Sümbolid isiksuse arengus

I

Genisha andis Kratis oma loengut brändimise tunni raames, et kuidas paremini luua firmadele löövaid reklaamlauseid või sümboleid, mis kokkuvõtlikud ja kõikeütlevad on. Oli ju Bluetooth sümbol ka bindruun ja ruunišamaani selleks auditooriumi ette kutsumine geniaalne leid ning pealegi ainukordne. Õpilased siiamaani imestasid kust pärapõrgust oli Genisha Krati tarvis välja võlutud, et ta võis neile ruunikunsti õpetada. Algus oli veidi kuiv ja igav ja seda oleksid nad võinud mõnest vastavast raamatust lugeda. Kedagi tegelikult ei huvitanud, mis need ruunid õieti on, nad tahtsid, et ta jõuaks asjani. Uther oli väga huvitatud, kas ta siit võib mõnda armuloitsu õppida, millega enda ellu ka kedagi meelitada. Ta oli täna lausa teise ritta istunud, päris esimesse, Tiffany kõrvale ta ei julenud, et kõiki sõnu kuulda, mis Genishal oma teema kohta öelda oli, kuid miskipärast paistis õppejõud teda vihkavat ja isegi ei tahtnud talle silma vaadata, vaid käitus, nagu oleks teine rida tema ees täiesti inimtühi ja suhtles ebamäärase joonega kolmanda ja neljanda rea vahel.

"Mis tal viga on?" solvus Uther, "Kas tema ka vihkab pedesid?" mõtles ta vaikselt endamisi.
"Ära pane teda tähele." muigas Tiffany õelalt, kes oli samuti ligi ujunud. Gunther põrnitses teda altkulmu ja ettevaatlikult. Tüdruk istus täpselt poiste ees, nõnda et nad võisid temale kuklasse hingata, samas ei paistnud ta rääkimiseks ümber pööravat. Tiffany tegi näo, nagu vaatleks sümboleid grafo poolt seinale maalitud valgusvihus, kui poetas suunurgast. "Ta arvatavasti ei näegi sind ja ei tea midagi sinu maitse kohta." Uther võpatas selle peale ja vaatas kiiresti ringi, kas keegi pealt kuulab, kuid teised olid õppejõu ettekandest nii sisse võetud, et ei pööranud neile mingit tähelepanu. "Šamaanid tavaliselt ei suhtle välismaailmaga ja ei anna loenguid.- Äärmisel juhul ühele kuni viiele inimesele, et nad ei või oma kaitsevaimu vastu eksida. Või nii ma vähemasti lugesin." Mõlemad Elurid püüdsid varjamatult Tiffanyle otsa vaadata, kes õelalt kukla karvade kaudu naeratas, pöördumata hetkeksi, kummardudes siis rahulikult oma konspekti poole, kuhu ta vilkalt seitse punkti lisas. Poisid vandusid endamisi, et ei suutnud multitaskida nagu Tiffany ja olid unustanud kuulata, mida õppejõud on vahepeal rääkinud.

"Kui keegi hakkab minult küsima, kuidas tüdrukut ära teha," jätkas Genisha, ja kogu saal muutus vaikseks. Just sellepärast nad täna siin nii innukalt olidki, et teada, kuidas seda teha. Kuidas sa paned oma armsamale armuloitsu peale? "Kui teie seas on ka sellised ajukääbikud, kes julgevad ruune selleks tarvitada, siis söön ma selle inimese hinge ära!" Saal jäi veel vaiksemaks, paar inimest üritasid tehtult naerma, kuid pidid teiste õpilaste kurjade pilkude all ruttu lõpetama. Kõik tahtsid teada, mis Genisha edasi räägib. See ei saanud ju ometi kõik olla. "Ma olen lugenud seda, teie Andrus Kivirähku ja tema Rehepappi." Genisha nõjatus vastu lauda ja hakkas käega artikuleerima, nagu oleks see dirigendi käeviibe või kaardikepp. "See 'armuloits' - et tuleb sitast saia valmistada. Seda ei tule üldse niimoodi mõista." Nüüd muutus saal tapvalt vaikseks, nõnda et vaikus muutus juba füüsiliselt hoomatavaks suuruseks. Kõik pilgud olid fikseeritud Genisha peal, kes sundimatult edasi rääkis, ikka veel otse kellegile silma vaatamata ja suheldes mõttelise joonega kolmanda ja neljanda rea vahel. "Vanasti kutsuti seda, kui naine mehele eriti kange kohvi tegi - "Tökatiks". See oli selline eriti tahke jook, kus oli tassi peale viis kuni seitse lusikatäit puru, nõnda et lusikas sees põruma ei peaks, kui selle sinna sisse kukutad. - Mõnes kohas nimetati seda ka -"Sitt". Kui Naine suutis selle oma mehele sisse joota, siis usuti, et mees peab teda kõvasti armastama. Vastupidisest kasutusviisist mul andmed puuduvad."

