Justus ja Melkisedek

Kui vend Justus tagasi Takahiro korterisse jõudis, oli lapsuke rahulikult magamas. Poiss noogutas tänulikult Gaabrielile, kes vastu noogutas, end tuviks moondas ja aknast välja lendas. Hiinlannast nõid seisis lahti unustatud ukse peal ja seletas Justust. Tema oli aidanud ämmaemandana sünnitusel, ta tuli nüüd üle vaatama, kas kõik on korras ja ta haistis mingit jama. "Kus Takahiro on!" küsis ta teravalt "Läks isaga hüvasti jätma, on teine surivoodil juba." tähendas vend Justus viisakalt ja ei vaevunud kutsumata külalist peletama, vaid valvas hoopis lapse kohal. Nõid ei julenud korterisse sisse astuda vaid vaatas imelikult ringi, nagu näeks midagi, mida teised ei näe. "Ta läks siis lennukiga?" küsis nõid viisakamal ja leebemal toonil. Kui asi puudutas perekonda, sai ta aru. Isa ei võinud surivoodil üksi jätta, see oli väga halb asi. "Ei, ingliga." ütles vend Justus hajameelselt. Nõid kortsutas kulmu, kuid ei julenud ikka sisse astuda. See võis tõsi olla. Viimane kord polnud see korter nii vaenulik olnud ja ta võis siseneda, kuid nüüd oleks sellele nagu nõiamärgid külge pandud, kuid ta ei näinud neid uksel - ja see tegi ettevaatlikuks. Kui asjasse on segatud inglid, siis ei või asjata sellesse pühapaika astuda. Kuidas ta kadestas Takahirot et temale see au osaks sai. Ta oli juba kaua seda soovinud, et tema korteriga nõnda läheks - kuid kuna ta oli nõid. Ta võis ainult vähemaid vaime ja varje välja kutsuda, mitte pesueht taevaseid ingleid. Need ei vastanud tema kutsele. Justus tõstis pilku ja paistis alles nüüd aru saavat kui imelik see pilt on: "Tule sisse, ja pane uks enda järel kinni, tuuletõmbus ei mõju lapsele hästi." Ta ütles seda uneleval ja eemaloleval häälel, kuid nõid ei lasnud end sellest morjendada, ning tegi täpselt nagu teda kästi - astus korterisse ja sulges ukse. Ikka veel ebaledes vaatas nõid toas ringi ja nuhutas. Praegust ei paistnud inglid väga ligidal olevat, kuid ka mitte liiga kaugel. Ta nuhutas ka vend Justuse üle. Jah, tema kaudu nad siin käisidki. Tuli poisiga viisakas olla, et mitte teda pahandada. Äkki saab isegi kaubale. Hiinlanna vaatas murelikult lapse peale: "Mis küll sinust nõnda saab, kui sellised jõud sinu hälli ümber toimivad?" mõtles nõid endamisi.

Vend Justus liigutas oma näo aeglaselt hiinlanna poole ja küsis: "Sa muretsed lapse saatuse pärast, tahad temale ennustada?" Ta oli seda ütelnud vaiksel toonil ja selles puudus igasugune rünne, kuid siiski vaatas nõid teda ettevaatlikult. "Ma ei või ennustada kristlastele!" ütles ta pärast pikka pausi. "Lapse isa polnud kristlane ja ema pole ka selline kristlane, et see ette peaks jääma. Ta on vaid nime poolest kristlane - kas sa tahad lapse tulevikku lugeda!" küsis vend Justus uuesti ja tõusis püsti. Nõid märkas, et poisi olek oli muutunud. Endine kohtlane poisike oli omandanud meheliku oleku ja täies pikkuses püsti tõusnud. Tema lihased joonistusid selgelt välja, nagu käiks ta igapäev MyFitnessis või Forselius Bowlingus, eriti ilus oli tema kuuspakk, mis läbi T-särgi paistis. Tema rinnad olid mehelikult kummis, ja olid vana särgi trimmi tõmmanud. Ta seisis seal, nagu mingi viiking mõnest saagast ja hiinlanna kartis teda. Ta sai aru et mingi ingel on poisi peal ja et ta ei räägi iseenesest. "Mida sa sellega mõtled, ingel, ma pole kunagi kavatsenud piiri rikkuda, ma lihtsalt tundsin lapse pärast muret, et tema ämmaemand olin!" õigusta nõid ennast. Vend Justus naeratas ja hakkas piiblit deklameerima
"Tooge ette oma riiuasi,
ütleb Jahwe Jumal;
lähendage oma tõestamised,
ütleb Jaakobi Kuningas.
Toogu nemad meie ette ning andku
meile teada seda, mis juhtub;
andke teada endisi asju, mis nad on,
et me võiksime tähele panna
ja teada saada, mis nende järele tuleb,
ehk kuulutage meile tulevasi asju!"
Js 41:21,22
Hiinlannast nõid vaatles Jahwe inglit poisi kujul üllatunult. "Sa tõesti esitad mulle väljakutse?" küsis ta vaikselt "Lubad mul oma kaitsevaimu siia paika kutsuda ja temal toimida?" jätkas nõid ning vaatas ebaledes paremale ja vasakule, olemata kindel, kas võib oma silmi ja kõrvu uskuda. "Sa tõesti ütled seda, kristlane?"
Taevane rahu peegeldus vend Justuse palgelt alla nõia peale ja ta naeratas soojalt, nagu Jeesus ning nõid vajus kössi "Kas sa tulid mind piinama!" sisistas nõid ja langes tagasi. "Kas sa sead mulle lõksu? Selline on siis sinu tänu, et ma teid aitasin?!" kriiskas nõid hirmunult, silmad pärani lahti.
"Kas ma võin sinuga rääkida?" küsis vend Justus ebamaisel häälel, ning nõid võpatas vait.
"Otseloomulikult võid sa rääkida, isand ingel!" kobises nõid segaduses, "See on ju sinu korter." torkas ta veel sapiselt otsa.
"See on Takahiro korter, ma pean seda tema tagasitulekuni, et ta ise ei saa lapse järele vaadata." ütles vend Justus eemaloleval toonil.
Nõid seiras teda ettevaatlikul ja kavalal pilgul ja märkas enda kõrval tugitooli ning istus maha. Ka vend Justus võttis diivanil istet ja laps magas rahulikult hällis edasi.
"Mida laps sööb?" küsis nõid teemat vahetades, sest see oli talle harjumatu olukord.
"Tiffany tuleb ja annab talle pärast rinda!" ütles vend Justus ja jälgis nõida ainitiselt "Kas pakud ennast söötjaks?" küsis vend Justus uuesti sellel meelevaldsel kuid viisakal toonil, millega ta oli küsinud. "Kas sa soovid ennustada?" "Ema võib teel viibida ja laps võib varem näljaseks saada." vabandas nõid ettevaatlikult ja seiras poissi kahevahel olles. "Miks ta küll nii imelikult räägib? Kristlased ja nõiad ei käi kokku!" mõtles ta endamisi. "Sul on luba last sööta, nõid, sest su rinnad on Jahwe tahtel hakanud tööle." HIinlanna võpatas ja tundis tõesti et tema rinnad olid hakanud tuttavlikult surisema, nagu siis kui ta oli oma lapsi imetanud. "Mida see peab tähendama?" mõtles ta endamisi. "Kas kristlaste Jumal tõesti värbab mind lapsele ammeks?" Ta põrnitses poissi uuesti. Ei, poiss ei paistnud valetavat, ükski tema näolihas ei liikunud, nagu oleks ta marmorist valatud kuju. Ta istus rahulikult hingates diivanil ja vaatas aegajalt, et lapsuke tõesti magaks ja pöördus jälle teda vaatlema. "Kas ma tõesti võin siin viibida?" küsis nõid uuesti ja vaatas ettevaatlikult ukse poole. Kui ta kohe üles kargaks võiks ta põgeneda, kuid see pakkumine oli nii lummav. Ta oli seda alati tahtnud, pääseda mõne kristlase korterisse või majja, kuid see oli nii raske. Need olid nõnda hästi inglite poolt kaitstud, et ta ei võinud neid isegi mitte kallistada. Kohe tuli mõni ingel teda ähvardama, kui tal selline mõte pähe kargas, et võiks nagu kristlast ka kallistada. See Jahwe oli ikka armukade Jumal ja ei tahtnud oma lambukesi kellegagi jagada, ja tema Kristus Jeesus ei jäänud kaugele maha. Seetõttu ei saanudki hiinlanna aru, mis siin toimub. Ta ei saanud eestlaste sarkastilisest huumorist kunagi aru. Siis kui ta oli seal kõrtsis oma mehega peatunud ja see inglisekeeles vabandus. Ta oleks võinud rahulikult eesti keeles seda öelda, nad said aru, sest pidasid seda au asjaks, kui pikema reisi puhul sihtpunkti keele ka selgeks õpivad. Kes see jõudis koguaeg giide kasutada, egas nad rikkad ülikud polnud. Tema mees oli torulukksepp ja arhitekt, kes kujundas Hiinas pagoode ja tegeles vabast ajast fotograafiaga. Küll oli Eestimaa ikka ilus - väike, kuid siiski ilus. Nagu üliku rohuaiake, kus oli igaühele midagi. Hiinas ei olnud sellist harva ilu, olid ainult linnad ja kõrbed ning selliseid metsi ja vaimset rahu, milles võis oma kaitsevaime välja kutsuda, ei olnud. Tema kodumaa õhk oli juba liiga roojane. Mõned tema uhkemad kaitsevaimud ei tulnudki enam välja sest polnud piisavalt puhast õhku. Kuid Eestimaal oli teisiti. See nagu tõmbas vaime ligi, kes sisse kolisid. Alles eile oli ta näinud, kuidas Emma O talle naeratas ja kimonos mööda kõndis, ning ta polnud oma silmi uskunud. Isegi Yu Suurt oli ta näinud Hiinalinnas ringi kõndimas, tema "Shan-Hai Ching" kaenla all. ümisedes endamisi "Haineixi jing - viimaks olend ma su leidnud!" Kuidas võis hiinlane leida Haineixi Eestimaal ja mitte omal kodumaal, kas ta tahtis sellega oma esivanemaid solvata? Nõid polnud sellest ilmutusest päriselt aru saanud. Ja samasugune mõistmatu ilmutus oli ka see vend Justus.

"Sa küsid, kas ma püüan sind petta ja ninapidi vedada, nagu vanasti pandi pulli ninna rõngas ja selle külge seoti köis ja nõnda veeti neid Praagasse veristamisele." Nõia suu tõmbus sellise küsimuse peale kuivaks, sest ta sai aru, et küsijaks polnud mitte poiss, vaid tema ingel.
"Isand ingel!" langes hiinlanna oma istmelt põlvili, nagu Dagon oma kojas ja hakkas nuuksuma "Anna oma ümmardajale andeks, sest ma olen vääritu, ma ei või sinu heldet pakkumist vastu võtta, sest ma olen nõid ja ei või suhelda kristlastega, muidu sinu Jahwe vihastab ja laseb mind hukata. Palun ära piina mind ja lase mul minna, ma enam ei tüüta sind!" halises nõid hirmust. Sest ta hakkas mõtlema, et teda tuldi põrgusse ära viima. Midagi muud see ei saanud olla, et nii vägev kristlane lapse üle valvab ja talle selliseid väljakutseid teeb. Ta on siis oma võidus päris kindel, nagu see Eelija oli ära hukanud Baali prohvetid - oleks hukanud ka Astarte preestrid ja templiprostituudid, kuid Iisebel oli need aegsasti ära peitnud ja ei saatnud neid, nagu lubatud, jõukatsumisele. Ainult sellepärast oli need ellu jäänud, kui suur prohvet Eelija tõi tule taevast alla ja sõi ära nii veega märjaks piserdatud vettinud ohvri, ohvrikünka kivid ja selle ümber kaevatud kraavis asuva vee. Isegi põrmu oli see püha tuli ära lakkunud, jättes selle paiga mustaks tumedaks kiviplaadiks - väga ebaharilikuks selles piirkonnas. Nõid oli seda uurinud ja polnud aru saanud - selline raiskamine nõidumise pärast? Oli see Jahwe Jumal alles armukade Jumal! Ei lubanud ühtegi tallekest enda omadest teistele jumalatele toiduks. Ja see vend Justus oli samasugune, nagu Jahwe, ning nõid kartis oma hinge pärast. Ta mõtles: "Kas nüüd tuleb Jahwe mu hinge järele, ja viib mind põrgusse?"

