Anaki Ewangeelium

Esimene peatükk - Aadam ja Eeva

Alguses, kui Jahwe oli loonud taewa ja maa, siis inglid taewas ilutsesid selle kauniduse üle. Sest see oli üliwäga ilus. Ja Luutsifer ning tema kaaskond oli samuti seal ja nad panid oma mõõgad ja kroonid Jahwe ette ning andsid talle au. Kõik inglid ja haldjad; meelewallad ja aujärjed - ülemused, walitsused ja wõimud. Nad kõik andsid Jahwele au ning panid oma relwad maha ning tõstsid oma kroonid peast, et austada Jahwe aulist nime ja seda suurt asja, mida Jahwe oli loonud, kui ta oli teinud taewa ja maa. Ja inglid ning muud waimolendid, olid täiuslikem osa Jahwe loomingus - nad ei söönud ega joonud ega wäsinu ära ja ei pidanud hingama nagu Jahwe hingas seitsmendal päewal, sest nad olid teenijad waimud, loodud selleks et teenida Jahwet päewal ja öösel. Nad olid loodud nagu mehe keha wäga ilusaks, Jahwe näo järgi, kuid nad ei wõinud sigitada lapsi, et nad olid loodud teenima ja Jahwe ei olnud nende küljeluust naist walmistanud. Muus osas olid kõik inglid täiuslikud, ükski kunst ei jäänud neile wõõraks ja ükski tarkus ei olnud neile tundmata - seepärast wõisid nad taewas mõõkade ja turwistega ringi lennata, kui inimene polnud weel õppinud rauda taguma. Ja polnud weel ka inimest loodudki, waid oli ainult taewas ja maa ning kõik metselajad ja linnud seal sees ja kalad wees, kuid inimest ei olnud weel selle keskel, sest Jahwe polnud teda weel loonud. Siis inglid ilutsesid taewas, ning haldjad ja muud waimud ühes nendega - ja nende ilutsemisel polnud otsa.

Ühel päewal kõndis Jahwe maapeal ja Luutsifer ühes oma kaaskonnaga oli ühes temaga, tema walduseid üle waatamas ja hindamas. Ja Jahwe waatas kõike, mis ta oli teinud, ja see oli üliwäga hea, kuid siiski oli midagi puudu. Ja Jahwe wõttis jõest muda ja wormis selle mehe sarnaseks kujuks, Jahwe sarnasuse järgi, nagu ta oli Jumal ning puhus tema ninasse eluhinguse ja ütles: "Sina oled mu armas poeg, täna ma sünnitasin sinu!" Ja Luutsifer kuulis seda kõnet ja ka tema kaaskond ning kõik haldjad ja kõik meelewallad ja aujärjed - ülemused, walitsused ja wõimud, ning nad waikisid. Sest see kõne oli paha nende silmis. Ja kui Jahwe oli loonud mehe Eedeni aega, siis oli ta üliwäga rõõmus, et ta oli loonud inimese, kuid siiski oli midagi weel puudu, sest inimene ei leidnud rahu oma töös. Ta küll tegi tööd ja wõis anda nime kõigele, mis ta nägi, kuid ta ei leidnud lohtu oma töös, sest see ei tähendanud talle midagi. Tema ei olnud ju ühtegi puud ega põõsast loonud, ega olnud tema maad wiljakaks muutnud, mida ta nüüd haris - ja mees ei leidnud rahu oma töös ja oli wäga õnnetu. Siis Jahwe haletses inimest et ta on nõnda lohutu ja ei suuda hingata oma tööst, et see teda päriselt ei kinnita ja ei wõi teda südames liigutada, et ta niimoodi tööd teeb. Ja Jahwe lasi wägewal unel tõusta kastena maapinnast, nagu pehme uduwaip, ja see mähkus ümber mehe, kes jäi magama, ning Jahwe läks tema juurde ja wõttis ühe tema waagnaluu ja walmistas selle ilusaks kujuks, selle töö sarnase, nagu ta oli mehe walmistanud. Kuid ta walmistas tema kui wähema wõrdkuju - nagu kuu on wähem walgus, kui päike ja ta tegi tema üliwäga ilusaks ning sulges mehe haawa ja äratas ta üles, et Aadam wõiks hinnata Jahwe kätetööd. Ninga Aadam waatas naist ja pani talle nimeks Eewa, sest ta oli üliwäga ilus tema silmis ja ta ihaldas teda sellest tunnist alates sellise ihaga, mida ta warem polnud tundnud. Ja Aadam tegi tööd ühes Eewaga ja Aadam hingas oma töödest, nagu Jahwe oli hinganud seitsmendal päewal ning Aadam oli üliwäga õnnelik, et ta oli ühes Eewaga saanud inimeseks. Sest enne oli ta kõigest mees. Ja kui Luutsifer ja tema kaaskond ja kõik waimolendid, keda Jahwe oli hästi loonud, seda nägid, et Jahwe oli loonud inimese oma näo järgi meheks ja naiseks, siis nad kisendasid suure häälega, ning Luutsifer kiskus oma rüü lõhki ja leinas kotiriides ning tuhas.

