I
Vend Justus oli palvetamas Tiffany lapsukese juures, ja hiinlasest nõid kussutas teda, kui korteri omanik viimaks jaapanist tagasi tuli. Ta ilmus ingli abiga nagu oli siit kadunud ja vaatles tõsiselt ringi, enne kui sama tõsiselt vend Justust seletas. "Sa pühkisid tolmu?" küsis ta veidi hämmingus ja ootamata mingit vastust, vaatles ta ka põrandaid ja nuhutas "Sa pesid põrandaid!" "Ega nõid ei pesnud jah..." ironiseeris vend Justus ja palvetas edasi. Takahiro läks hapu näoga hiinlanna juurde ja küsis: "Kas sina aitasid tolmu pühkida ja põrandaid pesta?" Kõnetatu solvus ja pani lapse ettevaatlikult hälli tagasi. "Ta üldse ei lasnud, ehkki ma oleksin, ma..." kuid Takahiro tõstis lepitavalt käe ja tema pale oli ka palju sõbralikum. "Ma ei ütlegi, et sa laisk oled, lihtsalt sellel kristlasel seal on alaväärsuskompleks ja ta ei või oma häid tegusid tunnistada - ma saaksin aru kui ta oleks panka röövinud ja seda tagasi ajab." Ka vanamemm muigas selle kommentaari peale, kuid vend Justus ei teinud välja ja palvetas edasi. "Hea küll, kristlane! Kui palju sa selle eest tahad, et mu korterit korras hoidsid`" küsis Takahiro südamlikul toonil.
"Kohe, kui ütled, kui palju üüri sa võtad oma korteris elamise eest ja võõra lapse kasvatamise eest, keda sina pole teinud!" andis vend Justus vastu ja palvetas edasi.
"Noh, see pole midagi, ma tegin seda südame soojusest..." muheles Takahiro endamisi.
"Võibolla on ka sinul alaväärsus kompleks, et sa ei või kristlaselt head vastu võtta - küll aga seda temale osutada?" tähendas vend Justus asjalikult. Ja kui Takahirol sellest karp lahti jäi, jätkas vend Justus nõnda: "Äkki lepime kokku, et oleme tasa ja kumbki meist ei pea tundma, kuidas teine temale head tegi ja mina või sina võlgu jäime. Või oleme tõesti nii suured vaenlased, et sina oled budist ja mina kristlane, et sa ei või selle viigiga leppida?"
"Ei, noh! Viik kõlab väga hästi..." imestas Takahiro ja läks endale hoopis kohvi tegema. Ta vaatles külmkapi sisu ja teiste kappide omi ning kortsutas kulme. "Ja poes käisid sa kah" küsis ta tõsiselt. "Ma ju peaaegu et elasin siin ja sõin ning jõin samuti - ma ei saanud seda sinu kulul teha, kui ma juba korterit kasutasin - see poleks olnud viisakas." Tähendas vend Justus alandlikul kuid siiski aupaklikul toonil ja Takahirol ei jäänud see märkamata. Tema parema silma laug hakkas tõmblema sellise viisakuse pärast. Ta oli niikaua Eestimaal elanud, et teada, kui võõras ta siin on ja kui teistsugune. Kuidas see Eestlane julges teda kui võrdset kohelda?
"Sa arvad, et ma olen Eestlane?" küsis vend Justus ja mõlemad nii hiinlannast nõid kui Takahiro võpatasid sellise küsimise peale.
"Eestlaste jaoks ei ole ma üldse eestlane vaid venelane - ja mitte ükskõik milline venelane - narkomaanist varastav venelane." tähendas vend Justus ja palvetas edasi.
"Miks sa siis end vend Justuseks nimetad, kui sa tahad nii eestlane olla?" küsis Takahiro tögamisi. "Sest ma mõistsin, et eesti nimi vaid rõhutab minu teistmoodi olekut. Kuna ma võtsin endale kreeka nime, siis on Eestlased minu suhtes paremini üles soojenenud, kui et ma oleksin end vend Õiglane nimetanud..." tähendas vend Justus rahulikult. "Hea küll! ohkas Takahiro ning masseeris ninajuurt. Ta tuli kandiku ja kolme kohvitassiga tagasi ning jagas kõigile, saades viisaka tänu vastu. "Miks sa ei võinud mõnda teist eesti nime valida, mis nii suurejoonelisena ei kõla - kui sinu eesmärk oli Eestlastega hästi läbi saada, siis oleks vaiksem nimi ju parem olnud.
