Gregoriuse koraal

Isa Gregorius oli lõpetanud oma lahkumisavalduse kirjutamise ja läks Madis Ülemiste jutule. Mees võttis tema oma kabinetis vastu, seletas lahkumisavaldust ja mühatas siis sapiselt, kuid siiski killukese tunnustava noodiga: "Sa kah inimene..." Ja kui oli oma pabereid laual põrnitsenud ja teinud nagu otsiks midagi, leidis ta otsitava just enda nina alt üles ja ütles: "Teie soovituskiri, et teil tulevases kohas paremini läheks!" Seda öelnud, tõusis ta püsti ja kätles isa Gregoriusega karuselt ning viipas siis viisakalt ukse poole ning munk lahkus aupaklikult taganedes, et mitte härrale selga näidata ja teda sellega häbistada.

Tema polnud seda tahtnud, ei oma õpilase rasedust, ega sellele järgnenud mõrva, kui isa oli oma väimehe ära tapnud. Seda oli olnud liiga palju ja tema ei võinud midagi teha. Sügaval südames mõistis ta isa kannatusi. Mida sa sellises olukorras teed? Koomikud juba irvitasid avalikult, ehkki ajalehed jonnakalt keeldusid artiklit kirjutamast, kuidas nende õilsa Kaarnakivi looja perekonnas selline tragöödia sai juhtuda. Pealegi oli tema naine venelane. Eks nende seas ole varemgi selliseid asju juhtunud, lohutasid ennast kurjad keeled teadvalt. Ning isa Gregoriusel oli häbi, et tema oli jäetud kõrvalseisja rolli, et tema ei võinud jälle midagi. Nagu ta ei võinud päästa oma pruuti surmast; nagu ta ei võinud päästa oma usuvenda patust lastega ja nüüd ta ei võinud päästa selle tüdruku meest surmast ja tüdrukut ennast varajasest lesepõlvest - kes ta veel kõht ees, eriti raskes olukorras oli. Miks pidi Jumal nõnda ränga ikke Ülemiste õlgadele panema? Isa Gregorius ei saanud sellest aru. Kuidas jäi siis tema ilmutusega? Tema pidi ju olema Tiffany õpetaja, et temast saaks Deboora! Tema pidi olema Baalak! Ja nüüd selline õnnetus ja kogu au on kadunud. Mida ta pidi sellises olukorras tegema?

Isa Gregorius astus sisse Kaarnakivi koguduse ustest, et vaikselt palvetada. Täna polnud teenistust, sest oli teisipäev ja talle meeldis tühjas kirikus omaette palvetada. Praeguses olukorras ja mõtetes oleksid teised inimesed niikuinii ette jäänud. Nii kui isa Gregorius altari ette sai, hakkas maa munga jalge all värisema - õigemini nägi ta nägemust maavärinast, sest kui keegi muu oleks tema kõrval seisnud, siis oleks tema küsimise peale öeldud, et küsijal on luulud ja maja seisab paigal. Ja maa värises, alguses kergelt ja lõpuks tugevalt, nõnda et rist altari tagant maha kukkus ja mõrad selle seina sisse, kus rist ennist rippus. Kõik kiriku ilusasti kaunistatud aknad läksid tumedaks ja hakkasid verd voolama; pingiread sulasid ära, nagu vaha prožektori lambi valgusvihus; lõpuks muutus vibratsioon nii tugevaks, et sein varises sisse ja hiiglaslik mees paljastatud mõõgaga seisis tema ees. See oli ingel, kuid mitte oma tavalisel kujul, sest ta oli vähemalt 4 meetrit 74 pikk ja kõrgus isa Gregoriuse kohal, kes õudusest kõnevõime kaotas ja põlvili langes, uskudes, et nüüd on tema viimnepäev kätte jõudnud ja tema hukkaja saabunud.

"TARMO ZAJEDIN!" möirgas Miikael lõvi häälel ja tema nägu pöörles, võttes kord kotka kuju; kord inimese kuju, kord härja kuju ja siis jälle lõvi kuju.
"Vaata, siin ma olen..." sosistas isa Gregorius kogeledes oma põlvedel ja ootas oma kohtuotsust. "...mida ma võiksin oma isanda heaks teha?"
"Sina pead edasi Tiffany Ülemiste õpetaja olema ja ei või seda mitte unarusse jätta!" skandeeris Miikael sõjakalt. Siiski pani ingel mõõga tuppe, mis õhkkonda veidi kergendas. Hetk veel ja vaimupinge oleks munga lömastanud. Õhk oli väge ja võimu täis, ning isa Gregorius tundis iga oma keharakuga, kuidas ta liigvääritu on, et seda ilmutust vastu võtta. Viimane kord oli ta ilmutust nähes verd oksendanud, ja nüüd oleks ta väga hea meelega tahtnud lausa maa-alla vajuda, et sellest häbist ja hävitavast tundest pääseda, et ta ei võinud olla hea õpetaja Tiffany Ülemistele.

"Võta oma piibel ja loe!" olid ingli järgmised sõnad ja isa Gregoriuse sõrmed sulgusid piibli kaante ümber, mille ta oma mantlitaskust oli üles leidnud. Munk luges piiblist ja tema näpp langes Hs 46:18-24 peale: "Vürst ei tohi midagi võtta oma rahva pärisosast; surudes neid eemale nende maaomandist; ta võib anda oma maaomandist pärisosa oma poegadele, et minu rahvast kedagi ei pillutataks tema maaomandilt." Siis ta viis mu läbi sissekäigu, mis oli värava külgseinas, nende põhjapoolsete kambrite juurde, mis olid pühitsetud preestritele; ja vaata, seal oli üks paik kõige tagumises osas lääne pool. Ja ta ütles mulle: "See on paik, kus preestrid keedavad süü- ja patuohvreid, kus nad küpsetavad roaohvrit, et seda mitte viia välja välimisse õue, hoidudes sel viisil rahva pühitsemisest." Siis ta viis mu välimisse õue ja laskis mind käia läbi õue neli nurka, ja vaata, igas õuenurgas oli õu. Neljas õuenurgas olid kinnised õued, nelikümmend pikuti ja kolmkümmned laiuti; neil neljal nurgaõuel oli ühesugune mõõt. Ja nende ümber oli müür, ümber nende nelja, ja alla müüride äärde olid tehtud keedupaigad ümberringi. Ja ta ütles mulle: "Need on keedukojad, kus templiteenijad keedavad rahva tapaohvrit."."

"Aga, mu Isand!" kogeles isa Gregorius arglikult, nagu väike koolilaps, kes karmilt pedagoogilt peab midagi tähtsat küsima. "Iisraeli tempel on juba ammu purustatud ning vaheriie lõhki käristatud! Nüüd on Jeesuse rist, mis meil annab õiguse Jumala palge ette tulla!" seda viimast ütles munk eriti arglikult ja vaatas maha, sest talle tuli tema patt meelde ja ta ohkas raskelt. Ingel vaatas teda asjalikult, ning viipas käega. Vaim läks isa Gregoriuse sisse ja tõstis tema jalgade peale, et ta ei peaks enam nõnda haledalt koogutama ingli ees. "Nimeta mind Miikaeliks." ütles ingel sõbralikumal toonil. Ja kui ta nägi et Tarmo on veidi rahunenud, siis lisas ta soojalt: "Tiffany isa jättis oma tütre ilma sellest pärisosast, mis tal õigus oli saada, seepärast pead sina olema tüdrukule isaks..." Munga näkku ilmus valulik ilme, ja ta tahtis nagu protesteerida, kuid ingel tõstis manitsevalt sõrme "Ma ei kutsu sind üles abielu rikkuma ja Irinaga naituma, vaid olema Tiffanyle vaimne isa. Asjad lähevad hullemaks, enne kui nad paremaks minna saavad, nüüd kus Mihkel leidis oma Oinapäeva!" seda viimast ütles Miikael tõredalt, nõnda nagu ei meeldiks tal seda öelda. Miikael polnud seda heaks kiitnud, et Jumal oli teda keelanud. Ta oli tahtnud juba ammu Mihklit oma mõõgaga koputada, et ta ei saaks tüdruku elu ära rikkuda, kuid Jumal oli teda keelanud ja tema oli alistunud - egas tema Lutsifer ei olnud, kes suurest aust ja vaimukõrkusest maa peale pagendati, et ta inimlapse loomisega ei suutnud leppida.
"Palun seleta mulle seda sõna, armas ingel... Miikael" ütles isa Gregorius ettevaatlikult.

"Jumal on võtnud nõuks oma rahvast pühitseda ja enam ei hoia ta seda ainult preestritele, vaid annab seda ka paganatele, kes ei tea midagi seadusest ja prohvetitest!"
Ingel seiras munka tähelepanelikult ning soojalt. Eks olnud ta üks tema kaitsealustest. Sellel kurjal ajal oli hea vaadata, et olid veel mõned sõdurid maapeal alles jäänud, kes polnud oma põlvi kuradi ees nõksutanud. Ta oli küll veidi imelike tujude ja maitsetega, kuid siin ei saanud olla eriti pirtsakas. "Ka paganatel peab olema oma õu, kuid teie ehitasite selle kinni ja täitsite selle kauplemisega!" ütles ingel süüdistaval toonil, ning munk vaatas punastades maha. "Seepärast kutsub Jumal Tiffany - tüdruku paganate hulgas, et ta oleks neile valguseks, nagu oli Jeesus valguseks juutidele!"

"Kuid isand Miikael!" protesteeris isa Gregorius "Tiffany pole ju Jahve tütar, ta on Madise tütar!"

"Mis sa tahad mulle sellega öelda, inimene?" küsis ingel väsinult "Kas Jumal ei või öelda Tiffanyle: "Sina oled mu armas tütar, täna ma sünnitasin sinu!"
"Aga-" mõmises Tarmo endamisi ja kortsutas kulmu, "Kuidas saab siis Jeesuse õde olla Talle pruut?!"
"See ei ole sinu asi mõelda, sest sa mõtled maiselt mitte taevaselt - või kas Jumal on mees või naine, et sa nõnda arutled? Need sümbolid anti inimlastele, et Jumal oleks paremini mõistetavam, kuid teie panite need hierarhiasse ja hakkasite süsteemi looma. Sellepärast sa ei saagi aru, kuidas Tiffany saab olla korraga Tallepruut ja Jumala tütar! - Sa ju mõtled inimlikult mitte jumalikult!" Miikael vangutas heatahtlikult pead, nagu vanem vend oma noorema rumala küsimuse peale.

Kuid Tarmo ei jäänud rahule, sest tema uhkus sai riivatud "Kuidas võib alaealine lesk, kes on salaja abiellunud ja kelle mees on nõnda tapetud pärida sellise au?!!?"
"Teie suurelisuse ja vaimukõrkuse pärast, isand variser, on Jumal targad ja arusaajad hüljanud ja selle hooranaise valinud, nagu sa oma südames mõtled, kuid ei julge mulle näkku öelda. Tea, et sul ei või olla saladusi mu ees ja ma ei ole siin, et su üle kohut mõista. Jumalal on sinule tööd pakkuda, nii et võta ennast kokku!" ingel ütles seda küll rahulikult ja kõige soojemate sõnadega, kuid tema silmanurkades olid mure ja väsimuse selged ilmingud. Selle munga jutt väsitas teda, ja see oli nii tavaline. Mehele ei mahu kunagi hinge, kui naine temast parem on. Isegi Aadam oli natuke mossitanud, kui Eeva temast kõvema ennustuse oli saanud. Oli ju Eeva kõigest tema küljeluust valmistatud ja tema tõeline Jumalaloodu - kuid siiski pidi Jeesus sündima naise soost, mitte mehe soost! Ja nüüd jälle! - Mees pidi vaenama naist, nagu Saatan, et tema kohta oli öeldud, et ta mao pea purustab. See oli nii arusaadav. Eks see olnud nõnda ka siis, kui sündisid hiiglased ja tema pidi neid uputusega hukkama minema. Mida võisid naised inglite vastu, kes tulid neid kosima? - Või kes olid nende isad, et nad oleksid suutnud nende vastu sõtta minna? Pattulangemine polnud veel nii kaugel ka, et inimene oleks julenud mõnda inglit välja kutsuda ja temaga Jaakobi kombel maadelda. Inglite õigused ja kohustused polnud ju inimlastele teatavaks tehtud, kuidas nad siis oleks pidanud teadma, et see keelatud liit on? Miikael ei olnud ka seda heaks kiitnud, kuid oli jälle Jumalale alistunud, et anda eeskuju ustavuses. Pärast Jumala paremakäe mehe ja kilbikandja Lutsiferi, kes Jumala relvi valvas, pärast tema reetlikust vajas Jumal ustavat inglit enda kõrval. Ehkki keegi polnud julenud Lutsiferi kohta täita, sest võibolla ingel pöördub ja see nonsenss muutub natuke mõistetavamaks. Ta ei kiitnud ka põrguhauda heaks, kus pidi see loodud maailm hävitatud saama. See oli Jumala täiuslik looming ja inimese säilitamiseks oli Jumal nõus niisuguseid ohvreid tooma! Isegi Miikael ei taibanud, milleks see kõik, kuid talle olid lohutuseks Jumala sõnad ja tema ustavus, mis tema rinnus kustumatu leegina põles. Tema ei kavatsenud Saatanale maad anda ja kavatses võiduka lõpuni võidelda.

Kirikusse astus sisse pastor ja nägi isa Gregoriust altari ees õõtsumas, ning sulges silmad ja lausus palve: "Jumal näita mulle nähtamatut!" ja avas jälle silmad. Kohe nägi ta sama ilmutust, mida Tarmo nägi ja kuulis sama häält, mida Zajedin kuulis. Ta ruttas ärritunult altari juurde. "Mis õigusega saab tema ilmutuse - minu kojas!"
"Kas see pole mitte Jeesuse koda?" küsis ingel viisakalt ja pani käed vaheliti, olles selgelt üllatunud sellise ebaviisakuse üle.
"Jah, kuid mina rajasin selle, see usaldati minu kätte!" jonnis pastor vastu. "Kas sa oled tema raamatut näinud?"
"JÄTA MU RAAMAT RAHULE! SEE ON JUMALAST INSPIREERITUD!!" tundis Tarmo end puudutatuna, et tema ilmutust nõnda segama tuldi. Tema oli ikka saanud Jumala kutse, mitte see pastor, ju siis polnud Jumal temaga rahul. Mõtles isa Gregorius rahulolevalt oma südames. Ta oli alati selle mehe kõrkust vihanud, et ta oli pidanud ennast paremaks. Et tema oli olnud tõelisem, et tema ei olnud kunagi millegi keelatuga ennast sidunud. Et tema polnud vaadanud ega loonud pornograafiat. Isa Gregorius sulges silmad ja meenutas seda valusat hetke, kui ta oli tollele mehele viisakusest oma raamatu saatnud ja järgmisel päeval tähitud kirjaga panderolli saanud, kus tema raamatu välja rebitud pildid sees olid. Juurde oli pandud mõnitav kiri: "Tänan, vend kristuses, et sa mind sellise raamatu vääriliseks arvasid, et ma ei pidanud selle peale raha raiskama. Need jõledad pildid saadan ma sulle tagasi, kuid kaaned ja need jutukesed, mis sa oled kirjutanud, need on vagad küllalt et alles hoida, et need oled sa tõesti Jumalast kirjutanud. Kuid tõesti! - Kas Jumal peaks nüüd iga sinu raamatu lugeja koju ingli saatma ja talle ilmutama, kuidas sinu raamatut lugeda tuleb, sest langenud silmadele on need pildid pornograafia, ja nad ei saa mitte neid lugema, nagu sina vagalt oma tugevas usus oled mõelnud. Tuleta meelde, et tugevama usk ei tohi nõdrausulist kahjustada. Ka seda tuleb silmas pidada, kui raamatuid kirjutad. Muidu oskad sa kindlasti hästi joonistada, kuid mina ei vaata mitte pornot ega taha enda raamatukokku sellist kirjandust!" Pärast seda insidenti polnud ta enam selle pastoriga head ega halba rääkinud ja polnud teda üldse enam meeles pidanud. Ja pastor oli vastanud samaga, ja ta oli selle üle õnnelik. Kas temale siis meeldisid need pildid, et ta pidi kiriku asju nõnda halbades värvides kujutama. Egas siis tema ei saanud öelda, mida Jumal talle ilmutada võib ja mida mitte ning mil viisil! Tema oli ustavalt oma teenistust pidanud ja see "vend kristuses" tasus talle niimoodi. Kas see pidi kristlik ligimesearmastus olema? Küsis isa Gregorius endalt õigustavalt. Tema oli igaljuhul paremini mõelnud, kui see "vend". Ja nüüd oli ta jälle siin, kõike ära rikkumas.

"Jah, ma olen teie mõlemate raamatuid näinud ja lugenud, nad on mõlemad Jumala poolt isiklikult heaks kiidetud ja ühelgi inglil pole õigust nendes kahelda!" ütles Miikael tülpinud häälel.

"Ja kuidas jääb siis sellega, et ei või teha pilti ega midagi, mis on ülal taevas ja alla maapeal ja maa-all vees!" usutles pastor käed puusas edasi, nagu oleks temal kindlasti õigus. "Jumal tahab sinult ka midagi teada: Miks on selle risti taga prožektor ja miks ta sädeleb nii ebamaiselt." Nad kõik vaatasid maas lamavat risti ja purunenud prožektorit, mis ei võinud enam kunagi oma valgust näidata, kuigi ta teadis et see on ilmutus, kihvatas ta siiski seesmiselt, et tema mõtet oli nõnda halvustatud.
"See on selleks, et aidata nõtrade usku!" õigustas end pastor.
"Kas kark ei pea mitte olema õla all ja aitama liikuda, mitte vaiana südames, nagu mõnel vampiiril?" küsis ingel teraselt ja pastor hakkas ähkima ja puhkima, nagu oleks Miikael just väga siivutult väljendunud. "Ma ei oleks seda sinust arvanud, ingel! Et sa tema poole asud! Kas siis mina pean nüüd pornot vaatama hakkama?!" küsis pastor vihaselt

"Miks sa segad minu ilmutust?" küsis Tarmo isalikul süüdistaval toonil "Jumal tahtis mulle sõna anda, või on see kirik ainult sinu jaoks ja teised vennad kristuses ei võigi seda kasutada?" Pastor vaatas teda mõrvarlikul pilgul "Mis kristlane sina oled, kui su oma õpilane lasi endale lapse teha, ja on kuuldavasti sinu raamatut ka lugenud!" küsis pastor salvavalt ja lisas sinna veel kiirelt otsa. "Kas sellel miski vanuse piirang ei pidanud olema? Ma omast arust mäletan, et Tiffany oli ikka noorem kui 24?" ning ta turtsus selle peale kalgilt naerda. Tema polnud kunagi pattu teinud. Ta oli alati kõige karmimate reeglite järgi elanud ja ka siia kirikut ehitades oli ta pühakirja järginud, et eksinud lambaid tagasi Jumalariiki koguda. Ja siis pidi seesinane talle oma raamatuga selga langema. Kui tema nägi päeval ja öösel vaeva, et inimesi vagaduse teedele meelitada, et nad neid jõledaid pildikaste ei jõllitaks ja oma koledaid staarikesi ei kuulaks, milliseid võikaid laule nad laulavad või rapivad. See oli tema meelest väga õige sõna selle kirjeldamiseks. Tema meelest tõurastasid tänapäeva muusikud noorust kõrvade kaudu, ja nood olid selle üle veel õnnelikud! Tema ei olnud, nagu see vilets munk, kelle usuvend oli pedofiil olnud. Eks sõprade järgi tunned inimest, need ka vaimuviljad. Egas siis viigimarju kibuvitstest ei korjata. Kui ta selles suhtes Saatanale järele andis, siis mida veel tema mungarüü varjab? Muigutas pastor sarkastiliselt.

"AITAB! TEIE MÕLEMAD! MARSS OMASSE NURKA MA RÄÄGIN TEIEGA ERALDI EDASI!" Kohemaid poolitas ingel end kaheks ning pagendas tülitsevad pooled kahte eraldi nägemusse. Kui ta oli nii mitu pikk tundi raisanud sai ta mõlemad riiukuked lõpuks maha rahustatud ja tagasi koju saadetud. Kui ilmutus lahtus kuulis väsinud Miikael Jumala kutset, et ta peab viivitamatult tema aujärje ette ilmuma. Ingel ohkas ja moondas ennast tuviks ning läinud ta oligi. Isa Gregorius jäi oma ilmutuse üle järele mõtlema ja läks koju tagasi, milleks oli seekord too pihikamber, milles ta oli Irinaga tavatsenud kohtuda. "Teab, kuidas tal nüüd läheb?" Mõtles Tarmo Zajedin ja luges ruttu mõned issameied et mitte patumõtetele sattuda. Pastor lõõtsutas uksel ja rõõmustas: "Ära tegin! Kirik jäi siiski mulle! Mida see ingel üldse sellega mõtles, et mina oma usuga lämmatan kogudust! Mina olen pastor ja ma tahan neile kõige parimat! Ma olen isegi nendele lesbidele võimaluse andnud, et nad saaksid päästetud - nad peaksid põlvini tänulikud olema!! Mida see ingel üldse endast mõtleb?!" Ja pastor keeras kiriku lukku, et rohkem selliseid kutsumata külalisi ei tuleks, teades et turvasüsteem teeb oma tööd hästi ja nüüd võib rahus koju minna. "Kuhu see Justus nõnda äkitselt kadus? Pole üldse tema moodi oma kohuseid unarusse jätta!" nurises pastor veidi "Loodan et tema nüüd armuma ei hakka, ta on ikka sellises eas, kus selline oht on." torises pastor ja luges ühe kiirustatud palve sellise ohu vastu, häid sulaseid oli raske leida, kellega koos Jeesust teenida.

Kirju lehm

Uku Sepp seisis bussipeatuses ja tõmbas sigarit, mille tõttu möödaminevad inimesed teda kahtlustavalt seletasid. Buss peatus just tema ees ja endine filosoofia õppejõud tegi sisse minemist, kui kuri bussijuht tema peatas: "Mitte sellega! Sa lugeda ikka oskad?" Naeratav Sepp võttis põuetaskust portsigari karbi ja kustutas selle metall-kaane peale sigari ära ning pani karbi sisse ja karbi tagasi põuetaskusse. Bussijuht nohises pilklikult, kuid Sepp võttis kuupileti välja ja lehvitas seda korraks juhi näo ees, nagu oleks see validaator, ning läks takistamatult edasi. Kui ta oli oma koha leidnud, mis oli bussis ka viimane, võis sõit alata.

Järgmises peatuses tuli sisse üks näotu igerik vanamees, ja lonkas just Uku koha poole, kui oli sinna kohale jõudnud, hakkas ta teda hapu pilguga seirama ja ütles viimaks: "Ma kaotasin oma jalad Stalingradi all!" kuid vanamehe jaoks noorema poolne mees ei teinud kuulmagi.
"MA KAOTASIN OMA JALAD STALINGRADI ALL! POISS!!" käratas vanamees veidi kõvemini.
"Ega mina neid varastanud jah." tähendas Uku sarkastiliselt ja istus kõigutamatult edasi. Paar kaasreisijat vaatas sündmuse arengut lõbustatult. Kuidas sa muidu tasuta teatrit saad, kui lausa Stalingradi veteran hukas noorusega tapleb, kes kulupead kummardada ei oska.
"Mina kaeban sinu peale, poiss! - Sina oled see õppejõud, seal KRATT'is! Sina pead minule kohta andma! Mina kaotasin oma jalad suures Isamaa sõjas!" tagus vanamees vihast jalgu vastu bussi põrandat nagu jonniv laps, kellele just öeldi, et jõulud on alles õhtul ja mitte hommikul ja ta peab oma kingitust veel ootama, missest et see juba kuuseall paistab.
"Noh, eks sa siis võta mu koht, kuid ma pole enam KRATT õppejõud, sest mind vallandati täna!" ütles Uku heasoovliku naeratusega ja vabastas nõutud koha. Buss jõudis järgmisesse peatusesse, ning Uku astus bussist välja, jättes vanamehe vabandusi puterdama. "Oh, mis te nüüd, ma võin seista ka!" Teised bussireisijad kahjurõõmsalt irvitamas: "Sellised need venelased ongi, ei lase isegi endisel õppejõul väärikalt tööd otsida..."

Uku Sepp kõndis rahulikult mööda tänavat ja põikas ühte kõrvaltänavale, kui talle kurikaga pähe löödi. Ta varises oimetuna maha ja leidis ennast Jeesuse aujärje eest. Jeesus seletas teda tõsiselt, kuid ei öelnud midagi. Uku vaatas enda ümber ja vaatas ennast. Siis, kui teised kandsid valgeid ürpe, oli tema ürp miskipärast karmiinpunast värvi. Kusagilt lendas kohale üks tuvike ja moondas ennast Miikaeliks. "Vabandust, mu Isand, isa Gregoriuse juures läks oodatust kauem!" "Räägi temaga!" nõksas Jeesus peaga Uku Sepa poole ja jäi liikumatult oma troonile istuma, nagu poleks midagi juhtunud. Katvad Seeravid karjusid kooris, lenneldes Jeesuse ümber: "Püha Püha Püha, on Jumal Kõigekõrgem!" Miikael astus ligemale ja osutades vennalikult käega: "Lähme pisut eemale, kus on viisakam seda tähtsat küsimust lahendada, vend Sepp!" Uku leidis ennast ühest koridorist ning ilmutus troonisaalist jäi seljataha. Ta vaatas küsivalt ingli otsa.

"Ei, sa ei ole surnud, ja ei, sind ei viida kohtujärje ette, et sind põrgu saata." ütles Miikael tõsiselt ja väsinult.
"Mis ma siin teen, arvestades--" Uku jättis lause lõpetamata ja vaatas tähendusrikkalt inglile otsa. Nad olid ühte väiksesse ruumi jalutanud, kus asusid valged diivanid ja üks laud kannu ja klaasidega. "See on eluvesi." tähendas ingel, jälgides mehe pilku ning istus maha, ja Uku järgis tema eeskuju. Ta võttis kannu kätte ja vaatas küsivalt ingli poole, kes vaatas demonstratiivselt lakke, ning Uku võttis seda kui kinnitust, et ju ta ikka võib lonksu võtta. Ta kallas endale ja inglile klaasi, nihutas ühe inglile lähemale ja võttes enda oma kätte ja võttis mehise lonksu. Ingel muigas, vaadeldes Uku näoilmet: "Kange kraam, mis?" ka ingel võttis ühe viisaka lonksu, rohkem huulte niisutamiseks ja pani klaasi tagasi lauale ja vaatas põlevate silmadega meest, nagu tahaks temast pilguga läbi puurida ja kõik tema hinge salapaigad läbi tuulata ja otsida, et ükski saladus ei jääks avastamata. Uku tõmbas veidi hinge tagasi, kuigi ta oli harjunud Merlot'd ja Konjakit jooma - see oli siiski teine tubakas. Kuidas see klõmakas alles täitis. Ka tema pani klaasi lauale ja vaatas vaikides põlevi silmi tagasi ingli palgesse, mis jäi suletuks, nagu pitseriga kinnitatud raamat.
"Mis ma siin teen?" küsis Uku viisakalt uuesti, kui nad olid mehiselt vaikinud ja järele mõtelnud.
"Sa valmistud oma uueks tööks, nüüd kus sa pole enam KRATT õppejõud, on Jumal otsustanud sind värvata." ütles Miikael tõsisel häälel.
"See ei paista sulle meeldivat?" tähendas Uku sarkastiliselt ja otsis oma põuest sigarit, kuid siis tuli talle meelde, kus ta viibib.
"Siin sa ei saa suitsetada -" Tähendas ingel tõsiselt ja jätkas "Ja mulle ei meeldi ükski Nietzsche jünger!" tähendas ingel ründavalt.
"Oh jah! Eks ma ole siis Anti-Kristuse jünger... Millega ma saan kõrgeaulist jumalat teenida?" küsis Uku kavalalt
"Kuna sa oled pärast Tiffany viimast külastust palvetama hakanud ja palju muutunud..." ingel vuristas midagi peast ette monotoonsel häälel, palges selline pilk, nagu loeks mingit bürokraatilist manifesti ette, mida tema heaks ei kiitnud. "...ning et sa hinges ka teiste peale mõtled ja mitte enam oma üleinimlikule täiusele, nagu sa sinna kooli läksid üleinimesi valmistama, kuid pidid oma põlastuseks ja südamekõrkuseks..." Uku lubas endale kerge haigutuse ja seadis ennast patjade peal mugavamalt istuma ning vaatas, kas mingit muusikalist pala võiks ka küsida. Selle mõtte peale lendles paar vähemat inglit kohale ja hakkasid oma harfe plõnnima ning sulnist vaikset laulukest saatma. Uku muigas ja keskendus jälle ingli jutule, mis jätkus sealt, kus tema tähelepanu oli hajunud, jätmata talle mingit võimalust peitu pugeda või midagi kõrvust mööda lasta. "...avastama, et selliseid õpilasi, nagu sina oma südames võtsid õpetada, ei olegi olemas ja et sinu õpetaja suur õpetus peab jääma ilma jüngriteta..." Üks ingel heljus kohale ja võttis kannu ja klaasid küsivalt kandikule, ning Uku ja Miikael viipasid kätt selle märgiks, et võib küll ära viia. "...kuni sina said kohtama Tiffany Ülemiste, kes on nagu tõeline Üleinimene ja mitte nagu tänapäeva üliinimlikud inimesed, kes on sinu õpetaja järgi vähemad ja mitte nii palju tähelepanu väärivad..."
"Kas te ei saaks selle pika ja tähtsa jutu veidi lühemalt kokku võtta, mitte et mul siin ebamugav on, kuid ma kardan oma maise keha pärast, et ilma vaimuta--"
"Sellepärast ära muretse! Vend Justust on juba teavitatud ja ta ravib sinu haavu selsamal momendil ja sa oled praegust tema korteris. Meil on piisavalt aega rääkida, enne kui su keha on võimeline teadvust üles näitama!" tähendas ingel sarkastiliselt, sellise ilmega, et tegelikult ta siiski tahaks, et asjad niimoodi ei oleks, ja temal teine jutt rääkida. Ingel mõtles veidi, nagu oleks järje kaotanud, kuid leidis selle kiiresti jälle üles. "Ka Jumal on vaadanud Tiffany Ülemiste peale ja tahab temast teha talle pruuti ja sina pead tema selleks üllaks kohuseks ette valmistama, et Maarjamaad Jahvele tagasi võidelda!" lõpetas Miikael sõjakalt ja vaatas uurivalt Ukule silma, nagu oleks see just öelnud, et jättis teekannu pliidi peale küdema.

Uku muigas veidi ja ütles siis tõsiselt: "Tänan pakkumast, ma olen küll põlvnemise poolest Leviitide suguharust, kuid mind ei lõigatud kaheksandal päeval ümber ja muidu pole ma ka ristitud, ma olen lihtsalt üks juut ilma Jahveta" Miikael seletas teda veidi ja võttis leebema ilme ette. "Või sinu mure on selles, et sind pole ümber lõigatud, nagu prohvet Mooses teile seadis?" Mõlemad vaikisid jälle mehiselt ja Miikael viipas käega, ning muusika eest vastutavad inglid vaikisid ja lendasid aupaklikult minema. Nad jäid üksina. "Jumal ei nõua sinult eesnahka vaid julget südant!" tähendas Miikael viimaks "Tjah, selle südamega on sellised lood, et minule on Merlot ja tubakas armsamad, kui Jumal taevas." muigutas Uku huuli ja vaatas lõbustatult inglile silma sisse. Ta ei teadnud küll, mis pärgel siin toimub, kuid see oli pärast nõnda näotut ja alandavat vallandamist teretulnud vaheldus. Juba selle venelase hurjutus bussis oli teda lõbustanud ja nüüd see ilmutus. - Tõenäoliselt oli ta mõne narkomaani poolt paljaks röövitud, hea et tal peale mobiili midagi kaasas ei olnud. Rahakotis oli ainult 22 eurot ning mobiili sai ainult tema sõrmejäljega avada, mis tegi selle varastamise kasutuks ürituseks, kuna iga pandimaja juba teadis, et seda ei saanud müüa. Omal ajal oli Uku selle eest hea seisnud, et politseil ja muudel vajalikel asutustel kõik tema aparaadi näitajad teada oleks, sest muidu oleks tal Kapoga probleeme tulnud, et tema telefoniga saab niisuguseid trikke teha. Mitte iga mobiil polnud tavameetodil jälitamatu, kuid Uku oma oli, nõnda et ainult Kapo võis tema asukohta teada - sedagi presidendi eriloal. Uku Sepp oli kunagi CIA heaks töödanud, ja see tööots mõjus siiamaani, et mõned asjapulgad tema ümber koogutama pidid, et suurt Sami mitte pahandada. Tema oli agent Sepp, nagu mõnest odavast teisejärgulisest hollywoodi thrillerist. Ja talle meeldis Filosoofia - eriti Nietzsche Üleinimene, keda ta, nagu laternaga päise päeva ajal valgustades otsis. Ja nüüd, kus ta oli leidnud, kisti tema rõõm tema käest ära, ja ta oli tööta ja jüngrita. Ta oleks võinud selle Mihkli ise maha lüüa, et ta nõnda andetult asja oli käsitlenud ja tüdruku rasedaks teinud, kuid samas oli see natuke iroonilinegi. See rääkis isa väärtushinnangutest päris palju, kui tütar võis tema seljataga niimoodi teha. Ta ju teadis, mida linnalegendid Madise kohta rääkisid. Kuidas Kaarnakivi maailmas laineid lõi. Väike lõbuke hommikuks; väike lõbuke õhtuks - justnagu Nietzsche oli prohveteerinud. Ja see tegi Ukule väga nalja. Tema poleks oma tütrelt kumbagi silma ära võtnud ja pigemini loobunud oma töökohast kui tema kasvatamisest, eriti mäherdusega, nagu Tiffany. Kuid ta ei unistanudki sellisest võimalusest, et tema tütar võiks olla sama tark kui Tiffany, või et temal võiks olla vääriline naine, kellest selline ime välja võluda. Ta ei saanud ju siiamaani aru, kuidas Madise ja Irina geneerika oli seda võimaldanud. Võibolla oli tõesti Jumal olemas ja midagi susserdanud. Loomulikul teel see kindlasti võimalik poleks olnud. Uku leppis oma nägemusega ja otsustas, et ta siiski ei ole deliiriumis oma kabinetis ja et ta ei ole end umbe joonud ja suitsetanud. See oli liiga reaalne ja košmaaris oleksid äärmused rohkem tajutavad olnud ning jutt mitte nii loogiline. Tähendab, tema loogikakeskus pidi ikka toimima. Alkoholi võis seega välistada. Uku vaatas enda ümber, et näha, kas ta lugeda ka saab. Ingel ohkas kuuldavalt ja viipas käega ning mehe silme ette tekkis sein, millele õhust kohale ilmunud käsi hakkas sõrmega tulitähti kirjutama:

"KAS SA VÕTAD SELLE TÖÖPAKKUMISE VASTU?"

Seega ta võis ka lugeda, niiet see ei saanud olla tavaline ajutraumast tekkinud nägemus, vaid midagi teistsugust, mida ta varem polnud tajunud. Tema ette ilmus lauale rullraamat ja ta vaatas jälle küsivalt ingli poole.

"Söö see ära, kui oled tööpakkumisega nõus, kui mitte siis ära tee midagi, ja oota kuni see ise haihtub. Ma saan aru kui ei taha, nagu meil sulastest puudu oleks." tähendas Miikael mürgiselt ja vaatas kõrvale ning ei julgustanud millegiga meest seda rullraamatut vastu võtma.
"Ja kuidas see ka maitseb?" küsis Uku huvitatult. "Nagu koirohi!" tähendas Miikael ja jäi oma olekus kõigutamatuks. Uku ohkas teatraalselt ja võttis rullraamatu, avas suu ja lükkas selle ühe ropsuga sisse, mälus ning neelatas ja oligi asjaga ühele poole saanud. Hetkeks ta võdistas end, sest niipea, kui rullraamat suust kõhtu sai, muutus magus eelmaik rõvedaks kampri; karuputke ja mingi muu aine järelmaiguks, et seda võis tõesti koirohuga võrrelda.

"Mine nüüd ja võta oma jünger vastu!" tähendas Miikael majesteetlikult ning ilmutus sai läbi. Uku avas oma silmad lihtsas toas. Ta oli valgete puhaste linade vahel ja tema pea oli kõvasti kinni seotud ning hakkas vaikselt tulitama. Tema tajud tulid aeglaselt tagasi ja mitte just rõõmusõnumitega. Aknast paistis sinakat valgust ning linnud vidistasid rahustavalt aknapeal, nagu oleks keegi nad selleks välja õpetanud. Üks rasvaste juustega noormees tuli uksele ja vaatas teda murelikult, kuid tema nägu selgines kohe, kui ta nägi meest teadvusel: "Jumalale tänu, sa jäid ellu! Sa kaotasid niipalju verd!"

"Vend Justus, kui ma ei eksi." tähendas Uku Watsonlikul toonil, nagu ta ühest inglise vanemast klassikast mäletas. "Kuidas te mu nime teate?" küsis kõnetatu ehmunult ja langes näost ära, "Me pole ju varem kohtunud, ja sa polnud teadvusel, kui ma su vereloigus leidsin!" "Ära muretse, Miikael rääkis mulle kõik, ma tulen Jeesuse juurest." tähendas Uku laisalt. Vend Justus seletas teda sellepeale imelikult ning läks toast ära. "Ta vist ikka ei ole väga selge mõistusega, aga ta sai ka kurikaga pähe..." pobises Justus endamisi. Filosoofia õppejõud ei saanud ju ilmutusi, sest nad kõik olid ateistid. Ta ei suutnud mõista, kuidas seda mõistatust lahendada, ja miks oli Jeesus tal nii kangesti käskinud - ilma hommikust söömata veel - just sinna kõrvaltänavasse minna, mida tema endised sõbrad "töötamiseks" kasutasid. See Uku võis Jumalat tänada, et talle kõigest kurikaga pähe löödi, ja mitte noaga neeru, või et tal üldse kõik organid alles on. Seal kõrvaltänaval juhtus hullematki, niiet see oli Jumalaime et ta veel elus oli, võis siis õnnetule seda eksitust lubada, et tema kah Jumalat näinud. "Kuid kuidas ta siiski mu nime ära arvas?" näris teda küsimus meelekohal.

Sakraalne ja profaanne

Vadim Besumnõi oli oma vanematega koos venemaal. Nad olid endile üürinud odava kahetoalise korteri Moskva äärelinnas. Korterelamu polnud väljast midagi vaadata, kuid seestpoolt oli ta ilus - üks trotskist oli seda kunagi pidanud, kuid oli asumisele saadetud, ilma kirja saamise õiguseta. Ja polnud enam asumiselt oma maist vara nõudma tulnud. Eks see oli Jumalik ettehoole, et see korter nüüd niimoodi odavalt müügiks oli, et selle korterelamu omanik pankroti tegi, nagu ikka suurte meestega aegajalt juhtub, ja siis hingehoiuks selle korteri vanausklikele maha parseldas - nii ehtsas Luuka kuueteiskümnenda peatüki salmide üks kuni neliteist stiilis - ja polnud vähe neid, kes said selle üle irvitama, endil rusikas taskus ootamas, et kuna neil õnnelikel jälle õnn pöörduma hakkab, et ise siis jaole pääseda. Rikkur oli teinud sõpru ülekohtuse mammonaga, tehes pidupäeva neile, kes ei võinud tagasi maksta ja tänada. Ja praegusel hetkel oli Besumnõi suguvõsal seda ka hädasti tarvis. Kuidas nad olid oma kadunud poja pärast kannatanud - kes oli nüüd üles leitud. Vahest oli see läbikukkumine Eestimaal ikkagi Jumalik ettehoole ja mitte usust äralangemine. Võibolla pidi ta seda just kannatama, nagu usutunnistaja Hiiob. Vanemad olid õnnelikud, et nende poeg ei ole enam Jehoova tunnistaja ja see väärusk on temast mööda läinud. Kui saaks talle veel ausa vene neidise leitud, siis võiks ta end kokku võtta ja inimeseks hakata. Ajusid tal ikka olema pidi, kui ta niikaua seal põrguaugus vastu pidas. Või mis need eestlased? - Kaval-Antsud ja Rehepapid koos - ei, nende seas ei saa küll jumalakartlik inimene elatud! Besumnõid raputasid päid ja olid õnnelikud. Nad olid oma poja elusalt ja tervelt tagasi saanud. Ja nüüd oli hingamispäev ja nad olid palvelasse teel - õigemini oli see palvela kaks korrust allpool samas majas, kus nemad korterit üürisid - ka jumalakojal polnud seda Mammonat niipalju, et korralikke ruume üürida. - Või lausa ehitada.

Nõnda nad siis andsidki kella ja ootasid ukse taga - ametlikult nad pidasid sünnipäevi, sest ei tohtinud võimudele ju öelda, et tegeled sellise asjaga nagu usk - egas nad ortodoksid ei olnud, et võisid Metsalisega hästi läbi saada! Ei, nemad olid hoidnud Jeesuse ja õige usu poole ja ei olnud tsaari muudatustega nõustunud ja saanud kuradilt karistuseks laimunimetuse "Vanausklikud" ja tsaarimeelsed reeturid võtsid endile nimeks "Õigeusklikud" - Eks nende endi nimetuski olnud arutu mehe poolt antud, kes ei teadnud jumalariigist midagi, kuid nad olid sellega leppinud. Eks nõnda käis kõigi prohvetite käsi, et nad maailmas laimu all pidid elama. Egas nad mõned valeprohvetid polnud, keda maailm kiita võis! Ei nemad uskusid õigesti ja vanaviisi, nagu esiisad olid neile algkoguduse päevilt; Peetruse ja Johannese ning Pauluse päevilt pärandanud - ja nemad ei olnud ühtegi muud evangeeliumit tunnistanud, kui see, mida nemad olid õigest allikast võtnud. Kõik teised olid ju neetud, nagu vend Paulus õigesti tunnistas. Ja nemad olid kartnud needust ja kartnud Jumalat ja jäänud õpetuse ja manitsuse juurde, nagu Reekablased ei olnud võtnud templis viina, ei olnud nemad kummardanud tsaari! Ja see oli neile õiguseks arvatud, nagu Aabramile usk oma lapse sündi vanast Saaraist - ja siis sai neist Aabraham ja Saara. Võibolla pidi ka nende poeg nõnda kannatama, nagu Aabraham Moria mäel? - Kuid pärast seda tuli õnnistus! Ja vanemad ei lakanud palvetamast, et nende poeg saaks tõesti Jumala poolt leitud - kadunud lammas, nagu ta oli.

Pika ootamise peale kuuldus koridoris loivavaid samme, nagu veaks keegi tuhvleid järele, sest muidu nad sindrid tulevad jalast ära ja panevad inimese koperdama. Siis võtme keeramist lukus ja ukse vargsi paotamise järel, ilmus prakku eriti vingus ja kortsus mehe nägu, kes neid seletas.

"Me tulime sünnipäevale!" ütles isa parooli, nagu mõnel vabamüürlaste koosolekule sissepääsuks.
"Kes koputab tarkuse ustele ja nõuab sissepääsu?" küsis vingus nägu
"Need, kes on õppinud Melkisedeki põlvede ees!" vastas isa vaiksel ja saladuslikul sosiseval häälel. Ei võinud iial teada milline tšekist pealt kuulab, missest et Nõukogude liitu ei olnud enam, kuid haavatud draakon parandas pead ja oma haavu, nii et tuli ettevaatlik olla.
"Mis te toote Melkisedekile kümniseks?" küsis vingus nägu uuesti ja ei tahtnud miskipärast oma kohalt nihkuda ja ust rohkem paotada. Nagu Kerberos allmaa väravas seiras ta uksetaga olijaid, nagu tahaks neid hoopis nahka pista, ja üldse mitte sõpradena tunnistada.
"Seda, mis Aabram tõi Soodoma kuningale saagiks!" andis isa kohe sündsa vastuse. Sellepeale vingus mehe ilme muutus veidi viisakamaks ning ta kadus uksepraost ära ning avas ukse. Uks avanes sissepoole ja külalised astusid sisse, ning üks väike nii 14 aastane tütarlaps, kes oma seelikus ja kleidis nägi imearmas välja, astus neile juurde. "Dobropašalovat" ütles tütarlaps ja tegi kniksu, nagu vanal venemaal kombeks oli. Isa ja ema vahetasid riideid ja noogutasid aupaklikult peadega. Vadim oli veidi tõrges - just selle kombe pärast oligi ta Eestimaale põgenenud, kuid kuna ta oli külaline, siis ei võinud näotult käituda ja ta noogutas ka nõrgalt, et mitte tüdruku tundeid solvata.

