I
Takahiro vaatas Tiffany lapsukese järele, kes mängis tuppa toodud puutrellidega voodis, mis oli nii kõrge, et sellest poleks võimalik välja ronida. Ta valmistas laua taga Anthon Berg kommikarpidest lastemööblit, et lapsuke saaks neid kinni ja lahti tõmmata ja väiksemaid asju sinna sisse panna. Oma ea kohta oli lapsuke ootamatult aktiivne ja ei häälitsenud palju. Pigem sibas ta mõtlikult ringi ja vaatas meest tähelepanelikult mida ta teeb. Aegajalt rääkis Takahiro mõne muinasjutu ja siis poisike kilkas rõõmust, nagu saaks ta kõigest aru. Tal olid juba kaks neljarealist kummutit valmis ja nüüd meisterdas ta lauda selle vahele, milleks ta pidi ühe kommikarbi täiesti laiali lammutama ja kahel ühe külje ära võtma. Kasutades keskmiseks jäävat karpi tappidena, kleepis ta ülemise ja alumise poole oma kohale, nõnda et moodustus laia sahtliga Anthon Bergi kommikarp, millesse ta samal meetodil ka pasliku sahtli valmistas, kleepides kolm sahtlit õiget külge pidi kokku. Ta võttis veel kartongi ja pani selle seinte tugevdamiseks ja pealmiseks plaadiks, ning lõpuks tõmbas otsad teibiga kinni, et kõik kindel oleks ja lapse mängimise peale kohe laiali ei laguneks. Takahiro vaatas veidi mängulauda ja siis vaatas teadvalt poisikesele otsa, kes talle kavalalt silma pilgutas, nagu saaks ta aru, millest mees mõtleb. Takahiro asetas mängulaua lapse voodisse ja kohe hakkas poisike sellega mängima. Tegi kummuti sahtli lahti ja pani jälle kinni; tegi lahti - pani kinni ja nii ennast unustavalt, ehkki midagi polnud nendes sahtlites sees, ikka lahti ja kinni. Ja kuidas poisike uue lelu peale kilkas, nagu polekski paremat mänguasja, mida laps võiks enesele tahta.
Ühtäkki seisis Jeesus mehe kõrval ja köhatas. Takahiro langes näost ära ja minestas. Jeesus ohkas ning ajas mehe jälle püsti, kes kohe toibus ning kohmetunult Jeesusele otsa vahtima jäi unustades suu poikvele. Ka laps vaatles huvitatult uut külalist ja plaksutas käsi.
"Kus Tiffany on?" küsis Jeesus tõsiselt Takahiro käest. "Kas Jeesus tõesti küsib minu käest, kus üks inimene võib olla, sina oled ju Jumala Poeg!" nähes aga Jeesuse tungivat pilku, Takahiro punastas ja pomises mingi vabanduse. "Ta on koolis, tead küll, selles KRATT'is." Seda kuulnud, asus Jeesus minema.
"Mis toimub?" küsis Takahiro ja hakkas Jeesuse rüükäisest kinni. "Ma pean temaga rääkima, perekonna asjad." ütles Jeesus tõsiselt.
"Ega ometi-!" ehmus Takahiro ja Jeesus vaatles teda huvitatult, "Ei, mees, veel mitte!" ja läks edasi, ning tuvi lendas lahtisest aknast välja.
Takahiro kortsutas kulmu ning lausus ühe kiire palve, mille oli isa käest õppinud ja asus siis lapsukesega mängima.
"Kopp-kopp-kopp" koputas keegi viisakalt uksele. Takahiro kortsutas kulmu ja vaatas enne silmast, kui avas. Ukse taga oli Vend Justus.
"Kas Tiffany on kodus?" küsis poiss, saades vastuseks mehe hapu pilgu. "Ta ei ela siin, me pole abielus." Vend Justus vaatas hajameelselt kõrvale ja mõmises rohkem endale kui kellegagi rääkides. "Ma teadsin, et midagi oli. Miks ma üldse siia tulin... Tiffany on ju koolis. Aru ei saa, mis toimub." ja poiss pööras ümber ja tahtis ära minna, kuid Takahiro peatas tema. Ehk tuled ühe tassikese tee peale sisse, nii hajevil, nagu sa praegust oled, astud auto alla või juhtub sinuga muu õnnetus. See ei oleks ligimese tegu." Vend Justus nõustus, kuid ikka tundus, nagu oleks ta rohkem kuskil taevas ja mitte maapeal. Kui Takahiro oli kiiresti teed valmistanud ja külalise tugitooli istuma pannud, vaatas ta ka poisikese üle. Poisike oli tubli olnud ja polnud mähkmeid täis teinud. Siis pöördus ta külalise poole, kes hajevil olekus tassi aeglaselt suu poole liigutas ja tagasi alustassile, olemata sealt midagi rüübanud. Takahiro ohkas ja masseeris ninajuurt ning silmi ning istus vend Justuse vastu ning hakkas teed jooma. See võpatas nagu mingist unest üles ja oleks peaaegu kuuma teed endale peale ajanud. "Ärkasid viimaks üles, mis nägemust nägid?" küsis Takahiro soojalt, kuid poiss jäi vastuse võlgu. Ta jõi oma teed ja vaikis, ning Takahiro jättis ta rahule. Ei olnud kunagi hea sellist inimest kiusata, kummatigi mitte siis kui üks Jumal äsja su toas käis. Oli ju ka see poiss tema jünger, nii et kui ta valmis on, ütleb niigi ja kui ei ütle, siis oli mingi taevalik saladus, mida ta ei võinudki teada. Takahiro oli tänulik oma elu eest, et ta oli võinud Joona kombel isakodust põgeneda ja ei pidanud "Laegas" olema. Muidu ta ilastaks samal viisil templis ja võtaks kurje vaime vastu, et need ei saaks inimesi vaevata. Või kas tema oleks sellist kaheldavat au endale tahtnud, ta tahtis elada, mitte teiste sitta süüa, Elada! Kuid ta isa polnud sellest aru saanud ja pidas seda perekonna traditsioonide reetmiseks. Takahiro ohkas uuesti ja jõi oma teed.
"Jeesus ilmutas mulle." alustas vend Justus aeglaselt. Kõnetatu tõstis huvist pead. "Su isa ootab sind kodus ja on suremas haige." Teetass Takahiro käes hakkas värisema, kui ta selle ettevaatlikult tagasi lauale pani ja tõsiselt vend Justusele otsa vahtima jäi. Kas temaga tehakse halba nalja, või loeb ta tema mõtteid ja osatab neid?
Ta oli alles rõõmustanud oma elu üle, või ei kinkinud jumalad talle seda õnnelikku hetke. Tema isa on suremas haige - jah - see seletaks Jeesuse ilmumist ja tema jüngri tulekut kohe selle järel. See ei saanud kunagi hea enne olla. Tema ju ei olnud kristlane. "Palju mul aega on?" leidis Takahiro endas jõudu küsida. "Kaks nädalat, võibolla kolm, kui Jeesus ootab." Takahiro vaatas külalist teravalt "Ootab mida?" Vend Justus oli jälle hajevil nagu endast ära ja ütles aeglaselt "Su isa on kutsutud suurele pidusöögile ühes Jeesuse ja kõigi taevaste pühadega, kes on olnud. Isegi Lao-zi; Sun Tzu ja Konfutsius on kutsutud, et sinu isa tulekut taevasse austada, nii tähtis on sinu isa tulek, kuid tema pole nõus minema!" Takahiro vaatas vend Justusele üllatunult otsa ja hakkas kogelema "Ei taha taevasse minna, aga miks?!" Ta ei suutnud seda uskuda, kuidas võis tema isa, kes oli nii vägev mees ja julge zen-meister, kes ei kartnud midagi ja oli taevase rahu leidnud - kuidas võis tema keelduda ülenemast taevasse? Kas see polnud mitte tema ürituse mõte, et ta seal kloostris elas ja zen'i praktiseeris? Ja nüüd ei tahtnud ta minna. "Miks?" küsis Takahiro uuesti, nõrgal häälel nagu ei olekski see küsimus vend Justusele esitatud. "Sest ta kahetseb, et nõnda sinust tüliga lahkus ja ei jõudnud sulle öelda, kui uhke ta sinu üle on, et sa endale oma eluraja vallisid. Mitte kõik inimesed ei suuda "laegas" olla ja ka seda tuleb osata tunnistada."
Pisarad valgusid mehe palgeile, kui ta seda kuulis. Ta isa oli talle andestanud ja ei pidanudki teda reeturiks. Kuid tema arvas. Mida iganes ta oli arvanud, võibolla ta lihtsalt kartis. Ja nüüd ootas teda isa Jaapanis, kuid tema oli siin võõrast last hoidmas, Eestimaal. Seda ei võinud lubada, ta ei saanud isa niimoodi kombevastaselt minna lasta. Kuid kust leida raha ja pileteid et nii rutusti Jaapanisse reisida! Kõik lennud võisid olla broneeritud. "Ma pean helistama!" kraaksatas ta ja tõusis püsti, kuid vend Justus raputas vaid pead ja vaatas Takahirole ainitiselt otsa. "Pole vaja, sina reisid teisel teel." ja kui mees temast kohe aru ei saanud, siis kohe seisis ka üks ingel külalise paremal käel ja kummardas viisakalt. "Teie teenistuses, kas olete lahkumiseks valmis!" Takahiro võpatas veidi ja astus sammukese tagasi.
"Vabandust, et ma teid nõnda ehmatasin, mu nimi on Gaabriel, ja minu ülesanne on sind kiiremas korras teie isa juurde viia, et te võiksite temale kõik kombed täita, mis matusteks on ette nähtud, aega pole enam palju, ainult kaks nädalat. Kas teil on juba kõik pakitud?" küsis ingel leebel häälel ja vaatas kahtlustavalt Justusele, kes ikka veel endast ära olles niisama tugitoolis istus. Paistis nagu vaataks ta hoopis telekat või oleks pilves aga ei juhtukski seda temaga päriselt. Ta oli ju narkomaan olnud. Ja ingel tundis talle sellepärast kaasa. Temasugustele mõjusid vaimsed asjad palju sügavamalt et nende kaitsevall vaimumaailma ja meele vahel oli kas murenenud või lausa maha kistud. Eks olnud Paulo Coelho samal moel vaimumaailmas lahustunud, et ta selle müüri maha kiskus, soovides täpsemaid tajusid, ka sellel poisil polnud mingit müüri, oli ainult piiritu armastus Jeesuse vastu ja ainult Kristuse rist hoidis teda veel maa küljes kinni. Selle küljes rippudes ta nüüd vaimus oligi siin toas ja naeratas veidi totakalt, nagu oleks loteriiga võitnud. "Aga-!" alustas Takahiro "Jeesus räägib Tiffanyga selle lapse asjus ja vend Justus jääb niikauaks sinu korterit hoidma, kui sa vastu pole." Takahiro kirtsutas selle mõtte peale nina. "Ta ei paista just eriti tugev." "Ei pea olemagi," jälgis ingel mehe mõttekäiku, "ta võib leegioni ingleid välja manada, kui vaja peaks minema, tal on piisavalt sõjavarustust igaks elujuhtumiks." "Te tahate lapse kohal kolmandat maailmasõda etendada vä??" küsis Takahiro teravalt. "Vaevalt midagi sellist juhtub, Saatan pole ka loll, kuid mõne hullu nõia või satanisti hirmutab see kindlasti soolasambaks!" muheles ingel endamisi ja ulatas käe. Ei, Takahiro ei vajanud korterist midagi, ta ei olnud asjade külge seotud, nõnda võis ta kohe käe anda ja oli järgisel hetkel isa juures. Vend Justus ärkas nagu unest ja hakkas mingit programmi täites tuba koristama ja nõusid pesema, nagu olekski ta seda kõike siin teinud.
II
"Kaarnakivi" koguduse juures oli pastor murest haige. "Kuhu see poiss nüüd kadus nii äkki? Lubas ju koos minuga piiblitundi anda. Nii kui see plika oma sünnitusega sisse sadas, pole teda enam näha olnud. Mida see õige tähendab?" Mees otsis taskust piibli välja ja lõi suvalisest kohast lahti, kuid vastust ei olnud. Näpp peatus valgel lehel kahe testamendi vahel. Mees ärritus ja luges mõttes palve, kuid kõik kordus, jälle sai ta valge lehe kahe testamendi vahel. "No mis see nüüd on, Jeesus, kas ma ei ole sinu ustav jünger, et sa nüüd vastust ei anna? Kuhu see vend Justus nii kadunud on! Ära mu pojakesele liiga tee! " Vaistlikult kartis pastor et Saatan võib naise kaudu tema parima noortejuhi ära hullutada. Eks ta olnud ju ka Eedenis naise kaudu Aadama langema pannud. Ei, seda ei võinud juhtuda. Mitte tema Justusega, kelle ta Saatana ja narkootikumide küüsist oli päästnud. Ise palvetas ja paastus ning sai poisi patumülkast kätte. Ei, tema ei anna järele ja ei anna Saatanale maad! Tema võitleb vastu ja võiduka lõpuni. Ta veel lööb sellel põrgulisel hambad sisse, tulgu ta kelle kujul tahes. Ei, tema ei loobu oma Justusest, ta ju ise päästis tema. Kuhu see kõlbaks? Kuid vastust ei tulnud ja aeg veeres ja poissi ei tulnud.
