Keskmine Eesti

I

Valdek Keskmiste mängis Kaarnakivi koguduses klaverit. See oli Giulio Caccini "Ave Maria". Sulnid helid täitsid kirikulöövi ja muutsid selle ebamaiselt ilusaks. Valgus paistis lahti unustatud uksest sisse ja kõndis vargsi kahtleval sammul klaveri poole, nagu poleks isegi tema julenud klaverimängija paatoslikku passaži segada. Paistis nagu elaks Valdek ainult selle hetke pärast, et mängida klaverit. - Mõned asotsiaalid hiilisid vaikselt kirikusse ja istusid maha. Nad võtsid mütsid peast ja vaatasid härdalt klaverimängija poole, nagu oleks see Jeesus ja nagu oleks Taevariik maa peale langenud. Mõni nuttis vaikselt; keegi köhatas ja pühkis pisaraid silmist, keegi ei julenud rääkida, keegi ei julenud küsida. Valdek jätkas eelmise pala lõppedes Sergei Rachmaninovi "Moderato" esitamisega. - Ja rahvast voolas juurde, ehkki ei olnud üldse pühapäev. Täna ei pidanud üldse olema mingit teenistust, oli vaid klaverimängija harjutus, et treenida tulevaseks pühapäevaks.

Nad oleksid tulnud ka pühapäeval, kui nad poleks kartnud pastori valju pilgu alla sattumist, kuid Valdek oli teistmoodi. Tema ei öelnud kellegile midagi halvasti; ei mõistnud kedagi hukka. Ta lihtsalt mängis klaverit. Ja hommikuse päikese kiired istusid vaikides akna lauale, sest ei mahtunud aknast sisse vaatama, et selle ees olev tamm oma varjuga vaate ära keelas. Pastorile ei meeldinud, kui inimesed jutluse ajal aknast välja vaatavad, kui ilus on maailm väljas, ja oli lasnud need ette istutada, et kindel olla, kuhu kõik tähelepanu tegelikult kuulub. Pastorile üldse ei meeldinud, kui keegi kirikus oma asjadega tegeles ja mitte tema kuulamisega. Aga Valdek Keskmiste mängis lihtsalt klaveirt - ja inimesed kuulasid teda. Kuulasid, nagu oleneks sellest tõigast nende eluõnnistus.

Klaverimängija hakkas eriti vilkalt klahve klimberdama, et siis ootamatult pala lõpetada ja alustada hoopis palju aeglasema Gregorio Allegri "Miserere" esitamisega. Seejuures märkasid kuulajad, et Valdek mängis peast, sest noote polnud ta puldile üldse seadnud. Ta oleks nagu saanud klaveriga üheks ja lihtsalt mänginud. Kuigi pala, mis ta mängis, tundus palju lihtsam kui eelmine oli kõlanud, ei hakanud siiski keegi teda hurjutama, et tal selline imelik maitse on. Saal kuulas vaikides ning tasa nuttu tihkudes ja õhates. Kui Valdek César-Auguste "Panis Angelicus"t mängima hakkas, astus Bergljot vaikselt sisse ning vaatas saalis ringi, enne kui vaikides maha istus. Mõned kuulajad vaatasid teda veidi kõõrdi, et ta päris tavaline välja ei näinud, kuid said kerge müksuga ribidesse meelde tuletatud, millele rohkem tähelepanu pöörata. Ning tasuta kontsert võis jätkuda. Kui kaua võis see kesta, ei osanud keegi öelda. See oli nii ilus, see oli nii kaunis - kuid siis astus pastor sisse ja kortsutas kulmu.

"Mis siin toimub?" küsis ta ärritatult ühelt kuulajalt, kes selle küsimuse peale veidi segaduses olekus õlgu kehitas.

"Kust mina tean, ma lihtsalt kuulan, ju mingi heategevuslik kontsert ikka on..."

Pastor põrnitses klaverimängijat, nagu oleks see temale liiga teinud, kuid ei ütelnud esialgu midagi. Kui Valdek lõpetas ja käärkambrisse minema asutas, ei unustanud pastor tema külge haakida ja sisistada: "Mis korralagedus siin on? Millal sa minule kavatsesid ütelda, et siin mingi heategevuslik kontsert on?!"

"Pole siin mingit heategevuslikku kontserdit - oli vaid lahtiunustatud kiriku uks, ja selle pärast ma vabandan,..." tähendas Valdek rahulikul toonil ja veidi imestades, et selline suur tüli mittemillegi pärast on sündinud. Kuid pastor ei lasnud temal oma seletust lõpetada vaid urises hapult:

"Järgmine kord ära enam unusta!" ja trampis pahuralt minema. Mõni lähemal seisnud kuulaja muigas kõrgilt pastori mure pärast, et kiriku uks oli lahti ununenud ja lihtrahvas oli tasuta klaveriproovist osa saanud, kuid keegi ei hakanud midagi ütlema.

II

Ariel kuulas lummatult ühte luulekanalit itunesis, õnnetuseks oli ta unustanud ühe kõrvaklapi oma mantli peale ja kirikulised tegid nägusid, kui seda enne teenistuse algust kuulma pidid. Bergljot oli tema siia kutsunud, pärast sooja vastuvõttu Valdeku klaveritunnis - ehkki see oli väga spontaanne olnud ja mitte pastoriga kooskõlastatud. Teine oli siiamaani selle pärast leilis.
Ta kuulas mingi Walgekaarna pala E. van Geelium nagu oleks see kaaren olnud mingi indiaanlane või hoopis hollandlane. Kuulajad ei saanud aru, millist seisukohta sellise rahurikkumise peale võtta.

"tähele - E

pane

liigud:

kui liigud

A ja B

punktist plussi.

Saab i-le punkt

pandud

oo

Nõnda võib sündida

Uus Kaanon -

ka noon kõrgel;

mitte nagu Canon...

Ta võibolla suudaks kui on

A ja O vahel...

Ma pole ta'ss

kindel tegel - ane

likult - lik:

liialt tähelepanelik!

100g jäi puudu

proovisin veega...

kõndisin peal -

pool Ülenurme valda:

Valdasin hästi -

vesi oli kange kraam,

kraanis ennast

60 kraadi välja

kui uskuda

kraadiklaasi...

ei uskunud

p - imesi - d

"Kus need veel sünnivad?"

"Piisab kui sündida mõisas!"

ime küllalt -

Maarjast piisaks - ka ilma saaks

vaimu ja vereta...

Elu nii imeb Imeta

ja ta pole Isegi

imeta - ja Seewald

tuli Wismariga vastu

Halasta -

ja õde ning Ämm

mängivad laual turakat -

poti 7 kukkus maha

olles vigastanud Ärtu Q

mitu kuud viibis

intensiivselt

Ämm sellest solvus - ja õde...

Ta küsis mult kammi,

juuksed olid sassis -

kuid tõsised...

ja küsis nime: ütlesin

"Sass siin!"

Camoon!

polnud küll päriselt;

Vigalast pärit...

ikka -

vist kuskilt Kolga - Jaanist.

Kuid tuvid siiski pilgutavad silma -

vist panin liialt savu...

suva!

See juuratudeng ei saanud

mind küll

märgata

kuigi ärkasin kõrval -

Trepikojas prügikasti oksendamisel:

Üks Lind tõsiselt sittus end segi -

ta istus käsi põsakil

inglaste kombel -

otse

mulle pähe...

Ja siis vaatas pilkilikult:

piklikult ja rööbiti ei osanud -

polnud vist koolis õpetatud,

või ei leidnud Õiget Õpetajat.

Üks Lõpetaja kohtas mind siiski...

Vasaksirgel teel

ilma paremakäe reeglita -

ta ei tundnud vist liiklusees -

kirju...

Mu silme ees oli kirju õigus

kuid mitte veel küllalt Tõeline:

See oli Eesriie!

palatis oli Hämar -

või oli see hoopis Surm? -

nu...? kuur!

Olin vist omadega mäel või juba kuul

Cool

Ei mäleta enam...

Külm igatahes ei olnud,

seega kappi mind ei saadud

unustada...

unistan et panna

särgil nööbid

kinni - ei saa

liigutada!

Nähtavus on liikumiseks 0!

Hauas niigi halli Kassi ka ei näe -

oleksid võinud vähemalt "Carmenit" ! -

lõpuks näidati ikka...

ust ja sedagi pärast.

Kolmandal päeval taskus pilet

Taevas -

Koda:

Koju? -

Lendan peale..."

Kui teenistus algas, lülitas Ariel viisakalt oma mobiili jälle välja ning asus ainitisel huvitatud pilgul sellest osa võtma. Ta oli alati tahtnud mõne kogudusega liituda, kuid alati oli tema suur suu ja kibe keel asja tema jaoks ära rikkunud. Mitte et ta oleks kristlasi vihanud, sest ta oli ise ka, kuid siiski ei suutnud ta oma uhkust alla neelata, nagu teised seda nimetasid ja leppida mõnede kommetega, mida kristlased nii varmalt praktiseerisid.

Teenistus algas: Piret Ripsi "Kui säästa saad üht surmavalu" ettekandmisega. Arieli veidi häiris, et ta ei võinud kaasa laulda, sest kantsli ees laulis üks valitud koorilaulja, kuid ta andis selle andeks, et tegemist oli andeka lauljaga, kes laulu kõrgustel oli ning selle veatult ette kandis. Pärast esinemist kostis plaksutamist ning asuti koguduse laulu juurde, mida võis ka "tavalisel häälel" laulda, nagu pastor seda nimetas. Lauldi "Laiad väljad valendavad" ja siis asuti palveosaduse juurde, kus sai eestpalveid ette kanda. Ja mille kõige pärast oskasid kristlased muretseda: "Naabri niitmata muru pärast; kuidas Jüri sõi Mari maasikad põõsa küljest ära, ehkki polnud üldse kindel et just tema ja mitte keegi muu, kasvõi linnud näiteks, aga kuna Jüri ka muidu ateist on, ning ei lubavat õhtul "Pereraadiot" kuulata siis kes veel peaks kristlase põõsa küljest maasikad ära sööma? - tegelikult oli aga Mari vaegkuulja ning ei suutnud endale oma pensioniga õiget tehnikat lubada, millega raadiot ka teistele talutaval viisil kuulata, mistõttu igaõhtused kaebused "müra" pärast olid pidev palveteema Jüri aga oli kõrgvererõhu tõve all kannatav veteran, kes "Lahesõja" haigust veel kannatas - ning pealegi endine Amish, et ta oli otsustanud sõjaväeteenistuse kasuks ja mitte kogukonna elu poolt. Kuid et ta kellegagi ei suhelnud, siis peeti teda koguduses Ateistiks. - Miks ei peaks õige kristlane pühapäeviti kirikus käima? Palvetati veel uue auto pärast; uue maja pärast - ja naise pärast. - Viimane võeti siiski pärast avalikku nördimusavaldust ning pastoripoolset manitsusepistlit jälle maha. Mees pidi hoopis oma naisega ära leppima, kuid oli vaja uusi asju.

Arieli käed langesid palve asendist külgedele ja ta vaatas nõutult Bergljotile otsa, kes sama nõutult vastu vaatas. Nad ei teadnud mida selle kohta öelda. See oli nii teistmoodi, kui Õeluse palvekoosolekutel, mida nad privaatselt pidasid.

Lisandusid veel mõned palved töökohtade pärast ning ülemuste südame leevenduste pärast, et need ka väikse inimese peale vaataksid, kuid nende lausumise ajal oli saal nii vaikne, et hääl lämbus küsijate suudel, ja selliseid palveid väga palju rohkem ei esinenud, samuti ei jätnud pastor mainimata epistlit ustavalt oma ikke kandmisest, et sellega ülemusi Jumalariigile võita.

Kõik palvetamine võttis oma 45 minutit ja Ariel hakkas vaikselt haigutama, kuid näpistas end küljest et viisakaks jääda, sest ta tahtis koguduse liikmeks astuda.

Pärast palveosadust järgnes järgmine ettekanne milleks oli Frances R. Havegrali laul "Võta kõik mu elu Sa" Wolfgang A. Mozarti muusikale. Sellele järgnes koguduselaul "On sädet vaja vaid" ning Ariel ühes Bergljotiga laulsid südamest, et unustada selle palve ebamugavat võbelust hinges. Vähemasti oli see üks korralik laul, mida võis hingestatult laulda, kuigi nii mitmed nende kaaslauljad neid tähenduslike pilkudega vaatasid, et nad liiga kõvasti ei laulaks. - Enamus kogudusest ei osanud laulda, ning vaade sellest kuidas haldjas ja päkapikk paremini laulavad, pidi kadedust ning vimma põhjustama.

Pärast sellist laulmist, istusid kõik maha oma toolidele ja pastor asus jutlustama:

"Aga Aaroni pojad Naadab ja Abihu võtsid kumbki oma sütepanni ja tegid neisse tule, panid selle peale suitsutusrohtu ja tõid Jehoova ette võõra tule, mida ta neid ei olnud käskinud teha." 3Ms 10:1

"Väga tihti on meil tahe teenida Jumalat, ning oma tahte õhinas me võime unustada kõige tähtsama - Jumala. Et tehes oma tööd Jumalale, sellega, mis Jumal meile on andnud, peaks see siiski toimuma korda mööda. Sest eks ütle ka Paulus: "Sest Jumal ei ole mitte korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu kõigis pühade kogudustes." 1Kr 14:33"

"Kas ei sünni see mitte edevast uhkusest, kui inimene asetab end Jumala kohale, selleks et muuta aegu ja ajastuid ning seatud kordi. - Selleks et tulla kirikusse valel ajal; hilineda teenistusele või teha muud seesugust!..."

"Mida ta sellega silmas peab?" küsis Bergljot tusaselt Arieli käest, oma häält summutades, et teisi mitte segada. Ariel kehitas vaid nõutult õlgu ja kuulas hämmastunult edasi. Paljud koguduses noogutasid jutluse peale nõustuvalt. Ka nende meelest oli korratud kõigi probleemide juur - kui sa vaid suutsid korra majja lüüa ja seda hoida, siis ei võinud midagi valesti minna.

