I
Kui Tiffany viimaks pärastlõunaselt uinakult ärkas, siis oli kell üheksa õhtul. Ta vandus vaikselt ja kutsus mobiiliga sohvri teda koju viima. Hiinlannast nõid oli tema lapsukesele jälle rinda andmas ning võpatas veidi, kui nägi Tiffanyt ärkamas. Tiffany sai aru, et oli lapse täiesti unustanud ning kihvatas sisemiselt.
"Ei, ära mine, palun jää!" ütles Tiffany endalegi üllatunult malbel toonil. Hiinlannast nõid jäi ootavalt seisma, nagu oleks tema toateenija ning jälgis, kuidas tüdruk oma lapse juurde läks, sellega veidi kudrutas ning siis temale otsa vaatas. "Sa kindlasti pead mind halvaks tüdrukuks." ütles Tiffany vaikselt, ning Hiinlannast nõid oli kahevahel, mida öelda. "Mis su nimi on, ma polegi sind tänanud, et sa mu sünnitust aitasid vastu võtta." ütles Tiffany uuesti sellel malbel toonil. "Kyoko Kamitaka Baixing." naeratas hiinlannast nõid uuesti. "Jaapanlanna, ma ei saa aru." kortsutas Tiffany kulmu. "Mind varastati mu perekonnast." vabandas hiinlannast nõid uuesti oma pilguga. "Sa tahad öelda, et su mees röövis sind??" küsis Tiffany teravalt. Kyoko vaatas jälle vabandavalt talle otsa. "Ma saan aru, pole kombeks Eestis, kuid mind müüdi tema perekonnale, sest ma olin ilus. Täiesti tavaline Jaapani ja Hiina vahel. Juba vana iidne komme. Mul läks hästi, sattusin hea mehe peale. Pole üldse paha, ei löö nagu võib." Tiffany vaatas kaastundlikult selle vana naise näkku, kes tema ees alandlikult värises, nagu oleks ta mingi tähtis kuninganna, kelle igast tujust tema pea saatus oleneb. See tunne ei meeldinud talle üldse, sest tuletas temale tema isa käitumist oma sulastega meelde. "Palun vabandust, mul pole üldse kombeid." ütles Tiffany ja kummardas graatsiliselt Kyoko ees, kes teda üllatunult vahtima jäi. "Ma pean nüüd isa juurde minema, kuid ma ei taha, et ta minult poega ära võtaks, ta vihkas mu meest, saad sa niikaua mu lapse eest hoold kanda - ma maksan sulle." ütles Tiffany heatahtlikult. "Ei, ei!" naeratas Kyoko närviliselt. "Tasuta, ma tean kes sa oled!" Kyoko vaatles kartlikult tema juukseid, mis rahulikult paigal seisid ja ei teinud midagi. "Ah, see!" ütles Tiffany laisalt. "Ma ei olnud mina ise, sest ma kartsin, et minult võetakse laps ära. Ma olen Tiffany Ülemiste - veel kunagi pole ma ühtegi inimest ära kasutanud, et ma tema aega kulutan ja talle ausalt palka ei maksa. Palun osuta mulle seda au ja hakka minu ammeks. Hoolitse mu lapse eest, sest ma olen alaealine ja pean veel koolis käima. Muidu mul võidakse laps ära võtta." Tiffany kummardas tema ees jälle alandlikult ja vaatas talle suurte gasellilike silmadega otsa ning Kyoko sai aru. Ta oli ka ema olnud. Ülikute lastel oli alati raske midagi tasuta võtta, sest nad koguaeg erinevaid kombeid pidid järgima. Ta oli natuke kuulnud seda peredraamat, kuidas Mihkel oli Madise käe läbi surnud. Ta sai aru, mida Tiffany võis oma hinges läbi elada. See polnud aus nii noore tütarlapse suhtes, kes hakkas alles 15 saama. Juba naine ja ema ning lesk - see polnud tema suhtes aus. Ja Kyoko tundis talle südames emalikult kaasa. Tema pilk leebus ja ta ei vaadanud enam Tiffany peale, nagu oleks see jumal ning ütles oma hinna. Tiffany kirtsutas nina. "Sa oled odav - ma ei või nii vähe maksta - sa oskad haldjaid välja kutsuda ja ma usaldan sind, seda pole just vähe." Kyoko jäi ootama, sest nüüd polnud tema aeg rääkida. "Ma annan sulle 1000 eurot nädalas - ütle millal sa saad tulla ja kuidas sulle sobib, ma vaatan kuidas selle oma õpingutega kokku sobitan. Ma ei taha, et mu laps minu näo ära unustaks." ütles Tiffany mõtlikult. Ja niimoodi leppis Tiffany Hiinlannast nõiaga kokku, kes pidi tema last hoidma ja talle rinda andma. Kyoko pani seda väga imeks. "Nii palju raha?" Imestas ta ja vangutas pead. "Ei, see pole mu isa vaid mu mehe oma, ta jättis mulle oma pärandiga kui suri." ütles Tiffany vabandavalt, kes Kyoko mõtet järgis. Hiinlannast nõid vangutas veel rohkem pead. "Paha mees, jätab nii ilusa tütarlapse üksi - sureb maha - hiinas suur häbi olema!" unustas Kyoko ennast ja tegi kõnesse vea sisse. Ta punastas ning lõi pilgu maha, kuid Tiffany tõstis hellalt tema lõua üles ja ütles: "Pole midagi, et tegid vea, sa vähemasti püüad. See pole eestimaal häbi, keelt rääkides eksida - püüa julgesti edasi ja sulle antakse andeks. On nii hea kuulda sinu suust eesti keelt, see pole väike asi, mul on au." ja Tiffany kummardas eriti sügavalt, nagu oleks Kyoko ise tema matroon ja Tiffany tema toateenija. Kui nad olid niimoodi rohkem õelikult kui ülemuse alluva kombel sotid selgeks rääkinud, läks Tiffany isa juurde koju ning mõtles teepeal sündsat vabandust, miks ta õhtulauda hilines. Kohale jõudes, pidi ta aga ärritades märkama, et hoopis Madis oli puudu - ta oli ühele nõupidamisele kiirustanud ja tema vabanduskiri ootas teda jahtunud Ravioli taldriku juures. Irina istus nutetud silmadega oma kohal ning Tiffany ruttas teda kallistama. "Palun vabandust ema - ma jäin magama, olin nii väsinud!" ei suutnud Tiffany ema ees valetada. Irina tänas teda haleda naeratusega, ning pigistas tema kätt oma õlal. "Sinu olukorras täiesti tavaline, kas lapsuke on terve, miks sa teda minu juurde ei too?" küsis ta süüdistavalt kuid murdunud häälel. Tiffanyl oli emast kahju ja ta andis lapse aadressi temale. "Luba, et sa Madisele ei ütle, muidu ei näe mina oma last enam kunagi - tead küll!" pööritas Tiffany silmi "Ma ei ole sulle seda õpetanud." ütles Irina vaikselt, ning Tiffany lõi pilgu maha. "Ma üldse ei tunne sind, kes sa oled, kuidas ma küll sinust nii mööda läksin, et sa selliseks muutusid?" küsis Irina vaiksel toonil edasi. "Ma ei tahtnud sulle haiget teha, palun vabandust." Tiffany vaatas teda üllatunult. "Sa palud minult vabandust, ema?"
