Sümpoosium

Uku Sepp oli jälle klassi ees ja andis filosoofia tundi ning õpilased vahetasid oma mõtteid õpataja uue hullu "Waimusünnitise" üle. Eluri vennad rõhutasid seda fakti eriti, et miski nalja pärast oli Uku tekstis kõik "v" tähed asendanud "w" tähtedega, nagu see oleks kuidagimoodi hääldust muutnud. Ja nii nad rõhutasid seda mingi ameerikaliku slängiga, nagu tahtnuks nad alati öelda "What" ja mitte "Vabariik" või sel korral "Ewangeelium". Kust oli ta üldse selle Anaki evangeeliumi välja võlunud ja miks pidi see klassi kottima? Kas nad pidid seda võtma usupropagandana ja usklikeks hakkama? Nad olid väga lõbustatud sest tajusid, et sellest tuleb äge filosoofia tund. Mitte et eelmine õpetaja oleks halb olnud - ta oli väga kompetentselt seda tundi andnud ja fakti truult - kuid ta mõjus kuidagi elutult, ei tekkinud kordagi tunnet, et see inimene oleks kasvõi valest kohast üle tee läinud või vilkuva kollasega läbi valgusfoori ning viipuvate autojuhtide rusikate kiuste oma asja edasi ajanud. Ta oli lihtsalt liiga korrektne õpetaja, et üldse uskuda, et ta elus oli. Ja pealegi oli tal see krunn juustes, mis talle eriti range ilme karikatuuri õpetaja-guvernandist andis, et nad ei suutnud teda tõsiselt võtta. Nad küll ei seganud tundi, nagu nad tavaliselt tegid, aga ega nad sellepärast paremini ei õppinud, sest tema kuiv jutt ei jõudnud lihtsalt kohale. Oli see Uku kes ta oli, pervert või pedofiil või pede või kurat, aga vähemalt ta pingutas oma klassiga ja ei lasnud kellelgi maha jääda. Ju tal oli mingi egotripp, et ta ei võinud isegi unes näha, et keegi saab tema klassis midagi alla C või õigemini B. Kui sa julgesid C saada, mis oli ju lausa 4 siis ta õelutses sinuga veel kaua tagantjärele, sest tema tunnistas ainult 5 ja 5+e mille ekvivalendiks olid B ja A ning otseloomulikult oli Tiffany Ülemiste tagasi. Ka selle üle olid Eluri vennad õnnelikud, et tal polnud enam kõhtu ees ja temaga sai jälle rääkida. Nad tahtsid alati teada, kuidas see temaga juhtus. Võis mõne teise tüdruku hullutamisel kasuks tulla, kuidas taibusid võtta. Sest nende jaoks oli Tiffany nii ajudega tüdruk, et nad ei julenud teda kõnetada, et selliseid ettepanekuid teha, ja kuna ta pidevalt Ukut korrale kutsus kui see seksuaalse alatooniga vihjeid tegi, siis nad kartsid, et ta tõesti keerab neil riista otsast, nagu Tiffany klassis ähvardas teha, et õpetaja Kolumatsi suunas ebakorrektse repliigi tema rinnahoidja vale suuruse kohta tegi. Uku oli öelnud: "Kui sa veel kõvemat push-up brad kasutad, võin ma juba siit laua tagant sulle riista rindade vahele lükkida." mille peale Tiffany oli hakanud urisema ja läkastama nagu mingi langetõbine hüaan: "Anna minna, värd, ma juba tahan ammu sinu riista ära keerata, tule peal ära küpsetada ja sulle kurku toppida, et sa selle kätte ära lämbuksid, et sa selliseid sõnu suhu võtad, äkki käib su riist ka?!" Klass jäi siis hiirvaikseks ja arvas et õpetaja kaotab enesevalitsuse, kuid see vaid naeratas õelalt ja viskas kulpi ning lausus: "Sõnum vastu võetud, ei kiusa enam õpilast ja annan tundi."
Ja seetõttu kuulasid ka Eluri vennad tema tunnis tähelepanelikult, ehkki nad üldse filosoofiast aru ei saanud. "Joed" oli neid lausa nutma pannud, milline nõme tellis, või "Sofie maailm." Mida kuradit, kui tüdruk seda ei taha, siis ei olnud teda üldse nende jaoks olemas. Milline nõme vanamees elab kuskil metsas onnis ja kirjutab alaealisele plikale kirju, ja siis ei püüa teda ära vägistada? Nemad ei saanud sellisest süzeest aru. Nad olid pärast põgenemisstseeni raamatu minema visanud, nad ei saanud aru. Kuid Uku oli nende meelest äge, sest tema tunnis sai vabalt rääkida ja ta rääkis ise ka neil teemadel põdemata. Seepärast oli Uku parem õpetaja kui tema asendus, kuid asendus oli jälle ilusam inimene, nii isiksuselt; käitumiselt kui ka välimuselt. See lausa rõhutas seda kristlase ja vene torulukksepa anektooti, mida õpetaja oli vahetunnis rääkinud, sest ta oli juudi päritolu ja vihkas kristlasi. Tema ei uskunud, et Jeesus on Messias. "Mees tuleb koju ja vaatab, et vets ajab ülesse ning kutsub naabri appi, kes on kristlane ja tuntud akadeemik. "Ole mees, aita välja, mul pole raha, et san-tehnikut välja kutsuda!" Kristlane naeratab teadvalt: "Ma tean mida sa vajad!", ning paneb potile käed peale, kuid ummistus ei kao kuhugile, ju oli liiga kõva vaim sellele loitsule ja palvele. Mees vannub ja põhjab ning uriseb: "Kas ma tahtsin et sa mu potti silitad, tee korda!" Kuid kristlane ei suutnud ka pärast mitut katset aru saada, kus see "kurivaim" asub, mis ei lase potil korrektselt voolata. Mees andis alla ja kutsus esimeselt korruselt kojamehe Vasja. Kojamees sõimas ropult ta näo täis, ja trepikoja kajas tema põhjamisest, kui ta oma artriidiga neljandale korrusele loivas, poti üle vaatas, käe potti pistis, korraks tõmbas, nii et junn korrektselt alla läks, tõmbas veel vett peale ja pühkis vetsu paberisse käed puhtaks ning loivas tagasi esimesele korrusele, unustamata kristlast kes seal näost valgena kõrval seisis kostitamata: "Jop twoi matj - ise ei osanud kätt sisse ajada, või oled valgete kätega et ei taha mustaks saada?" Nende meelest oleks ka tulnud pigem ropendav kojamees vetsu parandama kutsuda, kui mingi kristlane, kes seal oma hookus-pookust teeb.

Aga mida arvata Anaki ewangeeliumist - sellest nad aru ei saanud. Tuli pärast jälle Tiffany käest konspekti laenata, sest kuidagi moodi, oskas tema õpetaja hiinakeele alati lahti kirjutada, ja tema käekiri oli nii ilus ja korrektne nagu ta seda ainult kodus teekski. Tema probleem oli see, et ta polnud odav - ta küsis 2 eurot A4 eest ja seletas, et siis teil on monetaarne motivatsioon seda konspekti ka läbi lugeda ja mitte lihtsalt copy-paste sellega teha. Ning õpetaja kindlasti ka teadis sellest, kuid ei teinud teist nägugi. Ju talle koguni meeldis see tõik, et ainult üks õpilane saab temast aru, ja teised nutavad end tema kodutööde saatel pärast keskööd kooma laadsesse transsi. Sest selliseid kõlakaid räägiti eelmiste lendude kohta. Kuipalju see nende klassi kohta tõsi olnud, ei osanud keegi öelda, sest keegi ei julenud tunnistada, kui närvi õpetaja neid ajas. Kus ta üldse oli selliseid mõjutustehnikaid õppinud, et ta kõiki suutis nii närvi ajada ja siis jälle sündmus maha rahustada, nagu poleks midagi olnud? Kes see Uku Sepp õige inimesena oli, et ta niimoodi seda tundi andis?

II

"Kas olete mu ewangeeliumi läbi lugenud?" küsis Uku ja ei vaevunudki pilku üle klassi libistama, vaid puhastas hoopis -niidiga hambavahesid. Ta võis ka seljatagant nende ebalevaid noogutusi kuulda ja nende nõutuid pilke, et nad ei saanud midagi aru. Uku oli endaga rahul ja registreeris, et Tiffany jälgib teda pingsalt ja tema ristis käte küüned on juba tšemprit valusalt pigistamas, mis tähendas, et tüdruk ootas, et ta tunniga edasi läheks.
Preili Kolumats tõstis ebalevalt käe, ja just sel hetkel lõpetas õpetaja oma hammaste puhastamise ja pööras ringi, mis pani tüdruku punastama ja kokutama, sest Uku vaatas talle täpselt silma sisse. Oma väikese kasvu tõttu, olid nende silmad samal kõrgusel, kui tüdruk laua taga istus. "Sa küsisid?" venitas Uku sarkastiliselt nagu ta ei oodanudki tema küsimust, kuid tüdruk võttis oma julguse kokku ning oli natuke enda peale tige, et ta alati tunnis nii närvi läks.
"Miks te neid töid niimoodi kirjutate, härra, need ei ole ju autentsed, need ei ole piibliga kooskõlas?" "Kas nad peavad seda olema?" osatas õpetaja sarkastiliselt vastu, ning preili Kolumats sattus veel rohkem segadusse. "Eeeh, ... mmm. " Sel hetkel oli tal raske olla blondiin ja ta hakkas oma juuste kiharatega mängima. Ta tegi seda alati vaistlikult, kui oli väga närvis. "Ma mõtlen, et kas ma pean seda nüüd uskuma vä?!" "Miks sa siia kooli tulid?" küsis õpetaja tõsiselt. "Ei! Ma ei mõelnud! Palun vabandust!" ehmus tüdruk ja lõi pilgu maha. "Ma ei pidanud oma küsimusega silmas, miks sa õpid siin koolis, vaid lihtsalt kirjeldust, kas sa hoomad, mis ainet sa siin õpid." venitas Uku ilmse rahuloluga, nagu oleks ta tüdruku piina ja segadust nautinud. Saal oli hiirvaikne ja kõik jälgisid seda kahekõne, mis õpetaja ning preili Kolumatsi vahel toimus. "Eeeh, Kõrgem Riiklik Akadeemia Teoloogiale ja Turundusele - see on..." alustas preili Kolumats, kuid Uku lõikas talle vahele: "Täpselt - teoloogia ja turundus!" Ja kui tüdruk teda mõistmatult vaatama jäi, siis jätkas õpetaja muheledes. "Te ju õpite siin tulevasteks teoloogideks; müügiagentideks ja muudeks sellisteks inimesteks, kes peavad elus läbi lööma, kuid selleks te peate ennem teadma, kuidas üks hea reklaam toimib ja inimest mõjutab. Ka selline "ewangeelium" -" õpetaja viibutas konspekti käes, mille ta oli kiire viipega laualt võtnud ja tagasi klassi ette astunud "-pole midagi muud, kui reklaamtekst, mis peab midagi pakkuma ja seda mingil viisil lubama. Nii et mis on selle "ewangeeliumi" lubadused." Klass hakkas ebalevalt mõmisema, kuid keegi ei julenud vastata, sest nad ei teadnud, kuid keegi ei julenud ka seda tunnistada. Uku vihkas ennast, et ta nii harimatute matsidega pidi läbi käima ja viipas Tiffanyle "Sina seleta!" ütles ta laisalt ning Tiffany tõusis korrektselt püsti ja hakkas ladusalt deklameerima "Selle evangeeliumi mõte on öelda, et naised ei ole süüdi, vaid mees ise vastutab oma tegude eest, mis sest et mees on üle kantud demoniseeritud olendile, on siin antud mõista, et inimene ei saa vastutada selle eest mida ta ei tea. - Kuigi tavaliselt on seadusandluses öeldud et seaduse mitte tundmine ei vabasta vastutusest, sest selle mõte on ärgitada inimesi end seadustega kurssi viima, kuid kui mingi teatud "seadusega" pole võimalik end mõistlikul viisil kurssi viia, siis ei saa ka oodata, et inimene seda teaks. Samuti tunnustab see "ewangeelium" individuaalsust, kuid seab sellele kindla piiri, mille pärast on ka Koljati isik ära toodud, ehkki ajaline lõige on väga laiahaardeline ja otsitud, algus on ju loomismüüdist ning keskpaik kisub juba kohtumõistjate ja kuningate aega ning lõpp viitab juba Jeesuse õpetusele. Aga üldine suunis on selgelt hoomatav, et ära riku abielu, mis peab andma raami korralikuks ühiskonna raamistiku algatamiseks. Siit saaks vabalt edasi minna et mõne lisa looga tuua sisse, miks on vaja, et sõjaväel siiski relvad on, kui inglite kirjeldus selgelt selle vastu rääkis. Oli hästi aru saada, et autorile ei meeldi relvad ja sõjavägi ja et ta on patsifist. Muidugi, tundes õpetaja Uku Seppa-!" Tiffany jättis lause lõpetamata ning istus maha, ning kogu klass muigas, ka õpetaja muigas rahulolevalt ning jätkas tunniga, nagu poleks midagi olnud "Nii et mis on teie sõnum, mida te tahate laiadele massidele maha müüa, mis on teie-" Uku mõtles veidi ja jätkas siis "Mis on teie Diablo!" mis peaks inimestel südame põksuma panema - või seisma?" Poisid ahmisid õhku. Tüdrukud hakkasid sosistama "Kas Ukule tõesti meeldivad arvutimängud?" küsis Uther Eluri oma vennalt, kes talle nõutult ja kulmu kortsutades õlgu kehitas. Nende isa vihkas arvutimänge ja ütles et need hävitavad ajurakke ja lubas neil ainult kätekõverdusi ja kõhulihaseid teha. Ta oli isegi nende ostetud nintendo aknast välja visanud ja ähvardanud neil kõik sõrmed ära murda, kui nad veel sellist saasta oma taskuraha eest ostavad. Aga nemad olid salaja palju rasket tööd teinud, et selle hinda kokku kraapida. Ja nende isa ei teadnud kui palju need vidinad maksavad, nad ei julenud talle öelda, sest võibolla ei kiida ta ka seda heaks. Nad pidid selle nintendo eest niikuinii 200 kätekõverdust ja 300 kõhulihast tegema. "Selleks et te lugupidamist ja mehisust õpiksite!" urises isa neile vastuseks, kui nende nõutuid pilke nägi "Või kuidas te muidu oma riiki kaitsete, lasete mingil ameeriklasel siia lennata või?" Nad kartsid oma isa, sest ta oli nende meelest hull. Uku oleks palju normaalsem olnud, tema oleks aru saanud, ta ju oli ka Tiffanyle andeks andnud.

Klass hakkas meeldivalt sumisema ja esimest korda nägi Uku kätemerd ning lasi seekord õhinal Utheril vastata. "Ma arvan, et hea mõte oleks kui saaks male ja kaardimängu kokku ühendada, nõnda et igal malendil oleks muudetav atribuutide nimestik ja mänguvälja saaks erinevate reeglitega sujuvalt muuta. See oleks parem sõjastrateegia kui koguaeg sama laua taga mängida, ma arvan." ütles Uther ja istus jälle maha. "Ma ei ole su idee vastu, kuid kas sa mõtled seda niisama või päriselt. Ole endas kindel, kui sa midagi mõtled ja ära "nagu" või "enda arvates" tee vaid "tea" et sul on "õigus"! Või kas Jeesus kahtles, et tema on Messias? Mida siis teie siin teete!" Ja esmakordselt sai klass aru, mida õpetaja üritab neile öelda, kuid Tiffany põrnitses igavusest aknast välja ja mossitas. Ta oleks tahtnud olla Mihkliga; ta oleks tahtnud olla oma lapsega. Hea vähemasti et see jaapanlane oli nõustunud tema lapsehoidjaks hakkama. Tema isa oli käinud juba tema häärberis lapse järel sõnadega, et alaealine ei peaks last kasvatama. Ta tänas siiamaani Jumalat, et ta isa nii juhm oli ja ei osanud mõelda, kuhu ta lapse võiks peita. Kodus suutis ta samuti oma päeviku nii ära peita, et seda isegi teenijad üles ei leidnud, ja nemad koristasid iga päev tema tuba. Aga nüüd elas ta lesena üksi mehelt päritud häärberis, mida teised klassi kaaslased hellitavalt Krähensteini lossiks nimetasid. Hea et Takahiro nii mõistev oli, see vend Justus samuti, kuigi ta ajas talle hirmu nahka. See tüüp oli täiesti teiselt planeedilt. Kust ta üldse välja karanud oli! Mida ta üldse siin teeb? Kui ta poleks alaealine, ei saaks täiskasvanud tema elu niimoodi käsutada.

III

Pärast tundi kohtusid Uku Sepp ja Tiffany õpetaja kabinetis. Õpetajal oli jälle kallis Havanna sigar näpus ja Meukowi klaas teises käes. Ta polnud unustanud seekord "Kellukest" kaasa võtta, et ta saaks viisakas olla, seepärast veeretas Tiffany oma klaasikest käes ja põrnitses enda ette, niikaua kui õpetaja endal olemise mugavaks tegi.
"Miks?" küsis Tiffany ilma sissejuhatuseta ja ei öelnud rohkem midagi ning istus samuti maha. Ta rüüpas veidi kellukest ning ootas. Õpetaja lasi ootuspäraselt vaikusel venida, enne kui vastas irooniliselt. "See on ju elementaarne kallis Tiffany-"  "Kui sa veel sellist familiaarset tooni kasutad, tapan ma sind ära!" urises Tiffany hoiatavalt vahele. Ta oli aeglaselt oma pea õpetajat põrnitsema liigutanud ja pigistas tugevasti klaasi oma käes, imestades ainult, et see survele järele ei anna. Ju olid mingist tugevamast ainest tehtud, sest Tiffany polnud mingi pehmo tüdruk ja võis poksikotist saepuru välja peksta küll. Uku vaid naeratas mõistvalt selle peale. "Kas pakun sulle kummeli ja eukalüpti teed, sünnitus oli kindlasti raske - mul baarikapis on." Ja üllatuslikult pani õpetaja oma tavalised kaaslased ära ning keetis kiirkeetjaga kuuma vett, mida ta Häädemeeste pudelist kiiresti sisse valas ja juhtme stepslisse suskas ning otsis teelehed ülesse ning pani küsimata klaasi. Tiffany jälgis teda võlutult, sest see oli nii ebatavaline vaatepilt. Naiselikult hoolitsev Uku, kes üldse ei õelutsenud ringi. Kui tee oli valmis asetas ta selle korrektselt lauale, missest et see oli serveeritud viskiklaasis. Mehel vist polnud teisi. Tiffany tänas vaikselt ja vahetas klaase ning rüüpas ahnelt teed, tegemata valuaistingust väljagi, mida kuum tee tema käele läbi klaasi põhjustas. "See klass ajab mind hulluks, ja see tee on ainus mis mulle mõjub." selgitas Uku tüdruku küsivale pilgule. "Vähemalt oled sina meil olemas." muheles Uku soojalt. "Anna mulle teada, kui sa midagi vajad, mis tuletab meelde-" Uku otsis oma mobiili välja ja helistas luba küsimata tüdruku mobiilile, kes kergelt ärritunult, kuid lõbustatult vastu võttis ning tema numbri registreeris. "Aitäh?" muheles ta veidi "Ja mille eest?" "Muidu ei saa sa minule helistatud, ma ei võta tundmatuid numbreid vastu, vaid möllin neid viirustega kinni. Lapsevanemad, saad aru, minu ameti pärast." vabandas Uku ja Tiffany mõistis teda liigagi hästi. Tema ju oli samal põhjusel õpilane Kratt'is või kas tema oli seda tahtnud, ta tahtis olla normaalne tüdruk, kes käib poistega läbi ja räägib eelmise reede filmist mitte positronide negatiivinteferentsist või massi jääkmahtuvusest valguse painutamisel prismas. Just sellepärast tal oligi nii vähe sõpru, tähendab mitte ühtegi, et ta oli liiga tark tüdruk. Keegi ei julenud temaga rääkida. Noh Kolumats julges, kuid tema oli ka blondiin, ja Tiffany ei teadnud, kas selle üle rõõmustada või meelt heita, et ta võis ainult ühe blondiiniga rääkida. Ja pealegi ei saanud ta suurema osa ajast temast aru. Uku küll sai, kuid temal oli mingi muu kiiks, millest tüdruk aru ei saanud.

"Sa tahad vist teada, mis mul viga on?" küsis Uku uurivalt. Tiffany vaatas talle huvitatult otsa. "Ma olen pedofiil!" ütles Uku alandlikult ja jälgis tüdruku reaktsiooni, kuid seda ei tulnud, tuli vaid tähelepanelik ainitine pilk. "Ei ma ei ole kedagi käperdanud, mulle meeldib lihtsalt see mõte neid mõttes lahti riietada. See oleks ilmne nõrkuse väljendus, kui ma enda himudele järgi annaksin." Tiffany vaatas teda kulmu kortsutusega. "Sa soovid siis öelda, et sulle meeldib vaadata beefstake'i ja seda süüa tahta, kuid siis sa ei söö seda siiski ja piinad ennast selle mõttega ja oled veel uhke, et enesest võitu said? Oled mingi kreeklane vä?!" Uku muheles tüdruku rahuliku reaktsiooni peale. Ta oli seda alati teadnud, tüdruk saab temast aru ja näeb teda läbi. Miks ta muidu niimoodi klassis reageeris kui ta preili Kolumatsi kallal võttis. Kuidagi Tiffany tajus koletist tema sees ja soovis vaistlikult teist tüdrukut kaitsta, ükskõik kuidas see väljapoole paistis. Samuti teadis ta ka seda, et Tiffany ei tuleks talle kunagi ettehoiatamata kallale, kui ta ise midagi rumalat ei tee. "Just sellepärast sa mulle meeldidki." õrritas Uku oma lemmikõpilast kuid Tiffany saatis talle põlastava pilgu, "Mitte ka sinu parimates unenägudes, või ma tulen öösel su unne ja peksan su vaeseomaks!" Uku muigas selle vastuse peale heatahtlikult ja leebelt ning kallas endale ka kuuma vett teelehtede peale ja jõi otse klaasist valuaistingut ignoreerides. "Kuidas sa tunniga rahule jäid?" küsis Uku "Miks sa seda minu käest küsid, sina oled ju õpetaja?" urahtas Tiffany vastumeelselt. "Ilma sinuta ma seda tundi ei annaks, isegi Sokrates oleks sinuga rahule jäänud, kuid tema ajal ei lubatud seda naistele õpetada, nii et see ütleb palju." Tüdruk vaatas teda huvitatult. "Sa ütled, et tüdrukud ei peagi seda kõike õppima?" ja kui õpetaja noogutas rahulikult, pani Tiffany klaasi käest tõusis püsti ning viskus õpetaja käte vahele, kes kiiresti reageerides lükkas enne oma klaasi ka käest laua peale. Ta patsutas hellalt tüdruku selga andes mõista: "Kõik on korras, kuid tõmba nüüd uttu!", kuid tüdruk ei hoolinud. Miks ei võinud ta olla Uku tütar, tema ei oleks nii nõmedalt kokutama hakanud, kui ta oleks 'suhu võtmise' kohta küsinud. Tema käest oleks ta võinud kõike õppida, mis tal eluks vaja läheb, ilma et ta peaks end alla suruma ja ohtu seadma. Miks teda küll sellise perekonnaga karistati, kes teda üldse ei mõistnud? Võibolla oleks siis Mihkel ikka veel elus? -  Ja Tiffany hakkas nuuksuma. Kui ta seda märkas, oli ta enda hetkelise nõrkuse peale vihane ja kogus end kiiresti. "Vabandust, ma ei tunne ennast hästi." ütles Tiffany nõrgalt ja kohendas oma koolivormi ning asus jälle oma tugitooli ning rüüpas vaikselt teed.

"Sa ikka süüdistad end Mihkli surmas?" küsis Uku tasaselt ja rüüpas oma teed ning oli vihastama ajavalt malbe ning üldse mitte oma tavalises sarkastilises olekus. "Tegele oma asjadega!" urises Tiffany vihaselt. Uku jättis selle repliigi tähelepanuta ja jätkas. "Kui sa valmis oled, anna mulle teada, mu uks on alati avatud - kuid helista reedeti kella. Eriti kui sa hommikul kell 7 tuled!" Tiffany vaatas teda vastumeelselt, sest selline repliik äratas tahes tahtmata huvi. "Ja mida sa teed reedeti kella seitsmest alates. "Mulle meeldib vannis mediteerida ja ma ei kanna oma korteris kõndides aluspesu, sest mul on allergia. - Tööstuskeemia tekitab mu nahale löövet, seepärast ei või ma neid aluspesusid kanda, mida poes müüa on ja ma ei tea ühtegi talutavat rätsepat, kes neid õmbleb." ütles Uku õigustavalt ja nähes tüdruku lõbustatud muiet ütles ta isalikult. "Sina ei või ka minust niimoodi mõelda, nagu mina ei või sinust, ma võin palju küll lubada, aga sina ei või minu tilli vaadata, see pole sünnis." Uku manas esile vagatseva tooni ning võttis karikatuurse kirikuõpetaja poosi ning Tiffany ei saanud muidu, kui pidi naerma puhkema. Kui ta oli end tühjaks naernud tõusis ta püsti ning kummardas viisakalt "Tänan tee eest!" "Tänan lugupidamise eest, kuid Eestis ei kummardata niimoodi." tähendas Uku viisakalt ja aupaklikult. "Mulle meeldib kummardada, see sobib tüdrukutele, kui nad õpetajate ees kummardavad. Siis on rollid selgemad." tähendas Tiffany viisakalt ja kõndis graatsiliselt lehvides nagu mingi haldjas kabinetist välja. Uku vaatas temale nukral pilgul järele ja vangutas pead: "Pole ime et jumalad ja kuradid sind taga ajavad - põgene vaba laps, põgene, miks sa peaksid neile kätte langema!" Kuid Tiffany oli liiga kaugel et seda vaikset üminat kuulda. Uku pöördus tagasi oma sigari ja Meukowi juurde ning hakkas Sartret lugema. Oli olnud ilus tööpäev.