I
"Sa oled kiskunud maha kõik tema müürid, sa oled tema kindlused teinud varemeiks!Kõik, kes seda teed mööda käivad, rüüstavad teda, ta on saanud teotuseks oma naabritele! Sa oled suureks tõstnud tema rõhujate parema käe, sa oled rõõmustanud kõiki tema vaenlasi! Sa oled tagasi pööranud ka tema mõõgatera ega ole teda püsti hoidnud sõjas! Sa oled lõpetanud tema puhtuse ja oled lükanud maha tema aujärje! Sa oled lühendanud tema noore ea päevad ja oled katnud teda häbiga!" Sela" Ps 89:41-46
Madis Ülemiste putitas oma Kaarnakivi, sest üks india server oli üles ütelnud ning kohalikud töölised olid streikima hakanud. - Neile üldse polnud meeldinud tema suuremeelne kava vähendada töökohti 20% võrra et tootmist automatiseerida. Madis ei saanud sellisest väiklusest aru. Miks nad ei võinud ometi ümber õppida veebidisaineriks või millekski paremaks kui liinitööliseks - ja tema tahtis neile veel head. Ja nüüd mässavad krantsid ning tema peab selliste laiskade ja lollidega üksinda rabama! Kuidas ta kannatas - aga tema polnud Jeesus. Miks inimesed ei võinud teda rohkem mõista? Eriti tema perekond, kes oli hiljuti eriti kidakeelseks ja urisejaks muutunud. Kas nende meelest tema oli õnnelik, viibides nii kaua perest eemal? Kas temal ei olnudki tundeid? Arveid teha oskasid küll ja kallilt elada, kuid siis oli ta veel süüdi, et piisavalt palju nendega koos aega ei veetnud. - Nemad peaksid hoopis siin rabama, siis nad teaksid, mis tõeline töö on!
Request keystring entry valid q9zmr4 to q9zmr7
sysops entry access Madis Ülemiste
enter passfrase xxxxxxx-xxxx-xxxxxx-xxxxxxxx-xxxxxxxx
Requested keystring missing insert valid keystring or contact your vendor or supervisor.
Ta ei saanud sellest aru. Kuhu sai see metadata kaduda? Ilma selleta polnud võimalik võrku sünkroniseerida ja süsteem hanguks iga kolmanda päringu peale, olemata kindel, kas on tegemist ikka volitatud ühendusega ja mitte salakavala ülevõtmisega häkkerite poolt.
ping q9zmr4 to q9zmr7 from ˇSf0dir and similarities
Requested entries from Šf0Dir q9zmr4; q9zmr5; q9zmr6; q9zmr7;...
Madis laksas endale käega vastu pead: "Otse loomulikult, ma vajutasin S-i liiga vara, tühik oli enne!" ja klõbistades kiiresti klaviatuuril, sai ta probleemi lahendatud. Rebootis ja Restartis süsteemi ning võrk oli jälle üleval. Pärast seda sõimas ta mõned praktikandid ja itimehed läbi, et nad ei osanud sellist näpukat ise üles otsida ja pidid teda asjata segama. "Mis? Te ei oska tööd teha?! Miks te siis raiskate minu ja Astral Marketings Inc. aega. Leidke endale teine töö või võtke end kokku! Sellise tühise tähemärgi pärast lamenti lüüa?? - Milleks teie olemas olete, kui te midagi ei saa tehtud?!" Praktikandid ja itimehed vabandasid läbi tõlgi ette ja taha, et edaspidi ei tülitata selliste tühiste asjadega ja tänud et suur Madis Ülemiste probleemi nii kiiresti üles leidis.
