I
"Mis on hea?"; "Mis on kuri?" Tiffany mõtles selle peale ja uuris oma konspekti. Talle ei meeldinud see tunne, mida ta tundis. See vaikne teadmatuse tunne, et on olemas midagi, mida ei tea. Üks asi, oli Filosoofia õppejõule metoodika pärast öelda, et ta ei tea. Kuid teine asi oli seda kogu keha ja olemusega tajuda. "Miks küll maailm nii nõmedasti loodud on?" urises Tiffany endamisi.
Külalislektor polnud tema küsimusele tõeliselt vastanud - justnagu Uku seda tavaliselt tegi. See oli nagu, ei tohiks täiskasvanud lastele selgeid ja otsekoheseid vastuseid anda. Mis ta teha sai, et ta on kõigest 15 aastane? Kas sellepärast ei tohtinud ta aru saada? Mis mõte oli siis temal KRATT'is õppida ja selliseid ajusid omada? Ja mida see üldse tähendas, et tavaliselt ta tüdrukutega ei räägi ning see reaktsioon loengu lõpus? Kas ta peab selleks mees olema, et selget vastust saada? See polnud üldse õiglane, sest tema ei saanud seda kuidagi mõjutada, mis sugu või vanust ta on.
Tiffany lappas hajameelselt läbi oma konspekti ning uuris väljanoppeid kirjandusest. Ta pilk jäi peatuma Prometheuse legendile, kuidas ta jumalatelt tuld varastas, mis oli pandud seosesse Hermese/Asklepiose kavalusega, kui ta mingid härjad ära varastas ja nende jäljed tagurpidi keeras, et nende kaudu ei saaks varastatut tagasi võtta, ehkki oli siis alles laps. Sealt edasi oli ta miskipärast võtnud viite piiblist, kuidas prohvet kirve ujuma sai, et see laenatud oli ja sulane, kes seda kasutas, selle varre otsast vette pillas...
Kuidas ta oleks tahtnud sel hetkel olla prohvet või keegi, kes võiks selle teadmise enda juurde manada, mida ta praegust vajas, et täiskasvanute liivakastimänge mõista. Ta vaatas edasi viidet Spartale ja kombele salaja orje tappa, et oma mehisust ning välja peal varjatult liiklemist harjutada - vahele jäädes tuli ju trahviks häbi kanda ja ori kinni maksta. Tänapäeval polnud niimoodi enam võimalik - seda peeti nüüd kuriteoks, kui sa kellegi niimoodi tapsid. Seda peeti haiglaseks. Kuid siis oli see moraalne tegu ja hea, kui sa oma pojale valetasid ja rääksid üht, kuid südames ootasid teist ning tema pidi oma arunatukesega sellest aru saama. - Ta ei teadnud siiamaani kuidas juudid olid suutnud selles maailmas niimoodi ellu jääda, kui nende jumal ei lubanud valetada ja varastada ning käskis lausa hingamispäeva pühitseda ning muid käske ja keelde, mille rahaline kulu oli arulagedalt suur. Kes oleks pidanud seda endale lubama? Mis head selles on, täita mingi väärastunud jumala käske ja keelde, kes nimetab end heaks, kuid selle headuse saavutamiseks tuleb end rahaliselt; kultuuriliselt ja vaimselt ära vägistada? Jah, ta oli ise ka kristlane, kuid tihti oli tal raske aru saada, mispärast. Heatahtlikkus ema suhtes hakkas järjest rohkem tunduma nürimeelse ning nõdrana. Ta oli ju inteligentne naine, miks siis tema oli kristlane? Mis see temale andis? Kas tõesti oli selles mingit voorust, oodata oma meest vaguralt koju, kuni ta tuleb, ja taluda tema ükskõiksust ning mõttelagedust? Kuidas sai seda üldse armastuseks nimetada, mida tema isa tegi? Talle meeldis ju Kaarnakivi rohkem. Ja Tiffany vihkas oma isa sellepärast. Kui tema suureks saab, pühendab ta oma lastele rohkem aega. Ta mõtles oma pojale ja lubas endale pärastpoole teda külastada.
Ta luges edasi ja vaatles teist käsku ning kortsutas kulmu. "Aga ma loen ju piiblit, mida kuradit?!" - mida see tähendab, et ei tohi midagi kujutada? Aga kui ma sõnu oma peas ette kujutan, kas ma siis teen ka pattu teise käsu peale? Ta vaatas edasi üht tsitaati Jeesus Siirakilt: "Ära taha olla liiga õiglane, miks pead sa enneaegu surema!"
Jah, võibolla oli tõesti kristlus ühes judaismiga kaval suremise kunst - aken siitilmast välja, kuid temal polnud mingit kavatsust surra. Võibolla mitte enne, kui ta on oma mehe eest kätte maksnud.
Tiffany viskas konspekti laua tagumisse nurka vastu arvuti ekraani ja vaatas lakke, olles lösakil tooli leenile vajunud.
"Sa kutsusid." Eh oli tema tuppa ilmunud ja seisis tema pahemal käel. Tiffany seiras teda laisal hajameelsel pilgul. Praegusel hetkel vajas ta tõesti seltsi. Mõistes, et Eh on üks ruunivaimudest, küsis Tiffany "Miks inimesed valetavad nii palju ja siiski ootavad, et sellest õigesti aru saadakse?"
Eh kehitas selle peale eemalolevalt õlgu. "Kas see peaks üldse sinu asi olema?"
Ta hakkas end lähedal olevalt peeglilt seirama, nagu läheks talle eriliselt korda, kuidas ta välja näeb ja riietub. Tiffany vaatles teda huviga, kuid ei ütelnud midagi. Eh hakkas oma rindu mudima ja tõstma, nagu poleks nendega rahul. Kuidagimoodi see lõbustas Tiffanyt "Lähed kohtingule?"
"Teatud mõttes..." ühmas Eh vastuseks ja hakkas pluusil nööpe lahti harutama, et paremini näha.
"Mis sa arvad, on mul ilusad rinnad?" Ta pöördus Tiffany poole ja tüdruk võis lahtise särgi hõlmade vahelt tema paljast ülakeha näha. Eh ei kandnud rinnahoidjat, mõistis Tiffany kiiresti.
"Ega neil viga ei ole..." mõtles Tiffany valjult, kuid Eh ei paistnud sellele päris täielikult tähelepanu pööravat, sest ta vaatas jälle peeglisse ning kortsutas Tiffanylikult kulmu.
"Kes see õnnelik on?" küsis Tiffany huvitatult edasi "Kas ma tunnen teda?" ta oli toolilt püsti tõusnud ja seisis nüüd Eh'i kõrval.
"Kas sinu meelest olen ma ilus?" küsis Eh vastu. Ta vaatles ikka eemalolevalt oma keha, nagu ei oleks see päris tema.
Tiffany hakkas selle peale naeru turtsuma. "Mida sa silmas pead? Kuidas sa ise arvad?"
Eh lõpetas oma rindade inspekteerimise ning vaatles Tiffanyt rangel toonil.
"Ruunivaimudel pole füüsilist keha, nagu inimestel - meie toitume ja koosneme inimeste kujutlusest. Ainult sellepärast, et sa nõnda vägeva meelega oled, võin ma sinu ees isikuna ilmuda, muidu oleksin ma vaid üksik kivike sinu ruunikotis, kui sa ükskord otsustad ruunišamaaniks hakata."
Kui Tiffany selle peale kohmetus, leebus Eh veidi ja hakkas jälle plikalikult edvistama. "Pealegi ei taha teised minuga aega veeta, nagu sina."
"Oled sa üldse poistega olnud?" küsis Tiffany huvitatult ja astus Eh'ile lähemale, sest ta paistis teda ikka veel ignoreerivat ning rohkem oma peegelpilti seiravat.
"Ei, mitte päris - nagu ma ütlesin, keegi ei taha minuga olla. Mida sina minust arvad?" küsis Eh otsekoheselt ja pöördus Tiffany särgi nööpe avama.
Tiffany ei osanud selle peale midagi vastata, sest see tuli liiga ootamatult. Eh oli juba tema särgil nööbid lahti saanud, ning lükkas selle hõlmad lahti. Tiffany hakkas veidi kiiremini hingama, kui tema paljad rinnad vabalt tõusta said. See mõjus kuidagi erutavalt, et teine tüdruk võis teda niimoodi näha. Ka tema ei kandnud rinnahoidjat.
"Sa oled väga ilus tüdruk." ütles Tiffany viimaks ja Eh tuli talle veel lähemale ning pani oma pea tema rinnale, kaisutades tüdrukut.
"Tõesta seda." nurrus Eh selle peale ja ei muutnud oma asendit. "Tõesta, et ma olen sinu meelest ilus." Tiffany mõistis viimaks, et ruunivaim tahab temale meeldida. Ta oli seda alati tahtnud teada, mis tunne oleks seda teise tüdrukuga teha. Ta liigutas arglikult oma käed ümber Eh'i ja hakkas teda silitama, liikudes üles poole ja siis allapoole. Mõne aja pärast liikus ta kätega Eh'i särgi alusääre alla ja hakkas ruunivaimu alasti keha silitama. Sellele vaatamata, et tal ei pidavat füüsilist keha olema, tundus see väha ehtne. Eh tõstis oma pea ja vaatas talle ootavalt otsa ning langetas osava õlaliigutusega särgi omal seljast, nagu oleks see veena ära voolanud. Tiffany vaatas veidi tagasi astudes Eh'i tõstetud rinde, mis nagu odaotsad tema suunas sihtisid. Eh naeratas julgustavalt ja Tiffany ei tahtnud enam mõelda. Kõik temas tahtis seda tüdrukut omada. - Missiis, et tegelikult ei olnud ta üldse tüdruk. - Ta ei tahtnud enam mõelda, misasi Eh tegelikult on, peaasi, et ta on temaga. Ta liigutas aeglaselt oma käed Eh'i selja pealt tema rindadele ja pigistas neid käte vahel. Ta hõõrus oma nimetissõrme ja pöidla vahel Eh'i rinnanibu ja tundis, kuidas tema enda nibud ka erutusest pingulduvad. Tema huuled paotusid ja ta hakkas raskemini hingama. Eh naeratas sensuaalselt ja hakkas Tiffany särki seljast võtma. Ta ei mäletanud, et ta oli särgi seljast võtnud sest see oli ka ebamaiselt kiiresti maha voolanud. Teda üldse ei huvitanud kuidas, teda huvitas vaid, kiiremini asjani jõuda. Ta tõmbas Eh'i endale lähemale ja mattis oma huuled tema huultele, ahnelt emmates kord tüdruku ülahuult ja siis alahuult. Eh lasi temal toimida vabalt ja liikus oma kätega seeliku juurde, mille ta samuti kiiresti seljast libistas. Tiffany tundis õhu karget kipitust nahal, kui ta täiesti alasti vastu Eh'i keha toetus, teda kirglikult emmates. Ta liikus mööda Eh'i lõuga allapoole ja suudles tema kaela ja tõstes käsivarre üles, nuusutas ja suudles kaenlaalust. Eh'il oli eriline lõhn ja see mõjus lausa joovastavalt. Ta ei suutnud aru saada, mis toimub. Kuidas võis see nii hästi tunduda, kui ta oli seda juba niikaua teinud? - Ja ikka tundus see nii erilisena. Pärast kaenlaalust liikus Tiffany Eh'i rindade vahele ja hakkas nendega mängima, nagu ta mäletas Mihklit seda temaga tegemas. See oli hoopis teine tunne, kui tema kellegi teise rindadega nõnda mängis ja mitte tema rindadega mängimine teise käes. Kas Mihkel armastas teda tõesti selle pärast, et see nõnda hästi tundus? Ta ei suutnud sellest küllalt saada ja liikus allapoole. Eh'i käed olid tema õlgadel ja silitasid õrnalt tema pead ja juukseid. Tiffany jõudis nabani ja lükkas oma keele sinna sisse - Eh reageeris koheselt naudinguküllase ohkega. Masseerides oma kätega teise tüdrukugu tuharaid, liikus Tiffany veel allapoole ja tõmbas hammastega seelikunööbi lahti, lastes sellel maha langeda. - Ta pidi nägema, et Eh ei kanna aluspükse, kuid sel hetkel teda üldse ei kottinud ja ta hakkas tüdruku kliitorist keelega stimuleerima. Eh hakkas raskemini hingama ja surus Tiffany pea rohkem enese vastu ja taganes seinapoole, sundides Tiffanyt enesele järgnema. Tiffany tõstis Eh'i ühe jala ülesse ja pani toetuma oma õlale ning tugeva tõstega heitis tüdruku kõrgemale vastu seina toetuma, lükates oma keele sügavamale tuppe, mis oli vahepeale natuke laienenud ja vesisemaks muutunud. Nõnda, pea kuklas, keppis Tiffany Eh'i oma keelega, kes ohkis juba rütmiliselt vastu. Mõne aja pärast patsutas Eh talle seljale: "Minu kord, palun!" ja Tiffany lasi ta jälle seinaotsast alla ning tüdruk tõmbas veidi hinge enne kui ta Tiffany tooli siinas juhtis ja istuma pani. Ta istus Tiffanyle sülle ja hakkas teda sensuaalselt suudlmea, nagu Tiffany oli teinud ja lükkas oma keele temale huulte vahelt sisse. Tiffany alistus sellele. Oli jälle nii hea olla sellises asendis, kus keegi sinuga armatseb. Kui Eh Tiffany rindadeni jõudis hammustas ta paremat rinnanibu ja Tiffany kiljatas hetke. Eh vaatas küsivalt temale otsa, kuid Tiffany naeratas ja julgustas teda jätkama. Eh näkitses ka teise rinnanibu otsas ning Tiffanyl kadus pilt taskusse. Ta ei teadnud, et võib seda nõnda nautida, ta hakkas rütmiliselt hingama ja ajas jalad rohkem harki ning tundis, kuidas üks sõrm tema tuppe tungis ning sealt rütmiliselt edasi tagasi liikus, siis jälle välja tõmmati ja kaks sõrme selle asemele suruti. Ta oigas naudingust ning surus end kogu jõust käele vastu, et need sõrmed sügavamel ulatuksid. Eh pani ühe tema jala tooli käsipuule ja teise istmele nõnda, et Tiffany oli nüüd õhus ja keppis oma kahe sõrmega Tiffany vittu. Mõne ajapärast liikusid nad edasi voodisse ja hakkasid üksteise kaisus teineteise vittu lakkuma ja sõrmega ärritama. Tiffany märkas, kuidas Eh'i pärak samuti rütmiliselt kokku tõmbus ja tegi ühe sõrme märjaks ning lükkas vilkalt sisse, ise samas kliitorist ja tuppe stimuleerides. Eh karjatas naudinguküllasest ohkest ning hakkas tagumikku sõrmele vastu ajama, surudes oma hambad kliitorist näkitsema, mille peale Tiffany oigas. Nõnda vähkresid ja oigasid nad mõnda aega, enne kui küllalt said ning magama jäid.
II
Kui Tiffany jälle üles ärkas, oli ta oma toas jälle üksi. - Nojah, mitte päris, sest tema ema küünitus tema kohale tema laupa katsuma, ja nähes, et ta on ärkvel ulatas talle veeklaasi.
"Tütreke, sa nägid halba und ja sonisid ning vähkresid!" ütles ta murelikul häälel.
"Mm Mida, mis toimub?" ei saanud Tiffany aru ja otsis pilguga Eh'i, kes oli kadunud.
"Rahu, rahu, lapsuke, kõik on korras - see oli vaid halb unenägu..." lohutas Irina sisendavalt edasi ja sundis Tiffanyt klaasikese vett jooma. Tiffany ei saanud arugi, et ta oleks nõnda janune olnud, kuid jõi siiski klaasi ahnelt tühjaks.
Ta lasi oma peal jälle padjale langeda, enne kui märkas, et kannab bidžaamaat.
"Sa ei peaks ilma magama, võid end niimoodi ära külmetada..." lohutas Irina teda edasi ja vaatas murelikul pilgul tütre peale.
"Mis kell on?" suutis Tiffany läbi haigutuse suruda. Ta tundis end nii väsinuna.
"Kell on 3.14 öösel ja sa oled juba mitu tundi unes soninud ja äganud."
"PAGAN! - Kõik mu koolitööd tegemata!!" urises Tiffany vihaselt ja peksis peaseljaga vastu patja.
"Ära muretse, ma juba helistasin kooli, sa ei pea homme minema, lihtsalt maga end välja, sa oled üle töödanud." lohutas Irina edasi ja tõstis teki talle kurguni ning pani teise villase teki selle peale, et ikka tütrekesel soojem oleks.
"Aitäh." mökitses Tiffany tülpinult suunurgast ja vaatas kõrvale. Ta oli kavatsenud oma poega täna vaatama minna, - kui Eh poleks vahele tulnud. Tuleb siis homme kindlasti läbi minna, nüüd, kus ta niikuinii on koolist vabandatud.
"Püüa veidi magada, sa oled ju täiesti otsas, ma toon sulle hommikul suppi." lohutas Irina edasi.
Ta uinus segaste tunnetega, mäletades ikka veel Eh'i huuli ja puudutust oma ihul.
III
Tiffany oli oma poja juures. Ta oli kuidagi suutnud end oma ema väsitavast abivalmidusest ja hoolitsusest lahti kiskuda. Isa polnud ikka veel kodus, ta oli komandeeringus. Tiffany toitis last rinnaga ja laulis talle hällilaule. Hiinlannast nõid vaatles teda aupaklikult ja ei ütelnud midagi.
Cao Dai ilmus tuppa, kuid tüdruk ei teinud temast välja. Nõid kummardas viisakalt ja lahkus aupaklikult toast. Qi Lin ilmus mõne aja pärast, ning Tiffany kulm vajus kortsu ning ta turtsus: "Ja mida sina siin teed?" Qi Lin lehvitas teatraalselt enesele õhku ja tegi nagu ei saaks ta aru, et teda oli kõnetatud. Tiffany ei hakanud temaga maid jagama, temal oli targematki teha. Mõne aja pärast oli nõid kandikuga tagasi ja asus külalisi võõrustama, kes sellest laiska huvi välja näidates rõõmustusid ning end diivanil mugavalt sisse seadsid ja asusid teed nautima.
"Kas võib pöörduda?" köhatas Cao Dai viisakalt hääle puhtaks ja vaatas ootavalt Tiffany poole, kes ikka veel neist eriti välja ei teinud ning lapse rahulikult hälli pani, enne kui külaliste poole vaatasid. Kui ta oli neid niimoodi vaikimisi seiranud, siis läks ta ühe tugitooli juurde ja nihutas selle diivanile lähemale ning istus ootavas asendis maha, vaadeldes nõudlikult mõlema jumala nägusid, kes seda hea märgina võtsid ja rääkima hakkasid. Cao Dai alustas.
"Kuna me oleme su lapse haldjaist ristivanemad..." alustas Cao Dai lauset
"... mõtlesime me, et võiks asuda oma kohuseid täitma ja väikesele Melkisedekile tarkust andma, ..." jätkas Qi Lin lauset.
"...sest muidu oleks nii nõme, kui ta täiesti normaalne laps tuleb!" Lõpetas Fei Lian lause, olles ebaviisakalt Cao Dai ja Qi Lin'i vahele ilmunud, kes selle peale samuti nägusid tegid. Tiffany naeratas sarkastiliselt: "No tore on, ristivanemad - vähemasti ei tulnud enam kõik kohale, see on väike korter ja isegi mitte minu oma. Takahiro on ikka veel oma isa juures." oskas Tiffany jutujätkeks torgata, kuid haldjad ei teinud sellest välja ja jäid ootama.
"Mida te temale esmalt õpetada mõtlete, mida mina ei võiks temale anda - ma olen ka tark?" kehitas Tiffany viimaks peale pikemat pausi mõmisedes õlgu.
"Kuidas oleks Ouija lauaga?" küsis Qi Lin süütult, kuid Tiffany tõstis laitvalt käe "Mina küll nii ei arva - mul on internet ja viirusetõrje juba olemas. Kui sa mõtlesid ititeenust mu lapsele pakkuma hakata, oled kas liiga vara tulnud või vales kohas."
Fei Lian tegi abitut kala järele, kes on kuivale jäetud ja lämbub: "Nii julm sinust, mis sul küll parema ühenduse vastu saab olla. See on ju tema arengu huvides..."
"Mina olen tema ühendus vaimumaailmaga - kui üldse." lörises Tiffany selle peale hoiatavalt, ning Cao Dai kutsus kulmukortsutusega Fei Liani korrale, et ta liiga palju stseene ei teeks.
"Me võiksime talle hällilaule laulda." pakkus Cao Dai soojalt, mille peale teised alandusest näost punaseks läksid ja puhisema hakkasid. "Nii madal asi - sa paremini ei võinud?!"
Kuid Tiffany naeratas selle peale. "Sa ei ole üldse mitte rumal, haldjas." ja pärast mõnda hetke vaikset sarkastilist naeru ütles ta muigamisi: "Heaküll, ma luban teil oma lapsele hällilaule laulda." ja kui Cao Dai diivanilt püsti tõusis ja mittemidagi ütleva olekuga oma kuube sättis, lisas veel Tiffany: "Ja vaata hästi järele, mis sõnastuses need hällilaulud on. Ma lasen tollel seal, kõik endale ümber tõlkida. - Te ei röövi minult mu last, kui mina veel elus olen." urises ta ohtlikult ja tegi minekut. Cao Dai kummardas aupaklikult ja lisas tema uhkesti püsti aetud peale ja seljale järele: "See mõte ei tulnud mulle üldse pähegi!"
"Mida sa silmas pead?" küsis Qi Lin närviliselt.
"Tüdruk kardab, et me varastame tema lapsukese ära ja teeme laekaks..." muheles Cao Dai rahulikult.
"Kas me siis selleks siia ei tulnudki?" küsis Fei Lian veidi totakalt. Teised saatsid talle hävitava pilgu ja vaatasid ringi, kas Tiffany on ikka kuuldekaugusest väljas.
"Sa ei peaks otserünnakuga proovima." manitses Cao Dai Qi Lin'i "See ei ole üldse arukas, arvestades..." ta jättis lause lõpetamata.
"Saan aru!" ütles Qi Lin alistuval häälel. "Kuid ta ajab mul iga kord närvi mustaks!" ütles ta end õigustades. "Kelleks ta end peab, neitsi Maarjaks? - ise magas eile tolle ruunivaimuga!!"
Nad vaatasid jälle ringi, et Tiffanyt näha ei oleks. Tiffany oli juba kaugel - ukski oli suletud. Fei Lian vedas laisalt oma pilgu nõia peale: "Mis me temaga teeme?"
Ka Cao Dai jälgis haldja mõtet ja näkitses laitvalt alahuult. "Kombed, kombed - kes meile siis teed toob? - Ja kuna homne päev kohale jõuab härra 238 Ryod, või hakkan protsenti küsima?"
"Et sul see vana võlg ka üldse meelest ei läe!" vehkis Fei Lian rabatult kätega ja popsatas minema.
"Miks sa temaga nii leebe oled?" küsis Qi Lin teravalt ja lehvitas endale närviliselt õhku. Ta istus ikka veel diivanil ja jõi teise käega teed.
"Temast on mõnikord kasu - erinevalt sinust..." tähendas Cao Dai hajameelselt.
"JA MIDA SEE PEAKS TÄHENDAMA??!!?" puhises Qi Lin vihaselt ja hakkas korterit väristama. Nõnda vihaseks olid teise haldja sõnad ta ajanud, et temast pole nii palju kasu, kui Fei Lianist.
"No kui sa vähem püüaksid surelikega võistelda ja enda ilu eksponeerida ei saaks need niipalju sinu nuppudele vajutada - vähemasti mängib Fei Lian oma rolli hästi - musta lambana - juhib hästi tähelepanu kõrvale ja aitab teistel paremini särada. Miks sina ei võiks mõnikordki teist viiulit mängida? - Sellepärast sa Tiffanyga läbi ei saagi."
Korter lõpetas rappumise, kui magav lapsuke veidi nutta tihkus, sest talle ei meeldinud, et tema und häiritakse. Nõid ruttas teda kussutama ja saatis Qi Linile hävitavaid pilke, kes vabandavalt naeratas ja ohkas. "Hea küll - võibolla ma tõesti võtan seda liiga südamesse. Kuid sellist meest nagu vend Justus ei juhtu just iga päev minu teele ette. Need New Agelased on mind juba ära tüüdanud. Ma tahan vaheldust." Qi Lin lehvitas endale tülpinud näol mossitades õhku ja vaikis. Cao Dai vaatles teda kaastundlikult. Ta asutas minema ja Qi Lin saatis talle küsiva pilgu.
"Ma kutsun Nu kwa - las tema võtab esimese. Ma päris ei viitsi praegust hällilaule laulda. Mul on ühed tähtsad asjad." vabandas end Cao Dai ja Qi Lin noogutas naerataval ja mõistval näol. Ta vaatas maha pillatud teetassi veidi tusaselt ja siis oli see jälle kandikul ning vaibale jäetud inetu plekk samuti kadunud. Ta ütles paar soojemat sõna nõiale, kes midagi viisakat vastu ühmas ja haldjas kadus oma teed. Nõid vaatas seda kohta, kus Qi Lin oli kadunud, veidi aega ja ohkas. "Suurte isandate mängud... suurte isandate mängud - nagu lapsed liivakastis, ise on jumalad." Siis ta pöördus jälle magavat Melkisedekit piidlema "Kasva ikka tubliks meheks, mitte nagu sinu isa, kes sind nõnda jõledalt maha jättis - et ei võinud kauemini elus püsida, ja nõnda ilusa tüdruku leseks jättis - mis kombed need tänapäeval ikka on. Noorus on täiesti hukas. Aga sina ära ole nagu meie, vaid ela paremini! - On see siis Elu!" Melkisedek naeratas läbi une - ju tal oli just üks eriti ilus unenägu käsil ja nõid jättis ta vaikselt selle juurde ning hiilis toast välja pannes ukse kõvasti lukku ning veendus kolm korda, et ikka on korralikult lukus ning luges mõne sündsa loitsu kutsumata külaliste vastu ka peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar