Kolumats alati on õigemees!

Thorwald Aasgriemur Kolumats oli mõjukas ja lugupeetud ärimees-poliitik. Tema ainsaks mureks oli tema tütar, kel puudus igasugune võimutahe ja oskus juhtida. Ja kui ta kuulis lugusid Tiffany Ülemistest - oli ju Ülemiste perekond tema kauaaegne naaber ja Madis Ülemiste tema hea sõber ja tuttav - siis kartis ta tõsiselt, et selline halb mõju on ka tema tütre ära rikkunud. Kuid ka rusika ähvardusel ei ilmnenud tütart küsitledes kahtlasi asjaolusid, ning ta võis kergendatult hingata. Kuid kahju oli Madisest - kuidas tema tütar üldse julges! Tal oli kõik olemas: hea mõistus ja intelekt; oivaline ilu; peadpööritav karjäär hariduses, mis oleks võinud realiseeruda kus iganes - ja siis pidi ta mingi näotu tõusiku, kes kobamisi oli midagi kaineris pärinud, kaudu lapse saama? See ei mahtunud Thorwaldi südamesse. Kuidas ta oli õieti julenud seda teha? Mees sai kohe aru, et siin ei olnud süüdi ei isa; ema ega poiss, kes õnnetult hukkus - ehkki ta ei mõistnud hukka Madise verejanu, ta oli ikkagi isa, ja tema au sai riivatud! Poiss oleks pidanud targem olema ja mitte minema härga toikaga torkima. See oli küll narritemp ja sai narri lõpu vääriselt, ehkki ta üldse ei vihanud Mihkel Alamistet. Ta oli lihtsalt valel ajal vales kohas ja rääkis valesid sõnu. Ta oleks hoopis pidanud maapakku minema - teha alaealisele titte ja minna siis nagu õigemees tema isalt kätt paluma! Mis mees ta selline oli, või mida ta õige arvas, et ta oli nõnda julenud? Tema partei, RUKIS - Rahvuslik Uhkus, Kalevite Isamaaline Sõnakond - küll sellist asja ei sallinud! Ehkki see oli partei ainult nimepoolest ja seal olid kõigest kolm liiget, kuid idee oli hea. Peale Madis Ülemiste oli veel vaid Valdek Keskmiste selle liikmeks. Ka tollel mehel polnud lapsega õnne olnud - kaotada poeg sellisel moel, enesetapus, kus nii ilus maja õhku lendab ja niipalju inimesi hukka saab, ainult mingi väiklase neima pärast, et ta ei võinud seda maja enesele pidada! Kas see polnud arhitekti poolt ülim väiklus, endast mõelda, kui majaomanikust? Majad pididki saama härradele - ta oli ise süüdi, et seda asjade korraldust ei mõistnud. Valinud siis teise ameti, kui talle ei sobinud orjata! Milleks trügida sellise uhkusega joonestuslaua taha - läinud siis ärijuhtimist ja muud arukat asja õppima, kui tahtis, et maja temale jääks; arhitektuuri oleks saanud ka kõrvalainena võtta - kuid näe, ei olnud temal seda nutikust, mida Jumal oli Kolumatside suguvõsale nõnda palju andnud. Tema suguvõsa oli uhke oma päritolu üle, et nad kõik Saaremaalt pärit olid ja olid mandrile kolinud. Arukas otsus õigel ajal, võib ka mägesid ümber tõsta ja jõgede sänge muuta. Tartu oli selleks just õige paik, kus juured mulda lüüa. Terve Uus-Ihaste kant oli lausa loodud Kolumatside jaoks. Nad olid isegi selle pankrotistunud Ihaste hotelli ära ostnud ja sinna oma residentsi teinud. Suur suguvõsa vajab ka suurt elamist. Kolumats oli uhke oma kõukude ja maukude üle, et nad kõik olid täisverd eestlased, et üldse võõrast verd polnud nende sekka saanud! Temast oli isegi see hull Lydia ja saksa veri mööda läinud. Kõige rohkem vihkas Thorwald luuletamist, kuna see sarnanes niipalju hullumeelsusega - ei lasnud rahulikult talupojal põllutööd teha ja kaupmehel kaubelda ja ärimehel pakkuda-nõuelda. Kuidas sa elad nõnda, kui kõigil ärkab südames pisuke soov olla väike suur - vähemalt seda oli see Liiv õigesti tabanud,  missest et oli luuletaja. Eks pime kana leiab ka mõne tera üles, arvas härra Kolumats.

Aga ta muretses oma tütre pärast, sest ta oli juba vanaks jäämas - mitte küll muldvanaks, tema isa ja vanaisa, kes ikka veel elasid, olid palju vanemad, kuid äri vajas noort ja tulist verd, mitte külmetavaid käsivarsi, millest nooruse soojus on lahkunud - ja temale andis Jumal ainult ühe lapse, ja seegi tütar! Ega Kolumats kirikus ka käinud, eks see kah sakste leiutis olnud, nii et miks teda taga nutta. Kolumats ohverdas hiies oma palveid ja ei võinud seda sallida, et kristlased oma ristihaldjat peale suruvad. Eks olnud ju Tiffany Ülemiste ka ristitud kristlane - ja siis tegi sellise jumalavallatu teo! "Väga kristlik temast!" muigas Thorwald endamisi, ja valutas tütre pärast südant ning vangutas pead. Kui tal sellised klassikaaslased on, kas sünnib teda sinna kooli jättagi? Kuid direktori reaktsioon oli resoluutne ning mehe vääriline, visata tüdruk koolist välja ja ka filosoofia õppejõud vallandada - see oli õige mehe tegu. Kuritööle peab järgnema karistus - alaealine rase. Isegi see mõte oli loomuvastane! Ei, tema riigis ei saa sellist asja küll olema!

Thorwald Aasgriemur, või Thorass, nagu tema sõbrad teda hellitades kutsusid, kõndis kaminaruumis edasi tagasi ja vaatas seinal ilutsevat vaipa, millele oli suguvõsa vapp ära kujutatud. Vapil ilutses krooniga rästik, kelle ülestõusnud keha külge olid joonistatud hanetiivad ja kelle ette oli asetatud murtud saksa stiilis mõõk, kujutamaks võidetud vaenlast - samas võtmes oli puusse ja kivisse, mis asetsesid selle rästiku suhtes paremal ja pahemal diagonaalis, jättes mao keskele, mõned huupi lastud nooled, mis ilmselgelt polnud märki tabanud. Samuti oli idakülge asetatud kolp, mis oli rohtunud ja mõranenud. Selle vapikilbi päisesse oli lükitud heraldiline lipp-kiri "Kolumats alati on õigemees" Seda ei oldud kirjutatud lühendis või ladina ehk kreeka keeles nagu tavaliselt kombeks oli - Thorwald oli ikkagi eestlane! Tal oli küll eestlase kohta võõras nimi, kuid häid asju tuligi naabritelt laenata või jõuga võtta. Eks olnud nende sõjamehed juba ammust ajast Rootsist ja Soomest ning mujalt endale sõjasaaki ja trääle muretsenud, või rahuajal ka kaupa teinud. Kuid siis tuli see risti-Jeesus ja tegi eestlased pehmeteks, ning siis algas seitsesada aastat orjapõlve. Aga tema oli tõeline eestlane ja ei alandanud end nii madalale et kristlaseks saada! Ta andis oma kahele sõbrale selle iseloomunõtruse andeks, et üks lausa kristlasena kirikus töötas ja teine oma naisele järele andis ja tütre ristida lasi. Üks asi on kristlasest plika oma naiseks teha - kui on ikka ilus nägu, miks siis mitte; ja kui oskab veel koristada ja kokata, käib küll! Kuid võtta kristlaste usk omaks - see oli tema meelest loomuvastane.

Thorass vaatas kella ja urises: "Ta jääb hiljaks! Kuidas ta julgeb nõnda lugupidamatu olla?"
Nagu märguande peale tuiskas tema tütar kaminaruumi, näost higine ja punetav "Vabandust isa, et ma hilinesin! See on andestamatu, kuid direktor pidas mind kinni, et sündsuse kohta loengut pidada - see venis oodatust pikemaks!" vabandas tüdruk kummardades ja viisakalt punastades.
