Kadunud poja tagasitulek

Uku Sepp oli viimaks terveks saanud ja vend Justuse korterist lahkunud, kes selle üle ülimalt tänulik oli. Ukule oli see kogemus väga meeliülendav ja värskendav olnud. Mitte iga päev ei võinud sa tõelist kristlast nii lähedalt näha, missest et ta nõnda kohtlane oli. Asi polnud selles, et vend Justus oleks juhm olnud, ta oli siiski väga inteligentne ja mõnes teises suguvõsas sündinuna, poleks Uku ära öelnud ka teda KRATT'is õpetama, kui ta veel seal õpetaja oleks. Ta kõndis mööda tänavat, kui tema mobiil direktori helinat lasi. Õigus, kuna ta oli haige olnud, siis ta unustas selle maha võtta. Too kristlane oli ustavalt tema akusid laadinud nii et see polnud talle isegi mõttesegi tulnud. Ta võttis vastumeelselt kõne vastu. "Räägi lühidalt vana rebane, mu aeg on kallis!"
"Ole mees!" hüüatas talle direktor nördinult kõrva, "Me oleme ju sõbrad!"
"Kohe näha, et vanad sõbrad, lasid mind lahti, mis sa nüüd tahad!" venitas Uku ja istus Pirogovi platsil pargi pingile, et mitte kogemata kellegile otsa joosta, kui mobiiliga räägib.
"No anna andeks, ma läksin endast välja." vabandas solvunud meeshääl mobiilis "See uus ei saa üldse hakkama, on mingi keskealine eit, no kohe üldse ei saa hakkama!"
"Tahtsid teda koinida, kuid eit ei lasnud sind ligi vä?" venitas Uku naerda ja vastuseks kostus mobiilist vaid hingamist.
"No ega ma paha pärast, soovisin talle jõudu tööle soovida. Kust mina teadsin et ta mingi usuhull on, kes seda ei tee!" ütles direktor viimaks nõutu häälega.
"No aita hädast välja, muidu ei saa filosoofia tundi anda. Sul on rohkem ainelisi teadmisi kah."
"Ja mida me Tiffany küsimuses ette võtame!" mökitas Uku tapval toonil.
"No anna armu!" hüüatas direktor alistunult, "Sa ei saa seda nõuda, mida inimesed siis kooli kohta ütlevad?!
"Kas võtad Tiffany tagasi, ja ütled selle teise võimaluse olevat, või ma teen sinu teibid minu endises kabinetis avalikuks, et sa meid filmisid ja ei teatanud politseisse!"
"See on šantaaš!!" hüüatas solvumisest ja hirmust tiine hääl mobiilist. Uku pidi selle kõrvast kaugemale tõmbama, et mitte kurdiks jääda. Nõnda kime oli see sealik ruigamine. "Sa oled üks vastik kiimas metskult, kes kargab igat naist, kes sulle vastu tuleb ja seelikusaba kergitab ja mina peaksin sind sitast välja aitama, kui sa ei luba mul isegi Tiffanyga pooleli jäänud tööd lõpetada. Ta oli ikka mu parim õpilane filosoofias, ja ilma temata pole ma nõus teisi õpilasi välja kannatama ja kukutan nad kõik läbi. Nad ei tea ju midagi!" ütles Uku mõnuledes ussilikult ja venitas igat sõna ilmse naudinguga. "Ma ei pea sinu ettepanekuga nõustuma, Tartus on piisavalt koole, kus õpetada... ma kustutan nüüd su numbri ära, oli tore-!" venitas Uku, kuid hääl mobiilis hakkas vahele lõikama. "HEA KÜLL! HEA KÜLL! VÕID OMA TIFFANY TAGASI SAADA, NAGU SINA TEMALE SELLE LAPSE TEGID - EI TEINUD JU! - MIKS SA SIIS TEDA KAITSED?! KUTSUN TA TAGASI - KURAT SINUGA - MIKS SA EI VÕINUD LIHTSALT ROHKEM RAHA KÜSIDA NAGU MÕISTLIKUD INIMESED?!?" "Sest ma ei õpeta filosoofiat raha pärast, vaid idee pärast."
"Käigu kuradile sinu idee ja see kuradima Nietzsche! Mina teen seda raha pärast!!" urises direktor ilmses ärrituses mobiili ja katkestas kõne.

II

Vadim Besumnõi oli otsusele jõudnud. Ta põgeneb Jehoova palge eest, nagu Joona. Tema ei taha sellele Tiffanyle enam midagi rääkida. Miks peab tema laskma end kiusata, kui see plika niikuinii lõpuks põrgusse läheb? Kas siis tema on mingi rikkuri tütre hinge hoidja? Ta vaatas rongi piletit, mis pidi ta esialgu Riiasse viima. Valkas oli raudteejaam sagimist ja siblimist täis, ning konduktor kuulutas, et järgmine rong väljub 5 minuti pärast. "5 minutit!" Ta pidi veel viis minutit siin ootama, enne kui ta Eestist piisavalt kaugele jõuab, et...kuid Besumnõi pilk kivines ja ta langes nägemusse.
Gaabriel seisis tema ees paljastatud põleva mõõgaga ja sihtis teda oma karmil pilgul. "Vaid siiamaani ja mitte sammugi edasi!"
"EI! EI! EI! MA EI TAHA ENAM!!" Röögatas Besumnõi ja kõik perroonil ringi kõndivad inimesed jäid seisma ning vaatasid, kuidas Besumnõi kätega vehkima hakkas, nagu peletaks nähtamatut ründajat eemale, maha langes, ning vahtu suust välja ajas.
"Kutsuge ruttu keegi, arst, politsei, tal on mingi hoog!" karjus keegi läti keeles.
Kusagilt leiti turvamees üles, kes vaese Besumnõi jalule aitas ja pingile talutas. Kusagilt oli veeklaas välja võlutud ja turvamees läigatas vee Vadimile näkku, kes ärkvele virgus. "Mis teie nimi on?" küsis turvamees esiti läti keeles ja siis uuesti vene keeles, sest Vadim oli talle lolli näoga otsa vahtima jäänud. "Besumnõi!" kraaksatas Vadim, ja kõik pealtkuulajad, kes olid lähemale tulnud, et kindlasti midagi kõrvust mööda ei läheks, naersid. "Noh, hea et sul huumorimeel alles on." Muheles turvamees venekeeles. "Aga sa võiksid siiski oma nime öelda. Eeskirjad, saa aru." Vihane Vadim otsis oma passi ja piletid välja ja ulatas turvamehele, ise urisedes: "Mis ma teha saan, et mu suguvõsal nihuke nimi on??" Turvamees vaatas lõbustatult passi kaant, kuid see sõbralik naeratus valgus kiiresti ta näost, kui ta passi avas. Vaatas pilti ja nime; uuesti pilti, siis nime, siis vaatas üllatunult enda ette, siis Vadimi, siis uuesti nime ja andis passi väriseval käel tagasi. "No palun vabandust, ma ei teadnud, minu kaastunne. Võiksite ümber vahetada." Kobises turvamees ebalevalt. "Vanemad polnud nõus ja solvusid sellise pakkumise peale, kui see jutuks tuli!" urises Vadim ja rehmas end püsti. "Ah nii!" venitas turvamees kaastundlikult "Kõik korras, saate ise rongile, näe ongi kohal!" ja aidanud südamlikult Vadimi rongile läks turvamees plaksutuste saatel oma muude toimetuste juurde tagasi. Gaabriel seletas vaikides lahkuvat rongi kui Miikael tema juurde ilmus. Ta oli just tuvina kohale lennanud ja seisis tema paremal käel. "Ja läkski ära?" küsis Miikael tõsiselt. "Läks ära neh!" ütles Gaabriel tõsiselt vastu. "Mida me Jeesusele ütleme?"
"Ah tõmba lihtsalt ta nimi Eluraamatust maha ja võtame järgmise ette!" sülitas Miikael ning moondas end jälle tuviks ja lendas minema.
"Aga, kas nii ikka võib?" Mõmises Gaabriel endamisi püüdmatagi teist takistada ja kinni hoida.
