuti, kuid see polnud nende eesmärk. Nende tasu oli kuskil mujal. Sedasama üritan ma ka siin õpetada, kuid ainult üks õpilane tuli seda pärast tunde minult küsima. Kahju tegelikult, ma lootsin eestlastest rohkemat, kuid minu esimesel loengul Ameerikas, samas, seal ei tulnud kedagi." Selle järel pakkis härra Warden oma asjad kokku ja heljus mõttesse vajunult nagu mingi lossivaim auditooriumist välja ja jättes põrnitseva Tiffany oma mõtetega üksi, kelle siis muhelev Uku samuti välja juhatas, et ta lõksu ei jääks.
Tellimine:
Postitused (Atom)