"Olgu sulle rahu, tütreke!" ütles vend Justus malbelt ja oli püsti tõusnud ning nõia juurde läinud, kes ikka veel põrandal lömitas. Tema halisemine oli lapse üles ajanud, kes nüüd häält tegi. Vend Justus läks tagasi lapse juurde ning kussutas ta jälle magama ning tuli jälle nõia juurde, kes ei julenud isegi iitsatada. Õhk toas pragises pühadusest ja kui hiinlanna oleks suutnud, ta oleks siit minema jooksnud, kuid tema liigesed ei allunud enam tema tahtele. Ta vaatas suurte tõllaratta suuruste silmadega poisile otsa, nagu oleks tema lammas ja vend Justus tema veristaja ja valmistuks noaga tema kõri läbi lõikama. "Olgu sulle Jahwe juures rahu, tütreke, tõuse üles!" ütles vend Justus uuesti leebel toonil ja nõid tundis, kuidas üks nähtamatu käsi tema põrandalt üles tõstis ja jalgade peale seisma pani. Tema liigesed allusid talle jälle ja tema vaim sai erksaks. Ta polnud seda tunnet varem tundnud. Isegi siis kui tema kaitsevaimud olid teda kirgastamas ja nad temaga ühtisid, polnud see nõnda eriline tunne. Ta oli siis olnud noorem, nüüd oli ta juba pensionär, kuid siiski. Sel hetkel tundis ta, kuidas ta on jälle hinges noor ja kõik on võimalik. Vend Justus jätkas "Sul on Jahwe poolt luba kutsuda milline kaitsevaim iganes, et ennustada lapsele tulevikku nagu haldjast ristiema muinasjutus!" ütles poiss meelevaldselt ning nõid sai viimaks kirjakoha mõttest aru. Ta naeratas soojalt, kuid hakkas siis nina kirtsutama. Tema oli ju Fangshi-manaja. "Mul pole Ouija lauda käepärast, see on mu korteris - kas ma?" tahtis nõid ära minna. "Kui sa praegust lähed, ei julge sa enam tagasi tulla selle paiga pühaduse pärast. Pealegi pole sul seda tarvis. Jahwe ise kutsub kõik su kaitsevaimud välja, et sa ei peaks rohkem neid häbenema!"
Vend Justus hakkaski neid kõiki nimepidi kutsuma: "Huangtian Shangdi!; Cao Dai!; Nu Kwa!; Pangu!;" Iga kord kui poiss nime valjusti välja hääldas, popsatas nimetatu korterisse, ja lapsuke magas selle keskel rahulikult edasi.  "Qi-Lin!" - Ilmus välja üks roheline draakoni ja üksarviku sarnane loom, kes oli hirve kehaga ja hobuse kapjadega. Tema sarv oli pikk ja mehine nagu oleks tegemist rüütli piigiga. Ta vaatas poissi kavalalt ning kummardas ja võttis koha sisse vabastatud diivanil, sest vend Justus seisis keset tuba. Kohe moondus ta ilusaks tüdrukuks, kes kandis rohelist Mingi-siidist tehtud kleiti ning musti traditsioonilises lõikes kiharaid. Tema kaela ümber rippus hõbedast valmistatud draakoni ornamentidega ehted. Ta võttis oma lehviku välja ja tegi tuult. Tõusis ebamaine vihur ning nõid kartis oma elu eest. "Kas see kristlane tõesti kutsus välja pühad jumalad?!?" Hiinlanna ei teadnud, mis toimub ja unustas kombekohaselt kummardada. Kui see talle meelde tuli, siis tegi ta juba kohalolevatele jumalatele kombekohase kummarduse, kes laisa tänulikusega märku andsid, et võib jälle püsti tõusta. Jumalad vestlesid elavalt ja saatsid poisi pihta huvitatud pilke. Midagi sellist polnud varem juhtunud. Mitte pärast seda kui kuningas Nebukadnetsar Taanieli keha oraaklina kasutas. Veel kunagi polnud Jahwe prohvet varem midagi sellist teinud ja jumalad panid vend Justust imeks. "Guan Yin!"; Yuan-Shi-Tian-Zong!" Viimase nime peale hakkas korter värisema. Teised jumalad jäid erutusest vait ja vaatasid teraselt poissi. "Kas ta tõesti kutsus nüüd Yuan Shi ka välja?" ei saanud Pangu aru. Ta kammis oma sõlmiliste sõrmedega hallikasvalgeid laiu kiharaid oma peas, mis andsid talle paadialuse mulje. Qi Lin mängis oma lehvikuga ja naeratas kavalalt ning kehitas õlgu. "Vaatame, mis edasi saab, asi kisub huvitavaks." Teised noogutasid sellele repliigile kaasa ja võtsid lapse ümber kohad sisse, nad hakkasid aru saama, et peavad lapsele õnnistust tooma ja kui nii tähtis tegelane, kui Jahwe, neid oma sulase kaudu kutsub, siis ei saanud sellist kuninglikku kutset ignoreerida. Mitte Jahwe puhul, kes oma vihas ja raevus hävitas Soodoma ja Gomorra. Kes segas inimeste keeled ja mõtted Paabelis, nõnda et kõik keeled nüüd erineva ülesehitusega olid ja kõik chi laiali üle maa. Isegi kui inimene õpiks kõik keelte sõnad selgeks, ei pruugi ta õppida selgeks kõikide keelte chi'd et taastada seda chi'd, mis oli enne paabelit, millega oli võimalik avada taevaseid väravaid. Kas mitte sellepärast Paabeli rahvas ei mässanudki Jahwe vastu, et soovis vägisi tagasi Eedenisse minna, ja hakkasid Taevaseid väravaid ehitama, kuid temale ei meeldinud see kavatsus ja ta segas selle ära. Ning tänapäeval ei olnud enam sellist inimest, kes oleks nii palju chi'd omanud, et midagi sarnast üritada, mida vend Justus paistis tegevat. Hiinlannast nõid habises ehmunult, sest ta polnud kunagi oma kaitsevaime korraga näinud - ükshaaval küll - kuid selline au! Mida ta pidi nüüd tegema? Kust ta oleks pidanud võtma niipalju ohvreid, et neid sündsalt austada. Oi, ta oli kadunud! Guan Yin läks leebelt vananaise juurde ja hakkas teda lohutama "Ära muretse, kui ta juba nii vägevaid nimesid lausub, siis vaevalt sind ära viiakse, näed et poiss püüab vana kommet täita, rahune maha, su hing pole ohus." Ja nõid lasi ennast lohutada ning istus oma jumalate keskele neid ikka veel imelikult põrnitsedes. Jumalad tundsid end nagu kodus ja ootasid püsti seistes kuna nimiloend lõpeb, et võiksid alustada. "Fei Lian!" Teised jumalad kirtsutasid selle peale nina. "Miks ta selle tühikargaja kutsus?" Nimetatu popsatas nagu Kaval-Ants tuppa ja vaatles kelmika naeratusega kohalviibijaid, tundis Qi Lini ära ja hakkas temaga kohe rohmakalt ja avalikult flirtima, kes selle peale eriti kõrgi oleku võttis ja igati mõista andis, et pole temast huvitatud. Kuid Fei Lian ei lasnud end sellest morjendada. "No mis on, sõbrad! Pole kaua näinud!" üritas ta Cao Daiga sõbruneda "SA VÕLGNED MULLE IKKA VEEL 238 RYOD!!" urises see vastu ja põrnitses altkulmu uut tulijat. "Ma unustasin need teise pintsaku taskusse, toon kohe homme ära!" naeratas Fei Lian avalalt ning võttis oma koha sisse. Teised jumalad tegid talle põlastavalt ruumi, sest ei tahtnud temaga kokku puutuda. Kuid poiss peatus nüüd ja ei öelnud enam ühtegi nime ja teised jumalad ohkasid kergendatult.
"Lausuge oma õnnistussõnad Melkisedekile, et ta võiks oma kohta maailmas vastu võtta!" ütles vend Justus meelevaldselt. Guan Yin naeratas selle peale ja esitas küsiva pilgu, ning poiss lahkus toa keskelt ning istus diivanile, teisele poole Qi Lini, kes hakkas temaga huvitatult koketeerima, ja oli veidi ärritatud, et poiss tema ilmsetest naiselikes võludest välja ei tee. Kuid samas, eks ta oli ka kristlane. "Ta on Jahwe ja selle Kristuse omand!" lohutas end Qi Lin ja lehvitas endale jälle õhku. Fei Lian demonstreeris armukadedust, nagu talle ei meeldiks, et üks surelik tema üle trumpas, kuid vaatas samuti kõike sündivat huviga. Yuan-Shi-Tian-Zong peatas Guan Yini ja viis ta veidi kõrvale, enne kui see sai keset tuba kõnet alustada. "Räägi mulle nüüd ilusasti ära, mis siin toimub. Ma pole enam kaua maa peal olnud ja ei saa enam aru, mis dünastia meil täna on." "Eee!" alustas Guan Yin viisakalt ning vaatas küsijale vabandavalt otsa, "Me pole hiinas." Yuan Shi vaatas teda arusaamatusega "Mis mõttes, miks me keskmaal ei ole? Kas te kõik elate nüüd pagenduses vä!" Ta oli seda kõvemini ütelnud ja teised jumalad haistsid halba. Ei olnud hea kui vanajumal niimoodi vihastub, ta oli juba liiga kaua mediteerinud ja maistest asjadest eemal olnud. Ta oleks võinud paiga segi paisata nagu Soodoma ja Gomorra, ta oli sama äkilise ja ohtliku vihaga kui Jahwe. "See on üks väike pagood nimega "Eesti" - selline väike rohuaiake ja pühapaigake keskmaast läänes. Me oleme hoopis aukülalised, et Melkisedekit sisse õnnistada." rääkisid teised jumalad lepitavalt ning kõnetatu rahunes maha ja hakkas vanamehelikult torisema. "Ajasite sellise tühja asja pärast mind ülesse - ahjaa kuulsin küll - too seal ju kobises midagi." ta osutas vend Justusele, kes püsti tõusis ja ainitiselt kõnelejat vaatlema jäi. Mõlemad põrnitsesid altkulmu teineteist ja Yuan Shi rehmas käega, "Äh, kui ma juba siin olen, siis mis seals ikka, võin ka paar sõna õnnistust lausuda, une ju rikkusite mul ära." Ja vaadanud jälle poisile ainitiselt otsa "Mida Jahwe üldse mõtleb, et sinul mind välja kutsuda lasi, liha ja veri sulle seda mõtet ei ilmutanud!" küsis Yuan Shi meelevaldselt ja teised andsid talle rohkem maad. "Sellepärast, et kristlased on Jeesuse juurest ära karanud - igaüks oma telgi juurde; kes selleks, et oma naist armastada; kes selleks, et oma härga katsuda ja turule viia; kes selleks, et oma viinamägede hinda kokku arvata; kes selleks, et minna mõnele muule kaubale, või pärida koguni kindlamat linna. Kõik nad on ära jooksnud oma asja järele, kuid Kristuse järele ei jookse enam keegi." vaikus kaikus pinevalt toas ning laps ärkas jälle üles ning oli üllatunud niipaljudest uutest nägudest ja hakkas kilkama ning käsi plaksutama. Vend Justus viipas nõiale: "Mine teda toitma, võta ta oma korterisse kaasa, me peame siin väikse nõupidamise!" Nimetatu võttis kiiresti lapse, kes ei hakanud vastu, ning jooksis pa-davai korterist minema, vaatamata kordagi tagasi. Jumalad lubasid endale peenikest naeru. Tema kartlikus oli maitsev ja värskendav. Seda ei juhtunud enam tihti, et inimesed niimoodi neid austasid. See hiinlanna oli viimane Fangshi manaja tema suguvõsas ja tal polnud pärijat. Ükski tema järglastest polnud jumalate silmis armu leidnud. Nad kõik praagiti välja ja said tavalisteks inimesteks. Kes juristiks; kes pankuriks; kes riigiametnikuks, ükski neist ei vaadanud isegi vaimude poole või ei lugenud luuletusi. Nemad teenisid riiki ja ei teadnud midagi muud, et nad olid täiesti punase draakoni ja selle partei päralt.
"Ja mina peaksin nad sinu Jumala juurde tagasi ehmatama vä?" küsis Yuan Shi teravalt, "Olen ma sulle mingi koer või!" "Sa ei pea siin olema, kui sa ei taha!" ütles vend Justus meelevaldselt ja ei andnud millegagi märku, et saaks aru, kellega ta räägib. Tema näost ei näidanud ükski lihas, et ta kardaks, ega ükski higipiisk, mida ta kehal nagu polnudki. Paistis, nagu peaks vend Justus end Yuan Shi'ga võrdseks ja teised jumalad andsid veel rohkem maad. Fei Lian püüdis end korterist minema vabandada kuid sisistati vaikima. See võis kõikidele jumalatele halvasti lõppeda, kui Yuan Shi nüüd vihastub. Kuid keegi ei julenud oma sõnaga vahele segada, nad ei olnud piisavalt auväärsed. "Aga Jahwe siiski mõtles, et sa soovid endisi aegu mälestada ja natuke maad võtta!" jätkas vend Justus rahulikult ning kõnetatu seedis seda veidi.
"Kui täisväärtuslik jumal?" küsis Yuan Shi üle ja põrnitses arusaamatusest kissitades ikka veel poissi "Mida seesinane üldse räägib?" pöördus ta nüüd Cao Dai poole, kes üritas tulutult selgitada, mis maailmas parasjagu toimub. "Segaseks olete asjad lasnud-." rehmas Yuan Shi käega, "-ja nüüd tüütate mind oma vanade asjadega, kui mina olen edasi läinud." Kuid tema olek leebus ja paik lõpetas samuti vappumise. "Sa oled siis nõus?" küsis vend Justus rahulikult üle, ikka veel mingit kartust üles näitamata.
"Heaküll, heaküll, äratasid minus huvi. Kutsu see titt sisse, kui ta on söönud, saame asjaga ühele poole, ma tahaks edasi mediteerida!" torises Yuan Shi endamisi ja kõik võtsid tühja hälli ümber kohad sisse. Isegi Fei Lian käitus korralikult ja ei mõtelnud riivatuid mõtteid ei Qi Linist ega vend Justusest, ning varsti tuli hiinlannast nõid ettevaatlikult korterisse tagasi, lapsuke käte peal kilkamas. Nõid oli ka igaks juhuks mähkmed ära vahetanud, et jumalad ei pahanduks, ja lapsukese sisse õlitanud ning lõhnastanud. Lapsele oli see tseremoonia meeldinud. Kui lapsuke oma kohale pandi, lausus iga jumal oma eripärase õnnistuse, nõnda et lapsuke sai viimaks kaheksa õnnistust ja siis läksid jumalad omavahel juteldes jälle ära. "Kuid mis ma ohvriks toon?" halises nõid haavunult, et temale enam üldse tähelepanu ei pöörata. Guan Yin läks teda jälle lohutama. "Sa ei võlgne meile midagi, tütreke! Ma tänan sind selle pidusöögi eest!" ütles Guan Yin leebelt, kuid nõid ei saanud aru, enne kui ta uuesti poisi peale vaatas, kes endamisi palvetas, alles siis sai ta aru. Jahwe oli neile juba selle eest maksnud, et nad siin olid. "Muidugi!" Ja kartus tuli nõia peale, "Mis pühapaik see küll on, mis kaheksale vastu peab??" Kui ta oli jälle kombekohaselt viisakalt kummardunud, taganes ta korterist välja ning jooksis oma koju viirukit põletama. Oli küll tasuta, kuid igaks juhuks, kes neid jumalaid ikka teab, pärast panevad tagantjärele pahaks.

Ainult Cao Dai jäi teistest maha, et Justusega veidi vestelda. Ta ei saanud aru, mida Jahwe sellega mõtles, et ta hiinast oma tulevasele sulasele õnnistajaid pidi tooma, kas tal siis endal väärilisi pühakuid ei olnud. Miks ta ei kutsunud Wilkersoni või kedagi teist tähtsat nina poissi õnnistama? Mida pidi see nende kohta tähendama?

Lähme Rukist lõikama?

I

Thorwald Aasgrimur Kolumats oli ühes oma tütre, Maarikaga Ihaste hotelli kinni pannud ja pidas Rukis'e kokkutulekut. Uther ja Gunther olid juba isa nimel kohale tulnud ja vabandasid viisakalt Joachimi hilinemise pärast. Thorwald naeratas selle peale heatahtlikult. See mees oli tore, et ta oskas kella tunda - ka siis kui ta pidi hilinema. Ainult Madis jäi ootamatult hiljaks - täiesti mitte-temalikult; pärast oma "Kaarnakivi" väljatulekut oli ta teine inimene olnud ja polnud enam nendel kokkusaamistel käinud. Mõni teine oleks seda tõusikluseks pidanud, kuid Thorwald teadis paremini, mis kärbes Madist hammustab - töönarkomaani tundis ta kaugelt ära, ja sellepärast andis ta muidu nii andestamatu fakti Ülemistele andeks. - Pealegi tahtis ta uurida, kas tema tütar on huvitatud liikmeks astuma. Pärast tubli pooltundi ootamist tuli Madis viimaks kohale ja vabandas kõigi saalis olijate ees ja kätles neid viisakalt. Asi hakkas vägisi pingviinide paraadi meenutama, ning Thorwald muheles endamisi, Maarika tema paremal käel manas ette mõõratud pilgu ja pigistas oma suu kriipsuks. Sellegipoolest kätles ka tema viisakalt, sest ta ei soovinud pärast sellest isaga rääkida, miks ta tema külalisi vihkab. Ka Uku loivas hilinemisega kohale. Thorwald oli jõudnud juba tema unustada ja kortsutas kulmu. Ta ei seedinud tema üleolevat suhtumist, kuid pidi teda ikka sallima. Ning põrguline pakkus käe asemel jälle käppa kahe sõrmega, mille peale ta soostus rohkem uriseda, kui ta teisi hea naeratusega kostitas. Uku ei teinud aga sellest üldse välja ja läks diivanile Valdekiga suhtlema ja tema poja ning naise surma puhul kaastunnet avaldama. Pärast seda oli näha vaid kahe tõsise mehe peanoogutusi ja karulikke kallistusi nagu oleksid nad alles nüüd pika aja järel ära leppinud vennad. Ukul polnud kombeks kaastundeavaldusi kirja või mobiili teel edasi anda ja kuna ta palju ringi ei liikunud ja oli nagu Immaanuel Kant, kes terve elu ainult ühes kvartalis ringles, ei olnud tal võimalust nüüd "Kaarnakivi" klaverimängijana töötava kolleegiga suhelda. Nad olid küll erinevatest maailmatest pärit, üks kristlane ja teine juudi päritolu filosoof - kuid nad ei lasnud sellel pisiasjal end segada. Juttu jätkus neil kauemaks ning Thorwald keskendus teiste külaliste peale. Kui täiskasvanud maha istusid, oskasid Uther ja Gunther, nagu muuseas kahele poole Maarika ümber istuda, sest Thorwald oli parema käe reserveerinud Valdekule ja pahema Joachimile - kes ei teinud sellest numbrit, et ta striptiisi klubi pidas ja sellega harjunud oli. Thorwald ei pooldanud ametlikke litse, ehkki ta ei ütelnud armukestest ära. Ta lihtsalt oli nii armukade, et ta ei tahtnud kedagi teist 'tema naise' peale heitmas näha, või seda endale ette kujutada. See polnud viisakas - annab 'tema naisele' mingi haiguse ja tema peab uue võtma. Nii ei tehta! Thorwald oli väga monogaamsete kommetega mees - ainult üks naine voodis korraga. Ja ta oskas neid kõiki väärikalt ülal pidada, ilma et ta neile teistest hingaks. Miks ta peaks nende tundeid riivama ja neid armukadedaks muutma? Las mõtlevad, et on tema ainukesed.
Ja seepärast pidi Maarika sellise asjakorraldusega leppima. Võidukad poisid istusid samuti maha ja asusid tüdrukut töötlema, kuid pidid leidma, et ta on täiesti töötlematu ning pidur ja keskendusid mossitades uuesti päevateemale.

