Kaarnakivi põleb

I

Oli ilus päikeseline pühapäev ning taevas ei olnud pilveraasugi. Pastor oli just oma jutluse lõpetanud ja kätles kiriku lävel koguduse liikmetega, kes koju kiirustasid, et ahjust oma praed välja võtta ning lõunat sööma hakata. Korraga nad vaatavad, kuidas üks eriti näotu mustlane, küürakal sammul kiriku poole komberdab. Tema riided olid nii räämas ja narmendunud, et oli suur ime, kuidas need üldse temal seljas püsisid. Lähemal seisnud inimesed astusid sammu või kaks tagasi ning katsid suu ja nina käega kinni – ta alles haises. Kärbsed olid tema küürus turja ümber moodustanud omaette mikrokosmose. Ta oli teel kiriku supiköögi suunas ja klaverimängija ei pidanud enam vastu ning sulges talle tee. Pastor ka vaatas seda ilmutust külma naeratusega.

„Palun vabandust, tädike, kuid täna ei ole laupäev ja me ei jaga suppi!” Kõnetatu vaatas oma küürust ülesse ja pobises: „Lubage siis vähemasti jalgu katuse all puhata.” ning tegi ikka supiköögi poole minekut. Nüüd jooksis juba pastor ka talle järele ja koos klaverimängijaga ühiselt blokeerisid mustlasel tee ära. Ka veel kiriku juurde jäänud kogudus ei naeratanud üldse.

„Palun vabandust, palun vabandust!” püüdis klaverimängija, nägu punane, midagi seletada. „Jumalateenistus on juba läbi – te jäite hiljaks!” ütles pastor selle peale asiselt.

Löödult ja asiselt, keeras mustlane otsa ümber ja läks hoopis bussipeatusesse istuma, kust kõik inimesed demonstratiivselt platvormi alt välja astusid ja kolme sammu kaugusele liikusid – ka bussijuht ei tahtnud seda vaest naist sallida, kui ta kohale veeres, vaid ütles talle paar kurjemat sõna, et ta siit kiiremini minema saaks ning tema ilusaid puhtaid istmeid ära ei situks. Löödud mustlane komberdas jälle minema ja kõik sündmust jälginud inimesed hingasid kergendatult. – Mida nemad oleksid saanud teha, kui ta vaid tulnuks õigel päeval, siis ta oleks saanud supiköögis mitte ainult istuda vaid ka süüa...

Järgmisel hetkel juhtus väga palju asju korraga ning väga kiiresti. Üks välk sadas alla selgest taevast ja otse kiriku katusesse, missest et kirikul oli piksevarras olnud. Inimesed vaatlesid hämmingus sellist ilmutust ning hingasid kergendatult.

„Kui me oleksime veel teenistusel olnud...” ütles üks kohale jäänuist ja teine noogutas mornilt ning otsis süüdlast pilve, kellest pahanduda, kuid taevas oli tühi. – Ja siis sadas alla teine välk ja kolmas ja neljas... Inimesed kargasid kirikust eemale ning vaatlesid õudusega kuidas välgud kirikut materdasid. Üks välk, vist kolmeteistkümnes tabas ka supikööki, milles asunud petrooleumi balloon lõhkes ja kõrvalhoone põlema läitis, mis järel ka kirik kiiresti leekitega kattus. Klaverimängija ning pastor langesid põlvili ning hakkasid igas jumalakeeles ja palves halisema – et selline õnnetus oli neile sündinud. Enne kui keegi sellest õudusest ärgata suutnuks, et kasvõi tuletõrjesse või kusagile helistada, oli kirik maani maha põlenud. Isegi irevil hambaid, nagu mõnest majavrakist alles jääb, ei olnud. Kuni vundamendini välja oli kirik maha põlenud, nagu oleks Jumal ise taevast alla sadanud ja ohvri koos puude ja altariga üles taevasse võtnud, nagu sündis Eelija päevil. Kõik vaatlesid seda paika sünge vaikimisega ning kobistasid, kes kodu poole, kes sõprade poole uudist teatama. Kaarnakivi kogudus oli maha põlenud – ja nii jõledasti! Mis patu eest küll sai nii koletu asi juhtuma. Isegi glam-rokkariks maskeerunud Lutsiver oli paigast ummisjalu pagenud, ise urisedes:

„No anna asu, nii hull see asi nüüd ka ei ole, et nii ilus hoone ära raisata! Siin oli ikka ustavaid kristlasi kah!!” Kuid sellegi poolest ei pööranud ta pilku selja taha, et vaadelda tulelõõma vaid hoopis kiirendas sammu. Kui ta oli juba küllalt kaugele pagenud, julges ta juba allmaale ilmuda, nagu see inglitele ja kuraditele kombeks oli – ei võinud iial teada kui püha selline tuli on – pärast ei saa selle ligiduses nõiakunsti või ilmumist ehk kadumist kasutada... Ta veel mäletas seda alandust väga elavalt, kuidas tema prohvetid olid ümber altari tammunud ja kisendanud, et saada taevast tuld, kuid ei midagi – siis kui Eelija neid mõnitas ja väitis tema olevat põõsasse asjale läinud, et ta vastata ei saanud. Tegelikult oli siis kolm jumala inglit tema kõrval seisnud – üks kummalgi käel ja üks tema ees, et ta ei saaks liikuda. Ta oleks kindlasti oma alamatele ühe välgu kinkinud, et selle vastiku Eelija suu sulgeda, kes nii palju hüppas, et tema miski prohvet oli. Ja nüüd võttis Jumal oma enese koguduse tulega taevasse.

„Kurat, mis tal ilusa kivi vastu on? Heroodese templist ei jätnud ka kivi kivi peale – on aga ikonoklast!!” ei saanud Lutsiver aru, ning Leonidas ulatas talle vaikides ühe käterätiku ning taganes kiiresti minema. Peaõelus tupsutas oma otsmikku ja pühkis higi. Üks praktikantidest ei saanud jälle õhkkonna muutusest aru ja tuli veini ning pariisi šokolaadi pakkuma ning sai kogu sita endale, kui Lutsiver ta ümber pööras ja pea alaspidi tõstis ja läbi tõmbas, ise sisistades: „ебать его мать и бабушка, и моя сестра, но без мозгов, вы тормозить. Паразитирует разобрать и не из-за похвалы !” Leonidas tänas oma õnnetähte, et see praktikant oli läheduses olnud, sest nüüd sai tööasjadest rääkida. Kui peaõelus oli praktikandil jälle minna lasnud seisis ta vaikimisi Lutsiveri trooni ees. Viimane põrnitses teda veidi alkulmu ja torises: „Mis, sa oled ikka veel siin? Tööd ei ole teha vä?” Leonidas köhatas hääle puhtaks ja andis kummardades ühe üriku edasi.

„Tänased mustade maagide nimekirjad, ja kes on nõus valge maagi tiitlit pürgima!”

„Miks sa kohe sellest ei alustanud??” mõmises Lutsiver heatujuliselt ning krahmas üriku endale, lugedes seda ilmse mõnuga. „Kas sa ka tead kui sitt päev mul täna oli?” irvitas ta kirjarulli otsast mõnitavalt. „Tean, tean,...” ohkas Leonidas tõsiselt. „Allmaa ka värises, kui see kirik põrgusse vajus – siit poolt oli see hoopis teine vaade, näha hoonet ära neetavana vajumas. Seepärast ma selle praktikandi ette lükkasingi, enne kui heade uudistega tulin,...” valetas Leonidas kinnise pilguga ning Lutsiver vaatas teda uskumatul pilgul: „No on lõust! No on limukas! Anna käppa kah – see on oma jope - nii peabki!!” Ja lutsiver tõesti kätles ja siis kaisutas kaitseinglit karuselt. Siis vaatas hämmastunult nimekirja. „Tänane saak on ikka oivaline!” Ta viskas pilgu ja leidis ühe eriti huvitava nime – „Ja tema ka?” küsis Lutsiver tunnustavalt ning näitas ka Leonidasele. „Višnagojimi töö!” kraaksatas Leonidas selle peale. „Ta töötab ju segaduste osakonnas ning pani selle kristlase arvama, et New-age on täiesti lubatud palvepraktika, siis saatsid mõned riiu osakonnast talle paar pompsu tee peale ette, kelle peale vihastuda ning mõne halva poliitiku ja kristlane hakkaski sajatama ning vanduma ja sai mustaks maagiks – ta ise peab end ikka veel kristlaseks ja ei näe probleemi. Käib kirikus, maksab kümnist – tal on väga hea töökoht ja ta sõidab S-klassi Mercedesega samal ajal kui tema elatanud ema elutseb vanadekodus. Päris äge tegelane teine. Ta on ka oma partei noortenõukojas ning vääga lootustandev kandidaat valimistel. Õpetab kallutatult pühakirja, kuidas eduteoloogiliselt oma elu seada. Kõik poisid kadestavad teda koguduses ja tüdrukud õhkavad tema järele – sealt saaks edasi mõne kolmik suhte arendada, sest ta on ju kihlatud ühe eriti kõrgi perekonna tibinaga, kes eriti välja ei näe – tead küll, sarvraamide ja astma ja laia ahtriga, kuid millised tutvused ta sealt saab!” Lutsiver vaatles oma kaitseinglit kaastundlikult. „Hakkad haigeks jääma, poiss, kiidad juba oma konkurentsi?” Leonidas muigas selle peale salakavalalt ja koukis järgmise üriku põuest välja. „See on minu töö, mida mina nende heade uudiste ajal tegin!”

Lutsiver luges ja noogutas aukartlikult. „Tubli töö – jah, tubli töö!” Siis luges uuesti ja vaatas uksumatusega Leonidasele otsa: „Mis kuradi asi on karistus vihmavee korjamise eest – demokraatlikus riigis? – See on ju otseselt põhiseaduse vastane!!” siis ta luges edasi: „Peanõukogu on võtnud vastu otsuse, et sõna „Blackmail” on liiga rassistlik ja tuleks asendada sõnaga „Whitemail” millele rahvuslaste ja vabariiklaste koolkond vastas et sõna „Whitewash” on samuti rassistlik ja tuleks asendada sõnaga „Peewash” - Peakohus arutab küsimust, kas mõni pissuaar või kloaak tahab selle kohta sõna võtta ja solvuda, et neid on kõnetatud!” Ta vaatas nimekirja.

„Blackhawk asendatud Nightingale'iga”; „Blacksmith asendatud ironsmith'iga”;„Blacklist asendatud deathlist'iga”; „Black lives matter”; „Gay-pride” ; „Black-pride” ; „Yellow-pride”; „Green-pride”; „Women-pride”; „Animal-pride”; „Red-pride”..”No kuule, jäta ikka teistel töö- ja pugemisruumi kah, muidu saavad kõik head ideed otsa, millega inimeste ajusid nussida...” Naeratas Lutsiver mürgiselt ning ulatas ürikud tagasi. „Aga saada see Višnagojim minu juurde, ma tahan teda ka tänada.”

Masendatud ja traumeeritud Kaarnakivi koguduse pastor ohkas diivanil, kui ühe naabruskonna koguduse pastor talle kohvi kallas. Ka klaverimängija oli seal ja istus tema vastas ning jõi oma kohvi. Nad põrnitsesid mornilt enese ette ja veeretasid käte vahel kohvitassi. Inimesed tulid ja läksid ning pomisesid neile kaastunde avaldusi ning võrdlesid nende kannatusi Iiobi omadega, ja nemad noogutasid väärikalt kaasa.

„Kas te tulete õhtusele Jumalateenistusele – vend Justus, teie kogudusest sai Jumalalt sõna, mida ta soovib jagada. Te olete ka kutsutud, ma panin esimeses reas teile kohad kinni.” ütles siiralt rõõmsameelne hääl ja pani flaieri nende ette lauale ning kõndis jälle minema.

„Teda ei olnudki tänasel koosolekul...” märkis Klaverimängija ja pastor kortsutas kulmu. „Mis saab veel tähtsam olla, kui pühapäevane Jumalateenistus?! Urises pastor endamisi – „Aga ta mult saab – ja veel koos jutlusega! Miks ta seda ei võinud meie koguduses maha ütelda??” Klaverimängija ei saanud samuti aru.

II

Ruunivaimud pidasid omavahel nõu ja õnnitlesid Eh'i oma esimese šamaani eest.

„Ma ei teadnud, et sinus niipalju jõudu on...” tähendas Tyr tunnustavalt „... ja häbematust!” märkis Ur rangelt ning Isha kõkutas naerda ja müksas teda küünarnukiga. „Ole nüüd, ära ole nii armukade!” Kõnetatu saatis Ishale jäise pilgu ning jätkas, nagu poleks talle midagi öeldud:

„Kuidas tema koolitamine edeneb!” Ka teised ruunivaimud vaatlesid Eh'i huvitatult ning jäid kuulama, kui noor ruunivaim võttis tähtsa poosi ning hakkas nende keskel deklameerima.

„Tüdruku endaga probleeme ei teki, sest ta usaldab mind – kui kõik läheb plaanipäraselt saan ma temaga täna üheks, mis tagab et Lutsiver enam vahele segada ei saa – ega ka ükski teine partei, kes võiks teda sebida...”

Kõik noogutasid tunnustavalt, kuid Kenaz vaatles Eh'i tähelepanelikult. „Sa ütlesid: 'Tüdruku endaga' – tähendab, seal siiski on mingi probleem?” ka teised noogutasid selle peale ja vaatlesid tõsiselt Eh'i palgesse, kes ei lasnud end pelutada.

„Naljakas, et just sina seda märkasid...” edvistas Eh, kuid Kenaz naeratas vaid nõrgalt ja jäi viisakalt ja vaoshoitult ootama. „Probleem on sinu õpilases, Kenishas, kes meid metsas teopealt tabas, kui ma Tiffanyle viimast lihvi andsin – ma sain temalt päris suure noosi; nagu te juba teate, asendas Jeesus tema paagi suuremaga, mis oligi mu algne plaan, sest nüüd on ta valge maagi õpinguteks valmis...”

Jera segas vahele ja tema silmad olid kissis: „Sa ikka tead, et iga must maag, kes neid õpinguid alustab, riskib oma elu ja tervisega ning vaimu terviklikusega – et ainult iga neljas üldse läbib need õpingud ja neist läbinutest ainult iga seitsmes on asjalik šamaan?” Õhkkond ruunivaimude ringis muutus ohtlikult jäiseks, kuid Eh oli ikka väga rahulik nagu poleks ta seda üldsegi mitte märganud.

„Seepärast ma olen värvanud musti maage temale toidu otsimiseks, et ma ei peaks enam tema vaimuväge kulutama, kui ma seda temaga teen!” tähendas Eh rõõmsalt ning esitas nimekirja ja Reito võttis üriku vastu.

„Armuloits; Armuloits; Armuloits; loto peavõit; uus maja; uus auto; uus armuke; uus naine, uus armuke ja naine; ...” tjah-jah nad ei tee enam neid inimesi nagu nad vanasti neid tegid...” vangutas ruunivaim laitvalt pead ja laksas keelega ning Sig nõustus: „Sellepärast meie arvud ongi nii palju kahanenud. „Ja kristlased selle riigi endale saanud...” ümises Madr.

„Kui palju hingejõudu sa kokku neilt kraapisid?” tähendas Wunyo huvitatult.