"Eks seadnud ka Aaroni pojad end oma positsoonist kõrgemale, kui nad otsustasid läita 'võõra tule' ja eksperimenteerisid uute jumalateenistus vormidega. Kes neil käskis nii teha? - Kindlasti mitte Jumal! Miks nad tegid niimoodi, kas selleks et anda au Jumalale või enesele? - Eks andnud Jumala karistus sellele kindla vastuse!..."

Jälle järgnesid kuulajaskonnast tormilised noogutused ja pühendunud pilgud, mis iga pastori sõna küljes rippusid. Ariel pani käed rinnal risti ja põrnitses pastori jutlust, mis talle kuidagi ei paistnud maitsvat.

"Palugem siis, et meie oleksime valmis Jumala kutsele vastama ja et me suudaksime tema korda järgida! Aamen!" lõpetas pastor oma jutluse. Ta oli kulutanud selleks pool tundi ja saal mattus tormilistesse ovatsioonidesse, nagu oleks merepeal orkaan tõusnud.

Bergljot ja Ariel ei ühinenud kiidukooriga vaid jäid istuma, kui ülejäänud kogudus püsti tõusis, et pastorit õnnestunud jutluse pärast õnnitleda. Nad ei teadnud, mida sellest arvata. See oli nii teistmoodi, kui nad olid "Õeluses" harjunud. Nemad polnud kunagi kedagi oma palvetöö või muu kristliku tegemise eest õnnitlenud, veel vähem selle pärast plaksutanud. Kõik teadsid niigi oma kohta ja miks nad seda tegid - kuna oli neil aega selle pärast plaksutada ja naeratada, et selliseid tänuavaldusi vastu võtta. Kas see polnud mitte kumisev vask ja kõlisev kelluke? Nad ei teadnud mida sellest arvata. Võibolla teadis pastor mingit kirjakohta, mida nemad ei teadnud. Oli ta ju ikkagi koguduse üle pandud Jumala poolt, kuid süda ei andnud sellise jutluse peale kuidagi rahu.

Kui kogudus laulis "Mu jõud, Sind tahan armastada!" ei laulnud tüdrukud enam kaasa, vaid lahkusid vaikselt teenistuselt, et teisi mitte segada. Sellele vaatamata ei pääsenud nad ilma mõne muigvel sui pea pöördumisest, mis neid pilklikult saatsid, kuni nad olid saalist väljunud.

III

Ühel teisel laupäeval mängis jälle Valdek koguduses enne teenistust klaverit - seekord oli ta pattu kahetsenud ja pastoriga kokku leppinud, ning kõik toimus korra kohaselt. - Kuid ei olnud sellist publiku menu, nagu varem. Kohale ei ilmunud ühtki asotsiaali või rohkem vaest inimest. Paljud kohad olid täidetud rikaste ja ilusatega - mõni minister oli ka oma koha leidnud. Pastor ei suutnud oma rõõmu päriselt varjata. Midagi hakkas toimuma ja tema kogudus hakkas järje peale jõudma. Viimaks hakkasid tema jutlused vilja kandma, ning tõid talle õige täielise saagi, mitte mingi näruse.

Talle küll läks hinge, et tema esmane kavatsus polnud õnnestunud, milleks ta selle koguduse siia rajas, et püüda kadunud ja eksinud hingi, kes elu hammasrataste vahele jäid, kuid samas polnud see ka tema enda süü, et need heidikud nii vaenulikud tema jutlustele olid olnud. Tema uks oli ikka pöördujatele avatud aga mitte muidukuulajatele. Ja kui järele mõelda, eks ka Jeesus päästis Sakkeuse hinge, kes oli olnud rikas, võis siis ka tema käia oma õpetaja jälgedes.

Ka Bergljot ja Ariel olid kohale tulnud, saades vastutasuks hapusid pilke, sest nende riietus ei sobinud päris dresscode'iga kokku. Ülejäänud külalised kandsid pintsakuid ja kleite ning kingi, kui nemad olid tulnud kapuutsiga kampsunites ja teksastes ning tossudes. Kui nad olid kaua sellist pinevat õhkkonda talunud, otsustasid nad jälle lahkuda. Nad polnud siin teretulnud - nende riided ei kuulunud siia.

Ariel otsustas seletamatul põhjusel vetsu minna, mis asetses kiriku keldrikorrusel. Vähe teadis ta seda, et vets oli õhušahi kaudu ühendatud ka koguduse saaliga ning seetõttu võis iga sõna, mis keldris lausuti, kuulda ka saalis - põhjus, mille pärast pastor ei lubanud teenistuse ajal vetsus käia, et sinu ohkimised ei oleks ebameeldivalt kuulda. Aga Ariel ei teadnud seda, sest ta polnud koguduse liige.

Tegelikult polnud Arielil mingit muud häda, kui palvehäda, mida ta oma südames tundis, kui endine ilus sulnis tunne, mida ta oli eelmisel klaveri harjutusel tajunud, kui saal oli täidetud teistsugust moodi inimestega, teda valdas; mis nüüd oli asendunud läila tülgastusega. - Kas polnud Tartus juba küllalt teatreid ja kinosid, kus selle maa rikkad saaksid aega veeta ja esteetiliselt naudelda, et oli vaja see asotsiaalidelt ja muudelt, kes niikuinii selliste asutuste piletihinda ei kannata välja käia, ära võtta? Nagu oleks keegi paganate õue jälle kinni ehitanud ja pudulojuseid sealt läbi toonud, ühes rahavahetajate laudade üles panekuga. See ei olnud õige asi ning selle pärast tuli palvetada.

"Oh Jumal taevas, Jahve Sebaot, sinu päralt on kõikide väetite palved ja sinu pühadel on heameel sinu ligiolust. Siis kui targad ja arusaajad on sinu püha osa rahva käest jälle ära võtnud. - Ühe käega nad annavad oma orjad vabaks kui pühitsusohvri sulle, mu Jumal, teise käega, võtavad nad igaüks oma orja jälle tagasi! Eks sa just selle pärast lähetasid Messia Jeesuse maa peale, et ta kui kerjus pidi rahva suurte ja ülevate vastu rääkima, kes iseeneses ütlesid: „Ma näen!” - ja nõnda jäi nende patt ja vaimupimedus nendega.

Eks just targad ja arusaajad on olnud sinu riigi kõige suuremad tagakiusajad, kes tahavad rajada kõrgeid kohti maa ja rahva valitsejaile ning anda austust habemele, siiski tegemata seda, mida nad on silma ees lubanud, et nende kombed on silmakirjaks, ja mitte südames sündinud usk ja aukartus sinu vastu. - Sest tahtes meeldida inimestele, meelitavad need targad ja arusaajad end ära Jumalariigist – sinu riigist, mu Jumal! Ja sinu rahva kehvema osa tahavad nad panna seisma eemale või istuma tähtsate meeste jalge ette, kus on nende koht, et nendel pole niipalju leiba ja viina ning liha lauale panna, kui neil teistel, kes on sinu armust läinud suureks maal. Sest sinu käsi on need inimesed kujundanud, kui ilusa kuju tahuja käes, ometi nad käituvad, nagu oleksid nad end isekeskis loonud, ja mitte sinu kärsivars.

Kas tõesti on selline päev kätte jõudnud, kui saba liputab koera või kui sau tõstab kuninga armu andmiseks? Kurjus ei sünni ju sellest, mu Jumal, et kusagil on õelad inimesed, kes surevad maha, kui nad pole kellegile halba teinud või kedagi taga kiusanud; kellel kasvavad sarved pähe, kui nad näevad abituid inimesi, et ei ole neid survamata võimalik mööda minna. Kurjus sünnib sellest, et kusagil on Head inimesed, kes oma edevas toreduses teevad oma heategusid – ja häda maailmale, kui see julgeb sellist jumalikust trotsida ja mitte tahta Healt inimeselt head vastu võtta. Just sellest sünnib nõder abituse tunne Hea inimese südames, mis muudab abitu abivajaja tema silmis roojaseks, et maailm ennemini tema Headust ei tunnustanud. Hea inimene teab ju oma südames, et tema on samuti nõder nagu see abitu abivajaja, kuid temal on rohkem vedanud kui sellel teisel. - Hirm muudab headuse kurjuseks, kui me ei suuda näha end teiste inimeste kaudu Jumalaks!

Seetõttu, mu Jumal, Jahve Sebaot, ja tema Kristus, Jeesus, Pühas Vaimus, andke mulle jõudu, et mõista ja taluda seda ebaõiglust, et siin koguduses oli kunagi teenistus rahva kehvikutele kuid nüüd on teenistus rahva vägevatele, kelle seas kulunud ja katkise kuuega mehel pole enam kohta. Kui sina mind pühitsed võitma kurjust, siis õnnista mind ennemini võitma see Kurat, kes elab minu hinges ja mulle kõrvu sosistab kui äge on „Samumeie”. Sest ainult siis suudan ma kõik teised kuradid ligimeste hinges kaduma ja Sind, mu Jumal, kummardama – Kui vaid mina sind ennemini kummardan!”

Kui Ariel oli seda kõike palvetanud, siis leidis ta oma hingerahu tagasi ja võis jälle vetsust välja tulla. Bergljot vaatas teda veidi imelikult, kui nad jälle saali ees kohtusid, kuid ei öelnud midagi.

„Kuidas sa julged???” sisistas Kaarnakivi koguduse pastor, kes oli tema kirikust väljumisel peatanud, ning teda valusasti käsivarrest kinni hoidis. Tema silmad pöörlesid koobastes ringi, nagu oleks ta ära pööranud.

„Kuidas sa vilets plika õige julged!!” küsis ta veel nõudlikumal toonil ning Ariel pidi segaduses oma sõbranna poole vaatama.

„Mis toimub?” Ei saanud ta sellisest ebaviisakast käitumisest aru.

„Su palve oli täiesti kuulda, nagu oleksid sa poodiumil kõnet pidanud...” tähendas Bergljot tasa, aukartuse ning ärevuse seguselt. „See oli nii ilus!”

„Sa mõtled, et kõik võisid mind kuulda!?” ehmus Ariel „See oli ainult Jumala kõrvadele mõeldud!” Ja selle tunnistuseks läksid nii mõnedki „rikkurid” saalist välja ning seletasid tüdrukut mõtlikul pilgul. Üks pankur oli isegi siidist pitsidega taskuräti välja võtnud ning silmaääri sellega tupsutanud ja Arielile karuselt kätt pakkunud, kes selle ehmunult vastu võttis. Ta polnud sellist tähelepanu kunagi oodanud. See pankur oli veel öelnud nõnda:

„Me ei mõelnud seda üldse niimoodi, et nüüd valitseme siin meie. Ka meie tahame, et töölised ja asotsiaalid kirikus käiksid ja mitte tänaval aega ei veedaks. Järgmine kord tuleme tavalises riietuses, siis võivad meie ligimesed ka meie kõrvale ära mahtuda.”

Kui kõik inimesed olid ilusasti kirikust lahkunud siis ei lasnud pastor ikka veel Arieli käest lahti.

„Te hoiate must kinni.” tähendas ta viisakalt

„Kuula nüüd hoolega, plika, ka siis kui see juuksevaht su ajud on ära nõristanud! -”

„Mida te endale õige lubate?” haavus Ariel ning Bergljot tegi samuti sellise kõnetamise peale nägusid, kuid pastor polnud veel lõpetanud.

„Minu kogudusel on ainult üks pastor ja ainult mina otsustan, mis korra järgi seda teenistust peetakse! - Või ei kuulanud sa mu jutlust! Kui sa rohkem aega piibli lugemiseks pühendaksid ja mitte enda haldjana üles mukkimiseks, siis sa ka teaksid, mida sa kõike Jumalariigi vastu siin ära tegid. - Või sina muretsed tööliste pärast! Phäh! Ära aja mind naerma! Tulid minu kogudust õõnestama.”

„Ma ei ürita siin midagi õõnestada, ma...”

„Kuidas sa julged mulle vahele segada??” raevutses pastor endast väljas olekus. „See vaid tõestab, kui vähe sa endast vanemaid austad ja kui silmakirjalik see sinu „palve” tegelikult oli. Ja võta oma troll ka kaasa.” Tähendas ta veel mürgiselt Bergljoti poole noogates.

„Kuidas see oli?!” rapsas Ariel oma käe ise lahti ja tuli pastorile nina alla. „Kuidas te mu sõbrannat nimetasite?”

„Ah, palun vabandust!” irvitas pastor selge naudinguga „Ma oleksin pidanud teda päkapikuks või kääbikuks nimetama!”

Ning Bergljot hakkas selle peale nutma ning jooksis kirikust välja.

„Seda sa veel kahetsed, inimene, sinu kiriku liikmeiks me ei astu!” ütles Ariel sisistades ning ruttas oma sõbrannale järele.

Pastor vaid hüppas ühelt jalalt teisele nagu köster tuntud filmis ja ütles „Ise tegid; ise tegid – kes teid üldse siia kutsus!”

Arielil kulus Bergljoti lohutamiseks mitte vähe aega. Mis ta teha sai, et tema sõbranna oli selline väike ja töntsakas nagu päkapikk, kas sellepärast tuli teda siis vihata? Pealegi polnud see tal esimene kord, kus ta oma sõbranna pärast pidi koguduse liikmesusest loobuma.

„Palun jäta mind!” nuuksus Bergljot

„Ära kuula teda, ta sõi halvaks läinud verivorsti; tema kõht on Hagazi täis!”

püüdis Ariel teda lohutada.

„Kui mind ei oleks, leiaksid sa endale koguduse...” tähendas Bergljot haledalt ning luristas nina.

„Ah, kellele neid vaja on, sina oled mu kogudus, või oled sa juba unustanud, et kus kaks või kolm on koos Jumala nimel seal on ka Jeesus! Ja meid on „Õeluses” rohkem kui kaks, või oled nemad täiesti unustanud!” Ariel oli tüdrukul õlgadest haaranud ja natuke raputas teda, nagu tahtnuks ta öelda: „Ärka sellest üles!” Ja Bergljot tõesti hakkas naeratama, nagu oleks päike pärast pikka vihmaperioodi pilvede tagant jälle oma nina välja pistnud.

„Sul on vast õigus...”