See ei mahtunud talle hinge. Ta oleks ise tahtnud ema käest vabandust paluda, et oli nii võimatult käitunud, kuid nüüd oldi temast ette jõutud ja ta oli liiga uhke et seda tunnistada. "Hea küll, ma ei ütle oma mehele, tänan et pidasid mind oma lapse vääriliseks." Irina kummardas tema ees alandlikult kuid Tiffany peatas teda "Sa ei või, tea oma kohta - mina pean sinu ees! Sa ei või!" Väike hirmunoot oli Tiffany häälde sugenenud. "Mis toimub?" Irina ohkas ja rapsas end lahti ja kummardas siiski. Tiffany jäi nõiutult teda vahtima. "Aga - Ema? Miks, ma ei ole sinu isand." ütles ta nõrgalt "Sa lõid mulle vastu kõrva, et ma sulle hea ema ei olnud ja ei õpetanud kuidas hea kristlasest naine olla, ma lepin sellega ja pakun sulle teist nagu on vana komme." Tiffany võpatas, kui sai aru, millist kirjakohta Irina silmas peab ja astus kolm sammu tagasi. "Ema? Ei! Ma ei tahtnud niimoodi!" seda viimast ütles Tiffany soseledes "Teist põske ei või - Jumalateotus - Ei või!" soseles ta edasi ja langes minestusse. Irina kutsus kiiresti ühe teenija ning turgutas lapsukese ülesse. "Ma ei vihka sind üldse." ütles Tiffany teadvusele tulles ebalevalt ja ei julenud oma emale otsa vaadata. "Sa poleks pidanud." ütles ta alandlikult edasi ja teenija vaatas närviliselt Irinale otsa. "Tal on nõrkus - sünitusest." ütles Irina selgitavalt ning teenija taganes mõistval naeratusel toast ära. Tiffany aitas end püsti ja seisis jälle omil jalgil
"Lk6:29 Kes sind lööb vastu kõrva, sellele paku ka teine; ja kes sult võtab kuue, sellele ära keela vammust."
Tiffany kibrutas kulmu ja mõtles selle kirjakoha peale. Kuidas oli tema ema seda nii filigraanselt teadnud, kui ta üldse neid asju ei jaganud. Irina oli lihtne koduperenaine ja Tiffany õppis seda Kratt'is. Ta ei olnud seda nõndamoodi tahtnud. Mis temaga toimus? Ta tahtis oma emaga ära leppida, kuid nüüd kohtles teda ema, nagu oleks temal tütre ees võlg - nii suur võlg, et seda ei saa loomulikul teel hüvitada ja tuleb maksejõuetus välja kuulutada ning lasta oma au võlausaldaja poolt ära teotada. Ta ei võinud sellist pakkumist vastu võtta - Iisraelis oleks tähendanud see Jumalateotust, et kõik olid kunagi olnud orjad Egiptuses - selle eest visati kividega surnuks. Lüüa teist põske, tähendas inimese Jumalanäolisuse teotamist ja oli täielik rituaalne tabu. Ükski variser või saduser või isegi harimatu paadialune tänaval, ei eksinud selle kirjakoha vastu. Ainult mõni lääne pealiskaudne liberaalteoloog oleks sealt midagi löömise julgustuseks võtnud. Sest seda ei võinud teha. Kas nad olid nüüd tõesti emaga vaenlasteks saanud, et Irina pidi tema ees nõnda äärmuslikult alanduma? Ta oli ju ometi tema ema! Ta ei olnud seda tahtnud - Ta tahtis olla mehega, keda ta armastas, kuid see oli nüüd surnud. Ta ei saanud aru, mis toimub. Tiffany lõpetas oma söömingu üksinda omas toas, sest ta pidi järele mõtlema.