Vend Justus jõi oma kohvi ja naeratas endamisi. "Sa ei ole just kaua Eestimaal elanud, kui sa seda küsid - kuidas sul kodumaal nimepanekuga on?" Takahiro ärritus selle küsimuse peale, kuid vanamemm oli lõbustatud. Ta ei saanud just paljudest sellistest sõbralikest vestlustest osa, et tal selline amet oli. Kõik kartsid teda, kuid praegust tundis ta end nagu oma inimene.
"Minu kodumaal pannakse nime alandlikult, et mitte maa ja taeva vaime pahandada. Liiga uhke nimi võib õnnetust tuua ja laps saab endale halva õnne, et ta nõnda ennasttäis on." tähendas Takahiro kõrgi rahuloluga, sest ta tahtis teada, mida kristlasel selle peale öelda on. Ka nemad jutlustasid alandlikkust, kuid kuidagi ei ulatunud see just nende nimedesse, mis nii ilusad ja toretsevad olid. Eks olnud kõik lääne nimed väga suurejoonelised nagu peaksid kõik nende kandjad end kuningateks või vähemasti rüütliteks. Mida vähem oli elujärjelt inimene, seda enam ehtis ta end nimedega, mis talle üldsegi ei sobinud. Nõnda olid kõik Liisud ja Triinud hoopis Lisette'id ja Tiffanyd - nagu oleks see tüki küljest võtnud, et neid kodumaa päraselt nimetada. Takahiro oli seda alati Eestlaste puhul imeks pannud - tema meelest oli Krõõt ilus naise nimi, kuid Eestlastele ei saanud seda päris öelda.
Vend Justus lubas endale jälle teadvalt naeratada ning jõi kohvi, ütlemata kohe midagi. Takahiro oli juba valmis vihast püsti tõusma ja minema kõndima, kui taipas, et viibib omaenese korteris. Aga siis sai ka kristlane oma vastuse valmis: "Samuti on Eestlastega, et nemad püüavad leida oma lapsele nii suure nime, kui vähegi võimalik, et maa ja taeva vaimud ei solvuks, ega arvaks, et seesinane saab nende kaelas elama ja ei hakkagi ise pead kandma. - Eestlased ei usalda ju liig-alandlikke inimesi, pidades neid muidusööjateks. Seepärast ongi kristlastel oma ligimese armastusega nii raske Eestimaal elada." tähendas vend Justus kõvera naeratusega. "Ainult nõnda, et ma olen vend Justus võin ma Eestlaste keskel oma asja ajada, ilma et keegi painajalikult hakkaks minu järele vaatama, mis salasulane ma olen, et ma nii "õiglane" ja "alandlik" olen, et ma ei või sellest maailmast üldse midagi tahta. Nimi ei riku meest aga mees võib rikkuda nime!" viis vend Justus oma mõtte kokku ja Takahiro noogutas selle peale vaikides ning jõi oma kohvi.
"Palun vabandust." ühmas ta pärast pikka vaikust.
"Mille eest, et sa rääkisid, nagu sa mõtlesid - eks see ole Eestlaslik voorus." tähendas vend Justus elutargalt, nagu oleks tal juba 68 aastat turjal, ning Takahiro vaatas teda nüüd hoopis teise pilguga. Ka vanamemm muigas tugevasti ning jõi oma kohvi. Siis tuli talle lapsuke meelde ja ta läks teda vaatama, pannes tassi riiuli peale ning toitis teda koheselt rinnaga ja hakkas kussutama.
"Too ta siia, sa ei pea meie kõnelusest kõrvale jääma." tähendas Takahiro viisakalt, ning hiinlannast nõid alistus käsule. Nii nad istusid diivanil Takahiro; vend Justus ja vanamemm, kellel oli veel lapsuke rinna otsas.