"Äkki on klaverimängija juures!" mõtles pastor valjult ja hunt ilmus nurgatagant välja ja oli viimast repliiki kuulnud "Kes on minu juures?"
"Vend Justus on kadunud! Sa ei tea, kus ta on, varsti algab piiblitund ja muidu on ta juba pool tundi varem kohal, aga nüüd on kolme minuti pärast algus ja poissi pole kusagil. Klaverimängija kehitas tõsiselt õlgu. "Ei tea, mina pole teda ka enam näinud, pärast seda kui ta Tiffany haiglasse viis." Ära nimeta seda litsi!" raevutses pastor murelikult. "Nõnda ei räägita, ta on alaealine!" ütles klaverimängija tusaselt, "Sa jälle unustad end." "Mis ma saan teha!" haavus pastor "Ta juba sõi ühe mehe ära ja nüüd himustab teist!!" õigustas pastor ennast. "Sa ei või seda teada, et Tiffany süüdi oli - ja nüüd sa ka ei tea, et just nõnda on." püüdis klaverimängija vaoshoitult juttu üleval hoida. Miski oli selle mehega korrast ära. Ta oli nii liimist lahti, et klaverimängija polnud kunagi teda niimoodi näinud. Isegi mitte siis, kui teda eelmisest kogudusest lahkuma sunniti, et ta mõtles "Kaarnakivi" koguduse rajada. Siis oli selle nimeks Võsanurme kogudus ja hoopis teised näod. Ainult Justus oligi endisest kambast üle jäänud. Võibolla sellepärast pastor muretseski, et tema elutöö ei paistnud eriti hea, kui algsest kontingendist kedagi üle ei jää. Ta patsutas sõbralikult pastorit õlale. "Ära muretse ühti, äkki on lihtsalt midagi tühist nagu nohu või on poiss lihtsalt armunud, ta on sellises eas, on selline aeg!" Pastor vaatas teda mõrvarlikul pilgul ja trampis midagi ütlemata kirikusse sisse. "Mida ma nüüd valesti ütlesin?" küsis klaveriõpetaja endamisi ja asus õlgu kehitades oma töö kallale. Ta pidi uued lauluraamatud pastori autost kirikusse vedama ja kedagi ei olnud abiks. Aga mees ei kartnud tööd ja pani käe külge, ning enne kui piiblitund alatagi jõudis, oli kõik jälle loodis. Pealegi hilinesid kõik akadeemilise veerandtunni, mis täna pastorile üldsegi ei meeldinud. Targu võttis klaverimängija juhtimise üle, et pastor mõnda oma surematut sõna ei lausuks ja soovitas mehel tagakambrisse palvetama minna. Pastor oli üllatavalt nõus ja trampis torisedes minema, kuid klaverimängija ei saanud täpselt aru, mida ta põhjas.