Korraga seisis üks ilus heebrea naine tema toas ja vaatas teda ainitiselt. Tiffany võpatas, kuid mäletades veel Irina alandumist jättis tavalise sapise repliigi ütlemata ja ajas end voodilt püsti ning tervitas ootamatut külalist. Ma olen Milka, Sauli tütar ja Taaveti naine!" ütles tundmatu tüdruk, kes oli mitte rohkem kui 19 aastat vana. Ta oleks võinud vabalt olla Tiffany vanem õde. "Mis toob sellise ülikust naise lihtsa talumatsi kotta tema madalat tütart vaatama?" küsis Tiffany viisakalt ja kummardas. "Ma tulin sind hoiatama - põgene sellest paigast!" Milka vaatas teda sisendavalt "Ma olin ka kunagi rumal naine ja ei mõistnud endeid ja jäin lastetuks. Ole sina minust targem." Tiffany mõtles kulm kipras ja meenutas. Jah, tema pojad olid antud tema isa vaenlaste kätte, et neid kuningas Taavetiga lepitada, et tema oli viimane allesjäänu, kellelt seda võlga sai nõuda ja Joonatani nõutatud tõotus ei lasnud seda tema pojalt küsida. Ainult sellepärast, et talle polnud meeldinud, et tema mees seaduselaeka ees kareldes end paljastas. Ka Tiffany ei oleks seda heaks kiitnud, kui tema Mihkel oleks niimoodi teinud. Ülikud pidid teatud viisil käituma, mitte kirikus vahutama nagu mingid dervišid või hullud nasiirid. Nemad olid mõistuse inimesed, mitte prohvetite hulka läinud nõdrameelsed. "Ma ei või siit lahkuda - ma andsin isale sõna." ütles tiffany vabandavalt kuid viisakal toonil. "Miks ma ei või siin olla?" küsis ta murelikult "Kas mu ema on ka ohus?" Milka raputas vabandavalt pead. "Ainult sina - lahku, kuni veel võid, pole enam kaua aega." ning ilmutus kadus jälle. Tiffany hõõrus meelekohti ja ei saanud aru, mida ta sellest arvama pidi. Miks oli temal siin ohtlik olla ja mitte tema emal. Egas siis ometi ta isa kirvega tuppa ei hüppa et teda ka maha lüüa! Mida see pidi tähendama? Tema isa ei teadnud tema poja asukohta - teda kaitsti liiga hästi, ja tema ema ei olnud mingi rott - ta oli lubanud. Kuid mida pidi see ilmutus tähendama? Tiffany läks elutuppa ja pani raadio käima "Põgene vaba laps - see on ainus võimalus!" "Mida?!" urises Tiffany närviliselt ja vahetas kiiresti kanalit "Oh no! This is the road to hell!" Tiffany läks veel rohkem närvi ning vahetas uuesti kanalit. "Stabbed with the steeled knife, but it just cant kill the beast!" klõps "Sa hüüad, Sa hüüad, mind teisel pool vett, vangi mind võttis Su hääl." Vihane Tiffany lülitas raadio välja ehkki oleks soovinud selle hoopis oma rusikaga segi peksta. Kuidas oli see julenud teda niimoodi ärritada. Tema ei jää kellegi lõksu. Tema teeb isegi jumalatele ära. Kuidas nad õige julgesid teda niimoodi hirmutada. Tiffany tegi ühe vaimse mõtteharjutuse ja sai oma rahu tagasi. See oli kõigest juhus. Ta oli viimaste päevade sündmustest lihtsalt üles ärritatud ja see seletas ka eelmist ilmutust. Ta pidi lihtsalt rahustavat teed jooma ja kõik on jälle korras.
II
Tiffany oli just endale China Love maitselise tee keetnud kui Jeesus seisis köögis. Tüdruk kiljatas teda nähes ning pillas kannu maha. Ta vaatas kuidas kõik hea tee kildude vahel maha läigatas. "Jälle sa ehmatasid mind!" urises Tiffany ja läks luuda otsima. Kui ta tagasi jõudis oli terve kann koos teega jälle laua peal ning põrandal polnud ei kilde ega mahaläigatatud teed. Ta vaatas vihaselt Jeesuse peale ning viis luua ning kühvli tagasi. "Ma ei vaja su abi!" ütles ta üle õla ja püüdis mitte Jeesusele enam mõelda. Jeesus vaatles teda vaikselt käed rinnal ristis ja ei öelnud midagi. Tiffany kallas endale närviliselt teed ja püüdis juua, kuid ta käed värisesid ja ta ei suutnud seda huultele vedada. Ta pani tassi raskelt käest lauale ja tihkus nutta. Mis temaga toimus? Miks ta ei suutnud maha rahuneda? Miks oli Jeesus temaga köögis, kui ta üldse ei tahtnud teda oma ellu! - "Kus ta oli olnud, kui tema mees ära tapeti?!" Tiffany ei saanud aru, mis toimub.
"Tule kaasa!" ütles Jeesus kindlalt ja ulatas Tiffanyle käe. "Päris kindlasti ei tule ma sinuga kaasa!" urises Tiffany ja tegi kindlaks et vähemasti köögi toidu ettevalmistamislaud nende vahel oleks, nagu peaks ta Jeesust pedofiiliks, kes talle kohe kallale hüppab. Jeesus vaatles teda haleda kaastundliku pilguga ja see solvas Tiffanyt. Ta võttis jälle oma kõrgi oleku ja vaatas uhkelt lõuga ette visates Jeesusele otsa. "Mis sa mees tahad, mind panna vä? Võtsid mu mehe ära ja nüüd tuled mind isa kojast ära viima. Mida sa ometi sellega mõtled vä?" Talle ei meeldinud, et Jeesus oli julenud teda kaastundlikult vaadelda. Ta ei vajanud tema kaastunnet. Kui ta nii kaastundlik oli, miks ta siis Mihklit talle tagasi ei anna. Talle tuli meelde jutuajamine ingliga. "Sa tulid siia kupeldajaks, et mind tollele vend Justusele pähe määrida!??!" küsis Tiffany süüdistaval toonil. "Vend Justus on hea poiss ning armastab sind, ja sa vajad meest, et oma last üles kasvatada." ütles Jeesus vaoshoitud toonil ning malbel aupaklikusel, andmata millegagi märku ärritusest või kohmetusest. Tiffany naeratas õelalt ja tõstis vasaku käe keskmise näpu ning vaatas teda tähendausrikkalt ja väljakutsuvalt. "Ma ei vaja meest, ma saan ise hakkama!" "Sa ei saa isegi tee joomisega enam hakkama." tähendas Jeesus tähelepanelikult, ning Tiffany võpatas. Tema maha pandud tass, millest oli natuke lauale tilkunud, kui ta selle rohmakalt sinna asetas, oli jälle korrektselt oma kohas ja tee oli tassis ning ühtegi plekki polnud laual.
"Ma vihkan sind!" urises Tiffany "Ma pole sinu sellist abi küsinud, et sa minu järel koristad. See on minu elu, said aru!!" Ta pani käed rusikasse ning marssis Jeesuse nina alla ja vaatas põlevatel susi-silmadel temale otsa. "Kelleks sa ennast õige pead, et tuled minule käske ja keelde jagama? Ma olen Tiffany Ülemiste, mitte sinu ümmardaja!" ütles ta sapiselt. "Hiinlannast nõialt sa võtad abi vastu ja maksad isegi rohkem palka, kui ta on nõus ette kujutama ja minult ei taha sa midagi?" imestas Jeesus. "Ma ütlen sulle veelkord ja hästi aeglaselt!" rääkis Tiffany tapval toonil. "Mina ei ole sinu pruut ja ma hakkasin kristlaseks ainult selle pärast, et see mu emale meeldis ja ma ei tahtnud talle haiget teha, see tähendas talle nii palju - kuid siis sa lasid Mihklil mu mehel surra mu isa käe läbi ja ei teinud midagi, ning nüüd sa seisad siin? Parem kui sa oleksid sinna risti peale jäänudki ja mitte taevasse läinud ja nüüd siia mind tüütama tulnud!" ütles Tiffany ja kõndis kõrgilt köögist välja, unustamata väljudes ust kõvasti prõmmida. Tema isa tegi seda, kui ta eriti vihane millegi peale oli ja kui tööl halvasti oli läinud. Siis ei tohtinud teda segada, sest tal oli paha tuju. Ka Tiffany tundis, et temal on see 'paha tuju'! Ta tundis et selle süüdlaseks on Jeesus ning ta vihkas teda kogu oma südamest.