„Muidugi on mul õigus, - sinna kogudusse me enam ei lähe. Haldjad ja päkapikud! - Mida veel?” põlastas Ariel tülgastunult ning nad läksid rahus oma teed, Ariel seletades piibli varal, kuidas Bergljot on siiski Jumala laps, missest, et pastor tema hukka mõistis.

IV

Kusagil taeva äärel nuttis Jeesus haledalt, et tema pastor nõnda surnud oli. Ta oli küll tema surma puhul isegi missat pidanud, kuid pastor ei teinud ikka aru saama ja kuulma, kõigile suurtele vaimuandidele ja väeavaldustele vaatamata, milled Jumal tema kätte oli usaldanud.

Jahve tuli sama teed ühes Püha Vaimuga ja ütles teda tõsiselt seletades:

„Mis sa siin niisama töinad? Pühi pisarad ära ja mine aja see asi korda, kui sulle tulemus ei meeldi. Vististi on see ikkagi sinu kogudus, mitte tema kogudus!”

Siis Jeesus võttis end kokku ja läks sõjakambri poole teele et endale paremat rüüd otsida.

„Mida küll seks puhuks selga panna.” Ja erinevad inglid asusid end kohe üksteise võidu pakkuma.

Esiti tuli „Jumal neab viljatuma viigipuu.” kuid Jeesus kirtsutas nina „Liiga agressiivne, me tahame, et sealt ikka mingit vilja alles ka jääks.” kõnetatu kummardas sündsalt ja taganes jälle eemale.

„Jumal hukkab oma viinamäe aednikud” tuli järgmisena, kuid ka teda ei valinud Jeesus endale pidurüüks.

„Sellele pastorile on juba piisavalt verd; tuld ja suitsusambaid jagatud – tema äkiline pöördumine ei tule enam kõne allagi. - Pealegi, miks peaks ühe pärast terve kogudus surema?”

Ja nõnda valis Jeesus pirtsutades, nagu suurilma daam, kuid ei suutnud õiget leida. Lõpuks silmas Jeesus kusagil eemal muu varustuse hulgas inglit nimega „See on lõpetatud!”

„Voh! Sinu ma just valingi!” ütles Jeesus muheledes ja teised hakkasid kohe soselema ja arvamust avaldama, mida selline valik õige kaarnakivi kogudusele peaks tähendama.

„Mis, mina vä?” ei olnud kõnetatu üldsegi õnnelik, et just teda oli välja valitud. Ta oli muidu ka väga räämas ja räsitud olekuga ingel. Viimati oli Jeesus teda kandnud, kui ta Kolgata mäel, ristil rippus ja ta koos temaga taevasse tagasi lendas, ning selle tõttu templi vahevaip kaheks kärises ning suured maa värisemised Iisraelis sündisid.

„Sa ise ütlesid, et sa tahad, et kogudus pääseks...” kogeles „See on lõpetatud.” mõmiseval toonil.

„Inimesed, mitte hoone!” tähendas Jeesus lõbustatult, ning kõnetatu ohkas tehtult, keeras koha peal ringi ning harutus lahti, nõnda et Jeesus sai temasse sisse astuda. Kui Jeesus oli ingli endale selga pannud, sai ta eriti näotu mustlase sarnaseks – ikka sellise koleda nõia sarnaseks, keda ükski inimene ei suuda kaua vaadelda. Ja kuidas ta veel haises, nõnda et kärbsed tema pea kohal omaette ökosüsteemi paistsid loonud olevat või lausa saturni rõngad. Kõik teised inglid ehmusid ja taganesid sõjaruumist välja. Nad eriti ei sallinud seda inglit, sest tema tegevus oli alati nii lõplik ja mitte-halastav, arvestades Jeesuse muidu nii leebet viisi.

„Mis ta mõtleb tolle pastori südame nõnda ära paadutada, nagu Egiptuse vaaraol?” küsis Raafael Gaabrielilt teraval toonil. Kõnetatu vaid manas ette kinnise ilme ja kehitas selle peale õlgu.

Kusagil põrgus peeti parasjagu Jaanipäeva või oli see Iseseisvuspüha või midagi Jõulude sarnast. Või mingite muude pühade kokkusegard. See polnud isegi tähtis. Mis luges, oli see, et üle pika aja oli Lutsiver seletamatult heas tujus, ja seda oli vaja ära kasutada. Peaõelus tegi välja ning – andis andeks. Isegi Višnagojim oli lõpuks piinapingist välja lastud ning võis oma endist „kõige paremat sõpra” seletada, kes talle imalalt vastu naeratas. „Ups – väike tööõnnetus!” tähendas ta naeru mökitades ja leidis endale kiirelt uue vestluspartneri. Višnagojim aga kadus sellelt peolt ja kasutas aega hoopis patu kahetsemiseks ja mõne ullikese rajalt maha võtmiseks. Lutsiveri heatahtlikus ei kestnud ka igavesti ja pidi selleks valmis olema, et mitte sinna tagasi minna.

Pastori jutluse ning Arieli palve dissonants oli selitanud piisavalt lahkmeelt et koguduses kaks kildkonda tekitada, mis kibestunult üksteise vastu võitlema hakkaks. Ja natuke õigust oli mõlemal poolel – seda tuli aga rutusti ära kasutada, enne kui keegi muu, kummatigi Leonidas Sumatin vahele ei segaks ja kogu au jälle endale ei krabaks.

„Ehk saab isegi mõne tema kratiga diili teha?” mõtles Višnagojim pilves ilmel ning läks edasi.

Õndsad on need, kel nälg ja janu õiguse järele.