"Noh sel juhul annan andeks." leebus kõrgil ilmel tütart põrnitsev Thorass ja jätkas palju isalikumal ja soojamal toonil: "Ka mina jätkan seda teemat, mida su direktor kindlasti targasti rääkis." Thorass tegi hääletu käeviipe, ning tütar võttis kuulekalt osutatud istekoha vastu ja pani käed põlvedele, et seelikut allpool hoida, et see isa ei pahandaks. Isa meelest kandis ta liialt lühikest seelikut ja ta pidi palju sõimu sellepärast kannatama, et ta nõnda litsakalt ringi käib. Kuid tütar andis selle oma isale andeks, justnagu tema ema Krõõt Kolumats seda allaheitlikult tegi. Eks see olnud naiste kohus, olla meestele allaheitlik ja kuulata nende sõna. Thorass silmitses oma tütre poosi heakskiitvalt ja istus ka ise maha. Ta võttis väikeselt lauakeselt ühe hõbedast kellakese ja helistas seda. Sisse astus üks kammerteener ja jäi vaikimisi nende ees seisma. "Tõnis, sa võid nüüd alustada lõunasöögi valmistamist, me sööme täna täidetud parti faasaniga Rakvere punaseveini kastmes, 1986 oli hea aastakäik. Juurde paluks Antsu kartuleid murulaugu-sibula kastmes dressinguks kasutada pähkleid ja šampinione. Sinna kõrvale sobiks brokoli-õuna-porgandi salat. Ja too korralikud toobrid Saku Kalja kah! - Seda ehtsat, mitte seda laket ostukeskusest!" Kammerteener kummardas viisakalt ja asus loivamisi väärikal sammul oma toimetuste kallale ning Thorass jätkas oma juttu alles siis, kui teener oli kaminaruumi ukse sulgenud.

"Räägime sinu sõbrannast, Tiffanyst!" ütles Thorass tõsiselt ja tema tütar kuulas tähelepanelikult tikksirge seljaga tugitoolis istudes, nagu tahaks kohe püsti tõusta, kuid siiski ei teinud seda. Kaminas praksus madal tuli ja levitas tuppa meeldivat soojust, kuid Tiina Kolumatsil tuli siiski kananahk ihule.
"Miks sa käid läbi selliste litsakate tüdrukutega, kel pole üldsegi sündsustunnet ja kes käivad - oma eas - poistega läbi?" Isa vaatas tütart murelikul ja avalal pilgul.
"Kui sa tahad, ma võin sulle kõike seksist rääkida, ära seda ainult väljaspool abielu tee!" jätkas Thorass ja pani oma tütre punastama ja pilku kõrvale lükkama.
"Kas ma võin avameelselt rääkida?" küsis Tiina alandlikul ja tasasel häälel, toon veidi katkendlik nagu oleks tal astma. Tegelikult oli see vaid aukartusest oma isa ees.
Ta vaatas ikka veel vaipa põrandal ja ei julenud isale otsa vaadata. Ta teadis täpselt, millest isa temaga rääkida soovis ja kuidas see rääkimine sai välja nägema. Tal oli Tiffanyst kahju - sest see tüdruk oli just nõnda, nagu tema oli tahtnud olla, kuid polnud julenud. Ta oleks ise tahtnud omada selliseid ajusid ja sellist keha ning julgust. Kuid ta ei omanud - ja ta tundis iga päev isa pahameelt, et ta polnud sündinud poisina. Eks sellepärast lasigi isa tema Miina Härma viimasest klassist üle tuua. Tal oli laitmatu renomee ja Magna Cum Laude lõpetamine. Hinnete poolest ei jäänud ta Tiffanyle alla, kuid see oli miski, mida ei saanud hinnetes väljendada, milles Tiffany temast üle oli. Võibolla tuli seda nimetada oskuseks üle laipade minna. Tiina tahtis õppida halastaja õeks ja minna Kalkuttasse, kuid ta kartis oma isa reaktsiooni. Halastaja õed ei osalenud äris ja ei juhtinud megakontserne - kuid Thorwald juhtis. Tema firma "Swartalfheim" oli kohe pärast Astral Marketingi teine tegija Eestimaal. Nad isegi kasutasid Madise Kaarnakivi veebilahendust - eestlaste värk ikkagi - kahju et skype nii odavalt võõrale kapitalile maha parseldati. Thorass oli selle pärast mitu kuud põhjanud ja sajatanud - sest ta oli ise ka pakkumise teinud, kuid see oli kui "liiga madal" tagasi lükatud. tegelikult oli tema isa haistnud siin hoopis eestlaslikku kadedust: ise ei suutnud majandada ja ei lasnud ka teisel eestlasel sellega edu saavutada - oli vaja kohe välismaale müüa! Seda teades, ei tahtnud Tiina eriti isaga vaielda, eriti sellepärast, mida ta kavatses nüüd öelda.

"Vaata mulle otsa, kui sa minuga räägid!" ütles Thorass meelevaldselt ja võimukalt ning Tiina alistus ja surus käed põlvel rusikaisse ning vaatas isa silmadesse, mis olid lummavad nagu mao silmad ja sama kütkestavad. Abituna istus Tiina seal tugitoolis, olemata võimeline isegi hingata, oodates isa luba. Thorass viipas jälle käega ja kehitas õlgu, mis pidi tähendama: "Eks sa siis ütle!" tema pilk oli äraolev ja huvitatud ühtlasi. Kindlasti ta mõtles oma tööasjadest ja Tiina ei tahtnud liiga palju tema aega raisata. See ei meeldinud tema isale, kui inimesed tühjalt lobisesid ja kohe asja juurde ei jõudnud.
"Kui ma võin, siis Tiffany oli abielus! Ta oli kõik see aeg abielus, kui ta Mihkliga koos oli ja väljaspool abielu ei teinud ta midagi!" Tiina ootas ja vaikis, et ta isa võiks öeldut seedida. See oli pikk vaikus ja Thorass silmitses oma tütart üllatunud ilmel. Uudis Tiffany Ülemiste abielust oli teda ootamatult tabanud, kuid täismehena kogus ta ennast kiiresti. Oma tütre ees ei võinud nõrgaks minna, siin oli mängus kogu suguvõsa tulevik ja siin ei saanud maad anda.
"Ahsoo," alustas Thorass oma väidet "Kuid sellegipoolest on ta 14 aastat vana, see on abiellumiseks liiga varajane iga." Thorassi hääl oli viisakas ja resoluutne ja selles ei paistnud kübetki ärritusest ega vihast, seetõttu julges Tiina oma juttu jätkata.
"Kuid keskajal oligi kombeks nii noorelt oma tütred mehele panna." ta vaatas tuge otsides isale silma, kes sellele heatahtlikult vastas.
"Jah, on küll nii. Ma olen sulle nendest kommetest ka rääkinud." Tunnustas Thorass oma tütre tärkavat julgust väitluskunstis ja jätkas veidi joviaalsemas stiilis, jõudes oma elementi, milleks oli vaidlemine oma seisukohtade eest. "Kuid seda tegid isad ja mitte tütred - tütar ei saanud endale valida, kes temale meeldis, vaid suguvõsa valis väärilise noormehe, kes oli võimeline talle koda ehitama ja ka moraalselt võimeline olema mees ja tulevane isa!" Ka Isa vaikis ja ootas tütre reaktsiooni, ning tütar vaikis sündsalt vastu, et näidata oma mõtlemisaega. Sest nii oli siin majas kombeks, kui selliseid asju arutati. Ühelegi kõnele ei võinud uisapäisa ja tormitsedes vastata - iga sõna pidi olema selge ja õiges kaalus. Nemad olid ikkagi 13 põlve Kolumatsid olnud ja ulatusid Rootsi ajastki kaugemale. Nemad olid end raske talutööga tippu välja murdnud ja endale esiti mõisa hankinud ja siis tehased - ikka õigel ajal ja talupoja nutikust tarvitades. Eks olnud ka Kaval-Ants nende esivanem.