Jeesus seisis vaikselt köögis ja läks ning valas endale teed. Leonidas Sumatin popsatas võidurõõmsalt tema pahemale käele ning andis au. "Oo helkjas koidutäht ja püha Jumal, mul on au!" irvitas ta kahjurõõmsalt. "Räägi, mis sa tahad ja hakka astuma. Ma olen hõivatud mees!" ütles Jeesus ning ei teinud teed juues kratist välja. "Kas me võime?" küsis Leonidas kahjurõõmsalt ning ootavalt. "Jah, ma arvan, et su isand võib küll." ütles Jeesus rahulikult ja kallas teise tassi teed, ning nihutas selle krati poole. "Tahad ka?" Leonidas vaatles teda sellisel pilgul nagu oleks talle tõrva pakutud ja lükkas tee tagasi. "Sa vist ei saa aru, mida isand Lutsiver kavatseb teha?" küsis ta ettevaatlikult. "Vist ikka Jahve lõi Lutsiveri, mitte sina?" küsis Jeesus retooriliselt ning Leonidas muigas "No muidugi, kõik on tema plaanides kinni, kõik loovib seaduspäraselt. Hoia siis kõva." ütles Leonidas ja itsitas omaenese nalja üle ja kadus jälle minema. Irina sattus samuti kööki minema ja minestas Jeesust nähes ära. Üks ingel popsatas välja ning püüdis tema keha kinni, enne kui see maha jõudis langeda ja talutas tema laua taha istuma. Jeesus nihutas tema ette teetassi ning ootas kuna tänulik naine murest murtuna selle ära jõi. "Ma tean, et see mida ma saan sinult paluma ei ole sinu suhtes aus." Irina kuulas Jeesust tähelepanelikult. "See on sama ebaaus, kui neitsi Maarja pidi kannatama, kui ta Pühast Vaimust rasedaks jäi, olles kihlatud Joosepile." Irina vaatas kartliku meelekindlusega Jeesusele otsa. "Mida peab sinu ümmardaja tegema? Ütle vaid sõna ja ma hüppan põrgusse, päästa vaid mu kallis tütreke. Ma olen halb ema olnud." Ja Irina puhkes nutma ning Jeesus viipas käega, kohe ruttas ingel teda lohutama. "Täna öösel saab sinu tütar Lutsiveri kätte ja tema naerab Tiffany ära!" ütles Jeesus meelevaldselt ja Irina vaatas teda õudusekalkvel silmadega. Ingel pidi Irinat tagasi hoidma, sest naine püüdis Jeesusele kaela viskuda ja kriiskas. "EI MINU TÜTAR, MINU TÜTAR, EI, EI, MINU TÜTAR, MINU TÜTAR, EIII!!!" Ta nuttis ingli vangus ja ei saanud aru, miks pidi selline mõõk läbi tema hinge tungima. Mida oli ta küll oma elus valesti teinud, et tema tütar pidi sellist hinda maksma? Ta polnud seda kunagi tahtnud. Ehk oleks ta pidanud rohkem palvetama? Ehk rohkem paastuma? Ta ei teadnud, mida ta oli valesti teinud, et Jeesus teda nõnda vihkas. Milles ta küll süüdi oli, et ta tütar pidi Lutsiveri kätte saama äranaermiseks ja raiskamiseks?
"See ei ole sinu süü." lohutas teda Jeesus malbelt, "-vaid kättemaks sinu mehele, et ta ei olnud su tütre kõrval teda õpetamas. Seetõttu peab see sündima." Ja esmakordelt oli Jeesus väsinud ning murtud ilmega. "Kui sa tahad ma võtan sind kaasa ja sa ei pea seda kannatama." pakkus Jeesus. "Ei, ma ei jäta oma tütart selliselt üksi!" ütles Irina ehmunult. "Ma kartsin, et sa seda ütled. Aga sina oled ka Jahwe lemmik, seepärast need asjad sinu elus sünnivad, justnagu Hiiobi elus." ütles Jeesus ja asutas minema. "Miks peab Jahwe mind niipalju usaldama?" küsis Irina alandlikult kuid leppinud toonil. "Ma ei või sulle seda öelda, sa pole teisele poole veel läinud, sa ei saaks aru." ütles Jeesus lohutavalt ning läinud ta oligi. Ingel andis ka Irinale au ja läks samuti minema.
III
Kell oli 3:14 öösel ja Tiffany seisis unes oma troonisaalis. Ta tahtis võtta istet oma asemel troonil, kuid pidi eest ära hüppama, sest kusagilt kukkus rist maha, just tema trooni peale ja lömastas selle. Nüüd seisis trooni asemel suur rohmakas valge rist ja Tiffany kaotas enesevalitsuse. Ta hakkas oma juustega seda kiskuma ning peksma kuid see ei liikunud paigast, ega suutnud ka tema juuksed kuidagimoodi seda kahjustada. Isegi väikest pilbast ehk pindu, ei suutnud ta sellest ristist välja urgitseda.
"Kuradi Jeesus ja tema rist!" urises Tiffany ja pöördus vaatama, ehk on troonisaalis mõni sulane või kõvem ese, millega rist ära lõhkuda.