III
Oli just vahetund ja teised abituriendid sõid lõunat. Algklasside õpilased jooksid ringi ja see ärritas Tiffanyt. Tal ei olnud isu ja selline lärm koridorides pani tema kahtlema sellise kõrgkooli mõttekuses, kus alg- ja põhiõpe samuti ühes majas on. Vanemad õpilased võisid igasuguseid sigadusi noorematele õpetada. Tiffanyle ei meeldinud see, ja teda ärritas ka mõte, et ta nii täiskasvanulikult mõtles. Ta kõlas juba nagu tema ema. Ja Tiffany vihkas oma isa, et see oli tema mehe ära tapnud ning ei andnud talle võimalust ära leppida. See ju võis olla totakas plaan, kuid selles polnud mingit kurja kavatsust Madise vastu, kes lihtsalt üle reageeris. Miks ta siis ei võinud kunagi sellest rääkida, kuidas see õige abielu ja seks peab välja nägema, kui tema vahekord Mihkliga nii valesti läks ja talle ette jäi. Või mõtles ta tõesti oodata 24 aastani ja tema kuhugi kloostrisse panna, et ta temale lausa munga koduõpetajaks võttis. Tiffany võdistas selle mõtte peale siiani õlgu. Hea, et oli sellest mungast vähemasti lahti saanud. Kuid mõte ei olnud veel lõpetatud, kui direktor tema kõrvale kutsus, ja tema uut teoloogia õppejõudu tutvustas. Tiffany ilme kivines "isa Gregorius" suutis ta vaid öelda ja direktor vaatas ühe näolt teisele. "Tähendab, te olete juba tuttavad, siis te saate ju toredasti läbi!" ja kepselnud tagasi oma kabinetti, kus hakkasid varsti summutatud ohked kõlama. Ju ta kabistas oma uut sekretäri, kes ei öelnud nõnda ära, nagu filosoofia asendusõpetaja.
"Sa ei jäta mind ka kuskil rahule!" ründas Tiffany oma endist koduõpetajat ilma sissejuhatuseta "Saa aru, olen lits, Mihkel on surnud, jäta mu hing rahule!" ja enne kui munk jõudis end õigustada, jooksis tüdruk nuttu tihkudes vetsuruumi, mille uksetaha munk valvesse jäi ja palvetas. Üks poiss nägi teda ja küsis teravalt jalad harkis. "Mis sa seal teed?" Ta oli oma rusikad kinni pigistanud ja soovis vast isa Gregoriusega jõudu katsuda. "Saad sa korraks siin oodata, et keegi poiss siia sisse ei tuleks ja olukorda ära ei kasutaks, Tiffany ei tunne end hästi ja ma soovin arsti üles otsida." Munk oli seda nii siiral toonil ütelnud, et poisil vajus suu ammuli, võttis natuke aega, enne kui jutu mõte talle kohale jõudis. "Eh, mida?" küsis ta valjult falsetiga üle. "Lähen arsti juurde, sina valva, et midagi ei juhtuks!" ütles isa Gregorius ja asutas minema, ning poiss võttis valveseisaku. Üks teine poiss läks mööda ja vaatas naeru turtsudes talle otsa. "Mida sa tüdrukute vetsu kõrval teed, ajasid jälle seda Kolumatsi taga?"
Pea lõuad, Aksel, Tiffany on haige ja õpetaja pani mind valvesse, kuni ta tagasi tuleb, ta läks arsti otsima!" Poiss ajas rinna kummi nagu oleks mingi eriüksuslane ja teine poiss hirnus ilmsest lõbust. Nurga tagant tuli veel poisse juurde, kõik 12,13 aastased. "Või lausa Tiffany isiklikult, ma kuulsin et tibin on "tegija"!" "Kui ukselinki katsud saad molli!" urises poiss ja otsis klotseri vasaku käega taskust välja ning vedas vilkalt sõrmede otsa. Teine poiss hüppas tagasi ja naeratus tema näost kadus. "Hulluks läinud oled vä? Sa hakkad mingi võõra eide pärast kaklema, kes on pealegi rase olnud?" Paljud poisid noogutasid kaasa ja tahtsid samuti Tiffanyt näha, kas ta tõesti nii äge on, et võis vanema õpilase ära hullutada. Kuid keegi ei julenud valvurist mööda minna, sest ta oli tuntud lühikese jutu ning kiire vasaksirge poolest. Asi oleks väga koledaks läinud, kui isa Gregorius poleks tagasi jõudnud. Arsti polnud täna kabinetis. Ta oli kohal vaid ülepäeviti. "Ja mis kogunemine siin on?" küsis ta rangel toonil, nõnda et koridoris õhk otsa lõppes ja temperatuur tubli 10 kraadi langes. Poisid ei lasnud endalt seda teist korda küsida ja lasid jalga. Näost punetav valvur hakkas klotserit tagasi taskusse peitma, kuid isa Gregorius patsutas tema pead ja muheles. "Hea töö, sinust saab tubli sõjaväelane kord." Ja varsti tuli Tiffany vetsust välja ning vaatles põlglikult isa Gregoriuselt poisi peale. "Ma ei teadnud, et sulle poisid meeldivad." ütles ta lõikavalt isa Gregoriusele, kes vihjest välja ei teinud, kuid poiss läks näost lillaks ja hakkas end õigustama. Kui tüdruk kuuldekaugusest väljus, peatas isa Gregorius poisi: "Ära muretse sellepärast, ta leinab oma meest, ja ei mõelnud seda tõsiselt. Ma olin tema endine koduõpetaja ning ta pole seda fakti mulle andestanud. Ju ma oleksin pidanud käed peale panema ja ta mehe surnuist üles äratama või midagi." Poiss vaatas teda kohtlaselt, suu vildaki enne kui jutt talle kohale jõudis. "Ahnii!" venitas ta viimaks "Kaua ta veel leinab, see on päris häiriv." "Seda ei tea leina puhul kunagi, võibolla kuu, võibolla aasta, võibolla terve elu." Poiss vaatas teda kohkunult ja selles pilgus oli tükike aukartust ning kadedust. "Sa tahad mulle öelda, et plika võib poissi nii väga tahta, et ka pärast selle surma ei taha enam kedagi muud?" Isa Gregorius vaatas poisi peale soojalt alla, ning poiss punastas ning lõi pilgu maha. "Vabandust, ma poleks pidanud." "Jah, võib küll, ja vastupidi on ka võimalik - poiss võib tüdrukut samuti surematult armastada." ja seda öelnud läks isa Gregorius oma esimesse tundi, jättes üllatunud poisi talle järele vahtima. "Kas ta mõnitab mind?" küsis poiss õpetaja selja käest ja rohkem iseendale öeldes. "Sellist armastust pole olemas!" Ometi vaatas ta mõtlikult õpetajale järele ja raputas pead. "Kohe näha, et katus hakkab sellel koolil ära sõitma!" ning kõndis edasi. Leonidas juhtus aknaklaasi taga seda kuulma ja kirtsutas nina: "Ainult üle minu haisva laiba, seda kooli see hull munk küll kinni ei mölli!"
IV
Kui Tiffany oli vetsus viibinud, siis kõnetas teda Jeesus, ja kuna ta oli just poti peale istunud, et nutu vahele end veidike puhastada - olid tal ju päevad - siis pidi ta kiljatama ning ukse latril kinni virutama. Nii ehmunud oli ta vaatepildist, et Jeesus talle otsa vahtis. "Sul üldse kombeid pole, värd, kus sa enda arust oled!" urises tüdruk läbi suletud ukse. "Sind on raske kätte saada, tüdruk." alustas Jeesus rahulikult "Kas see pidi mingi vihje olema?" urises tüdruk lõikava sarkasmiga. "Eh, sinule ma küll end kätte ei anna!!" venitas ta lauset edasi.
"Su lapsehoidja pidi minema jaapanisse oma surevat isa vaatama ja vend Justus valvab praegu su lapse järele."
Kostis kohmitsemist ning vee tõmbamist ja Tiffany lõi ukse jalaga lahti ning jooksis Jeesuse juurde ja andis talle vasakut küünarnukki ette sirutades munadesse. "Mida sa ütlesid?" Jeesus varises kokku ning tüdruk hakkas raevuselt Jeesuse nägu vastu kraanikaussi peksma. "Sa tahad öelda, et keegi võõras, keda ma ei lubanud lapse juurde jääda, valvab tema järele?!?" Tiffany nägi vaid musta, kuidas oli Jeesus seda julenud. Kas tema oli üheksa kuud seda last oma üsas kandnud ja raske valuga ilmale toonud. Kas tema oli Mihkli kaotuse pärast sellist valu ja piina pidanud kannatama, rääkimata kõigest alandusest, mida turumoorid oma lipitsemise ja kiibitsemisega tekitasid? Ta oli sellest uhkuse ja trotsiga üle olnud, kuid ometi hirmutas teda mõte, et temalt võidaks tema kallis Melkisedek ära võtta. Tema ainus mälestus tema mehest. Ta lasi viimaks Jeesuse lahti ja vaatas ilmse naudinguga, kuidas ta vetsu põrandale lösakile vajus, kuid siis ta pilgutas silmi ja nägemus kadus. Põrand oli tühi, ning elus ja terve Jeesus seisis tema kõrval. "Kõik korras?" küsis Jeesus sõbralikult, nagu poleks midagi olnud. "Ma vihkan sind!" urises Tiffany ja lahkus vetsust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar