Tiffany mossitas järjekordsel laupäeval ravioli taldriku kõrval ning sirgeldas kahvliga hajameelselt ringe toidu sisse. Isa oli jälle välislähetusel ja oli oma lubaduse unustanud. Ta oli nii üksi, ja ei suutnud seda enesele selgitada. Uksekell helises, kuid Tiffany ei vaevunud tõusma, üks teenijatest sadas kapist välja ning avas ukse ja vaatas vaikival küsival pilgul võõrale otsa, kes polnud keegi muu kui Uku Sepp.
"Kas Tiffany on kodus?"
Teenija sattus küsimusest segadusse ja vaatas ebalevalt köögi suunas ja uuesti tagasi. Kas ta julges häält teha ja öelda, et noorel emandal on paha tuju - või lastakse ta selle eest lahti. Teenijatel polnud lubatud Ülemiste majas rääkida, neile ei makstud selle eest, et nad oma sotsiaalse suhtluse võlga klatiksid, vaid et nad perekonda teeniksid. Sellepärast olid nad siin. Uku muigas sellise külalislahkuse üle ja võttis mobiili välja ning helistas korra ja katkestas kõne. Kostis tooli nagisemist ja varsti tuli uudishimulik tüdruk ukse juurde, nägi Uku Seppa sissepääsu kohal muigvel sui koogutamas ja ei suutnud, kuid pidi samuti kõrgilt muigama. "No kutsu ta juba sisse, Ewald, ma ootasin teda!" Teenija astus ukse eest ära ja näitas käega, ikka midagi ütlemata, et võib siseneda. Uku otsis mantli taskust sigari välja ning markeerides küsivat tooni pilgus, vaatas teenijale otsa, kes pilgu Tiffanyle edasi delegeeris, kes ükskõikselt õlgu kehitas, mille peale teenija lubavalt naeratas ja mille järel Uku rahulolevalt sigari teisest taskust otsitud tikutoosist läitis. Kui Tiffany ja Uku tagasi kööki läksid, pani teenija ukse kinni ja kadus jälle kappi, mida iganes ta seal tegema ka pidi. - Nad ei jõudnud veel maha istudagi, kui Uku telefon helises, kuid mitte tavalisel helinal, oh ei. See oli väga eriline helin:
"Возьмите телефон!" ütles tugev meeshääl, mis oleks vabalt võinud mõnele endisele poksitšempionile kuuluda, nii 2x2x2 kapile, kellega sa kindlasti pimedas tänavas öösel kokku ei tahtnud sattuda. Jäme karulik mees-bariton selle madalamatel nootidel. Uku ei teinud välja, istus rahulikult maha ja pani telefoni silmapilgutusega lauale, ning Tiffany jälgis lõbustatult etendust. "Не слышал хуй, Бросил заднем кармане уши?" Jätkas kuri hääl nõudlikult, ja Uku mügistas oma nalja peale naerda, kuid ei võtnud ikka telefoni vastu. "Бери телефон! Важно обратить ваше злой босс!" Selle peale esitas Tiffany Ukule küsiva pilgu, kes keelavalt käe tõstis, ja muigavalt teda veel ootama keelitas. Tiffany tahtis teada, keda küll Uku niimoodi vihkab, et sellist helinat valida ja mitte toru võtta, kui see helistab. "Здесь никто не хочет говорить о смерти, но вы путать снова дерьмо себя!!" Tiffany hakkas vastutahtsi naerust turtsuma. See hakkas juba väga koomiliseks muutuma, kuid tekst muutus veelgi nõudlikumaks. "Теперь возьмите свой телефон и не сука, кто ты так долго идти, или вы пожалеете! О, крутой парень, так что вы получили хорошую зарплату?!" Tiffany puhkes laginal naerma ja pühkis pisaraid. Uku säras tänulikult, et tema õel nali hakkas kohale jõudma. "В следующий раз вы вышли на работу Ваши большие волосатые Яйцу снять тебе зверь, петух!"
"No ära nii masohistlik ka ole!" õelutses Tiffany kaasa ja Uku köhatas lõbustatult ning andis käega märku, et asi läheb veel paremaks. "Как смеет са меня так долго придется ждать? Бери телефон!" Ja loo suureks finaaliks, mille peale Uku punast nuppu vajutas ja kõne katkestas ning telefoni jälle ära pani. "Если мы это сделаем в следующий раз мы встретимся на улице, было бы лучше, чтобы бежать как черт в противоположном направлении после вас!"