"Ära näe vaeva." ütles üks eriti ilus kõrgi olekuga noormees karmiinpunases rüüs. "Sa vaid väsitad ennast, keegi ei suuda risti kahjustada, isegi mina mitte!" Tiffany vaatas teda löödult. "Ma ei taha seda siia, see lõhkus mu trooni ära!" laiutas Tiffany käsi. "Mida ma nüüd teen? Kuhu ma istun? Kes sa üldse oled?" küsis ta ebalevalt võõrast vaadeldes. "Auline proua, mina olen Lutsiver, endine Jahwe parem käsi ja helkjas koidutäht, kõige esimene ingel pagenduses maapeal!" ta andis viisakalt Tiffanyle au, ning Tiffany vastas samaga, imestades nii ilusate kommete üle. Ta polnud veel kunagi nii maitsekalt riides olevat meest näinud või nii heade kommetega, kes oleks teda nii hästi kohelnud - peale tema Mihkli, kelle aegajalt esinev eestlaslik mühaklikus teda tihti lõbustas. Kuid ta andis selle oma mehele andeks. Nüüd tal polnud enam meest ja ta tundis valusalt oma jalge vahel, kuidas ta ühte praegust vajaks. Kuid ta ei tahtnud mälestust Mihklist rikkuda.
"On sul nälg?" küsis Lutsiver soojalt ning manas esile eriti suure laua koos kõige hõrgumate roogadega. Tiffany tundis, kuidas tema kõht korises. Jah, ta polnud enne magamaminekut peale tee midagi saanud, ta oli nii närvis olnud. Ta ulatas meelalt naeratades Lutsiverile käe ja lasi end oma kohale juhatada ning aupaklikult tooli peal laua taha lükata. Lutsiver ümmardas teda veidi ja valas talle Bordoo veini. "Seda jõi Marie Antoinette, enne oma hukkamist, tead küll!" Lutsiver pööritas silmi ja Tiffany tundis kuidas tema suunurgad ülespoole tukslesid. Talle meeldis see mees ja ta tahtis temast rohkem teada saada. Lutsiver asetas tema taldrikule võis praetud herneid; koos faasanitükikestega prantsuse-sinepi kastmes - Tiffanyle ei meeldinudki eesti sinep, sest see oli liiga kange - juurde veel šampinionide ja küüslaugu ning tomati salat, mis oli palistatud piparmündi ning kapsalehtedega, et see taldrikul ilusam välja paistaks. Kartuleid küll ei olnud, kuid ta ei hoolinud sellest. Kõike muud oli küllaga. Tiffany sõi isukalt ja ta ei suutnud sellest küllalt saada. Ta jõi veini ning sõi ja oli õnnelik. "Kuidas sul koolis läheb?" küsis Lutsiver omalt kohalt isalikul toonil ja Tiffany märkas alles nüüd, et ta oli ka lauda istunud ning sõi. Tiffany naeratas avalalt "Hästi, kuid igavalt, ma ei õpi just palju." "See on kahju." ütles Lutsiver soojalt ning plaksutas käsi. Kohe ilmusid eikusagilt viiuldajad ja harfimängijad välja ning täitsid ruumi kõige sulnimate helidega. Tiffany tundis kuidas ta nägu õhetas. Mida see pidi tähendama? Ta tundis end nii õnnelikuna! Ta oli keegi! Lutsiver tuli tema, Tiffany Ülemiste juurde, mitte vastupidi! Ta oli nii õnnelik, et sõna 'õnnelik' ei suutnud seda enam päriselt kirjeldada. Ta tundis jälle kuidas ta jalge vahel valusalt kokku tõmbas ja näris oma alahuult. Mis oleks, kui ta mängiks natuke selle Lutsiveriga? Temalt oleks palju õppida. Ta ei peaks ju lõpuni minema, ta on alles 14 - kuid siiski. Ta tahtis näha, kas Lutsiver hakkab samuti kokutama nagu tema isa.
"Oled sa kunagi tüdrukut nii kõvasti keppinud, et ta ära minestab?" küsis Tiffany ja vaatles ootavalt Lutsiverile otsa. "Miks mitte, on ka seda ette tulnud!" ütles ingel sundimatult ja sõi rahulikult edasi. Tiffany naeratas ja lükkas taldriku kõrvale ning nõjatus lauale. "Oled sa kedagi rasedalt võtnud ja pärakusse ning häbemesse ühtlasi?" Ta jättis lause lõpetamata ning punastas. Ta tahtis seda teada, kuid siiski tajus natuke, et ta ei peaks niimoodi küsima. "Sa oled veidi pahane, et su mees sinuga lõpuni ei läinud ja su keelule vaatamata sind täiesti ei võtnud?" küsis Lutsiver elukogenult ja vaatas talle lõbustatult otsa. Tiffany punastas ja pärast pikemat pausi noogutas. "Kas siis oleks mulle sündinud kaks last?" küsis Tiffany naiivselt ja oli kohe sellise küsimuse peale vihane. Mida ta õige mõtles, et nõnda küsis? Kuid Lutsiver naeratas soojalt ning küsis: "Kas su isa pole tõesti sulle neid asju rääkinud? Äkki ma ka ei peaks, sa oled ju 14, sul on veel aega." Kui Tiffany teda anuval pilgul vahtima jäi ohkas Lutsiver tehtult. "Ei, sa ei või teist korda raseduse ajal rasedaks jääda - see katkestaks muidu esimese raseduse." Tiffany seedis seda vastust ja küsis siis uuesti. "Kas siis sellepärast ei või?" ta jättis jälle lause lõpetamata ning punastas. "Sa oled väga ilus, kui sa häbened, Tiffany." ütles Lutsiver viisakalt ja üldse mitte pealetükkivalt ja jõi oma veini. "Jah, sellepärast ei või naisega tema raseduse ajal magada, kuna orgasm võib loodet kahjustada või raseduse katkestada. "Kuid mu poeg ei ole ju ometi!" võpatas Tiffany endamisi. "Ei, sul on terve poeg, temaga pole midagi valesti." rahustas teda Lutsiver ikka veel oma taldrikuga tegeledes. Tiffany vaatles nüüd vaikselt, kuidas ingel sööb. Talle tundus, nagu poleks midagi muud olemas siin ilmas, kui see mees, kes seal rahulikult sõi ja temaga viisakalt rääkis ja üldse mitte ei kohmetunud. Ta tundis, kuidas ta tahtis üle laua viskuda ja kassilikult