Üks päev vend Justuse palvekambris

I

Tiffany mossitas ikka veel selle pärast, et pidi mingit tundmatut plikatirtsu kantseldama hakkama. Täiskasvanud inimesed ajasid praegast paberimajandust – kuid kuna ametlikult oli juba tema jaoks KRATT lõpetatud ja ta pidi nimekirjas veel vaid formaalselt olema, sest ei kavatsenud nende paberitega kuhugile edasi õppima minna või õppejõuks hakata – pealegi tema raseduse ning mehe surmaga seotud komplikatsioonid panid kooli direktorit kergemalt hingama, kui Tiffany temale tunnistas, et ei soovi oma paberitest mingit hüve leida. Uku Sepp oli seal juures istunud ja tema nägu oli läbitungimatu sfinksi sarnane, kuigi tüdruk teadis meest piisavalt et mõista tema valu pedofiilina, kes naudib oma parima õpilase esteetilist väärtust. Tiffany oleks eelistanud, et selle värdja agape oleks pigemini storge – isegi mitte eros, vaid naturaalne ja vastuvaidlematu storge – siis oleks ta teda rohkem hinnanud, kui ta oleks suutnud meest oma ilmse iluga samuti ära võluda, nagu oli oma mehega teinud. Ja nüüd ta pidi veel ühte last hoidma, kes polnud üldse mitte tema laps. Vend Justus rääkis haldjatega juttu ning Tiffany jäi teda kuulama, sest poiss käitus sellel hommikul imelikult. Ta oli juba hiinlannast nõiale mõista andnud, et täna pole tal vaja siia kanti tulla, sest väga tähtsad kristlikud vaimud hakkavad siin sisse ja välja käima ja tema võib seetõttu kogemata mõõka saada, nii et parem kui ta väga ikka ei tule. Tavaliselt ei olnud vend Justus üldse nii ebaviisakas ja nahaalne, ja teatud mõttes toimis see tüdrukule natuke erutavalt. Poisi huvi Jumala vastu oli nii igav omadus. Ta ju teadis kõike, mis sellest ristiusust teada oli, isegi rohkem, kui ta oleks soovinud teada... aga see poiss paistis seda siiralt võtvat. Isegi mitte nii kõrgilt, kui see tema pastor, kellega ta nii imelikult oli tülli läinud, nagu oleks ta alles nüüd märganud, et see tüüp on täielik persevest. Tiffany oli sellest kohe aru saanud, kui talle hambusse jäi, kuid ju oli poisil talle midagi nii palju pakkuda, et see vanamees vend Justust paremini kohtles kui Tiffanyt või teisi teismelisi. Tal paistis nagu mingi vimm olevat, kui noored kuidagi moodi käituvad, nagu nad seda alati teevad. Nagu oleks aeg tema jaoks kuskil 19 või 18 sajandil peatunud ja ei olnud võimalik sealt kaugemale näha. Aga vend Justus oli teisiti – ta poleks imestanud, kui poiss oleks üles tunnistanud, et vanamees näpib teda – nende kristlastega oli alati midagi valesti, kuid kui ta poissi tähelepanelikult vaatas, siis pidi ta tunnistama... ei ta ei ole nii katki ja see ei saanud probleemiks olla. Pigemini kadestas Tiffany seda sära poisi silmades – ta oleks tahtnud ka nõnda kristlane olla. Ja selles niimoodi mõtlemine tegi talle haiget. Kas mitte tema ema ei olnud ka kristlane; kas nad ei olnud selle usu peale nii palju raha kulutanud, et kõike oma maja nii kristlikult täita ja sisustada? Kuidas võis see poiss, kes elas pigemini kui asotsiaal ja mitte kui inimene, pealegi kui ta pärines narkomaanide hulgast, kuidagi temast parem olla. Ta oleks pidanud olema silmili maas tema ees ja tema saapa taldu suudlema ja teda ümmardama nagu kõik teised ta ümber. Kuid kuidagi vaatas see poiss temast läbi ja pidas temast lugu viisil, nagu tema ei suutnud isegi endast lugu pidada. Ta tundis end nagu Guglunk, kes võitleb oma sisemiste deemonitega ja ei suuda sõrmusest loobuda ja peab ühes sellega vulkaani ujuma minema, olles enne oma uue isanda, keda ta tõeliselt ei armastanudki, sõrme otsast hammustanud. Selles suhtes oli Tolkieni Sõrmuste Isandat palju huvitavam lugeda kui selle Rowlingu Potterit! Mida see vana eit õige mõtles?! Tema meelest ei oleks naised üldse pidanud kirjutamist õppima – mitte nõnda, nagu see pani teda kannatama. Tema tahtis lihtsalt naine olla, mitte mingi mõtlev kummuti, kes ainult mingi esteetillise väärtuse pärast peab ilus; tark ja osav olema, kuid pärast selle lahtri täitmist, oleks ta ikka pidanud oma tikandite juurde minema või end kööki pottide ja pannide juurde pagendama. Miks ta ei võinud kohe allaheitlik olla ja pidi nii rasket rituaali täitma, kui ta lõpuks ei tohtinud ikka olla tark? Ta ei saanud sellisest mõistatusest aru. Tal poleks midagi selle vastu olnud, kui see vend Justus tema oleks ära kosinud... Kui Tiffany end sellelt mõttelt tabas, sai ta enda peale tigedaks. „Pole mingi ime, et Eh mu peale armukade on...” urises ta süüdlaslikult ja oli haavunud. Ta oleks tahtnud et ruunivaim siin oleks. Teda oleks nii hea olnud läbi tõmmata. Teda ei kottinud see üldse, et Genisha meelest oli see hoopis ruunivaimu sisendus. Ta oli seda väga siivsalt teinud ja tema oli kogu etendust ikkagi nautinud – ja see oli kõige tähtsam. Sest mis tal siin ilmas peale Eh'i veel jäänud oli...? Võib-olla ainult ema armastus, kuid tema oli ka liiga kristlik ja kohati Tiffanyle täiesti arusaamatu. Ta ei suutnud mõista ega kuidagi moodi inimlikult hoomata, miks ta ema lasi end nii madalalt tema isa poolt kohelda ja ei nõudnud rohkem aega ja tähelepanu – kasvõi kirjutades end tema miitingu tabelisse. Vast kartis ja teadis ta, et kui tuleb keegi „tähtsam” siis Madis jätaks tema ema kuivale ja läheks hoopis Kaarnakivi – tema geniaalsuse esiklapse ja avaliku uhkuse põhjuse järele. Tiffany lihtsalt tänas õnne, et see neetud programm ei olnud elus, sest muidu oleks see olnud talle nii nauditav selle libu soolikad kuskil metsa all välja lasta, et oma perekonna au tema käest vana eesti kombe kohaselt tagasi saada, nagu mee vargaid karistati. Ta oleks tõesti rõõmustanud, kui ta oleks saanud valget ürpi ja kapuutsi kanda ning tõrvikuga seda lipakat puutüve ümber taga ajada, ähvardades ta kohe ära tappa ja palju võikamalt kui ta õiget rada pidi ei jookse... Siis ei pidanuks ta enam nii palju valu tundma kõikide nende vaiksete nutuhoogude pärast, mida ta teeskles et ei kuule. Ta oli hakanud kodus kõrvaklapid peas ringi kõndima, nagu ta kuulaks kogu aeg midagi oma Ipadilt kuigi tegelikult oli tema Ipad tühi – sinna oli vaid teksti fail lugude nimedega salvestatud, mida sai kerida ja lugeda, kuid mitte kuulata. Vaikus oli tema hinge kitsikuses niikuinii parem, kui ta soovis hoopis kuulda „Eh'i häält” ja mitte „Kaelakee häält” või midagi muud. Miskipärast ajas tema ema vihale kui ta kuulas laule nagu eelpool mainitu või „Iseendale” - ega talle see ka ei meeldinud, kui Tiffany tema ärritamiseks Skilletit kuulas ja selle laulu Monster või koletis, nagu seda eesti keeles tõlgiti. Ka tema tundis end koletisena. Ta polnud kunagi tahtnud olla nii tark kui ta enda õnnetuseks oli sündinud. Ta oleks tahtnud koos Mihkliga õnnelikuks saada, kuid tema isa tappis ta maha. Ja kusagil oma südame sügavuses ta ikka veel armastas oma isa, kuigi soovis temalt selle eest veretasu küsida... aga see polnud üldse kristlik komme. „Sina pead oma isa ja ema armastama, et sinu elupäevi pikendatakse maapeal!” nagu piibel selle kohta lajatas.

Vend Justus rääkis viisakalt haldjatega ning need nõustusid ka puhkusele minema, et poiss saaks oma asja teha. Ta oleks tahtnud, et inimesed teda nii lugupidavalt vaataksid, nagu need vaimud poisiga tegid. Mida nad üldse temas nii nägid, mis temal puudus? Tema pidi nii vastikult käituma, et üldse midagi teistelt kätte saada, ja see ei paistnud kunagi nii hästi välja, kui see asi, mis pani neid haldjaid vend Justust armastama... Ta istus diivanil oma teetassi otsas, sest laps oli just pärast rasket ööd magama jäänud. Väiksed lapsed on nii väsitavad... ta ei kujutanud seda päris nii ette, kuigi ta ikkagi armastas Melkisedekit oma poega. Seepärast oligi ta oma pojale nii uhke nime andnud, et ta võiks oma elus olla nagu kunn ja mitte selline luuser nagu ta isa oli. Ta sulges oma silmad ja hakkas hoopis laulu sõnadele mõtlema, et neid eesti keelde tõlkida.

Monster

The secret side of me I never let you see;
I keep it caged but I can't control it.
So stay away from me, the beast is ugly:
I feel the rage and I just can't hold it...

It's scratching on the walls in the closet, in the halls;
It comes awake and I can't control it!
Hiding under the bed, in my body, in my head
Why won't somebody come and save me from this?
Make it end!

I feel it deep within, it's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I hate what I've become, the nightmare's just begun;
I must confess that I feel like a monster!
I, I feel like a monster I, I feel like a monster!

My secret side I keep hid under lock and key;
I keep it caged but I can't control it...
'Cause if I let him out He'll tear me up and break me down
Why won't somebody come and save me from this?
Make it end!

I feel it deep within, it's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I hate what I've become, the nightmare's just begun;
I must confess that I feel like a monster!

I feel it deep within, it's just beneath the skin
I must confess that I feel like a monster
I, I feel like a monster I, I feel like a monster...

It's hiding in the dark, its teeth are razor sharp;
there's no escape for me it wants my soul, it wants my heart...
No one can hear me scream, maybe it's just a dream
Or maybe it's inside of me: Stop this monster!

I feel it deep within, it's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I hate what I've become the nightmare's just begun
I must confess that I feel like a monster...

I feel it deep within, It's just beneath the skin;
I must confess that I feel like a monster!
I'm gonna lose control Here's something radical
I must confess that I feel like a monster...

I, I feel like a monster [4x]

Algusest peale oli raske otsustada, kust alustada. „Koletis” polnud küllalt hirmutav pealkiri. Siis tuli tema kool meelde ja ta naeratas mürgiselt. Otse loomulikult pidi see kratt olema! Ta alustas tõlkimist:

KRATT

See saladus, mu sees, mis hoian sinu eest;

puuris kratti hoian – kuid ei suuda...

Siis hoia minu eest, ta vägi seitse meest;

ma tunnen raevu – oh kes võiks küll muuta...?

On seintel küüntejälg, nagu kapid nõnda toad;

kui Kratt pead tõstab siis mis seal kosta...

On sassis kõik mu peas: voodi all on kollil load;

kes küll mind mu nahast vabaks ostaks?

Päästaks mind!

Ma tunnen hinges äng; see pole mingi mäng;

ma kardan tõesti et ma muutun Kratiks!

Ma neiman oma teed, ei see polnud üldse see,

õel luupaine, mis mind määndab Kratiks!

Ma olen muutumas Kratiks! Ma olen muutumas Kratiks!

Seepärast südames mul lukus riivis kõik;

kuid see Kratt murrab lahti ei saa üle...

Kui see nüüd vabaneks, asjata ka luigehõik

miks küll ei keegi varja oma süles?

Vajan Sind!

Ma tunnen vaimus käng, kui vähkren lühik' säng;

kas ma tõesti võin nüüd jääda Kratiks!

Ma peataks kinni reed; suu meest ei voola vett;

karta tõesti on et pean saama Kratiks!

On roisulõhn nii väng iseendas nagu jõng

see tunne tugevam must teebki Kratiks!

Ma... tunnen ennast Kratiks; Ma tahan ennast Kratiks!

See hoidub pimedas ja kihvad teravad;

ei pääse hingepiinast, ihu-meel kõik kadund-läind!

Ei keegi kuule mind, kui karjun väravas;

võib-olla pääseks kui mind keegi oleks näind...

Ma tunnen elu hõng on katkend rahulõng;

see hirmus tunne peletabki Kratiks!

Kuis valin uueks teed, kui ma lõhki küna ees;

mis seal enam nuta saangi Kratiks!

Ma tunnen kuidas sõng on sonkind minu rõng;

nagu vägistatud oleks Kratiks!

Ma laotan enda nüüd, see on viimne kalmuhüüd;

jäänud kõigest ilma kõigest Kratiks...

Ma tunnen ennast Kratiks 4x

Tiffany nuttis vaikimisi, varjates seda teetassiga, mida ta teises käes hoidis, samas kui tema näpud läpaka peal slaalomit suusataksid nagu mõni virtuoosne klaverimängija mingit eriti keerulist pala enda võimete edvistamiseks ette kannab. Tüdruk tundis tülgastust ja kirge, oma varalahkunud mehe vastu, kellele ta oleks soovinud selle laulu kaudu oma tundeid avaldada. Kuid oli juba liiga hilja. Ta isegi ei teadnud, kas Mihkel läks põrgusse või taevasse – ta ei julenud Jeesuse või ema käest küsida. Mis ta siis teeb,... ta ei suutnud seda isegi mõelda, kui tema teod Mihkli sinna kohta olid saatnud. Et ta peab nüüd igavesti ulguma ja hambaid kiristama, ainult selle pärast, et tema ei suutnud mehest eemale hoida ja tahtis hästi ruttu suureks saada... Ta ei tahtnud, et tema pisarad poisile haiget teevad. Pealegi, kuidas ta oleks suutnudki teda mõista. Ta on ju Kristlane! Kuradi kristlane, kelle elu on täiesti korras. Ta keeldus isegi mäletamast, et see kristlane oli ka nii mõndagi läbi elanud. Praegust tahtis ta vaid tunda, kuidas tema valu on ainult personaalselt tema enda asi, nagu mingi kullakallis aare... Ta tahtis olla üksi, kuid ta tahtis olla kellegagi, ja ta ei saanud üldse aru, miks see laul talle nii naha alla puges... Tiffany sai enesevalitsuse tagasi ja salvestas oma töö, kavatsemata seda kellegagi jagada. Ta otsustas hoopis vaadata, mida see poiss siin nii üksinda teha mõtleb. Kas tahab tema ka ühes Melkisedekiga ukse taha tõsta? No tema küll „Lase mind sisse külma tormi eest!” poisile laulma ei hakka, kui ta seda loodab... Selline mõte oli kuidagi lohutav ja ta sai oma eneseväärikuse talutaval kogusel tagasi võidetud. See polnud veel piisavalt hea tunne, kuid pidi asja ära ajama.

II

Vend Justus valis ühe suvalise kirjakoha piiblist – see pidi olema suvaline, sest Tiffany ei suutnud aru saada, millise loogika alusel see sai üldse valitud. See polnud selline kirjakoht, mille kohta oleks ta tahtnud jutlust kuulata, välja arvatud juhul, kui ta pärast seda tohiks enesetappu kavatseda... Eestlastel oli ju arhailine komme, kui mõni naine tundis, et teda pole külale vaja, näkiks minna. Selleks pidi ta laskma end kõigil küla meestel läbi tõmmata ja siis võis ta nendegipoolest minna, sest polnud enam midagi kellelegi võlgu. Nii läbi ta siiski enesega olla ei tahtnud, ehkki oli tabanud end selle mõttega mängimiselt ja oli siis natuke häbenenud. Krijakoht ise oli selline:

„Mu telk on hävitatud ja kõik mu telginöörid katki kistud, mu lapsed on läinud mu juurest ja neid ei ole enam! Ei ole ühtki, kes jälle püstitaks mu telgi ja seaks üles mu telgiriided!” Jr 10:20

Ta teadis seda hädakirjakohta, mis pidi Juuda hävitama – kas ka vend Justus on vihkamisjutlustaja nagu tema mentor...? Eks ka Nietzsche oli selliseid jutlustajaid pilanud ja oma raamatus sihukestele tuupi teinud, sest nad tema meelest ainult teesklesid. Kuid siit ei leidnud ta seda orki üles, mis oleks asja arusaadavaks teinud. Pigemini tundus Tiffanyle, et poiss ei saa enam üldse aru, mis tema ümber toimub. Väike kerglane hirm laotus tema üle, sest korraks ta kartis, et vend Justus võib temale ja ta lapsele ohtlik olla, kuid ta viskas selle mõtte kiiresti minema. „Egas siis ometi tema suuda mulle midagi, see könn!” Ja see põlastav suhtumine, mis tema südamesse tõusis lubas tal edasi vaadata, sest poiss hakkas midagi kirjutama, ise selle juures valjult pobisedes. Praegust oli see Tiffanyle just kõige õigem asi, et teada saada, mida poiss kogu aeg mõtleb, kui tema peale nii ära seletatult naeratab...

„Selles kirjakohas püüab prohvet Jeremija oma enese isiku kaudu samastuda kogu Iisraeliga...” Ja tema käsi lippas paberi peal, nagu oleks ta iseendale dikteerinud, nagu poleks see käsi, mis kirjutas üldse tema oma ja ta peaks seda valjusti ütlema. Ta jäi mõtlema, ning käsi peatus. „Iisrael on Jumala maha jätnud kuid Jumal ikka armastab oma rahvast. Kuidas seda temale edasi öelda?” Poiss rüüpas hetkeks teed, pannes isegi odava pastaka, millega ta kirjutas, käest ära. Kuidagi see lõikas Tiffany südamesse, et poiss pidi nii spartalikult elama. Ta võinuks palju paremini kirjutada, kui ta saanuks korralikult sekretäri taga istuda, nagu tema isa tegi ja seda õigesti ja väärikalt toimetada. Mõnikord oli vaesus inimestele nuhtluseks kaelas, kuigi ega tema seda rikkust ka niiväga ei kerjanud, nagu see tema perekonna kallal oli. Madis Ülemiste, tema isa, ei pidanud enam üldse lugu nendest inimestest, kellega ta oli isegi koolipinki nühkinud. Ta oli selleks juba liiga tähtsaks muutunud ja ta oli liiga hõivatud, et madalatele eestlastele pappi pritsida – no mille muu pärast nad tahaksid veel temaga rääkida... Tiffany ei tahtnud olla see sõnumitooja, kes hakkab suurele kuningale neid asju seletama ja praegust oli vend Justus selgelt huvitavam teema kui see jobu – Aga korralikum pastakas võinud ikka olla... ja Oxfordi mapp, mitte mingi odav nõukaaegne vihik... mõtles Tiffany endamisi ja märkas, et tema tee on otsas. Ta kontrollis, kas laps veel magab, ja kui oli veendunud, et on veel aega, siis võttis endale uue tassi teed. Küll see „seitse samuraid” läks ikka praegust asja ette! Geisha oleks ka hea olnud, kuid ta ei tahtnud end liialt ära hellitada, siis ta poleks suutnud enam keskenduda...

„Prohvet Jeremija samastab end vana inimesega, kes näeb kogu oma perekonda suremas ja vaatab tulevikku. Seda peab tähendama „Mu telk on hävitatud!” Kogu tema suguvõsa liin, mis on sünni hetkest tema kätte usaldatud, on sattunud kahtluse alla, sest tema lapsed on ta hüljanud ja ei mäleta vana kommet hoolitseda oma vanurite eest” Kui vend Justus oli selle kirja saanud, siis ta jälle põrnitses kõike, mis oli juba kirjutanud, pani pastaka käest, nagu saaks kirjutatu solvatud, kui ta multitaskingut kasutab ja võttis teetassi sama käega, millega kirjutas. Temal küll sellega nii suurt probleemi polnud. Tiffany turtsatas kergelt edvistaval toonil, kuid suutis seda siiski piisavalt summutada. Ta ei tahtnud, et poiss oma transist ärkaks. Ta isegi tõmbas end diivanil kerra nagu kass, et paremat asendit saada ning otsustas lõpuks jalad sirgelt enda ette tõmmata, nagu oleks see mingi kaitsevall, ise lösutades patjadel jalgade kohal, nagu oleks mingi printsess, kes naudib õukonnas kojanarri etendust. „Õigus küll – hoolekannet, nagu täna me tunneme, ei olnud ju siis olemas...” Jälle kirjutas vend Justus midagi üles, kuid seekord tundus, et palju rohkem kui ta oli ütelnud. Tiffany kortsutas kulmu, sest ta päris ei tahtnud küsima minna: „Kuule, kutt, mis sa sinna kirjutasid!” See ei tundunud päris tema asi olevat ja ta kuulis niigi piisavalt. Ju oli see mingi vähem tähtis kommentaar... tema ju tegi ka selliseid, kui ta esseesid kirjutas. Ta tundis poisi vastu haletsust et see ei võinud KRATI õppemaksu enesele lubada, sest tema oleks pidanud ka seal õppima ja endast midagi tegema. Tal poleks midagi olnud selle vastu, kui ta end selle mehe käe alla alandaks... Jälle ta tabas end selle mõtte pealt ja oli enda peale pahane ning otsustas edasi kuulata, nagu kiusu ajades. Tiffany ei teadnud isegi, miks ta peab seda endale niimoodi sõnastama, et ta nüüd kuulab kiusu pärast ja mitte vabatahtlikult. Ta ei saanud üldse aru, mis toimub. „Jeremija tahtis selles võrdumis mõista anda, et tal pole võimalik endale mõistlikul ja väärikal viisil pärijat leida, kes telgi ja kõik selles oleva pärandi koos kohustustega üle võtaks, sest küsimus ei olnud ainult kinnisvaras vaid ka selle juurde käivate lepingutega. Poeg pidi ju astuma isa kingadesse ja jääma oma liistude juurde...” Tiffany sai sellest väga hästi aru, mida vend Justus seal rääkis. Millest ta aru aga ei saanud, oli see, et ta seda siin, sellises uberikus pidi kirjutama, kus ta pealegi tema sohilast pidi kantseldama – sest kas polnud ka Tiffany tegelikult nagu „Paabeli Hoor” ? Ta teadis, et kristlased vihkavad temasuguseid, kuid kuna temal olid nii head ajud, ei juletud talle seda isiklikult köhima tulla, sest ta oleks sellisel ütlejal munad maha võtnud – või siis rinnad, olenevalt sootunnustest... Ja see teadmine, et ta on midagi sellele poisile võlgu, ei meeldinud tema uhkele südamele ja hingele mitte üks põrm. Võib-olla seda mõtleski Jeesus, kui soovitas oma vaenlastele isegi põrmu oma jalatsitelt tagasi saata, kui olid nende paigust välja astunud. Tema poleks päris niimoodi julenud, kuid ju vist oli Jeesus palju valjem inimene, kuigi tema jüngrid nimetasid teda Armastuseks. Sellised kirjakohad ei paistnud küll väga armastavad... Tema ka ei tahtnud ühegi tolmukübeme eest tänuvõlgu oma saabaste küljes tunda. Ta vaatas tigedalt oma disaineri poolt valmistatud Prada saapaid, milled isa oli talle sünnipäevaks kinkinud. Ta oli meelega nii võimatult kalli kingituse küsinud, et Madisel katus sõitma panna, kuid see ei saanud üldse pihta ja ostiski talle... – – Ta ei suutnud seda siiamaani uskuda. Kas ta isal polnud üldse mingeid tundeid, või ta arvaski, et kõike saab Exceli tabeliga lahendada? Vend Justus oleks võinud endast midagi teha, kuid raiskas end siin. Tema isa poleks niimoodi teinud, seda teadis Tiffany kindlasti. Tema oli endast midagi teinud, kasvõi perekonna arvelt! Ja nemad pidid sellega leppima. Peavari oli ju olemas ja toit laual, mis sa veel hing tahad. Neil olid nii kõik Playstationid kui ka muud populaarsed platvormid, et ükski plaat ei jääks õigesti mängimata. Ta isegi ei teadnud enam, miks ta need kõik välja noris – rahanumber lihtsalt polnud enam mingi number perekonnas. Raha armastas neid, kuid tema vihkas ja jälestas seda!

„Olles väga noorelt prohvetiks saanud, võiski see Jeremija probleemiks olla, et inimesed hindasid teda tema vanuse ja seisuse järgi. Ja siis ei kõlvanud vististi kõigile et nii noor mees – lausa rüblik või kollanokk – julgeb midagi Jahve Jumalast arvata... See samastamine pidi tunnistama, et Jumala meelest käitub Iisrael samuti, nagu tänamatud pojad – sest tütred ju läksid abielu kaudu mujale, ja neile ei saanud sellist kohustust üle kanda, kui nad polnud just ainusündinud... Sellised tänamatud pojad, kes ei taha oma isa eest hoolt kanda ja lausa põlgavad kogu pärandi koos kohustustega ära. Sest Iisraelil oli tõesti selline suhtumine oma religiooni, et kõrvalasuvate rahvaste kultused olid palju kergemad täita ja tõid ka rohkem raha sisse. Eriti tulus oli templi prostitutsiooni kui sa said inimestele „hieros gamos't” pakkuda või eesti keeli „Kuldkeppi” Sest kasutades religioosselt raha eest naise – või ka mehe, kui sul selline maitse oli, sest see oli ka võimalik, isegi last oli võimalik niimoodi saada, sest mida 14 aastane muud ongi kui laps, kuid tol ajal, kui surm oli koguaeg silme ees, saadi palju kiiremini täiskasvanuks, ning mõnel oli ka kehaliselt vedanud, ja siis sobis ta eriti hästi sellise teenuse jaoks – kui vaid Iisraeli Püha Jumal Jahve Sebaot vaid oma prohvetitega vahele ei segaks, sest tema ei tahtnud mitte end niimoodi teenida lasta!” Jälle kirjutas vend Justuse käsi ainult siis, kui ta enda ette valjult pobises ja siis ta peatus ning pani pastaka käest ja jõi jälle teed, nagu imetleks seda. Tiffanyle jäi poisi naeratusest mulje, et see muigab, nagu ta arvas Jumalat olla irvitanud, kui ta seitsmendal päeval oma tehtud tööd hingamas käis. Ka tema oli mõnikord pärast eriti tugevat treeningut või õpinguid end nii tambituna tundnud, et see polnud talle üldse nii võõras tunne. „ – peal siga välja lasta ning tunda end jumalikult, ilma et peaks midagi vastutama!”

„Kahju, et naised ei või niimoodi siga välja lasta!” mökitas Tiffany mõnitavalt oma mõttes, sest nii oligi. Naised pidid alati reegleid järgima, kui meestele paistis kõik olevat lubatud. Miks ei võinud näiteks olla linnas avalikku bordelli, kus suurilma daamid saavad meest nõnda võtta, kui mehed naisi kiimlevad? Miks ei saa meeste pilte niimoodi masturbeerida, sest neid ei ole lihtsalt nii palju, kes oleksid nõus end naistele näitama! Äkki naised tahavad ka siga välja lasta ja mitte end süüdi tunda. Ainult sellepärast, et nende üsas saab see beebi üles kasvama ei või nemad suitsetada ja juua ehkki nende tulevane saaks minna kõrtsi ja kõike seda nautida... See ei tundunud just eriti aus. Ta polnud tegelikult kunagi neid asju tahtnud, kuid praegust ajas see mõte tema rööpaist välja. Mis see poiss mõtles sellise maailma veel heaks kiita?! „Kuidas see türa õige julgeb??!” Ta oleks tahtnud juba oma tee vend Justusele näkku läigatada, oma lapse võtta ja siit kaduda, kuid poiss ei olnud veel lõpetanud. Õhk paistis ka seisma jäävat, kui Tiffany nägi poissi hääletult nutvat. „See pole aus, mu Jumal! Kas sa seda mõtlesidki, kui sa Eevatütardele selle raske needuse peale panid, et nemad peavad menstruaalvalusid ja sünnitusvalusid kandma ja kõike seda sappi ja sülge, mis on neile varutud. Nemad on ka inimesed!! See pole üldse mitte aus! Eks sa sellepärast ütlesidki Jeremija kaudu: „Naine kaitseb meest!” See oli vist Jeremija 31 peatükk 22 salm.” Vend Justus polnud vast endas kindel, sest meeleliigutus takistas temal mälu õigesti kasutamast. Ja ikka tundus Tiffanyle, et poiss on nagu omas mullis. „Jah, õigus on küll ja vend Justus asus vaimustunud enesele piiblit ette lugema:

„Kui kaua sa kõheled taganenud tütar? Sest Jahve loob maal midagi uut naine kaitseb meest!... Neil päevil ei ütelda enam: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad!”.”Jr 31:22,29

Tiffany vaatas vihaselt oma lapse poole, kes oli nutma hakanud. „Ju tahab tissi...” torises ta endamisi ja asus tusaselt oma kohust täitma ja valitses oma tundeid. See polnud tegelikult üldse Melkisedeki süü, ta lihtsalt ei tahtnud millestki ilma jääda. Jutlus või mis iganes see oli, mida poiss kirjutas, hakkas kulminatsioonini jõudma. Kui ta ninaga õhku tõmbas, kiristas Tiffany hambaid. „No aitäh!” Kuid enne kui ta jõudis peadki keerata oli vend Justus nagu mingi programmi peal talle hellalt Pampersi paki ulatanud. See oli omal kohal köögi kapis – ehkki terve korter oli üks suur tuba, mille igas nurgas oli midagi eluks vajalikku ära mahutatud. Vend Justus lõikas selle isegi lahti ja pani kõik asjad lauale valmis ning pani siis ise lapse, kelle ta oli Tiffany kaisust nagu muuseas võtnud – ja mis kõige imelikum, laps naeratas selle peale ja ei teinud piuksugi, nagu oleks teda isaks pidanud – see päris ei meeldinud Tiffanyle. Siiski ei julenud ta poissi, kes kuutõbisena toimetas, nagu tema asjast aru sai – ja selliseid ei võinud ju ometi äratada, muidu pillab maha – takistada. Kiiresti oli vend Justus kausi sisse vett toonud, et sellega last pesta, kui oli temalt vana mähkme ära saanud. Ilma mingeid nägusid tegemata vahetas vend Justus, nagu formeli boksi peatuses käiv meeskond oma autot vastu võtab, mähkme ära ja asetas Melkisedeki mitte midagi ütlevalt jälle ema käte vahele, kes lapse ehmunult ja vastuvaidlematult vastu võttis. Melkisedek hakkas ahnelt rinda nõudma ja Tiffany otsustas sellisest kummastavast olukorrast just niimoodi pageda. Ja vend Justus läks tagasi laua juurde ja koristas kõik ära, ning toimetas pooleli jäänud kohast edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Tiffany oli vaikimisi tänulik, et ta millestki ilma polnud jäänud, kuigi samas ka hirmutatud. „Mis siis oleks olnud, kui ta just valel ajal üles ärkas – või kui ta on nagu tema filosoofia õppejõud??” Ta ei julenud seda mõtet edasi mõtelda ja pühendus jälle kuulamisele, laps rinnal söömas. Masinlikult leelotas ta Melkisedekile ühte hällilaulu, õõtsutades teda ettevaatlikult süles. Ja vend Justus jätkas: „Just sellepärast sa hülgasid Iisraeli, kummatigi kõik mehed, et need enesele seda lubavad, ehkki sa üldse seda ei mõelnud, kui sa Piiblisse lasid kirjata, kuidas Aadamat ja Eevat karistati. Eks ole nõnda, Jumal, siis oli meil Matriarhaat ja nüüd saab meil samuti Matriarhaat olema – et mehed ei oska end valitseda ja lubavad oma tillut igale poole, kus ei ole tema koht, nagu nemad oleksid sellega taevad ja maa loonud.” Tiffany pidi tahtmatult turtsatuse tagasi hoidma, eriti nüüd, kui ta rinnaga toitis. Ta ei tahtnud last ehmatada ega maha pillata. Kuid see oli siiski naljakas. Mõte, kuidas üks mees, missest et nii mõttetu kui vend Justus temale paistis, manab nõnda teisi mehi et nende riistad talle ette jäävad, kuna nad neid kuidagi valesti kasutavad. See oli tõesti värskendav elamus. Ta oli alati arvanud, et kõik mehed on selle üle uhked, et nad sitapead on... Jah, ta oleks tõesti tahtnud vend Justusega abielluda. „Tea, kas ta mind üldse tahab?” Kui ta selle üle järele mõtles, ta ei teadnud poisi kohta midagi, peale tema usu, mis ei olnud see, mida ta tahtis nüüd teada. Kas ta võiks temale olla kütkestav, nagu ta oma mehele seda oli? Kas ta võiks teda mehe ulmades kummitamas käia saades tema rujatiseks. Ta oleks tahtnud temas nagu juuretis ringi vongelda ja iga tema sopi täita. Olla talle sama tähtis kui Jumal, võib-olla veel tähtsam... „Huvitav, kas Jeesus pahandab, kui ma temalt vend Justuse üle löön!” küsis Tiffany endamisi ja värvus näost sarlak-punaseks. Ta vaatas kiiresti õhku ahmides poisi poole, kes paistis mitte kuulnud olevat ja tõmbas veidi hinge, sest ta polnud häält tasandanud. „See läks küll napilt...”

Kuid talle ei meeldinud see, et ta nii ruttu endale uue leiab. Tiffany oli segaduses ja ei teadnud mida ta võis ikka tunda oma varalahkunud mehe vastu; oma isa vastu; oma õpetajate vastu; oma lapse vastu; Eh'i vastu ja nüüd vend Justuse vastu. Kas need kõik olid ühte tüüpi armastused või siiski erinevad, nagu kreeklased püüdsid seletada – ehkki mõni nende filosoofia tundus liiga kõrgelennuline, et üldse maapeale maanduda. Tema ei teadnud milliste tähtede poole nemad kihutasid, kui nad ilmaruumis oma orbiitidel päikest või jumal teab mida sihtisid... Aga hea oleks olnud teada.

III

Vend Justus lõpetas viimaks kirjutamise ja selleks ajaks oli Tiffany juba lapse magama pannud, siis tegi poiss mingi kummalise rituaali. Ta pani mõlemad käed endale näole ja tõusis püsti ning palvetas: „Isa taevas, võia nüüd mu palet, et mu valgus, mis on mu südames paistaks ainult meie vahel, ja ei saaks kedagi kohtlaselt ega saamatult solvama. Et ma saaksin olla kui inimesed ja näeksin; kuuleksin ja mõistaksin, mis mu ümber toimub ja oleksin hea tunnistaja, kelle üle sa võiksid vaikimisi uhkust tunda. Mitte küll sellist uhkust, mis on auks, vaid lugupidavalt, nagu hea töölise üle rõõmustades, kes saab seda nõndaviisi edasi tegema, ilma et oleks seda vaja sõnusse vormida ja katustelt kuulutada. Ära tee mind nõnda avalikuks, kui sai mu lahkunud pastor, kes on nüüd surnud – ja mina ei läinud teda isegi haiglasse vaatama... Anna mulle koirohtu süüa ja raputa tungalteri peale, sest ma pidin mehe, kes oli mulle isa eest, niimoodi ära põlgama, aga sulle saagu see Auks ja Kirkuseks, sest süü tabab mind! Kui ma oleksin tohtinud oma jutlust meie keskel laulda, siis vast sa oleksid neile andestanud, ehkki see on minu lapselik lootus, mis vast ei ole tõsi... Kui ma saaksin, ma vahetaksin oma kohad temaga – mõtle siiski selle mehe peale, kes oli mulle isaks ja anna talle armu, kuid kui mitte, siis sündigu sinu tahtmine...” Ja kui vend Justus oli selle palve lõpetanud siis oli ta jälle endine, kuigi kuidagi vanem ja luitunum, nagu oleks keegi 40 aastat sangpommina tema turjale heitnud ja sunniks seda härjaikke abil balanseerima, ikka üks seekel mõlemil pool. Tiffany ei julenud midagi öelda, et ta oli selle essee kirjutamist jälginud, sest järgmisena rebis poiss oma vihiku puruks ning viskas prügikasti. „On vast saast, ma suudan paremini!” urises ta endamisi ja nipsas sõrmega, mille peale haldjad tagasi ilmusid ja keegi koputas uksele. Hiinlannast nõid tuli ära seletatud ilmel kellale vaadates huvi tundma. „Oh, kas juba valmis!” püüdis ta teeselda, nagu poleks üldse sekundeid lugenud ja sai Tiffanylt eriti tigeda pilgu , mis muutis ta poisi suhtes palju aupaklikumaks ning lubas üle läve oma asjatoimetusi tegema astuda. Kui vend Justus oli lahkunud, sööstis Tiffany vilkalt, nagu kull põgenevat hiirt jälitab, prügikasti juurde ja päästis sinna visatud meistriteose räbalad. „Nüüd ma saan kõik kommentaarid ka üle lugeda!” rõõmustas Tiffany ja pani selle kiiresti oma kotti ja vaatas kahtlustavalt enda ümber, kuid keegi ei paistnud seda endale tahtvat, ja olles kõigile asjapulkadele samuti ülesanded kätte andnud – ta ei tahtnud vend Justusest maha jääda – kiirustas ta poisile järele. „Oi, ma kepin tal ajud kefiiriks, miks ta mind ei või rohkem märgata!!” Halas Tiffany endamisi ja tuhises mantlit peale tõmmates vend Justust taga ajama, huultel tukslemas see suudlus, mille ta oli poisile andnud. „Kas ta üldse mäletab seda või on juba unustanud? Kes ma tema elus õige olen?” Ja sellised mõtted tegid Tiffany eriti hellaks... Ning Cao Dai; Fei Lian ja Qi Lin jõid äraseletatud ilmel kõik teed ja ei öelnud midagi, lastes hiinlannast nõida end ümmardada. Midagi oli tõepoolest toimumas ja võis oma tööpõlluga rahule jääda. Tänane saak tõotas hüva tulla...

Romeo ja Julia 2

I

Isa Gregorius palvetas. Ta kõndis edasi-tagasi oma toas, kus ta täna peatus ja mõtles. Ta istus maha diivanile, selleks et kohe jälle püsti karata ja rahutult vaibal ringi rahmeldada. Ta ei leidnud rahu. Üks sõber ministeeriumist oli temaga ühendust võtnud, et ühe teismelise tüdruku pärast rääkida, kelle isa tahtis asjaolusid diskreetselt lahendada. Jutt käis mingist pedofiilist, kes oli teolt tabatud ja kõige hullem suudeti ära hoida... Gregorius aga mõistis, mida tähendab teismelise jaoks usalduse kaotamine täiskasvanud isiku vastu, kellele ta võib-olla kogu oma hinge avali hoidis. Tema kogemused Tiffanyga pidavat talle abiks tulema, ning Gregorius kihvatas. Ega ta just kõige paremini seda tüdrukut ei kasvatanud, kes suutis tema valve all teise tudengiga suhtesse astuda ja lausa rasedaks jääda. Ta mäletas seda lugu vägagi elavalt, ning oleks isegi selle tagasi lükanud, kui Jeesus isiklikult poleks teda teavitanud, et sellise jutuga mees tuleb, ning tema peab armsalt kõik vastu võtma. Ta jalutas laua juurde ja võttis tüdruku toimiku kätte ning silmitses selle päisele kirjutatud nime. H.M.S – nagu oleks ta olnud tema majesteedi laev, kuid praegust tegi selline pelk koomiline tähelepanek talle pigem tuska kui rõõmu. Hanna-Magdalena Säsi oli juba piisavalt kannatanud, ning tema pidi selle sita ära klaarima.

„Oh Jumal! Anna mulle jõudu, sest mina pole sind väärt!” Ta mõtles jälle Tiffany peale. Võib-olla saab ta mõlemaid korraga aidata ja ta otsis taskust oma mobiili välja ning helistas kuhugi.

„Kuule, Serge, kas sa saad ühe inimesega ühendust võtta ja kohtumise kokku leppida. Ma olin kunagi tema koduõpetaja ning mul ei ole mõtet ise sinna minna, sest muidu tekitaks see piinliku olukorra...” Ta andis Tiffany koduse aadressi, ise palvetades, et ta elab seal ja mitte oma vara lahkunud mehe häärberis. „...oh nii kiiresti? Tänan sind, sa oled elupäästja! Tervita oma naist minu poolt, me peaksime koos jälle teie „Blanquette de veau”'d sööma, see oli lihtsalt oivaline...” Ta lõpetas kõne ära, olles veel sündsaid meelitusi ning viisakusi jaganud ja vastu võtnud ning hingas raskelt. Ta palvetas edasi, et leida vastust, kuidas ja kust üldse alustada.

Ta otsustas asja näpualt lugemisega lahendada ning langetas oma sõrme, ise taeva poole õhates Ps 22:27- 29 „Allaheitlikud saavad süüa ning saavad isu täis; Jehoovat kiidavad, kes teda otsivad! Teie süda saagu elavaks igavesti! Kõik maailma otsad tuletavad teda meele ja pöörduvad tagasi Jehoova juure; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad! Sest Jehoova päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid!” Isa Gregorius ütles selle peale lausa aamen, kuigi tema süda ei leidnud ikka veel rahu. See polnud päris selline vastus, mida ta oli otsinud. Jumal andis ülesande ja võttis oma vaimu ära tema pealt ning ta ei teadnud mida teha. Ta ägas nende samade sõnadega Jeesuse; Neitsi Maaria ja kõigi pühakute poole. Ta vannutas püha Gaabrieli võitlema head võitlust tema eest, et Saatan ei võiks teda pärida. Ütles lahti oma patususest ja sellest maailmast ning luges Seitse „Ave Mariat” kaksteist „Gloriat” ja viis „Te Deum'it” Ta lõi piibli kinni ja avas selle uuesti ning õhkas taeva poole: Ta sai valge lehe ja teisel pool irvitas Matteuse Evangeelium talle vastu. Isa Gregorius langes põlvili asetades piibli hellalt enese ette vaibale ja nuttis. „Oh Jumal, miks sa andsid mulle ülesande, kuid ei kinnita mind sõnaga! Ma ei tea, mida teha, sest ma juba kukkusin Tiffany Ülemistega läbi ja nüüd ma pean veel ühe sellise hinge hoidja olema! Oh, palun sind, vabanda mind ja lõika mind ära sellest pimeduse segadusest ja istuta mind Eedeni aeda elupuu juure...”

Ta oleks tahtnud veel rohkem palvetada, kuid Lutsiver ilmus tema pahemale käele ja irvitas.

„Väike kristlane!” ja mees hakkas ekstaatiliselt palvetama, et see kiusatus tema pealt ära võetaks. Varsti ilmus ka Leonidas Sumatin, kuid vanaõelus polnud just õnnelik teda nähes.

„Pärast räägin sinuga, üks su alluvatest tegi sitta...” urises vanatige mokaotsast, nagu oleks terve sidruni üksinda alla kugistanud ja unustanud suhkrut lisada. Kaitseingel oli nagu vana rahu ise ja säras kogu olemusest. „Mis siis on, mul on häid uudiseid!” ja laskmata end segada Lutsiveri hapul pilgul laotas oma üriku kuradi ette, kes seda vastumeeli seletas. Ta tähendas veel parastavalt. „See siin peab nüüd meie tööd kokku lappima, nagu saaks neid kahte armulindu veel parandada. Poiss juba istub pedofiilia eest vangis ja tõenäoliselt saab kukeks või nuga – kes see seal sihukest ikka sallib!” rõõmustas Leonidas joviaalselt ning nügis teatraaltselt vanatigeda külge, kes vastutahtsi muigas, kuigi sai oma enesevalitsuse kiiresti tagasi. „Pärast vaatame kui head su uudised ikka on! Mind üldse ei huvita, kuid mitu hedonit sa sealt kokku kraapisid – kaks või kolm?” Ta põrnitses põrandal lömitavat meest, kes issameiet pobises ja andis talle jalaga, hoolega vaadates et ta kogemata piibli peale ei koperdaks. Ta ei tahtnud päris sellist valu tunda. Kaitseingel manas ette eriti haavunud ilme ja luges siis pisarsilmi nagu oleks teda sügavalt solvatud. „Jutt käib ikka kahekohalisest summast mitte mingitest kopikatest...” Lutsiver lõpetas isa Gregoriuse mõnitamise ja vaatas esmakordselt huvitatult oma alama peale. „Sooh? Või lausa kümme?” Leonidas vaatas käed rinnal risti mossitades kõrvale ja vihjas, nagu oleks teda tõsiselt alahinnatud ja mitte nii vääriliselt koheldud, kui tema head uudised lubasid tal oodata. „Nonoh! Mis siis on?” muigas Lutsiver, „Ära siis nüüd nii pikka nägu ka tee, ons see siis lahkuminek...” ja ta irvitas oma enese nalja üle kõkutavalt nagu teismeline poiss, kes teisele samavanuselisele ropu anektoodi G-punktist ja sim kaardi ära kaotamisest tegi. Kui ta oli veel natuke Leonidasega miilustanud, said ta 78 teada ja vaatas kaitseinglit tähelepanelikult ning ei öelnud midagi. Lõpuks ta katkestas pineva olukorra, mis oli hakanud juba piinlikuks muutuma ja ütles. „Tead, see tossike siin võib oodata, see nõuab tähistamist! Nüüd ma saan aru küll miks sul nii kaua läks...” ja kahmanud üriku enda kätte luges ta nautlevalt ja kadus ning Leonidas vastas samaga. Kuid isa Gregorius nuttis ja tänas oma õnne, et see kannatuse karikas temalt ära võeti.

Mõne aja pärast seisis Gaabriel täies lahingurõivas tema ees ja tonksas hellalt tema õlga.

„Tõuse püsti mees, sest Jeesus on sulle sõna saatnud!” Ingel oli eriti meelevaldne ja tõsine, nagu isa Gregorius polnud teda kunagi varem näinud ja ta kartis. Ingel pidi teda veel kolm korda paluma püsti tõusta, kuni mees julges seda palvet kuulda võtta, ise kogu aeg vabandusi ja palveid luksudes.

„Võta end kokku mees, ise nõnda vägev kristlane ja ei ela üht väikest visitatsiooni üle. Nad poleks saanud sulle niikuinii midagi teha, sest ma oleks kohe sekkunud. Nii et, unusta see juba ja kuula!”

Ingel hakkaski sõjanõu pidama ja ütlema, mismoodi Jeesus tahab temal seda asja Hannaga lahendada. Mees kuulas ja imestas ning vaikis. Sellist asja polnud varem juhtunud, et talle nii üksikasjalikud juhtnöörid antakse. Ju Jeesus oli ikka veel tema apsaka peale pahane, jõudis mees mõelda, kui ingel nähvas: „Sa ikka veel mossitad selle Tiffany pärast? Kõik sünnib Jumalale auks ja kirkuseks! Jäta juba meelde!” Ingel raputas vihaselt pealt ning vandus inimeste nõrka usku ning palus kohe vabandust, et oli nii suureline olnud ja jätkas sealt, kus pooleli jäi.

„Sina lähed Tiffany Ülemistega kohtuma, nagu kavatsesid ja paned talle ette hakata Hanna hingehoidjaks. Tema olukorras, kus ta on üksikema ja oma mehe matnud – oskab ta selle õnnetu lapse olukorda mõista. Ta on ju ise ka väga noor ja ainult mõned aastad vanem...” Ingel põrnitses meest, kes alistunult noogutas.

„Sa hakkad jälle Tiffanyt juhendama” – Ta pidi meelevaldselt käe tõstma ning käratas kõrgilt. „Sa saad oma valehäbist nüüd üle!! Kui Jumal ei lasnud sul tema ellu niipalju sekkuda, et see suhe lörri läheks, siis... ju see pidi nii minema,... egas siis sina Jumal pole, et sa ikka veel end selle pärast haletsed. Ja kui Jumal sinu peale vimma peaks, siis teaksid sa seda ise, nagu sinu vana sõber...” tähendas Gaabriel sapiselt ja vaatas eemale.

Isa Gregorius vaatas talle küsivalt otsa, kuid ei julenud midagi otseselt öelda.

„See polegi eriti tähtis, kellest ma räägin...” tähendas ingel ja viis jutu jälle tööasjade peale.

Kui kõik oli räägitud, kadus ingel jälle minema ja vana munk kukkus Jumalat igas hingekeeles, mida ta tinistada suutis, tänama.

II

Kaarnakivi koguduse pastor lebas Maarjamõisa kliinikus ja klaverimängija Valdek põetas teda tõsiselt. Nad olid saatnud ka vend Justuse järele, kuid arvatavasti see kadunud poeg siiski ei tule... Ta mõtles kibestunult, olles ühe mikrosüdameinfarkti üle elanud. Jeesus ei rääkinud enam temaga ja kogudus oli tema hüljanud. Mille eest! Mingi kuradi mustlase eest, kes haises nii koledasti? Nad ise olid ka temast nii tülgastunud, ja nüüd nad julgesid... Ta tundis end, kui ristija Johannes, kes vangis Jeesusele kirjutab; nagu Eelija koopas, kui kaarnad teda toitsid; kui Mooses kõrbes, kui ta põgenes vaarao, oma venna eest, nagu Iiob, kes oli Jumala poolt kihlveo pärast löödud; kui Joona vaalaskala kõhus! Aga tema elab selle üle. Küll Jumal talle pärast seda rasket katsumust andestab ja teda uuesti ülendab. Ja siis ta alles näitab neile kõigile, kui ülev kristlane ta suudab olla. Siis jälle kõik kuradid ja kratid kummardavad ja annavad au Jumalale, et tema on oma rüü patust puhtana hoidnud. „Kuidas nad õige julgesid seda mulle teha – kummatigi see narkomaan, kelle ma üles kasvatasin ja toitsin! Kuidas ta julgeb!!” ta oli seda omaette pobisenud ning keegi ei kuulnud teda. Valdek sai aru, et tal on janu ja ulatas talle klaasiga külma vett, juhatades kõrre ta huultele – kuid tema, nagu Jeesus ristil, keeldus kangelt sellisest ennekuulmatust kiusatusest ning naeratas tänulikult mehele. Kes klaasi jälle tõsiselt kummutile asetas ning masinate ekraane silmitses. Elunäidud hakkasid normaliseeruma, kuid parem karta kui kahetseda. Ta ei soovinud oma pastorit samuti kaotada, kui oma poega. Mitte see kord... Ka tema oli vend Justuse reetlikuse peale haavunud. Vähemasti surivoodile või haiglasse võiks ikka tulla, ükskõik kui suure tüliga lahku minnakse. Ta ei suutnud hoomata, kui uhke peab ikka noor oma jutluse üle olema, et ta ei saa seda meest, kes oli talle isa eest, kasvõi ühe korra siin külastada. See ei oleks talle just palju maksma läinud. Vahemaad olid ju Tartus naeruväärselt lühikesed, ja ta oleks ju võinud siia jalutada. Aga ju olid naised ta ära võtgutanud. Eriti see Tiffany, kelle sohilast ta hoidis. Vähemasti nii rääkisid kõlakad, ehkki keegi ei teadnud kus. Sotsiaalamet; politsei ja kõik muud olid meeleheitel ja oleksid heameelega poissi pealt kuulanud, kui tal kindel töökoht ja mobiil leidunuks, millega teda positsioneerida. Ja tema lihtsalt vahistamine, kui ta polnud seadust isegi rikkunud, sellel polnud mingit mõtet. Ametivõimude töö takistamine oli nii laiali valguv mõiste, et keegi ei tahtnud oma koormuse juures seda au enese peale võtta, kui polnud üldse kindel, et ei tule selline kohtunik, kes üldse asju nende moodi ei näe ja otsustab kaitsja kasuks. „Kuidas ta nüüd üldse elab, nüüd kus me teda enam üleval ei pea?!” kurjustas Valdek endaga ja vaatas hoolega, et ta liiga valjusti ei pobiseks ja oma pastori raskelt ära teenitud rahu ei riivaks, või teisi patsiente palatis. Kristlased pidid end sellisel juhul kõige paremast küljest näitama, et keegi ei võiks Jumalat nende värbamise ja teenete kasutamise eest laimata. Paistis, et kõik teised patsiendid magavad ja ka pastor on rahulik, nõnda jätkas Valdek Keskmiste oma üksildast auvahtkonda; öist vahtkonda. Küll Jumal tasub talle selle eest, et ta oma ligimest avitab. Vähemasti temal oli süda õigel kohal, ja mitte nagu sellel tänamatul, kelle nimegi ta ei tahtnud enam mäletada... „Kuidas ta õige julgeb!”

III

Vend Justus palvetas Tiffany poja juures, keda ta oli lubanud hoida, kui Qi Lin Cao Dai ja Fei Lian teda eemalt oma teetasside otsast seletasid. Vana hiinlannast nõid ümmardas neid meeldivalt ja põletas viirukit, mis andis ruumile ebamaise hõngu. Gaabriel ilmus koos Raafaeliga pahemal ja Miikaeliga paremal käel vend Justuse juurde, kes lõpetas kohe palvetamise ning ütles sündsa tervituspalve, mis kristlastel seks puhuks on antud, kuigi see polnud üldse tema korter, kus ta ingleid niimoodi teretas. „Rahu sellele kojale ja selle omanikule, kes teid siin kannatab!” tähendas kõnetatu vaoshoitul ja viisakal toonil vastu, ehkki ta silmanurgast kõik vaimud üle luges ja kulmu kortsutas mille peale Fei Lian peeretas ning teatraalselt ühmatas. „Vabandust, minu kombed!” ning Qi Lin'il oli raskusi oma lehviku taga naeru kinni hoida ja teed edasi rüübata. „Kas me häirime teid, kõrgeaulised Jahve inglid?” küsis Cao Dai eriti aupaklikul ja tseremoniaalsel toonil ja tõusis üles ning tegi kummarduse, mis tavaliselt keisri perekonna auvahtkonnale oli reserveeritud. Inglid vastasid sellele sündsa vastukummardusega ja jätkasid. „Te võite siin edasi olla, nagu teid siin eest leidsime – nagu te ise ei teakski...” Raafael tähendas midagi, mis Miikaelile üldse ei meeldinud ja ta vaatas temale hoiatavalt otsa: „Me kõik teame, et õnnistatud kojas ei saa mõõku tõmmata, ära tuleta seda praegust meelde.” Gaabriel vihastus nende mõlemi peale ja mainis kuivalt: „Praegust pole teie aeg seda tüli siin avalikult lahendada, mis teil iganes teineteise vastu on, või olete unustanud , miks te siin olete?” ta tähendas neid eriti valjult ning kõnetatud punastasid ja vabandasid viisakalt.

„Nõndaks!” tähendas Gaabriel ja hingas korraks sisse ja lukustas oma silmad Cao Dai omisse, kes sellele sama meelevaldse pilguga vastas, nõnda et Fei Lian korrektselt ja sirgelt istuma kukkus ja Qi Lin oma lehviku käest pani ja tänades teetassi nõiale andis, kes nõudega kööki taganes, ise hirmust kaame. „Oi-jah, oi-jah jätku ikka mind ellu ja lapsuke, siin ärgu tõesti mõõku tõmbama hakaku – ega maad väristama...” Ta luges kõik kaitsepalvused ette mida teadis, kuigi antud olukorras, kus siin niipalju tähtsaid isikuid oli, ei teadnud ta päris, keda rohkemat siin veel abiks kutsuda.

„Mida siis Jahve Sebaot ette paneb?” küsis Cao Dai viisakalt.

„Jahve Sebaot paneb ette, et Tiffany Ülemiste saab Hanna-Magdalena Säsi hingehoidjaks, kui temaga pole juba ühendust võetud.” tähendas Gaabriel meelevaldselt, ning vend Justus ohkas kergendatult, et hunt praegust majas ei olnud. See poleks küll hästi lõppenud.

„Ja sina lõpeta oma kasuisa ja klaverimängija eest palvetamine, sest Jumal ei võta sellist palvet mitte kuulma – ehkki...” ta jättis oma lause lõpetamata ja ohkas kaastundlikult kui ta veidi valjemini oli poisile otsa vaadanud, kes seda pilku päris mehiselt talus ja siiral lapselikul toonil vastu vaatas, nagu poleks ta elusees ühtegi pattu teinud. „...sul on kindlasti raske neid ette matta ja mitte tema surivoodil viibida – ja täna öösel võetakse tema hing!” Inglid ja haldjad seletasid poissi, kes ohkas raskelt ning alistunult, tõusis püsti ja võttis ühe kuuma vanni ja tegi selle järel endale teed.

„Kas sa ei ütlegi midagi?” oli Gaabriel meeldivalt üllatunud

„Kas see muudab Jeesuse meelt, kui ma jonnima hakkan, või paneb mu kasuisa leebuma ja oma südant pehmendama?” küsis vend Justus siiralt vastu, ilma et tema toonis mingit solvumise või haavumise raasu oleks leidunud.

„Ei, mitte eriti...” tähendas ingel tasaselt ning vaatas küsivalt teiste inglite suunas ja asutas end minema. Haldjad seletasid poissi eriti aupaklikult ja ei öelnud midagi ning lasid endile uued tassid auravat teed tuua.

„Mõne aja pärast sadas Tiffany Ülemiste uksest suure prantsatusega sisse ja viseeris kõik siinolijad üle, enne kui vend Justusel näo täis sõimas.

„Kas sa tahad, et ma lahkuksin?” küsis vend Justus tasakaalukal toonil ja ulatas talle kandikult uue tassi teed, mis oli tegelikult temale mõeldud, sest nõid ei olnud tütarlapse kiiret tulekut oodanud, kuid hakkas kohe põhjates ja vandudes uut teelaari keetma.

Tiffany seletas poisi relvituks tegevalt siirast pilku ja võttis vastumeelselt pakutud tee vastu ja kobises moka otsast. „Võid vist jääda kah...”

„Mis sind välja vihastas, kui see üldse minu asi on...” tähendas vend Justus möödaminnes ning Tiffany oigas väsinult ja istus toolile. Nõid oli kiiresti lapse voodi juurde jooksnud ja tõi ärganud lapse ema juurde, kes talle rinda hakkas andma.

„Isa Gregorius – ja mingi tema sibi...” tähendas Tiffany ja masseeris ühe käega oma oimu, kui oli teetassi lauale pannud ja hoidis teisega last paigal. Pärast seda võttis ta jälle kiire lonksu ja pani tassi omale kohale ja pühendus lapse toitmisele. Vend Justus ei ütelnud midagi ja jõi mõistval ilmel oma teed. „Mingi teismeline plika sai mingi vanema poisiga kokku ja et mina olen midagi sarnast kogenud, siis võiksin ma nagu...” Tiffany jättis lause lõpetamata ja mossitas, ehkki see muutus väga raskeks, kui poiss tema salvava tooni peale üldse ei haavunud ega muudmoodi ei reageerinud, nagu inimestel kombeks oli. See natuke hirmutas, kui tasakaalukas vend Justus olla võis. Ta polnud veel poisile andeks andnud, et tema suhe Eh'iga oli nii lörri läinud, ehkki see oli tema enese süü, et ta oli poissi suudelnud. Siiski oleks võinud poiss käe ette panna või midagi... Ja see tänuvõlg, et poiss polnud teda võimudele ega perekonnale üles andnud, ei teinud asja just meeldivamaks. Tiffanyle ei meeldinud võlglane olla – kummatigi mitte tänuvõlglane!

„Ma vajan su abi...” tähendas Tiffany sapiselt ja vaatas kõrvale, lastes lapsel oma rinda imeda ja kaisutades teda hellalt.

„Sa võid tema siia tuua, siis on sul kergem tema hingehoidja olla ja sa ei pea oma kohuseid emana hülgama. Sa ei pea ju koolis käima ja sul on mehe pärandus... nii-et neela oma uhkus juba alla!” tähendas vend Justus ikka seda siirast tooni kasutades, nagu räägiksid kaks päeva üle laenutatud raamatust, mis tuleb -kokku tagasi panna ja mitte lapse hingehoiust. Mida kuradit teadis tema sellest, isegi kui tal oli juba kõik teooria olemas, nagu ta sellepärast KRATT'i õppima läks...

Poisil oli õigus, ta ise ka ei tahtnud, et ta oma lapsest võõranduks, ja talle oli sellist südamesõpra vaja, kes tema olukorda ja kibedust mõistaks, mida ta oli läbi elanud. Ta ei saanud ju niimoodi oma südant vanematele puistata. Ema oleks jälle tänitama kukkunud, et mis sa õige ootasid, et juhtub ja isal poleks kas aega olnud või oleks ta kõigega nõus olnud, nagu poleks tal üldse mingeid väärtusi. Ainult ära teda jumala eest töölt ära kutsu, sest see on niipalju tähtsam... Tiffany tahtis nutta, kuid laps andis talle miskipärast teise rinna pihta tou ja imes edasi, ise kelmikalt emale vastu vaadates, kui see uurima hakkas, milles probleem on.

„Isegi Melkisedek ei taha, et sa kurb oleks.” tähendas vend Justus tasakaalukalt ja jõi oma teed samas kui haldjavaimud ei julenud isegi hingata ja niisutasid teega kõigest huuli. Nii huvitav oli nende jaoks see etendus, mida poiss ja tüdruk omavahel lahendasid.

Fei Lian sosistas moka otsast enda kõrvale. „Millal see libu poissi jälle suudleb?”

„Pea lõuad kiimakott!” lõrises Cao Dai vastu, kuigi kasutas sama vaikset häält ning Qi Lin edvistas, olles oma lehviku jälle üles leidnud ja pani teetassi käest ära ning saatis endale paar head sahmakat värsket õhku.

Kui Tiffany oli oma lapse kõhu täis söötnud ja Melkisedeki jälle magama pannud, seletas ta tõsiselt vend Justust, nagu tahtnuks midagi öelda, kuid otsustas siiski, et see on praegust liiga piinlik ja võib oodata. „Ühel päeval ma maksan sulle selle eest, et sa mind niimoodi teenindad, et sa ei arvaks, et ma tänamatu olen.” ütles tüdruk viimaks nagu räägiks ta õhuga toas või kõnetaks kõiki seal viibijaid.

„Kuulsid!” tähendas Qi Lin kõrgilt „Tema maksab!” olles oma nalja üle uhke, kuid sai Cao Dai poolt hoiatava pilgu ning kutsus end korrale. Kui Tiffany oli viisakalt nõiaga rääkinud ja tee eest tänanud ning südamlikult vabandanud, et ta oma halba tuju tema peal oli välja elanud, ehkki poiss oli palju rohkem sellest pahast tujust kätte saanud, siis läks ta viisakalt kõigile kummardades, nagu kammerneitsid oma isandatele peavad kummardama, toast taganedes jälle välja.

„Ja maa ei värisenudki?” küsis Fei Lian veidi pettunult ja vaatas kurjalt oma kartulikrõpsu pakkide peale, mida ta ei võinud nüüd avada.

„Käitu oma seisuse kohaselt, sa ei ole inimene!” tähendas Cao Dai väsinult ja hingas esmakordselt kergendatult nagu mõni ärimees pärast eriti õelat miitingut. Ta masseeris nagu Tiffanygi oli, oma meelekohti, kuid kuna tema ei pidanud last süles hüpitama ja toitma, siis võis ta mõlema käe õndsust nautida. See jäi siiski väga üürikeseks.

„Tead, sa pole minu isa...” ütles Fei Lian solvunult, ning Qi Lin puhkes heleda häälega naerma. Kui ta oli lõpetanud ütles ta õelikult, nagu oleks kõneleja tema noorem vend olnud. „See oli küll õel...”

„Sina kah, Brutus Juudatütar!” tähendas Fei Lian uut solvangut vorpides. „Ma olen teist mõlemist vanem ja te ikka kohtlete mind nagu kõige nooremat.

„Miks sa siis käitud nagu teismeline lõngus?” tähendas Cao Dai tõsiselt ning jõi oma teed. „Ega mina ka ei ole õnnelik, et ma sind kogu aeg pean korrale kutsuma...” ta seletas nüüd Qi Lini teravalt. „Jäta ta rahule ja ära vala rohkem õli tulle ega soola haavadele. Miks sa pead teda koguaeg üles ässitama, nagu sa ei mäletaks, miks me siin oleme!”

„Vabandust, vabandust!” vehkis Qi Lin kätega ja oli särav nagu just ülikooli stipendiumiga sisse saanud 17 aastane näitsik, kes veidi kohatuid nalju oma parimate sõprade ringis oli jaganud, et oma rõõmusõnumit jagada.

Aga vend Justus ei teinud haldjate tülist üldse välja ning valvas last ning palvetas, ehkki nüüd soovis ta Tiffanyle ja tema uuele kaitsealusele head tervist; hingerahu ning õnne. Eriti seda teist oli väga palju vaja, et Tiffany tujusid teades, nad kahekesi kaklema ei hakkaks. Muidu polnuks õnne palumisest kasu olnud või tervisest. Need kõik sõltusid tüdruku tujudest. Omavahel öeldes, ei saanud vend Justus aru, mida Jeesus mõtles, kui nii tähtsa rolli just Tiffanyle usaldas, kes täiskasvanulikku kogenud nõustamist vajas. Ja ta enda segased tunded ei tulnud samuti kasuks. Ta tundis, kuidas tal püksis tüdrukule mõeldes kõvaks läks ja kortsutas riista suunas kulmu ning tundis kuidas vana madu kohe jälle magama läks ja lõtvus. See oli nüüd küll viimane asi mida ta vajas, et tema liha tee peale ette tuleb ja tüdrukut tema kannatustes kiusama hakkab. Ta luges mõned sündsad palved, ehkki Jeesus oli talle juba mõista andnud, et pole nende sellise suhte vastu. Mida ta õige mõtles. Tema küll ei hakka selle tüdruku hingevaeva ära kasutama, et tema varalahkunud meest asendada. Selleks oli ta liiga lugupidav.

Romeo ja Julia

I

Kui Gunther koju jõudis, tegi Maarika vaikimisi köögis sööki valmis ning ei reageerinud üldse. Mees seletas naist ja pani mapi toolile ning suudles teda hellalt kaelale, kuid ei mingit reaktsiooni. Ta püüdis teda kallistada, kuid naine rapsas end lahti ja urises ükskõikselt: „Ära sega, ma teen tööd!” Ta asus nüüd nõusid lauale asetama, olles enne gaasi välja keeranud.

„Me peame rääkima!” ütles Gunther tõsisel ilmel, kuid alandlikul toonil, ning Maarika peatus ja saatis mehele küsiva pilgu; raputas siis tülgastunult pead, nagu ei suudaks ta seda ise ka uskuda. Mees ohkas raskelt ja vaatas oma tühja taldrikut. „Palun vabandust!”

Naine ei öelnud midagi, vaid poetas lauale pipra ja soola topsi, tõstis aurava ühepaja toidu kõige keskele. „Mille eest?” küsis Maarika mööda minnes ja võttis põlle, ning pani omale kohale ja asus sööma. Mees ei vaevunud endale ette tõstma ja ohkas uuesti.

„Palun vabandust,... et ma ... selline mölakas olen!”

„Jätka edasi... asi kisub päris huvitavaks...” tähendas naine oma ühepaja toitu süües ilma et ta ikka veel mingit erilist huvi oleks üles näidanud. Ainult tema suunurgad tuksatasid korraks üles ja Gunther ei osanud öelda, oli see kartuli ning kaalika mälumisest või ta tõesti nägi seda.

„Palun vabandust,... et ma ... su vägistasin!” tähendas mees alistunult.

Maarika lõi noa ja kahvli vihaselt taldrikule risti ja vaatas esimest korda mehe poole.

„Ma arvasin, et see teema on juba lõpetatud ja me räägime millestki muust?” Ta hingas pikaldaselt sisse ja otsustas, et vajab rohkem piima ning kallas endale kannust.

Gunther ootas kuni ta selle rituaali oli lõpetanud ja jätkas:

„Sama elevant...” ja naine jäi teda vaikselt ainiti vaatlema.

„Põhjus, miks sa ei võinud minuga surnuaiale tulla, ei ole mitte sinu küljes, vaid minu venna küljes või mis ta tegelikult oli. Minu isa, perekonna ja suguvõsa peana, ei häbenenud ma mitte, et sina oled liiga madal meie leinast osa saama, vaid et mu vend tegi midagi sellist, mis oli nii madal, et mu isa enam ei tea, kas mitte Sina mulle naiseks liiga hea ei ole ja kas Sinu isal ja Sinul mingeid nõudmisi ei võiks tekkida meie abielu suhtes, kui te teada saate, kui pahasti minu vennaga ja tema haigusega lood olid...”

„Mis sa oled nüüd karantiinis või midagi?” ei saanud naine üldse aru ja vaatas meest murelikul ilmel. Ta ei saanud aru, kuidas see mees, kes oli seal suvilas olnud, nagu mingi koletis mõnest B-filmist; kes oli temale tundunud nagu Freddy Kruger või Ted Bundy või Kurat teab kes... ja nüüd ta tundus nii normaalne. Pealegi, mis haigus sai olla nii ohtlik või tähtis, et tema ja ta isa ei võinud seda teada. Miks ikka maeti Uther Eluri suletud kirstus ja U.Habakuk nime all valesse hauda. Kas pojad ei pidanud mitte minema isa haua platsile mitte äia omale?

„Omavahel öeldes...” jätkas Gunther tõsiselt, hukkamõistetu ilmel, kes oma rohelist miili valmistub astuma, nagu valmistaks selle ütlemine talle vaimset piina. „See, mida mu vend tegi...”

Maarika pidas hinge kinni ja ei julenud midagi teha, sest ei teadnud jälle, mis toimub. Tume vari langes üle tema näo, nagu siis, kui Gunther oli teda vägistanud ja ta tahtis lihtsalt et see kiiremini lõpeks. Ka siis ei saanud ta aru, miks see temaga toimub. Kas ehk tema vend vägistas ka kedagi?

„See asi on suurem, kui see vägistamine, mille ma sinu kallal toime panin, ja seda polnud päris võimalik isegi abieluga klattida nagu meiega juhtus... ning Tiffanyt polnud ka juures.” tähendas Gunther mürgiselt. Maarika ei saanud aru, kuidas selle tüdruku juures viibimine, oleks võinud nende tüli mõjutada või Utheri surma. Või tahtis mees talle mõista anda, et Tiffany oleks pidanud tema venna samuti tagasi tooma... Ja ta ei teadnud ka ühtegi tegu, mis oleks hullem kui vägistamine. Enda olukorras, kui mälupildid hakkasid tagasi voogama. See öö – kuidas sai midagi olla veel koledam kui tema kannatused?!

„Sest, kui me leidsime Utheri garaažist köie otsast kõlkumast...” jätkas mees ning naisele hakkas koitma. Tema suu vajus õudusest poikvele, kuid Gunther polnud veel lõpetanud. „..pärast seda kui ta oli issi uue auto sodiks sõitnud ja õnnelikult ellu jäänud, kui samas mingi võõras autoroolis hukkus...” Maarika ei püüdnudki teda peatada, vaid püüdis mõista, millises agoonias pidi ta mees piinlema, võideldes vaid oma tülgastuse ning segadustundega, et ta oma mehe suhtes suutis kaasa tunda ja ikka tema teguviisi mäletas. „...saime tema hüvastijätu kirjast teada, et ta on lausa PEDE, ja see surnud laip autoroolis samuti, ning tõenäoliselt tema armuke – ja me ei tea, kui kaua nad juba koos...” Gunther peatus ja nuttis vaikselt ning vaatas köögikappi ning Maarika ei osanud šokist midagi öelda. 

Nüüd sai ta aru küll, mis toimub. Sellisele mehele ei oleks ta isa küll oma tütart andnud – isegi kui võinuks möönda, et Gunther ise ei ole pede, sellise uhke perekonna manus. Mis see perekonna moraalist ja selgroost oleks öelnud! Kuidas sellist üldse kristlikult matta?! Ta polnud ju kuskilt otsast kristlane?! Isegi mitte Agnostik!! Ta vaatas vaikselt oma mehe peale, kes ei julenud talle isegi otsa vaadata. „Nüüd on see jutuajamine küll lõpetatud, sest nüüd sa tead, millise mehega sa abiellusid! Palun vabandust!” ning mees läks jälle minema ja Maarika ei peatanud teda vaid palvetas mõttes, ise vaikselt nuttes oma mehe kannatuste pärast.

„Anna mulle andeks, Jeesus, sest ma olen pattu teinud, sinu vastu ja oma mehe vastu, sest ma pole sinu kutset ära tundnud; ja olen oma vimmas ja neima himus iseenese valust kinni hoidnud. Sina jätsid mu mehe elama aga võtsid tema venna. Ära lase sellel kannatusel olla asjata, ning saada oma inglid mu meest lohutama, et vaigistada minu valjust ning kustutada tema pisarad. Tema on veel elus ja võib midagi oma elus parata, kuid Uther enam mitte. Leidku ta viimaks rahu oma kannatustes ja olgu muld talle kerge. Anna talle andeks tema võlad sinu ees, et ta pidi niimoodi tegema ja ei võinud oma vanematest ja nende õpetusest lugu pidada ja seda austada vaid käis omil radadel. Võta ta üles nagu tulest lennelnud tukk ja anna talle uus nimi ning peida oma telki, mis on nende jaoks varutud, kes ise on end Jumala pärast kohitsenud. See on suur ime minu jaoks ja ma ei tea, kes sinna tõesti saab, kuid heida armu ja mõtle Elurite pisaratele ja anna neile andeks, et nad pole mu perekonnale ütelnud. Ära arva seda meile süüks, et me oleme isandaid nurga taga sajatanud, sest me ei teadnud tõesti, mida me teeme, nagu väiksed lapsed, kes räägivad suurte meeste sõnu. Meie ju ei tea nende tähendusi, kuid juba soovime olla Targad ja nõnda rääkida! Anna siis andeks ja ära mõista meid hukka, nagu meie mõistame ligimest hukka. Sina tead kõik ja mis on rahu nimel tarvis ning too see puuduv osa ja lepita see Neim, et ei sünniks jõledust!! Ja anna mulle andeks, et ma arvasin, et ma tean kõike, kuid nüüd ma tean, et ma ei tea midagi. Ma arvasin, et mu mees on koletis, kuid, koletise südames elas Mees, ja mina ei teadnud seda mitte...”

II

Leonidas puhises tuliselt edasi tagasi taevasmaa vahel ja põhjas:

„No palun väga!!” ta näris vihaselt oma küüsi ning mõtles järele, mis sellises olukorras teha.

„Arvad, et kui selline ropp kiri ja selline kõrk vastus ja selline autu surm ja selline vägistamine on potti visatud, et siis võiks natuke hinge määndada ja mõned patud ja õelused välja köhida, et saaks asjaga ühele poole...”

Kuid miski paistis ikka väga valesti olevat, kui üks tema krattidest kohale ilmus. Leonidas vaatles teda eriti läbedal ilmel ja masseeris oma tuiksoont.

„Sa jäid hiljaks!” lõrises ta krati peale, kes kahvatas ning vabandusi otsima hakkas.

„Jäta teiseks korraks, mul on sulle tööots anda...” ütles ta kõrgilt ning rehkendas.

„See pole mitte tööots vaid teene,...” arutles Leonidas endamisi ning kratike kuulas ahnelt igat sõna, sest oli teise osakonna praktikanti rautanud, kui oleks pidanud hoopis yupide satanistlikult orgialt hingi koguma. „... see tähendab, sa jääd mulle võlgu ning maksad hiljem tagasi, said aru, pede?” ta vaatas kurjal läbitungival pilgul kratile otsa, ning hakkas loendama, kui üks ürik tema käele ilmus. Maarika Kolumats ja Gunther Eluri hinged on nüüd sinu probleem ja Leonidas hakkas kiiresti kõiki fakte nende vaimuelust ette kandma ja kui sitasti nende perekondade vahel ikka on; kui suured ootused tal siin on. Nagu muuseas jättis ta Maarika viimase palve ja oma mehele andeksandmise mainimata ning lõpetas. „See on lollikindel värk - sisse ja välja ning hinged kaasa. 24 tunni küsimus tegelt, nii et kui ilma tagasi tuled söön su ära, kui heade uudistega tuled, edutan lubatud kohale – ma asun nüüd sinu sitta nende yupidega korvama ja sina joo oma libuga niikaua kohvi.”

Seda urisenud läks Leonidas tõtlikul sammul minema ja ei tahtnud isegi kadumist kasutada.

„Tänks mees!” imestas kratt ja irvitas omaette „Ma ei teadnudki et sa nii pehmo oled, peaks teine kordki töö asemel lõbu tegema... Seda peab ikka tähistama.” Ta vaatas uuesti mõnuledes ürikut. „Ossa, vana hakkab ära pöörama, selle eest oleks ta ise võinud edutatud saada. Kui mitu miinuspunkti ja hedonit mängus on. Ja üks on lausa „Õeluse” liige. Äkki saaks nende omi ka napsata?” Kratt tegi kiire päringu teiste liikmete kohta ning vaatas seda järjest pikeneval pilgul. „Nojah, ega siin palju vaadata pole...” Ja siis vaatas oma nimekirja. „Kuid see on ikka väga kobe... äkki saan Leonidase koha ka endale ja söön ta ise ära...”

Leonidas tegi aga kiiresti yupide orgiale seitse kübaratrikki ära ja võttis peaõeluse kuju nagu seks puhuks oli ette nähtud. Ta tänas oma õnne, et ta sai puu otsas olla, kui suur pauk tuleb. Siit saab vähemasti lollikindla saagi. Ta asus yupisid masseerima, kes kõik olid juba oma Hard Rockid ja Hard Lagerid välja koukinud ehkki olid kõigest 16 aastat vanad. Üks mängis lausa purjuspäi tarokikaartidega ja tõmbas pakist Torni; Viimse kohtupäeva ja Saatana ning irvitas oma sellise käe üle, ning asus oma tüdrukut rautama. Teine võltsis Ouija laua sõnumit, lastes mikrokiibil talle soovitud sõna anda, kui õhinal tiinekat suure õpetaja soselemist kuulasid ning edvistasid. Keegi oli oma suure musta maasturiga kohale sõitnud ja ukse lahti jätnud, nõnda et tümps kolme kvartali kaugusele laiali valgus, nagu laga lõhkenud õliplatvormilt. Teised irvitasid selle peale ning lasid kutsutu sisse. Leonidas suurendas kiiresti ühe mehe peenist ja teise tüdruku rindu ning kasvatas kolmandate vanust, et nad võiksid juba saada. Siis ta läks peo peremehe juurde ja hakkas ühe erilise tüdruku südamesaladusi kõrvu sosistades ette kandma. Ta ei teadnud, kuidas see oli siia eksinud, kuid praegust polnud tähtis. Tema nime polnud kirjas ja teda ei saanud veel kaasa võtta, kuid ei võinud iial teada. Mõned tüdrukud olid lausa 14 aastased, kui mitte nooremad ning pidu võttis tuure üles. Varsti olid kõik kas täiesti alasti või poolalasti omas nurgas ning keppisid; kiimlesid; jõid; vaatasid või tegid kõike korraga. Leonidas tegi end jälle nähtamatuks ning hakkas loendama. Pimedas, angaari ümber, kus see pralle toimus, hakkasid tontlikud kujud liikuma ning piirasid objekti sisse. Märguande peale vajus K-Komando peole ning röögatas „TEIE ISIKUTUNNISTUSED PALUN JA TEGEVUSLUBA SELLE ÜRITUSE KORRALDAMISEKS JA ÜLDISE RAHU RIKKUMISEKS!!!” Üks kargas ligi ja vaatas ühele ehmunud tüdrukule, kes kiiresti oli jope oma rindadele ja seljale peale tõmmanud, et rohkem end katta, kuid see ei muutnud palju ilmsemat probleemi. Leonidase loitsud olid möödaminnes just sel hetkel katkenud, kui eriväelased sisenesid ja kõik alaealised paistsid eriti silma – rääkimata ümber aetud toolidest ja laudadest, mille vahel ujusid klaasikillusaared lehkava alkoholi järvedes; ojades ja meredes. Peo peremees asus asju korvama ning seletusi andma, kuid tal läks pisut raskeks. Ametnik seletas tema pabereid eriti kaua ja hakkas selle ilmseid võltsimistunnuseid avastama, mis ei muutnud kogu üldist pilti palju ilusamaks. Üks kantpeast poiss hakkas aeglaselt oma kätt püksitasku poole liigutama, kui K-Komando rohkem peremehega tegeles ja teine manitses teda.

„Kurat, ära liiguta, pede oled vä?!” kuid teine vaatas hirmunult vastu ja raputas pead.

„Mina ei lähe kinni, mina ei lähe selle ees kinni!!” ja hakkas vaikselt pillima.

Teine ägestus samuti ja püüdis käsi üleval hoides sõpra korrale kutsuda.

„Kuuli tahad saada vä? Ei saa aru mis toimub vä. Su isa ostab su niikuinii välja, nii et ela üle!!”

Kuid kõnetatu ei kuulanud.

„Ma pidin homme oma päranduse kätte saama, kui ma rohkem enam pahandusse ei satu, ning stipendium tuli ka arvele üle. Kurat, nad võtavad selle kohe ju tagasi kui mu nimi kasvõi korraks eeluurimise listis vilksatab. Nad jälgivad seda ju kah. Mitte minuga.!!”

Ja seda öelnud sähvas poiss oma püksivärvli juurde ning tõmbas modifitseeritud käänisnoa välja, lõi tera pideme küljest ette ning vajutas nuppu, nagu vihmavarjust, et selle paksu terasse peidetud lisapikendus ka välja hüppaks ja lukustuks – ja nüüd oli tal Matchete sarnane relv käes ja ta asus sellega oma teed vabaks võitlema.

„Mida?! KURAT?!! EEIII! Ärge tulistage, ma ei hakka vastu, Eih, Ma ei hakka...!!” röökis poiss täiest kõrist, kuid oli juba liiga hilja. Eriüksuslased ütlesid kiire hoiatuse ja kui relvakangelane sellele ei reageerinud avasid tule. Kahjuks oli aga relvakangelane osav võitleja ja suutis paari meest haavata ja ime kombel ukseni välja võidelda, kus ta nagu kärnane koer jälle maha lasti; vahepeal aga said asjaosalised rikošettidest raskelt haavata ja mõned said koha peal surma. Kui suits oli hajunud, siis oli ainult peo peremees ja tema kõrval olnud 14 aastane tüdruk veel elus ja terved, ning noormees hoidis oma keha ja kätt tema silmade ees, et ta ei saaks kogu veresauna vaadata.

„Ei meeldi vä?” urises üks eriväelastest mõnitavalt ja põhjas korralagedust ning ees seisvat aruannet. Teine mees rebis peo peremehel käed seljataha ja lõi ta näoga vastu seina, ehkki noormees ei hakanud enam üldse vastu. Ta ütles vaid šokis „Mina olen jah süüdi, kuid säästke vähemasti last, seda ma talle küll näidata ei tahtnud...” Keegi oli tüdrukule, kes oli samuti šokis ja ei liikunud paigast, palitu peale pannud ja hõõrus verepritsmeid põselt ära ning kaasa võetud nõustaja vuristas lohutavaid sõnu ette, kuigi sama hästi oleks ta võinud neid oma käele öelda, kus ta planketti hoidis ja kiiresti märkmeid erinevatesse lahtritesse pani. Tüdruku isa oli ka kohale tulnud ja tõmbas suitsu ette ja seletas tõredalt reidi juhti.

„Sa ei pea üldse niimoodi vaatama.” ütles tõsine habetunud mees talle vastu ja vaatas rõõmutult, kuidas laps isa juurde toodi ning noormees raudus politseiautosse. Samas kui laibad pandi kotti ja haavatud veeti politsei valve all haiglasse, sest mõned neist olid kahtlusalused ja teised ohvrid.

„Nad ei jõudnud talle midagi teha, kuid see veresaun... Ta vaatas siis peo nimekirja. „Ta nime pole kirjas, nii et võite ta võtta, kui midagi on, siis saadame küsimused teie advokaadi meilile, kuid praeguseks, teen näo, et teid kumbagi pole siin kunagi olnud.”

Isa vaatas tõsiselt kaptenit ja noogutas viisakalt ning talutas oma šokis tüdruku minema ise urisedes: „Me veel räägime sinu boifriendist, kui ta vanglast välja pääseb. Laps ei öelnud midagi ja vaatas ainitiselt enda ette.

Leonidas istus puu otsas ja toetus tüvele ning sirutas jalgu ja luges hedonid kokku, mis oli saanud. „50...60...70...78!” Ta jäi endaga rahule. Siis ta tegi lapsest ja noormehest kiiresti pildi ja vaatles nende profiili ja noogutas rahulolevalt. „See jääb teiseks korraks...” Siis vaatas ta virilal ilmel jälle angaarile, seletas maas katkist Ouija lauda ja sealt välja turritavat mikroskeemi, ning muigas kurjalt. „Ja siis need uskmatud tahavad veel midagi saada. Küsida oleks ka võinud... ega me kadedad ei ole, et niimoodi kohe onaneerima peab!” Ta läks vaikselt lapsele järele, sest noormees ei põgenenud vanglast kuhugi – praegust oli vaja kindel olla, et siit saab ka midagi ja vaimumaailma polnud tark tagasi ilmuda, kuni seal suits hajub. Ta juba teadis liigagi hästi, mis pärast sellist palvet soolas on. Ta ei teinud seda tööd esimest korda ega eilsest. Ta ei tahtnud üldse peaõelusega kohtuda, kui see teada saab, et nii suured hinged on minema lipsanud. Ja siis ta vaatas jälle oma noosi ja mügistas naerda. „Ei teadnudki, et nende paun nii pungil oli, kust nad küll selle kõik kokku kraapisid?!”

III

Kui Gunther jälle koju tuli, siis oli Maarika juba magama läinud. Ta sõi vaikselt köögis jahtunud ühepajatoitu nagu poleks ta üldse omas majas. Kui ta oli toidu söönud, pesi ta vaikselt nõud ära ja pani häält tegemata omale kohale ja läks telekat vaatama, et järele mõelda. Nagu ta poleks seda juba igal pool linnas sihitult ringi konnates teinud. Ta ei teadnud mille eest ta üritas põgeneda, kuid ta ei leidnud rahu. Ta oli targu heli „mutt” klahviga maha võtnud, nagu ta seda ise nimetas, et mitte Maarika und segada. Ta oli selle kuhjaga ära teeninud. Ta oli hämmastunud, et tema mobiil ei helisenud ja isa ühendust ei võtnud. Kas tõesti polnud Maarika teda reetnud ja kõike ära rääkinud. Ta oli endas vandunud, nagu sütel seistes, et nüüd on kõik, kui ta üles tunnistab. Ta ju teadis, mida ta oli teinud ja millisesse perekonda abiellunud ning millisest perekonnast. Kuidas ta oleks saanud seda maha vaikida? Kogu tema ja perekondade au oli mängus! See oli tema võimalus Guntherile kätte maksta – ja mees teadis, et on selle neima kuhjaga ära teeninud. Ta vaatas elutul pilgul telekat ja plõksis kanaleid, suutmata midagi mõttekat leida. Siis ta võttis teleka menüü lahti ja tegi vajalikud tarkvara uuendused ära, mida oli alati edasi lükanud; siis kontrollis „nutt” klahvi alt oma tellimusi ja äppe ning ohkas raskelt. Lõpuks peab ta ikka magama minema. Ta vajutas teleka kinni ja läks hiirvaikselt nagu väike laps, kes on pahanduselt tabatud ja peab emale üles tunnistama, kuigi teab, et saab selle eest karistada – nõnda vaikselt kui vari läks ta oma tuppa ja vahetas oma riided ja heitis naise kõrvale magama. Ta ei julenud isegi tekki tõsta, kuid korraga pööras naine voodis ringi ja võttis teki pealt, ning mees märkas oma üllatuseks, et naine on alasti ja ei kanna öösärki! Ta ei saanud aru, mis toimub. Naise silmad kiiskasid himuralt ning kutsuvalt; ühtlasi mõistvalt ja andestavalt; nii ootavalt ja ennastsalgavalt nagu tahaks selle kõigega midagi enam öelda, kui kõige ilmsem asi.

„Mida sa?” ehmus Gunther ja tahtis voodist välja hüpata või vähemasti tuld põlema panna, kuid naine peatas ta mõlemad mõtted ja haaras tema käest kinni ning roomas talle peale, laskmata tal kuhugi mujale minna.

„Ma saan aru...” ütles ta rahustaval toonil, ning asus meest alussärgist ja trussikutest vabastama, kes püüdis ikka veel aru saada, mis toimub.

„Mis sul nüüd hakkas?!” püüdis Gunther naisega rääkida, kuid Maarika pani talle sõrme õrnalt huultele ja ütles „šss – ära räägi enam. Sa ei pea enam midagi seletama.” Ja seda öelnud, sai ta ühe ropsuga mehelt, kes oli täiesti taltsaks muutunud, nii alussärgi kui trussikud võetud ning lükkas ta voodisse pikali, et tõusta tema kohale ja istus juba kogu sellest sündmusest jäigastunud riistale nii kiiresti maha, et mees kartis, et ta võis midagi tupes vigastada. Olles oma jalad õigesse asendisse sättinud, hakkas Maarika aeglaselt liikuma ning Gunther tundis, kuidas ta riist verd täis valgub ja veel suuremaks paisub ning kuidas selle ots juba naise sees immitsema hakkab. Vitt tõmbus kokku ja lasi lahti ning tõmbus kokku ja hoidis kinni; tõmbus kokku ja lasi lahti ning tõmbus kokku ja hoidis kinni; nagu oleks see mingi tantsu rütm või mingi laul, mida naine temaga laulis. Ja mees ei saanud mitte midagi aru. Kas Maarika tõesti ei vihanud teda enam? Kas ta tõesti oli andeks saanud. Ta ei julgenud end üldse liigutada, sest ta naine oli nagu mingi tume jumalanna mõnest mütoloogilisest raamatust. Maarika küünitas etepoole ja haaras esiti ühe käe ja pani selle oma rinna ümber ja siis teise käe ja tegi samuti. Hoides mehe pihkudest kinni, hakkas Maarika oma rindasid mudima ning asus kiiremini ja sügavamalt ratsutama ning mees ahmis õhku, sest ta oleks peaaegu orgasmi saanud ja suutis veel vaevu end tagasi hoida. Tema oli sellise asja enda kohta üles tunnistanud, ning naine vastas talle sellega?!! Ta ei saanud midagi aru ja tal oli häbi. Tema oli selle naise häbistanud – kuid tema kohtles teda Mehena! Tema Mehena! Nagu võiks nende vahel midagi olla ja nagu poleks nende abielu üldsegi mitte viigilehe sarnane, mille Aadam ja Eeva pärast pattulangemist endale peale võtsid, et kuritegu varjata. Ta hakkas vaikselt nuttu tihkuma. Sest ta ei saanud sellisest Naisest aru, kes võib talle selliste silmadega otsa vaadata – nagu polekski ta see koletis, kes temaga kõike seda tegi. Nagu oleks ta Inimene!! Ja mees nuttis ning naine ei solvunud üldse, vaid keppis teda veel raskemalt ning liikus ta näole lähemale pannes mehe käed nüüd oma tagumiku peale ja näkitses tema kõrva sosistades laulval ja lummaval toonil, nagu oleks tema suust inglikoorid alla sadanud. „Ära nuta enam, kallis, ma saan aru, mida sa võisid läbi elada, ja ma annan sulle andeks, me ei räägi seda juttu enam kunagi ja sa võid selle elevandi maha matta, aga nüüd ole Mees ja tee, mis sulle iganes meeldib oma Naisega teha!” Ja mõistes viimaks, mida Maarika püüab talle öelda, leidis Gunther oma himu ja kire üles ning süttis põlema. Ta kaevles oma näoga naise rindade vahele, hoides valusalt tema tagumikust kinni. Ta rammis naise vittu, nagu oleks tema elu sellest olenenud, imedes korda mööda Maarika rinnanibusid, mis olid ammu täidlaseks ja suureks paisunud ning hammustas neid, et neid rohkem ärritada. Maarika kallistas ja silitas mehe pead, liikudes tahapoole ja tõmmates mehe kaasa. Varsti oli mees nagu kokkuklapitud tahvelarvuti sarnane kelle keha ja jalge vahelt Maarika mingis imelikus akrobaatilises poosis välja ulatus hoides ühe käega meest kaelast ja ärritades teise käe sõrmega oma kliitorist ja tundes kuidas mehe riist hästi libedaks muutub, kui sellelt eelspermat voolama hakkas. Gunther tõmbas jalad enda alla, et paremat asendit saada ja tõusis põlvili tõstes naise enda kohale, kes koheselt oma jalad ümber tema vöökoha lukustas ja lasi end veel kõvemini keppida. Mehe käed libisesid, nagu süstik lõimes, vilkalt mööda naise selga ja silitasid teda õrnalt igalt poolt. Ta tundis kuidas naine sai esimese orgasmi ja tema huuled paotusid, ning tema silmi tuli udune värvuke, siis teine orgasm ja mees ei suutnud enam ja hakkas ohkima ning naise kolmanda orgasmi peale hoidis ta teda kõvasti vastu oma süli ning lasi oma kerad naise sisse tühjaks, tundes kuidas iga tilk sisse imetakse, nagu oleks Maarika just seda tahtnudki. Suurest väsimusest ja nutmisest ning kergendusest vajus mees udusesse hämusse, ning lasi end ära kanda nagu oleks surm talle järele tulnud, kui tegelikult naine ta vaikselt jälle asemele pani ning tema riistalt maha astus, mis luriseval häälel välja tuli. Ta vaatas igatsevalt mehe riista, mis oli ikka veel jäigastunud ning paugune ja asus seda oma keele ja huultega puhastama ning otsis öösärgi välja ja pani selle hellalt oma mehele selga. Kui ta oli kõik toimingud teinud, võttis ta ka endale öösärgi selga ja puges mehe kõrvale ning tõmbas teki peale ja andis mehe kaelale kirgliku suudluse. Nõnda külgmisi mehest kallistusega kinni hoides jälgis ta vaikselt tema hingamist kuni see ta magama uinutas.

Põrgus võeti vastutaval kratil munad maha, et ta sellise ilusa lõpu oli läbi lasknud ja hingi polnud koju toonud ning Leonidas polnud kusagilt leitav ja peaõelus raevust keev.