"Tänase "Rukis" koosoleku olen ma algatanud selleks-" alustas Thorwald tähtsalt, olles deklameerimiseks püsti tõusnud ja asetanud vasaku käe selja taha ning paremat rusikas viibutades, nagu oleks seal mingi marssali kepike ja ta oleks teel Arkaadiasse või vähemasti Thulesse. "-et arutada meie väljavaateid valimistel." Muidugi, valimised! Nad oleksid pidanud seda teadma. Neil oli naiskandidaate vaja. Kõik vaatasid vaislikult ainsale naisele otsa, kes võttis viisakalt punastada ja otsis lehviku välja, millel ilutsesid mustad draakonid rohelisel taustal. Selle äär oli hõbedaga palistatud ning see oli suveniir, mille isa oli Hiina reisilt kaasa toonud. "Mis tuletab mulle meelde - Madis, kuidas sinu suhted su tütrega on?" Thorwald oli seda väga malbe ja viisakalt sooja tooniga ütelnud, ometi käitus Madis selliselt nagu oleks teda vaibale kutsutud, et joobes juhtimiselt tabatud ministriabi vastutava ministri poolt läbi võtta. "Ma ei suhtle oma tütrega, sest talle ei meeldinud mu arvamus - tema mehe - kohta!" urises Madis läbi hammaste, tehes pika loetava pausi 'tema mehe' ette ja taha. Ka tema oli viimaks teada saanud, mis Maldiividel tegelikult juhtus, ning oli ennast mõttes neimanud, et polnud seda läbi närinud ja märganud. Kõik need vihjed, kuidas tema oli lolliks tehtud. Tema Tiffany oli litsiks läinud, kuigi ta teda hoidis ja kaitses. See oli siis palk tema heategude eest, et ta oma tütart nii hullupööra armastas ja talle kõike võimaldas. Milline tänamatu plika - ja nüüd juletakse temalt selle langenu kohta midagi pärida. "Kahju, see on väga kahju, nii ei tohi olla - Maarika, saad sa selles asjas aidata - sa saad nüüd Tiffaniga paremini läbi?" küsis Thorwald inspekteerivalt oma tütre käest, kes uuesti punastas ja lehviku käest lauale oma taldrikule pani - nad istusid kõik ühe ümarlaua ümber nagu Kuningas artur ja tema rüütlid; ainult mõõgad olid veel puudu. Maarika võttis mobiili välja ja hakkas kiiresti rääkima:

"Tiffany, on sul hetkeks aega?"
"Ei, ei ole kooliga seotud, ei vaja abi!"
"Saad sa korraks Ihaste hotelli tulla, mul on sulle üllatus."
"Ei, pole mingi labrakas, tead küll, "Klaabudes" oli ka normaalne, sa jäid ju rahule. Palun tule. Sa oled aukülaline."
"No super, me jääme siis ootama!"

Madis vaatas tüdrukut uurivalt - mida ta veel ei teadnud - tema tütar ei olnud talle kunagi sõbrannast hinganudki, kas nad olid sõbrannad, või olid nad 'sõbrannad'. Madis ei teadnud enam midagi. Kas ta üldse tundis seda tüdrukut, kelle oli ülesse kasvatanud. Ei, Maarika ei saanud olla lesbi - ta isa vihkas selliseid. Võibolla kartis ta konkurentsi. Ega tema poleks ka heaks kiitnud, kui keegi tema Irinaga miilustama hakkaks, ja poleks koguni isegi mees. Ta ei elaks seda üle, kuid tema Irina oli ustav naine, ja nüüd vajas ta seda kindlat linna rohkem kui varem. Kuidas ta oli õnnelik, et temal oli nii mõistev naine, kes oli koos temaga vaikselt kannatanud seda tütre reetlikust. Nemad polnud teda nii halvasti kasvatanud, kuidas ta küll peenetest vihjetest aru ei saanud - ise nii tark ja arukas?! Madisele ei mahtunud see hinge. Kuidas võis tema tütar mitte teada, ta oli ju ometi sellest rääkinud tollel laupäeval - kuidas võis siis ta tütar selle manitsuse vastu eksida!! Noorus on ikka täitsa hukas. Mida ta küll valesti tegi, et Jumal teda niimoodi karistab, ja tema annetas niipalju selle koguduse rajamiseks. Nüüd ta kahetses seda fakti, ehkki oli kordades rohkem tagasi saanud. Kuid talle ikka ei meeldinud sellised hapud tehingud ja et ta õiglane ning suuremeelne mees oli, ei saanud ta seda ka hästi tagasi küsida. Egas ta ameeriklane polnud, kes kogudusi kohtusse kaebab et annetusi tagasi nõuda! Jah, Thorwald oleks kindlasti märganud, kui tema tütar kiiva kisub. Ta isegi kuulis, et preili Kolumats õpib nunnaks. Madisele venis õel naeratus suule - kuidas ta tahtis oma tütart kuskile Kalkutasse minema saata, et ta enam ühegi mehepojaga untsu ei saaks teha. Kui ta vaid teaks, kuhu see tänamatu oma lapse peitis. Koolis ta teda kaasas ei kandnud ja Krähensteinis teda samuti polnud. Tal ei olnud ju tema teada selliseid sõpru - kuid mida tema ka teadis. Ja see mõte mõrutas tema meeles nagu liiga kaua seisma jäänud vein, mis on oma maitse kaotanud ja kust kõik suhkrud on otsa saanud. Ta tundis ennast kui surnud vein. Miks kõik teda kiusasid, tema oli ju maailmale andnud "Kaarnakivi" - Kas sellest ei piisanud? Mida head võiks ta veel teha, et olla täiuslik. Madis ei teadnud vastust.

"Ära muretse, vennas," lohutas teda Thorwald vennalikult "See pole sinu süü, kuid küll Maarika selle ära klatib, ta on ikka väljaõppel nunn ja oskab su tütre jälle õigele rajale vinnata!" Maarika vaid oigas selle repliigi peale ning Valdek vaatas tõsiselt ütlejale otsa "Mina arvasin samuti niimoodi ja tulemuseks oli poja enesetapp ning palju laipu Vana-Ihastes" Madis vaatas kaastundlikult Valdeki poole Jah, tema mõistab, mida ma tunnen, ei ole kerge oma last niimoodi kaotada. Tema ei plõksi niisama tühje lohutusi. Ta oli ju oma naisest enda sünnipäeval ilma jäänud ja tagatipuks vanema kohast koguduses, olles sunnitud klaverimängijana teises vähemas ja mitte nii auväärses koguduses olema. Keda see kottis et nüüd oli see 'auväärne' kogudus kinni pandud. Oleks Valdekule võimalus antud, oleks ta selle kindlasti päästnud. Madis oli selles kindel. See mees oli parem pastor kui see teine, kes oli tema tütart hullutanud. Võibolla see lükkaski tema tütre üle piiri, et pidi selliseid räigeid usuhulle kannatama. Seda ei võinud teada, nad ju ei rääkinud enam. Madisele tuli meelde, et ta oli oma traditsiooni Tiffanyga unustanud - laupäevakud - otseloomulikult, ta poleks pidanud nõnda nürm olema, kuid see ei õigustanud ikkagi sellist reaktsiooni. Temal oli ikkagi õigus olla solvunud - tema oli isa!

Tiffany jõudis lõpuks kohale, kiiremini kui oodatud, sest oli tänavalt küüti saanud. Vend Justus oli kuskilt motika - vana päevinäinud Jawa - välja võlunud ja sõidutas ta kohale ning kadus sama kiiresti, kui oli tüdruku Ihaste Hotelli ees maha pannud. Tiffany hakkas talle juba andeks andma, et see küsimata tema last hoiab. Ta sai ka aru, et poiss on kuskil mujal ning ei hakanud teda läbi võtma, nagu ta Jeesusega talitas. Ta tundis sellele poisile südames kaasa - tema poleks end usus Jeesusesse nõnda kaotanud. Tema istus ise enda hingetroonil ja mitte Jeesus - ning Tiffanyle meeldis nõnda. Kui ta sisse astus ja oma isa silmas, siis Tiffany ilme kivines, kuid Maarika oli seda ette näinud ja hüppas nõtkelt püsti ja jooksis talle järele.

"Palun, leppige ära!" ütles Maarika Tiffanyle sisendavalt
"Ei taha, ta on mõrvar ja teda ei pandud selle eest isegi kinni! Kas minu Mihkel oli mingi terrorist või paadialune, et tema surm arvesse ei läinud! Ta tappis inimese!"
"Ma saan sinust aru, ta ei tohtinud niimoodi teha." ütles Maarika alandlikult "Ma ei saa kõigest aru, mis toimub ja see pole sinu suhtes õiglane, kuid samuti mitte see, et sa kaotad nii mehe kui perekonna." Maarika vaatas avalate hirvesilmadega Tiffanyle otsa, kes tundis end abituna. Esmakordselt tundis ta, et tal võib olla keegi õe sarnane isik. Tiffany kehitas õlgu. "Noh, mis siis ikka, kui ma juba siin olen."

Thorwald asetas võidukalt, kuid mõlema poole tundeid arvestades, Madise ja Tiffany laua otsadesse vastamisi - et nad üksteist kogemata ära ei kägistaks. Vastumeelsus oli mõlema näkku kirjutatud selgesti loetavas tulikirjas. Mõlemad vaatasid kõrvale ja tegid näo, nagu poleks teist olemas.
"Nonii, kuhu ma siis jäin?" küsis Thorwald tehtud häälel ja seletas neid jõuluvanalikul pilgul, liikudes üle terve laudkonna. Uku lubas endale õela muige ja saatis pilgutuse Tiffanyle, kes selle intressidega tagasi saatis ja Madisele ei jäänud see märkamata. Nii et õpetaja ka, tal tuleb selle mehega üks tõsine jutt maha pidada. Madise sõrmenukid värvusid valgeks, kui ta laualina all käsi rusikaisse pigistas. Ta oli tänulik, et tal enam seda sõjaväenuga vööl ei olnud. Praegust oleks ta üle laua karanud ja selle täidlase metskuldi ära veristanud`. - Ja ta julges tema nähes niimoodi naeratada? Kelleks ta end õige pidas, oli ta omast arust surematu.
"Tiffany, kas sa ei sooviks hakata meie esinumbriks?" küsis Thorwald ootamatult. Tiffanyl hakkas veri kõrvades kohisema ja ta mõtles pingsalt, kuna ta oli mõista andnud, et soovib poliitikasse minna. Ei, tal polnud sellist mõtet olnudki - sest ta veetis koguaeg Mihkliga ja mälestus temast kihvatas valge leegina tema sees ja lõikas isukalt tema hingest tükke, nagu oleks see Kebab liha varda otsas, mida saia vahele lõigutakse. Nii et sellepärast ta siia välja kutsutigi? Mõistis Tiffany viimaks. Et teda ära kasutada ja siis minema visata? Ta poleks seda Maarikast arvanud ja saatis temale läbitungiva pilgu, kuid tüdruk naeratas talle vabandavalt vastu ja lõi pilgu maha. Tiffany vaatas tema isa otsa ja taipas. Enesega rahulolev pilk ja avalad žestid ning ilmsed vihjed tema ja ta isa suhtes. No heaküll, mees, kaks võivad seda mängu mängida.
"See teeks mulle väga au - kuid kahjuks pean ma keelduma?" ütles Tiffany alandlikul toonil "Miks siis nii!" küsis Thorwald teeseldud huvi ja nördimusega. Ta ei tahtnud seda kala nii kergesti õnge otsast minema lasta. "Kuna ma oma isaga tülis olen ja perekonda häbistasin, ei ole see poliitiliselt korrektne!" ohkas Tiffany tehtult ja vaatas esmakordselt Madisele silma. Madis ei saanud aru, mida see pilk tähendama pidi. Kas ta tütar tõesti kahetseb? Oli ta üle reageerinud. Võibolla tõesti poiss hullutas tema nii ära ja seal oli tõesti armastus - vähemasti Tiffany poolt - ja tema oli isalikult reageerinud. Madis tahtis oma tütart tagasi. Ta ei talunud oma naise ära nutetud silmi, kui ta töölt koju tuli. Ka tema tundis tütrest puudust, kes soostus ainult oma mehe häärberis elama. See oli võimalik ja ühes mõistetamatus suuremeelsuse puhangus tõusis Madis üles ning avas isalikult oma käed. Ootamatult tõusis ka Tiffany püsti ja jooksis oma isale sülle, kes pidi ühe sammu tagasi astuma, et tool tema selja taga ette ei jääks ja ei sunniks neid mõlemaid maha prantsatama. Nii suur oli Tiffany hoog. Madis oli õnnelik, et tütar polnud talle sülle hüpanud, nagu ta väiksema lapsena alati tegi, see oleks praegust nii imelik olnud. Nad kallistasid üksteist ja nutsid. "Palun anna mulle andeks, isa!" "Jah, ma annan andeks, kas sina andestad ka minule, et ma nõnda?" Kuid Tiffany ei vastanud ja ainult nuttis ning Madis võttis vaikimist nõusolekuna. Viimaks ometi oli maailm jälle mõistuspärane. Viimaks ometi sai ta jälle kõigest õigesti aru ja ei olnud mingit rasket tragöödiat tema perekonna kohal. Viimaks ometi sai ta oma "Taš Mahali" projekti peale keskenduda, mille ta Tiffany ja tolle mehe pärast oli külmutanud. Kui see stseen oli piisavalt pinevust tekitanud, köhatas Valdek kergelt, ning Tiffany vabandas viisakalt ja läks haldjalikult heljudes oma kohale tagasi.

Gunther oleks peaaegu oma kaela ära väänanud, kui tüdruku liikumist jälgis. Ta tundis valulikult, kuidas tal jalge vahel kõvaks tõmbas ja hammustas keelde, et mitte ohata. Uther vaatas vaistlikult tema poole, sest tundis juba ohtlikku lõhna. "Vabandage meid, isa, Gunther ei tunne end hästi, tal kõht valutab, kuid ta ei taha viisakusest teid segada, kas me oleme vabandatud, me võime pärast Maarika käest sisukokkuvõtte võtta..." kummardas poiss viksilt ja viisakalt püsti tõustes. Gunther vaatas temale tänulikult otsa. Ta oli unustanud, et neil see õigus on. "Kõht läheb vist lahti!" kraaksatas ta ning vinnas ennast vastu lauda toetudes raskelt püsti ning kõndis harkisjalus vetsu poole. Mida ta oli õieti mõelnud, et need liibuvad teksased täna jalga pani? Ta oli vaid õnnelik, et püksi värvel polnud rebenenud. Isa oli liiga ametis Tiffany seiramisega, et midagi märgata, sest ta riist oli selgelt välja joonistunud. Isegi Tiffany naeratas talle väljakutsuvalt, maalides tema näo nii punaseks, nagu oleks Gunther mestiits aga mitte puhastverd eestlane. "Te olete vabandatud!" ütles Thorwald hajameelselt Joachim isegi ei pööranud oma poegade poole pead. Talle ei meeldinud nii pehmod kombed. Joosta lauast minema lahtise kõhu pärast, mida veel - ja veel kahekesi. Miks nad nii titad pidid olema, et midagi üksi tehtud ei saanud? Joachimile ei meeldinud see, kuid kuna nad olid seda siiski piisavalt sündsalt teinud, siis ei hakanud ta Madise ja Tiffany leppimist omapoolse perekonna stseeniga ära rikkuma. Küll ta pärast oma poegadega räägib sellest seedimisest, mis ei või koosolekule alistuda. Pooltuhat kõhulihast peaks sellise vea ilusasti parandama, et kõht ei alistu mehele.

Ta ei olnud ju kahte poega siia ilma sigitanud, et nad nüüd selliste asjade pärast nutma puhkevad - mida veel? Joachimi korsett ei lasnud tal piisavalt hingata, kuid ta pidas mehiselt vastu ja tupsutas higi oma laubal.