mehe sülle kerra tõmmata. Kui ta end sellelt mõttelt tabas siis ta ärritus, kuid väga nõrgalt ning nõjatus tagasi vastu tooli seljatuge et asja üle järele mõelda. Mida see pidi küll tähendama? Talle meeldis, kuidas Lutsiver talle komplimente tegi. Ta mäletas veel õrnalt, et ta oli kunagi abielus olnud. Ta võttis oma klaasi kätte ja jõi tubli sõõmu ning tõstis peaagu tühja klaasi õhku enda kõrvale, kus see kohe jälle ühe teenija poolt täideti. Ta viis klaasi jälle suu juurde ja vaatles üle selle arutlevalt Lutsiveri, kes sundimatult oma einet lõpetas. Tiffanyl polnud enam kõht tühi. Ta oleks võinud veel süüa, temasse oleks mahtunud, kuid kõik see toit jättis teda nüüd külmaks. "Kas toit ei maitse, toon midagi muud?" küsis Lutsiver hoolivalt. "Sa peaksid sööma, sa alles elasid sünnituse üle, ning pole päris toibunud." Tiffany naeratas sellise hoolitsuse üle tänulikult ja raputas pead. "Mul on kõht juba täis, väga hea toit oli." ütles ta alandlikult ja kuulas ilusaid helisid saalis, ning sulges silmad. Tiffany ja Lutsiver - see kõlas hästi, mõtles ta oma peas. Kui ta oma silmad jälle avas seisis Lutsiver tema kõrval ja ulatas kätt. Üllatunult võttis Tiffany selle vastu ja lasi end tantsupõrandale juhtida, kus nad eriti aeglast ja kõrgstiilis valssi tantsima hakkasid. Tiffany tundis kuidas tema must kleit seljas tema soovidele alistus ja tema jalgadele rohkem vabadust andis, et ta saaks paremini liigutada. Ta viis Lutsiveri ühe käe oma piha juurde ja võttis teise käe kätte ning hakkas tantsima. Lutsiver oskas hästi juhtida ning polnud paremat tantsijat, keda Tiffany oleks suutnud meenutada. Terve põrand oli nende päralt ning Tiffany lõõmas tänulikusest ning igatsusest, mida ta ei osanud nimetada. Mida ta siis tahtis? Temaga abielluda või? Kas ta niimoodi unustabki Mihkli? Kuid ei, ta ei unusta ju, ta Mihkel on surnud. Ta ei paneks ju pahaks, kui Tiffany on õnnelik. Ega ju? Ta oli kahevahel. Ta ei teadnud, mida mõelda. Ta tundis, kuidas tema rinnad pinguldusid ja tal hakkas palav. See võis ka veinist olla, mida ta palju jõi. Tema juuksed kasvasid pikaks ning läksid jälle süsimustaks ning paksuks, kuid nad ei vehkinud ümber Tiffany nagu seal korteris. Ei, paistis, nagu oleksid juuksed ussilikult muusika rütmis tantsinud ning ümber nende nagu mingi kookoni moodustanud. Tiffany tajus, et ta ei tantsi enam põrandal, vaid õhus, sest muist juukseid ümbritses neid ka jalgade alt. Ja Tiffany andus sellele tundele ning vaatas huvitatult Lutsiverile otsa, naeratades ainult silmadega. Ta silmad olid nagu kaks tähte öötaevas, muutes tema näo ebamaiselt kauniks. Ja Lutsiver naeratas sfinksilikult tagasi. Tiffany ei suutnud seda taluda. Alati varem olid inimesed temast kohmetunud, kui ta julges nii naeratada, kuid seda meest ta ei suutnud ära hirmutada või vaost välja viia.
"Mida sina arvad, kui vanalt peaksid tüdrukud abielluma?" küsis Tiffany tasa. "See oleneb suguvõsast ja kultuurist." ei andnud Lutsiver kindlat vastust. "No kuule!" ütles ta õigustavalt ja muigas, kui Tiffany kulmu kortsutas "Igal rahval omad kombed, sa ei saa ju tänapäeva kommetega minna aafrikasse või vastupidi!" ütles Lutsiver kavalalt ning nokkivalt. Tiffany tundis, kuidas jälle ta suunurgad vägisi ülespoole tuksatasid. Kuidas see mees küll teda nii läbi näeb ja oskab rääkida? Ta pani oma pea mehe rinnale ja tantsis. Varsti sai tal tantsimisest isu täis ja juuksed hakkasid jälle hõrenema ning nad said jälle jalgadega maapinna üles leitud. Tiffany vaatas üle õla risti ja kortsutas kulmu. "Jah, sinu ma unustasin täiesti!" ühmas ta kurjalt. Kuid siis tuli talle mõte. "Kas sa aitaksid mind risti peale, ma tahan tunda, mida Jeesus tundis kui selle peal rippus!" ütles Tiffany, ning Lutsiver irvitas vaikselt kuid ei ütelnud midagi selle mõtte peale. "Sinust saaks hea päästja ning õiglane valitseja." koketeeris ta Tiffany küsimust, pärast mõningast vaikimist. Tiffany naeratas ja juhtis Lutsiveri risti juurde. Kuid tal polnud vaja Lutsiveri abi paluda, sest ta juuksed ise aitasid tema ristile. Alguses, nagu kaheksajala kombitsad, millele toetudes tema keha ülessepoole tõusis, siis ümber pööras ja käed ristikujuliselt laiali ajades vastu risti liikus. Kohe põimusid mõned juuksekiharad tema käte ja jalgade ümber, nendest kohtadest, kus Jeesus oli kinni naelutatud. Ta vaatas alla Lutsiveri peale, ning nägi esmakordselt, et ingel kannab mõõgavööd ja mõõka puusal. Lutsiver langes ühele põlvele ja võttis mõõga välja ning asetas tema jalge ette. Ja Tiffanyle meeldis see vaade: "Sa võid tõusta, Lutsiver, Tiffany paladin!" ja natuke ehmunud oma sõnade üle vaatas ta ebalevalt ingli otsa, kes väga vaikselt teda vaatas. Tiffany ei saanud sellisest huvitatud pilgust aru. Kas ta ütleb nüüd "Jah!" või saab ta viimaks kerepeale. Lutsiver tõusis püsti, pani mõõga tuppe tagasi ja lõi parema käega vastu rinda. "Ja Lutsiver kuuleb Tiffany Ülemiste, Kaarnakivi Valdjatari käsku, mis on sinu esimene käsk, mileedi!"