"Kuid äkki oli see Armastus?" küsis Tiina ebaledes "Äkki tuleb mehele sitt püksi!" andis Thorass kõrgi vastuse ja mühatas. "Mis armastus? - Sellepärast see ongi nii loomuvastane!" Thorass tõusis püsti ja hakkas kaminaruumis ennast unustavalt edasi tagasi kõndima, ise kätega žestikuleerides ja oma väiteid rõhutades, ning Tiina andis talle maad. Tal oli kergem seda juttu taluda, kui ei pidanud isale silma vaatama ja võis oma pilgu jälle maha lüüa. "Alistumine mingile naiselikule sentimendile - ise nõnda tark tüdruk! Kui põlastusväärselt saksalik!" Sellega oli Thorass oma väite põhituumani jõudnud - Tiffany oli süüdi selles, et ta lasi endal saksastuda ja naiselikke tundeid lubas, kui ta oleks pidanud olema tugev eesti naine, kes kõvasti tööd rügab teha ja atra ning kodukollet käsitseb, siis kui mees kaubal või sõjas ära on. Eks see olnud alati õnneliku abielu võrdpilt - kuid siis tuli sealt saksamaalt ja kaugemalt see võrdõiguslikus, et naisel on ka miski õigus. "Kalkunil on õigus!" oli Thorassi loosung, kui keegi julges talle midagi naiste õigustest rääkida. Ainult mehel oli tema kojas õigus, ja naisteõigus oli alistumine oma mehe tahte alla. Jah, tema kasvatab oma tütrest hea naise, kes oskab samuti alistuda. Kui ta vaid natuke isekam ja uhkem oleks ja oskaks ka juhtida. Thorass oli südamest kurb ja ta oleks oma kõnet veel kaua nõnda jätkanud, kui kammerteener poleks uksele koputanud. Toit oli valmis ja seks korraks oli Tiina päästetud - "Söögilauas ei jutelda!" oli isa deviis; veel üks põhjus, miks ta juute ja eriti Jeesust vihkas - Püha õhtusöömaaja pärast. Mis kombed need on - söögilauas kõnesid pidada. Kõnet peetakse enne sööki või pärast sööki, aga mitte lauda istudes, söök ja jook ees, kõik toimugu ikkagi õigesti!

"Sisse!" ümises Thorass heakskiitvalt. Ka temal oli kõht suurest väitlemisest tühi. Pealegi oli temale õigus jäänud ja tütar ei kavatsenud sellele tundele midagi juurde lisada ega ära võtta. Ta armastas oma isa just sellisena, nagu ta on. Kammerteener tuli koos abilistega sisse, kes kõik teenija musti särke ja seelikuid ning valget pitsilist põlle kandsid. Nende juuksed olid vagalt krunni pandud ja nad olid kõik kusagil 17...20 vahel. Riietuse tõttu oli iga raske hinnata, sest nad mõjusid vanemana. Graatsiliselt ja suurejooneliselt, aeglaste ning väljajoonistatud liigutustega sai toit lauale kantud ning isa ja tütar jälgisid seda tseremooniat vaikides. Kui kõik olid omal kohal tõmbasid kaks teenijat vastakuti asetsevad toolid lauas välja ja jäid ootama. Alles nüüd tõusis Tiina püsti ja hakkas liikuma ka Thorass - ka nemad liikusid väljapeetult ning istusid oma kohale ja hakkasid sööma, mille peale teenijad vaikselt toast lahkusid ja ukse enda järel sulgesid.

"Kolumats alati on tubli mees!" mõtles Thorwald endamisi, kui liha hõrku aroomi ja mahlasust nautis. Tema leiab oma tütrele sündsa abikaasa ja ei lase tal põrsas kotis loteriid võtta, nagu oli teinud Tiffany. Ta küll imetles südames tema jultumust ja söakust, ning kahetses, et selline inimene polnud sündinud mehena - nõnda oleks talle kindlasti andeks antud, kui tema oleks 14 aastasele tüdrukule tite teinud, kuid niipidi, kus naine võtab mehe - see oli mõeldamatu! See oli absurd! Tema ei tee seda viga, vaja Madisega rääkida, et rohkem selliseid untse ei sünniks. Ta on ikkagi arusaaja mees.