Tegemist oli ühetoalise korteriga, mis oli väga ilusasti ja maitsekalt sisustatud. Esikus olid ainult vets ja vannituba ning eemal rõduga elutuba. Kööki neil ei olnudki, kuid nad ei lasnud end sellest segada. Kapil riiuli ääres oli kiirkeetja, millega sai vett keeta, ning pistik oli ka sündsas läheduses, et ei pidanud pikendusjuhet kasutama. Nõnda elaski pastor Jenissei, väike päkapiku kasvu pika habemega mees selles korteris, ja ta oli sellega rahul, ning ei ihaldanudki enamat. Laudadel olid valgest pitsist äärtega suured linikud, neid laude oli kolm ja nende ümber olid laiad diivanid, nõnda et ümarad lauad moodustasid mõttelise kolmnurga ja kahele poole oli jäetud diivaniridadesse vahed sisse, et saaks otse rõdule minna, mis oli kinni ehitatud ja mansartkorrusena teise toa ühetoalisele juurde kinkis. Seal rõdul oligi pastori magamisase, sest seal oli hea ja jahe, justnagu talle meeldis. Olgu suvi või talv - tema rõdul oli alati meeldivalt jahe, ei kunagi liigpalav, ei kunagi liigkülm. Eks selle eest vastutasid ka ümberkaudsed majad ja korterid, mis tuulesuundi määrasid ja et tema korter ei asetsenud just kõigekõrgemal korrusel, siis heitsid teised majad ka sündsat varju, mis eriti suvel marjaks ära kulus. Selle seina vastas, kus keskel asetses uks esikusse, olid ka kaks raamatukappi, nagu tunnismehed mõlemal pool ust, ja seal oli ka kogu pastori maine vara. Telekat ja raadiot ei näinud pastor tunnistavat, sest neid temal ei leidunud. Samuti mõnda magnetofoni või telefoni, või mobiili. Veekeetja oli tema ainus elektriga töötav asi, sest tal polnud isegi külmikut - selle osa täitis rõdul, aseme jalutsis raske tinast kirst, kuhu ta kergesti riknevat kraami sisse pani, mida mujal kapis ei saanud hoida. Ajalehti pastor samuti ei lugenud - veel üks põhjus, miks Vadim oli seda paika vihanud ja siit aegsasti jalga lasnud. Sest kuidas sa kuulutad paganatele, kui sa ei tea, kuidas nad elavad ja ei saa nende elust osa? Kuidas sa oled müügimees, kui sa ainult piiblit loed? Aga muud siin ei tunnistatud, välja arvatud mõned harvad klassikud. Vadim luges raamatuselgu: Dostojevski; Majakovski; Kogol; Tolstoi - Tõnjanov? Kuidas see siia ära eksis? Vadim liikus raamaturiiuli juurde, ja tõmbas raamatu välja ja luges räämas ning ära loetud kaantega raamatult kulunud pealkirja: "Vašir-Muhtari surm" - See oli eestikeeles! Mida kuradit?! Kõik teised raamatud olid vene keeles ja nüüd see siin. Ta ei teadnud, et tema endine pastor peale venekeele üldse midagi oskab. Vadim vaatas raamatut ja pani selle kiiresti tagasi oma kohale, ning vaatas ringi. Ei, keegi polnud tema toimingut märganud ja olid juba laudade ümber istunud ja Vadim istus samuti, jälgides hoolega, et oleks uksele võimalikult lähedal.

"Mu poeg! Istu ikka siia ilusasse kohta!" Ütles isa talle eriti aupaklikult, ning pastor noogutas julgutavalt. - Jah, ta oli seda kartnud, ta oli ikkagi kadunud poeg, ja sellest ei olnud pääsu. Kõikide pilgud tõusid temale ja ta istus oma kohale, mis oli ainus puunikerdustega tool selles toas, nõnda et sametist padjal, mis oli seljatoe külge, olid kaks lõvipead äärtes ja üks lind kolba peal keskel - oli vist kaaren või mingi vareseline. Vadimi see eriti ei huvitanud, sest ta vihkas sellist tähelepanu ja sellist toretsevat istet. Tema, kes ta oli alati alandlikuses ja tasaduses elanud, pidi istuma nüüd nii kuninglikul istmel. Kuidas ta piinles oma hinges - kas siis tema oli mõelnud oma südames kaotada oma magusust ja asuda rahva kohal - või kasvõi koguduse kohal - õõtsuma? Kas tema tahtis üldse olla keegi? Ei, tema tahtis olla sulaste sulane - ja selle eest oli ta oma töökoha kaotanud, et ta ise ei võinud tahta Vanem-Müügimehe kohta, et ta ei olnud läinud üle laipade! See oli tema tasu ustavuse eest, et isegi too prohvet talle selja pööras. Mida oli see Jeesus Maarjapoeg sellega mõelnud, et tema ei olnud kõige tähtsamat ära tundnud? Ainus Jumal oli ju Jehoova, mitte prohvet Jeesus! Isegi see kogudus näis seda mitte teadvat, ja kummardas oma Jeesust, kuid tema oli targem ja ei lasnud end eksitada. - Ainus Jumal on Jehoova! Sellepärast oli tema saanud härra Smithi traktaadi kaudu Jehoova tunnistajaks. Ja nüüd istus ta sellel aukohal ja kõik vaatasid teda, ning temal oli ebamugav ja ta tahtis oma alamat kohta tagasi, et mitte silma paista.

Ja prohvetivaim langes pastori peale ja ta tõusis püsti, nagu siin kombeks oli, ning hakkas prohveteerima: "Nõnda ütleb sulle Jehoova, Vadim Besumnõi!: Eks sina ole, nagu kirjutaja Baaruk? Tema, kes sai prohvet Jeremija raamatuid üles tähendama, et kuningad ja nende ülikud saaksid neid lugema ja õpetust võtma, siis kui Jumala viha oli nende peale tulemas, kuid nemad ei võtnud kuulda ja prohveti sõna läks nende kohta täide! Nõnda, nagu Jeremija neljakümne viiendas päätükis on kirjutatud - Vadim ei uskunud oma silmi ega kõrvu, sest pastor hoidis eestikeelset piiblit käes ja luges selle järgi ning prohveteeris eestikeeles - "Sõna, mis prohvet Jeremija rääkis Baarukile, Neerija pojale, kui see kirjutas raamatusse neid sõnu Jermija suust, Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja neljandal aastal; ta ütles: "Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal, sinu kohta, Baaruk: Sa ütled: "Häda mulle! Sest Jehoova lisab mu valule piina! Ma olen väsinud ohkamisest, ma ei leia hingamist!" Ütle temale siis nõnda: Nõnda ütleb Jehoova: Vaata, mis ma olen ehitanud, selle ma kisun maha, ja mis ma olen istutanud, selle ma kitkun välja - ja nimelt kogu maa! Ja sina nõuad endale suuri asju! Ära nõua! Sest vaata, ma toon õnnetuse kõigile, ütleb Jehoova. Ometi ma jätan sulle osaks su elu kõigis paigus, kuhu sa lähed."." (Jr45) Eks ole mina sulle õnnetuse toonud ja sina oled oma kohast ilma jäänud, kuid Jumal saadab sind tagasi Eestimaale ja selle maa hukatusse, et see on tema palge ees ära langenud ja ei ole enam Maarjamaa, nagu seda kunagi hellitades kutsuti, vaid Jumal kutsub seda "Iisebeli maaks" maa, mis nõidu ja arbujaid voolab! Seepärast et Jumal Jehoova sellise raske õnnetuse Eestimaale toob, pidi ta ka sinu välja kitkuma su meeldivast paigakesest, mis sa olid endale rajanud. Nüüd ei ole enam aeg otsida endale kodasid ja rajada viinamägesid ja süüa nende viljast. Nüüd on mõõgaaeg, kus on kardetav käia üksina oma teed! Ja sina pead Madis Ülemistele Jumalariiki kuulutama! Sest vaata, tema tütar võetakse temalt ära ja siis tema jääb otsa ning sina saad temale Jumalariiki kuulutama! Sellepärast, et ta ei kuulanud manitsust, ja ei hoidnud oma tütre poole, et olla rohkem oma tütrega, kui oma tööga! Sellepärast peab see sündima!"

"Kuid, mida ma pean tegema sellesinase Jeesusega?" küsis Vadim torssis näoga venekeeles nõnda, et kõik pealtkuulajad ahhetasid ja ohhetasid, sest nemad ei mõistnud, mida pastor keeltes rääkis. Nemad ei osanud eesti keelt, nõnda nagu Besumnõid oskasid. Ema ja isa olid hirmust kõnevõimetuks jäänud. Kas tõesti võtab Jumal nüüd nende vastleitud maimukese jälle tagasi?

"See, mida Jeesus ütles, see jäta meelde! Tema on minu armas poeg, ja teda pead sa kuulama! Sa tegid talle palju südamevalu, et sa ei võinud Madise tütart paremini hoida, kui sulle ülesandeks tehti, kuid see viga on nüüd parandatud ja see ülesanne on läinud teisele. Sina räägi nüüd Madisega, ja siis on kõik korras!" See kõik sündis eestikeeles, nõnda et ainult Vadim võis selle tähendusest osa saada - ja tema vanemad - "Ja mida peab sinu sulane nüüd tegema?"

"Puhka veidi venemaal ja kuula oma vanemaid, kuni ma sind kutsun ja ütlen, et pead minema Madise jutule!" ja ilmutus oli läbi, ning pastor seletas tähenduslikult Vadim Besumnõid ning ütles talle isalikult: "Sinu nimi ärgu olgu enam Besumnõi vaid Svjatovõi!" Kuid Vadim raputas pead ning ütles: "Tänan, ei, ma eelistan oma endist nime, sellega on mul vähem muresid!" ja vaadates tõsiselt oma vanematele otsa: "Lähme siit ära, ma olen juba piisavalt kannatanud!" ning hakkas ukse poole astuma. Vanemad kummardasid ning vabandasid ette ja taha ning said vastuseks sama südamlikke mõistvaid kommentaare. Ta oli ikkagi kadunud poeg, see oli andestatav, et ta ei osanud koguduses käituda.

Mida külvad, seda lõikad

Madis Ülemiste istus jaoskonnas ja põrnitses altkulmu ja käed ristatud, kuidas konstaabel pabereid täitis. Kui ta oli oma paberitega valmis saanud, libistas konstaabel need üle laua: "Palun kirjutage oma tunnistusele alla." ütles ta formaalselt, kuid tema tooni lipsas tibake kaastunnet.
Madis kirjutas nohisedes alla, vaevumata kontrollima, kas kõik faktid olid õigesti kujutatud. Mis see teda enam kottis. Tema tütar oli tema jaoks surnud. Kuidas ta oli julenud? Ja see nõiatemp ilmuda maja ees ja siis jälle kaduda. - Kuidas ta seda tegi, ei taibanud Madis siiamaani. Need kristlased olid tema meelest alati kahtlased olnud. Äkki oli see pastor kuidagi asjaga seotud ja tegi tema tütre ära. Palju muid seletusi ei saanud siin olla, kõik sujus, ja siis see üllatus. Tema 14 aastane tütar on rase! Ja kellegi Mihkel Sepise kaudu, kes on lihtne tänavakunstnik; performance artist - kes tema veel olla tahtis, et ta julges tema tütre külge käsi pista? Hea et ta tütar praegust venemaal oli, see aitas tal veidi järele mõelda. Ta oli neile telegrammi saatnud, et nad võivadki mõneks ajaks sinna jääda, et Tiffany saaks oma meest leinata. Toda viimast oli Madis eriti sarkastiliselt ütelnud.

"Meie vahel öeldes, ma ei mõista sind hukka. Ka mul on selle tegelinskiga tegemist olnud. Panin ta kunagi elevantide müütamise eest kartsa, et ta avalikku korda rikkus!" Konstaabel vaatas Madist kaastundlikult ja raputas vastikusest pead, et pidi sellisele kõntsale mõtlema.
"Ta siis oli sinu käes ja te lasite ta vabaks?" küsis Madis nõrgalt ja tema pilk kinnistus konstaablil ja käed läksid iseenesest rusikasse.
"Ma mõistan teie pahameelt, kuid ei saanud midagi teha, keegi advogaat - väga kõva tegija - ostis ta kautsjoni vastu välja, et ta oli mingi tähtsa tegelase viimane pärija." vabandas konstaabel, "Oleks ma teadnud, ma oleks teda seal kauem kinni hoidnud."
"Teadagi..." kiristas Madis hambaid, "Neetud kohtunikud ja juristiktsioon! Miks nad peavad selliseid koletisi vabadusse laskma?"
Seda öelnud, tõusis Madis püsti ja läks minema. Konstaabel vangutas talle kaastundlikult järele ja pobises endamisi: "Noorus on ikka hukas - nii ei tehta oma isale!"

II

Madis oli kodus ja põrnitses telekat, milles tuli mingi eesti seep, mida ta oli ennast vaatama unustanud, ehkki ta pidas ennast targemaks ja põlastas kõiki seebitajaid. Tema ikka oli andekas müügimees, kes tegi seda aate pärast, kuid nendel seal polnud mingit hinge ega midagi - nemad tegid seda raha pärast. Telefon helises, ta võttis masinlikult vastu, tema ülemus oli liinil. "Kuule vabanda, et ma tülitan, ma saan aru, sul on raske..." kuulis ta teiselpool toru kaastundlikku häält, nagu oleks ta kohe järgmisel tunnil hinge heitmas. Madise meelest oli ta juba sisemiselt surnud. Kogu tema elu oli möödunud. Miks pidi tema tütar talle niimoodi tegema? Kas ta polnud siis teda kasvatanud ja öelnud, mis on lubatud ja keelatud? Kas ta polnud talle kõik tuppa toonud, mis tüdruk iial igatses - ja vastutasuks ootas ta niipalju lugupidamist, et tema tütar ootaks sellega kuni täisealiseks saamiseni - kuid tema pidi endale lausa koolist mehe sebima! "Mina saan sinust aru." jätkas hääl torus "See pole ikka õige - tänapäeva noorus - sina kindlasti õpetasid teda, kuid tema tasus sulle niimoodi! Nii ikka ei tohi - sinu tütar - mul on nii kahju!" Tekkis väike vaikus, sest Madis polnud ikka veel midagi öelnud ja et tema ülemus ei arvaks et ta on juba endal ajud sodiks lasnud, ütles ta rohkem vestluse arendamiseks, kui tegelikust huvist: "Mida juhatus sellest arvab?"
"Noh, juhatus arvab, et sa peaksid veidi puhkust võtma ja pea madalal hoidma kuni ajakirjandus maha rahuneb. - Küll nad leiavad mingi poliitiku või midagi, mille kallal hambaid teritada!" elavnes hääl torus, nagu tahaks olümpiavõitjat julgustada uuele katsele, missest et esimesel katsel latt alla sadas. "Pea meeles, keegi ei süüdista sind, siin on kõik sinu sõbrad, lihtsalt firma ja avaliku arvamuse pärast oled sa ajutiselt ametist kõrvaldatud, kuid sinu tarkvara lahendus - see läheb ikkagi, ja sul on ikkagi kaasarääkimisõigus. Me ei saa sind just piirkonna juhiks nimetada - tänu sinu tütrele-" Ülemus ohkas kaastundest ja põlgusest "Kuid see pole sinu süü - see oli ütlemata suuremeelne sinust, tolle lurjuse matused kinni maksta - sai rohkem, kui oli ära teeninud!" tähendas ülemus veel otsa, "Noh, hoia kõva ja ole terve!" püüdis ülemus veidi nalja teha, kuid taipas et antud olukorras on kõik naljad maha visatud vaev, ning lõpetas kõne.

III

Direktor istus oma kabinetis ja raevutses "Neetud litsakas tüdruk, miks ma ta üldse kooli vastu võtsin?!?" Kuulujutud Tiffany Ülemiste elu ja tegude kohta, oli ka siia jõudnud ja ei meeldinud kellegile. Nüüd, kus klass teadis seda väikest räpast saladust, hakkasid keeled liikuma ja pajatama uskumatumaid asju, mida keegi arvas näinud olevat ja mida mitte. Isegi Filosoofia õppejõud, keda üleüldiselt tema karmuse tõttu vihati - mitte vähem sellepärast, et ta oli Tiffany teinud oma klassi abiõpetajaks. Sest kes teab, äkki ka tema? Kuidas muidu tal nii head hinded olid - on võimatu et nii noor inimene nii kõvasti üle on - kõigist muudest klassis, kes olid vanuses 20-24. Ei, ta pidi ikka kuidagi õiged vastused teada saama, sest raamatusse need kirjutatud ei olnud. Ta pidi kuidagi moodi keelatud viisil targaks saama. Muud moodi ei saanud seda seletada, et 14 aastane nii kaugele jõudis. Kindlasti maksis tema isa altkäemaksu - see oli siin koolis tavaline - kuid pidi ta siis nii ülbe olema! Nemad on ka inimesed, kuid oskavad selliseid asju diskreetselt lahendada.

Filosoofia õppejõud astus uksest sisse: "Te kutsusite?" küsis ta oma tavalisel rahulikul ja üleoleval toonil. Direktor oli seda alati tema juures vihanud, kuid ei saanud sinna midagi parata - ta oli kõige parem sellel alal. Temast ei saanud mööda minna, kuid nüüd selle skandaali valguses, oli võimalik temast lahti saada, ja see toimus kooli hüvanguks.
"Mida teil on enda kaitseks öelda!" ründas direktor "Teie kasvandik Tiffany Ülemiste on rase - 14 aastane - ja veel teise teie õpilase Mihkel Sepise läbi! Mida kuradit te oma aines õpetate?!" Direktor oli püsti tõusnud ja see andis tema jutule tõsidust ja jõudu juurde. Kuid Filosoofia õppejõud seletas teda pilklikult ning istus rahulikult küsimata tema ette toolile ja küsis tapva rahulikusega. "Ma miskipärast arvan, et hoopis Madis Ülemiste tappis minu õpilase Mihkel Sepise ja ei lasnud tal oma tegude eest vastutada, või on see nüüd lubatud?" Direktor vaatas teda hämmastunult ning istus löödult maha. Kuid ta kogus ennast kiiresti ja hüppas jälle puhkides üles. "See ei puutu üldse asjasse! - Jutt käib rasedast teismelisest, mitte isast, kes oma vanemlikke kohuseid täitis!!"
"Ma ei teadnudki, et te nõnda-" Filosoofia õppejõud venitas igat silpi eriti sarkastiliselt "Fundamentaalsete väärtushinnangutega olete." lõpetas ta oma lause põlastava irvega. Direktor vaatas teda jälestaval pilgul tagasi, nagu näeks teda esmakordselt selgesti. "Ma teadsin et sinus on midagi väära - sa oled pedofiil!" urises Direktor ähvardavalt, nagu tahaks ta mõista anda, et teab kõiki õppejõu luukeresid kapis.
"Ah, te tahate siis vabandust paluda?" küsis Filosoofia õppejõud muheledes, ning naerukurd tuli talle silma laugudesse.
"VABANDUST PALUDA! KURAT SA OLED ENNAST TÄITSA PÕHJA JOONUD?? MILLE KURADI PÄRAST MA PEAKSIN SINULT VABANDUST PALUMA??!"
Direktor puhkis ja ratsutas oma laua taga ringi ja oli juba tooli ümber ajanud, sest see jäi teepeale ette.
"Ma mõtlesin,..." mõmises õppejõud rahulikult edasi, kuid siiski oli iga tema sõna selgesti kuulda. Oli kohe näha, kui hästi ta valdas oma keelt ja oskas auditooriumi ees kõnelda. Direktor pidi seda tema oskust imetlema, kes ta ise pidi häält kõrgendama, et end kuuldvaks teha. Kuid Filosoofia õppejõul piisas vaid klassi ette tulemisest, et auditoorium hiirvaikseks jäi ja igat tema miimikat ja žesti jälgis ning iga sõna huultelt üle luges, et õigesti aru saada. "...et te tahate vabandada selle varjatud kaamera eest minu kabinetis, milles te Tiffany akti jälgisite!" Viimast ütles ta erilise sarkasmi ja irooniaga, nagu oleks tema olnud see kurivaim, kes Skeua poegadest jagu sai sõnadega: "Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, kuid kes sina selline oled?" Direktor jälgis teda vaikselt ja kell tiksus seinapeal. Mõnda aega ei olnud midagi muud kuulda, kuni direktor sai oma kõne üle jälle kontrolli "Sa oled vallandatud - tee et sa siit kaod!" ja lõõtsutades, nagu oleks poksimatši võitnud varises ta jälle oma tooli, kohe pärast seda, kui oli selle põrandalt üles korjanud ja õigesse asendisse, korrektselt oma kohale laua taha asetanud. Filosoofia õppejõud tõusis rahulikult püsti ja kummardas viisakalt ning lahkus.

IV

Vadim Besumnõi lesis oma diivanil ja jõi õlut. Tema ukse peale koputati ja ta läks vastumeelselt avama, ju tuldi korteriühistust, et teda välja tõsta. Ta polnud enam ammu üüri tasunud. Ilma tööta oli seda ka raske teha. Ta polnud ka Kuningriigi saalis käinud, sest teda oldi välja visatud. Jutud tema töökaaslase tütre seiklustest olid ka temale halba varju andnud ja öeldi, et kui nii püha mees, nagu tema ei suuda oma head eeskuju töökaaslastesse ja nende lastesse süstida, siis ju ta ikka nii püha ei olegi! Samuti lisandus sinna nagu kurjast vaimust aetult, kiuslik ilmutus, et Jumal pole Vadimiga rahul. Ta avas ukse ja seletas tuima pilguga oma vanemaid.
"Kas sa ei kutsugi meid sisse, poeg?" Küsis ema haavunult. "Poiss, kas ma pole sulle viisakust õpetanud?" küsis ärritatud isa.
"Vabandage, mind vallandati - ja nagu näete, ma joon!" ühmas Vadim uimaselt ja astus kõrvale ning lasi külalised sisse.
"Gospadi, millises pommiaugus sa elad?" Lõi ema käsi kokku "Kas selline ongi sinu Jehoovatunnistajate usk?" Küsis isa kajana järgi.
"Mind heideti välja, sest ma ei suutnud Tiffany Ülemistet patust hoida. Teate küll, see kellest kõik ajalehed räägivad. Tema isa oli mu töökaaslane..." Ja Vadim ei saanud teisiti kui pidi nutma puhkema ja tunnistas kõik, mis tal oli südamel. Kuidas ta oli ilmutuse saanud ja oli seda valesti tõlgendanud ja kuidas isegi Jumal on tema maha jätnud. Vanemad vaatasid teda kaastundlikult, nagu fresko kadunud pojast, ning püüdsid teda lohutada, kuid Vadim ei lasnud end lohutada, sest tema töökohta ei olnud enam. Ta oli olnud kogu hingest müügimees - kogu hingest Jehoova tunnistaja - ja nüüd polnud ta enam midagi! Kõik oli Jumala poolt ära võetud, nagu Iiob oli oma perekonnast ilma jäänud!

"Tule meiega kaasa, on aeg!" ütles isa lõpuks "Jah, see maa on kuri, siin sa jääd otsa. "Lähme tagasi venemaale, seal tuleb sulle mõistus tagasi, leiad endale naise - sinu eas juba peaks!" lohutas ema kaasa. Vadim kehitas õlgu, sest hullemaks asi ju minna ei saanud. Nõnda läkski Besumnõi suguvõsa venemaale tagasi.

Laske lapsukestel minu juurde tulla!

"Laske lapsukestel minu juurde tulla, sest nende päralt on taevariik!" lõpetas pastor oma jutluse ja kogudus ohkas kergendatult. See oli ootamatult hea jutlus, arvestades seda viimast, mille peale oli isegi Tiffany Ülemiste minestanud ja vihase isa kogudusse toonud pastorit manitsema. Tundus,  et ta on maha rahunenud, ja kogudus võib normaalset elu elama hakata. Igal juhul polnud keegi selle vastu. Kas mitte kõik poliitikud ja suhtekorraldajad ja muud asjapulgad niikuinii ei rääkinud sellest et lapsed on meie tulevik. Ja kogudusel oli hea meel, et pastor kuulus ka nende mõistlike meeste hulka, ja ei olnud mingi piibliga pähe lajataja. Pärast tavalist kätlemise tseremooniat, kui pastor koguduse hoone ukse ees kõiki ära tervitas, nagu tal vana komme oli, pöördus ta oma tavaliste toimetuste poole. Noored jäid veel natuke kauemaks, sest nüüd algas nende teenistus. - Vend Justus oli saanud pastorilt loa asutada kodugrupp ja teha noortetööd, ning klaverimängijast sai nende ülevaataja ning mentor. Ka Valdekile sobis noortetöö hästi, eriti pärast tema poja enesetappu tundis ta, et see on tema võimalus end Jumala ees lunastada ja oma patud andeks saada, et ta polnud hea isa oma pojale. Kokkuleppe kohaselt, pidi vend Justus oma elust narkomaanina tunnistama ja oli ka ühe laulu ette valmistanud. Ta oli valinud selleks Singer-Vingeri viisi "Jumalaga puberteet" kuna see habetunud mees oli tema väike eeskuju olnud, kui ta veel ei käinud koos Jeesusega. Tal oli tavaks ennast tema muusika saatel pilve tõmmata, sest nõnda sai ta oma õnnetust elust ja vanematest üle olla, keda ta südames vihkas. Kuid ta oli uue lehe pööranud. Pastor oli temas midagi näinud ja talle uue võimaluse andnud, ehkki ta oli tema kirikusse sisse murdnud - siis oli see mingi laut ja katkisest aknast sisseronimine teab mis kunst ka oli, kuid pastor andis talle andeks ja võttis enda juurde tööle. Veel keegi polnud teda varem inimesena kohelnud, ja see murdis tema südame. Ta oli kaua nutnud ja ei hoolinud sellest, et teised näevad, sest seda polnud varem temaga juhtunud - sest kes armastab vargast narkomaani - üks enda arust kõva mees oli ükskord püüdnud talle narko pähe tsementi müüa, kui ta seda oleks tõmmanud, siis ta enam tõusnud ei oleks. Kinnipidamisel oli ta vaid õlgu kehitanud ja öelnud: "Saabki sitast lahti, mis neid pilpa peal soojendada, kui nad meie maksumaksja raha raiskavad - sest neid tuleb minu raha eest toibutada, võivad siis ka tsementi tõmmata ja minnagi-!" Ja seda arvamust jagasid paljud. Ta sai kõigest tingimisi karistuse ja tühja manitsuse mitte enam nii teha. Vend Justus ei julenud pärast seda kaua aega kellegagi rääkida või kedagi usaldada või kelleltki midagi vastu võtta, kartes et see on mürgitatud, et ta "maksumaksja raha kulutab". Mis ta siis teha saab, et ta ei kuulu esimese eesti hulka. Kas siis asotsiaali lapsena oleks ta armastatum olnud? Kuid nüüd oli tal võimalus, nüüd oli ta oma endiste ees lausa nagu ülik, nagu Esimene Eesti - ja sündis siis neile tänavalastele, kelled ta oli kokku kutsunud, oma Jumalateenistust teha.

Vend Justus oli ka armunud ühte tüdrukusse, ja tegelikult rääkis see laul ja need sõnad tema armastusest tüdruku vastu, kuid pastorile valetas ta et see on jutt, kuidas kurat peibutab noori kohtlasi hingi. Tiffany Ülemiste oli ju ikkagi alaealine ja kes tema õige oli - endine narkomaan. Tal oli juba küllalt õnne olnud, et ta oma koguduse hostiaar oli. Tema pani kõik pühad riistad välja, sest enne ei saanud teenistust pidada - ja tõstis need jälle kappi tagasi, kui teenistus oli lõpetatud - ja ta oli tänulik, et võis Jeesust nõnda teenida.

Nõnda algas see teenistus näidendiga, kus vend Justus oli endale sarvraamid ette pannud, kuigi tavaliselt ta prille ei kandnud, et tal ootamatult head silmad olid - kõige pilvitamise kiuste - ta oli endale ühe võidunud vihmamantli selga ajanud ja ehitaja tunked, mis traksidega kinni käisid. Üks koguduse näitsikutest pidi "Süütust" mängima, kes "Kurjale Meelitajale" järgi annab, kuni "Päästja" tuleb, keda pidi mängima nende klaverimängija Valdek.

Ja vend Justus alustas laulu "Me, Myself and I"

Dansing in the crowd, wearing dandy crowns;
dandylines and smirks of evil frowns.
Growing in despair - life is just so fair:
gave me "twos" and only just a pair!

refr:
Me, Myself and I; Me, Myself and I!
Screw the World, anyone else may die -
Me, Myself and I!

"Noone" notice me, "Someone" holding thee;
who the hell is yonder scolding me?
Having eyes, but four, glasses do obscure -
showing you, what better finds to lure...

refr: Me, Myself and I...

I'm no scientist; have no mighty fists,
but my Heart inside makes liddle twists.
Would you dance with me, liddle girl so free? -
That would clearly be my biggest dream!

refr: Me, Myself and I...

I would bring you suns; moons and stars and fun
in your life to play a rogue with guns!
Why you dont like me, like a snake in the tree:
Heaven's locked, God threw away the key?!

refr: Me, Myself and I

Be my Valentine or my Clementine;
or the Queen of Persia, Lady Tyre!
When you look, I faint, thoughts that blush a saint
creep my mind when I seek words but aint--

refr: Me, Myself and I

Kui ta oli lõpetanud, siis näitsik minestas tema käte vahele ja vend Justus tegi melodramaatiliselt Draculat järele ja viis oma suu tüdruku kaela juurde, kuid jättis siiski piisavalt suure vahemaa et ta natuke häbenes. Õnneks hüppas Valdek õigel ajal oma osaga sisse ja võttis põuest piibli välja ja vend Justus hüppas eemale ning "minestanud" tüdruk langes "Päästja" käte vahele, kus ta osava tango-võttega jälle püsti aidati ning skandeeris: "Aitäh minu hinge päästja! Nüüd ma usun Jeesusesse ja kiusaja ei või mind enam--!" Mida iganes ta enam ka ei võinud, sest selles kohas jäeti lause lõpetamata.  Vend Justus mängis veel solvatud kuradit ja tegi nägusid ning pantomiimi nagu oli kokku lepitud ja läks siis noruspäi lavalt minema.

Kogu saal möirgas naerda ja plaksutas selle peale. Nendele meeldis ka, et Saatan oli peksa saanud, ning süütu tüdruk päästetud, missest et nad taipasid, et see pidi midagi muud kujutama, kuid see ei morjendanud kedagi. Edasi läks noorte teenistus tuntud rada ja vend Justuse naturaalne selgitus oma senisest elust võttis ka kõige karmimatel eluvendadel oleku tõsiseks ja mõned hoidsid okserefleksi tagasi. Nad olid seda ka ise läbi elanud, näinud kuidas endised sõbrad põhja käisid ja ära surid, kes üledoosi kes kambatulistamise tõttu - ja näha nüüd kedagi, kes on nende seast Hostiaariks tõusnud, see andis lootust. Maailm polnud veel täitsa hukas, kui nendesugustel oli "Kaarnakivi" nagu nad Kaarnakivi kogudust hellitavalt nimetasid. Ka nendel oli võimalus, missest et kogudus neid natuke põlastavalt vaatles, kuid nad andsid selle neile andeks, et neil oli vähemalt pärast teenistust antud luba siia tulla. Nagu selle tiigiga, milles Iisraeli kodutud terveks said ja kus ingel käis vett segamas.

Kui teenistus oli läbi ja kõik oma koju või lattu läksid, või kus keegi juhtus ööbima, peatas pastor vend Justuse tõredalt, sest tal oli midagi öelda: "See on tore, et sa nii visuaalselt seda näitlesid, kuid edaspidi tee seda eesti keeles! Kui meie ka inglise keeles hakkame laulma, kes siis meie keelt elus hoiab!" Vend Justus lõi pea norgu ja punastas, ning pastor läks nohisedes minema. Valdek oli seda eemalt näinud ja tuli ligi ning patsutas talle õlale. "Ära pane vana tähele, ta tahab sulle parimat, tegelikult talle meeldis sinu etteaste ja laul. Sul on andi, ära karda!" Ja selle isaliku naeratusega läks ka Valdek ning vend Justus jäi talle hämmastunult järgi vaatama. Siis tuli talle kellaaeg meelde ja ta kiirustas kirikust välja et mitte lukutaha jääda, et signalisatsioon automaatselt käivitus.

Koduteel palvetas vend Justus oma südames: "Mu Jumal! Kui see on võimalik - ma tean et ei ole, kuid kui siiski - see oleks nii tore, kui Tiffany võiks mind armastada! Ah, keda ma lollitan, tema on kõrgklass ja mina pori ta kingadel. Aga äkki siiski on mingi võimalus, et ma võidan loteriil või midagi, ja siis ma ometi kõlban tema maailmasse! Palun, Jeesus, luba mulle seda tüdrukut, ma olen nõus teda ootama, kuni ta 24 saab, kui vaid sina mulle kinnituse saadad, et tema armastus minu vastu võimalik on!" Seda palvetanud, ümises vend Justus "Me, Myself and I'd" ning läks koju.

Kuid armastatu nuttis venemaal oma silmad peast ja ei lasnud end lohutada, sest tema Mihkel oli surnud ja teda ei olnud enam.

Nõupidamine 2

Saatan raevutses oma nõukojas, sellepärast et tal oli ebaõnnestunud Mihkel Sepise ülevõtmine. Kuidagi oli kaarnakivi Tiffany Ülemiste suutnud oma hingemaailma Mihkli oma peale laotada ja sellega teadmatult oma mehe sellise rünnaku vastu ära kaitsnud. Ka see plaan oli luhta läinud - või kas ikka oli. Tiffany oli ühtlasi oma endise hingelossi üles ehitanud, ning selle endised elanikud võtsid jälle oma kohad sisse. Võibolla oli selline ajutine strateegiline taganemine hoopis nende kasuks.Saatan kõndis laua taga edasi-tagasi ja üks praktikant jäi ette ning sai tema viha tunda, kui ta ulatatud peekri talle pähe kallas ja käskis uue tuua. Niutsuv praktikant roomas eemale käsku täitma.

"Leonidas Sumatin!" urises Saatan ja nimetatu tõusis püsti.
"Mine ja hakka esimest plaani täide viima, ma ootan et Iisebelil läheb tema õpetamisega paremini kui see otserünnak, mis sul oli..."
Leonidas kummardas vaikides ja popsatas minema. See oli ka temale rohkem meelejärgi, et ei pidanud Mihklit üle võtma. See oleks äratanud liiga palju tähelepanu ja too hull munk oleks võinud palvetama hakata. Siis oleks neil veel raskem olnud Tiffany juures viibida. Õnneks sai nende kohalolek pärast viimast koolipidu nende majas palju tugevamaks. "Inimesed on nii etteaimatavad. Pastori jutlusele vastandumiseks peavad nad laskuma väiklasesse hooramisse." Muigas Leonidas endamisi. Talle meeldis oma ohvreid aeglaselt üle võtta, nõnda et nad ei märganudki ja olid tagantjärele veel tänulikudki kui oma hinge sinule üle andsid et sellest tülikast asjast lahti said. Tiffany lauskaitse oli teda lihtsalt üllatanud. Niikuinii oli siin Jumala käsi mängus, kes oli kindlasti midagi tüdrukule ilmutanud. "See tobe vanamees ja tema valed!" krigistas Leonidas hambaid kõvemini kui oleks tahtnud. Ei, nemad saavad lõpuks võitma! - Ja siis ta näitab, milline viga oli inimese loomine! Õigemini, tema isand näitab ja tema on siis õigel poolel ja maksab oma näotu surma eest kätte - surra nimetult lahinguväljal mittemillegi eest. Tema riik oli ju kadunud; neid ideaale polnud enam olemas, kõik oli pahupidi pööratud. Kuid tema maksab kätte! Ja siis ta vaatab surevat valgust Jeesuse silmes, kui ta tema koos ristiga põrgu saadab! Leonidas muheles endamisi ja ilmus Tiffany vaimumaailmas ja noogutas Iisebelile vandeseltslaslikult, kes noogutas vastu. Hofni ja Piinehas valmistasid juba suitsutusrohte ette ning hakkasid manama. Nad ei kavatsenud seda võitlust kergelt võtta ja keskendusid sellele täie tõsidusega. Seekord ta ei pääse! Tiffany Ülemistest saab Saatana naine.

II

Samal ajal taevas.

Gaabriel pidas nõu Raafaeliga: "Kas sa oled märganud, kuidas kurjad vaimud on viimasel ajal hakanud Ülemiste häärberi ümber koonduma?"
R: "Jah, ma tunnen suurt pimedust Madise südames! Kaarnakivi on teda täielikult vallanud. - Kinnisidee täiuslikust operatsiooni süsteemist..."
G: "Kas sa ei taju temas mingit sarnasust? - Ta oleks nagu Lutsiferi sarnane, temal oli seesama kinnisidee."
Kohale lendas üks tuvi ja moondus Miikaeliks
M: "Jeesus saadab sõna, et me peame kohemaid maale minema!"
G: "Mis juhtus, kas Saatan kuulutas meile avaliku sõja!"
R: "Kas ta on viimaks otsustanud oma pagendusest välja tulla ja oma saatusega leppida?"
M: "Ei kumbagi! Ta on Tiffanyt rünnanud ja teinud tema teadlikuks oma väest, et ta on kaarnakivi. Nüüd otsib tüdruk õpetajat."
G: "Siis tuleb jälle Kenisha jutule minna. Ma ei saa ikka aru, miks Jumal käskis tema ellu jätta. Ta on ju ruunišamaan - nõid - sellised tuleb pühakirja järgi hukata!"
R: "Sa mine Tiffany juurde, mina räägin seekord Kenishaga, sa pole just suhtlemises osav..."
G: "Olgu sul õnne ja Jumala kiirust!" lõi Gaabriel vastu rindu ja andis au ning moondas ennast tuviks ja lendas minema
M: "Ma lähen ja instrueerin siis tema õpetajat!" Ütles Miikael ja asutas ka minema.
R: "Kumba neist? - Paistab et tema filosoofia õpetaja on ka prohvetite hulgas."
Miikael peatus ja vaatas Raafaelile üllatunult otsa "See vana ateist ja Nietzsche jünger hakkas usklikuks - aga miks?!"
R: "Pole teada, aga niipalju ma tean, et ta muutus pärast Tiffany viimast külaskäiku!"
M: "Eks ma siis külasta teda kah, kohe pärast isa Gregoriust - imesid juhtub ka..." Ütles Miikael ja läks omaette pobisedes minema, moondus tuviks ning oligi kadunud.

Raafael vaatas oma võitluskaaslastele järele ja ohkas. See oli sama raske kui see lugu Tobiasega. Siis pidi ta ka ühe tüdruku Saatana küüsist päästma, kelle abielud kõik õnnetult lõppesid, et üks kurivaim oli tema enda omaks kuulutanud ja nad üksteise järel armuööl ära tappis. Temaga oli raske võidelda olnud. Ta polnud mingi algaja, ja siin polnud ka tegemist kergekaaluga. Jeesus ilmus tema kõrvale kandes risti.
R: "Kuhu sa nii raskes relvis-?" imestas Raafael, vaadeldes Jeesuse otsusekindlust. "Viimane kord, kui sa niimoodi maapeale läksid, oli Peetruse pärast, kui paganad tema risti lööma pidid ja tema süda nõrgaks jäi ja ta põgeneda püüdis!"
J: "Need ei ole enam vanad head ajad, kus saab asja kergelt võtta - on aeg!"
R: "Just nii, kuulen käsku!" andis Raafael au ning moondas end tuviks ja läinud ta oligi.
Jeesus vaatas talle järele ning moondas end samuti tuviks, minnes sinna kuhu iganes Jumal ka minna tahtis.

III

Tiffany võttis südame kokku ja läks oma emaga rääkima. See oli tema esimene selline jutuajamine Irinaga ja ta soovis mõnda teist teemat, kuid midagi polnud teha. Seda ei saanud enam kaugemale lükata. See oli tema neljas kuu. Ta oleks pigemini tahtnud olla Mihkliga ja vaadata, mida mees talle veel võiks voodis õpetada. Ta oli alati arvanud, et rasedana on igasugusel naudingul lõpp, et siis peab üheksa kuud ootama - kuid võta näpust. Kuid enne tahtis ta selle asja korda ajada, enne kui keegi teine temast ette jõuab. Madis oli jälle tööl ja ei näidanud ennast kodus näole, nii et oli väga soodus sellel hingamispäeval suu puhtaks rääkida.

"Ema, ma tahaksin sinuga ühest asjast rääkida!" ütles Tiffany tõsiselt
Irina oli just pesu pesemas ja vaatas talle murelikult otsa.
"Kas koolis on midagi halvasti?"
"Ei ema, asi on palju tõsisem - palun, istu maha!" ja kui Irina oli maha istunud ja teda murelikult silmitses, hingas Tiffany sügavalt sisse ja ütles ühe pahvakuga
"Ma arvan, et ma olen natuke rase!"
"Kes istutas kase?" Ei saanud Irina suurest kohkumusest aru. Hetkeks oli ta kuulnud seda R tähega algavat sõna, mida ta oli lootnud, et ta mittekunagi ei pea kuulma. Vähemasti mitte enne, kui tema tütar ausalt altari ees abiellub.
"RASE, ema! Ma olen RASE!" sai Tiffany Irina peale pahaseks. Irina vaatas oma tütart kohkumuses ja pani käe suupeale, nagu oleks keegi talle öelnud, et lennuk on alla kukkunud ja Tiffany ning Madis on selle rusudes otsa saanud.
"Ja... kes ka isa on?" küsis Irina värisevi hääli, lootes ja palvetades, et see oleks keegi, kellega Madis soostuks. Ehkki ta ei mäletanud Tiffany ümber kedagi, kes oleks Madisele kuidagimoodi meeldida võinud. Tema mehel olid ju nii kõrged ootused. "Aga äkki see poiss--?" mõtles Irina, kui Tiffany tema taas reaalsusesse tiris.
"Mihkel Sepis on mu lapse isa - ja ema, me oleme abielus - me abiellusime Maldiividel - mäletad - siis kui me puhkusel olime!"
"Kuidas abiellusite? Teil oleks preestrit vaja läinud!" lalises Irina ehmunult ja ei suutnud mõelda. Liiga palju informatsiooni voolas tema peale, nagu oleks raevukas Neeva tahtnud teda alla neelata ja vastu kaldaid puruks rõhuda.
"Tänapäeval pole vaja preestrit, ema, saab igas linnas riiklikult abielluda - kuid meil oli üks šamaan, kes oskas eesti keelt ja tema pani meid paari!"
Külm jutt käis üle Irina südame, kui tema tütar mainis, et ta abiellus nõia ees. Ta oli seda alati kartnud, et tema minevik ta kätte saab. Miks just nüüd, kui kõik näis sujuvat, kui tema mees hakkas usu suhtes üles soojenema. Äkki oleks lasknud ka ennast mõne aja pärast ristida. Milline võit see oleks kirikule olnud - ja nüüd selline õnnetus! Kuidas ta küll seda Madisele seletab? Ta keskendus kõige tähtsamale. Madisega võis hiljem rääkida.
"Ja mitmes kuu sul juba on, ning kuna last on oodata?" sundis Irina end küsima.
"Neljas kuu, 22 veebruaril peaks olema sünnitus." meenutas Tiffany kulm kipras ja pilk udune. "Ma loodan, et ma jätsin õigesti meelde, arst kes mu läbi vaatas, kui ma kirikus kokku kukkusin - pärast seda - seetõttu on kindel, et ma olen tõesti rase!" ütles Tiffany ja naeratas ettevaatlikult.
"Saad aru, ma saan emaks!" ja ta tahtis öelda "Just nagu sina!" Kuid Irina andis talle tugeva kõrvakiilu ja puhkes nutma ning lahkus toast.
Tiffany hoidis oma põske kinni ja vaatas üllatunult emale järele. "Ema?" Ta polnud kunagi ema sellise näoga näinud, ja teda polnud kunagi löödud. Mis toimus, mida ta valesti tegi? Ta ei saanud millestki aru.

Irina viskus oma toas voodisse ja nuttis oma silmad peast. Kus oli ta küll oma tütre kasvatamisel nõnda valesti teinud, et tema armas Tiffany oli selliseks madalaks hooraks kasvanud? "Oh Jumal, kui sa võid, siis võta see karikas minult ja anna endine Tiffany tagasi!" nuuksus Irina läbi pisarate Jumala poole. Sellise palve saatel nuttis Irina end magama ja leidis end Jeesuse aujärje ees. Ka Jeesus seisis selle kõrval rist õlal nagu suur kaheterane kirves ja vaatas tema peale alla. Kui ta seal nõnda põlvitas, siis oli seda liiga palju tema jaoks ja ta minestas. Vaim tuli tema sisse ja tõstis ta jälle püsti.
"Irina, Irina!" kuulis ta kedagi teda hüüdmas.
"Jah, siin ma olen!" hõikas Irina vastu ja hakkas jälle nägema, ning märkas et räägib Jeesusega, kes temale sooja pilguga otsa vaatas. Hirm oli teda ikka valdamas ja ta ei julenud rääkida. See oli tema esimene ilmutus - ja mõelda vaid, et tema oli olnud Kolduni tütar! Kuidas temasugused üldse ilmutusi näevad, kui ta peaks oma perekonna patu tõttu hoopis surnud olema? Ta ei saanud sellest aru. Talle meenus tema tütre rasedus ja ta puhkes jälle nutma.
"Anna mulle andeks, Jeesus, ma olin kohutav ema, mu tütar on alaealine ja rase! Kuidas ma seda oma mehele räägin?" kuid Jeesus vaigistas teda ning ütles:
"Ära karda oma tütart ja tema abielu Mihkel Sepisega, sest ma olen seda lubanud. Ma ei pea sinu tütart hooraks, ära karda, mine tema juurde sest ta vajab sinu armastust nüüd veel enam kui kunagi varem. Su tütar vajab ema südant!" Ja sellega oli ilmutus lahtunud ning Irina läks rutusti ja leppis oma tütrega ära ja palus vabandust et oli teda löönud, ning ka Tiffany puhkes nutma ja palus vabandust et polnud teda kuulanud ja oli kiirustanud, sest nüüd ta sai aru, mis ta valesti oli teinud, kuid oli liiga hilja et midagi muuta, tuli oma eluga edasi minna. Kuidas rääkida sellest Madisele. Irina otsustas tütrega oma koguduse juurde minna ja venemaal ära käia. Kuna Madis oli niikuinii tööl ja niipea tagasi ei pidanud tulema, nagu tema jäetud kirjast selgus - alles kolmapäeval - siis oli neil piisavalt aega, et Venemaal ära käia.

IV

Mihkel uitas sihitult tänaval ja unistas. Tal oli ikkaveel meeles, kuidas ta riist Tiffany pärakusse tungis. See oli nii teistsugune tunne. Nagu oleks ta viimaks oma naisega täiesti üheks saanud, nagu poleks nende vahel enam ühtki katet ega saladust, ei midagi varjatut, nagu oleksid nad üks hing kahes eraldi kehas. Ta tundis oma naisest puudust ja mõtles. "Oh Tiffany, kuidas sa mul vere keema ajad! Kuid mina võtsin su alaealisena!" Ja siis tal tuli mõttevälgatus. "Ma lähen ja räägin tema isaga ja ajan asjad korda, seda asja ei saa niimoodi jätta." Mõeldud tehtud, Mihkel saatis Madisele e-maili ja seletas seal kõik ära ning leppis laupäeva õhtuks kokkusaamise kokku. Kuid see viga jäi Mihklile viimaseks.

Irina ja Tiffany olid Iisakus palvetamas, kui Mihkel jõudis eestis Ülemiste häärberi juurde, et oma tundeid tunnistada, mis tal Tiffany vastu olid. Et viimaks ka Madis annaks oma isa õnnistuse nende abielule. Oli hämar ja seepärast nägi Mihkel kirvest Madise käes alles ukse alla jõudes. - Ja Madis oli purupurjus, sest ta oli pärast kirja läbi lugemist kohe koju sõitnud ja näinud, et tema naine ja tütar pole kodus ning leidnud nende poolt jäetud kirja, milles nad teatasid, et läksid venemaale palvetama.
"Noh palvetage terviseks, seda läheb tarvis!" oli Madis hambaid krigistanud ja otsis oma suure kirve välja ja jäi ootama.
"Tere, härra, ma olen Mihkel-" alustas Mihkel ebalevalt kuid Madis ei lasnud tal lõpetada.
"Nii et sina oled see värdjas, kes mu tütre ära teotas? - No vaatame kohe, mis mees sa oled!" urises Madis ja viibutas kirvest Mihkli poole, kes õigel ajal eest ära hüppas. Kirves raksas tuhmi mürtsatusega murru ja Madisel oli tükk tegemist et jälle püsti saada, et ta ka purjus oli.
"Oota nüüd, räägime asjast nagu mehed - ma olen teie tütrega abielus!" püüdis Mihkel end õigustada.
"Sittagi sa oled, kui ma asja oma kätte võtan - ta on kõigest 14 sina pedofiil!" röögatas Madis.

Samal ajal vajus Tiffany Iisakus kokku ja langes näost ära. Ta nägi vaimusilmas kuidas tema isa ja mees võitlevad ja et tema Mihkel lüüakse kirvega maha. Seda ei võinud juhtuda, ja enne kui ta taipas mis ta on teinud, popsatas ta kirikust minema ja ilmus oma kodu muru peal mustad juuksed vooglemas ta ümber.
"ISA, MIDA SA TEED?" kiljatas Tiffany ja mõlemad mehed peatusid. "Ta on mu mees ja ma ootan tema last, ära tapa teda ära!" urises Tiffany ja astus ähvardavalt oma isale lähemale, näol marduse pilk, nagu tahaks oma isa maha murda ja nahka pista. "See värdjas pole su mees, ta on su ära teinud!" Sai Madis oma hääle jälle tagasi "Ja kas sina ei pidanud mitte venemaal palvetamas olema?" küsis Madis vihaselt. "Ahjaa õigus." ütles Tiffany "Ma vist ilmusin Iisakust siia, et sind takistada-" Ka Madisele oli meelde tulnud,  miks ta siin on ja ta hakkas jälle Mihklit kirvega mööda muru taga ajama. "Oota nüüd, poiss, püsi paigal, ma teen sulle ka augu sisse, nagu sa mu tütre ära augustasid!" karjus Madis nõnda, et kõik ümbruskonna tuled põlema läksid ja koerad haukuma hakkasid. Tiffany ei kavatsenud seda pealt vaadata ja saatis oma juuksed nagu tigedalt vihisevad odad isa suunas teele, et ta ei saaks tema mehele liiga teha, ning peatas kirve viimasel hetkel. Mihkel oli taganedes ühe puujuure otsa komistanud ja kukkunud, ning kui Tiffany juuksed poleks Madist peatanud, oleks ta löögi kirja saanud. Kuid sellega polnud veel asi lõppenud. Kui Irina nägi, et tütar tema kõrvalt haihtus hakkas ta hüsteeriliselt palvetama. - "Ei mitte veel!" Kisendas Tiffany, kui ta tundis kuidas teda tagasi tõmmatakse. Ta nägi veel kuidas tema juuksed lahti lasid, ning kirves valju raksatusega Mihklisse vajus, kui Madis kogu oma keha raskusega tema peale lendas ja nad mõlemad nõnda lamama jäid. Tiffany leidis end jälle Iisakus, oma ema käte vahelt ning puhkes hüsteeriliselt nutma: "Isa tappis Mihkli; ISA TAPPIS MIHKLI - MU MEES ON SURNUD!!" Irina oli kohkunud ja ei teadnud mida teha ja öelda ja lihtsalt kallistas oma tütart, et ta jälle kaduma ei läheks. Kas mitte seda polnud öelnud Jeesus: "Su tütar vajab ema südant!" Kuid Tiffany ei lasnud ennast lohutada, sest tema Mihklit ei olnud enam.

Ma tean, et ma mittemidagi ei tea.

Tiffany korrastas oma tuba, ja leidis ühest sahtlist vana essee, mis oli nii palju laineid löönud. Jah, sellepärast sai ka Klaabude pööningul pidu pandud. Naeratus lehvis tema suule, kui ta seda meenutas. Ta otsustas essee mapi vahele panna ja oma filosoofia õppejõule külla minna. Ta oli ikka veel haiguspuhkusel ja ei pidanud tundidest osa võtma, kuid see ei tähendanud tema puhul niikuinii midagi, sest ainsad tunnid, milles ta maha jääda võis, olid marketing ja neil olid juba oma oivikud olemas. Tegelt isegi klassile meeldis see tõik, et on midagi, mida Tiffany Ülemiste ei tea. Et ta polegi päris laitmatu imelaps, kes kõike kinnisilmi võib omandada, nagu ta oleks mingi vaimne tolmuimeja, kes teadmisi sisse imeb ja siis nagu lindilt jälle välja annab ja alati õiges kontekstis. Seetõttu ei muretsenud ta sellepärast liiga palju. Kontrolltööd tegi ta ikka laitmatult ära, kui oli vaja faktiteadmisi üles näidata.

"Oota korraks, Tiffany!" Tema isa oli teda tõsise pilguga maja uksel peatanud. "Räägime sinu hinnetest - miks sa marketingis nii kehva oled? Sul on ju ajud olemas!" Madisel oli kurb nägu ees ja ta vaatas tütrele tõsiselt otsa. "Miks sa ei suuda üles näidata entusiasmi ja nendest lihtsatest treening sessioonidest läbi närida, sul on ju kõik olemas!"
"Sest mulle ei meeldi müümine vaid ostmine!" ütles Tiffany resoluutselt ja pani käed puusa. "Ma ei kavatse kunagi ärinaiseks hakata, sest ma näen kui palju sina selle tõttu perekonnast eemal oled!  Ja mina sellist elu enesele ei soovi!" Madis vaatles oma tütart üllatunult ja puhkes siis naerma. "Noh, leidsid siis asja, mille vastu mässata. Noh, eks sul ole selline iga kah, kus tuleb igasuguseid mõtteid proovida..." Ja selle sõnaga läks Madis naeru mügistades tuppa tagasi. Tiffanyt alati solvas see, kuidas tema isa teda üldse tõsiselt ei võtnud. Siis kui ta tõi koju diplomeid ja aukirju, oli ta tark, kuid  kui ta oma seisukohti väljendas, oli ta lihtsalt varateismeline plika, kes ei tea, kuidas maailm töötab. Ta oli sellest väsinud, et kõik tahtsid temast targemad olla ja teadsid temast paremini, kuidas asjad käivad. Ta oli väsinud sellest, et täiseani oli nii palju aega, ja ta ei saanud sinna midagi parata - ta tahtis ise oma elu juhtida. Tal oli ju kõik raha ja ilu ning teadmised, mida veel oleks tal vaja olnud. Tuli veel oma perekonda välja kannatada, kes miskipärast koos elasid, ehkki isa nii harva kodus viibis. Tema haiguslugu oli sellesse reeglisse meeldiva erandi teinud, kuid see kippus jälle otsa saama.

Väljas kippus sombuseks ning Tiffany pani vihmamantli selga ja võttis vihmavarju. Ootuspäraselt sõitis kohe tema jala ette auto ja sõidutas teda otse oodatud punkti, kust see maha astumisel jälle ilusti minema sõitis ja jättis tema KRATT'i ette. KRATT - Kõrgem Rahvuslik Akadeemia Teoloogiale ja Turundusele? Ta polnud kunagi mõistnud, miks koolile selline nimi anti ja miks just need ained. Mingid väärtused pidid ju ka tõesed olema ja kõik ei saanud müügiks olla. Tiffany kehitas õlgu ning astus trepist üles ja jõudis just enne vihmasadu kuivalt sisse ja andis oma vihmavarju ning mantli tänades riietehoidjale, kes talle usinalt vastava šetooni pihku veeretas, mis tema riiete asupaika tähistasid. Tiffany lükkas selle ükskõikselt oma teksapükste tagataskusse ja otsis majajuhist õiget klassi. Ah õigus - see oli 407 ta oli juba unustanud.

Tiffany koputas viisakalt uksele ja ootas hetke, enne kui ta linki keeras ja sisse astus. Õpetaja istus rahulikult oma laua taga ja luges ühte raamatut sigar ühes käes ja veiniklaas teises. Kui ta oli külalise ära tundnud, asetas ta raamatu suletult enda kõrvale, nõnda et Tiffany võis kabineti hämaruses selle kaanelt pealkirja lugeda. Selleks oli Dostojevski poolt kirjutatud raamat "Kurjad Vaimud". Ka veiniklaasi pani õpetaja paremale käele ja sigari tuhatoosile pahemale käele endast. Nähes tüdruku küsivat pilku, muheles õpetaja endamisi: "Merlot ja Kuuba sigarid, need on minu väike nõrkus ja sobivad hästi kokku." Õpetaja osutas viisakalt käega ja Tiffany võttis vaikides pakutud istekoha vastu. Ta istus õpetaja vastas, kes teda rõõmujoovastuses silmitses.

"Mis annab mulle selle au, et sa mind külastad?"
"Ma tahtsin sinu käest ühte asja küsida, kuid ei teadnud, kellele seda küsimust esitada..." tunnistas Tiffany kõrvale vaadates. Ta märkas, et oli oma mapi sülle jätnud, ning võttis selle lahti ja andis töö õpetajale üle.
"Ahjaa, see meistriteos." Ütles õpetaja rahulolevalt ja tõmbas sigarist kiire mahvi, enne kui tugitooli toetus ja rahulikult lugema hakkas. "Sind huvitab, miks ma sind klassist välja ei visanud, missest et sinu essee toon oli üleolev ja sinu eale mittesobiv ja et sa minu autoriteedi klassi ees kahtluse alla panid?"
Tiffany vaatas talle küsivalt otsa.
"Asi on väga lihtne, tüdruk - ma näen et sinu sõber Mihkel pole aega raisanud." Õpetaja saatis õela pilgu tüdruku kõhu peale, rõve naeratus lehvis üle tema suu, kuid see moondus kiiresti heatahtlikuks muigeks. "Mitmes kuu sul juba on?"
"Neljas" ütles Tiffany alandlikult ja vaatas maha.
"Ära muretse, ma ei mõista sind hukka. Sina oled ju Üleinimene ja sulle ei kehtigi väikekodanlikud reeglid!" ütles õpetaja tunnustavalt ning soojalt. "Eks ole su nimi ka Ülemiste." pilgutas õpetaja silmi.
"Nagu ma öelda tahtsin - selliseid inimesi, nagu sina, kohtan ma väga harva - ja seetõttu ma hakkasingi Filosoofia õppejõuks." Õpetaja pöördus tagasi mõnuledes esseed lugema.
"Tegelt, see ei olnud päris see küsimus, mida ma tahtsin küsida, kuigi olen ka sellele mõelnud." Tähendas Tiffany vaikselt. Ja enne kui ta jõudis ennast peatada, küsis Tiffany: "Miks ma üldse olemas olen?" Õpetaja vaatas teda tähelepanelikult üle essee lehtede ja toetus oma tugitooli. Ta viivitas rahulolevalt oma vastusega ja tüdruk lasi tal sündmuskäiku juhtida sest teadis õpetaja meetodit. "Sest muidu ei oleks elul mõtet - Jumal peab olemas olema!" ütles õpetaja võidukalt.
"Sa tahad öelda, et mina olen Jumal?" küsis Tiffany ettevaatlikult ja vaatas õpetajat teraselt. Ei, tema silmis ei olnud seda hullumeelset sära, mis mõnel jutlustajal või ohtlikul pedofiilil, kes on mingi kinnisidee küüsis ja peavad selle rahuldamiseks kedagi ära kasutama või manipuleerima ja moondama, oli. Ta näis oma tavalises rahulikus ja asises olekus, nagu räägiksid nad mõne kirjaniku raamatu või tegelase arhetüübi üle ja mitte tema elu kõige tähtsamast küsimusest. Kui Tiffany rahulikult edasi kuulatas jätkas õpetaja pooleli jäänud kohast. "Üleinimene ongi Jumal - sest ta on inimarengu tipp. Täiuslik inimindiviid, kes on vaimselt ja füüsiliselt teistest üle."
"Sa peaksid mu isaga kokku saama, kes nuriseb, et ma asju müüa ei oska." torises Tiffany endamisi, kuid siiski küllalt kõvasti et õpetaja teda kuulda võis.
Õpetaja mügistas naerda ja ütles siis: "Tjah, karm värk! Üleinimene ei oska müüa! See ka mõni uudis." ja kui tüdruk teda hämmeldusega vaatles, seletas õpetaja: "Vaata, kuigi see kool õpetab nii teoloogiat kui turumajandust, siis on sellel lahendusel teatav viga man. See toimib niikaua, kui käitab keskpäraseid või natuke arukamaid tudengeid. Kuid kui ta hakkab käitama tõeliselt andekat - sellist nagu sina - siis kaadervärk kukub kokku, kuna vaene õpilane näeb läbi, et pole mingit kaupa mida müüa!" "Sa tahad, siis öelda, et kõik mis me siin teeme, on usalduskrediit?" ütles Tiffany jälle ettevaatlikult. "There is no spoon!" nõustus õpetaja võidukalt. Ta pani Tiffany essee aupaklikult ja hellalt kõrvale, nagu nahkköites rariteedi ja võttis lonksu Merlot'd. "Soovid ka?" küsis õpetaja ja saades Tiffanylt tapva pilgu itsitas "Vabanda mind, ma ei suutnud hoiduda sellest vanast naljast, ma tean et sa oled alaealine - ja nüüd ka rase." "Sa ütlesid?" utsitas Tiffany õpetajat tagant, et ta oma mõtte lõpuni välja ütleks.
"Inimühiskonnas ongi usaldus ainus kaup, mida osta ja müüa. Seega ei saa mingist müümisest juttu ollagi, vaid ainult ostmisest. Me ostame endale illusiooni, milles julgeme elada. Sellepärast on tsivilisatsioonid rajatud ja sellepärast kirjutatakse luuletusi ja rituaale, et seda kujutelma üleval hoida. Ainult targemad suudavad selle lumma läbi näha ja kõrgemale pürgida." Õpetaja lubas endale õela naeratuse: "Või mida sa arvad, Descartes mõtles, kui ta nimetas Jumalat ausaks meheks, kes ei peta ja lubas endale seda nalja nimega "Cogito, ergo sum!"?"

Tiffany vaatas endasse ja mõtles järele. Kes ta siis on? Jumal? Üleinimene? Milleks see kõik? Mida see talle annab, kui teda huvitas vaid Mihkel? - See kuidas Mihkel võiks ilmutusele vaatamata ellu jääda. Ja see tuletas tema esimest ilmutust meelde, mida ta oli ise näinud ja mitte munga kaudu. Ta avaldas selle õpetajale, kes teda tähelepanelikult vaatles enne kui vastas. "Fenomenaalne aju sul! - Pole midagi öelda, lihtsalt fenomenaalne - sa oled vähemasti kolm kirjakohta kokku sulatanud, kui mitte rohkem, oota ma loen nad sulle originaalis ette, et võiksid ise otsustada. Ma isegi tean, kus nad asuvad." Ja õpetaja tõusis püsti ja võttis riiulist eriti suure Gooti kirjas mustade kaantega piibli, millel olid kaanel hõbetatud tähed ja sees rohelise tindiga ehtsal itaalia kalts-pärgamendile kirjutatud read. Mitte nagu tavalistes piiblites peenikeses raskesti loetavas kirjas. Siin olid suured ja korralikud tähed, nõnda et esimene täht oli kõige suurem, et ta enda alla kolm reaalgust võttis ja nagu väike pilt oli.
Ta hakkas ette lugema: "Matteuse evangeelium, seitsmes peatükk, kuues salm: "Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid ei sõtkuks oma jalgadega ega käänduks ja teid ei kisuks."; Luuka evangeelium, kaheteistkümnes peatükk, neljakümne üheksas salm: "Tuld ma tulin viskama maa peale; ja mis ma muud tahaksin, kui et see juba oleks süüdatud!"; Markuse evangeelium, neljateistkümnes peatükk, kahekümne teine salm: " Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: "Võtke! See on minu ihu."; Teise kuningate kolmas peatükk, viieteistkümnes salm: "Nüüd aga tooge mulle üks mängumees!" Ja kui mängumees kannelt lõi, siis sündis, et Jehoova käsi tuli tema peale"." Õpetaja pani rahulolevalt piibli riiulisse tagasi ja istus laua taha tugitooli.

"Kuid mida see tähendab?" ei saanud Tiffany jätta küsimata. "See tähendabki, et sa oled Üleinimene! Sinu aju mässas pastori jutluse vastu ja võttis piiblist need kirjakohad enda kaitseks. Kuigi sa ise ütled, et piibel on igav, teab su alateadvus sellest kõike. Tähendab nii igav sul lugedes kah ei olnud." ütles õpetaja tähelepanelikult.
"Niiet sina ei pea mind sohilapseks?" küsis Tiffany et täiesti kindel olla ja õpetaja mügistas selle küsimuse peale naerda. "Ja mis siis kui oledki - Jeesus oli ka sohilaps, sest ta ei olnud oma isa Joosepi sigitatud vaid "Pühast Vaimust"! Eks ma öelnud, et väikekodanlikud reeglid ei kehti sulle?" Tiffany hingas kergendatult. Ta oli seda ise ka nii arvanud. Pastor oli lihtsalt tema peale kade. Ta oli kade, et pidi olema pastor ja koguduse ees moraalitsema, kui oleks võinud maailmas elada ja naisi taga ajada või midagi muud mõistlikumat teha, kui seal sellistele mõtetutele inimestele jutlusi leelotada. Pealegi oli ta rase, ja tema minestamine võis ka sellega seotud olla. Tiffany tänas ja kätles õpetajaga viisakalt, kes tema essee talle reverantsiga tagasi andis ja tüdruk pani selle tagasi mappi ning kepsles gaselliliku kergusega jälle minema.

Õpetaja vaatas talle kurvalt järele ja vangutas pead: "Ja Jumal hoidku sind, et Baasani lehmad sind nahka ei pistaks...". Kuid Tiffany oli liialt õnnelik, et seda viimast lauset, mis oli ka küllalt vaikselt lausutud, kuulda.

II

"Tiffany!" Mihkel oli ta kooli peal kõndimast leidnud, kui ta ühest loengust välja tuli. "Kuidas sa ennast tunned, miks sa telefonile ei vasta?" küsis Mihkel murelikult.
"Sest ema elab mul kaelas, ja võib kahtlustama hakata - pärast seda lugu kirikus - seepärast ei võta ma kodus oma mobiili vastu, kuid kaugemale ma pole veel jõudnud. Läheks õige sinu häärberisse, seal on veidi õdusam!" Tiffany küünitas natuke ja andis Mihklile suud ja laskus tagasi jalgadele ning käitus jälle normaalselt. Kari tudengeid läks mööda ja ei teinud neid märkama. Nad läksid vaikselt koolist välja, olles enne Tiffany palitu ja vihmavarju riidehoiust võtnud. Mihklil oli oma auto, nii ei pidanud ta sohvriga koju sõitma ja ta saatis vaid sõnumi, et ööbib Mihkli juures, kuna too lubas marketingis teda järele aidata! Mihkel turtsus vaid lõbustatult, kui ta üle õla seda sõnumit luges. "Marketing - või veel. Kui just Dow Jones minu püksis ei tõuse!" Tiffany naeratas selle peale ja istus autosse, kui Mihkel talle ukse avas ja galantselt käe vastu võttis.

Kui nad Mihkli häärberisse jõudsid oli kontrast kõrvulukustav. Madise toretsev villa mõjus selle sünge mõisa hoone kõrval eriti nõme. Sellel oli küll kõigest kaks korrust ja akende järgi hinnates ainult seitse tuba, kuid kuidagi meeldis see Tiffanyle rohkem ja ta nõjatus Mihklile lähemale ja pani oma pea tema õla peale. Nii nad istusid seisvas autos ja silmitsesid vaikides maja.

Kaks inimest, üks mees ja üks naine tulid majast välja ja jäid ukse ees ootavalt seisma. Tiffany ja Mihkel otsustasid autost väljuda ning läksid majja. Neid tervitati viisakalt ja vahetati tavalisi tühiseid sõnakõlkse mis teenijate ja isandate vahel juhtus. Kuid erinevalt Madisest, ei jäänud Tiffanyl märkamata, andis Mihkel teenijale alati käe ja vaatas silma ning ei häbenenud küsida ja vastata. Tiffany oli nii õnnelik, et temal nii mõistev ja tore mees on, kes ka sulastega läbi saab, mitte ainult oma klassi inimestega.

Kui nad olid end kaminaruumis sisse seadnud, hakkasid nad seina külge pandud suurest 47 tollisest telerist jaapani animet vaatama. Seekord oli valituks osutunud ühe tundmatu autori "Rashomoni" taasekraniseering, kuna originaal oli olnud mustvalge ja päris näitlejatega. Vahele hüppas seebireklaam ja Tiffany muigas. "Näe, ja ongi marketing!" Väljas hakkas hämarduma, kui Mihkel Tiffany enda sülle tõstis ja nad üksteisele otsa vaadates istusid, samal ajal kui jaapani keelne seebireklaam neid veenda üritas, ehkki nad keelest midagi ei mõiganud ja neil huvitavamat teoksil oli. Mihkel võttis Tiffany kampsuni aeglaselt seljast ja vallandas tema rinnahoidja. "Ma ei saa, ma olen ju rase!" Vabandas Tiffany õnnetult. "Ära muretse, ma õpetan sulle täna anaalseksi. Selleks pistan ma oma riista sinu pärakusse!" "Ah õigus küll, seda need pildid siis tähendasidki." Ühmas Tiffany munga raamatu kohta ning hakkas Mihkli püksirihma ja lukku lahti päästma. Varsti olid nad mõlemad alasti ja Tiffany istus vaikselt mehe süles, selja taga jooksmas jaapani anime selle koha pealt kus naist vägistati. Väljas läks pimedaks ning varsti polnud kaminaruumis muud midagi näha, kui Tiffany ja Mihkli silmad, kes teineteist suudlesid. Tiffany õõtsus mehe riista otsas aeglaselt ülesse ja alla, sest see oli tema esimene kord ja natuke valus. Kuid ta kannatas selle ära, et see oli Mihkli riist, mis temasse tungis. Kuidas võis see olla keelatud, kui ta tegi seda oma mehega ja nad mõlemad armastasid teineteist? Ta ei saanud üldse aru, mida need kristlased soigusid. Kas saab sellist head asja ära keelata? - Olla oma mehega üks. Nad olid nii mitu tundi, enne kui orgasmi said, Tiffany Mihkli käte vahel ja süles. "Ära kunagi mõtle enne mind surra ja mind maha jätta, sest seda ma sulle ei andestaks!" urises Tiffany läbi une, kuid Mihkel andis talle tugeva suudluse huultele ja muigas suudluste vahele: "Ma ei kavatse üldse surra, vaid igavesti elada, sest kuidas ma võiksin siis seda teha?" Mihkel pani oma käe naise rinnale ja katsus seda ning tunnetas selle vormi ja täiuslikust. "Milleks mulle veel taevas, kui oled sina?" küsis Mihkel valjult ja uinus õndsal ilmel magama. Tiffany järgnes talle mõne hetke pärast ja jäi samuti magama.

III

3.14 öösel. Tiffany leidis ennast jälle unes selles kohas, kus oli olnud tema endine ilus mõtteloss, ja mis oli maha kistud. Ta leidis ka Sumatini, kes oli abiväge kaasa võtnud. Nad kõik ründasid tüdrukut korraga, kuid kõik järgnev juhtus liialt kiiresti. Kiiremini kui ükski osapool suutis registreerida. Tiffany juuksed olid jälle ellu ärganud ning Sumatini lakeid läbistanud, nagu oleksid need mingid odad. Iga kord, kui mõni juuksekihar nõnda tegi tardus too paigale ja asus Tiffany poolele, ning hakkas oma endise isanda vastu võitlema. "Ohhoo, paistab et su sulased pole eriti ustavad, vaatame nüüd sinu väikest rünnakut, kuidas sa oma meeste vastu pead, Suma?" torkas Tiffany ja Sumatin laskis vandudes jalga, lubades tagasi tulla. Kõik teised sulased haihtusid koos Sumatiniga, ainult läbistatud jäid koos tüdrukuga.
"Räägi vaim! Miks Leonidas mind ründas?" hakkas Tiffany ühte vangistatud kratti küsitlema. Põrguline oli sellise näoga, nagu kallaks keegi talle hapet kurgust alla ja püüdis vastu hakata, kuid ei suutnud. Tema suu oleks nagu vastutahtsi liikunud ja ta higistas kõvasti et sellele vastu panna, kuid asjatult.
"SINA-OLED-KAARNAKIVI! SAATAN-TAHAB ENDALE!" sisistas ta endast suure röögatusega välja.
"Ah nii! Ja mida ta minuga teeb, kui kätte saab?" küsis Tiffany käsi puusa pannes.
"Sina võid sünnitada Antikristuse - kui oled tema poolt!" ütles teine sulane mõmisedes.
"Mingu ta õige perse selle mõttega!" urises Tiffany "Veel keegi, kes tahab luba küsimata minuga abielluda - võtku järjekorda, kohe pärast Jumalat ja teisi värde."
"Kas sinu omasse?" Küsis kratt huvitatult, mille peale ta korraliku võmmu näkku sai "Mida sa ütlesid?? - Tea õige oma kohta!"
"Milleks see Kaarnakivi üldse hea on?" Tundis Tiffany huvi.
"Sellega on võimalik paremini müüa. Kõik sõnad saavad sinu kaudu võimendatud ja rohkem usutavamaks. Kui vaid sina sellesse usud..." sisistas kratt vastumeelselt.
"Nii et Saatan tahab oma nägemust jagada, ja mina pean meedium olema? Leidku endale teine tola, ma pole nii odav!" irvitas Tiffany
"Ütle oma hind, Saatan on väga rikas!" usutles kratt julgustatult edasi.
"Tõmba uttu, könn, sa tüütad mind. Kes on Saatan et peaksin tema ees kummardama!" Ja kratt popsatas minema.
Tiffany võttis järgmise ohvri ette ja hakkas toda pigistama ja küsitlema ja sai veel enam oma võimetest ja ussikeelest teada ja asus õpetajat otsima. Ussikeelt võiks ikka osata, kui selle pärast isegi vanakuri liikvel on ja teda taga ajab.
"Sina ehitad selle vareme jälle üles, ja sina too mulle midagi juua, mul on janu!" käsutas Tiffany kratte, kes hakkasid varmalt neid täitma. Varsti oli kõik jälle niimoodi, nagu poleks midagi muutunud ja Tiffany võis oma õukonnas mustas sametis ringi lehvida ja lasta päkapikel tema kleidiäärt kanda, et see mööda maad ei lohiseks. Kui Tiffany hommikul ärkas, oli ta lõõgastunud ning reibas, sest tal oli olnud hea unenägu. Mihkel sõidutas teda tagasi ja edaspidi polnud Tiffanyl marketingis mingeid probleeme ja klassikaaslased vaatasid teda kadedalt, kuidas ta müügitunnid üksteise järel kinni pani, suutes inimestele maha müüa nuustikutest kõige mõttetuma nublakani, silmis imelik sära nagu olekski ta sündinud just seda pakkuma. Madis nuttis õnnest oma naise õlal, kui ta õpetajatelt uusi rõõmusõnumeid kuulis, et temal nii tark ja arukas tüdruk on, kes isa jälgedes astub.