IV
Mida ta peaks küll küsima? Ta tahtis sel hetkel niipalju küsida, kuid eelkõige tahtis ta meest. Kuid ta ei võinud. Sügaval südames tundis ta, et see pole õige. Ta hakkas ristilt alla minema, kuid märkas äkki, et tema juuksed ei kuula enam sõna ja ei lase ristist lahti, vaid tihendasid hoopis haaret. Ta vaatas kulmu kortsutades kõrvale ja nägi, et tema must rüü hakkas juba käisest tagasi voolama. Ta jälgis kuidas see esmalt tema parema rinnani jõudis ja selle paljastas ja siis pahema rinnani läks ja selle ka paljastas. Tiffany püüdis end lahti rebida, kuid ei suutnud oma juukseid lõhkuda. Need olid sama tugevad kui rist ja ei andnud järele. Ka teine käis oli tagasi voolanud ja nüüd voolas kleit mööda kõhtu ja puusi alla, kuni ta sai aru, et tema juuksed veel varjavadki tema ilu Lutsiveri pilgu ees. Kõik teenijad lahkusid saalist ning muusika vaikis. Tiffany kuulis vaid oma süda rinnus löömas ja tal oli palav. Ta ei võinud ennast niimoodi näidata. Ta polnud veel valmis. Võibolla tulevikus, kuid mitte täna. "Kas sa tõesti tahad seda?" küsis Lutsiver vaikselt uurides ja vaatas Tiffany peale. Tiffany püüdis juukseid ingli pilgu ette suunata, kuid need läksid hoopis laiali, paljastades kogu tema ilu mehe ahnele pilgule, kes teda vaikselt vaatles, nagu oleks ta Mona Lisa Louvris. "See ei ole üldse raske, ma võin sulle piiritut naudingut pakkuda, kui see on sinu soov, mileedi!" ütles Lutsiver uuesti. Ta ei julenud seda välja öelda, ta ei teadnudki mida öelda. Mida ta üldse tundis selle mehe vastu? Kõik toimus liiga kiiresti. Muist tema juustest tihenesid ja hakkasid tema rindadega mängima, neid silitades ja teda nibudest näpistades, kuni need verd täis valgusid; teised siuglesid tema häbememokkade juurde ja hakkasid neid stimuleerima; kolmandad tegid nõndasamuti tema pärakuga. Ta oli küll tihedasti vastu risti seotud, kuid siiski suutsid mõned kiharad mööda selga tee tema pärakuni ülesse leida. Ta tundis, kuidas see teda erutas. Ta tahtis seda ja ei tahtnud ka. Ta ei saanud sellisest erisusest aru. Kuidas ta võis korraga tahta kedagi keppida ja mitte tahta teda keppida? Lutsiver naeratas mõistvalt ja hakkas lahti riietuma. Varsti oli ta täies oma ilus ja meheriistas tema ees. Tiffany vaatas kohkunult tema riista ja mõistis, ta ei suuda seda takistada. Osad kiharad lõdvenesid tema jalgade ümbert, ning Tiffany lootis juba, et saab vabaks, kuid selle asemel, haarasid need kahte lehte minnes nagu kaks kätt, tema jalgadest ning venitasid need laiali, nõnda et tema häbememokad ettepoole hüppasid. Mõned kiharad lükkasid ka häbememokad laiali ja hakkasid kliitorist stimuleerima, mis samuti verd täis valgus. Tiffany ohkas naudingust ja lõi pea vastu risti ära, et ei saanud seda kuklasse tõmmata. Tal oli nii hea tunne, kuid ta soovis lõpetada, kuid sõnu ei tulnud üle tema huule. Ta ei suutnud enam midagi rääkida. Ta vahtis vaid himuralt Lutsiveri ja tema riista ja ei saanud enda tunnetest aru. Lutsiver ei kiirustanud, vaid astus aeglaselt trepiastmetest ülesse, mis teda endise purustatud trooni ja nüüdse ristil rippuva Tiffany ette asetas. "Ütle seda, mileedi!" õrritas Lutsiver ja vaatles teda aplalt. Tiffany kaotas ennast ingli sügavatesse silmadesse ja ohkas vaikselt: "Kepi mind juba ometi!" ja naeratus levis üle Lutsiveri näo, kui ta seda kuulis. Tema riist tungis tüdrukusse ja Tiffany üllatus. "Ma pole ju enam süütu!" kortsutas ta kulmu. Ometi tajus ta, nagu oleks tema neitsinahk rebenenud, kuid see polnud võimalik. "Sa oled praegust vaimumaailmas, siin on kõik võimalik. Aeg ja ruum on siin üks ja sa võid olla kõik mis sa tahad!" ähkis Lutsiver ja hakkas mehiselt aeglaste lüketega oma riista Tiffanysse rammima. Tiffany tundis, kuidas tema keha sellele koheselt vastas ja hakkas mehe riista ümber kokku tõmbuma ning seda sügavamale imema. Korraga ei hoolinud Tiffany enam millestki, ja siis andsid tema juuksed, mis teda risti küljes hoidsid, järele ja ta langes Lutsiverile kätte. Lutsiver astus veidi tagasi ning rist põles ära, ning ta manas muigega trooni tagasi, mis end üles ehitas. Ta asetas Tiffany oma troonile ja jätkas tüdruku keppimist. Tiffany soovis tagasi nõjatuda, ning troonist sai suur baldahiinvoodi ning ta langes kutsuvalt naeratades tagasi. Tema juuksed taganesid ja võtsid normaalse kuju, kuid Tiffanyt polnudki vaja enam stimuleerida. Ta tahtis endal ajud välja nikkuda. Ta tahtis tunda, et võib seda mees omada ja mitte hoolida tagajärgede eest. Sest tema, Tiffany Ülemiste oli selle ingli oma iluga vallutanud! Ja talle meeldis see mõte.
Lutsiver võttis aega ja ei kiirustanud. Ta suudles teda hellalt igast kohast ja järgis tema juhiseid. Tiffany võis talle sosistada ükskõik millist kohta ja ingel rahuldas teda koheselt. Jah, ta tahtis seda; talle meeldis paha tüdruk olla ja oma isale ära teha. Tema tahtis seda, mitte keegi muu. Mitte keegi teine ei olnud talle kärbseid pähe ajanud. Ta ise tahtis seda. Ta lükkas Lutsiveri tagasi, kes küsival pilgul tema mõtet järgis. Tiffany pööras end ümber ja tegi oma selja nõgusaks ja ootas. Lutsiver ei lasnud end kaks korda kutsuda ja lükkas riista jälle tüdruku sisse, kes varjamatult oigas. "Tõesta, mida sa lauas rääksid!" ütles ta eneselegi üllatunult ning pildus juukseid, kui ingel teda aeglaselt keppis. "Tõesta, et suudad mind unne keppida!" ütles ta himuralt kriisates. "Kuidas soovid, mileedi!" ütles Lutsiver himuralt ja hakkas kõvemini ning rohmakamalt tüdrukut võtma. Ingli käed olid kindlalt Tiffany puusadel ja tema küüned kraapisid tüdruku kintsud verele, kuid see vaid erutas tüdrukut ja ta peksis oma tagumikku vastu Lutsiveri riista. Ingel viis ühe oma käe tüdruku rinnale ja suunas ta ülesse tõusma. Tiffany tahtis protesteerida, sest tal oli nii hea olla. "Ma õpetan sulle uue asendi, mida sa pole veel lugenud!" ütles ingel tasa tema kõrva. Lutsiver istus lootose istmel Tiffany jalgade peale ja tõmbas tema keha tagasi, nõnda et Tiffany temal süles istus. See võimaldas tal puusade asemel tema rindadega tegelda ning nendega mängida. Tiffany oigas naudingust. Ingel küünistas ka tema rindu, kuid Tiffany pani oma käed mehe käte peale ja julgustas teda jätkama. Nõnda nad keppisid. Tund? Kaks tundi? Päev? Nädal? Kuu? Aasta? Aeg kaotas selles hetkes oma tähenduse. Ruum kaotas selles hetkes oma tähenduse. Ta tundis kuidas ta ingliga kokku sulab ja talle meeldis see mõte. Ta saab Lutsiveriga üheks, nagu ta ei võinud isegi Mihkliga üheks saada, et see liiga palju häbenes, kuid tema ingel ei häbenenud midagi ja ka Tiffany ei häbenenud enam. Tiffany tõmbas oma jalad osavalt Lutsiveri jalgade alt välja ning osava liigutusega, keeras end mehe riista otsas ringi ja hakkas jalgadega teda puusadest kallistama. Ta kattis Lutsiveri suudlustega üle ja õgis inglit oma pilgu ning himuga, uurides igat ruuttolli mehe kehast. Ja ingel lasi sellel sündida. Viimaks sai Lutsiver orgasmi ja Tiffany hingas kergendatult. Ta oli teda saanud. Kuid ingel ei väsinud niimoodi ära kui tema Mihkel, vaid ümises heakskiitvalt: "Kus sa küll varem olid tütreke, sinust teen ma oma lemmiknaise!" Ja manades kuskilt ühe ilusa hõbedast sõrmuse esile, libistas ta selle Tiffany ootavasse sõrme. Tiffany ei saanud aru, miks ta sellega nõustus - ja siis ta ei hoolinud ka enam. See oli ilus sõrmus. Lutsiver oli ilus mees. Miks ta pidi ennast keelama? Järgmisena võttis Lutsiver Tiffany päraku ette ja õpetas sellega erinevaid viise, kuidas naudingut tunda, siis tema kaenlaalused ja rinnad ning kõige viimasena suu. "Sa ei pea seda lõpuni tegema." õrritas teda Lutsiver, "Mida sa mulle räägid?" küsis Tiffany ja juhtis Lutsiveri püsti tõusma ning hakkas tema riista puhtaks imema ja lakkuma. See oli käinud igal pool tema sees, ning oli veel räpane kõigist nendest kohtadest ja spermast. Tiffany tundis ennast imelikult. Mida rohkem ta mehe lõhna tundis ja tema seemet neelas, seda rohkem ta seda tahtis. Ta julgustas Lutsiveril ühe jala voodile tõstma, et ta saaks parema nurga all suhu võtta. Ta istus voodi peal ja tõstis oma pea ülesse ning avas oma suu nii laialt kui suutis, ning Lutsiver kaotas oma riista tüdruku kõri sügavustesse. Ingel hakkas jälle maniakaalselt rammima, kuid tüdruk ei hoolinud, kuidas see tema söögitoru vigastas, ta tahtis ainult meest. Teda ei huvitanud tagajärjed. Ta tahtis seda, tema Tiffany Ülemiste, ja ei keegi muu! Tema vanus ei lugenud midagi, ta võis olla just selline naine, nagu ta ise tahtis. Tema seisus ei lugenud midagi ja tema rahvus ei lugenud midagi. Ta võis olla üksi koos sellega, kes talle meeldis. Lõpuks tundis tüdruk, kuidas suur kuum kogus seemnevedelikku tema söögitorust alla voolab ja makku jõuab. Ja ta jõudis enesele üllatuseks oma piirini. Ta kaotas teadvuse, enne meest ning langes vaikselt pimedusse. Lutsiver tõmbas oma riista tüdruku suust välja ning pani ta rahulolevalt voodisse ning tõmbas teki peale. Jah, Jumal oli sõna pidanud, ta oli Tiffanyt tõesti saanud. Ta küll ei teadnud, mida see Jeesus kavatseb, kuid teda ei kottinud. Nüüd võis ta edasi tegutseda. Niipea kui tüdruk vaimus rasedaks jääb, jääb ta ka tegelikult rasedaks, ning toob Antikristuse ilmale. Kuid tal oli sellega aega, ta ei tahtnud veel niikiiresti, et ta peaks end tüdrukust tagasi hoidma. Tal oli temale veel palju õpetada.
Milka seisis vaikides Tiffany voodi juures ja vaatas põlastavalt Lutsiverile otsa. "Ja mida sulle, Taaveti pruut?" küsis Lutsiver pilkavalt. "Kus mu pojad on?" küsis Milka ähvardavalt ja Lutsiver kõkutas naerda "Ole nüüd, olen mina siis nende hingehoidja, et sa seda minu käest küsid?" "Sul ei ole temaga nii kerge nagu minuga." ütles Milka hoiatavalt ning läks uhkelt jälle minema. "On alles armukade mõrd!" muigas Lutsiver rahulolevalt ja ajas omale riided selga. Tal oli vaja Leonidasele aumedal jagada. See läks oodatust paremini. Kaks lindu ühe õhtuga. Ta võis enesega rahule jääda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar