Kui Tiffany taas isa Gregoriusega kohtus, oli ta endaga topsitäie soola kaasa võtnud, ja enne kui munk suutis midagi enese kaitseks öelda või õpingute koha pealt küsida, lajatas Tiffany soolatopsi enda ette valju raksatusega maha. Tops jäi siiski terveks ja järele andis hoopis põranda liist, millesse olid ilmunud kolm inetut mõra. "Minu kodus pole soolatops kunagi tühi, sest nii kasutut asja pole olemaski!!!" urises Tiffany mungale, kuid ei vaadanud talle siiski silma ja istus mossitades põrandal ja jõllitas oma sassis pea ja öösärgiga lootoseasendis enda ette. Ta oli unustanud end riietada, sest munga küsimus oli teda terve öö vaevanud.
Miskipärast ei teinud munk märkamagi, et Tiffany polnud korrektselt riietatud, või kuulus see tema etiketi juurde, nagu nad ei võinud ka kuuldavasti joodikutele ja narkomaanidele pahasti öelda, kui need pihitoolis maanduvad. Selle asemel istus munk rahulikult ja vaoshoitult tüdruku vastu ja võttis sisse rätsepaistme.
"See oli sinust väga Ülemistelik vastus. Su isa oleks sinu üle uhke, et sa nii tema sarnane oled, sest see peegeldab kogu sinu perekonna hirmu ja õudu ning põhjust miks te koguaeg põgenete ja kunagi koos aega ei veeda ja miks su ema sind eriti kirikusse ei vii ja ka ise seal ei käi, ehkki ma olen tal soovitanud seda regulaarselt teha. - Oleks tal sissekasvanud varbaküüs, siis peaks ta kõigist pediaatri vastuvõttudest kinni ja lisaks sinna veel juurde, et ikka tõesti kindel olla, et varvas mädanema ei hakkaks, kuid kui küsimuse all on midagi nii nähtamatut kui hing, siis pole vististi tarvis kiirustada..."
Tiffany tõstis huvitatult pead, sest esmakordselt oli munga hääles tunda sarkastilisuse nooti ja mingit vastumeelsust, kuid siiski oli munk tema vastu endiselt soe ja lahke, ning tüdruk otsustas, et ta kuulis valesti. Kuidas oskakski terve elu kloostris elanud mees teada, mida tähendab sarkasmi vabastav kõditus ja millist üleolekut see teise inimese suhtes annab, kui teine abitult ja löödult sulle otsa jõllitab, teadmata, mis nüüd valetsti on. Tema oli ju terve elu alandlikusele pühendanud, mida teab tema juhtimisest ja võitmisest. Võit oli julgete päralt, kes oma vastase mättasse lõid - eks olnud ta isa töö ainult selle peale üles ehitatudki, et esimesena klient kätte saada, kui konkurent alles magab ja talle parim ja kasulikuim lahendus pakkuda, et ta enam ei vaevukski alternatiive otsima. Ja mida üldse tähendas see vihje, et tema või et ta isa kardab midagi. Veel kunagi polnud keegi julenud teda araks nimetada, sest ta oli mõnelgi korral teda narrima tulnud poisil ninaluu purustanud. Kuidas siis see munk üldse julges - ?
"Põhjus miks sulle ei meeldi tühi soolatops on see, et tühjalt ei anna seda ära kasutada, vaid seda tuleks enne täita, ja soolatopsi täitmine on peenike kunst - see hõlmab endas konstanteerimist, et miski saab otsa ja et seda tuleb juurde hankida. Aga kui sa midagi juurde hangid või ostad, siis sa pead minema kellegi juurde, kellele see midagi kuulub, seega sa pole isand oma elu üle, vaid keegi teine valitseb su üle selle puuduse kaudu. Ja seetõttu on kõik sinu kodus leiduvad soolatopsid alati täidetud, ehkki ka need on poest ostetud, kuid neid ei pea su isa ostma, ja kuna ta ei pea topsi kasutades selle täitmisele mõtlema, siis pole sellest probleemi."
Tiffany vaatas kohutatult mungale otsa, nagu oleks mõni kohtunik istungil talle surmaotsuse kuulutanud. Kuid munk polnud veel lõpetanud.