I
Vend Justus oli palvetamas Tiffany lapsukese juures, ja hiinlasest nõid kussutas teda, kui korteri omanik viimaks jaapanist tagasi tuli. Ta ilmus ingli abiga nagu oli siit kadunud ja vaatles tõsiselt ringi, enne kui sama tõsiselt vend Justust seletas. "Sa pühkisid tolmu?" küsis ta veidi hämmingus ja ootamata mingit vastust, vaatles ta ka põrandaid ja nuhutas "Sa pesid põrandaid!" "Ega nõid ei pesnud jah..." ironiseeris vend Justus ja palvetas edasi. Takahiro läks hapu näoga hiinlanna juurde ja küsis: "Kas sina aitasid tolmu pühkida ja põrandaid pesta?" Kõnetatu solvus ja pani lapse ettevaatlikult hälli tagasi. "Ta üldse ei lasnud, ehkki ma oleksin, ma..." kuid Takahiro tõstis lepitavalt käe ja tema pale oli ka palju sõbralikum. "Ma ei ütlegi, et sa laisk oled, lihtsalt sellel kristlasel seal on alaväärsuskompleks ja ta ei või oma häid tegusid tunnistada - ma saaksin aru kui ta oleks panka röövinud ja seda tagasi ajab." Ka vanamemm muigas selle kommentaari peale, kuid vend Justus ei teinud välja ja palvetas edasi. "Hea küll, kristlane! Kui palju sa selle eest tahad, et mu korterit korras hoidsid`" küsis Takahiro südamlikul toonil.
"Kohe, kui ütled, kui palju üüri sa võtad oma korteris elamise eest ja võõra lapse kasvatamise eest, keda sina pole teinud!" andis vend Justus vastu ja palvetas edasi.
"Noh, see pole midagi, ma tegin seda südame soojusest..." muheles Takahiro endamisi.
"Võibolla on ka sinul alaväärsus kompleks, et sa ei või kristlaselt head vastu võtta - küll aga seda temale osutada?" tähendas vend Justus asjalikult. Ja kui Takahirol sellest karp lahti jäi, jätkas vend Justus nõnda: "Äkki lepime kokku, et oleme tasa ja kumbki meist ei pea tundma, kuidas teine temale head tegi ja mina või sina võlgu jäime. Või oleme tõesti nii suured vaenlased, et sina oled budist ja mina kristlane, et sa ei või selle viigiga leppida?"
"Ei, noh! Viik kõlab väga hästi..." imestas Takahiro ja läks endale hoopis kohvi tegema. Ta vaatles külmkapi sisu ja teiste kappide omi ning kortsutas kulme. "Ja poes käisid sa kah" küsis ta tõsiselt. "Ma ju peaaegu et elasin siin ja sõin ning jõin samuti - ma ei saanud seda sinu kulul teha, kui ma juba korterit kasutasin - see poleks olnud viisakas." Tähendas vend Justus alandlikul kuid siiski aupaklikul toonil ja Takahirol ei jäänud see märkamata. Tema parema silma laug hakkas tõmblema sellise viisakuse pärast. Ta oli niikaua Eestimaal elanud, et teada, kui võõras ta siin on ja kui teistsugune. Kuidas see Eestlane julges teda kui võrdset kohelda?
"Sa arvad, et ma olen Eestlane?" küsis vend Justus ja mõlemad nii hiinlannast nõid kui Takahiro võpatasid sellise küsimise peale.
"Eestlaste jaoks ei ole ma üldse eestlane vaid venelane - ja mitte ükskõik milline venelane - narkomaanist varastav venelane." tähendas vend Justus ja palvetas edasi.
"Miks sa siis end vend Justuseks nimetad, kui sa tahad nii eestlane olla?" küsis Takahiro tögamisi. "Sest ma mõistsin, et eesti nimi vaid rõhutab minu teistmoodi olekut. Kuna ma võtsin endale kreeka nime, siis on Eestlased minu suhtes paremini üles soojenenud, kui et ma oleksin end vend Õiglane nimetanud..." tähendas vend Justus rahulikult. "Hea küll! ohkas Takahiro ning masseeris ninajuurt. Ta tuli kandiku ja kolme kohvitassiga tagasi ning jagas kõigile, saades viisaka tänu vastu. "Miks sa ei võinud mõnda teist eesti nime valida, mis nii suurejoonelisena ei kõla - kui sinu eesmärk oli Eestlastega hästi läbi saada, siis oleks vaiksem nimi ju parem olnud.
Vend Justus jõi oma kohvi ja naeratas endamisi. "Sa ei ole just kaua Eestimaal elanud, kui sa seda küsid - kuidas sul kodumaal nimepanekuga on?" Takahiro ärritus selle küsimuse peale, kuid vanamemm oli lõbustatud. Ta ei saanud just paljudest sellistest sõbralikest vestlustest osa, et tal selline amet oli. Kõik kartsid teda, kuid praegust tundis ta end nagu oma inimene.
"Minu kodumaal pannakse nime alandlikult, et mitte maa ja taeva vaime pahandada. Liiga uhke nimi võib õnnetust tuua ja laps saab endale halva õnne, et ta nõnda ennasttäis on." tähendas Takahiro kõrgi rahuloluga, sest ta tahtis teada, mida kristlasel selle peale öelda on. Ka nemad jutlustasid alandlikkust, kuid kuidagi ei ulatunud see just nende nimedesse, mis nii ilusad ja toretsevad olid. Eks olnud kõik lääne nimed väga suurejoonelised nagu peaksid kõik nende kandjad end kuningateks või vähemasti rüütliteks. Mida vähem oli elujärjelt inimene, seda enam ehtis ta end nimedega, mis talle üldsegi ei sobinud. Nõnda olid kõik Liisud ja Triinud hoopis Lisette'id ja Tiffanyd - nagu oleks see tüki küljest võtnud, et neid kodumaa päraselt nimetada. Takahiro oli seda alati Eestlaste puhul imeks pannud - tema meelest oli Krõõt ilus naise nimi, kuid Eestlastele ei saanud seda päris öelda.
Vend Justus lubas endale jälle teadvalt naeratada ning jõi kohvi, ütlemata kohe midagi. Takahiro oli juba valmis vihast püsti tõusma ja minema kõndima, kui taipas, et viibib omaenese korteris. Aga siis sai ka kristlane oma vastuse valmis: "Samuti on Eestlastega, et nemad püüavad leida oma lapsele nii suure nime, kui vähegi võimalik, et maa ja taeva vaimud ei solvuks, ega arvaks, et seesinane saab nende kaelas elama ja ei hakkagi ise pead kandma. - Eestlased ei usalda ju liig-alandlikke inimesi, pidades neid muidusööjateks. Seepärast ongi kristlastel oma ligimese armastusega nii raske Eestimaal elada." tähendas vend Justus kõvera naeratusega. "Ainult nõnda, et ma olen vend Justus võin ma Eestlaste keskel oma asja ajada, ilma et keegi painajalikult hakkaks minu järele vaatama, mis salasulane ma olen, et ma nii "õiglane" ja "alandlik" olen, et ma ei või sellest maailmast üldse midagi tahta. Nimi ei riku meest aga mees võib rikkuda nime!" viis vend Justus oma mõtte kokku ja Takahiro noogutas selle peale vaikides ning jõi oma kohvi.
"Palun vabandust." ühmas ta pärast pikka vaikust.
"Mille eest, et sa rääkisid, nagu sa mõtlesid - eks see ole Eestlaslik voorus." tähendas vend Justus elutargalt, nagu oleks tal juba 68 aastat turjal, ning Takahiro vaatas teda nüüd hoopis teise pilguga. Ka vanamemm muigas tugevasti ning jõi oma kohvi. Siis tuli talle lapsuke meelde ja ta läks teda vaatama, pannes tassi riiuli peale ning toitis teda koheselt rinnaga ja hakkas kussutama.
"Too ta siia, sa ei pea meie kõnelusest kõrvale jääma." tähendas Takahiro viisakalt, ning hiinlannast nõid alistus käsule. Nii nad istusid diivanil Takahiro; vend Justus ja vanamemm, kellel oli veel lapsuke rinna otsas.
"See on sinust väga vooruslik." tähendas vend Justus rahumeelselt ja palvetas edasi.
Kuidagi see häiris Takahirot ja ta saatis kristlase poole kurje pilke.
"Ei, ma ei heida sulle ette, et sa tema röövimist ära ei hoidnud, sest ta on sünnilt jaapanlanna ja müüdi hiina rikkurile naiseks - nagu ma ka toda hiinlast hea maitse eest ei laida." tähendas vend Justus ja kõnetatu hakkas punastama ning köhima, nagu oleks ta tiisikusse haigestunud, ehkki tahtis oma naeruturtsatusi alla suruda. Lapsele see eriti ei meeldinud, et rindadel miskipärast maavärisemine toimus ning hakkas protesteerima. Selle peale suutis hiinlannast nõid end niipalju koguda ja paremini rinda anda ja kõnelus võis jätkuda.
"Miks mitte?" küsis Takahiro silmi kibrutades "Mulle ei meeldi inimkaubandus!" tähendas ta kõrgilt ja vaatas vend Justust selgel pilgul, nagu hakkaks ta alles nüüd teda õieti nägema, kes ta tegelikult on.
"Sest, kui ma selle vastu oleksin, oleksin ka tema siin olemise vastu ja siis ei saaks Tiffany endale sellist lapsehoidjat lubada." tähendas vend Justus asjalikult "Ma ei püüa olla rohkem õiglane, kui suudan endale lubada." tähendas ta enne, kui Takahiro suutis midagi vahele öelda ja noormees põrnitses teda altkulmu.
"Sa heidad mulle mu kombeid ette, et mina nii "õiglane" olen?" küsis ta kurja kuulutavalt, nõnda, et hiinlannast nõid mõtles juba üles tõusta ja laps ohutusse kaugusse viia, kuid vend Justus peatas ta käeviipega.
"Ei, ma ei heida sulle su kombeid ette - ega hakka ka Takahiroga tülitsema!" ütles vend Justus, pöördudes kord noormehe ja siis vanamemme poole.
"Ma tahan lihtsalt selle olukorra tõsidust tunnistada, milles Tiffany viibib. Kui te oleksite nii õiglased kui sinu väärtushinnangud täies ulatuses lubavad, siis ei oleks teid vaese tüdruku elus üldse olemas, sest te põrkaksite tema kõvast kestast tagasi - kuid kuna te pole nagu tema vanemad - ja ka mina pole nagu tema vanemad - siis võib meie kätte tema lapsukest usaldada: Sest sina Takahiro põgenesid Jaapanist oma poja kohustuste eest ja sina oled.. nõid." Ta oli veidi pahane enda peale, et talle vanamemme nimi meelde ei tulnud, kuid kõnetatu ei teinud sellest välja.
"Sa tahad öelda, et kuna Tiffany on ise ka põgenik, siis meie käime küll, ja siis pole midagi viga, et meil sellised elud on?" küsis Takahiro uskumatult.
"Ah, ära nori tema kallal." muheles hiinlannast nõid, ja tõusis püsti, ning pani jälle uniseks muutunud lapse tagasi oma kohale voodisse ja võttis oma kohvitassi. "Ka mina olen oma kohaga elus leppinud - miks sina nii vastaline oled ja oma isa mantlit ei päri, kui sa nii kohusetruu oled?" torkas vanamemm heatujuliselt. Takhiro võpatas esiti, kuid siis hakkas vabandavalt naeratama.
"Tead, sul on õigus, palun vabandust!" ja seda öeldes tõusis Takahiro püsti ja kummardas hiinlannast nõia ees, nagu oleks tema mõni tähtis isik, mis pani vanamemme oma rindu rohkem katma ja punastama. "Sa oskad ka käituda, kui väga tahad..." tähendas nõid kogu palgest õhetades ja plikalikult edvistades, nagu oleks ta nooruse eliksiiri joonud või midagi.
Vend Justus ei teinud midagi, et end õigustada või kedagi kuidagi peatada, vaid palvetas rahulikult edasi. Kõik selles hetkes oli nii täiusllik, et ta ei leidnud mingit põhjust asjade loomulikku voolu sekkuda.
II
Kõik 40 Õeluse liiget olid koos ja palvetasid tigutornis joviaalses transis Tiffany Ülemiste hinge eest, et kuri ruunivaim tema rahule jätaks, kui Gaabriel nende sekka ilmus. Bergljot ja Ariel kummardasid sellise tähtsa külalise pärast maani, kuid ingel peatas nad ja vaatles neid tõsisel ilmel.
"Jeesus on väga tänulik teie palvete eest, kuid palub teil siiski lõpetada..." tähendas Gaabriel tõsisel mõõratud näol, nagu miski häiriks teda kohutavalt.
"Kas see on mingi nali vä!" ei saanud Maarika Kolumats-Eluri korraga aru. Ka paljud teised Õeluse liikmed vaatlesid inglit tõsiselt, pobisedes "Uskumatuid" ja "Kuidas ta julgeb" sisinaid.
"Kuna Jeesusel on Tiffany Ülemistega teised plaanid, siis peab see ruunivaim ja ka teised tema juures olema, ning teie ei või teda ja teisi takistada..."
"TEISI??!" röögatas Maarika peenikesel häälel. "Sa tahad siis öelda-" alustas Bergljot "- et tal on neid veel?" lõpetas Ariel lause ja ingel noogutas tõsiselt. Selle peale vangutasid mitmed Õeluse liikmed teatraalselt päid.
"Mis toimub?" küsis Ariel nõrgalt. Keegi ei saanud sellisest absurdsest olukorrast aru. Millal oli viimati ingel taevast alla tulnud ja öelnud, et nad ei või ligimese, kummatigi teise kristlase usulise kriisi pärast palvetada?
"Ma protesteerin!" skandeeris Bergljot ja oli püsti tõusnud; samuti Maarika Kolumats; Ariel Alamiste ja veel mõned julgemad liikmed.
"Ma võin ka Jeesuse siia kutsuda, kui minu sõnast ei piisa." tähendas Gaabriel asjalikult, ja nähes, et tüdrukud ei tee just loobumisest juttu siis lugeski vaga palve ette, ning Jeesus seisis tema paremal käel. Nõnda käis pinev vaidlus oma 1h.35 minutit enne kui Õeluse liikmed rahule jäid.
"Minge koju! Oli raske päev ja õhtu!" tähendas ingel väsinult. "Ära sa märgi!" Õelutses üks tüdrukutest vastu. "Sina ei palvetanud tema hinge eest!!" ja nii mõnigi noogutas takka. "Ei, ma peksin põrgulisi; trolle ja kratte surnuks, kes tema hingele liiga ligi tikkusid, kuid see ei lähe arvesse, sest mina olen kõigest ingel-!" urises Gaabriel kibestunult ja Jeesus pidi oma käe tema õlale panema. "Küllalt! Sa võid minna!" tähendas Jeesus viisakalt ning ingel andis au, moondas end tuviks ja lendas minema.
"Mis toimub, kallis Jeesus!" püüdis Maarika asja mõistetavasse suunda ajada, kuid Jeesus peatas tema ja pani oma sõrme tema suule. "Küllalt nüüd! Ma ise valvan tema üle, mul on siin ürik nimedega, kes vajavad teie palveid." Ja nende sõnadega ulatas Jeesus neile nimekirja, mida Ariel hapu näoga takseeris.
"Võta teine ja kaheksas nimekirjast maha sest nad on joodikud..." ja nimekirja edasi vaadates lisas "Viieteistkümnes on pervert, tema eest me ka ei palveta, sest ta ei üritagi end muuta. Tema jaoks ei saa naisel küllalt suured rinnad olla, ma olen kuulnud kuidas ta räägib."
Jeesus vaid naeratas selle peale soojalt ja lisas: "Selle pärast ma tahangi, et teie nende eest palvetate - kõik teised kristlased on juba alla andnud aga teie mäletate oma pöördumise päeva ja missugused te ennist olite, või soovite tõesti oma ligimest hüljata et Tiffany Ülemiste päästmine auväärsem on. Ma luban, et kui ta pöördub, saate ka teie mälestatud ja ei jää mitte tähelepanuta."
"Palun vabandust!!" ehmus Ariel ja viskus Jeesuse jalge ette ning hakkas neist kinni. "Ma ei mõelnud!!" lisas Maarika Kolumats-Eluri unisoonis Ka teised, kes olid veel kauemaks jäänud ja polnud veel lahkunud, tegid sündsa reverantsi.
"Ma ei ole teie peale üldse pahane, lihtsalt palvetage nende kadunud lammaste eest, küll mina tegelen Tiffanyga." ja saanud tüdrukutelt piisavalt nõusolevaid pobinaid, kadus Jeesus jälle ära ning jättis Arieli õõvastaval pilgul palvenimekirja seirama.
"Mitu nime kirjas on?" küsis Maarika ettevaatlikult
"100...200...300..." luges kõnetatu diagonaalis ja Bergljot tegi nägusid ning hakkas midagi palvetama.
"Ta just ei alahinda meid." tähendas Maarika sapiselt.
"Neli sada viiskümmend kolm!!!" lõpetas Ariel lugemise.
"Kuidas me neid jagame?" küsis Bergljot murelikult.
"600 40-le, siis jäävad mõned varuks, juhul kui veel midagi peaks juhtuma." ütles Maarika. Teised noogutasid selle peale tõsiselt kaasa, kui Maarika jätkas:
"Ma lähen Tiffanyle uuesti külla, et näha, mida ma peale palvetamise veel saan tema heaks teha..." Teised kaks panid talle kiiresti käed peale ja lugesid sündsad kaitsepalved igaks elujuhtumiks peale, juhuks, kui vaja peaks minema. Nad ei võidelnud mitte liha ja verega vaid vaimsete jõududega - tuli kõigeks valmis olla, eriti kui nad otseselt tema eest palvetada ei võinud. Nõnda relvastatult asus Maarika Kolumats-Eluri teele ja Ariel asus nimekirja laiali jagama, unustamata kõik "halvad" lambad Bergljotile jätta, kes selle peale laitvalt keelega laksas.
"No sorri, ma ei suuda lihtsalt ausalt nende eest palvetada, ma heastan selle sulle, ükskõik mida!" vabandas Ariel hädisel ilmel ning Bergljot naeratas ja andis andeks.
III
Tiffany harjutas bindruunide kirjutamist ning kortsutas kulmu. See oli sama lõbus kui mõne hieroglüüfi tegemine Hiina keeles. Tema bindruunid sarnanesid mingitele känkras jaanimardikatega ja ei näinud üldse kenad välja, kuid Kenisha vaid muheles üle õla vaadeldes ja lohutas. "Mida sa tahad, et kõik sul lennult õnnestub? - Harju juba ära, et ka sinul on piirid, mida sa pead pingutades ületama!" Tiffany naeratas selle peale vabandavalt ja maalis püüdlikult edasi.
Üks ruunivaim ilmus kohale ja ütles midagi vanamehele, kes selle peale tuntavalt kergemini hingas ja sõbralikumaks muutus. "Hea, et niigi läits'!" muheles ta endamisi ja nähes et Tiffany tema poole vaatleb urjas kurjal pilgul. "Ja mida sina pealt kuulad, oled juba Dagaz-Reito-Eihwaz rea lõpetanud? Sa ei saa enne koju, kui oled!" kõmistas Kenisha meelevaldselt, ning Tiffany võdistas end metsas tõusnud külma ja karge tuule peale ning maalis oma bindruune edasi.
Sõnumiga ruunivaim, kes polnud keegi muu, kui Algiz jälgis tüdrukut tõsiselt, enne kui vanamehe käest küsis: "Kuidas tal edeneb?"
"Pole paha!" muheles Kenisha "Kiiremini, kui mina..." tähendas ta soojalt, et siis jälle tõsiseks minnes. "Kuid siiski mulle teeb muret-." ja vaadanud tõsiselt ruunivaimule silmasisse, kes selle peale noogutas "Arusaadav." ja kadus jälle minema.
Lõpuks sai ka Tiffany oma kirjatöö nii ilusaks, et kuri õpetaja rahule jäi ning võis väsinult jälle koju ilmuda. Keegi polnud veel seal märganud, et ta oli oma toa ukse sulgenud ja raadio mängima jätnud. Ta vahetas oma riided ja jõi jahtunud teed, mille oli enne kadumist endale tellinud.
Keegi koputas jälle uksele ning ta vaatas üllatunult, kes see võiks olla, et lõbustatult seletada: "Sina jälle?"
"Keda sina siis ootasid?" küsis Maarika tõsiselt ja vaatas uurivalt ringi.
"Kas annan su lilled Eh'ile edasi?" aasis Tiffany Maarika kallal, jälgides tema pilku ja ilmset mõtet.
"Pole naljakas!" urises Maarika vastuseks, aga kuna ta ei leidnud ühegi ruunivaimu haisugi, siis ta rahunes veidi maha ja muutus palju sõbralikumaks. Maarika oli tõesti ühe kimbu lilli kaasa toonud ja asetas need vaasi, mille uksele ilmunud teenija talle alandlikult ulatas, et vaasi siis kummutile panna. Ta veel vaatas et see ilmakaarte järgi õigesti oleks sätitud, mis pani Tiffany veidi muigama.
"Feng Shui?" küsis Tiffany huvitatult
"Lihtne talupoja mõistus ja esteetika." urises Maarika vastu, mis pani Tiffany veel enam muigama.
"Lähme õige välja, lihtsalt niisama!" tähendas Maarika südamlikult ja hakkas Tiffanyl kätest kinni ning vaadates talle tungivalt silma sisse. See pisut hirmutas tüdrukut, kuid miks ka mitte. Ta ei käinud just tihti oma klassikaaslastega väljas. See võis isegi huvitav olla. Ehk võib isegi pärast oma last vaatamas käia.
"Oota, üks hetk!" tähendas Tiffany, läks toast välja ja rääkis kellegiga. Maarika ootas niikaua Tiffany toas ja vaatas ringi. Talle ei meeldinud siin üldse - teadmine, et siin võisid ruunivaimud ilmuda ja kaduda ning sõnalisad "teised", mis ikka tema kõrvus kummitas, ei andnud talle rahu. Ta võitles kihuga kiiresti midagi Tiffany eest palvetada, kui oli lubanud selle asja Jeesuse hooleks jätta.
Varsti ilmus Tiffany oma toa uksele, näol äraseletatult õnnis ilme. "Sergei oli nõus meid sõidutama."
"Kas sul jalgu pole all!" laitis Maarika kohe selle mõtte maha, ning sai Tiffanylt vastuseks esimese sooja ebasarkastilise naeratuse.
"Ega sa juhuslikult rase ei ole!" küsis Maarika selle peale ebalevalt, mille peale Tiffany kõõksuma hakkas. "Kuidas küll?" ja vaateldes Maarika segaduses ilmet. "No vabandust, kui ma ei või sinu vastu viisakas olla!" tähendas ta heatujuliselt edasi. Mõlemad läksid majast välja ning Sergei ümmardas neid rüütellikult juhatades mõlemad tüdrukud viisakalt ja aupaklikult autole. See pani Maarika tõsiselt punastama, kuid Tiffany parandas koheselt: "Jäta mu autojuht rahule, ta teeb vaid oma tööd, ei midagi isiklikku, nii et ära tee seda veel raskemaks!" mille peale Sergei muheles ja Tiffanyle pilgu saatis. "Vat, kes räägib, sa ise ka seda nõuannet kuulad?" mille peale Tiffany ikka veel heatujuliselt kuid midagi ütlemata end autosse talutada lasi.
Nõnda käisid nad terve pärastlõuna erinevates raamatukogudes ja poodides ning kauplustes ja kinos - ja Maarika üritas Tiffanyt mõista. Ta tundus nii süütu ja habras. Kuidas oleks võinud keegi arvata, et sellel tüdrukul on ruunivaim - või mitu! Ta ei saanud aru, kui keeruliseks see maailm oli muutunud. "Mis toimub?" ühmas ta endamisi, kuid ei leidnud vastust.

Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa

I
"Sa oled kiskunud maha kõik tema müürid, sa oled tema kindlused teinud varemeiks!Kõik, kes seda teed mööda käivad, rüüstavad teda, ta on saanud teotuseks oma naabritele! Sa oled suureks tõstnud tema rõhujate parema käe, sa oled rõõmustanud kõiki tema vaenlasi! Sa oled tagasi pööranud ka tema mõõgatera ega ole teda püsti hoidnud sõjas! Sa oled lõpetanud tema puhtuse ja oled lükanud maha tema aujärje! Sa oled lühendanud tema noore ea päevad ja oled katnud teda häbiga!" Sela" Ps 89:41-46
Madis Ülemiste putitas oma Kaarnakivi, sest üks india server oli üles ütelnud ning kohalikud töölised olid streikima hakanud. - Neile üldse polnud meeldinud tema suuremeelne kava vähendada töökohti 20% võrra et tootmist automatiseerida. Madis ei saanud sellisest väiklusest aru. Miks nad ei võinud ometi ümber õppida veebidisaineriks või millekski paremaks kui liinitööliseks - ja tema tahtis neile veel head. Ja nüüd mässavad krantsid ning tema peab selliste laiskade ja lollidega üksinda rabama! Kuidas ta kannatas - aga tema polnud Jeesus. Miks inimesed ei võinud teda rohkem mõista? Eriti tema perekond, kes oli hiljuti eriti kidakeelseks ja urisejaks muutunud. Kas nende meelest tema oli õnnelik, viibides nii kaua perest eemal? Kas temal ei olnudki tundeid? Arveid teha oskasid küll ja kallilt elada, kuid siis oli ta veel süüdi, et piisavalt palju nendega koos aega ei veetnud. - Nemad peaksid hoopis siin rabama, siis nad teaksid, mis tõeline töö on!
Request keystring entry valid q9zmr4 to q9zmr7
sysops entry access Madis Ülemiste
enter passfrase xxxxxxx-xxxx-xxxxxx-xxxxxxxx-xxxxxxxx
Requested keystring missing insert valid keystring or contact your vendor or supervisor.
Ta ei saanud sellest aru. Kuhu sai see metadata kaduda? Ilma selleta polnud võimalik võrku sünkroniseerida ja süsteem hanguks iga kolmanda päringu peale, olemata kindel, kas on tegemist ikka volitatud ühendusega ja mitte salakavala ülevõtmisega häkkerite poolt.
ping q9zmr4 to q9zmr7 from ˇSf0dir and similarities
Requested entries from Šf0Dir q9zmr4; q9zmr5; q9zmr6; q9zmr7;...
Madis laksas endale käega vastu pead: "Otse loomulikult, ma vajutasin S-i liiga vara, tühik oli enne!" ja klõbistades kiiresti klaviatuuril, sai ta probleemi lahendatud. Rebootis ja Restartis süsteemi ning võrk oli jälle üleval. Pärast seda sõimas ta mõned praktikandid ja itimehed läbi, et nad ei osanud sellist näpukat ise üles otsida ja pidid teda asjata segama. "Mis? Te ei oska tööd teha?! Miks te siis raiskate minu ja Astral Marketings Inc. aega. Leidke endale teine töö või võtke end kokku! Sellise tühise tähemärgi pärast lamenti lüüa?? - Milleks teie olemas olete, kui te midagi ei saa tehtud?!" Praktikandid ja itimehed vabandasid läbi tõlgi ette ja taha, et edaspidi ei tülitata selliste tühiste asjadega ja tänud et suur Madis Ülemiste probleemi nii kiiresti üles leidis.
Vihane Madis Ülemiste läks rahulolevalt lennujaama kui sai teada, et ilma tõttu täna enam ühtegi lendu Eesti poole ei lenda. Vaimus siunas ta, et tema eralennuk otsustas just sellel nädalal otsad anda ja pidi kappremonti minema. Kas tal polnud juba piisavalt probleeme? - Tagatipuks see närvivapustus, mille tema tütar oli üle elanud. Ta ei saanud siiamaani aru, mis seal nii rasket oli, kui ta nii tark on? Ei suutnud mingit filosoofilist küsimust lahendada? - Miks ta siis ei võinud tema käest nõu küsida? Ei saanud nii uhke olla. "Aga eks ta ole ka Ülemiste!" lohutas end Madis uhkelt. "Ta on selle kõik minult pärinud!" polnud midagi teha, tuli hotelli tuba üürida ja lasta end ümmardada. Pärast sellist rasket tööpäeva oli ta väikse lõõgastuse kamaluga ära teeninud. Ta ei hakanud koju helistama, küll ta pärast seletab ja parandab olukorda. Ta vaatas oma nutitelefonis kõik teised serverid ka üle. Jah kõik oli korras nagu ta oli finetuneri paika pannud. Ta võis endaga rahul olla - kõik sujus ja raha tuli. Isegi ootamatult hästi. Nõnda ei pidanudki tema naisuke nendel bankettidel esinema ja ta saab oma uue meistriteose - täiesti Kaarnakivisse integreeritud maja valmis teha. Kõik oli selles automatiseeritud ning käeviipega opereeritav nagu nõiakunstis. Madis muheles veidi endamisi. Ta oli selle idee oma tütrelt saanud, kui nägi teda omaette mängivat. Tema tütrel oli nii elav fantaasia. Ja ta oli uhke selle fakti üle. "Temast veel saab midagi - ja mina tegin tema!" lõi Madis uhkelt vastu rinda ja tegi endale ühe Mohito ning vajus varsti rampväsinuna unne.
II
Madis Ülemiste oli unenäos ja leidis end kaljust kuju välja tahumas. Ta vaatas oma riideid ning meenutas endale Kalevipoega. Miks ka mitte - ta oli lucid dreamingut kaua harjutanud, kui ta noorem ja metsikum oli - kuid viimasel ajal polnud sellisteks unenägudeks enam aega. Pärast nii rasket päeva võis ka kunsti teha. Ta tahus kuju välja ja märkas alles pärast selle valmis saamist, kui ilus naisekuju see ikka tegelikult oli. See meenutas kangesti tema enda naist. Kuid midagi oli selles kujus rohkemat, kui tema naine kunagi suutis paista lasta või olla. "Eks see ole mu ilu ideaal ja igatsus naise vastu, et see siin nii ilus on!" muheles Madis endamisi. Ta tõstis kuju oma meherammuga tema kohalt ja viis teisale. "Kuhu ma peaksin selle panema?" muretses Madis endamisi ja märkas ühte postamenti sildiga "Kaarnakivi". "Jah, miks ka mitte! Eks ole kõik minu töö mu perekonna auks tehtud! Miks ei peaks seda naisekuju Kaarnakiviks nimetatama?" Seda öelnud, asetas Madis kuju oma kohale ja astus paar sammu tagasi, et oma kätetööd imetleda. "Vaata, see on ülihea!" muheles ta endamisi. Kuid sõnad polnud veel tema huultel jahtunud, kui kuju hakkas murenema ja Madis kartis hetkeks, et see vajub kokku, nagu ta oli kartnud hommikul süsteemi parandama minnes. Eks see oli tema animaalne hirm ja kohusetunne läbi hoolitsuse, mis pani ta muretsema ja üle oma varju hüppama Ta sai sellest aru - kuid siiski oli valus nii ilusa kuju hävingut vaadelda. Ta tahtis juba käsi tõsta, nagu oleks see paratamatut suutnud ära hoida, kui varisenud kivide alt kukkus piltilus alasti tütarlaps välja - täiesti selle kuju sarnane, mille ta oli unenäos just valmis tahunud. Ta oleks nagu oma kivise naha endalt ära heitnud.
Tüdruk vaatas anuvil silmil mehele otsa nagu tahtnuks midagi öelda. Silmanurgast nägi Madis, kuidas üks lohe nende suunas lendas. Tüdruk vajus näost ära ja hakkas habisema: "Oo ei! Ta tuli mulle järele!" ning minestas. Seda ei võinud Madis Ülemiste taluda, et keegi ilusat tütarlast taga kiusab, kummatigi sellist, kes nii tema kalllist naisukest meenutab. Ei, see pole midagi muud, kui selle ilma kurjus, mis teda naisest lahutada püüab ja tema võidab selle ära! Tema ei hakka oma enese unenäos kaotamisega algust tegema, kui ta tegelikus elus võitja on. Kohe leidis Madis, et tal on pikk piik ja kilp mõlemis käes valmis ja asus lohega võitlema. Kui lohe sülgas tuld, siis tungis ta edasi kilpi üles tõstes ja kustutas tigeda raevu; kui lohe julges tiibu viibutada ja tuult teha, vehkis tema piigiga ja tungis edasi, kuni jõudis koletise kõhu alla ja surus oma relva sügavale südamesse ja haleda kiljatusega kukkus lohe lösakil maha, ning Madis sai vaid vaevu eest ära hüpatud. Ta hingeldas viivuks oma suure võidu üle, enne kui talle tütarlaps jälle meelde tuli. Ta jooksis jälle oma kuju juurde ja aitas ta püsti. Tütarlaps tuli teadvusele ja vaatas suurte silmadega talle otsa: "Kas lohe on läinud?" Ta tundis kuidas tema püksis kõvaks läheb, kuid ta oli mees. Ta suutis end tagasi hoida "Lohe on surnud, ära karda enam, ma kaitsen sind!" ütles ta soojalt - ja tüdruk viskus tema embusesse. "Oh, tänan sind üllas rüütel, sa päästsid mu!"
"Kus sa elad?" suutis Madis endast küsimuse välja pigistada, ehkki ta sai kohe aru, kui jabur on unenäos sellist asja küsida. See oli ju tema enda kättetöö, mis oli saanud elavaks. Tüdruk muutus veidi nukraks. "Mul ei ole ei elukohta ega riideid!" nuuksus ta lohutult. "Ole nüüd - ma leian sulle riided ja elukoha!" lohutas Madis ja enese üllatuseks leidiski ta postamendi juures tütarlapsele sobivad riided, mis ta temale selga aitas. Tüdruk alistus igale tema liigutusele ja see erutas Madist. "Miks ei või mu naine nõnda alistuv olla ja peab nii palju nurisema?" mõtles Madis endamisi, kuid ajas selle mõtte ruttu jälle minema. Pärast seda võttis Madis riietatud tütarlapsel käest kinni, ning hakkas ringi talutama, otsides pilguga kohta, kuhu ilus maja ehitada. Kui ta sobiva koha leidis, asus ta kohe töö kallale, ja valmistas haamri ja meisliga, mis jälle tema kätte olid ilmunud ilusa maja, mis väga meenutas seda maja, mida ta just ehitas. "Ja miks ka mitte, kui Kaarnakivi niikuinii sinna sisse saab?" mõtles Madis endamisi. Ta vaatas tütarlapse poole ja see tegi suuri silmi ning vaatas mehe kätetööd: "Kas see kõik on tõesti mulle?" säras ta kogu oma olemusest. Madis tundis, kuidas tal oma vammuse all palav hakkab. Ta heitis selle seljast, et paremini hingata ja oli särgi väel, tõmmates kiiresti ka kolm nööpi kaelusest lahti. "Eks raske töö on mind higiseks teinud!" vabandas ta tütarlapse ees viisakalt. "Ma polegi sind tänanud!" tähendas Kaarnakivi alandlikult ja laugles haldjalikult majja ning Madis järgis teda üllatunult. Kuid kohe sai ta aru, et tütarlaps peab sööki silmas, sest ta asus kohe toitu vaaritama ning Madis istus lauda ja ootas. Kui kaua oli ta seda idülli taga igatsenud, mis tal kunagi oli olnud. See oli olnud kunagi tema elu. Irina vaaritas ja koristas temale ja armastas teda. - Kuid nüüd sai ta oma raske töö eest tasuks vaid kurje pilke ning urinaid. See polnud aus! Aga see Kaarnakivi oli elu ideaal. - Nõnda olekski pidanud olema. Ja varsti oli tema lemmiktoit auravana taldrikul ning tema ees ja Kaarnakivi asus vaguralt tube koristama ning kraamima. Madis nautis seda vaatepilti ning asus ahnelt toidu kallale. See maitses ülihästi, kuid eks ta olnud ka armastusega tehtud. Kuidas Madis igatses sellist armastust. Kuigi Kaarnakivi koristas, suutis ta ikka mehele tähelepanu pöörata ja õigel ajal jälle Madise taldrikut ja karikat täita. "Sellega võib lausa ära harjuda." muheles mees tunnustavalt ja rüüpas põhjani. Ta polnud elusees nii head veini mekkinud. "Mis mark see on?" leidis ta end küsivat.
"See on nende viinamarjade veri, millede viinamäed sa saad oma maja tagumisele krundile kasvuhoonesse rajama!" tähendas Kaarnakivi soojalt ja alandlikult ning asus oma koristus toimetuste kallale. "Ja miks ka mitte!" nõustus Madis. "Viinamägi on just see täpike i peal, mis on veel puudu!" Ta tahtis oma nõud ära pesta, kuid Kaarnakivi takistas teda. "Ära tee endale tüli, sa võitlesid lohega ja tegid palju tööd, puhka nüüd ja ma pesen ise!" Ja nende sõnadega pesi ja kuivatas Kaarnakivi nurisemata kõik nõud ära; küüris ka potid ja pannid ning pani oma õigesse kohta tagasi. - Mõnikord unustas Irina seda teha, ning Madisele jäi see väga ette. Kuid õnneks olid teenrid oma ameti kõrgusel ja teadsid selliseid vigu parandada. Ta oli siiamaani rahul, et oli kõik kodus nii õigesti ja korrektselt kohaldanud.
"Aga sina, tee suitsu!" ümises Kaarnakivi laulval toonil ja asetas tema ette piibu koos suure vaagna kõige parema Jamaica tubakaga. Ta oli sellest kord ühelt tähtsalt välismaiselt investorilt kuulnud. See pidi nüüdseks kadunud mark olema. Ta oli endaga rahul, et võis ka unenäos nii vägev olla ja kõike valitseda, nagu tegelikus elus. Ta pahvis mõnutundega tubakat ja lasi oma karika täita ning limpsas oma tulevasi õnnelikke hetki. Aga Kaarnakivi kasis ja koristas ning tegi isegi tema vammuse korda, mis oli lohega võideldes vereplekiliseks läinud. See küll tegi tema õrnadele kätele liiga ja ometi ta ei kurtnud. Kuidas ta oli juba oma naise kurtmiste pärast väsinud, kui neil oli lausa pesumasin - ja ikka ta suutis nuriseda selle töö raskuse üle, ehkki ta enam ammu seda käsitsi ei teinud.
Lõpuks ei pidanud enam Madis vastu: "Nii ei lähe kohe mitte! kõmistas ta ja tormas tütarlapse juurde ja aitas ta jalgile. Ehmunud Kaarnakivi vaatas talle ujedalt otsa: "Oh, palun vabandust, millega ma sind nõnda ägestasin?" ja siis ta punastas ning see oli üliväga ilus. Madis võttis tema käest lapi ja viskas eemale ning suudles tema sõrmi. "Sa oled nii palju minu heaks teinud ja mind ümmardanud nagu tõeline naine, ja mina pole sind vääriliselt tänanud!" tähendas Madis tõsiselt. "Eks see ole mu kohus, isand." ütles Kaarnakivi alandlikul toonil nagu voonake ja Madis tundis, kuidas veri tema soontes keeb. Just sellist naist ta oligi tahtnud. Varem oli Irina Ülemiste olnud täpselt selline, kuid enam mitte. Ja ta ei tahtnud teda endale keelata - see oli ju tema unenägu ja tema valitses selle üle. Ta vaatles tütarlast isukalt, kes selle peale veidi kohmetus. "Ära vaata mind niimoodi, ma kardan!" ütles ta ujedalt ning pani parema käe nende vahele. Kuid see vaid erutas Madist veel rohkem ja ühe kiire liigutusega võttis ta tütarlapse jälle kätele, nagu ta oli ennist elutu kuju olnud ning viis ta voodisse, mida ta silmanurgast oli märganud. Tüdruk alistus talle täielikult ja pani oma käe ümber tema kaela, et end paremini toetada ja kandmist kergemaks teha.
Kui nad pärale jõudsid, siis ei vaevunud Madis isegi riideid seljast ajama - ta oli nii kaua juba ilma naiseta olnud - kuid sellest polnud lugu, sest need sulasid mõlemail seljast, nagu või pannil. Kaarnakivi ajas oma jalad kutsuvalt laiali, ning Madis mattis oma meheau tütarlapse sisse, kes kohe naudingust oigas. Ka Madis oigas naudingust, sest see oli nii hea tunne. Ta oli seda nii kaua taga igatsenud, et naine temale alistuks ja just temalt seda saada tahaks. Miks ei võinud Irina ärkvel maailmas teda nõnda rahuldada ja pidi koguaeg irisema tema pikkade komandeeringute pärast? Ja Madis liikus aeglaselt - sisse ja välja; sisse ja välja - ta ei tahtnud kiirustada ja unenägu liialt ruttu lõpetada. See oli tema võimalus. Ta hammustas tüdruku pahemat rinnanibu ja Kaarnakivi kiljatas naudingust. Madis muheles endamisi ja jätkas. Ta suudles Kaarnakivi rinda ja hoidis seda käes, samas toetades teise käega tüdrukut puusast, et paremat asendit saada ja Kaarnakivi alistus kõigele, tervitades iga tähelepanu kübemet, mis mingi tema kehaosa oli saanud. Tütarlaps kuldas tema suudlustega üle ja imetles tema mehiseid karvu rinna peal ja oli nii abitult süütuke. - See nii meeldis Madisele ja ta lasi Kaarnakivil oma ilu uurida. Kui ta oli juba piisavalt kaua imetlenud, asus Madis jälle tütarlapse rahuldamise kallale. Ta keeras Kaarnakivi külili ja keppis teda niimoodi - ja tütarlaps oigas heakskiidust, korraga tundis ta kuidas seemnevedelik riistast välja purskus: "Mitte nii vara!" urises ta vihaselt ja kahetsevas toonis. Kuid Kaarnakivi naeratas talle tänulikult. "Pole midagi, ma suudan ka jätkata..." Ja mees tundis, kuidas tema kürv Kaarnakivi sees jälle jäigastus. Ta ei tahtnud enam aeglaselt, vaid hakkas kiiremini liikuma. Tõstes tütarlapse juba koera asendisse, hakkas teda rütmilise metoodilisusega seljatagant panema. Ja Kaarnakivi tervitas seda naudinguküllaste oietega. Ta isegi surus oma tagumikku rohkem vastu meest, et see teda sügavamini võtaks. Madis libistas oma käed Kaarnakivi rindadele - kui pehmed ja täiuslikud need tundusid, mitte aga nii lontis, kui hakkasid tema naise omad tunduma. Ta tõstis tütarlapse oma keha vastu ja masseeris tema rindu. Ja nõnda põlvitasid nad voodi peal, Madis keppimas seljatagant Kaarnakivi. Ja ta sai ühe orgasmi teise järel. Ning ta ei suutnud tüdrukust küllalt saada.
Ta tundis, et on jälle noor, et on tema stroibati päevad. Ta tõmbas vastumeelselt oma riista tüdrukust välja, kes selle peale vaikselt protesti avaldas, ainult selleks, et ta ümber keerata ja endale sülle sikutada. Ta jälgis täpselt, et seekord siseneks tema riist teise auku. Ta irvitas ahnelt Kaarnakivile näkku, kes ehmunult talle otsa vaatas, kui sai aru, et mees tema pärakut kepib. "Ei, oota, ma pole seda kunagi teinud!" kuid just seda tahtiski Madis temalt kuulda, et ta pole valmis. "Oh ma armastan sind!" ulgus ta oma naudingus, ning tütarlaps hakkas jälle naudingust temaga samas rütmis ohkima kui ta pärak riista kuju omaks võttis. "Sul on nii suur!" kurtis ta pisar silmanurgas ja näkitses Madist kõrvalestast. Madis keppis teda nii kiiresti kui suutis ja vallandas oma viimase orgasmi tütarlapse sisse, kes spastiliselt tema meheau ümber tõmblema hakkas ja viimase kui tilga sisse imas. Madis tundis kuidas ta vajub pimedasse öhe. Selline nauding! Ta ei teadnudki et tema vanuses võib tüdrukut niimoodi armastada. Ta kuulis veel läbi unevine, kuidas Kaarnakivi tema rinnal nurru lõi: "Minu kangelane!" ja ta ärkas üles. "Oli see vast unenägu!" kahetses Madis veidi, kuid kontrollis igaks juhuks linad üle. Ei, ta ei olnud sinna midagi teinud, seega ei pidanud ta ka imelikke pilke teenindava personali poolt kartma.
Kohe helises telefon, skandeerides, et tema eralennuk on valmis: "Viimaks ometi - võttis teil aega kah." urises ta torusse ja lõpetas kõne. Ta saatis SMS-i aadressiga, kuhu lennuk saata, sest mine tea, äkki suuline käsklus ununeb ära. Naeratus veel ikka suul, läks Madis hotelli infolauda ja maksis oma toa eest ning suundus lennukile. See oli vastu ootusi väga hea komandeering olnud. Nüüd võis vist ka perele rohkem aega leida, nüüd kus nende puhkus jälle algab.
III
"Ja päästa tema ära kurjast!" leelotas üks palvetajatest ning teised laulsid unisoonis sobivaid piiblisalme refrääniks. Maarika istus keskel, ja teiste tüdrukute käed, kes olid jõudnud nii kiire kutse peale tulla, olid tema peale asetatud, kui ta käsi oma rinnul risti hoides palvetas. "Sina oled ütelnud: "Ärge andke maad saatanale!" ja siin on sinu alandlikud ümmardajad, palvetamas nõrkenud hinge pärast, kes maailma kurjas eksituses on väsinud! Suured merelained on tema pea kohal kokku langenud ja teda rusunud ja muserdanud, kuid sinu arm ja ustavus on kindlad!" skandeeris Maarika transis ja teised vastasid unisoonis. "Eks ta ole sinu ümmardaja ja Talle Pruut! Ka siis kui ta on oma kannatustes jäänud üksi, siis sina ei jäta teda mitte maha! Ole selle nõrkenud hingega, kes oma kohtluses ei tea paremat pahemast eristada ja on lasnud end eksitada ruunivaimude nõidusesse. Pane see taevas keelu alla, Jeesuse Kristuse nimel! Sina oled ütlenud: "Kus kaks ja kolm on koos minu nimel, seal olen ka mina!" Sela!" Ja teised deklameerisid kirjakohti vastavalt sündsale julgusele ning mälule, kuidas kellegi ülesanne oli midagi Jumalale meelde tuletada, et vaene õnnetu ikka päästetud saaks.
Kusagil vaimumaailma avarustes, komistas Eh ja kiljatas ning hakkas ropult vanduma. Ta nägi kuidas Gaabriel lähemale lendas ja tahtis kaduda, kuid tema jalad olid nagu juured alla kasvatanud ning ta ei saanud paigast liikuda. Ingel jõudis temani, ning Eh leppis oma saatusega. "Eks sa siis löö, ma ei häbene midagi!" ütles ruunivaim kalestunud pilgul ja pööras näo ära, et mitte oma tapjale otsa vaadata. Kuid ingel tõstis tema jälle püsti ja ka tema palge ning vaatas talle tõsiselt otsa: "Jahve isiklikult saatis mind sind lohutama, Ruunivaimude Eh!" "Ära mõnita mind! - Ma tean, kes ma olen ja kes sina oled!" torises ruunivaim pahameelest ja rapsis oma riideid puhtaks, kui oli end ingli haardest vabastanud. "Õelus palvetab sinu pärast, et sa end Tiffany Ülemiste juures näha lasid!" skandeeris Gaabreil meelevaldselt edasi. "Ta ise kutsus mind!" õigustas end ruunivaim "Ja sellepärast - neil erilistel asjaoludel, kuna sina pole selles olukorras päriselt süüdi - on Jahwe sulle selle lohutuse saatnud, et sa endast midagi kurja ei peaks mõtlema. Sa võid jätkata Tiffany Ülemiste visiteerimist!" skandeeris ingel tülpinud näol ning lendas jälle minema. "Uhh, mis sellel hakkas? - Oot! Mida ta nüüd ütles?!" Ingli sõnad jõudsid talle just kohale ja ta puhkes laginal naerma.Tyr ja Jara ilmusid tema kõrvale teda tema kohtlase naeru pärast manitsema "Ise just elasid ingli rünnaku üle ja naerad nagu teismeline tütarlaps!" Eh seletas teistele ka ingli sõnumi ära ning vanematel ruunivaimudel oli tükk tegu et muiet alla suruda. "Ah et kuulus "Õelus" isiklikult ja täies koosseisus?" küsis Tyr uskumatult. "Tunde järgi olid esialgu kaheksa." parandas Eh pead kallutades nagu juurdleks millegi üle, "...kuid ega see ikka meeldiv tunne ei olnud." Teised noogutasid tõsiselt kaasa. "Ma räägin Kenishaga, äkki leiab oma selgroo üles ja teeb mõne ilusa bindruuni, mis selle vastu aitab. Nii ikka ei lähe mitte!" "Edu sulle läänerindel." soovitas Eh ja sai maniakaalse grimassi vastuseks ning läks muheledes oma teed. Jara vangutas pead ja vaatas Ülemiste häärberi poole ja siis kuhugi eemale ning jälle tagasi. "Kahju sinust!" ütles ta endamisi ja popsatas minema.

Õndsad on vaimust vaesed3

"Ma sean tema soo igaveseks ja tema aujärje nii kauaks kui taeva päevad! Kui ta lapsed hülgavad mu käsuõpetuse ega käi mu seadluste järele, kui nad teotavad mu määrusi ega pea mu käske, siis ma küll nuhtlen nende üleastumisi vitsaga ja nende pahategusid hoopidega, kuid oma heldust ma ei tühista ega tee valeks oma ustavust! Ma ei riku oma lepingut ega muuda seda, mis on lähtunud mu huulilt! Ma olen korra vandunud oma pühaduse juures: "Tõepoolest, ma ei valeta Taavetile! Tema sugu püsib igavesti ja tema aujärg nagu päike minu ees; nagu kuu peab ta jääma igavesti kindlaks ja nagu ustav tunnistaja pilvedes!" Sela
Ja ometi oled sa tema ära tõuganud ja ära põlanud, sa oled saanud täis raevu oma võitu vastu! Sa oled tühistanud oma sulase lepingu, sa oled maani häbistanud tema krooni!" Ps 89:30-40
Sergei lülitas raadio välja ja vaatas etteheitvalt Tiffany poole. "Miks sa seda kuulad, kui sulle ei meeldi?" Tiffany tõstis oma pilgu laest alla ja vaatles soojalt oma pere autojuhti. "Eks sel ole omad voorused - näiteks, meeldib mulle, kui sina selle kohta etteheiteid teed..." ütles ta südamlikul toonil ning naeratas. Tiffany seadis end jälle paremini istuma. "Kui kaua sa veel pead niimoodi olema?" küsis Sergei häiritud toonil.
"Täna lubavad arstid mul voodist lahkuda, sest ma olen piisavalt stabiilne. Arvan et kristliku raadio ärakannatamine vähendas seda karistusaega tuntavalt, muidu oleks nad mind oma teooriatega rohkem painanud..." torises Tiffany endamisi
"See pole karistusaeg - vaid sinu tervise huvides!" rõhutas Sergei kannatlikult
"Ei! - See on nende rahakottide huvides, sest mu isa maksab neile vaikimise eest hästi. Tegelikult ei tee nad midagi, sest nad saavad ise ka aru, et ma ei hakka enam..." Tiffany jättis lause lõpetamata ja tegi kõneka pilgu, enne kui jätkas "Aga nad ei jäta võimalust kasutamata pinnapealsele ärimehele tema tütre hinge eest hoolitsemist näidelda. - Oleks mu isa korrakski mu voodi leenile nutma tulnud, ma oleksin talle andeks andnud, et ta oma Kaarnakiviga nii palju aega veedab..." Tiffany mossitas endamisi. Korraks ta unustas isegi, et Sergei tema toas on ja vaiksed pisarad voolasid tema põskedele. Kui ta seda märkas, oli ta enda peale tige ja pühkis need ruttu ära.
"Sa oled väga ilus, kui sa nutad - miks sa end tagasi hoiad?" küsis Sergei vennalikult ja istus tugitooli ning vaatles TIffanyt tõsiselt.
"Pisarad on nõrkadele - mina olen tugev! Mina olen, mina olen.... Tiffany Ülemiste!" sähvas Tiffany ja vajus patjade vahele peitu ning mossitas.
"Nii tugev, et pidid oma elust põgenema?" küsis Sergei asjalikult, kuid Tiffanyle ei jäänud märkamata, et tema toonis polnud mingit pilget ega etteheidet. Ta oleks nagu tema vanem vend olnud, kes arutab temaga, millist tätoveeringut on sünnis kannikale teha lasta. Ehkki ta polnud kunagi selliseid asju heaks kiitnud. Äkki talle enam vanemas eas ei meeldigi sellised pildid ja mida ta siis nendega peale hakkab, kui nahk lotendama hakkab ja ilus kunst kortsu läheb. Aga tema isa polnud mõtet selliste asjadega kiusata - teda polnud enam ammu kodus. Ta oli alatasa komandeeringus, nagu ei saaks Kaarnakivi ilma temata hakkama. Viimane laupäev oli kohutav olnud. Madis isegi üritas koju jääda - ja Tiffany ei andestanud talle tema põhimõtte nõrkust - kuid pärast kolmandat kurja sõnumit nutitelefonile oli ta ikka alla andnud. "Ei saa parata - juhid peavad vastutust kandma!" oli ta skandeerinud ning lahkunud. "Kunagi hakkad ka sina vägesid juhatama - siis sa saad aru, kui raske mul on!" Tiffany ei hakanud oma isale ütlema, kuidas tema ema vaikselt köögis kohvitassi otsas nutta tihkus. See tegi talle haiget ja ta ei saanud sellest aru. Kui selline oli täiskasvanu elu, siis tema ei tahtnud kunagi nii täiskasvanuks kasvada. Milleks? Et teha neile, keda ta armastab haiget?! Ei! Tema oleks Kaarnakivi maha müünud ja edasi läinud. Kõik juba niigi teadsid, kui ilus; tark ja osav tema isa programmeerijana on - mida tal veel saavutada oli, mida ta polnud veel saavutanud? Ja miks pidi ta seda jõledat uut lossi ehitama? Miks pidi ta mingit india šahhi üle trumpama, kes oma Taš Mahali pärast riigist ilma jäi?! Kas ka tema tahtis kõigest ilma jääda?? Tiffany ei saanud sellest aru. - Kuid see venelane pakkus talle seltsi, sest ta oli palgatud. Tiffany teadis kuidagi moodi, et võibolla pakuks Sergei talle seltsi ka tasuta, kui oleks tema ametipoolest võimalik. Südames tänas ta Jumalat, et ta isa oskas normaalse autojuhi palgata, mitte mingi kõrilõikaja, nagu ta teistest sellistest palgasõdureist oli kuulnud.
Ka sellest ei saanud Tiffany aru, miks peab üks eesti programmeerija, kes on rikkaks läinud, endale vene spetsnazi autojuhiks palkama. Kas selleks et poosetada, et näidata, mida tema nüüd võis teha? Kuidas ta igatses oma vana isa tagasi, kellel oli tema jaoks aega. Selle isa igat sõna oleks ta kuulanud vastuvaidlemata, kuid selle isa sõna, kes teda üle kuldas kuid oma aega temaga ei veetnud - mis armastust oleks tal pidanud pangakaardi või -automaadi vastu olema? Sest tema jaoks oli Madis Ülemiste sama reaalne, kui need asjad.
"Miks ei võinud sina mu isa olla??" küsis Tiffany süüdistavalt ja mossitas
"Nii pole üldse viisakas..." laksas Sergei manitsevalt keelega. "Sa jätsid mu küsimusele vastamata." Ta vaatas tõsiselt tüdrukule otsa. "Venemaal, kui isa oleks kuulnud oma tütart seda oma autojuhile ütlevat, oleks sellisele tänamatule tütrele kerepeale andnud; autojuhi maha lasnud ja tütre tagatipuks kloostrisse 40 aastaks luku taha pannud! - Miks sa vihkad oma isa nõnda palju, mida ta on sulle sellist teinud?"
Tiffany ohkas kurvalt ja vaatas õnnetult Sergeile otsa. "Kui mu isa oleks selline kui isad venemaal, siis ma poleks seda üldsegi ütelnud vaid armastaksin teda ja kuulaksin iga sõna tema huulilt - kuid me räägime Madis Ülemistest. Tema hoolib mu ilusast nahast rohkem kui mu sisimast, et vaevalt tema seda kõike teeks, mida sina nimetaksid. Pigemini tõstaks ta sul palka, et sa ebamugava kohustuse tema õlult võtsid." Ja Tiffany puhkes haledalt nutma. "Mõnikord ma mõtlen, et ma olen lapsendatud või midagi..." nuuksus Tiffany "Miks ta muidu mind niimoodi vihkab ja mind väldib? Ma olen ju tema tütar ja 15 aastat vana, kuid ikka ei või oma isat näha. Miks-Miks-Miks?? - See pole aus!!" ja Tiffany nuttis lohutult.
Sergei tõusis tugitoolist püsti ja istus voodi äärele ning küünitas Tiffany poole ja kallistas teda soojalt. Tüdruk lihtsalt vappus nuttes ja klammerdus mehe külge nagu oleks ta uppuja, kes püüab kõrkjatega end tugevast kärestikuvoolust päästa, kartes, et need võivad oma rabedusega tema lootust reeta.
Üks teenija tormas ligi ja oli väga häiritud ilmega, kuid ei öelnud midagi. Ta vaid vaatles Sergeid ja Tiffanyt voodi äärel kallistamas, näol äraseletatud ilme. Ka autojuht märkas seda ja ütles kutsumata külalisele: "Too teed, sina türapea! Kas sa ei näe, et noorel emandal on jälle närvivapustus, või peab selleks eraldi kella helistada, et sul ajud kasvaksid blin hurod nahui -vabandust see polnud sulle mõeldud!" rääkis Sergei kiiresti ning kõnetatu võpatas ja asus käsku täitma. Tiffany naeratas selle peale ja kallistas viimaseks korraks Sergeid, ning pühkis siis pisarad ära. "Tänan, et sa nii õiglane oled, ja mu nõrkust ära ei kasutanud!" Sergei tõusis jälle püsti ja pööritas silmi: "Mida veel! - Ma vaid täitsin oma kohust!"
"Oota! Ära mine!" hüüdis Tiffany mehele järele. "Kas sa soovid, et ma sulle muinasjuttu loeksin?" küsis Sergei seisma jäädes.
"Võibolla pärast poole..." ühmas Tiffany kahevahel olles. "Mida sina sellest arvad..." küsis Tiffany kõrvale vaadates. "Millest täpsemalt, ma pole hiromant?" küsis Sergei tõsiselt vastu. "Hiromandid loevad käejooni mitte mõtteid." tähendas Tiffany lõbustatult. Ja enne kui Sergei jõudis selle peale veel mõne hui lendu saata, sest teda ei huvitanud sellised asjad. See oli tema näost juba näha, et ta on lihtne mees, kes armastab oma tööd teha. - Kuid temal oli Tiffany jaoks aega, ja tema nägi tüdrukut, mitte emandat. Tema nägi inimest, mitte tiitlit. "Mida sina sellest kirjakohast arvasid - sa ju kuulsid ka ja sul on hea mälu..." tähendas Tiffany huvitatult.
"Ma pole väga religioosne..." vabandas Sergei end välja.
"Religioosse inimese arvamust ma ka ei küsiks - need on nii pinnapealsed inimesed - aga sina oled sisimas olemas. Sina näed mind! - Mida sina sellest arvad?" Tähendas Tiffany alandlikult. Vahepeal oli teener mõlemale teed toonud ja Sergei sarjas teda selle eest üle: "Egas mina isand ega külaline ole, et ma koos emandaga teed joon! - Kelleks sa end pead, või mind, et sa nõnda tegid, tahad mu peale kaevata vä, durak pljat! - Vabandust, mul on täna paha päev..." naeratas Sergei närviliselt Tiffanyle, kes selle peale muiates oma teed jõi. Kõnetatu vabandas ette ja taha, et see eksitus temale juhtus ning kadus lisa-tassiga jälle ukse taha.
"Tema on ka nii pinnapealne, kui mu isa." tähendas Tiffany ukse poole noogutades, mille taha teener oli kadunud. "Nende jaoks olen ma ainult tiitel ja mitte inimene." Sergei noogutas mõistvalt enda ette ja liikus tagasi tugitooli.
"Nii et sa tahad spetsnazi arvamust mõne purjus juudi luuletaja laulukese kohta küsida?" tegi Sergei jutuga algust ning Tiffany säras ootusärevusest selle peale.
"Luuletajad valetavad liiga tihti, sest nemad ei pea rindel neid laule oma verega tõeks võitlema!" tähendas Sergei tõsiselt.
"Nietzschel oli ka selline lause..." tähendas Tiffany pilves ilmel, kuid tõstis ruttu käe lepitavalt üles, sest autojuht tahtis end õigustama hakata. "Nüüd ma saan paremini aru, mida too sakslane sellega öelda tahtis. - Nietzsche oli mõnes mõttes sinu sarnane - käis ka sõjas ära; oli põetaja välilaatsaretis, kuid sai mingi haiguse külge ja praagiti välja..." selgitas Tiffany oma mõtet.
"Ahsoo." ühmas Sergei selle peale "Mulle pole filosoofia ja poliitika kunagi meeldinud. See on nagu religioon - oopium hingele. Ajab inimesed hulluks ja paneb märatsema. Sõdurina on lihtsam - on käsk ja tuleb teha ja rohkem pole vaja mõtelda." õigustas Sergei oma eluviisi.
"Nojah..." tähendas Tiffany kannatlikult. "Kuid see ei takista sul inimesi inimestena kohtlemast - sa pole oma ameti pärast tähtsust täis läinud, et just sina seda teed."
Sergei noogutas jälle mõistvalt. "See ei kuulu mu treeningu juurde - sellised praagitakse rutusti välja, kes endast liiga palju arvavad. Su isa ei paista üldse-!" püüdis Sergei Tiffanyt lohutada ja oma leivaisa õigustada. Kuidas ta oleks tahtnud, et isa ja tütar omavahel ära lepivad - siis ta võiks jälle lihtsalt autojuht olla ja mitte hingehoidja. Kus oli nüüd see suur isa Gregorius, kes tüdruku häppi jäädes jalga lasi? Sergei ei saanud sellistest aru. Polnud siis mingi ime, kui tüdruk enesetappu üritab, kui teda sellised inimesed ümbritsevad.
II
Maarika kohtus "Õeluse" õdedega et arutada Tiffany Ülemiste küsimust. Nad olid üürinud ühe korteri tigutornis, mis polnud küll suurem asi - siin elada nad poleks tahtnud, sest selle ovaalne arhitektuur oli absurdselt jabur - kuid see kõlbas hästi nende vajadusteks palvekoosolekuid pidada. Tigutornis koos viibimiste eest hakati neid naljatamisi "väikesteks teoloogideks" hüüdma sest "õelus" mille nad ise valisid ei läinud mitte. Kuidas sa sellist nime kantslist maha hüüad? Maarika oli kannatlikult püüdnud ühele pastorile selgitada, kuidas see on alandlikkusest, et nad liiga tähtsust täis ei läheks ja sai vastuseks eduteoloogilise jutluse enese müümise kunstist, kuidas tuleb teha sõpru ülekohtuse Mammonaga, et paremini maailmas läbi lüüa ja jüngreid teha. Pärast seda oli Maarika selle pastori oma FB listist unlike'inud et ta rohkem ei peaks "enesemüümise kunsti" temalt õppima. Tema oli Jeesuselt õppinud "enesekaotamise kunsti" - kuidas end pisemaks teha, et mitte liiga silma paista. Kas mitte ka vanad eestlased ei ehitanud oma maju metsa sisse ja mitte randa või kalju peale? Sügaval südames ei saanud ta aru, miks oli Jeesus ütelnud, et maja tuleb ehitada nähtavasse kohta. Aga kui oleks vihmavoolust lihang sündinud ja maja koos selle kajunukiga kuristikku vedanud? Tema südames oli see kirjakoht hoopis vormis: "Kes minu sõnu kuulevad, ja nende järgi teevad, on selle mehe sarnased, kes ehitas oma maja metsatukka ja tulid suured rasked sajud, kuid kuusepuud katsid ta ära; ja tulid rasked tuulehood ja tuulispead, kuid kased ja männid seisid kindla rivina - kuid kes mu sõnu kuuleb ja ei tee nende järgi, see on selle mehe sarnane, kes ehitas oma maja randa paekalju peale - ja tuli raske tuul tormi ning rajuvihmaga, ning kindel kalju reetis tema usku, ning rand taganes tema järelt, jättes ta mere hoovuste võimusesse, kus oli tema hukk!" Aga kes oli tema, et kirjutatud piibli püha Jumala sõna ümber kirjutada? - Eks tema olnud naine, kuid püha Paulus käskis sellistel koguduses vait olla. Mis ta teha sai, et ta oli naisena sündinud, kuid pulbitses teotahtest, et Jeesust kogu oma hingest ja jõust teenida. - Kõlbas ka piibli versioon tema tunnetest, ehkki tema poleks kunagi oma maja kaljule või randa ehitanud.
"Millest selline ootamatu kutse? - Kas maailmalõpp tuli?" õelutses pikk roosade juustega iludus, kes uksekella helina peale oli avama tulnud. Välimuselt meenutas ta Maarja-Liis Ilusat, nagu oleks tema õde olnud või midagi - nii umbes 17 aasta vanuselt. Ta oli juba 24 täis, kuid näis ikka nii plikalik. Selle tunnistuseks imes ta oma Chupat ja naeratas sarkastiliselt, ehkki oli südames väga soe tüdruk. - Seda teadsid ainult need, kes olid vaevunud teda rohkem tundma õppima ja vastu tema krobelist kesta tagasi ei põrganud.
"Mida Carmen sinu kavatsustest kristlikuks modelliks hakata arvas?" andis Maarika sündsa vastuse, mida tüdruk temalt ootas.
"Ma olevat anorektiline ja ei kõlbavat - võtku kaalus juurde!" tegi tüdruk selle peale teatraalselt nägusid. "Enda rasvavoldid jättis muidugimõista üle lugemata, vana mõrd!" õelutses tüdruk edasi ja kõndis ust lahti jättes sisse, ning Maarika pidi selle tema eest sulgema.
"Sa tegelikult ju ei hooli üldse modellindusest..." püüdis Maarika mõistuse hääleks olla. "Äkki ta püüdis lihtsalt seda sulle läbi lillede öelda... - kindlasti ta märkas." tähendas Maarika kannatlikult, kuid tüdruk lõikas talle halastamatult vahelt.
"Ennemini märkas ta mu rindade suurust - ja puusade kuju!" sähvas tüdruk selle peale.
"Mis neil viga on - täiesti korralikud ja normaalsed teised." püüdis Maarika õiglane olla.
"Jah, nad on täiuslikult ümarad, nagu viimane pariisi mood ette näeb, kuid mitte nii suured kui näiteks sinul!" tähendas tüdruk jälle halastamatult "Ja sellepärast ma ei kõlbagi!" mossitas tüdruk uuesti "Mu keha ei müü piisavalt hästi! - Egas ma prostituudiks ei tahtnud minna, vaid näidata, milline väärikas naine peab välja nägema!" torises ta edasi kuid muutis kohe jälle meelt ja hakkas hoopis oma tegemistest sädistama nagu poleks üldse äsja maailma ebaõigluse peale tigevihane olnud. Maarika leppis sellega, vähemasti ei tegelenud Ariel oma lemmik tegevusega, milleks oli meeste kallal nokkimine, et ta pastoriks ei võinud õppida. Asja ei teinud just kergemaks, et tal olid kolm venda, kes kõik olid pastorid, ning laias maailmas krusaadidel Jumalat teenisid. Tema isa tahtis oma vanas eas, et vähemasti tema kodus käiks ja teda meeles peaks, nüüd, kus nad alles aasta eest ema matsid. Ja Ariel Alvael Alamiste põetas oma elatanud isa. Tema kõrvad tõesti ulatusid pikkade juuste vahelt välja nagu oleks ta "Sõrmuste isanda" filmi jaoks dublandiks olnud. Ta polnud oma isale kunagi andeks andnud, et tema teine nimi naishaldjat tähendas mis juudilikult 'jumaliku' lõpu oli võtnud, nagu ta ei armastanud seda thori vasara ja kristlaste risti segu, mida isa kurja silma eemale peletamiseks kaelas kandis. - Tema oli tõeline kristlane, kes ei teinud paganlusega kompromissi, kuid ta austas oma isa ja ei võinud seda temale näkku öelda. Vähemasti oli tema eesnimi "Lõvi" juudi keeles ja see oli palju sündsam. Ning tema sõbrad olid piisavalt ettenägelikult viisakad, et mitte tema teist nime tema kuuldes nimetada.
Keegi koputas jälle uksele, ning Ariel tormas avama. Maarika ei püüdnudki temaga selles võistelda vaid hakkas hoopis küünlaid omale kohale sättima ning läitma.
Bergljot Tšernomjord seisis ukse taga. Lüheldast kasvu täidlane roheliste lühikeste juustega ja sarvraamidega tüdruk teretas avajat viisaka ja sügava kummardusega nagu oleks mõni geiša ja sai samaväärse kummarduse vastu. Ariel astus teepealt eest ja külaline nohises vaikselt sisse nagu mõni härjapõlvlane ning asus Maarikat diivanite ettevalmistamisel aitama.
"Kas sa kutsusid kõik 40 kohale?" muheles Bergljot soojalt. "Sa ju tead, et meil on vahetustega palvetamine." tähendas Bergljot, kelle nimi pidi tähendama, et valgus alati võidab. Tema isa ja ema olid olnud satanistid, kuid tema oli pöördunud kristlaseks. Vanemad alles hakkasid selle mõtte peale üles soojenema, kuid kuna tüdruk ise nii positiivne oli, siis ei tehtud isegi kirikutes sellest faktist suuremat numbrit. Muidu oleks tema kogudus - sest ta oli Kaarnakivi koguduse liige - sellest väga suurt numbrit teinud, kui tal poleks olnud mõnda "vastuvaidlematult kindlat" tõendit oma kristlikusest ette näidata. Bergljot oli keeltes rääkija ning oskas ka teiste keeltes rääkimisi tõlgitseda - seega väga hindamatu kaaslane palvekoosolekutel - eriti sellepärast, et ta oskas ei öelda. Selle tõttu oli ta ka kohe Maarikale kättesaadav ja mitte mõnel konverentsil hõivatud kui hädasti vaja oli. Bergljot oli just selline tüdruk, kellele võis ka kell 1 öösel helistada ja kes ikka viisakalt ja värskelt vastaks, nagu ta üldse ei magaks ja kelle kodu uksed olid kõikidele külalistele valla - mis väga tema vanematele ei meeldinud. Aga kuna tütar oli sama vägev külalisi jälle välja viskama, kui nad liiga kauaks jäid, siis anti talle see imelik komme andeks.
"Tiffany Ülemistel on kaitsevaim... ta nimi on Eh!" lõrises Maarika omaette ja sättis linikut serveerimislaual õigemaks, ehkki selle korrektsust sai juba loodiga mõõta.
"Eh? Nalja teed või? Millal on kristlasel ruunivaimust kaitse-" kuid ta sai Maarikalt sapise pilgu ning langes näost ära. "Sa ei teegi nalja?" kuid Maarika ei öelnud selle peale midagi. Bergljot vaatles Maarikat tõsiselt ja pärast mõningast vaikimist julges ta küsida:
"Kui kaua?" kuid Maarika ei vastanud selle küsimuse peale - koputati hoopis uksele ja Ariel läks avama. Nad mõlemad pöördusid vaatama, kes uksele oli ilmunud. Uksel polnud ükski "õeluse" liige vaid hoopis maja korrapidaja kes soovitas seekord veidi rahulikumalt võtta, sest ta olevat juba nende peale kolm kaebust saanud ja kui häbi tal olevat, et tüdrukud ei suuda oma tundeid vaos hoida. Ariel andis selle peale paar õelat repliiki Kaubamaja linnukeste kohta, mille peale korrapidaja näost punasena minema puhises üteldes: "Seda juttu ei tulnud üldse niimoodi mõelda - ma lihtsalt tahtsin teile head, ei muud!" "Jumal, säästa meid heasoovijate käest!" luges Bergljot kiiresti sündsa palve ning kõik teised ütlesid sellele südamest "Aamen" kaasa.
III
Lutsiver oli tigevihane, et oli oma võimaluse maha maganud ja õelutses Vishnagojimi kallal, kelle ta oli karistuseks risti löönud, et talle nii halbu uudiseid tõi. Õnnetu ägas ja kiunus, sest rist oli ühtlasi rattasse tõmmatud ja kõik tema luud ja kondid olid oma loomulikust asendist väljunud. Leonidas muheles endamisi ja saatis ohvrile kahjurõõmsaid pilke, teades väga hästi, kui napilt ta ise sellest kurjast saatusest pääses.
"Ja mida sina seal irvitad?" küsis Lutsiver mesimagusalt ning Leonidas Sumatin saatis talle käeviipega ühe üriku, milles Nightinproud oma edusammudega kiitles, kuid oli targu oma nime vastavast lahtrist välja jätnud ning Leonidas täitis selle enda omaga.
"Pole paha!" ümises Lutsiver vastumeelselt tunnustavaid sõnu, kuid väga moka otsast "Pole üldse paha, võinuks minu mõte olla - aga eks sa ole ka mu parim õpilane..." tähendas ta tõsiselt. "Ja mida sa ikka veel vahid? - Tagasi tööle või on teil kõigil puhkus nagu sellel seal?" urises Lutsiver tigedalt ning osutas Vishnagojimi peale kes niutsus: "Ma suudan tööd teha, PAALUUN! Ma tõestan seda!!" Teised kratid ja kaitseinglid said vihjest aru, ning tegid minekut. Kuid Leonidas jäi kauemaks ning Lutsiver põrnitses teda kurjalt. Leonidas köhatas tehtult ja ütles: "Sa lasid mu järele kutsuda, et midagi arutada..." tähendas ta laisal toonil. "Ah õigus küll, läks juba meelest ära." vabandas peaõelus: "Halvad uudised viisid mu mõtted mujale." õigustas ta end ja keeras rattale uue vindi peale, mispeale Vishnagojim eriti ägedalt korises "No on lontrus!" urises Lutsiver pahaselt kuid viipas siiski ühele harjuskile: "Sina jätkad minu eest, mul on tööasjad ja et sa temast seitse Jägermeisterit välja pressid!" käsutas Lutsiver ning sai vastuseks mitu kulpi ja kiire joviaalse piinaratta kruttimise ning ohvri protesteeriva ägina, mis teda muhelema võttis: "Noh, vähemasti oskab ratast keerata see teine, sobib hästi selle lurjuse asendajaks..." Ja harjusk filtreeriski Vishnagojimi kehast piiritust läbi, et seda paremini kuivatada. Ja selleks sisse löödud vaiast tilkus õeluse-; vere- ja sapisegune kallerdis, mida siinkandis joodi. - Parem kui 40 aastane konjak. Ja kuidas see auras ja rappus klaasis, nagu oleks talle kuidagi ebaõigesti liiga tehtud. Oli vast vungiga jook teine.
"Kuidas siis Madisel selle Kaarnakiviga läheb?" küsis Lutsiver ootamatult soojal toonil
"See projekt tema programm naisena ellu äratada, et ta abielu rikuks on kuratlikult õel, pean ütlema."
"Ma saatsin juba oma kratid teele täpsete juhistega - ma loodan et nad ikka oskavad lugeda - pärast kontrollin üle, kas sai õigesti..." tähendas Leonidas õliselt.
"Nojah, sa ei pea mulle üksikasju ette kandma, tee et asi toimiks, või muidu." ta nõksatas peaga selja taha, kust nad just olid ära läinud. "Sa ei ole mul asendamatu!" urises ta hoiatavalt. Ma tahan Tiffany küsimustes rohkem tulemusi näha. Leonidas kummardas aupakliku reverantsiga ja popsatas minema.
Pärast seda lubas Lutsiver endale ühe klaasi vana Jägermeistrit esimese sajandi päevalt. - Olid siis alles inimesed ja tagakiusamised mitte millegi eest. "Kahju et inimesed enam nii väiklased pole..." õhkas peaõelus nostalgitsedes ja luges nimekirja saagist, mida "kuri i" sõnade homousius ja homoiusius vahel oli põhjustanud. See oli parem kui kreeklaste õun jumalate õukonnas. Oh seda tülinat ja vaimukurjust! "Äkki saaks tänapäeval ka midagi sellist teha. - Kuidas oleks õige kui asutaks mõne uue Kristliku partei või liikumise soovitavalt hästi tolerantse, et kõik vähemused hõivatud oleksid!" noogutas Lutsiver endamisi. "Eriti hea, kui sellest riigikirik saaks!" muheles ta end oma kurikavaluse eest õnnitledes. "Äkki segaks sinna natuke budismi ja islami müstikat ka sekka et ägedam oleks?" arutles ta enamisi. "Aga kuidas seda nimetada?" see oli raske küsimus. Heale lapsele tuli väga hea nimi otsida, et mõni tõsiusklik kristlane haisu ninna ei saaks ja kohe hukka mõistma ei hakkaks. "Kuidas oleks Täisevangeelne Katoolne-ortodokslik vennaskond?"." ei see ei kõlanud üldse. "Või hoopis "Seitsmenda päeva mormoonide Jehoova tunnistajad?"." see ka lohises igast küljest. Pealegi hakkasid mõned juba neid knihve vältima. New-age oli ka liiga lahjaks läinud, et seda ei julenud enam kasutada. Kristlased enam ei vaadanudki selliste narri kuljuste poole. "Kuid kuidas ikka teda nimetada?" Ta kutsus ühe harjuski kohale ja küsis.  "Kas kreeka või ladina nime?" küsis harjusk ebalevalt vastu, et mitte otsest vastust anda, mis mittemeeldimisel halba õnne tähendanuks. "Ja mis see sinu asi on, peaasi et oleks hea nimi!" urises Lutsiver vastu ning saatis ta hambaharjaga vetsu nühkima. "Kas mina olen siin ainus, kes tööd mõistab teha?!" lõrises ta endamisi ja popsatas minema