Rituaalsest õigusest

Isa Gregorius pidas loengut ja saalis oli elav melu ning väga kirju seltskond. Kellel oli seljas ülikond, kellel kampsun, kellel kapuutsiga blazer või mingi muu asi. Valitses vaba õhkkond ning ürituse korraldaja pidi mikrofoni mitu korda vaikust paluma, enne kui inimesed maha istusid ja ettekandel algata lasid. Isa Gregoriusele ei meeldinud eriti tehnika ega pildid, sest Jumal oli pildi kujutamise ära keelanud. See valmistas tal oma raamatu kirjutamisel palju probleeme, et seal olid sees pildid - kummatigi pornograafilised pildid, kuid Jumal heitis talle armu ja nõnda ta võis, nagu Taavet võis oma sõjasalgaga vaateleibu süüa, olles kuningas Sauli eest põgenemas.

"Rituaalne õigus on igasugune selline õigus - sa võid oma märkmiku ära panna, meil on loengust konspektid juba valmis trükitud!" ütles isa Gregorius ühele esireas istuvale tudengile sõbralikult "Nii kuuled paremini, jääb rohkem meelde." Kõnetatu punastas ja pani oma "Vinnih Puh" märkmiku jälle ära ning punase pastaka SDE logoga taskusse.
Mõni vaatas selle peale kõrgilt, et poliitbroiler on paika pannud, kuid lektor paistis seda liini haistvat ja ütles sõbralikult: "Te kindlasti arvate, et ma tegin selle märkuse, et kõnetatu on sotsiaaldemokraat ja ma vihkan neid, ning pean end neist paremaks?" Saal muutus vaikseks, et ükski sõna kaotsi ei läinud. "Ma tegin seda sellepärast, et kunagi olin mina ka tudeng ja mäletades seda aega, oli kõige parem asju meelde jätta, kui ma vaatasin pingsalt lektorit ja ei kirjutanud midagi. Seetõttu osutasin ma sellele inimesele siin seda heldust, et ka tema võiks minu kogemustest õppida. Kui kellelgi teist on selline kogemus, mis võiks teisi ka aidata, siis tõstke julgelt käsi ja mikriga mees jookseb teie juurde, et te paremini kuulda oleksite ja te saate sõna. Vaid tõuske püsti ja rääkige." Isa Gregorius naeratas soojalt saalile ja ei unustanud noormeest ka oma pilguga ära märkida, kes võttis sirgema ja tänulikuma rühi, et teda poldud mitte teiste ees alandatud, et ta nõndamoodi on.

"Kuhu me siis jäime, ahjaa - rituaalne õigus on mingit kindlat kommet järgiv juriidiline toiming, mis peab andma sulle vaimse legitiimsuse. Sellisteks õigusteks on näiteks "Naise löömine"." - Selle peale tõusis üks naisõiguslane demonstratiivselt püsti, kuid isa Gregorius viipas ise käega ja mikker toodi sõbralikult tema ette. Kohmetunud naisõiguslane võttis mikri tänuga vastu. "Härra Tarmo Zajedin, te ei mõtle seda ometi tõsiselt, te paistate nii malbe ja heatahtliku inimesena, et naisi lüüa." Saal jäi hiirvaikseks ja kõik ootasid lektori reaktsiooni, ka naisõiguslane ootas. "Palun seleta mulle oma sõnadega, kuidas sina naiste löömist ette kujutad ja selle kaudu arvad mind seda käsitlevat." Kuna isa Gregorius oli nii relvituks tegevalt siira olemisega, hakkas naisõiguslane kokutama, kuid lektor ei teinud seda märkamagi ja vaatas üpris rangelt ühele kõkutajale esireas otsa, nii et see lõpetas ja rääkija ammutas sellest rohkem jõudu. "Naiste löömine on nii nagu oli "Texas Rangeri" ühes osas, et naine oli kraanikausis ja ta mees peksis teda kuni koomani ja ta tuli haiglas kinni lappida." Mõned saalis olijad muigasid, kuid ei lubanud avalikult naerda, sest isa Gregorius naeratas avalalt ja ei näidanud millestki, et see küsimine talle ebamugav on. "Tänan, et sa seda kogemust minuga jagasid, ma juhtusin kunagi ühe sõbra juures sedasama osa nägema, sest sõber oli selle linti võtnud ja tahtis minu arvamust selle kohta. Ka tema paistis arvavat et nõnda seda patriarhaadis tehaksegi." Isa Gregorius hakkas kõndima laval edasi-tagasi ja viipas naisõiguslasele, kes tänulikult istus, et kuulata. "Mida tuleb öelda selliste seriaalide kahjuks, on see, et nad kasutavad palju hüperboole ja rõhutavad teemasid üle, tihti mitte adudes, millest nad räägivad, sest selline käsitlus peab vaatajaskonnas kindla positiivse ja negatiivse reaktsiooni tekitama. Ja see reaktsioon on samuti rituaalne õigus ning kirik on seda palju ennemini kasutanud, kui see kinematograafiasse jõudis. Sellest teemalõigust räägin ma hiljem, praegust ütlen ma, et vastata su küsimisele, kuidas "löömine" tegelikult käib." Isa Gregorius võttis kantslilt veeklaasi ja rüüpas sellest tubli sõõmu ning alustas selgitust. "Löömine näeb välja nii, et enne kui keegi kedagi lööma hakkab on kaks inimest - mees ja naine. Nad on mõlemad kasvanud üles ühiskonnas, kus mees on pea ja naine on kael. Mees peab tegema tööd ja tooma kapitali maia, samas kui naine peab seda haldama. Mõlemad teavad oma õigusi ja kohustusi. Naisele on maast madalast õpetatud, et mehel on õigus teda "üks kord" lüüa "ühe" eksimuse eest "päeva jooksul"." Isa Gregorius rõhutas igat tähtsat sõna eriti ja mõned kuulajad eirasid mittekirjutamise nõuet, sest nad taipasid, et seda ei pruugi üldse niimoodi konspektis kirjas olla, mis nad pärast loengut saavad, kuid lektor ei paistnud neid selle pärast manitsevat ja jätkas loengut. "Miks see nii on, kuid sellepärast, et nagu laps, kes saab rihma, tuleb talle anda aeg, et aru saada, miks ta mehe vastu eksis. Samuti peaks mees ütlema, et mis talle täpselt naise käitumise juures ei meeldinud ja löömine leidma aset lahtise käe ja ettehoiatusega. Naisel peab olema võimalik seda mõistlikult vältida." Inimesed noogutasid ja häbenesid natuke, sest nad olid oma südames seda kuidagi lihtsamini ette kujutanud. Kuid nüüd nad pidid vaimu silmas nägema, kui raske oli patriarhil nende erinevate nõuete vahel laveerida ja seda "õigesti" teha. "Kui peaks juhtuma üks nendest asjadest, et miksipärast on mees või naine või mõlemad valesti kasvatatud - tähendab, niimoodi, et nende kasvatus ei toeta mehe luba naist lüüa, või on neid mõlemaid tänapäevaselt kasvatatud, või teenib naine kapitali." Lektor võttis mõttepausi, et saal saaks eelmised laused lõpetada ja nende mõttest paremini aru, enne kui jätkas. "Siis ei või ometi mees mõeldagi, et ta oma naist lüüa võib, sest ta naine on võrdsel sotsiaalsel tasandil!" Naisõiguslane säras tänulikusest ja vaatas mikrofoni poole, mis veel tema läheduses seisis. "Jah, sa võid veel küsida." ütles isa Gregorius lahkelt. "Aga kui te möönate, et süüdi on erinev sotsiaalne staatus, miks te siis sellist ebavõrdsust toetate?" "Ma ei mööna sotsiaalsele staatusele mingit süüd, sest see on inimeste poolt loodud, et sotsiaalseid suhteid reguleerida ja keelata vähem teha. Enne seda oli naisel veel vähem õigust ja teda võis rohkem vääriti kohelda. See rituaalne õigus naise löömise kaudu, andis ka naisele õiguse, kui ta suutis rahvakogu ees ära tõestada, et tema mees vihkab teda ja ei täida oma mehekohust: "Ei too kapitali"; "Ei kaitse perekonda"; "Ei armatse oma naisega, vaid prostituutidega"; "Viibib tühiste meeste seltskonnas, kes suguvõsa ja perekonda häbistavad." Siis võis naine mehe juurest ära minna ja uuesti abielluda, ning mitte end süüdi tunda, ja mees sai rängalt häbistatud. Muidugi ma mõistan, see oli ja on ikka veel raske, kuid koostöös oma venna ja isaga, oli see täiesti mõeldav tegevusviis. - Ja suurem osa mehi puges pigem nahast välja, kui lasi end sellesse häppi sattuda, sest pealekõige, olid nad naisele kaasavara maksnud, ja seda poleks talle kindlasti tagasi makstud, kui ta niimoodi oma naisest ilma jääb, et teda vääriti kohtleb."

"Kas ma saan õigesti aru, et siis teistkorda päevas ei tohi lüüa?" võttis naisõiguslane julguse kokku ja mõned kuulajad olid juba natuke tülpinud sellest teema jorutamisest, kuid lektori reipuse pärast ei julenud nad avalikult nuriseda. "Jah, saite õigesti aru, teist korda päevas ei tohi lüüa, sest järgmisest päevast algab uus arvamine naise käitumise suhtes. Pärast löömist lausa peab mees oma naist jälle hästi kohtlema, nagu poleks seda eksimust olnudki, mille eest ta karistada sai. Muidu on tema sallimatus naise suhtes teine karistus ja sotsiaalselt väga valus." Saal hakkas etteruttavalt plaksutama, et see teema juba ükskord ammenduks, kuid naisõiguslane säras oma palges ja istus jälle maha, ning viipas käega, et ta jäi vastusega rahule.

Isa Gregorius rüüpas jälle vett ning jätkas: "Nonii, see oli "naise löömine". On veel "Lipu pühitsemine"; "Vande andmine enne sõda, milles sa võid oma lapse ohverdada." Selle peale tegid mõned noormehed esireas demonstratiivseid grimasse, kuid ei julenud midagi öelda, sest kartsid isa Gregoriuse seletust. Oli ta just äsja naisõiguslasega viisakalt rääkinud ja mitte endast välja läinud. Nii ei julenud keegi otse küsida, mis kala sellega on. Keegi ei tahtnud jääda lolliks ja tunnistada, et tema ei teagi seda. "Vande andmine kodust lahkudes, kui oled sattunud kogemata mõne pühapaiga peale. Jagatavas konspektis on ka kirjakohad, nii et säästke oma käsi ja ärge kirjutage, need on tõesti seal olemas. Saate parema naudingu loengust, kui lihtsalt kuulate." Mõned kirjanikud solvusid natuke selle peale, et neil oli keelatud oma kunsti harjutada. Ajakirjanikud olid kõik see aeg diktofonid sisse jätnud, nagu lektor ja loengu korraldajad neid olid lubanud. Nad hõõrusid juba käsi ja nägid pealkirju vaimusilmis. "Gregorius peksab naisi!" ja "Anna oma laps Jahvele ohvriks!" Mida see vanamees õige mõtles - meie elame ju uues ajas, mitte mingis kiviajas või keskajas, kus nii võis teha.
"Kõiki erinevaid rituaalseid õigusi, ei hakka ma siin ette lugema, vaid ütlen nende ühise nimetaja. Rituaalne õigus on Jumala või mõne tähtsa isandaga ühendusse või lepingusse astumine, et kummagile poolele teiselt poolt kurja ei sünniks. Tegemist on mittekallaletungi paktiga sarnaneva olukorraga. Ka selle kohta on kirjakoht." ütles isa Gregorius ning jätkas "Rituaalne õigus peab tagama, et inimene, kes satub mingisse olukorda või peab mingit paika või sündmust läbima, saaks seda väärikalt ja ilma häbitundeta teha, jäädes ikka oma suguvõsa ja kogukonna väärikaks ja austatud liikmeks. Nii näiteks on jalgpalli rituaaliks see, et korraga mängib ühel poolel 11 mängijat, neil on mängujuht e. treener, kes nad õigesse rivisse paneb nagu talle meeldib ja erinevad kohtunikud, kes jälgivad, et kõik toimuks õiguspäraselt. Samuti on see nõnda ohverdamisel või mõnel muul riitusel, selleks et sünniks "püha tulemus" - see, mille pärast üldse seda riitust hakati tegema. Jalgpallis on see mingi kuldkarikas, rituaalis võib see olla näiteks sakraalne elu." Isa Gregorius tegi järjekordse kõnepausi ja ootas kirjutajaid järele, kes tema manitsust polnud ikka veel kuulda võtnud. Kui ta nägi, et tal on jälle jagamatu tähelepanu ja pastakad ei liigu enam, siis ta jätkas "Ka kristlik ristimine on rituaal, mida saab võrrelda šamaanikssünni rituaaliga. Mõlemas tajub selle läbija enese surma ja ülestõusmist ning vastuvõtmist kogukonda. Selle kaudu saab ta endale unikaalsed õigused ja kohustused. Kui ta on miskis vallas võimekam, kui teised, võib ühele riitusele kohe järgneda ka teine riitus, mis seda oskust rõhutab ja lubab seda väärikalt kogukonna keskel praktiseerida. Nõnda on kristluses mungaks ja preestriks minejatel ja erinevate vannete andjatel. "Püha riitus" nagu see, et trips-traps trullis tuleb enne võrestik joonistada ja kokku leppida kumb alustab ja siis kummalgi on kordamööda üks käik, mitte rohkem ega vähem, siis see on ka rituaalist kinni pidamine. Kui me käsi enne sööki peseme, siis ka see on rituaal, või hommikuti oma hambaid enne sööki. Kunagi said need rituaalid välja mõeldud, et kaitsta meid kurja ning haiguste eest, sest selline oli meie algeline teadmine meditsiinist. Seda pole vaja üldse mitte põlastada, sest ka nüüd, me alles õpime geneetika sügavusi mõistma ja pole mitte Targaks saanud, nõnda et meile ei võiks midagi uut õpetada, mida varem ei teatud. Kui te lubate, siis on rituaal selline "võrestik" mis määrab kindlaks mänguruumi ja tingimused, et keegi ei saaks kahju ja kõik saaksid õigesti aru, aga eelkõige, et Jumal, keda inimesed kardavad, oleks mängu võetud, nõnda nagu koolis on hea läbi saada tugeva ja lihaselise poisiga, kel on kombeks kõigile teistele tuul alla teha ja nende lõunaraha ära võtta..." Üks vanem kampsunis meesterahvas tõusis selle peale püsti ja isa Gregorius viipas jälle käega, ning ärritunud vanamees võttis mikrofoni vastu. "Mis asja sina seal räägid? Mina olen terve elu olnud luterlane ja istunud oma koguduse tagareas ja maksnud kirikumaksu ja kõiki muid makse aga sellist jama ma pole eales kuulnud!" Vanamees aga hakkas kohe kogelema, kui ta nägi, et ülejäänud vaatasid tema peale vihaselt, et ta nõnda oli vahele seganud, sest ta ei esitanud ju ühtegi konstruktiivset küsimust, vaid ainult ründas ja süüdistas." "Aga miks sa seda kõike tegid?" Küsis isa Gregorius lahkelt ja relvitukstegeva siirusega. Vanamees hakkas veel rohkem kogelema ja läks ähmi täis, sest nägi, et tal ei ole vastust sellele küsimusele. "Kas pole mitte nõnda, et sa teed nii, et sa usud enese olevat Jumalariigi kodaniku, ja sa pead oma õiguseks ja kohustuseks tema asjade järele nõnda vaadata, et sa maksad kiriku maksu ja käid igal koosolekul kohal - ka see on rituaalne õigus ja selles pole midagi häbiväärset. Kahju, et seda enam nõnda ei praktiseerita..." Vanamees muheles ja tänas selle vastuse eest, kuid istus jälle maha ning ei öelnud enam midagi. Ka muu saalis viibiv rahvas jäi vastusega rahule ning ei vaadanud ka küsijat enam kurjasti, sest taipas, et isa Gregorius sai mehe küsimusest aru, mida nemad polnud märganud. Mees oli küsinud, miks tema nii rumal on, et ühtki rituaali ei teadnud endal olevat, isegi kui ta ristimist nõnda käsitleb. Oli näha, kuidas ka kristlane võis oma oponente sallida, mitte, nagu nad uudistes olid näinud. Kusagil Ameerikas oli üks kristlane oma koguduse kohtusse kaevanud, et kõik oma annetused tagasi nõuda, sest seal oli see seadusega lubatud tegevus, et ta polnud enam rahul oma koguduse poliitikaga. Kui too punase pastakaga noormees ja veel mõnest teisest erakonna noorte edustusest tulevad noored seda arutasid, siis muigasid nad kuuldavalt. Aga kui isa Gregorius väärikalt mööda läks ja neid teretas, võtsid nemad ka viisakama poosi ja teretasid vastu. Kui nad nägid, et ta pole enam kuuldekaugusel, ütles üks neist: "Imelik mees, see kristlane, ei tea kas ta mõnesse parteisse ka kuulub?" "Eks sa mine ja küsi järele!" irvitasid teised, "Tal ei paistnud sinu vastu midagi olevat!" Poiss jooksis lektorile järele ja peatas ta takso peatuses, kus ta viimaks vitaalsele mungale järele jõudis joostud, ise näost punane ja higine. "Ma kutsuksin teid oma partei kongressile, kui te lubate." ähkis noormees. "Oi!" ütles isa Gregorius lahkelt ja viisakalt, kuid kurva alatooniga. "Ma kardan, et ma pean keelduma." ütles ta "Aga mispärast?!?" poiss vaatas teda üllatunult. Kas ta tõesti oli mehest valesti aru saanud, ja tegemist on hoopis kelmiga, kes ei ole nii hea, nagu ta esiti arvas. Kas tema sõnad teineteise mõistmisest ja arusaamisest olid kõik võltsid olnud? "Vaata, kui mina hakkan sotsiaaldemokraadiks, siis solvuvad teised parteid, et ma neid ei valinud; ja kui ma ühe nendest valin, siis solvute teie. Ma olen ju pihiisa ja pean kõiki võrdselt kohtlema. Nõnda nagu tõeline isa ei või laste mängudes ühegi poja poole asuda, sest siis tõlgendaksid need seda erilise soosinguna, ei tohi mina liituda ühegi parteiga, et ma saaksin teie kõigiga võrdse sõbralikusega rääkida. Kas sa saad minust aru, poeg?" isa Gregorius vaatas talle nii siiralt otsa, et poiss vabandas ja lõi pilgu maha. "Vabandust, ma ei mõelnud!" torises ta häbitundest "Pole midagi." Ütles isa Gregorius lohutavalt ja pani oma parema käe raskelt ta õlale, "Tänan siiski, et sa julgesid kutsuda, see näitab et sa oled mees, sest mitte igaüks ei julge seda, et ma kantslis nõnda hirmutav välja näen, et kogu õhu ruumist röövin, ma vabandan selle eest, ma ei tee seda meelega." Ja esmakordselt vaatas poiss üllatunult talle otsa ja mõistis, et temast on aru saadud. Et tema üritus on heaks kiidetud! "Tänan sind, püha isa, Jumal õnnistagu sind!" ütles sotsiaaldemokraat ja jooksis tagasi teistele ka seda rõõmusõnumit kuulutama. Jumal ei olegi ühe koguduse Jumal, vaid kõigi inimeste Jumal!