Lähme Rukist lõikama?

I

Thorwald Aasgrimur Kolumats oli ühes oma tütre, Maarikaga Ihaste hotelli kinni pannud ja pidas Rukis'e kokkutulekut. Uther ja Gunther olid juba isa nimel kohale tulnud ja vabandasid viisakalt Joachimi hilinemise pärast. Thorwald naeratas selle peale heatahtlikult. See mees oli tore, et ta oskas kella tunda - ka siis kui ta pidi hilinema. Ainult Madis jäi ootamatult hiljaks - täiesti mitte-temalikult; pärast oma "Kaarnakivi" väljatulekut oli ta teine inimene olnud ja polnud enam nendel kokkusaamistel käinud. Mõni teine oleks seda tõusikluseks pidanud, kuid Thorwald teadis paremini, mis kärbes Madist hammustab - töönarkomaani tundis ta kaugelt ära, ja sellepärast andis ta muidu nii andestamatu fakti Ülemistele andeks. - Pealegi tahtis ta uurida, kas tema tütar on huvitatud liikmeks astuma. Pärast tubli pooltundi ootamist tuli Madis viimaks kohale ja vabandas kõigi saalis olijate ees ja kätles neid viisakalt. Asi hakkas vägisi pingviinide paraadi meenutama, ning Thorwald muheles endamisi, Maarika tema paremal käel manas ette mõõratud pilgu ja pigistas oma suu kriipsuks. Sellegipoolest kätles ka tema viisakalt, sest ta ei soovinud pärast sellest isaga rääkida, miks ta tema külalisi vihkab. Ka Uku loivas hilinemisega kohale. Thorwald oli jõudnud juba tema unustada ja kortsutas kulmu. Ta ei seedinud tema üleolevat suhtumist, kuid pidi teda ikka sallima. Ning põrguline pakkus käe asemel jälle käppa kahe sõrmega, mille peale ta soostus rohkem uriseda, kui ta teisi hea naeratusega kostitas. Uku ei teinud aga sellest üldse välja ja läks diivanile Valdekiga suhtlema ja tema poja ning naise surma puhul kaastunnet avaldama. Pärast seda oli näha vaid kahe tõsise mehe peanoogutusi ja karulikke kallistusi nagu oleksid nad alles nüüd pika aja järel ära leppinud vennad. Ukul polnud kombeks kaastundeavaldusi kirja või mobiili teel edasi anda ja kuna ta palju ringi ei liikunud ja oli nagu Immaanuel Kant, kes terve elu ainult ühes kvartalis ringles, ei olnud tal võimalust nüüd "Kaarnakivi" klaverimängijana töötava kolleegiga suhelda. Nad olid küll erinevatest maailmatest pärit, üks kristlane ja teine juudi päritolu filosoof - kuid nad ei lasnud sellel pisiasjal end segada. Juttu jätkus neil kauemaks ning Thorwald keskendus teiste külaliste peale. Kui täiskasvanud maha istusid, oskasid Uther ja Gunther, nagu muuseas kahele poole Maarika ümber istuda, sest Thorwald oli parema käe reserveerinud Valdekule ja pahema Joachimile - kes ei teinud sellest numbrit, et ta striptiisi klubi pidas ja sellega harjunud oli. Thorwald ei pooldanud ametlikke litse, ehkki ta ei ütelnud armukestest ära. Ta lihtsalt oli nii armukade, et ta ei tahtnud kedagi teist 'tema naise' peale heitmas näha, või seda endale ette kujutada. See polnud viisakas - annab 'tema naisele' mingi haiguse ja tema peab uue võtma. Nii ei tehta! Thorwald oli väga monogaamsete kommetega mees - ainult üks naine voodis korraga. Ja ta oskas neid kõiki väärikalt ülal pidada, ilma et ta neile teistest hingaks. Miks ta peaks nende tundeid riivama ja neid armukadedaks muutma? Las mõtlevad, et on tema ainukesed.
Ja seepärast pidi Maarika sellise asjakorraldusega leppima. Võidukad poisid istusid samuti maha ja asusid tüdrukut töötlema, kuid pidid leidma, et ta on täiesti töötlematu ning pidur ja keskendusid mossitades uuesti päevateemale.