"Ma siiski pakuksin ühte kohta meie partei noorte ombudsmani kandidatuuriks. Kuna sa oled noor ema, siis võid sa noortele oma elukogemustest rääkida, mis tunne see on ja kuidas erinevaid - " reetor tegi oma kõnes mõttepausi ja saatis kordamööda mõlemale, nii Madisele kui Tiffanyle sooje sisendavaid pilke, et nad ei jõuaks solvuda ega midagi vastu rääkida. "- karisid inimsuhetes vältida. Noorus on ilus aeg!" lõpetas Thorwald oma lause. Tiffany seletas teda kavalalt. "Kui isa on nõus, siis olen ka mina nõus, ma pole veel koju tagasi kolinud." Madis vaatas tülpinult oma tütrele otsa. "Su toas pole äraminekust midagi mujale tõstetud ja see ootab sind juba ammu." Ta noogutas koosoleku juhile märgiks, et tema pole vastu ja Tiffany naeratas avalalt. See tuli tal järjest paremini välja. Viimaks hakkasid need marketingi tunnid end ära tasuma. Muidu ei teadnud Tiffany üldse, mida tal müüa oleks, et neid oskusi, mida ta oli omandanud, ellu rakendada. Ta veel näitab sellele Rukisele ja lõikab tema uhke pea maha, nagu Püha Jüri võitles lohega. Tema ei lase end niimoodi ära naerda. Tema naerab Thorwaldi ja kogu Eestimaa ära ja nõnda maksab ta oma isale kätte, et tema Mihklit ei ole enam. Ainult Maarikast oli tal kahju, ta hakkas aduma, et ka sellele tüdrukule ei meeldinud tema isa mahhinatsioonid temaga. Varsti vabandas end Maarika samuti peavaludega vetsu, kuid kuna tema oli naine, siis soostus Joachim teda isegi kaastundlikul pilgul saatma ja oma tundeid ka Thorwaldiga jagama, kes need tänades vastu võttis. Naised olidki nii ettearvamatud, et ei suutnud meeste mänge päriselt mõista - vähemasti olid nad ilusad ja oskasid kokata. Kõik toit, mis parasjagu laual auras, oli Maarika poolt valmistatud. See oli ka ainus põhjus, miks muidu nii valiv Uku oli soostunud tulema. Ta tegelikult ei sallinud Thorwaldi, süüdistades teda Eestimaa poliitika allakäigus. Temasuguste meeste pärast oli parteimaastik killustunud nagu kohtumõistjate ajal Iisraeli rahva süda. Igamees tegi omaõigust, mis tema silmis oli õige, keegi ei vaadanud suuremat pilti. Ja Ukule ei meeldinud selline lühinägelikus. Kas polnud mitte tatarlased venemaa just siis üle võtnud, kui Rjazan; Nižni-Novgorod ja teised omavahel purelesid, kes on kõige õigem bojaar üle venemaa. Ja mis oli tulemus? - Kaotasid nemad; kaotasid baltimaad; kaotas pool idaeuroopast ja ainult õnnelik saatus, kui tšingis-khaan õigel ajal oskas maha surra, nagu ka Stalin oli õigel ajal surnud, kui ta juba liiga ohtlikuks üldsusele sai, liiga palju oma sõpru ära kõrvetas - siis muutus elu jälle elatavaks mitte nii kangelaspaatosest nõretavaks epopöaks puuslike hämarusest. Samuti purelesid Tallinn ja Tartu ning Viljandi nende vahel, kes on kõige ägedam mees ja kes on kultuurim. Ka Pärnu ütles vahel oma sõna sekka ja Narva ei tahtnud oma ajalugu unustada. Ukule ei meeldinud see, ajalugu võis korduda. Egas nad nüüdki päris vabad ei olnud vaid viisid oma lisandväärtuse rootsi pankadesse. Kuidas said nad siis vabad olla, kui LHV oli end ameerikas segi sittunud ja tema ainus kodumaa kapitalil pank, mida võis kaaluda. Kuid talle meeldis mängu ilu, mida Tiffany paistis kavatsevat, nii et ta hoidis end targu vaos ja ei hakanud mingeid repliike jagama. Viimasel korral oli Thorwald vaistlikult vöö peale kahmanud, kuid tema saablit ei olnud seal. Relva seaduse tõttu oli tema korporatsiooni saabel korrektselt lukustatud relvakapis. Ja see oli ainus, mis takistas Ukul ja Thorwaldil duelli pidamast. Uku oli osav vehkleja. Ka Thorwald teadis seda, tema oli samuti. Seepärast ei soostunud Uku vana vimma üles soojendama ja võttis veidi viisakama oleku ja näitas üles suuremat huvi, kui ta tavaliselt oskas neil kokkusaamistel evida. Pealegi haistis ta lõbusat jutuajamist Tiffanyga, kus ta oma tegelikke kavatsusi lahti seletab. Ta tundis oma õpilast piisavalt hästi, et taibata, kuidas ta kunagi poliitikasse ei läheks. Ta polnud sellist teemat isegi vaevunud temaga juteldes tõsta, ehkki ta pidevalt jutu sellele teemale viis, kui nad tunnis rääkisid - Tiffany sai nendest vihjetest aru, kuid ülejäänud klassile jäid need hämaraks, olid tavalised õpetaja õpilase vahelised jõukatsumised - ja ta oli neisse külmalt suhtunud.

"Ma tänan selle au eest ja olen nõus!" ütles Tiffany viimaks püsti tõustes ja kõik ümarlauda jäänud külalised tõusid samuti püsti ja plaksutasid joviaalselt. Kõige erutunum oli Thorwald. Viimaks oli ta saanud sobiliku kandidaadi presidentuuriks. Nüüd on tal piisavalt aega, et Tiffanyt vormida. Tema minevik oli ka piisavalt kompromiteeriv, et ta ei saanud palju köhida, kuid samas piisavalt positiivne et vähemustele meeldida. Nagu saaksid kolm ühes pakkumise. Ta teadis Tiffany hindeid Kratis ja isiklikke hinnanguid õppejõududelt, mida ta käis eraldi altkäemaksudega veel üle nõutamas. Altkäemaksud olid sama loomulik asjakäik Kratt'is nagu ümbrikupalgad. Direktor vihkas makse maksta. Talle meeldis seda raha hoopis lillede ja kommikarpidena kinkida, mida ta oma praktikantidele ja õpetajatele jagas, kes naissoost ja piisavalt kobedad olid. Miks ta peaks mingeid nõmedaid riiklikke projekte ülal pidama, millega tema ei nõustunud? Las matsid maksavad! Ja Thorwaldile meeldis selliste mõistlike meestega suhelda, keda oli võimalik vajadusel õlitada nagu hammasrattaid, et nad roostetama ei läheks ja kinni ei kiiluks. Nõnda oli see alati käinud. Ausate meest mängud - nagu tema seda nimetas.

Ülejäänud koosolek oli sündmustevaene, sest midagi huvitavamat kui Tiffany enam päevakorras ei olnud.

II

"Kas ma võin?" küsis Madis ettevaatlikult Ihaste hotelli ees oma tütre käest. Ta ei suutnud ikka veel nende leppimist uskuda.
"Jah, ma arvan küll, ega ma jalgsi sinu koju ei kõnni." ütles Tiffany vaoshoidliku alandlikusega ja plaksutas isale ripsmeid.
Madis kihvatas südames: "Minu koju!" Mida ta sellega ometi mõtleb? See on ka tema kodu! Egas ta ei mõtle, et ta võib tema minema visata, nagu mõnda katki läinud riideeset?
"Sa siis tuled koju, näed oma ema?" küsis Madis ettevaatlikult. Vahepeal oli limusiin kohale jõudnud ja ta avas talle vaistlikult ukse. Tiffany ei öelnud midagi, vaid istus viisakalt sisse ja Madis järgnes talle. Kas tõesti hakkavad nad jälle olema see õnnelik perekond.
"Ma mõtlesin, et me pole enam laupäevakuid pidanud." alustas Madis ja maalis oma repliiki veidi oma tavalist kõneviisi, mis oli meelevaldne ja mõjukas. Ta ei võtnud siiski oma pilku tütre pealt hetkekski. Midagi oli tema tütrekesega viga. Ja see hull jutt Irina suust, mis olevat Iisakus juhtunud. Tüdrukud ei ilmu ega kao kirikus teisel pool piiri, et siis Eestimaal tema aias jälle välja hüpata!
"Niinii, ja sa mõtlesid need taastada? Sõbramehepoolest." nohises TIffany asiselt ja vaatas samuti isale ainitiselt otsa. Pärast pikka vaikust, mis kestis terve koju sõidu ja lõppes alles õlakehitusega ukse avamisel.
"Mul on au!" ütles Tiffany ja võttis ulatatud käe enne isa vastu ja läks masinast välja. Ta pidi selleks üle Madise jalgade astuma ning ta miniseelik tõusis sellest poolkummargil sammumisest püsti, paljastades, et tüdrukul pole aluspükse jalas.
Vihast punane Madis tuli talle puhisedes järele ja peatas tema
"Mida sa, kurat, mõtled, sul pole aluspükse seeliku all!! Nii sa minu majja küll ei tule, pane pärast kohe jalga!"
"Ah, sa märkasid." venitas Tiffany hoolimatult ja hakkas alandlikul häälel valetama. "Ma ei või nüüd enam tööstuskeemiaga töödeldud aluspükse kanda, see teeb mulle raske lööbe ja siis ma ei saa enam tooli peal mitu tundi istuda. Kui sa tead head rätseppa, kes selliseid aluspükse teeb, mida pole tööstuslikult töödeldud, panen ma need kohe jalga, muidu aga ei tahaks ma jälle jalgade vahelt leemendama hakata. Arstid hoiatasid, et ma võin niimoodi viljatuks jääda."
Tiffany manas ette eriti süüdlasliku ja alandliku pilgu ning langetas pead, nagu ootaks nüüd oma karistust. Madis ei suutnud tema peale pahane olla, kui ta nii löödud olekuga seisis. Ta polnud seda teadnud. No muidugi. Lööve! Kuidas ta võis nii idioot olla - tema tütar ei ole libu!
"Hea küll." ütles Madis üleolevalt, "Su ema ootab sind, lepi ka temaga ära!"
"Jah, isa!" ütles TIffany alandlikult ning kõndis graatsiliselt lehvides koju. "Jobu" mõtles ta oma südames. "Sa ei tunne mind üldse, ja nimetad end minu isaks!"
Leppimine Irinaga oli sama südantlõhestav ja kõikehõlmav. Irina oli isegi Tiffany pildiraami ära parandanud, mis ta toas kummutis ootas ja selle korrektselt oma kohale asetanud, nõnda et neitsi Maarja võiks tema tütrekese üle valvata.

Kusagil vaimumaailmas tantsis Leonidas Sumatin ühe teise kratiga fox-trotti. Tiffany oli tagasi, tema territooriumil. Milline rõõm. Ta teatab kohe kõigile, et plaanidega võib edasi minna. Ja mis mahlakas õelus oli tema sisse pugenud! Seda pidi peaõelusega jagama.

Luutsiver ümises endamisi ühe Eesti muusiku laulu, kelle nime ta alatasa ära unustas, polnud tema asi ka eriti.

"Memm kinkis mulle karabiini
ja taat see neli padrunit
ja õeke see tõi meremiini
ja veli neli pagunit
mul karmanis on parabellum
ja karmanis ka aatompomm
ma sekkun igaühe ellu
ehk küll ei sekkund onu Tom
ju kuldab päike kevadteesid
lind laulab sinitaeva all
on riigimeestel pikad teesid
neist pooled musta mantli all
et neeger viksima pead kingi
ja ajalehti hõikama
siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukist lõikama."

"Boss, boss, head uudised, Tiffany on tagasi, ta on valmis. Võid kohe täna õhtul minna!" hõikas Leonidas higist leemendades ja rõõmust kareldes nagu mingi hagejas.
"Tõesti nii?" küsis Luutsiver kapteni toonil, nagu ühes kindlustusreklaamis oli näinud. See reklaam nägi välja niimoodi. Mees üle parda, karjub appi. Junga näeb seda ja jookseb madruse juurde ning hõikab: "Härra, mees üle parda, härra!" ja ulatab päästerõnga üle. "Ole mureta!" teeb too geisuudluse õhku ja läheb selgelt geiolekuga edasi joostes järgmisele dekile, kus annab päästerõnga üle vanem-madrusele samade sõnadega: "Härra, mees üle parda, härra!" ja junga ei jää kaugele maha. Siis lähevad vanem-madrus; madrus ja junga kapteni poole ja ütlevad komando sillalt vanem-madruse isikus "Härra, mees üle parda, härra!" ning kui kapten võtab kingituse vastu küsib ta üle: "Tõesti nii?" ning alles siis lähevad nad reelingu juurde ja seletavad, kuidas üle parda käinud reisija ilusasti ära uppus, ning kaptenil ajas selle peale vaid kergelt luksuma. Ning kõik pöördus tavarutiini peale tagasi. Tuli repliik, "Meie kindlustus teid ulpima ei jäta!" Lutsiverile oli see reklaam meeldinud. Oskavad ikka teha need inimesed. Ta teadis paremini, kuidas see inimese päästmine käib, või ta ei tea, kuidas ta oma toidulauda igapäeviti täidab.

"Võta omal päev vabaks, sa oled selle ära teeninud!" ütles Luutsiver ootamatu suuremeelsuspuhanguga ja delegeeris oma kammerteenri ning stilisti kohale, et end kohtinguks üles lüüa. Tal tuleb kuum kohting Tiffany Ülemistega, oojaaaah!!! Just seda ta oligi tahtnud. Ta tundis, kuidas tema riist jalge vahel jäigastus.

Kättemaks on magus - Kättemaks on kibe

I

Takahiro vaatas Tiffany lapsukese järele, kes mängis tuppa toodud puutrellidega voodis, mis oli nii kõrge, et sellest poleks võimalik välja ronida. Ta valmistas laua taga Anthon Berg kommikarpidest lastemööblit, et lapsuke saaks neid kinni ja lahti tõmmata ja väiksemaid asju sinna sisse panna. Oma ea kohta oli lapsuke ootamatult aktiivne ja ei häälitsenud palju. Pigem sibas ta mõtlikult ringi ja vaatas meest tähelepanelikult mida ta teeb. Aegajalt rääkis Takahiro mõne muinasjutu ja siis poisike kilkas rõõmust, nagu saaks ta kõigest aru. Tal olid juba kaks neljarealist kummutit valmis ja nüüd meisterdas ta lauda selle vahele, milleks ta pidi ühe kommikarbi täiesti laiali lammutama ja kahel ühe külje ära võtma. Kasutades keskmiseks jäävat karpi tappidena, kleepis ta ülemise ja alumise poole oma kohale, nõnda et moodustus laia sahtliga Anthon Bergi kommikarp, millesse ta samal meetodil ka pasliku sahtli valmistas, kleepides kolm sahtlit õiget külge pidi kokku. Ta võttis veel kartongi ja pani selle seinte tugevdamiseks ja pealmiseks plaadiks, ning lõpuks tõmbas otsad teibiga kinni, et kõik kindel oleks ja lapse mängimise peale kohe laiali ei laguneks. Takahiro vaatas veidi mängulauda ja siis vaatas teadvalt poisikesele otsa, kes talle kavalalt silma pilgutas, nagu saaks ta aru, millest mees mõtleb. Takahiro asetas mängulaua lapse voodisse ja kohe hakkas poisike sellega mängima. Tegi kummuti sahtli lahti ja pani jälle kinni; tegi lahti - pani kinni ja nii ennast unustavalt, ehkki midagi polnud nendes sahtlites sees, ikka lahti ja kinni. Ja kuidas poisike uue lelu peale kilkas, nagu polekski paremat mänguasja, mida laps võiks enesele tahta.

Ühtäkki seisis Jeesus mehe kõrval ja köhatas. Takahiro langes näost ära ja minestas. Jeesus ohkas ning ajas mehe jälle püsti, kes kohe toibus ning kohmetunult Jeesusele otsa vahtima jäi unustades suu poikvele. Ka laps vaatles huvitatult uut külalist ja plaksutas käsi.
"Kus Tiffany on?" küsis Jeesus tõsiselt Takahiro käest. "Kas Jeesus tõesti küsib minu käest, kus üks inimene võib olla, sina oled ju Jumala Poeg!" nähes aga Jeesuse tungivat pilku, Takahiro punastas ja pomises mingi vabanduse. "Ta on koolis, tead küll, selles KRATT'is." Seda kuulnud, asus Jeesus minema.
"Mis toimub?" küsis Takahiro ja hakkas Jeesuse rüükäisest kinni. "Ma pean temaga rääkima, perekonna asjad." ütles Jeesus tõsiselt.
"Ega ometi-!" ehmus Takahiro ja Jeesus vaatles teda huvitatult, "Ei, mees, veel mitte!" ja läks edasi, ning tuvi lendas lahtisest aknast välja.
Takahiro kortsutas kulmu ning lausus ühe kiire palve, mille oli isa käest õppinud ja asus siis lapsukesega mängima.
"Kopp-kopp-kopp" koputas keegi viisakalt uksele. Takahiro kortsutas kulmu ja vaatas enne silmast, kui avas. Ukse taga oli Vend Justus.
"Kas Tiffany on kodus?" küsis poiss, saades vastuseks mehe hapu pilgu. "Ta ei ela siin, me pole abielus." Vend Justus vaatas hajameelselt kõrvale ja mõmises rohkem endale kui kellegagi rääkides. "Ma teadsin, et midagi oli. Miks ma üldse siia tulin... Tiffany on ju koolis. Aru ei saa, mis toimub." ja poiss pööras ümber ja tahtis ära minna, kuid Takahiro peatas tema. Ehk tuled ühe tassikese tee peale sisse, nii hajevil, nagu sa praegust oled, astud auto alla või juhtub sinuga muu õnnetus. See ei oleks ligimese tegu." Vend Justus nõustus, kuid ikka tundus, nagu oleks ta rohkem kuskil taevas ja mitte maapeal. Kui Takahiro oli kiiresti teed valmistanud ja külalise tugitooli istuma pannud, vaatas ta ka poisikese üle. Poisike oli tubli olnud ja polnud mähkmeid täis teinud. Siis pöördus ta külalise poole, kes hajevil olekus tassi aeglaselt suu poole liigutas ja tagasi alustassile, olemata sealt midagi rüübanud. Takahiro ohkas ja masseeris ninajuurt ning silmi ning istus vend Justuse vastu ning hakkas teed jooma. See võpatas nagu mingist unest üles ja oleks peaaegu kuuma teed endale peale ajanud. "Ärkasid viimaks üles, mis nägemust nägid?" küsis Takahiro soojalt, kuid poiss jäi vastuse võlgu. Ta jõi oma teed ja vaikis, ning Takahiro jättis ta rahule. Ei olnud kunagi hea sellist inimest kiusata, kummatigi mitte siis kui üks Jumal äsja su toas käis. Oli ju ka see poiss tema jünger, nii et kui ta valmis on, ütleb niigi ja kui ei ütle, siis oli mingi taevalik saladus, mida ta ei võinudki teada. Takahiro oli tänulik oma elu eest, et ta oli võinud Joona kombel isakodust põgeneda ja ei pidanud "Laegas" olema. Muidu ta ilastaks samal viisil templis ja võtaks kurje vaime vastu, et need ei saaks inimesi vaevata. Või kas tema oleks sellist kaheldavat au endale tahtnud, ta tahtis elada, mitte teiste sitta süüa, Elada! Kuid ta isa polnud sellest aru saanud ja pidas seda perekonna traditsioonide reetmiseks. Takahiro ohkas uuesti ja jõi oma teed.