Venemaal nutsid Vadimi vanemad, et pojake oli kaduma läinud ning pastor sülgas sajatusi tema suunas, et ta oma püha ürituse oli unarusse jätnud. Kuidas ta ikka niimoodi julges Jumalale vastu hakata? Aga elu läks vaikselt edasi, liikmed käisid vaikselt ukse taga parooli ütlemas et jumalateenistusele saada ja aegajalt mõnda prohveteeringut kuulata. Pärast kuulasid kodus telekast uudised ära ja uskusid ka Putinit. "Aga miks tema tsaarivõimu ei taasta?" Küsis mees oma naiselt, kui nad tavalisse poja pärast itkemisse pausi olid teinud. "Ju siis pole Jumal õiget aega andnud või pole need ortodoksid lasnud, olgu nende hinged neetud nende usuhulluste pärast, mis nad sisse tõid!" Ja sellega jutt piirdus ning nad vaatasid pesupulbri reklaami. "Kuule, ole hea mees, ja too seda pesupulbrit, see on ju hea. Isegi Putin peseb sellega pesu!" Mees kehitas õlgu ja asutas teele, "Noh kui on ette kirjutatud et Putinile meeldib, siis mis seals ikka." Naine jäi võlutult teleka ette vahtima ja tegi endale ristimärgi ette. "Ah, andku talle Jumal pikka iga, mis meist muidu pärast teda saab, kui kommunistid tagasi tulevad! - Või peaksin ma mõne ameeriklase kintsukaapija valima?" Naine lõi uuesti risti ette ja lausus ühe sündsa palve ning asutas siis koduste toimetuste kallale. Toit pidi valmis olema, kui mees poest tuleb.

III

Genisha viskas ruunikive ja urises "Ma ei saa aru!" viskas uuesti ja urises uuesti. "Mis teil viga on, miks te nii peruks olete läinud?!"
RSHDNT ThWRDB ASHLSH IKBMDG Kaarnavaim ei tahtnud tulla, midagi oli korrast ära ja ta ei saanud aru, mida need märgid tähendavad. Sõnum jäi loetamatuks.
Ta tõstis oma pilgu ja nägi Gaabrieli ühes Miikaeliga tema kohal turritamas. "Kas te koputamisest pole kuulnud?!" urises Genisha ja korjas hapul näol ruunikivid kokku, pani kotikesse ja peitis kõrvalpilgul ingleid piieldes ühte kastikesse, mille ta voodi alla ära peitis, et keegi oma näppe neile taha ei paneks.
"Nüüd ma tean, miks kaarnavaim ei tule." urises Genisha süüdistavalt. "Ei lase ka vanal mehel rahus surra, mis teil nüüd lahti on?!?"
"Meil on sulle ülesanne." alustas Gaabriel "Ülesanne millest pole hea keelduda." Jätkas Miikael.
"Ah mine kepi mõnda tüdrukut ja tee talle hiiglasest laps, kunagi olite selle peale hakkajad." sülgas Genisha hingetäiega ja Gaabriel langes näost ära, kuid Miikael naeratas äraseletatud pilgul. "Ähvarda palju tahad, ma ei tapa sind ära, sa pole oma ülesannet täitnud, et võiksid siit ilmast lahkuda!" ütles ta.
"Ah hea küll, mis see siis on!" rehmas vanamees alistunult ja ägises kiiktooli ning võttis istet. Ta ei vaevunudki nende inglite vastu külalislahke olema. Nemad olid kutsumata tulnud ja tema ruunimeditatsiooni seganud. Kuidas nad õige julgesid? Kes neile kombeid õpetas? Genisha polnud nõnda harjunud.
"Gaabriel, otsi see va kaaren ülesse, muidu mossitab see vanamees mind surnuks, ta võib nüüd tulla, Jeesus andis loa!" ütles Miikael piisavalt valjult, kuid siiski soseledes rohkem teisele inglile, kes mõistvalt noogutas ja tuviks moondus ning aknast välja lendas.
Mõlemad vaikisid, nii Genisha kui Miikael, kuni Gaabriel mõne aja pärast koos ühe valge kaarnaga tagasi tuli. See moondas ennast kiiresti nooreks meheks ja rapsis end puhtaks ja seletas ruumi, vanameest ja kõrvalpilgul ka ingleid. "Teie pakkumine?" mõmises kaarnavaim üleolevalt ja kõrgilt. Gaabriel võttis rüü käisest kirjarulli ja andis selle üle. Kaarnavaim rehmas selle lahti, luges ja muigas, siis andis üriku Genishale, kes samuti luges kuid oiatas ja tegi nägusid ja andis selle inglile tagasi.
"Teie pakkumine on väga huvitav." mõmises kaarnavaim kõrgil ebamaisel häälel "Kas see tähendab, et me võime-?" küsis kaarnavaim lootusrikkalt.
"Ei te ei või pöörduda!" urises Miikael ähvardavalt ja pani käe mõõgapidemele. "Ja miks siis?" küsis kaarnavaim ilmse solvunud noodiga hääles.
"Suur ülemus tahab nii, mina olin vastu." ütles Miikael kaarnavaimu rangelt seletades. "Sina oled Lutsiferi poolt!" ründas teda Gaabriel, kes asus Miikaeli positsiooni kaitsma. Ka temale ei meeldinud ruunivaimud. "Ma olen neutraalne!" õigustas end kaarnavaim.
"Ehk võtaksite minu majas veidi vaiksemaks või tõstan teid kõiki ukse taha seda vana vimma klaarima!" urises Genisha.
Õhkkond muutus kohe ja Gaabriel alustas läbirääkimisi.
"Jeesuse esimene pakkumine on, et Tiffany saab endale kaarnavaimu kaitseingliks seoses Leonidas Sumatini piiririkkumistele ja edaspidi selle krati tegevus lõpeb, või muidu." lõpetas ingel oma lause ja torutas huuli. "Või muidu me hakkame teie kindlustatud linnu piirama!" jätkas Miikael ähvardavalt lause mõtet.
"Jeesus peaks teadma, et ruunivaimud on neutraalsed?" mõmises kaarnavaim üleolevalt ja lõbustatult. "Taevasse te meid tagasi pöörduda ei lase, kuid peaksime teie kasvandikku kaitsma?" kui kaarnavaim oli ingleid oma pilguga piisavalt mõnitanud, siis ta jätkas: "Miks me peaksime oma auga riskima ja Saatanaga tülli minema?"
"Tiffany pole veel otsustanud, tema ristimine on..." Alustas Miikael ja Gaabriel lõpetas lause. "Kuna ta ema pärast ristitud sai, ja mitte oma usu peale ja on veel alaealine ka. Pealegi on ta ka rase ja toob varsti poja ilmale." Miikael võttis jälle sõnaotsa üle: "Edasiste piiririkkumiste vältimiseks, või tahate täieulatuslikku sõda? Tüdruk on kaarnakivi, ära ütle et saad selles asjas neutraalseks jääda!" põlastas ingel ja vaatas teda ilmse vastikusega. "Sa oled sama ülbe kui Lutsifer, Kenaz!"
"Ma pean teistega nõu pidama!" Ümises kaarnavaim laulval mõnitaval toonil ja muutus tagasi kaarnaks ja lendas aknast välja.
Gaabriel vaatas nõudlikult ja küsivalt Genishale otsa, kes käega rehmas. "Hea küll! Mina olen nõus, kui nemad on nõus! Kus see Jeesus oli, kui Kaarnavaim mind kätte sai?!" küsis Genisha tõredalt. "Seda konfidentsiaalset informatsiooni ei ole ma volitatud sinuga jagama!" ütles Miikael ja moondas end tuviks ja lendas samuti aknast välja.
Gaabriel jäi ootama, kuna ruunivaimud nõu pidasid. Mõne aja pärast tuli Kenaz tagasi ja seletas lõbustatult loomulikku kadu ning mõmises laulval toonil. "Ruunivaimud on nõus." "Pange oma šamaan valmis, ta hakkab KRATT'is õpetajaks, kus ta ka Tiffanyga kokku saab!" Kaarnavaim vaatas inglit lõbustatult, kui see minema lendas ja muigas siis Genisha poole. "Isegi vanas eas oled sa mulle nii kasulik!" Ja kui vanamees sellepeale midagi ei kostnud, jätkas ta. "Ma teadsin kohe, et sind on väärt taga ajada, kristlane või mitte kristlane." Muheles Kenaz rahulolevalt ja lendas minema. "Ole terve!" olid ta viimased sõnad mehele, enne kui ta kaarnaks moondus ja samuti aknast välja sadas. "Kus ikka mõnitab surijat - või minul seda tervist nüüd vaja!" sülgas Genisha talle järele ning masseeris oma valutavaid liigeseid. Kusagilt lähenes külmafront, ta tundis seda oma kontides. Ta oli juba liiga kaua siin ilmas elanud. No kaua võib inimest piinata?

IV

Vend Justus pidas ühes klaverimängijaga piiblitundi. Tänaseks kirjakohaks oli Luuka 15 peatükis salmid 11 kuni 23 - "Kadunud poja tagasitulek." Ja vend Justusel oli sõna, ja kõik kuulasid teda ammuli sui. Kust oli sellele noormehele kõik see tarkust tulnud. Ka pastor, kes vaikselt tagaistmel istus ja tunnist osa ei võtnud, ta ainult vaatles oma kasvandiku tööd, võis heameelest heldida. "Tema on hea poiss, mitte nagu see hull munk, kes pornoraamatuid kirjutab ja laseb oma kasvandikule tite teha!" mühatas ta heameelest. "Minu Justus on ikka hea laps!" Kuid võibolla ei meeldinud Jumalale tema ülendatud meel, või oli asi milleski muus, kuid kiriku uks läks lahti ja Tiffany oli ukse peal. Vend Justus seletas just kirja "Ja kui kadunud poeg oma isa juurde tagasi tuli, siis oli ta nõus olema kasvõi ori, et vaid olla koos oma isaga ja mitte nälgida sigade keskel. Niiväga armastas ta oma isa, ehkki oli tema vastu eksinud ja kõik varanduse maha parseldanud. Ja isa võttis ta pidusöögiga vastu ning andis talle uue pidurüü, et oli poja elusalt tagasi saanud. Sellest me näeme Jumaliku armastuse ..." Kuid ta ei saanud oma lauset lõpetada, sest pastor oli püsti tõusnud ja Tiffanyl tee sulgenud.
"Mida sa siin teed?" küsis ta tõsisel häälel "Kas keegi saaks mind sellel aadressil sõidutada, mul jookseb kohe vesi välja..." Tiffany oli näost valge ja oli selgelt näha, et ta vaevu seisab püsti. "Mine oma isa juurde ja sõida temaga, see pole siin takso!" Andis pastor vastu ja paljud piibligrupis noogutasid kaasa. Kes ta õige oli, et tuleb nende püha õhtut rikkuma. Päike oli just loojumas, värvides lahti jäänud kirikuukse karmiinpunaseks ja rõhutades tüdruku ilu. "Palun, ma ei suuda enam, sõidutage mind siia aadressile, et ma ei peaks siin sünnitama!" sosistas Tiffany, sest hääl ei tahtnud tal enam suust üldse välja tulla ja ta toetus vastu rasket ust. Pastor tahtis ta välja ajada, kuid vend Justus lõi kuuldavalt piibli kinni ja sisistas: "Lõpetada Jeesuse nimel!" Ka klaverimängija kortsutas pastori poole kulmu. Kui vend Justus oli pastori juurde tulnud, andis ta piibli ühes järjehoidjaga üle ning talutas palvetades tüdruku tänavale. Talle tuli just meelde, et tal polegi autot. Kuid nurga tagant keeras takso välja, ja Justus tänas mõttes Jumalat ning tõstis teise käe. "Mis temaga on?" küsis taksojuht teravalt. "Ei ta pole purjus, vaid sünnitamas, tal algasid kirikus veenid, aita ta ämmaemanda juurde!" ühmas vend Justus aitas tüdruku tagaistmele kohendas ta korralikult ära, et ta mugavalt saaks istuda ja siis andis paberinutsaku, mille oli tüdrukult aadressiga saanud juhile ja istus ette juhi kõrvale. "Teil ikka raha on?" Küsis taksojuht ettevaatlikult. Neid usklikuid ei teadnud kunagi. Mõnel ei olnud üldse raha, ja tema ei tahtnud halastaja Samaarlane olla ja seda sõitu kinni maksta. "Sõida, nagu oleks kurat sul kannul!" urises vend Justus ja libistas 50 eurose juhi kätte, kes sellise raha peale kahvatus ja lõi kulpi, ning tegi täpselt nõnda nagu kästud. Pastor vaatas taksole nõutult järele ja laiutas käsi taeva poole: "No miks sa mulle nii teed, Jeesus? Ära sa ometi seda armast poissi selle nõia kätte kaota!" Klaverimängija seletas pastorit tõsiselt ja raputas pead. "Purjus oled või! Rasedat niimoodi kohelda. Isegi paganat ei või niimoodi! Võta ennast kokku mees!!" Pastor mõtles järele ja vabandas imala naeratuse saatel. Ülejäänud piiblitund läks sündmustevaeselt ning hallilt ja pastori seletus ei olnud nii hea kui poisi oma. Kuulajad kirusid südames tüdrukut, kes oli ilusa õhtu ära rikkunud. Klaverimängija vangutas kurvalt pead ja küsis palves. "Oh Jumal, mis saab küll sellest poisist, tal on sinu silmad!"