"Tänase "Rukis" koosoleku olen ma algatanud selleks-" alustas Thorwald tähtsalt, olles deklameerimiseks püsti tõusnud ja asetanud vasaku käe selja taha ning paremat rusikas viibutades, nagu oleks seal mingi marssali kepike ja ta oleks teel Arkaadiasse või vähemasti Thulesse. "-et arutada meie väljavaateid valimistel." Muidugi, valimised! Nad oleksid pidanud seda teadma. Neil oli naiskandidaate vaja. Kõik vaatasid vaislikult ainsale naisele otsa, kes võttis viisakalt punastada ja otsis lehviku välja, millel ilutsesid mustad draakonid rohelisel taustal. Selle äär oli hõbedaga palistatud ning see oli suveniir, mille isa oli Hiina reisilt kaasa toonud. "Mis tuletab mulle meelde - Madis, kuidas sinu suhted su tütrega on?" Thorwald oli seda väga malbe ja viisakalt sooja tooniga ütelnud, ometi käitus Madis selliselt nagu oleks teda vaibale kutsutud, et joobes juhtimiselt tabatud ministriabi vastutava ministri poolt läbi võtta. "Ma ei suhtle oma tütrega, sest talle ei meeldinud mu arvamus - tema mehe - kohta!" urises Madis läbi hammaste, tehes pika loetava pausi 'tema mehe' ette ja taha. Ka tema oli viimaks teada saanud, mis Maldiividel tegelikult juhtus, ning oli ennast mõttes neimanud, et polnud seda läbi närinud ja märganud. Kõik need vihjed, kuidas tema oli lolliks tehtud. Tema Tiffany oli litsiks läinud, kuigi ta teda hoidis ja kaitses. See oli siis palk tema heategude eest, et ta oma tütart nii hullupööra armastas ja talle kõike võimaldas. Milline tänamatu plika - ja nüüd juletakse temalt selle langenu kohta midagi pärida. "Kahju, see on väga kahju, nii ei tohi olla - Maarika, saad sa selles asjas aidata - sa saad nüüd Tiffaniga paremini läbi?" küsis Thorwald inspekteerivalt oma tütre käest, kes uuesti punastas ja lehviku käest lauale oma taldrikule pani - nad istusid kõik ühe ümarlaua ümber nagu Kuningas artur ja tema rüütlid; ainult mõõgad olid veel puudu. Maarika võttis mobiili välja ja hakkas kiiresti rääkima:

"Tiffany, on sul hetkeks aega?"
"Ei, ei ole kooliga seotud, ei vaja abi!"
"Saad sa korraks Ihaste hotelli tulla, mul on sulle üllatus."
"Ei, pole mingi labrakas, tead küll, "Klaabudes" oli ka normaalne, sa jäid ju rahule. Palun tule. Sa oled aukülaline."
"No super, me jääme siis ootama!"

Madis vaatas tüdrukut uurivalt - mida ta veel ei teadnud - tema tütar ei olnud talle kunagi sõbrannast hinganudki, kas nad olid sõbrannad, või olid nad 'sõbrannad'. Madis ei teadnud enam midagi. Kas ta üldse tundis seda tüdrukut, kelle oli ülesse kasvatanud. Ei, Maarika ei saanud olla lesbi - ta isa vihkas selliseid. Võibolla kartis ta konkurentsi. Ega tema poleks ka heaks kiitnud, kui keegi tema Irinaga miilustama hakkaks, ja poleks koguni isegi mees. Ta ei elaks seda üle, kuid tema Irina oli ustav naine, ja nüüd vajas ta seda kindlat linna rohkem kui varem. Kuidas ta oli õnnelik, et temal oli nii mõistev naine, kes oli koos temaga vaikselt kannatanud seda tütre reetlikust. Nemad polnud teda nii halvasti kasvatanud, kuidas ta küll peenetest vihjetest aru ei saanud - ise nii tark ja arukas?! Madisele ei mahtunud see hinge. Kuidas võis tema tütar mitte teada, ta oli ju ometi sellest rääkinud tollel laupäeval - kuidas võis siis ta tütar selle manitsuse vastu eksida!! Noorus on ikka täitsa hukas. Mida ta küll valesti tegi, et Jumal teda niimoodi karistab, ja tema annetas niipalju selle koguduse rajamiseks. Nüüd ta kahetses seda fakti, ehkki oli kordades rohkem tagasi saanud. Kuid talle ikka ei meeldinud sellised hapud tehingud ja et ta õiglane ning suuremeelne mees oli, ei saanud ta seda ka hästi tagasi küsida. Egas ta ameeriklane polnud, kes kogudusi kohtusse kaebab et annetusi tagasi nõuda! Jah, Thorwald oleks kindlasti märganud, kui tema tütar kiiva kisub. Ta isegi kuulis, et preili Kolumats õpib nunnaks. Madisele venis õel naeratus suule - kuidas ta tahtis oma tütart kuskile Kalkutasse minema saata, et ta enam ühegi mehepojaga untsu ei saaks teha. Kui ta vaid teaks, kuhu see tänamatu oma lapse peitis. Koolis ta teda kaasas ei kandnud ja Krähensteinis teda samuti polnud. Tal ei olnud ju tema teada selliseid sõpru - kuid mida tema ka teadis. Ja see mõte mõrutas tema meeles nagu liiga kaua seisma jäänud vein, mis on oma maitse kaotanud ja kust kõik suhkrud on otsa saanud. Ta tundis ennast kui surnud vein. Miks kõik teda kiusasid, tema oli ju maailmale andnud "Kaarnakivi" - Kas sellest ei piisanud? Mida head võiks ta veel teha, et olla täiuslik. Madis ei teadnud vastust.

"Ära muretse, vennas," lohutas teda Thorwald vennalikult "See pole sinu süü, kuid küll Maarika selle ära klatib, ta on ikka väljaõppel nunn ja oskab su tütre jälle õigele rajale vinnata!" Maarika vaid oigas selle repliigi peale ning Valdek vaatas tõsiselt ütlejale otsa "Mina arvasin samuti niimoodi ja tulemuseks oli poja enesetapp ning palju laipu Vana-Ihastes" Madis vaatas kaastundlikult Valdeki poole Jah, tema mõistab, mida ma tunnen, ei ole kerge oma last niimoodi kaotada. Tema ei plõksi niisama tühje lohutusi. Ta oli ju oma naisest enda sünnipäeval ilma jäänud ja tagatipuks vanema kohast koguduses, olles sunnitud klaverimängijana teises vähemas ja mitte nii auväärses koguduses olema. Keda see kottis et nüüd oli see 'auväärne' kogudus kinni pandud. Oleks Valdekule võimalus antud, oleks ta selle kindlasti päästnud. Madis oli selles kindel. See mees oli parem pastor kui see teine, kes oli tema tütart hullutanud. Võibolla see lükkaski tema tütre üle piiri, et pidi selliseid räigeid usuhulle kannatama. Seda ei võinud teada, nad ju ei rääkinud enam. Madisele tuli meelde, et ta oli oma traditsiooni Tiffanyga unustanud - laupäevakud - otseloomulikult, ta poleks pidanud nõnda nürm olema, kuid see ei õigustanud ikkagi sellist reaktsiooni. Temal oli ikkagi õigus olla solvunud - tema oli isa!

Tiffany jõudis lõpuks kohale, kiiremini kui oodatud, sest oli tänavalt küüti saanud. Vend Justus oli kuskilt motika - vana päevinäinud Jawa - välja võlunud ja sõidutas ta kohale ning kadus sama kiiresti, kui oli tüdruku Ihaste Hotelli ees maha pannud. Tiffany hakkas talle juba andeks andma, et see küsimata tema last hoiab. Ta sai ka aru, et poiss on kuskil mujal ning ei hakanud teda läbi võtma, nagu ta Jeesusega talitas. Ta tundis sellele poisile südames kaasa - tema poleks end usus Jeesusesse nõnda kaotanud. Tema istus ise enda hingetroonil ja mitte Jeesus - ning Tiffanyle meeldis nõnda. Kui ta sisse astus ja oma isa silmas, siis Tiffany ilme kivines, kuid Maarika oli seda ette näinud ja hüppas nõtkelt püsti ja jooksis talle järele.

"Palun, leppige ära!" ütles Maarika Tiffanyle sisendavalt
"Ei taha, ta on mõrvar ja teda ei pandud selle eest isegi kinni! Kas minu Mihkel oli mingi terrorist või paadialune, et tema surm arvesse ei läinud! Ta tappis inimese!"
"Ma saan sinust aru, ta ei tohtinud niimoodi teha." ütles Maarika alandlikult "Ma ei saa kõigest aru, mis toimub ja see pole sinu suhtes õiglane, kuid samuti mitte see, et sa kaotad nii mehe kui perekonna." Maarika vaatas avalate hirvesilmadega Tiffanyle otsa, kes tundis end abituna. Esmakordselt tundis ta, et tal võib olla keegi õe sarnane isik. Tiffany kehitas õlgu. "Noh, mis siis ikka, kui ma juba siin olen."

Thorwald asetas võidukalt, kuid mõlema poole tundeid arvestades, Madise ja Tiffany laua otsadesse vastamisi - et nad üksteist kogemata ära ei kägistaks. Vastumeelsus oli mõlema näkku kirjutatud selgesti loetavas tulikirjas. Mõlemad vaatasid kõrvale ja tegid näo, nagu poleks teist olemas.
"Nonii, kuhu ma siis jäin?" küsis Thorwald tehtud häälel ja seletas neid jõuluvanalikul pilgul, liikudes üle terve laudkonna. Uku lubas endale õela muige ja saatis pilgutuse Tiffanyle, kes selle intressidega tagasi saatis ja Madisele ei jäänud see märkamata. Nii et õpetaja ka, tal tuleb selle mehega üks tõsine jutt maha pidada. Madise sõrmenukid värvusid valgeks, kui ta laualina all käsi rusikaisse pigistas. Ta oli tänulik, et tal enam seda sõjaväenuga vööl ei olnud. Praegust oleks ta üle laua karanud ja selle täidlase metskuldi ära veristanud`. - Ja ta julges tema nähes niimoodi naeratada? Kelleks ta end õige pidas, oli ta omast arust surematu.
"Tiffany, kas sa ei sooviks hakata meie esinumbriks?" küsis Thorwald ootamatult. Tiffanyl hakkas veri kõrvades kohisema ja ta mõtles pingsalt, kuna ta oli mõista andnud, et soovib poliitikasse minna. Ei, tal polnud sellist mõtet olnudki - sest ta veetis koguaeg Mihkliga ja mälestus temast kihvatas valge leegina tema sees ja lõikas isukalt tema hingest tükke, nagu oleks see Kebab liha varda otsas, mida saia vahele lõigutakse. Nii et sellepärast ta siia välja kutsutigi? Mõistis Tiffany viimaks. Et teda ära kasutada ja siis minema visata? Ta poleks seda Maarikast arvanud ja saatis temale läbitungiva pilgu, kuid tüdruk naeratas talle vabandavalt vastu ja lõi pilgu maha. Tiffany vaatas tema isa otsa ja taipas. Enesega rahulolev pilk ja avalad žestid ning ilmsed vihjed tema ja ta isa suhtes. No heaküll, mees, kaks võivad seda mängu mängida.
"See teeks mulle väga au - kuid kahjuks pean ma keelduma?" ütles Tiffany alandlikul toonil "Miks siis nii!" küsis Thorwald teeseldud huvi ja nördimusega. Ta ei tahtnud seda kala nii kergesti õnge otsast minema lasta. "Kuna ma oma isaga tülis olen ja perekonda häbistasin, ei ole see poliitiliselt korrektne!" ohkas Tiffany tehtult ja vaatas esmakordselt Madisele silma. Madis ei saanud aru, mida see pilk tähendama pidi. Kas ta tütar tõesti kahetseb? Oli ta üle reageerinud. Võibolla tõesti poiss hullutas tema nii ära ja seal oli tõesti armastus - vähemasti Tiffany poolt - ja tema oli isalikult reageerinud. Madis tahtis oma tütart tagasi. Ta ei talunud oma naise ära nutetud silmi, kui ta töölt koju tuli. Ka tema tundis tütrest puudust, kes soostus ainult oma mehe häärberis elama. See oli võimalik ja ühes mõistetamatus suuremeelsuse puhangus tõusis Madis üles ning avas isalikult oma käed. Ootamatult tõusis ka Tiffany püsti ja jooksis oma isale sülle, kes pidi ühe sammu tagasi astuma, et tool tema selja taga ette ei jääks ja ei sunniks neid mõlemaid maha prantsatama. Nii suur oli Tiffany hoog. Madis oli õnnelik, et tütar polnud talle sülle hüpanud, nagu ta väiksema lapsena alati tegi, see oleks praegust nii imelik olnud. Nad kallistasid üksteist ja nutsid. "Palun anna mulle andeks, isa!" "Jah, ma annan andeks, kas sina andestad ka minule, et ma nõnda?" Kuid Tiffany ei vastanud ja ainult nuttis ning Madis võttis vaikimist nõusolekuna. Viimaks ometi oli maailm jälle mõistuspärane. Viimaks ometi sai ta jälle kõigest õigesti aru ja ei olnud mingit rasket tragöödiat tema perekonna kohal. Viimaks ometi sai ta oma "Taš Mahali" projekti peale keskenduda, mille ta Tiffany ja tolle mehe pärast oli külmutanud. Kui see stseen oli piisavalt pinevust tekitanud, köhatas Valdek kergelt, ning Tiffany vabandas viisakalt ja läks haldjalikult heljudes oma kohale tagasi.

Gunther oleks peaaegu oma kaela ära väänanud, kui tüdruku liikumist jälgis. Ta tundis valulikult, kuidas tal jalge vahel kõvaks tõmbas ja hammustas keelde, et mitte ohata. Uther vaatas vaistlikult tema poole, sest tundis juba ohtlikku lõhna. "Vabandage meid, isa, Gunther ei tunne end hästi, tal kõht valutab, kuid ta ei taha viisakusest teid segada, kas me oleme vabandatud, me võime pärast Maarika käest sisukokkuvõtte võtta..." kummardas poiss viksilt ja viisakalt püsti tõustes. Gunther vaatas temale tänulikult otsa. Ta oli unustanud, et neil see õigus on. "Kõht läheb vist lahti!" kraaksatas ta ning vinnas ennast vastu lauda toetudes raskelt püsti ning kõndis harkisjalus vetsu poole. Mida ta oli õieti mõelnud, et need liibuvad teksased täna jalga pani? Ta oli vaid õnnelik, et püksi värvel polnud rebenenud. Isa oli liiga ametis Tiffany seiramisega, et midagi märgata, sest ta riist oli selgelt välja joonistunud. Isegi Tiffany naeratas talle väljakutsuvalt, maalides tema näo nii punaseks, nagu oleks Gunther mestiits aga mitte puhastverd eestlane. "Te olete vabandatud!" ütles Thorwald hajameelselt Joachim isegi ei pööranud oma poegade poole pead. Talle ei meeldinud nii pehmod kombed. Joosta lauast minema lahtise kõhu pärast, mida veel - ja veel kahekesi. Miks nad nii titad pidid olema, et midagi üksi tehtud ei saanud? Joachimile ei meeldinud see, kuid kuna nad olid seda siiski piisavalt sündsalt teinud, siis ei hakanud ta Madise ja Tiffany leppimist omapoolse perekonna stseeniga ära rikkuma. Küll ta pärast oma poegadega räägib sellest seedimisest, mis ei või koosolekule alistuda. Pooltuhat kõhulihast peaks sellise vea ilusasti parandama, et kõht ei alistu mehele.

Ta ei olnud ju kahte poega siia ilma sigitanud, et nad nüüd selliste asjade pärast nutma puhkevad - mida veel? Joachimi korsett ei lasnud tal piisavalt hingata, kuid ta pidas mehiselt vastu ja tupsutas higi oma laubal.

"Ma siiski pakuksin ühte kohta meie partei noorte ombudsmani kandidatuuriks. Kuna sa oled noor ema, siis võid sa noortele oma elukogemustest rääkida, mis tunne see on ja kuidas erinevaid - " reetor tegi oma kõnes mõttepausi ja saatis kordamööda mõlemale, nii Madisele kui Tiffanyle sooje sisendavaid pilke, et nad ei jõuaks solvuda ega midagi vastu rääkida. "- karisid inimsuhetes vältida. Noorus on ilus aeg!" lõpetas Thorwald oma lause. Tiffany seletas teda kavalalt. "Kui isa on nõus, siis olen ka mina nõus, ma pole veel koju tagasi kolinud." Madis vaatas tülpinult oma tütrele otsa. "Su toas pole äraminekust midagi mujale tõstetud ja see ootab sind juba ammu." Ta noogutas koosoleku juhile märgiks, et tema pole vastu ja Tiffany naeratas avalalt. See tuli tal järjest paremini välja. Viimaks hakkasid need marketingi tunnid end ära tasuma. Muidu ei teadnud Tiffany üldse, mida tal müüa oleks, et neid oskusi, mida ta oli omandanud, ellu rakendada. Ta veel näitab sellele Rukisele ja lõikab tema uhke pea maha, nagu Püha Jüri võitles lohega. Tema ei lase end niimoodi ära naerda. Tema naerab Thorwaldi ja kogu Eestimaa ära ja nõnda maksab ta oma isale kätte, et tema Mihklit ei ole enam. Ainult Maarikast oli tal kahju, ta hakkas aduma, et ka sellele tüdrukule ei meeldinud tema isa mahhinatsioonid temaga. Varsti vabandas end Maarika samuti peavaludega vetsu, kuid kuna tema oli naine, siis soostus Joachim teda isegi kaastundlikul pilgul saatma ja oma tundeid ka Thorwaldiga jagama, kes need tänades vastu võttis. Naised olidki nii ettearvamatud, et ei suutnud meeste mänge päriselt mõista - vähemasti olid nad ilusad ja oskasid kokata. Kõik toit, mis parasjagu laual auras, oli Maarika poolt valmistatud. See oli ka ainus põhjus, miks muidu nii valiv Uku oli soostunud tulema. Ta tegelikult ei sallinud Thorwaldi, süüdistades teda Eestimaa poliitika allakäigus. Temasuguste meeste pärast oli parteimaastik killustunud nagu kohtumõistjate ajal Iisraeli rahva süda. Igamees tegi omaõigust, mis tema silmis oli õige, keegi ei vaadanud suuremat pilti. Ja Ukule ei meeldinud selline lühinägelikus. Kas polnud mitte tatarlased venemaa just siis üle võtnud, kui Rjazan; Nižni-Novgorod ja teised omavahel purelesid, kes on kõige õigem bojaar üle venemaa. Ja mis oli tulemus? - Kaotasid nemad; kaotasid baltimaad; kaotas pool idaeuroopast ja ainult õnnelik saatus, kui tšingis-khaan õigel ajal oskas maha surra, nagu ka Stalin oli õigel ajal surnud, kui ta juba liiga ohtlikuks üldsusele sai, liiga palju oma sõpru ära kõrvetas - siis muutus elu jälle elatavaks mitte nii kangelaspaatosest nõretavaks epopöaks puuslike hämarusest. Samuti purelesid Tallinn ja Tartu ning Viljandi nende vahel, kes on kõige ägedam mees ja kes on kultuurim. Ka Pärnu ütles vahel oma sõna sekka ja Narva ei tahtnud oma ajalugu unustada. Ukule ei meeldinud see, ajalugu võis korduda. Egas nad nüüdki päris vabad ei olnud vaid viisid oma lisandväärtuse rootsi pankadesse. Kuidas said nad siis vabad olla, kui LHV oli end ameerikas segi sittunud ja tema ainus kodumaa kapitalil pank, mida võis kaaluda. Kuid talle meeldis mängu ilu, mida Tiffany paistis kavatsevat, nii et ta hoidis end targu vaos ja ei hakanud mingeid repliike jagama. Viimasel korral oli Thorwald vaistlikult vöö peale kahmanud, kuid tema saablit ei olnud seal. Relva seaduse tõttu oli tema korporatsiooni saabel korrektselt lukustatud relvakapis. Ja see oli ainus, mis takistas Ukul ja Thorwaldil duelli pidamast. Uku oli osav vehkleja. Ka Thorwald teadis seda, tema oli samuti. Seepärast ei soostunud Uku vana vimma üles soojendama ja võttis veidi viisakama oleku ja näitas üles suuremat huvi, kui ta tavaliselt oskas neil kokkusaamistel evida. Pealegi haistis ta lõbusat jutuajamist Tiffanyga, kus ta oma tegelikke kavatsusi lahti seletab. Ta tundis oma õpilast piisavalt hästi, et taibata, kuidas ta kunagi poliitikasse ei läheks. Ta polnud sellist teemat isegi vaevunud temaga juteldes tõsta, ehkki ta pidevalt jutu sellele teemale viis, kui nad tunnis rääkisid - Tiffany sai nendest vihjetest aru, kuid ülejäänud klassile jäid need hämaraks, olid tavalised õpetaja õpilase vahelised jõukatsumised - ja ta oli neisse külmalt suhtunud.

"Ma tänan selle au eest ja olen nõus!" ütles Tiffany viimaks püsti tõustes ja kõik ümarlauda jäänud külalised tõusid samuti püsti ja plaksutasid joviaalselt. Kõige erutunum oli Thorwald. Viimaks oli ta saanud sobiliku kandidaadi presidentuuriks. Nüüd on tal piisavalt aega, et Tiffanyt vormida. Tema minevik oli ka piisavalt kompromiteeriv, et ta ei saanud palju köhida, kuid samas piisavalt positiivne et vähemustele meeldida. Nagu saaksid kolm ühes pakkumise. Ta teadis Tiffany hindeid Kratis ja isiklikke hinnanguid õppejõududelt, mida ta käis eraldi altkäemaksudega veel üle nõutamas. Altkäemaksud olid sama loomulik asjakäik Kratt'is nagu ümbrikupalgad. Direktor vihkas makse maksta. Talle meeldis seda raha hoopis lillede ja kommikarpidena kinkida, mida ta oma praktikantidele ja õpetajatele jagas, kes naissoost ja piisavalt kobedad olid. Miks ta peaks mingeid nõmedaid riiklikke projekte ülal pidama, millega tema ei nõustunud? Las matsid maksavad! Ja Thorwaldile meeldis selliste mõistlike meestega suhelda, keda oli võimalik vajadusel õlitada nagu hammasrattaid, et nad roostetama ei läheks ja kinni ei kiiluks. Nõnda oli see alati käinud. Ausate meest mängud - nagu tema seda nimetas.

Ülejäänud koosolek oli sündmustevaene, sest midagi huvitavamat kui Tiffany enam päevakorras ei olnud.

II

"Kas ma võin?" küsis Madis ettevaatlikult Ihaste hotelli ees oma tütre käest. Ta ei suutnud ikka veel nende leppimist uskuda.
"Jah, ma arvan küll, ega ma jalgsi sinu koju ei kõnni." ütles Tiffany vaoshoidliku alandlikusega ja plaksutas isale ripsmeid.
Madis kihvatas südames: "Minu koju!" Mida ta sellega ometi mõtleb? See on ka tema kodu! Egas ta ei mõtle, et ta võib tema minema visata, nagu mõnda katki läinud riideeset?
"Sa siis tuled koju, näed oma ema?" küsis Madis ettevaatlikult. Vahepeal oli limusiin kohale jõudnud ja ta avas talle vaistlikult ukse. Tiffany ei öelnud midagi, vaid istus viisakalt sisse ja Madis järgnes talle. Kas tõesti hakkavad nad jälle olema see õnnelik perekond.
"Ma mõtlesin, et me pole enam laupäevakuid pidanud." alustas Madis ja maalis oma repliiki veidi oma tavalist kõneviisi, mis oli meelevaldne ja mõjukas. Ta ei võtnud siiski oma pilku tütre pealt hetkekski. Midagi oli tema tütrekesega viga. Ja see hull jutt Irina suust, mis olevat Iisakus juhtunud. Tüdrukud ei ilmu ega kao kirikus teisel pool piiri, et siis Eestimaal tema aias jälle välja hüpata!
"Niinii, ja sa mõtlesid need taastada? Sõbramehepoolest." nohises TIffany asiselt ja vaatas samuti isale ainitiselt otsa. Pärast pikka vaikust, mis kestis terve koju sõidu ja lõppes alles õlakehitusega ukse avamisel.
"Mul on au!" ütles Tiffany ja võttis ulatatud käe enne isa vastu ja läks masinast välja. Ta pidi selleks üle Madise jalgade astuma ning ta miniseelik tõusis sellest poolkummargil sammumisest püsti, paljastades, et tüdrukul pole aluspükse jalas.
Vihast punane Madis tuli talle puhisedes järele ja peatas tema
"Mida sa, kurat, mõtled, sul pole aluspükse seeliku all!! Nii sa minu majja küll ei tule, pane pärast kohe jalga!"
"Ah, sa märkasid." venitas Tiffany hoolimatult ja hakkas alandlikul häälel valetama. "Ma ei või nüüd enam tööstuskeemiaga töödeldud aluspükse kanda, see teeb mulle raske lööbe ja siis ma ei saa enam tooli peal mitu tundi istuda. Kui sa tead head rätseppa, kes selliseid aluspükse teeb, mida pole tööstuslikult töödeldud, panen ma need kohe jalga, muidu aga ei tahaks ma jälle jalgade vahelt leemendama hakata. Arstid hoiatasid, et ma võin niimoodi viljatuks jääda."
Tiffany manas ette eriti süüdlasliku ja alandliku pilgu ning langetas pead, nagu ootaks nüüd oma karistust. Madis ei suutnud tema peale pahane olla, kui ta nii löödud olekuga seisis. Ta polnud seda teadnud. No muidugi. Lööve! Kuidas ta võis nii idioot olla - tema tütar ei ole libu!
"Hea küll." ütles Madis üleolevalt, "Su ema ootab sind, lepi ka temaga ära!"
"Jah, isa!" ütles TIffany alandlikult ning kõndis graatsiliselt lehvides koju. "Jobu" mõtles ta oma südames. "Sa ei tunne mind üldse, ja nimetad end minu isaks!"
Leppimine Irinaga oli sama südantlõhestav ja kõikehõlmav. Irina oli isegi Tiffany pildiraami ära parandanud, mis ta toas kummutis ootas ja selle korrektselt oma kohale asetanud, nõnda et neitsi Maarja võiks tema tütrekese üle valvata.

Kusagil vaimumaailmas tantsis Leonidas Sumatin ühe teise kratiga fox-trotti. Tiffany oli tagasi, tema territooriumil. Milline rõõm. Ta teatab kohe kõigile, et plaanidega võib edasi minna. Ja mis mahlakas õelus oli tema sisse pugenud! Seda pidi peaõelusega jagama.

Luutsiver ümises endamisi ühe Eesti muusiku laulu, kelle nime ta alatasa ära unustas, polnud tema asi ka eriti.

"Memm kinkis mulle karabiini
ja taat see neli padrunit
ja õeke see tõi meremiini
ja veli neli pagunit
mul karmanis on parabellum
ja karmanis ka aatompomm
ma sekkun igaühe ellu
ehk küll ei sekkund onu Tom
ju kuldab päike kevadteesid
lind laulab sinitaeva all
on riigimeestel pikad teesid
neist pooled musta mantli all
et neeger viksima pead kingi
ja ajalehti hõikama
siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukist lõikama."

"Boss, boss, head uudised, Tiffany on tagasi, ta on valmis. Võid kohe täna õhtul minna!" hõikas Leonidas higist leemendades ja rõõmust kareldes nagu mingi hagejas.
"Tõesti nii?" küsis Luutsiver kapteni toonil, nagu ühes kindlustusreklaamis oli näinud. See reklaam nägi välja niimoodi. Mees üle parda, karjub appi. Junga näeb seda ja jookseb madruse juurde ning hõikab: "Härra, mees üle parda, härra!" ja ulatab päästerõnga üle. "Ole mureta!" teeb too geisuudluse õhku ja läheb selgelt geiolekuga edasi joostes järgmisele dekile, kus annab päästerõnga üle vanem-madrusele samade sõnadega: "Härra, mees üle parda, härra!" ja junga ei jää kaugele maha. Siis lähevad vanem-madrus; madrus ja junga kapteni poole ja ütlevad komando sillalt vanem-madruse isikus "Härra, mees üle parda, härra!" ning kui kapten võtab kingituse vastu küsib ta üle: "Tõesti nii?" ning alles siis lähevad nad reelingu juurde ja seletavad, kuidas üle parda käinud reisija ilusasti ära uppus, ning kaptenil ajas selle peale vaid kergelt luksuma. Ning kõik pöördus tavarutiini peale tagasi. Tuli repliik, "Meie kindlustus teid ulpima ei jäta!" Lutsiverile oli see reklaam meeldinud. Oskavad ikka teha need inimesed. Ta teadis paremini, kuidas see inimese päästmine käib, või ta ei tea, kuidas ta oma toidulauda igapäeviti täidab.

"Võta omal päev vabaks, sa oled selle ära teeninud!" ütles Luutsiver ootamatu suuremeelsuspuhanguga ja delegeeris oma kammerteenri ning stilisti kohale, et end kohtinguks üles lüüa. Tal tuleb kuum kohting Tiffany Ülemistega, oojaaaah!!! Just seda ta oligi tahtnud. Ta tundis, kuidas tema riist jalge vahel jäigastus.