Vihane Madis Ülemiste läks rahulolevalt lennujaama kui sai teada, et ilma tõttu täna enam ühtegi lendu Eesti poole ei lenda. Vaimus siunas ta, et tema eralennuk otsustas just sellel nädalal otsad anda ja pidi kappremonti minema. Kas tal polnud juba piisavalt probleeme? - Tagatipuks see närvivapustus, mille tema tütar oli üle elanud. Ta ei saanud siiamaani aru, mis seal nii rasket oli, kui ta nii tark on? Ei suutnud mingit filosoofilist küsimust lahendada? - Miks ta siis ei võinud tema käest nõu küsida? Ei saanud nii uhke olla. "Aga eks ta ole ka Ülemiste!" lohutas end Madis uhkelt. "Ta on selle kõik minult pärinud!" polnud midagi teha, tuli hotelli tuba üürida ja lasta end ümmardada. Pärast sellist rasket tööpäeva oli ta väikse lõõgastuse kamaluga ära teeninud. Ta ei hakanud koju helistama, küll ta pärast seletab ja parandab olukorda. Ta vaatas oma nutitelefonis kõik teised serverid ka üle. Jah kõik oli korras nagu ta oli finetuneri paika pannud. Ta võis endaga rahul olla - kõik sujus ja raha tuli. Isegi ootamatult hästi. Nõnda ei pidanudki tema naisuke nendel bankettidel esinema ja ta saab oma uue meistriteose - täiesti Kaarnakivisse integreeritud maja valmis teha. Kõik oli selles automatiseeritud ning käeviipega opereeritav nagu nõiakunstis. Madis muheles veidi endamisi. Ta oli selle idee oma tütrelt saanud, kui nägi teda omaette mängivat. Tema tütrel oli nii elav fantaasia. Ja ta oli uhke selle fakti üle. "Temast veel saab midagi - ja mina tegin tema!" lõi Madis uhkelt vastu rinda ja tegi endale ühe Mohito ning vajus varsti rampväsinuna unne.
II
Madis Ülemiste oli unenäos ja leidis end kaljust kuju välja tahumas. Ta vaatas oma riideid ning meenutas endale Kalevipoega. Miks ka mitte - ta oli lucid dreamingut kaua harjutanud, kui ta noorem ja metsikum oli - kuid viimasel ajal polnud sellisteks unenägudeks enam aega. Pärast nii rasket päeva võis ka kunsti teha. Ta tahus kuju välja ja märkas alles pärast selle valmis saamist, kui ilus naisekuju see ikka tegelikult oli. See meenutas kangesti tema enda naist. Kuid midagi oli selles kujus rohkemat, kui tema naine kunagi suutis paista lasta või olla. "Eks see ole mu ilu ideaal ja igatsus naise vastu, et see siin nii ilus on!" muheles Madis endamisi. Ta tõstis kuju oma meherammuga tema kohalt ja viis teisale. "Kuhu ma peaksin selle panema?" muretses Madis endamisi ja märkas ühte postamenti sildiga "Kaarnakivi". "Jah, miks ka mitte! Eks ole kõik minu töö mu perekonna auks tehtud! Miks ei peaks seda naisekuju Kaarnakiviks nimetatama?" Seda öelnud, asetas Madis kuju oma kohale ja astus paar sammu tagasi, et oma kätetööd imetleda. "Vaata, see on ülihea!" muheles ta endamisi. Kuid sõnad polnud veel tema huultel jahtunud, kui kuju hakkas murenema ja Madis kartis hetkeks, et see vajub kokku, nagu ta oli kartnud hommikul süsteemi parandama minnes. Eks see oli tema animaalne hirm ja kohusetunne läbi hoolitsuse, mis pani ta muretsema ja üle oma varju hüppama Ta sai sellest aru - kuid siiski oli valus nii ilusa kuju hävingut vaadelda. Ta tahtis juba käsi tõsta, nagu oleks see paratamatut suutnud ära hoida, kui varisenud kivide alt kukkus piltilus alasti tütarlaps välja - täiesti selle kuju sarnane, mille ta oli unenäos just valmis tahunud. Ta oleks nagu oma kivise naha endalt ära heitnud.
Tüdruk vaatas anuvil silmil mehele otsa nagu tahtnuks midagi öelda. Silmanurgast nägi Madis, kuidas üks lohe nende suunas lendas. Tüdruk vajus näost ära ja hakkas habisema: "Oo ei! Ta tuli mulle järele!" ning minestas. Seda ei võinud Madis Ülemiste taluda, et keegi ilusat tütarlast taga kiusab, kummatigi sellist, kes nii tema kalllist naisukest meenutab. Ei, see pole midagi muud, kui selle ilma kurjus, mis teda naisest lahutada püüab ja tema võidab selle ära! Tema ei hakka oma enese unenäos kaotamisega algust tegema, kui ta tegelikus elus võitja on. Kohe leidis Madis, et tal on pikk piik ja kilp mõlemis käes valmis ja asus lohega võitlema. Kui lohe sülgas tuld, siis tungis ta edasi kilpi üles tõstes ja kustutas tigeda raevu; kui lohe julges tiibu viibutada ja tuult teha, vehkis tema piigiga ja tungis edasi, kuni jõudis koletise kõhu alla ja surus oma relva sügavale südamesse ja haleda kiljatusega kukkus lohe lösakil maha, ning Madis sai vaid vaevu eest ära hüpatud. Ta hingeldas viivuks oma suure võidu üle, enne kui talle tütarlaps jälle meelde tuli. Ta jooksis jälle oma kuju juurde ja aitas ta püsti. Tütarlaps tuli teadvusele ja vaatas suurte silmadega talle otsa: "Kas lohe on läinud?" Ta tundis kuidas tema püksis kõvaks läheb, kuid ta oli mees. Ta suutis end tagasi hoida "Lohe on surnud, ära karda enam, ma kaitsen sind!" ütles ta soojalt - ja tüdruk viskus tema embusesse. "Oh, tänan sind üllas rüütel, sa päästsid mu!"
"Kus sa elad?" suutis Madis endast küsimuse välja pigistada, ehkki ta sai kohe aru, kui jabur on unenäos sellist asja küsida. See oli ju tema enda kättetöö, mis oli saanud elavaks. Tüdruk muutus veidi nukraks. "Mul ei ole ei elukohta ega riideid!" nuuksus ta lohutult. "Ole nüüd - ma leian sulle riided ja elukoha!" lohutas Madis ja enese üllatuseks leidiski ta postamendi juures tütarlapsele sobivad riided, mis ta temale selga aitas. Tüdruk alistus igale tema liigutusele ja see erutas Madist. "Miks ei või mu naine nõnda alistuv olla ja peab nii palju nurisema?" mõtles Madis endamisi, kuid ajas selle mõtte ruttu jälle minema. Pärast seda võttis Madis riietatud tütarlapsel käest kinni, ning hakkas ringi talutama, otsides pilguga kohta, kuhu ilus maja ehitada. Kui ta sobiva koha leidis, asus ta kohe töö kallale, ja valmistas haamri ja meisliga, mis jälle tema kätte olid ilmunud ilusa maja, mis väga meenutas seda maja, mida ta just ehitas. "Ja miks ka mitte, kui Kaarnakivi niikuinii sinna sisse saab?" mõtles Madis endamisi. Ta vaatas tütarlapse poole ja see tegi suuri silmi ning vaatas mehe kätetööd: "Kas see kõik on tõesti mulle?" säras ta kogu oma olemusest. Madis tundis, kuidas tal oma vammuse all palav hakkab. Ta heitis selle seljast, et paremini hingata ja oli särgi väel, tõmmates kiiresti ka kolm nööpi kaelusest lahti. "Eks raske töö on mind higiseks teinud!" vabandas ta tütarlapse ees viisakalt. "Ma polegi sind tänanud!" tähendas Kaarnakivi alandlikult ja laugles haldjalikult majja ning Madis järgis teda üllatunult. Kuid kohe sai ta aru, et tütarlaps peab sööki silmas, sest ta asus kohe toitu vaaritama ning Madis istus lauda ja ootas. Kui kaua oli ta seda idülli taga igatsenud, mis tal kunagi oli olnud. See oli olnud kunagi tema elu. Irina vaaritas ja koristas temale ja armastas teda. - Kuid nüüd sai ta oma raske töö eest tasuks vaid kurje pilke ning urinaid. See polnud aus! Aga see Kaarnakivi oli elu ideaal. - Nõnda olekski pidanud olema. Ja varsti oli tema lemmiktoit auravana taldrikul ning tema ees ja Kaarnakivi asus vaguralt tube koristama ning kraamima. Madis nautis seda vaatepilti ning asus ahnelt toidu kallale. See maitses ülihästi, kuid eks ta olnud ka armastusega tehtud. Kuidas Madis igatses sellist armastust. Kuigi Kaarnakivi koristas, suutis ta ikka mehele tähelepanu pöörata ja õigel ajal jälle Madise taldrikut ja karikat täita. "Sellega võib lausa ära harjuda." muheles mees tunnustavalt ja rüüpas põhjani. Ta polnud elusees nii head veini mekkinud. "Mis mark see on?" leidis ta end küsivat.
"See on nende viinamarjade veri, millede viinamäed sa saad oma maja tagumisele krundile kasvuhoonesse rajama!" tähendas Kaarnakivi soojalt ja alandlikult ning asus oma koristus toimetuste kallale. "Ja miks ka mitte!" nõustus Madis. "Viinamägi on just see täpike i peal, mis on veel puudu!" Ta tahtis oma nõud ära pesta, kuid Kaarnakivi takistas teda. "Ära tee endale tüli, sa võitlesid lohega ja tegid palju tööd, puhka nüüd ja ma pesen ise!" Ja nende sõnadega pesi ja kuivatas Kaarnakivi nurisemata kõik nõud ära; küüris ka potid ja pannid ning pani oma õigesse kohta tagasi. - Mõnikord unustas Irina seda teha, ning Madisele jäi see väga ette. Kuid õnneks olid teenrid oma ameti kõrgusel ja teadsid selliseid vigu parandada. Ta oli siiamaani rahul, et oli kõik kodus nii õigesti ja korrektselt kohaldanud.
"Aga sina, tee suitsu!" ümises Kaarnakivi laulval toonil ja asetas tema ette piibu koos suure vaagna kõige parema Jamaica tubakaga. Ta oli sellest kord ühelt tähtsalt välismaiselt investorilt kuulnud. See pidi nüüdseks kadunud mark olema. Ta oli endaga rahul, et võis ka unenäos nii vägev olla ja kõike valitseda, nagu tegelikus elus. Ta pahvis mõnutundega tubakat ja lasi oma karika täita ning limpsas oma tulevasi õnnelikke hetki. Aga Kaarnakivi kasis ja koristas ning tegi isegi tema vammuse korda, mis oli lohega võideldes vereplekiliseks läinud. See küll tegi tema õrnadele kätele liiga ja ometi ta ei kurtnud. Kuidas ta oli juba oma naise kurtmiste pärast väsinud, kui neil oli lausa pesumasin - ja ikka ta suutis nuriseda selle töö raskuse üle, ehkki ta enam ammu seda käsitsi ei teinud.
Lõpuks ei pidanud enam Madis vastu: "Nii ei lähe kohe mitte! kõmistas ta ja tormas tütarlapse juurde ja aitas ta jalgile. Ehmunud Kaarnakivi vaatas talle ujedalt otsa: "Oh, palun vabandust, millega ma sind nõnda ägestasin?" ja siis ta punastas ning see oli üliväga ilus. Madis võttis tema käest lapi ja viskas eemale ning suudles tema sõrmi. "Sa oled nii palju minu heaks teinud ja mind ümmardanud nagu tõeline naine, ja mina pole sind vääriliselt tänanud!" tähendas Madis tõsiselt. "Eks see ole mu kohus, isand." ütles Kaarnakivi alandlikul toonil nagu voonake ja Madis tundis, kuidas veri tema soontes keeb. Just sellist naist ta oligi tahtnud. Varem oli Irina Ülemiste olnud täpselt selline, kuid enam mitte. Ja ta ei tahtnud teda endale keelata - see oli ju tema unenägu ja tema valitses selle üle. Ta vaatles tütarlast isukalt, kes selle peale veidi kohmetus. "Ära vaata mind niimoodi, ma kardan!" ütles ta ujedalt ning pani parema käe nende vahele. Kuid see vaid erutas Madist veel rohkem ja ühe kiire liigutusega võttis ta tütarlapse jälle kätele, nagu ta oli ennist elutu kuju olnud ning viis ta voodisse, mida ta silmanurgast oli märganud. Tüdruk alistus talle täielikult ja pani oma käe ümber tema kaela, et end paremini toetada ja kandmist kergemaks teha.
Kui nad pärale jõudsid, siis ei vaevunud Madis isegi riideid seljast ajama - ta oli nii kaua juba ilma naiseta olnud - kuid sellest polnud lugu, sest need sulasid mõlemail seljast, nagu või pannil. Kaarnakivi ajas oma jalad kutsuvalt laiali, ning Madis mattis oma meheau tütarlapse sisse, kes kohe naudingust oigas. Ka Madis oigas naudingust, sest see oli nii hea tunne. Ta oli seda nii kaua taga igatsenud, et naine temale alistuks ja just temalt seda saada tahaks. Miks ei võinud Irina ärkvel maailmas teda nõnda rahuldada ja pidi koguaeg irisema tema pikkade komandeeringute pärast? Ja Madis liikus aeglaselt - sisse ja välja; sisse ja välja - ta ei tahtnud kiirustada ja unenägu liialt ruttu lõpetada. See oli tema võimalus. Ta hammustas tüdruku pahemat rinnanibu ja Kaarnakivi kiljatas naudingust. Madis muheles endamisi ja jätkas. Ta suudles Kaarnakivi rinda ja hoidis seda käes, samas toetades teise käega tüdrukut puusast, et paremat asendit saada ja Kaarnakivi alistus kõigele, tervitades iga tähelepanu kübemet, mis mingi tema kehaosa oli saanud. Tütarlaps kuldas tema suudlustega üle ja imetles tema mehiseid karvu rinna peal ja oli nii abitult süütuke. - See nii meeldis Madisele ja ta lasi Kaarnakivil oma ilu uurida. Kui ta oli juba piisavalt kaua imetlenud, asus Madis jälle tütarlapse rahuldamise kallale. Ta keeras Kaarnakivi külili ja keppis teda niimoodi - ja tütarlaps oigas heakskiidust, korraga tundis ta kuidas seemnevedelik riistast välja purskus: "Mitte nii vara!" urises ta vihaselt ja kahetsevas toonis. Kuid Kaarnakivi naeratas talle tänulikult. "Pole midagi, ma suudan ka jätkata..." Ja mees tundis, kuidas tema kürv Kaarnakivi sees jälle jäigastus. Ta ei tahtnud enam aeglaselt, vaid hakkas kiiremini liikuma. Tõstes tütarlapse juba koera asendisse, hakkas teda rütmilise metoodilisusega seljatagant panema. Ja Kaarnakivi tervitas seda naudinguküllaste oietega. Ta isegi surus oma tagumikku rohkem vastu meest, et see teda sügavamini võtaks. Madis libistas oma käed Kaarnakivi rindadele - kui pehmed ja täiuslikud need tundusid, mitte aga nii lontis, kui hakkasid tema naise omad tunduma. Ta tõstis tütarlapse oma keha vastu ja masseeris tema rindu. Ja nõnda põlvitasid nad voodi peal, Madis keppimas seljatagant Kaarnakivi. Ja ta sai ühe orgasmi teise järel. Ning ta ei suutnud tüdrukust küllalt saada.
Ta tundis, et on jälle noor, et on tema stroibati päevad. Ta tõmbas vastumeelselt oma riista tüdrukust välja, kes selle peale vaikselt protesti avaldas, ainult selleks, et ta ümber keerata ja endale sülle sikutada. Ta jälgis täpselt, et seekord siseneks tema riist teise auku. Ta irvitas ahnelt Kaarnakivile näkku, kes ehmunult talle otsa vaatas, kui sai aru, et mees tema pärakut kepib. "Ei, oota, ma pole seda kunagi teinud!" kuid just seda tahtiski Madis temalt kuulda, et ta pole valmis. "Oh ma armastan sind!" ulgus ta oma naudingus, ning tütarlaps hakkas jälle naudingust temaga samas rütmis ohkima kui ta pärak riista kuju omaks võttis. "Sul on nii suur!" kurtis ta pisar silmanurgas ja näkitses Madist kõrvalestast. Madis keppis teda nii kiiresti kui suutis ja vallandas oma viimase orgasmi tütarlapse sisse, kes spastiliselt tema meheau ümber tõmblema hakkas ja viimase kui tilga sisse imas. Madis tundis kuidas ta vajub pimedasse öhe. Selline nauding! Ta ei teadnudki et tema vanuses võib tüdrukut niimoodi armastada. Ta kuulis veel läbi unevine, kuidas Kaarnakivi tema rinnal nurru lõi: "Minu kangelane!" ja ta ärkas üles. "Oli see vast unenägu!" kahetses Madis veidi, kuid kontrollis igaks juhuks linad üle. Ei, ta ei olnud sinna midagi teinud, seega ei pidanud ta ka imelikke pilke teenindava personali poolt kartma.
Kohe helises telefon, skandeerides, et tema eralennuk on valmis: "Viimaks ometi - võttis teil aega kah." urises ta torusse ja lõpetas kõne. Ta saatis SMS-i aadressiga, kuhu lennuk saata, sest mine tea, äkki suuline käsklus ununeb ära. Naeratus veel ikka suul, läks Madis hotelli infolauda ja maksis oma toa eest ning suundus lennukile. See oli vastu ootusi väga hea komandeering olnud. Nüüd võis vist ka perele rohkem aega leida, nüüd kus nende puhkus jälle algab.
III
"Ja päästa tema ära kurjast!" leelotas üks palvetajatest ning teised laulsid unisoonis sobivaid piiblisalme refrääniks. Maarika istus keskel, ja teiste tüdrukute käed, kes olid jõudnud nii kiire kutse peale tulla, olid tema peale asetatud, kui ta käsi oma rinnul risti hoides palvetas. "Sina oled ütelnud: "Ärge andke maad saatanale!" ja siin on sinu alandlikud ümmardajad, palvetamas nõrkenud hinge pärast, kes maailma kurjas eksituses on väsinud! Suured merelained on tema pea kohal kokku langenud ja teda rusunud ja muserdanud, kuid sinu arm ja ustavus on kindlad!" skandeeris Maarika transis ja teised vastasid unisoonis. "Eks ta ole sinu ümmardaja ja Talle Pruut! Ka siis kui ta on oma kannatustes jäänud üksi, siis sina ei jäta teda mitte maha! Ole selle nõrkenud hingega, kes oma kohtluses ei tea paremat pahemast eristada ja on lasnud end eksitada ruunivaimude nõidusesse. Pane see taevas keelu alla, Jeesuse Kristuse nimel! Sina oled ütlenud: "Kus kaks ja kolm on koos minu nimel, seal olen ka mina!" Sela!" Ja teised deklameerisid kirjakohti vastavalt sündsale julgusele ning mälule, kuidas kellegi ülesanne oli midagi Jumalale meelde tuletada, et vaene õnnetu ikka päästetud saaks.
Kusagil vaimumaailma avarustes, komistas Eh ja kiljatas ning hakkas ropult vanduma. Ta nägi kuidas Gaabriel lähemale lendas ja tahtis kaduda, kuid tema jalad olid nagu juured alla kasvatanud ning ta ei saanud paigast liikuda. Ingel jõudis temani, ning Eh leppis oma saatusega. "Eks sa siis löö, ma ei häbene midagi!" ütles ruunivaim kalestunud pilgul ja pööras näo ära, et mitte oma tapjale otsa vaadata. Kuid ingel tõstis tema jälle püsti ja ka tema palge ning vaatas talle tõsiselt otsa: "Jahve isiklikult saatis mind sind lohutama, Ruunivaimude Eh!" "Ära mõnita mind! - Ma tean, kes ma olen ja kes sina oled!" torises ruunivaim pahameelest ja rapsis oma riideid puhtaks, kui oli end ingli haardest vabastanud. "Õelus palvetab sinu pärast, et sa end Tiffany Ülemiste juures näha lasid!" skandeeris Gaabreil meelevaldselt edasi. "Ta ise kutsus mind!" õigustas end ruunivaim "Ja sellepärast - neil erilistel asjaoludel, kuna sina pole selles olukorras päriselt süüdi - on Jahwe sulle selle lohutuse saatnud, et sa endast midagi kurja ei peaks mõtlema. Sa võid jätkata Tiffany Ülemiste visiteerimist!" skandeeris ingel tülpinud näol ning lendas jälle minema. "Uhh, mis sellel hakkas? - Oot! Mida ta nüüd ütles?!" Ingli sõnad jõudsid talle just kohale ja ta puhkes laginal naerma.Tyr ja Jara ilmusid tema kõrvale teda tema kohtlase naeru pärast manitsema "Ise just elasid ingli rünnaku üle ja naerad nagu teismeline tütarlaps!" Eh seletas teistele ka ingli sõnumi ära ning vanematel ruunivaimudel oli tükk tegu et muiet alla suruda. "Ah et kuulus "Õelus" isiklikult ja täies koosseisus?" küsis Tyr uskumatult. "Tunde järgi olid esialgu kaheksa." parandas Eh pead kallutades nagu juurdleks millegi üle, "...kuid ega see ikka meeldiv tunne ei olnud." Teised noogutasid tõsiselt kaasa. "Ma räägin Kenishaga, äkki leiab oma selgroo üles ja teeb mõne ilusa bindruuni, mis selle vastu aitab. Nii ikka ei lähe mitte!" "Edu sulle läänerindel." soovitas Eh ja sai maniakaalse grimassi vastuseks ning läks muheledes oma teed. Jara vangutas pead ja vaatas Ülemiste häärberi poole ja siis kuhugi eemale ning jälle tagasi. "Kahju sinust!" ütles ta endamisi ja popsatas minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar