Marmoringlike seinapeal

Mihkel oli Tiffany elusa ja tervena koju toonud ja üldse mitte teda nahka pannud, nagu tema vanemad olid südames värisenud. Terve õhtu oli ta muljetanud oma klassi kokkutulekust kuni magama uinus. Õnnelikud vanemad silitasid tema pead ning tõmbasid talle teki tasa ja ettevaatlikult peale ning kõndisid kikivarvul tema toast minema.
"See on ikka hea et ta hakkab viimaks oma klassi sisse elama." lausus Madis rahulolevalt, ning Irina noogutas selle peale. Ta nagu tahtnuks midagi öelda, kuid siis mõtles ümber. Ka nemad läksid magama, sest oli juba hilja.

Kell 3:14 öösel
Tiffany nägi unenägu pii-väärtusest, mis teda taga ajas ja püüdis talle selgeks teha, et keha pole vaim ja et ta peab selle hülgama. Siis tuli nurga tagant üks naturaallogaritm ja hakkas end astendama. "Kasi minema!" röögatas Tiffany unes, kuid ta keha magas edasi, ja keegi ei kuulnud, mis ta unenäos nägi. Naturaallogaritm keksles pilkavalt eest ära ja ei lasnud end lüüa. "Ei! Ma ei taha sind!" Kuskilt oli ruutjuur välja hüpanud ning hakkas talle ühel tahvlil Pythagorase teoreemi selgitama, mis Pythia valmidega kokku sulas ja lõpuks kuningas Pyrhoseks muutus, kes oma krooni peast võttis ja tema jalge ette asetas.

Korraga leidis Tiffany end ühest raamatukogust. See oli ilus, nagu isa töökabinet, milles too tavatses oma tähtsaid asju telefonil arutada ja tolles suures kastis, mida arvutiks hüüti, mingeid tabeleid taga ajamas. Tiffanyle meeldis paber rohkem, sest see ei kannatanud elektri katkestuste all, ja seda sai ka küünlavalgel uurida ja lugeda ning täis joonistada. Ning see ei pahandanud üldse, kui tema peale mõni plekk tehti. - Kuid arvuti,... tee sellele plekk peale, ja siis said kodus kuulda kui kallis ja tähtis asi ta oli. See isegi lõhnas nii turvaliselt nagu isa kabinett - tindi ja vanade raamatute järele. Tiffany kõndis selles raamatukogus ringi ja luges erinevaid raamatuid selle riiulis. Lohse; Luther; Nietzsche; Lao-zi; Pythagoras; Sokrates; Platon; Aristoteles jne. Kõik need nimed olid segamini asetatud, ilma mingi mõeldava süsteemita. "Kuidas küll siit mingit raamatut üles leida?" imestas Tiffany valjult. Korraga jäi tema silm ühele raamatule pidama. See oli asetatud nagu aukohale, kuid sellel oli autori nimi ära kraabitud. Ta luges selle pealkirja "Marmoringlid" ja selle juurde lisatud hoiatussedelit: "Kaasi mitte puutuda, avada keskelt."

Tiffany muigutas huuli: "Jälle keegi, kes kardab rasvaplekke." Ta avas selle raamatu ja tundis selle kohe ära. See oli tolle munga raamat, mille ta isa oli ostnud. Jah, kuidas talle raamatu nimi kohe tuttav ei tulnud. Kuid tema unenäos oli see raamat kuidagi teistmoodi. Pildid ei seisnud mitte paigal, nagu päris raamatuis oli, vaid liikusid ringi, ja tegid kõike seda, mis nendel oli kujutatud. Tiffany lappas "väsinud töölise" pildi peale, mida ta kord oli isaga arutanud, ja mis temale hämaraks oli jäänud. Siin sai ta täpselt teada, mida kõike võis kraaniga toime panna. Tiffany keeras järgmise lehe ja uuris edasi ning siis vaatas ennast. Ta kandis sedasama öösärki, mis tal magama minnes alati seljas oli. "Kahju et siin ühtegi peeglit ei ole." ütles Tiffany valjult, kui tema vasakule käele tekkis kohe, nagu nõiaväel, üks peegel.

Rõõmustav tüdruk ajas kohe öösärgi ja püksid seljast ära ning asetus raamat käes peegli ette. Vaatas pilte ning ennast, ning kortsutas kulmu.
"Aga teie ei ole nii suured, kui pildil, hmmh." Niipea kui ta oli seda ütelnud, kasvasid peegelpildi rinnad suuremaks. Tiffany hõõrus oma silmi ja vaatas uuesti, alguses omi rinde ja siis peegelpildi omasid. Peegelpildi rinnad olid kasvanud, et vastata pildi peal nähtud rindadele, kuid tema omad rinnad olid ikka samasugused.
"Imelik peegel!" turtsus Tiffany huvitatult. "Mida ma veel siin teha võin?" Tema peegelpilt hakkas itsitama, nagu üleannetu plika ja küsis: "Kas soovid, et ma tuleks sinu poole?" "Mis mõttes? - Minu poole?" ei saanud Tiffany aru. "Kas ma võin tulla sinu poole peeglit, siis saavad minu rinnad sinu rindadeks ja minu silmad sinu silmadeks. - Sa võid olla kõik, mida sa siin näed." Peegelpilt naeratas salakavalalt.

Tiffany vaatas uuesti pilte, lehitses neid, siis vaatas ennast ja siis peegelpilti. "Heaküll, tule, kuid katsu sa midagi Eukleidesest rääkida ja ma kupatan su tagasi, sinna kust sa tulid!" Tüdruk peegelpildist hüppas ja peegel sai tühjaks. Järgmisel hetkel vaatas Tiffany end uuesti. Nüüd oli ta täpselt nagu ta oli soovinud, just niisuurte rindade, ilusa piha; pikkade juustega, õiget värvi silmadega, nagu oli tahtnud. - Täpselt, nagu need pildid selle munga raamatus.
"Aga miks..?" tahtis Tiffany endalt küsida... "Ära lausu selle jõleda nime!" kostis hääl igast raamatukogu nurgast. "Miks siis kaani ei tohtinud katsuda?"
"Kaaned on mürgised, muu raamatus on ok." lausus jälle tundmatu hääl igast raamatukogu nurgast. Ta luges tagakaanele kirjatud luuletust.

"Sina saadad allikaist ojad jooksma;
need voolavad mägede vahel.
Nad joodavad kõiki metsloomi;
metseeslid kustutavad seal oma janu.

Taevalinnud asuvad elama
nende äärde, okste vahel
nad teevad häält.
Sina joodad mägesid

Oma ülemistest tubadest;
su tööde viljast toidab end maa."
(Ps 104:10-13)

"Ülemised toad? - Minu nimi on Ülemiste, kas pole mitte imelik unenägu?"
Tiffany nägi oma riideid ikka veel samas kohas lebamas, ja tundis et ruum on kuidagi jahe. Ta jooksis riiete juurde ja ajas need selga, kuid raamat oli kusagile kadunud. Ta vaatas ümber ja nägi seda uuesti seal aukohal, kuid nüüd oli sellel klaaskuppel peale asetatud.
"Kas ma võin sisse tulla?" küsis tundmatu hääl neljast nurgast.
"Ja kes sina oled? Pole viisakas peitusest rääkida."
"Vabanda mu kombeid." ütles hääl ja Tiffany pööras vaistlikult näo peegli poole, kus asus tema peegelpildi asemel üks vana hästi riietatud mees.
"Lubage end tutvustada, olen Leonidas Sumatin"
Tiffany tegi kübaraga mehele viisaka kniksu ja põrnitses teda ebalevalt.
"Ega sa juhuslikult ei vaadanud?"
"Kui sa alasti olid? Ei muidugi mitte, need on sinu ja su peegelpildi omavahelised asjad."
"Kuidas mu peegelpilt saab mulle vastata?"
"See on sinu igatsus - see, kelleks sa tahad saada."
"Ta oli nii ilus!" õhkas Tiffany "Kahju, et mul sellist õde ei ole."
"Sa mõtled, et sina oled ilus." tähendas Sumatin kavalalt "Ta on sina."
Tiffany vaatas ennast teraselt ja tema rind tundus tõesti veidi suurem, tema öösärk polnud kunagi nii pungil ja tihedalt vastu nahka olnud. Ta oleks nagu neid liibuvaid stringe ja teksakostüümi kandnud, mida ema ei olnud tahtnud talle osta, öeldes: "Ausad tüdrukud ei kanna selliseid!"
"Ja ma võingi selliseks jääda. Kui ma üles ärkan?" küsis nüüd Tiffany vaimustatult.
"Kui sa seda soovid."
"Jah, ma soovin seda." Tiffany jooksis peegli juurde ja kallistas seda ning asutas uksest välja minema.
"Ei no, ära mind tähele panegi, ma siin jään sinu hingepeeglis ootama, kuni sa mu sisse kutsud!" hõikas Sumatin talle järele.
"Jah, tänan, kohtume homses unenäos!"

Unenägu oli kuidagi muutunud. Enam ei tahtnudki naturaallogaritmid ega muud asjandused teda kiusata, vaid hoidsid ta tee pealt eemale, nagu oleks ta mingi eriti tähtis tegelane. Tiffanyle meeldis see, ja kui ta ärkas, oli tal olnud magus uni.

Canossa-Jeesus

Kui Mihkel ühes Tiffanyga Klaabude pööningule jõudis, oli pidu juba täies hoos. - Seda oli isegi võsa taha, kuhu nad oma auto parkima pidid, kuulda. Et mitte Tiffany ilusat kleiti ära rikkuda, võttis Mihkel midagi ütlemata tema sülle ja kandis ta kogu tee majani ning andis jalaga vastu ust - uksekella siin niikuinii ei tunnistatud. Üks vanaema moodi naine tuli uksele ja lasi mõlemad soojalt naeratades sisse.
"Sa kohe nii ametlikult, kes su pruut on?"
"See pole minu pruut." lõrises Mihkel, see on Tiffany, mu klassikaaslane.
"Ah, tema esseed me siis tähistamegi. Ma mõtlesingi kuna ma sind näha saan." ütles Gerthrude Böning
Tiffany säras kogu palgest, nagu oleks ta tõesti oma jah-sõna öelnud ja nagu oleks viimane märkus Mihkli suust tema kõrvust mööda läinud.
Kui nad üle läve sai, pani Mihkel Tiffany ettevaatlikult maha ja veendus, et tema kleit on korras.
"Ära sehkenda." ütles Tiffany "Kui midagi on, siis isa ostab mulle uue."
"Võibolla võid sina seda endale lubada, kuid minu teeb ta päris kindlasti peajagu lühemaks, kui sinul kasvõi juuksekarv puudu on. Mina pean siis seda selgitama, kuhu see kadus." oli Mihkel veidi torssis. "Kas ma ütlesin sulle midagi halvasti, et sa mulle nii teed?"
"See on selle eest, et sa mind kohe välja ei kutsunud, kui mind esmakordselt klassi ees nägid. Ma tean küll kuidas sa mind jõllitasid ja siis pilgu mujale viisid."
"See pole kohting, vaid klassikokkutulek!" raius Mihkel vastu.
"Pole minu mure, mul on niigi lõbus." turtsus Tiffany naerda.
Gerthrude vangutas heatahtlikult pead ja õhkas endamisi: "Oh seda noorust, nagu esimese eesti ajal."
Kui nad käest kinni hoides edasi läksid, leidsid nad end ühe imeliku maali alt, mis seisis just selles kohas, kus tavaliselt peegel peaks olema, et inimesed saaksid enne elutuppa sisenemist ja esikust lahkumist oma korralikust kontrollida, või kui nad tahtsid välja minna, enne väljumist. Mihkel märkas, et Tiffany hoiab tal käest ja püüdis kätt lahti raputada, kuid liiga paljud inimesed hakkasid imelikult vaatama, nii et ta jättis selle sinnapaika, kui võidukalt naeratav Tiffany tema kätt pigistas.
"Nüüd oleme koos kuni surm meid lahutab" sosistas ta sarkastilisel häälel. Mihkel üksnes oigas selle peale.
Mõtete eemale viimiseks, puuris ta oma silmad sellele imelikule pildile. See oli hästi maalitud; selle tehnika üle ei saanud nuriseda, kuid selle elemendid ja sümbolid. - Maali idaküljes asus kõrge mäe otsa ehitatud loss, mille rõdul seisis paavst täies riietuses nõnda et tema hõlmad kuni rõdu all oleva väravani ja munakivideni ulatus - kuid see oli võimatu. Sellise rõivastusega oleks tal olnud ebamugav liikuda, rääkimata sellest, et niipalju brokaati oleks jaburalt kallis ja füüsiliselt raske kanda. Too paavst oleks pidanud olema pooleks murdunud, mitte nii valju pilguga alla teepeale vaatama. Ja teepeal, uskuge või mitte, jalutas alasti Jeesus, kandes oma risti. Tee oli väga reetlik; kivine ja lumine ning kohati ulatusid kuristiku serval kasvama hakanud kibuvitsad üle kitsa tee, nõnda et Jeesus pidi neist üle või läbi astuma. - Selle tunnistuseks, kuna ta oli juba poole tee peale maalitud, olid ta jalad vermeis. Pigemini Jeesus põlvitas, rist seljas, ja näis kuidagi moodi edasi liikuvat, mitte kunagi pärale jõudes. See oli maalitud pildi traagika võrreldes tänapäeva kinopildiga, mis liikus. Ta vaatas hõbeplaati raami all, millele oli kirjutatud Maali nimi: Canossa - Jeesus ja ta tabas maali mõtet. Kaks paradigmat - Jeesuse kuninglik sõit Jeruusalemma ning hilisem minek Kolgata mäele olid kokku sulatatud ühe Keisri Canossa retkega, pärast seda, kui paavst oli ta kirikuvande alla pannud. Ta pidi tahes tahtmata muigama, sest see oli väga kuratlik maal, ning tabas paljuski märki. - Ka tema oli seda nende ühiskonnas märganud.
"Kas maal meeldib teile?" Küsis Gerthrude temalt huvitatult. "Pole just palju inimesi, kes seda pilti tähele panevad."
"See meenutab mulle ühte teist maali, mida oma villas nägin." lausus Mihkel äraseletatud näol. Talle oli just meelde tulnud, et üks sarnane pilt oli ka tema uues pärisosa häärberis seinal olnud, kuid seal olid hoopis kõik kõrged riigi ja kirikutegelased reastatud ümber Jeesuslapse hälli, kui sõdurid kolme tarka ukselävel kinni hoidmas, üks karjus jalge alt läbi kiikamas. Tolle nimeks oli pandud "Jeruusalemma-Jeesus".
"See meenutab mulle "Jeruusalemma-Jeesust" ütles Mihkel asjatundlikul toonil ja ootas, et majaemand tunnustab tema kunstilist maitset, kuid see tõmbus näost kriit-valgeks.
"Kust te saate seda maali tunda, kui sakslased selle raekoja platsi peal ära põletasid??" kogeles Gerthrude nõnda, nagu oleks ta kohe kokku varisemas.
"Võibolla on minu majas selle repro, püüdke rahuneda." kohkus Mihkel proua Böningu reaktsioonist.
Koos Tiffanyga aitasid nad vanaproua istuma ja leidsid kiire käeviipe abil ka sündsa veeklaasi, millega teda turgutada.
"Teie olete siis mu venna häärberi pärija. Ma mõistan nüüd."
"Mida te mõistate?" Ei saand Mihkel aru, kuidas Gerthrude võis nii kiiresti rahuneda, kui ta alles äsja paistis langetõves piinlevat.
"Advogaat Leonidas Sumatin kindlasti rääkis teiega?"
"Kust teie teda tunnete?" hakkas Mihkel asja vastu huvi tundma.
"Ka mina pärisin kord selle maja samal viisil. Advogaat Sumatin tuli minu juurde ja esitas pakkumise, mida polnud võimalik tagasi lükata."
"Kuule te olete ise 80 aastane, siis pidi ju teie advogaat olema teie vanune, kui te selle pärisite, ja ma kuulsin et te pärisite selle 14 - aastasena. Nii noori advogaate pole olemas, eriti pärimisõiguse alal!" kortsutas Mihkel kulmu.
"Te ei saa olla kaua pärija olnud, sest muidu poleks nii rumalat küsimust esitanud." vastas Gerthrude ükskõikselt, ajas end ootamatu sitkusega püsti ja pöördus oma külaliste poole.