"Jeesus ilmutas mulle." alustas vend Justus aeglaselt. Kõnetatu tõstis huvist pead. "Su isa ootab sind kodus ja on suremas haige." Teetass Takahiro käes hakkas värisema, kui ta selle ettevaatlikult tagasi lauale pani ja tõsiselt vend Justusele otsa vahtima jäi. Kas temaga tehakse halba nalja, või loeb ta tema mõtteid ja osatab neid?
Ta oli alles rõõmustanud oma elu üle, või ei kinkinud jumalad talle seda õnnelikku hetke. Tema isa on suremas haige - jah - see seletaks Jeesuse ilmumist ja tema jüngri tulekut kohe selle järel. See ei saanud kunagi hea enne olla. Tema ju ei olnud kristlane. "Palju mul aega on?" leidis Takahiro endas jõudu küsida. "Kaks nädalat, võibolla kolm, kui Jeesus ootab." Takahiro vaatas külalist teravalt "Ootab mida?" Vend Justus oli jälle hajevil nagu endast ära ja ütles aeglaselt "Su isa on kutsutud suurele pidusöögile ühes Jeesuse ja kõigi taevaste pühadega, kes on olnud. Isegi Lao-zi; Sun Tzu ja Konfutsius on kutsutud, et sinu isa tulekut taevasse austada, nii tähtis on sinu isa tulek, kuid tema pole nõus minema!" Takahiro vaatas vend Justusele üllatunult otsa ja hakkas kogelema "Ei taha taevasse minna, aga miks?!" Ta ei suutnud seda uskuda, kuidas võis tema isa, kes oli nii vägev mees ja julge zen-meister, kes ei kartnud midagi ja oli taevase rahu leidnud - kuidas võis tema keelduda ülenemast taevasse? Kas see polnud mitte tema ürituse mõte, et ta seal kloostris elas ja zen'i praktiseeris? Ja nüüd ei tahtnud ta minna. "Miks?" küsis Takahiro uuesti, nõrgal häälel nagu ei olekski see küsimus vend Justusele esitatud. "Sest ta kahetseb, et nõnda sinust tüliga lahkus ja ei jõudnud sulle öelda, kui uhke ta sinu üle on, et sa endale oma eluraja vallisid. Mitte kõik inimesed ei suuda "laegas" olla ja ka seda tuleb osata tunnistada."

Pisarad valgusid mehe palgeile, kui ta seda kuulis. Ta isa oli talle andestanud ja ei pidanudki teda reeturiks. Kuid tema arvas. Mida iganes ta oli arvanud, võibolla ta lihtsalt kartis. Ja nüüd ootas teda isa Jaapanis, kuid tema oli siin võõrast last hoidmas, Eestimaal. Seda ei võinud lubada, ta ei saanud isa niimoodi kombevastaselt minna lasta. Kuid kust leida raha ja pileteid et nii rutusti Jaapanisse reisida! Kõik lennud võisid olla broneeritud. "Ma pean helistama!" kraaksatas ta ja tõusis püsti, kuid vend Justus raputas vaid pead ja vaatas Takahirole ainitiselt otsa. "Pole vaja, sina reisid teisel teel." ja kui mees temast kohe aru ei saanud, siis kohe seisis ka üks ingel külalise paremal käel ja kummardas viisakalt. "Teie teenistuses, kas olete lahkumiseks valmis!" Takahiro võpatas veidi ja astus sammukese tagasi.
"Vabandust, et ma teid nõnda ehmatasin, mu nimi on Gaabriel, ja minu ülesanne on sind kiiremas korras teie isa juurde viia, et te võiksite temale kõik kombed täita, mis matusteks on ette nähtud, aega pole enam palju, ainult kaks nädalat. Kas teil on juba kõik pakitud?" küsis ingel leebel häälel ja vaatas kahtlustavalt Justusele, kes ikka veel endast ära olles niisama tugitoolis istus. Paistis nagu vaataks ta hoopis telekat või oleks pilves aga ei juhtukski seda temaga päriselt. Ta oli ju narkomaan olnud. Ja ingel tundis talle sellepärast kaasa. Temasugustele mõjusid vaimsed asjad palju sügavamalt et nende kaitsevall vaimumaailma ja meele vahel oli kas murenenud või lausa maha kistud. Eks olnud Paulo Coelho samal moel vaimumaailmas lahustunud, et ta selle müüri maha kiskus, soovides täpsemaid tajusid, ka sellel poisil polnud mingit müüri, oli ainult piiritu armastus Jeesuse vastu ja ainult Kristuse rist hoidis teda veel maa küljes kinni. Selle küljes rippudes ta nüüd vaimus oligi siin toas ja naeratas veidi totakalt, nagu oleks loteriiga võitnud. "Aga-!" alustas Takahiro "Jeesus räägib Tiffanyga selle lapse asjus ja vend Justus jääb niikauaks sinu korterit hoidma, kui sa vastu pole." Takahiro kirtsutas selle mõtte peale nina. "Ta ei paista just eriti tugev." "Ei pea olemagi," jälgis ingel mehe mõttekäiku, "ta võib leegioni ingleid välja manada, kui vaja peaks minema, tal on piisavalt sõjavarustust igaks elujuhtumiks." "Te tahate lapse kohal kolmandat maailmasõda etendada vä??" küsis Takahiro teravalt. "Vaevalt midagi sellist juhtub, Saatan pole ka loll, kuid mõne hullu nõia või satanisti hirmutab see kindlasti soolasambaks!" muheles ingel endamisi ja ulatas käe. Ei, Takahiro ei vajanud korterist midagi, ta ei olnud asjade külge seotud, nõnda võis ta kohe käe anda ja oli järgisel hetkel isa juures. Vend Justus ärkas nagu unest ja hakkas mingit programmi täites tuba koristama ja nõusid pesema, nagu olekski ta seda kõike siin teinud.

II

"Kaarnakivi" koguduse juures oli pastor murest haige. "Kuhu see poiss nüüd kadus nii äkki? Lubas ju koos minuga piiblitundi anda. Nii kui see plika oma sünnitusega sisse sadas, pole teda enam näha olnud. Mida see õige tähendab?" Mees otsis taskust piibli välja ja lõi suvalisest kohast lahti, kuid vastust ei olnud. Näpp peatus valgel lehel kahe testamendi vahel. Mees ärritus ja luges mõttes palve, kuid kõik kordus, jälle sai ta valge lehe kahe testamendi vahel. "No mis see nüüd on, Jeesus, kas ma ei ole sinu ustav jünger, et sa nüüd vastust ei anna? Kuhu see vend Justus nii kadunud on! Ära mu pojakesele liiga tee! " Vaistlikult kartis pastor et Saatan võib naise kaudu tema parima noortejuhi ära hullutada. Eks ta olnud ju ka Eedenis naise kaudu Aadama langema pannud. Ei, seda ei võinud juhtuda. Mitte tema Justusega, kelle ta Saatana ja narkootikumide küüsist oli päästnud. Ise palvetas ja paastus ning sai poisi patumülkast kätte. Ei, tema ei anna järele ja ei anna Saatanale maad! Tema võitleb vastu ja võiduka lõpuni. Ta veel lööb sellel põrgulisel hambad sisse, tulgu ta kelle kujul tahes. Ei, tema ei loobu oma Justusest, ta ju ise päästis tema. Kuhu see kõlbaks? Kuid vastust ei tulnud ja aeg veeres ja poissi ei tulnud.

"Äkki on klaverimängija juures!" mõtles pastor valjult ja hunt ilmus nurgatagant välja ja oli viimast repliiki kuulnud "Kes on minu juures?"
"Vend Justus on kadunud! Sa ei tea, kus ta on, varsti algab piiblitund ja muidu on ta juba pool tundi varem kohal, aga nüüd on kolme minuti pärast algus ja poissi pole kusagil. Klaverimängija kehitas tõsiselt õlgu. "Ei tea, mina pole teda ka enam näinud, pärast seda kui ta Tiffany haiglasse viis." Ära nimeta seda litsi!" raevutses pastor murelikult. "Nõnda ei räägita, ta on alaealine!" ütles klaverimängija tusaselt, "Sa jälle unustad end." "Mis ma saan teha!" haavus pastor "Ta juba sõi ühe mehe ära ja nüüd himustab teist!!" õigustas pastor ennast. "Sa ei või seda teada, et Tiffany süüdi oli - ja nüüd sa ka ei tea, et just nõnda on." püüdis klaverimängija vaoshoitult juttu üleval hoida. Miski oli selle mehega korrast ära. Ta oli nii liimist lahti, et klaverimängija polnud kunagi teda niimoodi näinud. Isegi mitte siis, kui teda eelmisest kogudusest lahkuma sunniti, et ta mõtles "Kaarnakivi" koguduse rajada. Siis oli selle nimeks Võsanurme kogudus ja hoopis teised näod. Ainult Justus oligi endisest kambast üle jäänud. Võibolla sellepärast pastor muretseski, et tema elutöö ei paistnud eriti hea, kui algsest kontingendist kedagi üle ei jää. Ta patsutas sõbralikult pastorit õlale. "Ära muretse ühti, äkki on lihtsalt midagi tühist nagu nohu või on poiss lihtsalt armunud, ta on sellises eas, on selline aeg!" Pastor vaatas teda mõrvarlikul pilgul ja trampis midagi ütlemata kirikusse sisse. "Mida ma nüüd valesti ütlesin?" küsis klaveriõpetaja endamisi ja asus õlgu kehitades oma töö kallale. Ta pidi uued lauluraamatud pastori autost kirikusse vedama ja kedagi ei olnud abiks. Aga mees ei kartnud tööd ja pani käe külge, ning enne kui piiblitund alatagi jõudis, oli kõik jälle loodis. Pealegi hilinesid kõik akadeemilise veerandtunni, mis täna pastorile üldsegi ei meeldinud. Targu võttis klaverimängija juhtimise üle, et pastor mõnda oma surematut sõna ei lausuks ja soovitas mehel tagakambrisse palvetama minna. Pastor oli üllatavalt nõus ja trampis torisedes minema, kuid klaverimängija ei saanud täpselt aru, mida ta põhjas.

III

Oli just vahetund ja teised abituriendid sõid lõunat. Algklasside õpilased jooksid ringi ja see ärritas Tiffanyt. Tal ei olnud isu ja selline lärm koridorides pani tema kahtlema sellise kõrgkooli mõttekuses, kus alg- ja põhiõpe samuti ühes majas on. Vanemad õpilased võisid igasuguseid sigadusi noorematele õpetada. Tiffanyle ei meeldinud see, ja teda ärritas ka mõte, et ta nii täiskasvanulikult mõtles. Ta kõlas juba nagu tema ema. Ja Tiffany vihkas oma isa, et see oli tema mehe ära tapnud ning ei andnud talle võimalust ära leppida. See ju võis olla totakas plaan, kuid selles polnud mingit kurja kavatsust Madise vastu, kes lihtsalt üle reageeris. Miks ta siis ei võinud kunagi sellest rääkida, kuidas see õige abielu ja seks peab välja nägema, kui tema vahekord Mihkliga nii valesti läks ja talle ette jäi. Või mõtles ta tõesti oodata 24 aastani ja tema kuhugi kloostrisse panna, et ta temale lausa munga koduõpetajaks võttis. Tiffany võdistas selle mõtte peale siiani õlgu. Hea, et oli sellest mungast vähemasti lahti saanud. Kuid mõte ei olnud veel lõpetatud, kui direktor tema kõrvale kutsus, ja tema uut teoloogia õppejõudu tutvustas. Tiffany ilme kivines "isa Gregorius" suutis ta vaid öelda ja direktor vaatas ühe näolt teisele. "Tähendab, te olete juba tuttavad, siis te saate ju toredasti läbi!" ja kepselnud tagasi oma kabinetti, kus hakkasid varsti summutatud ohked kõlama. Ju ta kabistas oma uut sekretäri, kes ei öelnud nõnda ära, nagu filosoofia asendusõpetaja.
"Sa ei jäta mind ka kuskil rahule!" ründas Tiffany oma endist koduõpetajat ilma sissejuhatuseta "Saa aru, olen lits, Mihkel on surnud, jäta mu hing rahule!" ja enne kui munk jõudis end õigustada, jooksis tüdruk nuttu tihkudes vetsuruumi, mille uksetaha munk valvesse jäi ja palvetas. Üks poiss nägi teda ja küsis teravalt jalad harkis. "Mis sa seal teed?" Ta oli oma rusikad kinni pigistanud ja soovis vast isa Gregoriusega jõudu katsuda. "Saad sa korraks siin oodata, et keegi poiss siia sisse ei tuleks ja olukorda ära ei kasutaks, Tiffany ei tunne end hästi ja ma soovin arsti üles otsida." Munk oli seda nii siiral toonil ütelnud, et poisil vajus suu ammuli, võttis natuke aega, enne kui jutu mõte talle kohale jõudis. "Eh, mida?" küsis ta valjult falsetiga üle. "Lähen arsti juurde, sina valva, et midagi ei juhtuks!" ütles isa Gregorius ja asutas minema, ning poiss võttis valveseisaku. Üks teine poiss läks mööda ja vaatas naeru turtsudes talle otsa. "Mida sa tüdrukute vetsu kõrval teed, ajasid jälle seda Kolumatsi taga?"
Pea lõuad, Aksel, Tiffany on haige ja õpetaja pani mind valvesse, kuni ta tagasi tuleb, ta läks arsti otsima!" Poiss ajas rinna kummi nagu oleks mingi eriüksuslane ja teine poiss hirnus ilmsest lõbust. Nurga tagant tuli veel poisse juurde, kõik 12,13 aastased. "Või lausa Tiffany isiklikult, ma kuulsin et tibin on "tegija"!" "Kui ukselinki katsud saad molli!" urises poiss ja otsis klotseri vasaku käega taskust välja ning vedas vilkalt sõrmede otsa. Teine poiss hüppas tagasi ja naeratus tema näost kadus. "Hulluks läinud oled vä? Sa hakkad mingi võõra eide pärast kaklema, kes on pealegi rase olnud?" Paljud poisid noogutasid kaasa ja tahtsid samuti Tiffanyt näha, kas ta tõesti nii äge on, et võis vanema õpilase ära hullutada. Kuid keegi ei julenud valvurist mööda minna, sest ta oli tuntud lühikese jutu ning kiire vasaksirge poolest. Asi oleks väga koledaks läinud, kui isa Gregorius poleks tagasi jõudnud. Arsti polnud täna kabinetis. Ta oli kohal vaid ülepäeviti. "Ja mis kogunemine siin on?" küsis ta rangel toonil, nõnda et koridoris õhk otsa lõppes ja temperatuur tubli 10 kraadi langes. Poisid ei lasnud endalt seda teist korda küsida ja lasid jalga. Näost punetav valvur hakkas klotserit tagasi taskusse peitma, kuid isa Gregorius patsutas tema pead ja muheles. "Hea töö, sinust saab tubli sõjaväelane kord." Ja varsti tuli Tiffany vetsust välja ning vaatles põlglikult isa Gregoriuselt poisi peale. "Ma ei teadnud, et sulle poisid meeldivad." ütles ta lõikavalt isa Gregoriusele, kes vihjest välja ei teinud, kuid poiss läks näost lillaks ja hakkas end õigustama. Kui tüdruk kuuldekaugusest väljus, peatas isa Gregorius poisi: "Ära muretse sellepärast, ta leinab oma meest, ja ei mõelnud seda tõsiselt. Ma olin tema endine koduõpetaja ning ta pole seda fakti mulle andestanud. Ju ma oleksin pidanud käed peale panema ja ta mehe surnuist üles äratama või midagi." Poiss vaatas teda kohtlaselt, suu vildaki enne kui jutt talle kohale jõudis. "Ahnii!" venitas ta viimaks "Kaua ta veel leinab, see on päris häiriv." "Seda ei tea leina puhul kunagi, võibolla kuu, võibolla aasta, võibolla terve elu." Poiss vaatas teda kohkunult ja selles pilgus oli tükike aukartust ning kadedust. "Sa tahad mulle öelda, et plika võib poissi nii väga tahta, et ka pärast selle surma ei taha enam kedagi muud?" Isa Gregorius vaatas poisi peale soojalt alla, ning poiss punastas ning lõi pilgu maha. "Vabandust, ma poleks pidanud." "Jah, võib küll, ja vastupidi on ka võimalik - poiss võib tüdrukut samuti surematult armastada." ja seda öelnud läks isa Gregorius oma esimesse tundi, jättes üllatunud poisi talle järele vahtima. "Kas ta mõnitab mind?" küsis poiss õpetaja selja käest ja rohkem iseendale öeldes. "Sellist armastust pole olemas!" Ometi vaatas ta mõtlikult õpetajale järele ja raputas pead. "Kohe näha, et katus hakkab sellel koolil ära sõitma!" ning kõndis edasi. Leonidas juhtus aknaklaasi taga seda kuulma ja kirtsutas nina: "Ainult üle minu haisva laiba, seda kooli see hull munk küll kinni ei mölli!"

IV

Kui Tiffany oli vetsus viibinud, siis kõnetas teda Jeesus, ja kuna ta oli just poti peale istunud, et nutu vahele end veidike puhastada - olid tal ju päevad - siis pidi ta kiljatama ning ukse latril kinni virutama. Nii ehmunud oli ta vaatepildist, et Jeesus talle otsa vahtis. "Sul üldse kombeid pole, värd, kus sa enda arust oled!" urises tüdruk läbi suletud ukse. "Sind on raske kätte saada, tüdruk." alustas Jeesus rahulikult "Kas see pidi mingi vihje olema?" urises tüdruk lõikava sarkasmiga. "Eh, sinule ma küll end kätte ei anna!!" venitas ta lauset edasi.
"Su lapsehoidja pidi minema jaapanisse oma surevat isa vaatama ja vend Justus valvab praegu su lapse järele."
Kostis kohmitsemist ning vee tõmbamist ja Tiffany lõi ukse jalaga lahti ning jooksis Jeesuse juurde ja andis talle vasakut küünarnukki ette sirutades munadesse. "Mida sa ütlesid?" Jeesus varises kokku ning tüdruk hakkas raevuselt Jeesuse nägu vastu kraanikaussi peksma. "Sa tahad öelda, et keegi võõras, keda ma ei lubanud lapse juurde jääda, valvab tema järele?!?" Tiffany nägi vaid musta, kuidas oli Jeesus seda julenud. Kas tema oli üheksa kuud seda last oma üsas kandnud ja raske valuga ilmale toonud. Kas tema oli Mihkli kaotuse pärast sellist valu ja piina pidanud kannatama, rääkimata kõigest alandusest, mida turumoorid oma lipitsemise ja kiibitsemisega tekitasid? Ta oli sellest uhkuse ja trotsiga üle olnud, kuid ometi hirmutas teda mõte, et temalt võidaks tema kallis Melkisedek ära võtta. Tema ainus mälestus tema mehest. Ta lasi viimaks Jeesuse lahti ja vaatas ilmse naudinguga, kuidas ta vetsu põrandale lösakile vajus, kuid siis ta pilgutas silmi ja nägemus kadus. Põrand oli tühi, ning elus ja terve Jeesus seisis tema kõrval. "Kõik korras?" küsis Jeesus sõbralikult, nagu poleks midagi olnud. "Ma vihkan sind!" urises Tiffany ja lahkus vetsust.

Ära sega mind, ma teen tööd!

Madis klõbistas oma kontoris tööd teha. Ta oli oma majas ning jõi hommikukohvi. Kaarnakiviga oli üks väike probleem. Irina tuli arglikult ligi ja kallistas teda hellalt. "Tule palun tagasi voodisse, on veel vara." Madis pigistas hellalt oma naise kätt oma õlal ja vaatas talle armunult otsa. "Kalllis, ma kohe tulen, see probleem siin - sina oled mul ju terve elu, kuid see süsteem ei ole igavene, juba homme võib keegi paremini teha ja elu läheb meist mööda." Ta vaatas kurbade koerasilmadega oma naisele otsa, ja Irina ohkas sunnitult. "Heaküll, eks ma siis ootan, jälle!" urahtas ta hajameelselt ja läks voodisse tagasi.

request entry sysoplev9
sysoplev9 under passwordprotection specify demand on access
xxxxxx-xxxx-xxxxxx-xxxxxxx-xxxxxxxxx-xxxxxxx-xxxxxxxxx
user verified as Madis Ülemiste root-supervisor "Welcome, and have a nice day!" How may I be of service?
acess main logic frame to insert data
enter password for data transfer
xxxxx-xxxxx-xxxxxxxx-xxxxxx-xxxxxxx-xxxxxxx-xxxxxxxxxx
specify dataport and files to be transferred to main logic frame
dataport USB drive 3b sec0 emulate sec9 for transparency access files "Kaarnakivi upgrade 3.7.4" ; "logic upgrade 2.9.1" ; "possible hack diametry 8.0.8" ; "Prometheus 2.0" ; "Sokrates 2.0" ; "Pythia 2.0" "prism override 11.2.9" ; "Athens shield gorgons eye 2.0"
specify security override to access insecure USB drive
xxxxxx-xxx-xxxxxx-xxxxxx-xxxxxxxx-xxx-xxx-xxxxxxxxxxx
your request is being verified please wait. starting transfer 0.4Tb/sec on 22GB ram specify C
C/root/core engine/Kaarnakivi/upgrade execute compile and addapt
are you positive root-supervisor Madis Ülemiste
ok
data transfer ends in 2h 14minutes and 23.8 seconds "Thank you for accessing Kaarnakivi copyright AstralMarketings main programmer Madis Ülemiste" "Have a nice day"
Madis muheles endamisi ja lukustas ekraani ning kustutas klaviatuuri mälu, et seda ei saaks tema äraolekul kopeerida, ta sisestas ka lisaturvalisuse mälupulga. Seda polnud otseselt vaja, kuna ta oli juba ühe sellise programmi tarkvarasiseselt käivitanud, kuid ei võinud kunagi liiga ettevaatlik olla. Topelt ei kärise. Nüüd kaitsesid tema Kaarnakivi mitte üks vaid kaks aktiiv-isomeetrilist tulemüüri, kes omavahel kogemusi vahetada suutsid. Said ühest mööda, muutus teine targemaks ja ei lasnud sama trikki enam teha ja taastas koodiriive peale esimese. Madis muheles enda üle, et oli selle idee kreeka mütoloogiast laenanud. Ükskõik mitu pead sa lohel maha ei lõika, kui kasvõi üks jääb alles, kasvavad teised tagasi. Vaene häkker peaks lõpmatuseni zeropointloobis viibima, enne kui ühendust saab ja sedagi, kui ta värava taga otse peafiiberoptilise kaabliga ühenduks. Kui ta õige üles leiab, sest ta oli targalt sinna kolm sama jämedusega ja liigiga fiiberoptilist kaablit matnud. Ühendusid valega, ja nagu mingi pomm filmis, oleks alarm surnud käe meetodil käivitunud. Ja seda poleks isegi tema salasõnaga saanud kinni panna, enne kui turvafirma üle vaatab ja peakorterisse kinnituse saadab, et kõik on ok. Alles siis oleks ta saanud sellist rikkumist oma parooliga annuleerida. Süsteem polnud otse kahesuunaliselt internetiga ühendatud vaid ühesuunaliselt. Vastuvõttev süsteem pidi õigetes kaustades vajalikku infot hoidma, et Kaarnakivi selle kätte saaks ja oskaks oma tööolekut hinnata ja ülesandeid, muidu oli Kaarnakivil absoluutne voli kõik alam-programmid ja riistvara välja lülitada, kui need lambist temale päringuid esitama hakkasid, mis polnud korrektselt ajalogisse kantud. Iga süsteem oli täiuslikult turvatud, kuid siiski kripeldas midagi Madise hingel. Viimasel ajal oli Kaarnakivi imelikuks muutunud ja hakanud naiselikult rääkima. Madis ei olnud teda sedasi programmeerinud. See meenutas juba toda legendi kujurist kelle kuju ärkas liiga suurest armastusest ellu. Kui ta end sellelt mõttelt tabas, siis ta naeratas kohtlaselt. "Ah, mis sa jamad, egas siis masinat koinida ei saa, nagu Irinat, ja tal pole selliseid rindasid ja puusi. Äh, olengi liiga kaua ilma olnud!" seda mõelnud läks Madis tagasi voodisse oma naisukest üles soojendama. Irina vaatas teda külmal kalgil pilgul "Ja mida sulle poisu?"
"Eeeh?" ei saanud Madis sellisest suhtumisest hästi aru. "Ma tulin tagasi, armastame!" Ja Madis vaatas oma naist sellise himu ning tiirasusega et Irina ei võinud seda eitada, ning ohkas. "Noh, eks sa siis tule." ütles Irina ja võttis asendi sisse. Madis ei pannud üldse tähele, kuidas Irina vaikselt nutta tihkus, kui ta teda võttis. Madis oli liiga kaua oma töö tõttu naisest eemal olnud ja võttis teda kui näljane loom, ahnelt ja ilma igasuguse tehnikata, vigastades kolmel korral naise kliitorist ja G-punkti piirkonda. Irina hammustas huulde ja kannatas ära, ning surus oma jalad kõvemini vastu Madise selga risti ja tõmbas mehe lähemale, et ta saaks paremini sisse tungida. "Oh, Irina, ma armastan sind!" joobus Madis ja lasi ennast tühjaks. Irina tundis nagu oleks teda vägistatud. Ta tundis ennast pissuaarina, või onaneerimisauguna. Kuid ta pidi sellega leppima, muidu oleks Kaarnakivi tema mehe täiesti ära võtnud. Ta vähemasti tuli tagasi. Eelmine kord ta ei tulnud, mõtles Irina mõrult. "Ta vähemasti armastab mind!" lohutas Irina end vaikse hüsteeriaga. "Ta ju armastab mind!" Ja armukadedalt vaatas Irina vaikselt arvuti poole, mille ekraan lahti jäetud kontoriruumist teda pimedalt vastu irvitas ja uskus vägisi, et masin on seekord välja lülitatud. Ta ei jaganud neid tehnika asju. Ta ei võinud ju Kaarnakivi sisse lülitatuks jätta ja oma naist samal ajal keppida? Ei, tema Madis ei oleks selline lojus! Ta ei oleks mitmenaise pidaja!" ütles Irina endale ja haaras mehel külgedest neerude alt kinni ning masseeris hellalt õigeid punkte, et mehel jälle jäigaks läheks. Ta kohe tundis kuidas mehe riist sellele stimulatsioonile reageeris ja tema vagina seinad tajutavalt laienema pidid, et mehe riist eriti laiaks läks ja kogu augu täitis. Irina hakkas ohkima, et näidata mehele, et talle meeldib, ning lubas endale paar õrritust, et mees teda hellemalt võtaks. See ajas ta mehe alati veel rohkem kiima ja Madis võttis teda üha uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni kukkus nokastunult naise peale ja jäi magama. Nad olid seda järjepanu 22 minutit teinud. Ka Irina oli oma võimete piirini jõudnud ja püsis vaevu teadvusel. Ta tundis, nagu oleks ta mingi puuri külge aheldatud seksiori ja ta nuttis hääletult. Mida ta oli valesti teinud. Ta armastas oma meest, kuid pidi teda ikka selle lolli masinaga jagama. Ta vaatas enda natuke kortsu tõmbunud nahka ja kihvatas. Ta pidi ise ka seda salvi kasutama hakkama, mida ta tollele uksevahile andis. Ta ei võinud vanaks jääda, muidu ta mees enam ei vaata teda. Ta oleks niiväga tahtnud Madisest veel poegi ja tütreid saada, kuid neil oli ainult Tiffany ja Irina tundis end Jumalast maha jäetunud ja ta nuttis nagu Hanna altari ees ja valas oma kaebust Jahwe ette. "Oh Jumal, miks sa mind vihkad ja keelad mulle lapsi minu mehe kaudu?" kuid häält ei tulnud ja keegi ei vastanud. "Kas mina olen viljatu või olen ma pattu teinud, et ma ei või oma meest õnnelikuks teha?" küsis Irina palves edasi, kuid ikka jäädi talle vastus võlgu.

II

Taevas vaatas Miikael alla Irina peale ja nuttis. Ta oli selle naise kaitseingel ja ei saanud aru. Miks pidi see vaene naine selle mehe pärast nõnda kannatama.
Jeesus tuli sinna ja vaatas samuti Irina peale ning kortsutas vastikusest kulme ning kirtsutas nina. "Või nõnnamoodi?" uhmas ta ja oli oma muude asjatoimetuste poole minemas.
"Kas ma võin pöörduda?" küsis Miikael ebalevalt Jeesuse käest, kes peatus ja talle teravalt otsa vaatas.
"Ei, sa ei või!" lausus Jeesus tusaselt ja astus edasi.
"Aga?" jäi Miikael nõutuks ja laiutas käsi. Jeesus pöördus ümber ja tuli rutusti ingli juurde ja küsis hambaid kiristades hoides oma nägu ingli näost ainult kolme millimeetri võrra eemale "Sa tahtsid mulle midagi öelda?"
"Ei, ei, ma olen ustav Jahwe ingel ja kuulen käsku!" andis Miikael sündsa vastuse ja vaatas ainiti enda ette nagu tunnimees. Jeesus põrnitses raevuselt oma inglit ja pöördus siis jälle minema. "Ära enam kunagi sea minu autoriteeti ja otsust Madise suhtes kahtluse alla. Ma ise ka näen et ta vägistab oma naist ja rikub Kaarnakiviga abielu! Ma lähen nüüd tema tütrega veidike rääkima ja vaatan kuidas talle kätte maksta. Sina valva siin, et midagi Irinaga ei juhtuks. Tema kaotamist ma ei luba, isegi kui Madis kaduma läheb, said aru!" Öelnud seda sapiselt üle õla, moondas Jeesus ennast valgeks tuviks ja lendas minema. Miikael vajus lössi ja hingas raskelt, Raafael lendas kohale ja toetas teda ning pakkus talle karikat eluveega. Ingel võttis selle tänulikult vastu ja jõi tilgatumaks.
"Mis me nüüd teeme?" küsis Raafael ettevaatlikult ja jälgis et Jeesust pole kuuldekaugusel
"Peame valvet! Võta sina see vahetus, ma pean puhkama - muidu ma lähen ja teen selle lojusega nagu Daagoniga talitasin, kes oli oma kojas ja ei tahtnud seaduselaekale au anda!" urises Miikael
"Gaabriel tuleb ka, puhka kaks vahetust, sa oled täitsa otsas, Jeesus võttis sind korralikult läbi." ütles Raafael tungivalt, Miikael noogutas tänulikult, moondas end tuviks ja lendas ära. Raafael vaatas vaikides Madist ja Irinat ning palvetas tõsiselt. Ta ei nutnud, kuid ta polnud ka vaatepildi üle tänulik. Ta vaatas oma rüüpauna varutud atribuudid üle: "lõhemaks; viiruk; salpeeter; roosivesi; mesilasvaha; ahelad Jahwe nimega, mida ei saanud purustada, juhuks kui Leonidasega peaks kokku sattuma. Ta vaatas kõik üle ja jäi rahule, kõik oli olemas, ta oli valmis, et põrguvägedega võidelda, nagu alati.
Teise vahetuse ajaks ilmus Gaabriel kohale ja võttis vaikides üle ning Raafael läks vaikse noogutusega puhkama. Sama kordus kui Raafael jälle vahetuse lõppedes Gaabrielilt vahetuse üle võttis. Kuid Miikael ei tulnud lubatud ajal valvesse. Raafael aimas halba ja läkitas ühe vähema ingli teda otsima, kuid enne jõudis Miikael kohale. Raafael naeratas kergendusega oma kilbihoidjale ja ütles malbelt: "Pole vaja minna, valehäire, võta päev vabaks." kilbihoidja ingel naeratas siiralt temale ja läks minema.
"Kõik korras?" küsis Raafael ettevaatlikult ja vaatas hindavalt Miikaeli olekut, kes nägi väga räsitud välja. "Ma lähen Jahwe juurde ettekannet tegema, see Madis ei või, kuid mina ei taha Jeesusest mööda minna, ta on ikkagi tema poeg." ütles Miikael tõsiselt. "See oli minu ülesanne Irinat kaitsta, ja nüüd saab tema oma mees temale Saatanaks, kelle tõttu ta võib oma hingest ilma jääda! See pole aus!" "Ei ole tõesti." ütles Raafael lepitavalt ja vaatles kaasvõitlejat tähelepanelikult.
"Ma ei võta vahetust vastu, tehke koos Gaabrieliga kahasse, ma juba rääkisin temaga ka. Ma muidu tõesti tapan selle värdja maha, kui pean teda täna uuesti vahtima."
"Võibolla on nii parem, Jahwe võib sulle isegi hingamise kinkida." ütles Raafael tasa ja vaatas alla maapeale. Ta oli tõsine, ei naernud ega nutnud, Miikael ei saanud kunagi aru, kas tal üldse on tundeid, või kuidas tal nii hea seedimine on. Tema ei suutnud seda enam taluda. Ta hoolis Irinast liiga palju. Ta ei olnud kunagi temaga südames pattu teinud, kui need inglid, kes langesid, et nad inimeste seast naisi võtsid - inglid ei tohtinud abielluda, sest neile kehtis igavene tsölibaat. Sa ei saa korraga naist ja Jumalasõna hoida, see pole võimalik. Ta oleks tahtnud Irinat aidata, kuid ta oli andnud endale sõna, et tema ei lange nagu Luutsiver, tema ei astu Jahwe vastu ülesse, vaid jääb ustavaks, ükskõik mis see talle maksma läheb. "Kas sa tead midagi?" küsis Miikael ja vaatas kahtlevalt Raafaeli poole. "Sina oled taevane ravitseja ning tead kõiki saladusi kuidas üles tõsta ja parandada, minu ülesanded on teised. Mina kaitsen ja vallutan, Gaabriel tunnistab ja kinnitab." Ja Miikael murdus ning nuttis kogu südamest, sest ta ei tahtnud, et tema kaitsealune sureks ja põrgusse läheks, kuid ta ei võinud otsest käsku eirata. Ta ei saanud aru, mida Jeesus tahab. Raafael naeratas mõistvalt ning sulges oma silmad ning keskendus. Varsti olid seal kaks Raafaeli, üks kes pidas ikka veel taevaäärel vahti ja teine Miikaeli toetamas, ja karikat jagamas. Miikael jõi ahnelt elu vett, kuid karikas ei saanud tühjaks, ta tundis selle ära, et see kuulus Jahvele, ja tahtis ehmatusest seda maha pillata, kuid Raafael peatas tema käe ning võttis karika tagasi. "Sellest peaks piisama, ma viin sind otse Jahwe juurde, muidu juhtub sinuga tõesti õnnetus, ära karda, Jahwe on sinuga ja annab sulle hingamise, puhka veidi, sul seisab raske retk eel, nagu Tispelasel Eelijal oli, kui ta pidi Iisebeliga võitlema nii et kasuta oma aega targasti. Miikael vaatas teda tänulikult ja Raafael pani karika oma kotti ning avas oma süli, et nad saaksid käed ühendada. Miikael soostus koheselt ja sulges samuti silmad. Ja siis nad said üheks ja muutusid koos vägevaks kotkaks, kellel olid lumivalged suled ja kuldne kroon pealael ja nõnda ühena lendasid nad Jahwe juurde, kes eemal end pimedusega ümbritsedes ootas.

III

Kui Raafael ühes Miikaeliga Jahwe juurde jõudis, siis heljus Jahwe pimeduse sügavuse peal ja mediteeris, Raafael asetas väsinud ingli vaikides samasse kohta, kus Jahwe oli esimese sõna lausunud ja seitsmendal päeval hinganud, andis Jahwele au ning läks oma muude toimetuste kallale. Jahwe lasi inglil minna ja pöördus Miikaeli poole, kes võttis valveseisaku. "Vabalt sõdur!" ütles Jahve ja istus tema kõrvale maha. Ingel märkas, et nad olid nüüd Eedeni aias ja istusid Elupuu võrade all ning selle vari oli nii toitev ja rahustav. Miikael vajus maha ja lesis murul ning tundis ennast kui laps ja naeratas üle pika aja jälle. "Nii on juba palju parem." lohutas teda Jahwe, "Anna kõik oma viha ja raev minu kätte, või oled sa unustanud, et minu on kättemaks?" Jahve ütles seda vaiksel isalikul toonil ning Miikael tundis, kuidas tema jõuvarud taastuvad. See oli tõesti see hingamine, millest talle oli räägitud. See hingamine, mida Jahwe oli isegi Luutsiverile keelanud, kui ta oli veel nende poolt ja nüüd tema, ingel Miikael, võis hingata nagu Jahwe. Tal oli au ja tal oli häbi, et ta ei olnud tugevam. Miikael puhkes nutma ja Jahwe lohutas teda. "See pole sinu süü, ma ei loonud sind timukaks, et sa võiksid seda kurja Madisele teha. Ta ei või veel surra, sest tal on palju oma tütrele anda, nii head kui kurja, kui see on tehtud, siis võid ta minupärast põrgusse viia, kuid praegust ära seda puud maha raiu. Mina tegin sulle liiga, nagu Iiobile, seepärast ära enam süüdista end, ma ei pea sind reeturiks, nagu Luutsiver oli, te küll olete samal kombel loodud, kuid sina ei ole tema, nii et lõpeta enese süüdistamine, ma ei öelnud sulle. Seepärast ei näinud sa ette." Ja ingel lasi end lohutada ning nuttis ennast Jumala õlal tühjaks ning jäi Elupuu all magama. Jahwe vaatas teda isalikult, nagu oleks Miikael tema haige poeg, keda ta on tulnud põetama. Jahwe laulis selle laulu Miikaeli kohal.
"Miks oled nõnda rõhutud, mu hing,
mu kõige kallim rõõm, kiida oma Jumalat!
Miks oled sa nagu segipaisatud linnus,
mille kohal kaarnad otsivad oma rooga,
tõuse üles ja ole mees, sest Jahwe armastab sind!
Jahwe rõõm ja ilutsemine, hinga rahus,
miks oled nõnda rõhutud, mu hing,
kiida Jahwet!

Ning Jahwe paitas hellalt oma ingli pead, kelle ta oli kunagi loonud ja valvas tema juures, kui ingel võis hingata, nagu ükski ingel polnud varem hinganud. Üks teenija-ingel tuli kummardudes ligi ja andis üriku edasi ning vilksas küsiva pilgu kuid lõi kohe kartlikult jälle silmad maha. "Jah sa võid rääkida!" ütles Jahwe malbelt.
"Miks sa seda teed?" küsis ingel teravalt ja vaatas Miikaeli peale, kes ikka veel magas Elupuu all. "Sina oled Jahwe!" "See on minu töö, luua ja armastada." ütles Jahwe vaoshoitult, ning teenija-ingel punastas, kuid Jahwe naeratas talle soojalt ja pani oma käe tema õlale. "Sõnum vastu võetud. Sa võid nüüd minna ja ära muretse selle pärast." Teenija andis au ning taganes Jahwe ligiolust vastavalt kombele ning lendas minema. Jahwe pöördus tagasi oma ingli und valvama ja mõtles, millest iganes üks Jumal võis mõtelda.

Sümpoosium

Uku Sepp oli jälle klassi ees ja andis filosoofia tundi ning õpilased vahetasid oma mõtteid õpataja uue hullu "Waimusünnitise" üle. Eluri vennad rõhutasid seda fakti eriti, et miski nalja pärast oli Uku tekstis kõik "v" tähed asendanud "w" tähtedega, nagu see oleks kuidagimoodi hääldust muutnud. Ja nii nad rõhutasid seda mingi ameerikaliku slängiga, nagu tahtnuks nad alati öelda "What" ja mitte "Vabariik" või sel korral "Ewangeelium". Kust oli ta üldse selle Anaki evangeeliumi välja võlunud ja miks pidi see klassi kottima? Kas nad pidid seda võtma usupropagandana ja usklikeks hakkama? Nad olid väga lõbustatud sest tajusid, et sellest tuleb äge filosoofia tund. Mitte et eelmine õpetaja oleks halb olnud - ta oli väga kompetentselt seda tundi andnud ja fakti truult - kuid ta mõjus kuidagi elutult, ei tekkinud kordagi tunnet, et see inimene oleks kasvõi valest kohast üle tee läinud või vilkuva kollasega läbi valgusfoori ning viipuvate autojuhtide rusikate kiuste oma asja edasi ajanud. Ta oli lihtsalt liiga korrektne õpetaja, et üldse uskuda, et ta elus oli. Ja pealegi oli tal see krunn juustes, mis talle eriti range ilme karikatuuri õpetaja-guvernandist andis, et nad ei suutnud teda tõsiselt võtta. Nad küll ei seganud tundi, nagu nad tavaliselt tegid, aga ega nad sellepärast paremini ei õppinud, sest tema kuiv jutt ei jõudnud lihtsalt kohale. Oli see Uku kes ta oli, pervert või pedofiil või pede või kurat, aga vähemalt ta pingutas oma klassiga ja ei lasnud kellelgi maha jääda. Ju tal oli mingi egotripp, et ta ei võinud isegi unes näha, et keegi saab tema klassis midagi alla C või õigemini B. Kui sa julgesid C saada, mis oli ju lausa 4 siis ta õelutses sinuga veel kaua tagantjärele, sest tema tunnistas ainult 5 ja 5+e mille ekvivalendiks olid B ja A ning otseloomulikult oli Tiffany Ülemiste tagasi. Ka selle üle olid Eluri vennad õnnelikud, et tal polnud enam kõhtu ees ja temaga sai jälle rääkida. Nad tahtsid alati teada, kuidas see temaga juhtus. Võis mõne teise tüdruku hullutamisel kasuks tulla, kuidas taibusid võtta. Sest nende jaoks oli Tiffany nii ajudega tüdruk, et nad ei julenud teda kõnetada, et selliseid ettepanekuid teha, ja kuna ta pidevalt Ukut korrale kutsus kui see seksuaalse alatooniga vihjeid tegi, siis nad kartsid, et ta tõesti keerab neil riista otsast, nagu Tiffany klassis ähvardas teha, et õpetaja Kolumatsi suunas ebakorrektse repliigi tema rinnahoidja vale suuruse kohta tegi. Uku oli öelnud: "Kui sa veel kõvemat push-up brad kasutad, võin ma juba siit laua tagant sulle riista rindade vahele lükkida." mille peale Tiffany oli hakanud urisema ja läkastama nagu mingi langetõbine hüaan: "Anna minna, värd, ma juba tahan ammu sinu riista ära keerata, tule peal ära küpsetada ja sulle kurku toppida, et sa selle kätte ära lämbuksid, et sa selliseid sõnu suhu võtad, äkki käib su riist ka?!" Klass jäi siis hiirvaikseks ja arvas et õpetaja kaotab enesevalitsuse, kuid see vaid naeratas õelalt ja viskas kulpi ning lausus: "Sõnum vastu võetud, ei kiusa enam õpilast ja annan tundi."
Ja seetõttu kuulasid ka Eluri vennad tema tunnis tähelepanelikult, ehkki nad üldse filosoofiast aru ei saanud. "Joed" oli neid lausa nutma pannud, milline nõme tellis, või "Sofie maailm." Mida kuradit, kui tüdruk seda ei taha, siis ei olnud teda üldse nende jaoks olemas. Milline nõme vanamees elab kuskil metsas onnis ja kirjutab alaealisele plikale kirju, ja siis ei püüa teda ära vägistada? Nemad ei saanud sellisest süzeest aru. Nad olid pärast põgenemisstseeni raamatu minema visanud, nad ei saanud aru. Kuid Uku oli nende meelest äge, sest tema tunnis sai vabalt rääkida ja ta rääkis ise ka neil teemadel põdemata. Seepärast oli Uku parem õpetaja kui tema asendus, kuid asendus oli jälle ilusam inimene, nii isiksuselt; käitumiselt kui ka välimuselt. See lausa rõhutas seda kristlase ja vene torulukksepa anektooti, mida õpetaja oli vahetunnis rääkinud, sest ta oli juudi päritolu ja vihkas kristlasi. Tema ei uskunud, et Jeesus on Messias. "Mees tuleb koju ja vaatab, et vets ajab ülesse ning kutsub naabri appi, kes on kristlane ja tuntud akadeemik. "Ole mees, aita välja, mul pole raha, et san-tehnikut välja kutsuda!" Kristlane naeratab teadvalt: "Ma tean mida sa vajad!", ning paneb potile käed peale, kuid ummistus ei kao kuhugile, ju oli liiga kõva vaim sellele loitsule ja palvele. Mees vannub ja põhjab ning uriseb: "Kas ma tahtsin et sa mu potti silitad, tee korda!" Kuid kristlane ei suutnud ka pärast mitut katset aru saada, kus see "kurivaim" asub, mis ei lase potil korrektselt voolata. Mees andis alla ja kutsus esimeselt korruselt kojamehe Vasja. Kojamees sõimas ropult ta näo täis, ja trepikoja kajas tema põhjamisest, kui ta oma artriidiga neljandale korrusele loivas, poti üle vaatas, käe potti pistis, korraks tõmbas, nii et junn korrektselt alla läks, tõmbas veel vett peale ja pühkis vetsu paberisse käed puhtaks ning loivas tagasi esimesele korrusele, unustamata kristlast kes seal näost valgena kõrval seisis kostitamata: "Jop twoi matj - ise ei osanud kätt sisse ajada, või oled valgete kätega et ei taha mustaks saada?" Nende meelest oleks ka tulnud pigem ropendav kojamees vetsu parandama kutsuda, kui mingi kristlane, kes seal oma hookus-pookust teeb.

Aga mida arvata Anaki ewangeeliumist - sellest nad aru ei saanud. Tuli pärast jälle Tiffany käest konspekti laenata, sest kuidagi moodi, oskas tema õpetaja hiinakeele alati lahti kirjutada, ja tema käekiri oli nii ilus ja korrektne nagu ta seda ainult kodus teekski. Tema probleem oli see, et ta polnud odav - ta küsis 2 eurot A4 eest ja seletas, et siis teil on monetaarne motivatsioon seda konspekti ka läbi lugeda ja mitte lihtsalt copy-paste sellega teha. Ning õpetaja kindlasti ka teadis sellest, kuid ei teinud teist nägugi. Ju talle koguni meeldis see tõik, et ainult üks õpilane saab temast aru, ja teised nutavad end tema kodutööde saatel pärast keskööd kooma laadsesse transsi. Sest selliseid kõlakaid räägiti eelmiste lendude kohta. Kuipalju see nende klassi kohta tõsi olnud, ei osanud keegi öelda, sest keegi ei julenud tunnistada, kui närvi õpetaja neid ajas. Kus ta üldse oli selliseid mõjutustehnikaid õppinud, et ta kõiki suutis nii närvi ajada ja siis jälle sündmus maha rahustada, nagu poleks midagi olnud? Kes see Uku Sepp õige inimesena oli, et ta niimoodi seda tundi andis?

II

"Kas olete mu ewangeeliumi läbi lugenud?" küsis Uku ja ei vaevunudki pilku üle klassi libistama, vaid puhastas hoopis -niidiga hambavahesid. Ta võis ka seljatagant nende ebalevaid noogutusi kuulda ja nende nõutuid pilke, et nad ei saanud midagi aru. Uku oli endaga rahul ja registreeris, et Tiffany jälgib teda pingsalt ja tema ristis käte küüned on juba tšemprit valusalt pigistamas, mis tähendas, et tüdruk ootas, et ta tunniga edasi läheks.
Preili Kolumats tõstis ebalevalt käe, ja just sel hetkel lõpetas õpetaja oma hammaste puhastamise ja pööras ringi, mis pani tüdruku punastama ja kokutama, sest Uku vaatas talle täpselt silma sisse. Oma väikese kasvu tõttu, olid nende silmad samal kõrgusel, kui tüdruk laua taga istus. "Sa küsisid?" venitas Uku sarkastiliselt nagu ta ei oodanudki tema küsimust, kuid tüdruk võttis oma julguse kokku ning oli natuke enda peale tige, et ta alati tunnis nii närvi läks.
"Miks te neid töid niimoodi kirjutate, härra, need ei ole ju autentsed, need ei ole piibliga kooskõlas?" "Kas nad peavad seda olema?" osatas õpetaja sarkastiliselt vastu, ning preili Kolumats sattus veel rohkem segadusse. "Eeeh, ... mmm. " Sel hetkel oli tal raske olla blondiin ja ta hakkas oma juuste kiharatega mängima. Ta tegi seda alati vaistlikult, kui oli väga närvis. "Ma mõtlen, et kas ma pean seda nüüd uskuma vä?!" "Miks sa siia kooli tulid?" küsis õpetaja tõsiselt. "Ei! Ma ei mõelnud! Palun vabandust!" ehmus tüdruk ja lõi pilgu maha. "Ma ei pidanud oma küsimusega silmas, miks sa õpid siin koolis, vaid lihtsalt kirjeldust, kas sa hoomad, mis ainet sa siin õpid." venitas Uku ilmse rahuloluga, nagu oleks ta tüdruku piina ja segadust nautinud. Saal oli hiirvaikne ja kõik jälgisid seda kahekõne, mis õpetaja ning preili Kolumatsi vahel toimus. "Eeeh, Kõrgem Riiklik Akadeemia Teoloogiale ja Turundusele - see on..." alustas preili Kolumats, kuid Uku lõikas talle vahele: "Täpselt - teoloogia ja turundus!" Ja kui tüdruk teda mõistmatult vaatama jäi, siis jätkas õpetaja muheledes. "Te ju õpite siin tulevasteks teoloogideks; müügiagentideks ja muudeks sellisteks inimesteks, kes peavad elus läbi lööma, kuid selleks te peate ennem teadma, kuidas üks hea reklaam toimib ja inimest mõjutab. Ka selline "ewangeelium" -" õpetaja viibutas konspekti käes, mille ta oli kiire viipega laualt võtnud ja tagasi klassi ette astunud "-pole midagi muud, kui reklaamtekst, mis peab midagi pakkuma ja seda mingil viisil lubama. Nii et mis on selle "ewangeeliumi" lubadused." Klass hakkas ebalevalt mõmisema, kuid keegi ei julenud vastata, sest nad ei teadnud, kuid keegi ei julenud ka seda tunnistada. Uku vihkas ennast, et ta nii harimatute matsidega pidi läbi käima ja viipas Tiffanyle "Sina seleta!" ütles ta laisalt ning Tiffany tõusis korrektselt püsti ja hakkas ladusalt deklameerima "Selle evangeeliumi mõte on öelda, et naised ei ole süüdi, vaid mees ise vastutab oma tegude eest, mis sest et mees on üle kantud demoniseeritud olendile, on siin antud mõista, et inimene ei saa vastutada selle eest mida ta ei tea. - Kuigi tavaliselt on seadusandluses öeldud et seaduse mitte tundmine ei vabasta vastutusest, sest selle mõte on ärgitada inimesi end seadustega kurssi viima, kuid kui mingi teatud "seadusega" pole võimalik end mõistlikul viisil kurssi viia, siis ei saa ka oodata, et inimene seda teaks. Samuti tunnustab see "ewangeelium" individuaalsust, kuid seab sellele kindla piiri, mille pärast on ka Koljati isik ära toodud, ehkki ajaline lõige on väga laiahaardeline ja otsitud, algus on ju loomismüüdist ning keskpaik kisub juba kohtumõistjate ja kuningate aega ning lõpp viitab juba Jeesuse õpetusele. Aga üldine suunis on selgelt hoomatav, et ära riku abielu, mis peab andma raami korralikuks ühiskonna raamistiku algatamiseks. Siit saaks vabalt edasi minna et mõne lisa looga tuua sisse, miks on vaja, et sõjaväel siiski relvad on, kui inglite kirjeldus selgelt selle vastu rääkis. Oli hästi aru saada, et autorile ei meeldi relvad ja sõjavägi ja et ta on patsifist. Muidugi, tundes õpetaja Uku Seppa-!" Tiffany jättis lause lõpetamata ning istus maha, ning kogu klass muigas, ka õpetaja muigas rahulolevalt ning jätkas tunniga, nagu poleks midagi olnud "Nii et mis on teie sõnum, mida te tahate laiadele massidele maha müüa, mis on teie-" Uku mõtles veidi ja jätkas siis "Mis on teie Diablo!" mis peaks inimestel südame põksuma panema - või seisma?" Poisid ahmisid õhku. Tüdrukud hakkasid sosistama "Kas Ukule tõesti meeldivad arvutimängud?" küsis Uther Eluri oma vennalt, kes talle nõutult ja kulmu kortsutades õlgu kehitas. Nende isa vihkas arvutimänge ja ütles et need hävitavad ajurakke ja lubas neil ainult kätekõverdusi ja kõhulihaseid teha. Ta oli isegi nende ostetud nintendo aknast välja visanud ja ähvardanud neil kõik sõrmed ära murda, kui nad veel sellist saasta oma taskuraha eest ostavad. Aga nemad olid salaja palju rasket tööd teinud, et selle hinda kokku kraapida. Ja nende isa ei teadnud kui palju need vidinad maksavad, nad ei julenud talle öelda, sest võibolla ei kiida ta ka seda heaks. Nad pidid selle nintendo eest niikuinii 200 kätekõverdust ja 300 kõhulihast tegema. "Selleks et te lugupidamist ja mehisust õpiksite!" urises isa neile vastuseks, kui nende nõutuid pilke nägi "Või kuidas te muidu oma riiki kaitsete, lasete mingil ameeriklasel siia lennata või?" Nad kartsid oma isa, sest ta oli nende meelest hull. Uku oleks palju normaalsem olnud, tema oleks aru saanud, ta ju oli ka Tiffanyle andeks andnud.

Klass hakkas meeldivalt sumisema ja esimest korda nägi Uku kätemerd ning lasi seekord õhinal Utheril vastata. "Ma arvan, et hea mõte oleks kui saaks male ja kaardimängu kokku ühendada, nõnda et igal malendil oleks muudetav atribuutide nimestik ja mänguvälja saaks erinevate reeglitega sujuvalt muuta. See oleks parem sõjastrateegia kui koguaeg sama laua taga mängida, ma arvan." ütles Uther ja istus jälle maha. "Ma ei ole su idee vastu, kuid kas sa mõtled seda niisama või päriselt. Ole endas kindel, kui sa midagi mõtled ja ära "nagu" või "enda arvates" tee vaid "tea" et sul on "õigus"! Või kas Jeesus kahtles, et tema on Messias? Mida siis teie siin teete!" Ja esmakordselt sai klass aru, mida õpetaja üritab neile öelda, kuid Tiffany põrnitses igavusest aknast välja ja mossitas. Ta oleks tahtnud olla Mihkliga; ta oleks tahtnud olla oma lapsega. Hea vähemasti et see jaapanlane oli nõustunud tema lapsehoidjaks hakkama. Tema isa oli käinud juba tema häärberis lapse järel sõnadega, et alaealine ei peaks last kasvatama. Ta tänas siiamaani Jumalat, et ta isa nii juhm oli ja ei osanud mõelda, kuhu ta lapse võiks peita. Kodus suutis ta samuti oma päeviku nii ära peita, et seda isegi teenijad üles ei leidnud, ja nemad koristasid iga päev tema tuba. Aga nüüd elas ta lesena üksi mehelt päritud häärberis, mida teised klassi kaaslased hellitavalt Krähensteini lossiks nimetasid. Hea et Takahiro nii mõistev oli, see vend Justus samuti, kuigi ta ajas talle hirmu nahka. See tüüp oli täiesti teiselt planeedilt. Kust ta üldse välja karanud oli! Mida ta üldse siin teeb? Kui ta poleks alaealine, ei saaks täiskasvanud tema elu niimoodi käsutada.

III

Pärast tundi kohtusid Uku Sepp ja Tiffany õpetaja kabinetis. Õpetajal oli jälle kallis Havanna sigar näpus ja Meukowi klaas teises käes. Ta polnud unustanud seekord "Kellukest" kaasa võtta, et ta saaks viisakas olla, seepärast veeretas Tiffany oma klaasikest käes ja põrnitses enda ette, niikaua kui õpetaja endal olemise mugavaks tegi.
"Miks?" küsis Tiffany ilma sissejuhatuseta ja ei öelnud rohkem midagi ning istus samuti maha. Ta rüüpas veidi kellukest ning ootas. Õpetaja lasi ootuspäraselt vaikusel venida, enne kui vastas irooniliselt. "See on ju elementaarne kallis Tiffany-"  "Kui sa veel sellist familiaarset tooni kasutad, tapan ma sind ära!" urises Tiffany hoiatavalt vahele. Ta oli aeglaselt oma pea õpetajat põrnitsema liigutanud ja pigistas tugevasti klaasi oma käes, imestades ainult, et see survele järele ei anna. Ju olid mingist tugevamast ainest tehtud, sest Tiffany polnud mingi pehmo tüdruk ja võis poksikotist saepuru välja peksta küll. Uku vaid naeratas mõistvalt selle peale. "Kas pakun sulle kummeli ja eukalüpti teed, sünnitus oli kindlasti raske - mul baarikapis on." Ja üllatuslikult pani õpetaja oma tavalised kaaslased ära ning keetis kiirkeetjaga kuuma vett, mida ta Häädemeeste pudelist kiiresti sisse valas ja juhtme stepslisse suskas ning otsis teelehed ülesse ning pani küsimata klaasi. Tiffany jälgis teda võlutult, sest see oli nii ebatavaline vaatepilt. Naiselikult hoolitsev Uku, kes üldse ei õelutsenud ringi. Kui tee oli valmis asetas ta selle korrektselt lauale, missest et see oli serveeritud viskiklaasis. Mehel vist polnud teisi. Tiffany tänas vaikselt ja vahetas klaase ning rüüpas ahnelt teed, tegemata valuaistingust väljagi, mida kuum tee tema käele läbi klaasi põhjustas. "See klass ajab mind hulluks, ja see tee on ainus mis mulle mõjub." selgitas Uku tüdruku küsivale pilgule. "Vähemalt oled sina meil olemas." muheles Uku soojalt. "Anna mulle teada, kui sa midagi vajad, mis tuletab meelde-" Uku otsis oma mobiili välja ja helistas luba küsimata tüdruku mobiilile, kes kergelt ärritunult, kuid lõbustatult vastu võttis ning tema numbri registreeris. "Aitäh?" muheles ta veidi "Ja mille eest?" "Muidu ei saa sa minule helistatud, ma ei võta tundmatuid numbreid vastu, vaid möllin neid viirustega kinni. Lapsevanemad, saad aru, minu ameti pärast." vabandas Uku ja Tiffany mõistis teda liigagi hästi. Tema ju oli samal põhjusel õpilane Kratt'is või kas tema oli seda tahtnud, ta tahtis olla normaalne tüdruk, kes käib poistega läbi ja räägib eelmise reede filmist mitte positronide negatiivinteferentsist või massi jääkmahtuvusest valguse painutamisel prismas. Just sellepärast tal oligi nii vähe sõpru, tähendab mitte ühtegi, et ta oli liiga tark tüdruk. Keegi ei julenud temaga rääkida. Noh Kolumats julges, kuid tema oli ka blondiin, ja Tiffany ei teadnud, kas selle üle rõõmustada või meelt heita, et ta võis ainult ühe blondiiniga rääkida. Ja pealegi ei saanud ta suurema osa ajast temast aru. Uku küll sai, kuid temal oli mingi muu kiiks, millest tüdruk aru ei saanud.

"Sa tahad vist teada, mis mul viga on?" küsis Uku uurivalt. Tiffany vaatas talle huvitatult otsa. "Ma olen pedofiil!" ütles Uku alandlikult ja jälgis tüdruku reaktsiooni, kuid seda ei tulnud, tuli vaid tähelepanelik ainitine pilk. "Ei ma ei ole kedagi käperdanud, mulle meeldib lihtsalt see mõte neid mõttes lahti riietada. See oleks ilmne nõrkuse väljendus, kui ma enda himudele järgi annaksin." Tiffany vaatas teda kulmu kortsutusega. "Sa soovid siis öelda, et sulle meeldib vaadata beefstake'i ja seda süüa tahta, kuid siis sa ei söö seda siiski ja piinad ennast selle mõttega ja oled veel uhke, et enesest võitu said? Oled mingi kreeklane vä?!" Uku muheles tüdruku rahuliku reaktsiooni peale. Ta oli seda alati teadnud, tüdruk saab temast aru ja näeb teda läbi. Miks ta muidu niimoodi klassis reageeris kui ta preili Kolumatsi kallal võttis. Kuidagi Tiffany tajus koletist tema sees ja soovis vaistlikult teist tüdrukut kaitsta, ükskõik kuidas see väljapoole paistis. Samuti teadis ta ka seda, et Tiffany ei tuleks talle kunagi ettehoiatamata kallale, kui ta ise midagi rumalat ei tee. "Just sellepärast sa mulle meeldidki." õrritas Uku oma lemmikõpilast kuid Tiffany saatis talle põlastava pilgu, "Mitte ka sinu parimates unenägudes, või ma tulen öösel su unne ja peksan su vaeseomaks!" Uku muigas selle vastuse peale heatahtlikult ja leebelt ning kallas endale ka kuuma vett teelehtede peale ja jõi otse klaasist valuaistingut ignoreerides. "Kuidas sa tunniga rahule jäid?" küsis Uku "Miks sa seda minu käest küsid, sina oled ju õpetaja?" urahtas Tiffany vastumeelselt. "Ilma sinuta ma seda tundi ei annaks, isegi Sokrates oleks sinuga rahule jäänud, kuid tema ajal ei lubatud seda naistele õpetada, nii et see ütleb palju." Tüdruk vaatas teda huvitatult. "Sa ütled, et tüdrukud ei peagi seda kõike õppima?" ja kui õpetaja noogutas rahulikult, pani Tiffany klaasi käest tõusis püsti ning viskus õpetaja käte vahele, kes kiiresti reageerides lükkas enne oma klaasi ka käest laua peale. Ta patsutas hellalt tüdruku selga andes mõista: "Kõik on korras, kuid tõmba nüüd uttu!", kuid tüdruk ei hoolinud. Miks ei võinud ta olla Uku tütar, tema ei oleks nii nõmedalt kokutama hakanud, kui ta oleks 'suhu võtmise' kohta küsinud. Tema käest oleks ta võinud kõike õppida, mis tal eluks vaja läheb, ilma et ta peaks end alla suruma ja ohtu seadma. Miks teda küll sellise perekonnaga karistati, kes teda üldse ei mõistnud? Võibolla oleks siis Mihkel ikka veel elus? -  Ja Tiffany hakkas nuuksuma. Kui ta seda märkas, oli ta enda hetkelise nõrkuse peale vihane ja kogus end kiiresti. "Vabandust, ma ei tunne ennast hästi." ütles Tiffany nõrgalt ja kohendas oma koolivormi ning asus jälle oma tugitooli ning rüüpas vaikselt teed.

"Sa ikka süüdistad end Mihkli surmas?" küsis Uku tasaselt ja rüüpas oma teed ning oli vihastama ajavalt malbe ning üldse mitte oma tavalises sarkastilises olekus. "Tegele oma asjadega!" urises Tiffany vihaselt. Uku jättis selle repliigi tähelepanuta ja jätkas. "Kui sa valmis oled, anna mulle teada, mu uks on alati avatud - kuid helista reedeti kella. Eriti kui sa hommikul kell 7 tuled!" Tiffany vaatas teda vastumeelselt, sest selline repliik äratas tahes tahtmata huvi. "Ja mida sa teed reedeti kella seitsmest alates. "Mulle meeldib vannis mediteerida ja ma ei kanna oma korteris kõndides aluspesu, sest mul on allergia. - Tööstuskeemia tekitab mu nahale löövet, seepärast ei või ma neid aluspesusid kanda, mida poes müüa on ja ma ei tea ühtegi talutavat rätsepat, kes neid õmbleb." ütles Uku õigustavalt ja nähes tüdruku lõbustatud muiet ütles ta isalikult. "Sina ei või ka minust niimoodi mõelda, nagu mina ei või sinust, ma võin palju küll lubada, aga sina ei või minu tilli vaadata, see pole sünnis." Uku manas esile vagatseva tooni ning võttis karikatuurse kirikuõpetaja poosi ning Tiffany ei saanud muidu, kui pidi naerma puhkema. Kui ta oli end tühjaks naernud tõusis ta püsti ning kummardas viisakalt "Tänan tee eest!" "Tänan lugupidamise eest, kuid Eestis ei kummardata niimoodi." tähendas Uku viisakalt ja aupaklikult. "Mulle meeldib kummardada, see sobib tüdrukutele, kui nad õpetajate ees kummardavad. Siis on rollid selgemad." tähendas Tiffany viisakalt ja kõndis graatsiliselt lehvides nagu mingi haldjas kabinetist välja. Uku vaatas temale nukral pilgul järele ja vangutas pead: "Pole ime et jumalad ja kuradid sind taga ajavad - põgene vaba laps, põgene, miks sa peaksid neile kätte langema!" Kuid Tiffany oli liiga kaugel et seda vaikset üminat kuulda. Uku pöördus tagasi oma sigari ja Meukowi juurde ning hakkas Sartret lugema. Oli olnud ilus tööpäev.