Mihkel Sepis oli vabakutseline kunstnik ja performance-artist. Talle meeldisid ambient muusika ja taro kaartide tagumine, mitte ennustamiseks, vaid lihtsalt aja surnuks löömiseks sõpradega. Vahel naljapärast püüdis ta ka midagi "ennustada" ja huupi pakkuda, suurema osa ajast pani ta pihta ja teistel juhtudel oli publik nii lakku täis, et eksimuse võis kerge vaevaga väsimuse või vaimsete segajate peale ajada. Talle meeldis inimesi üllatada uute mõtetega, et tõestada nende võimekust ise oma elu juhtida. Selleks polnud vaja käia kuskil Päästearmee miitingul või koguni kirikus ja nõukodades jutlemas, et elus midagi ära teha. Sai ka ilma nende organisatsioonideta. Mihkel uskus, et inimesed on väärt kunsti, elavat tragöödiat, et elule jälle mõtet anda. Kuid igal pool nõuti vaid paberit. Paberit, et siia ilma sündida; paberit, et öelda kui tark sa oled; paberit, et näidata oma oskusi ja elukogemust, mille saavutamiseks pidid mustalt töötama, sest muidu ei võetud sind ametlikult töölegi, kui sa polnud tagasiulatuvalt viisaastaku eest rüganud ja näidanud, kui hea inimene sa oled. Mihklil oli villand, et ta pidi jälle siin majas olema. Too juhmakas konstaabel väänas talle 3 promilli, kuigi ta polnud tilkagi joonud, kindlasti mõni elust kibestunud mutt kaebas tema peale, et nägi teda pudeliga taarumas. Rohkem siin riigis sinu süüdistamiseks vaja ei läinudki. Ainult kaudsed tõendid ja kahtlane mittemeeldiv nägu...
Ukse tagant kostis samme, ja võtmekimbu kõlisemist, kui kongi astus üks valvuritest.
"Teil on külaline, kodanik Sepis!"
Mihkel pilgutas veidi silmi, sest kong oli hämar ja uksest paistis üksiku hõõglambi valguvihk otse tema peale. End püsti ajanud ja riided puhtaks kloppinud, asutas Mihkel ukse poole. Valvur astus eest ära ja nad läksid vaikides külalisteruumi poole. Mihkel imestas vaid, miks tema käsi raudu ei pandud, see oli siin nii tavaline komme püsiklientide hirmutamiseks. Pidi miski profülaktiline ravi olema, et uuesti paha peale ei satuks. Kuid just selline karistamise kihk tekitaski temas loomuomast trotsi. Seda, millepärast ta tänavatel elevante müütas ja kuutolmu haiguste raviks pakkus. Ta tahtis, et inimesed ärkaksid oma tardumusest ja näeksid, kui ilus on elu.
Valvur jäi ukse kõrvale seisma ja avas selle nagu mingile staarile limusiini ust avatakse. Mihkel astus sisse ja istus laua taha toolile, tema vastas seisis valge-hallikaseguse habemega mees, kes oli hästi hoolitsetud, kuid väga vanamoelise mantliga, mida ta viimati ühelt esimese vabariigi plakatilt mäletas. Ta oli kunagi osalenud sellises ajaloolises filmis, mis rääkis Noor-Eestist ja Liivist. Selles mehes oli midagi saladuslikku. See kuidas ta oma sigarit näpuvahel hoidis ja seda voolivate liigutustega sõrmitses, et siis seda korraks oma huultega niisutada ja mõned lüheldased mahvid tõmmata. Ta nagu oleks hinnanud mingit eriti kallist taiest, mida ta kavatses kohe ära osta, kui tingimustes kokkuleppele jõuab.
See ei meeldinud Mihklile. See tekitas temas külmavärinaid. Kes oli see mees, kes tuli teda kainerisse vaatama? Kas kaineris oli üldse kombeks külalisi vastu võtta?
Võõras manas ette sõbraliku naeratuse ja tõusis püsti ning ulatas käe.
"Selge,,..." mõtles Mihkel. "Tegemist on advokaadiga."
