Hingedepäev

Tiffany Ülemiste asetas valged liiliad oma mehe hauale ja taganes pisut, kui oli kummargil asendist püsti tõusnud, et seda vaadelda. Ta hoidis oma käsi kõhu peal ja silitas, üteldes: "Vaata, mu poeg, see on sinu isa." Hauakivi oli lihtne ja maitsekalt valmistatud. Sellel polnud ühtegi järelhüüet, ainult sünni ja surma kuupäev. Tiffany jaoks olid need tähtsusetud numbrid, sest need ei kirjeldanud täpselt tema südamevalu, seda tühikut tema elus, mille mehe surm oli jätnud. Ta oli kõigest laps, kuid pidi elama naise ja tulevase ema elu. Ta oli teismeline ema ja lesk.

Laps põtkis tema kõhus ja Tiffany leelotas üht vana hällilaulu, mida ta oma lapsepõlvest mäletas. Laps rahunes ja valu lakkas. Tuul tõusis ja sasis tema juukseid, puhudes kolletunud kaselehti tema peale. Vend Justus ootas veidi eemal, sest tal oli ebamugav siin olla. Ta oli lubanud tüdruku surnuaiale viia ja tagasi, kuid siiski ei tahtnud ta siin olla. See oli ikkagi tema mehe haud - kes nõnda suri. Ja tema alles avastas oma tundeid selle tüdruku vastu. Kas polnud see mitte tema olukorra ära kasutamine? Unistada nende ühisest tulevikust, kui maailm Tiffany jaoks liiga palju kordi oli pöörelnud. Praegust võis ta olla lihtsalt hea sõber, kes teda hoiab. Võibolla tulevikus, mõni teine kord, võib ta olla ka Tiffanyle mehe eest, kuid mitte täna. Kui natuke rohkem aega oli möödunud ja võis sellest juttu teha, astus vend Justus ligemale ja vaatas alla haua peale ja siis Tiffanyle noogutades tähenduslikult, kuid ütlemata midagi.

"Jah, ma arvan, et oleme siin lõpetanud." nõustus Tiffany pilku tõstmata. Vend Justus asutas auto poole teele ja kolme sammu pärast järgnes talle tasa ohates ka Tiffany. Kui ta oleks saanud, ta oleks oma mehe surnuist äratanud, et oma isale kätte maksta. Kuidas ta oli julenud seda teha? Kuid nüüd pidi ta pojast saama see tasuja, kes maksab kätte isa eest.

II

Takahiro Shinja juhtus kaarnakivi kogudusest mööda kõndima ja tõmbas palitu kõvemini ümber ning kohendas salli. Ta polnud ikka veel Eestimaa kliimaga harjunud. Kodus oli soojem. See meenutus uhtis ta üle kahetsusega, nagu oleks ta seisnud ranna muulil ja karjunud merele vastu, et ta on ise oma saatuse sepp. Kuid praegust ei suutnud ta seda uskuda. Madis oli tema vallandanud - ilmselt ei vajanud ta enam stjuardit, kummatigi kui ta oli ka lennuki maha müünud. Kõik, kes olid kuidagi moodi seotud olnud tema tütre rasedusega, ja faktiga, et isa ei teadnud sellest midagi, olid oma töökoha kaotanud. Madis oli valanud oma viha alamate peale, et tunda end natukenegi asjade üle peremehena. Kuid ometi ei suutnud see kustutada vihkamist nende vahel. Isa ja tütre vahel - sest nad ei rääkinud teineteisega. Sellest õhtust saadik, kui tütar oli nii imelikult ilmunud ja kadunud, et Madis ei teadnud kuidas. Ta oli kaua aega pärast oma alamatelt uurinud ja puurinud, kes selles süüdi oli, et tema tütar nõnda kadus. Kuid keegi ei teanud vastust öelda. Isegi tema pidi aru andma. Teda ei oldud venemaale kaasa võetud, tal oli vaba päev olnud. Kõik tundus nii imelik. Takahiro luges ühe palve, mis ta oli lapsepõlves õppinud, et kurje vaime eemale peletada ja astus kirikusse sisse. Eemal puude varjus põikas Leonidas kõrvale ja urises: "Kuradi buddha loomus!" olles ennast lehtedest puhtaks rapsinud, kui endise munga palve oli peaaegu tema põske riivanud, mühatas ta veel sapiselt järele: "Kui ta poleks seda oma kloostrist isalt õppinud, oleks ta juba ammu surnud!"

Täna ta ei võinud siseneda, oli hingedepäev ja too kodust põgenenud munga palve tegi asjad ohtlikuks. Ta oleks võinud inimestele nähtavaks saada, siis kui see kõige vastumeelsem oli. Seda ei saanud lubada. Kuid ta võis oodata, egas siis Takahiro igavesti sinna kirikusse ei võinud jääda.

Takahiro istus taharitta omale kätte juhatatud kohale ja keeldus viisakalt lauluraamatust. Näitsik, kes oli teda juhatanud, lendles järgmise külalise poole ja jättis ta rahule ja oma mõtetega omaette. Oli käimas laupäevane Jumalateenistus ning leivamurdmine, nagu siin seda nimetati. Kuigi tegemist oli hoopis supiköögiga. Selle tõttu olid ka saali eesmised read nõnda täidetud selliste inimestega, kes muidu poleks julenud kiriku lähedalegi tekkida, et mitte ausaid kodanikke oma olemasoluga traumeerida. Teenistus venis ja venis ning oli Takahiro jaoks mõistetamatu, paistis et pastor püüdis kogu piiblit ühte hetke püüda ja nende vaeste kadunute sisse kallata, kelle ainus huvi oli silmade vaates, mis auravat supipotti seirasid, mis pärast liturgiat neile osaks pidi saama. Kui see rõõmus hetk viimaks kätte jõudis, prantsatasid kiriku uksed lahti ja üks raskete sammudega tüdruk astus sisse ja istus oma kohale naiste rea tagaosas. See oli Tiffany. Vend Justus pani kohe uksed enda järel kinni ja sündmust seirama jäänud kirikulised pöördusid jälle päeva kõrghetke juurde, mida neil enam kaua oodata ei lastud. Pastor küll kortsutas uue külalise pärast kulmu. Kas polnud tema see, kes ta kirikus minestas, ja kelle isa teda manitsemas käis, kes nüüd lapsena rase oli. "Oleks tema selle tüdruku isa olnud, poleks seda tema katuse all kindlasti juhtunud!" mühatas pastor endamisi rahulolevalt ja pöördus asotsiaalide poole. Ta ei kavatsenud lasta Saatanal teda kiusata ja mingi naisega teda eksitada. Olles supi kõige parima heatahtlikusega üle andnud, jättis pastor teenistuse abitööliste kätte ja suundus kõrvalruumide manu, unustamata vend Justusele tähendusrikkalt viibata, kes kohe kuulekalt järgnes. Kui mõlemad olid saalist lahkunud ja teised tegelesid supi ja kätte jagatud leivaga, suundus Takahiro Tiffany juurde ja istus tema kõrvale saades kooriks kaasa mõnede vanemate naiste sisinat: "Sa istud naiste poole peal!" Need naised aga jäid kohe vait, kui Tiffany neid oma pilguga kohtas, ja pöördusid huvitatult jälle kantsli poole, nagu võiks tühi kantsel ise neile Jumala ilmutust ja sõna jagada.

"Kuidas sul läheb?" küsis Takahiro viisakalt ilma erilise sissejuhatuseta.
Tiffany vaatas teda läbematul ilmel ja muigas.
"Tead, hästi läheb, ma saan varsti emaks." Uurinud endise stjuardi ilmet, pidi tüdruk tõdema, et tema solvang ei jõudnud kohale. Ja soovides mitte stseeni teha, muutis Tiffany tooni ja teemat. "Mis toob ühe budisti kristlaste kirikusse?" ta sügas hajameelselt kõrva tagant ning kohendas mantlit, nagu polekski tähtis, kas teine vastab või mitte.
"Ma mõtlesin natuke palvetada, täna on ikkagi hingedepäev. Päev, mil surnud on elavate juures. Seega oli sobilik siia tulla, et oma esivanemaid meenutada." ütles Takahiro vaoshoitult.
"Kuidas meenutab kodust põgenenud munk oma esivanemaid?" ei andnud Tiffany asu. "Sa ju lõikasid kõik sidemed läbi, kui sa lahkusid, et minu isa juures töötada!" Ta vaatas meest tähelepanelikult ja läbematu noot tema pilgus ning hääles olid kadunud. See paistis teda tõesti huvitavat.
"Esivanemad ei kao kusagile ja elavad sinu südames edasi." vastas Takahiro rahulikult. "Ükskõik kus mina olen, on ka nemad."
"Kuid," ümises Tiffany mõtlikult. "Kes on minu esivanemad?"
Kui järele mõelda, oli see imelik, et tema isa ei olnud talle kunagi oma isast ja emast; või tema ema oma perekonnast rääkinud. Ta ei teadnud neist midagi. Sugupuude kirjutamiseks koolis oli ta saanud selleks eraldi kokku pandud loendi, mida ta polnud tol korral vaevunud isegi läbi lugeda. Nüüd ta kahetses seda. Kes ta siis õieti oli, ta ei teadnud vastust, kuid see võõras kandis oma esivanemaid enesega kaasas. Kas ta ei olnud selles mõttes rikkam kui Tiffany Ülemiste?
"Ma ei või sulle öelda, kes su esivenamad on, sest ma ei tea seda vastust, kuid ma võin sul aidata leida ennast, kui sa seda soovid." jätkas Takahiro rahulikul toonil.
"Ja miks see peaks sind morjendama?" küsis Tiffany tõrjuval toonil ja vaatas trotslikult kõrvale. "Mis see sinu asi on, kui ma-" kuid ta ei võinud oma lauset lõpetada, sest mees oli tema kohale kummardunud ja teda kallistama hakanud. Nüüd hakkasid naised juba väga tugevalt sisistama ja silmi pööritama. "Vaata mida ta teeb?"; "Kas ta mõtleb teda pühakojas võtta?"; "Ta on ju rase!"; "Äkki talle meeldivadki sellised!" Sisinad võimendusid kirikulöövis, jättes mulje nagu oleks üks suur rästikupesa valla pääsenud, kes oma talveune häirimise tõttu eriti pahuras tujus on. Ka teised inimesed eespool ridades vaatasid oma supitaldrikute pealt ülesse ja mõned turskemad sellid käärisid ka käised üles ja hakkasid asjaosaliste poole liikuma. Tiffany ei teadnud, mida öelda. Tal oli hirm. "Mis toimub?" kuid Takahiro sosistas talle kõrva.
"Isegi vihm ei saja mitu kuud ja välk ei mürista terve päeva, miks siis sina hoiad kinni oma kibedusest! Tule sellel aadressil, kui sa otsid vastuseid, sa vajad armastust!" ja seda öelnud, libistas Takahiro ühe väikese nimekaardi tüdruku mantlitaskusse ja asutas kirikust väljuma.
"Oota, sa kretiin, kuhu nii kiiresti!" vilistasid karvased mehed talle järele, kelledest mõned hakkasid silmadega kirikus ringi vilama, kas on midagi tarvilikku võtta, millega tollele võõrale õpetust anda, kes oli julenud niimoodi pühapaika rüvetada. Oli ilmselge, et see tundmatu on pervert, värskelt teolt tabatud, kes õnnetu tüdruku olukorda ära tuli kasutama. Üks meestest jõudis talle järele ja oli võidurõõmsalt oma rasket sepakätt tema õlale panemas, kuid Takahiro pöörles oma kohal nii kiiresti, et mees ei jõudnud isegi silmi pilgutada ja leidis ennast varsti hoopis põrandal lebades kirku löövi ilu imetlemas. See taltsutas veidi teiste kõvade meeste võitlusindu ja andis Takahirole võimaluse kiiresti lahkuda. Mehed aitasid maas lebaja jälle üles, ühmasid talle tunnustavaid lauseid ning asusid jälle supi kallale, mis oli huvitavam kui üks rase teismeline tüdruk, pealegi polnud midagi jõudnud juhtuda, et nemad õigel ajal jaole said. Kindlasti ta enam siia oma jalga ei tõsta, katsugu ta ainult. Mõned naised vaatlesid tüdrukut kaastundlikult, kuid Tiffany ei teinud nendest välja. Mida oli Takahiro selle lausega mõelnud. Ta oli küll kuulnud, et perverdid kasutavad sõna "Armastus" selliselt, kui mees oli midagi muud silmas pidanud. Ta ei tajunud tema kallistuses midagi himurat. Tema hingamine ei olnud kiirenenud. See oli selline tunne nagu lapsepõlves, kui tema isa teda kallistas ja paha unenäo eest kaitses. Selline vennalik kallistus, milles püütakse öelda, et sa oled olemas ja et sinust hoolitakse. Kuidas Tiffany praegust igatses sellise kallistuse järele. Et ta oleks isa käte vahel, ja kõik see, mis juhtus, oleks vaid paha luupainaja. Kuid see polnud niimoodi, kõik oli reaalselt juhtunud. Kui Tiffany end sellelt mõttelt tabas, oli ta enda peale vihane. Kas ta muutub nüüd nõrgaks ja annab järele - kas ta tõesti peaks andma andeks oma mehe tapjale? "Ei Iial!" ütles Tiffany endamisi, tõusis püsti ja astus uhkelt kirikust välja.

III

Leonidas haakis end lahkuva Takahiro jälgedesse, jättes siiski mõistliku vahemaa, kui too peaks teda jälle mõne palvega kostitama. Nad olid just jõudnud Takahiro räämas korterelamu juurde, kui Leonidas pidi vastumeelselt loobuma. Teda kutsuti ja ta ilmus Saatana ette, urisedes Takahiro teadmatule seljale: "Sul veab, poiss, ma ei saa sinuga praegust tegelda, kuid järgmine kord sul niipalju õnne ei ole!" Olles Saatana juures, kummardus Leonidas viisakalt maani ja lausus tarvilikud vormelid. Saatan näis ainult mõõdukalt huvitatud tema kohalolekust, ja see ärritas Leonidast. "Mille kuradi päralt ta mind jälle välja kutsub?" Saatan imetles hoopis üht uut gobelääni, mis oli saali seinale tõmmatud ja mis kujutas Saatanat Tiffanyga vahekorras, kui tüdruku suust ja silmadest jooksis tõrva välja, mis maaga kokku puutudes sünnitas verd; tuld ja suitsusambaid, ning eemal kujutatud linnad ja inimesed olid sellepärast meeleheites ja rusudes, nende kohal kõrgumas tulelondid.
"Mis sa arvad, kas on liiga teatraalne?" küsis Saatan ja imetles oma tellitud tööd. Leonidas surus maha soovi oksendada ning manas ette eriti magusa ilme. "Oh, mis ilus süžee, see on kindlasti sobilik teie kuningliku kõrgusega!" Leonidas tegi reveransi ja ootas Saatana vastust.
"SIIS MIKS MA IKKA TULEMUSI EI NÄE!" Röögatas Saatan Leonidase poole pöördudes. "MIKS ON SEE IKKA VAID PILT JA MITTE TEGELIKKUS??"
"Ettevalmistused on lõpetatud milord," Leonidas tegi uue reverantsi, "Ma saatsin kirja teele, ja varsti peaks too Eluri kutt ja too Kolumats kohtingule jõudma," Leonidas tegi, nagu uuriks ta kella, kuigi teadis täpselt, mis kell on ja kuna see aset leiab. Ta vajas lihtsalt aega, et mõelda. Oli vaja patuoinast, juhuks kui midagi kiiva keerab. "Ma arvan, et nüüd on õige aeg Besumnõid ära kasutada." jätkas Leonidas sundimatul toonil. "Kas saadan talle ühe võltsilmutuse, tema praeguses masenduses ja vanemate õhinas ei tee ta kindlasti vahet." Saatan vahtis teda tülpinud ilmel ja viipas siis kõrgilt käega. Leonidas kummardus veel kord ja läinud ta oligi.

"Miks sa teda niikaua sallid?" küsis üks harjusk temalt huvitatult, "Ta pole enam ammu sulle ühtegi hinge toonud, äkki ta hakkab oma teravust kaotama." muigas paharett uuesti, kuid Saatana ilme jäi kinniseks: "Esialgu on ta mulle kasulik, kuid edaspidi,... asjad võivad muutuda" Paharett kummardas mõistvalt ja taganes oma varju tagasi.

IV

Maarika Kolumats seiras umbusklikul pilgul saadud kutset ja vaatas Klaabude pööningu poole. Miks oli küll Gunther ta siia kutsunud? Kas oli see eriti läbematu viis öelda: "Ma tean, kus sa elad!" Igal juhul kavatses ta sellele lõpu teha. Tema oli aus tüdruk ja ei tegelnud selliste asjadega. Ta alles ütleb sellele poisile. Mõne aja pärast tuligi poiss oma uue z5 Bemariga toretsedes kohale. Autost väljudes ei unustanud ta kõrvalistmelt lilled ja kommikarbi võtta, ise irvitusega tüdrukule ühmates: "Ja mina arvasin, et sa ei hooli minust!" "Millest sa ometi räägid?" küsis Maarika tõredalt, poiss tuli lähemale ja säras kogu palgest äraseletatud ilmel. "Kõik see poos klassis ja avalik vastumeelsus, see on kõigest fassaad - ega ju?" Gunther vaatas talle ahnelt silma, ja ulatas lilled ja kommikarbi tüdruku poole, kes ühe sammu tagasi astus ja ütles: "Ma sain sinu kutse kätte ja tahan nüüd teada, mis mängu sa mängid!" Rahulolev ilme valgus Guntheri näost maha ja ta viskas lilled ja kommikarbi maha ja otsis oma taskust ühe kutse välja. "Kas sellise?" küsis ta teravalt. Tüdruk astus huvitatult lähemale ja võrdles seda oma käes oleva paberiga. Jah, kirjad olid identsed. Sama käekiri, sama kõnestiil. "Kes teeb sihukesi haigeid nalju?!" küsis tüdruk vaiksel haavunud häälel ja haarates poisil mantlist. "Tunnista mulle, et sinul ja su vennal polnud midagi sellega pistmist!" Gunther vaid raputas abitult pead, "Kuule, ma ei teeks kunagi midagi sellist, kui mina tüdrukuga välja lähen, siis tahab tema seda kogu südamest ja ma ei pea kedagi petma ega meelitama!"

Tüdruk astus põlastavalt kõrvale ja vaatas vihasena maas lebavaid lilli ja kommikarpi. "Mulle tõesti meeldivad krüsanteemid ja linnupiim, kuidas sa teadsid, ma pole koolis rääkinud." Poiss püüdis jälle olukorra peremeheks saada. Ta ei teadnud, mis toimub, kuid ta kavatses seda ära kasutada. "Ma ei tea, ma pakkusin huupi, mu emale meeldivad ka need." valetas ta kiiresti "Palun vabandust," Gunther manas ette eriti valuliku ilme, "Oleks ma teadnud, et see on kellegi haige nali, ma poleks tulnud. Ma saan aru, kui sa minu siin olekut ei salli, ma siis lähen nüüd."

"Oota, ära mine!" ütles Maarika ja poiss peatus huvitatult. Tüdruk oli maast sinna visatud lilled ja kommikarbi üles korjanud ja lisas. "Lähme hoopis Tiffanyle külla." lisas Maarika, ja Gunther manas ette solvunud pilgu. "Me peaksime teda külastama, nüüd kus ta pole enam meie klassikaaslane, tal on kindlasti raske. Kui sa ikka oled inimene." Maarika puuris oma kullipilgu poisi sisse, nagu üritaks igat tema salamõtet teada saada. "Tema vajaks sellist hoolitsust rohkem kui mina." "Jah, muidugi!" ühmas Gunther pärast hetkelist vaikusehetke. Selline pakkumine tuli ootamatult. "Kahju, et Mihkliga nõnda..." lisas Gunther rutakalt, "See oli nii ebaõiglane." Maarika naeratas kergelt ning lasi end autosse juhatada, kus nad kiiresti Tiffany poole kihutasid. "Oota, aga ma üldse ei tea, kus Tiffany elab!" peatas teda Maarika, kuid Gunther muigas sarkastiliselt. "Siis on täna sinu õnnepäev, sest mina tean." "Kuidas küll sina selliseid asju tead?" imestas Maarika süüdistaval toonil kuid ta ilme oli lõbustatud. "Kas sa loodad Mihkli kohta tema elus täita?" "Ei, mulle ei meeldi teise mehe põldu künda." valetas Gunther uuesti ja manas ette põlastava näo. "Mul on ka reputatsioon hoida!" Maarika pööritas silmi: "Teid mehi, ja teie kombeid, miks te ei või oma tõelisi tundeid kunagi välja näidata? Seepärast ma lähengi Kalkuttasse halastaja õeks!" Maarika oli selle enne välja öelnud, kui taipas ja suutis end takistada ja kihvatas. Ta vaatas kõrvale ja näris huult. Gunther vaatas küll tee peale, kuid tema sõrmenukid rooli ümber olid valged. "Ma ei teadnud." Ülejäänud sõit toimus pinevas vaikuses ja mõlemad olid õnnelikud, kui nad kohale jõudsid.

Tiffany häärber, mis oli kunagi kuulunud tema mehele, oli sünge ja eemaletõukav, nagu ei ootaks selle elanikud kunagi külalisi. Maarika ja Gunther võtsid siiski südame rindu ja koputasid uksele. Kohe tuli ka teener ust avama ja juhatas neid tuppa sooja. Nähes kingitusi külaliste käes, teenri ilme muutus veel aupaklikumaks ja ta juhatas nad elutuppa ning lubas vaadata emanda järele, kes varsti raskel sammul kohale ilmus. "See on nüüd küll ootamatu," ümises Tiffany oma tavalisel sarkastilisel toonil "Ma saan aru, miks sina tulid, Eluri, kuid sina Maarika." Ja kui ta neid kahte oma elutoas seiras ühmas ta irooniliselt: "Järgmisena te kutsute mind oma pulmadesse, ega ju?"
Mõlemad punastasid ja hakkasid tagasi ajama ning naeratus Tiffany näol lehvis suuremaks. "Miks te siis ikka tulite, ah, tänan kingituste eest!" Tiffany pani lilled kohe hooletu käeviipega vaasi, sest üks oli just nagu seda hetke oodates, lauale unustatud. Tiffanyle meeldisid tühjad vaasid, need meenutasid talle ta oma elu tühjust. Nüüd kus Mihklit ei olnud enam ei sallinud ta lillede ilu, või enda oma. Milleks olla ilus ja suhelda teistega, kui su elu armastus on surnud, missest et ingel ütles ta olevat määratud teisele. Kas ta oleks nüüd pidanud viskuma meeleheites selle teise käte vahele ja mängima mingit haiget seepi?

Olles istunud diivanile ja kerge käeviipega külalised ka istuma juhatanud vaatas ta neid huvitatult, lastes kingiks saadud kommikarbil ringi käia, millest kõik viisakusest ühe võtsid. "Me tulime sind pärast seda sündmust vaatama, et kuulata, kas sul ehk midagi vaja pole." alustas Maarika. Gunther noogutas energiliselt kaasa ja lisas: "Minu kaastunne..." Tiffany ignoreeris seda viimast repliiki ja vaatas Maarikat suurte sügavate silmadega nagu tahtnuks talle midagi sisse rääkida: "Sinust saab halastaja õde Kalkuttas, miks sa raiskad oma elu siin, kui sa oled juba oma südames otsustanud?" Maarika võpatas ja tõmbus veidi tagasi. "Kuidas sina tead?"
"Ma ei tea," vaatas Tiffany torssis ilmel kõrvale ja kortsutas kulmu, "Pärast Mihkli surma," lisas ta kuid jättis lause lõpetamata. Gunther ja Maarika vaatasid üksteisele nõutult otsa. "Mis juhtus pärast Mihkli surma?" "Ma kuulen hääli!" lõpetas Tiffany oma lause, "Te kindlasti peate mind hulluks," ründas ta mõlemat otsese küsimusega, püüdes kummagi pilgust leida haletsuse esimesi ilminguid, kuid nad olid liiga üllatunud kuuldust, et suutnuks midagi sel hetkel tunda. Tiffany lubas endale veel laiema naeratuse, kui Gunther ettevaatlikult alustas. "Mu vanaema kuulis ka hääli, ta oli senitiiv..." Tiffany vaatas teda huvitatult ja poetas muuseas: "Sinu himu abitute ja teadmatute tüdrukute vastu on ilmselge, ka nüüd oled sa siia tulnud, et Maarikat koinida." Gunther läks näost halliks ja puterdas: "See, ... ei ... ole, ... See on vale!"
Tiffany muigas uuesti üleolevalt ja vaatas Maarika hirmunud näost Guntheri endast väljas ilmele. "Seepärast räägid sa sensitiividest," jätkas Tiffany oma juttu samast kohast, nagu poleks mingit pausi olnudki. "Sa loodad minu ümber kena väikse sektikese kujundada, et siis groupiesid läbi tõmmata, ja poisikesed jääksid sinu vennale, on ju nii?" "Ma ei tea, mida sa mõtled." võttis Gunther ükskõikse ja kõrgi hoiaku, kuid ta värises sisimas ja ei teadnud, mida arvata. "Kuidas ta seda teadis? Äkki tal olidki ülemeelsed võimed ja ta oskas mõtteid ja tundeid lugeda." Kuid Tiffany jätkas halastamatult, nagu oleks ta üksi jäänud voonakest taga ajav kuri hunt, kes valmistub oma saaki lõhki murdma. "Uther on pede - kogu selle aja jooksul, mil ma klassis viibisin, jõudsid sina kõigile klassi tüdrukutele külge lüüa, kuid temal jätkus silmi ainult Mihkli jaoks. Sa arvad et kuna ma sellest juttu ei teinud, et ma siis ei märganud?" "See pole tõsi!" ütles Gunther, kuid nõrgemal toonil ja tema nägu oli võtnud kriitvalge ilme. Ta nägi välja nagu mingi vaim, mõnes mustvalges filmis. Maarika vaatas teda kaastundlikult, ka tema oli seda kahtlustanud, kuid poisi isa arvesse võttes võimatuks pidanud. Eluri vendadel pidi ikka väga raske olema, kui nad sellist saladust varjasid. Kuid tabades end sellelt mõttelt, hoomas Maarika ka kuhu poole jutt tüürib, ning tegi minema ja saatis Guntherile nõudliku pilgu. "Me läheme nüüd, sul on kindlasti palju tegemist. Su klass ikka mõtleb sinu peale, ja..." "Mu klass ei mõtle minust midagi!" lõikas Tiffany halastamatult vahele. "Te olete kõik mind ammu maha matnud, nagu te ka filosoofia õppejõu vahetusega leppinud olete. Korraliku siivsa õpetajaga poleks sa kunagi lõpetanud." tähendas Tiffany mürgiselt. Nüüd oli Guntheri kord Maarikale otsa vaadata ja taibata. Ka tema oli kuulujutte kuulnud, kuid neid võimatuks pidanud. Kuidas olekski Kolumatsi vaga tütar saanud nii madalale langeda, kuid Tiffany ei lasnud neil kaua kimbatuses vaevelda. "Sa lõpetasid filosoofia aine sellepärast, et mina õpetaja ees end paljaks koorisin!"

Maarika astus vihast punetades Tiffany ette ja andis talle vägeva kõrvakiilu. See oli nii tugev löök, et lõi alahuule vastu hambaid verele. Tiffany pööras näo löögi jõust kõrvale, kuid liigutas selle üllatunult irvitades aeglaselt jälle tagasi. "Kuidas sa ometi ei häbene seda, mis sa ütled!" sosistas Maarika vihast vappudes ja Gunther astus ligi ja haaras tema õlgadest kinni. "Lähme ära, me oleme liiga kauaks jäänud." Kuid Maarika ei lasnud end ära talutada ja ootas vastust. "Kas siis sina pole õppinud oma isalt, kuidas üle laipade minna?" küsis Tiffany nuuskivalt. "Ta on ju ikkagi poliitik, missest et tema parteis on kolm liiget, ja ta peab valimisnimekirjades figureerima." "Ma ei kiida seda õpetust heaks." ütles Maarika ootamatu jõuga, mida ta ei teadnud endal olevat ja Gunther lasi üllatunult tema õlgadest lahti. Sel hetkel kõrgus Maarika Tiffany kohal, nagu Jumala ingel taevast, nagu Jumal lihaks saanuna. Kättesaamatu ja võimsana, vaadates alla sureliku peale, kes oli julenud pühi seadusi rikkuda. Tiffany vaatas talle vastu õelal naeratusel, nagu oleks kogu maailma kurjus temasse kogunenud et selle pühadusega võidelda. Guntheril läks kõvaks, sest ta ei teadnud, kumba tüdrukut ta rohkem keppida tahtis. Võibolla mõlemat korraga. Ja ometi ajas see tüdruk tal sita külmaks. Ta oleks tahtnud olla kuskil mujal, ta ei saanud sest olukorrast aru. Ja see fakt, et Maarika mõtleb minna Indiasse halastaja õeks - ole normaalne - tema kehaga, milline raiskamine! "Mis toimub?" küsis Gunther nõrgalt ja mõlemad tüdrukut vaatasid teda, nagu transist ärgates. Tiffany võttis ette palju sõbralikuma ilme. "Palun jääge õhtuks, ma mõtlesin just teed jooma hakata, oolong žen-šeniga on sel aastaajal päris hea. Ma tahaksingi sinuga kristlusest lähemalt rääkida, kuna mina ainult kombe kohaselt ristitud olen ja sina sellest rohkem tead." Tiffany helistas kella ja saatis kohale rutanud teenrile tähendusrikka pilgu, kes abivalmilt noogutas ja hetke pärast kandikuga tagasi oli, millel olid kolm portselanist alustassi koos ilusate hõbekaunistustega tassid ja kaunis portselankann sarnaste hõbeinkrustratsioonidega. Tahtmatult olid Maarika ja Gunther sunnitud kauemaks jääma ja istusid uuesti maha. Linnupiim tegi uue viisaka ringi ning Gunther jagas paar sündsat repliiki, et siis omaette jääda, kui tüdrukud asusid usuasju klaarima.

"Kuidas sinust talle pruut sai?" küsis Tiffany ründaval toonil. Maarika punastas ja vaatas kõrvale ning võttis ulatatud teetassi vastu. "Ma otsisin midagi enamat, kui mu perekond suutis pakkuda." ütles Maarika ja Gunther kuulas huvitatult, sest siit võis midagi kooruda, mis tulevikus kasulikuks osutub. Midagi, mida tulevastel vallutustel tarvitada. Pilk tüdruku hinge, et neid olevusi paremini mõista. "Sinu isa on ju rikas, mis sinu elus siis veel puudu sai olla - näe, isegi Gunther on sinust ilmselgelt sisse võetud." Gunther vaidles jälle vastu, kuid erilise kireta ja loiult, sest ta taipas kiiresti, et temale ei pöörata üldse tähelepanu. Nii lasi ta pilgul elutoas ringi uidata. See oli maitsekalt sisustatud ja vanamoodne jättes mulje, et selle korraldaja pidi olema 68 aastane vanadaam või -poiss. Igal juhul keegi muu kui Tifffany Ülemiste oli temale paistnud. Kandvaks värviks oli must ja kuigi pitslinikud olidki valged, aitas see vaid toa üldist süngust rõhutada. Selles toas polnud üldse midagi sellest ajast, eemal kaminaruumist paistev telekaski paistis üldise süngusega kokku sulavat, sest oli samuti musta raamiga.
"Sa siis tahad öelda, et Jeesus on rohkem huvitav, kui kepp?" küsis Tiffany uskmatult, Gunther keskendus jälle vestlusele, mis oli ilma temata uutesse kõrgustesse tõusnud.
"Elus on rohkem armastusi, kui vaid armastus mehe ja naise vahel." ütles Maarika sundimatult ning jumalikult. "Ka armastus murtud tiivaga linnu vastu, või kadunud koera suhtes on midagi." "Jah, kutsika-armastus on tore asi küll." osatas Tiffany mahlakalt ja vaatas Guntherile otsa, näol eriti õel maolik naeratus. "Mida sina sellest arvad, kui kõik tüdrukud nunnadeks hakkaksid?" Gunther kohmetus ja vaatas maha, ning eelistas vastamise asemel oma teed juua.
"Ära ole nii õel!" Hüüatas Maarika "Gunther on ka inimene, miks sa teda nii vihkad?" Tiffany vaid naeratas teadvalt ja vaatas ühelt pühavihaselt näolt teisele löödud näole.
"Ma ei vihka üldse Guntherit, ta ei lähe mulle üldse korda." kehitas Tiffany ükskõikselt õlgu, "See on lihtsalt nii huvitav teid üles keerata." Ja kui mõlemad vihaselt püsti kargasid, lisas Tiffany laisalt. "Minu meelest peaksite te abielluma, te sobite hästi kokku." kohmetunud poiss ja tüdruk tänasid tee eest ja kiirustasid välja värske õhu kätte. Varsti olid nad maja eest kummide vilinal kadunud.

Sisse astus üks teener ja saatis talle küsiva pilgu. "Jah, sa võid küsida, Siim!" Tiffany naeratas soojalt ja pani oma teetassi kandikule ja tõusis ettevaatlikult püsti.
"Miks te neid alandasite?" Küsis teener ettevaatlikul aupaklikul toonil. "Sest neil polnud mingit õigust siia tulla. Pärast seda, mida minu kohta räägitakse." Ja kui teener saatis talle uue küsiva pilgu, ütles Tiffany "Iga inimene kuulub oma klassi ja peab järgima teatud reegleid, kui nende külaskäik teatavaks saab - noh ütleme lihtsalt, et olles minu vastu armastusväärne, rikkusid nad igat tabu, mis tänapäeva ühiskonnas kehtib." "Aga see pole nende süü ja pealegi, kas see pole tore, kui sind ka heas mõttes meeles peetakse?" Tiffany vaatas teenrit huvitatult ja lausus "Aita mind ülemisele korrusele!" Ja kui teener oli ta voodisse aidanud, lausus Tiffany sisendavalt: "Seda jutuajamist pole kunagi aset leidnud, ma ei taha sõpru ega külaskäike!" Teener noogutas oma seisusele kohaselt ja taganes uksest välja ning sulges selle vaikselt. Tiffany jäi üksi ning põrnitses lage. Sel hetkel igatses ta, et Mihkel oleks ikka veel tema kõrval.

V

Kell 3.14 öösel

Tiffany oli oma õukonnas ja Eeli pojad, kes natuke meenutasid Eluri vendi, astusid esile ja küsisid audientsi. Selle saanud, kandsid nad ette, et Iisebel ootab teda teepeole. Kuna Tiffanyl polnud midagi selleks päevaks plaanitud, siis ta kehitas õlgu ja otsustas minna. Kui Tiffany Iisebeli kambritesse jõudis, oli pidu juba alanud. Kõik lamasid diivanitel ja lasid end erinevate kujuteldamatute hõrgutistega teenindada; mõni oksendas juba selleks valmis pandud hõbeanumasse ja asus siis uue toredusega praade ja magustoite vohmima. Tiffany kirtsutas sellise raiskamise peale nina kuid jättis ütlemata, sest ta tahtis ainult Iisebeliga rääkida. Tema kutse oli tulnud õigel ajal.
"Räägi mulle, Iisebel," alustas Tiffany viisakalt "Kuidas sa lepid poliitilise abieluga?" Iisebel tõusis puhevile, nägu ilmsest meelitatusest rõõsa. "Oih, selline küsimus nüüd, sinu vanuses." Iisebel edvistas veidi ja mängis lehvikuga. Üldse ei sobitunud ta Tiffany meelest selle ajastuga kokku, milles ta oleks pidanud olema, vaid meenutas rohkem mõnda Rokokoo või Baroki kõrgilmadaami. "Poliitline abielu pole üldse nii halb nagu paistab, pealegi on meile rohkem lubatud kui tavalistele naistele." ümises Iisebel soojalt. "Mis nimelt?" näitas Tiffany üles vaid kerget huvi ja vaatas külaliste peale. "Sa võid kõik selle kaasa võtta, mis sulle meeldib ja ümbruse oma soovide kohaselt ümber kujundada. Mina võisin näiteks oma jumalateenistuse kaasa võtta ja seda ei arvatud mulle süüks." tähendas Iisebel asjalikult. "Ainult mingid usuhullud hakkasid pärast vett sogaseks ajama ja mässu õhutama!" Iisebel võttis solvunud ja nördinud ilme ning vangutas pead.
"Ma kuulsin, sa olla ühelt talupojalt tema maad ära varastanud?" küsis Tiffany lõbustatult "See talupoeg oli narr, mu mees pakkus talle palju paremat krunti vastu ja ta oli lihtsalt väiklane, ta ei pidanud üldse nii vagameest mängima. Ka tänapäeval kompenseeritakse krunte, kui on vaja parke või magistraale laiendada. Millles selline kümne küünega ühe viinamäe küljes rippumine? - Eks peeta neid kasumi pärast, nii et ta oleks saanud kasu, kui ta oleks vahetanud, kuid tema pidi kuningat solvama!" Ja Iisebel jätkas oma süüdistuskõnes Tisbelase Eelija vastu, kes olevat kõik tema elud ja kõigi teiste kodakondsete elud segi paisanud ja ära rikkunud ja kummatigi kodusõja alustanud. "Ja sellised reeturid valivad meile kuningaid!" lõpetas Iisebel oma mõtte. Tiffany tänas teda viisakalt kutse eest ja pöördus teiste külaliste jutule. Ometi näris tema kallal mingi seletamatu nälg ja ta ei osanud sellele nime anda. Ta leidis oma üllatuseks enda käes selle kutse, mille Takahiro oli andnud. Siin oli see leegitsev tõrvik, mille küljes oli palvelipp kirjaga: "Järgi oma südamehäält!" Tiffany kortsutas kulmu: "Mis südamehääl!" kuid siis kuulis ta nagu mingit vaikset ohet: "Lahku siit paigast, sa oled ohus; see on surmasuu; lahku siit paigast!" Ja Tiffany leidis end oma voodist, laps oli jälle põtkima hakanud ja ta hakkas hällilaulu ümisema. "Oli see vast imelik unenägu!" urises Tiffany endamisi.