"See on sinust väga vooruslik." tähendas vend Justus rahumeelselt ja palvetas edasi.
Kuidagi see häiris Takahirot ja ta saatis kristlase poole kurje pilke.
"Ei, ma ei heida sulle ette, et sa tema röövimist ära ei hoidnud, sest ta on sünnilt jaapanlanna ja müüdi hiina rikkurile naiseks - nagu ma ka toda hiinlast hea maitse eest ei laida." tähendas vend Justus ja kõnetatu hakkas punastama ning köhima, nagu oleks ta tiisikusse haigestunud, ehkki tahtis oma naeruturtsatusi alla suruda. Lapsele see eriti ei meeldinud, et rindadel miskipärast maavärisemine toimus ning hakkas protesteerima. Selle peale suutis hiinlannast nõid end niipalju koguda ja paremini rinda anda ja kõnelus võis jätkuda.
"Miks mitte?" küsis Takahiro silmi kibrutades "Mulle ei meeldi inimkaubandus!" tähendas ta kõrgilt ja vaatas vend Justust selgel pilgul, nagu hakkaks ta alles nüüd teda õieti nägema, kes ta tegelikult on.
"Sest, kui ma selle vastu oleksin, oleksin ka tema siin olemise vastu ja siis ei saaks Tiffany endale sellist lapsehoidjat lubada." tähendas vend Justus asjalikult "Ma ei püüa olla rohkem õiglane, kui suudan endale lubada." tähendas ta enne, kui Takahiro suutis midagi vahele öelda ja noormees põrnitses teda altkulmu.
"Sa heidad mulle mu kombeid ette, et mina nii "õiglane" olen?" küsis ta kurja kuulutavalt, nõnda, et hiinlannast nõid mõtles juba üles tõusta ja laps ohutusse kaugusse viia, kuid vend Justus peatas ta käeviipega.
"Ei, ma ei heida sulle su kombeid ette - ega hakka ka Takahiroga tülitsema!" ütles vend Justus, pöördudes kord noormehe ja siis vanamemme poole.
"Ma tahan lihtsalt selle olukorra tõsidust tunnistada, milles Tiffany viibib. Kui te oleksite nii õiglased kui sinu väärtushinnangud täies ulatuses lubavad, siis ei oleks teid vaese tüdruku elus üldse olemas, sest te põrkaksite tema kõvast kestast tagasi - kuid kuna te pole nagu tema vanemad - ja ka mina pole nagu tema vanemad - siis võib meie kätte tema lapsukest usaldada: Sest sina Takahiro põgenesid Jaapanist oma poja kohustuste eest ja sina oled.. nõid." Ta oli veidi pahane enda peale, et talle vanamemme nimi meelde ei tulnud, kuid kõnetatu ei teinud sellest välja.
"Sa tahad öelda, et kuna Tiffany on ise ka põgenik, siis meie käime küll, ja siis pole midagi viga, et meil sellised elud on?" küsis Takahiro uskumatult.
"Ah, ära nori tema kallal." muheles hiinlannast nõid, ja tõusis püsti, ning pani jälle uniseks muutunud lapse tagasi oma kohale voodisse ja võttis oma kohvitassi. "Ka mina olen oma kohaga elus leppinud - miks sina nii vastaline oled ja oma isa mantlit ei päri, kui sa nii kohusetruu oled?" torkas vanamemm heatujuliselt. Takhiro võpatas esiti, kuid siis hakkas vabandavalt naeratama.
"Tead, sul on õigus, palun vabandust!" ja seda öeldes tõusis Takahiro püsti ja kummardas hiinlannast nõia ees, nagu oleks tema mõni tähtis isik, mis pani vanamemme oma rindu rohkem katma ja punastama. "Sa oskad ka käituda, kui väga tahad..." tähendas nõid kogu palgest õhetades ja plikalikult edvistades, nagu oleks ta nooruse eliksiiri joonud või midagi.
Vend Justus ei teinud midagi, et end õigustada või kedagi kuidagi peatada, vaid palvetas rahulikult edasi. Kõik selles hetkes oli nii täiusllik, et ta ei leidnud mingit põhjust asjade loomulikku voolu sekkuda.
II
Kõik 40 Õeluse liiget olid koos ja palvetasid tigutornis joviaalses transis Tiffany Ülemiste hinge eest, et kuri ruunivaim tema rahule jätaks, kui Gaabriel nende sekka ilmus. Bergljot ja Ariel kummardasid sellise tähtsa külalise pärast maani, kuid ingel peatas nad ja vaatles neid tõsisel ilmel.
"Jeesus on väga tänulik teie palvete eest, kuid palub teil siiski lõpetada..." tähendas Gaabriel tõsisel mõõratud näol, nagu miski häiriks teda kohutavalt.
"Kas see on mingi nali vä!" ei saanud Maarika Kolumats-Eluri korraga aru. Ka paljud teised Õeluse liikmed vaatlesid inglit tõsiselt, pobisedes "Uskumatuid" ja "Kuidas ta julgeb" sisinaid.
"Kuna Jeesusel on Tiffany Ülemistega teised plaanid, siis peab see ruunivaim ja ka teised tema juures olema, ning teie ei või teda ja teisi takistada..."
"TEISI??!" röögatas Maarika peenikesel häälel. "Sa tahad siis öelda-" alustas Bergljot "- et tal on neid veel?" lõpetas Ariel lause ja ingel noogutas tõsiselt. Selle peale vangutasid mitmed Õeluse liikmed teatraalselt päid.
"Mis toimub?" küsis Ariel nõrgalt. Keegi ei saanud sellisest absurdsest olukorrast aru. Millal oli viimati ingel taevast alla tulnud ja öelnud, et nad ei või ligimese, kummatigi teise kristlase usulise kriisi pärast palvetada?
"Ma protesteerin!" skandeeris Bergljot ja oli püsti tõusnud; samuti Maarika Kolumats; Ariel Alamiste ja veel mõned julgemad liikmed.
"Ma võin ka Jeesuse siia kutsuda, kui minu sõnast ei piisa." tähendas Gaabriel asjalikult, ja nähes, et tüdrukud ei tee just loobumisest juttu siis lugeski vaga palve ette, ning Jeesus seisis tema paremal käel. Nõnda käis pinev vaidlus oma 1h.35 minutit enne kui Õeluse liikmed rahule jäid.
"Minge koju! Oli raske päev ja õhtu!" tähendas ingel väsinult. "Ära sa märgi!" Õelutses üks tüdrukutest vastu. "Sina ei palvetanud tema hinge eest!!" ja nii mõnigi noogutas takka. "Ei, ma peksin põrgulisi; trolle ja kratte surnuks, kes tema hingele liiga ligi tikkusid, kuid see ei lähe arvesse, sest mina olen kõigest ingel-!" urises Gaabriel kibestunult ja Jeesus pidi oma käe tema õlale panema. "Küllalt! Sa võid minna!" tähendas Jeesus viisakalt ning ingel andis au, moondas end tuviks ja lendas minema.
"Mis toimub, kallis Jeesus!" püüdis Maarika asja mõistetavasse suunda ajada, kuid Jeesus peatas tema ja pani oma sõrme tema suule. "Küllalt nüüd! Ma ise valvan tema üle, mul on siin ürik nimedega, kes vajavad teie palveid." Ja nende sõnadega ulatas Jeesus neile nimekirja, mida Ariel hapu näoga takseeris.
"Võta teine ja kaheksas nimekirjast maha sest nad on joodikud..." ja nimekirja edasi vaadates lisas "Viieteistkümnes on pervert, tema eest me ka ei palveta, sest ta ei üritagi end muuta. Tema jaoks ei saa naisel küllalt suured rinnad olla, ma olen kuulnud kuidas ta räägib."
Jeesus vaid naeratas selle peale soojalt ja lisas: "Selle pärast ma tahangi, et teie nende eest palvetate - kõik teised kristlased on juba alla andnud aga teie mäletate oma pöördumise päeva ja missugused te ennist olite, või soovite tõesti oma ligimest hüljata et Tiffany Ülemiste päästmine auväärsem on. Ma luban, et kui ta pöördub, saate ka teie mälestatud ja ei jää mitte tähelepanuta."
"Palun vabandust!!" ehmus Ariel ja viskus Jeesuse jalge ette ning hakkas neist kinni. "Ma ei mõelnud!!" lisas Maarika Kolumats-Eluri unisoonis Ka teised, kes olid veel kauemaks jäänud ja polnud veel lahkunud, tegid sündsa reverantsi.
"Ma ei ole teie peale üldse pahane, lihtsalt palvetage nende kadunud lammaste eest, küll mina tegelen Tiffanyga." ja saanud tüdrukutelt piisavalt nõusolevaid pobinaid, kadus Jeesus jälle ära ning jättis Arieli õõvastaval pilgul palvenimekirja seirama.
"Mitu nime kirjas on?" küsis Maarika ettevaatlikult
"100...200...300..." luges kõnetatu diagonaalis ja Bergljot tegi nägusid ning hakkas midagi palvetama.
"Ta just ei alahinda meid." tähendas Maarika sapiselt.
"Neli sada viiskümmend kolm!!!" lõpetas Ariel lugemise.
"Kuidas me neid jagame?" küsis Bergljot murelikult.
"600 40-le, siis jäävad mõned varuks, juhul kui veel midagi peaks juhtuma." ütles Maarika. Teised noogutasid selle peale tõsiselt kaasa, kui Maarika jätkas:
"Ma lähen Tiffanyle uuesti külla, et näha, mida ma peale palvetamise veel saan tema heaks teha..." Teised kaks panid talle kiiresti käed peale ja lugesid sündsad kaitsepalved igaks elujuhtumiks peale, juhuks, kui vaja peaks minema. Nad ei võidelnud mitte liha ja verega vaid vaimsete jõududega - tuli kõigeks valmis olla, eriti kui nad otseselt tema eest palvetada ei võinud. Nõnda relvastatult asus Maarika Kolumats-Eluri teele ja Ariel asus nimekirja laiali jagama, unustamata kõik "halvad" lambad Bergljotile jätta, kes selle peale laitvalt keelega laksas.
"No sorri, ma ei suuda lihtsalt ausalt nende eest palvetada, ma heastan selle sulle, ükskõik mida!" vabandas Ariel hädisel ilmel ning Bergljot naeratas ja andis andeks.
III
Tiffany harjutas bindruunide kirjutamist ning kortsutas kulmu. See oli sama lõbus kui mõne hieroglüüfi tegemine Hiina keeles. Tema bindruunid sarnanesid mingitele känkras jaanimardikatega ja ei näinud üldse kenad välja, kuid Kenisha vaid muheles üle õla vaadeldes ja lohutas. "Mida sa tahad, et kõik sul lennult õnnestub? - Harju juba ära, et ka sinul on piirid, mida sa pead pingutades ületama!" Tiffany naeratas selle peale vabandavalt ja maalis püüdlikult edasi.
Üks ruunivaim ilmus kohale ja ütles midagi vanamehele, kes selle peale tuntavalt kergemini hingas ja sõbralikumaks muutus. "Hea, et niigi läits'!" muheles ta endamisi ja nähes et Tiffany tema poole vaatleb urjas kurjal pilgul. "Ja mida sina pealt kuulad, oled juba Dagaz-Reito-Eihwaz rea lõpetanud? Sa ei saa enne koju, kui oled!" kõmistas Kenisha meelevaldselt, ning Tiffany võdistas end metsas tõusnud külma ja karge tuule peale ning maalis oma bindruune edasi.
Sõnumiga ruunivaim, kes polnud keegi muu, kui Algiz jälgis tüdrukut tõsiselt, enne kui vanamehe käest küsis: "Kuidas tal edeneb?"
"Pole paha!" muheles Kenisha "Kiiremini, kui mina..." tähendas ta soojalt, et siis jälle tõsiseks minnes. "Kuid siiski mulle teeb muret-." ja vaadanud tõsiselt ruunivaimule silmasisse, kes selle peale noogutas "Arusaadav." ja kadus jälle minema.
Lõpuks sai ka Tiffany oma kirjatöö nii ilusaks, et kuri õpetaja rahule jäi ning võis väsinult jälle koju ilmuda. Keegi polnud veel seal märganud, et ta oli oma toa ukse sulgenud ja raadio mängima jätnud. Ta vahetas oma riided ja jõi jahtunud teed, mille oli enne kadumist endale tellinud.
Keegi koputas jälle uksele ning ta vaatas üllatunult, kes see võiks olla, et lõbustatult seletada: "Sina jälle?"
"Keda sina siis ootasid?" küsis Maarika tõsiselt ja vaatas uurivalt ringi.
"Kas annan su lilled Eh'ile edasi?" aasis Tiffany Maarika kallal, jälgides tema pilku ja ilmset mõtet.
"Pole naljakas!" urises Maarika vastuseks, aga kuna ta ei leidnud ühegi ruunivaimu haisugi, siis ta rahunes veidi maha ja muutus palju sõbralikumaks. Maarika oli tõesti ühe kimbu lilli kaasa toonud ja asetas need vaasi, mille uksele ilmunud teenija talle alandlikult ulatas, et vaasi siis kummutile panna. Ta veel vaatas et see ilmakaarte järgi õigesti oleks sätitud, mis pani Tiffany veidi muigama.
"Feng Shui?" küsis Tiffany huvitatult
"Lihtne talupoja mõistus ja esteetika." urises Maarika vastu, mis pani Tiffany veel enam muigama.
"Lähme õige välja, lihtsalt niisama!" tähendas Maarika südamlikult ja hakkas Tiffanyl kätest kinni ning vaadates talle tungivalt silma sisse. See pisut hirmutas tüdrukut, kuid miks ka mitte. Ta ei käinud just tihti oma klassikaaslastega väljas. See võis isegi huvitav olla. Ehk võib isegi pärast oma last vaatamas käia.
"Oota, üks hetk!" tähendas Tiffany, läks toast välja ja rääkis kellegiga. Maarika ootas niikaua Tiffany toas ja vaatas ringi. Talle ei meeldinud siin üldse - teadmine, et siin võisid ruunivaimud ilmuda ja kaduda ning sõnalisad "teised", mis ikka tema kõrvus kummitas, ei andnud talle rahu. Ta võitles kihuga kiiresti midagi Tiffany eest palvetada, kui oli lubanud selle asja Jeesuse hooleks jätta.
Varsti ilmus Tiffany oma toa uksele, näol äraseletatult õnnis ilme. "Sergei oli nõus meid sõidutama."
"Kas sul jalgu pole all!" laitis Maarika kohe selle mõtte maha, ning sai Tiffanylt vastuseks esimese sooja ebasarkastilise naeratuse.
"Ega sa juhuslikult rase ei ole!" küsis Maarika selle peale ebalevalt, mille peale Tiffany kõõksuma hakkas. "Kuidas küll?" ja vaateldes Maarika segaduses ilmet. "No vabandust, kui ma ei või sinu vastu viisakas olla!" tähendas ta heatujuliselt edasi. Mõlemad läksid majast välja ning Sergei ümmardas neid rüütellikult juhatades mõlemad tüdrukud viisakalt ja aupaklikult autole. See pani Maarika tõsiselt punastama, kuid Tiffany parandas koheselt: "Jäta mu autojuht rahule, ta teeb vaid oma tööd, ei midagi isiklikku, nii et ära tee seda veel raskemaks!" mille peale Sergei muheles ja Tiffanyle pilgu saatis. "Vat, kes räägib, sa ise ka seda nõuannet kuulad?" mille peale Tiffany ikka veel heatujuliselt kuid midagi ütlemata end autosse talutada lasi.
Nõnda käisid nad terve pärastlõuna erinevates raamatukogudes ja poodides ning kauplustes ja kinos - ja Maarika üritas Tiffanyt mõista. Ta tundus nii süütu ja habras. Kuidas oleks võinud keegi arvata, et sellel tüdrukul on ruunivaim - või mitu! Ta ei saanud aru, kui keeruliseks see maailm oli muutunud. "Mis toimub?" ühmas ta endamisi, kuid ei leidnud vastust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar