Nõnda kõneles Kenisha

I
Kenisha oli ühes Tiffanyga metsas ja vanamees istus kännuotsas ning tüdruk tema ees aasa peal. Tiffany hõõrus vaikselt oma külge, sest oli jälle Kenishat ärritanud, kes oli talle selle eest oma jalutuskepiga kerepeale andnud.
"Nüüd, kus sa oled jälle nõus mind jäägitult kuulama..." rõhutas vanamees igat sõna ja seiras tüdrukut kurjal pilgul, nagu oleks tema vanapagan ja Tiffany oleks Kaval-Ants. Tüdruk manas ette püüdliku kuid alandliku näo ja kuulas.
"Ära unusta kunagi, kui sa kellegile midagi ennustad või ruunide kaudu kuulutad..." Kenisha tõmbas hinge ja jäi mõttesse, nagu oleks mõttelõnga kaotanud. Oli kevad ja viimane lumi oli metsast ära sulanud, ning linnud laulsid. Maa oli veidi kõva istumiseks ning Tiffany jalad hakkasid ära surema, kuid ta ei muutnud asendit, kuna kartis midagi kõrvust mööda lasta ja sellega vanamehe viha välja teenida.
"...meie kliendid on meie vaenlased!" lõpetas Kenisha oma lause ja jäi nõudlikult tüdrukule otsa vahtima, nagu ootaks ta vastust mingile keerulisele matemaatika teoreemile, mida Tiffany peaks siiski mingi ülilihtsa loogikareegli kaudu oskama tõestada.
"Aga miks siis?" Julges Tiffany pärast pikemat pausi küsida. "Nemad pakuvad meile ju..." tahtis tüdruk asja mõistetavamtele radadele juhtida. Mida tema isa oleks sellises olukorras teinud. Oli järjest raskem meenutada tema nägu. Madis ei viibinud enam üldse kodus ja komandeeringud olid saanud tema igapäevaseks osaks. Irina lihtsalt istus tülpinult akna otsas nagu hüljatud peni, kelle omanik on suvilasse maha unustanud, millal mees viimaks lubatud ajal koju jõuab. Tema ei suutnud niimoodi oodata, tema jaoks võis tema isa sama hästi kui surnud olla. Arvestades mida ta tegi tema Mihklile.
"EI VÕTA RAHA VASTU!!!" möirgas Kenisha ja Tiffany võpatas ning vaatas kartlikult vanamehe poole. Ta oli jälle lasnud oma mõttel rändma minna, kuid vanamees ohkas vaid kergelt ja manas ette veidi soojema ilme.
"Sul on kindlasti raske, olles Madis Ülemiste tütar. Ma kipun koguaeg unustama." Ka Tiffany võttis veidi kergema hoiaku, kui sai aru, et Kenisha ei hakka jälle oma jalutuskeppi kasutama.
"Mida sa silmas pead?" julges ta veel eneselegi üllatuseks küsida." Kenisha tekitas temas alati sellist lapseliku abituse tunnet, mida ta isa juuresolekul kunagi ei tajunud. Võibolla oli asi selles, et Tiffany oli nii tark, et keegi ei suutnud tema küsimuste ja teadmistega, mis ta lennult omandas, sammu pidada. Kuid selles vanamehes oli mingi seletamatu vägi, mis nõudis austust. Talle isegi meeldis, kui Kenisha teda karistas, kuigi see oli valus, tundus talle alati, et vanamees hoiab end tagasi ja tegelikult hoolib temast ja mitte ei soovi teda vigaseks taguda, nagu kohati paistis.
"Oled sa tuttav Jeesuse lausega "Muidu olete saanud, muidu andke!" See asub Matteuse kümnendas peatükis, kaheksandas salmis." seletas Kenisha, kui Tiffany teda mõttelagedalt vaatama jäi, mis teda isegi natuke erutas, et see nii ootamatu ja eriskummaline tunne oli. Mitte miski ei valmistanud Tiffanyle raskusi, kui isa Gregoriuse õpetussõnad välja jätta, need sarnanesid väga Kenisha olekule. "Vabandust, ma pole piiblit pähe õppinud." ütles tüdruk kergelt kuid siiski alandliku tooniga naeratades, et mitte jälle vanameest ärritada.
Kenisha ohkas jälle ja silus oma habet.
"Ise oled kristlane ja ei tea isegi seda kirjakohta!" torises vanamees endamisi, kuid Tiffany ei hakanud seda ümber lükkama ega vanameest katkestama, sest ta tõesti tahtis teada, miks ta ei või oma klientidelt raha vastu võtta.
"Nojah, võibolla pole see kirjakoht just kõige parem..." Ta otsis oma mantli taskust ühe võidunud piibli välja ja hakkas sellest luba küsimata ette lugema, ning Tiffany kuulas. Kirjakohaks oli 2Kn 5:15-27:
"Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kõik ta saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: "Vaata, nüüd ma tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis! Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!" Aga Eliisa vastas: "Nii tõesti kui Jehoova elab, kelle ees ma seisan, ma ei võta mitte!" Ja Naaman käis temale peale, et ta võtaks, kuid ta keeldus. Ja Naaman ütles: "Kui mitte, siis lase ometi anda oma sulasele nii palju mulda, kui paar hobueesleid jaksab kanda, sest su sulane ei taha enam ohverdada põletus- ja tapaohvreid muile jumalaile kui ainult Jehoovale! Selle asja pärast aga andku Jehoova andeks su sulasele: kui mu isand läheb Rimmoni templisse, et seal kummardada minu käele nõjatudes, ja minagi kummardan Rimmoni templis, siis andku Jehoova andeks su sulasele selle pärast, kui ma pean kummardama Rimmoni templis!" Ja Eliisa ütles temale: "Mine rahuga!" Aga kui ta oli läinud tema juurest tüki maad eemale, siis mõtles Geehasi, jumalamehe Eliisa poiss: "Vaata, mu isand keeldus võtmast selle süürlase Naamani käest, mis ta oli toonud. Nii tõesti kui Jehoova elab, ma jooksen temale järele ja võtan ta käest midagi!" Ja Geehasi ajas taga Naamanit. Kui Naaman nägi teda enesele järele jooksvat, siis kargas ta vankrist temale vastu ja küsis: "Kas kõik on hästi?" Ta vastas: "Hästi! Mu isand läkitas mind ütlema: vaata, just nüüd tuli mu juurde Efraimi mäestikust kaks noort meest prohvetijüngreist. Anna neile talent hõbedat ja kaks ülikonda riideid!" Ja Naaman ütles: "Ole hea, võta kaks talenti!" Ja ta käis temale peale ning sidus kaks talenti hõbedat kahte kukrusse ja andis need ühes kahe ülikonna riietega oma kahe poisi kätte, et nad kannaksid neid tema ees. Aga kui ta jõudis künkale, siis ta võttis need nende käest ja pani kotta hoiule; siis saatis ta mehed minema ja need läksid ära. Ja ta läks sisse ning astus oma isanda juurde. Ja Eliisa küsis temalt: "Kust sa tuled, Geehasi?" Ja ta vastas: "Su sulane pole käinud ei siin ega seal!" Ja Eliisa ütles: "Kas mu süda ei käinud ühes sinuga, kui mees pöördus oma vankrist sulle vastu? Kas nüüd on aeg võtta hõbedat ja hankida riideid, õlipuuaedu ja viinamägesid, pudulojuseid ja veiseid, sulaseid ja ümmardajaid? Sellepärast jääb Naamani pidalitõbi igavesti sinu ja su soo külge!" Ja Geehasi läks ta juurest välja, olles pidalitõvest valge nagu lumi!"
Kui ta oli selle niimoodi ette lugenud ja piibli tagasi tasku libistanud jäi ta jälle mõttesse, ning Tiffany ootas. Linnud siristasid, tuul puhus vaikselt ning puud ohkasid.
"Nagu sa nägid sellest kirjakohast, ei pruugi see üldse hästi lõppeda, kui sa kliendilt raha vastu võtad, sest sa võid nende vea, mille pärast nad sinu juurde tulid, endale saada." Kenisha ohkas jälle ning silus oma habet ning Tiffany kuulas.
"Kahjuks ei  ole mul sinule teisi allikaid pakkuda, kui see piibel, mis võiksid sulle sellest rääkida... Sest šamaanid tavaliselt ei plääguta nii põhjalikult oma teadmistest raamatusse, et nende konkurendid võiksid sellest lugeda ja nende vastu ära kasutada. - Mis toob mind teise õpetussõna juurde: "Ära kunagi tee märkmeid tähtsatest asjadest!" Kõike, mis sa tead, õpi pähe, ja anna suuliselt oma õpilasele privaatses kohas edasi, kus pole salasilmi ja -kõrvu." Tähendas Kenisha meelevaldselt ja ei unustanud kõik see aeg Tiffanyt karmilt silmas pidada, nagu oleks ta kahe eurone münt, mis võib laualt ära kaduda.
"Kas me sellepärast olemegi siin?" julges Tiffany söakalt küsida ja nõjatus veidi ettepoole. Ta tundis elavalt kuidas tema reied tähelepanu nõudsid, kuid ta ei julenud siiski oma asendit rohkem muuta. Vanamees vaid noogutas kurjal pilgul ja jätkas.
"Iga raha või tasu, mille klient sulle annab, on negatiivne seos sinu ja kliendi vajaduse vahel, mida sina enesele ei taha. See oleks nõnda, nagu sina oleksid ostja, kes läheb poodi ja su klient on müüja - tema kaubaks on aga see sitt, millest ta tahab lahti saada." Kenisha ohkas jälle ja nihutas end mugavamalt istuma, tegemata märkamagi, et tüdrukul endal võiks külmal rõskel aasal ebamugav istuda olla.
"Tihti ei kavatsegi inimesed oma vigadest pöörduda, vaid kavatsevad neid jätkata. Sina pead lihtsalt neile kloaagiks olema, mis nende sita vastu võtab, et nema võiksid jälle oma seedeelundkonda uue sita tootmiseks toidu ja naudingutega täita..."
Üks lind lendas Tiffanyst mööda ja istus Kenisha parema õla peale, nagu õrrele ja kraaksatas. See oli üks väike valge kaaren ja ta vaatas targal ilmel vanamehele otsa.
"Mida sa jutustad vend Kaaren, mida Kaarnavaim kõneleb?" Valge kaaren kraaksatas jälle, siputas tiibu ja lendas jälle minema. Ja vanamees ohkas ning tõusis jälle püsti.
"Me peame oma õpinguid mingil teisel ajal jätkama, mul on tegemisi vaimumaailmas!" ütles Kenisha toonil,  mis ei sallinud vastuvaidlemist ning pakkus oma kätt. Kui Tiffany oli end oiates jälle püsti ajanud ja hommikukaste oma teksadelt maha pühkinud, võttis ta pakutud käe vastu, ning oli ühe sooja käepigistuse järel jälle Krati koridorides, kuhu Kenisha tema maha jättis ja kusagile mujale kadus.
"Kui ebaviisakas?" pööritas Tiffany silmi, kuid see ei takistanud teda lõbustatud ilmet näole vedamast. Vähemasti oli ta midagi õppinud, mitte nagu siin koolis, kus suurem osa ajast nagu maha visatud paistis. "Kuid millest siis šamaan elab kui ta raha vastu ei võta?" küsis ta endamisi, kui oli veidi edasi kõndinud ning oma koti ühest klassiruumist lauapealt võtnud ja oma ainekava seiras. Ta võis täiesti nii hooletu olla, et tema koti peale oli suur pealuudega silt kleebitud:
"TIFFANY ÜLEMISTE STUFF - KUI KÄPID, MURRAN SU KAELA!"
Siiamaani polnud keegi tahtnud teada saada, kas see oli mingi kuri nali või tõsiselt mõeldud. Inimesed paistsid täiesti uskuvat, et ta võiks inimese tappa, arvestades kes ta isa on ja mida ta tegi, ehkki asja edasi ei uuritud. Ta oli ju ikkagi Ülemiste - kuidas sa kahtlustad Suurt Ülemistet mõrvas, kui mõrvatuks on mingi keskpärane performance- artist? Siiski, kõik teadsid, kuidas Mihkel Sepis oli surnud ja kuidas Tiffany Ülemiste oli asjaga seotud olnud. Jah, inimesed täiesti uskusid, et ta võiks vihahoos kellelgi kaela murda. Ja Tiffany Ülemiste kõndis segamatult järgmisse loengusse.
II
Thomas B. Warden andis jälle loengut ning miskipärast otsustas ta ainet "Asjade tegelikust hinnast" rääkides pidada. Ta kõneles nõnda:
"Kui te hakkate midagi "kuulutama" - ette kandma; kirjutama; ette valmistama, mida iganes. Kui te midagi kätte võtate, mingi töö, siis on alati vaja endale kindlaks määrata, mis see teile maksma läheb ja mida see teile vastutasuks toob. See võib tunduda väga lihtsustatud käsitlusena, kuid on oma tõde lauses: "Mida mina sellest saan?" Kui te ei ole seda kulu ja hinda endale selgeks teinud, siis võite kiiresti märgata, et teie ettekanne või essee või "kuulutus" ei mõju - et see ei jõua kuhugi. Midagi takistaks nagu inimesi teid tõsiselt võtmast, sest te nagu räägiksite asjast; te nagu paistaksite aru saavat, millest te räägite; te isegi võite veenda inimesi, et teil on mingi teadmine ja kogemus ses vallas - kuid siiski jääks nagu mingi väike imepisike osake puudu, mille tõttu ei või teid lõpuni tõsiselt võtta ning te saate väga palju kalapilke või äraseletatud naeratusi vastutasuks.
Kui teie eesmärgiks on saada kuulsaks ja rikkaks ning teie meedium on näiteks laulmine - ja te lähete ühe kirjastaja juurde, ning tema ütleb teile: "See sitt siin ei müü!" ja lähete teise kirjastaja juurde ja kuulete sedasama ja kolmanda ja neljanda juurde ja lõpuks annate alla, sest - "Keegi ei mõista mind!"
On ikka ebaõiglane maailm, kui keegi sind üldse ei mõista, kuid kuidas peaks see mõistmine teise inimese sisse saama, kui seda pole isegi sinu sees? Mis on see seletamatu x-faktor, mis paneb sind tegutsema, eristades teid teistest ühepäevaliblikatest, kes samuti üritavad teiega sarnaselt end ajaloo annaalidesse kirjutada? Kas te üldsegi peate seda tegema? Mina näiteks ei anna seda loengut, mitte sellepärast, et ma tahan, et inimesed mind kuulaksid. Ei, seda ma kindlasti ei taha! Vaid sellepärast annan ma oma tunde, et oma mõtteid paremini korrastada ja leida neid üksikisikuid, kes on võimelised neid mõistma. Suurem osa teist kindlasti selleks võimelised ei ole, kuid loodame siiski parimat, et te mind meeldivalt üllatate. Ja kui te niimoodi välisest hoolimata suudate sisimale keskenduda ja selle sisima pärast midagi teha, siis te märkate, et miskipärast hakkavad teised ka selle vastu äärmist huvi üles näitama, millega teie tegelesite, ehkki te seda üldse ei oodanud ega palunud - ja te saate kuuldud ja te saate tuntuks; raha leiab teid üles; kuulsus seltsib teiega; jüngrid hakkavad teid igal pool jälitama - ja mille pärast: sest teil on po hui!"
Selle peale hakkasid mõned noormehed itsitama ja tüdrukud nägusid tegema, nõnda et Uku neid kurjal pilgul kõnekalt seiras, millejärel nad jälle vait jäid ja lasid külalislektoril jätkata.
"Mõistmine enda kavatsustest ja nende teostamine ja selle hind, kui kaugele te olete valmis minema. Ameerikas ütleb politsei alati inimestele, kes seda kunagi küllalt tõsiselt ei võta, et: "Ärge jätke oma käekotti või läpaka kotti autosse nähtavasse kohta, sest mõni röövel või narkomaan võib mööda minna; akna sisse lüüa ja verise käega ja teie varaga kaduda, enne kui meie jõuame autoalarmi peale reageerida!" See tähistab kõige paremini inimese veendumust, kuidas midagi saavutada, mis pole koheselt nähtav. Tolle tavainimese meelest oli tema auto turvalukk ja imobilaiser ning alarm piisav kaitse, mis takistas autot ärandamast - kuid mitte selle klaasi tagant varastada, sest keegi kurjam ei hoolinud oma enda tervisest ja kuipalju valu see temale maksma läheb, et tema poolt oodatud tasu kätte saada - ja politsei tulevane klient avastab, et peale käekoti või läpakakoti on ta veel kaotanud ka uue klaasi paigaldamise hinnas, mida ta ei osanud ette näha, sest see tuli lõhkuda ja: "Kes niimoodi teeks?" Descartes'il on hea lause Cogito, ergo sum - ja selle põhjendus, sest Jumal on ausmees ja ei või mind petta. Aga, mis siis, kui me loobume Jumala aususe teooriast ja eeldame, et Jumal on õel patukott - kas me siis saame ka ütelda: Mõtlen, järelikult olen! Ma arvan et paljude inimeste arusaamatus minuga ja minu ainega on just sellepärast, et nad on liiga suured kartesiaanid ja samuti alateadlikult usuvad, et "Jumal on ausmees" et on mingid reeglid, mis takistavad neile kurja sündimast. Ma hiljuti kohtusin ühe tänavajutlustajaga, kes üritas mulle oma nägemust maha müüa, kuid kui ma ei paistnud päris seda tahtvat, siis ründas ta mind väitega, et "Jeesus alati päästab!" -  et ma olen siiski päästetud, kas see mulle meeldib või mitte ja piisab vaid minu väiksemagi usu tekkimisest kui ma võin selle kupongi mõnes Jumalariigi saatkonnas sisse anda ja oma igavese elu paketi lunastada."
Saal rõkkas naerust ja Uku köhatas teatraalselt mille peale lasti härra Wardenil jätkata, kellle käes oli kogu auditooriumi ainitine tähelepanu. Ta kehitas veidi õlgu, nagu tahaks millegi eest vabaneda või vabandada, ehkki tema olek ei olnud üldse mitte vabandav vaid pigem tülpinult ükskõikne ja häiritud.
"Ma tegelikult ei ole üldse usuvaenulik inimene, kuid seal ma ei saanud teisiti kui pidin kristlaselt küsima: "What would Nietzsche do?" mille peale too tänavausklik näost ära vajus ja porises: "Selliste õige koht on põrgus!" Ma siis kehitasin õlgu ja tegin tegemist, kuid usumees polnud minuga veel lõpetanud. See polnud üldse minu kohta öeldud vaid Nietzsche kohta, sest tema on erand reeglis ja muidu kõik 'head inimesed' lähevad ikka taevasse ja on igavesti päästetud!"
Härra Warden võttis kantsli pealt veeklaasi ja jõi veidi, enne kui ta jätkas:
"Tõsiselt, ma väga armastan tänavajutlustajaid. - Tõesti armastan, sest nad on nii veendunud selles, mida nad teevad. Nad näivad täiuslikuseni minu seisukoha ellu rakendanud olevat, kuid siiski jääb neil see x-faktor puudu, nagu ei oleks nad päris veendunud, et nad üldse suudavad mind veenda või iseennast sellise jutuga. Siiski peab neid tunnustama rumala kindlameelsuse eest, et nad kunagi ei väsi - Jumal õnnistagu neid. Igatahes, kui ma siis tollele jutlustajale kurtsin, et ma siiski ei arva et ma päris hästi katergooriasse 'head inimesed' passin ja lootsin et inimene saab asjast aru, et ma pole tema kaubast huvitatud. Ma olin ju nii viisakalt seda temale öelnud, siis tema hoopis sattus sellest rohkem hoogu, et ma lugegu seda; teist ja kolmandat tähtsa pastori jutluste raamatut ja siis ma saan täpselt teada, kui päästetud ma ikka tegelikult olen ja kui väga ma sinna heade inimeste hulka kuulun. Mina julgesin veel lollist peast küsida: "Palju see lugemiskogu ka maksma läheb?"  ja tema võttis kohe kirjapulga ja tellimisplanketi välja, millel ilutses rasvane 248 eurot ja 35 senti!!!
"Oi jah, nii rumal minust." näis härra Warden midagi kahetsevat, kuid ta ei lasnud auditooriumil kaua mõistatada, mis see on, mis õppejõudu nii nõutuks tegi.
"Siis ma kogemata kombel oskasin tänavajutlustajale retsiteerida  Matteuse 10:8 et ei tohi oma töö eest mingit tasu nõuda, mille peale tänavajutlustaja natuke solvus ja haavunud toonil küsis, ega ma ometi Kommunist ei ole, et mulle ei meeldi raamatute ja teadmiste eest maksta! Mina jälle kehitan õlgu ja ütlen, et kuna ma olen filosoofia õppejõud ja need on teadagi natuke sinna vasakule..." Härra Warden jälle ohkas tehtult, nagu kahetseks ta sügavalt sellist insidenti.
"Tegelikult ma ei soovinud üldse teda solvata, kuid te oleksite pidanud ikka nägema, kuidas ta risti ette lüües sealt tänavalt ära kadus, ja issameiet leelotas. Ma tegelikult ei teadnud, et õppejõud ei pääsegi taevariiki, kuid siis sain teada. Tegelikult võibolla on see isegi hea asi, kui see edaspidi sellised teravad elamused minu päevakavast maha kustutab..."
Auditoorium muigas selle peale kõnekalt "Ega tal päris viga ei olegi, nii hea et siia tundi tulime." ütles üks poistest ja teine noogutas õhinal. "Sul peab suur riist olema ja siis kõik läheb!" irvitas kolmas lektori ettekannet kokku võttes, varsti oli tund läbi ja kõik läksid oma muude toimetuste kallale. Täna rohkem tunde ei tulnud et majas hakkas töötama prussaka ja termiidi tõrje, kes kannatlikult välisukse juures ootas, et kõik tudengid ja õppejõud õigeks ajaks välja saaks ning mürgi pilve lõksu ei jääks. Tiffany jäi kauemaks ja ootas, kuni saal tühjaks saab, enne kui ta kantsli poole liikuma hakkas, mille peale lektor veidi kulmu kortsutas ja abiotsivalt Ukule otsa vaatas, kes õlgu kehitas ja lõbustatud pilgu vastu saatis. "Ää muretse, sa pole tema tüüp, ta küsib aine kohta."
"Miks kõik õpetatud pead näivad arvavat, et oma teadmiste eest ei või palka saada, ometi aga saavad oma tasu?" küsis Tiffany vihaselt ja põrnitses lektorit. "Kas see on järjekordne jõuluvana ja päkapiku jutt mille lapsed peavad täiskasvanutelt vastu võtma, ehkki nad tegelikult teavad, kes need on?"
Thomas B. Warden ohkas sellepeale ja vaatas kurvade silmadega tüdruku küsivasse pilku. "Kahju, et see sulle ette jäi." ta võttis veidi mugavama asendi, enne kui ta jätkas. "Tasu juhib tähelepanu kõige tähtsamast kõrvale, kuid kahjuks on meil maised vajadused ning toidu ning eluaseme ja riietuse pärast peab kasvõi elementaarselt hoolitsema, kuid see ei saa olla põhieesmärk, sest siis sa hakkad mööndusi tegema selles, mida sa ütled ja teed. Inimesed peaksid võtma tasuks ainult oma suuri unistusi, millest nad selgelt teavad, et nemad sellest õiget kasu ei saa, nagu katedraali ehitajad. Kas sa tegelikult teadsid, et ühte katedraali ehitasid kolm-neli põlvkonda ja alles viies sai päriselt sellest kasu, kuid eelmistele oli see vaid ehitamis- ja pühendumisrõõm. Selle käigus nemad sõid ja jõid samuti, kuid see polnud nende eesmärk. Nende tasu oli kuskil mujal. Sedasama üritan ma ka siin õpetada, kuid ainult üks õpilane tuli seda pärast tunde minult küsima. Kahju tegelikult, ma lootsin eestlastest rohkemat, kuid minu esimesel loengul Ameerikas, samas, seal ei tulnud kedagi." Selle järel pakkis härra Warden oma asjad kokku ja heljus mõttesse vajunult nagu mingi lossivaim auditooriumist välja ja jättes põrnitseva Tiffany oma mõtetega üksi, kelle siis muhelev Uku samuti välja juhatas, et ta lõksu ei jääks.