Kui Jahwele sellest jutustati: "Waata, kuidas seesinane sind armastab, et ta on ka oma rüü lõhki kiskunud ja leinab kotiriides ning tuhas, et sa oled inimese teinud!" Kuid Jahwe waatas kurwalt ütlejale ning ütles: "Kes on Luutsifer muud, kui mõõk minu käsiwarres, kas ta tahab mind nüüd ilma mu käsiwarreta lüüa, et ta mõtleb oma südames: "Ära tee inimest, nagu sul südamesse on rõõm tõusnud teha - wõi on tema Jahwe?" Kui Jahwe oli ütlejale nõnda ütelnud, siis seesinane wõpatas ja pani käe suupeale ning kummardas maani. Ja Jahwe läks Luutsiferi Eedeni aiast otsima ning hüüdis: "Luutsifer, Luutsifer, mu helkjas koidutäht ja esimene ingel, kelle ma esimesena olen loonud, kus sa oled ja miks sa ei wasta mulle!" Ja Luutsifer leinas Hiddekeli juures ja tema pisarad katsid jõena maad, nõnda et Assur sai wäga ilusaks maaks ning kaswatas palju küpresse ning muid taimi rohkem, kui ta enne oli kaswatanud ja sai üliwäga ilusaks paigaks, et tema ilu wõistles Eedeni aia iluga. Kuid Jahwele ei meeldinud see, et Luutsifer oli oma pisaratega teinud Assuri samawäärseks kui Eedeni aed. Ja Jahwe küsis Luutsiferi käest: "Miks oled sa enese ära peitnud ja ei rõõmusta ühes minuga, et ma olen inimese loonud, ole rõõmus!" Kuid Luutsifer waatas tema peale oma pisarates ja sel tunnil ta wihkas Jahwet oma südames ja Luutsifer lausus: "Sellest päewast alates olen ma sind orjanud nagu ori ja iga sinu soowi täitnud! Kui sina ütlesid: "Tule!" Siis ma tulin; kui sina ütlesid: "Mine eemale!" siis ma läksin eemale, kuid nüüd sa oled loonud inimese ja teinud ta enese sarnaseks ja sa oled mehele andnud naise, nagu sa ühegi ingliga pole teinud, et nemad wõiksid oma tööwaewast puhata ja hingata ühes sinuga, nagu sina hingad!" Kuid Jahwe waatas Luutsiferi kurwal pilgul ning ütles: "Mu poeg, sina oled alati minuga ja su tasu on Jahwe, miks sellest sulle ei piisa ja miks sa himustad mehe naist endale, et mehe asemel naist armastada. Ma palun sind, ära riku mehe abielu naisega, sest ma olen Eewa loonud Aadamale ja mitte Luutsiferile, aga sina ole rõõmus!" Siis Jahwe läks eemale ja jättis Luutsiferi üksi.

Teine peatükk Hea ja Kurja tundmise puu

Ja Jahwe mõtles teha inimesele ilusa kingituse ja hoida neid teispool head ja kurja, et inimene ei peaks kunagi waatama kurjuse peale ja seda oma südames himustama, et ta ei saaks surma maapeale wabastama. Siis Jahwe liikus taewas edasi tagasi ja waatas Eedeni aia juurde ja saatis Luutsiferi järele, kes oli tema esimene ingel ja parema käe mees, ja kui Luutsifer ilmus Jahwe ette, kummardas ta maani ning pani oma mõõga ja krooni Jahwe jalgade ette, nagu tal kombeks oli, ning andis au ja kogu tema kaaskond andis au ja kogu õukond, kes oli Jahwe kohtusse kogunenud andsid samuti au. Keegi ei puudunud sealt ja kõik andsid au - kelled Jahwe oli vaimudena iganes loonud, et tal oleks piisawalt teenijaid, need andsid Jahwele au, sest tema oli Jumal üle taewa ja maa. Ja Jahwe osutas käega, ning Luutsifer asus oma kohale Jahwe paremal käel ning Gaabriel; Miikael ja Raafael olid samuti seal ning andsid au. Kuid nemad ei olnud nõnda aulised, nagu Jahwe oli Luutsiferi armastanud, kes istus tema paremal käel, ja Jahwe pitseri sõrmus oli Luutsiferi käes, mida seesinane iganes kinnitas, oli igawesti kinnitanud, et selle peale sai Jahwe nimi, ja mida seesinane iganes ümber lükkas, see sai igawesti ümber lükatud, et sellele oli saanud Jahwe nimi sajatuseks ja keegi ei wõinud seista tema wastu, et temaga oli Jahwe käsiwars. Ja see oli Luutsiferi nimi Taewas - "Jahwe Jumala mõõk!" Ja keegi ei olnud tema sarnane. Kuid Jahwe oli Jumal ja mitte Luutsifer. Ja Luutsifer walitses Jahwe nimel üle maa, olles selle wardjas, et see saaks parajal ajal inimesele walduseks üle antud, kui nad küllalt on kosunud. Sest inimlapsed olid wäetid ja ei mõistnud wahet teha heal ja kurjal, nõnda nagu inglid seda wahet mõistsid, ja inglid käisid ringi raudrüüs ja kandsid mõõku puusal, kuid inimene ei pannud seda tähele, sest ta silmad polnud läinud lahti ja nad elasid alasti Eedeni aias ning ei leidnud enesel süüd, sest nende silmad polnud läinud lahti.

Ja Jahwe ütles Luutsiferile, kes oli tema esimene ingel: "Kuule, Luutsifer!" ning Luutsifer andis au ja ütles: "Waata, siin ma olen! Mida wõiks su sulane sinu heaks teha?"
"Mine sinna kohta Eedeni aias, mis on selle keskel ja istuta end maasse, et sa ajaksid juuri ja saaksid puu sarnaseks, sest ma ei taha, et inimene teeks wahet heal ja kurjal ning maitseks surma, et ta ei peaks kunagi kõhelema nende kahe wahel ja tajuma nende erinewust ning hinda. Sest ma tahan, et inimene igawesti elaks mu palge eest ja ei sureks, sellepärast et ma kurjuse teinud olen ja et kõik inglid kannawad raudrüüd ja mõõka, aga inimene ärgu olgu nagu inglid taewas!" Ja kõik inglid ilutsesid selle kõne pärast, et Jahwe oli inimest nõnda armastanud, kuid Luutsifer ei öelnud midagi ja kummardas maani. Ja Luutsifer läks Eedeni aeda ja temast sai hea ja kurja tundmise puu, kuhu Jahwe kõik tarkuse luku taha pani, et see ei saaks inimlast mürgitama, et ta ei peaks kunagi walima kurjasti ja surema. Sest kõik Eedeni aias wõis waid elada, et Jahwe oli neid keelanud tunda head ja kurja, et inimene ei peaks surema. Sest, kes iganes tunneb head ja kurja, see peab surma surema, et see surma tema jaoks ilmale toob ja tema silmad awab, ehkki see enne kui nähtamatu tont ta kõrwal oli, ja ei wõinud temasse puutuda. Ja Surm oli loodud kui Eewa, kuid tema ei olnud Eewa ja teda ei oldud ka kellegile kosida antud. Ning surm wihkas selle pärast Jahwet, et tema oli kui Eewa, kuid teda polnud kellegile naiseks antud ja tema ei wõinud saada inimeseks.

Ning Luutsifer kõrgus puuna Eedeni aias ja kõik hea ja kuri oli inimese eest ära peidetud ning Jahwe manitses Aadamat ja Eewat, et need ei sööks Hea ja kurja tundmise puust ja ütles: "Kõigest Eedeni aiast te wõite süüa, mis ma iganes olen teinud, kuid seda wilja, mis kaswab hea ja kurja tundmise puul te ei wõi süüa, et siis te saate surmaga üheks, nagu teie olete mehe ja naisena üks ja te peate surma surema!" Ja surm, kes oli wili hea ja kurja tundmise puul, wihkas Jahwet selle kõne pärast, et teda polnud peetud wääriliseks, et olla inimlapsele toiduks, et teda polnud kellegile naiseks antud, waid tema pidi olema wili hea ja kurja tundmise puul ja keelatud inimlastele.

Ja surm nuttis oma südames ning Luutsifer küsis tema käest: "Tütar, ära nuta, miks on su hing nõnda rõhutu, et sa meelt heidad?" Ja surm ütles Luutsiferile: "Jahwe lausa wihkab mind, et ta on mind walmistanud, nagu ta Eewa walmistas, kuid mind ta pole mehele naiseks andnud, ega ühelegi inglile taewa all, ega ühelegi haldjale maa peal, wõi kes iganes on Jahwe poolt loodud. Kes siis mina olen, et ma olen loodud kui naine, kuid mind pole kellegile naiseks antud?" Ja kui surm seda oli öelnud, siis nuttis ta kibeda häälega ja kõik linnud pagesid hea ja kurja tundmise wõradest eemale ning hoiawad niimoodi eemale tänase päewani, et surm nõnda selle wõrades itkeb ja mehe järele hüüab. Ja see kõne oli hea Luutsiferi silmas, sest ta oli vaadanud Eevat oma südames ja temaga abielu rikkunud. Sest ta ei tahtnud jätta inimesele naist, kes nõnda ilus oli ja polnud loodud temale, kes Jahwe esimene ingel oli ja Jahwe pitser oli ikka weel Luutsiferi käes ja ta wõttis selle oma sõrmest ning wandus enese juures, nagu Jahwe inglil pole lubatud wanduda, et tema ei ole Jahwe, kuid Luutsifer oli Jahwe esimene ingel ja tema sõna oli Jahwe, temal oli Jahwe pitser - mida tema kinnitas, see sai kinnitatud; mida tema ümber lükkas, see sai ümber lükatud. Siis Luutsifer wandus iseenese juures nagu Jahwe ja ütles: "Seda ärgu sündigu, waid olgu Aadam sinu mees ja saagu sinuga üheks ja Eewa saagu sinule naiseks!" Nende sõnadega ulatas Luutsifer Jahwe pitserisõrmuse surma kätte ja see sirgus ilusaks ihalduswäärseks wiljaks hea ja kurja tundmise puul, mis oli ilus waadata ja wäga mahlane. Ja Eewa tuli Hea ja kurja tundmise puu juurde puhkama, et selle wari nõnda hea oli ja seal all oli hea hingata, nagu Jahwe hingas Hingamispäewal. Ja Luutsifer himustas seda naist ja tema himu wõttis mao kuju ning heitis end Eewa peale ja rääkis tema wastu, sest ta ju soowis teda endale. "Ole terwe sa maa ema, kõige inimsoo algus, Eewa; kas Jahwe on tõesti öelnud: Ära söö Eedeni aia puudest! Eks ta ole need kõik hästi teinud, ja waata, ka hea ja kurja puu on tema toredasti teinud, et see, kes saab selle wilja maitsma, peab olema nagu Jahwe ja eristama head kurjast!" Kuid seda ta rääkis kawalasti, sest inimestel puudus Jahwe käsiwars, nad olid ju alles wäetid kui lapsed. Ja siis oli Eewa silmis puu wäga ilus ja ta oli kahewahel oma südames ja üks puu wiljadest kukutas end tema kätte ja ta sõi, sest ta ei tahtnud olla milleski ebatäiuslik, nagu Luutsifer oli teda eksitanud. Siis ta wiis ka oma mehele puu wiljast, et surm oli läinud tema südamesse ja ka Aadam sõi, sest ta ju armastas oma naist, et ta ei mõelnud kaks korda, kui Eewa talle süüa tõi, nagu tal oli kombeks aegajalt tuua. Ja surm sai Aadama sisse ja ühtis temaga, ning kumbki ei teadnud sellest midagi, kuid siis läksid nende silmad lahti ja nad nägid end alasti olewat ja nad eristasid head kurjast. Kuid kurjus oli wägewam nende südames, et nad olid wäetid lapsed, nendele poldud ilmutatud Jahwe käsiwart, kuidas walida head ja põlata kurja. Ning surm oli ilus Aadama silmis, ja ta ei teadnud kust tal see mõte oli tulnud.

Ja Aadam ning Eewa peitsid end Eedeni puude sekka, sest nad olid alasti, ja nad peitsid end üks Sükomoori taha, teine Plaatani juurde, et nad teineteist olid hakanud umbusaldama, et nad olid söönud keelatud vilja ja polnud teineteist manitsenud. Sel tunnil nad mõlemad wihkasid teineteist, Aadam Eewat ja Eewa Aadamat, ja see oli hea Luutsiferi ja surma silmis. Kuid Jahwe tuli Eedeni aeda waatlema ja leidis selle tühja olewat, sest ta ei leidnud enam inimlast ülesse. Ja ta otsis lähedalt ja kaugelt, ning käis hüüdes terve aia läbi, kuid ei leidnud, sest Aadam ja Eewa olid end hästi ära peitnud. Kui siis päew hakkas loojuma, tundsid Aadam ja Eewa esmakordselt külma, sest surm oli nende südamesse hiilinud, ja siis nad tulid wärisedes Jahwe juurde, kui see leinas Hiddekeli juures, et ta ei leia Aadamat ja Eewat ülesse. Siis Jahwe mõistis, et nad on söönud puust, millest ta oli keelanud süüa ja needis seda päewa, mil ta oli Luutsiferi loonud, et see teda nõnda oli reetnud ja ta kutsus Luutsiferi enese juurde ning ütles: "Kuule Luutsifer, sina helkjas koidutäht ja esimene ingel, merena oled sina vooganud aga siitmaani on sinu raja, kust sina üle ei pääse, et sa oled mind nõnda reetnud ja Eewaga abielu rikkunud, ehkki ma sulle ütlesin, ära riku temaga abielu, sest ta on mehe naine, ja et sa oled Aadama südamesse surma toonud ja teda surmaga üheks teinud, nõnda et inimene on surelik hing, siis ole sa neetud, Saatan, sina wastupanija, et sa nõndamoodi oled mulle wastu pannud! Sina ei wõi mitte Eewat armastada, waid mina tõstan tema soost ühe mehe, wägewa mehe, kes maksab tema eest kätte, mis sa oled Eewale teinud, et sa teda nõnda ära naersid, ja kuigi sa wõiksid tema kanda salwata, purustab tema ikka sellega sinu kolba!"

Ja kui Luutsifer seda needust kuulis, siis katkus ta oma juuksed peast, mis olid sama rasked ja ilusad, kui Absalomi juuksed ning koukis oma silmad koopast, milliseid iluaid silmi polnud kellelgi inglite ja inimlaste hulgas ja heitis need endast ära ja põgenes taewast maapeale pagendusse. Wälguna sadas ta alla maale ja elas pagenduses, nagu wõõras maal ja ei andnud end kellegile tunda, et Jahwe oli teda nõnda wägewasti sajatanud. Ja Saatan ei waadanud enam kellegi ja millegi peale, waid leinas kotiriides ja tuhas, et ta oli Jahwele wastikuks saanud! Ja ta laulis selle laulu, kui Jahwe oli tema taewast pagendanud, et ta esimese nomaadina mööda kõrbeid rändama peab ja tema sai kõikide hulkurite ja kõrbe rändurite esiisaks:

Kaugele olen ma paisatud Jahwest
nagu lingukivi on ta mind heitnud üle Hermoni
ma langesin teispoole Aroeri
iidsete seedrite sallu.
Naise pärast ma langesin
tema ilu pärast kiskusin silmad palgest
Kes on Jumal nagu Jahwe
et ta oma ingleid mikski ei pane
ja hukkab oma tahtel sulaseid ja ümmardajaid?
Ta mõõk joobus mu lihast ja werest;
ta tapper purustas mu kolba,
Ma olen tükkidena paisatud üle Liibanoni
Jahwe hajutas mind Jordani koolmetel.
Ta ei halastanud minu peale, kuigi olin täiuslik;
ta ei vaadanudki mu ilu peale ja naeris minu vooruseid,
siis kui ta armastas koeri ja metssigu
jah, kui Jumal armastas karjuseid ning aednikke rohkem
kui neid, keda oli oma wägewuses enda järgi teinud!
Kes on Jumal nagu Jahwe, et ta nõnda wõib hukata
Rahabi poegi ja tütreid surmaga ühendada?
Jahwe paiskas mind üle Hermoni,
tükkidena langetas taewast alla,
inimesed wahiwad mulle otsa ja imestawad:
"Kas see oli too tore täht, mis inimlaste kaelad kangeks wäänas
kui nad seda oma pilkudega taewas taga ajasid.
Langenud, langenud on helkjas koidutäht;
ta ase on saanud teisele, kes on parem teda!

Aga Jahwe leinas inimest, kes oli surnud ja keda ei olnud enam ning Jahwe lasi tappa ühe lamba, ning walmistas selle willast inimlastele riided. Ning Jahwe ajas inimese ära Eedeni aiast, et see oli saanud paremaks neid ja oli kui Jahwe aga nemad ei olnud enam Jahwe, ja et Eedeni aed ei saaks neile ebajumalaks, nagu vaskmadu sai Iisraelis ebajumalaks, seepärast pagendas Jahwe inimese Eedeni aiast ning lõi kogu loodut surmaga, et miski sellest poleks parem inimesest, waid et kõik wõiksid surma surra, nagu inimene nüüd pidi surma surema. JA inglid ägasid ning nutsid sel päewal, kui Jahwe läks oma loomingut häwitama ning eraldas Jahwe loodusest. Kõik inglid ja haldjad ja kes nad iganes olid käristasid oma kuued lõhki ja täksisid oma mõõgad nüridaks ning leinasid suurt leinakaebust kotiriides ja tuhas, et loodus pidi koos inimesega leinama ja surma surema, ehkki ükski puu ei teinud pattu ega ükski põõsas ahwatlenud Aadamat ja Eewat patule, waid nad ise tegid pattu, et nad ei mõelnud järele, ja uskusid silmadega, aga mitte oma kõrwadega ja mäluga, siis nad poleks eksinud Jahwe oma Jumala wastu, kes neile ütles: "Ära söö puust!" kui kiusaja waletas: "Söö ja ela igawesti!"

Kolmas peatükk Anaki suguharu

Kui inimesi oli palju saanud maale, siis waatasid mõned inglid kõõrdi inimese peale, et temal on naine ja nendel ei ole, et nemad peawad seda teenistust Jahwe palge ees ja ei wõi üldsegi hingata nagu inimestele on antud hingata oma töödest. Siis mõned mõtlesid nagu Luutsifer ja tegid endale meheriista ning magasid inimtütarde juures, keda nad endale naiseks wõtsid, kuid nemad ei wõinud nii teha. Ja nõnda oli ka sündinud Eenok, keda hüüti ka Anakiks, et üks ingel käis tema ema juures ja magas temaga wäljaspool abielu ning talle sündis poeglaps, kellele pandi nimeks Eenok, kuid naise mees ei tahtnud teda surmata, sest ta oli ilus laps ning lapsendas ta endale. Ja Eenok kaswas suureks ning leidis armu Jahwe silmis, ning Jahwe kõndis ühes Eenokiga, nagu ta ennemini oli kõndinud ühes Luutsiferiga. Ja sel ajal sai palju hiiglasi maapeale, kes olid inglite soost sündinud, ning sõda puhkes inglite ja inimeste wahel ning inimesed hakkasid Jahwe nime appi hüüdma, et palju surma sündis maapeale, mida warem polnud kunagi olnud, et niipalju inimesi pidi surema. Ja Anak kõndis ühes Jahwega, ning Jahwe wõttis tema ära, et ta ei peaks enam käima inimlaste seas ja ei saaks nende sarnaseks. Aga maa oli paha Jahwe silmis, et seal palju roisku läinud liha oli sündinud, siis mõtles Jahwe kõik selle ära surmata, et midagi sellest alles ei jääks, ning Jahwe oli kahewahel, mida ta peab sellest arwama, et inglid tema wastu on üles astunud ning niipalju liha on raisatud. Ja Jahwe tõstis Noa pea üles tema wendade hulgas ja ilmutas temale oma tahet, mis ta mõtles teha, ning päästis tema ühes loomade ja lindudega ära ja Anaki suguharu jättis Jahwe kõigist hiiglaste suguharudest samuti elama, et see oli leidnud armu tema silmis. Ja need said elama Gatis. Ning ühele Gatlasele sündis poeg ja ta pani temale nimeks Koljat ja see sõdis inimese soo wastu, kuid kaotas pea kui ta oli teotanud Jahwe sõjahulki. Aga Jahwe häwitas kõik liha weega ning siis ei kõndinud enam hiiglased maapeal, ning ükski ingel ei waadanud enam naise peale, hirmust Jahwe ees, et ta nõnda wägewasti oli liha inglite himu tõttu ära hukanud, et need olid tema tahte wastu eksinud ja naist armastanud, ehkki nad olid Jahwe teenistuses ööl ja päewal, ei söönud ega maganud ja ei wähenenud nende ramm Jahwe palge ees, et nad oleksid pidanud puhkama. Aga Jahwe polnud inglitele ega waimolenditele naist andnud, nagu ta inimesele andis. Seepärast peawad kõik surnud waimud ikka meest kadestama ja tema naist enesele omandiks ihaldama, ja seepärast kõnniwad nõiad ning lausujad ning manatargad meie keskel, et waimud himustawad mehe naist endale! Sellepärast lasi Jahwe öelda: "Sa ei wõi mitte nõida ellu jätta!" Kuid oma sulaste patu tõttu pidi ta seda kahetsema, sest taas on üteldud: "Kes teist on ilma patuta, visaku esimene kivi!"