"Aga miks ei saa ruunidega teist inimest noh-" üks poiss tagareas julges lõpuks seda küsida ja naeratas kohtlaselt, kui teised ta huvitatult üle vaatasid, et kes ta selline on.
Genisha ohkas raskelt ja ütles "Sest üks osa ruunimüstikast on inimese meel. Mitte ainult ruunišamaan ei loo loitsu, vaid ka see, kes saab tema loomingut kandma. Ja kui need maailmad kokku ei sobi ja ei puutu. - Sa võid ju teise inimese tahte nii murda, et selle üle kirjutad, kuid siis ta kas sureb; teeb enesetapu või muutub poolelusaks nukuks, keda sa oma meelega pead liigutama. Lihtsam on poest kumminaine osta, poiss." Paljud irvitasid ja muhelesid selle vastuse peale, ning küsija vajus punastades oma kohale, varjudes teiste tudengite selja taha, täiesti häbistatud ning kohmetunud. Nad olid tänulikud, et ei pidanud ise küsima, kuid võisid siiski niipalju teada saada. Nõnda nad seda kindlasti ei tahtnud, et nende partner kohe ära sureks, või neil kaelas ripuks ja neilt ootaks, mida järgmisena teha. Tiffany kuulas viimast huvitatult ja kirjutas palju kommentaare. Uther oleks tahtnud tema konspekti kiigata, kuid tüdruk nõjatus oma tooliga tahapoole ning pani oma pea provotseerivalt koos õlgadega tema ette, nõnda et ta pea alaspidi korraks poisile otsa vaatas ja ütles: "Täna õhtul kohtama tuled?" Ja olles ringutusest väljunud maandus ta tagasi oma kohale ja nihkus liikumisinertsiga tagasi loomulikku asendisse jalgadega laua all ja kehaga nõjatumas tahvli poole ning huvitatult lektorit vaatamas. Keegi ei olnud pannud Tiffany käiku tähele, kuid paljud köhatasid ja sisistasid Utheri näo peale, mis oli kriitvalgeks tõmbunud.
"Võta end kokku mees, või kobi arsti juurde kui maha surra kavatsed, sa ei riku seda loengut mingi haigushooga ära!!" kuulis ta mitut repliiki enda ümbert. Ta võttis korralikuma oleku ning pani vaimus maski ette ning sai oma loomuliku oleku tagasi.

Kui Genisha oli oma ettekande lõpetanud, jätkas püsti karanud noor õppejõud tundi ja hakkas brändimisest rääkima. Jutt läks nii igavaks, et mitmed õpilased kõnekalt püsti tõusid ja vaikides auditooriumist lahkusid. Kuid noormees ei lasnud end morjendada vaid pani kõrgilt edasi. Lõpuks jäi saali ainult Tiffany; Eluri vennad - ja miskipärast oli Kolumats ka kohale jäänud, ehkki tagumises reas ja õppejõudu altkulmu põrnitsedes. Kui Tiffany teda küsivalt vaatas, miks ta nüüd ligemale ei tule, kui on rohkem ruumi, ütles Gunther silmi pööritades "Kristlased ei või ju!" ja Tiffany muigas selle peale, ja läks Maarika kõrvale istuma.

"Ja selle sümboliga te võite kujutada ükskõik mida, ja panna ta tähendama mida iganes, kui teil on vaid idee." jorutas noor õppejõud, Elurid haigutasid vaikselt ning püüdsid ärkvel püsida. See oli nii tapvalt igav. Nad pidid mäletama, miks nad üldse siin tunnis olid. Pärast tundi oli võimalik küsimusi esitada, kui nad selle piduri üle elavad.
"Idee loomiseks tuleb luua lugu, mis seda ideed käsitleb." See hakkas juba meenutama Uku Sepa filosoofia tunde, kuid too vähemasti oskas seda huvitavamalt edasi anda. "Iga loo võtmeks on erinevad paradigmad või sümbolid, mis ei vaja lahtiseletamist, kuna inimestel on nad juba olemas. - Kas keegi teab mõnda head sümbolit, või paradigmat, mida nimetada?" küsis noor lektor ootamatult auditooriumist, ning Tiffany röötsatas "Punamütsike" Lektor läks nõrgast kuid selgest tähelepanust elevile ja hakkas sõnast kinni. "Täpipealt!" Ta hakkas tahvlile kriidiga ilusat neljateistaastast tütarlast joonistama, kel oli keep seljas, millele ta joone külge pani ja kirjutas "Punane" Tuli välja et õppejõud oskas hästi joonistada, kuid ei osanud üldse tundi anda või kõneleda. Ta hakkas erutusest kokutama ning kõik saali jäänud muigasid soojalt. Genisha ei teinud üldse välja, vaid paistis oma kohal tukkuvat. Kuid ta oli ka vana, nii et see võis ka sellest tulla ja mitte lugupidamatusest teiste vastu.
"Nii, kui keegi mainib Punast keepi ja korvikest, ei pea inimene rohkem mõtlema ja ütleb "Punamütsike"! Mis veel." joovastus noor õppejõud oma õnnest, et ta oli publiku tähelepanu võitnud, missiis et see koosnes ainult neljast inimesest. "Halastaja Samaarlane!" röötsatas Tiffany igavledes uuesti ning Gunther muigas. Tüdrukul oli jälle igav. Tund hakkas tõesti ära vajuma ning jäi mulje, nagu oleks võibolla keegi õppejõu meele mõne liiga tugeva loitsuga ära nõristanud, et ta iseseisvalt üldse hakkama ei saanud ja vajas toetavaid repliike. Ka seda ütlust tervitati joviaalse rõõmu ning nõustumisega ja sündsate kirjeldustega ning joonistusega, kuidas iga inimene teab, kes ta on. "Libahunt" urises Tiffany uuesti ja lektor jäi vait, kuid Genisha võpatas ärkvele ja oli viimast repliiki kuulnud ja jälgis lausujat ilmse huviga. "Jah, jah, tubli Tiffany. Sellest täiesti piisab" ütles lektor kohmetudes ja jättis pildi joonistamata ega andnud rohkem seletusi. Selle asemel võttis uuesti Genisha üle.
"Ma olen August Kitzbergi teost lugenud - ehkki see üldse ei räägi libahuntidest vaid inimeste eelarvamustest." Kõik kuulasid teda huvitatult. "Eriti just selliste tüdrukute suhtes käivatest eelarvamustest, keda kuidagi litsakaks või vabameelseks peeti - kas sellepärast et nende päritolu polnud päris õige või nende nägu ei meeldinud - nad kas olid liiga paksud või liiga kõhnad; liiga populaarsed või liiga tõrjutud, sellepärast et nad selgelt eristusid teistest ja ei sulandunud halli massi, oli alati hea süüdistada neid nõiakunstis ja hundina ringi jooksmises ning teistele kurja tegemises. Eriti kristlased on kurikuulsad seda sümbolit teiste inimeste peal kasutama, kes neile ei meeldi."
Seletamatul kombel tõusis Gunther vihaselt püsti ja küsis "Mida te sellega öelda tahate?" Genisha vaatas teda kõrgil äraseletatud pilgul. "Istu maha poiss, ma ei pidanud su pruuti silmas ega halvustanud tema väärtusi - ehkki oleksid parema leidnud maa naiste seast, kui kristlaste juurest, aga see on su oma asi." Uther tõmbas solvunud ja puhkiva Guntheri jälle istuma ning Tiffany vaatas lõbustatult etendust Kolumatsi hukkamõistvate pilkude saatel.
"Ma ei usu nendesse väärtustesse, mida kirikud leelotavad!" skandeeris Genisha, "Sest need on võltsid ja ei vasta Jeesuse õpetusele, kui ta üldse olemas oli ja nüüd tagasi tuleks, ei tunnistaks ta kunagi oma jüngreid, kui tema sulaseid, et see, mida kristlased nimetavad evangeeliumi kuulutamiseks, pole kuidagi eristatav Reformierakonna või Keskerakonna või ükskõik millise erakonna poliitbroilerite jaoks korraldatud prallest või konverentsist." Saal jäi jälle vaikseks. "Kui Jeesus on nii kõva tegija, siis miks ta kahe tuhande aastaga pole maailma üle võtta suutnud ja ikka veel algtõdedega kimpus on?" Noor õppejõud astus lepitavalt vahele, et Genisha midagi täiesti poliitiliselt ebakorrektset ei ütleks, mis võiks kooli litsentsi tühistada ja andis mõista, et loeng on tänaseks lõppenud. Pärast viimast väljapurset ei tahtnud keegi tõesti enam nii vaenulikult lektorilt rohkem küsimusi küsida ja nad asutasid teele. Ainult tüdrukud jäid paigale ja tahtsid isiklikult Genishaga rääkida. Nad kuulsid veel "Naised!" hüüdu ukselt, kui Gunther pead raputades nurgataha kõndis.

II

"Ma tahtsid et sa seda "Tökatit" üle räägiksid." küsis Tiffany sarkastiliselt ning Maarika vaatas teda süüdistaval pilgul.
"Sina oled ka libahunt" andis Genisha vastuse ja vaatas tüdruku pealaest jalatallani üle, millepeale Tiffany punastas ja sammu tagasi astus. "Sulle ei meeldi ühiskonna väärtused ja sa naudid nende rikkumist, et sa arvad endale liiga tehtud olevat. Kuidas su mees muidu elab?" Maarika pidi Tiffanyt tagasi hoidma, sest see tahtis vanamehel silmad välja kratsida. "Kuidas sa julged minu meest mainida, kui mu isa ta ära tappis!" "Jah, sinu isa!" Rõhutas Genisha külmalt "Kui sina poleks selle õnnetu poisi ellu juhtunud, oleks ta ikka veel elus. Ei suutnud teda oma kunstiga päästa, sina olid tugevam!" Tiffany puhkes selle peale löödult nutma ja Maarika pidi ta klassiruumist minema talutama, saates õppejõule hukkamõistvaid ja tülgastatud pilke.

Kui Maarika oli Tiffany küllalt kaugele viinud ja nägi et kedagi pole lähedal, kallistas ta löödud tüdrukut, kes haavunult ja abitult tema õla vastu nõjatus ja nuuksus. Ta tundis ikka veel Mihklist puudust. Tema puudutustest; naerust; kõnnakust ja nõmedatest naljadest. Isegi Lutsiveriga koos aja veetmine ei suutnud täita tühimikku tema hinges, mis oli Mihkli surmaga jäänud. Mida rohkem ta püüdis leida tegevusi, mis talle meeldida võiksid, seda rohkem tabas ta end mõtlemas, kuidas Mihklile oleks need meeldinud või kuidas Mihkel poleks seda heaks kiitnud, või mis Mihkli arvates oleks võinud teha. Ta oli enda peale vihane. "Miks ta nii nõrk on?" Tiffany teadis, et ta mees on surnud ja ei tule enam kunagi tagasi. Võibolla kohtuvad nad kunagi taevas, kuid seal nad pidid olema nagu inglid, kui uskuda piiblit. "Vaevalt seal peale harfi plõnnimise muud midagi tehakse." arutles Tiffany endamisi ja oli väga õnnetu. Ta tahtis, et keegi võiks teda niimoodi armastada, kuidas tema seda praegust vajas. Oli nii hea, et Maarika teda kallistas, et ta võis nõnda end tühjaks nutta. "Kui see võiks vaid igavesti nii olla." mõtles Tiffany, kuid siis hakkas Maarika talle seljale patsutama ning ta tõmbus ohates eemale ja läks vaikides oma teed.

"Oota Tiffany! Kuhu sa lähed!" küsis Maarika ebalevalt ja segaduses
"Mine perse, kristlane! Ma vihkan sind!" karjus Tiffany Maarikale näkku ja kiirendas sammu. Maarika jäi talle üllatunult järgi vaatama ja pöördus siis rahulikult oma muude õpingute poole. Praegust ei saanud ta rohkem midagi teha. Ta oleks tahtnud Tiffanyt tänada selle eest - mida ta iganes seal vetsus Guntheriga oli teinud - pärast seda oli poiss temaga palju paremini käituma hakanud ja ei kiusanud teda enam taga. Ta oli hakanud end jälle naisena tundma, ehkki mälestus nende ühisest ööst ja vägistamisest ikka veel elavalt meeles kummitas. Kuidas ta oli üldse suutnud selle abieluga nõustuda? Ta ei saanud sellest aru. Võibolla oli see Jeesuse eriline kutsumine tema jaoks, nagu ta praegust oli valitud Tiffanyt lohutama ja selle koleda mehe eest kaitsma, kes teda põhjuseta ründas. "Kust küll Tiffany seda meest tunneb?" küsis Maarika endamisi, kui ta nende kahe vestlust meenutas. Genisha oli alles äsja õppejõuks võetud, ning see oli nende esimene loeng. Polnud kuidagi võimalik, et nad said varem kohtuda, ja Genisha ei paistnud eriti Facebooki-inimene olema, või oli siiski mingi võimalus? Maarika palvetas omaette ja valmistus Uku tunniks ette. Filosoofia oli tema nõrgim külg ja ta ei tahtnud jälle õppejõule millegiga hambusse jääda.

III

Tiffany mossitas omaette "Suudlevate tudengite" juures ja otsustas hoopis oma last vaatama minna ja nõialt kuulata, kuidas tema päev läks. Ta tahtis seda hullu meest juba unustada. "Mida tema ka teab?" urises ta endamisi ja oleks peaaegu kellessegi sisse jooksnud. Ta tahtis juba vabandada, kui tundis Genisha ära. "Sina!!?" lõrises ta vahkvihas. "Kas sa jälitasid mind!!?" küsis ta süüdistavalt ja otsis pilguga kelnerit, et mehe peale kaevata. Ta oli ju ikka 15 aastat vana ja sellega andis hästi mängida.
Genisha võttis laisalt tüdrukul käest kinni ja varsti leidsid nad end sügaval metsas tundmatus paigas. Mees ei võtnud korrakski oma silmi tüdruku pealt ja Tiffanyl hakkas kõhe. "Sinust saab mu õpilane!" ütles Genisha meelevaldselt "Näksi peeru!" urises Tiffany ja mees andis talle raske kõrvakiilu. "Tea oma kohta plika, sa oled alaealine ja ei räägi niimoodi vanema inimesega!" urises Genisha. Üllatunud Tiffany hõõrus oma valutavat põske ja vaatas vihaselt mehe peale. Kelleks ta end õige pidas? Ta polnud tema isa, kuid oli siiski teda löönud. "Mida ütleb hea tüdruk, kui ta on korrale kutsutud?" küsis Genisha nõudlikult ja vaatas teda käed rinnal risti ja küünitas Tiffany näole lähemale. Tiffany punastas ja lõi pilgu maha. Esmakordselt oma elus tundis ta aukartust kellegi vastu ja soovi olla lihtsalt laps. "Palun, palun vabandust." kogeles Tiffany oma kinganinadele. "Nii on palju parem." urises Genisha, kuid tema olek leebus. "Sa küsisid klassis "Tökati" kohta? - Oled endale uue ohvri leidnud?" küsis vanamees tüdrukult, kes pead raputas. Genisha olek leebus veel enam. "Miks sa siis seda teada tahad, kui ei soovi kedagi võrgutada?" tema olek oli nüüd sama soe kui isa Gregoriusel, kes tema hingehoidja ning koduõpetaja oli olnud. "Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et sellise kohvi joomine armastusega seotud on." torises Tiffany vabandavalt ja ei julenud ikka veel päris ülesse vaadata, kartuses uus kõrvakiil saada. Kõik selles mehes nõudis austust. Ta ei julenud Genishat kunagi nõnda kohelda, kui oma totakat isa. Kuidagi tundis ta, et temaga Tiffany stseenid ja sarkastiline mäng läbi ei lähe. Et see mees nalja ei mõista. Ja ta oli tänulik, et võis saada tema õpilaseks. Mida iganes see hull vanamees siis temale õpetada kavatses. Ta juba niigi teadis kõike. "Kui naine teeb mehele sellise kohvi, mis üldse ei kõlba juua ja mees ütleb seda juues: "Oh kui hea kohvi sa oled keetnud, naisuke - siis vaevalt ta mõtleb naise kohvi peale, vaid tema keppimisele või millegile muule sarnasele." Tiffany naeratas selle peale mõistvalt. Ta oleks seda pidanud ise teadma. See oli nii ilmselge. "Kui aga mees suudab sellise kohvi peale viriseda, et naine tavaliselt paremini keedab, siis tõenäoliselt kohvi ta ajudes voolabki - vähemasti pärast sellist repliiki, saab ta kohvitassi mütsina kanda, et naine ta maha jätab." Genisha lubas endale õelat irvet ning Tiffany kuulas teda huvitatult.

"Minu asi on sinule ruunikunsti õpetada!" ütles Genisha "Sinust saab šamaan!" lisas ta tõsiselt järele. "Ma olen kristlane." ütles Tiffany arglikult ja vaatas vanamehele silma, kes talle leebel ja mõistval pilgul vastu vaatas. "Saan aru, mina olin ka kunagi lapsepõlves, kuid kaarnavaim tegi minust ikkagi šamaani!" Tiffany vaatas kohkunult Genishale otsa. "Kas mina ka?" küsis ta huvitatult ja natuke kartlikult. "Kuidas see üldse toimub ja kas see on valus?" Vanamees vaatles teda ebalevalt mõnda aega ja vaikis. Tiffany kuulatas metsa häält enda ümber, see oli nii rahustav. Palju parem kui linnas või kodus. Siin olid mõned hääled, kuid samas mitte liiga palju nagu tänaval ja mitte ka täielik steriilne vaikus, kui tema toas. "Ma ei tea, kas Kaarnavaim üldse valib su välja, kuid kindlasti kellegi sa leiad." ütles Genisha viimaks. "Miks ta ei peaks mind valima, kui ma olen Kaarnakivi valdjatar?" torises Tiffany endamisi ja oli pahane et oli seda valjusti öelnud. "Kes on sulle kaarnakivist rääkinud?" küsis Genisha vaikselt. Tiffany rääkis Genishale oma unenägudest ja kuidas ta oli oma mehega kohtunud ning mis tema elus toimub. Ta ei teadnudki kui vabastav võib võõrale oma tunnetest rääkimine olla. Ta ei olnud seda isegi isa Gregoriusega või Uku Sepaga jaganud, kuid selle võõraga, kes talle kõrvakiilu oli andnud, küll. Kes oli see Genisha, et ta sellist usaldust tekitas. Šamaan vangutas kurvalt pead. "Sa oled liiga noor, et olla kaarnakivi, sa ei või enne 24 eluaastat oma täit väge kasutada, sellepärast Kurat sulle ligi tikubki. Ta teab seda. Muidu peaks tema sinult luba küsima ja kõike tegema sinu käsul, mitte sinuga manipuleerima." Tiffany tahtis sellele vastu vaielda kuid Genisha jätkas. "Mida iganes sa arvad end ise tahtvat, pole sul mingit elukogemust, kuidas sa siis saad otsustada, kellega sa oled nõus voodisse minema ja kellega mitte! Nendes asjades nii kogenematu laps nagu sina, peaks vahekorrast mehega väga kaugele hoidma. - eriti kuna sa oled liiga tark." "Aga miks ma ei või tark olla?" küsis Tiffany solvunult. Genisha ohkas jälle ning istus ühele kännule, mis lähedal asus. Tiffany istus selle peale rohule ja ei hoolinud seelikust oma seljas. "Küll see pärast ära pestakse." mõtles ta endamisi ja jäi oma õpetaja sõnu ootama. "Tarkus on nagu mõõk sõdalase käes - mõõk on ilus asi ja teeb palju kahju, kuid ta ei või midagi head teha, kui teda juhib noor ja kogenematu inimene. Sinul võib ju olla maailma parim mõõk, kuid sul puuduvad oskused seda käsitseda!" ütles Genisha meelevaldselt Tiffany kaalus neid sõnu oma meeles ja sai aru. Tähendab, temal olid ainult teadmised, kuid mitte kogemus, kuidas need teadmised elus välja näevad. Ta oli selle kohta lugenud, kuid keegi polnud sellest varem nii rääkinud. Ta mäletas, et isa Gregorius oli üritanud, kuid too mees ei olnud teda kunagi löönud, ehkki oskas ka vihastuda. Pealegi ei võinud isa Gregorius igale poole ilmuda nagu see imelik vanamees. "Kuidas sa mind?" alustas Tiffany "Inglite abiga!" urises Genisha enda ette ja oli millegi peale kuri. "Muidu ma seda heaks ei kiida, kuid et ma tahan siit ilmast lahkuda ja mul on enne vaja oma järglane välja õpetada-" Genisha ei lõpetanud lauset ja Tiffany pidas targemaks vaikida. Pärast mõningast pahurat vaikimist, ajas Genisha end jälle püsti ning ütles meelevaldselt. "Tõuse püsti ja sule silmad, sest ma kutsun ruunivaime sinuga kohtuma, et sa neid paremini tundma õpiksid. Tiffany tegi, nagu kästud ja kui ta silmad jälle Genisha loal avas, seisis tema ees üks suur ja tugev sõjamees, vanas päevinäinud kalevist tehtud kuues. "See on Tyr!" ütles Genisha ja nimetatu müksas teda veidi. "Tüdruk päris meeldib mulle, vaata tema silmi, kui kuri ta on. Tema juba vaenlast lahinguväljal ellu ei jäta." muheles Tyr endamisi. Kogu tema olemus oli rohmakas ja tahumatu, nagu ei teekski ta muud kui elaks metsas ja sõdiks kellega iganes kokku satub, mis poolt see juhtub iganes olema. Tema juuksed olid hallid, kuid lihtsalt hoolitsetud ning oli aru saada, et ta on range korraga, ehkki nägi nii töllilt välja. "Tema on jõu ruun, kui sul on vaja milleski otsusele jõuda ja mingi töö ära teha, siis võid temalt abi loota." Enne, kui tüdruk jõudis reageerida, Tyr lahkus ja tema asemele ilmus üks ilus valges kleidis daam, kes oli korraga väga noor ja väga vana nagu oleks ta üks neist eatutest leedidest, kelle vanust kunagi ei saa õieti määrata. "Tema on Isha!" ütles Genisha meelevaldselt "Tema on tasakaalu ning rahu ruun. Kui sul on vaja järele mõelda ja sa soovid milleski rohkem aega, siis pöördu tema poole. "Tüdruk on peru, ta ei meeldi mulle." ütles Isha nina kirtsutades ja läinud oli temagi. Tiffanyt hakkas see lõbustama. Ta tahtis juba teada, kes järgmisena ilmub.

"See on Fehu!" ilmus kaupmehe moodi parisnik, kes hindavalt tüdrukut kaes ja piidles ja siis Genishalt küsis "Kas see ongi, ta on nii noor!" Genisha vaatas ruunivaimule otsa, kes natuke kohmetus ja end õigustama hakkas. "Peab ju kaubas kindel olema, põrsast kotis päris ei tahaks." Genisha lõpetas ruunivaimu põrnitsemise ja lisas Tiffanyle. "Ta ei meeldi mulle, kuid temalt saad abi kaubanduse ja põlluvilja või kariloomade küsimuses. Kui midagi peab kasvama ja arenema, siis küsi ainult." Järgmisena tuli Ass, kes nägi välja nagu mingi kõrk preester ja nurises kehva vaate pärast, et siin ei ole kuskil istuda; Naud, kes nägi välja filosoofi või rahavahetaja moodi, kes kaaludega püüdis kogu aeg midagi üle mõõta. "Kui soovid midagi üle kaaluda ja järgi vaadata või hinnata - kuid ta võtab põrgulikult aega ja on liiga täpne, teda tuleb pidevalt tagant utsitada, et ta mingile otsusele jõuaks." raputas Genisha tülgastuses pead ning nimetatu vaatas šamaani, nagu näeks teda esmapilgul. "See on Jara!" nüüd oli tulnud vana hambutu vanamemm kes tõsiselt Tiffanyle otsa vahtis. Jara kandis samblast kootud mantlit ning oli kongus ninaga. "Kui sa juurdled elu sügavamate tähenduste üle ja miks sa üldse olemas oled või tahad lihtsalt igavuse kätte ära surra, siis küsi temalt abi." torises Genisha. "Sa oled ka ilus, vanamees." mörises Jara sarkastiliselt vastu. "Tema meeldib mulle!" ütles Tiffany vahele, enne kui ruunivaim jõudis jälle kaduda. Nii Jara kui Genisha vaatasid Tiffanyle üllatunult otsa. "Ma pole veel lõpetanud - neid on kokku kaks kümmend neli." Genisha oli sünge olekuga, nagu oleks Tiffany mingit kirjutamata reeglit rikkunud. "Aga las lapsuke valib, pärast võib juurde võtta." muheles Jara õelalt. "Kui ta meid üle elab, siis miks mitte" jätkas ta samas vaimus. Genisha põrnitses Jarat endamisi olles ja jõudis milleski otsusele. "Tänaseks aitab kah, ta peab sinuga ju harjuma." Jara vaid muigas selle repliigiga ja läks Tiffanyga jalutama. Genisha istus jälle kännule ja näis uuesti nagu unne vajuvat.

"Kas temaga on kõik korras?" ei suutnud Tiffany küsimata jätta.
"Ah ta on lihtsalt liiga vana selle töö jaoks." muigas Jara endamisi. "Sinusuguseid ei tehta enam hulgi, et võiks endale iga kelle õpilase võtta ja normaalsel ajal surra." vastas ta Tiffany mõistmatule pilgule. Ja kui Tiffany ikka veel vaikis ja midagi ei küsinud, jätkas Jara "Sa tahad teada, kes sa oled?" küsis ruunivaim elutargalt.
"Miks ta peab nii tige olema?" küsis Tiffany vahele ja naeratas vabandavalt, kuid Jara naeratas talle vastu. "Sa tõesti meeldid mulle. Me saame headeks sõpradeks." Kui Tiffany ootavalt maha istus, hakkas Jara selgitama, miks Genisha nii kuri on ja Tiffany ei seganud enam vahele, vaid kuulas huvitatult. Ta neelas kogu teadmise endasse, et teada, kes on Genisha, mees, kes saab talle ruunitarkust õpetama. Ja sellekaudu hakkas ta mõistma, kes ta ise on. Ta tahtis rohkem teada ja ise oma elu üle valitseda. Ja ruunid paistsid seda võimaldavat. Ehk saab ta ka aru, mida oli Genisha oma lausega mõelnud. Kui see talle meelde tuli, pidi ta küsima: "Miks ütles Genisha, et ma olen liiga noor et Lutsiveri vastu Kaarnakivi täit väge kasutada?" Jara ilme tõsines ja ta vaatles Tiffanyt vaikselt. "Temast ma eriti rääkida ei taha. Sa ei peaks temaga läbi käima, ta on paha uudis." Ja kui Tiffany teda ikka ootavalt gaselli silmadega puuris, nagu oleneks vanamemme vastusest tema elu ja tervis ning hingamine, siis ohkas Jara raskelt ning seletas: "Genisha räägib õigust, sa ei oska veel oma tundeid valitseda, kuid tunded saavad kaarnakivi kaudu oma tegelikkuse. Kõik mida sina tunned, saab tegelikkuseks. Kui sa oled Lutsiveri ligidal ja ta suudab sind ahvatleda mõtlema tema viisil, siis on sul väga raske talle ei öelda, isegi kui sa teda ei taha oma ellu." Tiffany muigas selle peale õelalt. "Nii et kui ma ette ei vaata, võib ta mind ära teha?" Tiffany oli lõbustatud olekuga, kuid Jara ei läinud sellega kaasa. "Sa peaksid seda natuke tõsisemalt võtma. Sa võid oma hinge kaotada ja elutuks kestaks muutuda, kes suudab ainult vihata ja hävitada." Selle peale lõi Tiffany jälle pilgu maha ning Jara pidi tema lõua üles tõstma, et talle öelda. "Ma pole sinu peale kuri, lihtsalt hoia end, me ei või sind päris tema vastu kaitsta - me ei sekku Jumala ja kuradi vahelisse sõtta." Tiffany tahtis veel niipalju küsida, kuid siis juhtis Jara neid tagasi Genisha juurde ja kadus ning vanamees pakkus jälle kätt. Tüdruk ohkas, väljas hakkas hämarduma. Kui ta oli käe ulatanud, leidis ta end oma kodu ukse ees ja läks selle suunas. Tuul sasis tema juukseid, kui vanamees jälle ära kadus.

"Tütreke, kuhu sa nii kauaks jäid?" küsis Irina murelikult, tulles Tiffanyle uksele vastu.
"Ma olin ühe tudengi juures, me õppisime brändimist." valetas Tiffany kiirelt.
"Maarika helistas ja tundis muret, kas sa ikka koju jõudsid. - See oli neli tundi tagasi." küsis Irina edasi.
"Ahjaa, ma unustasin temale öelda. Ta ei teadnud, kuhu ma läksin ja mul oli minnes halb tuju." Irina vaatas teda ikka mõtlikult, kuid lasi tütre viimaks lävelt edasi, ning ümmardas terve õhtu Tiffanyt nagu hakkaks ta kohe surema. Pärast seda läksid nad koos Melkisedekit vaatama ja leidsid kõik korras olevat. Tiffany mängis natuke lapsega ja siis pidid nad jälle koju minema. Homme oli ka päev.