"Kes see oli?" küsis Tiffany uudishimulikult. Ta ei teadnud, et Uku niiväga telefoni vastu võtmist vihkab. Ta oli küll kuulnud, et tal oli mingi teema, et kõik inimesed ei võinud teda kätte saada. Kuid siin haistus midagi enamat. "Ah see on mu boss, Kratist, direktor ja kartmatu juht!" Uku pööritas silmi ja Tiffany muigas. Üks teenija oli arglikult tuppa tulnud ja ei julenud lähemale tulla, sest oli samuti roppu vene sõimu kuulnud ja oli näost lubivalge. "Sa võid külalisele jah laua katta, Sergei!" Teenija jäi ootavalt seisma, Tiffany vaatas talle küsivalt otsa ja lausus laisalt: "Räägi!" "Miks teie külaline ülemuse kõnet vastu ei võta?" ta punastas kohe oma küsimuse peale ja lõi pilgu maha. "Sest ülemus rikkus vaba aja seadust ja helistas valel ajal!" andis Tiffany lahke ja sundimatu vastuse. "Aga ehk on see tähtis?" julges teenija uuesti küsida. "Vaevalt seal midagi muud tähtsat oli, kui et vana kult kutsus mind oma uut praktikanti üle vaatama, kas ma teda ka tahan." muigas Uku õelalt. Teenija vaatas Ukule tõsiselt otsa "Kuidas sa julged - Tiffany on alles 15 ja sina räägid niimoodi??" Tiffany tõusis püsti ja pani oma käe lepitavalt teenija õlale, kes oli sellises olekus, nagu koer, kes tahab sissetungijat maha murda. "Ta ei mõelnud seda üldse nii. Seepärast ta ülemuse kõne vastu ei võtagi, et talle sellised asjad ei meeldi. Kuid ta peab ikkagi seal töötama, laste pärast. Püüa aru saada." Sergei vaatas Tiffanyle kaastundlikult otsa. "See pole üldse aus, et te end selliste inimestega ümbritsete, te ei ole selline." Ja midagi muud ütlemata taganes teenija jälle köögist välja.
"Paistab, et leidsin endale uue tulise austaja?" muigas Uku ja pahvis sigarit. "Mis sa siis sellise helina ja käitumise peale ootasid, et ta teeb sulle abieluettepaneku vä?" torises Tiffany õelalt vastu. "Ma tahtsin küsida, mida sa oma kanditatuuriga mõtlesid." venitas Uku laisalt ja vaatas huvitatult. Tiffany põrnitses jahtunud Raviolit oma taldrikul ja otsustas, et ei ole nii näljane ning läks taldrik käes prügikasti juurde, ning viskas toidu ühes taldrikuga sinna. "Kohe nii vihane?" Muigas Uku osatavalt. Tiffany kortsutas kulmu, kuid hajameelselt ja istus siis rahulikult maha. "Kas sa tahaksid mind mu neimahoos aidata?" küsis ta ilma sissejuhatuseta. "Sa tahad oma isale kätte maksta, või Rukisele?" küsis Uku inspekteerivalt. "Kogu Eestimaale!" valas Tiffany suure valu ühte lausesse. Kõik temasse kogunenud ängistus ja raev, et tema isa ei olnud siin. Miks ta oli üldse lootnud, et midagi on muutunud? Tema isa hoolis ainult Kaarnakivist, oma programmist! Aga tema oli juba niipalju läbi elanud, ja tema isa ei teadnud sellest midagi. Ta oli oma perekonnaga nii võõraks jäänud - ja elas siin majas. Miks ta üldse sundis end siia tagasi tulema? Nagu oleks vanglasse sisse astunud.
"Üks asi, mis Maarika ütles-..." mõmises Tiffany endamisi ja Uku saatis küsiva pilgu teele, matkides teenijat uksel. "Ah, mine sa ka perse!" sai Tiffany tema pilkliku käitumise peale pahaseks. "Aga mida siis Maarika Kolumats sulle nii ütles, et sind nõnda endast välja viis?" küsis Uku soojal ja hoolival toonil, nagu oleks ta seestunud ja mitte see õel filosoofia õppejõud, kes ta ennist siin laua taga oli. Teenija tuli aurava taldrikuga tagasi, ja nähes, et Tiffany laua pool on tühi, vaatas vaislikult prügikasti poole ning ohkas valulikult. Olles taldriku Uku ette asetanud, läks ta jälle ära. "Too mulle Kellukest ja külalisele mõnda head veini, vali ise midagi, ta pole eriti valiv!" Tiffany saatis Ukule õela sarkastilise muige, kes löödult rinnust haaras ja teatraalselt deklameeris: "Anna mulle viimane hoop, sest ma olen hävitatud, sa oled mind võitnud!" Teenija peatus ja kortsutas külalise käitumise peale kulmu, ning läks käsku täitma.
"Miks juudid vihkavad oma naisi?" küsis tiffany hingetäiega ja andis kirjakoha, mille tõttu ta niimoodi küsis. "Kui mees kohtab tütarlast, kes on neitsi, aga kes ei ole kihlatud, ja võtab ta kinni ning magab tema juures ja nad tabatakse, siis peab mees, kes magas ta juures, andma tütarlapse isale viiskümmend hõbeseeklit, ja tütarlaps saagu tema naiseks, sellepärast et ta on tema ära naernud; ta ei tohi teda ära saata kogu oma eluaja!" 5Ms 22:28,29 "Ja Maarika ütles, et tema oleks sellega nõus!" Torises Tiffany ja mossitas endamisi. Uku naeratas sellepeale kavalalt. "Maarika on ju Talle pruut." "On ta jee - ta abiellub Gunther Eluriga!" Uku tegi Tiffany sapise repliigi peale suured silmad. "Tõsi vä?" Ja kui ta mossitavalt Tiffanylt vastust ei saanud, puhkes ta laginal naerma. "Ma poleks sellelt elumehelt seda oodanud, et ta nõnda rajalt maha võetakse - ja lausa Maarika poolt, selle voonakese poolt. Tõesti, vanasõnal on õigus: Vaga vesi, sügav põhi!"." Kui ta nägi, et Tiffany täiesti endast väljas on ja ikka veel omaette mossitab - teenija tuli Kellukese ja veiniga tagasi, ning andis klaasid külalisele ja majaemandale. Uku võttis viisaka tänulikusega klaasi vastu ja ka Tiffany vastas samaga ning veeretas nüüd klaasi oma käes, nagu oleks see milleski süüdi. Teenija lahkus ikka veel Ukut kahtlustavalt põrnitsedes köögist.
"See ei ole üldse vihkamisest, see kirjakoht, vaid et juudid on aru saanud, et kui tüdruk on vägistatud, ei suuda ta emotsionaalselt enam ühegi mehega suhestuda. Ta peab igas mehes oma ründaja nägu nägema - seega on oma vägistajaga abiellumine ainus viis, kuidas naine rahu leiab ja võib normaalsesse ühiskonda naasta." andis Uku vabandaval ja siiralt soojal toonil oma vastuse. Tiffany tõstis hapu näo klaasi otsast ja küsis hingetäiega: "Ja kes mina siis olen??"
"Mida sa silmas pead?" ei saanud Uku päris hästi aru.
"Maarika on kristlane ja tahtis oma elu pühendada Jeesusele, kuid viskas selle Guntherile kaela, kes on konkreetne värdjas! - Mina olen kristlane, kuid ei teeks iial niimoodi! Kas siis mina olen kuidagi teistmoodi, et tema võib niimoodi käituda?" Tiffany mossitas endamisi ja rüüpas oma Kellukest. Ta ei võinud öelda, et tema sõbranna on vägistatud. Uku oleks võinud ära pöörata selle peale. Ta lihtsalt ei saanud Maarika alistumusest aru ja sellest pilgust ta silmis. "Mida ta oli sellega mõelnud, et tema peab?" urises Tiffany endamisi, kuid kuuldamatult.
"Võibolla oli tal nägemus, mis eelmise tühistas?" kehitas Uku õlgu. "Usklikega on juba niimoodi - mitte et sina selline oled - sina oled, tänu Jumalale, mõistuse inimene. Luba mulle, et sa kunagi ära ei pööra, nagu mõned kristlased teevad, kellega ma siis filosoofiast räägin!" torkas Uku talle lõbustatult.
"Jah, nägemuseks võib seda tõesti nimetada - pigem rohkem luupainajaks!" urises Tiffany sarkastiliselt ja oli oma väljapurske peale vihane. Ta sai kiiresti enesevalitsuse tagasi ja küsis hoopis: "Miks peavad naised nõnda kannatama - piibel on täis kirjakohti, kus naisi vihatakse, nagu oleksid nad mingi kaup!"
"Kuid juutide ja teiste semiidi rahvaste jaoks ongi naine mehe juurde kuuluv atribuut." ütles Uku alandlikult ja pani sigari tuhatoosi ning klaasi käest. Ta vaatas kaastundlikult Tiffanyle otsa, kes selle peale kulmu kortsutas ning sfinksiliku palge ette võttis, et teda oleks raskem lugeda. "Ma pole sellega nõus!" skandeeris Tiffany.
"Võibolla sa peaksidki poliitikasse minema - naisõiguslaseks hakkama." sedastas Uku viisakal ja üldsegi mitte oma sarkastilisel või ironiseerival toonil. "Pealegi, kuidas see tänapäeva Eestiga kokku puutub?" küsis Uku edasi. "Kas sa toetaksid mu kandidatuuri?" vahetas Tiffany teemat ja vaatas kõrvale. "Tiffany, ma toetan kõike, mida sa teed!" ütles Uku soojalt ja isalikult. "Ära ainult enesetappu tee, sa oled praegust nii liimist lahti, mis sinuga juhtus?" "Naisel on õigus abielluda, kellega tahab!" urises Tiffany enda ette, nagu poleks Ukut ruumis. "Naine ei pea end kellegi pärast ohverdama."
"Sa mõtled, et kui naine alistub, on see tema õiguste vägistamine?" püüdis Uku Tiffany mõttekäiku järgida.
Jättes mehe küsimuse täiesti vastamata, küsis Tiffany hoopis: "Miks neitsi Maarja lasi ennast Jumalal rasestada, kui see nii suur patt oli Iisraelis - kihlatuna teisest rasedaks jääda? - Isegi oma mehest ei tohi ju kihluse ajal rasedaks jääda!" Uku jälgis Tiffanyt tasa ja ohkas. "Ma pole kõige õigem inimene sellele küsimusele vastama, võibolla isa Greg-?" "Ära lausu tema nime siin majas!" lõrises Tiffany vahkvihas ja lõi rusikaga vastu lauda. "Sa oled juudi päritolu." lisas Tiffany sapiselt. "Nojah - juudil ja juudil on vahe sees." ütles Uku vabandavalt. "Sa oled ju ümber lõigatud." küsis Tiffany huvitatult "Jah, seda küll, täpselt kaheksandal päeval nagu komme nõuab. Kuid see ei tee mind veel juudiks seaduse pühaduse ees, ma olen kõigest rahvuselt juut, kuid sina vajad rabi." "Kuidas see juhtus, et juut ei ole enam juut?" küsis Tiffany torisedes. Kas see oli samamoodi nagu oli vahe tema ja Maarika vahel? Mõlemad kristlased, kuid mitte päris samamoodi. "Meie tempel sai roomlaste poolt hävitatud ja Saadoki sugu muutus kasutuks ning üleliigseks. Jahwe käsi oli vali meie vastu - kuid nüüd andis ta meile maa tagasi, ja need, kes soovisid, võisid tagasi pöörduda. Kuid Saalomoni endist hiilgust me ikka ei saanud." ütles Uku alandlikult. "Miks te ei või lihtsalt-" alustas Tiffany, kui talle midagi meelde tuli. "Ahjaa, ma unustasin Meka täiesti ära!" Uku säras oma õpilase taiplikuse pärast. Kuidas ta tahtis teda aidata, kui ta vaid taipaks, mis teda täpselt vaevas. Uku sai aru, et Tiffanyle ei meeldi naise roll ühiskonnas, kuid see polnud talle kunagi meeldinud, miks see nüüd teda nõnda niipalju häiris, et täiesti tema rahu röövis. Ta sõi natuke toodud toitu, mis oli juba leigeks tõmmanud ja see oli väga hea. "Kiitus kokale, need Raviolid on suurepärased!" Tiffany tõusis püsti ja võttis kraanikausi juurest kellukese ja helistas seda, kui üks teener tuli, ütles Tiffany talle: "Kutsu peakokk siia!" Teenija ehmus Tiffany tõsisest ilmest ja hakkas kohe jooksma, ning varsti tuli habisev ja värisev itaallane kööki, hoides oma kokamütsi käes, nagu oleks see soni. Tiffany olek muutus täiesti ja ta võttis malbe tooni ning ütles kokale südamlikult: "Luigi, il visitatore trasmette i suoi più sentiti ringraziamenti, vuole saperne di più su ricetta della nonna! Ravioli era esattamente la cosa giusta." Peakokk heldis ja laskis mütsi maha kukkuda ning oli selgelt kergendatud olekus. Ta asetas käed südamele ja ütles: "Grazie, io non merito tanta gentilezza, bontà, e si esegue in oggi più bellezza giovanile." Luigi oli immigrant ja ei osanud veel eesti keelt, seetõttu, pidid kõik temaga tõlgi kaudu või itaalia keeles rääkima. Tiffany oli Itaalia keele üsna kiiresti ära õppinud ja rääkis tihti majas ainult selles, et oma isa ärritada. Madis pidi pidevalt tõlgilt üle küsima, mida nad nõnda köögis siristavad. Pärast tüdruku mehega kohtumist ei usaldanud ta enam kedagi - nagu ta enne oleks üldse.
Uku muigas lõbustatult Ravioli taldriku kohal ja jõi veini ning nautis seda. Oli see Pinot Gris, või mis see täpselt oli. Hetkel ei huvitanud teda tõesti, mida ta joob, vaid mis Tiffany kallal närib, et ta nii imelikult käitub. Varsti tuli õnnelik itaallane Uku juurde ja kallistas ning suudles tema ka üle ning läks näost särades oma muude toimetuste juurde. "See oli sinust väga armas." ütles Uku tasa ja ei lasnud millegagi välja näida, nagu oleks ta üllatunud, et üks mees teda kallistas.
"Kas mujale ei saa ometi?" küsis Tiffany nõudlikult ja istus käed rinnal risti toolile ja mossitas. Uku raputas selle peale pead, ning lõpetas oma taldriku ja lükkas selle tänulikult eemale ja jõi viimase sõõmu klaasist. Ta matsutas nautlevalt ja pani klaasi käest. "Iisrael on täis ehitatud, meil pole ruumi isegi inimeste jaoks, rääkimata uue pühapaiga jaoks, isegi Samaariast ei piisaks, kui me selle täiesti üle võtame." ütles Uku rahulikul toonil. "Ja mida Samaarlased selle kohta ütlevad?" küsis Tiffany ja kortsutas kulmu. "Seda sama, mis nad Jeesusele ütlesid, kui teda oma linna ei lasnud, kui ta pühadeks Jeruusalemma läks." Tiffany kirtsutas selle peale nina. Uku oli jälle kaastundliku ilme võtnud. "See pole sinu süü!" ütles ta viimaks ettevaatlikult. "See on ajalugu, Iisraeli ja Samaaria vaheline asi. Sina ei puutu asjasse." ütles Uku vaikselt. "Võibolla peaksin puutuma." ohkas Tiffany ja tõusis püsti ning andis oma olekuga mõista, et jutuajamine on lõppenud. "Ma saadan sulle mõned materjalid võimalike neimade suhtes, mida sa võid silmas pidada." ütles Uku ja tõusis püsti ning lasi end majast välja juhatada. Kui Uku oli lahkunud, läks Tiffany oma tuppa, sulges ukse, ning varises nuttes kokku. Ta ei suutnud seda mõista, mis temaga toimub ja miks ühe nõmeda blondiini eneseohverdus talle niimoodi hinge läheb. Mis see tema asi üldse oli, et ta võibolla Gunther Elurit nii palju armastab, et temale enese vägistamisegi tahab andeks anda? Miks ta pidi üldse poisi tagasi tooma? - Ta ei võlgnenud Maarikale midagi. Mida see tähendas? Mida kuradit Jeesus sellega mõtles, ja mida tema vastu kavatses?! Tiffany nuuksus ja ulgus põrandal ja ta ei suutnud oma nõrkust enesele seletada. Miks ta ei suutnud lakata nutmast? Ta oli vaid tänulik, et seinad on helikindlad ja keegi ei tule teda tülitama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar