Nõupidamine 3

Miikael; Gaabriel ja Raafael olid taevas ja istusid eksamineerimislauaga sarnaneva kivi taga, kui üks vähem ingel ühe üriku nende juurde tõi ja siis jälle rahulikult malbelt minema lendas. Gaabriel kratsis ennast natuke vasaku tiivalihase alt, kuid ei ulatunud eriti ja vaatas abiotsivalt Raafaeli poole, kes sõnatult ta hädast välja aitas. Miikael, kui eesistuja võttis tõreda pilguga üriku vastu ja luges. Ta luges ja luges, ning tema pilk muutus üha tõsisemaks. Ka teistele inglitele ei jäänud see märkamata ja nad võtsid jäigema asendi sisse. Kui vaikus juba nii pinevaks läks, et harfi mängiv ingel pidas paremaks oma kunsti kusagil mujal pakkuda, küsis Raafael lepitavalt. "Kas on...?"

Miikael viskas tülgastusest üriku tema ette ja tõusis püsti ning hakkas laua taga edasi-tagasi kõndima. Raafael võttis üriku ja kiikas sisse, kortsutas kulmu ning näitas Gaabrielile, ka see vangutas mõistvalt pead.

"Lurjused, kaabakad!" urises Miikael endamisi, kuid keegi ei julenud temalt midagi küsida. "Jumala au teotajad!" siunas  Miikael edasi. See oli olnud täpselt nõnda, nagu Lutsiferi langemise päeval. Ta mäletas seda nii hästi, kuidas Lutsifer oli talle enne veel tema adjutandi kohta pakkunud, ja tema oli tänades keeldunud. Nii napilt oli ta maale pagendamisest pääsenud. Ta ei olnud endale kunagi andestanud, et ta polnud seda isehakanut varem läbi näinud. Kuid nüüd nõndamoodi. Raafael üritas uuesti midagi öelda, kuid Miikael jõudis temast ette.

"See Jehoova tunnistaja on läinud! - Läinud, ütlen ma!!" Ta kõndis vihaselt edasi-tagasi ja keegi ei julenud teda kõnetada. Jeesus lendas kohale ja vaatas käed rinnal risti seda pilti ning ütles viimaks. "Miku istu maha!"
"Ma pole eestlane!" jonnis Miikael tõredalt vastu ning kõndis edasi. "Istu maha!" ütles Jeesus meelevaldsemal toonil ja Miikael märkas viimaks kellega ta räägib ning tegi aupakliku reverantsi ning kobises sündsa vabanduse ja istus vaikselt maha.

Kui kõik olid maha istunud ja ka Jeesus laua ees, tunnistajapingis istus, toodi ühe teeniva ingli poolt kiiresti Eluvett ning õhkkond võttis ametlikuma ilme.

"Gaabriel, kuidas on lood katoliiklastega?" küsis Jeesus huvitatult ning jälgis inglit pingsalt
"Hästi-hästi!" lausus nimetatu ja uuris oma ürikuid. "Kirik on küll skandaalidest räsitud, kuid muus otsas kosub usk äärealadel jõudsasti. Eriti head kasvu on Aafrikas ja Puerto Ricos täheldatud." Ta vaatas soojalt Jeesusele otsa, kes vastas tülpinud pilguga. "Vabandust!" ütles Gaabriel lepitavalt "Meil on üks kirik jah, mitte mitu, mul on need konfessiooni värgid ikka nii harjumatud..."

Raafael uuris samuti ürikuid ja jätkas pooleli jäänud kohast. "Venemaaga ja ortodoksidega võib ka üldisel pinnal rahule jääda. On üks töökoda..." Isegi Raafael pidi suured silmad tegema "Kuhu see on ehitatud?!?"
Ta näitas ürikut kindluse mõttes Miikaelile. Ju ta oli oma nooruse innust valesti lugenud. Miikael vaatas ja luges: "AUTOREMONDI TÖÖKODA KIRIKUS!!!"

Jeesus vaatas neid kaastundlikult ja küsis siis tõsiselt "Kui palju?"

Miikael luges torssis pilguga midagi kokku ja ütles siis "66!"
"Nii palju??" ahhetas Raafael "Ennekuulmatu!" vangutas Gaabriel pead.

"Mis sa ette paned Miku?" küsis Jeesus osavõtlikult, kuid Miikaeli pale jäi läbitungimatuks. Pärast pikka pinevat vaikust lausus ta: "Soodom ja Gomorra!" Teised inglid laua taga langesid näost ära ja lükkasid ninad ruttu ürikutesse. "Mis sa sellega mõtled?" küsis Jeesus mesimagusalt.

Miikael ei pidanud enam vastu ja puhkes nutma. Raafael haaras ruttu kannu laualt ja kallas oma klaasi Eluvett täis ning üritas seda Miikaelile pakkuda, kes seda vastu ei võtnud. Gaabriel oli püsti tõusnud ja patsutas inglit õlale, öeldes: "Ole nüüd, asi pole nii hull!"

"Kas sa sellepärast läksid sinna Kolbamäele ristile surema, et need abielurikkujad nõiad ja lakekrantsid võiksid sind näkku sülitada ja mõnitada???" paiskas Miikael viimaks oma küsimuse Jeesusele näkku. Ka Jeesus oli püsti tõusnud ja tuli vaikselt Miikaeli juurde ja pühkis hellalt emalikult tema pisarad ära. "Miikael, vaata,..." Miikael vaatas õnnetult ülesse Jeesuse malbetesse silmadesse ja vappus veel hääletutes nuuksetes.
"Ma ei vihka sind üldse, ega ühtki inglit taevas, kuid nüüd teeme seda minu viisil, mitte sinu viisil." Ta vaatas ikka Miikaelile osavõtlikult otsa ja ütles talle. "Mis sa ette paned Sumatini küsimuses? Ta on piiri rikkunud!"
Miikael elavnes kohe ja hakkas energiliselt ürikutes tuhnima nagu verekoer rebaseurus.
"Kolumatsile võiks ilmutuse saata!" ütles Miikael võidukalt ning Gaabriel noogutas nõusolevalt kaasa.
"Kumba sa silmas pead?" küsis Raafael vahele ja Jeesus vaatas küsivalt Miikaelile otsa, oodates samuti vastust. "Nii isa kui tütart!" ütles Miikael julgelt.

"Isa ei meeldi mulle." ütles Jeesus malbel kuid tõsisel toonil. "Liiga ennast täis."
"Ehk aitaks,..." Pakkus Gaabriel vahele "...kui avame ta silmad, nõnda et ta näeb, mis ta tütre ümber toimub, eriti seal KRATT'is!". "See paneks kindlasti ta meelt parandama." Nõustus Raafael."
"Ta on vintske sell..." ühmas Miikael ja vaatas käed risti lakke. "Ma olen teda vaadelnud." ütles ta sapisel toonil ja neelatas, nagu oleks tal suus mingi kibe kõrvalmaik. Ta lonksas Eluvett ja tegi koleda grimassi, nagu oleks see süüdi tema halvas enesetundes ja oleks talle koirohtu pakkunud. "Ta ei pöördu mingi tühise nägemuse pärast, mis näitab talle head ja kurja. Härra Kolumats on ju Üleinimene!"

Teised inglid jäid vait ja ajasid oma ninad jälle ürikutesse, kui Jeesus laua ees edasi-tagasi kõndima hakkas.
"Mis sa siis ette paned?" küsis ta viimaks. "Hullumeelsus!" ütles Miikael resoluutselt. Teised inglid oigasid ja raputasid pead. Miikael oli nende meelest liiga agressiivne. Pärast seda päeva, mil Lutsifer langes, oli Miikael selle korra ja au asjaga lausa ära pööranud, nagu oleks kõigile tahtnud tõestada, et tema usk Jumalasse ei vangu iialgi. "Nebu juures tegi see ju imesid!" õigustas end Miikael ja teised inglid pidid sellega samuti nõustuma. Kuningas Nebukadnetsar oli pärast ajutist hullumeelsust oma suhtumist juutidesse ja usuasjadesse revideerinud. See võis tõesti mõjuda.

"Ma ei ole üldse su plaani vastu..." venitas Jeesus viisakalt. "saa aru, isegi kui ta niimoodi pöörduks,..." Jeesus tuli laua äärde, küünitas üle selle ja võttis Miikaelil rinnust kinni ja lohistas ta üle laua enda ette seisma ning vaatas talle tõsiselt ja vandeseltslaslikult otsa ning küsis ülimalt sarkastilisel toonil: "Ja mida me Seewaldiga peale hakkame?"

"Kas me võime lahkuda`" küsis Raafael ettevaatlikult ja sai lubava käeviipe Jeesuselt, kes ikka veel Miikaeli teise käega rinnust kinni hoidis. Raafael ja Gaabriel lendasid kiiresti ära ja Miikael ning Jeesus seisid samas poosis mõnda aega edasi.

"Ma ei tea!" ütles Miikael alistunult, "Ma ei tea, mida inimeste vaimupimedusega peale hakata. Palun aita mu nõtrust! Ma lihtsalt ei tea enam, mida nendega teha ja kuhu neid lüüa!!"
"See pole sinu süü." lohutas teda Jeesus ja lasi ingli lahti. "Aga kui ma seda sinu viisil teen, kaob härra Kolumats hullumajja justnagu Nietzsche..."
"...ja tal on piisavalt vaenlasi, kes hoolitsevad selle eest, et ta enam kunagi teadvusele ei tuleks." lõpetas Miikael Jeesuse lause.

"Hea, et sa seda mõistsid!" ütles Jeesus sõbralikult ja asutas minema.
"Aga..." ütles Miikael nõutult.
"Mõtle midagi välja tütre osas. Seal on sul vabad käed." rehmas Jeesus ja kõndis minema.

II

Takahiro Shinja mediteeris oma korteris, kui keegi koputas tema uksele. Tavaliselt ei lasnud ta end sellest segada ja mängis tuima, nagu ta poleks kodus, kuid seekord kõlas see koputus teistmoodi ja ta tõusis vastumeelselt püsti ja avas ukse. Takahiro võpatas, kui leidis Tiffany oma ukse tagant.
"Kas sa hakkaksid mu lapsele ristiisaks?" küsis Tiffany ilma sissejuhatuseta ja puuris oma mandlikujulised silmad mehe pilku. Esmalt mees vaikis ja siis puhkes naerma. Kõkutades astus ta ukse eest ära ja juhatas käeviipega tõreda Tiffany oma korterisse.
"Mis nii naljakas on?" küsis Tiffany solvunult.
"Sa oled kristlane, mina olen zen-budist!" ütles Takahiro viimaks ja näitas diivanile ning ruttas baarileti taolise laua juurde - tal oli ühetoaline selle sõna otseses mõttes. Riidekapis oli tema vets, kuhu sai ust avades peale istuda ja teises kapis oli miniatuurne dušinurk. Ta mahtus oma eluga 11 ruutmeetrisesse ruumi ära ja igas nurgas oli midagi. Põrandal olid tatami matid, ning Tiffany märkas, et ta oli unustanud sussid jalga panna ning urises kiire vabanduse ning asus oma viga parandama. Ta pani endale välisjalatseid jalust võttes ja sussid jalga ja otsis pilguga lappi. Selle leidnud, pühkis ta oma koledad jäljed tatamil ära. Kui ta oli lõpetanud ja lapi ära pani, seisis Takahiro ta ees tassikese kuuma teega, mille Tiffany sõnatu tänuliku pilguga vastu võttis. Nad asutasid koos diivanile ja Tiffany veeretas end ettevaatlikult õigesse asendisse. Ta ei liikunud enam päris hästi. Sünnitus oli juba päris lähedal.
"Budistidel pole ristivanemaid." ütles Takahiro lõbustatult ning jätkas siis tõsiselt. "Ma ei teadnud et sa tõsiusklik oled." ütles ta Tiffanyle "Ma arvasin, sa lasid end ristida ema pärast. Tema on teie perekonnas ainus tõsine usklik." jätkas mees. Nad jõid vaikides teed.
"Ma ei saa üheltki kristlaselt nõu küsida, sest-" üritas Tiffany end õigustada Takahiro vaatas tema kõhule ja mõistis viimaks. "Miks sa minu valisid, ma olin kunagi su isa sulane?" küsis Takahiro osavõtlikult ja jõi oma teed. "Sellepärast." vastas Tiffany. "Saan aru." ütles Takahiro mõistvalt ja jõi teed rahulikult edasi, ja lasi end Tiffany pilgul puurida, kes üritas otsustada, tähendab see "Jah" või "Ei":
"Miks sa seda tegid?" küsis Takahiro viimaks, kuid Tiffany jäi vastuse võlgu ja vaatas kõrvale. "Miks sa riskisid seal lennukis oma eluga, sa oleksid võinud surra... lämbuda!"
Tiffany vaatas talle üllatunult otsa. "Kas sellega võib tõesti lämbuda?" küsis ta ettevaatlikult.
"Jah, on tulnud ette, et mõnel lennureisil, kui kepp läheb liiga rajuks ja on ka narkootikumid mängus..." ütles Takahiro diplomaatiliselt. "Mis ma tahan öelda, lennukist sa ei saa ära põgeneda ja kiiresti madalamale kõndida - ega tohigi seda kiiresti teha. Su kopsud oleksid võinud pöördumatult kahju saada, nagu liiga kiiresti pinnale tõusvatel tuukritel. Sa oleksid võinud tagurpidi kessooni tõve saanud!" ütles Takahiro tõsiselt.
"Ma ei teadnud seda." urises Tiffany vihaselt. "Ma vaid kuulsin, et lennukis on õhurõhu vahe pärast kepp parem, ma soovisin seda järgi proovida." Ja anuvalt Takahirole otsa vaadates ütles ta "PALUN!"
"Hea küll, pealegi pole ma su vanematele kunagi rääkinud." ütles Takahiro tõsiselt.
"Miks!?" küsis Tiffany üllatunult. "Sellepärast ma nii kõvasti just oigasin ja ähkisingi, et ma sulle vahele jääksin, isegi mu ema kuulis mind!" raputas Tiffany nõutult pead.
"Aga miks?" küsis Takahiro tõsiselt. "Ma tahtsin et mu perekond teaks, et ma olen abielus. Mihkliga." ütles Tiffany ja vaatas siiralt mehele otsa, kes oli oma teetassi lauale pannud.
Takahiro mõtles veidi ja meenutas. Jah, ta oli seda imelikku uudislugu lugenud. "Sellepärast siis Mihkel su isa poolt nõnda julmalt maha löödigi?" Tiffany lõi pilgu maha ja näris alahuult.
"Heaküll!" ütles viimaks Takahiro "Ma hakkan su kaitseingliks ja valvan su kohal nagu kotkas!"
"Ristiisa!" urises Tiffany, kuid ta oli oma lõbustatud ja üleoleva tooni tagasi saanud. Ka temale meeldis see iroonia selles tiitlis.
"Üks asi veel." ütles Tiffany kui ta oli mehe pakutud käe vastu võtnud. Ka tema oli oma teetassi lauale asetanud ja lasi end nüüd diivanilt püsti aidata, mis oli nõnda raske nii raske kõhuga, mis raskuskeskme nii tahapoole nihutas. "Ma ei saa Maarjamõisas sünnitada!" ütles Tiffany nina krimpsutades.
"Mispärast?" küsis Takahiro ja kortsutas kulmu. "Sellepärast!" kortsutas Tiffany samuti kulmu ja pani oma käed kõhule. Laps oli jälle rahutult põtkima hakanud. "...et ma olen alaealine ja et mu mees löödi kirvega maha!" Takahiro noogutas mõistvalt "Sa ei taha, et inimesed sind haletseksid ja sinu kuuldes Mihklit lapsevägistajaks-pedofiiliks sõimaksid?" Esmakordselt vaatas Tiffany mehele otsa nagu väike laps. Ta vaatas mehe osavõtlikesse silmadesse ja viskus ta käte vahele. Just sellist isa oleks ta endale tahtnud, kellega sai selliseid kohutavaid asju rääkida. "Palun aita mind, ma ei tea edasi!" nuuksus Tiffany. "Mida ma teen?"
Miks ei olnud ta isa Madis temale seksist ja lastesaamisest rääkinud? Miks ta ei kuulnud oma isalt, mis on kristlasele lubatud ja mis mitte? Isegi ta ema polnud talle seda rääkinud. Mida nad ootasid? Tema 24 sünnipäeva või?! Tiffany ei saanud aru. Kuidas ta võis teada, et see mis ta Mihkliga tegi, oli keelatud. Ta oli selle tõe viimaks isa Gregoriuselt välja pinninud ja teda sügavalt vihanud. Niikaua oli see mees olnud tema koduõpetaja, kuid sellist asja ei olnud talle rääkinud. Kõigil olid vaid vabandused, kes nende meelest oleks pidanud seda esimesena ütlema. Nagu oleks lapsele seksist rääkimine esimese kivi viskamine. Ta ei saanud sellest aru. Takahiro kallistas teda isalikult ja Tiffany jäi sellesse asendisse. Lõpuks andis mees mõista, et tüdruk võiks hakata lahkuma ja Tiffany tänas viisakalt tee eest ning tegi ukse lahti enne kui lävel veel viimase pilgu mehele tõstis. "Helista mulle mobiilile, ma pole seda muutnud." ütles Takahiro soojalt. "Sa võid küll siin sünnitada, ma räägin ühe ämmaemandaga, keda majas tunnen."
Kui Tiffany õndsal sammul minema asutas, hõikas Takahiro trepil Tiffanyle järele. "Mis sa talle nimeks paned?" "Ah, ma teadsin, et ma midagi unustasin!" Ja mõlemad läksid oma teed, üks koju, teine mediteerima oma tuppa.