"Kas tutvustad mind teistele külalistele ka?" plaksutas Tiffany oma ripsmeid. Mihkel vaatas talle tühja pilguga otsa, mõeldes mida tolle hullu vanadaami viimane lause pidi tähendama. Kui Tiffany teda juba käest sikutama hakkas, siis Mihkel toibus ja ühmas: "Ja,jaa - kohe. Näe see siin on Kolumats ja Priimaa ning Eluri vennad ja siin on ka meie filosoofia õpetaja. Härra Uku Sepp. Tiffany kätles nendega, nagu näeks neid esmakordselt, ehkki nad olid kõik tema klassikaaslased.
"Miks sa nii teed?" Ei saanud Mihkel äkki aru. "Esmakordselt olen ma midagi enamat kui IQ väärtus-sedel mu aju küljes!" ütles Tiffany hooletult ja kätles ning naeratas edasi. Ta oli nagu väike õukonnadaam, kes on kroonprintsiga külla tulnud et oma alamate elusid kaeda.

Korraga see mõte tabas Mihklit, kuidas Tiffany oli kogu oma elu veetnud. Kõik need lõputud testid ja ettekanded, kus tema esseesid loeti ja tema tarkust õnnitleti. Need läksid temast mööda, sest tal polnud seda kellegagi jagada. Siin ta sai olla lihtsalt tavaline tüdruk, kes paneb pidu, nagu iga teine. Kes ei pea midagi tõestama, ega ühtki tarka lauset ütlema. Siin tunti muret vaid selle üle, kust sama ilusat kleiti saada ja imetleti tema naiselikke võlusid ja mitte ei uuritud kvarkide olemasolu ja kvasarite massi kohta, või mingi muu nõmeda asja üle, mida tavaelus kunagi vaja ei läinud. Ta tundis selle tüdruku vastu vaikset poolehoidu, kuid kohe turgatas talle pähe: "Ta on alaealine!" - Mihkel vaatas enda ümber, nagu oleks keegi talle kõrva puhunud ja siis hakkas mõtlema: "Miks ma seda mõtlesin, see pole kohting!"
"Ma lähen toon mõned joogid" ühmas Mihkel Tiffanyle, kes jäi filosoofia õppejõuga üksinda.

"Õnnitlen hea essee puhul." alustas Uku.
"Tänan." pööritas Tiffany silmi, püüdes viisakuse piiresse jääda. "Räägiks millestki muust, ma puhkan koolist."
"Kas kool on siis nii väsitav?" imestas Uku.
"Ei pigem tüütu. Ma juba tean neid asju, mida sa klassi ees teistele nämmutad. Sa isegi ei ürita neile midagi õpetada."
"Nad ei käi selleks seal koolis."
"Miks nad siis käivad seal?"
"Et saada diplom ja asuda oma isade firmadesse tööle kui KRATT - lõpetanud."
"Muide, mida sa Lao-zist ja Taodejingist arvad, tema on meie järgmise tunni teema." pilgutas Uku salakavalalt silma.
"Rääkides temast, ma tahtsingi midagi sinult küsida, sa ju nõnda tark."
"Oh Jeerum, eks ma püüa!" muigutas Uku huuli

Nõnda algas Tiffany ja Uku vaheline jõukatsumine ning mõttetalgu:

T: "Uku, miks kirjutas Lao-zi taodejingi, kui need, kes teavad, ei räägi; need, kes räägivad ei tea?"
U: "Samal põhjusel, miks Jeesus ütles tähendamissõna külvajast."
T: "Kuid see on veel hullem - seal läheb niipalju vilja raisku, enne kui peotäis kasumit teenima hakkab!"
U: "Nii see on, Tiffany, oled õigesti aru saanud."
T: "Aga? Sa ei vastanud mu küsimusele!"
U: "Tegelikult ma vastasin."
T: "Kuidas? Ma ei saa aru!"
U: "Kust sa tead, et sinu poolt korraldatud peole tuleb piisavalt noori kohale?"
T: "See on lihtne - Panen Facebooki teate üles."
U: "Kas see teada läheb ühele või mitmele inimesele."
T: "Muidugi kõigile sõpruskonnast ja ka neile, kes mu lehe peale satuvad."
U: "Aga siis sa teed ju ka palju sõnu, nagu on Taodejingis - Internet võimendab sinu lühikest kutset jätkuma paljudele."
U: "Vanasti tuli kõike teha hulga, mitte väärtuse abil, et miski vilja kannaks. Tänapäeval piisab nii vähesest."
T: "Kuidas siis vanasti niipalju raisati ja enam mitte?!"
U: "Tegelikult raisatakse tänapäevalgi, ainult et väärtusega."
T: "Ma ei saa aru."
U: "Vanasti oli niimoodi: Inimene läks põllule, külvas; rügas, tegi palju tööd - kõik said sellest osa, lõpuks ka külvaja ja tema kuningas."
T: "Keda sa pead 'kõigi' all silmas?"
U: "Kahjurid ja loomad; linnud."
U: "Viljast piisas 8 pealise perekonna ja maksude maksmiseks, mis võisid tulla igas kuus, määramatusest."
T: "Häh! Ainult sellepärast, et nad elasid allapoole igasugust arvestust ja ei seisnud endi eest. - Minu isa küll nii madalale ei langeks!"
U: "Kui palju sa oma isa näed?"
T: "Mitte palju, tal on palju tööd ja vähe aega-"
U: "Vanasti oli isadel alati terve pere jaoks aega, kuid tööd oli rohkem."
T: "Kuidas nad selle üle elasid?"
U: "Nad hindasid seda, mis neil olemas oli ja ei kadestanud seda, mis oli naabril."
T: "Kas sa tahad sellega öelda, et tänapäeval hinnatakse seda, mis on naabril?"
U: "Täpipealt!"
T: "Aga miks siis inimesed olemasolevaga ei lepi?"
U: "Sellepärast, et rahulolevale inimesele on raske midagi müüa - ta ei vaja midagi!"
T: "Miks see halb on?"
U: "Sellepärast et ühiskond on üles ehitatud tarbimisele - sellisele tarbimisele, mis taastoodab tarbimist ja ei rahulda vajadust."
T: "Mispärast?"
U: "Kui sa annad inimesele õnge, püüab ta ise kala, kui annad talle kala, siis tuleb ta üha uuesti sinu juurde, sest kala saab otsa."
T: "Oota, mu isa rääkis seda vastupidi! - Õng tuligi inimesele anda, et ta ise hakkama saaks!"
U: "Kui ühiskond eriti riik, annaks oma alamatele 'õnge' siis õpiksid alamad ruttu, et nad ei vaja enam 'riiki'.
T: "Aga riik ju aitab nii paljusid. Vaata kui palju raha kulub inimeste sotsiaal-hoolekande asutustele!!"
U: "Need on kalad ja mitte õnged."
T: "Su mõte põgeneb eest ära, ma ei saa üldse aru."
U: "Hea, et sa vähemalt üritad, su klassikaaslased andsid juba kolmanda 'ei tea' juures alla, et nad ei soovinud oma teadmatust tunnistada."
U: "Ma esitan igale oma õpilasele selle küsimuse - ja kindlasti privaatselt, et proovida tema mõttetugevust. Vastuse järgi ma hindan, kas ta on edaspidi mu klassis rahakoti või teadmiste pärast. Healt õpilaselt on palju õppida."
T: "Pea nüüd! Sina peaksid mind ju õpetama!"
U: "Ja ma teengi seda, kuid suurem osa ei võta vedu, ning maksab teiste edukamate õppe kinni. Muidu oleks see üksikutele tähtedele ülemõistuse kulukas. Pealegi on vaja õppematerjali ning miski pole parem kui ennasttäis abiturient, kes arvab, et ta kõike teab."
T: "Aga sina tead ju kõike!"
U: "Keegi ei tea kõike, kuna ei suuda kõike näha, ja seega himustada, see teeb ka teoreetiliselt kõige teadmise võimatuks. Isegi Sokrates tunnistas, et ta mittemidagi ei tea."
T: "Kuid 'mittemidagi' on midagi muud kui 'midagi'!"
U: "Ainult meie suhtumine on erinev, kuid teadmised on samad."
T: "Milleks siis üldse õppida?"
U: "Et õppida tundma teisi inimesi ja neid mõistma enda pikendusena - nõnda nagu su käsi on su keha pikendus; või jalg. Suhtumine lööb mõra sellesse lihtsasse võrrandisse ja paneb sind uskuma, et 'tema' ei ole 'mina'."
T: "Seda on liiga palju. Ehk pöörduks tagasi selle juurde, kui sa rääkisid et vanasti oli parem ja et tänapäev on tarbimise peale üles ehitatud."
U: "Sind paneb imestama, miks riik ei jaga õnge, vaid kala? - Riigi mõte on pakkuda inimestele turvatunnet ja hoida mingeid reegleid üleval, mille alusel 'mäng' käib. Selleks võtab ta rikastelt ja annab vaestele."
T: "Täpselt nagu Robin Hood! - Tema on mu lemmik kangelane, kahju ainult et ta varas pidi olema, et tal rohkem õnne ei olnud."
U: "Selles probleem ongi - õnnes. Sa tabasid jälle naelapea pihta."
T: "Kuidas õnn asjasse puutub?"
U: Robin Hood sai vargaks, et metsavahid olid purjus ja tema vibulaskmisvõistlusega välja kutsusid, kuna ta oli liiga noor, et nende meelest suurte turniirile minna. Kuid kuna nad olid liiga purjus, ei suutnud nad nii hästi lasta kui Robin ja oma viga püüdsid nad solvangutega kinni katta, mis noorde hinge ei mahtunud ja nõnda sai temast esiti mõrvar ja siis varas, kui pidi lindpriina ennast varjama ja talurahvale pistist maksma, et need teda üles ei annaks."
T: "Aga see polnud tema süü!"
U: "Sellegipoolest rikkus ta inimest tappes seadust."
T: "See pole õiglane, mida sa räägid.
U: "Sul on õigus. - kuid ma rääkisin ka riigist, mitte õiglusest."
T: "Sa tahad öelda et riik pole õiglane."
U: "Täpipealt! Riik peab olema seaduspärane, etteaimatav. Õiglus ei ole etteaimatav, sest ta muutub vastavalt olukorrale. Seadus aga ei muutu üldse."
T: "Aga miks siis riigid üldse olemas on?"
U: "Et kaitsta inimesi teise inimese eest."
T: "Miks?"
U: "Ilma riigita valitseb omakohus ja igamees teeb omaõigust, nagu tema silmis on õiglane, kuid see ei pruugi sobida üksikisikule, kes tahaks edasi elada. Selleks loodi riik, et võimalikult rohkemad inimesed saaksid edasi elada ja eksida teiste õiglustunde vastu."
T: "Aga kui inimesed eksivad ligimese õiglustunde vastu, kas ta siis ei hakka vastu?"
U: "Mitte siis kui panna ta uskuma, et reeglid on tema kasuks koostatud ja kaitsevad teda ning annavad talle tasu hiljem."
T: "Kuidas see võlukunst veel käib?!?"
U: "Sa ei ole tõest kaugel, kui võrdled seda silmamoondamisega. Mingi sarnasus riigil ja mustkunstil ikka on."
T: "No ütle siis, kuidas??"
U: "Eks ma võrrelnud elu ja riiki 'mänguga'? Igas mängus on omad reeglid, näiteks "Maod ja redelid" - veeretad õige numbri ja lähed redelist ülesse; veeretad vale numbri ja libised mööda mao selga alla."
T: "No seda teab iga titt, kuid ma ei näe, kuidas see seostub riigiga."
U: "Riikides on ka vastu võetud sellised reeglid: Õpid palju ja hästi ja õigesti ning saad hea töökoha ja su elu läheb hästi, kui mitte, siis läheb elu sul halvasti."
T: "Kuid mis selles halba on, kui väärtustatakse tööd ja õppimist?"
U: "Kõik nupud ei mahu samale ruudule, kui kaks nuppu satuvad samale ruudule, peab eelmine minema algusesse tagasi, ta saab küll lohutusviske, kuid kui sa enne 119 ruudult minema lendad, sest keegi tuli sinu kohale, siis saad sa ka ise aru, et ei suuda nii palju 'kuusi' visata ja õigeid redeleid kätte saada, et enne tagumist pärale jõuda. - Kuigi on ka sellist õnne olemas..."
T: "See on nii nõme reegel, teeb mängu nii pikaks."
U: "Kuid selle pärast see reegel ongi, et mäng ei saaks läbi - ja riik töötab samamoodi. Hoolitseb selle eest, et mäng ei saaks läbi, ja inimesed ei ärkaks ja ei hakkaks oma elu elama, vaid aitaksid seda tarindit ülal hoida. Ilma inimesteta pole ka riiki."
T: "Sa tahad öelda, et riik müüb näivust ja selleks, et saada 'võit' on inimesed nõus üksteist üle trumpama ja õppima paremini täringut veeretama, et nemad jõuaksid esimesena pärale?"
U: "Täpselt nii! Mida keerulisem on töö, seda vähem selle tegijaid vaja on, sest muidu nad hakkavad üksteist segama, sellepärast delegeeritakse tööülesanded allapoole nagu see 'lohutusvise' et ülalpool jätkuks tööd ja allpool oleksid tegijad. Kui tegijad aru saavad, et üleval elab lahedamini, hakkavad nemad ka 'mitte-töötamist' püüdlema, mis tekitab allapoole puudujäägi ja see tuleb 'väljastpoolt' korvata.
T: "Kas sellepärast ongi meil võõrtööjõud?"
U: "Jah, sellepärast täpselt."
T: "Aga meil on ka põllumehi ja torumehi!"
U: "Nad pole küllalt meeleheitel et töötada, ükskõik kui madala palga eest, et ellu jääda."
T: "Selleks on mõeldud töökaitse seadus."
U: "Eeldusel et lähed seda nõudlema."
T: "Miks peaks keegi olema nii rumal, ja ei nõudleks oma õigust välja."
U: "Kas sa astuksid Sebra peale, kui sa näed autot kihutades lähenemas ja tead, et ta ei peatu."
T: "Kindlasti mitte! Ma võin surma saada!"
U: "Isegi siis, kui sinul oli roheline ja temal punane tuli?"
T: "Elu on mulle tähtsam kui õigus esimesena teed ületada."
U: "No näed nüüd. Seepärast ei lähe ka kõik oma õigust nõudma, et neid alla ei aetaks, sest nad näevad, et ei saa seda õigust piisavalt kiiresti kätte."
T: "Ei, siin peab mingi viga olema. See ei saa nii halb olla."
T: "Minu meelest sa ei vastanud mulle, kuidas sotsiaalsüsteemi olemasolu on paha."
U: "See ei ole paha iseenesest, vaid rakendusviisi pärast."
T: "Mis rakendusviisi?"
U: "Sotsiaalsüsteem aitab sellega, et rajab hooldekodusid ja päevakeskusi, kuid nendesse mahub ainult piiratud arv inimesi. Kujutle seda, kui rannas uppujate päästmist, kus paadid on liiga väikesed aga inimestele pole öeldud, et nad võiksid jalad põhja ajada ja minema kõndida."
T: "Aga see on ju ilmselt kuritegelik!!! - Ükski riik ei tee nõndamoodi!"
T: "Ma tahan öelda, et riik küll rajab hooldekodusid ja päevakodusid, kuid mida veel saaks ta teha?"
U: "Õpetada inimesi elama, et nad ei peaks hooldekodusse või päevakodusse sattuma. Kuid mida teha siis nende asutustega? Nüüd on nemad abivajajate rollis.
T: "Ma ei tea... Kas siis tõesti ei saa midagi vaesuse vastu ette võtta?
U: "Ilma vaesuseta poleks ka rikkust; ilma surmata poleks elu."
T: "Kuidas nii?"
U: "Keegi ei rügaks hommikust õhtuni tööd teha, kui talle ei öeldaks et ta selle kaudu õndsaks saab."
T: "Nüüd sa räägid nagu ateist."
U: "Kuid ma ei käigi kirikus."
T: "Ometi tsiteerisid sa Jeesust ja Lao-zid nagu usuksid nende õpetust."
U: "Nende õpetus on ju hea, ma ei saa lihtsalt käsiraamatute kirjutatajatega läbi, kes nende koolides õpetavad, või siis kui soovid, kirikutes ja ülikoolides käivad.
T: "Aga sa ise oled Filosoofia õppejõud selles ülikoolis!?!"
U: "Ainult õiguse pärast, sinusuguseid õpilasi kohata ja neilt midagi õppida."
T: "Ma ei saanud sellest nüüd aru. Mis minus nii erilist on."
U: "Sa mõtled iseseisvalt, mitte riigi piitsa ja prääniku kaudu."
U: "Tark ja arukas õpilane teeb õpetaja tarkuse viljakaks. Kui muld on viljatu, võid sa kogu oma vilja sinna kaotada, kuid kui ta on viljakas, võib ta su ka peopesa täiest rikkaks teha. Seepärast meeldib mulle Jeesuse ja Lao-zi õpetus. Ilma targa õpilaseta sureb tarkus ühe inimpõlvega välja, kuna keegi ei mõista seda peale lausuja."
T: "Aga mida erilist olen ma sulle siis õpetanud, mida sa juba niigi ei teadnud?"
U: "Seda, et on olemas 14 aastane tüdruk, kes elab tartus, ja kes julgeb tunnistada, et ta ei tea, miks riik jagab kalu aga mitte õngesid."
T: "Mis selles nii eriskummalist on? - Kas teised siis teavad või!"
U: "Ei, kuid nad teevad, nagu teaksid ja selle ümber kogu mäng ühiskonnas käibki. Kuidas etelda paremini teadmist kalast ja õngest. Tõtt-öelda ei oskagi paljud inimesed 'kala püüda' vaid ongi terve elu teiste poolt püütud kalasid söönud."
T: "Kuidas?"
U: "Tänapäeva ühiskonna õngeks on infosüsteemid ja programmeerimine, kuid kalaks kõik sellest saadav kasu. Me oskame järjest paremini seda saadud kala toiduks valmistada, kuid mitte välja mõelda, kust leida uut õnge või püügikohta. Me küll toodame üha uusi ja kiiremaid ning sügavama pildiga vidinaid, kuid põhimõte jääb samaks. Meil pole mitte õng, vaid kala."
T: "Pea nüüd, kui kõik tegelevad infosüsteemidega, kes siis põllule läheb?"
U: "Eks ikka masinad. Kui ei leidu enam küllalt alandlikke inimesi, kes on nõus kõige madalamad tööd ära tegema ja loovutama oma kõrged ootused teistele, siis tuleb see amet kõige vähemnõudlikumale olevusele maapeal anda - arvutile. Eks ütelnud ka Jeesus: "Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa!" - oled sa kunagi näinud arvutite ametiühingu koosolekut või kooskõlastatud streiki. Kui arvuti streigib, siis ta vahetatakse välja, ja keegi ei kirjuta lehes, kui suur vereimeja oli tema tööandja, et ta arvutiõigusi rikkus."
T: "Arvutil pole mingeid õigusi."
U: "Sa tabasid naelapea pihta. Vanasti olid inimesed sama väheste õigustega, kui arvutid tänapäeval. Neil lubati ainult minimaalselt elada, kuid nad olid õnnelikud. - Nüüd on nad õnnetud, et pole seda unistust kätte saanud, millepärast üksteist mutta trambivad. Eks käi sinagi selles koolis, et su vanemad soovivad, et sa oleksid edukas."
T: "Mis selles siis paha on?"
U: "Kui sina oled edukas, siis sa täidad selleks loodud töökoha, ja isegi kui keegi veel on nii edukas, siis temale seda ei anta, sest muidu peaksid sina lahkuma. - Ja kui sulle hakkab meeldima, mida sa teed, siis sa ei lase kedagi oma koopasse ronida. Toimub klassivõitlus, kus peale ei jää mitte oskuslikum vaid kavalam.
T: "Kas me siis oleme nagu loomad?"
U: "Nagu hingestatud loomad."
T: "Kuidas sa võid uskuda hinge, kuid mitte olla usklik."
U: "Usklik olemiseks, peaksin ma kuuluma organisatsiooni, kui sa ei või nõustuda kõigi reeglitega, mille järgi organisatsioon elab, siis sa ei astu sinna sisse, ja nõnda sa ei olegi usklik. - Kui nüüd need 'usklikud' tunnistaksid, et mina olen ka nende sarnane, siis paneks see nende olemisviisi kahtluse alla ja sunniks muutustele, kuid muutused tähendavad ka võimu ja varanduste ümberjagamist. Keegi ei taha keset mängu reegleid muuta, kui ta arvab end võitmas olevat.- Muidu võib ta end leida stardi ja mitte finišijoone poole jooksmas."
T: "Ja sellepärast on meil riik?"
U: "Sellepärast jah."
T: "Ma pean selle üle mõtlema,..."
U: "Ma olen nii uhke sinu üle, et sa oled mu õpilane."
T: "Oled sina alles hull, vana."

Mihkel jõudis jookidega tagasi ja vaatles õpetajat kahtlustavalt, kuid see oli nagu vana rahu ise ja ei näidanud millegagi välja, kuidas ta viimase repliigi oli ära teeninud, mille ta oli kõrvaga kinni püüdnud. Edasi nad rääkisid tühjast-tähjast. Presidendi koertest ja ministri kassipoegadest ning mõne ärika kuldkalakestest. Liikudes rahvasummas ringi, saatjaks tümpsuv muusika, ei võinud Mihkel jätta imestamata, kuidas see vana naine seda talub. Sellises melus elamist. Tiffany oli aga nagu üks suur naeratus, ümisedes ja kepseldes muusika rütmis, nagu oleks see tema esimene kord. - Võibolla ei lasnudki ta isa ja ema teda mujale kui vaid olümpiaadidele, turgatas Mihkli peast läbi. Ja ühes vanema vennalikus tundepuhangus, võttis Mihkel nüüd ise Tiffany käest kinni.
"Kas ma võiksin paluda seda tantsu, Tiffany?"
"Aga loomulikult, Mihkel!" lausus Tiffany avalalt naeratades ja nad pöördusid toa keskele ning hakkasid ühte eriti aeglast valssi tantsima.
Ta tundis talle kaasa. Tema jaoks oli see järjekordne pidu, ei midagi erilist, aga Tiffany jaoks oli see maa ja ilm. "Küll võib tarkus ikka üks nuhtlus olla!" mõtles Mihkel mõrult ja tõmbas tüdruku endale lähemale, nagu tahaks teda kogu maailma eest kaitsta.
Tema püüdles tarkust, et inimestele teadlikkust kinkida, kuid siin oli üks loomulik tark, kes tahtis olla lihtsalt tüdruk, tulevane naine, aga mitte aju, nagu ta oma sõnadega ütles. Kas polnud see mitte kurb ja irooniline, nagu pilt seal esikus, kus oleks pidanud olema peegel.

Pihitoolis

Irina Ülemiste kõndis vaikselt üle õla vaadates mööda kesklinna munakiviseid tänavaid. Ta pööras varsti Rüütli tänavasse ja siis liikus kuni munga tänavani, et otsida üles oma pihiisa uus aadress. Ta vaatas kokku kägardatud sedelit - Munga 22 ja sulgudesse oli märgitud Matteus. Kui ta viimaks ühe vanaaegse ja lahti koorunud värviga ukse ees seisis, siis oli ta veidi ärevil. Ta vaatas uuesti enda ümber, kuid ei silmanud kedagi kahtlast ja tõmbas viivuks kergendatult hinge, enne kui oma pearätti kohendas ja päikseprillid eest võttis. Ta silmad olid ära nutetud. Ta oli vist terve ööse ainult nutnud, sest kell oli alles 5:47 Ta koputas vaikselt uksele, nagu nad varem olid Isa Gregoriusega kokku leppinud. Ukse keskelt just näo kohalt avanes luuk ja eriti hapu ja kitsaste näojoontega nägu seiras teda küsivalt, nagu tahtnuks öelda: "Parem kui teil siia asja ei oleks!" Irina võttis siiski südame rinda ja soseles natuke kõvema häälega kui pomin, kuid piisavalt ussilikult, et panna uksehoidjat kulmu kergitama:
"Kuidas palun?" ütles ta reserveeritud viisakusega, kuid ei löönud siiski klappi kinni.
Irina ütles natuke kõvemini ja nüüd kuulis teda ka uksehoidja:
"Ma tulin Matteuse juurde"
Uksevaht kummardus, nagu loeks mingeid märkmeid, lõi siis klapi kinni. Hetkeks mõtles Irina, et ta on aadressiga eksinud ja piidles oma paberinutsakut ning uuris maja äärt. See oli ikkagi Munga 22, kuid siis hakkasid võtmed kolisema ja uks vajus raskelt krigisedes lahti. Hinged vajasid õlitamist, kui see oleks olnud tema Madise maja, oleks see viga ammu ära parandatud, mõtles Irina mõrult, kuid ei ütelnud midagi.
"Vabandust, et nii kaua ukse taga pidite ootama, mu neetud sõrmed, ei saa enam võtmeid kätte." vabandas selgelt sõbralikumaks muutunud uksevaht, kes oma sõrmi mudis, mis tõesti olid rauga omad. Need värisesid raskelt, kui ta võtmekimpu käes hoidis. Ta jälgis naise pilku, kui see uksest sisenes ja tema kõrval peatus ning peitis võtmed jälle taskusse ning punastas kohmetunult.
"Ärge pange tähele, see on viinaviga, eelmises elus, ma püüan paraneda..."
Ja mingit vastust ootamata, pööras ta ringi ja asus maja poole teele. Irina sulges ukse, mis oli tegelikult sissepääs aatriumisse. Maja ise oli kolmekorruseline ja asus teiselpool maitsekalt kujundatud purskkaevu, mille ümber oli neli marmorist inglit.
Uksevaht tuli varsti Isa Gregoriusega tagasi. Kas oli vana munk juba lähedal, või oli raugastunud uksevaht oma ea kohta hämmastavalt liikuv ja nobe? Irina ei teadnud seda. Kuid see polnud ka eriti tähtis.

"Sa näed kohutav välja!" ütles Isa Gregorius sissejuhatuseta. Ta hääl oli soe ja kaastundlik, nagu isal kes oma kaua kadunud tütrega räägib.
Irina vaatas mehe ümber, kuid uksevaht oli juba kadunud.
"Tule sisse ja istu maha, sa vaevalt seisad püsti!" jätkas Isa Gregorius murelikult.
"Ma ei söönud täna hommikust, ma lihtsalt ei suutnud, ma pean teadma...."
Isa Gregorius talutas Irina ruttu pihikambrisse. Ta oli selle korraldada lasnud, et mitte kunagi enam pihti oma magamiskambris vastu võtta. Inimesed juba niigi rääkisid ja polnud vaja rohkem põhjust anda. Pihikamber oli üllatavalt ruumikas, arvestades munga kasinust, kuigi purskkaev Aatriumis oli samuti pentsik. Seal oli ainult lakooniliselt lihtne laud, mille taga olid kaks tooli, üks ühel ja teine teisel pool. Need olid lihtsad, kaunistusteta mustast puidust toolid, nagu võiks igast keskklassi elamisest leida. Ei midagi erilist. Ja laud oli selle sarnane. Sel polnud ei sahtleid ega midagi muud, mis oleks viidanud mingile erilisele kasutusviisile, peale selle, et see oli laud, ja et selle taha sai istuda. Ruumis polnud ei riiuleid; kappe ega kirjatarbeid. Seinad olid puhtalt valged - võibolla tavatses munk neid igal päeval pesta, või mõni selleks palgatud teenija. Igal juhul oli see natuke ebamaine ja hirmutav. Kuid Irina vajaski selles küsimuses Jumala enda abi, nii et iga koht oli sama hea, kui see siin.
"Miks sa nii vara tulid? Su järgmine piht on alles laupäeval..."
"Ma tean, et see pole kombeks katoliku isal võtta vastu ortodoksi naise palvet." vabandas Irina.
Ta tegi seda alati, igal pihil, nagu mingit kokkulepitud sissejuhatust. Nagu too Samaaria naine, kes kaevul Jeesusega kohtus.
"Õde, ära mõtle selle peale. Me kõik oleme üks ihu Kristuses." ütles Isa Gregorius väsinult "Ütle parem, mis sind siia tõi?"
Ta oli oma toolile istunud ja Irina tema vastu. Murest murtud ja enda ette vaatav tõsine naine torutas huuli.
"Ma tean, et Madisel on keegi teine, kuid ma ei tea kes!"
"Miks sa seda arvad? Alles eelmine kord sa pihtisid, et Madis on parim, mis su elus on juhtunud ja kahetsesid, et pole veel julgenud talle tunnistada, et sa kristlane oled?"
Irina vaikis ja Isa Gregorius pidi jutuajamist ise jätkama.
"Sa ütlesid, et sa ei kahtle tema truuduses ja armastuses sinu vastu."
"Jah, ja ma siiani usun... sügaval südames... Madis siiski armastab mind." ohkas Irina
"Milles siis mure?" kortsutas Isa Gregorius kulmu. "Sa ei kahtlusta ju teda abielu rikkumises ilma tõenditeta..."
Irina vaatas ikka enda ette ja ütles siis raskelt.
"Eile ma leidsin Madise paberitest kontoväljavõtte."
Vaikus. Ühest väiksest aknast paistis valgusviirg laua peale, mingi peegli trikiga oli suudetud see õrn valgus esimesele korrusele välja tuua, missest et nad olid keset neid pakse seinu, mis ümber maja kõrgusid ja loomulikku valgust takistasid. Kuid siiski oli see valgusviirg seal, nagu kuulutades Jumala kohalolekut.
Isa Gregorius esitas küsiva pilgu ja tahtis juba midagi öelda, kui naine temast ette jõudis.
"Seal oli kirjas, et Madis võttis 5000 eurot välja. Kuid mulle ta pole seda raha näidanud, ega ka midagi sellega ostnud. Ta on selline kontrollihaige ja kahtlustaja. - Maksab kõike kaardiga,... aga nüüd. Tal peab keegi olema!"
"Kas sa küsisid temalt eneselt, mis ta selle rahaga tegi?" uuris Isa Gregorius
"Ei, ma ei julend...!" puhkes Irina äkitselt nutma. "Mis siis kui ta ei vasta?";"Mis siis kui ta tunnistab üles ja tal ongi teine?";"Ma ei elaks seda üle, kui ta mind maha jätab..."
"Irina, kuule Irina!" Isa Gregorius haaras naise värisevatest kätest kinni ja sulges need laual enda pihku. Naine vaatas talle otsa ja nende silmad kohtusid.
"Oled sa kuulnud endisest võsanurme kogudusest?"
"Ei, ei ole, kas Madis on kristlaseks hakanud?" ei tahtnud Irina uskuda, mida ta kuuleb.
"Ei, minu teada mitte. Kuid siiski annetas ta tolle pastorile 5000 eurot, sest niipalju oli too pangale võlgu ja oleks oma kirikust ilma jäänud. Vähemalt seda olen ma oma ringkonnas kuulnud. Nii suur annetus - see ei jää saladuseks."
"Tõesti? Minu Madis! Ja kohe niimoodi..." Ei tahtnud Irina ikka uskuda, "Ei, siin peab midagi muud veel olema. Sina oled muidugi liiga hea, et midagi nii patust mõelda. Kuid ma ju tunnen oma Madist, kuidas ta kristlasi vihkab. Miks ta seda mulle siis ei ütelnud?!"
"Võibolla on tal sama mure sinuga, mis sinul temaga." arutles Isa Gregorius elutargalt ja mõistval häälel. Ta oli seda varemgi näinud, kuidas abielu kahe inimese; mehe ja naise salatsemise pärast puruneb. See oli nii tavaline; siin ei olnud kristlased paganatest paremad, vaid pigemini kirglikumad ja lausa õelamad, mõeldes igasugu põhjuseid välja, miks nende kaasa neid enam ei armasta.
"Kas sa arvad, et tema arvab, et mul on teine... Kas sa arvad et ta arvab, et sina ja mina...!" sosistas Irina kohkunult "See on võimalik, kuid ma olin nii ettevaatlik, ja meie vahel pole ju tõesti midagi muud, kui et sina oled mu pihiisa." püüdis Irina vastu vaielda, kuid Isa Gregorius pigistas vaid tema käsi ja vaatas sellise malbe pilguga talle otsa. See rahulik kaastundlik pilk, mis tahtis ütelda: "Tasa, tütar, ära enam karda, ööhirmud on möödas!" nagu mõni isa oma luupainajat nägevale tütrele ütleb, kui see ei saa hirmust lahti.
"Ei, ma ei arva et su mees teab, et sa oled kristlane, või et sa käid minu juures pihil. Muidu, hinnates su tunnistusest, oleks ta mind juba üles otsinud. Ma pidasin silmas seda võimalust, et äkki ta arvab, et sina vihkad ka Jeesust, ja seepärast ei julenud raha annetamist jumalamehele sinu ees tunnistada?"
Irina kohkus tagasi, nagu tahaks kohe sellele vastu vaielda, tema polnud ju kunagi Jeesust vihanud, kuid siis mõtles järele. See oli võimalik. Võibolla tõesti mõtles ta asja suuremaks, kui see väärt oli. Võibolla oli see tõesti vaid naiselik hirm. Isa Gregorius oli ju asjatundja, tema juures käisid isegi ministrid pihil. Mis tal viga oli selliseid asju teada, ja miks ta pidigi valetama. Ta polnud ju kunagi kodus Jeesusest isegi hinganud. Kunagi oli ta tahtnud osta tütrele neitsi maarja ikooni ja väikest ristikest, kuid ei julenud. Mida küll Madis selle peale oleks öelnud? Häid mehi on nii raske leida, selliseid, kes ei peksa oma naisi ja ei joo ega laaberda ringi. Tema mees töötas raskelt ja leib oli laua peal. Mida võis veel hing ihaldada.
"Ma tunnen, et see pole veel kõik su mure, et sellepärast sa veel enne laupäeva siia ei tulnud?" jätkas Isa Gregorius lugupidaval kuid terasel häälel.
"Jah, ma pean tunnistama. Mu mees pole mind enam tahtnud..." ütles Irina ja pööras näo kõrvale, kergelt punastades. "Ma tean, et tal on palju tööd, varem me ikka aegajalt tegime seda, kuid nüüd vajub ta lihtsalt kössti oma voodisse, niipea kui töölt koju tuleb. Ta isegi ei vaata mind enam selle tiirase pilguga, nagu varem!"
Ja rohkem nagu meeleheitest, puuris Irina oma silmad pihiisa omadesse ja pigem kisendas kui ütles seda, ehkki ta hääl jäi endiselt sosina sarnaseks.
"Ütle mulle, püha Isa, Sina ju näed neid asju ja räägid Jumalaga! Ütle, oled sa absoluutselt kindel, et mu mehel pole teist, mõnda nooremat, kes tal vere keema ajab. Ma tean, et ma pole enam esimeses nooruses ja et mu rinnad hakkavad vajuma. Mida ma peaksin tegema, et see kahtlus lahkuks mu südamest, et ma võiksin jälle uskuda, et mu mees armastab mind? Kui ta vaid korragi haaraks mul hommiku kohvi serveerimisel tagumikust, nagu vanasti..." "Oih, vabandust püha Isa, ma ei mõelnud..."
"Sa ei pea vabandama. See tuleb sulle auks, et sul veel nii kirglikud tunded oma mehe vastu on. See pole minu asi, kuidas täpselt sa seda teed ja see pole ka Jumala sõna vastu. Kuid ehk sa peaksid oma hirmule silma vaatama ja üles tunnistama, et oled kristlane ja siis vaatame edasi, mis saab. Madis ei tundu mulle ebamõistliku mehena."
"Ma ei või! Kaalul on liiga palju!" ohkas naine veendunult, "Ma ei taha tast ilma jääda!"
"Lõpuks tuleb tõde ikka päevavalgele, kas ütled sina, või ütleb keegi teine, kes sind on näinud. Ja sa ei saa selle vältimiseks kirikustkäimisest loobuda. Ma näen, kuidas see sind vaimselt muserdab. Sa võiksid oma kodukirikus Iisakus ka käia."
Kui naine ikka midagi selle peale ei kostnud, tõusis Isa Gregorius püsti, tegi ristimärgi tema kohal ja lausus: "Ego te absolvo! Mine rahus, sest sul ei ole enam pattu."
Tänulikult naeratades tõusis ka Irina püsti ja asutas kambrist väljuma, kuid püha isa peatas teda ennem.
"Ma siiski arvan, et sa peaksid minema, ma ei võta sult enam pihti vastu, kui sa oma kogudust ei külasta!" ütles Isa Gregorius esmakordselt tõsise ja hoiatava noodiga oma hääles. Nüüd ta oli nagu isa, kes oma tütre tabas esimest sigaretti proovimas.
"Ma püüan..." vabandas Irina kiirelt ja lahkus kergete sammudega joostes, graatsiliselt nagu tema tütar tavatses nende majas ringi joosta. Jumal oli talle andeks andnud, et ta seda oma mehest mõtles ja võibolla tal polnudki teist. See pidanuks ikka vinge eit olema, kes 5000 eurot väärt on! Endamisi ta juba naeris oma rumalust ja pöördus tagasi koju, kus tema puudumist polnud veel märgatudki. Jumal võttis nõuks teda sel hommikul õnnistada, sest kui Irina oma mehele, nagu tavaliselt, kohvi serveeris, ei võtnud Madis mitte ainult tema tagumikku patsutada. Ta haaras lausa tema puusadest, pani kohvitassi ja kannu kõrvale ning kandis ta elutoa laua peale.
"Madis sa ei või! Liisu võib näha!" ehmus Irina, kuid ta hääl oli erutusest tiine.
Ka Madis hingas raskelt ja ta silmad õgisid teda, kui ta seal valmis olevalt lamas.
"Ma saatsin Liisu naabritüdrukutega mängima, ta ei tule tagasi enne lõunat."
"Jah, ta siiski armastab mind, mida ma ometi mõtlesin!" rõõmustas Irina ja ajas oma jalad laiali et võtta oma meest, keda ta nii kaua taga oli igatsenud.

Mis juhtus võsanurme kogudusega?

Võsanurme kogudus polnud üldsegi suur kogudus. Selle 22 liiget käisid igal pühapäeval koos, et oma pastoril jutlust öelda lasta. Kuid tegelikult olid nad temast juba ammu tüdinud. Kõik need vagad ja hukkamõistvad kõned; ning elumuutmisele suunavad manitsused. - Kes ta enda arvates oli? Ainus hea asi tema juures oli see, et ta oskas head kohvi valmistada - ja võileibu. Nende kohvi ja võileibade pärast kogudus üldse koos käiski. Kuid jutlustajale ei julenud keegi seda öelda, et tema kõned ei meeldi neile. Ta elas liiga omas maailmas. Selles Jeesuse ja tema jüngrite maailmas, kus kõik oli must ja valge. Aga meie maailmas on rohkem värve, kui kõigest must ja valge. Kõigi inimestega tuleb osata kokku elada, mitte ainult vagade ja õiglastega. Kas polnud siis Jeesus mitte kõigi inimeste eest ristil surnud, milleks siis see raiskamine? Ka homod ja pedofiilid ja abielurikkujad ning muidu patused - kuidas nad siis usule tulevad, kui arutute nõuetega, neil kohe uks nina ees kinni lüüa? Nõnda mõtles võsanurme kogudus, kuid ei läinud seda pastorile ütlema. Ta oli nii aval ja lihtsameelne nagu laps; nad ei tahtnud tema tundeid haavata...

Siis kui võsanurme koguduse kõrvu ulatus uudis, et kuulus Madonna tuleb eestimaale külla oma kontserdit pidama... - jah piletid olid väga soolased; miski 500 eurot per kärss - kuid mõelge ometi! - MADONNA!

Kui võsanurme kogudus oma igapühapäevasel kirikukohvil viibis, mida nad alati pärast jutlust ja palvet pidasid, siis nad arutasid ka seda küsimust.
esimene: "Kuule, kas sul on juba piletid ostetud?"
teine: "Ei veel, aga ma kavatsen SMS laenu võtta."
kolmas: "Õige, sellist võimalust ei saa käest lasta, ei või iial teada..."
neljas: "Oota, pastor liigub lähemale, ärge talle hinda öelge, see on 5 eurot! (pilgutab silma)"

pastor: "Kuidas käsi käib vend Markus?"
Kõnetatu manas ette paastuja ilme ja hakkas vagatseva häälega rääkima: "Ah, tead isegi, töö on raske; palk on väike, rasked ajad... jah, rasked ajad."
Kohalolijad noogutasid pead kaastundes. Igaüks rääkis midagi oma elust ja vilas silmi kohvitassi ja võileivataldriku vahel. Pastor kuulas neid kaastundlikult nagu vanaema ja lõi vaid ahhetades käsi kokku, et kuidas Issanda lambukesed võivad ikka karmis maailmas kannatada.
Selles koguduses ei pidanud keegi kümnist maksma, sest pastor elas oma esvanemate pärandusest ja oli liiga hea, et kelleltki midagi nõuda. Kuigi ka see pärandus oli otsakorrale jõudmas. Pastoril oli häbi seda tunnistada, et ta ei saagi enam oma lambukeste eest hoolt kanda. Et kahe nädala pärast kistakse siin kõik maha. Kui palju oli ta oma koguduse pärast öösiti unetult vähernud ja Jumalaga maadelnud, et too kogudust õnnistaks. - Ja Jumal õnnistas! Pastori palve peale kadusid sellised haigused nagu rinnavähk ja kae ning astmast kuni radikuliidini. Ainult ütle pastorile oma vaegus, ja tema palve peale oli see kohemaid, nagu käega pühitud. See oli veel üks põhjus, miks võsanurme kogudus koos käis.

"Oh oleks teie suguseid vagasid hingi rohkem!" õhkas viies "Me kogu aeg palvetame ärkamisaja pärast, kuid inimesed ei võta vedu!"
"Meie ei oska nii hästi jutlustada...!" nõustus kuues;
"Või laulda..." "Või keeltes rääkida...!" "Või prohvetlikult kuulutada....!" nõustusid mitmed koguduse liikmed.
"Inimesed on nii tänamatud, kui palju haigeid te olete tervendanud..."
Pastor oli pisarateni liigutatud, et tal nii vaga kogudus oli... ja asutas nõusid koristama. Laudas ei olnud torustikku, niisiis pid ta kõike ühes kausis pesema, nagu vana pesunaine.

Üks koguduse liige vaatas süüdlaslikult teistele otsa ja teised kehitasid selle peale vaid õlgu, ja pilgutasid silmi.
"Eks mine talle siis appi, vend Justus, kui julged. Või oled sa mees?"
"Niiväga ma talle nüüd kah kaasa ei tunne..."
"Ära siis riku head etendust, las papi rügab!" arvas kogudus kooris.
"Pea meeles ta on ikkagi rikas. Kui minul oleks selline pärandus, ma küll ei lehvitaks seda igasse nurka, aga ma ei ole nii loll, et head tehingut endast mööda lasta!"
ütles üks hästi riietatud naisterahvas. Pastorile oli ta valetanud, et üks Rootsi tädi oli selle kinkinud. See küll manitses, et: "Kallid kingitused on ohtlikud hingele, nagu kelmi noormehe lubadused neitsile." kuid egas siis tema ei hakka endale elu keelama. Tema küll sellise varandusega ei koonerdaks, ja oleks endale korraliku maja ehitanud, või kirikugi, aga ei saaks kokku selles vanas lehmalaudas, mis igast küljest lagunes. Katus lasi ka mõnest kohast läbi; istmeid tuli jälgida, et need märjaks ei saaks ja halllitama ei hakkaks. Pastor oli vanadest autoistmetest midagi kinoistmete taolist teinud, mis kenas poolsõõris poodiumi ette olid paigutatud. Poodiumil asetses püstisest vineeri - kastist kokku klopsitud algeline kantsel. Ja sellel ta luges oma võidunud raamatuid ja käsikirju. Kord omi ja siis jälle teiste jutlusi, et endiste ja tänaste päevade kogemusi kokku tuua.

Tänaseks kirjakohaks oli see Eeli lugu olnud, kus tema pojad Iisraelilt liha nõudsid. Kuidas tema pojad ei austanud seda osa, mis Jumal neile oli määranud. Nemad küll ei saanud aru, milles nende poiste patt seisnes. "Egas siis täismehed või kogu aeg putru süüa!?" mõtlesid nad koos, kuid ei üteldnud pastorile - tema oli hea inimene. "Ja isegi kui nad templi neitsidega ringi amelesid, egas nad siis mingit kasinuse vannet polnud andnud!" ühmas mõni teine.
"Ei! See pole üldse patt, kui noormehed on seksuaalselt aktiivsed - ja kui tütarlapsed oleksid hästi kasvatatud olnud, siis nad poleks end nii kergesti kätte andnud!" Nõustus veel üks kõrge naisterahvas, kelle päris töökoht oli Brüsselis, kuid pastorile valetas end koristajaks, et ta teda nii valulikult ei vaataks, kui oma korjanduskarbiga mööda läks.

Pealegi näis jumal teda juba niigi varustavat. Kuidas ta võis siis üldse julgeda neilt abi paluda, kui temal on sellised ressursid. Ka nemad üritasid palvetada, kuid ei saanud sellelt Jumalalt mingit vastust. Kuid näe tema sai. "Iga sepp peab ikka omade liistude juurde jääma." nõustus üheksas.
kümnes: "Jah, muidugi, tema asi on jutlustada, meie asi on uskuda."
üheteistkümnes: "Keegi ei lõpeta kõiki koole korraga, selleks on ikka aega vaja ja siis tuleb ka tulemus - nagu kasvab puu meie kliimas 60 aastat!"
kaheteistkümnes: "Kui mina nii vana oleksin, kui meie pastor, küll mina siis ka elukogemusest usuksin ja teeksin samu tegusid!"
Paljud naersid selle peale summutatult ja turtsudes. Kuid keegi ei hakanud teda sellepärast hukka mõistma.
kolmeteistkümnes: "Enne tuleb midagi elada, mida võiks mäletada, muidu saab see Jeesus vaid tühja koti kätte. Kuidas sellist asja üldse päästmiseks nimetada!"
neljateistkümnes: "Jah, usk on ikka vanadele, mitte noortele, siis kui su riist enam ei tööta!"
"Tasa tasa, papi võib kuulda!" hurjutasid mitmed koguduseliikmed hoogu läinud noormeest.

"Igal juhul me tegime õigesti, et koos sinna kontserdile läheme, mul on juba väike buss renditud."
viieteistkümnes: "Ma arvan, et veel ühte pühapäeva sellise jutlusega ma üle ei elaks. Tuleb natuke puhata kah, kogu aeg ei saa vaga elu püüelda!"
kuueteistkümnes: "tõsi, tuleb ikka oma hinge ka toita, mitte koguaeg sellise kõva jutlusega närvutada!"
seitsmeteistkümnes: "Ei, mina ei suuda enam..."
Kogudus vaatas imestunult kõige nooremat liiget.
"Justus, mis sinul nüüd hakkas... sa ikka kontserdile tuled, need piletid polnud mitte odavad. Ütle kohe, me siis leiame kellegi teise."
"Ah võtku teid kurat, ja teie pileteid, ..." rehmas Justus väsinult ning tormas pastorile appi. Pastor tänas teda pisarsilmil. Veel keegi polnud tema töö vastu huvi tundnud ja teda avitanud. Justus oli ainuke noor nende seas, kelle pastor oli narkootikumidest päästnud ja õigele teele aidanud. Ta lootis temast oma abilist teha, et rohkem noori kogudusse kutsuda. Kuid tema tervis hakkas alt vedama. Kuigi ta oli Jumalat palunud, et see vai temast eemaldatakse, mis iganes tema vaimse raskustunde ja väsimuse põhjuseks ka oli. Siiski polnud ta oma hingehädas leevendust saanud, vaid häda muutus pahemaks ja hakkas lausa tema keha võimekust pärssima.

Koos nad küürutasid selle kausi kohal ja pesid nõusid.
"Kuule, ega te ei tea, kuhu Maikel; Sirle; Juhan; Maarja ja Ivar jäid?" küsis Markus
"Kas sa siis ei kuulnud, et neil avastati HIV ja Süüfilis!" lausus seitsmes
kakskümmend kaks: "Kui nad oleksid vaid kondoomi kasutanud!" pööritas üks vanem mees silmi. "Mida nad siis ootasid kui nii rajult pidutsesid."
"Aa mõistan, ja ei julgenud pastori silma alla ilmuda? Eks ma siis tõmban nad nimekirjast maha. Ei saa ennast sellistega näidata, pärast hakkab haigust külge."
"Aga kellele nende piletid saavad?" küsis üheteistkümnes.
"Selle pärast ära muretse, kõik tahavad Madonna kontserdile minna, välja arvatud mõned narkomaanid!" ütles kuueteistkümnes, nõksates peaga Justuse suunas.
Kogudus naeratas ja noogutas ning pöördus oma toimetuste poole, sest iganädalane õnnistus oli kätte saadud.

II

Kui Buss ilusti Saku suurhalli suunas sõitis, oli võsanurme kogudus ülevas meeleolus. Viimaks nad saavad näha Madonnat. Kuid nad ei jõudnud Ussisoost kaugemale, sest üks rekka raskete palkidega sõitis neist mööda. Niipea kui nad oli kohakuti, tõusis seletamatu tuul ja rebis ülemise palgi lahti, rebides sellega mikrobussi katuse ära, nagu oleks konserviavajaga sprotikarpi lahti keeratud. Kõik sees istunud treiti peajagu lühemaks, kui palk mikrobussist läbi sõitis ja selle taga asfaldile maandus. Kui parameedikud ja politsei kohale ilmusid, siis istus rekka juht ikka veel nägu kaame auto kõrval ja üks hingehoidja püüdis teda lohutada:
"See polnud sinu süü, vaid õnnetus. Saa aru, sa poleks võinud midagi teha. Kinnitusrihm oli kulunud, ära võta seda südamesse."
"Kuidas ma ei võta seda südamesse, et kakskümmend kaks pead on minu palgi otsas, silmad pindudest läbi torgatud!??!"

Hingehoidja patsutas vaid raskelt tema õlale. Ka tema ei teadnud mida sellise õnnetuse peale arvata. See poleks pidanud juhtuma. Ilm oli ilus ja mingit erilist tuult ka ei olnud. Ainult õnnetuse hetkel oli mingi seletamatu külgtuul olnud, kuid tema teadis, et õnnetusse sattunud isikud mõtlevad igasugu asju välja, kui püüavad asju mõistetavasse malli suruda. See oli lihtsalt seletamatu loodusõnnetus. Ei midagi muud. Täiesti traagiline, kuid selles ei saanud midagi muuta.

Kui Justus, kes oli ennast masendusest jälle pilve tõmmanud, ja ei võinud sellepärast bussipeale jõuda - tema asemel sõitis keegi Roman, kelle koguduse liikmed olid tänavalt üles korjanud ja pileti kingituseks näppu andnud - ka nemad oskasid head olla! Maikeli; Sirle; Juhani; Maarja ja Ivari pileti müüsid koguduseliikmed osta.ee's maha, ja leidsid kaks briti poissmeest; ühe lätlase; ühe leeduka ja sakslase, kes viimasel hetkel olid nõus tulema. Kuna kõik teised piletid olid juba maha müüdud, olid nad nõus isegi topelthinda maksma. Madonna kontsert on sündmus kogu eluks. Nad ei olnud õnnelikud selle üle ja vihkasid oma kogudust maapõhja. Kuid seda õnnetust kuuldes nad ehmusid ja kutsusid oma pastori enese juurde ja tunnistasid kõik üles. Kuidas nad olid elanud, et tegelikult nad ei usu et Jeesus on Kristus, ja et ta pole kunagi nende palvetele vastanud. Pastor oli üllatavalt leebe ja andis neile andeks. Ta ütles vaid: "Mäletage alati, et teie kukkusite kuristikust mööda, aga teie sõbrad tabasid märki. Kui Jumal poleks teile nõnda teinud, siis oleksite teiegi kogu elu ja tervisega ühes oma sõpradega põrgus. Palun, ärge tehke enam pattu!"

Nõnda jäi kahekümne kahesest kogudusest päevalõpuks kuueliikmeline kogudus alles - ja Jumal halastas nende peale ning ehitas neile Madis Ülemiste annetuse toel uue kiriku. Kui pankur sellest kuulis, et kuulus Madis Ülemiste, uue "Kaarnakivi" veebilahenduse looja, nõnda sellele pastorile tegi, siis ei võinud tema kehvem olla. - Nad olid koolis pinginaabrid olnud, ja ta narris Madist alati, et tema isa oli rikkam ja et Madisel ei olnudki isa. Ta ei võinud sellest kitsipungist kehvem olla, kel oli rohkem aega oma tööle kui perekonnale. Kõik teadsid seda, kuidas tema naine käis tolle munga juures end lohutamas. Too munk, kes oli kirjutanud selle "Marmoringlite" raamatu. Kindlasti lugesid toda raamatut koos ja rakendasid ellu. Aga keegi ei läinud Madisele ütlema. Ta oli ikka hea inimene ja nad ei tahtnud tema tundeid haavata.

Pankur helistas ruttu kõik oma sõbrad läbi ja koos nad otsustasid: "Ei seda me nii ei jäta, kui juba Madis võib 5000 tollele jumalamehele anda, siis anname kõik 5000!" Lepiti veel kokku et maa kingitakse pastorile tagasi, ja võlad kustutatakse. Nüüd ei tahtnud keegi siia uut rikkurite elamurajooni rajada, kuigi pastorile rääkisid nad linnapargist. Annetusi oli nii palju, et sellest piisas küllaga, et uut kirikut rajada. Sellest kasvas kõige suurem kogudus Eestis, mille pastor nimetas Madise auks ümber "Kaarnakivi koguduseks" et kivist südamega mees talle kaasa tundis, siis kui tema oma kogudus teda hülgas.

Ristteel

Kui Madis koju kiirustas, nägi ta teeserval ühte võidunud palituga, väga räsitud olekuga meest, kes sisenes kaubanduskeskusesse.
"Õigus!" laksas Madis vastu otsmiku ja oleks peaaegu oma Irokeesi üle juhitavuse kaotanud, kuid suutis siiski oma sõiduliini hoida. Pidurile vajutades ja kummide vilina saatel peatus ta parkimist keelava märgi all ning ruttas samuti poodi.
"Kuidas mul küll šampus ja viinamarjad ununesid?!"
Kui ta oli kõik vajaliku poest ostnud ja asutas kassas maksma, märkas ta, et see sama mees, keda ta oli poodi sisenemas näinud, seisab tema ees, ostes kolm bocki. "Oota, sel mehel on ju krae, ta on preester! - Heh, ma teadsin kohe, millesse need kristlased tegelikult usuvad." mõtles Madis endamisi rahulolevalt. "Jumal tänatud, et mina selle sarnane ei ole."
Oma masina juurde minnes, ei saanud Madis muidu, kui pidi oma kaela tolle rohkem asotsiaali kui jumalameest meenutava tegelase poole pöörama, kes rohkem loivas, ei, pigemini vedas ennast vägisi edasi, nagu vastu tahtmist. Ka tollel pühamehel oli auto, kuid päevinäinud Fiat. Või oli see Datsun. Igal juhul oleks Madis end ennemini maha lasnud, kui lubanud end selle kõrval pildistada. "Mida ta sõbrad küll mõtleksid,
tema palga juures...!" Madis judistas end veidi ja jälgis seda pühameest, kuidas ta tulutult üritas autole hääli sisse ajada, nagu tegeleks eksortsismiga, aga mitte lihtsa süütevõtme keeramisega.
"Kurat, pidi see haige hull mu päeva ära rikkuma, ei saa aastapäeva ka nautida!" oigas Madis endamisi ja käivitas auto. - ka pastor oli saanud auto käima ja liikus, ning Madis vaikselt tema järel, ettevaatlikult, nagu ootaks, et eessõitja raskelt pidurile vajutab, ja talle kahjukindlustus nõudega sisse sõidab. Pastor ei teinud siiski sellist tükki, vaid sõitis linnast välja ja keeras ühele hüljatud ristteele. Õigemini polnud siin veel ehitust alustatud. Üks abihoone oli küll püsti ja vundamendi tulevased ääred kruntideks välja joonistatud. Kuid nende vahel kasvas juba umbrohi, mis pidi tähendama, et siin pole juba ammu midagi ehitatud. Ja mis kole abihoone see oli. Madis polnud elusees nii lahjat aita näinud. Kui tema üritaks sellisele detailplaneeringut
hankida, kirjutaksid "Postimees" koos "Äripäevaga" võidu, et ärimees Ülemiste üritab maadega sahkerdamise abil riigilt makse välja petta. Krunt ise oli ju korralik, kuid see ait. "Jumal hoidku!" Mõtles Madis. "Mida ta siin teeb?" Madis peatas ettevaatlikult auto, nii vaikselt, kui sellist suurt mürakat üldse saabki
vaikselt peatada, kuid õnneks oli pastor omas maailmas, sest tema ei teinud kuulmagi, kui kruus rehvide all krudises.

Madis jättis kingitused kõrvalistmele ja hiilis sellesse lauta. Sest lähemal vaatlusel osutus see vanaks nõukogude aegseks kooperatiivi laudaks, mida kohalikud kasutasid autode remondiks. Sel oli kanal olemas. Võisid rahulikult oma auto tööpäeva lõpus iga ilmaga sisse ajada, ja rahulikult nokitseda. Keegi ei tulnud tüütama. Kui Madis oli juba kuulmiskaugusele jõudnud, kuulis ta kuidas üks selge karge hääl deklameerib. Nagu raiuks sõnu, täis lõikavat selgust. Mees seisis kantslis ja luges käes olevast raamatust midagi ette. Kuid peale tema polnud kedagi seal.

"Tere armas kogudus, täna tahan ma teile jutustada loo Ludmilla Pleti raamatust, kes kirjutas üles selle Erlo Stegeni jutluse leheküljel 166. Ma loen ette:
"SÕNUM PASTORITELE JA JUTLUSTAJATELE!!!" See viimane kaikus laudas ringi erilise ebamaise kajaga, nagu oleks see hoopis katedraalis lausutud. Madis vaatas uuesti ringi. Ei tõesti, laut oli tühi, kuid kellele siis pastor jutlustas?
Siis talle korraga turgatas ja ta vaatas maas lebavaid pudeleid: "Papp on ju lausa purjus!" ja siis muheles. "Ei seda etendust ei saa jätta vaatamata,..." ta otsis oma mantli taskust uue mobiili välja ja hakkas filmima. "Liisul ongi natuke materjali kooliks tarvis." muheles Madis veidi.

Pastor jätkas: "Jesaja 62:6 ütleb Jumal prohveti suu läbi rahvale. "Sinu müüride peale Jeruusalemm, olen Ma seadnud vahid; kogu päeva ja kogu öö ei tohi nad iialgi vaikida! Jehoova meenutajad, ärgu olgu teil iialgi rahu!" ...
Ja nõnda leelotas papp mitu tundi edasi, lugedes targast raamatust ette. Madisel hakkas kõigist neist Johannestest ja Pühadest Vaimudest ning isadest pea ringi käima, kes järgemööda ette loeti ning tähtsalt ära märgiti, kuidas on tarvilik Jumalat otsida ja et seda üritust ei või oma pühaduses kuidagi täitmata jätta.
"No laula edasi papi, küll ma tean, mida sa täis oled, lõhn ulatub siiamaani..." ümises Madis rahulolevalt. Ta polnud usumehi kunagi sallinud, kuna need tundusid talle võltsidena. Kindlasti elasid kümnisest ja koinisid kooritüdrukuid. Küll tema juba seliseid teadis.

Kuid korraga jutlustaja ind rauges. Kas sai jutt läbi, või oli ta avastatud. Vaistlikult vajutas Madis kaamera kinni ja peitis ruttu põue, et võõras ei näeks. Kuid võõras ei teinudki teda üldse nägema, vaid nagu kokku kukkudes vajus kantslipeale lösakile ja puhkes haledalt nutma. Madis polnud elu sees ühte meest nõnda ahastavalt ja südant lõikavalt töinamas näinud. Ta ei sallinud seda. See oli talle nõrkuse märgiks. Tema polnud juba kuuendast eluaastast alates kordagi vesistanud, sest andis endale oma isa haual sõna, et tema saab rikkaks, et eelkõige saab temast mees, mitte mõni argpüks, kellele sõjaväest põgenemise ajal kuul selga kihutatakse. Seetõttu ei võinud ta taluda tolle pastori pisaraid, olgugi et mees ta täiesti külmaks jättis. "Parem kui sellised kärvaksid!" mõtles Madis kuid ei saanud siiski midagi parata. See oli lihtsalt vastik vaadata. Kui ta oli nõnda juba viis minutit järjest ulunud, siis ei pidanud Madis enam vastu vaid läks lähemale ja tõstis mehe vägisi jalule ning raputas teda korralikult: "Tõuse püsti mees - ise veel pastor - mida sa siin enda arust teed?"
Pastor saatis talle vastu kalkide silmade pilgu. Sellise pilgu, mida ootaksid mehelt, kes on kaevikus just sakslase läbi torganud. Ükskõikse, elust tülpinud, kõike näinud ja kuulnud mehe pilgu. "Lammutamine on alles homme. Tulge hommikul kell kümme tagasi, nagu leping ette näeb!" ütles pastor ja pöördus uuesti koguduse poole, keda miskipärast kohal polnud ja luges edasi. Madis polnud kunagi tundnud, et keegi suudaks teda õhuna kohelda, ja talle ei meeldinud selline üle vaatamine.
"Kuule mees, sa ise tead ka mida sa loed?"
"Jutlust loen, nagu näed!"
"Sa peaksid ka ise nägema, et laut on tühi, kellele sa seda kuradi jutlust loed?"
pastor ei teinud kuulmagi, vaid luges edasi.
"Hei, ma räägin sinuga!" ta müksas veidi kõvemini pappi, kes nagu ärkas unest.
"Aga kes sina oled, ma ei tunnegi sind, mis sa ise siin teed, see maa kuulub mulle!" Just nõnda üksteise järel nagu kraanist purskusid need vihased sõnad pastorist välja Madisele näkku. Kuid sama kiiresti keerati jälle kraan kinni ja teised kraanid lahti. Pastor hakkas endamisi halisema. "Noh, homme on siin metsapark, siis mul pole enam midagi."
"Aga mis siis juhtus?" ei saanud Madis sõnasabal kinni ja kirus ennast mõttes. "Miks ma selle mehe ei võinud oma muredega üksi jätta?"
"Kogudus läks Madonnat vaatama, ostis piletid ära, see pidi ainus kord elus olema. Ja nii neil ei jätkunudki jälle kümnise karpi panemiseks midagi. - Arvestades praegust rasket aega, ei saa ma seda pahaks panna. Kuid nüüd ma ei suuda üksi seda hoonet ülal pidada. Homme tulebki kopp kohale ja lükkab panga tellimusel kõik laiali."
"Ah nii ja sellepärast sa siis nutadki. Aga su jutlusel endal polnud ju väga vigagi..." lohutas Madis end mõttes siunates. "Miks, kurat, ma seda räägin ja siit jalga ei lase, enne kui ta mind ära teeb?!"
"Mis sellest enam, Jumal on ainus, kellele ma saan seda jutlust ütelda. Kogudusel on liialt palju tegemist; liiga palju muresid."
"Kuule, kui palju sa üldse sellele pangajõmmile võlgu oled?"
"5000 eurot! Kust ma sellise raha kokku korjan, isegi kui kõik ostetud Madonna piletid maha müüa, siis ei saaks ka seda raha kokku. Ja kuidas ma neid sunnin, kui see ongi ainus võimalus nende elus!"
"Sa tahad öelda, et see krunt, mis ise on kokku 5 miljonit eurot väärt, on 5000 euroga panga käes? Kuradi kurat!"
"Palun! Jumalakojas mitte vanduda!" sai pastor oma endise hääle tagasi. Nüüd ta oli hoopis teine inimene. Temast nagu oleks säranud mingit erilist valgust, mida Madis ei suutnud seletada. "Võibolla oli süüdi kellaaeg!" mõtles Madis endamisi.
"Vabandust, kuid see ei tundu õiglase hinnana."
"Noh, mina ei jaga neid majanduse asju, ma sain selle maa päranduseks ja siis kui ma seda müüa püüdsin, ei pakkunud keegi selle eest 50.000-gi"
Papp hakkas jälle soiguma ja halisema, ning esmakordselt tundis Madis kogu südamest temale kaasa. Tema oli ka ikka inimene ja Madis polnud mingi elajas.
"Kuule papi, ära nuta! Näe võta..., ma poest ostsin pileti ja võitsin aga mul endal on raha küllalt!" ütles Madis kiiresti valetades ja pilku kõrvale heites ning rahakoti vahelt nimetatud summat välja koukides.
Pastor vaatas teda nagu näeks ta ilmutust ja siis haaras rinnust kinni. Madis kihvatas: "Raisk, nüüd sai vana veel ataki kah, mu päev läheb aina paremaks!"
Kuid selle asemel lõi papp käsi kokku nagu kohtuks Jumala endaga ja viskus nagu mingi naine Madise jalgade ette ja hakkas uuesti selle haleda häälega südantlõhestavalt nutma. Ise muutkui Madisel jalust kinni hoides. "Oh Jumalale tänu! Sina taevane ingel! Mu palvetele on vastatud! Jumalale tänu!"
"Kuule mees! Võta ennast kokku; mida sa oma arust teed?" püüdis Madis teda jälle üles aidata, kuid jumalamees ei teinud kuulmagi, vaid nuttis ja tänas veel kirglikumalt, nagu kallistaks ja suudleks Jeesuse enda jalgu. Lõpuks sai Madis suure vaeva ja hammaste kirinaga ta püsti vinnatud ja tolmust puhtaks klopitud! Lükkas talle rahatähed pihku ja otsis põuest oma nimekaardi ülesse. "Kuule, kui see pangajõmm peaks midagi hüppama hakkama, siis näita talle seda ja palu mulle helistada, siis ma klaarin temaga ise."
Tänusegane pastor noogutas vaid ja liigutas õnnistades käsi, lugedes mingit ladinakeelset palvet, või oli see kreeka keel, kurat, tema teadis neil vahet teha.

Kui Madis märkas, et pastor talle natuke rohkem ruumi andis, et end vabamalt liigutada, siis tegi ta ukse poole minemist. Kell oli juba väga hilja ning õhtu hakkas hämarduma.

Kui Madis lõpuks koju jõudis, siis oli veel mossis naine ainsana üleval, kuid kui ta räsitud Madist lillede; veini; ehete ja kõige muuga silmas, nagu oleks need kaubanduskeskusest just pihta pannud, siis ei suutnud ka tema ettekavatsetud litaaniat pidama hakata.
"Mis juhtus! Kas töölt lasti lahti? Presentatsioon läks nii halvasti?"
"Ei kallis!" Hingeldas Madis kuuldavalt ja pani mantli ühes ülikonnaga nagisse ja kingitused pesukorvi peale, mis ikka veel vana harjumuse pärast esikus ees tilbendas.
"Ma lihtsalt ajasin peaaegu ühe asotsiaali alla - kui koju kiirustasin - andsin tunnistust - politseis... - ei jõudnud varem!" Hakkas Madis kiiresti leiutama.
"No ma ütlen sulle kogu aeg, et ära kihuta niimoodi!" leebus naine silmnähtavalt "Noh, hea kuulda et ta ikka ellu jäi."
"Jah, koosolek ja presentatsioon läks suurepäraselt, me läheme kuu pärast Maldiividele puhkama - ja piletid makstakse kinni..."
"See on ju suurepärane uudis, head pulma-aastapäeva, hea et sul see meeles oli... aga kahju sellest... ah mis ma sind kiusan." nurrus naine juba lembelt.
"Tule istu siia aukohale, sa oled täitsa otsa jäänud. Sa ei peaks neid asotsiaale nii südamesse võtma, ta oli muidugi ise süüdi, mis ta sinna teepaele siis ronis. Kindlasti oli maani täis!" jätkas Madise naine nagu mingit mantrat korrates. Vahepeal oli ka suure sagimise peale tütar üles ärganud ja tuli vaikselt isa juurde.
"Issi, ja sa tõesti ei ajanud toda asotsiaali alla? Ta ikka jäi ellu ja on terve?"
Madis vaatas lapse suurtesse silmadesse ja vihkas ennast südamepõhjani et oli niimoodi valetanud. Kuid kuidas ta ütleb oma perele, et on just ühele võhivõõrale 5000 eurot pihku toppinud. "Jah, ta on ikka elus ja terve ning on juba kodus. Minu meelest oli ta pastor, sest tal oli krae kaelas..." ei saanud Madis jälle sõna pidama.
"Oh Jumal hoia, miks sa teda alla ei ajanud? Sellised on ju kõige hullemad!"
"Ema!" hüüatas Tiffany kohkunult. "Vabanda kullake, ma ei mõelnud seda üldse nii! Ma olen lihtsalt rõõmus, et midagi hullu ei juhtunud ning ei valitse enam oma sõnu!" ütles ema oma tütrele hella häälega ja too rahunes veidi.

Madis hakkas nüüd oma töövõitudest pikalt ja laialt rääkima, et too pastor ja tema kirik võiksid ilusasti unustusse vajuda. Ja mis tal üldse hakkas? 5000 eurot!!! "Aga vähemalt läks too tehing asja ette. Ei saa siis kõik hea ühel ja samal päeval juhtuda." lohutas Madis end mõttes. See oli Ülemiste perekonna esimene ja viimane õnnelik pulma-aastapäev, mida nad koos pidasid.

Madise neljapäev

17. mail oli Madis kontoris ja tutvustas oma uut täiustatud versiooni "Kaarnakivi" veebilahendusest - võrgupõhisest operatsiooni süsteemist, kus sul oli vaja üksnes terminali.Ei olnud vaja enam osta tervet arvutit koos kõigega; polnud isegi vaja varuda tervet raamatukogu plaate oma lemmikfilmide või mängudega. Selleks olid olemas andmeserverid. Sinul pidi olema vaid monitor; klaviatuur ja interneti ühendus. Kõik muu tuli "Kaarnakivi" kaudu.

Madis istus nagu tavaliselt terminali taga ja logis sisse:

domain: enter Madis@AstralMarketings@syslogsrv8nt3.reg
accessing Madis
Enter passfrase:
xxxxxxxxxxxx
passfrase accepted
specify quest:
quest: ir open slideshow
quest under lev3 protection. specify supervisor status:
access Madis pass-sheet for entry 7
accessing request. Quest verified as Madis (supervisor) wieving slideshow
opening slideshow

Tema kõrval seisis rühm investoreid, kes pingsalt jälgisid, kuidas Madis sisse logis ja neile süsteemi statistikaid näitas.
"Ja te ütlete et see töötab? Et meie pank võib infot oma kontole salvestada, ja keegi muu ei saa seda kätte?"
"Jah! Nõnda on see koostatud." sõnas Madis reipalt.
"Mis juhtub siis, kui keegi püüab sisse häkkida..."
"Sel juhul peaks ta olema konto avaja perfektne kloon" kõverdas Madis huuli õelalt muiates.
"Mis mõttes." Küsija võttis tõrksa hoiaku, kuid ei suutnud selget huvi siiski varjata.
"Noh, esialgu, peaks ta teadma teie andmete täpset asukohta. Me ei sunni kliente looma oma kontot sama nime all. Nad võivad ka aliast kasutada, et tagada suuremat turvalisust. Ja kui häkker ei tea teie kasutajanime, mis nime all on firma serverisse registreeritud - ka see võib olla alias - maksuameti dokumendid lähevad pärisnimedega, kuid sinna ei märgita teie konto andmeid, et tagada täielikku turvalisust teenindava personali suhtes."
Mitmed pead noogutasid ja mühatasid nõustuvalt ja kritseldasid midagi oma märkmikuisse.
"Ja lõpuks peavad nad teadma serveri aadressi, või paremini öelda kõvaketast ja faili sellel kettal, mis teie kontot kujutavad."
Madis lubas endale veel ühe naeratuse taolise grimassi ning jätkas.
"Piltlikult väljendudes, peab teie röövel teadma, enne kui ta süsteemi siseneb, kus täpselt tema poolt otsitav fail asub. Ja kui ta kasvõi ühe tähemärgiga eksib. Saadetakse teile päring, kas ikka teie püüate sellest ja sellest terminalist oma andmeid alla laadida. Aga nii ta logib ainult sisse kui konto kasutaja. Pärast seda ta ei näe, nagu tavakasutajad on harjunud, oma kausta sisemust. Sellised loendid on eraldi nime all ja salasõnaga kaitstud. Jällegi tuleb neid enne teada, kui neid otsima hakata. Iga kahtlase päringu peale, saadab süsteem jälle päringu teie poolt märgitud numbrile. Iga faililugemisprogramm on varjatud kahekohalise tähekombinatsiooniga, mis valitakse kasutaja enda poolt. Nõnda on igal kaustal nn "oma keelesüsteem" kui nüüd häkker sisestab vale faililugeja indikaatori, läheb jälle päring sinnasamusesse. Ning kõige lõpuks peab ta teadma, mida ta lugeda tahab. Suurema turvalisuse saavutamiseks võite mõne faili lisa salasõnaga kaitsta, nagu see skeem on nähtav ainult administraatoritele. Ühtlasi võite määrata, millises terminalis saab mingit faili avada. Kui terminal on vale, siis tuleb jälle päring."

"Aga, mis juhtub siis, kui häkker on eriti kaval ja vangistab konto omaniku ning sunnib teile muljet jätma, et kõik on paremas korras."
"Kui mingit kontot 'käpitakse' kolm korda. See tähendab, pärast kolmandat päringut saadetakse turvaekipaaž teie aadressil, kes sellise stsenaariumi juhuks on treenitud."
"Sellest pole just suurt kasu, kui häkker ei luba kolm korda eksida."
"Jah, see on süsteemi nõrk külg, kuid seda parandatakse just praegu. Kui uuendused on seadistatud, siis sõidab ekipaaž ka siis välja, kui sa kahtlasel kellaajal kahtlases terminalis vähemalt kolmanda taseme faile avad. Selleks, et sellest turvaliinist läbi murda, peaks teie häkker endale vähemalt 50 liikmellise komando palkama, et õige terminali ruum hõivata, enne kui see häire mõjul lukustusse läheb sest siis ei saa nende terminalidega isegi delfi kodulehekülge alla laadida."
Jälle krabisesid sulepead, kui tähtsad mehed oma märkmikesse kirjeid lisasid.
"Nii et te võite veenduda, et on odavamaid viise, kuidas võõra raha kallale minna."
Terminali ümber kogunenud auditoorium plaksutas.
"Teie peate vaid kõike vajalikku informatsiooni peast teadma, sest meie ei saa seda ilma õige salasõnata, mida ainult teie teate, taastada. Kui see kaob, tuleb konto üle formaatida ja kõik salvestatud andmed lähevad kaduma. Ka see on üks meie turvaliin, et kindlustada ülim diskreetsus."

Üksteisega jutlevad investorid suundusid kohvilaua juurde, kus sekretär nende ümber tiirles ja iga mehe käest tellimusi vastu võttis. Igale investorile oli kohvi kõrvale ka valitud eine lubatud, sest nii tähtsad isikud, kes nii kaugelt olid tulnud, ei võinud ennast alandada kohalikus restoranis einet võtma ja riskida järjekorras seismisega. Kuhu nad nõnda jõuavad? Kõik oli juba ette korraldatud. Madis ohkas kergendatult, ning tupsutas higist laupa, ning logis välja ja lülitas terminali kinni.

Madis vaatas kõrvalt, kuidas investorid suure mahagonist laua taga jutlesid; kohvitasid ja oma tellimusi ootasid või juba sõid. Kõik olid silmnähtavalt rahul ja see oli kõik, mis luges. Madis polnud juba nädal aega kodus oma nägu näidanud, kuid pärast seda tehingut võis ta endale lausa puhkust Maldiividel lubada ja kogu pere kaasa võtta. Ta oli juba selles asjas ülemusega rääkinud. Ta võtab isegi Vadimi kaasa, keegi peab ju samal ajal teda tööasjadega kursis hoidma. See et tema puhkab, ei tähenda, et maailm seisma jääb. Kuidas ta muidu nii kaugele oleks jõudnud, kui ta endalt ja teistelt ainult kõige paremat poleks nõudnud. Nähku siis kõik, kui suuremeelne suudab Madis Ülemiste olla.

Üks advogaadi taoline isik istus tema kõrvale ja tegi kohe juttu, nagu oleksid nad parimad sõbrad.
"Aga mis siis saab, kui häkker klaviatuuri pihta paneb ja/või sellest logi kopeerib. Siis saaks ta ju kõik eelmised kasutused sellega taastada?"
Madis heitis küsiva pilgu võõrale.
"Oh, vabandust! Kus mu kombed on." naeratas võõras vanaisalikult. "Lubage end tutvustada, advogaat Leonidas Sumatin"
Nad tõusid mõlemad püsti ja kätlesid viisakalt.
"Selline asi oleks asjatu vaev, arvestades et klaviatuuri mälu formaaditakse pärast igat väljalogimist üle, et selliseid juhuseid vältida. Samuti ei ole võimalik klaviatuuri mälu "taastada" ega "korrata" sest need käsklused on keelatud käskude nimekirjas. Isegi kui kasutaja teeks häkkeriga koostööd et kindlustuspettust toime panna, saavutaks ta äärmisel juhul oma konto sulgemise ja eluaegse keelu meie süsteemist, kuid ei saaks midagi teha. Meie süsteem ei toeta ei tabulaatorit ega ühtegi teist lühendi süsteemi, mis töötab eeldusel, et kasutaja on idioot ning ei mäleta midagi. Selle süsteemi kasutamiseks peab kasutaja ise tasemel olema. Dumbuseritele see mõeldud pole."
"Sel juhul ei saa te just suurt kasumimarginaali püüda?"
"Oh ei., tuleviku kasumimarginaalid pole mitte lihtinimesed vaid korporatsioonid. Igakord kui süsteem muutub kasutajasõbralikumaks, muutub see ühtlasi ka keerulisemaks, nõnda et lihtinimesed kasutavad ainult lihtsustatud seadeid, mis kõlbavad näiteks filmi vaatamiseks või muuks selliseks, kuid sõltumatu internetis surfamine säilib ainult suurfirmadel ja nendel, kel on mälu ja kes suudavad rohkem mäletada kui vaid oma nime..."
Leonidas noogutas nõustuvalt ja julgustas ootava pilguga Madist edasi rääkima.
"Tänu sellele lõpeb igasugune piraatlus ja sõltumatu andmeside ning selle kuritarvitamine, säilib vaid kõikide hüvanguks vajalik info ja selle kättesaadavus."
"See on väga auahne visioon! Teie olete päris kindlasti meie maailma tulevik, härra Ülemiste!"
Nad kätlesid uuesti ja vahetasid veel mõned sündsad viisakused, mille järel advogaat teiste investorite sekka kadus.
Madise mobiil helises ja talle meenus tema abieluaastapäev. Ta vandus oiates paar tarvilikku sõna ja kutsus sekretäri vaikselt enda juurde, andis mõned juhtnöörid ning suundus siis firma hädaabipoodi - seal käisid tähtsad ninad, kellel polnud aega et poest tarvilikke asju otsida. Ta võttis juba ette tellitud lilled; kommikarbi ja kallid ehted - küll on talle ikka hea sekretär sattunud - ja asus kodupoole teele. Kindlasti ta perekond mõistab, kui kuuleb Rõõmusõnumit. "Maldiivid, siit ma tulen! Oh on alles elu!"

Klaabude Pööning

"Tiffany! Hei, Tiffany! - Oota korraks!"
Üllatunud tüdruk jäi oma raamatuid ja vihikuid rinnul hoides seisma, et näha, kes teda hüüdis. Temast kaks korda pikem noormees jäi tema ette lõõtsutades seisma ja tõmbas hinge, enne kui ta ühtegi inimkeeles mõistetavat häält, peale hingeldamise, suutis endast anda.
"Mis sa tahad, Mihkel?"
Ta polnud ikka veel oma klassikaaslastega harjunud. Nemad olid temast kaks korda vanemad või enamgi ja kõik põhi- ning keskkooli lõpetanud. Tema aga oli näinud vaid koduõpetajaid, kes kõnetasid üksnes tema intelekti või vanust, kohandades vastavalt sellele ka oma hääletämbrit ja suhtumist. Mõned olid isegi normaalsed, ja suutsid talle midagi õpetada, kuid suurem osa oli suur tüütus. Ja tema klassikaaslased ei olnud ses suhtes mingi erand. Ainult kiitus taevani ja üksildased käigud koridorides. See väsitas teda. Miks nad ei võinud teda normaalse inimesena kohelda?
"Ma tahtsin lihtsalt küsida, ega sa juhuslikult pööningu peole ei taha tulla?"
Tiffany näris veidi alahuult. Ta polnud seda oodanud. Oli see kutse tõsiseltvõetav või peenekoeline lõks, et klassi oivikule tünga teha?
"Ma saan aru, kui sa ei saa, meil on võimatult palju õppida. See filosoofia õpetaja on püstihull..."
üritas Mihkel end kohmetunult välja vabandada, kui kohest vastust ei saanud. Tiffany jättis selle märkamata ja ütles rohkem iseendale:
"Sa ikka tead, et ma olen alaealine ja ei või alkoholi juua ega saa ööklubidesse sisse?"
"Noh, pööning pole ööklubi... rohkem nagu ühiselamu. Ja meil on alkoholivabu jooke kah."
püüdis Mihkel end õigustada. Tiffany vaikis uuesti ja seedis seda, enne kui talle vastas.
"Miks sa Maarika Kolumatsiga ei lähe? Tema on ju klassi iludus."
Mihkel punastas veidi:
"Teda pole tarvis kutsuda, sest ta elab samal aadressil..."
"Ja mida mina seal teen?!"
küsis Tiffany selgelt ärritatult.
"Miks te omavahel läbi ei või saada? Ta pole sulle midagi teinud! See pole nõnda, et ma kutsuksin sind kohtama või midagi. Klass mõtles lihtsalt su esseed tähistada. See, kuidas sa õpetaja paika panid..."
ümises Mihkel solvunult, samuti rohkem endale kui kellegile teisele.
"Ma olen väga meelitatud, et mind välja kutsusid, isegi kui see pole kohting." ütles Tiffany asiselt. "Ja et mu essee nii meeldib, on samuti tore. - Ma hakkasin juba mõtlema, et ma pole inimene, vaid mingi tulnukas, et keegi ei julge mind inimkeeles kõnetada..."
"Mis mõttes?"
küsis Mihkel kulmu kortsutades.
"Võtame või selle blondiini Maarika, tema räägib minuga ainult porgandite keeles, nagu oleksin 6 aastane."
"Ah see. Nõnda ta tavaliselt räägibki. Suurem osa ei pane enam tähelegi." ütles Mihkel soojalt naeratades. "Sa siis ikka tuled, ma võin su ära visata."
"Ainult siis, kui see on kohting!"
plaksutas Tiffany kelmikalt ripsmeid ja kõndis sama hingetõmbega ümber pöörates minema. Mihkel vaatas talle kummastunult järele, nagu oleks tuulevihur haldjavälkude sähvides tema eest möödunud.
"Mis kohting?!"
torises ta endamisi ja kõmpis  järgmisesse tundi, leides end Tiffany kõrval istumas. Tiffany poetas talle nimekaardi ja muigas sarkastiliselt:
"Eks sa siis helista, kui selgusele jõuad."

II

Klaabude pööning, või õigemini Gerthrude Böningu häärber asus ühel vaiksel eraldatud tänaval. See asus Roosi tänavast edasi läbi võsa kahlates kinnikasvanud Roosiristiku põigus, halvaendelise numbri 13 all. See oli vana kahekorruseline maja, mille esimesel korrusel oli elutuba; köök; saun ja kemmerg. Teisel korrusel oli neli magamistuba, millesse sai igaühte eraldi trepi kaudu, mis algasid igaüks oma ilmakaare koridorist. Gerthrude böning elas ise katuse all ärklikambris, kus eriti peale tema kummuti ja magamisaseme ning ühe lambikese rohkem ruumi ei olnudki. Ja sinna pääses majaväliselt verandalt treppi mööda üles ronides, mis oli rohkem paksu pikliku redeli moodi. Igaljuhul polnud aru saada, kuidas üks 80 aastane vanamemm sedamööda üles ja alla käib. Sest Gerthrude Böning oli just seda. Pensionile jäänud pedagoog, endine ajaloo õpetaja, kes üksi oma majas elas. Tema mees ja lapsed olid juba ammu manalateed läinud, sugulased saksamaal laiali või samuti sõjas kadunud, ehk teadaolevalt surnud. Võibolla kuskil vanadekodus veel oligi mõni tema sugulane, kes seniilsusest ja amneesiast oma nime ja tema olemasolu ei mäletanud, kuid kes teadis seda öelda. Egas kodanikud kanna nimesilti kaelas.

Nii raske oli üksinda sellist suurt maja üleval pidada ja nii kõle oli selles elada. Seepärast leppiski Gerthrude Böning ülikooliga kokku, et selle tudengid, või õigemini neli tudengit, võivad seal elamispinda üürida ja talle seltsi pakkuda. Suurem osa ei jäänud sinna kauemaks kui semester. Mitte et Gerthrude ebamõistlikult kõrget üüri küsis, vaid sellepärast, et tema kohta ringlesid igasugused imelikud linnalegendid, mille kohta ei teadnud, kas neid uskuda või mitte. Suurem osa neist olid juba vähemalt 40 aastat vanad ja seega raskesti kontrollitavad. Eelkõige vahetusid aga üürilised sellepärast, et Gerhtrudele meeldis noortega koos pidutseda ja seal majas enne kella kahte just palju sõba silmale ei lastud. Ja kui ta just ei pidutsenud, pidas ta filosoofilisi dispuute, mis suuremale osale üle katuse käisid, või selle lihtsamalt öeldes sõitma panid.

Inimesed kartsid Gerthrude Böningut, nõnda nagu Tiffanitki kaalutletult vaadeldi. Mõnikord oleme inimestega seotud mõistmatute sidemetega, sattudes kokku just nende õigete ja valedega, keda meie elus just vaja on. Tiffanyle jäi see õhtu meelde, kui tema elu kõige ilusam.

III

Kui Mihkel Tiffanyle järele tuli, kandis ta ühte tavalist pruuni nahktagi ja püüdis uksetaga kontrollida, kas ta hingeõhk ei haise, enne kui kella helistas ja mõtlema hakkas, miks ta seda üldse tegi. See polnud ju kohting.
Madis avas ukse ja saatis talle hävitava pilgu, millega tema, nagu prožektoriga üle valgustas, või röntgeni aparaadi sarnaselt. Võibolla ta otsis pommivööd või midagi muud ohtlikku. Mihkel tõmbus veidi kössi ja hakkas kokutades rääkima.
"Ma tulin teie tütre järele... Tiffany... koolist... klassikaaslane... kokkusaamine!"
Madis seiras teda üpris samal moel, kui Tiffany oli, kui ta teda peole kutsus. Lõpuks libises tema näole pikalt ja aeglaselt midagi muige ja viisaka naeratuse vahepealset.
"Nonoh, Liisu paneb end valmis ja tuleb kohe alla. On hea et ta on koolis mõned sõbrad teinud, kes tema esseesid hindavad. Ta on teist muidugi kõike rääkinud." ütles Madis dotseerivalt, nagu oleks õppejõud anatoomia klassi ees ja räägiks aju erinevatest rist- ja läbilõigetest või maohaavandi erinevatest värvivarjunditest. Muidugi oli Madis oma tütre üle uhke, kes juba 14 selt ülikooli vastu võeti. Ja ta ei jätnud ühtegi võimalust kasutamata, et seda teistele tunda lasta. Igal juhul hakkas Mihkel aimama, miks Tiffany nõnda jälestas enda ümber käivat asjatamist, kui ta trepist alla tuli, kandes ööhõbesinist kleiti, mis valguses kirjeldamatult küütles ning kaela ümber rohelistest kivikestest kaelakeed. Jäi selline mulje, et ta läheb presidendi vastuvõtule ja mitte klassikokkutulekule. Tema ema ja isa käitusid nagu kammerteenrid, kes ülisuurt portselannukku ukse poole talutavad, sest väga kõrge isik on külla tulnud nende tütrele au avaldama. Mihkel vaatas enda ümber, kas veel keegi on toas, kuid seal oli vaid tema; Tiffany, koos oma vanematega. - Ja kedagi teist polnud. Mihklil hakkas see üle viskama. Ta lausa tundis, kuidas ta energiast tühjaks imetakse. Ka tema oleks sellist tähelepanu jälestanud ning tõrksalt kohelnud igat võimalikku huvi üles näitamist.

Kui kõik viisakad vormitäited said läbitud istusid Tiffany ja Mihkel tavalisse Ford transitisse ja sõitsid pööningule.

Tiffany vastus

Kuigi Tiffany oli juba mitu korda kõik uuesti üle lugenud, ei saanud ta aru, mis mõtet sel on. Oli juba südaöö ja isegi tööülesande ülelugemine ei aidanud midagi. Ja seda neetud esseed oli vaja homseks. Miks see kuradi õpetaja teda nõnda piinas?

Kuigi ta oli raamatuid igati uurinud ja puurinud, tuli ta vaid ühele järeldusele. Need olid kõik vastuokslikud ja juhtisid ühes suunas. Kuigi kõik näisid midagi teadvat, välja arvatud viimane, kes vähemasti tunnistas, et ta ei tea vastust, oli esimese tööpastoraalilik lähenemine ja teise tarkuseõhelus võrdselt õõva tekitavad. Üks oma argpükslikuse, teine avaliku künismi pärast, mis pealegi otseselt eesmärgile vastu töötas, aidates luua just sellist maailma, mille vastu üldse võitlema hakkas. Ta ei teadnud, kas olla pigem ori või Macchiavelli või siis Sokrates? Ta ei näinud ühelgi nendest valikutest mingit mõtet. Pigemini ärritas teda selline nuuskiv torkimine.

Mis see teiste asi on, mida ta usub või mida tõeks peab? Me elame ju ometi vabas riigis! Seega hakkas ta kirjutama esseed pealkirjaga: "Ma tean, et ma ei tea vastust õpetaja küsimusele!" Kui ta oli selle lõpetanud, kustutas ta tule ära, olles enne kõik lugemis ja kirjatarbed kokku korjanud, kus nad voodi või põranda peal parasjagu vedelesid ning vahetas oma riided öösärgi vastu ja heitis magama. Vähemasti oli midagi õpsile hambusse anda ja ei pea rohkem muretsema, pangu pealegi F kui ei meeldi.

Nende mõtetega jäi Tiffany magama ja tal oli ilus rahulik uni. Kell oli 3.14 öösel.

Punane raamat - Mis on Tõde?

Mis on Tõde?

Selle küsimuse esitas Pilaatus Jeesusele, kui Jeesus oli ennast jumalike volitustega kuningaks tunnistanud, kes poleks juutide kätte langenud, kui tema riik oleks siit ilmast. Pilaatus reageeris jõuetu retoorikaga selle vastu, mida ta iga päev nägi. Ole sa kui tahes hea, oled sa ikka kellegi meelevallas, kes võib sinuga kõike teha, mida heaks arvab. Ta teadis, et inimesi ei mõisteta süüdi nende süü pärast, vaid sellepärast, kui palju nad teistele ette jäävad, ning siin ei ole vahet õigetel ja õelatel. See, kes eile oli õige ja tundis nõrgemale kaasa, võib olla homme julmem türann, kui see, kelle ta kukutas. Mis on Tõde? - Maailmas, kus jutustatakse lugusid Cronosest ja Zeusist. Türannist, kes sööb oma lapsi, et püsida võimul, kelle tapab tema poeg Zeus, kes hiljem on palju liiderlikum, kui tema isa kunagi oli, ja rikub igat seadust, mis on üles seadnud. Mis on Tõde? - Kui selle nimel tuleb ristile minna rahva eest, kes teda röövli pärast reedavad, kuna see paremini roomlasi tappis ja teise impeeriumi võimalikuse eest võitles. Eks oli Saalomoni impeerium sarnane hirmuvalitsus, võrreldav täiesti rooma riigiga? Lõpuks see hävis, et Saalomoni poeg kuulutas oma sõrme paksemaks kui Saalomoni puusa, kui tema alamad palusid teoorjust leevendada, mille tema isa oli templite ja paleede rajamiseks kehtestanud. - Ka poeg tahtis elada sama hästi kui isa, ja mitte kehvemini, vaid paremini.

Kas tõesti tuleb õigus anda sellele rahvale, kelle rahvuskangelased on erineval tasemel petised, kes kavalusega surmavad rahvaid, selle pärast et nende rahva tütrega väljaspool abielu magati? Või kes ise põgenevad õigetena mäkke ja lasevad kahel uhkel linnal tuhaks põleda ja magavad oma tütardega? - Mis on Tõde?

Maailmas on olnud palju tsivilisatsioone ja nad on kõik hukkunud. Ükski pole nendest väga kaua vastu pidanud. Legendid räägivad tuhandeaastastest rahuriikidest, kuid väljaspool mingit usku ei mäleta neid keegi. Pilaatus oli haritud mees ja oma kohale kindlate loomuomaduste pärast valitud. Sest ta oli tõhus ja temale sai selliseid ülesandeid usaldada. Ta tuli toime sellise mässulise kohaga, nagu Iisrael, selle rahustamisega, et see soostuks Rooma võimuga. Ta teadis hästi, mida endast Rooma Rahu kujutab, ja mis on selle hind nii sellega leppijale, kui sellest loobujale. Tema ainsaks süüks saab tuua, et ta oli valel ajal vales kohas. Ajal, kui Rooma vajas oma poliitika õigustamiseks patuoinast. Kui sa kavatsed mingi küla teha maatasa, ei saa seda teha niisama. Rahvas tahab teada miks, et teada kuhu poole hoida. Ja siis on hea ütelda, et selleks valitud ametnik ei täitnud oma volitusi ustavalt või oli korrumpeerunud või liiga pehme või liiga karmikäeline, või kõike seda korraga. Ühesõnaga, pärast teda läheb paremaks.

Pilaatus teadis, kuidas Rooma kasutab "jaga ja valitse" poliitikat. Seetõttu jäi talle hoomamatuks Kuningas, kes ei olegi kuningas, vaid annab tunnistust Tõe kohta, ja need, kes on tõepärased tunnistavad tema omaks. Seepärast tahtis Pilaatus teada: "Mis on Tõde?" Maailmas on olnud niipalju Tõe eest võitlejaid; hulle prohveteid ja kuningaid, kes kuulutavad endid jumalaiks või vähemasti haldjaiks, kuid mis on Tõde? Nõnda võiks veel tänapäevalgi küsida. Milleks ajada taga Tõde, kui see päädib veel suurema verevalamisega sarnase Idee pärast, mille ainsaks erinevuseks on see, et seda järgivad teised inimesed, kes söövad teise käega või teretavad teistmoodi?

Mis on see suur vahe, mis teeb Jeesuse Tõe paremaks Rooma imperaatorite Tõest või kasvõi juudi ülempreestrite omast, kes Jeesuse Rooma võimu kätte andsid? Kas see ei ole vastuoluline ühelt poolt öelda, et vaesed pärivad maad aga siis kuulutada templi lammutamist ja kolme päevaga taasrajamist? Öelda, et ma olen korra poolt aga panna põlu alla seda rakendavad ametnikud? Kas mitte seda sama pole teinud kõik suured uuendajad ja tulevased valitsejad? - Lubanud helget tulevikku ja rõhunud oma alamaid! Kas inimene üldse oskab elada, nõnda et ta ligimesele kurja ei tee? Mis on Tõde?

Võib-olla oleme nagu inimene, kes avastab, et kõnnib kanamunade peal ja püüab neid mitte lõhkuda ja hakkab kikivarvul hüpeldes liikuma, lõhkudes nõnda rohkem mune, kui ta enne teadmatuse ajal tegi. Kas üldse on mõtet püüelda hüvet, või suurendab selline mõtte korrastamine kaost veel enam kui asja sinnapaika jätmine? Mis on Tõde?

Kes peaks avaldama selle saladuse, millega kõik inimesed pääsevad taevariiki ja mitte ainult valitud? Mil viisil on õige seda saladust avaldada? Ühes animes nimega "Naruto" on tegelane nimega Sasuke Uchiha. Tavaline salapärane lahe tüüp, kellele kõik klassi tüdrukud järele õhkavad. Iga poiss tahaks olla tema sarnane ja iga tüdruk temaga koos. Lool on ainult kurb maik juures. Kogu tema pere ja suguvõsa on tapetud tema vanema venna poolt ja tema ainsana on ellu jäetud. Ja nüüd peab see poiss edasi elama, hinges ainult üks mõte: "Tappa oma vend, kes hävitas tema klanni!" Kui lugu edasi areneb, tema üritus õnnestub ja ta saab endale venna silmad, mis avaldab klanni salajase tarkuse. Olles tapnud oma venna, saab Sasuke teada, et tema vend oli hoopis küla spioon, kes pidi tema klanni järele luurama, sest tema klann üritas riigipööret. Ta sai teada, et tema klanni surm oli hoopis teatud külajuhtide tellitud. Pärast seda sai Sasuke endale uue sihi - hävitada süüdlasest küla ja selle elanikud. Väga kurb lugu. Mis on Tõde, sellele poisile, kes kunagi tahtis olla oma vanema venna sarnane ja saigi andekaks üle andekuse, kuid kes jäi ilma oma perekonnast ja armastusest? Kus on tema koht, kui kõigile on vääriliselt kätte maksetud? See andekas poiss, kellel on kõik olemas ja kelleks kõik tahavad saada, kuid kes ise oskab vaid vihata, sest ta näeb seda, millest ta on ilma jäetud, mitte seda, mis tal veel alles on. Teatud mõttes oli ta oma venna peegeldus, keda ta nii vihkas ja nägi tema silmadega, veel enne kui need omandas.

Mis on Tõde? Milliseks muudab ta maailma? Vahest on maailm ilma Tõeta parem? Kes teab seda öelda?

Walge raamat - kust saada uut nägemust?

Kust saada uut nägemust

Uus nägemus on alati meie ümber, me oleme lihtsalt liiga hõivatud, et seda näha. Argine töö takistab meil ilmutust mõistmast. Seetõttu on vaja aeg maha võtta ja järele mõelda. Parim viis järelemõtlemiseks on kangelase esiletõus. Tema elu vaadeldes saab näha, mis on õige ja mis mitte. Selline kangelane ise ongi nägemus ja ühtlasi selle kandja ja kuulutaja. Ta julgeb elada teisiti kui lihtsad inimesed tema ümber. Ta teab Elu Saladust, sest juba elab selles, ning seetõttu võib juhatada teisi tõotatud maale. Eelkõige on kangelast vaja märtrina, et ta sureks vana maailma käe läbi, tõestades selle ülima ohverduse kaudu, kui paha ja tagurlik oli vana maailm ja kui soovitav ning ihaldusväärne tema poolt kuulutatud uus. Ainult nõnda saab lihtsat inimest, kes seisab muutuste teepeal ees, nagu arutu eesel, nõus edasi minema. Sest parem on surra ingli mõõga läbi, kui oma jalad vastu müüri ära muljuda. Sest vahest toda inglit ei olegi seal ja see on meie hirmu kehastus, mis on viimase takistusena helge tuleviku ees.

Rõõmusõnumit tuleb kuulutada ja kõike kiita, mis sellega ühildub; kõik, mis ei ühildu, on laiduväärne. See on iga kangelase ülesanne. Surra endast suurema Idee eest. Olla see Idee, mis toob tule taevast alla, kui teised päevad läbi tühja tööd teevad ja sina ühe sõnaga tulemuse annad. Sest tulemus on see, millepärast lihtne inimene tööd rügab, kuid tal ei ole tulemust. See tulemus on targemate poolt omastatud, ja see pole õiglane. Seepärast peavad kangelased ennast ohverdama, et lõpetada vana ja kuulutada uut.

Ilma selleta pole arengut ja elul üldse mõtet.

Uus nägemus on Jumala juures ja selle järgimine on tee Jumala juurde. Kui inimene saab valgustatud, on see enam väärt kui töö ja leib ning peenike lõbu, sest lõpuks saab ta kordades rohkem kui ta alguses mängu pani. Kui ta on vaid nõus riskima ühe eluga - oma eluga. Ja selles pühenduma kõrgema vooruse teenistusse. Kas see pole mitte üllas Elu elada ja surra? - Elades teistele ja mitte enam enesele!

Ja vahest on tõesti viga ka tsivilisatsioonis, ning vaja kõrbesse tagasi pöörduda? - Kuid lõpuks viib sellest läbi tee tõotatud maale, mille pärast niipaljud on juba verd valanud ja elu jätnud. Ei sünni siis enam käidud rada pooleli jätta ja nende üritust seljataha pilkudega roojata. See, kes kahetsedes tagasi vaatab, ei ole Tarkust väärt. Ta on tegutsemiseks liialt arg. Selleks et ahjust leib võtta, tuleb sinna ennem puid ja jahu sisse panna. Kes on see meeletu, kes tahab enne leiva kätte saada, kui on oma viljast loobunud, et see saaks jahuks ja siis jahust loobunud, et see saaks leivaks? Eks tema tegu tunnista tema vastu, et ta ei talita mõistlikult. Samuti on mõistmatu nõuda tõotatatud maad, enne sinna pärale jõudmist, enne kui kõrbe tee on läbitud! Selleks tuleb inimene alistada õpetusele ja nägemusele, sest muidu ei ole koitu.

Seal me ei pea enam töötama, vaid igaüks istub oma terepindi või viigipuu all ja tunneb rõõmu selle varjust ja viljakusest. Elu on lihtne, kui sul vaid on Nägemus, kuidas elada. Patt oleks seda enesele hoida ja mitte teistega jagada. Kõik inimesed peavad saama edukaks, et nad ei hoiaks teisi tagasi. Ainult niiviisi võivad kõik inimesed areneda oma võimete tippu ja sealt edasi, mitte orjalikult tööd vihtudes.

Et kõigil oleks kõike ülirohkelt, peab kangelane rääkima tähendamissõnades. Kui ta selgelt räägib, ei võeta teda kuulda, sest inimene on loomult arg, seetõttu tuleb jutt huvitavamaks muuta. Ta peab rääkima vooruste kaudu, sest Voorus on üks ilus asi. Ta peab rääkima, kuidas Voorus võib teha vargast printsi - isegi, kui ta oma isanda reetlikult maha salgas. Kuidas edukad peavad andma vähem edukatele, et kui edukas enam ei suuda, võiksid teised üle võtta ja edasi rühkida. Eks tee haned samuti - kui juht enam ei suuda, siis esimene saab viimaseks ja retk läheb edasi; kuid esimene on see, kes teistele retke kergemaks teeb, nõnda, et nemad ei pea niipalju tühjalt pingutama. Jäälõhkuja puhastab tee, et kaubalaevad jõuaksid sadamasse ja ei peaks ennast kinni jooksma. Seepärast on niipalju laevahukke, et on nii vähe jäälõhkujaid, kes teed puhastaksid. Kui tee on valmistatud võib seda mööda kuninglik rongkäik tulla ja pulmi pidada. Siis elavad kõik õndsalt kuni oma elupäevade otsani, ikka ja igavesti!

Aga ükski kangelane ei saa olla, kui ei ole antikangelast või vastupanijat. Selle kurjuse kehastuse tuleb luua, et inimesed saaksid aru, mis neid ootab, kui nad ei vali Elu Teed. Iga Jumal vajab oma Kuradit, kelle vastu võidelda ja kelle sisikonnast uus maailm valmistada. Inimesed peavad teadma, mis juhtub siis, kui nad pattu teevad, või tulevikule jalgu jäävad. Nad peavad teadma, et sellega nad jaatavad eilsete päevade koledusi, kui üks mees rõhus oma ligimest. Ja sellistena on nad iseenesest Kurjad. Nad lasevad kurjusel muutuda veel kurjemaks ja ennast õigustada. Ainult õilis rüütel tohib oma alamatele head teha; alatule barbarile tuleb see võimalikult raskeks ja võimatuks muuta, et ta oma heade tegudega ei ajaks lihtsa inimese südant segadusse ja ei hägustaks hea ja kurja ning õige ja vale piire. On olemas ainult üks "Õige Tee" ja see viib meid kõrbesse, et asuda tõotatud maale! Ja sellepärast on vaja võidelda ning tõestada. Sest muidu ei saa lihtne inimene aru, et ta seda kõike vajab.