"Tühja soolatopsi mõte, kui sellisel asjal üldse on mõtet, on meile meelde tuletada, kui surelikud ja piiratud me oleme, sest me saame alati otsa. - Kunagi lõpeb mälestus ka kõige sulnimast luuletusest; hävineb vägevaim linngi nõnda et selle vundamendid upuvad liiva ja mulla ning soode ja metsade alla või osavaima rüütli kuulsus, mida rahvasuus enam meelde ei tuletata. Inimesed lihtsalt elavad edasi ja kõik see jääb möödanikku. Kuid inimestena on meil sellega raske leppida, et surres me ei või midagi kaasa võtta ega ka mälestustes igavesti seisma jääda...."
"AITAB!" röögatas Tiffany, tõusis püsti ja vaatas pisaratekalkvel silmadega mungale otsa, kes oli ikka veel vihastama ajavalt rahulik ning mõistva ilmega. "Aitab!" sosistas ta veel enda ette ja kõndis uhkelt pea püsti ja pisaraid pühkides toast välja.
Kui Tiffany oma tuppa jõudis, sulges ta hoolikalt ukse ja viskus siis vihast ja alandusest nõretades oma voodisse ja peksis oma pead padja sisse, ise samal ajal lahinal nuttes ja vappudes. Kuidas võis see munk julgeda teda ja tema perekonda solvata? Tema, kes ta oli oma klassi parim ja targim õpilane, nõnda et talle oli raske leida ülesannet; kellest koguaeg räägiti, nõnda et mõnikord Tiffany lausa tahtis, et inimesed tema nime unustaksid ja tema rahule jätaksid, kuid kui nüüd oli võimalus, et kunagi tulevikus pole teda inimeste jaoks olemaski - et keegi ei hooligi Tiffany Ülemistest, kui palju ta teadis ja mis targad mõtted tal on ja kuidas tema juuksed valguse käes lehvivad. Kuidas võiks Mihkel teda unustada, kes koguaeg temaga aega veetis ja talle palavaid armastuskirju saatis, ehkki nad olid abielus - ja lilli. Kas tõesti peaks ta pärast tema surma kohe teise valima ja eluga edasi minema?! Et see kõik oli vaid nüüd, kuid mitte enam siis!
Ja Tiffany lubas endale, et temast ei saa iialgi tühi soolatops, et tema jääb alati ja igavesti selliseks, nagu ta praegust on, ja et keegi ei või teda unustada, ega märkamata jätta. Õhtul läks Tiffany oma mehega välja ja nad vaatasid koos laenutatud anime-filmi "Printsess Mononoke" kuid ka selle vaatamine ärritas Tiffanyt, seal oli liiga palju surma; unustust ja lahti laskmist. Pärast filmi lõppu Tiffany lausa viskus Mihkli käte vahele ja külvas tema suudlustega üle: "Sa ei jäta mind ju noorema pärast, ega ju?" küsis Tiffany, peites oma hirmu meela naeratuse alla.
"Mis imelik küsimus, sa oled ise ju 14!" torises Mihkel kulmu kortsutades.
"Ei, kui ma vanaks jään, nii 100 aastaseks, sa ei jäta mind mõne 20 aastase modelli pärast." usutles Tiffany edasi. "Sa käid mu surma korral alati mu haual ja ei võta uut?" küsis Tiffany hüsteeriline noot tema hääles. Nüüd ta tundus endale nagu tema ema, kui too üksi kodus kokkas ja isa jälle töölt koju tulemisega hiljaks jäi.
Mihkel vaatas teda kaastunde ja armastusest tulvil pilguga.
"Ära usu seda multikat, see pole reaalne, kuid minu tunded sinu vastu küll - ma ei vahetaks sind ka kogu universumi ilu ja kõigi maailmate kaunite naiste vastu, sest sinu kõrval paistaksid isegi jumalad koledad!"
Ja kallistades oma rahunenud naisukest, küsis temalt tõsiselt: "Sa ei hakka ju nüüd ometi surema, sest sa tõesti näed kahvatu välja - see teeks mind väga õnnetuks! Ära naljata niisuguste asjadega." Ja selle kinnituseks andis Mihkel Tiffanyle eriti ahne suudluse, nagu tahaks teda kogu täiega nahka pista ja järgmisena mäletas Tiffany, kuidas nad elutoast kuidagi ruttu tema magamistuppa jõudsid ja alasti tema voodis lebades üksteist embasid; silitasid ja kuidas kogu maailm ja aeg peatus, kui nad üksteist igast küljest uurisid; itsitasid ja veel enam suudlesid; kallistasid; silitasid ja üksteise vastu hoidsid, kuni nad nagu surnud pärast seitsmetunnist orgiat üksteise kaisus magama jäid ja alles lõunapaiku järgmisel hommikul ärkasid. Mihkel kiirustas ruttu oma koju, enne kui Madis teda märkab ja Tiffany enesega rahulolevalt järgmisesse tundi mungaga.
Mida see totakas munk teadis seksist ja elust, isegi kui ta oli suutnud "Marmoringlid" raamatu kirjutada - polnud üldse kindel et tema selle tegi, niipalju oli ju postuumselt kirjutatud raamatuid, millele lisati kellegi teise nimi. Isegi tema isa kasutas mõnikord varikirjutajaid, kui oli vaja apelleerida pededele ja muudele vähemustele, et ka nemad AstralMarketingsi tooteid ostaksid. Pealegi ei läinud tekst ja pildid üldse kokku. Ta polnud ka teksti eriti süüvinud, sest pildid olid palju huvitavamad, kui igavad kirjakohti täis pikitud laused ja leelotused.
Seekord oli Tiffany korrektselt riietatud, nagu tavaliselt, kuid munk ebatavaliselt tõrges ja vaikne ning mitte nagu tavapäraselt lahke ja heatahtlik. Ju ta oli kuidagi Mihkli tema toas viibimist märganud, või oli kuulnud öösel hääli. Ta ei võinud pead anda, kas ta mäletas ust sulgeda või mitte, sest toad olid helikindlad - Tema isale ei meeldinud tema muusika maitse, või üldse, et miski müra tema tähtsat tööd segaks. - Ja kui uks ununes irvakile, siis võis munk, kelle ruumid oli kohe tema kõrval, teda kindlasti kuulda.
"Miks sa kirjutasid raamatu "Marmoringlid"?" küsis Tiffany eneselegi üllatuseks munga käest.
"Sest ma leidsin, et inimesed pööravad seksile liialt palju tähelepanu, unustades selle vaimse südamiku, milleks on armastus!" tähendas munk vaikselt ja ohkas.
"Pole tõsi!" vaidles Tiffany vastu "Seks on ülim armastuse vorm!!"
"Kas ka siis kui mees on impotentne või kohitsetud?" torkas munk vastu.
Tiffanyl jäi suu ammuli, kuid ta kogus end kiiresti. "Sellised ei peakski armastusele mõtlema, vaid võiksid pigemini kuskile kloostrisse eest ära minna, kus nende olukord kedagi ei häiriks!" torises Tiffany endamisi "Ja sa pole ikka mu küsimusele tõeliselt vastanud."
Munk istus jälle oma vanas asendis tüdruku ees ja hingas sügavalt sisse ja vaikis veidi. Seejärel alustas ta pikka selgitust, mis kestis tublisti üle söögiaegade, kuid Tiffany oli sellega harjunud, sest "vaimsulased" tõid ja viisid sööginõusid et tal õigel ajal ükski eine ei jääks saamata. Ainult isa ei võinud ta näha, kes oli rootsis ühel pankade tippkohtumisel, et tema veebilahendust taheti ka seal rakendada. Kaarnakivi oli väga moodi läinud ja Tiffany nägi nüüd oma isa koos emaga ainult siis kui nad kodus tülitsesid. - Neil oli armastus otsa saanud, sest Madisel polnud aega enam oma naist keppida, kuid temal Mihkliga olid hoopis teised lood. Nemad armastasid üksteist. Munga selgituse lühikokkuvõte ja mõte kõlas aga järgmiselt.
"Ma olen märganud, et inimesed, ka kristlased, võrdsustavad seksi armastusega. - See on järjekordne viis tundeid asjadega asendada, samas palju raskemini läbi nähtav, sest seks paistab ka ise tundena, olles vaid keemiline reaktsioon olukorrale. Seks võib olla armastuse ülimaks vormiks õnnelikus abielus, kus mees ja naine on teisega täiuslikult harjunud, ja ei kahtlusta enam teineteist petmises, kui nad tunnevad juba teineteist nii hästi, et isegi kui mees jääb tööle hilja peale või naine sõbrannade poole öömajale, siis ei kahtlusta teine pool kohe kõige hullemat, ja kui ongi mingi tüli, suudab armastav suhe sellest üle saada. - Ja armastavas suhtes toimib ka seks, kuid seks ei kõlba armastuse garantiiks või tülide lahendajaks, sest niipea kui on tülid ja pinged, kaob ka isu seksi järele. Seetõttu on inimestele jäänud see mulje, et kui abikaasa kepib teda, siis ta ka armastab. On ju ka teisi viise kuidas koos aega veeta, kuid seda on selles perekonnas vähe, et su isa on pähe võtnud, et armastus võrdub enese surnuks töötamisega, et sulle ja su emale palju kalleid ja ilusaid asju lubada..."
"Sa tahad siis öelda, et see, et mul on nii hea ja luksuslik elu, on süüdi et ma ei või oma isa näha? - Kui absurdne põhjendus ja veel nii labane!" turtsus Tiffany vastikusest. "Just seetõttu ma võingi endale haridust lubada ja olen parem kui need töölised, kes mu isa heaks töötavad ja igal päeval oma töökoha pärast värisevad, aga minul on kindlustatud tulevik. Mina ei pea muretsema!"
"Mida sa võidad rahas, seda sa kaotad ajas." tähendas isa Gregorius kuivalt.
"Kas see on jälle miski koan või tarkusetera?" küsis Tiffany kulm kipras, püüdes sellest ütlusest mingit konksu üles leida. Kuid siiski jäi talle hämaraks, kuidas palju raha peab ilmtingimata võrduma sellega, et isal pole enam tema jaoks aega. Varem tal ju oli ja siis nad ei saanud alati kõiki filme kinodes vaadata, või etendusi teatris ja kõiki riideid poest osta ja raamatuid lugeda, kuid ta isal oli tema jaoks aega. Nüüd kui neil on palju raha, oleks isal ka pidanud tema jaoks rohkem aega olema, sest iga ülesande jaoks sai palgata sobiva teenri, kes seda nende asemel teeks. Ei! Asi pidi olema milleski muus, vastus peitus teises kohas, ja munk lihtsalt ei osanud ette kujutada, mis rasket elu rikkad peavad tänapäeval elama. Seepärast suutiski ta nii jabura põhjuse välja mõelda.
"Ei. see pole kahjuks tarkusetera, vaid see on karm reaalsus, sest inimesel on ainult üks elu ja üks aeg. Töölised investeerivad seda aega palgatööl töötades ja firmajuhid plaane koostades, et rohkem raha saada ja rohkem viise leida, kuidas sellest rahast jälle lahti saada ja seda finantseerida, et see uut raha teeniks. Töölise tööpäev lõpeb kell viis, kuid firmajuht töötab ka öösel, siis kui ta magab. Ei pääse tema oma murest ka siis kui ta on puhkusel, sest raha ei maga ega peatu, vaid liigub edasi. - Seepärast on töölisel alati aega, kuid firmajuhil mitte."
"Aga! ei... hmm... mul on palju aega..." püüdis Tiffany vastu vaielda ja mõtles kõigele sellele ajale, kui nad bankettidel ja sümpoosionidel ja muudel avalikel üritustel käisid, kus nad koos perega rahulolevalt ja õnnelikult kõigis prožektorite ja piltnike valgusviirudes särasid, kuid kodus nagu loppis kotid igaüks oma nurgas solvunult lösutasid, nagu oleks neil midagi tähtsat ära jäänud. Midagi, mis oleks neilt väevõimuga ära võetud. Ta tahtis rohkem aega oma isaga, kuid tal oli ju kuradi päralt niipalju seda neetud aega ja võimalusi seda kulutada, et ta mõnikord tabas ennast teleka ees või raamatukogus igavlemast, kui kõik tundus nii tavaline ja juba olnud ning üldsegi mitte enam erutav. Aga vähemasti oli tal Mihkel, keda see munk ei saanud pahaks rääkida. Selle mõttega lohutas Tiffany ennast, kui teda tagasi reaalsusesse tõmmati.
"Kas sa üldse kuulsid mida ma ütlesin?" Munk oli tunniga edasi läinud ja tüdruk polnud seda märganud.
"Eeeh, hmmm palun korrake küsimust!" püüdis Tiffany oma kohmetust varjata.
"Kas jalal on kätt vaja?" küsis isa Gregorius ja tõusis püsti, mis pidi tähendama, et see küsimus oli mõeldud homseks vastamiseks. Õnneks oli vahepeal veel loengud KRATT'is - ta oli selle järele nii igatsenud, et pääseda munga küsimustest, mis nii tobedana tundusid. Keda üldse kottis, kas jalal on kätt vaja, või mitte? Kui veel eelmisel küsimusel oligi mõte, siis mis mõte pidi sellel olema?!?