„Nad ei ole Tiffany...” vabandas Eh tõsiselt ja vari langes tema palgele. Teised ruunivaimud jäid aga väärikalt ootama, nii et kõnetatu jätkas ning avas oma käed, nagu tahaks mingit tähsat fakti esitada.

„Seekord õnnestus mul kolm hedonit kätte saada, kuid arvestades Tiffany ja minu tarbimist on see sama palju kui üks seanss, ja ma pean kokkuhoidlikult ning ettevaatlikult tarbima...” tähendas Eh

„Olid ajad, kui ühe hedoni eest oli võimalik terve sõjavägi ära varustada.” tähendas Reito tasakaalukalt. „Nad sõdisid terve nädala ja jäi veel ülegi!” ning siis vaatas ta sapiselt noorele ruunivaimule otsa. „Ja sina kulutad selle teismelise plikaga kahe peale kolm hedonit seansil??”

„Selleks on ka mõjuv põhjus!” õigustas Eh end tarmukalt ning noogutas kaasa.

„Nii, ma kuulan!” ütles Ur rangelt ja tema huuled paindusid lõbustatud irveks, mis tema tavalise kriipsu kohta oli üsnagi ebatavaline ja ka teised muigasid selle peale ning vaatlesid kõrgilt kõnelejat nende keskel.

„Tema isa küündimatus kasvatajana ja ema kristlikkus on tõsine vastutegevus ja masendab Tiffanyt märgatavalt – ma ei saa tüdrukut päris mütsiga lööma minna, sest ta võib midagi taibata, tema ema võib midagi taibata ja palvetama kukkuda ja isa võib ka midagi taibata – ükskord sattus ta meile peale, kui ma nähtav olin, õnneks olin ma jõudnud tüdruku juba riidesse panna ning kuna Tiffany oma isa vihkab siis rääkis ta mind lesbi-tüdrukuks – mu nimi on nüüd „Eha” - vastutasuks saime teada, et Madis on liberaalselt meelestatud ja ei hakka selle pärast köhima. Tõenäoliselt põeb ikka veel, et ta Mihkli ära tappis – mis on meile kasulik, sest politsei mätsis loo ju kinni ja sellele ei järgnenud midagi. Kahjuks pani ta ema ka ultimaatumi lauale – kui ma veel kord teda keppides vahele jään, siis peab Tiffany välja kolima! Seega pean ma kogu aeg tüdrukut lohutama, enne kui saame üldse õpingutele keskenduma – üks tibusamm korraga. Me ei saa tema kaotust endale lubada!” lõpetas Eh oma ettekande ja mõneks ajaks valitses ruunivaimude seas vaikus. Mõne ajapärast hakkasid siin seal pead nõksatuma noogutusteks ja teised jälle silmi pilgutama.

„Tal on ju mehelt päritud villa kah?” tähendas Isha väärikalt ning Ur vaatles ka kõrgilt, mida noorem ruunivaim selle peale kostab. „Praegu pole õige aeg perekondlikke sidemeid lõhkuma hakata, sest see võib langeda mõlemat pidi – ta võib siis meie juurde pakku joosta; aga ka Lutsiveri juurde, see on ju ka teda keppinud – ja siis on veel vend Justus, kes tema last hoiab; too nõid ja zen-budist ei ole koos pooltki nii ohtlikud kui see poiss, ja ma kahtlustan, et tal on tüdruku vastu tunded...” Selle peale vaatles Tyr Eh'i eriti lugupidavalt ning vaatles osatajat mõnitavalt. „Hakkad vanaks jääma?” „Mitte sinu räpsaseimas unenäoski!” tähendas kõnetatu uhkelt ja ajas nina püsti ning teised asusid mõlemat lepitama. „No-noh!” mainis Kenaz heatahtlikult „Jääme ikka sõbralikuks – ärge veel teineteist nahka pistke, või on see armastus?” ja kogu ruuniring naeris selle nalja üle. Siis muutus Kenisha jälle tõsiseks ning saatis küsiva pilgu Eh'i suunas ja ka teised ruunivaimud võtsid väärikama ja tähelepaneliku asendi. „Miks sa arvad, et just Kenisha probleeme tekitab – vend Justust ma tean, kes ta on, kuid Kenisha on ju meie poolt...”

„Kui me Tiffanyga temale vahele jäime, saatis ta mu ropu sõimuga minema ja pärast peksis tüdruku vaese omaks – ja ma ei mõtle mingis pehmos vormis – tema selg ja tagumik narmendasid nii tugevasti, et selle tervendamine võttis seitse hedonit hingejõudu; tal olid ikka veel lõhnad Jeesuse juures käimisest küljes ja see pede ei võinud teda ise tervendada, kuigi suurendas tema paaki!! Ta on kahtlaselt kristlikuks muutunud – oled sa kindel, et sa veel valitsed tema üle?”

„Ma jätsin tema toitmise jah järgi, ning miskipärast on Jeesus hakanud teda oma inglitega toitma...” tähendas Kenaz alistunult ning teised ruunivaimud vangutasid selle peale laitvalt pead.

„Varem saime ikka ise oma šamaanid toidetud.” tähendas Tyr kõrgilt, kuid sai kohe Isha käest keelava pilgu ning parandas oma tooni. „Ma mõtlen, ta on vana kah, Jeesus on varemgi kõntsa elustanud – ju üritab midagi...” Ka teised võtsid leebema ilme ning vaatasid Kenazi poole kaastundlikumal pilgul. „Ma räägin temaga!” ütles Kenaz ja tõusis püsti. „On juba tagumine aeg see piripill paika panna – ta on viimasel ajal eriti pepsiks muutunud, see tahan-olla-kristlane, see on tal juba lapsepõlvest peal, kuid ma teen talle selgeks – või tapan Tiffany ära, kui ta aru ei taha saada. Ta ei hakka tüdruku eluga niikuinii mängima, sest ma tean, et ta suhtub temasse, kui oma lihasesse tütresse, ehkki püüab oma tõredusega muljet jätta, et ei hooli. Tüdruk saab olema meiega, või ei saa üldse mitte olema!” ja ka teised nõustusid sellega kurjas tõsiduses. Enne lahkumist ei unustanud Kenaz Eh'ile ühe sooja patroneerivat pilku saata – „Ma ühtlasi vaatan selle toidu küsimuse järele ning saadan kaarnad Tiffanyt toitma, piiblis on ka selline kirjakoht, et see peaks ka tagama, et Irina või vend Justus ei saaks midagi köhida, nii et ole mureta – aga muidu tubli töö sul! Sinust hakkab asja saama...” Eh säras sellise tunnustuse peale, kui varem oli ta olnud nagu ümmardaja ja nüüd koheldi teda nagu võrdset võrdsete seas.

III

Vend Justus oli kaua sellest kirjakohast jutlustamist edasi lükanud, sest talle ei meeldinud see. Ta ei pidanud endast just eriti lugu, et ta oli kunagi narkomaan olnud ja nüüd kristlaseks oli pöördunud – tema elu oli küll korda läinud, kuid ta leidis, et see pole veel põhjus hinge tõmbamiseks ja oma seisukorra imetlemiseks. Palju oli veel teha. Ta polnud ikka veel rahul, et ta ei suutnud Tiffanyt usule tuua, ehkki tüdruk oli juba kiriklikult ristitud. Ta ei saanud kunagi sellest aru, kuidas rikkad suutsid usku nipsasjakesena kohelda, nagu see oleks mingi kultuuriline näitaja ja ei midagi erilist. Ja tema ema oli ka kristlane – ta oli temast kuulnud, ja teadis Irina tõsiusklikusest. Ta ei saanud sellest müsteeriumist aru, kuidas võis nii vaga ema laps nõnda metsa minna, kuid tema asi polnud teiste elu hukka mõista, arvestades oma päritolu. Ta näris närviliselt oma küüsi, kui mõtles, et peab jutlustama. Talle polnud esinemine kunagi eriti meeldinud – kui ta oli olnud narkomaan, siis ei võinud inimesed teda näha, et ta näppas, ja nad oleksid talle piki tahti andnud, kuigi ta oli nüüd muutunud mees, ei suutnud ta seda hirmu endast maha raputada. Nii hirmutav oli astuda kantslisse ja öelda jutlust. Kes ta enese meelest oli. Mida õige Jeesus mõtles, kui ta selle jutluse just temale saatis? Kas siis neil ei olnud nõnda vägev jutlustajast ja tervendajast pastor, kes oskas hästi esineda või samas kabariidis klaverimängija – miks ei võinud Jeesus nende juurde minna ja vend Justus oleks sellest aru saanud. Ta ei olnud kunagi endale sellist tähelepanu soovinud. Kuid Jeesuse sõna oli seaduseks ja ta ei julenud Jumalale ei öelda...

Kui ta kirikule lähenes, siis hoone nägi välja nagu mõni tavaline koolihoone või raamatukogu – sellel polnud isegi risti küljes. Ei olnud uhkeldavat silti ega midagi, kuid ometi oli tänaval juba lahke naeratusega varustatud näitsik ootamas, kes temalt küsis, kas ta soovib kuulde aparaati või tõlki, et jutlust paremini nautida, sest saal oli väga ruumikas, ehkki tänavalt poleks seda üldse uskunudki, et hoone teise hoonesse ära kadus, moodustades T kuju. Oma olemuselt oli see linnaosa väga räämas ja lõikavas kontrastis endise Kaarnakivi koguduse ilu ja väärikusega. Uudistes räägiti, kuidas naabermajast olevat „valge hiinlane” oma järjekordse ohvri nõudnud; tagahoovis oli üks purjus inglise poissmees ära vägistatud; taksojuhid keeldusid väljakutsetest siia ja nõustusid üks kvartal varem sind maha panema, küsides selle eestki hingehinda. Kiriku vastas oleva maja olid pomskarid külmal talvekuul sooja otsides kogemata maha põletanud. Los Angeleses elutsev välis-eestlane, kellele krunt kuulus, ei teinud ka pärast sanktsioone kuulmagi ja jättis asjad nii nagu olid. Ju oli talle maksude pärast nii kasulikum. Selles depressiivses linnajaos oli hingemattev kõndida ning tänavad olid kella ajale vaatamata nagu mahajäetud – väljas paistis veel päikegi, kuid mitte kedagi liikumas, peale vend Justuse, kes piibel käes söakalt kõndis.

„Mida see pede siit tahab?” küsis üks kuri hääl pimedast tänavanurgast, kuid teine kutsus ta kohe korrale. „Ei näe, et tal on piibel, see seal on kirik – las ta olla, ta pole ohtlik...” ning vend Justus tegi vaikse tänupalve ja kõndis rutakalt edasi. Viimane asi, mis ta nüüd vajas, oli see, et keegi teda mendiks või koputajaks pidama hakkaks. Vähemasti mitte enne jutlust...

Ka teda varem viisakalt kõnetanud näitsik vaatas kurjalt häälte poole pimedast tänavanurgast ja võttis võitlusasendi sisse, sest ta kandis permi vrakki: Adidase dresse, koos Nike'i tossudega, ning tal olid randmepaelad higi eemale juhtimiseks ning pea ümber tõmmatud suur valge peapael, mis juukseid paigas hoidis, kirjaga: „Jeesus elab!”. Vend Justus vaatles teda hämmingus ja raputas pead: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest need, kes mõõga tõmbavad, langevad mõõga läbi!” ja kõnetatu vaatles teda totakalt. „Aga nad kõnetasid sind nii lugupidamatult!” ütles näitsik nördinult, „Kuidas sa võid sellega leppida?” „Keera teine põsk!” tähendas vend Justus nohisedes ja pööras ümber ja sisenes kirikusse. „Oh, õigus, ma unustasin...” tähendas näitsik tasakaalukalt ja jätkas oma postil inimeste viisakat teretamist ja sissejuhatamist.

Saal oli juba raskelt rahvast täis – isegi aknalauad olid istekohtadena kasutusele võetud, ja et need olid sügavamad, siis olid lapsed sinna püsti vastu aknaklaasi paigutatud, et keegi neid kogemata ära ei tallaks. See hakkas kahtlaselt Effataa ärkamise päevi Tallinnas Püha Vaimus meenutama, ning vend Justusel käis õõnes tunne kõhust läbi. Tema jalad hakkasid värisema, nagu oleks ta vesiliivas kõndinud. Ta tegi kiire palve ja ägas oma vaimse nõtruse Jeesuse poole ning liikus ainiti kantsli poole. „Kõik korras, kus su käsikiri on?” küsis soe mehe hääl ja näitas talle kahte pöidlad üles kinnituseks, et on tema poolt. Vend justus vaatas nõrgal ilmel koguduse pastorile otsa, ja siis esirida ning neelatas, enne kui vastas – „Ma jutlustan peast...” leidis ta end sosistamas, ning sai karuse müksu õlale. „Nii peabki – peast! Ole ikka täitsa!” Kantslisse oli juba klaas vett ja täis kann koos sidruniga selles ulpimas pandud. Ta kustutas vaid lugemislambi, sest kuigi ta pani oma piibli lugemiseks kantsli peale, polnud tal vaja selle kirjakoha retsiteerimiseks, teda maha lugeda. Ta oli seda juba tuhat korda oma vaimus kohanud ja selle eest põgeneda püüdnud. Kuid täna oli see päev, kui ta tunnistab oma usku. Täna ei võinud enam kahetseda ja tagasi vaadata, et ta oleks oma Jeesust väärt.

Jutlus oli järgmine, vastavalt kirjakohale: "Ja sündis, kui tema hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda. Ja vaata, üks vesitõbine inimene oli tema ees! Ja Jeesus hakkas rääkima kirjatundjatele ja variseridele ning ütles: "Kas on luba hingamispäeval terveks teha?" Aga nad jäid vait. Ja puudutades ta tegi tema terveks ja laskis ta minna. Siis ta ütles neile: "Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta teda kohe välja ei tõmba hingamispäeval?" Ja nad ei suutnud selle peale midagi vastata."

(s7.) "Aga tähele pannes, kuidas need, kes olid kutsutud, valisid ülemaid istekohti, rääkis ta neile tähendamissõna ning ütles neile: "Kui sind keegi on pulma kutsunud, siis ära istu ülemasse paika, sest vahest on tema poolt kutsutud keegi sinust aulisem, ja et see, kes sind ja teda kutsus, ei ütleks sulle: anna sellele aset! ja sa peaksid siis häbiga istuma alamasse paika. Aga kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu alamasse paika, ja kui tuleb see, kes sind kutsus, ja ütleb sulle: sõber, mine sinna ülemale! siis on sul au nende ees, kes sinuga istuvad ühes lauas. Sest igaüht, kes ennast ülendab, alandatakse, ja kes ennast alandab, ülendatakse!" Aga ta ütles ka sellele, kes teda oli kutsunud: "Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nad sind jälle ei kutsuks endi juurde ja sina nõnda saaksid tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, vigaseid, jalutuid, pimedaid; siis sa oled õnnis, sest neil ei ole midagi sulle tasuda, kuna see tasutakse sulle õigete ülestõusmises!"."

(s.15) "Kui üks lauas kaasistujaist seda kuulis, ütles ta temale: "Õnnis on, kes leiba sööb Jumala riigis!" Aga ta ütles temale: "Üks inimene tegi suure õhtusöömaaja ja kutsus paljusid. Ja õhtusöömaaja tunnil ta läkitas oma sulase kutsutuile ütlema: tulge, sest kõik on juba valmis! Ja nad hakkasid endid kõik ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: ma olen ostnud põllu ja pean välja minema seda vaatama; ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid katsuma; ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: ma olen võtnud naise ega saa sellepärast tulla! Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis vihastus kojaisand ja ütles oma sulasele: mine kohe välja linna laiadele tänavatele ja kurudesse ja too siia sisse vaesed ja vigased ja jalutud ja pimedad!"

(s.22) "Ja sulane ütles: isand, see on tehtud, nõnda nagu sa käskisid; aga veel on ruumi! Ja isand ütles sulasele: mine välja teede peale ja aedade äärde ja sunni sisse tulema, et minu koda täis saaks! Sest ma ütlen teile, et ükski neist kutsutud meestest ei saa maitsta mu õhtusöömaaega!"."

Jeesus läheb, nagu tal tavaliselt on kombeks kellelegi külla – ja seekord ei ole see mitte Sakkeus või Peetruse ämm või rooma sõdur, vaid ühe variseride ülema juurde. Seega võiks nagu eeldada, et variserid on sellise au üle väga õnnelikud, et Jumalamees Ješua ben Joseph nende keskele tuleb. Ta on ju kutsutud, nagu paljud teised sellel väärikal võõruspeol – ja ometi on juba kirjakoha algusesse varutud ninanips. On hingamispäev – ja ei või tööd teha; kõigile juutidele on töö tegemine keelatud, ning ka sammude arv on limiteeritud, mis sel päeval liikuda tohib, et mitte käsu vastu eksida – et üldse sellisel tähtsal päeval võõruspidu toime panna, on vaja erilist tarmukust ja ettevalmistamist, sest päeval enesel ei ole ju üldse võimalik tööd teha – isegi su ümmardaja ei või töötada, seega pidi juba reedel olema laud ette valmistatud, et tähtsad ninad saaksid hingamispäeval seda pidusööki ning vaimukat jutlust nautida, mis söögilauas pidi aset leidma. Samas, see privileeg ei laienenud kõigile kutsutuile, sest pidu peremehega võisid jutelda ainult need külalised, kes istusid talle kõige lähemal, ehk siis koos laua päisega kolm kuni viis rida, ehk siis 7 – 11 inimest. Üle laua hõiklemine oli tõsine laua etiketi rikkumine, kuid sellest hiljem.

Nagu öeldud, on vaimukad variserid tähtsale külalisele viisaka nöögi hingamispäevaks ette valmistanud, et rafineeritult vaadata, kuidas Jumalamees sellele reageerib. Tema ette asetatakse üks vesitõbine inimene. Ja vesitõbiste inimestega on selline paha lugu, et Jeesuse ajal oli nende jaoks ainult üks ravi – nende koljusse tuli auke puurida, et vesi saaks ajust aurustuda, ning augud tuli turbani laadse lõimega infektsiooni vältimiseks kinni katta, mida tuli regulaarselt vahetada. Ja selline inimene, ei võinud Jumala kotta astuda, sest ta polnud rituaalselt küllalt puhas. Võis vaid ette kujutada, mis tema hinges toimus, kui Jeesus tema peale vaatas, ühelt poolt pilklikult hirnuvad variserid ja teiselt poolt võimalik tervenemine, kui Jeesus heidab armu – kuid Jeesus oleks võinud ka kurjalt süljata, nagu tal mõnikord kombeks oli. Nii et, keegi ei teadnud, mida see Jeesus nüüd järgmisena teha otsustab. Oleks Jeesus nüüd vihastunud ja minema tormanud, oleks see variseridele moraalne ja intelektuaalne võit olnud. Õhus oli päris pinev konflikt, ehkki esialgu „viisakas”!

Jeesus alustabki s3. küsimusega, kas hingamispäeval võib terveks teha, sest tervendamine on variseride meelest töö! Ning kõik on vait ja teavad õiget vastust – aga nad tahavad kuulata, mida Jeesusel on selle kohta uut öelda. Äkki saab uhkele Jumalamehele hoopis koha kätte näidata, kes kogu aeg nii ülbelt räägib. Las tema ka tunnistab, et ta ei tea midagi. Sokrates oli ju kuulus selle pärast, et ta tunnistas: „Ma tean, et ma mittemidagi ei tea!” Miks siis mitte Jeesust sellisesse olukorda panna, kus ta oma inimlikku olu tunnistaks – ta ju pole Jumal!

Hallelujah?

Vähemasti mitte variseride meelest, kuid Jeesus julgeb siiski vesitõbise hingamispäeval, kõigi variseride nähes, selle tähtsa variseride ülema majas, terveks teha! Suhtumine Sakkeuse juures ja siin on kardinaalselt erinevad. Ja siis ta mitte ainult ei tervenda – nüüd peaks ta sündsa vabanduse lausuma ja käsu järgi end roojaseks pidama, ning pidulauast teiste kasuks lahkuma – et anda au Jumalale – Jeesus valib jälle uue tee: „Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?” (s5.) Ja ongi nii! Kõik said sellest aru – kui sa jätsid härja või poja kaevu, siis võis see seal ära uppuda ning hea kaevu ära rikkuda, kuid ühtlasi oli küsimus ligimese armastuses, mida tuli ka austada – isegi hingamispäeval! Ja variserid said väga hästi aru, et presenteerides seda vesitõbist hingamispäeval, sellel pidusöögil tervendamiseks, olid nad ligimese armastuse unarusse jätnud. Kuid esialgu oli kõik „väärikalt” toimunud, nii et keegi ei hakanud väga kobisema. Jumalamees tuli vimkast auga välja ja oli kutsumise vääriline ja pidusöök võis alata. Mis vesitõbisest sai, seda enam ei mainita, ju ta juhatati jälle viisakalt välja, et ta muid varisere ei tülitaks!

Me jõuame laua osaduse juurde, mis on juutidele väga tähtis rituaal. Need, kes on juudi juurde pidusöögile kutsutud, võivad end erilise au osaliseks pidada – ja seda enam, mida kõrgemal positsioonil on kutsuja, kuna see tähistas lugupidamist. Otse loomulikult tahavad kõik leivaisaga rääkida, ja püüavad üksteise võidu kõige paremaid kohti, kus saab vestelda, hõivata, mille peale Jeesus ütleb oma esimese tähendamissõna sellel õhtul, mis on suht sulnis ja viisakas ja läheb õhustikuga kokku. Ta ütleb, et inimesed peavad oma koha valimisel olema alandlikud, sest siis on vähem võimalusi, et neid teised alandama peavad, kui nad liiga kõrgele pürgivad – ja inimesed said sellest aru, et selline mure on. Kusagil võis alati pesitseda keegi auväärsem, kes võis sind häbistada, kui sa liiga kõrgele istusid või midagi tegid. Ja inimesed kartsid selliseid asju. Hea Jumalamees oli korraga olnud nii hea, et andis sellele olukorrale lahenduse, kus ka vähematel kohtadel istujad võisid end väärikana tunda, sest ühtäkki nad polnud enam „ilmajäänud” kellele vestlevaid kohti ei jätkunud, vaid „alandlikud” kes ootasid leivaisa ülendust. Ja nii on palju meeldivam viimasele kohale või lausa teenijate lauda istuda, kui sa oled „alandlik” ja teed seda „väärikalt”!

Hallelujah!

Aga Jeesus veel lisas leivaisale selle torke, et tuleks kutsuda ainult vaeseid ja ühiskonna hammasrataste vahele jäänud inimesi, sest muidu muutub selline banketitamine rikaste lõbuks, kus sa kohe oma tasu kätte saad. Sest see loend isikutest, keda Jeesus soovitas kutsuda, on jällegi sellised, kes ei või templisse astuda, ja kes tõenäoliselt hoiavad variseri kojast seitsme penikoorma kaugusele – kummatigi variseride ülema kojast. Kes kujutaks end ette Kadriorus koos Peaministriga või Presidendiga õhtustamas, kui tal on need nimetatud omadused, mida Jeesus mainis? Kes julgeks end pakkuda, kui tal poleks enese kaitseks vähemasti kellegi tähtsa isiku elupäästmist või tähtsa luuletuse või raamatu üllitamist ja tähtsa auhinna saamist ette näidata? Kõik lauas istujad olid ju haritud inimesed ja said aru – tõenäoliselt olid nad kõik variserid ning maa rikkurid. Seega oli seal ühiskonna koorekiht – ja selline ütlemine ei kohanud kindlasti kurte kõrvu. Seda ütles ju Jeesus, kes oli Jumalamees, kes oli kutsutud suure au pärast, et ta Iisraelis miskit misjonit tegi. Jah, temast saadi aru, mida ta silmas peab, mis on tõeliselt jumalakartlik.

Ja variserid üldse ei kibestunud selle kõne peale, see oli vastavuses nende poolt usutud ja õpetatud Toora käsitlusele. Seda tõestab selgelt, kui üks noormees püsti kargab (s. 15) ja rituaalse verbaalse reverantsi Jeesuse ja kõigi kutsutute suunas teeb: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumalariigis!”

No kes see veel läheb Taevasse, kui mitte Variseride pealik ühes oma õukonnaga, kes igal päeval Toorat meeles peab ja seda lambist tsiteerida võib ning nõnda hästi annetab ja käsuõpetust õpetab ning on oma ühiskonna verstapost ja tugisammas. Kes see veel kui mitte tema? Just selle pärast pingutasid variserid nii vagalt oma usku, et kui kasvõi nemad variseridena suudaksid ühe päeva vagadust produtseerida, kus nad kuidagi ei eksi pühakirja vastu – siis nad uskusid, et Jumal võtab kogu maailma Taevasse, või siis vähemasti Iisraeli – või siis vähemasti kõik variserid!

Peo õhkkond oli nii sulnis, nii ülev ja mis muud sai Jeesus siin öelda, kui kinnitada seda ühe vaikse „Aameniga!” Eks seda just Jahve Jumal neilt ootaski, et nad hingaksid oma tegudest?

Ja siis tuli Jeesuse vastus sellele õhkamisele, mis oli kantud tollest vesitõbisest peo alguses, keda ta polnud veel unustanud, ja keda vast enam pidulauas ei viibinud, kes tõenäoliselt õnnesegaselt rõõmust nuuksudes otsemaid koju oma perele seda õnne kuulutama koperdas – ta sai nüüd pühakotta sisse minna! Hallelujah!!

Njah, see Jeesuse vastus! (s. 16 – 24) põmm! Mitte keegi kutsutuist!! Kes on siin mainitud vääritute tõbrastena, kes ei osanud kuninga kutset austada, sest see tähendamissõna on väga imelikult üteldud. Idamaades pole ju kuidagi mõeldav, et sa kuninga käskjalale nii ütled! „Oi, ma ei saa tulla, sest mul on naine!” Naise sai ju peole kaasa võtta, sest kui mees on kutsutud, kuidas ta siis „alasti” läheb – ilma oma naiste ja laste ning kogu au ja väärikuseta? Otse loomulikult võtab ta need kaasa, ja kõik lauas istujad, olles haritud variserid ning jõukad, teadsid etiketti. See oli väga kummastav kuulata, see esimene vabandus, mis resoneerus Iisraeli sõjaväe kohuslusega, sest on mainitud põhjusi, miks sõdur võib end vabandada, miks mitte rindele minna, et tema süda ei jääks nõdraks – kuid selles kontekstis, kus oli kuninglik pulm, oli see täiesti kohatu märkus! Siis oli veel vabandus põllu ja härgade pärast! Need on ju veel hullemad! Kas kutsutu tõesti tahtis oma kuningat vihastada, nõnda et see käskjalad tõrvikute ja mõõkadega tema põllu ja härgade kallale saadaks? Mis asi see „põld” ja „härg” on et see peaks kuninga pulmast väärikam olema?! Kui Eelija viskas oma mantli Eliisa peale, siis ohverdas Eliisa oma isa härjad pidusöögiks ja järgis oma õpetajat, et saada prohveti au, kuid sellega oli ta vaikimisi lugupidamatu oma isa suhtes kelle vara ta oli omatahtsi tarvitanud, sest ta polnud seda veel pärinud, mis sest et oli pärija. Ja nüüd on siin keegi, kes peab oma vara tähtsamaks kui kuninga pulma!

Mida muud saigi siin kuningas teha, kui vihastuda – tema au oli ju nii madalalt teotatud! Kuidas nad julgesid? Ja võib lausa vaistlikult tunda, kuidas kuulajad ootavad, millised jõledad karistused nüüd saavad neile alpidele külalistele osaliseks ja kuidas sealt kuskilt põõsast variser saduser ja nasiir välja hüppavad ning kuninga pulma saavad ning sellega saab tähendamissõna sündsa lõpu ja kõik kutsutud lauas galambuurse reverantsiga siiski austatud – kuid siis paneb Jeesus veel vinti juurde.

Kuningas vihastub ja laseb kutsuda elu heidikud – millega ta kõik eelnevad kutsutud ja nende väärikuse täis situb, sest nende kohad said täidetud „patustega”! Ja mitte lihtsalt patustega, vaid kuninga sulased pidid tänaval neid varitsema ja neid vägisi sisse minema sundima, et pidupaik saaks täis ja kuningas liiga lahja pulma pärast mitte alandatud – nagu ta ei suudaks paljusid külalisi kutsuda ja väärikalt võõrustada. See tähendas ka seda, et kuningas avas oma varakambrid ja riietas kõik need eluheidikud ülikute riietesse, ning lasi nad korralikult pesta ja ära kammida, et nad võiksid sinna väärikalt tulla – sest kuigi see kutse ütles, et härjad on juba tapetud – tähendas see, et selleks ajaks, kui kõik lauda istuvad on härjad juba tapetud ja saab pidusööki alata, et hakake oma viisakaid tulemisaegu teatama, sest nad olid Idamaades, kus polnud internetti ega autosid – kõik sujus teises ajagraafikus. Pärast esimese kutse saatmist oleks veel vähemasti kaks nädalat aega võtnud, enne kui kuninglik pulm oleks alata saanud. Seetõttu oli see kindlasti solvav, kui keegi vabandab end oma naisega – kas ta tõesti rautab oma naist kaks nädalat, omas telgis või majas või kauem ja ei saa üldse mitte kuidagi, mitte mingil meetodil Kuninga pulma tuldud?? Ausalt?! Päriselt!!??! Või kõik need teised vabandused. Need hoopis näitavad, et need kutsutud ei arvanud oma kuningast midagi, sest nende jaoks oli ta tühi koht! Selle eest oli ette nähtud surmanuhtlus ja kõigi „seinapeale kusijate” (mehed) hukkamine ja naiste orjeks müümine kuid vara kas tapetakse või omastatakse või pistetakse põlema ja põllud trambitakse kinni ja puistatakse soola peale, et sinna kindlasti enam keegi elama ei saaks tulla! Selline oli idamaine komme niisugusel puhul.

Kuid see, mida Jeesus ütles, et Kuningas tegi, oli palju jubedam asi – inimesed küll jäid ellu – aga... Nad olid nüüd väljaspool kuningriiki ja selle toimet. Nende peal ei kehtinud enam kuninga kaitse ja väärikus. Nende kuld ei käibinud rahana; nende kaup ei kõlvanud turul; nende tütred ei kõlvanud kosimiseks; nende vesi ei kõlvanud joogiks; nende kutsed pidusöögile ei kõlvanud tähele panna – neile ei kõlvanud enam miskit tähelepanu osutada, sest nad olidki nagu surnud, kuid rituaalses mõttes. Põhimõtteliselt, asetades selle loo Iisraeli, need ülikud ei võinud enam kunagi oma jalga kuningalinna tõsta või templisse. Oleks see jõle karistus sündinud, millest ma ennist rääkisin, siis vähemasti need naised, kes orjeks müüdi, võisid, kui neil vedas ja nad piisavalt ilusad olid, et õige mehega abielluda – need oleksid veel teoreetiliselt saanud templisse siseneda. Kuid nüüd oli kõik absoluutselt välistatud.

Need variserid said aru. See kõne käis nende kohta, et nad olid selle vimka vesitõbise mehega teinud ja niipalju auväärseid kutsunud ja et neile au ja väärikus meeldis aga et nad olid vaesed ühiskonnas kõrvale tõrjunud, ehkki vastavalt käsuõpetusele olid nad kõik kunagi pagulased olnud ja suures näljas Egiptusesse põgenenud, et siis sealt Jahve vägeva käsivarrega tõotatud maale minna. Siis anti neile ju Tooras karm käsk olla suuremeelne vaeste ja heidikute suhtes, sest nemad olid ka kunagi nõnda – kuid kuidagi oli väärikatel variseridel see oma väärikates eludes kahe silma vahele jäänud!

See pidi alles valusalt lõikama – nii neid, kes olid kutsutud, kui peoperemeest – milline lugupidamatus öelda Jumalamehena ja kutsutuna selline tähendamissõna, kus ta nimetab varisere ja nende ülemaid väärituteks ja Jumala õnnistusest ilma olijateks, kui nad just selles suunas kogu oma teenistusega liikusid.

„Kuidas ta õige julges Iisraeli väehulki niimoodi laimata?” võiks Taaveti kombel küsida, kui see Koljatist ja tema väljakutsest pahandus. Siis ju teotas ka Koljat Iisraeli väehulki, ning variserid kiristasid südameis hambaid. Kuidas ta õige julges? Kuid tema oli Kristus! Ta on ikka veel seesama!! Seepärast andke oma elu Jeesusele Kristusele, ning öelge, et teil ei ole selles maailmas ei naist; ega põldu ega härgi, ega midagi muud väärikat, mis teid takistab seda otsust vastu võtmast! Otsusta juba täna ja ärgu hingamispäev teile ette jäägu, vaid olgu teile kui julgustus, sest Jumal on teiega ja juba Armastab teid! Tulge nüüd! Hallelujah!!

Vend Justus lõpetas oma jutluse ning astus vaikselt midagi muud ütlemata kantslist maha ja võttis oma piibli ning kõndis rahulikult kirikust välja. Kõik vaatlesid teda hämmingus ja ei julenud midagi öelda. Siis kui nad nägid, et midagi rohkem ei tule, siis hakkasid nad joviaalselt möirgama ja plaksutama ning Hallelujah karjuma. Inimesed viskusid kantsli poole ja andsid oma elu Jeesusele ning pastoril ja tema meeskonnal oli tükk tegemist, et nõudlejaid rahuldada. Kuid Kaarnakivi koguduse pastor ja klaverimängija tõusid väärikalt üles ning tõmbasid isegi mantlihõlmad rohkem peale ning kõndisid kiirel sammul minema. Kuidas ta oli üldse julenud sellist jutlust ütelda – ja veel siin? Siis kui nad oleksid pidanud küsima annetusi Kaarnakivi koguduse taastamiseks, ehitas tema konkureerivat kogudust üles!! See kõik oleks pidanud minema neile, kui ta vaid oleks selle jutluse öelnud Kaarnakivis, võib-olla poleks Jumal nende koguduse peale nõnda vihastunud. Ja tema ütles selle siin pommi augus! Siin patu urkas! Siin eikellegi maal! Kuidas ta oli õige julenud, see nolk?!

Nad ei oodanud üldse, et vend Justus neid alandlikul ilmel kiriku uksel passiks.

„Mida sa õige mõtlesid, poiss?” sisistas pastor vihast vahutades

„Selline oli Jumala sõna, mille Jeesus mul käskis just siin ja praegu öelda!” ütles vend Justus vaguralt ning vaatas talle väärikalt ja lugupidavalt otsa, kuid see solvas pastorit veel enam.

„Kes sa enda arust oled, poiss, kes su usule tõi? Ja sa tasud mulle niimoodi?!”

Ka klaverimängija ei saanud aru:

„Kui sul nii hea jutlus oli, siis hoiatanud ette, me oleksime võinud jutluste järjekorra koguduses ümber vaadata. Ei saa just öelda, et me sulle sõna ei anna.” ütles ta

Vend Justus vaatles teda kaastundlikult, mis piirnes haletseva pilguga.

„Ma ei ole sinu poeg, kelle sa kaotasid, vaid Jumala poeg!”

„SA JULGED!!” ahmis pastor õhku „JEESUS ON JUMALA POEG JA MITTE SINA!! SA RÄPANE NARKOMAAN JULGED!!”

„Jah, ma olen narkomaan, elades ühe päeva korraga, et mitte tagasi langeda – selle eest, mida sa mulle osutasid, kes sa mulle isa eest olid, Kaarnakivi koguduse pastor” – Rõhutas vend Justus igat oma sõna tõsisel ja vaiksel vaos hoitud toonil, milles polnud pilke vihjetki „Ometi kuulub kogu mu elu Jumalale, et mul endisest elust pole midagi kaasa võtta või igatseda ja nõnda nagu metsast leitud laps on võimalik ära lapsendada ja saab kellegi pojaks, nõnda näen mina end Jumala pojana ning ei omista seda kuidagi endale tiitlina, et pidada end Jeesuseks. Ma arvasin, et sa tunned mind, arvestades, kui kaua me sama teenistust oleme pidanud...”

„Ma ei tunne sind mitte,...” ütles pastor hingetäiega ning kõndis kibestunult minema. Ka Klaverimängija vangutas pettunult pead: „Nii et see on tõsi, mõlemad mu pojad on surnud...” ning tegi minekut.

See tüdruk, kes oli teda sisenemisel tervitanud, seisis ikka veel auvalves ja oli kõike pealt kuulnud, samuti olid tal kõrvus klapid, et jutlusest mitte ilma jääda, ning tema silmad nutsid meeleliigutusest ning nördimusest. „Mida nad ometi teevad!” ja ta juba asutas neile järele jooksma, et oma arvamist öelda, kuid vend Justus tema peatas. „Mis ma sulle sisenedes ütlesin? Mis need kaks lauset olid?” ja tüdruk vidutas meenutades silmi: „Pista oma mõõk tuppe, sest kes tõmbab mõõga, see sureb mõõga läbi! Ja teine oli: „Pööra teine põsk!”.” ja siis vaatas ta õnnetult poisile otsa. „See pole üldse aus, kuidas nad sind kohtlesid, kõik leinavad koos nendega, et nõnda teie kirikuga juhtus – vähemasti ei saanud keegi viga ega surma – ja need sinased nutavad, et see püha jutlus ei saanud nende juures sündima! Kuidas nad õige julgevad!” Kuid vend Justus pani mõlemad oma käed tüdruku õlgadele ning vaatas talle tõsiselt silma sisse. „Järgi Jeesust, mitte neid mehi seal, sest nende tee viib põrgusse ja ma olen pidanud nad juba üks kord oma südames maha matma, sest Jumal on mulle ilmutanud, et nemad ei saa mitte hingamisse, et nad on ennast täis ja näevad ainult oma au ja kirkust, mitte Jumalat ja oma ligimest – seepärast ma pean seda niimoodi tegema, ja sina samuti – seepärast, ära tee seda mulle veel raskemaks, kui sa neile järgi jooksed ja mind kaitsed! Kuidas võib surnud meeste sõim mind haavata, sest Jeesus on nad surma mõistnud ja nende hinged paadutanud, seetõttu see jutlus ei mõjugi neile!” Ja tüdruk leppis sellega ning tunnistas, vaadates oma tossu ninasid. „Kui ma seda jutlust kuulsin, siis ma rõõmustasin, et see Kaarnakivi kogudusele ja tema pastorile ära tegi, sest kui mina oma sõbrannaga sinna tulin, siis koheldi meid vastikult, seepärast ma siin pärapõrgus teeningi – ja ma pole pärast seda alandust suutnud isegi mitte palvetada. Aga kui ma seda jutlust kuulsin, siis ma rõõmustasin, et mu vaenlane on saanud vääriliselt, vastavalt tema teole. Kuid nüüd, kuulates sinu sõnu, ma saan aru, et ka mina pean meelt parandama. Anna andeks, sest sa oled parem mind, kuid mina püüdsin sinu eest seista ja sina seisid hoopis minu ja mu hinge eest! Sa oled tõesti parem mind!” Ja ta hakkas nutma ning vend Justus kallistas teda vaikselt ning lasi tal end tühjaks nutta. Hiljem nad lahkusid teineteisest viisakalt käteldes.

Vend Justus asutas juba minekule, kui teda hele naisehääl selja tagant peatas. Kui ta küsivalt ümber pööras, jõudis tema juurde jooksev Tiffany Ülemiste, kes pärale jõudes oma külgedest kinni hoidis.

„Puhh, ma juba kartsin, et sa jõuad ära kaduda!” hingeldas ta ning vaatles häbematult ja mõnitavalt üllatunud poisile otsa. „Kes su pruut on?” küsis ta tögades. „Ariel Alvael Alamiste!” tähendas vend Justus väärikal toonil. „Ja ta ei ole mu pruut, kristlased lihtsalt tunnevad üksteist hästi – meil on väike ringkond – kui sa evangelismiga tegeled, siis satud paljude inimestega kokku. Ma tunnen su meest, Mihkel Sepist samuti, sest ta oli nõus ühel krusaadil oma performance'iga esinema. Tal oli päris huvitavaid mõtteid – kahju et ei suutnud teda kristlusesse armuma panna... Ta surm oli nii mõttetu ja ebaõiglane!” Tiffany vaatles teda imetluse ja aukartusega. „Hakka sind või kartma...” ütles ta põlevate silmadega ja enne kui poiss jõudis teda peatada, viskus talle käte vahele ning andis eriti tulise suudluse ning vaatas siis veidi kohkunud ja kahetseval ilmel poisile otsa, mida rikkus natuke meelas-kelmikas naeratus silmanurkades. „Sa maitsed kirsside järele...” mõmises ta hindavalt ning tegi minekut, jättes poisi hämmeldunult endale järele vaatama. „Jumal taevas, mis asi see veel oli!” ning veidi segaduses ja palveid pusides läks vend Justus oma teed.

IV

Kui Tiffany ja Eh õhtul jälle kohtusid, siis olid nad tema mehe häärberisse ilmunud, kuid nad ei saanud oma rõõmu kaua nautida, sest varsti muutus Eh tõrksaks. Kui Tiffany teda suudelda üritas, ajas Eh tülgastunult pea kõrvale ning vingerdas end tema embusest välja. „Õhh, sa haised!” ähkis ta tülgastunult, silmad vett täis. „Sa oled poisiga koos olnud!” süüdistas ta.

„Oh, õigus!” ja Tiffany jutustas, mis sel päeval oli juhtunud. „- ja siis ma ei suutnud vastu panna, kui ta seal nii väärikalt ja tugevalt seisis, nagu ma teda kunagi varem polnud mäletanud, et ma mõtlesin, et võtan temalt vähemalt suudluse mälestuseks! Ma ei tea, kas meie teed üldse kohtuvad!” ütles Tiffany end õigustavalt ja püüdis jälle ruunivaimu kaissu pugeda, kuid see põgenes ta eest. „Parem kui sa poleks vend Justust suudelnud, sest sul on tema vastu ehtsad tunded tekkima hakanud ja ma ei või sulle enam midagi õpetada – ma ei või ehtsa armastusega kokku puutuda, sest see hävitab ruuniväe!” ning ta kadus nagu vits vette ja ilmus teiste ruunivaimude juurde ning kaebas neile, mis oli juhtunud.

„See on küll ootamatu areng.” ütles Kenaz süngelt. „Ma just sain Genisha nõusse, et ta enam ei sekku ja sedaviisi – !” Ka teised olid väga tigedate ilmetega, kuid keegi ei hakanud Eh'i kallal võtma.

„Lubage mind, ja ma rebin selle värdja südame rinnust välja! Või see jumalapoiss tahab? Laseb end Tiffany Ülemistel suudelda – kindlasti mõtleb temast roojaselt oma mõtteis – aga ma teen temale otsa peale ja söön ta ajud külmutatuna ära nagu jäätist ja viskan mõned maasikad veel vahele!!” üürgas Eh alandusest punetades.

„Heaküll! Heaküll!” võttis Isha ta oma rinnule ja lasi noorel ruunivaimul end tühjaks nutta. Me mõistame sind ja su kannatust, kuid võib-olla see on hea niimoodi.” ja kui üllatunud Eh veekalkvel silmadega üles vaatas. „Kui see jumalamees tõesti roojaselt Tiffanyst mõtlema hakkab, siis moondub see armastus, mida Tiffany tunneb, ära ning ei saa enam meie väge takistada – kui sa suudaksid neid kahte üksteist keppima meelitada, siis võid poisi lausa üle võtta ja saad palju isiklikuma asendi Tiffany kontrollis – siis võid sa temaga lausa abielluda ning niimoodi ka temaga üheks saada. Niimoodi saame ühe šamaani asemel hoopis kaks! See ei ole üldse kaotus vaid potensiaalne võit – muul ajal on ta aga Lutsiverile kadunud – sest temal saab olema ka raske tüdrukuga ühendust saada, kui see kristlane tema ümber piriseb, nüüd kus Tiffany on temast sel määral sisse võetud...” ütles Isha järele mõtleval toonil nagu meenutaks oma pikast elukogemusest midagi.

„Ishal on õigus!” ütles Ur malbel toonil, mis üldse talle ei sobinud ning seda kinnitas ka Jera „Ära võta seda nii südamesse! Esimene lähebki natuke ajja taha – ja me võime tõesti nad mõlemad kätte saada. Sa tead ju mehi nad mõtlevad ainult oma väikse peaga, mitte suurega.” ja ta pilgutas õelalt silma ning kõik muigasid pilklikult. Ka Eh lasi end lohutada ja Kenaz kutsus ta kõrvale. „Siin on su mustade maagide nimekiri ja siin minu ustavaimate kaarnate oma – võid neid kasutada kuidas heaks arvad, me oleme selles koos ja ei hülga sind, ära karda, ja pea püsti! Homme on uus päev!” ning Eh läks oma töö juurde, et mõelda, kuidas seda kahju jälle heastada, et Tiffany oli jumalapoissi suudelnud.

Eh, kas tema on ka lesbi?

I

Tiffany oli Kenishaga jälle metsas, et mediteerida ruunide üle ja parendada tüdruku tehnikat. Kui vanamees oli talle vajalikud juhtnöörid andnud, jättis ta Tiffany omapead ning läks omi asju ajama.

Tiffany püüdis mediteerida oma ruunijada üle, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Kusagil neljanda ja viienda lõime juures läks tal järjekord sassi. Ta kortsutas ette asetatud A4 peale kulmu ja märkas, et Eh oli tema pahemale käele ilmunud ning jälgis tema tegevust suure huviga.

Tiffany tegi, nagu poleks ruunivaimu märganud ning püüdis edasi mediteerida, kuid Eh tuli mõnitavalt lähedale ja pani oma pea paberi peale, nagu ei näeks ta muidu lugeda ja pöördus siis ussilikult ringi, nõnda et ta Tiffanyl pea süles lamas. Tüdruk püüdis hoomata, kuidas selline asend füüsiliselt üldse võimalik on. See ei aidanud üldse tema õppetükile kaasa ja ta ohkas.

„Sa tundsid must puudust?” küsis ta mittemidagi ütleval ja hooletul toonil ning ei vaadanud ikka ruunivaimule silma

„Kas mängime nüüd raskesti kättesaadavat?” osatas Eh vastu ja vallandas oma mantli hõlmad. „Sina kutsusid mu välja ja tundsid puudust.” tähendas Eh, kui oli end Tiffany ette murule istuma seadnud. Põlvede peal istumine pidi väga valus olema, arvestades konarlikult mätlikku pinda, millele Kenisha oli Tiffany pannud, et see tema meditatsiooni võimendaks. – Ta ei saanud aru, kuidas võib valu midagi head võimendada. – Ta vaatas Eh'ile otsa ja naeratas sundimatult.

„Jah, ma tundsin sinust puudust – see meditatsioon on nii-iii nõme!” venitas Tiffany tülgastunult ja kohendas oma asendit. Rääkimata, et ta ei suutnud keskenduda, mis teda juba selle pärast häiris, et muidu tal sellega probleeme ei olnud, kuid tema jalad hakkasid ära surema ning see surin tõesti takistas selgelt mõtlemist.

Eh vaatles teda kaastundlikult ja võttis mantli seljast ära, nagu oleks tal palav. Selle all oli ilus rohukarva kleit, mis jalgade juurest imelikult pungitas. Eh jälgis tüdruku pilku ning liigutas paremat jalga põlvili asendisse, nõnda, et Tiffany võis näha, mis selle all oli – Ta punastas.

„Mis asi SEE on??”

Tiffany ei olnud elusees midagi sellist näinud, ehkki oli kuulnud. Kas Eh oli soovahetusoperatsiooni teinud?

„See on dildo....” tähendas Eh hooletult, „...see on teisest otsast minu vitus ja võimaldab käed vabad hoida. Ma tean, kuidas sulle meeldib mu rindu masseerida...”

„Jah, aga miks ta nii-” jättis Tiffany lause lõpetamata. „Kas nad ei pidanud plastikust olema või midagi?” tähendas ta seda kergelt puudutades ja tõmbas sõrme kohe ära ja pani käed suu ette, ise põnevil vaadeldes.

Eh naeratas selle peale laialt ning ulatas oma parema käe, millele ilmus teine samasugune kunstriist, mis oli nagu kaks riista keskelt kokku pandud. Ta katsus seda igat pidi ja sai aru, et see on kaetud looma nahaga. Ta vaatas küsivalt, kuid vast seda Eh ootaski, sest ta lisas:

„Eesli eesnahk – võetud suguti ümbert, sest neil on väga suured ja siis ei pea liiga palju isendeid tapma, et neid kätte saada. Annab väga ehtsa tunde, kui seda kasutad. Nende kokkuõmblemine oli paras nuhtlus.” Paistis, et Eh oli oma kunsti üle eriti uhke.

Tiffany vaatas pahviks löödult ruunivaimule otsa ja siis uuesti dildot. Ta sõrmitses seda eriti pingsalt, et leida üles mainitud õmblusi ja viis selle riistapuu vastu valgust silmade juurde, kuid metsas polnud sel hommikutunnil just palju valgust läbi võrade paistmas. Paistis, nagu oleks see ehtne. Ta pigistas seda, ja lasi selle õudusega maha kukkuda.

„See elab, ma tundsin pulsi lööki!” tähendas Tiffany tülgastunult

Eh naeratas ja võttis dildo jälle üles ning vaatas tüdrukule kaastundlikult otsa. „Sa oledki veel natuke noor selliste mänguasjade vastu, mida täiskasvanud kasutavad.” Ta kaotas selle jälle ära ning hakkas end korrastama. Tiffany mõtles veidi ja ei saanud aru, mis tema sees toimub.

„Oota!” leidis ta end hüüdmas, kui ruunivaim asutas minekule. Eh peatus ja vaatas küsivalt Tiffany poole. Tüdruk hüppas mättalt üles ja viskus Eh'i käte vahele ning embas teda eriti kirglikult, nõnda, et dildo talle vastu naba surus. Ta võis seda läbi riiete selgelt tunda.

„Mille eest see oli?” küsis Eh veidi üllatunult. „Ma arvasin, et sa soovid mediteerida.”

„Tule siia, tobuke.” urises Tiffany ja lükkas oma pahema jala ruunivaimule kahe jala vahele ja tõstis ta veidi ülesse. Eh lasi Tiffanyl end lahti riietada ja naeratas silmadega, ilma et ta suu oleks liikunud. Kui ta oli ruunivaimu igati lahti riietanud, vaatas ta igatsevalt dildo peale ja mõtles. Eh asus juba Tiffanyt lahti riietama, kui tüdruk tema peatas.

„Sina ei tee midagi, mina riietan end lahti.” ja nende sõnadega hakkas Tiffany end tõesti mõnitavalt aeglaselt lahti riietama ning Eh värvus näost eha-punaseks, ning tema suunurgad paotusid kergelt ja ta hakkas raskemalt hingama. Juba selle nägemine ajas Tiffanyl vere keema ja tal oli raske ka oma hingamist kontrollida. Lõpuks seisid nad välul, pärast seda, kui Tiffany oli ruunivaimu jälle omile jalgile lasknud, ja kompasid teineteist pilguga üle, enne kui Tiffany äkilise nõksatusega dildo enda vittu võttis ja enne selle lõplikult enda sisse matmist veidike oma kliitorit masseeris, et see verd täis valguks, ja ava laiemaks venitaks. Kui ta oli juba alt piisavalt märg, siis tuli ta ruunivaimule veel lähemale, kes sellisest otsekohesusest võpatas, ja püüdis vahekorda katkestada, kuid Tiffany ei lasnud. „Ära nüüd poolel teel kinni pea, sa peru hobune.” mõnitas Tiffany Eh'i ja näkitses teda kõrvanibust. Nüüd, kus asi just huvitavaks kisub, tahad sa lõpetada. Tiffany tõstis oma pahema jala aeglaselt kõrvalt üles ja asetas selle ruunivaimule ümber vöökoha, et teda veel lähemale tõmmata ja kui ta rütmiliselt liikudes oli niimoodi seisnud, siis viis ta teise jala samasse asendisse. Nüüd pidi Eh kogu tema keha raskust ees kandma – ja tema õbluke keha ei paistnud sellega toime tulevat, sest ta hakkas ettepoole koperdama, kuni ühte puutüve Tiffanyga rammis, kes selja ära lõi ning kiljatas. Kuidagi mõjus see eriti erutavalt – see valu, samal ajal kui ta oli orgasmi äärel. Eh hakkas rohkem vastu tema vittu suruma ja tema löögid muutusid täpsemaks. Ka temal paistis orgasm mitte enam kauge mäe taga olevat. Ühe käega lükkas Tiffany end puust eemale, ja Eh järgis tema juhatust, ning astus sammu tagasi. Nüüd toetus Tiffany vastu puud ainult õlgadega ja sai oma kätega kord enda rindu ja ruunivaimu rindu masseerida. Nende mõlemi rinnanibud olid juba paksuks tursunud ja nad ei suutnud oma orgastilisi ohkeid enam varjata. Ta tundis, kuidas tema vitt spastiliselt kokku tõmbuma hakkas, nagu oleks seal päris peenis – see tõesti tundus nii ehtsana. Eesli eesnahk oli pärast tüdruku loomulike kehavedelikega kokku puutumist eriti libe ja läks väga kergesti sisse ja välja; sisse ja välja; sisse ja välja. Tiffany kaotas ajataju. Kui kaua ta oli juba sellises asendis olnud. 5 minutit; 15; 30? Ta ei teadnud seda ja sai oma esimese orgasmi, ning vahetas asendit. Paistis, nagu tantsiksid nad mingit eriti räpast tantsu, sest Eh luges iga tema keha liigutust ja mõtet filigraanse täpsusega, tegemata ühtegi üleliigset liigutust. Kui Tiffany kahe käega puust kinni hoidis, et veidi hinge tõmmata, ei olnud tal vaja midagi öelda, sest Eh lükkas oma dildo, mis ennemini oli vitus, Tiffany pärakusse. Tüdruk reageeris sellele kohe, ning tõmbus kokku, silmanurkades pisarad. Viimane kord, kui ta oli seda niimoodi teinud, oli ta olnud koos Mihkliga ja rase, nii et ta mees ei saanud liiga kaugele minna, kuid nüüd – .

See tundus veel ehtsam, kui kepp tema mehega, või Lutsiveriga. Ta ei teadnudki, et võib midagi niimoodi nautida. Et on olemas selline Nauding. Ta ei teadnud mida sellest arvata, sest hakkas end süüdi tundma. Kuidagi see tundus, nagu petaks ta oma meest, ehkki Mihkel oli juba ammu surnud. Tiffany oli enda peale vihane, et ta just sellisel ajal julges niimoodi mõelda. Ta viskus veel kirglikumalt tagumik vastu Eh'i, kes teda halastamatult ja sadistlikult rammis. Nende kiirus aina kasvas, nagu naudiks Tiffany seda valu enese pärast. Ja nad mõlemad said orgasmi ning ähkisid mõnda aega. Kuid Tiffany polnud saanud veel küllalt. Kui ta kergelt tuikudes jälle kahel jalal seisis, asetas ta vaistlikult oma pahema käe ette, nagu Eh oli seda teinud ja ka tema peo peale ilmus samasugune kunst-dildo.

„Sa õpid kiiresti!” tunnustas Eh teda hindavalt. „Mis sa veel ootad, pane peale, nüüd on sinu kord!” Kuid Eh ei eemaldanud enda oma ja kui Tiffany oli enda oma peale pannud, sai ta aru mispärast. Eh tuli talle väga lähedale ja hüppas samuti tüdrukule sülle, kuid oma pärakuga. Tiffany tänas endamisi õnne, et ta oli tugevama kehaehitusega ja suutis veidi pisemat Eh'i paremini vastu oma keha tasakaalus hoida. Iga kord, kui nad niimoodi keppisid, peksis ruunivaimu vitus olev dildo vastu nende mõlemi kõhtusid, ja see kuidagi mõjus erutavalt. Eh pidi tüdruku küünarnukkidest kõvasti kinni hoidma, samas kui Tiffany toetas ruunivaimu keha kätega selja tagant ning keppis teda õhus. Eh võttis parema asendi, ja mässis samuti oma jalad raskelt ümber Tiffany ja paistis, et tüdruk kasvab kuidagi suuremaks – ei, see oli optiline illusioon, et Tiffany ühe mätliku künka peal seisis, mille ees oli sügav auk ja endine kustutatud lõkkease, palistatud munakividega, et tuli ei saaks levida. Tiffany pidi kogu oma jõu kokku võtma, et Eh saaks mugavama asendi ja nüüd pea alaspidi väikeses kuristikus sipelda võiks. Tema oli ruunivaimu kohal, nagu mingi kiimast nokastunud piraat, kes oma sõjasaaki vägistab ja rapib. Eh hakkas naudingust kiljuma ja oma huuli närima, ning tema silmavalged hakkasid paistma. Ka Tiffany oli oma pilti tasku ära kaotamas ja kattus külma higiga, kuid ei suutnud üldse lõpetada. See oli nii hea, nii hea, kurat, ta tahtis selles asendis looja karja minna...

Keegi virutas talle vägeva lahtise käehoobi vastu põske ja ta paiskus eemale. Mõlemad, nii Eh, kui Tiffany, olid üks ühes nurgas ja teine teises nurgas – nende vahel seisis raevust hullunud Genisha, kes tülgastunult mõlemi otsa vaatas.

„Mida sa endast mõtled, noor tüdruk?!”

Hetkeks ei saanud Tiffany aru, mida mees mõtleb, kui talle meelde tuli, et ta on täiesti alasti. Ta värvus näost ehapunaseks ja hakkas silmadega oma riideid otsima ning tõmbas oma mantli endale peale, et vanamees teda enam ei näeks.

„Vabandust...” kobises ta imala naeratusega, kuid kuidagi ei suutnud ta enam endise kergusega Kenishale silma vaadata, kes teda, nagu pistodadega läbistas.

„KES SA ENDA ARUST OLED???” Hakkas Kenisha ruunivaimu kallal võtma, kes oli juba riides ja naeratas plikalikult ning tegi „Ma enam ei tee!” peale minekut.

„Jutt või asi! Muidugi teed, tema ju maksis selle eest!” urises Kenisha raevuselt endamisi ja Tiffany juba tahtis küsida, mida vanamees sellega mõtleb, kui ta peatus ja hakkas õudusest meest vaatama, kuidas ta oma niinest rihma vöökohalt eemaldas. Ta oli liiga palju keppinud, et nüüd vastu hakata. Ta ikka tuikus veel kergelt, nii et kui mees teda nüüd võtma hakkab, ei oleks ta suutnud vastu hakata. Selle asemel istus Kenisha hoopis kännu peale, olles enne Tiffanyst kinni haaranud, ja vaatamata tüdruku mannetule katsele vastu puigelda, tema omale sülle väänanud, nõnda et peale võetud mantel tema sülle vajus ja tüdruku palja tagumiku paljastas.

„Mida sa õige mõtled?” protesteeris Tiffany alandatult.

„Pahad tüdrukud väärivad oma karistust!” möirgas Kenisha ja lõi Tiffanyt nii tugevasti, et niinest vöö soonis tüdruku õrna nahka. Tema isa polnud teda kunagi füüsiliselt karistanud, kuna leidis, et sõnad on palju väekamad instrumendid. Pealegi oli „Nukitsamees” tema lemmik telefilm ja ta oli Tiffany lapsepõlves alati „Head lapsed, need kasvavad vitsata; arm aitab enam kui hirm!” ümisenud. Nemad olid mõistuse inimesed ja ei langenud sama madalale kui teised kaasmaalased. Teda ei karistatud kunagi, nagu teisi lapsi karistati – see oli tema esimene kord ja ta ei saanud sellest aru. Miks küll vihkas Kenisha teda nii palju? Kas ta oli mehest valesti aru saanud? Varem ta ei olnud teda nii ägedalt löönud. Isegi tema kõrvakiilud olid vaos-hoitud – kuid mitte nüüd.

„Palun, Ai-palun, ei!” niutsus Tiffany meeleheitlikult „Mida ma valesti tegin?”

Kuid Kenisha ei ütelnud midagi, vaid jätkas tema peksmist, ka siis kui tüdruk tema süles väänles, ei lasnud mees teda lahti ja peksis kogu Tiffany keha selja pealt siniseks ja vermeisse. Tema niinest rihm juba auras tüdruku verest ja Tiffany ei saanud aru. Ta tihkus endamisi nutta ja tundis end abitult. Ja nii pea kui tema keha alistumuses lõtvus, lõpetas Kenisha tema peksmise ja pani ta jalgade peale seisma ning lausus mingi loitsu, mis ei lasnud Tiffanyl end liigutada. Nõnda ta seisis alasti mehe ees, nagu elutu mannekeen, vaadeldes hirmunult, kuidas mees teda riidesse paneb. Isegi oma suud ei suutnud ta enam liigutada, et küsida, mis toimub. Ta nägi, kuidas soolased pisarad nõrisesid mööda vanamehe põski, kes nutust selgelt vappudes ja üldse mitte himukalt temale riidehilpe selga ajas. Tema keha alistus igale Kenisha käsule, ometi ei tundnud tüdruk erutust vaid pigemini häbi. Kui ta oli niiviisi korrektselt riietatud ja silutud, puudutas Kenisha sõrmega tema huuli ja ütles: „Räägi!”

Tiffany püüdis end liigutada, kuid ei suutnud ning see hirmutas teda veel enam. Ta vaatas hirmust kalkvel silmadega ja tahtis nutma puhkeda, kuid pisarad ei tulnud välja. Ta vaatas vaid ühes suunas, suutmata liigutada midagi muud peale huulte. Ja hääl ei tahtnud kuidagi häbist kantuna üle huulte libiseda.

Kenisha hakkas teda tigedalt raputama: „Räägi, sunnik, RÄÄGI!! „blin!” ; „Jop tvuy mat'!””Kas sa tahad surma saada? - Tahad sa tüdruk! „MIS SUL OMETI ARUS OLI, ET SA LASID END RUUNIVAIMUL SEDASI RAHULDADA???”

„Mis selles nii erilist on, me oleme südamesõbrad.” mökitas Tiffany kohtlaselt blondiinilikul toonil ja ei saanud aru, mis vanameest nii vihaseks ajas.

„Mis sa arvad, mis sa ruunivaimude jaoks oled?” küsis Kenisha end veidi kogudes ja vaatas, kuidas päike pärastlõunat paistma hakkas. Kui kaua ta oli juba siin olnud. Tüdruk hakkas nälga tundma ja mõistma, et ta oli siin juba hommiku kella 6-st kuni hinnates valguse varje puudel, kuni kella 5 õhtul mediteerinud ja keppinud ning peksa saanud. Nii kaua?! Korraga jõudis talle kohale mehe küsimus suremisest ja see ei tundunudki enam nii pentsik.

„Vabandust, ma kaotasin ajataju. Minu meelest möödust vaid pool tundi...” vabandas Tiffany ebalevalt.

Kenisha ignoreeris seda vabandust ja keeldus ikka veel tüdrukuga rääkimast või talle otsa vaatamast ning nuttis hääletult. Siis torkas Tiffanyl pähe, et vanamees oli midagi küsinud ja vastas selle peale.

„Ei, vabandust, ma alles kogun ennast kepist ja karistusest, ma ei saa üldse aru, mis toimub. Ja mida sa mõtled, mis ma ruunivaimudele tähendan?”

Esimest korda, vaatas Kenisha tema peale kahetseva valulikusega. „Minu kaastunne!” ütles ta mürgiselt, kui oli teda nii haletsevalt seiranud. „Sinu isa pole sind üldse mitte rihmaga õpetanud.” konstanteeris Kenisha ilmset fakti.

Tiffany läks endast välja. „RÄÄGI NÜÜD!” Ta tahtis mehele kaissu viskuda, et seda olukorda mõistetavaks teha, kuid ei suutnud ikka liikuda. Mis iganes loitsu Kenisha oli kasutanud, ei suutnud tüdruk seda oma oskustega murda, või oli see mingi uus ja tundmatu, mida talle poldud veel õpetatud.

„Sa ei saa end isegi mitte liigutada, sest sulle pandud ruuniloits kammitseb sind hästi – oleksid sa oma jõu täiuses, siis suudaks kaarnakiviga inimene selle kergesti maha võtta, see on kõigest tase 3 mitte 9 et see sulle raske peaks paistma, kuid kuna sa oled surma äärel ja oleksidki surnud, kui ma teid ei katkestanuks, siis on sul kuidagi raske oma väeriismetega isegi nii nõrgast loitsust läbi närida. Praegust võiksin ma su ära vägistada ja sa ei suudaks mulle üldse vastu hakata, kui mul peaks selline himu tekkima.” ütles Kenisha tülgastunult. „Ma ei arvanud, et sa nii kohuke oled!” salvas ta peale. Ja Tiffanyl oli häbi, et ta oli mehe silmis naisena nii langenud. Ta ei teadnud, miks ta tahtis seda heaks teha ja jälle Kenisha poolt lugupeetud olla, kuid kuidagi see läks talle väga korda.

Kui nad olid seal mõnda aega nii seisnud, ohkas Kenisha eriti raskelt, nagu tuleks see tema sügavaimast südamesopist ja paistis eriti muldvana, nagu oleks keegi talle 400 aastat vanusele lisanud. „Sinult ma vastust ei saa, mida ma küsin...” pobises vanamees endamisi. „Heaküll, ruunivaimude jaoks oled sa patarei või mahuti, milles on nende toit, mida nad söövad. Ilma selleta hajuksid nad füüsilises maailmas lailai, nagu vesi kivi peal või gaas õhus. Neil on vaja midagi, mis neid „tahkemaks” teeks, et nad võiksid ühte tükki jääda. Selleks vajavad ruunivaimud šamaani – ja seda sa minu käest oled kõik see aeg õppinud. Kui sinu eelarve läheb nullli, siis sa sured ja kui sul isegi õnnestub see üle elada, siis kaotavad ruunivaimud sinu vastu igasuguse huvi ja võivad isegi oma näljas vaenulikuks muutuda, sest sinuga suhtlemine on nendele nagu võõrutusnähud narkomaanile. Keegi peab neile laksu andma, et nad seda üle elaksid.”

„See kõlab nagu Matrix...” mõmises Tiffany valjult ja Kenisha saatis talle ühe veidra pilgu.

„Ma ei vaata telekat – pole aega, liiga palju tööd vaimumaailmas.” Tiffany andis talle filmist sisukokkuvõtte ning mis ta sellest arvas, ning Kenisha seiras teda veel haletsevamalt.

„Aga kui sa seda juba teadsid, siis kuidas sa selle vastu siis eksisid??” küsis Kenisha nõrgal häälel ja hakkas jälle välu peal edasi tagasi kõndima.

„Aga” – pahvatas Tiffany. Ta läks täiesti endast välja. „SEE ON JU KÕIGEST FILM! KÕIK MIS SEAL ON NÄIDATUD, ON MÄNGULT, MITTE PÄRISELT. SEDA EI OLE PÄRISELT OLEMAS – NAGU PÄKAPIKKE POLE PÄRISELT OLEMAS, VAID MU VANEMAD PANEVAD KOMME SUSSI SISSE!!”

„Ma pole kunagi telekast ja filmidest ning fotograafiast aru saanud.” möönis Kenisha kannatlikult. „Mu kaitsevaimud on näiteks nii 'ujedad' et nendest ma ei või pilti joonistada ja end ei tohi ka pildistada lasta; ning oma häält ma ka ei või linti võtta lasta. Muidu mu kaitsevaimud karistavad mind sellise lugupidamatuse eest.” Kui ta oli veidi hinge tõmmanud siis ta jätkas ja Tiffany kuulas, sest Kenisha oli vast unustanud oma loitsu maha võtta ja tal ei jäänud midagi muud üle peale vahele rääkimise, kuid praegust tahtis ta lihtsalt kuulata. „Mängult, ütled sa? – Ei, see ei ole mängult! Miski siin maailmas ei ole mängult, kõik on päriselt, isegi kui sa füüsiliselt ei sure, võid sa vaimselt surra. On olemas rohkem kui üks liik surmasid, mida inimene võib tunda. Juba see, kui sa tunned rasket masendust, on teatud mõttes suremine, sest sinu loomulik energeetika ei toimi ja sa ei saa oma Egoga ühendust. Sinu mina-pilt on jäänud ilma toiduta, nagu hakkab aju valutama, kui sa teda vere kaudu piisava koguse õhuga ei varusta. Ometi ütled sa hoopis, et su pea valutab, mitte aju, mis sulle sellise kujutluse saadab, et sa teda jälle toitma hakkaksid. See pole isegi praegust tähtis, mitu surma liiki olemas on, tähtis on see, et ma hoolisin sinust ja pidasin sust lugu, kuid sina viskasid selle ühe orgasmi pärast minema!”

„Ma ei saanud ainult ühe orgasmi!” protesteeris Tiffany solvunult.

„VÄGA TORE!! Sa oled siis eriline lipakas, kes suudab juba mitu orgasmi järjest saada!! See on hea teada sinust! Kui sa võid end hoida enese häbistamisest, siis kasuta oma õigust vaikida!!” möirgas Kenisha ja Tiffany jäi vait ning tahtis nutta, kuid tema pisarajuhad ei kuulanud ikka sõna ja tal oli liiga häbi, et küsida vanamehelt nutuks eraldi luba. Ka tema keha valutas ikka veel peksust, kui ta tundis oma riideid hangunud verega vastu ihu kleepumas.

„Sa vist arvad, et sina keppisid ruunivaimu?” Kenisha saatis muuseas oma pahema käega õhulasu, nagu mõned lapsed teevad, vormides sõrmedest püstoli kujundi, et mitte tüdrukule ligi tulla. Ja Tiffany tundis, et võib kogu oma pead liigutada, ning puhkes hüsteeriliselt nutma. Kui ta oli end tühjaks nutnud siis tunnistas ta hädiselt: „Jah, ma olen süüdi, MINA keppisin ruunivaimu, sest ta meeldib mulle!” „”Vale!” sisistas Kenisha ja tüdruk jälgis teda ilmses segaduses. „Eh kirjutas sinu üle ja lasi sul mõelda, et sina juhid kõike, see toimus kõik sinu peas, kuid mitte mängult vaid päriselt ja hoopis sina hakkasid vastu ja tahtsid lõpetada kuid ei suutnud, sest Eh tahtis sind üle võtta ja ära seestada. Tal pole veel ühtegi šamaani olnud, ja siis soovis ta sinuga algust teha!”

„Kuidas sina seda kõike tead, kui sind siin ei olnud?” küsis Tiffany hirmunult.

„Sest sa oled praegust nii masendavalt nõrk ja ma võin sinu vaimukeha varjust seda nagu teie filmidest tagasi vaadata, mis sa siin tegid, kui pidid mediteerima.” Ja kui ta oli oma edasi-tagasi kõnni lõpetanud, siis ütles ta Tiffanyle tõsiselt otsa vaadates. „Ma pole küll su isa, ja tegelt ei peaks mind üldse kottima, mida sa oma eluga peale hakkad, kuid siiski see natuke haavab mind kõvasti, et sa mu õpetuse peal jalgadega trambid. Minu lugupidamise pead sa jälle välja teenima, noor tüdruk, ma ei suuda ikka veel uskuda et sa nii odav oled!! Täna ma sind rohkem ei õpeta, oled vaba!”

Ja enne, kui Tiffany jõudis midagi enda kaitseks öelda, leidis ta end jälle oma toast, ning ilma Kenishata, ta suutis jälle liikuda, ning tundis midagi oma kõhus keeramas ja jooksis koperdades vetsu ning oksendas end tühjaks nõnda et sapi-nired tal suunurgas pärlendasid. Üks teenija tuli tuppa ja ta vaatas anuvalt tema poole, kes kiiresti kadus ning siirupimahlaga tagasi tuli, millise klaasi ta tilgatumaks jõi ja tänulikult korises. Teenija aitas tema jälle voodisse ning kadus, ning Tiffany oli selle üle tänulik, sest kui ta oleks tema riideid liiga palju vaadelnud, siis oleks ta tema vermed avastanud ja nende kohta küsinud.

II

„Te unustasite hommikust süüa, noor emand.” tähendas tagasi tulnud teenija viisakalt ning asetas suure aurava taldriku koos ungari guljaši ja kolme viilu rukkileivaga öökapile, sinna kõrvale tõi teine teenija kiiresti tassikese piima ja suure kolme liitrise piimakannu ühes soola topsi ning sinepitaldriku ja mädarõika vaagnaga toidu jaoks. Tiffany mühatas tänulikult ning teenijad taganesid siivsalt toast ning sulgesid enda järel ukse, et Tiffany saaks rahus üksi süüa. Tiffany määris sinepit leiva peale ja pani veidi mädarõigast guljaši peale, nagu talle kombeks oli ja sõi ennast unuastavalt, ning kortsutas kulmu ja pani mädarõigast juurde ja sõi edasi. Kui nauditavalt maitses Eesti sinepiga rukkileib mädarõikas ülevürtsitatud guljaši ahmides. Talle meeldisid ülevürtistatud toidud, et see tema üleolekut teistest inimestest tõestas, kes ei olnud nii kõrge taluvusega nagu tema. Ja ta mõtles Kenisha küsimuse peale: „Kas sa tahtsid surma saada?”

Võib-olla ta mängis tõesti surmaga kassi ja hiirt, ning tema polnud üldse see kass. Tema elu tundus nii ebareaalsena. Kõik tuli talle nii kergesti kätte, et ta peaaegu ei pidanudki pingutama. Kõik niigi asjatasid tema ümber ja see häiris teda väga. Ta tahtis ise elada, mitte teiste poolt ette valmistatud elu vastu võtta. Mihkel sai temast selles asjas aru, kuid Mihkel oli nüüd surnud, et oli lasnud end tema isa poolt kiiniga surnuks raiuda. Ta ei olnud seda ikka veel oma isale andestanud, et ta nii noores eas sellisel viisil leseks jäi. Ta oli tänulik, et oli suutnud oma lapse riigi ja isa eest ära peita, nõnda et sotsiaal-töötajad teda üles ei leiaks. Ta pidi vend Justuse peale mõtlema, kes midagi selles korteris, kus ta oma last ühel nõial hoida lasi, teinud oli. Kas ka tema polnud tasuta? Ta sõi ja mälus ning neelatas ja jõi piima peale. Mida nemad sellest said, et nad teda aitasid? Mida Eh tema seestamisest sai? Miks ta polnud talle kunagi ütelnud? Võib-olla oleks ta aru saanud, kui keegi temaga siiralt oleks rääkinud. Ta ei saanud üldse aru, mis tema ümber toimub.

Kolmveerand tunni pärast oli ta oma guljaši sootumaks ära hävitanud, nagu Jahve limpsas Eelija ohvri, millele palju vett oli peale kallatud ja koos altariga välgunooles ära aurustas. Uks avanes ja vaikivad teenijad tulid ja mitte midagi küsides või nähes, võtsid tema nõud ja taganesid jälle naeratades toast välja ja sulgesid ukse. Ta hingas kergendatult ja lesis oma voodis ja mõtles. Tema jõud hakkas taastuma, kui ühtäkki leidis ta end hoopis taevas pilve peal lesimas, ja Jeesus silitas tema juukseid, kui tema pea Jumala süles lamas.

Tiffany püüdis salvava mõnitusega Jeesuselt küsida, mida ta õige teeb, kuid tundis, et on ikka veel liiga nõrk, ning vermed seljas tulitasid kibedasti.

„Kas sa võiksid mu selja ära tervendada.” küsis Tiffany sunnitud viisakusega, kuid Jeesus ei vastanud temale, vaid silitas rahulikult tema juukseid edasi.

„Kas ma räägin seinaga vä?” küsis Tiffany nõudlikult.

„Sein on seal suunas!”, ja osutatud suunda tekkiski üks sein, millele mingi käsi nagu War-craft 2 menüüs hakkas verest tilkuvaid sõnu kraapima.

„Ma ei mõelnud seda...” püüdis Tiffany pahameelest ohkida, et Jeesus nii juhm on ja sellisest kõnekäänust üldse mitte aru ei saanud.

„Räägi seinaga, ma olen praegust sinu paagi laadimisega liiga hõivatud!” tähendas Jeesus sundimatult siiral toonil ning Tiffany võpatas ja pidas paremaks seda käsku täita. Miks küll rääkis Jeesus nagu Kenisha ja oli sama solvunud? See oli ju ainult seks! Ei midagi isiklikku!! Mis neil küll viga oli? Ta ei saanud aru ja kissitas oma silmi, sest need paistsid kirja lugemiseks tuhmiks jäävat, kuid kuidagi ta suutis selle välja veerida. Ta oli õnnelik, et käsi aeglaselt kirjutas, sest tähed paistsid tema silmadele väga udused. Ta sai alles nüüd aru, kui rasked tema silmalaud füüsilisest ja vaimsest kurnatusest olid. „ME – NEH; ME – NEH; TE – KEL; PAR-SIN” Ta põrnitses seda kirja ja see tuli talle piiblist meelde: „MIS MÕTTES!???!!?”

„Sa olid vaimse pankroti äärel, kui sinu vaimne eelarve kokku kukkus, ja seda see käsi seal sulle kirjutab. See on sinu negatiivne bilanss, ja praegust, kasutades oma õigusi ristil, täidan ma sinu bilansi, et seda arvet maksta, mida sina pole ilmselgelt võimeline enam maksma, sest muidu sa sured .– Praeguse tarbimise juures sured sa kolme päeva pärast, kui ma midagi ei tee, see tähendab!”

„KOLM PÄEVA!!!” Kraaksatas Tiffany „Nii-iiii vähe!” oli Tiffany hämmingus ja Jeesuse muu jutt jõudis talle viimaks kohale. „Aitäh!” ütles ta alandlikult.

„Ja seda oskab see põssa kah!” tähendas Jeesus pilklikult, kuid Tiffany kannatas selle alanduse ära. Juba teine kord selle päeva jooksul oli tal siiralt häbi, et oli kedagi nii endast välja viinud. Ta sai sellest kuidagi seletamatult aru, et see on nii.

„Kui palju mulle elada on antud?” küsis Tiffany alandlikult

„Mõõduka tarbimise korral, kui sa rohkem enam nii rajult ei ela, siis kusagil 30 sünnipäevani peaksid küll välja vedama – 33 kui hästi ilusasti tahta!”

„30!!!” kraaksatas Tiffany endast täiesti väljas – „Ma olen 15 aastane, see on vaid pool elu järel, 15 aastat on nii vähe!!” protesteeris Tiffany. „Ebaaus!”

„18, kui elad 33-ni” parandas Jeesus teda mõtlikult ja silitas tema juukseid. Tema pea oli ikka Jeesuse süles.

„Kas kuidagi rohkem ei saaks vä!” kauples Tiffany

„Noh, kui sa oleksid nõus Lutsiveri ja ruunivaimud maha jätma, võiksin ma seda arvet 80 aasta peale pikendada...” arutles Jeesus endamisi.

„Seda on ikka liiga vähe!” puhises Tiffany. „Mul on veel niipalju nägemata ja tundmata. „Ma tahtsin sada täis saada...”

„Tahtmine on Taevariik!” laulis Jeesus endamisi „Saamine on Põrgu!”

Tiffany vaikis selle peale ja lasi oma paaki täita. Ta tundis kuidagi, et tema silma laud ei ole enam rasked ja ta seletab kirja seinal paremini lugeda. Nüüd hakkas see hoopis tagurpidi kirjutama, ning üks silp teise järel kustus jälle seinalt ära ja siis kadus käsi ja siis kadus sein. Tiffany võpatas selle peale.

„Kas sa võiksid mu vermed ka ära kaotada, need kipitavad koledasti!” mangus Tiffany alandlikult ja vaatas suurte kutsikasilmadega Jeesusele tagurpidi alt ülesse, kuid Jeesus ei lasnud end ära osta ega enesele pugeda.

„Ma peaksin Kenishat selle kunsti eest õnnistama, mida ta su selja ja tagumikuga tegi, see ei mõjunud sulle küll palju, kuid vähemalt midagi...”

Tiffany oli nördinud, et Jeesus nii ütles. „Ma arvasin et sa oled Armastus!” mökitas tüdruk solvunult etteheitval toonil. „Mulle tehti haiget ja mul on nüüd vaimne stress!” õigustas Tiffany ennast, noogutades oma pead, mis oli selles asendis veidi raske.

„Ah tõesti?” küsis Jeesus lõbustatult ja vaatas teda pikalt, kuid tema silmad ei naeratanud ega suu. See oli kuidagi väga tõsine lõbusus, mida Tiffany polnud kunagi Jeesuse juures märganud, ja see tegi tema oleku ebamugavaks. Ta tundis end ebakindla lapsena. Jah, ta oligi laps, kuid ta oli püüdnud olla täiskasvanu – päris naine. Kuid keegi ei võtnud teda päriselt tõsiselt. Kõigil oli oma hind ja tingimus, mida tema pidi ennem täitma ja ta oli sellest vaikselt väsinud.

Kui ta oli Tiffany paagi jälle täitnud – ja Tiffany tundis end nagu pärast kosutavat uinakut – ütles Jeesus: „Oled vaba!” ja jälle ilma midagi muud selgitamata, leidis Tiffany end oma toast. Ta oli küll reibas, kuid haavad siiski tulitasid ta seljal ja tagumikul. Ta tõusis voodilt püsti ning veendus, et uks on tõesti kinni ja rebis endalt riided seljast, sest need olid tema keha küljes nii kõvasti kinni, et ta pidi need kääridega seljast ära lõikuma ja mõnes kohas tulid nad koos nahaga ja ta surus valukarjatused alla, et keegi ust paotadeski ei saaks teda kuulda. Ta läks suure peegli ette, mis tal kapi ukse küljes oli, ning seiras oma tõurastatud keha selge hukkamõistuga. „Mida kuradit see vanamees ikka tegi?” Mõned löögid olid otsaga isegi kõhu peale ulatunud – kuidas ei suutnud ta isegi ette kujutada ja hoomata – kuid ta keha narmendas jõledalt ja oli täiesti kaetud vorpidega. Ning tema tagumik samuti. Ta ei suutnud nüüd üldse uskuda, et ta suutis nii kaua vagusi olla ja lamada ja siis istuda ning süüa, kui ta nii ära töödeldud oli. Kuidas ta küll sellega toime tuli? Võib-olla oli ta tõesti nii väsinud, et ei suutnud enam isegi valu tõeliselt tunda? Kas ta oleks tõesti võinud surra?? mõtles ta hirmuga. Kas see tõesti polnud mitte mängult! Korraga kuivas tema suu täiesti ära, kui ta selle peale mõtles.

„Mis ma nüüd teen?!” tihkus Tiffany, sest ta ei suutnud selliseid haavu enda peal ravida ja tema juuksed ei kuulanud sõna. Ta oleks võinud selle naha tagasi õmmelda, nagu ta tegi selle poisiga, kelle ta vägistamiselt tabas. Kuidas see tõbras üldse julges Maarikaga niimoodi teha? Ehkki ta tegelikult väga ei hoolinudki Maarikast – kuid see jäi talle ikka väga ette. Ja see loll lehm veel abiellus selle poisiga ning salgas kõik maha, et mitte häbisse jääda! Tema oleks küll selle vägistaja avalikuks teinud! Ta ei saanud siiamaani aru, miks ta tema surnuist üles äratas. Mis tal küll sisse läks. Tiffany heitis kõhuli voodisse ja mossitas, ta ei viitsinud endale midagi peale panna, sest ta nägi enda meelest kole välja. Mida ta pidi sellise selja ja tagumikuga nüüd peale hakkama?

III

Lutsiver seisis peegli ees ja sõlmis endale lipsu ette ning oli ootamatult heas tujus, kui Leonidas Sumatin tema üles leidis.

„Halvad uudised, ma arvan...” ütles kaitseingel ettevaatlikult ja jäi eemale seisma.

„Kas Tiffany kohta?” küsis Lutsiver hooletult ning pööras talle väga põgusalt tähelepanu, sõrmitsedes lipsu sõlme edasi, kuni sellega rahule jäi „Kuidas ma välja näen!” küsis ta lõpuks siira poisiliku huviga, nagu läheks kohtingule.

„Eee-?” mõmises Leonidas imalalt ja vaatas peaõeluse riietust ning siis köhatas.

„Sul on õigus!” tähendas Lutsiver reipalt. Bordoo-punane on veidi moest läinud ja see satään krae...” ta nipsas sõrmedega ja tema riietus vahetus. Nüüd ta ei meenutanud enam B-filmi krahv Draculat vaid ontlikku härrasmeest Armani ülikonnas. Tundus et hall on tema värv.

„Väga ilus, tõesti sinule sobiv värv. Näed välja nagu võitja!” puges Leonidas elu eest, kuid köhatas jälle ja vaatas kahetsevalt ürikut oma käes.

Lutsiver vaatles teda lõbustatult ning ulatas parema käe välja, millele Leonidas viisaka reverantsiga üriku pani ja siis kolm sammu taganes, et vanakuri saaks seda lugeda.

„Ai-Ai kole-kole!” tegi Lutsiver tehtult grillides Leonidast ilmse mõnuga.

„Kuid su info on aegunud – ma juba teadsin seda.” tähendas Lutsiver ja pöördus jälle oma peegelpilti imetlema ja oma vatsa siluma. Ta vaatas end külje pealt, ning kaitseingel pidi jälle köhatama.

„Kui tohib segada, aga kuidas te nii rahulikuks võite jääda, kui Tiffanyst võib varsti šamaan saada. See Eh päris üritab midagi tõsisemat.”

„Juudi kabalas ja numeroloogias vastab Eh numbrile „6” ehk inimlikkusele ja emotsionaalsele tundesiirusele. Kui see ruunivaim tõesti saab endale šamaani, siis muutub minu plaan antikristus ilmale tuua palju kergemaks ja ma ei pea seda odavat libu enam keppima.”

„Te siis ei armasta teda?” küsis Leonidas ettevaatlikult ja astus veel kaks sammu tahapoole. See võis mingi lõks olla ja Sumatin ei tahtnud Lutsiveri raevuhoo küüsi jääda.

„Egas mina Jumal pole, et ma seda plikat armastama pean!” möirgas Lutsiver naerda, „Las hakkab pealegi lesbiks ja rikub oma elu ära!” ning kui ta jälle peeglisse vaatas, ilmus tema näkku vari.

„Kuid see, et Kenisha tema koledaks peksis ja Jeesus tema paaki käis täitmas – seda ma küll ei andesta!” Leonidas ei öelnud selle peale enam midagi ja kummardas aupaklikult ning tegi minekut.

Lutsiver sai end varsti valmis seatud ja läks oma kaaskonda vastu võtma ning kätlema. Ta oli korraliku banketi välja kuulutanud, et kõiki oma väehulkade kindraleid tunnustada ja meeles pidada.

Jah, ta teeb seda järgmine kord ja tonksab selle plika rasedaks, sest ta oli juba piisavalt eelmisest rasedusest toibunud. Järgmine kord, kui tüdruk endale ligi laseb, teeb ta selle ära.

Jeesus saatis ühe ingli järele ja see tuli vilkalt kohale. „Mida ma saan teie heaks teha, isandad?” küsis ingel viisakalt. „Me tahame, et sa läheksid ja õnnistaksid Kenishat, sest ta on armu leidnud Jumala silmis, ja me ei mõtle enam tema peale kui ruunišamaani peale, vaid kui prohvetile, kes on ühte meie lambukest õiglaselt manitsenud!” tähendas Jeesus tseremoniaalselt ning ingel jäi kuulatama ning tema mokk langes töllakile. Kui ta end veidike kogus siis küsis ta viisakalt.

„Kas ma kuulsin ikka õigesti...” kuid Jeesus ei lasnud teda lõpetada ja kordas rahulikult õnnistust ning lisas. „Kes ka ühe klaasi täie külma vett minu pisukestele jagab, see ei jää ilma oma tasust!” ning ingel taganes Jumala palge eest kummardustega ja läks oma ülesannet täitma.

Gaabriel vaatas Raafaeliga tõtt ning Miikael raputas samuti pead.

G: „Sellist asja varem ikka ei juhtunud!”

R: „Noorus on ikka täiesti hukas!”

M: „Kuid Jumal on armuline ja toimib imelikel viisidel!”

R: „Seda sa võid valjusti öelda.

M „Ma rääkisingi valjusti...”

G: „See oli kõnekäänd!”

M: „Ma sain sellest juba aru.

R: „Äkki hoopis sina ei saa aru, kui tähtis see on Gaabriel!”

G: „Sa oled minust noorem.”

R. „See ei puutu üldse asjasse, või tahad isiklikuks muutuda.

G: „Ei, palun vabandust, ka minu närvid on lõpuni pingul.”

M: „Jah, ta oleks võinud seal tõesti ära surra.”

R: „Tänamatu plika – ja kuidas tema ema nutab ja palvetab, ning see häbitu ei tee märkamagi...”

G: „Ega tema isa, Madis!”

M: „Tal olekski väga raske oma tütrest hoolida, kui ta koguaeg oma vaimupeeglis Kaarnakivi kepib ja mitte oma naist. Ta on ju oma töösse nii armunud ja oma enese ausse, et ei märka oma perekonda enam üldse.

R: Tõesti? Uskumatu!”

Üks ingel lendas nende kolme juurde ja andis neile juhiseid Jeesuselt kohe sõjatandrile ilmuda, sest midagi suurt oli toimumas. Inglid andsid au ja moondasid end kõik kotkasteks, kes oma maiesteetlikus toreduses nägid väga kardetavad välja.

IV

Tiffany tihkus alasti oma voodil lebades, sest tema haavad tulitasid koledasti. Eh ilmus tema voodi jalutsisse ning seletas teda süüdlaslikult.

„Palun vabandust.” ütles ta veidi kahetsevalt. „Ma ei suutnud end tagasi hoida.”

„Miks sa mulle ei öelnud?” küsis Tiffany süüdistaval toonil

„Sa oleksid mu maha jätnud...” ja Eh seiras hukkamõistvalt haavu ja vorpe Tiffany seljas ja tagumikul ning kummardus voodi kohale ja asus neid suudlema.

„Mida sa-?” ei saanud Tiffany aru ja pidi oma pead keerama, et selja taha näha, sest ta lamas ikka veel kõhuli. Iga kord, kui ruunivaimu huuled puudutasid mõnda tüdruku haavadest, kasvas see jälle kinni. Tiffanyl oli veidi kõdi ja see paistis väga huvitav. Isegi Jeesus oli keeldunud tema haavu parandamast.

„Kuidas sa seda teed?” ei saanud Tiffany aru. „Ma ei teadnud, et sa nii võimekas oled...”

Eh lõpetas tema suudlemise ja põlvitas voodi ees ning naeratas.

„Varem ei suutnudki, kuid sa tegid mu enesetunde nii heaks, et nüüd ma võin lausa kolm päeva järjest tahke ja nähtav olla.” mõmises Eh nagu mingis transis ja vaatles Tiffanyt lummatult ning jätkas tema haavade suudlemist.

Kui ta oli niimoodi kõik Tiffany haavad ära parandanud, siis ta tõusis jälle püsti ning aitas Tiffany ka voodist püsti, unustamata talle korraliku keelekat anda. Tiffany läks näost õhetades riidekapi juurde ja pani end uuesti riidesse. Oli nii nauditav puhtaid riideid oma nahal tunda ja mitte haavu. Pärast enese riietamist, läks ta tagasi ruunivaimu juurde ja andis talle eelmise suudluse intressidega tagasi – kuid samal ajal tuli Madis uksest sisse, et vaadata, mida tema tütar nii kaua omaette teeb.

„Ma ei teadnudki, et sa juba kodus oled, kuidas tööl läks?” Küsis Tiffany tehtult, kuid ei jätnud Eh'i kallistamist, kes samuti veidi kohtlaselt ja üllatunult sellist segamist vaatles.

„Äkki ma peaksin nüüd minema.” kobises ta endamisi, kuid Tiffany ei lasnud.

„Ära mine, ma ei häbene sind.”

„Nii et -” alustas Madis, kes püüdis sellest pildist aru saada. „Kui kaua juba?” oskas ta veel küsida.

„Juba kolm kuud! See on minu tüdruk – ta nimi on Eha!”

„Meeldiv tutvuda!” Eh kätles Madist viisakalt ja jäi teda tähelepanelikult vaatlema. Tiffany hoidis teda ikka veel kallistuses kinni ja rääkis isaga sundimatult edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

„Noh, eks sinu vanuses tuleb kõike proovida – ja eee. kui te seda viisakalt teete ning palju lärmi ei löö siis miks ka mitte ja öööö... ma olen sinu emaga sinu jaoks alati olemas, kui sa tahad sellest teemast midagi rohkemat teada.” puristas Madis ja püüdis uksest välja taganeda, kuid Tiffany oli teise käega tema käisest kinni haaranud ja ei lasnud tal lahkuda, samas kallistas ta Eh'i edasi.

„Nii et sul pole midagi selle vastu, kui su tütar on lesbi?”

„Ei midagi!” tähendas Madis jõuliselt. „Me oleme ju mõistuse inimesed. Ma jätan siis teid nüüd üksinda.” puterdas Madis veel natuke punastades ja rapsas oma käsivarre jälle vabaks ning astus tagasi uksest välja ning pani ukse ettevaatlikult kinni.

Tiffany jäi suletud ust pilguks vaatama ja oli üllatunud. Ja siis hakkas ta vaikselt nutma. Alguses hakkasid pisarad tema põskedele voolama ja värvisid selle õhetavaks hämariku-lillaks. Eh vaatles teda huvitatult ning näkitses teda kõrvalestast.

„Miks sa nutad, Tiffany, kallis!”

Kuid Tiffany ei vastanud vaid nuttis südantlõhestavalt üha kõvemini ja ruunivaim jätkas tüdruku sõrmitsemist, viies oma käe tema kliitori peale ja seda õrnalt vajutades. Tiffany ei hakanud vastu, kuid nuttis edasi. Eh vallandas teise käega tüdruku särgi kaks ülemist nööpi ja libistas oma käe vahele, et masseerida Tiffany paremat rinda, ning kohtas esimest reaktsiooni. Tiffany rinnanibud hakkasid jälle verd täis valguma – seda oli isegi läbi rinnahoidjate näha, ning Eh vallandas ühe korvi, et tüdrukul oleks kergem hingata.

„See siga ei hooli must üldse – tal pole sooja ega külma, mida ma oma eluga peale hakkan, peaasi, et see temale tüli ei teeks!!” töinas Tiffany nuuksudes edasi.

„Ära nuta, Tiff, sul olen ju mina, mina Armastan sind ja ei jäta sind mitte kunagi – mina hoolin, mis sinust saab!”

Ja Tiffany vaatas suurte veekalkvel silmadega temale otsa. „Kas tõesti? Armastad!?” Ja kui Eh selle peale vaikselt naeratades noogutas, külvas Tiffany tema joviaalselt suudlustega üle. Nad olid jälle teineteise embuses ning sirutasid mõlemad samal ajal käe välja ja tegid õhust kunstdildo ja panid endile peale, olles endid riietest vabastanud. See juhtus kõik nii kiiresti, kuid Tiffanyt ei kottinud enam. Ta tahtis lihtsalt armastada; Armastada seda ruunivaimu, kes oli talle just seda ütelnud. Teha ta enda omaks – saada tema omaks. Nad võtsid positisiooni 69, kus mõlemad teise dildot jalge vahel imesid ja teise tagumikku sõrmitsesid. Nad pidid õhu saamiseks aeg-ajalt katkestama, kuid mitte kauaks ja nad lükkasid riistad sügavale oma kurku, nagu oleks need ehtsad. Jälle tundis Tiffany seda vabastavat tunnet, nagu oleks ta sulg-kerge ja väga tähtis. Ja ta oli koos Eh'iga. Võib-olla ta oligi lesbi! Tema kurk ja kõri hakkas dildode ümber kokku tõmbuma ja tal tekkis hapniku puudusest orgasm. See oli nii imelik tunne ja nad vahetasid positsiooni. Eh võttis endalt dildo eest ja võttis Tiffany dildo oma vittu, istudes talle sülle. Nad keppisid niimoodi kaua, vaadeldes teineteist silmadega nagu vanad armastajad. Nende suunurgad ei liikunud, ainult nende silmad särasid. Eh pühkis viimased pisarad tüdruku palgeilt ja lakkus neid oma peopesalt, mis pani Tiffany punastama.

„Sinu juures pole midagi räpast, kõik on nii puhas. Sa oled väga suuremeelne tüdruk, Tiffany Ülemiste, teist sinusugust ma ei tea maailmas!” Ta tõusis jälle dildo otsast ja hakkas Tiffany rindu näkitsema, unustamata oma käega dildot Tiffany sees sisse-välja liigutamast. Tiffany sai veel ühe orgasmi ja ei teadnud enam, kui palju ta võib veel tunda. Ta tahtis veel rohkem seda ruunivaimu tundma õppida ja seda veel enam teha. Järgmise asendi jaoks läksid nad voodis tagumikud vastamisi ja panid mõlemad dildod sisse – ühe mõlemile vittu ja teise mõlemile perse. Ja nõnda rammisid nad üksteise tagumikke kokku, ise naudingust ohkides ja said ühe orgasmi teise järel, kuni nad kurnatusest kokku varisesid.

Eh tuli pärast poole tunnist puhkust jälle teadvusele ning tegi minekut, ning Tiffany pool-elutu keha kisti jälle seitsmendasse taevasse, kus Jeesus talle valge rüü selga pani ja tema pead oma süles paitas.

„Eh, mis? Kus ma olen!” ei saanud Tiffany pilgult aru.

„Su paak sai jälle tühjaks – tüdruk, sa üldse ei õpi oma vigadest!” tähendas Jeesus mõtlikult.

Kui kolm tundi oli möödunud vaatas Tiffany närviliselt Jeesusele otsa.

„Eelmine kord ei läinud nii kaua...”

„Siis oli sul ka väiksem paak, kuid ma vahetasin selle välja – arvestades sinu kulutusi..” tähendas Jeesus asjalikult.

„Kui mitu korda, saad sa seda niimoodi täita?” küsis Tiffany ettevaatlikult.

„Kolm korda. Kuna see oli teine täitmine, siis mingis mõttes on sul ainult üks lisaelu järel!”

„Ah nii!” ehmus Tiffany „Ja siis ma suren?”

„Ja siis sa lähed põrgusse!” rõhutas Jeesus igat oma sõna ning vaatas tõsiselt tüdrukule otsa.

„Sa ei saadaks mind ju põrgusse?!” küsis Tiffany ebalevalt. „Sa oled ju Jeesus!”

„Jah!” ohkas Jeesus raskelt „Kui sa oma kolmanda paagi ka tühjaks teed, siis ma annan sinu suhtes alla ja saadan küll...”

Selle peale ei öelnud Tiffany enam midagi ja jäi hirmunult vaikides pea Jeesuse süles lamama ja pidi niimoodi kaks teist tundi olema, enne kui tema paak jälle täis sai ja ta oma elu juurde tagasi võis pöörduda.

„Palun vabandust...” ütles Tiffany ebalevalt.

„Miks sa vabandad, kui sa tegelikult ei kahetse?” küsis Jeesus tähelepanelikult

Tiffany mõtles selle üle ja häbenes. „Nii on kombeks ja see tundus nii hea – kuidas see siis nii halb saab olla, et selle eest peab põrgusse minema?”

Jeesus ohkas väsinult ja tõstis Tiffany jälle püsti seisma. „Ma saadan su koju.”

Kuid Tiffany ei lasnud teda. „Räägi ometi – miks ma ei või teda armastada?”

„Nii pole Jumal maailma loonud, et see võimalik oleks.” tähendas Jeesus tõsiselt

„Aga ma tundsin ju seda!!” protesteeris Tiffany

„Sa tunned seda onaneerides samuti, kui end üksinda sõrmitsed – ainult energia kulu on suurem ja sa võid kaugemale minna, sest ühe inimese käed ei ulatu kõikjale, kuid kahe omad...” tähendas Jeesus kuivalt ning talutas ta pilve piirile ning lasi alla vaadata.

„Mis asi see on??” küsis Tiffany eemale paiskudes ja pani rüühõlma näo ette ja hingeldas. Tema silmad jooksid soolaseid pisaraid ja ta vajas veidi aega enda kogumiseks.

„See on sinu tulevane kodu, kui sa vihjest aru ei saa – meeldiv tutvuda – See on Põrgu – See saab olema sinuga igavesest ajast igavesti!”

Tiffany vaatas ettevaatlikult piiludes ja võdistas end.

„Mis nad seal teevad?”

„Uluvad ja kiristavad hambaid.” ütles Jeesus lakooniliselt, ning Tiffany ei uskunud oma kõrvu ning vaatas uuesti. „Niimoodi!??!”

„See ongi nende igapäevane tegevus – väga sinu tavalise elu sarnane!” tähendas Jeesus süngelt.

„Ei, ei; ei! Seda ma küll ei taha!!” protesteeris Tiffany. „Ja selline koht on üldse olemas? Miline koletis suutis selle välja mõelda!” ei saanud Tiffany üldse aru. Ta vaatas hirmunult Jeesuse otsa, kes naeratas lõbustatult.

„Miks sa seda üldse küsid, kui sa niigi vastust tead – inimeste patud on loonud põrgu ja selle just selliseks kujundanud. See on koht, kus pole üldse Jumalat, ja kus inimene võib just niimoodi valitseda, nagu tema õigeks peab. Praegust näeb see niimoodi välja – äkki sina valitsed seda paremini?”

Tiffany vaatas uuesti ja raputas pead. „See on võimatu – iga kord kui keegi midagi üles ehitab, kisub keegi teine selle jälle maha ja ehitab oma asja asemele, ainult selleks, et see ka maha kistakse. Nad nagu ei näekski peale eneste mitte midagi!!”

„Ja nii ongi.” tähendas Jeesus sundimatult ning jälgis Tiffany reaktsiooni.

„Nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu!” lisas Jeesus, kui Tiffany ei osanud midagi kosta. Ma näitasin seda sulle, et sa millegi peale kodus mõelda saaksid. Äkki siiski hoolid natuke rohkem sellest, mis sul juba on ja pole nii tänamatu...

Tiffany leidis end jälle oma toast ja oli üksinda. Eh oli kusagile kadunud, kuid teda ei huvitanud eriti. Mitte praegust. Kogu tema meel oli täidetud sellest pildist – Põrgust. Ta läks kööki ja tahtis just külmkapist mahla võtta, kui Irina talle vägeva kõrvakiilu andis.

„Mille eest see oli?” ei saanud Tiffany aru.

„Selle eest, et sa lesbiks hakkasid! Nii ei tehta kristlaste seas!” ütles ema vihast ja alandusest vahutades. „Kas ma pole sulle üldse mitte midagi õpetanud???”

„Palun vabandust!” ütles Tiffany löödult ja puistas oma südamelt, kuidas Jeesus oli talle põrgu põhjatust näidanud ja öelnud, et tal on vaid elu 30 eluaastani heal juhul 33 aga mitte rohkem.

„Mida ma nüüd teen? Ma olen nii noor ja kardan!!” Ja ta puhkes nutma ning viskus ema kaissu, kes teda vastutahtsi kallistas.

„Noh, mida sa siis Jeesusest ootasid, et ta sulle pulmad korraldab ja laseb selle libuga abielluda, kes su ära rikkus. Kui ma selle „Eha” – kätte saan, teen talle otsa peale!” rõhutas Irina igat oma sõna.

„Ema!” hüüatas Tiffany ehmunult. „See on tapmine!” „Ja sinu surm ei ole mõrv ja tapmine ning see, mis ta sinuga tegi ja ma pean sellega leppima??” Tiffany jäi vait ja lasi emal end kallistada.

„Sa ei näe seda „Eha” enam minu majas või ära enam selle katuse all oma nägu näita!” ütles Irina meelevaldselt, lükkas Tiffany oma rinnalt ära ja hoidis õlgadest kinni et talle sügavale silma sisse vaadata. „Kas said aru!”

Tiffany vaatles tõsiselt ja alistunult vastu ning noogutas luksatades. „Jah, ema.”

Kui Tiffany oli mahlaklaasiga jälle oma tuppa läinud jäi Irina köögilaua taha mõtteis palvetama.

Madis tuli samuti kööki et midagi õhtuks näksida.

„Kas sa andsid talle rihma?” küsis Irina tõsiselt ja Madis ei saanud aru

„Ei, me oleme mõistuse inimesed, mitte mingid metslased!” õigustas Madis end kohmetunult.

„See tüdruk ajab mu hulluks!” ägas Irina ja masseeris oma otsmikku ning meelekohti. „Mul on peavalu... ta tõusis püsti ja läks oma tuppa.

„Ei saa sind süüdistada...” mõmises Madis endamisi. „Paistab, et tema jutt jõudis plikale rohkem kohale kui minu oma...” ja otsis külmkapist söögipoolist. Korraga helises mobiil ja ta pidi pakilistes tööasjades Kuala Lumpurisse komandeeringusse minema. Paistis midagi tõsisemat, ei saanud ignoreerida. Ta krabas kiiresti oma näksi kaasaskantavasse toidukarpi ja läks naisele ütlema, kuid kohtas vaid vaikselt hingavat selga, mis ei öelnud tema jutu peale midagi.

„Noh jah, eks olnud ka väsitav päev!” möönis Madis ja tegi minekut.

Irina tihkus käsi suu ees vaikset nuttu ja palvetas.

„Oh Jeesus, kui see peab nii olema, siis hävita minu hing põrgus, kuid säästa mu tütrekese oma, sest mina olen süüdi, et ta nii ula peale ja üle käte on läinud. Palun sind, karista mind! Kuid jäta mulle mu Tiffany!” Ja selle palve peale uinus Irina magama...